Algas haridussõnastiku koostamine

 

Raivo Juurak

18. oktoobril oli esimest korda koos haridussõnastiku koostamise komisjon. Arutati, missugusele sihtgrupile tuleks sõnastik eelkõige suunata ja millistest põhimõtetest märksõnade valikul ja selgitamisel lähtuda.
 
Eesti Keele Instituudi saalis aset leidnud koosoleku sissejuhatuseks rääkis HTM-i terminoloogiatöö korraldamise komisjoni liige professor Ülo Kaevats, mida ministeerium komisjonilt ootab. On vaja teha sõnastik, kus on terminite koha pealt võimalikult suur konsensus. Märksõnu on ette nähtud ca 4000, tõlkevasted neile antakse inglise, saksa, vene ja soome keeles. Esitatakse ka haridusega kokkupuutuvate valdkondade märksõnu, näiteks kasvatuspsühholoogiast ja -sotsioloogiast (kaasates nende erialade inimesi). Sõnastiku tegemist rahastatakse terminoloogiatöö korrastamise komisjoni jaotatavatest summadest.
Haridussõnastik peab olema valmis kahe aasta pärast. Komisjoni liikmed leidsid, et Interneti-variandini jõudmiseks sellest ajast ilmselt piisab, kuid trükitud raamatu valmimises ei oldud kindlad. Interneti plussina mainiti, et nii muutub sõnastik vikipeediasarnaseks kollektiivseks väljaandeks – tekib tagasiside ja koostöö kasutajaga.

Killustatus
Vajadust haridussõnastiku järele on tunnetatud juba ammu ja mõndagi on selles suunas ka tehtud, kuid enamasti killustatult. Näiteks Viivi Maanso ja Inge Undi vedamisel on valminud kaks sõnastikku koondnimetusega „Valik ülddidaktika termineid”. Paraku on need trükised suhteliselt väikse mahuga ja spetsiifilise teemaga. Näiteks teises sõnastikus on keskendutud kontrolli ja hindamise sõnavarale. Õppe­kava terminitega on tegelnud Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, „Andragoogika sõnaraamatu” on välja andnud täiskasvanukoolitajate assotsiatsioon Andras jne.
Haridusterminoloogiaga tegelemi­se killustatusele viitab ka ÕS 2006, mille märksõnadest on näha, et kasvatusteadlastega pole koostööd tehtud. Haridus tähendab tänapäeval märksa rohkemat kui teadmisi, oskusi ja vilumusi, kui aga tippida Keelevara portaalis ÕS 2006 all sisse märksõna haridus, saame ikkagi vasteks õpitud teadmised, oskused, vilumused.

Terminiloome
Eesti keele arendamise strateegias aastateks 2004–2010 on märgitud, et uurida ja korraldada tuleb ka eesti eurokeelt (euroterminite eesti vasted, eurotekstide stiil ja arusaadavus jms). Kas nn eurokeelt selgitades peab jälgima „peajoont” või tohib lisada ka konkureerivaid selgitusi, küsis Tiiu Kuurme. Leiti, et Euroopa Liidu retoorika peab olema sõnastikus kindlasti adekvaatselt esitatud, kuid ka konkureerivate selgituste lisamine on vajalik.
Koosolekul tõdeti, et selgitusi vajavad moesõnad diskursus, paradigma, empowerment, validation jt. Ka innovatsioon vajab määratlemist, sest seda mõistetakse Eestis mitmeti.
Viivi Maanso märkis, et on palju sõnu, mille kohta esitatakse pedagoogikaterminoloogia komisjonile pidevalt küsimusi, mistõttu nende sõnade haridussõnastikku lisamine on juba lihtsalt „tulekahju kustutamine”.
Euroterminitele heade tõlkevastete leidmise kõrval on vaja üle vaadata ka eestikeelseid sõnu. Kas näiteks rakenduskõrgharidusõpe on ikka parim termin? Ja kas on õige nimetada Soome eeskujul Eestiski kutsekoole ametikoolideks? Viivi Maanso nimetas muidki tarbetuid tühiväljendeid, segadust tekitavaid parallelisme jms. Näiteks mõned keelekasutajad peavad kutset ja ametit sünonüümideks, mõned mitte.

Leksikon ja sõnastik
Kui arutati, kellele peaks olema uus haridussõnastik eelkõige suunatud, jäi kõlama mõte, et sihtgrupp võiks olla laiem kasutajaskond, mitte kitsalt haridusspetsialistid. Sellega seoses viidati taas haridusterminite palju­tähenduslikkusele, millest laiemal avalikkusel pole pahatihti aimugi. Ei teata, et eri kultuurides ja ajajärkudel võidakse üht ja sama terminit mõista erinevalt. Belgia kasvatusteadlane Walter Leirman on toonud esile koguni neli üksteisest oluliselt erinevat hariduskultuuri, kus ühtesid ja samu sõnu mõistetakse üsna eri moodi.
Otsustati, et haridussõnastiku ko­misjon hakkab tegutsema kahe töörühmana. Üks sõelub välja umbes 50 kriitilist sõna – haridus, kasvatus, objekt, subjekt jms –, mis vajavad tavakasutajale põhjalikumat lahtiseletamist, isegi selgitavaid artikleid. Selle töörühma töönimetuseks sai „leksikonirühm”. Teine töörühm keskendub spetsiifilisemate ja detailsemate terminite tõlkimisele, lisades siiski vajadusel ka lühemaid piirselgitusi. See on „sõnastikurühm”, mis vaatab läbi ka meedia-,
sõjandus- ja muud uuemad haridusvaldkonnad.
Oldi ühel meelel, et leksikoni ja sõnastiku märksõnu tuleb valida ja selgitada samade põhimõtete järgi. Leiti, et suures plaanis võiks selles osas eeskujuks võtta soomlanna Sirkka Hirsjärvi raamatu „Kasvatustieteen käsitteistö” (1982). Selles analüüsitakse haridustermineid filosoofilisest, psühholoogilisest, sotsioloogilisest ja kasvatusajaloolisest aspektist.
Kas „leksikon” ja „sõnastik” peaksid olema ühtede kaante vahel või kaks eraldi raamatut, jäi sel koosolekul otsustamata.

