Noored kooli

Õpetajate puudus, nende kõrge keskmine vanus ning lootusetult tasakaalust väljas sooline koosseis on üldteada. Sellest räägitakse, selle üle arutletakse ning pakutakse vahel isegi mõningaid lahendusi, kuid seis on sellegipoolest nutune. Olukorra tõsiduses kahtlejatel tasub aeg-ajalt külastada nii Tallinna Haridusameti kodulehte kui ka portaali CV Keskus, kust vaatab vastu lugematu hulk töökuulutusi pedagoogi ametikohtadele. Õpetajate Lehe lugejatele ei pea muidugi põhjuseid ette lugema hakkama.
Heateo Sihtasutuse ja Hansapanga algatatud ning edukalt käivitunud projekt „Noored kooli” annab loo-
tust – 13 õpetajakohale kandideeris tervelt 76 inimest! Programmi väärtus ei seisne ainult õpetajaskonna täiendamises, vaid ka õpetajaameti prestiiži tõstmises. Inglismaa („Teach First”) ning Ameerika Ühendriikide („Teach For America”) kogemus on näidanud, et programmi läbinutest jääb üle poole tööle haridussektorisse. Paljud töötavad koolidirektoritena ning sajad vilistlased jätkavad hariduselu mõjutamist valitsusasutuste, kodanikuühenduste või äriettevõtete juhtidena. Kes suudab „ellu jääda” koolis, suudab läbi lüüa ükskõik millisel elualal – sellisena kõlab projekti üks peamisi põhimõtteid.
On kuulda olnud ka mõningate tegevõpetajate skeptilist hoiakut ? la „Nüüd on meil jälle rohkem tööd”, „Niikuinii nad kooli ei jää” jne. Kuid isegi kui 13 noorest õpetajast jääksid vaid kolm kooli tööle, oleks Eesti haridussüsteem sellest juba võitnud. Usutavasti suhtub valdav enamik koolijuhte ning pedagooge uutesse noortesse kolleegidesse siiski poolehoiuga ning on valmis sisseelamisel igati toetama. On ju selge, et ükskõik kui suure konkursi noor õpetaja ka ei läbi ning kui põhjalikud läbitud pedagoogika intensiivkursused ka ei ole, satub iga pedagoog ühel hetkel raskustega silmitsi. Ainuüksi mentorist on vähe, oluline on kogu kollektiivi toetus.
Siinkohal meenub 9. mail Posti­mehes ilmunud SEB Eesti Ühispanga analüütiku Hardo Pajula arvamusartikkel „Inflatsioon, euro ja läppunud õhk õpetajate toas”, milles autor osutab vajadusele õpetajate tuba õhutada. Kas ei võiks just „Noored kooli” projekt olla esimene katse tuua värskust ja elurõõmu kohati väsinud õpetajate keskele? Mitte ohuks ega lisatööks, vaid rikastavaks inspiratsiooniks.
Loodetavasti on ka õpetajaid koolitavad ülikoolid ühel hetkel olukorras, kus neil on viis tudengikandidaati ühele kohale. Praegu ei saa eesti keele ja kirjanduse õpetajate grupid täis, rääkimata konkurentsist. Ja kui mõnel erialal riigieelarvelistele kohtadele kõik soovijad ei mahu, siis eelarvevälistele ikka (nii on olnud ju­ba aastaid). Loomulikult on õpetajaks õppivate üliõpilaste seas ka tõsiselt motiveeritud tulevasi pedagooge, kuid kui ülikoolil puudub igasugune võimalus tudengeid valida, pole neid kardetavasti kuigi palju.
Heateo Sihtasutus on igal juhul juba head teinud. Tekib siiski küsimus, miks peavad haridusprobleemidega tegelema erasektor ja mittetulundusühingud. Miks on riik aastaid vaid statistikat tsiteerinud ja konstateerinud: jah, probleem on olemas? See on muidugi suurepärane, et David Rebane, Artur Taevere jt on programmi käivitanud, kuid selle ettevõtmise taustal torkab eriti teravalt silma eel­nenud aasta(kümne)te tegematajätmine ja passiivsus. Loodetavasti reageerib ka avalik sektor ega jää lootma vaid üksikute erksa sotsiaalse närviga aktivistide ning ettevõtete peale.

Kristi Helme