Ainult töökogemusega diplomit ei saa

 

Sirje Tohver

Repliik

Aastaid on kõrghariduses arutletud teooria ja praktika vahekorra üle õppeprotsessis. Praktika osatähtsust peetakse liiga väikseks, eriti kolme­aastase bakalaureuseõppe puhul, milles suurema osa hõlmavad üldained. Eelmisel nädalal täiendati valitsuses kõrgharidusstandardit, mille kohaselt võib tulevikus kõrghariduse andmisel arvestada töökogemust.
Muudatust ette valmistava töörühma kaasjuhi Maiki Udami sõnul ainuüksi töökogemusele tuginedes bakalaureusekraadi kätte ei saa, täita tuleb vähemalt õppekava lõpeta­mise tingimused. Tulevastes väljun­dipõhistes õppekavades kirjeldatakse, milliste oskuste ja teadmistega peaks inimene ülikooli lõpetades varustatud olema.
Milles siis ikkagi seisneb akadeemilise kõrghariduse mõte? „Toota” eelkõige tublisid tööinimesi, kel lisaks ka mõningased teoreetilised baas­teadmised? Ka magistriõppes võib aeg-ajalt kaasüliõpilastelt kuulda mõtet, et teoreetilised teadmised on toredad küll, aga milleks aega raisata – tööandja soovib ainult konkreetseid praktilisi lahendusi.
Teooriat ja praktikat ei peaks vastandama. Esimene annab tudengile toetava raamistiku ja oskuse mõelda nii oma spetsiifili­se eriala raames kui ka laiemalt, mis­tõttu üldainete tähtsust ei saa alahinnata. Tööturg vajab küll töökogemustega inimesi, kuid konkreetsete oskuste hankimine peaks pigem järg­nema tugeva teoreetilise baasi omandamisele. Avara silmaringiga lõpetanu on riigi arengu seisukohalt olulisem, tööelus ette tulevateks muutus­teks paremini ette valmistatud ning orienteerumisvõimelisem kui inimene, kes on saanud kõrgkoolidiplomi tänu poliitikale, millega soovitakse kõrgharidus omis­tada võimalikult paljudele ja teha seda peamiselt töökogemust ning lõputöö kirjutamist hindavalt. Viimane lähenemine selgelt devalveerib akadeemilist kõrgharidust.
Liiatigi tekitab süsteem lahenda­ma­tuid küsimusi: kuidas tagab mainitud seadusemuudatus kvalitee­di, kui inimene soovib näiteks töökoh­ta vaheta­da? Töökogemus firmas A ei pruugi olla samaväärne ettevõtte B omaga, lisaks võib kogemus osutuda fiktiivseks. Tunnustatud pro­fessorite juhendamisel läbitud loengu­kursused ning seminarides arutlemine-diskuteerimine võimaldab tööandjal alluva teadmistes tunduvalt kindlam olla.
16. augusti Eesti Päevalehes leiab Londonis kõrghariduse sisuliselt ühe aastaga omandanud muusik ja kolumnist Mihkel Raud, et seadusemuudatus on igati positiivne ning sobib eelkõige neile, kes „nooruses on jätnud õppimata, kuid leiavad kõrghariduse hiljem siiski vajaliku olevat”. Tahtmata kedagi isiklikult solvata, küsin siiski: kui selline hariduse omandamise viis ei tähenda „poolharitlaste tootmist”, siis mida see tähendab? Kõrgharidus ei seisne ainult ülikooli lõputunnistuse pidulikus kättesaamises ja rektori soojas käepigistuses.

Kauaoodatud uuendus vene koolides

On sügis 2007. Sellest aastaarvust on vene õppekeelega koolides räägitud ja selle üle vaieldud juba aastaid. Aastaarv kõlab müstilise märgusõnana kõigi vene õppekeelega koolide jaoks Eestis.

Juba 1990. aastate algul hakati haridus­ringkondades rääkima vajadusest tõ­hustada vene õppekeelega koolides eesti keele ja eestikeelset õpet. Esmalt määratleti eestikeelsele õppele ülemineku alguse aastaks 2000, siis 2007. Esimese tähtaja lähenedes arvati, et vene koolid pole veel üle­minekuks valmis. Praegu ütleb põhikooli- ja güm­naasiumiseadus, et vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmes algab üleminek eestikeelsele aineõppele hiljemalt 2007. aasta 1. septembril. Üle hakatakse minema gümnaasiumi esimesest õppeaastast ehk 10. klassist.
Valitsus kiitis 7. juunil heaks põhi­kooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava muudatuse, mille kohaselt alus­tatakse selle aasta 1. septembril venekeelsete koolide 10. klassides eestikeelset õpet vähemalt kirjanduse õppeaine eesti kirjanduse kursuse osas. Riikliku õppekava kohaselt koosneb kirjanduse ainekava gümnaasiumiastmes üheksast kursusest, millest eesti kirjandus moodustab ühe kursuse ehk 35 tundi. Aasta peale jaotatuna tähendab see ühte õppetundi nädalas.
2007.–2011. aastani on plaanis viia eestikeelsele õppele üle viis ainet: eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus, geo­graafia, muusika ja eesti ajalugu. Lisaks valib kool eestikeelseks õppeks veel vähemalt kaks õppeainet, tagades 2011. aastaks taseme, kus 60% mini­maal­sest kohustuslikust õppest toimub gümnaasiumiastmes eesti keeles. Riik tagab igal aastal vähemalt ühe õppeaine õpetajate täienduskoolituse ning metoodiliste materjalide ning õpilastele toetava õppevara valmistamise.
Üleminek eestikeelsele õppele puudutab vaid gümnaasiumiastet – põhikoolis otsustab ainete õpetamise keele kool ise.

Koolid on valmis
Haridussüsteemi areng on pidev protsess ja koolid on sellega harjunud. Algab ju iga kooliaasta pisukese ärevusega ja teatud muutustega, eesmärk ikka see, et õpilane oleks koolist lahkudes valmis edasi arenema ja ees ootavate väljakutsetega paremini toime tulema. Vene õppekeelega kooli eripära Eestis on vaid see, et kõigile koolilõpetajale suunatud ootustele lisandub ka riigikeele kui teise keele heal tasemel valdamise kohustus.
Kuigi seadus kõneleb ülemineku alustamisest, jääb ülemineku reaalne algus kaugele minevikku. Juba praegu õpetatakse paljudes vene koolides mõnda ainet eesti keeles. Möödunud õppeaastal õpetati 29 vene õppekeelega koolis eesti kirjandust eesti keeles.
Mõjuval põhjusel oli koolidel võimalik alustada sel sügisel üleminekut eesti kirjanduse asemel ka mõnes teises õppekava kohustuslikus õppeaines, kui kooli direktor esitas enne
1. juulit haridus- ja teadusministeeriumile taotluse ja sai selleks loa. Taotlusi ei esitatud ja kõik Eesti 63 vene õppekeelega gümnaasiumi alustavad või jätkavad sel sügisel eesti kirjanduse õpetamist eesti keeles.
Vene õppekeelega koolides töötavad pädevad ja kvalifitseeritud õpetajad. Eesti kirjandust hakkavad valdavalt õpetama eesti keele kui teise keele õpetajad, kes läbisid möödunud õppeaasta jooksul eesti kirjanduse õpetamise 160-tunnise koolituse. Õpilaste ja õpetajate käsutuses on spetsiaalselt vene õppekeelega koolidele mõeldud eesti kirjanduse õpik koos selle juurde kuuluva CD-ga. Õpetajad on läbinud ka õpikuga töötamise koolituse.

Sama hästi kui vene keeles
Teises keeles õppimise metoodika on üle maailma teada-tuntud. Paljude uurimuste tulemusena on välja selgitatud, et õpilaste ainetulemused ei halvene teises keeles õppimisel, kui arvestatakse õppurite eripära. Mitmes keeles õppimine avaldab õppijale vaid positiivset mõju, rikastades tema maailmavaadet, suurendades analüüsivõimet ja suhtlusvalmidust. On ju Eestilgi pikaajalised kogemused nii vene õppekeelega koolides eesti keeles aineid õpetades kui ka eesti õppekeelega koolides inglise, prantsuse või saksa keeles aineid õpetades.
Juba 1990. aastate algul Tartu Üli­kooli pedagoogikaosakonna teaduri Larissa Vassiltšenko juhtimisel läbi viidud uuringud lapsevanemate hoiakutest näitasid, et suurem osa lapsevanematest soovib oma lastele kahes keeles õpet. Just kahes keeles õppimises nägid ja näevad vanemad oma lastele perspektiivi olla tulevikus edukad nii haridus- kui tööturul.
Mure vene keele oskuse halvenemi­se või aineteadmiste nõrgenemise pärast on küll visalt, kuid ometi hakanud kaduma. Ka keelekümblusprogrammi õpilaste tasemetööde ja eksamite tulemused näitavad vaid positiivseid suundumusi. Vene koolide õpilased, kes on läbinud õppekava poolenisti eesti keeles, sooritavad vene keele tasemetöid ja eksameid sageli paremate tulemustega kui nende eakaaslased ainult venekeelse õppega klassides. Aineteadmised vastavad õpilase võimekusele ega erine kahes keeles õppival ja ühes keeles õppival lapsel.

Suhtlus kahes keeles
Teist keelt omandades on üks olulisemaid aspekte selles keeles suhtlemise võimalus. On ju keeleõppe üks motiveerivamaid tegureid vajadus selles suhelda. Suhtlemisvõimalusi pakub koostöö eesti ja vene koolide vahel. Eestis on mitmeid häid näiteid, kuidas vahetatakse õpetajaid lähestikku paiknevates koolides: vene kooli õpetajad õpetavad eesti koolis vene keelt ja vastupidi. Selline koostöö aitab rikastada meie mitmekeelset ja -kultuurset ühiskonda, kasvatada sallivust ja leevendada kvalifitseeritud õpetajate nappust. Ühised õpilasüritused kultuuri või spordi vallas, ühised näitu­sed, võistlused, viktoriinid aitavad lähendada õpilasi ja annavad võimaluse suhelda neis kahes keeles, mida meie ühiskonnas kõige sagedamini kasutatakse.
Sügis 2007 ei erine kuigi palju eelnevatest või järgnevatest sügistest. Ikka on midagi uut, millega tegelda, ikka on 1. september pidulik ja veidi ärev päev. Ikka lähevad lapsed kooli. Sel sügisel astutakse lihtsalt veel üks samm Eesti ühtse haridussüsteemi arendamisel ja meie noortele parema hariduse võimaldamise teel.
Edu õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele!

Remont lõpeb, teine algab

Kuidas on teie kooli õppetöö remondi ajal korraldatud ja milliseid suuremaid ümberehitusi on majas plaanis teha?

TIINA PALL, Tallinna Kristiine Gümnaasiumi direktor:
„Meie 1.–4. klassi lapsed hakkavad algaval kooliaastal õppima Lilleküla gümnaasiumi ruumides ja vanemad õpilased Akadeemia tee 30, kus jagame ruume Mustamäe gümnaasiumi algklassidega. 1. septembri aktuse peame siiski kõik koos rahvusraamatukogu saalis.
Kolimine oli päris vaevarikas ja kujunes kulukamaks, kui ette arvasime. Eelkõige seetõttu, et pidime üle andma tühjad ruumid ja jätma mitme klassi jagu mööblit konteineritega aastaks oma kooli staadionile ootama. Just konteine­rite rent planeeritust kallimaks lähebki. Samas, kui oleksime kogu mööbli minema visanud, ei jätkuks hiljem uue sisustuse tarvis lubatud 3 miljonist.
Esialgne plaan oli remontida meie koolimaja põhjalikult täpselt samas mahus, nagu see tüüpprojekti järgi omal ajal ehitati. See poleks meid rahuldanud, kuna puudusid tänapäeva nõuetele vastavad tütarlaste käsitöö- ja kodundusklassid, logopeedi ruum ning arvutiklassid. Tänu hoolekogu jõupingutustele ehitatakse uus peasissekäik otse maja ees asuvast ohtlikust liiklussõlmest eemale ja tõstetakse kolmanda korruse katuseosa nii, et sinna on võimalik ehitada uued arvutiklassid. Muidugi oleks meil soove veelgi olnud, aga häbematu oleks ka tänamatu olla. Problemaatiline on siiski see, et tahetakse säilitada vanad aknad, mis ka ehitajate sõnul pole kuigi heas korras, ja projektis pole kooli territooriumi ümber, kuhu peaks tulema ka õuesõppe klass, kahjuks aeda.”

