Head ja ausad inimesed…

Homme, 27. jaanuaril on eesti kalendri üks häirivalt vastuolulisi päevi – holokaustipäev. Mõne aasta eest Eesti koolikavva lülitatud holokaustipäevaga peab midagi viltu olema, kui see riivab nii paljude tundeid ja kui sellele väljendatakse nii ulatuslikku vastuseisu.

Vahel tundub aga, et holokaustipäeva on otse vaja, kuna see pakub väljundi nii mõneski hinges pesitsevatele tormilistele, aga selge nime ja definitsioonita tunnetele. Mis ja kuidas iganes, holokaustipäev annab võimaluse sõna võtta nii neil, kes tunnistavad päeva vajalikuks, kui ka nondel, kes peavad seda solvanguks, süljelärakaks eesti rahva näkku.
Olen elu jooksul tihti mõelnud nii ülemaailmsele hullusele nimega II maailmasõda kui ka juutide massihävitamisele, ja seda tundega, et kuigi sündmuste olemus on selge, on lünklik arusaamine nende tähendusest. Mida selgem ja triviaalsem mingi mõiste või nähtus on, seda enam ähvardab seda oht taanduda üldsõnaliseks sildiks. II maailmasõda on Euroopas ajaliselt ikka veel liiga lähedal, et seda kolmes täismõõtmes ning õiges perspektiivis näha.
Hoolimata märkusest eespool, nagu oleks autoril kalduvus mõelda, tuleb tunnistada ka oma raskusi holokaustipäeva mõtte määratlemi­sel. Otsitud sõnad selleks leidsin al­les möödunud suvel Eestis ilmunud ingliskeelsest kogumikust „Tassi­des Linda kive” (Carrying Lindas’s Sto­nes). Üks selle autoritest, ähvardava Nõukogude okupatsiooni hirmus Ees­tist 1944. aastal Saksamaale põgenenud Leida Hildegard Lehepuu kirjutab: „Mõnikord sakslaste käitumine üllatas mind. Tavaliselt olid nad väga viisakad, tsiviliseeritud ja kultuursed, kuid see, kuidas nad kohtlesid vange ja peksid neid, viitas varjatud pimedusele nende hinges. Samuti juhtusin poes kuulma, kuidas pealtnäha kenad eakad mehed hakkasid rääkima jälgilt ja ropult, kui jutt läks vene tüdrukutele. Nagu igapäevasest asjast rääkisid nad ka inimnahast tehtud lambivarjudest ja sellest, et (saksa) allveelaevade madrused kannavad oma nahkmundrite all inimjuustest kootud veste ja saabastes inimjuustest sokke.”


Tapjad ja ohvrid

Proua Lehepuu mälestus on seda au­tentsem, et sakslased on ta päästjad, tal pole nende suhtes vähimatki eelarvamust nagu ka õiendamata arveid mitte. Tsiteeritud read on nii erapooletust sulest, kui olla saab, ja just see annab neile kaalu. Tsitaadi autor täheldab holokausti kõige hirmutavamat aspekti – tavalise keskmise, isegi tsiviliseeritud ja kultuurse inimese inimlikkusekadu. Sõjamehe humaansusekadu on inimesele igituntud nähtus, kuigi mitte vabandatav või süüd kergendav asjaolu. Kahetsusega tuleb tunnistada ka seda, et ajaloo valdav osa käsitleb kas võidukaid või kaotussõdu, mille tegelasteks relvaga tapjad ja relvitud ohvrid. Viimastele kuulub küll ajaloo poolehoid ja kaastunne, aga see ei takista ajaloolasi samal ajal ülistamast ka tapatalgute algatajaid. Aleksander Suurt, Cesari ja Napoleoni nimetatakse ajaloo suurkujudeks ju tänini. Vaieldamatust põlgusest ei pää­se ainult musta töö tegijad.
Adolf Hitleril ja tema lähimatel mõttekaaslastel õnnestus ebainimlikkus tõsta ajaloos seni tundmata kõrgtasemele, kus tavaline keskmine kodanik, kellest kirjutab Leida Hildegard Lehepuu, on minetanud oma inimliku hea ja kurja tundmise võime ning eetika. Sellise keskmise inimese monstrumiks muteerumine on palju kohutavam matšeetet vibutavast hutust Rwandas või isegi islami äärmuslasest enesetapumõrvarist. Viimane saab surma (või rän­dab taevariiki oma seitsmekümne kahe süütu neitsi juur­de, nagu ta ise usub), hutule tehakse aga selgeks, et väljavaate nimel omandada oma naabri banaaniistandus ei tule teda ilmtingimata tükkideks raiuda.
Millal küll ja kas üldse saabub aeg, kui II maailmasõda ja selle käigus aset leidnud genotsiide ning uskumatu ulatusega rafineeritud tapatalguid saab mainida sama kiretult nagu Saja-aastast sõda?
Kuigi möödunud on kuus aastakümmet, käib II maailmasõda mõnes mõttes edasi, ja hiljuti isegi riiklikul tasemel. Mida muud kujutas endast Iraani pealinnas korraldatud holokausti olematuks tunnistamise konve­rents? Iraani konverents räägib aga muustki, ja nimelt sellest, et see sündmus puudutab isegi riike ja rahvaid, mis läinud sajandi keskpaiku toimunud tormi südamikust eemale jäid. Igaüks meist teab, et holokaust leidis aset. Teavad nii eitajad kui ka jaatajad. Võib-olla ei tea selle fakti aset leidmisest ja kaasnenud koledustest ainult nende riikide keskmised kodanikud, keda on üles kasvatatud täielikus ajalooteadmatuses juba põlvkond või paar. Siinkohal võiks aga meelde tuletada igivana tõde – pole intrigeerivamaid ja huvitavamaid asjaolusid kui need, mida salatakse ja varjatakse. Ja see omakorda tähendab, et ühel päeval saavad pimeduses hoitud salastatud faktide haisu ninna ning asuvad seda suurema innuga nende jälgi ajama.
Briti Alamakoja saadik Edmund Burke (1729–1797) ütles kord kaua aega tagasi: „Kuritegeliku mõtteviisi võidukäiguks pole vaja mitte midagi muud, kui et head ja ausad inimesed istuvad vaikides, käed rüpes.” Pastor Martin Niemölleri lauset, et kui inimjahi järjekord temani jõudis, polnud jäänud enam kedagi teda kaitsma, on palju tsiteeritud ja jätame selle siinkohal sinnapaika. Sinnapaika ei saa aga jätta seda, et Niemölleri ja tema saatusekaaslaste lugu ei lõppenud kaugeltki kas maamullas või laagrist vabastamisega. Sellepärast tormlemegi holokausti päeval, enne ja pärast seda.
Eestis näib holokaustipäeva tähendust ja vastuvõetavust kõige enam varjutavat arusaamine, et see on natside hävitatud kuue miljoni juudi mälestamise päev, kusjuures eesti rahva ohvriks toomine nii kommunistide kui ka natside poolt on unustatud. Ometi, kui arvata kokku kõik küüditatud, Läände põgenenud ja hukkunud, on eesti rahva ohvrite koguarv protsentuaalselt hirmutav ja võrreldav juutide omaga – umbes üks kolmandik. (II maailmasõja ajal hävitati 36% kõigist maailma ja 2/3 Euroopa juutidest.)


Kas mina olen vähem väärt?

Pole midagi rusuvamat endassemaetud hingepiinast. Võib vaid ette kujutada ahastust, mida tuntakse lähedase inimese äraviimise päeva meelde tuletades või kuupäeval, mil saabus teade –ta ei tule enam kunagi tagasi. Lisaks kõigele – eestlane ei tohtinud oma ängistust väljagi näidata, sest võim, mis süütult kannatanu kurjategijaks kuulutas, tegi ta omastest – lapsed kaasa arvatud – kaassüüdlased. 50 aastat allasurutud ängistust ja hingepiina ning võimu poolt suule surutud summuti tõstavad surve äärmise piirini. Sur­ve koorem on aga se-da raskem, seda väljakannatamatum, et ühe teise rahva kannatustest räägitakse – ja seda tehakse valjult-valjult – kogu maailmas. Selle teise rahva ohvrite mälestuseks püstitatakse monumente, rajatakse muuseume, kirjutatakse raamatuid, sümfooniaid, tehakse filme.
Kas ühe rahva kannatused on rohkem väärt kui teise omad, kas ühe rah­va kannatused on raskemad kui teise omad? See kõik võimendub karjeks –kas mina olen vähem väärt! Ühene vastus on: ei ole. Kõik kuritege­liku mõtteviisi ja tegevuse ohvrid on võrdsed, ükski ohver ei ole rohkem ohver kui teine, kuigi meie, elavate seisukohast võib üks piinamis- või surmasaatmisviis tunduda teisest kole­dam. Neile, kes maamullaks või tuhaebemeteks saanud, on aga seegi ükskõik.


