Täisleppimatus Eesti liiklusse

Miljoni elaniku kohta hukkub Eesti teedel kaks korda rohkem inimesi kui Euroopa Liidus keskmiselt. Euroopa Komisjoni aruande kohaselt valitseb Eesti liiklusest ohtlikum olukord vaid Lätis ja Leedus. Oleme Euroopas esirinnas seega mitte ainult kuritegevuse, aidsi leviku, enesetappude ja vangide suhtarvu, joomarluse, sotsiaalse kihistatuse, soolise ebavõrdsuse, ökoloogilise jalajälje, meeste eluea poolest.

Eestis hukkus eelmisel aastal liiklusõnnetustes 152 inimest miljoni elaniku kohta, kolm korda rohkem kui Rootsis; Soomes oli sama näitaja 66 (vt EPL, 14.05.). Meeste eluiga Euroopa Liidus on kõige lühem eestlastel-lätlastel-leedulastel, 66–67 aastat, seda mõjutavad oluliselt nii alkohol kui ka liiklusõnnetused, eraldi ja üheskoos.
Olukord on kaugel normaalsest eriti viimastel aastatel. Liikluses vigastatute arv on viimase kolme aastaga kasvanud 2500 inimeselt aastas 3500ni. 2004. aastast alates jäi hukkunute arv pidama 160–170 tasemele, kuid möödunud aastal tõusis 204ni. Tänavu on esimeses kvartalis hukkunud üheksa inimest rohkem kui aasta tagasi samal ajal. Tendents on hirmutav.
Meil pole senini loodud liiklusohutusalast tegevust kontrollivat talitust, mille tööd peaks plaanikohaselt koordineerima majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Kõigepealt olevat vaja kaardistada olemasolevad liiklus­probleemid ja analüüsida nende lahendamiseks vajalikke ressursse. Alles siis saavat otsustada, kui otstarbekas oleks selline talitus luua (vt EPL, 14.05.). Oludes, kus iga päev sõidetakse vigaseks ca kümme inimest ja iga paari päeva tagant keegi hukkub, on ilmselgelt kohatu hakata olemasolevaid liiklusprobleeme alles kaardistama ja vajalikke ressursse analüüsima.
Põhiline probleem olevat autode ja juhtide arvu ülikiire kasv, millele ei jõua järele noorte ja algajate liiklejate teadlikkus. Uuringud näitavad, et ülekäigurajal antakse jalakäijatele senisest sagedamini teed, kantakse rohkem helkurit ja kinnitatakse turvavöö, ent see ei käi enamasti noorte ja algajate liiklejate kohta. Noorte osalusel toimub Eestis ca iga kolmas inimkannatanuga liiklusõnnetus.

Liikluskasvatusest
Kus on tehtud viga, et noored sõidavad ennast ja teisi surnuks? Et neil puudub ohutunne ja seaduskuulekus, sõidetakse lubadeta ja purjuspäi? On selleks noorte loomupärane uljus? Harimatus ja kasvatamatus? Kas jälle on kool ja õpetajad kõiges süüdi – kuivõrd õpetaja on alati süüdi?
Kasvatab keskkond. Missugune aga
on meie liiklustegelikkus? Liiklus­um­mikud on igapäevane asi. Samas kaotavad liiklusmärgid oma tähendust. Kiiruseületamiste vastu üritatakse võidelda lubatud piirkiiruse suurendamisega. Loogiline, aga ohtlik. See tekitab uusi probleeme. Kui üherealisel maanteel on piirkiirus 100 km/h, kusjuures puuduvad möödasõiduvõimalused, et lasta aeglaselt veniva auto taha kogunenud rong ohutult mööda, hakkab see põhjustama ohtlikke möödasõite. Mujal Euroopas niisugust asja naljalt ei kohta. Väikeste vahenditega saaks liiklusohutuse suurendamiseks palju ära teha.
Kas asi pole ka selles, et peale on kasvanud põlvkond noori autojuhte, kes pole tee ääres liikluspolitseinikku näinud? Kuigi normaalne oleks, et näiteks Tallinna–Tartu maanteel oleks pidevalt, mitte ainult kampaaniapäevil, väljas vähemalt paar liikluspatrulli. Kõik, kellele silmad on antud näha, teavad, mis Eesti teedel-tänavatel toimub. Eelmisel sügisel tuli siinkirjutajal mitukümmend korda tsirkuleerida Tallinna ja Tartu vahet, kohtamata tee peal ainsatki liikluspolitseinikku. Iga kord tuli ette aga vähemalt kolm ohtlikku situatsiooni, mis põhiliselt seotud ohtlike möödasõitudega.
Liikluses mängib põhirolli nö inimlik tegur. Inimene aga on eks­lik. Ette­vaatamatu ja tähelepanematu. Rõhu­mine teadlikkusele, liikluskultuu­rile ei aita, kui puudub kontroll. Kui noorte ja algajate liiklejate teadlikkus ei jõua järele – mida siis teha? Kasutada sunnimeetodeid? Kui tegude tagajärgi ei osata ette näha, tuleb sundida ette vaatama. Riikliku sunnimehhanismi rakendamine on vajalik, kui muidu ei õpi. Teadlikkusele rõhumine mõjub tavakodanike, tavaliiklejate puhul.

