Mida on meil Jokela sündmustest õppida?

KATRIN SAKS, Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjoni liige, Eesti Lastekaitse Liidu president
„Jään vastusega kimpu. Kui see oleks juhtunud kuskil mujal, oleks ehk lihtsam seletusi leida, aga Soome kool ja sotsiaalsed tugisüsteemid on ju ühed parimad maailmas. Aga ilmselt tekivad augud ka kõige tihedamasse võrku! Kuigi sellised õudused ei allu enamasti reeglitele, tundub vähemalt meedia põhjal, et probleemid, mis viisid Soome noormehe äärmus­liku käitumiseni, vaevavad paljusid. See peakski panema meid häirekella lööma.
Soome ise on juhtunust õppinud. Euroopa Parlament arutab praegu 1991. aastal vastu võetud relvadirektiivi muutmist, mis muuhulgas kä-sitleb relvade omamise luba. Seni oli Soome EL-i ainsa liikmesriigina seisukohal, et relvakandmise loa võib anda ka alla 18-aastastele. Nüüd on nad oma suhtumist muutnud. Tõsi, Jokela sündmusi poleks see ära hoidnud, sest tulistaja oli täisealine, kuid seos relvade noorte kätte sattumise ja nende kuritarvitamise vahel on olemas ja soomlased võtavad seda nüüd arvesse.
Soome kooli eripära on, et kui põhikoolis on neil väikesed klassid (24 last), siis gümnaasiumis hoopis suuremad. Suures klassis jäävad aga ka suured mured märkamata. Selles valguses ei saa pidada targaks meie eelmise valitsuse otsust tõsta õpilaste arvu klassis taas 36-ni.
Lastekaitse liidul on mitu projekti, mis peaksid aitama koolivägivalda ennetada, sh nii metoodiliste materjalide väljaandmine kui ka töö õpilastega konkreetsetes koolides. Tulistamine on äärmuslik, aga kiusamine ja painav üksindus kahjuks igapäevane nähe. Alustada võiks aga sellest, et kõikides Eesti koolides vaadataks Ilmar Raagi „Klassi” ja korraldataks spetsialistide abiga pärast arutelu nii filmi kui ka oma koolielu üle. Lahendused al-gavad probleemide tunnistamisest. Kui lapse arvamust pole 18 aastat küsitud ega sellega arvestatud, on naiivne loota, et üheksateistkümnendal eluaastal suudab ta iseseisvalt teha arvestatavaid otsuseid.”

AGU LAIUS, Jaan Tõnissoni Instituudi direktor:
„Kujutasin ette, et Jokela sündmustele reageerivad nii õpilasorganisatsioonid, lastevanemate liit, koolijuhtide ühendus kui ka lastekaitsjad. Paraku väidetakse, et ootuste asetamine kodanikuühendustele on demagoogia – ministeerium teadvat nii olukorda kui ka lahendusi. Ka on öeldud, et selliseid asju juhtub mujalgi ja seega ei peaks Jokela erilist mõttevahetust põhjustama.
Oli aeg, mil uskusime, et prostitutsiooni teema ei vääri Eestis käsitlemist – meie rääkisime isikuvabadusest. Oli aeg, mil uskusime, et narkomaania ei ole meie teema. Uskusime, et aids ei puuduta meid, ja panime pahaks, kui sellealased kodanikuühendused teemat päevakorral hoidsid ning riigilt tegutsemiskava nõudsid. Nüüd maadleme kõigi nende probleemidega ning seni oleme alla jäänud. Lisaks alkoholism ja kasiinondus, kus räägime ikka veel sinisilmselt ettevõtlusvabadusest kui ülimast väärtusest.
Ehk oleks aeg hakata mõistma, et ennetustegevus on ühiskonnale tulemuslikum ja pikemas perspektiivis ka märkimisväärselt odavam.”

JÜRI GINTER, TÜ kasvatus­teaduskonna prodekaan:
„On kurb, et hakkame rääkima vägi-vallaprobleemidest, kui naaberriigis toimub erandlik ekstsess, ning vaiki-me maha pideva vaimse ja füüsilise stressi koolides ja mujal. Veel enam, iga nädal loeme ajalehtedest, kuidas arvamusliidrid üksteise võidu kiitlevad, kuidas nad koolis korda rikkusid. Politsei sekkub alles tapmise või muu raske õigusrikkumise korral. Nii jäämegi võitlema tagajärgedega ja põhjused aina süvenevad.
Olen korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et seoses karistusseadustiku jõustumisega ei ole ropendamine ning õpetaja solvamine ja laimamine õpilase väär- ega kuritegu. Seevastu kohtuniku ja politseiniku korraldustele mitteallumine on väärtegu. Seadus ei toeta õpetajat, kes peab tuginema üksnes oma pedagoogilisele meisterlikkusele. Õpetaja ei tohi õpilast isegi tunnist välja saata, sest rikub nii tema õigust haridusele. Õpilast ei tohi jätta pärast tunde, ku-na see piirab tema liikumisvaba­dust. Rääkimata nurka panemisest, püsti seisma sundimisest või muudest seni ebaseaduslikult kasutatud mõjutusvahenditest. Miks ebaseaduslikest? Sest põhiseadusega sätestatud õigusi võib piirata ainult seadusega. Kooli kodukorra vastavad sätted on õigustühised. Õnneks osa õpilasi seda veel ei tea. Nagu ka seda, et Eestis pole ühtegi õigusakti, mis kohustaks neid iga päev koolis käima ja seal õppima.
Eesti õpetajate esindajad on avaldanud arvamust, et meie pedagoogide ettevalmistuse tase on nii kõrge, et neil pole vaja mingeid õigusi korrarikkujate ohjeldamiseks. Kas järgmisena võtame politseisse ja vanglates-
se tööle nii hea pedagoogilise etteval-mistusega töötajad, et võib loobuda
käeraudadest, uste lukustamisest ja inimõiguste muul moel piiramisest?
Õiguslike mõjutusvahendite kasu-tamine peab vastama kindlatele tingimustele: lapsevanemate teavitamine ja teatud juhtudel ka nende eelnev nõusolek; kirjalik aruanne õppealajuhatajale mõjutusvahendi kasutami-
sest, info klassijuhatajale ja vajadusel
ka teistele õpetajatele, kes last õpeta­vad; vähemalt kaks õpetajat koos ran­gemate mõjutusvahendite puhul.
Mõjutusvahendite kohaldamine on vaja reguleerida seadusega, sest tegemist on õpilaste põhiseaduslike õiguste piiramisega. Praegune prakti-ka on õpetajate omavoli ja õpetajad on pidevas ohus, et nad kaevatakse kohtusse. Kui õpetajad teavad, et võivad neid vahendeid kasutada, muutuvad nad enesekindlamaks ja saavad hakkama ka pedagoogiliste võtetega. Kui õpilased teavad, et neid on võimalik
korrale kutsuda, ei provotseeri nad õpetajat nii sageli kui seni. Korrarikkumiste arv väheneb ja mõjutusvahendeid kasutatakse üksnes harva.” juhtudel.”