Viis kandidaati ühele õpetajakohale
 

 

Raivo Juurak

18. mail tähistati piduliku koosviibimisega programmi „Noored kooli” ühe etapi lõppu – välja on selgitatud 13 noort, kes lähevad tänavu 1. septembrist kooli õpetajaks.

Olümpia hotelli konverentsisaalis said kokku programmi „Noored kooli” algatajad, toetajad ja noored, kes kooli õpetajaks lähevad. Programmi tegevjuht David Rebane ütles, et 13 õpetajakohale kandideeris tervelt 76 inimest. Programmi vedajatele oli rõõmus üllatus, et noored, kellele „kõik teed on lahti”, õpetajatöö vastu nii suurt huvi tundsid. Selgus, et õpetajakutset ei väärtustatagi Eestis nii vähe, kui arvatakse – tuleb lihtsalt pakkuda uusi lähenemisnurki.
Heateo Sihtasutuse juht Artur Tae­vere lisas, et Heateo Sihtasutus algatab ja toetab programme, mis muudavad maailma, ning „Noored kooli” on just selline programm. Kooli lähevad motiveeritud noored. Oma eeskujuga võivad nad innustada paljusid õpetajaks hakkama. „Noored kooli” programmist võib saada Eesti kooliuuenduse oluline katalüsaator, oli Artur Taevere lootusrikas.
Programm „Noored kooli”, mille al­gatasid Heateo Sihtasutus ja Hansa­pank, suunab kaheks aastaks õpeta­jaks üliõpilasi, kes pole läbinud õpetajakoolitust. Vajalikud oskused omandatakse esmalt suvisel kuuenädalasel pedagoogika intensiivkursusel ja seejärel jätkatakse õpetajaks õppimist töö käigus, lapsi õpetades. Et noored võimalikult palju ka ise õpiksid, suunatakse nad õpetajaks koolidesse, kus tehakse koostööd kutseaasta programmiga ja kus töötavad kogenud mentorid. Palgale võetakse ka tuutorid, kes aitavad noortel oma tegevust analüüsida ja mõtestada. Üks tuutoritest hakkab konsulteerima ainedidaktika ja -metoodika küsimustes. Kord kuus saavad noored oma kogemuste ühiseks analüüsimiseks ja teooriasse süvenemiseks kokku ülikooli juures. Koolitusprogramm on nii põhjalik, et kaheaastase kursuse edukalt läbinud saavad õpetaja kvalifikatsioonitunnistuse. Analoogiline programm on toiminud Ameerikas edukalt juba 16 ja Inglismaal viis aastat. Eesti on kolmas maa, kus seda teed minnakse.
Hansapanga investeeringute juhtimise divisjoni direktor Helo Meigas ütles, et õpetajana töötamine annab noortele avarama vaate maailmale kui näiteks kontoritöö. „Noored kooli” annab kogemuse, mida ärimaailmast ei saa, kuid koolitöö hinnalisi kogemusi saab edukalt kasutada ka mujal. Helo Meigas lubas, et Hansapank toetab programmi ka edaspidi.
HTMi ja REKKi esindaja Robert Lip­pin tõ­des, et viimastel aastatel on õpetajaks pürgivate noorte hulk Eestis vähenenud, kuid avalik sektor pole jõudnud sellele probleemile veel reageerida. Seepärast on tore, et Heateo Sihtasutus, Hansapank ja veel kümmekond Eesti ettevõtet on probleemi lahendamisele õla alla pannud. Ta arvas, et ka ülikoolide õpetajakoolitusse võiks konkurss olla viis inimest kohale, ning avaldas lootust, et „Noored kooli” toel algab Eestis laiem diskussioon õpetajatöö probleemidest. HTM taotleb programmi toetuseks raha Euroopa Liidu tõukefondidest.

Noorte hinnang programmile
Priit Uuemaa (TTÜ, geenitehnoloo­gia) hakkas novembris ülikooliõpingute kõrvalt Õismäe Humanitaar­gümnaa­siumis matemaatikat õpetama. Seal on tal läinud hästi. Teda üllatas meeldivalt vastuvõtukatsete põhjalikkus: kolm pooletunnist intervjuud, rühmatöö, isiksuse test, tunni andmine valikut tegevale komisjonile. Priit Uuemaa selgitas oma tunnis kehade ujumise teemat 8. klassi füüsikakursusest. Varem pole ta nii tihedat sõela läbinud, tavaliselt tehakse otsus pärast üht katset.
Kristjan Lillemets (TTÜ, logisti­ka) võrdleb eelseisvat kaht aastat ekst­­reem­spordiga. Talle pakub huvi, missuguseks kujuneb programmi läbi teinute võrgustik 10–15 aasta pärast. Kui õpetajatöö ei sobi, otsib ta pärast programmi läbimist muu töö.
Irina Gross (EKA, tekstiilidisain) peab programmi „Noored kooli” revolutsiooniliseks muudatuseks meie hariduses ja on rõõmus, et saab olla sel­le esimeses lennus.
Rebeka Kurg (TÜ, inglise filoloogia) tahab minna õpetajaks mõnda Tartu lähedal asuvasse maakooli. Ta on olnud ülikoolis õppimise kõrvalt poolteist aastat Tartu Forseliuse Gümnaasiumi õpetaja. Soovitab kõigil õpetajatööd proovida, sest õpetamine kasvatab iseloomu.
Liis Prikk (TÜ, hispaania keel ja politoloogia) hakkab õpetama inglise keelt. Programmi juures meeldib talle eelkõige, et pannakse suurt rõhku koo­litustele. Loodab, et see aitab tal pedagoogilisi vigu vältida.
Tiina-Katrina Kaber (TLÜ, inglise filoloogia) on olnud pool aastat Tallinna Laagna Gümnaasiumi õpetaja. Talle meeldib, et teooria ja prakti­ka on programmis tihedalt seotud. „Noored kooli” ei pea õpetajat ainult ainespetsialistiks, vaid ka eestvedajaks ja liidriks. „Tänapäeva koolis suudab ainult heade liidriomadustega õpetaja jõuda kõigini,” ütleb ta.
Natalia Reppo (TÜ, eesti keel vene koolis) luges programmist ajalehest. Usub, et saab hakkama. Ta on lõpetanud Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi, kus oli väga häid õpetajaid, kelle eeskujul otsustas õpetajaks hakata.
Priit Ahte (TTÜ, geenitehnoloogia) hakkab õpetama keemiat ja füüsikat. Kui kaks aastat läbi saab, siis otsustab, kas valib õpetajatöö. Tema arvates ei teadvusta paljud noored veel endale, et õpetajatöö pakub isiksuse arenguks paremat keskkonda kui nii mõnigi kõrgepalgaline töökoht.
Helina Haljaste (TÜ, inglise filoloogia) on õpetanud Hispaanias täiskasvanutele kuus kuud inglise keelt ning ootab nüüd huviga vaatluspraktikat koolis ja tööd koolilastega. Ta usub, et õpetamine on huvitavam kui tõlkimine.

Repliik

Ei ole halba ilma heata, tavatsetakse lohutuseks öelda. Sama sentents kehtib ka vastupidi sõnastatuna ehk pole head ilma halvata. Internet on enamiku inimeste jaoks plussmärgiga nähtus – vajalik abimees nii tööl kui ka kodus. Kes harjunud Interneti-panka kasutama ja arvutist teavet hankima, ei kujuta enam ettegi, et peaks makse sooritamiseks asjaomasesse instantsi minema või mööblitüki ostmiseks kõik mööblipoed läbi kammima. Veelgi raskem oleks ette kujutada tööalast ja isiklikku suhtlust e-kirjadeta.
Elu mugavamaks muutmise kõrval on Internetil järjest suurenev roll oma arvamuse väljendamise kohana. Igaüks, kes soovib, saab loetud artiklit samas kommenteerida.
Tunnistan üles, et loen netikom­men­taare suhteliselt harva, kas vä­ga huvitava või mind mingil moel isik­likult puudutava teema puhul. Häirib anonüümsete kommentaatorite õelutsemine, mille kõrval algeli­ne kirjaoskus on suhteliselt väike patt.
Üks näide. Lugu alaealisest, kes võttis vanemate teadmata auto ja oma kaassõitja, samuti alaealise surnuks sõitis, pälvis hulga parastavaid kommentaare, mille sisu võib kokku võtta lausega – rikkurite võsuke sai teenitud karistuse.
Rate.ee suhtes mul negatiivne eelarvamus puudus. Teadsin vaid, et sinna on end kommenteerimiseks üles riputanud ka tuttavaid, igati tub­lide lapsevanemate lapsi. Minu silmad avas IMB Eesti juhi Valdo Rand­pere artikkel „Mis pekkid sul on pakks pederasd” (PM, 18.05.). Pealkiri on võetud 11-aastase kommentaarist samaealise tüdruku rannarõivais pildile. Valdo Randpere teeb nukra järelduse: peale roppuste on 99% juttudest täielik tühjus. Mida muud arvata kommentaaridest ? la „sa oled nii seksy, sina aga nii nunnu”. Autor leiab, et Eesti ja Rootsi riik peaksid nõudma kas tsensuuri kehtestamist rate.ee-le või keskkonna sulgemist.
Võitlus ei tule kerge, arvestades, kui söakalt seisab rate.ee keskkonnale kehtestatud blokeeringute vastu. Ja isegi juhul, kui rate.ee õnnestuks sulgeda, tekiks asemele uus omataoline, sest nõudlus on olemas. Selle on tekitanud eduühiskonnale omane konkurents, eelkõige edukuse hindamine väliste tunnuste, käesoleval juhul siis välimuse alusel.
Lapsed on selle meilt, täiskasvanutelt, üle võtnud. Kas ja millal õpivad nad hindama tõelisi väärtusi, nägema inimese sisse? Ja mida võtavad lapsepõlvest kaasa need, kelle välimust avalikult halvustati? Inimlaps on ju äraütlemata habras olevus. Vahel piisab ühestainsast jõhkrast märkusest, et enesehinnangut kogu eluks kahandada.

90 aastat koostööle avatud

18. mail tähistas Eesti Õpetajate Liit Estonia teatri talveaias oma 90. sünnipäeva. 17. mail 90 aastat tagasi loodi Eesti Kooliõpetajate Keskliit. Et eesti õpetajad koondusid jube enne Eesti iseseisvumist, näitab õpetajate liidu esimehe Lehte Jõemaa sõnul, et õpetaja on meie ühiskonnas alati olnud esirinnas. Õpetajate Leht uuris Lehte Jõemaalt, kuidas läheb Eesti Õpetajate Liidul praegu.

Milliseks hindate Eesti Õpetajate Liidu (EÕL) seisu?
„Positiivne on edumeelsete õpeta­jate kuulumine organisatsiooni. Tegut­setakse aktiivselt nii aineliitudes kui ka õpetajatööga seotud üldiste küsimuste lahendamisel. Olime väga aktiivsed uute õppekavade väljatöötamisel ja sellega seoses esile kerkinud probleemidele lahenduste leidmisel.
Peamiseks probleemiks pean suure osa õpetajate mittekuulumist eriala- ja kutseliitu. Kokku tegutseb 16 aineliitu, mis hõlmavad 1500–2000 õpetajat, vastavalt sellele, kuidas organisatsioonid ja liidud suudavad oma liikmete üle arvestust pidada. Põhiline töö käib aineliitude kaudu, seetõttu on EÕLi kui terviku organiseerimisel veel suur töö teha. Üheks puuduseks Eesti õpetajaskonna ühendamisel on kahe paralleelse organisatsiooni – Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) ja EÕLi – olemasolu. Samuti õpetajatevaheline nõrk koostöö kohtadel. Töötavad küll ainesektsioonid, kuid üldpedagoogilises mõttes on tegevus loid.”

Meil töötab ainuüksi koolides ca 16 000 õpetajat. Kui paljud neist peaksid kuuluma EÕLi?
„Ideaalis võiksime saavutada Põhja­maade taseme, kus õpetajate liitu kuulub 90% õpetajatest. Kui saavutaksime ka 70%, võiksime öelda, et Eestis on kujunenud õpetajate professioon, st endast lugu pidavad ja väärikad õpetajad, kes austavad oma elukutset ja tööd, teevad seda südametunnistusega ning on üksteisele toeks. Meie ühiskonnas jääb puudu just solidaarsusest, mis on demokraatliku ühiskonna oluline komponent.”

Liikmete vähesuse üks põhjus võib olla ka noorte õpetajate teadmatus EÕLi olemasolust.
„Eks see näitab, et noored saavad koolis hästi hakkama, neil pole probleeme ja nad ei vaja abi. Olen paljudelt aineliitu kuuluvatelt noortelt õpetajatelt küsinud, kas nad ei tahaks astuda Eesti Õpetajate Liitu. Vastatakse, et seal ju nii väärikad inimesed – nemad veidi pelgavad. Samas on noorte mõtlemist väga vaja. Mõistagi tähendab organisatsioonis olemine lisatööd ja -tegemisi vabast ajast. Kui aga keegi endast midagi ei anna, pole ka midagi vastu oodata.”

Niisiis on EÕL saanud tähtsate hariduselu puudutavate otsuste tegemisel piisavalt kaasa rääkida?
„Oleme saanud päris palju sõna sek­ka öelda. Ka siis, kui õpetajate organisatsioonid õppekavade väljatöötamisest kõrvale tõrjuti, jõudis meie hääl otsustajateni. Õppekava polnud vastuvõtmiseks küps, kontseptuaalsed alused jäid selgeks rääkimata. Seepärast oli EÕL õppekavade vastuvõtmise vastu. Tegemist ei olnud isikute konfliktidega. Meie arvates polnud õppekavasse kirjutatud piisavalt väärtuskasvatuse põhimõtteid.”