Et koledused ei korduks

Eestlaste ja teiste nõukogude võimu alla jäänud rahvaste kannatused vaikis maha nõukogude reþiim, mitte maailma avalikkus. Kõik, mis inimkonna helge tuleviku, kommunismi võidu nimel korda saadeti, leidis aset eemal avalikkuse tähelepanusfäärist, hajutatuna kaugetesse asustamata paikadesse, kuhu ei pääsenud ükski soovimatu tunnistaja. Erinevalt tsiviliseeritud ja tehniliselt haritud sakslasest ei filminud metsik venelane ka Siberi poole liikuvaid küüditatute ronge ja vagunis hinge heitnute pildumist rööbaste kõrvale. Nii ei pääsenudki balti rahvaste, ukrainlaste või tðetðeenide kannatused võistlema koledustega, mida tunnistasid oma silmaga Auschwitzi ja teiste koonduslaagrite vabastajad.
See, mis toimus natside laagrites, on hästi ja detailselt dokumenteeritud tänu just kurjategijaile endile, kes iivel­damaajava täpsusega fikseerisid pisimagi üksikasja. Näiteks leidub hiljuti Saksamaal avatud arhiivimaterjalides dokument, kus minutise täpsusega kirjas Hitleri sünnipäeva auks hukatud kahekümne vangi surmaajad, mille ülestähendajaks mahalaskja ise. Kokku tagati Saksamaal juurdepääs aga mitmekümnele kilomeetrile holokaustitoimikutele.
Eestis valitseva arusaama kohaselt on holokaustipäeva tähistamine tähelepanuhimus vaevlevate juutide algatus. Kui see nii oleks, võiks see päev olla märgitud ka juutide kalendris. Paraku tähistatakse nii Iisraelis kui ka kõigis diasporaa juutide kogukondades shoaad, suure hävingu päeva, ja seda mitte jaanuaris, vaid aprillis.
Holokaustipäeva tähistamine on nende algatus, kes soovivad, et midagi sellist nagu II maailmasõja ajal ei toimuks enam kunagi. See päev ei ole mõeldud selle või teise eelistatud rahvusgrupi ohvrite mälestamiseks, vaid inimhinges pesitsevale pimedusele valguse heitmiseks. Holokaustipäeval tuletame meelde, kui madalale on inimene võimeline langema, ja seda, et kuritegeliku mõtteviisi võidukäik rullib üle rahvus-, kultuuri- ja usupiiride, tuhastades iga normaalsuse võrse, mis ta teele ette jääb.
Ühendriikides ei tähistata holokaustipäeva koolides ega ka riiklikult, sest sündmused ei leidnud aset USA pinnal. Küll aga asub Ameerika pealinnas maailma suurim ja ka väga hea ekspositsiooniga holokaustimuuseum, mille külastatavus ei ilmuta pärast 14aastast tegevust languse märke. Külastajate hulgas kohtab veel harva mõnd juuti, küll aga turiste kogu maailmast ja Ameerika noori, kes kõik on nähtust ja avastatust vapustatud. Igal aastal, shoaapäeval toimub USA Kongressihoone suures saalis pidulik tseremoonia natsiohvrite mälestuseks, kus osalevad nii VIPid, koonduslaagris ellu jäänud kui ka nende USA üksuste esindajad, kes Saksamaa pinnal sõdisid. Jah, kommunismiohvreid ei mälestata võrdsel määral. Aga loodan, et saabub ka see päev, sedamööda, kuidas me ise teada saame, mis täpselt toimus.


Inimlikkus kõige kiuste

Holokaustipäev on seda enam väärt tähistamist, et ei pea rääkima ainult ohvritest ja inimlikkuse kaost, vaid ka kurjale vastuhakkajaist, neist, kes säilitasid oma inimlikkuse kõige kiuste. Ühest küljest langes inimkond II maailmasõja ajal oma eksistentsi ajaloo madalaimale moraalsele tasemele, teisalt aga tõusid mõned meist ihaldusväärsele eetilisele kõrgtasandile.
Üks selline, laiemale avalikkusele vähe tuntud lugu leidis 1941. aastal aset Kaunases. 1939. aastal, mil Saksamaa Moskva loal Poola vallu­tas, põgenes hulk piiriäärseid juute Leetu üksnes selleks, et seal Sibe­risse küüditamise ohvriks langeda või veidi hiljem uuesti natside või­mu alla sattuda. Lühikest aega enne seda oli Saksamaa liitlane Jaapan oma Baltikumi peakonsuliks määranud diplomaat Chiume Sugihara. Kui Kaunase Jaapani konsulaadi nagu teistegi Aasia ja Ameerika välisesinduste ümber Euroopas hakkas päevast päeva kogunema üha rohkem viisat taotlevaid juute, pöördus Sugihara vastava loa saamiseks Tokyo valitsuse poole. Vastus oli eitav ja nõnda kolm korda järjest. Aiataguste nägude meeleheite raskusaste käis ilmselt üle Sugihara ametnikutruudusest ja nii hakkas ta mõne päeva möödudes palujatele välja kirjutama Jaapani transiitv­iisasid. Lõpuks väljastasid Leetu saabunud juudi põgenikele hommikust õhtuni käsitsi kirjutatud viisasid mitte ainult Sugihara ise, vaid ka konsulaadi sekretär ja Sugihara naine Yukiko. Kokku sai viisa enam kui 6000 inimest. Viimased elupäästvad dokumendid allkirjastanud Sugihara juba rongis istudes, teel uude lähetuspaika Prahasse. Kuulduste kohaselt jätkanud ta seaduse rikkumist sealgi, panemata miskiks ohtu langeda oma valitsuse ebasoosingusse või, mis veel hullem, sakslaste kätte.
Kui palju inimesi Chiume Sugihara päästis, pole tänini teada. Oma kangelaslikkuse eest ei teeninud ta kaua aega ära ei tunnustust ega au. Vastupidi, Tokyo valitsus vallandas pärast sõja lõppu Jaapanisse naasnud Sugihara välisteenistusest. Seejärel teenis elegantset diplomaadielu nautinud kolme lapse isa elatist lihttööga. Neil, kes talle oma elu võlgnesid, õnnestus Sugihara üles leida alles 1969. aastal. Päevani, mil Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem Chiume Sugiharat medali ja aunimetusega tunnustas, kulus veel 16 aastat. Juba kõrges eas, mitte palju enne surma, vastas Chiume Sugihara küsimusele, miks ta tegi, mis ta tegi, nii: ma tegin, mida üks inimene teise inimese jaoks tegema peab, kui ta seda teha saab. Ühesõnaga – Chiume oli hea ja aus inimene, kes ei istunud vaikides, käed rüpes, olukorras, kus kuritegelik mõtteviis võidutses.


Eitamise motiividest

Mõni mõte holokausti eitamise oletatavatest motiividest. Euroopas võiks see olla varju äranihutamine nendelt, kes hävitustööst osa võtsid. Kui teatud fakt pole aste leidnud, pole ka tegijaid olnud. Iraani ja teiste muslimi eitajate motiiv on teine – Iisraeli riigi eksisteerimisõiguse küsitavaks tegemine. Kui holokausti ei toimunud, siis mis õigus oli Euroopa juutidel Lähis-Itta rännata ja seal lapike maad hõivata oma riigi rajamiseks? Islami maailm ei eita mitte ainult Iisraeli riigi eksisteerimisõigust, vaid ka kogu juudi ajalugu, mida kristlik maailm ei tee.
Eesti juhtivaid holokausti eitajaid Tiit Madisson on aga protesteerija. Hoogu sattunud protesteerijatel on kalduvus visata koos pesuveega välja ka laps. Kas hea ja aus inimene Tiit Madisson sooviks, et ta laste või lapselaste laual seisaks inimnahast varjuga lamp või et nad kannaksid mahalastute või krematooriumis tuhastatute juustest kootud veste? Ei usu, et isegi kahe lapse isa, Iraani president Ahmadinejad selliseid rekvisiite ihaldaks.
Võib-olla polegi holokaustipäev nii paha mõte. Las olla meie kalendris päev, kus tuletame oma lastele meelde inimese ülima (seni) moraalse lan-guse aega, aga ka seda, kui kõrgelemõned meist suut­-sid tõusta olukorras, kus inimlikkus ei maksnud sinist helleritki. Rääki­gem oma järeltulijatele Chiume Sugiharast, Raoul Wallenbergist ja Uku Masingust, kelle nimi on jäädvustatud Ühendriikide holokaustimuuseumis. Aga otsigem üles ka kodumaa pinnal raskemast raskemais tingimusis õilsalt käitunud eestlased või nende järeltulijad ning rääkigem neist oma lastele.
Mind on eluaeg saatnud Samsi Lai-ne nimi. 1949. aasta märtsiküüditamise ajal kuulas see naine Karksi-Nuias, kõrv vastu seina surutud, pealt küüditavate nimekirja kandmist. Tänu temale hoiatati mõndagi peret ähvardava Siberi-teekonna eest. Eestis oli ja on häid ja ausaid inimesi, kes ei istunud, suu kinni, käed rüpes. Me võlgneme neile, nagu ka oma järeltulijatele ning kogu eesti rahvale, et neid ei unustataks. Inimeseks olemise esimene eeltingimus on mäletamine ja teine – au andmine neile, kes on korda saatnud midagi, mis mäletamist väärt.

Tekst on tõlgitud eesti keelest inglise keelde tõlgitud tekstist tagasi eesti keelde.

360 tallinlase seiklused Venemaa pealinnas

Samal teemal

Müüt on murtud

Eelmisel aastal viisime Peterburi 15 bussitäit Tallinna ja Põhja-Eesti vene kooli õpilasi. See sai teoks koostöös Peterburi Linnavalitsusega, kes muretses hotellid odavama hinnaga. Et kultuurireis lastele väga meeldis, tekkis mõte midagi veel teha. Ka koolid surusid peale, et pole enam ammu Moskvas käinud. Et mul on Jõulurongi üritusest suurema hulga inimeste rongiga vedamise kogemus, mõtlesingi, et miks mitte. Alguses oli plaanis sõita Eesti erirongiga Moskvasse ja tagasi, aga ASil Go Rail polnud nii palju vaguneid, isegi mitte nii palju, et haakida need Tallinna–Moskva reisirongi koosseisu. Välja aitas Venemaa raudtee.
Viisime Moskvasse igast koolist viis õppimises, sh vene keeles silma paistnud õpilast. Oli ju ette teada, et ekskursioonid on vene keeles. Kaasa võtsime ka kolm taidluskollektiivi, sest kava kohaselt pidi toimuma ühine sõprusõhtu. Sellest, et lapsed on koolide vahel jaotatud, saime teada alles kohapeal.
Reisi eesmärk oli tutvustada Moskvat kui kultuurilinna, näidata, kuidas õpivad Moskva õpilased, milline on nende kool. Aga mitte ainult. Soovisime, et meie eesti ja vene koolide õpilased sõbruneksid. Alguses oli suhtlemine küll vaevaline, aga peagi saadi esimesest kohmetusest üle ja vestluskeeleks kujunes eesti keel. Moskvas olid vene lapsed vajadusel tõlgi rollis. Üks taotlus oli, et õpilased saaksid iseseisvalt, õpetajata hakkama. Seepärast olid ühe kooli õpetajad ja õpilased eraldi – iga õpilane esindas iseseisvalt oma kooli.
Eestis on kujunenud müüt, et kõik, mis jääb Narva piiri taha, on väga paha. Nüüd on see müüt murtud. Lapsed nägid, kuidas Moskvas elatakse, et tavaline venelane on väga külalislahke. Reis oleks võinud pikem olla, aga ka kolmest päevast piisab, eriti siis, kui sa pole varem Moskvas käinud.