Eestvedajad
Haridussõnastiku komisjon esimeheks valiti ühehäälselt pedagoogikadoktor Rain Mikser, kes töötab tänavusest sügisest Tallinna Ülikooli kunstide teaduskonna dekaanina. Leksikonirühma hakkab vedama kasvatusfilosoofia doktor, EMTA koolimuusika instituudi juhataja Airi Liimets. Sõnastikurühma juhiks valiti pedagoogikakandidaat Viivi Maanso, kellel on rikkalikud haridussõnastike koostamise kogemused. Haridussõnastiku komisjo­ni liikmetena löövad kaasa Aivar Haller, Inge Unt, Inger Kraav, Jüri Ginter, Jüri Orn, Krista Loogma, Mari Kadakas, Mati Heidmets, Tiiu Erelt, Tiiu Kuurme, Viive Ruus, Ülo Kaevats ja Ülo Vooglaid.

Repliik

Üks tuttav kirjeldas mulle ilmekalt 5. klassi lapsevanemate koosolekut. Õpetaja räägib maast ja ilmast. Õpikutest, mis kaduma kipuvad, klassiõhtust, kooli huviringidest, kuhu on veel vabu kohti, remonti minevast ujulast, kooli saabuvatest väliskülalistest, omaloominguvõistlusest. Vanemad kuulavad vaikides. Kui jutt läheb õppimisele, pingestub klassis valitsev vaba õhkkond hetke­ga. Õpetajal on vanematele palju ette­heiteid. Õpilaste käekiri on vilets, töövihikud hooletult täidetud või, mis veelgi hullem, kodutööd tegemata jäetud. See trend süveneb, rõhutab õpetaja ja vaatab eriti pikalt otsa Jüri ja Mardi emale, kes istuvad nii süüdlaslike nägudega, nagu oleks neid pahateolt tabatud.
Jüri ema tahaks öelda, et matemaatikaülesanded jäävad tema pojal lahendamata ainult siis, kui tema töötab õhtuses vahetuses ega saa aidata. Abi vajab poiss aga sellepärast, et nooruke matemaatikaõpetaja, kellel kulub palju energiat tunnidistsipliini tagamisele, ei jõua kogu materjali läbi võtta. Ometi ei ütle ta midagi. Algajat õpetajat süüdistada poleks ilus, läheb veel koolist ära. Liiati pole ta kindel, kuidas Jüri end matemaatikatunnis üleval peab. Elav poiss, nagu ta on, võib temagi midagi taunimisväärset korda saata.
Mardi ema tahaks öelda, et nende peres tegelevad lapse õpetamisega vaheldumisi nii isa ja ema kui ka vanaisa ja vanaema. Poiss vajab, et keegi tal kõrval istuks, aitaks ja selgitaks, uitama läinud mõtted õppimise juurde tagasi tooks. Sellest hoolimata ei jõua aeglase taibuga poiss alati kõiki ülesandeid lahendada, harjutusi kirjutada või sõnu pähe õppida. Tema, ema, ei ole nõus, et laps seda une- või trenniaja arvelt teeks. Aga temagi ei ütle midagi. Kuidas sa ikka kõigi ees tunnistad, et kooliprogramm on sinu pojale liiga raske. Niigi teised lapsed naeravad, kui poiss valesti vastab. Individuaalprogrammi ta oma pojale paluda ei julge, sest see tähendaks õpetajatele lisakoormust. Mine tea, kuidas nad lapsesse siis suhtuma hakkaksid.
Õpetaja loeb ette laste nimed, kes kõige sagedamini kodutööd täitmata jätavad, manitseb vanemaid oma lapsi rohkem kontrollima. Kiidab möödaminnes paari oivikut. Siis on koosoleku avalik osa läbi. Õpetaja laua ümber koguneb salkkond vanemaid. Küsitakse üht ja teist, muredest ei räägi teiste juuresolekul keegi.
Eks ole tuttav pilt? Selline lapsevanemate koosolek on pigem tavapärane kui erandlik. Olen neist aastaid tagasi lapsevanemana osa võtnud ja noore õpetajana neid ise pidanud. Hämmastav, et e-kirjade ajastul inimesi ikka veel üksnes teabe jagamiseks ja etteheidete tegemiseks kokku kutsutakse.

Liigume tugeva põhikooli poole või…

Selgepiiriline ja suunitletud arusaam maailmast ja tema asjadest algab alusharidusest ning jätkub põhihariduse kaudu järgmistes astmetes. Inimese ühte põhiõigust – õigust haridusele – peaksid ju kõik kasutama ja õiguse tagajalt maksimaalse välja võtma. Aga sageli läheb teisiti.

Kui harimise forsseeritud tempo (koolis) pole lapsele kohandatud või ei ole talle mõnel muul põhjusel vastuvõetav, arvab õpilane ennast ise või arvatakse ta õppimiskohuslase ülemisel eapiiril koolist välja. Mida teha edasi?

