18. ja 19. mail oli Tallinna Üli­koolis konverents „Peda­googi­line mitmekesisus võimalusena ja tegelikkuses”.

Konverentsile olid kokku tulnud suurema pedagoogilise vabaduse poole pürgivate koolide esindajad, lisaks Eestile ka Austriast ja Soomest. Tuldi kokku, et üksteist paremini tundma õppida, kogemusi jagada ja üldsusele teada anda, mida on aastate jooksul korda saadetud. Edaspidi on plaanis luua organisatsioon, mille toel reformpedagoogilistele põhimõtetele tuginevat kooli üheskoos edasi arendada.
Tallinna Ülikooli Tallinna saal inimesi päris täis küll ei olnud, kuid konverentsi üks peakorraldaja Tiiu Kuurme oli siiski rõõmus – inimesi oli tulnud oodatust rohkemgi ja valitses konstruktiivne meeleolu. Üks päev kulus peaaegu tervenisti osalejate positiivsete kogemuste tutvustamisele. Oma tegevusest rääkisid Katrin Uutsalu Pärnu Väikesest Vabakoolist, Irja Loorand Tartu Katoliku Koolist, Sven Aluste Vodjalt (Rocca al Mare Kool), Marika Kull Oru ja Heili Eiche Lohusuu koolist. „Kauni kooli” liikumise põhimõtetest ja selles osalejatest andis ülevaate Eesti Õpetajate Liidu esimees Lehte Jõemaa. Tiina Herlin tutvustas kogemuslikku loodusloo õpet Freinet’ pedagoogika põhimõtetel töötavas Strömbergi koolis Helsingis.
„Tehtud on palju ja seda olude kius­te,” ütles konverentsi moderaator, lastevanemate liidu juhatuse lii­ge ning konverentsi üks peakorraldajaid Aivar Haller.

Mitmekesisuse väärtustamine
Teise päeva lõpul otsustati, et 14. juunil saadakse uuesti kokku ja asutatakse EFFE organisatsioon Eestis. See hakkaks sarnanema kunagise „Oma­näolise kooli” liikumisele, mis püüdis samuti pedagoogilist mitmekesisust edendada ja mõnevõrra edendas ka.
EFFE tähendab lahtikirjutatuna European Forum for Freedom in Educ­tion, mille vasteks pakutakse eesti keeles Euroopa foorum „Vabadus hariduses”. Organisatsioon, millel on liikmeid 24 riigis, peab aktiivset dialoogi Euroopa Nõukogu ja OSCE-ga, toonitades, et lastel on õigus saada lapsepärast haridust. EFFE ei tegele ühegi konkreetse pedagoogikaga, rõhk on humanistlike haridussuundumuste toetamisel.
„Mitmekesisus hariduses on demok­raatliku ja salliva ühiskonna peamine eeldus,” ütles konverentsi Austria külaline Eva Becker, üks EFFE kolmest eesistujast. Sama mõte on kirjas EFFE kodulehel (www.effe-eu.org).

Eesti tingimused on üsna head
Eestis on tingimused pedagoogiliseks mitmekesisuseks olemas. Reform­pedagoogika põhimõtetel töötavad koolid on päästerõngaks mõnelegi tavakoolis hätta jäänud õpilasele.
Eva Becker arvas välisvaatlejana, et Eestis on alternatiivkoole suhteliselt hästi mõistetud, sest siin saavad nende koolide lapsed pearaha, samal ajal kui näiteks Prantsusmaal ei maksa riik neile sentigi. Alternatiivkoolide olukord on keeruline ka Eva Beckeri kodumaal Austrias, kus lapsevanemad tasuvad 80% taolise kooli kuludest. Õppemaks on seal 200 eurot kuus (ca 10% keskmisest palgast), kusjuures alternatiivkooli õpetajad saavad kõrgele õppemaksule vaatamata tavakooli õpetajast 20% vähem palka. Reformpedagoogika põhimõtetel töötavates koolides õpib Austrias ainult 4000 last, umbes 0,4% õpilaskonnast.
Endise sotsialismileeri maadest pi­das Eva Becker lausa paradiislikuks olukorda Tšehhis ja Ungaris, kus riigi­koolide monopol puudub täiesti. Märkimisväärselt toetavad reformpedagoogilisi alternatiive Saksamaa, Hispaania, Rootsi. Konverentsil ettekande pidanud Soome esindaja Sirk-ku Huuska lisas, et Soomes on Frei-net’ kooli põhimõtteid võetud ka ta-valise üldhariduskooli printsiipideks.
Ka Eesti 1996. ja 2002. aasta õppekavas on Freinet’ pedagoogika elemendid. Üldse on Eestis reformpedagoogiliste põhimõtete rakendamise võimalused suhteliselt head, leiduks vaid rakendajaid. Ja viimaseid pidigi konverents julgustama..
Konverentsil tehti ka traditsioonilise kooli kriitikat. „Hea alguse” programmi vedaja Ivar Männamaa märkis, et reformpedagoogilisel ideestikul põhinevad koolid (nt „Hea alguse”, Käisi, Waldorfi, Freinet’, Montessori kool) formuleerivad oma taotlused ja nende elluviimise teed väga selgelt, samal ajal kui tavakooli taotlused on formuleeritud üldsõnaliselt.
Ivar Männamaa tsiteeris 25. aprilli Postimeest, kus Tõnis Lukas, Peeter Kreitzberg ja Mailis Reps tõdesid, et „loogilisele mõtlemisele, probleemide lahendamisele ja rühmatööle rajatud õpe nõuab uut õpetajate koolitamise programmi”. Millele on tänane kool siis orienteeritud, kui mitte loogilisele mõtlemisele, probleemide lahendamisele ja koostööle, ning vajab alles ettevalmistumist, küsis Männamaa. Tema hinnangul on Eesti oma kooli reformimisel juba Lätist ja Leedust maha jäänud. Lõunanaabrid on teinud radikaalse otsuse loobuda algklassides laste numbrilis-järjestavast hindamisest, samal ajal usutakse Eestis, et uue kvaliteedi tagavad väiksemad klassid ja õpetaja kõrgem palk. Tegelikult on küsimus ju siiski selles, mis toimub klassitoas ja väljaspool seda.

Kool on kultuuriruum
Viljandi Vaba Waldorfkooli õpetaja Sulev Ojap osutas oma ettekandes, et reformpedagoogilisel ideestikul põhinevad koolid on tekkinud inimeste omaalgatuse korras, samal ajal tunneb enamik tavakoolidest omaalgatusest suurt puudust. Tegutsetakse liiga suurel määral seaduste, määruste ja korralduse järgi, elatakse koolis kui õigusruumis. Kuid kool peaks lisaks õigusruumile olema ka kultuuriruum. Koolis on seaduskuulekuse kõrval oluline koht ka kompetentsusel, initsiatiivil, diskussioonil, kompromissidel, konsensusel. Just elav kultuuriruum teeb koolist tõelise kooli. Ojap nimetas kehtivat riiklikku õppekava kultuuriruumina toimiva kooli Hispaania saapaks.