MARI-ANNA PUSKAR, Tallinna 32. Keskkooli direktor:
„Võimalik, et kõiki probleeme ei oskagi prognoosida, aga oleme motiveeritud toime tulema, sest loodame, et tasu on vääriline. Praegu lõpetame oma ajutises ja küllaltki räämas koolimajas Vilde teel hädavajalikke remondi- ja korrastustöid. 1.–3. klassid alustavad teises vahetuses Tallinna 37. Keskkoolis, kes omalt poolt on hoolt ja toetavat suhtumist ilmutanud. Töötame kahes vahetuses: hommikupoole gümnaasium ja 9. klass, õhtupoole 4.–8. klassid. Uus asukoht ja eriti teine vahetus on oluliselt mõjutanud meie õpilaste arvu, möödunud õppeaastaga võrreldes on umbes sada õpilast vähem. Loodame, et aasta pärast algab jälle positiivne trend.
Kolimine ja sisseseadmine on olnud väga töömahukad, kuid õppeaasta alguseks on kõikidele mitte just kuninglikud, aga siiski talutavad õppimise ja õpetamise tingimused tagatud. Ka järgmise suve sisustame kolimisega, loodame, et meie uus maja saab olema ilus, ruumilahendused on kavandatud funktsionaalsed, õpilaste vanusele sobivad, tugiteenuseid võimaldavad ja õppesuundi toetavad. Koolispordi ja vaba aja sisustamise tingimused paranevad oluliselt, kui õpilaste päralt on uus suurem võimla, aeroobika- ja jõusaal, staadion, palliväljakud jm. Turvalisust ja korda peaksid aitama tagada ka õueala piirdeaed ning õuesõppimise klass/katusealune.
Kõrget aatriumi, voolavaid veeseinu ja purskkaevusid me ei soovinud ning ega rahalised ega vana maja arhitektuurilised tingimused oleks neid võimaldanudki.”

MARTIN KAASIK, Tallinna Laagna Gümnaasiumi
direktor:„Et koolimaja lõpuks remonti läheb ja koolipere meeldivad tööruumid saab, on kaua oodatud ning ütlemata meeldiv sündmus ning kaalub üles kõik kaasnevad ebamugavused. Liiati tundub ühe õppeaasta pikkune ajavahemik vaid silmapilguna aastatepikkuse remondi ootel olemise kõrval.
Lasnamäe koolidel on endise Tondiraba koolimaja näol kasutada suurepärane asenduspind, kuhu remondi ajaks kolida. Kitsas saab olema, kuid mahume kõik siiski hommikupoolsesse vahetusse ära.
Oma koolimaja aga soovime mitte ainult ilusaks värvida, vaid ka ruumilahenduse poolest võimalikult nüüdisaegsemaks muuta, niipalju kui vana „karp” seda võimaldab. Peaeesmärk ikka see, et oleks võima­lik muutuda õpetamise koolist õppimise kooliks. Lisaks tavapärastele klassiruumidele on vaja kohti iseseisvaks õppimiseks üksikult ja väiksemates rühmades, aga ka suuremaid loengusaale, kuhu paralleelklassid kokku mahuksid. Või näiteks arvutiklassi, kuhu terve klassitäis lapsi korraga ära mahuks, ning vaikset ruumi riigieksami tarvis.
Koolimaja peaks võimaldama õppetööd organiseerida ka teisiti kui esimesest kaheteistkümnenda klassini kõigil ühtemoodi, neljakümne viie minuti kaupa, kellahelinast kellahelinani. Samuti peaks olema võimalik õpilastele pärast tundide lõppemist senisest mitmekesisemat tegevust organiseerida.
Parandamist vajab ka hulgaliselt suhteliselt lihtsaid asju, kas või „päikeseprobleem” – lõunapoolsetes (90%!) klassiruumides tõuseb päikeselise ilmaga temperatuur lühikese ajaga 30 soojakraadini ja vahel rohkemgi ning õpilaste töövõime alaneb nullilähedaseks juba pooleks koolipäevaks.
Ei ole just lihtne saavutada mõistlikku kompromissi remonttööde maksumuse ning meie kõigi jaoks nii olulise kvaliteedi vahel. Loodame, et see meil õnnestub.”

Kas kõik eestlased on eestlased?

Kui Viktoria Neborjakina avaldas tänavu kevadel Õpetajate Lehes arvamust, et „kõik legaalselt Eestis elavad inimesed on eestlased” ja „meedias tuleks kajastada ühiskonna liikmete saavutusi nii, et kõik elanikud saaks end identifitseerida eestlastena, sõltumata etnilisest päritolust” (ÕpL 25.05), kohtas see ettepanek teatud kummastust, hämmastust ja loomulikku vastuseisu: tänan, ei. Mis on arusaadav, sest Eestit ja eestlasi ei saa päriselt võrrelda Prantsusmaa ja prantslastega – kui, siis sobiks võrdlusaluseks pigem Bretagne ja bretoonid, keda Prantsusmaal on ca üks miljon.
Ometi on seisukoht, et kõik Eestis elavad inimesed on eestlased, juba märkamatult juurdunud meie ajakirjanduspraktikasse. Oleme võinud lugeda, et eestlased ostsid Soome laeva­tehase – ei ostnud eestlased, seda tegi BLRT suuromanik Fjodor Ber­man, ja kuigi Postimehe suur pealkiri võib teatada, et eestlastel on maksmata sadade miljonite kroonide eest trahve (PM, 28.06.), selgub tekstist, et trahve ei taha ära maksta Eesti inimesed. Mis peaks tähendama, et mitte ainult eestlased ei jäta trahve maksmata. Nii Eesti Päevaleht kui ka Postimees on kirjutanud, et eestlased rügavad Euroopas kõige rohkem tööd teha ja et eurooplastest kõige vähem puhkavad eestlased, kusjuures mõeldakse Eesti töötajaid. Eestist pärit vargad, kupeldajad ja prostituudid on juba loomulikult eestlased: rootslased väitvat, et neile sattunud eestlased (= Eestist pärit naised) on väga noored (PM, 21.07.) – ju satub nende varaste, kupeldajate ja prostituutide sekka ikka mitte-eestlasi ka.
Postimehe 9. augusti kuuendal leheküljel on aga kõrvuti juba kaks pealkirja: esimene teatab, et „Suurem osa eestlastest ei tunne põhiseadust”, teine pealkiri veel suuremate ja mustemate tähtedega: „Uuring: eestlaste eelarvamused venelaste kohta on suurenenud”. Mis selgub? Ühe uuringu kohaselt tunneb üle poole Eesti elanikkonnast Eesti põhiseadust väga napilt või ei tunne seda üldse. Teise uuringu tulemusi valgustavat artiklit võiks seega asuda lugema eelarvamuslikult (lähtudes ühtsest loogikast ja kasutades samaseid mõisteid), et „eestlaste eelarvamused enda kohta on suurenenud”. Sama hästi saaks sedastada, et eelkõige eestlased peavad oma hoiakuid eestlaste suhtes muutma.
Eestlaste ja eestlaste probleem muutub informatsiooni usaldatavuse ja täpsuse küsimuseks. Miks ei ära­ta siinkirjutajas usaldust Posti­mehe uudis, et „lätlane puistas tee õlle­pudeleid täis” (PM, 16.08.), kus tegelaseks on Läti veoautojuht? Sest Postimees peab lätlaseks näiteks ka Läti kodanikku, kel nimeks Jevgenijs (vt 17.08., „Lätlase autost leiti ülisuur kogus heroiini”; sama Eesti Päeva­lehes, 17.08., „Lätlane üritas Eesti kaudu vedada 70 000 doosi jagu heroiini”). Eesti Ekspress aga nimetab lätlaseks Läti profivarast, vene rahvusest Läti kodanikku (vt EE, 9.08., „Kaitseministri portfelli varguse jäljed viivad Lätti”).
Millegipärast tundub, et ega meie ajakirjanikele endile ka eriti meeldiks, kui näiteks Läti ajalehtedes nimetataks ütleme Eesti profivarast, vene rahvusest Eesti kodanikku eest­laseks ja kirjeldataks eestlasest Jevgeni vägitegusid narkosmugeldamisel. Kui vene rahvusest Läti kodanik võrdub lätlane, tuleb loomulikult oletada samast lähenemist ka Eesti ja eestlaste puhul.
See selleks, lähemale probleemi olemusele. Tähelepanu äratab paar nüanssi, mis tekib kohalike venelaste ümbernimetamisel/pidamisel eestlasteks. Esimene: kas venelane ise saab ikka olla uhke, et ta on eestlane? Ja kui see oleks ka tõesti võimalik, kas saab siis eesti soost pärismaalane veel laulda, et „eestlane olla on uhke ja hää”? Sel puhul peaks olema tegemist juba kummagi rahva identiteedi kallale minekuga.
Teiseks: uurimistulemuste tõlgendamine. Kui sarnast segadust esineb uuringutulemuste tutvustamisel, kas võime siis olla kindlad, et sama segadust ei satu juba andmete kogumisel? Et kord on mõeldud eestla­si, teinekord aga hoopis eestlasi? Kui kogutakse näiteks andmeid eestlaste sündide ja surmade kohta, mida siis tegelikult uuritakse? Mis metoodika järgi seda tehakse? Kas võime neid andmeid usaldada?
Probleemiasetus võib ju tunduda naljakas ja infantiilne, aga see omandab eksistentsiaalse varjundi, eriti kui temaatika puudutab eesti rahva ellujäämisvõimalusi.

Karl Kello
 

Ministeeriumis

21. ja 22. augustil korraldas HTM vene õppekeelega gümnaasiumide eesti kirjanduse õpetajatele, kes hakkavad alates septembrist õpetama eesti kirjandust eesti keeles, Tallinnas ja Sillamäel seminari. Peamine koolitaja oli eesti kirjanduse õpiku „Väike eesti kirjanduslugu” autor Anne Nahkur. Seminari teine esineja oli Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppejõud Jaanus Vaiksoo. 21. augustil algas Eesti Noor­soo­töö Keskuse koostöös Eesti Kodu-uurimise Seltsiga korraldatud noorgiidide ja kodu-uurijate ühisekspeditsioon „Sõrve 2007”. Kolme päeva jooksul tutvuti Muhu- ja Saaremaa paikkondliku omapära, keskkonnaprobleemide, looduse ja huviväärsustega, kohtuti kultuuri- ja omavalitsustegelaste ning kohaliku elu edendajatega. Õppereis oli järjekorras kolmeteistkümnes. 22. augustil algas Kloogarannas MTÜ Noorteühingu Tugiõpilaste Oma Ring Eestis (TORE) suvekool „Annan endast parima!”. Suvekoolist võttis osa ligi sada noort 24 koolist. Eesmärk oli õppida sotsiaalseid oskusi üksteise toetamiseks ja aitamiseks koolis. TORE-suvekooli korraldamist toetavad haridus- ja teadusministeerium ning hasartmängumaksu nõukogu. 23. augustil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel. 24.–26. augustini toimub Valgamaal Jõgevestes Eesti Olümpia­akadeemia rahvusvaheline koolitusseminar School Olympics (Kooliolümpia­mängud). Seminar on mõeldud eelkõige õpetajatele ning sellel tutvustatakse Eesti kooliolümpiamängude traditsiooni ja korralduspõhimõtteid. Üritus on osa Euroopa Nõukogu Pestalozzi õpetajate täienduskoolitusprogrammist. Seminari rahastab haridus- ja teadusministeerium. Eesti Olümpiaakadeemia toetusel on ligi sajas Eesti koolis kooliolümpiamänge korraldatud alates 1996. aastast.

Sõnumid

Interneti-sõltuvus tekitab probleeme

Mõte

Seekordne noorte laulupidu oli ime. Ime sündi soodustas ilus ilm ja lauluväljakutäis rahvast. Ime ise aga peitus väga ilusas ja raskes repertuaaris ning selle laitmatus esitamises. See oli kultuur, mitte meelelahutus. See oli kontsert ja pidu korraga.