Põhiseadusest lähtudes
Meie põhiseadus on hariduse osas suhteliselt karm: kohustab noort seda õigust kasutama. Seega haridus õiguse ja kohustusena! „Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik,” ütleb põhiseaduse § 37.
Haridusele juurdepääsu üle mõeldes tekib tahtmatult küsimus, kus õppeasutused asuvad ja kui palju neid on. Millal on täidetud hariduse kätte­saadavuse tagamiseks „vajalik arv õppeasutusi”, nagu põhiseadus nõuab?
Juurdepääs haridusele kitseneb sedavõrd, kuivõrd aheneb meie kooli­võrk. Igal aastal sulguvad mitmete koolide uksed. Mõnest 9-klassilisest põhikoolist saab 4–6-klassiline algkool. Põguski pilk koolivõrgu statistikale kinnitab, et viimase kümne aastaga on koolide arv vähenenud keskmiselt kümne kooli võrra aastas – 1997. aastal 730 üldhariduskooli ja nüüd 601.
Üldhariduskooli omanik on tavaliselt kohalik omavalitsus, kes avab ja suleb koole. Kooli sulgemise peamiseks, kui mitte ainsaks põhjuseks on ikka olnud laste arvu vähenemine alla piiri, kus pole enam võimalik kooli ülal pidada, sest raha napib.
Kuidas suunata vanemaid kasutama „otsustavat sõna laste hariduse valikul” nii, et kõigepealt sobiks ikka elukohajärgne kool ja alles siis, kui seal ruumi pole, läheks laps kaugemale ja suuremasse kooli?
Nende teemade üle on ikka aru peetud ja paremaid lahendusi püütud leida. Nii ka Järvamaal Kareda valla Peetri Põhikoolist alguse saanud mõttetalgutel püsiva ja tugeva põhikooli teemal (vt ÕpL, 21.09.). Peetril jõuti tõdemuseni, et koolivõrgu üle on kõige tulemuslikum arutleda koos kõigi maakondade esindajatega.
Koolijuhtidest koosnev töörühm on nüüd loodud, rühmaga liitus hulk haridus- ja omavalitsusjuhte.
Kõik olid nõus panema avateesina kirja üldtuntud põhimõtte: kool olgu õpilase, mitte õpilane kooli jaoks! Siis püsib koolirõõm ja kohustuslik haridus saab tõesti omandatud.
Veel leppis töörühm kokku, et
     Eesti koolivõrgu kujundamisel lähtutakse võrdsetest haridusvõimalustest kõigile õpilastele, sõltumata elukohast, vanemate sissetulekust ja sotsiaalsest positsioonist;
     erineva finantsvõimekusega mu-nitsipaalkoolid on kõik ka Eesti koolid, mistõttu riigi osalus ja kaasvastutus peab olema suurem;
     Eesti haridussüsteemi alus on püsivad/tugevad põhikoolid, mis kindlustavad noortele baashariduse ja teadliku valiku haridustee jätkamiseks.

Häid vastuseid ei ole
Mida ja kuidas taolisest lähtest startides edasi teha? On ülesandeid, millega juba tegeldakse, aga pakutavad lahendusteed pole arutlusfoorumitel konsensust leidnud.
Üks arutlustest puudutab nn tasaarveldussüsteemi kooli omanike vahel, kus pearaha liigub koos lapsega vanemate määratud suunas. Süsteemi tuleb põhjalikult analüüsida ja seejärel kavandada parem lahendus.
Miks valib pere lapsele kooli väljaspool oma elukoha koolipiirkonda sageli ka juhul, kui kodulähedases koolis on õppekohad olemas? Kas peamine põhjus pole mitte selles, et kui juba varakult gümnaasiumiuksest sisse saad, on koht gümnaasiumiastmes ette kindlustatud? Meie esimese klassi astujate vanemad annavadki erinevaid vastuseid küsimusele, kuhu nende laps astus. Paljud ütlevad kohe: „Astus gümnaasiumi!”
Kuidas ja kes saaks toetada vallavolikogu ületama kõhklusi valla kahe kooli ühendamisel, kui üks neist on juba õpilaste arvu poolest kokku kuivamas ja üsna lähedal asub teine, märksa püsivam kool? Kas on võimalikud naabervaldade kokkulepped säilitada kahe-kolme peale üks püsivalt tugev põhikool? Kas omavalitsusliit saab seda arengut kuidagi mõjutada? Kas linnad, kuhu paljud lapsevanemad on oma lapsed juba varakult kooli viinud, loobuksid maalastest?
Võiks esitada veelgi küsimusi, millele pole head vastust või on see eitav: „Pole võimalik!” Sest me konkureerime ja võistleme omavahel ning peami­seks näitajaks on numbrid paberil –
tulemused testides, eksamitel, ka valla ja riigi hariduseelarves. Kas täiskasvanud oma (töö)asja ajades ei unusta sageli laste vajadusi? Vajadust sõbraliku ja turvalise kodu ning kooli järele.
Paljusid kohutab mittedemokraatlik koolipiirkonna sunnismaisus. Rah­vastikuregistristki ei saa sageli abi selgitamaks, kus kooliteed alustav laps, tema pere tegelikult elab.

Edu toovad uued põhimõtted
Ka haridusastmete ja koolitüüpide si-dusus ei edene. Kas meil on koolivõrku kujundades võimalik liikuda põhikooli klassideta (riigi)gümnaasiumi suunas? Mis seadusandja sellest arvama hakkab? Sellele küsimusele ei saa ju mujal vastata, kui Toompea istungitesaalis. Kuidas säilitada traditsiooniline ja/või integreeritud keskkool, mis ühendab akadeemilise ja kutseõppe, hõredama asustusega maapiirkondades?
Kõik see on vahetult seotud hariduse kättesaadavusega alusharidusest täiskasvanukoolituseni. Ja edu pole loota muul moel kui põhimõtteliselt uute lähenemiste kaudu.
Haridussüsteemi arengustrateegia meil kirjapandud kujul puudub. See, mis on praegu paljude mõtetes ja ehk ka mõne üksiku tegudes, tuleb kujundada konsensuslikuks ja põhimõttekindlaks haridussüsteemi tulevikukavaks.

Et õppekirjandus oleks kvaliteetne

Mida arvate uuest määrusest, mis sätestab nõuded kirjastatavatele õppematerjalidele?