Toivo Keva,
„Sõprusrong Moskvasse” projekti juht

Õiglustunnet annab õppida

Meie koolipoiste ja -tüdrukute hea ja halva tunnetus on tugev. Nii kinnitab kirjas Õpetajate Lehele Riigikohtu esimees Märt Rask, kommenteerides 9.–12. klassi õpilastele suunatud nn kaasuskonkurssi, mille käigus õpilased üle Eesti analüüsisid õiguslikke olukordi, mis Riigikohtu töötajad neile ette kirjutasid. Siinkohal tutvustame kaasust, mis käsitleb õpilaste omavahelisi suhteid ja vastuseise õpetajatega. Selle on koostanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunik Sten Lind.


Koolis on „vahva”

Gümnaasiumi 11. klassis õppivad Juss ja Karl-Markus on n-ö probleemsed õpilased. Juss võiks võimete poolest olla õppimises päris edukas, kuid tal pole selleks huvi ja viitsimist. Nii koolis (sinna ta küll alati ei jõua) kui ka pärast kooli on huvitavamatki teha. Tema huvid piirduvad hiphopi, trikirattaga trikkide lihvimise ja talvel ka lumelauasõiduga.
Oma blogis on ta korduvalt avaldanud metal’irahvast halvustavaid arvamusi, kirjutades muuhulgas, et metallistid on kõik „ühed värdjad” ja tuleks kõik „maha lasta ja üles puua”. Ühel päeval saab ta kirja Kapost, kus soovitatakse see tekst maha võtta, kuivõrd tegemist olevat sotsiaalse vaenu õhutamisega. Juss ei pea teksti mahavõtmist vajalikuks, leides, et see oleks tema sõnavabaduse rikkumine.
Karl-Markus seevastu käib koolis küll, kuid ei viitsi ise õppida ega lase seda teha ka teistel. Nii on tal kombeks pidada tunni ajal sõprade ja sõbrannadega pikki valjuhäälseid ja mahlaka sõnavaraga telefonikõnesid, mis häirivad oluliselt kaasõpilasi ja õpetajat. Karmima käega meesõpetaja annab talle kõrvakiilu ja võtab telefoni lihtsalt käest ära. Karl-Markus lubab seepeale teha avalduse politseile, kuna õpetaja rikkus tema põhiõigusi.
Lisaks on Karl-Markusel anne haarata suvalisel hetkel sõnasabast kinni ja pöörata ohver teiste naerualuseks. Seejuures on tal omad „lemmikud”, kes elavad pidevas hirmus. Üks „äratõugatuist” kardab selle tagajärjel kooli, teda vaevavad paanikahood ja ta käib psühholoogi juures.
Jussi ja Karl-Markust on tahetud saata koduõppele, kuid sekkus Jussi advokaadist ema, kes teatas, et tema pojal on põhiseadusest tulenev õigus haridusele, mida ei tohi talt võtta.
9. klassi õpilastest sai sel teemal kaasuskonkursil kirjutanutest esimese koha Annegrete Palu Audentese Erakoolist. Kõik tööd, ka Annegrete tehtu on pikk ja põhjalik. Lehte mahuvad vaid katkendid autorite õigusemõistmisest.


Kirjutab Annegrete Palu
Annegrete kirjutab muuhulgas: „Juss avaldas oma blogis halvustavaid arvamusi metallistide kohta ning väitis, et nad on kõik „ühed värdjad”. Need sõnad diskrimineerivad metalliste, kuid põhiseaduse § 12 ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida nende veendumuste tõttu. Jussi kirjutatud sõnad, et metallistid tuleks kõik „maha lasta ja üles puua”, võivad metallistidele tunduda ähvardusena. Sel juhul läheb see ütlus vastuollu põhiseadusega, nimelt §-ga 16, mis väidab, et kõigil on õigus elule ning meelevaldselt ei tohi seda kelleltki võtta. Põhiseaduse § 45 järgi on Jussil küll õigus vabalt levitada oma arvamusi või veendumusi, kuid seda õigust võib seadus piirata näiteks teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Minu arvates poleks selle teksti mahavõtmine olnud Jussi sõnavabaduse rikkumine, sest ta rikkus sellega teiste inimeste õigusi ja vabadusi ehk põhiseaduse §-i 12. Teda tuleks ka karistada sotsiaalse vaenu õhutamise eest trahviga, võib-olla saaks ta siis aru, et tema teguviis on vale.
Kui Karl-Markusel on õigus haridusele, nagu ütleb põhiseaduse § 37, siis on see õigus ka kõikidel teistel õpilastel ning poiss ei tohiks seda oma tunnirikkumistega neilt ära võtta, kuid just seda ta oma telefonikõnedega teebki.
Karmima käega meesõpetaja ei käitunud õpetajale sobilikult. Ta lõi ühte oma õpilastest ning ühtlasi rikkus sellega põhiseaduse §-i 18. Karl-Markus lubas selle peale politseile avalduse teha ning tal on selleks ka õigus, kuid arvestades tema enda käitumist, arvan, et tal oleks kasulikum õpetajaga asjad selgeks rääkida. Mõlemad võiksid vastastikku vabandada. Mina arvan, et poiste koduõppele saatmine oleks olnud seadusevastane, sest koduõppele on õigus ainult 1.–9. klassi õpilastel tervislikel põhjustel või vanemate soovil. Kuna põhiseaduse järgi on kohustuslik ainult põhiharidus, st gümnaasiumis õpib iga inimene vabatahtlikult, oleks üks võimalus lahendada probleem poiste koolist eemaldamisega, sest minu meelest pole poistel endil soovi ja tahtmist õppida.”


Kirjutab Mariken Arro
11. klassi õpilastest sai koolist kirjutades esikoha Mariken Arro Rocca al Mare Koolist: „See, et Juss peab tihti koolist tähtsamaks tegelda oma hobidega ning oma uskumusi ja veendumusi ükskõik milliste vahenditega teistele peale surub, on taunimisväärt. Ta õigustab oma ideid, arvamusi ja veendumusi sõnavabadusega, kuid põhiseaduses sätestatud § 45 alusel ei tohi tema sõnad ja teod rikkuda teiste õigusi ja vabadusi, tervist, au ja head nime.
Situatsioon karmima käega meesõpetaja ja Karl-Markuse vahel lahenes aga kindlasti valesti ning tihti jääb sellises olukorras kaotajaks õpetaja. Füüsiline vägivald ei lahenda ühtegi konflikti ning sageli hoopis suurendab ja pikendab seda. Kui Karl-Markus teeks seepeale politseisse avalduse, võib õpetajat karistada karistusseadustiku § 121 järgi rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega kehalise väärkohtlemise eest.
Eestis ei ole seadusega ette nähtud ühtegi kohustuslikku mõjutusvahendit korrarikkumise eest tunnis. Karistamisviisid ja mõjutusvahendid on jäetud kooli juhtkonna ja hoolekogu otsustada. Koolist eemaldamine peab olema karistusviisina sätestatud kooli sisekorraeeskirjas. Seega ei oleks poiste koduõppele saatmine olnud nende põhiõiguste rikkumine, nagu väitis Jussi advokaadist ema.”
12. klassi õpilastest said kaasuskonkursil koolielust kirjutades teise koha Tallinna Reaalkooli poisid Artur Sanglepp ja Priit Lehiste.


Kirjutab Artur Sanglepp
Artur leiab muuhulgas: „Õpetajal ei ole õigust kohelda oma õpilast julmalt. Kui kõrvakiilu tulemuseks oleks kehavigastus, võiks õpetajat karistada karistusseadustiku alusel. Karl-Markusele õigusvastaselt tekitatud moraalne ja materiaalne kahju kuulub samuti hüvitamisele, nii ütleb põhiseaduse § 25.
Sõnade lõppemisel oleks õpetaja pidanud tagastama tunni lõpul Karl-Markusele tema omandi ning jälgima, kas too seda järgmistel tundidel enam välja võtta raatsib. Kõigi hüvanguks tuleb telefonikõne ajaks klassist lahkuda. Kui Karl-Markus ka edaspidi sellest aru ei saa, on poisi koolikeskkonnast eemaldamiseks üks põhjus juures.”


