Lapse areng põhineb suuresti emotsioonidel ja tunnetusprotsessidel, mille mõjutamiseks on muinasjutt suurepärane vahend. Rõõm, kurbus ja lugematu hulk teisigi emotsioone saadavad last veel pärast muinasjutu kuulamist.

Kuna ehedad muinasjutud on lastele keeleliselt rasked ja mõistetamatud, kasutatakse neid tänapäeval vähe. Pigem on kasutusel muinasjuttude töötlused ja nn rahvusvahelised muinaslood. Muinasjutud on sedavõrd inspireerivad, et on tekkinud uus žanr – kunstmuinasjutt, mis jäljendab rahvamuinasjuttu, kuid on elulähedasem, kirjeldab rohkem olustikulisi detaile ning tegelaste tundeid ja sisemaailma. Mõned neist on muutunud rahvusvahelise levikuga rahvamuinasjuttudeks, näiteks „Punamütsike”, „Printsess hernel”, „Pöial-Liisi”, „Keisri uued rõivad”, „Metsluiged”, „Lumivalgeke”, „Kaksteist kuud”, „Kuidas loomad endale sabad said”, „Väike Mukk” jne. Tuntumad autorid on vennad Grim­mid, Andersen, Kipling, Maršak, Hauff.

Muinasjutt ergutab fantaasiat
Jutud ergutavad mudilase fantaasiat ja mõttelendu, kujundavad arusaamu elust ning pakuvad võimalusi olukordadega hakkama saada. Laps saab teadmisi inimestest, loomadest, suhetest, õiglusest ja ebaõiglusest jne.
Eesti muinasjutud ja muistendid arendavad lastes rahvusliku kultuuri tunnetust, sõnavara rikkust ning keelekasutust. Omaks võetakse rahvatraditsioonid, kombed, uskumused ja tõekspidamised. Aimu saab rikkusest ja vaesusest, talurahva töödest ja tööjaotusest, pidutsemisest ja pühadest. Kajastamist leiab ka eestlastele iseloomulik kodu- ja kodukohatunne, mis on sageli raskuste ületamisel toeks.
Teadmised looduse rütmide ja muude seaduspärasuste kohta kujundavad lapses stabiilsus- ja turvatunnet. Laps tunneb, et temagi on osake maailmast, mis ei eksisteeri ainult muinasjutus, vaid ka tema lähedal ja ümber. Muinasjuttude kaudu tekib side loomade ja lindude, aga ka puude ja kividega: kõigel võib olla hing. Samuti aitab loodustunnetus kaasa kohuse- ja vastutustunde kasvatamisele: kui teen midagi halvasti, teen seda iseendale.
Muinaslood näitavad, kui oluliseks on peetud vanema põlvkonna elutarkust ning kuidas seda on põlvest põlve edasi antud. Samuti mõistavad lapsed, et sõnadel on suur jõud – mõni sõna võib muinasjututegelase päästa või vastupidi, nullida kõik saavutatu. Muinasjutu kaudu saab lastele näidata, kui väärtuslikuks peetakse abivalmidust, sõbralikkust, armastust, tarkust, õpihimu, visadust ja eesmärgikindlust, töökust, ausust, julgust ning kui kehvasti võib minna neil, kes kannavad endas halbu iseloomujooni. Jutud annavad hulgaliselt materjali loovuse arendamiseks käelise tegevuse ja muusikatundides ning lavastus- ja rollimängudes.

Valida tuleb lapsele sobiv lugu
Tähtsaimad kriteeriumid loo valikul on ea- ja võimetekohasus ning eesmärk, mida soovitakse saavutada. Väiksematele sobivad lühemad, lihtsamad, kordustega ja suures osas tuttavate tegelastega muinasjutud, mis ei sisalda keerulisi sõnu ja mõisteid, näiteks loomajutud. Mida noorem on laps, seda enam meeldib talle lugusid korduvalt kuulata. Sel juhul võiks juttu jutustada iga kord pisut keerukama ja pikemana.
Loo valikul tuleb arvestada laste arengutaset, võimeid, närvisüsteemi seisundit, emotsionaalsust, füüsist, kuulamisoskust ja huvisid. On lapsi, keda vaevab motoorne rahutus või tikid, kelle pidurdusprotsessid on häiritud, kes ei mõista kõnet, kellel on tähelepanu- ja keskendumishäired jne. Neile tuleb esitada lühikesi lihtsustatud muinasjutuvariante, anda võimalus end vahepeal liigutada, kaasa rääkida ja imiteerida. Kasutada võib pildimaterjali või lavastuselemente.
Muinasjutuvalikul tuleks pidada silmas ka kõnearenduse aspekti. Muinasjutu kaudu võib tutvustada, õpetada, kinnistada või lavastades illustreerida emakeele mõnd teemat. Mui-nasjuttudest on abi lugema, kirju­tama ja arvutama õpetamisel, ajamõistete selgitamisel ning rahvakalendri tähtpäevade kajastamisel. Muinasjutt aitab ka lihtsalt meelt lahutada.