Ma pole ühtegi laulupidu vahele jätnud. See oleks sama, kui jätta vahele jõulud või jaanipäev. Sealsamas laulu­väljakul hakkasin mõtlema, kust võtsid koorijuhid ja lauluõpeta­jad julguse nii raske kavaga välja tul­la. Lasteajakirjade ning päevalehte­de noortekülgede järgi on tekitatud mulje, et kui õpilasi midagi tõeliselt huvitab, siis arvutimängud, telekavaatamine ja juustevärvimine. Muidugi ei ela ma pilve peal ja saan aru, et juustevärvimisest kirjutamine toob leh­te juustevärvi reklaami ja sellega koos raha, aga ikkagi ei tohiks asi nii proportsioonist väljas olla.
Ega ma lausa kartnud, et noorte laulupidu tuleb lahe ehk primitiivne. Meie laulupeotraditsioon on liiga pikk ja sügav, et seda annaks lõdvaks laulusummeriks teha. Ometi poleks nii kõrget taset julgenud loota. Kõik laulupeo korraldajad ja koorijuhid tuleks kutsuda vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule. Seda enam, et Eesti Vabariik saab 90-aastaseks ja selles on oma osa laulupidudel.

Mitu raamatut suvel lugesid?
Laulupeo kiitmisest ja imetlemisest üksi on vähe abi. See oleks noorte laulu­peo täielik võit, kui tema tase muutuks mõõdupuuks. Miks ei võiks esimene küsimus, mida klassijuhataja pärast suvevaheaega õpilastele esitab, olla see, millised raamatud nad suve jooksul läbi lugesid. Ah et õpetaja pole võib-olla ise ainsatki raamatut suvel lahti teinud? Jõuab veel! Nägime ju laulupeol, kui ilusad olid lapsed, kui nad pingutasid. Eks tee pingutus ka õpetaja ilusamaks.
Pealegi on viimastel aastatel tõesti palju häid raamatuid ilmunud, mille lugemata jätmine tähendaks, et inimene ei hooli iseenda ilust. Kui Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” liiga karm tundub, võtke käsile Aivar Kulli raamat Oskar Lut­sust. Kull on inimeste ja maailma vas­­tu sama mõistev ja soe kui Luts. Küllap on koolis kirjandusõpetaja see, kellelt küsitakse, mida lugeda. Miks ei võiks Õpetajate Lehes ilmuda rubriik, kus kirjandusõpetajad raamatuid soovitavad?
Raamat on inimese elus väga tähtis tegelane. Lugemine paneb pea oluli­selt rohkem tööle kui telekavaatami­ne. Võib öelda, et lugemine teeb aju ilusaks. Eriti tähtis on lugemine sõnavara seisukohalt. Kui sul pole küllalt sõnu, siis ei saa sa maailmast kuigi hästi aru. Kui sul pole sõnu, siis on ka ennast raske maailmale arusaadavaks teha. Nii et olgu pealegi teleka ja arvuti aeg, raamatulugemiseta haritud inimeseks ei saa.
Nendele lastele, kellest õiget ro­-maa­nilugejat kunagi ei tule, peaks hoopis rohkem populaarteaduslikku kirjandust ilmuma. Nagu on Turovski loomaaialood. Mõni aasta tagasi ilmus Viivi Variksaare koostatud „Lahe leksikon”. Siin sobis „lahe” ilusti pealkirjaks, aga ei tähendanud tühisust, vaid jagas maailmast väikeste lugude kaudu olulisi teadmisi. Paraku võid selliseid raamatuid raamatupoodidest otsima jäädagi.

Nii tore, nii tore!
Muidugi on nõudlikkus tülikas. Tun­duvalt lihtsam on olla rahul ja rõõmus. Kuulen ühelt lapsevanemalt ja lapselt endalt mitmesugust nurinat. Õpetaja kohta, kelle jaoks programm on pisiasjadeni programm, mis sellest, et pool klassi pole eriti midagi muud õppinud, kui antud ainet vihkama. Kuulen nurinat tunniplaani kohta, kus ühel päeval pole vaat et midagi õppida, teisel päeval nõrkemiseni. Kurdetakse ka vägivalda kalduvate võimlemistundide üle.
Siis jõuab kätte lapsevanemate koosolek. Ema tuleb sealt üliõnnelikuna koju. Ta on tund aega kuulnud, kui toredad lapsed klassis on, kui püüdlikult nad õpivad, kuidas keegi ei tee kellelegi kunagi liiga. Õpetaja on loonud koosolekul heleroosa õhkkonna, kus mingi murega väljatulek oleks sama sobimatu kui pulmas leina­kimp.
Kõik saavad ruttu koju, kõigil on tuju hea. Kõik kiidavad esimese hooga õpetajat, kes ei tee elu keeruliseks, vaid lahedaks. Kiitusest kainenedes saadakse aru, et koosolek oli küll ilus, aga probleemid on kõik alles ja lahendamata.
Nii on ju põlvkondade kaupa olnud, et kui kunagi suureks saadakse, on nõudlikud õpetajad, kes klassi pingutama sundisid, surmatunnini meeles. Need lahedad, kelle töö tuli iseendal hiljem tasa teha, ununevad.
Ajakirjanik Astrid Kannel kõneles juulikuu Eesti Naises, et ta sai „õige matemaatikaõpetaja alles 10. klassis”. Nii tuligi unistus astronoomiks saada maha matta. See on väga täpne väljend nõudliku õpetaja kohta – õige õpetaja.

Kirjad

Reakodanikuna Brüsselis

Samal ajal kui euroskeptikud ennustavad Euroliidule peatset lõppu, kavandavad optimistid grandioosseid plaane ja püüavad neid ka ellu viia. Tänu ühele taolisele plaanile – tutvustada Europarlamendi tööd ka liidu reakodanikele – külastasid varasuvel Brüsselit 30 Eesti reakodanikku: 15 ajalooõpetajat ja 15 raamatukogutöötajat.
Peab kohe ütlema, et meie internatsionaalsele rühmale, kuhu peale minu kuulusid vene koolist veel Tallinna Ranniku Gümnaasiumi ajalooõpetaja Dmitri Rõbakov ja Tartu Annelinna Gümnaasiumi ajalooõpetaja Veronika Kim, osutatud tähelepanu ületas kõik ootused. Elasime Brüsseli kesklinnas viietärnihotellis, transport ja toitlustamine oli omaette klass.
Internatsionaalne polnud mitte ainult meie õpperühma koosseis, vaid ka vastuvõtnute välja pakutud lektorid, kes meile Europarlamendi tööd tutvustasid. Suurt elevust tekitas kuulajates Sebastian Wolkers, kes puudutas kultuuri ja hariduse probleeme. Mulle oli kõige suurem üllatus euroametnikule teada olev statistika, mille kohaselt EL-i umbes 100 miljonit täiskasvanud elanikku ei suuda mõttega lugeda ega ennast kirjalikult arusaadavaks teha. Otse öeldes: lood lugemisest arusaamise ja kirjaoskusega on kehvad.
Samal ajal kui me nende arvude üle imestasime, läks lektor sujuvalt üle Eesti probleemidele. Tunnustades meie hariduse mõningaid edusamme, sai halastamatu kriitika osaliseks koolieelne hariduskorraldus. Kõrge euroametniku arvates jääb meie laste ettevalmistus kooliks just koolieelsete lasteasutuste kaudu tunduvalt maha Euroopa keskmisest tasemest. Meil käib vähe lapsi lasteaias, kus saaks kooliks hea ettevalmistuse. Et meie auditoorium koosnes peamiselt naistest, tekkis kohe rahulolematu sumin. Meile heideti ette, et lapsi ei panda lasteaeda (sõime) mitte esimesel eluaastal, nagu mujal kombeks, vaid hoopis hiljem, kui üldse pannakse. Oponendid saalist astusid kohe välja emade õiguse kaitseks olla pärast sünnitust koos lapsega kodus. Et ärevaid emasid maha rahustada, nentis esineja, et kommenteeris vaid talle ette antud statistikat.
Taavi Saarimäki ei tutvustanud mitte ainult Europarlamendi raamatukogu, vaid ka selle fonde ja ulatuslikke materjale. Soomlane Saarimäki jäi meelde sellega, et valdas suurepäraselt eesti keelt, mida oli lihvinud Brüsselis korraldatavatel euroametnike kursustel. Olgu märgitud, et kõik teised lektorid esinesid meile inglise keeles, kuigi eestikeelne sünkroontõlge oli alati tagatud.
Europarlamendis kasutatakse lisaks inglise keelele veel prantsuse ja saksa keelt. See ei tähenda, et kõik 786 saadikut peaksid neid kolme keelt valdama, sest kõik ametlikud esinemised ja dokumendid tõlgitakse EL-i kõigi liikmesriikide keeltesse. Tundub, et just tõlkide töö ongi Brüsselis kõige pingelisem. Järelikult kuulub selleks ka lõviosa Europarlamendi eelarvest. Tegelikult sõidavad eurosaadikud veel Brüsseli, Strasbourgi ja Luksemburgi vahel sõeludes maha 13% eelarvest.
Mulle imponeeris Europarlamendi juhtide soov tutvustada liidu reakodanikele parlamendi tegelikku elu. Sain aru, et suurem osa eurooplastest eelistab avalikult rääkida meie elu kitsaskohtadest ja soovib neile ühiselt tegutsedes lahendusi leida. Brüsselis hoomasin, et eriti suurt huvi europealinna vastu tunnevad noored. Kel asja vastu huvi, leiab vajalikku teavet Euroliidu infopunktidest Eestiski, mis avatud Tallinnas, Tartus ja Narvas. Kolm Eesti ajalooõpetajat tänavad õppesõidu korraldajaid ja eriti Kertu Kaerat meile osutatud võimaluse eest saada osa Europarlamendi töökorraldusest.

Insenerita ei ole majandust
Kooliprogrammis matemaatika osa-tähtsuse põhjendajad on ägedalt trummi tagunud aastaid. Ja põhjenda­tult. Kes kuulda ei taha, pole kuulnud. Tundub, et matemaatika riigi­­eksami ülesannete koostajad elavad oma maailmas – neid Eesti fun­damentaalteaduse areng ei huvita. Matemaatika juurest on ära hirmutatud mitte ainult neiud, vaid ka noormehed.
Väga paljud minu kunagised õpilased valisid hulgi matemaatikaeksami, vaatasid TPI poole ja jõudsid pärale ka. Lugesin ühest suvisest Posti­mehest kommentaari: insenerita ei ole innovatsiooni. Selles ei ole ju midagi uut. Materiaalsete väärtuste loomise aluseks on matemaatikaoskused. Meenutame antiikkultuuri ja Aristotelest. Egiptuse püramiidegi ei loonud sotsiaaltöötajad ega psühholoogid. Suu võis ju rääkida, kuid mõistus pidi nokkima ja käsi oskama.
Mind paneb imestama, kuidas küll on osatud matemaatika teha raskeks ja vastikuks aineks ning põhjustajaks peetakse ikka õpetajat klassi ees. Vaat seda ma ei usu! Vesteldes õpilastega ja lugedes REKK-i asjameeste kommentaare tänavusele matemaatikaeksamile, on jäänud mulje, et parim ülesanne on selline, mida õpilane lahendada ei
oska. Siis saab õpetajat õpetada ja õpi-lase võimetuks tunnistada.
Sellele, et meil ei ole enam inseneriks õppida soovijaid, on riigieksamid kõvasti kaasa aidanud, nagu ka õppekava või selle puudumine.
Olen ajaloolane, kuid ei saa ajalugu­gi matemaatikata läbi. Mul on kahju, kui õpilased valivad matemaatika asemel ajalooeksami; mitte armastusest ajaloo vastu, vaid et see eksam ei ole nii ettearvamatu. Aga ma pole senini aru saanud, miks käib „tants matemaa­tika aurukatla ümber”. Üldiselt aurukatlad ju enam kasutusel ei ole.

Igor Kalakauskas
Tarmo Kerstna

Kui mina olin veel väikene mees

Tarbetu suvetöö

Lahkumisavalduse asemel

Käisin kevadel kursuse kokku-tulekul. Ühispildile sai 18 kõrgharitud eesti filoloogi, neist mina ainuke õpetaja (arengupeetusega – ikka veel gümnaasiumis). Teised kõik edasi jõudnud, eesti keel ja meel loomulikult südamel. Kui siis murelikult nenditi meie emakeele ja vaimu kohta, et „ei seisa nigu” Juhan Viidingu sõnutsi, oli mul häbi küll. Ei saa emakeeleõpeta­jana hakkama – tuleb koolist lahkuda.

