Suhtlemisõpetus kooli

Suvevaheaja ühe uudisena on meediast lugeda olnud, et lapsevanemad, koolipsühholoogid ja lastekaitse liit on teinud haridusministeeriumile ettepaneku luua koolis suhtlemisõpetuse tunnid. Suhtlemisõpetust nähakse vägivalla ja kiusamise vähendamise ühe võimalusena.

Võib arvata, et küllap algab pärast uinunud suve sel teemal elavam arutelu, umbes nagu arutleti usundiõpetuse üle. Eeldatavasti ollakse eriarvamusel, sest see ju loobki võimaluse diskussiooniks ja dialoogiks. Kokkuvõttes aga peaks arutelust kooruma asjalik lõppotsus, mis on mõistagi haridusministeeriumi teha.
Ideaalpildis peaks suhtlemine algama inimese sünniga ja teoreetiliselt see nii ongi. Laps ei õpiks rääkima, kui ei saaks suhelda vanematega ega kuuleks nendelt oma emakeelt. Kuid suhtlemisõpetusest saab rääkida ikkagi alles siis, kui lapsel on sõnad suus ja ta hakkab vanemate jutust aru saama. Siis tuleb õpetus, mis paraku koosneb tihti põhiliselt käskudest-keeldudest: ära roni, ära puutu, ära tee, ära mine... Kui palju kasutame aga jaatavaid lauseid: tee seda! oled tubli! vaat kui tore! jne? Õpetuslikus sõnavaras võiks sisalduda üksainus ära-lause: „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks.”
Aastaid tagasi juhtus mu kätte Ro­bert Fulghumi tagasihoidlik raamatuke „Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias”. Tollal lugesin seda soomendatuna, aastast 2001 on sama olemas ka eesti keeles. Lapsevanemast autor räägib elu kõige lihtsamatest tõdedest, millega hakkama saamise keerulisuse teeb märksa lihtsamaks, kui need on selgeks õpitud varases lapsepõlves. Kes soovib, võib Fulghumi raamatut pidada omalaadseks suhtlusõpikuks, millest on kasu päris väikeste laste vanematele. Fulghum kirjutab: „Enamiku, mida ma pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias” ja nimetab järjest elutähtsaid tõdesid, näiteks: „Jaga kõike”, „Mängi ausat mängu”, „Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks” jne. Muidugi võime skeptiliselt ohata: jälle üks ameeriklasest suhtenõuandja! Kuid pole parata, eestlaslikule kapseldumisele ei tee ameerikaliku (liig?)avatuse lisamine kaugeltki liiga.

Rääkigem omavahel
Suhtlemise õpetamise oluline osa lasteaiaeas on äärmiselt lihtne „nipp” – omavaheline suhtlus peres. Kõige lihtsamalt öeldes: teeme suu lahti ja räägime omavahel. Isa emaga ja ema isaga ja mõlemad lastega ja lapsed mõlemaga ja võtame sobival juhul seltsi ka vanavanemad, tädid ja onud jne. Iga noor pere peaks leidma iga päev vähemalt ühe rahuliku tunni, istumaks õhtusöögilaua ümber ja vahetamaks omavahel päeva muljeid. Lapse käest, kes juba rääkida ja kuulata oskab, tasub samuti küsida, kuidas tal päev on läinud. Paraku on „laps räägib siis,
kui kana pissib” meil veres, olgu küll, et on mitu põlve möödas ajast, kui seda üheks kasvatuspõhimõtteks peeti.
Niisiis, ühelt poolt painab meid minevik ning teisalt ahistavad olevik ja tulevik: arvutid ja telerid on asendanud inimliku suhtlemise ja jätnud lapsed ainult mängija/surfaja/pealtvaataja osasse. Noorel emal ja isal aga on kukil kõvad laenud, mis sunnivad hilisõhtuni ja nädalavahetustelgi töötama. Edu taga ei pruugi olla edu, vaid üksindus, mida võib tunda juba koolieelik, kes oma rääkimisvajaduses loodab vestlus­kaaslast ja imeasja kas või robotist – nagu olen kirjutanud hiljaaegu oma kogupereraamatus „Robot Robin saab südame”. See ongi ennekõike ettelugemiseks ja seega täiskasvanutele mõeldud nagu mu eelminegi kogupereraamat „Väike vahva vanaema”. Mõlemat kirjutades on olnud mu suur soov lapsed ja suured inimesed omavahel suhtlema panna.
Paraku on elu ideaalist kaugel. Suhtlemise põhitõdesid ei saada enne kooli kätte. Parimates peredes treeni­tak­se last maast madalast lugema ja kirjutama, sest muidu ei pääse ta eliit­kooli ega saa üldse korralikku hari­dust.
Olen lapsevanemana näinud eliitkooli ja nn tavakooli vahet ning oskan öelda, et eliitkooli pürgimise nimel tasub pingutada. Mitte seepärast, et sealt saadud koolitarkus oleks etem, vaid heas koolis õpib laps suhtlema. Seal pole kibestunud ja üksnes keelde-käske andvaid läbipõlenud õpetajaid, lastega suheldakse nagu inimene inime­sega. Eliitkool annab lisaks kooli­tarkusele kasvatuse ja suhtlemisosku­se.
Ometi peaks seda andma iga kool. Miks Eesti haridussüsteem on tipust nii peenikeseks lihvitud (st hea haridus on tagatud vaid vähestele eliitkooli pääsenutele) ja hariduse lai, nn rahvalik alus vangub hanejalgadel, seda minu mõistus ei võta. Väikese rahvana peaksime suutma anda võimalikult paljudele noortele elus hakkama saamise tugeva aluse, ainult nii saab püsida meie riik ja rahvas.

