Isa roll Eesti perede väärtustes ja hoiakutes

16. jaanuaril toimus Tallinnas sotsiaalministeeriumi ja rahvastikuministri büroo korraldusel arutelufoorum „Isa rõõm”. Kui enamasti on meil pereprobleemidest kõneldes tähelepanu keskmes ema ja lapse probleemid, siis seekordse konverentsi eesmärk oli teadvustada isa rolliga seonduvaid hoiakuid ühiskonnas, väärtustada isa aktiivsust lapse arengu soodustamisel ja lapse elu puudutavate küsimuste üle otsustamisel võrdselt lapse emaga.

Laste kasvatamine on mõlema vanema võrdne ülesanne, vastutus ja rõõm. Vastutuse jagamine lähendab inimesi, hõlbustab töö- ja pereelu ühitamist ning annab perele võimaluse planeerida rohkem lapsi.
Aktiivseks aruteluks kujunenud kokkusaamisel esitati olulisi küsimusi isa rolli teisenemisest tänapäeva ühiskonnas. Mõtiskleti, millised on meie hoiakud seoses isaduse ja emadusega ning kas ja kuidas on muutunud väärtushinnangud ja käitumine selles valdkonnas; miks on pea kõik lapse elu puudutavad olulised küsimused emade pärusmaa; kuidas saab tööandja toetada töötaja pereelu ja mis peaks muutuma tööandjate poolelt aktiivsema isaduse toetamiseks; kuidas saaks positiivse peresõbraliku keskkonna loomisel kaasa aidata riik.
Foorumil võtsid sõna rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ja sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Riho Rahuoja. Konverentsi esimeses pooles esines ettekandega perekonnast eestlaste väärtushinnangutes Leeni Hansson Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudist, pärast sellele järgnenud arutelu mõtiskles teemal „Kas tänases Eestis on kerge olla isa” E-riigi Akadeemia programmi direktor Hannes Astok. Päeva juhtis Linnar Viik, kes ühtlasi vahendas kuulajatele ka Suurbritannia rahvusliku isaduse teemaga tegeleva infokeskuse Fathers Direct tegevjuhi Duncan Fisheri seisukohti ning mõtteid isadusest läbi aegade.


Mis on pere?

Leeni Hanssoni sõnul pole Eestis seni valminud ühtki ulatuslikku uuringut, mis otseselt käsitleks isaduse temaatikat, küll aga on läbi viidud mitmeid küsitlusi, mille põhjal saab välja tuua meie pereelu ning sealhulgas ka isadust puudutavaid väärtushinnanguid ning käitumismalle. Aastatel 1985–2003 läbi viidud elanikkonna küsitlused „Töö, perekond ja vaba aeg” näitavad, et nii nõukogude ajal, taasiseseisvumise esimestel aastatel kui ka praegu peavad eestlased kõige tähtsamaks lapsi (2003. a küsitletutest pidas neid väga tähtsaks 83%, väga tähtsaks või tähtsaks koguni 97%) ja perekonda (väga tähtis – 81%). Järgnesid tervis (78%) ja armastus ning majanduslik heaolu, mille väga tähtsaks pidajate osakaal oli juba alla 60%.
Samas on klassikaline peremudel teisenenud – soovime seda või mitte. Eks näita seda seegi, et Eesti pere­konna­seaduses pole perekonna mõistet defineeritud. See pole muidugi peremudeli esmakordne teisenemine: võrrelgem kas või tüüpilist 20. sajandi alguse eesti peret II maailma­sõja järgse perekonnaga. Viimase aja tendentsid on abielu ja esimese lapse sünni nihkumine vanemasse ikka, vabaabielude populaarsuse kasv, korduskooseludel põhinevate perede „kirju” koosseis, aga ka vabatahtlik lastetus ja/või üksijäämine. Oluline on, et selles perekondade kirjususes säiliks lastele võimalikult soodne kasvukeskkond. Samuti peaks inimene teadma, mis kaasneb sellega, kui ta ühe või teise kooselu vormi valib.