Süütunne saadab õpetajat kõikjal: lapsed ei loe, räägivad ja kirjutavad jubedalt, ei saa infost aru, on üleüldse hukas. Mida seal koolis küll tehakse? Eks ikka püütakse täita riiklikku õppekava. Kuidas see õnnestub, peaks selguma riigieksamitel. Aga kui üks kuldmedalist sai kirjandi eest ainult 50 punkti, sest vahetas vastutustundest pabistades kolm korda teemat, tundsin ka ennast süüdi. Minu õpilane polnud veel eluks täiesti küps.
Lohutuseks meenutan tihti Her­mann Hesse tegelase Siddhartha sõnu: „Teadmisi saab jagada, tarkust aga mitte.” Meie väikelinnas, kust parimad siirduvad õppima eliitkoolidesse, komistab sellele tõsiasjale üpris tihti. Gümnaasiumis alustajatelt saab kooli­tuleku põhjusi pärides erinevaid vastuseid. Enamik tahab targaks (!) saada või haridust omandada, aga mõni väidab umbes nii, et ema tõi. Vanemad ei taha hukkamineku kartuses, sageli ka materiaalsetel põhjustel saata õrnas eas lapsi kodust kaugemale ametikooli, kuigi nende maine järjest tõuseb. Nii peangi tagama „piitsa ja prääni­ku” väel küpsuskirjandi eest kas või need minimaalsed 20 punkti ka kõvale sportlasele või töömehele, kes kirjandustunnis kuulutab: „Kui te siin jälle lugema hakkate, siis ma lähen kohe ära!”
Vastutus on see, mis sunnib tegelema ka vägisi õppijatega, otsima kõigile motivatsiooni, et tekiks tahtmine ja jõuaks eduelamuseni. Ei jää muud üle, kui õpilased loevad, mõtlevad ja kirjutavad, õpetaja loeb ja parandab ja parandab. Nii lähevad õhtud ja nädalavahetused. Kole valus on küll, kui keegi siis kuulutab, et mis neid lapsi sunnitakse ja ahistatakse, kirjandit ju enam kunagi elus tarvis ei tule. Miks on selline eksam kõigile kohustuslik?
Kahtlemine oma töö otstarbekuses istub hinges nagu Jaan Krossi raudnael keisririigi ihus, eriti teades, kui raske on paljudel eksamiks vajaliku umbes 600-sõnalise arutleva teksti loomine. Jah, kirjand on tõepoolest elluastuja oskuste mitmekülgne peegeldaja. Kas aga optimaalseim võimalus, hinda­maks abituriendi küpsusastet ning tõestamaks riikliku õppekava täitmist? Ehk oleks osaoskuste eksam, millele üleminekut vahelduva eduga planeeritakse, tõepoolest parem variant? Või on seegi juba eilne päev, arvestades praegust virtualiseerumist ja visuaalse kirjaoskuse olulisust?
Vanaviisi jätkates ehk riigikirjandi hirmus pikki tekste kultiveerides jääb unarusse nii mõnigi lüli harmoo­nilise isiksuse kujundamisel. Miks muidu heidame noortele ette küll infantiilsust ja hedonismi, arrogantsust ja alkoholismi, kirjaoskamatusest rääki­mata. Paraku pean tunnistama, et minutaoline ruineeritud tervisega pensionieelik ei suuda, kuigi tahaks, kõiki tänapäeva pedagoogidele suuna­tud lootusi ja nõudmisi täita. Aga mul on kodanikuna õigus, tsiteerides poeeti, „õigus põhiseaduslik”, unistada ja loota.
Loodan, et
     uus riiklik õppekava orienteerub rohkem tulevikule;
     õpetajatepõud leeveneb ja ka maa­koolidesse tuleb rohkem noori pedagooge;
     eesti keele ja kirjanduse vastutusrikast õpetamist hinnatakse/tasustatakse rahvusriigile vääriliselt;
     kõik missioonitundega eesti filoloogid tulevad kooli, kas just õpetajaks, aga nõu ja jõuga appi, nagu mitmed mu kursusekaaslased uurimistöödeks infot andes, loenguid pidades või üritusi organiseerides on teinudki;
     raskused ning mured ei varjuta rõõmu tööst ja õpilastest.
Koolirõõm koosneb sageli väikestest kildudest. Aga õpilased viivad need killukesed maailma laiali. Mõnus on niiviisi mõtelda. Lahkumisavaldus jääb vist veel kirjutamata.

Suhtlemisõpetus kooli

Suvevaheaja ühe uudisena on meediast lugeda olnud, et lapsevanemad, koolipsühholoogid ja lastekaitse liit on teinud haridusministeeriumile ettepaneku luua koolis suhtlemisõpetuse tunnid. Suhtlemisõpetust nähakse vägivalla ja kiusamise vähendamise ühe võimalusena.

Võib arvata, et küllap algab pärast uinunud suve sel teemal elavam arutelu, umbes nagu arutleti usundiõpetuse üle. Eeldatavasti ollakse eriarvamusel, sest see ju loobki võimaluse diskussiooniks ja dialoogiks. Kokkuvõttes aga peaks arutelust kooruma asjalik lõppotsus, mis on mõistagi haridusministeeriumi teha.
Ideaalpildis peaks suhtlemine algama inimese sünniga ja teoreetiliselt see nii ongi. Laps ei õpiks rääkima, kui ei saaks suhelda vanematega ega kuuleks nendelt oma emakeelt. Kuid suhtlemisõpetusest saab rääkida ikkagi alles siis, kui lapsel on sõnad suus ja ta hakkab vanemate jutust aru saama. Siis tuleb õpetus, mis paraku koosneb tihti põhiliselt käskudest-keeldudest: ära roni, ära puutu, ära tee, ära mine... Kui palju kasutame aga jaatavaid lauseid: tee seda! oled tubli! vaat kui tore! jne? Õpetuslikus sõnavaras võiks sisalduda üksainus ära-lause: „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks.”
Aastaid tagasi juhtus mu kätte Ro­bert Fulghumi tagasihoidlik raamatuke „Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias”. Tollal lugesin seda soomendatuna, aastast 2001 on sama olemas ka eesti keeles. Lapsevanemast autor räägib elu kõige lihtsamatest tõdedest, millega hakkama saamise keerulisuse teeb märksa lihtsamaks, kui need on selgeks õpitud varases lapsepõlves. Kes soovib, võib Fulghumi raamatut pidada omalaadseks suhtlusõpikuks, millest on kasu päris väikeste laste vanematele. Fulghum kirjutab: „Enamiku, mida ma pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias” ja nimetab järjest elutähtsaid tõdesid, näiteks: „Jaga kõike”, „Mängi ausat mängu”, „Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks” jne. Muidugi võime skeptiliselt ohata: jälle üks ameeriklasest suhtenõuandja! Kuid pole parata, eestlaslikule kapseldumisele ei tee ameerikaliku (liig?)avatuse lisamine kaugeltki liiga.

Rääkigem omavahel
Suhtlemise õpetamise oluline osa lasteaiaeas on äärmiselt lihtne „nipp” – omavaheline suhtlus peres. Kõige lihtsamalt öeldes: teeme suu lahti ja räägime omavahel. Isa emaga ja ema isaga ja mõlemad lastega ja lapsed mõlemaga ja võtame sobival juhul seltsi ka vanavanemad, tädid ja onud jne. Iga noor pere peaks leidma iga päev vähemalt ühe rahuliku tunni, istumaks õhtusöögilaua ümber ja vahetamaks omavahel päeva muljeid. Lapse käest, kes juba rääkida ja kuulata oskab, tasub samuti küsida, kuidas tal päev on läinud. Paraku on „laps räägib siis,
kui kana pissib” meil veres, olgu küll, et on mitu põlve möödas ajast, kui seda üheks kasvatuspõhimõtteks peeti.
Niisiis, ühelt poolt painab meid minevik ning teisalt ahistavad olevik ja tulevik: arvutid ja telerid on asendanud inimliku suhtlemise ja jätnud lapsed ainult mängija/surfaja/pealtvaataja osasse. Noorel emal ja isal aga on kukil kõvad laenud, mis sunnivad hilisõhtuni ja nädalavahetustelgi töötama. Edu taga ei pruugi olla edu, vaid üksindus, mida võib tunda juba koolieelik, kes oma rääkimisvajaduses loodab vestlus­kaaslast ja imeasja kas või robotist – nagu olen kirjutanud hiljaaegu oma kogupereraamatus „Robot Robin saab südame”. See ongi ennekõike ettelugemiseks ja seega täiskasvanutele mõeldud nagu mu eelminegi kogupereraamat „Väike vahva vanaema”. Mõlemat kirjutades on olnud mu suur soov lapsed ja suured inimesed omavahel suhtlema panna.
Paraku on elu ideaalist kaugel. Suhtlemise põhitõdesid ei saada enne kooli kätte. Parimates peredes treeni­tak­se last maast madalast lugema ja kirjutama, sest muidu ei pääse ta eliit­kooli ega saa üldse korralikku hari­dust.
Olen lapsevanemana näinud eliitkooli ja nn tavakooli vahet ning oskan öelda, et eliitkooli pürgimise nimel tasub pingutada. Mitte seepärast, et sealt saadud koolitarkus oleks etem, vaid heas koolis õpib laps suhtlema. Seal pole kibestunud ja üksnes keelde-käske andvaid läbipõlenud õpetajaid, lastega suheldakse nagu inimene inime­sega. Eliitkool annab lisaks kooli­tarkusele kasvatuse ja suhtlemisosku­se.
Ometi peaks seda andma iga kool. Miks Eesti haridussüsteem on tipust nii peenikeseks lihvitud (st hea haridus on tagatud vaid vähestele eliitkooli pääsenutele) ja hariduse lai, nn rahvalik alus vangub hanejalgadel, seda minu mõistus ei võta. Väikese rahvana peaksime suutma anda võimalikult paljudele noortele elus hakkama saamise tugeva aluse, ainult nii saab püsida meie riik ja rahvas.

Küsimärgid
Suhtlemine on kahtlemata kasvatuse osa. Ja kui ideaalpilti ei ole – st põhitõdesid ei ole kodus ega lasteaias õpetatud –, siis ei aita muu, kui seda tuleb teha koolis. Aga – ja siit algab „aga” ning tulevad küsimärgid.
Kui meie koolisüsteem on ennekõike mehaaniliselt teadmispõhine, mitte suhtlemist ja loomingulisust soosiv, ja kui meie soome-ugrilik kinnisuski vaba olekut pigem takistab, siis võib arvata, et uus aine suhtlemisõpetus ei ole imevits, mis aasta-paariga kaotab koolikiusamise ja teeb koolielu igale lapsele nauditavaks paradiisiks. Kuid võib-olla on see siiski etem kui mitte midagi. Juhul kui kogu teemat suudetakse vaadelda laiemalt: mis on põhjus, et meie lapsed (ja meie ise, täiskasvanud) oleme suhtlemisega kimpus?
Aastaid ajakirjanikutööd teinuna ja mõnda aega ka suhtekorraldaja ametit pidanuna ning äriinimestele turundussuhtlust õpetanuna söandan öelda, et oleme küll kimpus, ja kuidas veel. Olen näinud suurepäraselt haritud noori, kes on oma erialal tõelised asjatundjad, kuid jäävad hätta inimsuhetes, nii lähedastes kui ka tööga seotutes. On lausa hämmastav, kui lihtsaid tõdesid (jah, just neid, mis peaksid selged olema esimeses klassis) ei vallata. Veelgi hämmastavam on, kui paljud suured ja tõsised vead töös saavad alguse suhtlemisvigadest või olematust suhtlemisest. Info ei liigu, communication error... Ehk taas lihtsalt öeldes: inimesed ei räägi omavahel, ei kuula üksteist ära ega saa üksteisest aru.
Kes suhtlemise õpetamise-õppimisega veidigi tegelnud, teab ja tunneb kommunikatsiooniahelat, mille ühes otsas on sõnumi saatja ja teises selle saaja. Kuid vahepeal on „karid”: saatjal tuleb oma sõnum arusaadavasse keelde panna, leida õige edastuskanal ja -aeg; saajal aga omakorda saadud sõnum lahti mõtestada ja sellest aru saada. Kui kumbki või isegi üks pool oma osa täita ei oska, ongi käes error ja sõnum ei jõua pärale. Seega peaks soovitav praktiline suhtlemisõpetus keskenduma selle ahela karide vältimisele ja andma väga konkreetseid juhiseid, kuidas end teisele arusaadavaks ja (vägivallatult!) vastuvõetavaks teha.
Kindlasti ei ole aga kasu vaid suhtlemisõpetuse nn tehnilise poole­ga tegelemisest. Suhtlemisõpetuse ilmne vajadus on toonud päevakorrale taas kord meie hariduse ühekülgsuse, suunitluse vaid nn koolitarkuste omandamisele, isegi tuupimisele. Omanäolised, veidi teistmoodi mõtlevad ja suhtlemisnäljas lapsed pole just alati õpetajate lemmikud. Eeskujuks seatakse supertublidust ja perfektsionismi, kuigi eriti viimase on psühholoogid tunnistanud tänapäeva maailmas pigem ohtlikuks ja pärssivaks kui edasiviivaks. Kes supertubliks ei suuda / pole loodud / ei taha, see tunneb end varem või hiljem tõrjutuna. Tõrjutud (ja sisemiselt morn ning õnnetu) inimene aga toob nii endale, oma lähedastele kui ka kogu ühiskonda vaid muret.