Kuidas saaks EÕLi efektiivsemaks muuta?
„Hea tava on, et kutseid omistavad kutseliidud, aga õpetajate puhul see kahjuks nii ei ole. Õpetajakutse omistamine on antud komisjonidele, kus igaüks esindab iseennast ja EÕLil puudub igasugune analüüsivõimalus. Kui kutse omistaksid õpetajate organisatsioonid, oleks see töö hoopis teistmoodi mõtestatud. Info hakkaks liikuma ja noored hakkaksid väärtus­tama EÕLi kuulumist, kuna sealt saab infot, tagasisidet enda tööle ja võima­luse võrrelda oma tööd kolleegide omaga. Teiseks peaksime arendama piirkondlikult tänapäevast pedagoogi­list mõtlemist, nagu seda on palju teh­tud Euroopas: õpetajate kogemuslikku koostööd, üksteise koolitust ja pedagoogilise töö mõtestamist paikkondades, vaidlusi, väitlusi, analüüse. Jõudumööda oleme sellega alustanud. Oleme nende küsimuste arutamisel istunud ühe laua taga linnade liidu ja omavalitsusliitude esindajatega. Praegu tegutsevad ainesektsioonid omaette.
EÕL on kõigile koostööks avatud. Ka ministeeriumiga on meil tihe koostöö, olenevalt ministrist on see laabunud kord paremini, kord halvemini.”

Kas koostöö viljakus HTMiga on seotud parteiliste põhjustega? Teie ise olete kandideerinud parlamenti IRLi nimekirjas?
„Kindlasti ei ole EÕL parteiline organisatsioon. Liidu juhatuses on erinevate parteide liikmeid, mis välistab ühe partei poliitika ajamise.”

Kas tänapäeva Eesti ühiskond on mõistnud õpetaja ja õpetajate liidu tähtsust ühiskonnas?
„Usun küll. Meie õpetajad on väga tublid ja neile pole midagi ette heita. Ehk vaid suutlikkust ühiskonna muutustest tulenevate probleemidega kiiresti kohaneda. Mis puutub EÕLi, siis me pole enda initsiatiivil meedia kaudu endast kuigi palju märku andnud. Oleme teinud seda valmistudes õpetajate kongressiks ja arutades aastate jooksul kogunenud tähtsamaid küsimusi. Kuigi isiklikult olen meedias palju rääkida saanud.”
Margit Sutrop ütles juubelikonverentsil, et kui kodanikuühiskond oleks Eestis tugevam ja arenenum, oleks tugevam ka õpetajate liit.
„Mulle tundub, et vähem on vaja ametnike ja rohkem kutseliitude võimu. Sarnaselt teiste riikidega peaks ülesanded, millega ministeerium otseselt tegelema ei pea – näiteks reiside korraldamine – delegeerima kolmandale sektorile. Kui riiki ja ametnikku oleks haridussüsteemis vähem, aktiviseeruksid õpetajad rohkem. Selles võtmes ei ole tähtis mitte EÕLi liikmete arv, vaid asjaolu, et õpetajad ise oleksid otsustamise juures ja saaksid seista vastu ebapädevate otsuste vastuvõtmisele.”

Kui usinasti osalevad EÕLi tegemistes vene koolide õpetajad?
„Peab tunnistama, et me pole vene koolide õpetajaid kuigi aktiivselt organisatsiooni töösse kaasanud. Kõige paremini on see õnnestunud võõrkeelte puhul, kus keelebarjääri saab ületada õpetatavat keelt rääkides. Teistes ainetes tekivad keeleprobleemid. Konverentsidel käib vene koolide õpetajaid väga vähe. Oleme tõsiselt võtnud sihiks nende kaasamise.”

Olete väikese vaheajaga juhtinud EÕLi päris pikka aega. Millised on olnud selle tööga seotud rõõmud ja mured?
„Tahaksin väga, et rebimine sellele kohale oleks tihedam. Tegelikult nõuab see amet väga palju tööd, suurt vastutust, pinge- ja stressitaluvust. Samas on see töö väga arendav. Muidu poleks ma kindlasti nii palju lugenud, uurinud, mõelnud, tähelepanelikult jälginud meedias toimuvat. Tõsi ta on, et tekste ja kirju on tulnud tihti koostada öise aja rahus ja vaikuses. Loomulikult ei saaks ma üksi hakkama, olen palju tänu võlgu inimestele, kellega koos oleme seda vankrit vedanud.”

Milline peaks olema EÕL kümne aasta pärast, 100. juubelil?
„Tahaksin näha tugevaid piirkonnaorganisatsioone, mille kujunemiseks on praegu eeldused olemas. Kui jõuaksime nii kaugele, et EÕLi kuulub 50% õpetajatest, võiksime öelda, et oleme teinud tublit tööd.”

Pedagoogika vs mõõdikud ja näidikud

Miks vajab Eesti pedagoogilist mitmekesisust?

Tiiu Kuurme, TLÜ dotsent, EFFE Eesti initsiatiivgrupi juht:
„Oleme aasta-aastalt kaugenenud pedagoogikast. Iga üksik inimene mäletab, mis pedagoogika on, aga kollektiivselt oleme selle unustanud. Tagajärjeks on formaalsete mõõdikute ja näidikute esiletõus, koolirahulolu langus, laste laokile jäämine nende isiksuse arengu aspektist.
Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse eksamid on näidanud, et meie vene noored ei mõista Eesti ajalugu ja ühiskonda adekvaatselt. Miks? Sest süsteemil pole sellist taotlustki olnud! Riikliku eksamikeskuse aruannetes on kirjas ainult protsendid ja numbrid selle kohta, mitu vene ja eesti õpilast ühiskonnaeksami tegi, missugune on nende keskmine hinne, mitu protsenti on see tänavu parem/halvem kui möödunud aastal – nii selgitasid praegust olukorda hariduslisti liikmed.
Me toodame hindeid, uskudes, et need näitavad midagi. Usume, et inimest ei pane liikuma miski muu kui pidev kontroll ja järelevalve. Kuid kool ei tohiks olla õpilasele üksnes soorituste tootmise koht, vaid ka kogemusruum, kus õpitakse inimeseks olemist. Seetõttu on ka väljaspool Eestit ikka ja jälle päevakorda tõusnud kooli humaniseerimise temaatika. Interpreteerides euroopalikku mõttelugu hariduse tähendusest, seondub see sõnaga enese-, tähistades eneseleidmist, eneseloomist, eneseületamist.
Kui filosoofide kirja pandud tõed on hariduse riigistamise käigus taandunud ning peatähelepanu on majanduse ning poliitikute nõudmistel, siis reformpedagoogilisel ideestikul põhinevad suunad püüavad toetuda ühele või teisele omaksvõetud filosoofiale. Kogu õhtumaine haridusideestik tervikuna lähtub humanistlikust meelelaadist. Selle ununemine ja pedagoogika taandumine formaalsuste ees on asi, mida poleks tohtinud juhtuda.
Paljude praeguste teravate probleemide lahendused võiksid hakata hargnema reformpedagoo­gika mõtteviisil tuginevate koolide praktikatest.”

Aivar Haller, Lapsevanemate Liidu juhatuse liige:
„Lapsevanematel peaks olema võimalik valida pedagoogiliste alternatiivide hulgast oma lapsele sobivaim. Praegu on valikuvõimalused veel napid. Kahjuks ei mõista paljud pedagoogilise mitmekesisuse tähtsust ja mõned isegi karda­vad seda. Näiteks kuuldes sõna al­ter­natiivkool küsitakse pahaselt: „Miks te ennast tavakoolist paremaks peate?” Lähtutakse arusaamast, nagu püüaksid alternatiivkoolid teistele koolidele „ära teha”. Tegelikult on alternatiivkoolid lihtsalt teistsugused, nad avardavad olemasolevat hariduspilti, mitte ei vastandu sellele.
Teine sõna, mis mõjub punase rätina, on vabadus. Millegipärast kujutatakse ette, et vabakoolis võivad õpilased teha, mis tahavad. Tegelikult on seal üsna täpselt paigas, mida lapsed peavad tegema ja mida nad ei tohi teha. Selleta poleks ju õpe ja kasvatus mõeldavad. Vahe seisneb ehk selles, et alternatiivpedagoogikas lähtuvad need reeglid suuremast usaldusest inimese vastu. Jäikade (riiklike) raamide loomine vangistab, aga areng on loomingu funktsioon ja looming eeldab vabadust. Seejuures on iseenesest mõistetav, et vabaduse eeldus on kord, aga see ei pea olema vanglakord.”

Kai Võlli, Johannes Käisi Seltsi juhatuse liige, Integratsiooni SA keelekümbluskeskuse töötaja:
„See on rumal küsimus, sest mitmekesisus on nagunii olemas, tahame seda või mitte. Iga minut on isemoodi, samuti iga kool. Kas me seda mitmekesisust aga märkame ja oskame enda kasuks pöörata? Mida võõramat asja näeme, seda raskem on seda omaks võtta, aga ikkagi on vaja mõelda, mida me mitmekesisusest võidame. Avastasin tänavu kevadel, et mul on aeda mitmeid uusi taimi siginenud. Lugesin osa neist lilledeks ja märkasin, et nad teevad mu aia huvitavamaks.
Me näeme igal pool eelkõige ise­ennast, aga peaksime vaatama ja nägema ka endale võõrast, ja seda pilguga, et võõras võib olla meile kasulik. Olen käinud paljudes keelekümblusklassides ja tean, kui palju need üksteisest erinevad. Isegi keelekümbluskeskuse valmistatud tipptasemel õppematerjale on tehtud ümber, et nad just selle klassi õpilastele paremini sobiksid. Selline loov mitmekesisus on väga positiivne.
On aeg loobuda ainutõdedest ja läheneda koolimaailmale paindlikumalt, erinevaid lähenemisi mõistes, mõtestades ja luues. Me väärtustame näiteks Jüri Parijõe pärandit. Temal oli üldõpetuslikus tööviisis keskne aine ajalugu. Aga me väärtustame ka Johannes Käisi, kellel oli kesksel kohal loodusõpetus. Üht ja sama eesmärki taotleti kahel erineval viisil ja üks polnud halvem kui teine.”

Noored kooli

Õpetajate puudus, nende kõrge keskmine vanus ning lootusetult tasakaalust väljas sooline koosseis on üldteada. Sellest räägitakse, selle üle arutletakse ning pakutakse vahel isegi mõningaid lahendusi, kuid seis on sellegipoolest nutune. Olukorra tõsiduses kahtlejatel tasub aeg-ajalt külastada nii Tallinna Haridusameti kodulehte kui ka portaali CV Keskus, kust vaatab vastu lugematu hulk töökuulutusi pedagoogi ametikohtadele. Õpetajate Lehe lugejatele ei pea muidugi põhjuseid ette lugema hakkama.
Heateo Sihtasutuse ja Hansapanga algatatud ning edukalt käivitunud projekt „Noored kooli” annab loo-
tust – 13 õpetajakohale kandideeris tervelt 76 inimest! Programmi väärtus ei seisne ainult õpetajaskonna täiendamises, vaid ka õpetajaameti prestiiži tõstmises. Inglismaa („Teach First”) ning Ameerika Ühendriikide („Teach For America”) kogemus on näidanud, et programmi läbinutest jääb üle poole tööle haridussektorisse. Paljud töötavad koolidirektoritena ning sajad vilistlased jätkavad hariduselu mõjutamist valitsusasutuste, kodanikuühenduste või äriettevõtete juhtidena. Kes suudab „ellu jääda” koolis, suudab läbi lüüa ükskõik millisel elualal – sellisena kõlab projekti üks peamisi põhimõtteid.
On kuulda olnud ka mõningate tegevõpetajate skeptilist hoiakut ? la „Nüüd on meil jälle rohkem tööd”, „Niikuinii nad kooli ei jää” jne. Kuid isegi kui 13 noorest õpetajast jääksid vaid kolm kooli tööle, oleks Eesti haridussüsteem sellest juba võitnud. Usutavasti suhtub valdav enamik koolijuhte ning pedagooge uutesse noortesse kolleegidesse siiski poolehoiuga ning on valmis sisseelamisel igati toetama. On ju selge, et ükskõik kui suure konkursi noor õpetaja ka ei läbi ning kui põhjalikud läbitud pedagoogika intensiivkursused ka ei ole, satub iga pedagoog ühel hetkel raskustega silmitsi. Ainuüksi mentorist on vähe, oluline on kogu kollektiivi toetus.
Siinkohal meenub 9. mail Posti­mehes ilmunud SEB Eesti Ühispanga analüütiku Hardo Pajula arvamusartikkel „Inflatsioon, euro ja läppunud õhk õpetajate toas”, milles autor osutab vajadusele õpetajate tuba õhutada. Kas ei võiks just „Noored kooli” projekt olla esimene katse tuua värskust ja elurõõmu kohati väsinud õpetajate keskele? Mitte ohuks ega lisatööks, vaid rikastavaks inspiratsiooniks.
Loodetavasti on ka õpetajaid koolitavad ülikoolid ühel hetkel olukorras, kus neil on viis tudengikandidaati ühele kohale. Praegu ei saa eesti keele ja kirjanduse õpetajate grupid täis, rääkimata konkurentsist. Ja kui mõnel erialal riigieelarvelistele kohtadele kõik soovijad ei mahu, siis eelarvevälistele ikka (nii on olnud ju­ba aastaid). Loomulikult on õpetajaks õppivate üliõpilaste seas ka tõsiselt motiveeritud tulevasi pedagooge, kuid kui ülikoolil puudub igasugune võimalus tudengeid valida, pole neid kardetavasti kuigi palju.
Heateo Sihtasutus on igal juhul juba head teinud. Tekib siiski küsimus, miks peavad haridusprobleemidega tegelema erasektor ja mittetulundusühingud. Miks on riik aastaid vaid statistikat tsiteerinud ja konstateerinud: jah, probleem on olemas? See on muidugi suurepärane, et David Rebane, Artur Taevere jt on programmi käivitanud, kuid selle ettevõtmise taustal torkab eriti teravalt silma eel­nenud aasta(kümne)te tegematajätmine ja passiivsus. Loodetavasti reageerib ka avalik sektor ega jää lootma vaid üksikute erksa sotsiaalse närviga aktivistide ning ettevõtete peale.