Kirjutab Priit Lehiste
Priit kirjutab: „Jussi eeskujul põhiseaduses sõrmega järge ajades märkan § 19 juurde lisatuna, et oma õiguse kasutamisel tuleb arvestada teiste inimeste õigusi. Ma taluksin ära, et iga kord, kui Juss õpetajaga tunni ajal kahekõnesse satub, venib tund ja kahaneb minu hariduse kvaliteet. Teiste õpilaste hariduse omandamine oli lootusetult pärsitud, midagi oli tõepoolest tarvis ette võtta. Õpetaja konfiskeeris telefoni ja andis kõrvakiilu. Pedagoog astus räigelt üle piiri ja sattus põhiseaduse § 11ga otsesesse vastuollu. Huvitav oleks, kui Juss ja Karl-Markus pandaks mõlemad klassi ette seisma ja klassi käest küsitaks hääletusel, et kas ja kui, siis kes saata koduõppele. Ning seejärel küsida nende arvamust, kas olukord lahenes emma-kumma jaoks õiglaselt.
Jussi ja Karl-Markuse tegemistest jääb mulje, nagu kannaksid nad põhiseadust tagataskus ja kivisse iseenda norme raiudes nõuavad taga õigust, jättes kiviklibuna kõrvale kohustused. Selliste kiviraidurite motiividele on raske projitseerida ratsionaalsust ja loogilisust. See ongi ebanormaalsus.”



 

Õpilased austavad seadust ja inimväärikus

Ka Riigikohus on rahva koolitaja. See selgub Riigikohtu esimehe Märt Raski vastusest küsimusele, miks meie ülemkohus koolilastele esseekonkursse korraldab, nende seadusetundmist turgutab.

„Teades, et paljudes koolides tegid õpetajad n-ö eelvaliku tublimatest töödest ja soovitasid konkreetsetel õpilastel kaasuskonkursist osa võtta, võib öelda, et need 130 tööd, mis Riigikohtusse laekusid, olid kõik heatasemelised. Üheski töös ei esinenud väärastunud õiglustunnet ega alatusele, kättemaksuihale või kadedusele orienteeritud mõttekäike. Kaasuste lahendamise kaudu teadvustasid konkursist osavõtjad enda jaoks nii põhiõigusi kui ka konkreetseid ühiselu reegleid oma siseveendumuse järgi. Julgen väita, et kaasuskonkursil osalenud noorte väärtusarusaamad on paigas. Nende hea ja halva tunnetus on tugev.
Kui küsimust mõista selliselt, milline on Eesti kodaniku õigusteadvus tulevikus, siis julgen optimistlikult loota, et iga järgmine põlvkond teadvustab kodanikuks olemist ning põhiõiguste ja vabaduste väärtust üha enam. Mitte konkreetsete õigusalaste teadmiste hulk, vaid õigushüvede tunnetus määrab kodaniku väärtusorientatsiooni, tema mõttelaadi õigusküsimustes. Iga retsidivist tunneb kriminaalprotsessi sätteid paremini kui keskmine jurist, kuid need õigusteadmised ei takista teda uut kuritegu sooritamast. Õiguse üldpõhimõtete ja alusprintsiipide õpe peab aitama kaasa seaduskuuleka ja inimväärikust austava kodaniku kujunemisele. Konkreetsed õigusteadmised jäägu juristide pärusmaaks.
Riigikohus korraldas konkursi selleks, et aidata kaasa väärikate ja seaduskuulekate kodanike kasvatamisele, et õiguskonflikte oleks vähem.”
Koolikonfliktidest kirjutades jõudsid auhinnalistele kohta­dele tsiteerituile lisaks veel Maar­ja Nõmmik Vinni-Pajusti Güm­naa­siu­mist, Annika Ausmees Väike-Õismäe Gümnaasiumist ja Andres Ingerman Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumist. Õpilased kirjutasid ka kinnisvaraga seonduvast (kaasuse pealkiri oli „Meie maja lood”) ja keskkonnakaitsest („Puhkus Peipsil”). Uuel aastal tulevad uued kaasused.


 

Õpime Jaapani haridusest!

Mida haritum inimene, seda kõlbelisem ta on. Seda võetakse Jaapanis kui iseenesest mõistetavat tõsiasja.

Sari Hosaya on Ganto Gakuini Ülikooli professor, kes otsustati saata Jaapanist oma enesetäiendamise (loen­guvabal) aastal Soome. Helsingi Ülikooli juures viibib ta kevadeni. Detsembri alguspäevil käis ta ka Eestis, külastas meie eesti ja vene õppekeelega koole ja üht lasteaeda ning pidas huvilistele ülevaateloengu Jaapani haridussüsteemist, õpetajakoolitusest ja haridusuuringutest. Olgu öeldud, et selle käigu ettevalmistamiseks tegi ta eelkülastuse tänavu augustis, kus leppisime üsna täpselt kokku, mida saame talle pakkuda ja kuidas saame teda eksperdina kasutada.
Sariga tutvusin 2006. aastal IAACSi (International Assocation for Advancement of Curriculum Studies) konverentsil Tamperes. On uskumatu, kui täpselt planeerivad jaapanlased oma käike ja tegemisi, ka Soomes toimu­val maailma õppekavade uurijaid ühendaval konverentsil osalemine oli osa tema tööülesandest, millega ta oma enese­-täienduse aastale saadeti. Sari on erialalt inglise keele õpetaja, magistri­töö kirjutas ta haridussotsioloogiast ja doktoritöö õpetajakoolitusest. Soo­mes uurib ta kolme põhiteemat: inglise keele õpetamine üldhariduskoolis, mitmekultuuriline haridus ja selle korraldus ning õpetajakoolitus, eelkõige selle õppekava arendamine.


Tutvumine Eestiga

Mõistagi koostab Sari kõigil nimetatud teemadel võrdlevad analüüsid, mille algversioone ta ka minule lahkeks arvamuseavalduseks pakkus. On ütlematagi selge, et Jaapanis peetakse võrdlevast pedagoogikast ja haridusuuringutest väga lugu ning Sarile oli Eesti külastus hea võimalus lisada uut materjali oma analüüsidesse soomlaste lähinaabrite kohta ning saada aimu hariduse arengust postsotsialistlikus riigis. Sari analüüside põhjalikkusest ja huvitavatest vaatenurkadest võiks paljugi rääkida, kuid küllap tasub meilgi edaspidi arvestada oma inimeste staþeerimise korraldamisel neid põhimõtteid, mis Jaapanis: inimese eriala ja seniseid saavutusi, riigile vajalike teemade käsitluse võimalusi ning täiendusaastal kogutud uue kompetentsuse rakendamise võimalusi nii ülikoolis kui ka hariduspoliitikas.
Mida arvas Jaapani külaline meil nähtust Nõmme gümnaasiumis, Õis­mäe Vene Lütseumis, Tallinna Prant­suse Lütseumis ja Liikuri lasteaias¥ Oli meeldivalt üllatatud meie laste vabast suhtlemisest õpetajatega, nende heast inglise keele oskusest, huvist ja küsimustest Jaapani kohta ning püüdlustest mõista meist nii erinevat kultuuri. Talle meeldis väga Nõmme gümnaasiumi õpilaste muusikatervitus, suurel vahetunnil laulsid lapsed talle ära needsamad lau-lud, mida hommikuhämaras olid advendi tähistuseks laulnud kooliperele.
Õismäelt tuli külaline tagasi muljega, et vene õppekeelega koolis on sama head suhted ja töömeeleolu kui eesti õppekeelega koolides. Pisut põhjalikumalt vestles ta nii seal kui ka prantsuse lütseumis mitmekultuurilise hariduse teemadel. Mõistetavalt jättis Lauri Leesi talle erilise mulje, eelkõige oma kooli ja kultuuriõpetuse käsitlusega ning materjalidega, mis õpilastele maailmakultuuri tutvustada püüavad.
Liikuri lasteaias huvitas külalist eelkõige keelekümblus ja töökorraldus mitmekultuurilises lasteaias.
Hea meel oli näha, kui loovalt ja ratsionaalselt oli lasteaia kollektiiv täiendanud Kanadast toodud keelekümbluse ideestikku ja materjale ning millistele suurepärastele tulemustele oli jõutud koostöös Soome, Prantsuse ja Peterburi kolleegidega.