Kõik meeled tegevusse
Lapsi aitab kaasa elama panna miljöö, valgus- ja heliefektid, muusika, näitvahendid, lõhn ja maitsed. Mida rohkem meeli haaratud on, seda andunumalt laps pakutavat jälgib. Ka esituse uudsus ja tavapäratus aitavad kuulajaid köita. Muinasjuttu võib esitada sobivas kohas õppekäigul või ekskursioonil (nt vabaõhumuuseumis, kus on nii metsa, merd kui ka koduseid nurgakesi), aga ka mõnes veidi vähem igapäevases lasteaiaruumis või -hoovis. Põnevust lisab hämarus.
Kui juttu esitatakse rühmaruumis, sobivad kõige paremini pehmed istumisalused, näiteks madratsid, kaltsuvaibad või istumispadjad, mille ümber võib poolkaares paigutada kangaga kaetud toolid või sirmi, samuti sobib see muinasjutuvestja taustaks. Ka muinasjuttudes leiduvate looduselementide (nt tule, vee, õhu, metsa) kasutamine rikastab jutuvestmise miljööd.
Rahustava ja lõõgastava toimega tuli muudab lapse vastuvõtlikumaks, tema kuulmise ja tähelepanu ergemaks ning hämaruse salapäraseks (aga turvaliseks). Võlu-, öö-, mere-, laane- või koopamuinasjutud on hämaras, elava tule valgel palju põnevamad. Lõkke imiteerimiseks võib küünlaid mahutava klaasanuma seintele kleepida leegikujulist siidpaberit. Värvilise valguse saab elektripirni guašiga üle värvides.
Õhk, tuul ja looduslõhnad on inimese tundeelus olulised. Sobival hetkel võib imiteerida tuule liikumist, kasutades näiteks ventilaatorit või lastes kuulajatel endil puhuda. Voolav vesi kaitseb muinasjuttudes kurja eest. Veel on salapärane ja maagiline jõud, teisel pool vett või vee all asub parem ja targem maailm. Veevulinat võib jutu vestmise ajal lasta plaadilt, tore oleks toapurskkaev. Küünladki on veenõus ujudes kaunimad ja ohutumad.
Muinasjutuvestmist elavdavad hääled ja heliefektid, mille tegemisse võib kaasata lapsi. Mõne põneva süžeega muinasjutu esitamiseks piisabki muusikast, häältest, taustariidest ja hämaras pisut muudetud välimusega ning valgustatud jutuvestjast.
Muinasjutu vestmisel on oluline nii jutuvestja häälekasutus, välimus kui ka miimika, samuti liikumine, laste jälgimine ja reageerimine ootamatustele. Kõne juures on tähtsad häälega mängimine, intonatsioon, diktsioon, sõnakasutus, pausid. Jutuvestja saab oma välimust vajadusel kiiresti muuta põlle, õlaräti või peakatte abil. Istuda võib pakul või riidega (lapitekiga, kootud rätiga) kaetud toolil. Läbi tuleb mõelda ka liikumine, mis ei tohi segada lavastuselementide jälgimist. Mida suurem on esitaja näitlejameisterlikkus, mida ilmekamalt, lihtsamalt ja lastepärasemalt ta esineb, seda jäägitumalt laps muinasjutule kaasa elab.
Lavastuse tähtis osa on taust, milleks võib olla näiteks sein, aken, kardin, uks, peegel, sirm, toolide seljatoed või tahvel. Taustale on hea kinnitada tasapinnalisi tegelasi ja materjale. Kanga või tapeedi puhul on oluline selle muster või värv.