Kristi Helme

Ministeeriumis

21. mail toimus Tallinna Teh­nikakõrgkoolis kohalike omavalitsuste haridusametnikele ümarlaud õppeasutuste välishindamisest ja sisehindamise rakendamisest. 22. mail toimus Laulasmaal INTERREG IIIA koostööprojekti „Kutsekvalifikatsioonieksamite ja nende sooritusvõimaluste arendamine Tallinna ja Helsingi piirkonnas” infoseminar. 22. mail toimusid saksa, prantsuse ja vene keele (võõrkeelena) riigieksamite kirjalikud osad. 23. mail toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis muu­sikahariduse foorum. 23. ja 24. mail toimusid saksa, prantsuse ja vene keele (võõrkeelena) riigieksamite suulised osad. 24. mail toimus Pärnu Kunstide Majas (Pühavaimu 8) huvikooliseadust tutvustav infopäev.

Sõnumid

Mõte

Kurikuulsad aprillisündmused pronkssõduri ümber ja vene koolide aastaid selle monumendi juurde toimunud „palverännakud” – klasside kaupa ja õpetajate juhtimisel – tõid fookusesse küsimuse, mille olemasolu ma ei osanud isegi aimata. Nimelt selle, et teatud õppeaineid – eeskätt ajalugu ja ühiskonnaõpetust, aga nähtavasti ka kirjandust – võidakse koolides ära kasutada puht poliitilistel, ideoloogilistel eesmärkidel. Siin ja seal on kujunenud olukord, kus õpetaja ei õpeta, vaid indoktrineerib. Enamgi veel: sain kuulda täiesti jalustrabavat küsimust: mida sellise õpetajaga teha, kas teda saab vallandada ning kui saab, siis mille alusel ja kuidas?

Seega: ajaloo ja ühiskonnateaduste õpetaja, kes ei õpeta ajalugu ega ühiskonnateadusi, lihtsalt ei tee oma tööd. Mul pole mingeid raskusi selle fakti tunnistamisega. Olgu näitena kas või seesama 1940. ja 1944. aasta sündmuste teema. Ajalooõpetajalt ei nõuta siin ju midagi muud kui faktide ja sündmuste õiget esitamist.

Õpetus olgu apoliitiline
„Õige” all ma ei mõtle miskit erilist tõlgendamist, vaid faktide täielikkust ja õigsust. Arvan, et siia võiksid lisanduda hiljem ka võimalike tõlgenduste esitused. Näiteks: „NSVLi ametlik historiograafia leidis, et Balti riikide vägivaldset liitumist pole olnud, samal seisukohal on ka tänapäeva ametlik Venemaa. Eesti positsioon antud küsimuses on aga, et tegemist oli agressioonile järgnenud okupatsiooniga.”
Liigne süvenemine nende tõlgenduste detailidesse pole ajaloo õpeta­misel vajalik, kuigi jah, mõisteid „annek­sioon” ja „okupatsioon”, aga ka mitmeid teisi tuleb avada ühiskonna­õpetuse riigiõigust puudutavates osades.
Kuid see on vaid käepärane näide. Tähtsam on põhimõte: õpetaja ei tohi kasutada enda positsiooni isiklike poliitiliste vaadete esitamiseks ja pealsurumiseks. Esiteks on tegemist laste ja noorukitega, kel veel puuduvad teadmised, kogemused ja isegi emotsioonid esitatava materjali kriitiliseks mõistmiseks. Teiseks on õpilased õpetaja suhtes allutatud, sõltuvas positsioonis – õpetajast sõltuvad nende hinded, iseloomustused, sotsiaalne positsioon klassis.
Demokraatliku Eesti koolis ei saa nõuda (aga mõnes vene koolis seda seadusevastaselt nähtavasti tehakse!) mis tahes etteantud või minu pärast kas või Eesti riigi suhtes lojaalse või ebalojaalse ideoloogia esitamist. Küll aga saab ja tuleb nõuda, et ajalootunnis õpetataks ajalugu täpselt nii, nagu see oli. Eesti riigil ja riigis ei saa olla muud ajalugu, sündmustikku ja kronoloogiat kui tegelik.
Arusaam, nagu tuleks Eesti ajaloos midagi maha vaikida, moonutada, on ainus õpetamisviis, mis on meie riigi kodanikkonna kujunemise seisukohalt kahjulik. „Vene poolametlikku” ajalugu esitav ajalooõpetaja on sama valelik kui see, kes eitab asjaolu, et 1943. aastal oli Eesti „juudivaba terri­toorium” või et metsavendade ohvriks langes ka süütuid külainimesi.

Poliitikaks liiga noored
Veidi teine lugu on „puhas” ühiskonnaõpetus. Sotsioloogilisi doktriine ja teooriaid on mitmeid ja paratamatult tuleb nende vahel teha valik. Kinnitan oma kogemusest, et see on lihtsam, kui arvata võib – piisab, kui ütelda, kellele üks või teine teooria kuulub, ja näidata selle võimalik vastand. Näiteks väites, et riigi teostamiseks on vaja teatavat kogust sotsialiseeritud kapitali, tuleks lisada, et sotsialistide arvates peaks see olema võimalikult suur, liberaalide arvates aga võimalikult väike. Ja see on koht, kus Eesti haridussüsteemis on asjad viltu: ministeeriumi juures toimivad õpikuid retsenseerivad komisjonid on päris hirmuäratavad. Tagajärg on, et Eesti ise suunas veel eelmise valitsuse aegu koolidesse õpikuid, mille aluseks on nähtavasti olnud tublid käsikirjad, kuid mis on retsenseerimiste ja komisjoniarutelude tulemusena ideoloogilisteks saanud. On lause: „Iga riik peab hoolega planeerima, mida toota, kui palju toota, kuidas toota, kellele toota.” See pole väljavõte haigusloost, vaid REKKi poolt lubatuks arvatud õpik.
Jättes kõrvale puhteetilise aspekti ja võimaluse, et õpetajapoolne poliitiline indoktrineerimine on vale (isegi suur osa poliitikateadlasi omab väga hägust ettekujutust sellest, kuidas poliitika toimib), arvestagem asjaoluga, et koolilapsed on ikkagi siiski veel liiga noored selleks, et siirduda suurte kahjudeta poliitilise elu reaalsustesse. Meie väikeses riigis toimib „vertikaalne lift” poliitikas üsna kiiresti: märkimisväärsetesse poliitilistesse „kõrgustesse” jõudmine võib osutuda suhteliselt lihtsaks, mis tähendab ka ligipääsu isiksust selgelt väärastavatele võimalustele. Korruptsioon, egoistlik omakasu, küünilisus on käeulatuses ja kujunemata noorele võib see ahvatlus käia üle jõu. Sagedamini juhtub, et kujuneb vale orientatsioon kogu ülejäänud eluks. Osa vastutusest langeb ka õpetajatele.

Lapspoliitikust saab aheraine
Sama käib ka nende noorukite koh­ta, kelle on väärastanud Naši, Molodaja Gvardija jt Moskva Hitler­jugendi-laadsed organisatsioonid. Läheb veidi aega ja täiskasvanud poliitikud heidavad nad ärapõletatud aherainena elu prügimäele. Mõtlevaid, erakonna või ametkonna paratamatule distsipliinile alluvaid ja poliitilisest eetikast lähtuvaid poliitikuid neist „aktivistidest” enam ei saa.
Kokkuvõttes: koolis ei aeta erakondade või riigi asju, koolis õpetatakse. Koolis pole poliitilised tegelased, vaid lapsed. Nende tuleviku eest vastutab täiskasvanu – õpetaja. Ja kui ta õpetada ei oska, siis jumala abiga – töötajatest on puudus igal pool. Ka seal, kus viltumineku hind on palju väiksem kui kujunevate inimeste saatus.

Kirjad

Vale, suur vale ja statistika
Riigieksamite tulemusi on kohatu võrrelda spordivõistlustel saavutatuga, kuid neil on siiski ka midagi ühist. Kaugushüppe puhul ei lähe tulemus rekordina kirja, kui taganttuul on lubatust tugevam. Riigieksamite puhul pole mingit metoodikat eri aastate eksamivariantide raskusastme võrdlemiseks, seega on eri aastate eksamitulemuste diagrammide joonestamine ja nende põhjal järelduste tegemine mõttetu.
Järelduste tegemine on mõttetu ka seepärast, et tulemused pole kuigi usaldusväärsed. Tasub vaid vaadata eksamitulemuste histogramme ja isegi koolipoiss saab aru, et imelikud „hüpped” pole histogrammis loogili­sed, st neid saab põhjendada vaid tulemuste teadliku võltsimisega. Riigieksamite kehtestamisega taheti saavutada seda, et kõik õpilased oleksid võrdsetes tingimustes, aga seni seda saavutatud pole. Samuti ei tea me õigeid, st võltsimata ja ilustamata eksamitulemusi. Teoreetiliselt on selleks siiski võimalus olemas. Sõltumatu komisjon peaks REKKist kätte saama näiteks kolme viimase aasta matemaatika (või mõne muu õppeaine) riigieksamitööd, mis on saanud 20 punkti, ja põhjalikult üle kontrollima, mitu punkti need tegelikult väärt on. Arvestades aga, et REKK on oma paksude müüride taga nagu riik riigis, sellist komisjoni kindlasti ei moodustata ja karavan liigub edasi, las koerad hauguvad.
Eksamitulemuste ilustamiseks tehakse jõupingutusi ka koolides. Pean silmas õpilaste mõjutamist, et nad jätaksid ühes või teises õppeaines riigieksami tegemata. Tegemist on tõsise probleemiga, kuid kuni üks­ki õpilane pole kaebust esitanud, pole justkui millestki rääkida. Miks kaebusi pole esitatud, seda võib vaid aimata.
Jamasid on riigieksamitega olnud igal aastal. Oleks ju loogiline, et vigadest õpitaks. Kuid enne 18. mai matemaatikaeksamit rõhutati Õpetajate Lehes jälle, et eksamitöös mustandit ei tehta, mustandipaberile võib teha vaid märkmed lahendusplaani kohta jms. Mustandit tehes võivat õpilane jääda ajahätta. Kuidas ometi ei saada aru, et eksami tegemiseks tuleb rohkem aega anda! Kui õpilane lahendab ülesande esmalt mustandilehel algusest lõpuni ja veendub, et kõik on korras, on hiljem ka parandajatel „puhtaid” lahendusi lihtsam kontrollida. Mõne ülesande korral tähendab üks märgiviga, et kogu lahendus muutub kardinaalselt. Kas soditud ja lisalehtedega varustatud eksamitöid on lihtsam parandada?
Veel üks võrdlus spordiga. Tele­ülekanded oleksid nauditavamad, kui kaugushüppajatele ei antaks katseks valmistumisel aega kaks minutit, vaid näiteks 30 sekundit ja odaviskajatele hoopis 15 sekundit. Kes selle ajaga oma oda üles ei leia ja katset ei soorita, on lihtsalt saamatu ja muud midagi. Riigieksami sooritab keskkooli­lõpetaja ühe korra elus, kas siis selle jaoks ei võiks piisavalt aega anda? Kuhu meil kiire on?

Kas iga laps on ikka tähtis?
Vahel jääb kaunite mõtete ellu rakendamine poolikuks. Emadepäeva tähistamise järel viib mõtted sellele kirjutis, mis ilmus ühes maakonnalehes. Ilmselt ei olnud see ainuke samasisuline fotodega illustreeritud artikkel meie ajalehtedes emadepäeva eel.
Kirjutises oli juttu suurest perest, kes kutsuti presidendi vastuvõtule. Ilus ju, kui riigi esimene mees austab ema tööd oma küllakutsega! Kuid (ja ma ei arva sugugi, et tegu on ainukese juhtumiga) kogu pere ei saanud koos sõita, sest see ei olnud majanduslikult võimalik. Kujutasin ennast nende vanemate rollis, kes pidid valiku tegema – keda võtta, keda jätta. Mõtlesin end ka koju jäänud lasteks, kes ei saanud ema aupäevale minna. Ja mu meel läks väga kurvaks, sest teadsin, et ka ema-isa rõõm ei ole täielik.
Kas ei peaks kauni päeva veelgi kaunimaks muutmisel osalema siiski meie riik, näidates, et iga laps on tõesti tähtis? Ei ole ju eriti keeruline eraldada kõikide suurperede taolisteks sõitudeks riigi eelarves sihtotstarbeline summa, mis kutsega kaasas käiks. Võimalusi on teisigi, kuid reeglid tuleks paika panna, et rõõmupäev oleks täiuslik, et kutsutud pere saaks täies koosseisus pidupäeva nautida.
Ehk on sotsiaal-, haridus- või rah­vas­tikuministril meeskonnas keegi, kes suudab ennast nende perede ellu mõelda ja lahendusi otsida. Usun, et kõik edaspidi kutsutavad tänaksid südamest.
 