ALLAR VEELMAA, Loo Keskkooli matemaatikaõpetaja-metoodik:
„Aastaid kehtinud kord, kus õpikute kinnitamisel oli määrav osa ainenõukogudel, oli nii õpikukirjutajale kui ka kirjastajale üheselt mõistetav. Kuna ainenõukogu koosseisus on nii ülikoolide õppejõud, didaktikud kui ka tegevõpetajad, uuriti, kas käsikirjas esitatud faktid on tõesed, kas tekst on õpilasele jõukohane ning tööülesanded mõistetavad ja täidetavad. Eelnevalt olid käsikirja põhjalikult uurinud ning muudatus- ja täiendusettepanekud teinud retsensendid. Vähemalt matemaatikaõpikute puhul pole juhtunud nii, et retsensentide seisukoht oleks kardinaalselt erinenud ainenõukogu hinnangust.
Kui REKK-ile tuleb esitada õpiku makett, peab see kõlbama juba trükikojale esitada. Kui makett REKK-ile mingil põhjusel ei meeldi ja tuleb teha (võib-olla igati põhjendatud) muudatusi, peab ümber tegema kogu maketi. Kas ei piisaks, kui esitada REKK-ile käsikiri, kus on põhitekst, diagrammid ja joonised ning illustratsioonide kirjeldused? Lõplik kujundus tehtaks pärast käsikirja kinnitamist.
Töövihikule esitatavate nõuete hulgas on igati mõistlik „ülesannete tööjuhendid on selged ja täpsed”. Kahjuks on jäänud määrusesse kirjutamata, et ka ülesanded peavad olema selgelt sõnastatud.
Ja veel: miks tööraamatuid võib kirjastada ainult 1.–2. klassile? Didaktiliselt on mõistlik teha matemaatika tööraamat isegi 9. klassile, noorematest rääkimata.
Arusaadav, et retsensentide seas peavad olema tegevõpetajad, kuid jabur on nõue, et õpikut retsensee­riv õpetaja peab olema vastavas kooliastmes töötanud vähemalt kolm aastat. Kolmeaastase staažiga õpetajat ei palka ükski kirjastus retsensendiks! Määrusest tuleks õpetajastaaž üldse välja jätta, pole tõenäoline, et kirjastus võtab retsen­sendiks ebakompetentse õpetaja.
Hämmastab, et REKK-i tuleb esitada retsensendi CV, REKK-il ei tohiks olla asja retsensendi töö- ja elukäiguga. Õpetajast retsensendi puhul peaks piisama kooli tõendist, et inimene on n aastat õpetajana töötanud, ning ametijärgu olemasolu kinnitava dokumendi koopiast.
Määruses toodud õpiku hindamiskriteeriume järgides ei saa head õpikut kirjutada, mõni punktidest räägib iseendale vastu. Kuidas saada aru sellest, et õpiku maht on optimaalne, arvestab kooliastme kohustuslike nädalatundide arvu? Õpikut ei kirjutata kooliastmele, vaid konkreetsele klassile. Kohustuslike nädalatundide arv ja sellele vastav õppesisu on minimaalne, milleta pole võimalik järgmises kooliastmes õpinguid edukalt jätkata. Ükski autor pole nõus kirjutama õpikut, milles on kooliastme miinimumteadmised. Kuidas on see seotud optimaalsusega? Vaimukas on määruses kirjapandud nõue – õpikul on sisukord. Kas mõni seni ilmunud õpik on sisukorrata?
Ka ainedidaktilistes nõuetes on küsitavusi. Kes REKK-is teeb kindlaks, kas õppeülesanded ja küsimused on otstarbekad ja eakohased? Selle määratlemiseks peavad olema välja töötatud eakohasuse ja otstarbekuse kriteeriumid, mida REKK-il tõenäoliselt pole. Nõutakse, et õppeülesannete tööjuhendid on asjakohased ja arusaadavad ning ülesanded lahendatavad. REKK pole viimaste aastate matemaatika riigieksameid suutnud nendele parameetritele vastavalt korraldada, nüüd võetakse endale õigus hinnata sellest seisukohast teiste inimeste loomingut!
Sellisel kujul ei ole määrust mõtet kinnitada. Võiks ära oodata uue õppekava, kus õppesisu ja -tulemused on klasside kaupa avatud. Uisapäisa tormamisest tulu ei tõuse.”

KADRI HALJAMAA, Koolibri kirjastuse juhtivtoimetaja:
„Et Koolibri alanud õppeaasta õppekirjanduse riiklikule õppekavale vastavuse hindamise menetlemine algas enne eelmise määruse jõustumist, puudub meil praktiline kokkupuude selle variandiga ja jätaksin vahepealsele versioonile hinnangu andmata. Tunnustame HTM-i ning REKK-i selle eest, et olime Eesti Kirjastuste Liidu kaudu uue määruse väljatöötamisse kaasatud ning suurt osa meie ettepanekuid ka arvestati. Eks aja jooksul selgu määruse head ja vead, sest kuigi kõikvõimalikke erijuhte on püütud ette näha, teeb elu ikka oma korrektiivid. Veidi riskantseks peame õppekirjanduse hindamist maketi staadiumis, kui kirjastus on teinud juba suuri kulutusi (lisaks tekstile illustratsioonid, kujundus ja küljendus), kuid loodame, et meie tavapäraselt kvaliteetne töö tagab ka uue töökorralduse juures hea tulemuse.”

AIVAR LEŠTŠINSKI, Avita kirjastuse peatoimetaja:
„Tänapäeva Eestis pole sellist määrust enam vaja. Üldhariduskoolis toimub õppetöö riikliku õppekava alusel ning sellest lähtuvad töös nii koolid kui ka kirjastajad. Kirjastused on eluliselt huvitatud, et nende õpikud-vihikud vastaksid õppekavale. Õpikud peavad olema tõesed, sisukad, eakohased ja atraktiivsed, muidu neid ei osteta. Kui usaldame koolidele oma lapsed, peaksime usaldama õpetajatele ja koolide raamatu­koguhoidjatele ka õppekirjanduse valimisõiguse. Meie õpetajaskond omab selleks küllaldast kogemust.
Kodanikena tegutseme kõik ühiste eesmärkide nimel. Visalt püütakse aga elus hoida müüti, et riigiasutuses on rohkem riiki kui eraettevõttena tegutsevas kirjastuses. Sellisel juhul oleks 1996. a välja kuulutatud haridusreform praeguseni toimumata. Reformi aluseks olev riiklik õppekava oleks jäänud tühjaks sõnadevooluks, kui erakirjastajad poleks ennastsalgavas tempos täitnud seda õppekirjandusega. Kahekümne aastaga on kirjastajate professionaalsus oluliselt kasvanud ning arusaamad sellest, mis õppekirjanduse alal kogu maailmas toimub, suuresti muutunud. Üheski Euroopa arenenud riigis ei ole õpikute kinnitamise süsteem säärane nagu meil. Kurb, et poliitilise trummipõrina saatel pakutakse meile üleeilset päeva helge homse pähe…”