Küsimärgid
Suhtlemine on kahtlemata kasvatuse osa. Ja kui ideaalpilti ei ole – st põhitõdesid ei ole kodus ega lasteaias õpetatud –, siis ei aita muu, kui seda tuleb teha koolis. Aga – ja siit algab „aga” ning tulevad küsimärgid.
Kui meie koolisüsteem on ennekõike mehaaniliselt teadmispõhine, mitte suhtlemist ja loomingulisust soosiv, ja kui meie soome-ugrilik kinnisuski vaba olekut pigem takistab, siis võib arvata, et uus aine suhtlemisõpetus ei ole imevits, mis aasta-paariga kaotab koolikiusamise ja teeb koolielu igale lapsele nauditavaks paradiisiks. Kuid võib-olla on see siiski etem kui mitte midagi. Juhul kui kogu teemat suudetakse vaadelda laiemalt: mis on põhjus, et meie lapsed (ja meie ise, täiskasvanud) oleme suhtlemisega kimpus?
Aastaid ajakirjanikutööd teinuna ja mõnda aega ka suhtekorraldaja ametit pidanuna ning äriinimestele turundussuhtlust õpetanuna söandan öelda, et oleme küll kimpus, ja kuidas veel. Olen näinud suurepäraselt haritud noori, kes on oma erialal tõelised asjatundjad, kuid jäävad hätta inimsuhetes, nii lähedastes kui ka tööga seotutes. On lausa hämmastav, kui lihtsaid tõdesid (jah, just neid, mis peaksid selged olema esimeses klassis) ei vallata. Veelgi hämmastavam on, kui paljud suured ja tõsised vead töös saavad alguse suhtlemisvigadest või olematust suhtlemisest. Info ei liigu, communication error... Ehk taas lihtsalt öeldes: inimesed ei räägi omavahel, ei kuula üksteist ära ega saa üksteisest aru.
Kes suhtlemise õpetamise-õppimisega veidigi tegelnud, teab ja tunneb kommunikatsiooniahelat, mille ühes otsas on sõnumi saatja ja teises selle saaja. Kuid vahepeal on „karid”: saatjal tuleb oma sõnum arusaadavasse keelde panna, leida õige edastuskanal ja -aeg; saajal aga omakorda saadud sõnum lahti mõtestada ja sellest aru saada. Kui kumbki või isegi üks pool oma osa täita ei oska, ongi käes error ja sõnum ei jõua pärale. Seega peaks soovitav praktiline suhtlemisõpetus keskenduma selle ahela karide vältimisele ja andma väga konkreetseid juhiseid, kuidas end teisele arusaadavaks ja (vägivallatult!) vastuvõetavaks teha.
Kindlasti ei ole aga kasu vaid suhtlemisõpetuse nn tehnilise poole­ga tegelemisest. Suhtlemisõpetuse ilmne vajadus on toonud päevakorrale taas kord meie hariduse ühekülgsuse, suunitluse vaid nn koolitarkuste omandamisele, isegi tuupimisele. Omanäolised, veidi teistmoodi mõtlevad ja suhtlemisnäljas lapsed pole just alati õpetajate lemmikud. Eeskujuks seatakse supertublidust ja perfektsionismi, kuigi eriti viimase on psühholoogid tunnistanud tänapäeva maailmas pigem ohtlikuks ja pärssivaks kui edasiviivaks. Kes supertubliks ei suuda / pole loodud / ei taha, see tunneb end varem või hiljem tõrjutuna. Tõrjutud (ja sisemiselt morn ning õnnetu) inimene aga toob nii endale, oma lähedastele kui ka kogu ühiskonda vaid muret.

Naeratavama tuleviku nimel
3. juuli Eesti Päevalehes oli lugeda Princetoni ülikooli professori Peter Singeri kirjutis Austraaliast, kus tänavatel on liiklusmärkide kõrval märgid „Kümme naeratust tunnis”. Märkide eesmärk ongi panna inimesed üksteisele naeratama, st suhtlema ja üksteisest hoolima. Kui suhtlemisõpetus meie koolides suudaks muuta meie (tuleviku)elu lahedamaks ja naeratavamaks, mitte ainult müstilise edu suunas pürgivaks, oleksime hakkama saanud väga olulise muudatusega. Veel parem, kui kool suudaks teha mõlemat, annaks nii teadmisi kui ka kasvataks kaasinimestega lävimise ja naeratamise oskust.
Jääb loota, et arutelu suhtlemisõpetuse üle ei lõpe ettekäänetega (pole õpetajaid, pole programme, toimuks teiste ainete arvelt, üleüldse üks segane värk jne) ning nentimisega, et see aine on pigem kahjulik kui kasulik. Just nii juhtus hiljaaegu usundiõpetu­se ettepanekuga, äärmiselt hädavajaliku algatusega, mis meedias nii mõnegi tugeva ateistist arvamusliidri toel maha tehti. Usundiõpetus ja suhtlemisõpetus on aga omavahel mõnes mõttes vägagi seotud. Ka „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks” on kirjas Matteuse evangeeliumis (seal sõnadega: „... kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile...) – nagu on piiblis kirjas enamik elu põhitõdesid.