Aime Kuum
Allar Veelmaa

Kui mina olin veel väikene mees

Mis ei tapa, teeb tugevaks

Vene kooli muutus on kinni õpetajates

Koolijuhist ja õpetajast sõltub kooli nägu. Vene koolide suunal on öeldud karme sõnu. On süüdistatud vaenu õhutamises ning noorte sihilikus viimises tänavatele. Nendest süüdistustest on osa õpetajatest õigustatult solvunud. Samas teame, et väljaütlemised ei ole olnud päris põhjuseta.

Vene kooli õpetajate tänased meele­olud on üsna vastuolulised. Peale maa­ilmavaate on üks põhjus kaotada töö, seda eelkõige eestikeelse õppe süvenemise pärast. Vähem mõeldakse sellele, et koolilapsi jääb lähemal ajal märkimisväärselt vähemaks.

Pingete põhjused
Venekeelne kool asub Eestis eelkõi­ge suuremates linnades, kus on mõistlik nii mõnigi kool kinni panna. Õpe­tajaid, seda eelkõige gümnaasiumiast­mes, pole nii palju vaja. Kuidas õpe­ta­jaid ümber õpetada ning kuidas kor­raldada täienduskoolitust – need on põhilised küsimused. Samuti on oluline, kuidas koolitada vene lasteaia ja kooli õpetajat, sest uute õpetajateta ei saa ning venekeelne põhiharidus ei kao Eestis kuhugi.
Haridus ja pronkssõdur on omavahel tihedalt seotud. Mida tugevam ja ühtsem on meie haridus, seda tugevam ja ühtsem on ühiskond. Samuti peame tõele näkku vaatama – järgmised võimalikud pinged ühiskonnas on seotud osalise üleminekuga eestikeelsele õppele. Riigikeeles oma ainet õpetavate õpetajate puudus on esimene raskus, mis esile tuuakse. TÜ Narva kolledž oma ligi 700 õpetajakoolituse üliõpilasega on Eesti ainus vene- ja mitmekeelsete koolide õpetajate ettevalmistamisele keskendunud kõrgkool. Lootused meile on kõrged, tööd on palju ning see vajab lisajõudu.

Täienduskoolitus
Vene kooli õpetaja tuleb pigem venekeelsele täienduskoolitusele. Oodatud on lektorid Venemaalt, suuresti nende ilusa vene keele pärast. Eestis on keeruline kõikide ainete andmiseks häid venekeelseid lektoreid leida. Vene õpetajaid huvitavad sarnaselt eesti kolleegidega eelkõige uued metoodikad. Samas hindavad vene kolleegid mitmekeelse hariduse kursusi hoopis enam kui eesti kolleegid.
Vene koolide õpetajate täienduskoolituse üks suur teema on eesti kee­le õpe. Kahjuks on Narva kolledži kogemus näidanud, et vähe on tegevõpetajaid, kes keele töö kõrvalt nii ära õpivad, et selles õpetada. Loodetavasti on tulevikus klassi ees vaid õpetajad, kes eesti keelt oskavad, vastasel juhul saavad lapsed halvema hariduse.
Tihti rõhutame, et vene koolis on võtmeõpetajad ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajad. Olen kindel, et kohalikud ajalooõpetajad teavad täpselt, millal toimus Kanavere lahing (1343. a kevadel), aga see fakt ei aita mõista Eesti ajalugu.

Tegelikkus ajalootunnis
Tuleb minna kaugemale ja kinnitada, et kindlasti oskab iga intelligentne vene õpetaja seletada meie ajalugu eestlastele vastuvõetaval viisil. Küsimus on siiski selles, mida õpetaja klassis räägib, ja seda pole niisama lihtne teada saada. Koolitus ei ole siinkohal lahendus. Ka mitte sünkroontõlkega. Enamik üle 30–35-aastaseid ajalooõpetajaid on saanud kõrghariduse väljapool praegust Eesti Vabariiki. Seda tõsiasja ei muuda miski.
Küll on vene koolidele uusi eestikeelseid õpetajaid võidetud üle aasta väldanud ümberõppekursuste kaudu. Koolitusel osalevad eelkõige õpetajad, kes juba ainet õpetavad, tihti eesti keele kui teise keele õpetajad. Igal juhul on kõigil kõrgem pedagoogiline haridus ja väga hea eesti keele oskus. Narvas on nii viimase paari aasta jooksul uued teadmised ja oskused saanud 70 õpetajat. Vahest kannatavad nende õpetajate süstemaatilised aineteadmised, mida korvavad õpetamisoskused.

Vene kooli õpetaja tulevik
Vene kooli õpetajal on kahjuks suurem tõenäosus töö kaotada kui tema eesti kolleegil. See tõsiasi on selge juba aastaid. Üks lahendus on ümberõpe, seda mittepedagoogilisel erialal. Näiteks Narva kolledžis alustavad sügisel Euroopa Sotsiaalfondi toel ümberõpet 50 vene kolleegi, koolitus on muide vene keeles (muidugi ei taga koolitus kellelegi automaatselt tööd).
Õpetajate soovid on erinevad. Mõ-ni tahab minna varem pensionile. So-bivaks peetakse abiõpetaja ametikohta või suuremat hulka sotsiaalpedagooge koolis. Küsimus on, kes sellised lahendused kinni maksab. Võimalik, et siin on väljapääs. Koolitus võtab aga aega, mistõttu on vaja selget kava.

Eesti õpetaja vene kooli?
Aastast aastasse räägime, et vene kooli mingu tööle eestlased, kel oma koolis tööd napib. Nii lihtne see ei ole. Tööleasumine eeldab teises keeles õpetamise metoodika tundmist, vene keele oskamist ning ettekujutust eesti­venelaste mõttemaailmast. Alati ei tarvitse eesti kolleeg olla kollektiivis teretulnud. Siiski on Lätis vene koolide õpetajate hulgas kuuldavasti kolmandik lätlasi, meil on eestlaste osakaal vene koolides tühine.
Kõige lihtsam on pakkuda eestikeelsele õpetajale enam palka, aga see ei ole siiski ainus motivatsioon. Saaksime siinkohal ära kasutada väikese riigi eeliseid ja viia õpetajakoolitusse Tallinnas ja Tartus mitmekultuurilist kooli tutvustavad kursused, ja seda mitte ainult sissejuhatuse tasemel. Need teadmised ei ole vajalikud ainult tulevasele vene kooli õpetajale, vaid eelkõige just eesti kooli õpetajale. Eestis on sellest aastast kogemus Hansapanga õpetajakoolituse projektiga „Noored kooli”. Lühikese ajaga on toodud õpetajaks mitukümmend noort. Vahest õnnestuks vene kooli koolipraktika projekti kaudu sel viisil võita vene koolile uusi eestlastest õpetajaid. Aga ükski noor ei saa minna kooli vaid mõnetunnise koormusega. Uue õpetaja palkamine nõuab eelkõige ettevalmistust kooli poolt.

Vaja on noori vene õpetajaid
Õpetajakoolitus ei ole populaarne ees­ti ega vene noorte hulgas. Ilmselt mõjub siin üldine ühiskonna hoiak ja teadmine, et laste arv väheneb. Küll peab rõõmuga kinnitama, et Narva kolledži üliõpilased töötavad oma erialal heameelega: 60% neist läheb kohe erialasele tööle ning tööd leitakse.
Ilmselt kehtib õpetajakoolituses loogika, mille kohaselt saab õpetaja kõrgema hariduse keeles, milles ta hiljem tööle hakkab. Eesti keele õpetaja peaks seega õppima eesti keeles ja tulevane vene lasteaiaõpetaja osaliselt vene keeles, omandades sealjuures eesti erialakeele aineõppe kaudu.
Sama loogika järgi ei tule enam noori õpetajaid vene gümnaasiumi, venekeelsed õpperühmad on ülikoolides suletud. Vene kooli saavad vene keeles õpetama minna vaid õpetajakoolituse läbinud vene emakeelega noored. Neid ei ole ilmsesti piisavalt.
Kindlasti ei ole sobiv õpetajaid tuua sisse naaberriigist. Õpetajakoolitus tugineb riigi seadustele ja selle hariduse üldpõhimõtetele. Seepärast peame oma õpetajad Eestis ise ette valmistama, ümber koolitama ja täiendama.
Kergeid lahendusi ei ole pronkssõdurikonfliktis, kergeid lahendusi ei ole ka vene koolis eestikeelse õppe eden­damisel. Infovahetuse ja selgete tegevuskavadega võime aga ära hoida uusi vastuolusid. Koolirahvale rahulikku meelt!

Rünnak põhiseadusliku korra vastu

On selge, et pronkssõduri teisaldamist saatnud massirahutustel ja märatsemisel ei ole vähimatki seost Teise maailmasõja langenute mälestamise ega ausambaga. See oli otsitud ettekääne, mille puudumisel oleks kasutatud midagi muud. Siin ei olnud tegemist mitte ainult kuritegeliku huligaansusega, vaid Venemaa juhitud ja õhutatud Eesti-vaenuliku tegevusega, mille eesmärk on Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja iseseisvuse hävitamine.

Meie iseseisvus on neile pinnuks sil­mas. Kremli noorteorganisatsiooni Naši tegevus ja Vene saatkonna diplomaatide korduvad salakohtumised Venemaa finantseeritud Notšnoi Dozori juhtide ja teiste vene ekstremistidega enne rahutusi ning isegi nende ajal kõnelevad enda eest. Vene valitsusest lähtuvad küberrünnakud Eesti riigiametite, julgeoleku ja kaitseasutuste serverite rivist väljalöömiseks on naabrite uus meetod. Tegemist on Eesti Vabariigi eksistentsi vastu suunatud agressiivse poliitilise aktsiooniga, mida Venemaa on vastavalt Karaganovi doktriinile juba aastaid ette valmistanud.

Koolitavad riigikukutajaid
Vene laste ja noorte ässitamine ning manipuleerimine Kremli poolt täidab propagandaeesmärki. See teeb tühjaks kogu senise niigi kesise integratsioonitöö ja valmistab ette pinda terve riigikukutajate põlvkonna tekkimisele. Kremli propaganda tõhusust oma kaasmaalaste seas näitab seegi, et suur osa seni mõistlikena tundunud vene arvamusliidreid Eestis korrutavad mõistusevastaselt, et mitte vene kultuur, kunst, kirjandus, muusika, rahvakunst jmt pole vene rahva identiteedi alus, vaid nõukogude pronksokupant, ega hooli karvavõrdki sellest, mida see eestlastele tähendab. Sellistest juurteta inimestest on lihtsalt kahju.
Kreml tegi suure vea, tehes intsidendist rahvusvahelise küsimuse. Vilistades vihas Viini konventsioonile, saadeti Naši Eesti saatkonda ründama ja nõuti ždanovliku jultumusega Eesti valitsuse tagasiastumist. Sellega häälestati kogu maailma üldsus enda vastu. Et tegemist oli ja on otseselt Moskvast juhitud operatsiooniga, kinnitab ka Rahvusvahelise Kaitseuuringute Kes­kuse analüüs, endale tuha päheraputamine ? la „mida me valesti tegime” on mõttetu ja argpükslik. Nüüd tuleb mõelda, kuidas tulevikus veel hullemaid stsenaariume vältida.
Näilise kodurahu huvides püüab meie valitsus aga näidata, et tegemist oli vaid huligaanse ja kuritegeliku korrarikkumisega, justkui ei olekski tõde teada ja just vene ekstremistid need, kes Tallinna ja teiste linnade tänavatel Vene lippude all „Rossija, rossija” skandeerides märatsesid ja peaministri tagasiastumist nõudes näitasid, kes Eesti tõelised „peremehed” on. Peaminister Ansipi pöördumises rahva poole ei mainitud kordagi sõnu „venelased”, „ebalojaalsus”, „põhiseaduslik kord”. Harri Tiido rõhutas, et ei tohigi mainida tõika, et vastasseis on venelaste ja eestlaste vahel – sellega tunnistataks, et Eesti ühiskond on lõhki.

Sõnavabaduse piir on ületatud
Venekeelne meedia Eestis levitab endiselt Venemaa propagandavalesid ning ründab ja süüdistab jätkuvalt ja kõiges „fašistlikku” riiki, valitsust ja eestlasi, mõtlemata sellele, et valitsus läks niigi kompromissile, paigutades kuju kalmistule, mitte okupatsioonimuuseumi, nagu eesti rahvuslased tahtsid. Kui kaua lubatakse neil takistamatult Eesti-vastast agitatsiooni ja propagandat teha? Sõnavabadusega ei ole siin tegemist – selle headesse tavadesse mahtuv piir on juba ammu ületatud. Hea, et nüüd on siiski hakanud kõlama ka üksikuid mõõdukamate ja tasakaalukamate muulaste hääli. Eestile lojaalne venelane tunneb ka ise häbi oma seadust rikkuvate rahvuskaaslaste pärast.
Eesti ühiskond on lõhki, mingit dialoogi ei ole toimunud 1940. aastast alates, mil Eesti okupeeriti. Integratsioon on läbi kukkunud ja seda mitte eestlaste süül, kes on olnud niigi tolerantsemad, kui võinuks eeldada. Väikerahval ei olegi võimalik integreerida suurrahvast, kelle emamaa kõigi oma mõjudega asub vahetus läheduses. Kartes nüüd tõde välja ütelda, pannakse süü toimunus ka eesti rahva kaela, nagu oleksid eestlased need, kes pronkskuju pärast märatsevad ja rüüstavad.