Väljaspool tarandit ja traataeda

Eelmisel nädalal teatas haridus- ja teadusministeerium, et plaanib sulgeda Orissaare Internaatkooli, mis on juba aastaid õpilaste korrarikkumise käes vaevelnud. Probleemsed õpilased plaanitakse koolikorralduse osakonna nõuniku Ants Egloni sõnul saata õpilaskodudesse, põhikoolist välja langenutele mõeldud eriklassidesse üle Eesti (PM, 16.10.). Eelmisel nädalal kajastasid probleemi nii Eesti Televisioon kui ka erakanalid.
Kui joobes noored hakkavad ründama juba politseinikke, rääkimata kohalike elanike terroriseerimisest, siis võib öelda, et olukord on kontrolli alt väljunud. Uudislõik tõi esile kurva tõsiasja, et kuigi viimasel ajal avatakse tihti uhkeid uusi või renoveeritud koolimaju ning spordikomplekse, meenutab osa laste õpi- ja kasvu­keskkond aastakümnetetagust sügavat nõukogude aega, mil keskenduti süsteemile, mitte inimesele. Ka Orissaare kooli direktori Rain Helde sõnul on kooli sisemuses paarikümne aastaga väga vähe muutunud: koolimaja laguneb ning õpilased, kes tahavad õppida, lihtsalt ei saa seda teha (ETV, 20.10.).
Tundub, et Eesti ühiskonnas on nähtav osa poleeritud ja ilus, kuid avalikkuse huviorbiidist väljapoole jäävad valdkonnad tähelepanuta jäetud. Kohati näib riik käituvat jaanalinnu kombel, pidades „marginaalseid”, silma alt kaugele saadetud lapsi justkui teisejärgulisteks. Isegi vangidel on kohati paremad elamistingimused, nagu eelistataks tegelda pigem tagajärje (kurjategija) kui põhjusega (ula peale jäetud ja hoolitsuseta lapsed).
Orissaare juhtum toob ilmekalt välja Eesti edumüüdi varjuküljed –  edu (majanduskasvu) viljad ei taha kuidagi jõuda nendesse sfääridesse, mis otsest rahalist kasumit ei tooda, vaid jäävad numbritega kalku­leerides pigem miinusesse.
Aastast aastasse kordub jutt Eesti kehvast positsioonist ÜRO inimarengu indeksis või muudes sarnastes tabelites. Inimestega, eriti probleemsete ja abi vajavatega, tegelemine on tülikas ja aeganõudev ning võimalus, et kogu ettevõtmine ikkagi läbi kukub, alati olemas. Inimkapitali aga Eestis investeerida ei taheta, kuigi just see on riigi pikaajalise arengu ja edu võti.
Haridusminister võiks reageerida toimuvale laiemalt, mitte ainult Orissaarele suunatud lahendusi pakkudes (mis on iseenesest muidugi hea ja vältimatu); mõelda ka teiste haridusasutuste peale, mis on sunnitud tegelema raskestikasvatatavate või vaimupuudega lastega. Kas nende õppimis- ja elamistingimused, personal, õppevahendid ning võimalused vaba aega veeta vastavad 21. sajandi tasemele?
Orissaare kooli juhtumi kajastamine – aastate jooksul on seda ju korduvalt tehtud – on loodetavasti positiivseks tõukeks olukorra normaliseerimisel.
Kooli nõukogu teatas otsusest kooli 40 õpilasest 15 välja visata. Orissaarlaste jaoks on otsus kergendus. Ehk suudetakse leida sobiv õppe- ja kasvatusasutus ka neile, kes kaaslastel koolis käimise ja õppimise võimatuks teinud. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase sõnul tuleks need lapsed, kes „üldse väljaspool tarandit ja traataeda hakkama ei saa”, sinna ka suunata (ETV, 20.10.).
Loodetavasti jõutakse kunagi ka „traataia” sees õppivate ja õpetavate inimesteni, vastasel juhul oleme ikkagi nokk-kinni-saba-lahti-olukorras.

Kristi Helme

Ministeeriumis

22. oktoobril viibis minister Tõnis Lukas Valgamaal Karula vallas kirjaniku, kirikuõpetaja ning haridus- ja välisministri Jaan Lattiku 129. sünniaastapäeva tähistamisel. 24. oktoobril esines minister
tervituskõnega Akadeemilise Ajaloo­seltsi konverentsil „Vana hea… Poola aeg”, olles nimetatud konverentsi patroon. 25. oktoobril osales minister Lukas Eesti Kunstiakadeemia Suur-Kloostri tänava renoveeritud õppehoone avamisel. 25. oktoobril korraldas REKK-i kutsehariduse osakond Tartus Eu­roo­pa Sotsiaalfondi projekti „Kutse­õppe­asutuste õppekavade arendus” raames koolitusseminari „Õppekavaarendus kui tootearendus”. 26. oktoobril osaleb minister Eesti Koostöö Koja TLÜ-s korraldataval konverentsil „Hariduse kättesaadavus: lasteaiast täiskasvanukoolituseni”.