Jaapani hariduse põhiprintsiibid

Loengus käsitles professor Hosaya nii Jaapani hariduse põhiprintsiipe, koolisüsteemi kui ka nende õpetajakoolitust. Järgnevalt põgus ülevaade Jaapani hariduse nn põhiseadusest, mis pärineb aastast 1947 ja on kasutuskõlblikuna püsinud 60 aastat. Selle seaduse 11 paragrahvi ja eessõna on suhteliselt lühike test, kus öeldakse selgelt ja ühemõtteliselt, kellele ja milleks on haridus riigis mõeldud.
Sissejuhatuses öeldakse, et Jaapan tahab kaasa aidata rahule maailmas ja inimkonna heaolule ning selle realiseerimine sõltub eelkõige hariduse suutlikkusest. Eriliselt väärtustatakse iga inimese väärikust ja haridusega taasluuakse kultuuri.
§ 1. Hariduse eesmärk on sellise isiksuse arendamine ja kasvatamine, kellel on terves kehas terve vaim, kes armastab tõde ja õiglust, väärtustab individuaalsust, austab tööd, on sügava vastutustundega ja iseseiev, kes suudab üles ehitada rahus toimivat riiki ja ühiskonda.
§ 2. Hariduse põhiprintsiip on selle toimimine kõikides aegades ja paikades. Haridusega aidatakse kaasa kultuuri taasloomisele ja arengule vastastikuses koostöös ja austuses, respekteerides nii akadeemilist vabadust kui ka tegelikku olukorda ja spontaanseid vaimuilminguid.
§ 3. Võrdne võimalus haridusele; õppijaid ei tohi allutada mingisugusele diskrimineerimisele usutunnistuse, rassi, soo, sotsiaalse staatuse, majandusliku positsiooni või perekondliku päritolu tõttu. Riik ja kohalikud omavalitsused rakendavad meetmeid, andmaks abi neile, kes ei saa omandada haridust majanduslikel põhjustel.
§ 4. Kõikidel inimestel on kohustus osaleda 9-aastases üldhariduskoolis. Selles pole õppemaksu.
§ 5. Mees- ja naissoost õpilasi õpetatakse koos.
§ 6. Seaduses ettenähtud üldhariduskoolid on oma iseloomult rahvakoolid. Kooli asutamise õigus on vaid seaduses nimetatud juriidilistel isikutel. Õpetajad koolides on kogukonna teenrid, kellel on missioonitunne ja teadlikkus oma kohustustest. Sel eesmärgil austatakse õpetaja staatust ning kindlustatakse tema õiglane ja kohane (sotsiaalne) kohtlemine.
§ 7. Sotsiaalne kasvatus. Riik ja kohalikud omavalitsused ergutavad hariduse edendamist kodus, töökohtadel ja kogu ühiskonnas. Selleks rajatakse raamatukogusid, muuseume, õppesaale kodanikele jne, kasutades selleks koolide tuge ja kohaseid õppemeetodeid.
§ 8. Poliitiline kasvatus. Haridu­ses väärtustatakse neid poliitilisi teadmisi, mis on vajalikud intelligentseks kodanikuks kasvamiseks. Koolid hoiduvad poliitilisest tegevusest mis tahes poliitilise partei kasuks.
§ 9. Religioosne kasvatus. Hari­duses väärtustatakse religiooni ja religioosset sallivust. Riiklikes ja kohaliku võimu asutatud koolides hoidutakse religiooniõpetusest mis tahes religiooni kasuks.
§ 10. Kooliadministratsioon. Hari­dust ei tohi ebakompetentselt kontrollida. Kool kannab otsest vastutust kogu rahva ees. Kooli administratsioon kannab vastutust õppimiseks vajalike tingimuste loomise eest, mis on vajalikud hariduse eesmärkide saavutamiseks.
§ 11. Lisaseadused. Vajaduse korral kehtestatakse asjakohaseid seadusi, mis rakenduvad eelnimetatud eesmärkide täitmiseks.
Põhiideoloogia on hariduse ja kõlbelisuse seose tunnistamine ja tunnustamine. Mida haritum on inimene, seda kõlbelisem ta on. Seda võetakse Jaapanis kui iseenesest mõistetavat tõsiasja. Meil on selle saavutamiseks veel pikk tee käia. Inimese väärikuse austamist ja vastastikust viisakust oli võimalik näha kogu oma täiuslikkuses, kui kohtusid kaks võõrast jaapanlast – professor Hosaya ja Tallinna Jaapani saatkonna töötaja.
Õpetaja haridusest ja lahendust nõudvatest probleemidest Jaapani hariduses kirjutan edaspidi, kuid hea on teada, et kooli kõlbe­list rolli pole kusagil unustatud ning individuaalse arengu kõrval on võimalik targalt arendada ka kollektiivset kultuuri. Hea meel on võimalusest õppida ja ehk saab midagi õpitust ka kasutada.

Õpilased kehastuvad Tartu rahu sõlmijateks

Tartu Linnamuuseum ootab jaanuaris, veebruaris ja märtsis keskkooliõpilaste gruppe osalema rollimängus Tartu rahu teemal. Õpilased saavad ise ajalugu teha, kehastudes Tartu rahulepingu sõlmijateks. Rollimäng sotsiodraama meetodil aitab avardada pilti Tartu rahu sõlmimise kohta ja uurida iseennast rollikogemuse kaudu. See on turvaline võimalus esitada Tartu rahu tegelasi oma silme läbi. Ajaloolise sündmuse autentsest esitamisest olulisem on isikliku kogemuse saamine. Sotsiodraama eesmärk on Tartu rahu tähenduse avamine ja sellealasest stereotüüpsest ettekujutusest vabanemine.
Üritusele on oodatud umbes 20 õpilasest koosnevad grupid. Õpetajad võib seekord kooli jätta – üritus on mõeldud vaid gümnasistide endi enesearenduseks väljaspool harjunud ajalootundi.
Läbiviija on Naatan Haamer. Üritust toetab Tartu LV kultuuriosakond ning see toimub tasuta. Vaata toimumisaegu Tartu Linnamuuseumi kodulehelt http://linnamuuseum.tartu.ee.
Info ja eelregistreerimine tel 746 1902, Helve Russak või 746 1913, Mari­liis Timmermann.

Kas puu või puit?

Kas terminoloogilise sõnavarakoostamine ei peaks kuuluma Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsiooni­keskuse ning Kutsekoja pädevusse? Probleem on selles, et praegu kasutatakse isegi õpikutes sageli samade tegevuste, tegijate ja töövõtete kohta erinevaid termineid. Näiteks läinud aastal ilmunud kolmes mahukas puidutöötlemise käsiraamatus kasutatakse kord sõnatüve puu-, kord aga puit-.

Kõigepealt kõnealustest raamatu­test pisut lähemalt. Need on E. Saarmani ja U. Veibri „Puiduteadus” (Eesti Met­sa­selts, 2006), A. Jacksoni ja D. Day „Puutöömeistri käsiraamat” (Tea Kir­jastus, 2006) ning A. Viirese „Eesti rahvapärane puutööndus” (Ilo, 2006).
Need kolm käsiraamatutega võrdväärset teost jäävad aastakümneteks suunama puidutöötlemise koolitust Eestis (kutse-, inseneri- ja ka tööõpetusalast), nagu seda kunagi tegid T. Ussisoo ja A. Veski avaldatud raamatud või A. Tarraste õpikud. Rõõmustab, et raamatud ei korda, vaid täiendavad üksteist.
„Eesti rahvapärases puutöönduses” on etnograafiline ülevaade rahvuslikust puitkäsitööst. (Selle raamatu 1960. aasta esmatrüki ajal polnud paljud praegused õpetajad veel sündinudki.) Tegemist on väga vajaliku raamatuga, sest tööõpetuse üks eesmärke on rahvuskultuuri traditsioonide säilitamine, mida me rahvakunstist pärit tarbeesemeid valmistades teemegi. Sellest raamatust olen korduvalt leidnud lahendusi nii tarbeesemete autentseks kujundamiseks kui ka nende õige konstruktsiooni loomiseks. A. Viirese raamatust leiab ideid ka vabas õhus toimuvate tundide sisustamiseks.
Kui idee on olemas, tuleb leida selle teostamiseks sobiv materjal. „Pui­duteaduse käsiraamat” annab vajalikud põhiteadmised puitmaterjalide omadustest ja riketest. Puit ei ole ho­mogeenne materjal, millele piisab töötlemisega õige kuju andmisest. Just puidurikked on aluseks puidu sorteerimisele, selle jaotamisele kvaliteediklassidesse ja turustamisele. Sellesse käsiraamatusse salvestatud teadmiste alusel kujundatakse meis oskust väärtustada ja valida tööesemele sobivat materjali (soome kõnekäänd ütleb, et kui puul on aega üle saja aasta kasvada, peab inimesel olema nii palju aega mõelda, et seda mitte viie minutiga ära raisata). Mitte asjata ei kutsuta Soomes puitmaterjali valikut puidu vääristamiseks.
Idee ja materjali valikule järgneb esemete valmistamise tehnoloogia, mida „Puutöömeistri käsiraamat” põhjalikult ja rohkete illustratsioonidega tutvustab. Käsitletakse üksikasjalikult puitesemete valmistamise kõiki etappe, alates materjali valikust ja projek­teerimisest kuni eseme viimistlemiseni. Tänuväärselt suurt rõhku on pandud klassikaliste käsitööriistade kasutusvõimaluste tutvustamisele ja tööriistade korrastamisele. Samas jõutakse õpetustega välja väärispuidust spooniga mööbli ja intarsia valmistamiseni.


Mis termin sobib?

Õppekirjanduse staatusesse pürgivatele riigikeelsetele käsiraamatutele peame koos sisuga vaatama ka erialase terminoloogia kasutamise ja arendamise aspektist. Tunnustatud õppekavaarenduse teoreetik Ralph W. Tyler tõstis juba pool sajandit tagasi koolituses esikohale kommunikatiivse kompetentsuse saavutamise ehk erialase terminoloogia omandamise. Esmatutvus värskelt ilmunud raamatutega tõi välja selge erinevuse keelekasutuses.
Selgituseks on sobiv märkida, et nii „Puiduteadus” kui ka „Puutöömeistri käsiraamat” on võõrkeelse taustaga. Eesti päritolu professori E. Saarmani „Puiduteaduse” algversioon avaldati algselt rootsikeelsena ja on Eesti metsandusteadlaste initsiatiivil tõlgitud eesti keelde. „Puutöömeistri käsiraamat” on tõlgitud inglise keelest.
Rahvuskultuuri püsimiseks on möödapääsmatu eestikeelset terminoloogiat säilitada ja arendada. Sellega tegeleb iga õpetaja, vahendades oma teadmisi õpilastele. Kirjasõnasse valatud sõnum peab olema veelgi täpsem ja lakoonilisem. Olen tõlkides ja artikleid kirjutades ka ise terminoloogia raskustega võidelnud. Seepärast on mõnus lugeda „Puiduteadust”, mis on trükitud „selges eesti keeles”. Selle raamatu loojad on leidnud tahet ja jõudu viimistleda käsikirja, millele viitab ka kaasautorite ja konsultantide üsna pikk nimekiri.
Seevastu „Puutöömeistri käsiraamatu” pealkirja keelele juhtis tööõpetuse õpikute autor Endel Rihvk tähelepanu juba raamatu reklaamikampaania ajal. Kas ingliskeelne woodworker on ikka puutöömeister? Raamatu sisust tulenevalt oleks sobivam vaste tisler, mis on eesti keeles käibel nii kõnepruugis kui ka kutsekvalifikatsioonina. Puutöömeister ei sobi ka sellepärast, et eestikeelses puidutöötlemise terminoloogias ei kasutata juba ammu sõnatüve puu-. Lähtutakse põhimõttest, et puud kasvatavad puitu, mida töödeldakse. Erandiks on ainult etnograafilised ja ajaloolised tekstid, kus võime ja sageli isegi peame autentsuse huvides kasutama vananenud keelepruuki. Selles mõttes on A. Viirese raamatu pealkiri „Eesti rahvapärane puutööndus” asjakohane.