Oht riigi tulevikule
Massirahutuste poliitilise ja põhiseadusliku korra vastase iseloomu eiramisega seovad valitsusringkonnad ka kohtuorganite käed Eesti-vaenulike ja ebalojaalsete isikute karistamisel toimepandud kuritegude eest. Kodakondsusseadus võimaldab naturaliseeritud kodanikelt kodakondsuse ära võtta vaid lojaalsusvande rikkumise ja riigivastaste tegude eest. Tunnistades toimuva kriminaalkuriteoks, ei ole vähimatki võimalust saata suur osa meie iseseisvusele vaenulikke inimesi riigist välja. Ometi on pooled Tartu vanglas hoitavatest mässulistest naturaliseeritud Eesti kodanikud. Teine pool on nn kodakondsuseta, ehk õigusjärgsed Vene kodanikud. Nad kõik tuleks riigist välja saata. Ometi puudub praeguseni vastav pretsedent.
Selline käitumine on riigi julgeoleku ja tuleviku suhtes ülimalt lühinägelik ja ohtlik. Eriti selle taustal, et venelaste seas ja Internetis levitati avalikult üleskutset 9. mail Eesti riik kukutada, rünnata riigiasutusi, elektri­jaamu, kütusehoidlaid, põletada eesti­meelsete inimeste maju, venelastest sõdureid ja politseinikke kutsuti üle tulema.
Et rahu säilis, on Kapo ja teiste korrakaitseorganite teene, kes halvima ärahoidmiseks tegid ära suure töö. Enam kui 300 vene aktivisti ja juhtfiguuri on kahtlustatavatena kontrolli all ning aktiivsest riigivastasest tegevustest välja lülitatud. Miks peaksime jätma neile võimaluse oma õõnestustööd jätkata? On ju riigist välja saatmine just see, mida nad kardavad. Venemaale ei taha venelased küsitluste andmetel minna, küll aga tahetakse, et Venemaa siia tagasi tuleks.
Ei tohi lasta end šantažeerida. Eesti julgeoleku kaitsel ning riigivastasele tegevusele piiri panemisel ja selle eest karistamisel tuleb kasutada mõjuvaid vahendeid. Meid toetab kogu tsiviliseeritud maailm.

Vaja on jõulisi samme
Põhiseadusliku korra vastu üles astunud mittekodanikel tuleb tühistada elamisload ja ebalojaalsetelt naturaliseeritud kodanikelt võtta kodakondsus. Lisaks tuleb vastavalt Eurokonventsiooni artiklile 16 seada vajadusel julgeoleku huvides sisse piirangud välismaalaste poliitilisele tegevusele Eestis. Selliste soovitustega on pöördunud valitsuse poole juba hulk ühiskondlikke organisatsioone ja inimesi. Notšnoi Dozor ja mitmedki muud vaenulikud Vene organisatsioonid, näiteks Narva Vene Kodanike Liit, tuleb sulgeda.
Meil ei ole taganeda kusagile, selg on niigi vastu seina. Riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – nii on sätestatud Eesti põhiseaduses. See on aga võimalik vaid siis, kui meil veel on oma riik.

Täisleppimatus Eesti liiklusse

Miljoni elaniku kohta hukkub Eesti teedel kaks korda rohkem inimesi kui Euroopa Liidus keskmiselt. Euroopa Komisjoni aruande kohaselt valitseb Eesti liiklusest ohtlikum olukord vaid Lätis ja Leedus. Oleme Euroopas esirinnas seega mitte ainult kuritegevuse, aidsi leviku, enesetappude ja vangide suhtarvu, joomarluse, sotsiaalse kihistatuse, soolise ebavõrdsuse, ökoloogilise jalajälje, meeste eluea poolest.

Eestis hukkus eelmisel aastal liiklusõnnetustes 152 inimest miljoni elaniku kohta, kolm korda rohkem kui Rootsis; Soomes oli sama näitaja 66 (vt EPL, 14.05.). Meeste eluiga Euroopa Liidus on kõige lühem eestlastel-lätlastel-leedulastel, 66–67 aastat, seda mõjutavad oluliselt nii alkohol kui ka liiklusõnnetused, eraldi ja üheskoos.
Olukord on kaugel normaalsest eriti viimastel aastatel. Liikluses vigastatute arv on viimase kolme aastaga kasvanud 2500 inimeselt aastas 3500ni. 2004. aastast alates jäi hukkunute arv pidama 160–170 tasemele, kuid möödunud aastal tõusis 204ni. Tänavu on esimeses kvartalis hukkunud üheksa inimest rohkem kui aasta tagasi samal ajal. Tendents on hirmutav.
Meil pole senini loodud liiklusohutusalast tegevust kontrollivat talitust, mille tööd peaks plaanikohaselt koordineerima majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Kõigepealt olevat vaja kaardistada olemasolevad liiklus­probleemid ja analüüsida nende lahendamiseks vajalikke ressursse. Alles siis saavat otsustada, kui otstarbekas oleks selline talitus luua (vt EPL, 14.05.). Oludes, kus iga päev sõidetakse vigaseks ca kümme inimest ja iga paari päeva tagant keegi hukkub, on ilmselgelt kohatu hakata olemasolevaid liiklusprobleeme alles kaardistama ja vajalikke ressursse analüüsima.
Põhiline probleem olevat autode ja juhtide arvu ülikiire kasv, millele ei jõua järele noorte ja algajate liiklejate teadlikkus. Uuringud näitavad, et ülekäigurajal antakse jalakäijatele senisest sagedamini teed, kantakse rohkem helkurit ja kinnitatakse turvavöö, ent see ei käi enamasti noorte ja algajate liiklejate kohta. Noorte osalusel toimub Eestis ca iga kolmas inimkannatanuga liiklusõnnetus.

Liikluskasvatusest
Kus on tehtud viga, et noored sõidavad ennast ja teisi surnuks? Et neil puudub ohutunne ja seaduskuulekus, sõidetakse lubadeta ja purjuspäi? On selleks noorte loomupärane uljus? Harimatus ja kasvatamatus? Kas jälle on kool ja õpetajad kõiges süüdi – kuivõrd õpetaja on alati süüdi?
Kasvatab keskkond. Missugune aga
on meie liiklustegelikkus? Liiklus­um­mikud on igapäevane asi. Samas kaotavad liiklusmärgid oma tähendust. Kiiruseületamiste vastu üritatakse võidelda lubatud piirkiiruse suurendamisega. Loogiline, aga ohtlik. See tekitab uusi probleeme. Kui üherealisel maanteel on piirkiirus 100 km/h, kusjuures puuduvad möödasõiduvõimalused, et lasta aeglaselt veniva auto taha kogunenud rong ohutult mööda, hakkab see põhjustama ohtlikke möödasõite. Mujal Euroopas niisugust asja naljalt ei kohta. Väikeste vahenditega saaks liiklusohutuse suurendamiseks palju ära teha.
Kas asi pole ka selles, et peale on kasvanud põlvkond noori autojuhte, kes pole tee ääres liikluspolitseinikku näinud? Kuigi normaalne oleks, et näiteks Tallinna–Tartu maanteel oleks pidevalt, mitte ainult kampaaniapäevil, väljas vähemalt paar liikluspatrulli. Kõik, kellele silmad on antud näha, teavad, mis Eesti teedel-tänavatel toimub. Eelmisel sügisel tuli siinkirjutajal mitukümmend korda tsirkuleerida Tallinna ja Tartu vahet, kohtamata tee peal ainsatki liikluspolitseinikku. Iga kord tuli ette aga vähemalt kolm ohtlikku situatsiooni, mis põhiliselt seotud ohtlike möödasõitudega.
Liikluses mängib põhirolli nö inimlik tegur. Inimene aga on eks­lik. Ette­vaatamatu ja tähelepanematu. Rõhu­mine teadlikkusele, liikluskultuu­rile ei aita, kui puudub kontroll. Kui noorte ja algajate liiklejate teadlikkus ei jõua järele – mida siis teha? Kasutada sunnimeetodeid? Kui tegude tagajärgi ei osata ette näha, tuleb sundida ette vaatama. Riikliku sunnimehhanismi rakendamine on vajalik, kui muidu ei õpi. Teadlikkusele rõhumine mõjub tavakodanike, tavaliiklejate puhul.

Abipolitsenik liikluspolitseisse
Kas autode arvu plahvatuslikule kasvule on järgnenud proportsionaalselt liikluspolitseinike kohaloleku suurenemine? Ei. Pigem vaieldakse ja kooskõlastatakse seadusemuudatusi, mis muudaks lihtsamaks kiirusekaamerate kasutamise ning veapunktisüsteemi sisseviimise. See veapunktisüsteem pole mingi imerohi. Ta ei suuda olla päris adekvaatne, sest mõõdab ühtviisi kiretult nii lihtsast tähelepanematusest tehtud liikluseeskirjade pisirikkumisi kui ka tahtlikke ja räigeid.
Liiklusprobleemide kaardistamise aeg on mööda saanud. Kui meie teedele-tänavatele ei ilmu nähtavalt välja liikluspolitsei, asendab teda seal anarhia. Juba ainuüksi pidev kohalolek suudaks distsiplineerida tulipäid, korrastada olukorda.
Praegu on aktualiseerunud abipolitseinike küsimus. Ilmselt on käes aeg luua abipolitseisüsteem ka liikluspolitsei juurde, on veendunud pika­aegse juhikogemusega majandusteadlane Jaan Laas. Selleks tuleb leida min­gi moodus, midagi omaaegsete ühiskondlike liiklusinspektorite taolist. Kel oleks õigus sekkuda, kirjelda­da olukorda. Talitseda tulipäid, kes ei tunneta ohtu; kes riskivad vastu­tustundeta enda ja teiste eluga. Asja­tundlikud ja normaalsed liiklejad pole veel kuhugi kadunud.

Hästitasustatud eliitüksus
Liikluspolitsei autoriteet tuleb taastada. Liikluspolitseist peab saama hästi tasustatud ja varustatud eliitüksus, kes kas või osaliselt rahastab enda tegevust ise. Kui meil juba on turumajandus, on selle põhimõtteid vaja kasutada ka liiklussituatsiooni korrastamiseks. Seadused ei jõua järele? Küll nad jõuaksid, kui tahetaks.
Põhiprobleemid teedel on liiga suured kiirused ja purjus juhid. Kiiruse­mõõtmist on võimalik automati­see­rida, praeguste IT-võimaluste ja -va­­hendite juures pole see midagi üleloomulikku. Aeg, koht, kiiruseületamine, trahvikviitungi väljastamine – kõik see jääks masina hooleks. Mis mõtet on kulutada paarkümmend minutit paberite täitmiseks detailsete isikuandmetega – ajal, kui Eesti riik ehitab üles e-riiki?! See oleks põhjendatud vaid tõsiste rikkumiste korral. Niisugune asendustegevus näib käivat advokaatide ja bürokraatide huvides, ent eks ole ju nemad ka seadused tei­nud. Mis toimub kiirteeliikluses paarikümne minutiga, pole raske arvata.
Arusaadav siis, et liikluspolitseinikud eelistavad otsida vaikse ja varjulise nurgakese, kus näiteks õhtupimeduses iga paarikümne minuti tagant keegi telliskivi alt läbi sõidab – selle telliskivi alt, mis omab tähendust üksnes päevasel ja töisel ajal. Et jõuaks parasjagu protokolle koostada.

Tolerantne leppimatus
Eeskirjadel pole mõtet, kui neid ei täideta – eriti liikluseeskirjadel. Eesti teedel-tänavatel tuleks kehtestada täis­leppimatu suhtumine liikluseeskirjade rikkumisse, ja seda mitte niivõrd pisirikkumiste eest täie rauaga karistamiseks, kuivõrd räigete üleastumiste väljajuurimiseks. Loomulikult lööks täisleppimatuse rakendamine liikluses esialgu ja eelkõige seaduskuulekate kodanike rahakoti pihta – neid on kergem pisirikkumistelt tabada ja ka trahviraha kätte saada. Aga elu ongi eba­õiglane, nagu öeldakse – kuid see-eest lühike. Mis omandab praeguses liiklussituatsioonis väga ohtliku kõrvalvarjundi.
Täisleppimatust tuleks mõista nii, et liikluspolitseinikud rakendaksid seda teatud tolerantsuseiga, arvestades lubatavat hälvet, piirdudes teatud rikkumiste korral vastavalt olukorrale märkuse ja tähelepanu juhtimisega, seda näiteks ka kuni ca kümneprotsendilise kiiruseületuse puhul – nagu tavaks muiski mais.

Viimaste nädalate sündmused on mõjutanud iga Eestis elavat inimest, ja seda rahvusest sõltumata. Kui palju teavad eestlased sellest, mida mõtlevad teistest rahvustest inimesed ning vastupidi? Siinkohal jagab Õpetajate Lehe lugejatega oma mõtteid Mainori Kõrgkooli organisatsioonikäitumise lektor Viktoria Neborjakina.