Sõnumid

Eesti Maaülikooli rektoriks valiti Mait Klaassen
19. oktoobril valis Eesti Maaülikooli valimiskogu kolmandas valimisvoorus uueks rektoriks Mait Klaasseni.
Kandideerisid eksrektor, riigikogu liige Mait Klaassen, maastikukorralduse ja loodushoiu korraline professor Kalev Sepp ning rektori kt, õppeprorektor ja metsakasvatuse professor Hardi Tullus. Esimeses valimisvoorus hääletas Mait Klaasseni poolt 73, Kalev Sepa poolt 66 ja Hardi Tulluse poolt 48 valimiskogu liiget. Teises valimisvoorus sai Mait Klaassen 97 ja Kalev Sepp 88 häält, kolmandas voorus kogus Mait Klaassen 126 häält. Rektori ametiaeg algab 1. jaanuarist 2008.

Seminar „Koolitoit – lihtne ja tervislik”
Tervise Arengu Instituut koostöös Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga korraldab 1. novembril seminari „Koolitoit – lihtne ja tervislik”. Seminar toimub Tallinnas 12. toidumessil Eesti Näituste messikeskuse A-halli konverentsisaalis.
Seminari peaeesmärk on pöörata tähelepanu tervislikule koolitoidule, parimate näidete ja kogemuste varal innustada kooli juhtkonda, õpetajaid, koolide toitlustajaid ja tervise edendajaid parandama koolitoidu kvaliteeti.
Seminar on suunatud eelkõige koolide direktoritele ja juhtkonnale; õpetajatele; koolide toitlustajatele: koolikokkadele ning toitlustusteenust pakkuvatele firmadele; kohalike omavalitsuste juhtidele; omavalitsuste spetsialistidele, kes puutuvad lähemalt kokku koolitoitlustuse küsimustega; tervise edendajatele ja koolide tervisenõukogu liikmetele.
Samal ajal käib „Parim koolisöökla 2007” finaalvõistlus, millest võtavad osa kuus kooli, kes selgitavad oma kaheliikmeliste tiimide seast välja parima.

Tartu Ülikool kutsub Tallinnasse õppima
Sügisvaheajal ootab Tartu Ülikool tallinlasi osa saama loengusarjast „Studium Generale”. Nädala jooksul toimuvatel avalikel loengutel on arutluse all teemad, mis puudutavad nii õppimist ülikoolis, edasisi karjäärivalikuid, tarbimisharjumusi kui ka teadusmaailmale igiomaseid küsimusi. Üles astuvad tuntud teadlased, õppejõud ja oma ala tipud, sh meditsiinieetika professor Andres Soosaar, füüsikaprofessor Jaak Kikas, Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja, kinesioloogia ja biomehhaanika professor Mati Pääsuke jpt.
Tutvustuspäevad „Tule ja õpi nä­­dal aega Tartu Ülikoolis” saavad Tallin­nas alguse 29. oktoobril kell 13, mil Tondi–Kadrioru trammiliinil hakkab sõitma ülikooli teadustramm koos AHHAA teadusteatri, teadusbussi ja Viljandi kultuuriakadeemia rahvamuusikutega. Loengusarja viimasel päeval, 3. novembril räägitakse 2008. aasta sisseastumistingimustest ning miks tasub õppida just Tartus. Päeva lõpetab meeleoluka kontserdiga Eesti-Ukraina ühisansambel Svjata Vatra. „Studium Generale” raames toimuvad kohtumised saavad teoks Tartu Ülikooli Tallinna esinduses (Teatri väljak 3). Sissepääs esindusse Teaduste Akadeemia raamatukogu kaudu. Kõik loengud on tasuta.

Oodatakse Johannes Käisi preemia kandidaate
Silmapaistva pedagoogi, omaaegse Võru Õpetajate Seminari di­rektori Jo­-hannes Käisi elutöö meenutamiseks ja väärtustamiseks antakse 1985. aastast välja Johannes Käisi preemiaid. Tollal, Käisi 100. sünniaastal, otsustas tema sünnipaigas tegutsenud Põl­va rajooni Eduard Vilde nimeline kolhoos nii meeles pidada omakandi suurmeest. Nüüd teeb seda tänuväärset tööd Põlvamaa Peri POÜ, kes kannab hoolt preemia rahalise külje eest.
Statuudi kohaselt antakse igal aastal välja kaks Johannes Käisi preemiat: üks Põlvamaal ja teine mujal Eestis töötavale õpetajale, kes on paistnud silma Käisi pedagoogilise pärandi või teiste kooliuuenduslike ideede rakendamise ja propageerimisega või sellealaste töökogemuste tutvustamisega.
Johannes Käisi Seltsi juhatus vaatab läbi esitatud kandidaatide iseloomustused ning esitab seejärel Peri POÜ juhatusele kinnitamiseks kõige väärikamad kandidaadid.
Kutsume koole, haridusosakondi, õpetajate seltse ja aineliite esitama kandidaate 2007. aasta Johannes Käi­si preemia saamiseks. Esildised ja kan­didaadi iseloomustused palume esitada 1. detsembriks JKS-ile aadressil Jüri t 12, 65620 Võru.