Naeratavama tuleviku nimel
3. juuli Eesti Päevalehes oli lugeda Princetoni ülikooli professori Peter Singeri kirjutis Austraaliast, kus tänavatel on liiklusmärkide kõrval märgid „Kümme naeratust tunnis”. Märkide eesmärk ongi panna inimesed üksteisele naeratama, st suhtlema ja üksteisest hoolima. Kui suhtlemisõpetus meie koolides suudaks muuta meie (tuleviku)elu lahedamaks ja naeratavamaks, mitte ainult müstilise edu suunas pürgivaks, oleksime hakkama saanud väga olulise muudatusega. Veel parem, kui kool suudaks teha mõlemat, annaks nii teadmisi kui ka kasvataks kaasinimestega lävimise ja naeratamise oskust.
Jääb loota, et arutelu suhtlemisõpetuse üle ei lõpe ettekäänetega (pole õpetajaid, pole programme, toimuks teiste ainete arvelt, üleüldse üks segane värk jne) ning nentimisega, et see aine on pigem kahjulik kui kasulik. Just nii juhtus hiljaaegu usundiõpetu­se ettepanekuga, äärmiselt hädavajaliku algatusega, mis meedias nii mõnegi tugeva ateistist arvamusliidri toel maha tehti. Usundiõpetus ja suhtlemisõpetus on aga omavahel mõnes mõttes vägagi seotud. Ka „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks” on kirjas Matteuse evangeeliumis (seal sõnadega: „... kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile...) – nagu on piiblis kirjas enamik elu põhitõdesid.

Aegade algusest oled sa võetud

Pirita kloostri 600. aastapäev on eestikeelsesse vaimuellu tagasi toonud veel ühe pagulase – eestiaegse tuntud koolimehe Herman Rajamaa ja väliseesti kirjaniku Helmi Rajamaa tütre Ruth Rajamaa. Kutse osaleda selles, millise sõnumi me Piritalt maailmale nüüd edastame, sai Ruth Rajamaa meie nunnade sõbralt Lagle Parekilt, kes juhtumisi luges, et eesti soost inimene on Stockholmis birgitiinide ordu ajalugu uurinud.

Elu Pirital kuus aastasada tagasi ongi kõige parem talletada Rootsis, rootsikeelsete allikate põhjal, sest kirjalik teave meie ehk Vana-Liivimaa ainukese kaksik- ja suurima naiskloostri ajaloost on hävinud. Euroopa kaitsepühaku, rootslannast aadlidaami Birgitta Gudmarssoni loodud birgitiinide ordu kolmas klooster rajati siinmail Rootsis Vadstenas asunud emakloostri, seal kehtinud elukorralduse järgi. „Mis Vadstenast välja lugeda annab, võib Pirita nunnade/munkade ellu üsna julgesti üle kanda,” selgitab Ruth.

Ruthi lugu
Nunnade elust huvitus Ruth Rajamaa sama hästi kui juhuslikult. Ta on psüh­holoog, tegutseb praeguseni psühhoterapeudina. Ajaloohuvi tekkis hiljem, kui ta kirjutas doktori­tööd peda­goo­­gi­kast ja käsitles seal õdede tegevust, õpetamist ja kasvatamist Vadstena kloostris aastatel 1384–1595. Huvituseta pole ka kontaktid Vadstena ja Pirita vahel, seda Rootsi ja Eesti seotust ei ole enne Ruth Rajamaad keegi uurinud. Teisi birgitiinide ordu tütarkloostreid Itaalias, Poolas, Saksamaal, Hollandis, Taanis, Inglismaal ja kõige hilisemat Soomes on tänapäeva kirjanduses palju käsitletud. Ruth Rajamaa huvi on olnud, et ka Eesti koos Piritaga sellel kaardil välja joonistuks.

Keskaja tüdrukute elust
Kui huvituda naiste kasvatamisest kesk­ajal, siis ega seda kuskilt mujalt kui kloostrite ürikutest uurida olegi. Ja seegi on ülikute lugu, sest elu kloostris tuli ette kinni maksta. Ruth Raja­maa oletab, et seal võis ju ka lihtrahva tütreid olla: mõni aadlimees toetas mõnd tüdrukut, saatis teenijanna tänutäheks kloostrisse, sest kloostrisse minna tähendas hea elu peale saada. Sa olid ümbritseva elu räigusest, sõja ja katku eest kloostriseintega kaitstud.
Birgitta kloostri reeglite järgi ei tohtinud nunnad erinevalt munkadest küll kunagi oma jalga kloostrist välja tõsta, aga nad elasid rahus ja seetõttu kauem kui ilmalikud naised. Tüdrukud oskasid lugeda, laulda, ka birgitiinidel nagu teiste ordude liikmetel olid oma laulud, nunnadel üks, munkadel teine. Paavsti kinnitatud põhikord nägi ette, et ühes birgitiinide kloostris võis olla 60 õde ja ainult 13 venda, viimaste hulgas ka preestrid, kes korraldasid igapäevaseid usutalitusi ja kirikupühade protsessioone. Nii pidid just nunnad kloostris ära tegema kogu igapäevatöö, õmblustöö näiteks, lugemis- ja lauluraamatud kokku panema. Raamatuid läks rohkesti vaja. Söögiaegadel näiteks ei tohtinud üldse rääkida, üks nunnadest luges siis raamatust teistele midagi ette, olgu piiblist või pühakute elust. Nii on Vadstena kloostris säilinud rootsikeelset kirjandust, mida ilmalikus elus tollal ei olnud. Preestrid pidasid jutlusi, lauldi ladina keeles, muu jutt käis omavahel kohalikus keeles.
Kloostrimüüridest väljapoole jäi tava­liselt veel talu, mille asukad olid abtissile truudust vandunud ning harisid maad, toimetasid loomi ehk tänapäeva keeles tootsid kloostrile toitu.

Birgittast endast
Tulevane pühak ja prohvet ise ei ole nunnarüüd kandnud. Ta sünnitas oma läänikohtunikust abikaasale vürst Ulf Gudmarssonile neli poega ja neli tütart, kellest kuus elasid täiskasvanuks. Rootsis ja Norraski on rohkesti inimesi, kes peavad end kõige kuulsama rootslase Birgitta otsesteks järeltulijateks. „Ajaloolased on asja uurinud ja tulnud järeldusele, et see suguselts suri varsti välja, aga täpselt me seda muidugi ei tea,” räägib Ruth Rajamaa.
Rootsi Birgitta oli omamoodi Martin Lutheri eelkäija, kiriku vaimse uuenduse taotleja. Ta laitis paavsti ja teiste kõrgete kirikumeeste luksuslikku olemist, taunis kõlva­tusi munkade ja nunnade elus. Raamatus „Pirita peegeldused” kirjutab Ruth Rajamaa, et Birgittal kui keskaja kõrgemasse kihti kuulunud naisel oli hea haridus, ta tundis kombeid ja majaema kohustusi. Kuna ta pere oli heades suhetes kuningas Magnus Erikssoniga, sai Birgittast kuninganna Blanka õuedaam. Too oli 16-aastane prantslanna, kellele tuli õpetada rootsi keelt ja selle maa kombeid. Varas­tes 40-ndates, pärast lesestumist asus Birgitta elama Rooma, kus tema õpetajateks said pihiisad ja kõrged kirikumehed, tänu kellele sai Rootsi harituim naine tegutseda Itaalias proh­veti ja jutlustajana. Kirikumehi ahvatles Birgitta plaan luua kiriku rüpes uus ordu. Selle emakloostri asutamiseks kinkis kuningas Magnus Birgittale Vadstenas vajaliku maa ja lossi. Birgitta suri Roomas 1373. a ja kuigi ta oli elu paavsti ümbruskonnas kõvasti kritiseerinud, kuulutas paavst ta pühakuks juba 1391. a, mida kiriku tavasid silmas pidades tuleb pidada väga kiiresti antud kõrgeks hinnanguks. 1999. a sai Birgittast üks Euroopa Liidu kuuest pühakust. Tema päev on 7. oktoober ja kuna Põhjalas on sel ajal veel soojad ilmad, kutsutakse meie vananaistesuve Rootsis brittsommar’iks.

Vaimsed sihid
Ruth Rajamaa ütleb, et tänapäeval ni­metaksime me Birgitta kombeid medi­teerida, ilmutusi kuulda võtta kõne­lusteks iseendaga, mistõttu või­me Birgittat tema vaimsete püüete poolest ikka pidada moodsaks inimeseks. Tema maailm, arusaamad sellest on koondatud kaheksasse raamatusse, mille koostamise eest sõbrad ja lapsed head seisid. Birgitta koostatud kloostrireeglidki kinnitas paavst tütarde pealekäimisel viis aastat pärast ema surma. Pirita kloostri loomiseni jäi siis veel tervelt või ainult paarkümmend aastat.
Kohalikule aadelkonnale ettevõtmine meeldis, raadile eriti mitte. Maa­tüki nüüdse Pirita jõe kaldale kinkis kloostri tarvis Liivimaa ordu. Ainuüksi pae murdmise loa taotlemine võttis kümme aastat. Alles siis sai hakata kirikut ehitama, see pühitseti 15. augustil 1436. Pärast nimetati jõgi ja kogu see kant kloostri järgi Piritaks ümber. Kiriku õnnistamise päeva järgi peetakse seal nüüd igal aastal 15. au-gustil kloostripäeva. Ja nädala jagu päevi kestab klassikast kantud Birgitta festival. Rahvast on murdu!

Eesti haridussüsteem kujuneb peaasjalikult eri haridusastmete, üksikute koolide olelusvõitluse käigus. Eriti iseloomustab see kõrghariduse arengut. Tugev lobitöö, sageli ühekülgsed argumendid on viinud üldhariduse liigse domineerimiseni kogu meie taasiseseisvuse ajal.

Üksteiselt tekki maha tõmmates ei kujune tasakaalustatud haridusstrateegiat ega seadusandlust, mis ajale vastu peaks ja vastaks avalikule huvile. Peame hakkama korrutama lihtsat tõde: meie koolid on õppijate, mitte õppijad koolide jaoks.

Elukauge haridussüsteem
Mäletan hästi Tartust tulnud suurepärast eesmärgiseadet, mille järgi Tartu Ülikoolist pidi saama üks Euroopa tun­nustatumaid ülikoole, nagu see ajaloos on olnud. Mäletan neid argumente, mille alusel üliõpilaste hetke-eelistused peavadki määrama riikliku koolitustellimuse, muud avaliku huvi elluviimise mehhanismi me ei vajavatki. Samas toetab üliõpilaste valikuid üsna halvustav suhtumine kutseharidusse, millel pole enam ammu sellist põhjendatud alust nagu paarkümmend aastat tagasi.
Tööandjad on ikka ja jälle jorisenud, et meie haridussüsteem ei vasta töömaailma vajadustele, see on liiga elukauge ja puhtalt teoreetiline. Kuid selles küsimuses pole nende häält üleliia tugevasti kõlada lastud. Samas on Eesti töömaailm nii kiiresti muutuv ja arenev, pealegi avatud kogu Euroopa Liidu jaoks, et võimatu on teha täpseid prognoose. Kindlasti toetab see üldhariduslikke tendentse, kuid sellega ei tohi minna liiale.