Millised on suurimad valupunktid vene õppekeelega koolis?
„Arvan, et on vaja korraldada päris mitu foorumit ja uuringut, et neid valu­punkte kaardistada. Esimesena nimetaksin seadusandluse silmakirjalikkust ja vastuolulisust – räägitakse üht aga tegutsetakse teises suunas või ei tegutseta üldse. Näiteks muukeelse kooli arengukava on sama hästi kui õppeasutuse hävitamise kava – kool, kus õpetatakse 60% õppemahust eesti keeles, on eesti õppekeelega kool ning peab tagama eesti mentaliteedi kujunemise. Aastaid räägitakse sellest, et gümnaasiumis peaks eesti keeles õpetama, aga ei tegelda sellega tõsiselt, et see oleks lastele ka jõukohane, pigem kasutatakse hirmutamiseks ja see tekitab frustratsiooni. Eesti keele õppe metoodika aga ei taga keele sellist oskust, mis võimaldaks aineid riigikeeles õppida.
Samuti leian, et ühiskond ei väärtusta vene õppekeelega koolide õpetajate metoodilisi saavutusi jms, tähelepanu keskmes on vaid eesti keele valdamise problemaatika. Milline on õpilase ja õpetaja maailmavaade, mida ta õpib jne, poleks justkui üldse oluline. Kool kui vene mentaliteedi kasvatuskoht ei leia toetust, kuna vene mentaliteeti halvustatakse, samastades seda nõukogude mentaliteediga. Vene õppekeelega kooli missioon on kooli enese hävitamine, kuna üleminek eesti õppekeelele seda sisuliselt ju on. Sellega kaasneb õpetajate ja lapsevanemate püüdlus oma staatust säilitada, samuti on raske leida oma identiteeti. Eesmärkide kaotamine mõjub frustreerivalt.
Üsna vähe on kõneldud düsgraa­fikute arvu kasvust – kuna õpilased kuulevad segakeelt ning õpivad mitmeid keeli üheaegselt ja mõneti kaootiliselt (see on suuresti repetiitorite ja muude „entusiastide” teene), on sellest kujunenud tõsine probleem. Suurenenud on ka kasvatusraskustega laste arv, sest lapsevanemate madal staatus ühiskonnas sunnib lapsi protesteerima ja olema oma tuleviku suhtes pessimistlikud.
Ka õpikeskkond jätab soovida – õppekava on eesti rahvuse keskne, õpikud on täis vigu ning ebakvaliteetse tõlke tõttu leidub õpikutes sõnu ja väljendeid, mis ei ole tegelikult venekeelsed ja mida õpilasel on raske mõista. Infot Eesti kohta vene keeles on vähe, mistõttu õpetajad peavad seda ise otsima ja tõlkima.”

Mida saaksid Eesti riik ja eestlased teha olukorra parandamiseks?
„Tuleks teadvustada, mida taotletakse, kas rahvusriiki või multikultuurilist riiki. Tuleks teadvustada et isegi sõnad: muulased, vene keelt kõnelejad jms on vägivaldsed ja lõhet taastootvad –
kõik legaalselt Eestis elavad inimesed on eestlased ja peaksid olema võrdväärsed ning nende suhtes peaksid kehtima ühtsed kõlbluse normid ja seadused.
Me peaks loobuma süüdistustest kõigi teistmoodi mõtlevate inimeste aadressil. Tuleks tunnistada, et kõik „mitte-eestlased” ei ole venelased ja venelased ei ole ilmtingimata Vene riigi salakuulajad. Kui ilmutatakse usaldust ja lugupidamist nende iseorganiseerimise katsetele ning toetatakse liidrite väljakujunemist, saab kõrvaldada need häiritavad faktorid, mis ei võimalda „mitte-eestlastel” elada ja töötada efektiivselt ning rõõmuga. Meedias tuleks kajastada ühiskonna liikmete saavutusi nii, et kõik elanikud saaks end identifitseerida eestlastena, sõltumata etnilisest päritolust.
Integratsiooniprogrammi koostamisel peaksid omavahel kokku leppima kõik elanikud ja seda päritolust sõltumata, sest vaid nii saab välja selgitada, mida oleks olukorra parandamiseks vaja teha ja kuidas edasi liikuda.
Tuleb loobuda vene õppekeelega koolide hävitamisest – need võiksid kujuneda analoogiliselt saksa ja inglise õppekeelega koolidele, kus eestlased õpivad vastavat keelt ja kultuuri. Mõistlik oleks teist emakeelt (portugali, itaalia, vene) käsitada erivajadusena ning riik peaks neid koole täiendavalt finantseerima, kuna on vaja täiendavat koolitust, täiendavaid õppevahendeid jne.
Täiskasvanute eesti keele õppimiseks tuleks luua tingimused – kvaliteetsed kursused ja heatahtlik õhkkond ning pakkuda väiksemat töökoormust palga säilitamisega (täiskasvanute koolitamise seaduses eristatakse taseme-, täiendus- ja huviala koolitusi ning välja on toodud vastavad õppijate õigused, aga ka keele õppimist tuleks seal käsitleda). Oluline on tunnustus (sh materiaalsed stiimulid) saavutuste eest, mitte karistamise ja sanktsioonidega ähvardamine.
Kõik ühiskondlikud jõud (erakonnad või kolmas sektor) peaksid loobuma manipuleerimisest ja häälepüüdjate ärakasutamisest ning edutama inimesi vastavalt võimetele, mitte etnilise päritolule.”

Mida erineva etnilise päritoluga elanikud omalt poolt teha saaksid?
„Eesti keele oskus tuleks omandada soovitavalt juba lasteaias. Sel juhul ei oleks vaja hiljem koolis õppida aineid eesti keeles. Oluline on tutvuda objektiivse informatsiooniga, sh eestikeelsetest allikatest, mis osutub võimalikuks vaid juhul, kui seal loobutakse halvustavast hoiakust. Tuleks mõelda läbi, mida me eestlastena (Eesti elanikena) tegelikult oluliseks peame. Samuti seda, mil viisil saaks aktiivselt kujundada oma kogukonda, kellel on usaldusväärsed liidrid ning kes suudaksid pakkuda eksperthinnanguid ja alternatiivlahendusi ettevalmistatavatele otsustele. Kindlasti peaksime teadvustama üksteise valupunkte, et neid mitte riivata, ning õppima koos elama.”

Kas usute integratsiooni võimalikkusse?
„Integratsioon on objektiivne protsess, mis on toiminud ja toimib edasi. Edukas ja kiire integratsioon on võimalik vaid siis, kui seda soovitakse ja ametlikult toetatakse. Seni ei ole aga soovitud ning tegelikult on taotletud assimilatsiooni. Kõigepealt peaksid inimesed teadvustama, kas taotletakse rahvus- või multikultuurilist riiki. Riigi poliitikat ei tasu ehitada üles rahvusriigi ideoloogiale. Multikultuurilisus on eelkõige rikkus ja ressurss (ka julgeoleku mõttes), mitte probleem. Tuleb aga teadvustada, et ühiskonnas on inimesi, kes täna veel ei suuda, ei usu ja ei taha – see ei tee neid ilmtingimata riigi vaenlasteks.”

Aga kuidas ikkagi saaks kõige paremini dialoogi pidada ning mida teha, et üksteisest paremini aru saada?
„Järjekindlalt üksteisega rääkides, mitte seda simuleerides ja kaasamist mängides. Võiks leida vahendaja (kindlasti mitte Venemaalt või muust riigist), ehk võtab mõni partei – näiteks Sotsiaaldemokraatlik Erakond – selle enda missiooniks. Vahendama peaks ka objektiivne meedia. Edaspidi tuleb mõelda selliste gümnaasiumide võrgustiku kujundamisele, kus taotletaks kultuuridevaheliste vahendajate lisandumist.
Konflikti tõttu üksteist praegu ei mõisteta, pigem võiks astuda kõrvale ja rahuneda. Mõlemad pooled peaksid järele andma ning pakkuma välja kompromisslahendusi. Tuleb anda võimalus puhtsüdamlikult oma eksimusi kahetseda (ilma parastamata), sest siis ei teki vajadust tehtut õigustada – see suruks mõlemad pooled sügavamale kaevikutesse.
Samas tuleb teadvustada, et sihikindla poliitika tõttu, kus mitte-eest­lasi on avalikult karistatud, pole muulastel jõudu positiivselt käituda. Karistamiseks nimetan tavainimeste ja valitsuse sellist käitumist, kus antakse märku, et muulaste arvamus ja tunded pole tähtsad ning et nad peavad seaduskuulelikult leppima sellega, mida enamus otsustas. Vahel ei avalda mõju isegi piketeerimised ja seadusorganite poole pöördumine (näiteks poliitilise otsuse vastuvõtmine Tartu Puškini Gümnaasiumi kohta, mis on Eesti seadustega vastuolus).
Seepärast oletan, et olukord võib muutuda veelgi halvemaks. Oluline on mitte kiirustada hinnangute andmise ja süüdistamisega, sest sageli selgub, et nn faktid olid hoopis pooltõde. Samuti võiks vähem mõelda karistustele ning muuta õhkkond pigem tunnustuse kaudu dialoogi toetavaks. Rohkem tuleb usaldada inimesi ja anda objektiivset infot ka selle kohta, mis on hästi. Probleeme peaks arutama koos ning küsima kõigi Eesti elanike arvamust.”

Ma ei toeta mõtet, et venelased Eestis eesti keeles õppima hakkaksid. Eestlased jäägu eestlasteks ja venelased venelasteks. Kas saab venelane sellest Eesti riigi vastu sõbralikum, kui ta eesti keelt räägib? Või kas meie hakkame sünnilt teistsuguseid pidama oma hõimuvendadeks, kui nad meie keelt räägivad? Arvan, et mitte.
Üldine eestikeelne õpe saaks õigustuse siis, kui muukeelsed lisanduksid meie ükskeelsesse rahvusriiki vaba­tahtlikult ja ühekaupa. Nagu sisserändajad USAsse. Siis õpetaksime neile keelt, kultuuri, laseksime eksami teha ja annaksime lõpuks kodakondsusegi. Ning tulija oleks tänulik, et sai rikka ja eduka riigi tiiva alla.
Praegu on olukord teine. Eestimaal on piirkondi, kus eesti keelt on kuul­da harvemini kui kukelaulu. Hakata seal eestikeelsele haridusele üle minema on sama kui lätlastele Kuramaal liivi keelt õpetada. Pealegi tasub igasugusel ümber- ja üleõpetamisel tähele panna vanasõna „Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole”.
Ma ei toeta eestikeelsele haridusele üleminekut ka seetõttu, et okupatsiooniajale vaatamata ei pidanud ma koolis õppima vene keeles. Niikuinii valutas süda iga päev selle pärast, et eestlasi jäi üha vähemaks ja venelasi tuli üha juurde. Kui pikka aega käisid töölisasula keskkooli a-klassis eestlased ja b-klassis venelased, siis hiljem tuli venekeelsete mahutamiseks luua juba ka c-klass.
Mida rohkem muukeelseid juurde tuli, seda enam tahtsin ma olla eestlane, kas või üks ja viimane – nagu peategelane Andrus Kivirähki raama­tus „Mees, kes teadis ussisõnu”. Ning eestikeelne haridus oli lootus, et sel­le viimaseni on veel aega.
Muidugi on venelaste olukord hoopis teistsugune. Nendel pole vaja karta, et rahvus kaob – terve Vene­maa-täis on veel alles. Venelastel (na­gu näiteks prantslastelgi!) on ka arusaam, et suure rahvana ei pea nad teisi keeli õppima – vastupidi, hoo­pis teised peavad nende keelt õppima. Meie rahvusi lahutabki ju põhiliselt mentaliteet: kui meie tahame olla peremehed iseenese üle, siis ajalooliselt on Venemaa tahtnud olla peremees teiste üle. Ning see mõtteviis pole ka muutuste tuules kerge lahtuma.
Rahvuste erinevatele elukäsituste­le vaatamata mulle meeldib, et nad maailmas olemas on. Ning veel meeldib, kui igal rahvusel on asuala, mi­da ta võib kodumaaks nimetada. Meie oleme olnud siin ajalooliselt ning see tähendab midagi enamat kui sissekolinute kolme põlvkonda, millest esimest ja teist võib kindlasti lugeda suurriikliku ümberrahvastamispoliitika tahtlikuks või tahtmatuks tööriistaks.
Ma ei toeta võimalust, et nüüd satuksime ümberrahvustajateks meie. Pigem jagan mõtet, et viisakas muukeelne õpib ise põlisrahva keele ära, olgu selles või 14 käänet. Seda aga, et see mereäärne maa pole mitte Vene­maa ajalooline osa, mille kiuslikud ja agressiivsed eestlased kuidagi enda kätte on saanud, saab vene koolides rääkida ka vene keeles. Ning veel saab ka vene keeles rääkida okupatsioonist, küüditamisest, venestamisest.
Mis aga puutub ettepanekusse, et kõiki Eesti elanikke eestlasteks lugeda, siis tänan, ei. Ma ei taha, et mind Türgis türklaseks ega Lätis lätlaseks nimetatakse. Ka sel juhul mitte, kui ma läti keelt oskan.

Esmakordselt kuulsin terminit „arvamusliider” mõni kuu tagasi ühe sugulase suust. Sõna tähendusraskus oli rabav. Arvamus on midagi, millele meil kõigil koos ja igaühel eraldi on võõrandamatu õigus.