Mitu valda on Läänemaal?
19. ja 20. oktoobril toimus Haapsalu Linna Algkoolis 13. üleriigiline õpioskuste olümpiaad. Osa võttis 18 viieliikmelist võistkonda: igast maakonnast üks, Tallinnast kaks ja Lääne kui korraldavast maakonnast samuti kaks.
Olümpiaad oli 6. klassidele – sellele vanuseklassile rohkem üleriigilisi aineolümpiaade ei toimu. Kümme aastat korraldati üleriigilist olümpiaadi põhimõttel, et võõrustab eelmise aasta võitja. Kuna võitma kippusid aga ühed ja samad Tallinna ja Tartu koolid, muutus korraldustöö neile pikapeale koormavaks ja nii on võistlejad viimastel aastatel kutsutud ka väljapoole Tallinna ja Tartut, möödunud aastal Pärnusse ja tänavu Haapsallu.
Õpioskuste olümpiaadil võistlevad õpilased teatmeteoste ja arvuti kasutamise oskustes. Kõiki asju ei tea keegi, küll aga võid teada, kust küsimustele vastuseid leida. Kuna võistlus toimus Läänemaal, küsiti muuhulgas, mitu valda on Läänemaal, mis on kujutatud Läänemaa vapil, milline on Eesti mandriosa läänepoolseim neem jne. Kõik vastused leidusid lauale pandud teatmeteostes, tuli lihtsalt osata neid kasutada.
Kolm esimest kohta jagunesid Tallinna ja Tartu koolide vahel – esimest kohta jagasid Tallinna Reaalkool ja Tartu Miina Härma Gümnaasium, kolmandaks jäi Tallinna Inglise Kolledž. Korraldaja, Haapsalu Linna Algkool jäi üheksandaks. „Te kõik olete siin olnud väga tublid, olete Eesti parimad,” kinnitas esimesest õpioskuste olümpiaadist alates eestvedaja ja peakorraldaja olnud Ulve Kala Tallinna Ülikoolist.
Kui juba kord üle Eesti kokku tuldi, siis pakuti õpilastele ja õpetajatele ka meelelahutust. Ilm oli ilus ja kahetunnine Haapsalu linnaekskursioon elamuslik kõigile. Eestis ei ole teist linna, mis asuks nii keset merd. Oodatud olid ka õhtune enesetutvustus, viktoriin ja disko. Õpilased jäid väga rahule. Jätkugu eestvedajatel ja toetajatel Tallinna Ülikoolist ning haridus- ja teadusministeeriumist vaid pikka meelt.

Benita-Melissa Laidsalu 10.04.1926–11.10.2007
20. oktoobril jätsime Tallinna Kaarli kiriku võlvide all hüvasti tunnustatud ja armastatud õpetajaga.
Haridusteed alustas Benita Laid­sa­lu algkoolis, jätkas Tütarlaste Kauban­duskoolis ja Tütarlaste Kommertskoolis, mille lõpetas kooli viimases lennus.
Benita tundis suurt huvi võõrkeelte vastu. Saksa keele omandas ta tänu vanaemale, lihvides teadmisi ka koolis, tuli toime prantsuse, vene ja soome keelega, inglise keele põhja omandas ärindust õppides. Nii viis tee Tartu Ülikooli filoloogia teaduskonda inglise keelt õppima. Kui ema haigestumise tõttu tuli õpingud seal lõpetada, astus Benita Tallinna Polü­tehnilisse Instituuti, mille lõpetas 1950. a majandusteadlasena. Pärast seda töötas ta ENSV Rahandusministeeriumi eelarve osakonna vaneminspektori ja projektee-rimisorganisatsioonide finantseerimise juhataja kohusetäitjana.
1957. a lõpetas Benita Ed. Vilde nim Tallinna Pedagoogilise Instituudi geograafia-loodusteaduskonna geograa­fia­õpetajana. Tema elustiili juurde kuulus pidev enesetäiendamine nii pedagoogika kui ka majanduse vallas.
2005. aastani töötas Benita Laidsalu merehariduses bioloogia, geograafia, keskkonnakaitse ja majanduse aluste õppejõu ning õpetajana. Tema käe all on õppinud tunnustatud merendustegelased, teadlased. Ta on juhendanud praktikante merel, pidanud loenguid väljaspool merekooli, korraldanud õppekäike.
Benita Laidsalu oli pühendunud pe-dagoogilisele tööle nii aineõpetajana kui ka rühmajuhendajana. Tema tundides valitses alati distsipliin ja õpimeeleolu, need olid metoodiliselt hästi üles ehitatud. Töökoosolekutel oli ta aktiivne kuulaja ja hea nõuandja. Eesti Mereakadeemia on autasustanud teda EMA teenete­märgiga.
Benita Laidsalu laulis segakooris Leelo, külastas aktiivselt teatri- ja muusikaüritusi, näitusi ja kino, oli suur reisi- ja spordi­huviline. Oma erudeeritusega oli ta huvitav vestluskaaslane. Kolleegid suhtusid Benita Laidsalusse lugupidamise ja imetlusega.
Suurim tähelepanu kuulus Benita Laidsalul oma perele: abikaasale, tütardele, väimeestele ja lastelastele.
Benita Laidsalu elutöö ja elutõed elavad edasi tema lähedaste, õpilaste ja kolleegide tegemistes.

Ulvi Aliste 24.08.1967–19.10.2007
Tallinna Teeninduskooli kollektiiv lan-getab leinas pea kauaaegse kolleegi, varalahkunud juhtivõpetaja Ulvi Aliste surma puhul.
Meie seast on igaveseks lahkunud armas kolleeg ja austatud õpetaja.
Ulvi Aliste tööelu algas Tallinna Riiklikus Kooperatiivkaubanduse Tehnikumis 1984. aastal. Augustis 1988. aastal tuli ta teeninduskooli eelkäija, kutse­keskkooli nr 15 ees­ti keele ja kirjanduse õpetajaks. Sellest ajast peale, seega üle ühek­sateistkümne aasta, töötas ta samas koolis, praeguse nimetusega Tallinna Teeninduskoolis.
Töötamise kõrvalt lõpetas Ulvi 1994. aastal Tartu Ülikooli soomeugri filo­loogia erialal, täiendades ennast keelte alal. Teeninduskoolis õpetas Ulvi eesti keele ja kirjanduse kõrvalt ka inglise keelt. 2001. aastal va-liti Ulvi Aliste suurima töötajate arvuga üldharidusainete osakonna juhtiv-õpetajaks.
Ulvi Aliste oli õpetajana tasakaalukas ja järjepidev. Meile kõigile oli ta oma akadeemilise suuna hoidjana eeskujuks. Õpilased hindasid ja aus-ta­sid Ulvit kui sõbralikku, samas kohusetundlikku ja nõudlikku õpetajat.
Kolleegina jääme meenutama Ulvi armast ja naiselikku hoiakut, tema säravat naeratust. Kunagi ei kaotanud ta optimismi ning otsis lahendusi oma rahulikul moel.

