Disainiaasta sai läbi, algas disainiajastu

Disainiaasta on nüüd kõik maakonnad läbi rännanud. Selle jooksul pakuti ülevaatenäitust „Disain tuleb külla”, linnaruumi tutvustavat näitust „Disain on kõikjal”, seminari „ABCDisain”, kooli­noortele osalemist töötubades.

Korraldati ka disainivõistlusi, millest suurim oli „Elu paremaks muutmise konkurss”. Algatati Eesti disaini auhinna Bruno traditsioon. Anti hoog sisse iga-aastasele disainiöö festi­valile. Pälviti selle kõige eest Suhte­korraldajate Liidu 2006. aasta auhind.
Oktoobri lõpus tehti kunstiakadeemias disainiaastast kokkuvõte. Sealt ka mõte, et Eestis on alanud disainiajastu. Riigikogu esimees Ene Ergma ütles, et disaini võimalused on niisama suured kui universum. Vahetult enne disainiaasta lõppu külastas ta NASA administratsiooni kutsel USA-s Kennedy kosmosekeskust, kus jälgis kosmosesüstiku Endeavour STS-120 üleslennutamist. Süstik olevat istunud stardi eel oma kütusepaakidel nagu imeilus valge luik. Range arvestamine loodusseadustega annab kõige ilusama disaini, arvas Ergma.

Lõputu vajadus uudsuse järele
Võib-olla ongi Eestis alanud disainiajastu. Mäletan 1980. aastatest intervjuud Eesti tootedisaini isa Bruno Tombergiga, kes ütles murelikult, et eestlasele ei meeldi lihtsad praktili­sed tooted. Eestlane ostab endale kilgendava lambi, mis ei valgusta, vaid pimestab, muretseb endale sitside-sat­sidega diivani, sest tahab tunda ennast parunina. Parunite esteetika imetlemise ajastu näib tõesti lõppema hakkavat. Kauplustes on kilgendavate lampide kõrvale tekkinud ka lihtsad ja praktilised valgustid, mille kohta ei ole vaja enam Tšehhovi kombel öelda: „Lamp oli inetu nagu lambid ikka.” Mööblikauplustes näeb ka lihtsaid mugavaid odavaid diivaneid, toole, laudu. Vähemalt Tallinnas.
Disainiaasta lõpukonverentsil tutvustati väga lihtsa, odava ja kasutaja­sõbraliku tootena Thulema uut kirju­tus­lauaseeriat Krog, mis sai 2006. a Eesti esimese disainiauhinna Bruno (võite arvata, kellele auhinna nimi vihjab). Thulema disainerid on suutnud tõestada, et mööbel võib ühteaegu olla odav, noobel ja praktiline ning sellisena ka rohkesti ostjaid leida. Rahva maitse on muutumas.
Uus esteetika tungib peale. On aru saadud, et disain ei tähenda lihvitud ja klantsi väljanägemist, vaid eelkõige otstarbekust. Näiteks traditsioonilisi soorollidest lähtuvaid roosasid ja siniseid lapsevankreid on hakanud välja vahetama sportlikud kolmerattalised mudelid, millega emal-isal on mugav pargis sörkjooksu teha. Uus otstarve on toonud kaasa uue disaini. Lääne-Euroopa linnapargid olevat lapsevankriga jooksjaid täis – nii saab laps värsket õhku ja vanem hoiab end füüsiliselt vormis.
Disainiaasta kokkuvõtteks välja antud bukletis märgitakse disaini ühe mootorina inimese lõputut vajadust uudsuse järele. Moetööstus on sel­lega arvestanud, lastes iga paari nädala tagant välja uue kollektsiooni. Ini­mesed kannavad uusi rõivaid vaid paar hooaega. Kvaliteet on teadlikult alla lastud, nii et paljud rõivad üle kahe hooaja vastu ei peagi.
Moedisainer Reet Aus on sellisele raiskavale eluviisile vastu töö­ta­nud, tehes koostöös Tallinna Uus­kasutuskeskusega mitmele teatrile kostüümid sorteerimislattu jõudnud kasutatud rõivastest. Von Krahli „Võluflöödi” Öökuninganna kostüümi valmistamisel kasutas ta ära kaheksa paari meeste vähekantud viigipükse. „Eesti naiste lauludes” kavandas kostüümid kasutatud linikutest, laudlinadest, padjapüüridest, linadest, kardinatest. Uue kanga sai ta vanu kokku õmmeldes. Samal moel on ta teinud kostüüme Eesti Draamateatrile, Pärnu teatrile. Kunstiline tase pole selle all kannatanud – 2006. aastal sai Reet Aus Natalie Mei nimelise teatrikunstniku aastapreemia.

Sirg- ja ringjoon
Martin Pärn demonstreeris disainiaasta lõpetajatele piltlikult, kui raske on uudsete lahendusteni jõuda. Algul näitas ta slaidi lapsest, kes hoidis käes klaasist kraadiklaasi, seejärel slaidi elektroonilisest termomeetrist, mis oma kujult peaaegu ei erinenud klaaskraadiklaasist. Miks peab elektrooniline termomeeter olema klaasist termomeetri kujuga? Kas midagi praktilisemat ei võiks välja mõtelda?
Saalist pakuti, et elektrooniline kraadiklaas võiks olla nagu lutt, mille rõngal on näha kraadid. Pakuti ka mobiiltelefoni, lusika, pulgakommi ja mängukaru kujuga kraadiklaasi. Kui Martin Pärn näitas lehti, kus olid kirjas Kures­saares, Pärnus ja Tartus pakutud ideed, kostis naerupahvak –
need ideed olid täpselt samad: lutt, pulgakomm, lusikas, mobiiltelefon. Mõtted käivad ühte rada.
Martin Pärn ütles, et tavaliselt liigub inimese fantaasia mööda sirgjoont, uue toote kuju matkib vana toodet. Kui paluda inimestel midagi originaalsemat välja mõelda, hakkab mõte liikuma sirgjoone asemel mööda suletud ringjoont: pakutakse täpselt ühtmoodi „originaalseid” ideid. Tegelik looming algab pärast ringjoonelisest mõtlemisest eemaldumist. (Richard Rorty on kirjutanud, et inspiratsioon on „käibetõdede vaba valdamine” – seega siis vilgas liikumine sirg- või ringjoont mööda?)
Pärn näitas rahvale slaidi moodsast elektroonilisest termomeetrist, mis meenutas kahe labaga propellerit. Üks laba oli lapsel kaenla all, välja jääval labal olid suured elektroonilised numbrid 36,8. Erinevalt lutt-termomeetrist paneb sellise kraadiklaasi ka vanaema endale meelsasti kaenla alla, kusjuures näeb näitu ka prillideta. Ilus ja otstarbekas toode.

Avaliku teenuse disain
Regionaalminister Vallo Reimaa tõi disainiteema arutellu uue idee aga mängleva kergusega. Ta ütles, et Eesti avalikud teenused vajavad samuti disainimist. Disainerid võiksid mõelda, kuidas muuta avalikud teenused lihtsamaks, loomulikumaks, arusaadavamaks, kättesaadavamaks. Reimaa ütles, et avaliku teenuse disainimine võiks olla üks Eesti Nokiatest ja selle eest võiks aastapreemiaidki anda. Külaliikumine Kodukant disainib Eesti küla, avalikke teenuseid tuleks niisama järjekindlalt disainida.