Liiga palju ülikoole
Suhtes töömaailmaga ei läinud midagi paremaks seoses Bologna deklaratsioonist tulenenud kolmeaastase bakalaureuseõppega, mis paljudel juhtudel ei taga mingit tööalast ettevalmistust ja suunab hea hulga noori kutseõppeasutustesse, kuhu nad oleksid võinud kohe pärast keskhariduse omandamist minna.
Euroopa Liidus paistab Eesti silma suhteliselt viletsa innovaatilise tegevusega, patentide arvult oleme ühed viimased. Väga tublid oleme eelretsenseeritavates ajakirjades artiklite avaldamise poolest, mille meie teadus ongi võtnud ainsaks väärt eesmärgiks ja teaduse rahastamise aluseks. Selline teaduse tegemise ühekülgne rahastamine tuleb aga ära lõpetada ja teadusetegemine meie mastaabile sobivamalt lahti mõtestada.
Üsna tugeva võitluse käigus nimetati Tallinna Pedagoogikaülikool ümber Tallinna Ülikooliks. Selles võitluses aimdus üliõpilastepõua lähenemist
ülikoolidesse. Üha enam võimendub jutt hariduse kvaliteedist ja selle kontrollimise vajadusest. Liiga palju on kõrgkoole ja tasulist õpet. Kuidagi tuleb ju leida vahendid kõrgkoolide arvu normaliseerimiseks. Siin on ainult üks „aga”. Kolm­veerand tasulises õppes õppijatest õpib meie avalik-õiguslikes ülikoolides. Olgu professorite tase kui kõva tahes, üliõpilaste eeldused on tähtsa­mad. Akrediteerimise protseduurid peavad maksimaalselt välistama üksteisele labase ärategemise võimalused. Tartu Ülikool valis esimesena massiülikooli staatuse, preten­dee­rides samal ajal alusteaduste ülikooliks meie eliidi ettevalmistamise ülikooliks, rahvusülikooliks.
Nii Tartu Ülikool kui ka kogu meie kõrgharidus on tõsiste valikute ees. Odava tööjõu ja madalate maksudega saavutatud majandusedu on ammendumas. Akadeemiline tippharidus ja tippteadus on väga pika vinnaga, suudame seda viljelda vähestes valdkondades. Sellele lootma jääda ei saa. Minna laskev haridussüsteem oma sotsiaaldarvinistlike ja puhtlobistlike regulatsioonidega on eriti ohtlik väikese riigi puhul.
On selge, et tugevale propagandale vaatamata pole Tartu Ülikoolist saanud ei suurt ega ka eriti tuntud tegijat maailmas ega Euroopaski, ükskõik kui kriitiliselt me ülikoolide järjestamise kriteeriumidesse ka ei suhtuks. Olgem realistid, meie ressursside ja maksupoliitika juures ta ei saagi selleks. Maailmaülikooli asemel sarnaneb Tartu Ülikool palju enam Lõuna-Eesti ülikooliga. Oli üllatav lugeda, et riikliku koolitustellimuse kohtadele kandideeris Tartu Ülikooli neli korda vähem noori kui Tallinna Ülikooli. Tõsi, rõõmu teeb asjaolu, et pooled medalistid andsid paberid Tartusse. Võime kõik vahendid kõrgharidusest kontsentreerida üksikute ülikoolide, erialade või ka teadusharude eelisarendamiseks, tulemus jääb samaks.

Praktilised vajadused
Meie kõrgharidus peab keskenduma ennekõike meie endi vajadustele. Nii nagu Jüri Kann, Heino Levald ja Arvi Altmäe (vt J. Kann ja H. Levald, „Eesti rakenduskõrghariduse tulevikust”, A. Altmäe „Küsimus ja vastus”, ÕpL, 10.08. 2007 – toim), olen ka mina veen­dunud, et meie vajadused on palju praktilisemad, kui kõrgharidussüsteem seda kajastab. Magistriõppe piiramine rakenduskõrgkoolides nii, et viimased peavad omama koostöölepet ülikooliga ja ülikool hakkab sisuliselt dikteerima rakenduskõrgharidust, pole meie arengule kasulik. See on kasulik ülikoolidele, pakkudes neile konkurentsieeliseid.
Mitme riigi kogemus on näidanud, et akadeemilise ja rakenduskõrghariduse sidumine, andes akadeemilisele poolele prioriteedi, võib kergesti hävitada rakenduskõrghariduse, profileerides ta ülikoolide sees toimuva sisemise võitluse teel ümber akadeemiliseks. Kindlasti ei pea see nii minema. Küll oleks huvitav, milliseid muudatusi näevad koolid õpetajate ettevalmistuses pärast Tartu Pedagoogilise Kolledži sidumist Tartu Ülikooliga. Vanasti valmistas nimetatud kolledž ette suurepäraseid klassiõpetajaid. Loodetavasti ka nüüd.
Samas on kõrgkoolide omavaheline vabal kokkuleppel toimiv koostöö ülioluline kasutamaks ära meie kasinat potentsiaali ja pakkumaks üliõpilastele rohkem valikuvariante. Selle mõte on kõrgkoolide ettevalmistustaseme tugevdamine, mitte alistamine ja ühenäoliseks muutmine.

Rakendusliku sisuga kõrghariduse populaarsus kasvab nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna. Peamine põhjus on selles, et rakenduskõrghariduse õppekavad vastavad paremini tööturu vajadustele.

Soomes õpib rakenduskõrgkoolides 40–45% üliõpilastest, Hollandis lausa 60–70%, Euroopas keskmiselt 30–35%. Eesti jääb oma viimaste aastate näitajatega Euroopa keskmise piiridesse, kuid tasulise õppe osatähtsus rakenduskõrghariduses on aasta-aas­talt kasvanud. Nii on vastuvõtt Mainori Kõrgkooli viimasel paaril aastal olnud peaaegu kaks korda suurem kui 2004/2005. õppeaastal ning see on teinud temast suurima erakooli ja rakenduskõrgkooli Eestis.

Praktilised oskused hinnas
Üha rakenduslikumaks muutuvad ka ülikoolide bakalaureuseõppe õppe­ka­vad. Ettevõtjad hindavad praktiliste oskuste ja teadmistega lõpeta­nuid kõrgelt, sest töövõtjalt eeldatakse lisaväärtust kohe. Aastaks 2011 prognoositakse Eesti tööjõuturu vajaduseks 36% oskustöölisi ja 34% spetsialiste, 12% teenindajaid ja vaid 10% juhte. Sellest tõdemusest lähtub õppekavade arendus nii raken­dus­kõrgkoolides kui ka ülikoolides.
Reaalsus on, et rakenduskõrgkooli­de ja ülikoolide õppekavade sisu ja kva­liteet on viimastel aastatel oluliselt lähenenud, vastuolud ja eelarvamused tasapisi kadumas. Ülikoolid suurendavad bakalaureuse õppekava­des praktika ja reaalse töökogemuse mahtu. Samas õpetavad paljud Euroopa raken­dus­kõrgkoolid bakalaureuse õppekavade alusel ning võimal­davad magistri­õpet. Tulemus on üks, saavutamise teed erinevad.
Euroopa ühtses haridusruumis kasvab üliõpilaste mobiilsus. Üliõpilased liiguvad nii riigist riiki kui ka ülikoolist rakendus­kõrgkooli ja vastupidi. See eeldab õppekavade võrreldavust, kindlate kvaliteedinõuete täitmist ja, mis peamine, koostööd kõrgkoolide vahel.
Vaatamata sellele, et seadus raken­dus­kõrgkooli õppekava läbiviimiseks ei nõua doktorikraadiga õppejõude (75%-l õppejõududest peab olema magistrikraad) on nende arv aasta-aastalt
kasvanud. Osaletakse teadus­töös, rakendusuuringutes ja rahvusvahelistes projektides. Sageli on rakenduskõrgkoolis täidetud aka­deemilised nõuded ka magistriõppe korraldamiseks.

Tüliõun
Magistriõpe raken­dus­kõrgkoolides on Eestis tüliõun olnud pikki aastaid. Kuigi üliõpilaste arvult on magistriõpe rakenduskõrghariduse ja bakalaureuseõppega võrreldes üsna marginaalne, on tegemist põhimõttelise ja rakenduskõrghariduse arengu seisukohalt olulise küsimusega.
Mis siis takistab rakenduskõrgkoolidel magistriõppe avamist? Miks osa koole on selle loa saanud, teised aga mitte? Põhjused tulenevad eelkõige seadusest. Rakenduskõrgkooliseadus seab magistriõppe läbiviimiseks kolm erakorralist (ja kummalist) tingi­must: 1) kõrgkooli rektoril peab olema doktorikraad; 2) kõrgkool peab olema sõlminud lepingu ülikooliga ning 3) rakenduskõrgkooli lõpetajal peab olema magistriõppesse asumisel vähemalt aastane erialane töökogemus. Miks seadusandja sellised nõuded kehtestas? Eks ikka selleks, et tagada õppe kvaliteet. Häda on aga selles, et kõik kolm nõuet on ajale jalgu jäänud.
Kas rektoril peab olema doktorikraad? Loomulikult peab! Arusaama­tu on aga selle nõude sidumine ma­gistriõppe koolitusloaga. Küllap oli objektiivseid, subjektiivseid ja ajaloolisi põhjusi, miks kaheksa aastat tagasi nii otsustati. Peamiseks osutus ilmselt tookord valitsenud olukord. Kui tehnikumidest kujunesid rakenduskõrgkoolid ning mitmed erakoolid valisid rakendusliku arengusuuna, oleks rektorile doktorikraadi nõude kehtestamine jätnud enamiku uusi rakenduskõrgkoole päris rektorita.
Doktorikraadiga tehnikumide direktoreid võis sellel ajal ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ilmselt leidis seadusandja, et kui rakenduskõrgkool on arenenud sellisele tasemele, et on suuteline käivitama magistriõppe, peab koolijuhil endal olema teadustöö kogemus. Praegu on arvestataval osal rakenduskõrgkoolide rektoritest doktorikraad ning paljudel doktoritöö valmimisel. Seega pole selline kummaline seos magistriõppe koolitusloaga enam aktuaalne. Pigem peaks doktorikraad olema vajalik eeldus rektoriks kandideerimisel.

Koostööd pole kunagi palju
Teise nõude kehtestamine on seadusandja poolelt vaadates samuti loogiline. Rakenduskõrghariduse õppekava läbimine doktorikraadiga õppejõude ju ei eelda, järelikult neid koolis ka pole. Kõrgharidusstandard seab aga magistriõppele tingimuse, et 75% õppekavast peavad õpetama doktori­kraadiga õppejõud. Akadeemiliste nõuete täitmiseks magistriõppes peaks rakenduskõrgkool seega sõlmi­ma koostöölepingu ülikooliga, et kaasata vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
Praeguseks on see nõue oma aja ära elanud. Küsimus pole niivõrd selles, et ülikoolid ei soovi selli­seid koostööleppeid sõlmida, vaid hoopis selles, et rakenduskõrgkoolil võib piisav akadeemiline võimekus olemas olla ning ta on suuteline tagama kvaliteedi magistriõppes.
Lisaks sellele soovib rakenduskõrgkool anda ka magistriõppe õppekavale rakendusliku sisu. Koostöölepingud sõlmitakse siis, kui partnerid leiavad, et saavad ühiselt tegutsedes kasu ja rohkem võimalusi. Pahatihti näevad Eesti ülikoolid mitte kasu, vaid konkurentsi ja üliõpilaste arvu kahaneva trendi tingimustes ka koostöölepinguid sõlmima ei kiirusta. Küllap on oma roll ka kujunenud eelarvamusel, et rakenduskõrgkool pole ülikoolile võrdne partner. Rakenduskõrgkoolid aga pole osanud ennast ülikoolidele piisavalt atraktiivseks teha ja käivitunud ühisprojekte on üsna vähe.
Kummalisel kombel on jahedamad just riigi- ja avalik-õiguslike ülikoolide suhted. Erakoolid leiavad ühishuvi lihtsamalt. Mainori Kõrgkoolil on näiteks kõik seadusest tulenevad tingimused täidetud ja neli magistriõppe õppekava avatud. Aga koostööd pole kunagi liiga palju! Enam koostööd oleks vaja nii rakenduskõrgkoolide endi kui ka rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide vahel. Sellest võidaksid nii mõlemad tüüpi koolid kui ka Eesti haridus tervikuna.
Euroopa avatud haridusruumis polegi mingit põhjust keskenduda ainult Eesti kodanike õpetamisele Eesti ühiskonna tarbeks. Üliõpilaste mobiilsus kasvab ja rahvusvaheline tööturg on avatud. Seetõttu on koostöölepingud ka välisülikoolidega igati tervitatavad. Kas või magistriõppe läbiviimiseks. Sellised lepingud annavad võimaluse ennast teistega võrrelda, vältida kapseldumist, mahajäämust ja isoleeritust. Sellest on vähe, kui me ise arvame, et pakutav haridus on kvaliteetne. Oluline on, et ka meie partnerid oleks selles veendunud. Rahvusvaheline akrediteerimine, mille meie kõrgkoolide õppekavad iga 3–7 aasta tagant läbivad, pole kvaliteedi tagamiseks kindlasti piisav! Mida praegusel kujul akrediteerimine tegelikult näitab, polegi päris selge. Palju tugevam kvaliteedimärk on õppekava tunnustamine rahvusvaheliste koostööpartnerite, üliõpilaste ja tööandjate poolt!