Erialaterminoloogias pole selgust

„Puutöömeistri käsiraamatu” sirvimisel selgub, et keelekasutuse „tõrvatilkasid” on raamatus rohkemgi. Mõnel juhul on tegu vaieldavustega, kuid kohati ka ebatäpsuste või lihtsalt olemasoleva termini mitte teadmisega. Eessõnas viidatakse küll oskuskeele taotluslikule uuendamisele, kuid sellega ei saa põhjendada korduvat ebatäpset tõlget. Tunnustatud tööõpetaja, õpikute autori ja hea kolleegi Geenart Nageli kaasamine raamatu konsultandiks ei ole aidanud vältida vigu, mida raamatu konsultant Uku Velbri põhjendab ka lühikese ilmumistähtajaga. Kõnepärane pealkiri peaks aga meelitama ostma kõiki käsitööhuvilisi.
Tuleks otsida institutsiooni ja inimesi, kes peaksid tegelema emakeelse erialase terminoloogiaga. See küsimus tekkis mul juba E. Rihvki, M. Soobiku ja M. Peedissoni Eesti vene koolidele koostatud „Tööõpetuse, käsitöö ja kodunduse sõnastikuga” tutvumisel. Olen kogenud, et puitu töödeldakse väga mitmes majandussektoris (näit metsandus, ehitus, mööblitööstus, kunst, käsitöö ja lõpuks haridus) ja terminoloogiat tuleb korrastada kollektiivselt. Selle kureerimine võiks kuuluda Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ning Kutsekoja pädevusse, et terminoloogia jõuaks õp­pekavade ja kvalifikatsioonistandar­dite kaudu õppevahenditesse. Hea näi­de on mitmekeelsete oskussõnastike koostamine (ehitus, toitlustus, turism) Leonardo da Vinci projektide raames.
Kordustrükkide toimetamisel saab ehk vältida „Puutöömeistri käsiraamatu” terminoloogilisi vääratusi, kui kaasata lisajõude. Head lugemist!

Vahur Kõrbe

Ajaloo uuest ainekavast

REKKi välja antud (ainekomisjonide välja töötatud) kogumikus „Riiklike õppekavade materjale” põhjendatakse uue õppekava väljatöötamise vajadust järgnevate probleemidega: õpilaste ülekoormus; ainekavade ülekoormatus; õpilaste koolivahetus jne. Paraku selgub, et vastupidiselt eesmärgile ajalooõpetuse uus ainekava neid probleeme ei lahenda.

Õpilaste koormust on suurendatud, ei ole arvestatud nende vanuselise eripäraga. Praegune süsteem on iseenesest väga hea. Uue õppekava järgi on 5. klassis ajalugu üks tund nädalas ja selle mahu juures õpitakse tundma ajaloo mõistet, ajajoont, allikakriitikat, periodiseerimist jne. Ajaloo õppimist alustav laps seda kõike ei suuda.


Pole arvestatud lapse vanust

Näiteks ei ole mõeldav, et 5. klassis saab õpilane aru allikakriitikast. Siia juurde oleks vaja tuua näiteid, lugeda allikaid ja analüüsida, miks allika autor on nii kirjutanud. Selleks peab õpilane teadma isiku või sündmuse tausta, toimumise aega vms. 5. klassi õpilane seda ei tea, liiati kui edaspidigi arvestatakse üheainsa tunniga nädalas. Allikakriitikat saab edukalt õpetada praeguse õppekava järgi, kus 5. klass õpib Eesti ajalugu. Väga hea on tuua allikate kohta näiteid ajaloosündmustega seotult, näiteks „Läti Henriku kroonika” muistse vabadusvõitluse tunnistusena.


Ülekoormatus suurem kui enne

Kui esimeses kooliastmes lähtutakse koduloo õppimisel kodukohast ja selle ajaloost, oleks 5. klassis mõistlik ja loogiline jätkata Eesti ajalooga.
6. klassis hakatakse õppima Eesti ajalugu, 7. klassis Eesti muinasaega (6. klassis juba õpitud), vanaaega ja varakeskaega. 8. klassis alustatakse ajaloo õppimist kõrgkeskajast 19. sajandi keskpaigani, kus jällegi Eesti ajalugu sees, ja 9. klassis 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Kui siin rääkida õppekava ülekoormatusest, siis uus õppekava on seda veel rohkem kui vana, sest enne võeti teemad läbi viie aastaga, nüüd aga tuleb need ära õppida neljaga. Positiivne on, et õpetajal on antud valida: Egiptus või Mesopotaamia, India või Hiina.
Ka ainekavad on uue õppekava järgi endiselt ülekoormatud. Õpetuse sisu ei ole muudetud. Ajalooõpikud on ehitatud üles sõdade ajaloona. Üks fakt järgneb teisele. Rohkem tuleks pöörata tähelepanu mitte niivõrd sõja käigule, kuivõrd inimeste igapäevaelule ja nende kannatustele sõja ajal. Ajaloo eesmärk on kasvatada lastes tervikliku maailmapildi tunnetamist. Õpikutes on põhirõhk kangelastel ja väejuhtidel, mis tähtsustab sõjad ja lahingud. Tekstid on pikad ning täis võõrsõnu ja uusi mõisteid. Neid kõiki peab õpilastele selgitama, mis teebki aine raskeks ja vastuvõetamatuks. Mõisteid ja fakte peab olema, aga nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Tõsine probleem on õpilaste koolivahetus, sest kasutatakse erinevaid õpikuid ja õpetajal on vabadus kasutada õppekavas endale meelepäraseid teemasid. Näiteks 5. klassi ajaloos lubab HTM nelja riiklikule ainekavale vastavat ajalooõpikut. Kõikides nendes käsitletakse ajalugu eri perioodidest. Uue õppekava järgi tuleb koolidel kõik õpikud välja vahetada.


Eesmärgid jäävad täitmata

Ma ei näe ei kirjanduses, muusikas ega kunstis ajalugu toetavaid ja siduvaid teemasid, kuigi uue õppekava eesmärkides on integratsioon tähtsustatud. Näiteks praeguses õppekavas on 7. klassi geograafias ja ajaloos teema „Maadeavastused”, kuid uues õppekavas seda geograafias ei ole.
Küsimusi tekib veelgi. Uue ainekava teises alapeatükis on esitatud õppe-eesmärgid. Toon välja kaks.
1. Mõistab inimeste huvide, päritolu, kultuuri, religiooni ja maailmavaatega seotud erinevuste tausta, oskab neid erinevusi arvestada ning mõistab, miks diskrimineerimine on taunitav.
2. Teadvustab kultuuri järjepidevust, väärtustab oma rahvuskultuuri ning on avatud teiste rahvuste ja kultuuride tundmaõppimisele.
Kui õppesisu ja -tulemusi edasi analüüsida, siis seda eesmärki need küll täita ei suuda.
Nendest kahest alapeatükist nopiksin välja järgmised mõisted: kultuuripärand, kultuuriruumis orienteerumine, religiooni ja maailmavaatega seotud erinevuste tausta mõistmine, teiste rahvuste ja kultuuride tundmaõppimine. Neid põhimõtteid peaksid järgima kõik inimesed, kuid uuest õppekavast ei leia ühegi klassi teemade käsitlemisel eespool nimetatud eesmärke.
Kolmanda kooliastme õppesisu juures kirjutatakse järgmist: „Kõigi tsivilisatsioonide ja perioodide puhul pööratakse võimaluse korral võrdset tähelepanu poliitilistele, ühiskondlikele, olmelistele ja kultuurilistele (sh religioossetele) aspektidele ning tähtsamatele isikutele ja sündmustele.” Tahan siin rõhutada sõna aspekt. See tähendab, et õpetaja räägib möödaminnes teatud teemast. Kui tahame kasvatada õpilastes tolerantsust, et nad mõistaksid, miks üks või teine ühiskond on selline, miks väärtushinnangud on erinevad, tuleb ka õppesisu muuta.


Teemad ringi tõstetud, ei muud

Ajaloo uue õppekava puhul ei ole tehtud muud, kui tõstetud teemad ühest klassist teise ja suurendatud sellega 6.–9. klassi õpilaste õppekoormust. Kahjuks on jäänud mulje, et keegi kuskil on otsustanud, et midagi tuleb muuta, siis jääb ühiskond mingiks ajaks rahule. On tegeldud nn pseudoprobleemiga. Senine ajastute käsitlus on hästi üles ehitatud ja seda ei pea muutma. Üle tuleb vaadata õpikute sisu, ülesehitus ja lapsesõbralikkus. Praegu kordab gümnaasiumi ajalookursus suuresti põhikooli teemade käsitlust ja seetõttu ei peaks põhikooli õpikud olema nii ainemahukad (eriti vanaaja kursuses).
Eestis ei ole ilmunud õpetajat abistavat ajaloo metoodika materjali, mis annaks soovitusi mitmekesiste ajalootundide läbiviimiseks. Uue õppekava väljatöötamise kõrval peaks tähelepanu pöörama ajaloo õpetamise metoodikale, et teha lastele ajalootund huvitavamaks ja arusaadavamaks.
Olen kõigele vaatamata optimist ning loodan, et tegevõpetajaid võetakse siiski uue õppekava väljatöötamisel kuulda. Seni ei ole seda tehtud.

Marge Kannel,
ajalooõpetaja

Õhtukoolist täiskasvanute gümnaasiumiks

Aegade jooksul on nn õhtukoolid teinud läbi suured sisulised muutused, kuid kõigile raskustele vaatamata siiski püsima jäänud. Tõsi, omaaegsest süsteemist pole palju järel. Pideva arengu tulemusena on pea kõik endised „töölisnoorte” õhtukoolid muutunud täiskasvanute gümnaasiumideks.

