Euroopa Parlament võttis 26. septembril 2006 vastu Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu soovituse „Põhi­pädevused elukestvas õppes”. Autor leiab, rõhutades ja selgitades selle dokumendi tähtsust, et sõna pädevus kasutatakse Eestis liialt palju ja nihkega: kes pädevusest räägib või kirjutab, peaks määratlema, millega on tegemist, kas võimu- või oskuspädevusega või peetakse silmas mõlemaid.

Mõiste pädevus kuulub enimkasuta­tud sõnade hulka kõrvuti selliste mõistetega nagu ema, armastus ja tarkus. Seda kinnitab aastavahetusel 2006/2007 Google’i otsimootori abil tehtud netiotsing, mispuhul leitud allikate arv jäi vahemikku 700–750. Isegi raha ja rikkus ei küüni selleni – need jäid vahemikku 500–600 allikat. Võrdluseks olgu toodud, et otsing suuremeelsusele annab vaid 100 ja rüütellikkusele 92 allikat.


Soovitas Johannes Aavik ise

Riigikogu elektroonilistes andmebaasides võib üksnes 2006. aasta jooksul sisestatud materjalide hulgast leida 245 dokumenti, kus kasutatakse sõna pädevus. Eesti õigusaktide elektroonilises Riigi Teataja andmebaasis on kokku 928 seadust, määrust ja muud õigusakti, mis kasutavad pädevuse mõistet.
Sõna pädevus soovitas kasutusele võtta Johannes Aavik ise. Mis on pädevuse edu taga? „Eesti entsüklopeedia” ei aita sellele küsimusele vastata, sest märksõnana pädevus seal lihtsalt puudub. Seevastu „Eesti entsüklopeedia” 1934. aastast selgitab järgmist: kompetents ehk kompetentsus – pädevus, võimkond, ametiasutuse või ametniku võimupiirid. Sõna kompetentne vastena annab entsüklopeedia – pädev, asjatundlik. Johannes Aaviku „Uute sõnade sõnastik” (1921) teavitab meid pädevuse mõiste saamisloost – see on laensõna soome keelest ja raamatu ilmumisel alles ettepaneku staadiumis. J. Aaviku käsitlus on järgmine: pädevus – kompetents, kõlvulisus; pädev –kompetent, kõlvuline, õigustet; asjatundlik.
„Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” (1996) omistab mõistele pädevussõnaselgelt kaks põhitähendust: 1) asjatundlikkus, kompetentsus; 2) võimkond, võimupiirid, kompetents ..., õiguspädevus.


Võim ja vaim ühe sõnaga

Mõiste pädevus on seega peaaegu niisama vana kui Eesti Vabariik. Oma riigita oleks ka seda sõna vist harva vaja läinud. Nüüd aga satuksid selleta raskustesse nii seadusandjad, riigijuhid, meedia kui ka muudki valdkonnad. Sellise tähtsuse annavad terminile tema kaks põhitähendust – võimkond/võimupiirid ja asjatundlikkus. Eks asjatundlikkus ole ka tarkus ja tarkus omakorda suuresti ka vaimsus! On see hea või halb, et ühe ja sama sõnaga väljendatakse nii võimu kui vaimu? Lihtne küsida, aga raske vastata.
Teatmeteosed annavad läbilõikes pädevuse sünonüümiks termini kompetentsus, kuigi vahel ilmneb see kokkulangevus vaid omadussõnalise vormi kaudu, nagu J. Aaviku sõnastikus kogesime. Mõiste kompetentsus kaudu suubub pädevus Euroopa keeltesse ja see seos ulatub juba Rooma impeeriumi aegadeni välja: ladina competens –sobiv, vastav; võimeline; kompetentne ja competo – võimeline, sobiv olema; kokku langema; seadusi täitma. Kin­nituseks olgu inglise competency tagasitõlge Johannes Silveti 2002. aastal välja antud „Inglise-eesti sõnaraamatust”: kompetents, võimkond, võimupiirid; kompetentsus, pädevus, asjatundlikkus; õiguspädevus.
Vaadelgem nüüd pädevuse ehk kompetentsi/kompetentsuse kasutamist ja määratlemist Eesti elu eri valdkondades, toetudes teatmeteostele ja õigusaktidele.