Eesti on üksi pusimiseks väike
Kolmas tingimus, mis on seatud rakenduskõrgkooli lõpetajale õpingute jätkamiseks magistriõppes – aastane erialane tööstaaž – on hoopis kummaline. Euroopa Liidu ühtse haridusruumi aluseks olev 3+2-kõrgharidussüsteem eeldab järjepidevust ja õpingute jätkamist magistriõppes pärast bakalaureusekraadi või sellega võrdsustatud rakenduskõrgharidu-
se diplomi saamist. Enamasti asuvad rakenduskõrgkoolide üliõpilased tööle juba õpingute ajal (või enne seda) ning selle nõude täitmine õpingute jätkamiseks tavaliselt takistuseks ei saa, küll aga tekitab asjatuid pingeid nii üliõpilastes kui ka kõrgkoolides ning tuleks kiiremas korras kehtetuks kuulutada.
Kogu kõrgharidust puudutav seadustik vajab nüüdisajastamist. Raken­duskõrgkoolide ebavõrdse kohtlemise kõrvaldamine on vaid osa vajalikest muudatustest. Hariduse kvaliteet, õppekavade läbipaistvus ja võrreldavus teeb ühtemoodi muret nii rakenduskõrgkoolidele kui ülikoolidele.
Eestis on erineva kvaliteediga õppe­kavu nii ülikoolides kui rakenduskõrgkoolides, nii erakoolides kui riigi finantseeritud koolides. Õppe kvaliteedi sidumine omandisuhtega („erakoolid halvad, riigikoolid head”) või koolitüübiga („ülikoolid head, rakenduskõrgkoolid halvad”) on nii üliõpilasi kui ühiskonda tervikuna eksitav ja vale. Üliõpilaste vähenemise trend Eestis ühelt poolt ning tööturu vajadused teiselt poolt eeldavad jõudude ühendamist ja rakenduskõrgkoolide ning ülikoolide juhtide ühise laua taha istumist. Hea lahendus (kui selline peaks leiduma) saab sündida ainult rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide, riigikoolide ja erakoolide koostöös. Väikses Eestis on üksinda „pusimiseks” liiga vähe nii raha, üliõpilasi kui ka häid õppejõude. Koostöö, avatus ja võrreldavus on kvaliteetse kõrghariduse nurgakivid.

Head kolleegid Eesti Mereakadeemiast, Tallinna Tehnikakõrgkoolist ja Infotehnoloogia Kolledžist kirjutasid 10. augusti Õpetajate Lehes ilmse südamevaluga Eesti rakenduskõrghariduse muredest ja tulevikust. Probleem on siiski laiem, sest johtuvalt demograafilise olukorra märgatavast halvenemisest lähiaastatel ootab Eesti üpris killustatud kõrgharidussüsteemi suur hulk muudatusi.

On ilmselge, et alla pooleteise miljonilise elanikkonnaga riik ei vaja kolme­kümmet viit kõrgharidust andvat õppe­asutust. Samas ei taha kuidagi nõustuda ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide mehaanilise vastandamisega stiilis, et ülikoolid on ülbed ja pahad ega soovi teha koostööd rakenduskõrg­koolidega. Tegemist on ilmse liialdusega, sest enamiku Eesti avalike ülikoolide juures tegutseb hulk kolledžeid, kus prevaleerib rakenduskõrgharidusõpe.
Samas tuleb tõdeda, et olemusli­kult on tegemist hariduspuu eri haru­dega, millel on riigis ja ühis­konnas täita erinev roll. Näiteks tehni­kavaldkonnas koolitab rakendus­kõrgkool valdavalt spetsialiste, kes tunnevad ja oskavad rakendada olemas­olevat riistvara ning tehnoloogiaid. Tehnikaülikooli kasvandikud suudavad aga tänu süvendatud alusteadmis­tele riistvara ja tehnoloogiaid ka edasi arendada ning uusi lahendusi genereerida.

Teadustegevus ja teaduspõhine õpe
Tahtmata jätkata skolastilist targutamist, võtan vaatluse alla mõningad sõlmküsimused, mis haakuvad tõstatatud probleemidega.
Lihtsustatud lähenemine stiilis, et ülikoolides tehakse alusuuringuid ja rakenduskõrgkoolid teevad rakendusteadust, ei ole õige. Ei meil ega mujal ole tehnikaülikoolid orienteeritud pelgalt alusuuringutele, vaid teevad peamiselt just rakendusuuringuid, sest kogu inseneriasjandus on pigem praktilise suunitlusega. Nii oli 2006. aastal Eesti ettevõtete TTÜ-lt tellitud teadusteenuste maht 75,2 miljonit krooni, millele lisandus valdavalt praktilise suunitlusega välislepinguid 44,4 miljoni krooni ulatuses. Seega ligi 120 miljonit krooni eest rakendusuuringuid aastas.
Kui lisada siia tehnikaülikooli tehnoloogiasiirdealane tegevus (tihe koostöö Tallinna Tehnoloogiapargiga, ülikoolist pungunud kümned spin-off-firmad ja ülikooli juures tegutsevad kolm tehnoloogia arenduskeskust ehk TAK-i), tahan küsida, millisel Eesti rakenduskõrgkoolil on midagi ligilähedastki vastu panna. Samas tuleb rõhutada, et ka rakendusteaduslike uuringute tulemusi publitseeritakse ja nende alusel kaitstakse teaduskraade – doktorikraade. Näiteks suur osa nii meil kui ka Soome tehnikaülikoolides kaitstavatest doktoritöödest on valminud tööstusettevõtete tellitud uuringute baasil.

Spetsialistide ja teadlaste koolitus
Ei ole õige vastandada ülikooliharidust ning rakenduskõrgharidust omandatud teadmiste ja oskuste rakendatavuse seisukohalt – nii rakenduskõrgharidusõpe kui 3+2-magistriõpe on spetsialistiõpe. Erinev on õppekavade ülesehitus ja õppe sisu – kui rakenduskõrgharidusõppes on suur osatähtsus praktikal ja alusõpet (matemaatika, füüsika, keemia, majandusõpe, filosoofia, õigus jms) on suhteliselt vähe, siis ülikooliõppes, vastupidi, on suur roll just alusõppel ja praktikat on suhteliselt vähem. Erialaõpe võib olla rakenduskõrgharidusõppes ja 3+2-magistriõppes küllalt sarnane – õpetatakse sarnaseid erialaaineid. Ainete sisu ja ülesehitus võib aga mõneti erineda, arvestades õppurite erinevat eelnevat ettevalmistust alusainetes: matemaatika, füüsika, teoreetiline mehaanika jms.

Nõuded õppejõududele
Lihtsustatud on arusaam, et nõuded üli­koolide ja rakenduskõrgkoolide õppejõududele erinevad oluliselt ja justkui ülikoolide õppejõud – „akadeemilised nohikud” – ei sobi rakenduskõrgkoolides õpetama. See on niisama mustvalge lähenemine nagu ülikoolide orienteeritus vaid alusuuringutele ja rakenduskõrgkoolidel rakendusuuringutele. Ka ülikoolides on hinnatud praktilist kogemust omavad õppejõud – inseneri- ja arstikoolituses polegi muud moodi võimalik. Kogemused omandatakse nii töötamisel kui ka stažeerimisel tööstusettevõtetes, aga ka tööstuslike rakendusuuringute käigus. Sellise kogemusega ülikooli õppejõud on igati pädevad õpetama nii rakenduskõrgkoolis kui miks mitte ka kutsekoolis. Neid võimalusi akadeemilise personali defitsiidi tingimustes ka kasutatakse.

Magistri- ja doktoriõpe rakenduskõrgkoolis
Tundub, et Eestis ei ole otstarbekas koolitada kahte tüüpi magistreid: teadusmagistreid ja rakendusteadusmagistreid. Kui 3+2-magistriõppes omandab õppur erialateadmised (magistriõpe on spetsialistiõpe), siis milliseid teadmisi omandab spetsialisti haridust juba omav rakenduskõrgharidusdiplomi omanik? Probleemi lahendus ei saa olla õppeajapõhine, st magistrikraad võrdub kolmeaastane bakalaureuseõpe pluss kaheaastane magistriõpe või nelja-aastane rakenduskõrgharidusõpe pluss üheaastane magistriõpe. Pigem peab põhinema õpitulemustel – rakenduskõrgharidusõppe läbinule tä­hendab magistriõpe sisuliselt täiendavat ja süvendatud spetsialistiõpet, millele võivad lisanduda teatud alusõppe komponendid.
Siinkohal tahan polemiseerida Tallinna Tehnikakõrgkooli rektori Arvi Altmäega, kes 10. augusti Õpe­tajate Lehes kirjutab magistriõppest rakenduskõrgkooli kontekstis: „See tähendab 3–4-aastast põhiõpet, millele järgneb 1–2-aastane magistriõpe, et juba tööle siirdunud rakenduskõrghariduse omandanud saaksid tulla oma kooli tagasi ning oma töökohas tekkinud probleeme jätkuvalt lahendada. Seda nimetataksegi innovatsiooniks.” Tahan rõhutada, et ka Tallinna Tehnikaülikoolis on piisavalt väga kompetentseid tehnikaspetsialiste, kes oskavad ettevõtluses tekkinud probleeme lahata. Seega pole esitatu põhjendus uute dubleerivate magistrikavade avamiseks.

Tingimused peavad olema täidetud
Samas on Tallinna Tehnikaülikoolil positiivseid kogemusi magistriõp­pe ühiskavadega, kus meil on partne­riteks Sisekaitse­akadeemia ja Mere­akadeemia. Neist esimesel juhul väljastab diplomi Tallinna Tehnikaülikool ja teisel Mereakadeemia. Viimane näide tõestab, et magistriõpe võib põhimõtteliselt olla ka rakenduskõrg­koolis, kui kõrgharidusstandardi tingimused on täidetud – 75% õppejõududel on doktorikraad. Kuid tahan veel kord rõhutada, et Eesti piiratud akadeemilise ressursi juures ei oleks otstarbekas luua paralleelseid magistrikavu lisaks juba toimivatele ja akrediteeritutele.
Doktoriõppega on asi veelgi lihtsam – tegemist on teaduskraadiga, mida saavad omistada vaid positiivselt evalveeritud teadustegevusega kõrgkoolid.
Ükski haridusrada ei tohi lõppeda tupikuga – kõigil õppureil peab säilima võimalus jõuda kõrghariduse tippudeni! Rakenduskõrgharidusel on oma kindel koht hariduses, kuid iga kingsepp jäägu siiski oma liistude juurde.

Mis vaja, tuleb ära teha

33 aastat tagasi loodi Trivimi Velliste algatusel diskussiooniklubi Tõru, 20 aastat tagasi asutati Eesti Muinsuskaitse Selts. Tõru sai tehtud 1974 – ning 30 aasta pärast astus Eesti NATO-sse ja Euroopa Liitu. Kokkusattumus? Seda küll, aga iseloomulik kokkusattumus.