Nõudlus keskhariduse järele kasvab iga päevaga. Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis õppis 2006. aasta 1. septembri seisuga 1191 õpilast, oleme kujunenud Eesti üheks suuremaks õppeasu­tuseks. TTGs on 30 klassikomplekti. Õpivõimalust pakutakse alates 8. klassist. Lõviosa õppuritest on siiski gümnaasiumiosas, kus on avatud 24 klassi.


Motiveeritud õppurid

Täiskasvanute gümnaasium kui organisatsioon on äärmuseni tolerantne ning pakub erinevaid võimalusi. Väga varieeruv on õpilaskontingent: värskelt täisealiseks saanutest kuni keskealiste autoriteetsete persoonideni. Enamiku moodustavad siiski 20–25aastased õppurid. Suurem osa neist on haridusteed jätkama tulnud omal soovil, kuid leidub neidki, kelle tööandja on töötaja haridustasemest huvitatud. Tavaliselt on sellised õpilased väga motiveeritud ning õpetusele avatud. Kool on ju mitte niivõrd õpetamise, kuivõrd õppimisvõimalusi pakkuv asutus.
TTGs on kahte tüüpi klassid. Nn tavaklassis õpitakse sarnaselt päevakooliga, tunnid algavad tavaliselt kell 9. Kaugõppeklassides ei alga tunnid enne kella 15, selles sarnanevad need kõige rohkem endise õhtukooliga. Neis klassides toimub õppetöö vaid kolmel päeval nädalas, ülejäänud töö tehakse ära õpikute ja õpetajate pakutavate õppematerjalide abil.
Kui need õppimisvariandid mõnele õppurile ei sobi, on kokkuleppel pedagoogidega võimalik oma haridusteed mingis muus õppevormis jätkata. Üldiselt valitseb täiskasvanute gümnaasiumides põhimõte, et kui õppuril ikka on tõsine soov õpinguid jätkata, leitakse selleks sobiv moodus. Keegi ei jää kooli ukse taha põhjusel, et ta ei saa etteantud ajal koolimajas viibida.


Teistmoodi kool

See on kool täiskasvanud, mitte lihtsalt täisealisele õppijale. Täiskasvanut iseloomustab väljakujunenud maailmapilt ning kindel soov haridusteed jätkata. See seab pedagoogidele suhteliselt kõrged nõudmised (mis on õppeasutusele lõppkokkuvõttes ju äärmiselt kasulik!) ning muudab täiskasvanute gümnaasiumi õppeprotsessi omalaadseks haridusdialoogiks, mis erineb oma olemuselt täiesti tavakoolis toimuvast. Siin on õpetaja pigem partner, kes teadmiste abil suunab õppurit. Üldises motiveeritud õhkkonnas see mudel toimib. Loomulikult tuleb ette tõrkeid, kui õppijal puudub motivatsioon, kuid see käib juba kõigi eluvaldkondade kohta.
TTGs toimib pidev sise- ja väliskoolituse süsteem, mida juhib koolitusjuht. Paljudel õpetajatel on andragoogi kvalifikatsioon. Õppijate soovide ja rahulolu teada saamiseks on käivitatud sisehindamissüsteem, kus eri intervalliga toimuvate küsitluste, konkursside, kontrolli- ja teiste meetoditega luuakse pilt koolis toimuvast ning selgitatakse välja parendamist vajavad valdkonnad.
Kool on süsteem, mis on pidevas muutumises, lähtuvalt huvigruppide huvidest. Eriti oluline on selline muutumine paremuse poole täiskasvanute gümnaasiumis. TTG näitab head tendentsi: õpilaste arv on viimase kolme aasta jooksul kasvanud 255 võrra, klassikomplektide arv nelja võrra.


Raskused, mis polegi raskused

Kui tavaliselt on suurim mure koolile personali leidmine, siis TTGs see probleem puudub. Omalaadne motiveerimis- ja tunnustamissüsteem on loonud olukorra, kus kooli personali hulgast lahkujaid praktiliselt ei ole. Samal ajal kasvab personal korrelatsioonis õpilaste arvu suurenemisega.
Palju suurem probleem on õpilaskontingendi voolavus. Täiskasvanute gümnaasiumis õppimine on vabatahtlik ning sageli antakse esimeste raskuste korral loobumisvõit ja võetakse paberid välja. Olukorra teeb veelgi raskemaks tööl käimine. Tihti ei leita õpinguteks piisavalt aega või eelistab tööandja mingil põhjusel täistööajaga töötavat harimata inimest. Mitu õpilast on õpingutest loobunud laste pärast, kes vajavad kahtlemata palju tähelepanu ning majandusressurssi. Siin ongi paljud dilemma ees, kas valida hetkeline majanduslik heaolu või omandada haridus ja olla lastele hea lapsevanem ning tulevikus konkurentsivõimeline töötaja. Küsitluste tulemusel on selgunud, et kahjuks valitakse just esimene võimalus.


Igakülgne paindlikkus

TTGs on käivitatud ka üksikainete õppimise süsteem. See võimaldab omalaadse eksternina õppida vaid õppeaineid, mis mingil põhjusel on jäänud õppimata. See abistab eriti õppijaid kellel on jäänud gümnaasiumikursus eri põhjustel poolikuks. Samas annab see paindliku võimaluse õppida ühes klassis mitu aastat, vastavalt õppija võimalustele ning soovidele. Süsteem on TTGs võitnud päris palju pühendunud õppijaid.
TTG missioon: „Elame eetiliselt ja õpetame elukestvalt õppima!”. Täiskasvanute gümnaasiumid lähtuvad põhimõttest, et õppida pole kunagi hilja.

Alo Särg,
Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi
kvaliteedijuht ja õpetaja

Lasteaiaõpetaja töö aastal 2007

Koolieelsed lasteasutused on teinud nõukogude aja lõpust läbi suured muudatused. Laste­aia­õpe­tajalt nõutakse kõrgharidust ning pidevat enesetäiendamist. Oluliselt rohkem tehakse koostööd lapsevanematega – eraviisiliselt rahulikus õhkkonnas toimuvad arenguvestlused, korraldatakse ühisüritusi ja väljasõite.

Kodu ja lasteaed teadvustavad end järjest enam kui partnerid, kelle tegevus teineteist täiendab, vaid kahe poole koostöös saab laps kooliks ja edasiseks eluks parima ettevalmistuse.


Kvalifikatsiooninõuded

Arvestatava muutuse on eelkõige läbi teinud pedagoogidele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Sellega seoses on tunduvalt tõusnud lasteaiaõpetajate haridustase. Keskharidusega leiab lasteasutuses tööd vaid õpetaja abi või koristajana. Lasteaiaõpetaja peab olema hästi kursis lapse arengupsühholoogia ja selle etappidega, valdama tänapäeva õppemetoodikaid. Ainuüksi elukogemusel põhinevast „jälgimistulemuste analüüsist” on praeguste ametile esitatavate nõudmiste täitmiseks vähe ning kõrgkoolidiplomi nõudmine on täiesti asjakohane.


Õppetöö

Sarnaselt koolis töötava pedagoogi­ga vastutab ka lasteaiaõpetaja lap­­se intellektuaalse arengu eest. Hommi­kupoolikul toimub rühmas õppetege­vus – kuulamine ja kõnelemine, lugemine ja kirjutamine, võrdlemine ja arvutamine, vaatlemine ja uurimine ning kunstitegevused. Kaks korda nä­dalas on muusika- ja liikumistunnid. Õppetegevustes lähtub lasteaiaõpetaja õppeaasta alguses koostatud aasta tegevuskavast, mis põhineb eelkõige riiklikul alushariduse raamõppekaval. Mida väiksemad on lapsed, seda rohkem õpitakse mängu kaudu. Koolieelikute rühmas on aga õppetegevus nii mahult kui ka sisult juba päris koolitunnisarnane. Kindlasti ei seisne lasteaiaõpe­taja töö üksnes lastega mängimises ja nende hoidmises –õppetöö ja laste vaimse arengu eest vastutamine eristab õpetajat ja mängutubade või muude lastehoiukeskuste töötajat.


Arenguvestlused ja kasvumapid

Kvalitatiivset muutust alushariduses näitab arenguvestluste järk-järguline juurdumine, mis nõuab õpetajalt intelligentsust ja suurt pedagoogilist pädevust. Vestlused on äärmiselt vajalikud, sest suurendavad lapsevanema usaldust lasteaia ja õpetajate vastu (vanemate huvi arenguvestluste vastu on suur). Kodu ja lasteaed moodustavad terviku ning probleeme ei saa üks pool teise abi ja koostööta lahendada.
Arenguvestlused on eriti vajalikud juhul, kui lapse käitumises või arengus ilmnevad probleemid. Isegi kui vanemad on alguses skeptilised, näitab praktika, et nad soovivad väga oma muredest rääkida ja tunnevad hiljem ilmselget kergendust.
Kahjuks ei toimu päris paljudes lasteaedades veel arenguvestlusi, ilmselt tuntakse hirmu nii uue ja tundmatu kui ka lisakohustuste ees. Lasteaia juhtkond saab ebakindlust vähendada, kutsudes pädeva koolitaja õpetajaid arenguvestlustega kurssi viima. Pedagoogide „tundmatusse vette viskamine” ei ole kindlasti õigustatud.
Uus nähtus lasteaias on kasvumapp, mis sisaldab lapse joonistusi, arengutabeleid, fotosid, arenguvestluste kokkuvõtteid ja muid tähelepanekuid tema vaimse ja füüsilise arenemise kohta. Igal kevadel valivad laps ja õpetaja aasta jooksul valminud kunstitöödest kaks kõige õnnestunumat pilti (kokku neli tööd) ning laps lisab ka põhjenduse, miks pilt meeldis. Kasvumapp täieneb aastatega ning laps saab selle kätte lasteaeda lõpetades. Arengut iseloomustav mapp on väga vajalik ja informatiivne ka juhul, kui laps vahetab lasteaeda, sest võimaldab uutel õpetajatel kergemini lapsega tutvuda, andes infot senise arengu kohta.