See sünnib meie ajutegevuse tulemusel ja istub meie meeles, kuuludes meile täpselt samuti nagu õigus seda muuta või jagada. Hea arvamus on kulda väärt, miks muidu langevad arvamused näpumeeste ohvriks sama tihti kui rahakotid. Liidrid, vastupidi arvamusele, asuvad meist kaugel, nad juhivad vägesid, riike, masse, vähemalt gruppe, aga mitte meid, niikaua kui me gruppi ei kuulu. Mida sel juhul kujutab endast liidri juhitud arvamus? Küsisin sugulaselt seletust, mille ka sain, ja see kõlas nõnda: eesti keeles märgib „arvamusliider” kõiketeadjat, kellele jääb viimane sõna ja kes kuulutab ümberlükkamatut tõde.
Tean, et olen lootusetult hiljaks jäänud, kui isegi mitte ignorant ja relikt arvamusliidri asja uuesti üles tõstes. Nagu ma nüüdseks tean, on selle üle Eesti meedias ja blogides mõtiskletud nii kriitiliselt kui ka möönvalt juba aastaid. Mõnikord on terminit arvustatud, isegi sõnavärraks ja värdsõnaks nimetatud, aga teisalt kasutatud sama enesestmõistetavusega nagu „õpetajat” või „inseneri”. Järelikult on mõiste juurdunud, ühiskond on „arvamusliidrile” oma tunnustuse ja õnnistuse andnud, ning lool lõpp.

Algne tähendus oli teistsugune
Alati on olnud mõisteid ja sõnu, mis algul tunduvad võõrad, siis aga saavad omaseks ja lõpuks lahutamatuks osaks meie elust ning kõnepruugist. Nagu näiteks „filosoof” – tarkuse armastaja. Kes ütleb, et Vana-Kreekas polnud neid, kes käsi-jalgu kokku peksid ja ahastasid – ons Sokrates targem kui mina, kas tema armastab tarkust rohkem kui mina! Ometi nimetame filosoofiks Sokratest ja mõnd teistki mõtlejat ega mäleta neid, kes termini vastu tõrkusid. Elus on asju, mida küsitleda ei tule, on asju, mida küsitle­da isegi ei saa, aga on ka asju, mida küsitlema peab.
Terminit „arvamusliider” ei kasuta kaugeltki ainult eestlased. Saks­las­tel on Meinungsführer, soomlastel mieli­pidejohtaja, prantslastel leader d’opinion, inglastel ja ameeriklastel opinion leader või opinion-former.
Termini „arvamusliider” (opinion leader) võtsid kasutusele Ameerika sotsioloogid Elihu Katz (sünd 1926) ja Paul Lazarsfeld (1901–1976) 1955. aastal enda kahasse väljatöötatud kaheastmelise infolevi teooria raames. Nende kontseptsioonis on arvamusliider kitsa eriala spetsialist, kes vahendab uuendusi ja uusi ideid laiemale auditooriumile. Olgu seejuures mainitud, et Katzi-Lazarsfeldi infolevi teooria pole sugugi ainus omataoline, neid on teisigi, ainult arvamusliidri mõiste kasutuselevõtu au kuulub neile. Lisada tuleks veel, et termini loojad kasutasid ja kasutavad seda rangelt seoses kommunikatsiooniga: arvamusliider on vahelüli spetsiifilise, kitsalt erialase info jõudmisel laiema hulgani. Arvamusliider on seega isik, kes on võimeline interpreteerima oma erialal esilekerkinud uut infot või ideid, abstraheerima nende keskse tähenduse ja sisu ning seejärel vahendama selle neile kaaskodanikele, kelle elus uus info võiks rolli mängida, kuid kes pole vastava valdkonnaga teretuttavad.
Toogem seletuseks hüpoteetilise näite. Eesti riigikogu võtab vastu otsuse loobuda kehtivast riiklikust tervisekindlustusest ja anda arstiabi finantseerimine kindlustuskompanii­de kätte, ühesõnaga erakätesse. Aja­kirjandus teatab uudisest, kuid žurnalistidel, kes pole eksperdid meditsiinis ega ka mitte kindlustusbisnises, jääb puudu teadmistest uue süsteemi eeliste ja vana puuduste seletamiseks. Press pöördub abi saamiseks meditsiini ja kindlustusäri arvamusliidrite poole, kes lahutavad üldise üksikosadeks ja seletavad professionaalse sisu lahti tavainimesele arusaadavas keeles.
Siinkohal tuleks toonitada, et klassikalise definitsiooni kohaselt on arvamusliider juhtiv isik ühes valdkonnas, järgija aga teises. Näiteks võib väikelinna arvutiparandaja kohapeal olla selle valdkonna arvamusliider, samas linnas elav ja arvuti riistvaras halvasti orienteeruv bioloogiaprofessor aga tema järgija.

Arvamusliidrite tsunft
Elihu Katzi ja Paul Lazarsfeldi arvamusliidri mõiste on tihedalt seotud vastastikuse teabevahetuse ja suhtlusega. See otse välistab passiivse kuulamise ning järgimise. Elihu Katzi lausest „Leia arvamusliider ja sa oled avanud ukse mõttevahetusele” on saanud tänapäeva sotsioloogiateaduse üks sagedamini korratud aforisme. Rõhutagem siinjuures aga, et Elihu Katz ei pea silmas mitte perekondlikku või sõpradevahelist mõttevahetust köögilaua ääres, vaid ühiskondlikku ja kultuurilist dialoogi.
Põgusal tutvumisel Suurbritannia ja Soome allikatega jäi mulje, et seal kasutatakse arvamusliidri mõistet kitsalt, selle algses tähenduses. Juhtusin peale arvamusliidrite hinnangutele golfi, arvutitarkvara, turunduse, nakkushaiguste jm kohta.
Eesti allikate sondeerimisel sattusin aga infole, et 16. jaanuaril 2003 korraldas Postimees SAS Radissonis arvamusliidrite lõunasöögi. Ühest kommentaarist sündmusele lugesin, et „Liidrid teevad alati targasti, kui arvamusliidreid jälgivad … Seega on ühelt poolt võttes täiesti normaalne, et liidrid kutsutakse kuulama arvamusliidrite esinemisi … Nii nad saavad aimu, mis tuuled puhuvad. Teisalt … tsunfti esindajate omavaheline kokkusaamine.”
Arvamusliidrite tsunft? Isegi kui mitte võtta kommentaari täie tõe pähe, kui jagada autori muiet, peegel­dab see siiski sügavat lõhet arvamusliidri algse tähendusega. Termini nihkunud tähendusele on üles ehitatud ka „Kranaadi” noorsoo- ja haridustoimetuse pilalugu paar aastat hiljem „Arvamusliider – amet kogu eluks”. Kui Eesti tõesti sooviks „arvamusliidrile” ainulaadset tähendust anda, siis soovitaks litsentseerida anonüümse blogija definitsiooni: arvamusliider – liiderdamisele kalduv arvamuse avaldaja. Ilus, selge, lihtne, elegantne ja originaalne.

Õpetaja on arvamusliider
Kuid tagasi tõsisema tooni juurde. Üks tähtsamaid arvamusliidreid igas ühiskonnas on kooliõpetaja. Just tema on esimene, kes vahendab meile inimkonna poolt aegade jooksul genereeritud ideid ja uuendusi.
Kooliõpetajatele ei saa keelata oma arvamuse avaldamist, nagu see pole keelatud kellelegi meist, aga kui kooliõpetajad keskenduksid ja oleksid alati keskendunud ainult oma arvamuse avaldamisele, oleks nii maailm, kus me elame, kui ka inimesed hoopis teistsugused, kui nad on. Ja karta võib, et mitte paremad.
Kujutagem ette, mis oleks juhtunud, kui füüsikaõpetaja oleks manitsenud meid välgutabamusest hoiduma, seletamata seejuures elektri tekkimise mehhanismi, või oleks demonstreerinud magneti külgetõmbe­võimet, selgitamata, millest see johtub. Me oleksime küll teada saanud, et välk on ohtlik ja magnet kasulik, kuid jää­nud ilma olulisest ja kasulikust teadmisest.
Keegi ameeriklasest inglise keele professor, kes on õpetanud mitmes välisriigis, leidis Ameerika haridussüsteemi puudusi üle lugedes selles ühe olulise eelise, võrreldes teiste riikide­ga, kus ta õpetanud on (Inglismaa, Malta, Jaapan, Singapur), ja nimelt –
Ameerika tudengid vaidlevad ja vahetavad loengusaalis mõtteid nii elavalt nagu ei kusagil mujal maailmas. Teistes riikides, kuidas ka professor ei püüdnud tudengeid vaidlema ja oma arvamusi vahetama õhutada, see ei õnnestunud. Professor märkis, et jumalana tõe kuulutamine auditooriumi ees tekitab vaieldamatu rahuldustunde, aga pole võrreldav naudinguga, mida pakuvad diskussiooni tulemusel sündinud uudsed järeldu­sed ja vaatenurgad. Professor pidas mõttevahetusfenomeni USA dünaamilise ühiskonnaelu üheks nurgakiviks.

Venelaste kõnekoor
Paul Lazarsfeld toonitas oma kirjutistes korduvalt, et üksikute tuntud häälte ja nende arvamuse kriitikata tunnustamine pi-gem kahjustab kui edendab demok­raa­tiat. Veel­gi enam, professor Lazarsfeld nägi ar-vamuste vahetamises ehk ühiskondlikus dialoogis elu­-tervet vastandit ja vastust meediadiktaadile, mida ta käsitab demokraatiat ohustava nähtusena. Kokkuvõt-
tes – algses tähenduses on arvamusliider vahendaja-katalüsaator uuele ja mitte valmistõdede kurgust allatoppija.
Eesti pressis pronkssõduri teisaldamisega seoses kriitilist suhtumist väljendanud vene kogukonna liikmed kõlasid nagu harmooniline kõnekoor: meie, venelased, oleme eestlastele ainult head teinud, meie päästsime nad fašismist, meie ehitasime Eesti üles. Tasuks haavavad eestlased meie kõige pühamaid tundeid, rüvetavad meie kõige pühama paiga kogu Eestis, Tõnismäe ühishaua ja selle kaunistuseks püstitatud pronkssõduri. Meie lastel pole Eestis tulevikku, nad peavad Läände välja rändama.
Vaevalt, et kõik Eesti venelased nii mõtlevad nagu kaamera ja mikrofoni ees esinenud, kuigi eespool tsiteeritud arvamusi kuulsin oma paarikümnest suust mitme päeva jooksul. Tõenäoselt ajendasid kõnekoori ideed ka massi­rahutustest osavõtjaid.
Kuidas on aga võimalik, et tuhandetel inimestel tekkis sama, isegi samas sõnastuses arvamus?
Ma haistan Eesti tähenduses arvamusliidrite kätt, kusjuures see arvamusliider, kes esitaks lihtsa, asju paika paneva analoogia, pole veel esile astunud.
Kõik suurtes gruppides ja ühiskondades toimuv on taandatav isiku tasandile. Teise maailmasõja lõpul ja järel toimunu analoogiaks võiks olla kahe naabri, Jaani ja Ivani lugu.

Kas Ivan oleks Jaanile tänulik?
Jaani majja tungib röövmõrtsukas, Jaan karjub appi ja Ivan tuleb, lööb röövli minema ning päästab Jaani elu. Õilsa teo soorita­nud Ivan kolib koos oma perega Jaa­ni majja. Ivan lukustab Jaani maja eesukse ja laseb tänavapoolsed kardinad alla, hoiatades Jaani ja tema peret, et sealt välja piiluda ei tohi, sest tänavapoolsed naabrid avalda­vad talle halba ning kahjulikku mõju. Jaanil perega on lubatud astuda tagahoovi, aga sealgi on piirid maas, kui kaugele minna tohib. Jaanil on lubatud hoovis harida juurviljaaeda, aga mida ja kui palju ta seal kasvatab, seda otsustab Ivan. Poodi on lubatud Jaanil minna, aga müüakse poes ainult kau­pa, mille Ivan on sisse ostnud, ja kahjuks ebapiisavas koguses. Mis raamatuid ja ajalehti Jaan loeb või milliseid raadiojaamu kuulab, selle otsustab Ivan. Ka öelda ja kirjutada võib Jaan seda, mis Ivan lubab. Ükski kiri majast muidu välja ei lähe, kui Ivan on selle läbi lugenud ja kõlbmatud kohad maha kriipsutanud. Maja remondiks vajalikku materjali Ivan muretseb ja küttepuud ostab ka tema, aga kui asi läheb juurdeehituse rajamiseks, siis selle, milline see tuleb ja kuhu, otsustab Ivan. Nii elavad Jaan ja Ivan üle viiekümne aasta. Jaani ema ja isa surevad, ilma et nad enam kunagi tänavapoolsest uksest välja oleksid astunud.
Mis tunne oleks Ivanil, kui osad ära vahetada, päästja Jaan ja päästetu Ivan? Kas Ivan oleks Jaanile tänulik?

Mõttevahetust ei tekkinud
Kas äkki pole nõnda, et Eesti vene kogukond kuulas oma eesti mõistes arvamusliidreid? Ootuspäraselt ei tekkinud elutervet diskussiooni kogukonnasiseselt ega ka eesti kogukonnaga, ei avanenud ust mõttevahetusele. Sündis hoopis haisev tumepruuni seisva veega tiik, millest joomine mürgitab järgmisigi põlvkondi, praegusest rääkimata.
Kui aprillimäruli hoog vaibus, teatas Tallinna linnaisa „Aktuaalse kaa­me­ra” vahendusel, et südalinna laastamise põhjuseid hakkavad vaagima kahe vastaspoole neli arvamusliidrit, kummaltki poolt seega kaks. Kes need arvamusliidrid olid, kas nad said kokku ja kas või millisele saalomonlikule otsusele jõudsid, pole teada.
Kes meist pole kuulnud, kui öeldakse: „Ütlesin küll, aga ma ei mõelnud nii.” Täpselt samuti öeldakse: „Ma ei teinud seda meelega.” Sõna on paljas sõna, sel pole rahaväärtust, seda ei saa isegi käega katsuda, kuni see pole kirja pandud. Tõsi, tänapäeva sõna on suhtelise väärtusega, seda saab lendu lasta, aga ka tagasi võtta. Kirja­pandud sõna seevastu on põlvkondadevahelise ja meile hädavajali­ku kommunikatsiooni põhivahend. Eesti tänapäeva „arvamusliider” võib olla perioodinähtus. Aga et see tekkis, ei saanud olla juhuslik. Mäletate loodus ei salli tühja kohta. Ilmselt samal põhjusel nimetatakse tänapäeva Venemaal neid, kes kunagi keskkomitee ja ülemnõukogu liikme tiitlit kandsid – pervõje litsaa.