Kooli ja lasteaiaga suhtleb ema

Abstraktsest pere ja laste tähtsustamisest enam näitavad vastused 2005. a soolise võrdõiguslikkuse monitoorin­gul esitatud küsimusele ehk seda, mida peetakse oma elus parajasti kõi­ge tähtsamaks (valida sai ainult ühe variandi). Alaealiste lastega naistest pidas 62% kõige tähtsamaks perekonda ja 36% tööd, isade puhul olid vastavad protsendid 48 ja 50. See peaks Leeni Hanssoni arvates tõestama, et töö ja pereelu ühitamine pole naisküsimus, nagu seda traditsiooniliselt käsitletakse, vaid pereprobleem. Sama uuringu kohaselt on laste koolitöödes abistamine isa ülesanne 8% ja ema ülesanne 34% peredes; lastega mängimine ja lugemine vastavalt 7 ja 35%; nende lasteaeda, kooli või huviringi viimine 13 ja 30%. Ülejäänud juhtudel vastati, et sellega tegelevad mõlemad vanemad.
Kõige selgemalt on emadele jäetud suhtlemine kooli ja lasteaiaga: emade ülesanne on see 58% ja isade ülesanne vaid 6% peredes. Alaealiste lastega kahe vanemaga peres on isa suurema sissetuleku saaja isa enda hinnangul 90% ja ema hinnangul 80% peredest. Majanduslikku sõltuvust partnerist tunnistab 63% emadest. Neile arvudele tuginedes võib arvata, et isade kõrvalejäämine igapäevasest pereelust pole tihti vabatahtlik valik, vaid sundseis. Kõik esinejad tõid esile isadusega seotud mõttemallide muutumist, millele reaalne elu küll alati järele ei jõua.


Tilk tõrva

Päris puudutamata ei jäänud ka vägivaldsete isade probleem. Suurbritannias arvatakse selle kohta, et kõrvaletõrjumine pole enamasti lahendus. Nende isade, kes pereprobleeme mui­du kui jõuvõtetega lahendada ei oska, nõustamine ja hoiakute muutmine peaks kuuluma perenõustamise fookusesse. Riho Rahuoja tõi näiteks siseministeeriumisse saabunud kirja isalt, kes uuris, kes kompenseerib talle aja, mis kulub selleks, et last ilma teda karistamata midagi tegema saada. Paul-Eerik Rummo rõhutas positiivsete tendentside kõrval tõika, et vajame seadust laste elatisraha kättesaamiseks perest lahus elavailt vanemailt, kelleks suuremalt jaolt on samuti mehed.
Lahutusjärgne jagatud vanemlus on valdkond, mis samuti vajab rohkem tähelepanu. Nii meil kui ka mujal tehtud uurimused näitavad, et eemal elava isa ja lapse suhted on isa ja ema vaheliste suhete vahendatud. Kahjuks on Eestis üsna levinud, et pärast lahutust ei taha lapse hooldajaks jäänud vanem, et too lahus elava vanemaga suhtleks. Sageli tuuakse põhjenduseks lapse huvid. Kui vahel harva on see turvalisuse kaalutlustel ka põhjendatud, siis enamasti kaasatakse laps nii probleemidesse, mille peaksid omavahel lahendama vanemad. Paraku on nii emasid kui ka isasid, kes kasutavad lapsega suhtlemise takistamist või elatisraha mittemaksmist endise elukaaslase karistamiseks. Uuringud näitavad, et eemal elava isa roll lapse elus (nagu ka tõenäosus elatisraha saada) on tublisti suurem siis, kui vanemad on eelnevalt abielus olnud. Küllalt murettekitav seaduspärasus, kui arvestada, et juba pea 2/3 lastest sünnib meil n-ö väljaspool abielu.


Milleks isale vanemapuhkus?

Suurbritannias tegutsev infokeskus Fathers Direct peab isaduse kujundamisel kõige olulisemaks sünnituseelset ja vahetult sellele järgnevat perioodi. Meil kannavad algselt vaid last ootavaid naisi nõustanud emakoolid juba aastaid perekooli nime ning isa viibimine sünnituse juures on üllatavalt kiiresti muutunud tavaliseks. Emapalga asemel sai sünnitusjärgse toetuse nimeks vanemapalk ja lapsehoolduspuhkusele (tõsi, alles alates lapse 6. elukuust) võib jääda ka isa. Kasutatud on seda võimalust seni küll üsna vähe. Muide, mai lõpuks peaks poliitikauuringute keskusel Praxis valmima uuring „Isad ja vanemapuhkus”, kus püütakse jõuda selgusele, millistel kaalutlustel on vanemad otsustanud isa lastehoolduspuhkusele jäämise kasuks. Konverentsil leiti, et Eesti peaks võtma eeskuju paindlikuma süsteemiga maadest, kus ema ja isa võivad vanemapuhkust jagada kas või tunnikaupa. Riik ei peaks isa-ema eest otsustama, kuidas nad oma lapsevanemaülesandeid jaotavad.
Konverentsi korraldajate viimasena õhku visatud küsimus – kas on mõtet püüelda selle poole, et 80% 2010. a sündivatel lastel oleks esimesel eluaastal võimalik vähemalt kolm kuud olla koos isaga – jäi esialgu vastuseta. Kokkusaamisele lubati aga kindlasti ka järge.