Väärtushinnangute kujundamine

Kuna lasteaialaps veedab suure osa ajast lasteaias, on õpetaja roll tema väärtushinnangute kujundajana väga suur. Sellest tulenevalt peab õpetaja olema kõrge enesedistsipliiniga ning rangelt kontrollima väljaöeldut. Sõnade mõju on suur ning mida vanemaks lapsed saavad, seda enam mõjutavad õpetaja seisukohad lapse (veel väljakujunemata) maailmapilti.
Lasteaiaõpetaja ülesanne on tihti­peale olla lapsele ka tugiisik – soe ning turvaline suhe aitab tasakaalus­tada lapse koduseid probleeme. Eestis on sadu lapsi, kelle ainsaks korralikuks toidukorraks jääb lasteasutuses söödud toit. Lasteaias ei tohiks töötada inimene, keda temasse otseselt mitte puutuv jätab külmaks ning kellele laste elu väljaspool lasteaeda üldse korda ei lähe. Tahab õpetaja seda või mitte, aga lapse kodused probleemid ja mured tulevad lasteaeda kaasa ning neist mööda vaadata pole võimalik.


Lasteaed aitab sotsialiseeruda

Lasteaia eesmärk ei ole tänapäeval ainuüksi naiste tööhõive suurendami­ne (kuigi ka see on oluline aspekt). Eelkõige aitab koolieelne lasteasutus lapsel sotsialiseeruda – õppida erine­vate inimestega suhtlema ja neid aktsepteerima, kaotamata sealjuures isikupära. Lasteaiale on ette heidetud „karjatamist”, „väikeste isiksuste nivelleerimist ühtlaseks isikupäratuks massiks”, „pealiskaudsete konformistide tootmist” jne jne. Neid seisukohti on ajakirjanduses levitanud peamiselt Tõnu Tõnso (“Lasteaed – konformismi kool?”, www.syndikaat.ee, 23.11.2005) ja Aadu Rast („Minu kodu on minu kindlus”, ÕpL, 11.11.2005). Ei saa eitada, et Tõnso ja Rasti enesekindlaid ja hoogsas stiilis kirja pandud artikleid on huvitav lugeda ning neis on ka mõned (üksikud) tõeterad. Näiteks osutamine asjaolule, et rühmad on liiga suured (24 last aia- ja 16 sõimerühmas).
Et mõista olukorra absurdsust, ei pea olema lasteaiaõpetaja – piisab psühholoogia põhitõdede tundmisest. Eeldusel, et rühmas töötab korraga üks õpetaja, võiks rühmas olla maksimaalselt 12–13 last (arenenud Lääne-Euroopa riikides on umbes 7–8 lapse kohta üks pedagoog). Eesti ei ole veel nii rikas riik, et saaks lubada väiksemaid rühmi, pealegi tähendaks see vajadust võtta tööle suur hulk uusi õpetajaid ning õpetaja abisid. Arvestades aga, et Tallinna Haridusameti kodulehel otsitakse aasta ringi vähemalt 30 õpetajat ja õpetaja abi, oleks tegemist ilmselge mission impossible’ga.
Kindlasti ei ole lasteaed koht, kus surutakse vägisi maha laste isikupära. Küll aga võimaldatakse lapsel kogeda nii edu kui ka ebaedu, saada sõbraks toredate rühmakaaslastega ning õppida lahendama konflikte. Kõik inimesed ei sobi kõigiga oma iseloomude, temperamendi ja huvialade poolest –niisamuti lapsed.


Pilk tulevikku

Koolieelse lasteasutuse eesmärk ei ole panna kõiki omavahel sõbrunema, vaid õpetada toime tulema juhuslikult valitud kollektiivis (nagu ka hiljem koolis). Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas on tolerantsus läbilöömiseks vajalik omadus ning see, kui inimene suudab erinevusi aktsepteerida, ei tähenda veel, et tegemist on ennast alla suruva konformistiga.
Märksõnad, millega iseloomustada tänast lasteaeda, võiksid olla järgmised: lapse igakülgse arengu ja loovuse soodustamine, kooliks ja edaspidiseks eluks ettevalmistamine, tihe koostöö lapsevanematega, mida teostavad oma tööd hingega tegevad õppimis- ja arenemisvõimelised õpetajad.
Koolieelsed lasteasutused muutuvad ja arenevad ning see on igati tervitatav. Loodetavasti jõuab adekvaatne pilt lasteaias tehtavast tööst järjest enam inimeste teadvusesse. Positiivse kuvandi tekkimise eest saavad aga hoolitseda vaid õpetajad ise, olles kriitikast üle. Isegi, kui see on vahel raske.

Kristi Helme,
lasteaiaõpetaja, Tallinna Ülikooli magistrant

Laste silmad särama

Inimlikkus taandub sellistele põhiväärtustele nagu armastus, sõprus, hoolivus, tolerantsus, mõistmine. Ometi puutume me kõik hea ja ilusa kõrval kas otseselt või kaudselt kokku ka vägivalla, kiusamise, ebaõiglusega, mis ei iseloomusta õnnelikku lapsepõlve.

Kõik lapsed peaksid olema armastatud, kaitstud ja aktsepteeritud sellistena, nagu nad on. Olenemata soost, nahavärvusest, keelest, puudest, välimuse eripärast, pere sotsiaalsest seisundist ja majanduslikust olukorrast, peab igal lapsel olema õigus olla õnnelik.
Igaüks on lapsena kukkunud, varba ära löönud või noaga sõrme lõiganud. Võlusõnad „Varesele valu, harakale kibe...” ja pealepuhumine viisid valu nõiaväel. Vanu arme vaadates meenutame heldimusega lapsepõlve põnevaid juhtumisi.
Südamevaluga on paraku teine lugu, need haavad tihti ei paranegi. Õhku jääb küsimus, miks mina.


Väärtushinnangud on kreenis

Tänapäeva Eestis on väärtushinnangud kreenis. Inimlike väärtustega konkureerivad võimsalt raha, võim, ahnus, kadedus, vägivald. Suurenevad sotsiaalne ja varanduslik kihistumine. Täiskasvanud kurdavad ajapuuduse üle, eemaldudes üksteisest ja lastest.
Hallipead austama, nõrgemat abistama, erisust arvestama, ka märkama, mõistma ja toetama õpitakse lapseeas. On väga oluline alustada lasteaias ja jätkata koolis selliste teemade käsitlemist, mis aitaksid mõista elu eripalgelisust. Tolerantsus lubab uskuda ja arvata avaramalt ja muudab turvalisemaks lapse teekonna täiskasvanuikka.
Jõuludeks tõid EMO Group Baltic Osaühingu päkapikud Päikesejänkule kingipaki väärtuslike M.I.L.K. Collec­tioni (Moments of Intimacy, Laughter and Kinship) sarja kuuluvate raamatutega. Pärnu lasteaiad on tänulikud anonüümseks jääda soovivale ärimehele, kes toetas EMO Group Baltic ja MTÜ Lihtsad Lahendused heategevusprojekti „Käsikäes III”.
Pärnakad polnud ainsad õnnelikud. Omavalitsuste jt sponsorite toel on kallihinnalised fotoraamatud saanud kättesaadavaks paljudele lastele ja õpetajatele. Kui leitakse veel heatahtlikke toetajaid, saavad raamatukomplekti kõik lasteaiad, lastekodud ning koolid.
M.I.L.K Collectioni sarja raamatute fotod kajastavad spontaanseid hetki eri geograafilistest piirkondadest pärit inimeste elust.


Tänu lahkele andjale

2003. a Uus-Meremaa kirjastuse korraldatud konkursil paluti 192 riigi fotograafidel jäädvustada inimolemust elu esimesest hetkest kuni viimase päevani. Konkursil osales 17 000 fotograafi enam kui 40 000 tööga. Praeguseks on selle sarja raamatuid levitatud enam kui 20 riigis ja eksponeeritud näitustena maailma eri paigus.
Fotod pakuvad ideid arutlemiseks, mõtete vahetamiseks, oma arvamuse põhjendamiseks. Aitavad lapsel suhestuda temast erinevate inimestega ning annavad võimaluse leida positiivseid lahendusi, pisendamata muresid. Sarja raamatud on tundekasvatuse ja väärtushinnangute kujundamise tänuväärne abimaterjal. Nende toel on õpetajal hõlpsam kujundada lastes valmisolekut olla inimlike väärtuste kandja tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas.
Eestis kasvab eri kultuuridest pärit, erineva nahavärvusega inimeste arv, soovime me seda või mitte. Paljud täiskasvanudki, lastest rääkimata, pole valmis endast erineva inimesega kõrvuti elama. Hiljutises telesaates ütles üks noormees, et tema ei istuks taksosse, mille juht on must, ega sööks värvilistega samas kohvikus. Pärnus tekitas ühe korterelamu elanikes pahameelt raske liikumispuudega lapsele ehitatud kaldtee. Selliseid näiteid on palju.
I. Duncan on öelnud, et „Nii kaua, kui väikestel lastel on määratud kannatada, pole maailmas armastust.” Alles siis, kui meie endi suhtumine ja järgimist vääriv eeskuju toob rohkem sära laste silmadesse, võime uhkust tunda.

Maret Põlluste,
Pärnu lasteaia Päikesejänku juhataja
asetäitja õppe- ja kasvatusalal