Abipolitsenik liikluspolitseisse
Kas autode arvu plahvatuslikule kasvule on järgnenud proportsionaalselt liikluspolitseinike kohaloleku suurenemine? Ei. Pigem vaieldakse ja kooskõlastatakse seadusemuudatusi, mis muudaks lihtsamaks kiirusekaamerate kasutamise ning veapunktisüsteemi sisseviimise. See veapunktisüsteem pole mingi imerohi. Ta ei suuda olla päris adekvaatne, sest mõõdab ühtviisi kiretult nii lihtsast tähelepanematusest tehtud liikluseeskirjade pisirikkumisi kui ka tahtlikke ja räigeid.
Liiklusprobleemide kaardistamise aeg on mööda saanud. Kui meie teedele-tänavatele ei ilmu nähtavalt välja liikluspolitsei, asendab teda seal anarhia. Juba ainuüksi pidev kohalolek suudaks distsiplineerida tulipäid, korrastada olukorda.
Praegu on aktualiseerunud abipolitseinike küsimus. Ilmselt on käes aeg luua abipolitseisüsteem ka liikluspolitsei juurde, on veendunud pika­aegse juhikogemusega majandusteadlane Jaan Laas. Selleks tuleb leida min­gi moodus, midagi omaaegsete ühiskondlike liiklusinspektorite taolist. Kel oleks õigus sekkuda, kirjelda­da olukorda. Talitseda tulipäid, kes ei tunneta ohtu; kes riskivad vastu­tustundeta enda ja teiste eluga. Asja­tundlikud ja normaalsed liiklejad pole veel kuhugi kadunud.

Hästitasustatud eliitüksus
Liikluspolitsei autoriteet tuleb taastada. Liikluspolitseist peab saama hästi tasustatud ja varustatud eliitüksus, kes kas või osaliselt rahastab enda tegevust ise. Kui meil juba on turumajandus, on selle põhimõtteid vaja kasutada ka liiklussituatsiooni korrastamiseks. Seadused ei jõua järele? Küll nad jõuaksid, kui tahetaks.
Põhiprobleemid teedel on liiga suured kiirused ja purjus juhid. Kiiruse­mõõtmist on võimalik automati­see­rida, praeguste IT-võimaluste ja -va­­hendite juures pole see midagi üleloomulikku. Aeg, koht, kiiruseületamine, trahvikviitungi väljastamine – kõik see jääks masina hooleks. Mis mõtet on kulutada paarkümmend minutit paberite täitmiseks detailsete isikuandmetega – ajal, kui Eesti riik ehitab üles e-riiki?! See oleks põhjendatud vaid tõsiste rikkumiste korral. Niisugune asendustegevus näib käivat advokaatide ja bürokraatide huvides, ent eks ole ju nemad ka seadused tei­nud. Mis toimub kiirteeliikluses paarikümne minutiga, pole raske arvata.
Arusaadav siis, et liikluspolitseinikud eelistavad otsida vaikse ja varjulise nurgakese, kus näiteks õhtupimeduses iga paarikümne minuti tagant keegi telliskivi alt läbi sõidab – selle telliskivi alt, mis omab tähendust üksnes päevasel ja töisel ajal. Et jõuaks parasjagu protokolle koostada.

Tolerantne leppimatus
Eeskirjadel pole mõtet, kui neid ei täideta – eriti liikluseeskirjadel. Eesti teedel-tänavatel tuleks kehtestada täis­leppimatu suhtumine liikluseeskirjade rikkumisse, ja seda mitte niivõrd pisirikkumiste eest täie rauaga karistamiseks, kuivõrd räigete üleastumiste väljajuurimiseks. Loomulikult lööks täisleppimatuse rakendamine liikluses esialgu ja eelkõige seaduskuulekate kodanike rahakoti pihta – neid on kergem pisirikkumistelt tabada ja ka trahviraha kätte saada. Aga elu ongi eba­õiglane, nagu öeldakse – kuid see-eest lühike. Mis omandab praeguses liiklussituatsioonis väga ohtliku kõrvalvarjundi.
Täisleppimatust tuleks mõista nii, et liikluspolitseinikud rakendaksid seda teatud tolerantsuseiga, arvestades lubatavat hälvet, piirdudes teatud rikkumiste korral vastavalt olukorrale märkuse ja tähelepanu juhtimisega, seda näiteks ka kuni ca kümneprotsendilise kiiruseületuse puhul – nagu tavaks muiski mais.