Elu koos muusikaga

Lilian Küttis on lastele muusikat õpetanud 34 aastat, neist viima­sed 13 Lasnamäe Lasteaias-Algkoolis. Liliani lastepeod ja muusikatunnid on oma lihtsuses ometi alati erinevad ja köitvad. Ta on viiulikunstnik Robert Peenemaa lapselaps, sündinud viielapselise pere esimese lapsena. Nüüd on ta ise kolme lapse ema ja kahe vahva poisi vanaema. Oma abikaasa mõistvale toele võib ta alati loota.

„Minu lapsepõlve ilusaim mälestus on tuules hälliv rukkipõld, milles ma ujumas käisin,” meenutab Lilian. „Millegi­pärast arvasin ma väiksena, et see on­gi meri. Kõik lainetas mu ümber ja see oli kummaline tunne. Rukkipõllul käisin ma muidugi salaja, sest vaevalt oleks see isale meeldinud. Tihti istusin seal ka peidus, kui kurbus peale tuli või lihtsalt üksinda tahtsin olla. Rukkililled ja moonid olid lemmikuiks just sellepärast, et neid oli vähe.
Koolitee alguse Püssi mõisahoones asunud keskkoolis tegid valutuks esimene õpetaja, kordumatu Linda Sooleht ja alati heatujuline muusikaõpetaja Velli Sarri. Armastasin kirjandust ja muusikat, mõistsin füüsikaseadusi, kuid mitte kuidagi ei saanud aru matemaatikast. See aine lihtsalt ei huvitanud mind, õpetaja oli igati heal tasemel.
Et olen saatuse tahtel õnnistatud absoluutse kuulmisega, ei tulnud minu elu muusikata kõne allagi. Muusika oli mu sees ja ümber nii kodus kui ka koolis. Võisin tundide viisi kuulata plaatidelt kõige paremat muusikat, mida minu vanaema Rakvere kodus oli virnade viisi. Viiuli- ja ooperimuusika ning meeskoorilaulud kõlasid tihti.
Lapsepõlvest mäletan veel inimsuuruses pilti oma viiuliga vanaisast. Viiul oli minu meelest väga kaunis pill. Kui mulle öeldi, et pean minema muusikakooli, ei tulnud mul pähegi sellele vastu vaielda. See tundus asjade loomulik käik. Samuti ei olnud küsimustki pilli valikul. Viiul oli see ainuke ja õige! Enne sisseastumiseksameid olin mitu korda öö jooksul küsinud: „Ema, kas sul on need dokumendid ikka alles?”

Tee muusika juurde
„Alguses oli Kohtla-Järve Lastemuusika­koolis kõik ilus ja lihtne, kuid kahjuks vaheldusid viiuliõpetajad sageli. Sinna kanti ei tahtnud keegi päriselt kanda kinnitada. Nii pidin mitmeid kordi ela­ma üle uue õpetaja kehtestatud reeglid ja meetodid. Olin andekas, kuid laisavõitu õpilane. Mängisin kuulmise järgi kohe, mõistmata, et heliredelid on tehnika tekkimisel asendamatud. Nagu ikka teismelised, tahtsin minagi muusikakooli pooleli jätta, kuid siin olid vanemad alati võidumehed.
Tollal tegutses Kohtla-Järvel tugev sümfooniaorkester Elmar Ränneti juhtimisel. Sinna kutsus ta ka muusikakooli lapsi ja nii mängisime mina ja veel kaks tüdrukut koos professionaalsete muusikutega orkestris teist viiulit. Musitseerimine sümfooniaorkestris kujundas minu edasise erialavaliku. Seda võimsat koosmusitseerimise tunnet kannan endas tänini.
Viimasel aastal enne lõpetamist jäime muusikakoolis õpetajast täiesti ilma ja minu võttis enda hoolde Rak­vere lastemuusikakooli viiuliõpetaja Tammar. Tema suutis mind aastaga rohkem õpetada kui teised õpetajad eelneva kuuega kokku. Ta pani mind harjutama ja ega sinna kooli harjuta­mata minna saanudki: samas koolis õpetas ka minu vanaema, Betsy Pee­nema-Roolaan, kes oli kahtlemata Rakvere parim pianist.
Lastemuusikakooli aega mahtus ka osavõtt Vabariikliku Noorte Viiuldajate ansambli tööst. Optimismi, kohusetun­net ja üksmeelt (kõik on head mängi­jad, kõiki vajatakse) pakkus meile siiralt ja südamest dirigent Erich Loit. Sellist tööd, nagu tema oma õpilastega tegi, annab ainult imetleda.”

Tõusud ja mõõnad
„Siis tuli aga otsustada, kuhu edasi. Mi­nu eest langetas otsuse paraku keegi võimsam. See võimsam tõmbas kriipsu peale minu muusikuteele ja aeg tuli maha võtta. Edasi tulid haiglad, mured, kurvastus. Selline kurvastus, et ei soovinud vahel enam ollagi. Õnneks olid minu ümber mind hoidvad inimesed. Suur soov viiulikunstnikuks saada hakkas vaikselt vaibuma.
Kui olin kümneaastane, teadsin ka seda, et minust saab lasteaiakasvataja. Ja kuna viiulikunstnikku minust ei tulnud, tahtsin teha teoks teise lapse­põlveunistuse. Pärast Tallinna Peda­googilise Kooli muusikaosakonna lõpetamist olen tänaseks juba 34 aastat õpetanud lapsi laulma nii lasteaias kui ka koolis. Sellest tööst ei saa väsida, sest rõõmu on palju ja igasugune tagasiside positiivne.
Viiuli taasleidmisel oli mu abikäeks inimene, kes kutsus mind rahvapilliorkestrisse viiulit mängima. Selleks ajaks oli minu pill kapi otsas tolmu kogunud juba 16 aastat. Alustasin nagu algusest, kuid imeväärselt kiiresti võtsid sõrmed pilli omaks ja poogen lõpetas värisemise. Oli aasta 1983. Sellest ajast alates ei kujuta ma elu viiulita ette, just see pill sai elu kõige raskemal hetkel minu elupäästjaks.”

Kõik lapsed tahavad laulda
„Juba keskkoolis õppides andsin laul­mistunde oma kooli 0-klassi lastele. Nad laulsid end mu südamesse ja muusikale oli sõrm antud niikuinii. Esimene päristöökoht hoidis mind paigal 17 aastat. Nii rõõmsat ja üksmeelset kollektiivi, kui oli Tallinna 35. Lastepäevakodus, tihti ei kohta.
Lasnamäe Lasteaias-Algkoolis olen töötanud 13 aastat. Praegu tegutseb koolis II kategooria mudilaskoor. Lastega oleme käinud kahel laulupeol, solistide ja ansamblitega lauluvõistlustel. Võidetud on auhindugi. Vajadusel paneme ka praegu kokku rahvamuusi­kaorkestri nii lastest kui ka õpetajatest. Palju häid laule on meie lastele mõeldes kirjutanud Ülle Rästa, kes ise on töötanud meie majas muusika­õpetajana. Olen nii lastest kui ka õpetajatest kokku sobitatud muusikakollektiive ja lauluansambleid, lapsed on mänginud plokkflööti, tantsinud minu juhendamisel rahvatantse.
Tänapäeva lapsed on teistsugused, kui nad olid 30 aastat tagasi, nende laulutahe on aga sama. Püüan tunnid nii lasteaias kui ka koolis muuta mitmekesiseks ja tempokaks, siis ei ole kellelgi aega ega tahtmist korda rikkuda. Liiati siis, kui olen nendega tegelnud sõimeeast algkooli lõpuni ja on tekkinud mõlemapoolne usaldus. Lasteaias õpitakse mängu kaudu, lasteaialaps on rõõmsam kui koolilaps.
Ma pole kohanud last, kes ei tahaks laulda või pilli mängida. Lastes saab huvi äratada iga asja vastu, seda tuleb vaid kavalalt teha. Vahel ei tahakski lapsi hinnata – oleks ju laps palju vabam ja loomingulisem, kui ei peaks hindele mõtlema. Mõnikord hakkab kurb, et vanemad lastest vähe hoolivad, et neil puuduvad töövahendid, vahel ei tahaks nii palju paberitööd teha. Praegune koolilaps on küllaltki mugav ja õpetaja suhtes nõudlik, tahtmata ise eriti pingutada. Paljudel lastel puuduvad piirid ja hea lastetuba.
Kümme aastat olen mänginud rahvamuusikakollektiivis Vikerlased maestro Uno Veenre juhatusel. Sellesse aega on jäänud mitmeid reise laias maailmas, palju rõõmsaid kohtumisi Eestimaal. Olen mänginud rahvapilliansamblites Viisiviisud, Kommunaari kapell, Rooliratas, Ants ja Liisu (dirigent Ahto Nurk).
Praegu tegutsen Eesti Orkestri­juhtide Rahvapilliorkestris ja Viimsi muusikakollektiivis Merimemm (dirigent Aare Pehka).
Ise olen juhatanud Laagna Gümnaa­siumi rahvapilliorkestrit, saavutades laureaadi tiitli. Et ajaga sammu pidada, olen ennast pidevalt täiendanud.
Minu töö ja hobi on pea ühesugune ikka muusika. Viiulimäng, klassikali­ne muusika, ooper. Raamatutest loen ühesuguse huviga elulugusid, kriminaalromaane, tagantjärele ka kooli­aegset kohustuslikku kirjandust, mõis­tes seda nüüd kordi rohkem.
Päris koduselt tunnen end ikka maal isakodus, kus praegu elab ema koos venna perega. Igatsen maale tihti, kuid saan sinna harva. Linn on väsitav, kuid siin on minu pere ja töö.
Perekesksed suved veedame Eesti kaunites paikades. Juba aastaid on mul Pärnus orkestriga rahvamuusika suvekursused. Samal ajal on seal ka mu pere ja lapselapsed. Ühelgi suvel pole meil jäänud vahele puhkus Kauksi mändide all suvemajas. Kui kool lõpeb, põgenen üksinda sinna. Paar ööd Peipsi kohina saatel – ja olen end taas leidnud. Sõidame ka mööda Eestimaad, sest avastamata paiku on veel palju.”

Oskab elu keeruliseks mõelda
„Kui küsida, kes ma olen ja kust ammutan jõudu elamiseks, siis teistele tuntud rõõmsa inimese sees on peidus melanhoolne traagik, kes vahel asjad enda jaoks väga keeruliseks oskab mõelda ja siis viimases hädas sõpradelt abi otsib.
Toetun inimestele, kellel on jalad kindlalt maas ja kes ei ela unistustes. Austan inimesi, kelles puudub õelus, kadedus ja vaenulikkus. Eelistan rõõmsate inimeste seltskonda ja armastan neid, keda võib usaldada.
Muusika on teinud mind tugevaks, hellaks, õnnelikuks ja õnnetuks. Tähtis ongi jõuda endas teadmiseni: ma olen vajalik, minu võimuses on muuta maailm paremaks, lapsed rõõmsamaks ja sallivamaks. Tahan aidata neil mõista seda maailma, mis tihti on kuri ja kurb. Soovin kujundada laste muusikalist maitset, kasvatada neist loovalt mõtlevad loomingulised inimesed, kes ei karda avaldada oma tundeid ega häbene nutta, kuulates viiuli kurblikku meloodiat.
Kui ma poleks muusikaõpetaja, võiksin olla kes tahes (ainult mitte ühistranspordi piletikontrolör – neist on mul alati kahju). Igapäevakärast väsinuna igatsen vahel kalamehe ametit. Kord tuli aga tahtmine õppida giidiks, just Ida-Virumaa giidiks. Oleksin tahtnud inimestele näidata, et tuhamägedele ja kaevandustele vaatamata on minu sünnikoht väga ilus. Tänu oma sünnipaigale olen ehk hoopis sallivam, mõistvam ja tugevama enesekontrolliga.
Ka oleks mulle meeldinud olla viipekeele tõlk. Kui mõnikord ennast enam sõnadega väljendada ei jaksa, saaks vahepeal kätega kaasa aidata.
Täiskasvanuid ma koolitanud ei ole, kuigi materjali selleks on töös kogunenud küll. Enda kirjutatud peokavasid ja tööplaane pole olnud kunagi kahju kellelegi anda.
Ka töölt lahkumise mõtteid on pä­ris mitmel korral pähe tulnud. Loo­minguline kriis, läbipõlemine, pinged – aga kellel neid poleks! Õn­nestu-nud üritus teeb õnnelikuks ja head inimesed ümberringi annavad jõudu.
Kord küsis üks kuuenda klassi poiss: „Miks ma pean seda muusikat kuulama?”
Ma vastasin: „Selleks, et sul kunagi ei tuleks soovi kedagi tappa!”
Ta mõtles ja vastas: „Õpetaja, su jutt on tobe, aga väga õige!”
Usun, et kõigil, kes aitasid mul valida elu koos muusikaga, oli õigus. Usun ka seda, et minus ei ole nad pidanud pettuma.”

Keila Gümnaasium – kokkuhoidev koolipere

Hea õpetaja on särav isiksus