Pädevus on asjatundlikkus

„Õigusleksikon” (2000) määratleb pädevust ühelt poolt kui õiguste ja kohustuste mahtu, võimupiire, teisalt kui asjatundlikkust. Määratlus on kiiduväärt – rõhutatakse ka õigustega kaasnevaid kohustusi. Selle määratluse lühidusest ja sisukusest kumaks nagu läbi Rooma õiguse traditsioon, mis Eesti õigusloome tempo juures on seadustes pahatihti kaotsi läinud.
Mida ütleb netientsüklopeedia „Viki­peedia”? Saame selguse: „Pädevus ehk kompetents on õigusaktiga antud ülesannete, õiguste ja kohustuste hulk... Pädevus sisaldab ka vastutuse. Pädevus ehk kompetentsus on asjatundlikkus.”
„Vikipeedia” määratlused on loo­-gilised. Need langevad kokku „Õigus­leksikoni” seisukohaga ja arvestavad „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” käsitlust ja sõnavorme.
Paraku ei saa me „Vikipeediast” kät­te midagi normatiivset, sest meile vajalikku teksti ahistab märkus „Vajab keelelist ja sõnastuslikku toimetamist”.
Pädevuse määratluse leiame ka Vabariigi Valitsuse 2002. a määrusest „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava”, mille järgi pädevus on teadmistel, oskustel ja väärtustel põhinev suutlikkus teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida. Riiklik õppekava eristab üldpädevusi (näiteks õpipädevus, väärtuspädevus), õppeainepädevusi ja valdkonnapädevusi (viimaste hulgas näiteks sotsiaalne pädevus, kultuuripädevus, looduspädevus).
Euroopa Parlament võttis 26. sep­-tembril 2006 vastu Euroopa Parla­mendi ja Euroopa Liidu Nõukogu soo­vituse „Põhipädevused elukestvas õppes”. Selles dokumendis määratletakse mõistet pädevus kui asjakohast teadmiste, oskuste ja suhtumiste kogumit. Põhipädevused on pädevused, mida vajavad kõik inimesed, et tagada eneseteostus ja areng, kodanikuaktiivsus, sotsiaalne kaasatus ning tööhõive. Põhipädevusi peetakse võrdselt olulisteks ja neid on kokku kaheksa: emakeeleoskus; võõrkeeleoskus; matemaatikapädevus ja teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest; infotehnoloogiline pädevus; õppimisoskus; sotsiaalne ja kodanikupädevus; algatusvõime ja ettevõtlikkus; kultuuriteadlikkus ja -pädevus.
Silma paistab sarnasus riiklikus õppekavas ja Euroopa Parlamendi otsuses esitatud pädevuse määratluste vahel. Kui riiklikus õppekavas esitatud määratlust võiks ju pidada ka ametkondlikuks, siis Euroopa Parlamendis vastu võetud tekstid seda enam kindlasti ei ole. Nii tuleb selles kokkulangemises kiita õppekava koostajaid.


Kiitkem Euroopa Parlamenti

Jätkame veel positiivselt – hea on nentida ka üsna suurt kokkulangevust Euroopa Parlamendi dokumendi põhipädevuste ja riikliku õppekava üldpädevuste/valdkonnapädevuste loetelu vahel. Ja nüüd ülistagem Euroopa Parlamenti, sest nad seavad oma loete­lus esikohale emakeele! Meil on see peidetud kommunikatiivse pädevuse (võimalik ka vastava õppeainepädevuse alla).
Loodetavasti ajendab käsitletav eurodokument haridusametnikke õppekavade täiustamisel eesti keele staatust julgemalt rõhutada. Poolteist aastakümmet tagasi ütles Toomas Paul 1. septembril Jaani kiriku altari ette kogunenud lastele: „Õppige eesti keelt, sest see on õieti ainus, mis meid teistest rahvustest eristab!” Põhipädevustes väärib veel esiletõstmist algatusvõime ja ettevõtlikkus, mis viitavad inimese võimele mõtteid tegudeks muuta. Peale endastmõistetavaks saanud arvutioskuste rõhutatakse oskust leida, koguda ja töödelda infot ning kasutada seda kriitiliselt ja süstemaatiliselt, osata eristada olulist ebaolulisest. Lisame, et USA kõrgkoolides on kasutusel infooskuse standard. Infoalast kirjaoskust käsitletakse selles kui elukestva õppe alust ja see hõlmab infovajaduse äratundmist ja oskusi paigutada, hinnata ja efektiivselt infot kasutada.