33 aasta eest konkretiseerus Trivimi Velliste visioon tulevasest Tõru klubist. Sügisel toimusid kohtumised ja arutelud „suure seitsmiku” – Jüri Kivimäe, Jaak Olepi, Toivo Palmi, Olev Remsu, Mati Sirkeli, Trivimi Velliste, David Vseviovi – osalusel. Aegamööda kujunes välja kriitiline mass klubi asu­tamiseks, vormistatud sai see
30. detsembril 1974 Sirbi ja Vasara toimetuse ruumes, Pikk t 40 kolmandal korrusel, Jaak Olepi toas.
Elukestev õpe okupeeritud Eesti moodi: Tõru kaminaakadeemia
Koosistumisi Tõru klubis on tagantjärele veidi nostalgiliselt hakatud kutsuma Tõru kaminaakadeemiaks. Selles peitub suur annus tõsist sisu. Tõru kaminaakadeemias esinesid meie tolleaegsed tuntuimad teadlased ja arvamusliidrid (siis seda väljendit küll ei kasutatud), kokku vähemalt 250 inimest, seda lisaks klubi oma liikmete ettekannetele. Tõrusse kutsuti alati hoolikalt valitud, sageli keerulise saatusega inimesi, kel kõigil oli midagi öelda. Tõru kooslus oli kõrgesti haritud ja eriharitud, kindlasti hoidis see teda ka lagunemast: kultuuriloolased, ajaloolased, filoloogid, matemaatikud, füüsikud, loodusteadlased, kunstnikud, ajakirjanikud. Ülo Kaevats on rõhutanud, et Tõru juures oli kõige haruldasem just pikka aega kestnud absoluutne järjekindlus ja järjepidevus. Tõru käis koos esmaspäeviti üle nädala – vähemalt esimesed 15 aastat. Sügispoolaastal oli kaheksa õhtut, septembrist detsembrini, ja kevadpoolaastal jaanuarist juunini kaks­-teist – nii et igal aastal kakskümmend õhtut, lisaks suvised pikemad kultuuriloolised ekskursioonid.

Velliste elu olulisim tegu
Velliste suhtus oma tegemistesse ülimalt tõsiselt. Tol ajal oli väga valitud seltskonnal võimalik vaadata välismaa filme, põhiliselt TPI filmiklubis, aga ka Kinomajas. Lihtinimesel oli üsna võimatu nendele läbivaatustele pääseda. Ent kui filmivaatamise aeg langes kokku Tõru-õhtuga, ütles Trivimi Velliste resoluutselt: „Ei, mina lähen Tõrusse.”
Jüri Kivimäe: „Trivimi enda aktiivne roll Tõru ellukutsumisel on vaieldamatu. Tema eriline sihikindlus ja jonnakus mitte jätta vahele ühtki korralist koosolekut on vedru, mis klubi ülal hoidnud, sest muidu oleks Tõru suhteliselt kiiresti ära vajunud. Ei oska öelda, kas tal oli tohutult vaba aega pühendumiseks ja läbimõtlemiseks, aga ta oli innustunud, ning kui ta midagi teeb, on ta pühendunud.”
Arvo Valtoni sõnul olid Tõrus huvitavad diskussioonid, seal räägiti avameelselt teravatel teemadel, öeldi avalikult välja Eesti iseseisvuspüüdlused. Ka kirjandusteadlane Eerik Teder on meenutanud, et kord kultuuriloolise ekskursiooni ajal Lõuna-Eestisse istus ööbimisel Otepää lähedases talus pärast sauna eeskojas koos viis-kuus Tõru inimest. Tema ise kui Stalini ajal õppinud mees hoidnud pool suud kinni, imestades, kui julgelt need noored räägivad – minevikust, Eesti Vabariigist ja niisugustest asjadest, millest sel ajal ei räägitud.

Trivimi Velliste, kuhu paigutub Tõru sinu n-ö elutöö pingereas?
„Kui rääkida mu üksikutest tegudest, oli Tõru käimapanek võib-olla kõige olulisem. See oli ehk kvaliteettegu, küll väikeses kvantumis, aga lõi vaimse eelduse lükata hiljem käima muinsuskaitse- ja kodanike komiteede liikumine.
Tõru asutamine oli nagu vandeseltslaste vabamüürliku ordu rajamine. Selline tunne oli, et see on midagi väga tõsist ja samal ajal väga pikaajalist, mis peab kusagile välja viima. Vaikne ettevalmistustöö Eesti iseseisvuse taastamiseks – see oli tegelik pealis- või alusmõte, kandev idee, mis hoovas kõige all ja hõljus kõige kohal. Seda ei saanud küll kusagile päris paberile panna ega isegi mitte väga omavahel suusõnal rääkida, aga see paigutus kuidagi konteksti. Niimoodi me seda mõistsime. Kuigi, võib-olla tuleks nüüd üle kontrollida, kas teised samuti mõtlesid.
Üks mälestuskild: sügav vene aeg, venelased oli just Afganistani tunginud, ei puhunud veel gorbatšovlikke tuuli. See pidi olema Tõru 5. aastapäev, 1979. Koht Dominiiklaste kelder Müürivahes. Tuli kaminas hakkas juba kustuma, söed hõõgusid veel, kell üle kesköö, rahvas laiali läinud. Istusin kahe sõbra, Romi Mankini ja David Vsevioviga kamina ees. Jutt läks filosoofilistelt ja ajaloolistelt teemadelt Eesti saatuse ja tuleviku peale. Mina püüdsin väita, et Eesti saab jälle vabaks ja Eesti Vabariik jätkab oma tegevust, seda veel meie eluajal. Kiskus teravaks vaidluseks, mis oli väga ebaharilik, sest Tõrus ei juhtunud seda just sageli. Sõbrad püüdsid naeruvääristada minu usku Eesti iseseisvumisse veel meie eluajal. Hästi on meeles vestluskaaslaste näoilme, nende väga irooniline suhtumine. Üks argument kõlas: eestlased olid 200 aastat tsaaride käpa all, miks peaks vabadus nüüd kiiremini tulema? Minu tookordsed vestluskaaslased on täna väga tunnustatud professorid.
Aga tollal mõtles peaaegu kogu eesti rahvas nende moodi.”

Ja ometi sai Eestist juba 25 aasta pärast NATO ja Euroopa Liidu liige. Kas võisid siis ette kujutada, et seegi võib juhtuda juba sinu eluajal?
„Niisugune mõte ei võinud siis loomulikult pähe tulla. Soome näiteks pole senini NATO-s ja Euroopa Liitu sai ta alles 1995, pärast N Liidu lagunemist. Tookord pidasin silmas ikkagi iseseisvumist.” (Väidetavasti öelnud isegi Henry Kissinger neli kuud enne Berliini müüri langemist, et Saksamaa taasühendamine võib kõne alla tulla alles 21. sajandi kolmekümnendatel aastatel.)

Tõru kui nähtus?
„Tõru omandas kunsti astuda poole jalaga üle lubatavuse piiri, aga mitte üle astuda. See oli Ülo Vooglaiu nõuanne, Tõrus alateadlikult kasutusel tõenäoliselt juba enne selle esmasõnastamist. Minu arust võib Tõru uurida, vaadelda ja tõlgendada passiivse vastupanu kontekstis, mida ta kõige rohkem ka oli. Tõru testis võimatu-võimaliku piire ning püüdis neid teosammul avardada. Igal juhul hoidus klubi kas teadlikult, alateadlikult või mõlemat kokku muutumast nähtavalt nõukogudevastaseks.”
20 aastat tagasi tegi Tõru korjanduse Karl Ristikivi mälestuskivi jaoks ja pani selle Varbla koolimaja ees ka paika. See oli neil aegadel esimesi taolisi kodanikualgatusi. Tõsi, varem oli Tõru paigutanud samalaadse mälestuskivi ka Villem Ernitsa kodutallu Joosepile Põhja-Tartumaal.

Millal tekkis kindel tunne, et toome esimese presidendi põrmu tagasi kodumaale, taastame tema ausamba, valame pronksi kindral Laidoneri?
„Juba järgmisel aastal, 1988, algatasime ülemaalise korjanduse president Konstantin Pätsi ausamba taastamiseks Tahkurannas. Kokku tuli 114 000
rubla, mälestussammas pühitseti uuesti täpselt pool sajandit pärast selle esmapühitsemist – 25. juunil 1989. Varsti pärast seda püüti ausammas õhkida, kuid õnneks pääses see vaid vigastustega.
Kui Laidoneri Selts otsustas püsti­tada Viljandisse mälestussamba Vaba­dussõja legendaarsele juhile, oli üllatav, et mõned kohalikud poliitikud pidasid seda algatust Viljandi linnale häbistavaks. Üllatav ei olnud aga see, et pronksi valatud ratsamehe pühitsemisel 22. juunil 2004 oli rahvast nagu murdu.
Tartus taastati „Kalevipoeg”. Kahet­susväärne, et Tallinnas pole aastakümnete jooksul suudetud rajada Vaba­dussõja võidusammast. Alles neil päevil on küpsemas usk, et lõpuks ometi hakatakse seda ehitama.”

Sa kirjutasid juba vene ajal, et muinsuskaitse on tuleviku kaitse?
„Muinsuskaitse on ka keskkonna­kaitse – vaimse keskkonna kaitse. Tulevikule edasi ulatatud kivi, raud, puu, isegi paber on justkui esiisa testament oma järeltulijale. Millisel määral on ja peaksid muinsused olema püha eraomand, millisel määral peak­sid need kuuluma meile kõigile?Ammen­davat vastust sellele küsimusele ei ole. Kui riik oleks rikas, tuleks mitu peotäit sotsialismi (euroopalikus mõttes) muinsuskaitsele päris kasuks. Sest muinsuskaitse tugineb oma olemuses suurel määral solidaarsusele. Samas on muinsusi palju ning erahuvita muutuks nende eest hoolitsemine kohmakaks ja bürokraatlikuks, see tähendab – kulukaks. Küllap vajab muinsuskaitse kuldset keskteed valgustatud sotsialismi ja liberaalse kapitalismi vahel. Pärnus räägitakse palju pilvelõhkujatest või muud masti kõrghoonetest, küsimata, milles on seni seisnenud Pärnu peamine võlu.

Kas mitte suvituslinna omapärases madala hoonestusega miljöös?
Oli ootuspärane, et algusest peale kujunes muinsuskaitseliikumises välja kaks tiiba: ühed, kes tõlgendasid muin­sust nii suuremeelselt kui võima­lik ja hõlmasid oma eeskavva ka Eesti Vabariigi ennistamise, ning teised, kes vaatlesid muinsusi rohkem harju­muspäraselt, kitsamalt, lähtudes
põhimõttest parem varblane peos... Ja varblase suhtes oli tõesti tekkinud lootusi, sest väljakuulutatud perestroika sisaldas tubli annuse sõnavabadust. Piiratud sõnavabaduse kiire ja oskuslik ärakasutamine on kahtlemata 1987. aastal asutatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi olulisemaid saavutusi.”
Veidi poliitikat: kui üks suurriik ei leia endale väärilisemat vastast kui väike Eesti, eks meil tule siis sellest seigast noppida nii palju plusspunkte kui võimalik. Kas see ei peaks olema näiteks riigi propagandatalituse töö?
„Venemaa on käivitanud meie vastu kõikehõlmava ja hoolikalt läbi mõeldud psühholoogilise sõja, millel on kolm silmanähtavat taktikalist eesmärki: hävitada meie sõprade ja liitlaste usk meisse, ajada eestlased omavahel Venemaa-poliitika pärast põhjalikult tülli ning liita siinsed vene­lased võimalikult ühe mütsi ja lipu alla. Muidugi pole jutt sinimustvalgest. Need taktikalised eesmärgid teenivad üht suurt strateegi­list ülesannet: hävitada Eesti riik ja muuta see taas Venemaa provintsiks. Psühholoogilises sõjas pole vastane nii selgelt nähtav kui harilikus sõjas – see seab meile väga kõrgeid nõudmisi. Propagandatalitus on ehk vananenud nimetus, ent kindlasti peab Eestil olema ajutrust, kes kõrgel intellektuaalsel tasandil pareerib rafineeritud Vene rünnakud ja suunab nende mõtteraketid itta tagasi. Propagandatalitusele tuleks leida hea, nüüdisaegne ja eestipärane nimi (näiteks Eesti mainekujunduse sihtasutus). Sel peab eesti rahva silmis kujunema hea maine.”

Lõpetuseks: üsna loomulikult on sinu suhtes esitatud KGB-kahtlustusi ja levitatud kuulujutte?
„Ütleksin niimoodi: inimest peab sisemiselt tundma. Peab ikkagi jälgima vaimu liikumist – missugust rada pidi on vaim liikunud läbi aastakümnete. Oluline on see, mitte mingisugused kunstlikult konstrueeritud oletused ja tuletised. Minu kõnekunsti õpetaja Tartu Ülikoolis dotsent Valmar Adams ristis mu kohe Potšemutškaks, sest ma olla algusest peale torganud silma pideva küsimuste esitamisega. Mõnele lihtsameelsemale võis see tunduda imelik. Aga olen loomult alati olnud uudishimulik. Kuulujuttude levitamine, nende aeg-ajalt toimuv värskendamine on salateenistuste vana praktika, oli kasutusel juba Tsaari-Venes.”

Vietnami reisikiri