Lavastusvahendid ja -võtted
     Suured kvaliteetsed raamatuillustratsioonid võib kleepida sobivat värvi kartongile: värvilises raamis pilte vaatavad lapsed meelsamini ja tähelepanelikumalt kui raamatut.
     Suure formaadiga raamatutest pilte näidates katta kirjutuslaua tool tumeda ühevärvilise kangaga ja kinnitada seljatoe külge näpitsvalgusti, et juhtida kogu tähelepanu piltidele.
     Võib joonistada pildid ja kogu tegevuse tahvlile või paberile. Vajadu­sel võib tegelasele lisada detaile või neid tahvlil muuta (sobib lühikese ja lihtsa muinasloo puhul).
     Paberist ja papist väljalõigatud tegelasi võib värvida, katta kleeppaberi või tekstiiliga. Kuna tegelased tulevad kord ühelt, kord teiselt poolt, võiksid nad olla kahepoolsed. Mõned detailid sobib teha ruumilised ja liikuvad (uksed, aknad, väravad, lipud, puuoksad, lilled jne).
     Laua- või karbiteatri vahendid ja tegelased võivad seista ja liikuda soonikalusel või vineerist, plastist, plastiliinist, aga miks mitte ka näiteks kartulist taldadel.
     Käpik- või näpunukud saavad esineda kas sirmi, improviseeritud lava, mööbliesemete tagant või hoopis ilma lavata.
     Mänguasju kasutades saab juttu lavastada põrandal, laual või mujal. Meie rühmal on lahtikäiv muinasjutuaken, kus nukuga mängija jääb akna varju. See aitab koondada laste tähelepanu. On ka koolimineja mõõdus Sipsik, kelle kätel-jalgadel on taskud, kuhu esineja saab pista oma käed ja jalad. Sellist suurt kaltsunukku võib kasutada lühikese muinasjutu vestjana.
     Jutustaja võib maskide või peakatete abil olla kordamööda iga tegelase rollis. Riietus peaks sel juhul olema küllaltki neutraalses toonis. Maski ei pea alati pähe tõmbama, see võib piiluda ka näiteks puu või kapi tagant. Kui maskid võivad väiksemaid muinasjutulisi hirmutada, siis peakatete puhul seda muret pole.
     Natuke õudne muinasjutt muutub veel põnevamaks, kui kasutada lavastusdetailina mõne tegelaskuju varju.
Kuusepuid, losse ja väiksemaid maju saab valmistada pappkastidest ja pakenditest. Paksema ja suurema papi tarvis on vaja vaibanuga ja maalripintslit ning värviks guašiga toonitud valget vesiemulsioonvärvi. Detailideks sobivad näiteks memoriinipiltide raamidest lossiaknad jm.
Lapsi saab kaasata lavastuse ettevalmistusse, lastes neil valmistada näiteks paberist dekoratsioone ja vahendeid. Lastele meeldib väga piltide värvimine. On ilmunud mitmeid värvimisraamatuid muinasjuttudest, kuid lihtsamaid pilte võib ju ka ise joonistada ja paljundada.
Muinasjutu kordamiseks ja saadud teadmiste ning oskuste kinnistamiseks on parim viis lasta see lastel hiljem ise läbi mängida ja jutustada. See arendab jutustamis- ja esinemisoskust, koosmängu ja teistega arvestamist, arendab ja kinnistab sõnavara ning hääle kasutamise oskust.
Et muinasjutust saadud teadmisi, sõnu ning lausekonstruktsioone kinnistada, kõnet aktiveerida ning suuremate laste lugemisoskust arendada, kasutan vahel omatehtud töölehti (vt joonis). Piltide abil tuletab laps meelde muinasjutu sündmustiku õiges ajalises järjekorras, mis on vajalik jutustamisoskuse arendamiseks. Kes oskab, loeb ka teksti.

Muinasjutud teevad õnnelikuks
Kodus võib laps õhtul koos mõne pereliikmega muinasjutu töölehe abil veel kord üle jutustada. Tööleht aitab meenutada ja korrata õpitut-kogetut hiljemgi, arendades nii ka mälu. Eriti vajalik on selline kordamisviis juhul, kui laps pärineb kakskeelsest perest, kuuleb sageli sõnade ja lausete agrammatilisi vorme ning ühildumisi või oskab eesti keelt vähe.
Lasteaias tegeldakse lastega pidevalt, aga veelgi olulisem on lapsele vanemate hoolivus ja armastus. Lapsega koos laulda, talle jutukesi vesta või tema juttu kuulata saab ka koduste tegemiste kõrval. Koos tegutsedes säilib emotsionaalne lähedus, vanemal on suurepärane võimalus kujundada lapse väärtushinnanguid, süveneda lapse mõttemaailma, käitumismotiividesse, suunata tema raamatuvalikut jne. Vanematega koos kasvanud lastel on laiem silmaring, nad oskavad paremini mõista ennast, teisi ja maailma. Laulude ja muinasjuttudega kasvanutest saavad õnnelikud, optimistlikud ja iseseisvad inimesed, kes tulevad eluraskustega paremini ja valutumalt toime.