Eksami eesmärk on tõepoolest objektiivse hinnangu andmine, nagu kirjutab Urve Läänemets (Räägime eksamitest, ÕpL, 19.01.).
Selleks on loodud kõikvõimalikke standardeid ja hindamisjuhendeid.

Samas on arvatud, et selle eesmärgi ausaks ja erapooletuks täitmiseks on kasulik, kui hindaja viia hinnatavast võimalikult kaugemale. Siit ka riigieksamite idee. Ühest keskusest on tõde ikka selgem ja objektiivsem. Pealegi siis, kui hindajateks on nn kõrgema järgu õpetajad. Nemad juba ei eksi. Nemad teavad kõige paremini, mis on tõde ja õigus. Tühja nendest sekeldustest ja rahast. Kõik ikka selleks, et eraldada terad sõkaldest. Ikka selleks, et ülikoolid saaksid kasvatada rahvuslikku eliiti, kes valgustaks rahvale teed vabadusele, tõele ja progressile.


Kõigile eksam ei sobi

Mäletan hästi vaidlusi, mis toimusid seoses Eesti koolide riigieksamitele üleminekuga 12–13 aastat tagasi haridusministeeriumis. Peale jäi objektiivse tõe eest võitlejate seltskond. Ja tagantjärele tark olles tuleb öelda, et võib-olla polnudki see tol ajal väga rumal samm. Samas olen tihti mõelnud, kuidas seletada, et eestlased on alati pühamad kui Rooma paavst. Eesti hariduselust võib selle kohta palju näiteid tuua. Nii on see olnud ka riigieksamitega, kus ülepingutamine objektiivse hinnangu andmise nimel on rohkem kui ilmne. Võib-olla polegi 2–3 riigieksamit väga halb mõte. Eriti neile, kes hiljem kandideerivad ülikoolis riigieelarvelisele kohale. Jäägu siis riigile ka mingi ülemkontrolli õigus. Mitte aga rohkem.
Ise jagan pigem seisukohta, et sotsiaalsed protsessid tervikuna on väga stohhastilised ning seetõttu ka raskesti mõõdetavad. Seda raskem on anda hinnangut noorele luust ja lihast inimesele, kellel võib olla tõsiseid raskusi objektiveerimisega või kelle teadmised ja oskused kriitiliselt mõelda vajavad hoopis teistsugust ja loomingulisemat keskkonda. Jne. Jne. Teisalt on teada, et on inimesi, kellele eksamid kohe sobivad, kes suudavad end ümbritsevast tühjusest ja meeleolust täielikult välja lülitada. Kuulun ise vist viimaste hulka.
Olen pidanud nendest küsimustest üsna palju mõtlema, sest aktiivse pedagoogina olen eksamitega päevast päeva seotud. Õnneks mitte riigieksamitega. Oma algkoolieksameid ei mäleta ma praegu aga üldse. Kas neid üldse oligi¥ Ilmselt mõned ikka olid. Vähemalt mingit negatiivset emotsiooni pole mällu talletunud. Ja ka keskkoolist, mille lõpetasin 1963. aastal, mäletan ainult lõpueksameid. Need polnud ka midagi hirmsat, sest toimusid oma koolis ja oma õpetajale. Turvalisus on elus väga oluline. Eriti tänapäeva kiiresti muutuvas ja globaliseeruvas maailmas, kus üha suuremat puudust tuntakse pidepunkti järele, millele aeg-ajalt toetuda, kui väsimus kätte tuleb või midagi tõsiselt vaevab. Olgu selleks toetuspunktiks siis oma kodu, kool või õpetaja. Õpetaja kui mitte vaid tunniandja, vaid kui hea kaaslane, hea kuulaja-nõuandja ja miks mitte ka aus hindaja.
Rääkides riigieksamitest, ei saa aga mööda minna ka veidi üldisemast kontekstist. Teatavasti on tänapäeva globaliseeruvas ja postmoderniseeruvas maailmas kahtluse alla asetatud paljud endised suured lood, sh objektiivse tõe ja hinnangu võimalikkus. Üha enam jagatakse arvamust, et „objektiivne hinnang” peegeldab ja kodeerib nii nagu „objektiivne tõdegi” vaid neid ideoloogiaid, väärtusi ja võimusuhteid, mis domineerivad seda loonud ühiskonnas. M. Foucault’ järgi on tänapäeva võimsaim võimuinstrument mitte vangla, vaid eksam, kuna vangla suudab oma hirmutamisega ühiskonda vähem normaliseerida kui eksam oma õigete vastuste äraõppimisega õigetele küsimustele. Teadmine ja võim on Foucault’ arvates ühe ja sama medali kaks erinevat külge. See, kelle käes on võim, teab ka, mis on õige ja mis vale. Eesti riigieksamite süsteem on juba ammu muutnud õppekava riigieksamite ülesannete drilliks ja mitte ainult seda. Samas on omandanud riigieksamid erilise tähenduse ja jõu, sest just nende tulemuste järgi reastatakse koole ja nende lõpetajaid tarkadeks ja lollideks, edukateks ja edututeks.


Iganenud mõttemudel

Võtmeküsimus uue, postmodernistliku haridusparadigma käivitamisel on, kuidas vabaneda iganenud mõttemudelist, mille järgi tuleb asja tõelise olemuse tunnetamiseks seda objektiivselt mõõta¥ Ja kõige paremini saab seda teha riigieksamite kaudu.
Selles kontekstis on huvitav viidata Ameerika juhtimisuuringute analüütikule Robin Atheyle, kes Ameerika koolitusturul valitsevat olukorda analüüsides märkis, et Ameerika tööturul suureneb lõhe selle vahel, mida inimestel on pakkuda ja mida firmad vajavad. Firmad otsivad aga tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas väga erilise ettevalmistusega töötajaid, keda on tööturult raske leida. Üldharidus kannatab Ameerika juhtimisanalüütiku arvates selle all, et väga suure osa ajast kulutavad koolid standardeksamiteks valmistumiseks. Seejuures on tagaplaanile jäänud kriitilise, loogilise ja kompleksse mõtlemisvõime arendamine. Rohkem tuleks õppida filosoofiat ja loogikat, mis aitavad kaasa kriitilise ja interdistsiplinaarse mõtlemise kujunemisele. Ja sellele, et näha asju veidi globaalsemalt ja seotumalt. Ka kõrgharidus vajab Robin Athey arvates praegu laiemapõhjalist, n-ö liberal arts haridust, mis aitaks noori tänapäeva kiiresti muutuva ühiskonna probleemide kompleksseks ja innovaatiliseks mõistmiseks paremini ette valmistada.
Seega võib arvata, et just kriitiline, kompleksne ja interdistsiplinaarne mõtlemine, mitte aga õiged vastused õigetele küsimustele on juba praegu, seda enam aga tulevikus üks otsitavamaid oskusi nii tööturul kui ka elus üldse. Ja veel üks asi. Ühiskonna kiire areng ja tihenev konkurents nõuab meilt üha rohkem seda, et oleksime valmis pidevateks muutusteks, lakkamatuks õppimiseks ja valmisolekuks üha uutele väljakutsetele, uutele ülesannetele ja uute vastuste otsimisele. Oskus, mis ei vanane iial, on oskus pidevalt omandada uusi teadmisi, pidevalt kahelda kõiges ja kõigis, milles vähegi kahelda saab. Hea haridus on see, mis teeb meid vabaks ning õnnelikuks! Seda aga riigieksamiga mõõta ei saa.