Kohustuslikud pädevused

Riiklik õppekava näeb ette põhikoolis 558 ja gümnaasiumis 300 kohustuslikku pädevust. Oleks nagu paljuvõitu, aga neid numbreid toetab Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamus aastast 2006: „Tegelikult pole tänapäeva epistemoloogial veel õnnestunud kõiki praeguse maailma teadmisi liigitada. Neid on liigitatud üle tuhande, kuid iga päev ilmub neid juurde ning need rohkem kui tuhat teadmist sünnitavad rohkem kui tuhat ametit.” Veel üks väljavõte selle komisjoni arvamusest: „Itaalia parimad insenerid ja füüsikud olid lõpetanud klassikalise lütseumi, kus õpetati kreeka keelt, ladina keelt ja filosoofiat... Klassikaliste ainete õppimine on ühiskondlike probleemide mõistmise põhialuseid.”
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu võttis veebruaris 2006 seisukoha arsti pädevusest, see on arstina tegutsemiseks vajalikud teadmised, oskused, väärtused, hoiakud ja kogemus. Määratlus on kooskõlas arusaamadega, mis on pädevuse kohta väljendatud teisteski valdkondades. Siiski puudub definitsioonis väiksemgi vihje pädevuse õiguslikule küljele.
Kui uurida, mis tähenduses kasutatab mõistet pädevus Eesti Vabariigi ha­ridusseadus, kohtame üksnes üht põhitähendust – õigused/kohustused. Seadusest loeme riigikogu ainupädevusest ja mitte selles mõttes, et ainult riigikogu oskab ja tunneb asja, vaid peetakse silmas riigikogu õiguspädevust mingis küsimuses. Pädevust kui asjatundlikkust haridusseadus ei tunnista, küll oodatakse ühe teise kõnes olnud dokumendiga Mannidelt-Jukudelt ei rohkem ega vähem kui 858 pädevust!
Pädevus kõrghariduse eesmärgiks
Vaid rakenduskõrgkooli seaduses on kõrghariduse eesmärgiks pädevus. Ülikooliseadus peaaegu ei kasuta seda mõistet. Üliõpilasel on tosin õigust ja kohustust, aga pädevust mingil erialal ei ole ülikooli lõpetamisel lootust oodata (välja arvatud ehk nn integreeritud õppekavadel põhinev õpe, kuhu kuuluvad eeskätt meditsiinilised ning arhitekti ja ehitusinseneri õppega seotud erialad, mis peavad jälgima koolituses euronõudeid). Tsiteerime ülikooliseadust: „bakalaureuseõppes /.../omandab üliõpilane eriala alusteadmisi ja -oskusi /.../ ja töö alustamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. /.../ Magistriõppes süvendab üliõpilane erialateadmisi ning omandab iseseisvaks tööks vajalikke teadmisi ja oskusi”.
Pädevus kõrghariduse eesmärgina on paigas rakenduskõrgkooli seaduses: „rakenduskõrghariduse eesmärgiks on kindlal kutsealal töötamiseks /.../ vajaliku pädevuse omandamine”.
Eesti kõrgharidussüs­teemis on akadeemiline ja rakenduskõrghariduse haru. Ülikoolis toimub eeskätt akadeemiline õpe, mille tähtsust ja vajalikkust ei saa keegi alahinnata. Ent juba TALO 1998. a üldkogul juhiti tähelepanu, et peale akadeemilise kraadi peaksid ülikooli lõpetanud omama mingit praktilist kutset ja eriala, millega oleks võimalik ülalpidamist teenida, kui see teaduses võimalik pole.
Mõiste pädevus ülaltoodud määratluste ja kasutusnäidete põhjal ei saa lahti tundest, et midagi on nihkes: kord kasutatakse pädevust õiguspädevuse/võimupiiridena, kord asjatundlikkusena; kord on pädevus subjekti karakteristikuna tervikmõiste, kord vaid tuhandik tervikpädevusest; kord on pädevus õiguspädevusena kompetents ja asjatundlikkusena kompetentsus, kuid keele kandjad ei pea sellest kinni ja teevad omamoodi – nii presidendil kui ka õpetajal on kompetents ja treialil on kompetentsid. Saab ju käskida, et loe tähendus kontekstist välja, ent lugejal on enamasti kiire ja konteksti lugemine tähendab sageli kogu teksti mõttetut lugemist.


Ettepanek: oskuspädevus

Niisiis on hädavajalik arvestada mõiste pädevus põhitähendusi. Mõistlik oleks teha seda täiendsõna lisamisega põhisõnale. Ühe põhitähenduse osas on see juba toimunud – võimupädevus/õiguspädevus on ammu käibel. Veel on vaja täiendsõna ka pädevuse kui asjatundlikkuse eristamiseks. Ja nüüd tuleb loo ratsionaalne iva – uus sõna oskuspädevus. Või on kellelgi veel parem mõte ja sõna?
Kes iganes pädevusest räägib või kirjutab, peaks määratlema ja märkima, ons tegemist võimu- või oskuspädevusega või peetakse silmas mõlemaid. Eriti vajalik on see riigile ja rahvale tähtsate õigusaktide või strateegiate või arengukavade koostamisel. Aga kõikvõimalikel valimistel ja üldse ametikohtadele kandideerimisel tuleb vaagida isikute oskuspädevuse vastavust ametikoha võimupädevusega. Nii ju asjad käivadki, aga miks mitte seda teha täpsemate oskussõnade abil.

Samal teemal