Heli Jõgi´1966–2007
Koolimaja on tardunud, vahetunnis ta-valiselt sumisev mitmesajaline õpilaste seltskond on haudvaikne, kolleegid ei suuda veel uskuda, et Heli ei tule oma reipal sammul õpe­tajate tuppa. Kõigile on enesest mõis­tetav, et Heli aitab, organiseerib, rea­geerib kiiresti, kui on vaja vastutus­rikkaid otsuseid vastu võtta. Heli lohutab õpilasi, nuputab kiiresti võist­lusi, läheb matkama. Heli teeb nalja ja arvab, et lahendamatuid olukordi pole. Heli on punktuaalne ja vastutus­tundlik.
Kuidagi ei suuda leppida tõsiasjaga, et olevik tuleb asendada minevikuga ja meile jääb vaid võimalus meenutada, milline ta oli.
Heli oli suurepärane õpetaja, kes võttis oma tööd südamesse, arvestas lastega, vahel täitis lausa emarolli. Nii suutis Nuiast pärit ja pea 20 aas­tat algklassiõpetajana töötanud Heli mõjutada kümneid väikseid hiidlasi.
Mõned aastad tagasi valiti Heli aasta õpetajaks. Sel puhul kirjutasid õpilased temast järgmist.
Ta on minu jaoks kõige parem õpe­taja meie koolis. – Kui tal on mure, siis usaldab ta selle meile ka. Ühesõnaga, ta on parim. – Oskab materjali hästi selgeks teha. On järjekindel. – Kui meil on probleeme, saame alati tema poole pöörduda ja teda usaldada. – Ta on väga-väga hea õpetaja ja ma arvan, et ta on ka väga hea ema.
Heli oli tõesti väga hea ema, oma lapsed olid talle kõige tähtsamad. Ta tegi kõik, et tema tütar ja poeg end mitmekülgselt arendaksid, hästi õpiksid, silmaringi laiendaksid.
Pikki aastaid töötas Heli ka õppe­alajuhatajana. Teda mee­nutades ei suutnud keegi leida mälusopist korda, mil Heli oleks kärki­nud, ebaviisakalt käitunud või jätnud küsimused lahendamata. Ta tegi oma tööd südamega, vahel võib-olla liigagi kõike hinge võttes. Heli oli usaldusväärne, südamlik ja abivalmis kolleeg ning sõber. Heli lahkumine on meie kooliperele korva-matu kaotus.

Sirje Pärismaa, EMÜ avalikkussuhete peaspetsialist
Reelika Viitamees, Tervise Arengu Instituut
Teele Reimann, TÜ avatud ülikooli keskuse Tallinna esindaja
Arvi Leosk, JKS juhatuse esimees
Ene Pajula, Lääne Maavalitsuse avalike suhete peaspetsialist
Andres Loorand, Jõgeva Maavalitsuse pressiesindaja
 

Mõtteid koolide tuleohutusülevaatusest

Eesti Kunstiakadeemial ring täis

18. oktoober kell 14.43. Eesti Kunstiakadeemia ajaloos algab uus etapp: rektor Signe Kivi haamrilöök EKA tungil täis saali ees kuulutab avatuks uue peahoone rahvusvahelise arhitektuurivõistluse. Osalema on teretulnud arhitektid üle kogu maailma, oma kooli arhitektidele on rektori sõnul osavõtt konkursist aga lausa kohustuslik.

Rohkem kui kümne aastat väldanud otsingute järel võttis Eesti Kunsti­akadeemia nõukogu tänavu kevadel vastu otsuse rajada ülikooli uus õppehoone ajaloolisse asukohta Tallinna südalinnas – Tartu mnt 1/3, kus kunsti­kool on olnud juba aastast 1917.
Akadeemia praegused olud on kitsad, hoone tehniliselt ja moraalselt vananenud. Mitukümmend aastat seisis probleem ees püsti: kuhu minna? Pärast põhjalikku analüüsi jäi uue õppehoone analüüsi töögrupil sõelale viis objekti: raadiomaja Gonsiori 21, sukavabrik Kotzebue 1, Linnahalli kõrval olev krunt, reisisadamast itta jääv mereäärne krunt ning praegune asukoht. Paljud avalikul arutelul, küsitlustel ja hääletuses osalenud õppejõud, üliõpilased ja arhitektid ei tahtnud kuhugi minna – ei Patarei merekindlusse, Tondi kasarmusse, tselluloosivabrikusse ega Paldiski maanteele psühhoneuroloogia haigla hoonetesse, ka mitte Linnahalli kõrvale. Praegune asukoht Tartu mnt 1/3 sai ülekaalukalt enim poolthääli.

Märgilise tähendusega
See on märgilise tähendusega asukoht, rõhutas linna peaarhitekt Endrik Mänd, kes ise sama kooli lõpetanud –  märgilise tähendusega nii linnaehi­tuslikult kui ka arhitek­tide põlvkon­dade jaoks, kes selle maja seinte va­helt välja tulnud. Koolil on selles paigas seljataga 90 aasta pikku­ne ajalugu: Kunstitööstuskool (1917), Riigikunst­töös­tuskool (1924), Riigi Tarbe- ja Ku­-jutava Kunsti Kool ning Riigi Kõrgem Kunstikool (1938), Jaan Koorti nimeline Riigi Rakenduskunsti Kool (1940), ENSV Tallinna Riiklik Tarbekunsti Ins­tituut (1944), Eesti NSV Riiklik Kunsti­instituut (ERKI, 1951; üle toodi Pallase Kunstikool Tartust ja kujutava kunsti erialad; 1949. a Tallinna Polütehnilisest Instituudist ka arhitektuuri kateeder), Tallinna Kunstiülikool (1989), Eesti Kuns­tiakadeemia (1995; nimi kinnitati 1996).
Viru väljakul olid eeldused ja ka n-ö aukohus kujuneda soliidseks linnakeskuseks. Väljaku keskele on aga tehtud lihtsalt üks kaubanduskeskus, vaated Toompeale ja vanalinnale on suletud. Auväärse ajalooga Aleksandrikooli hoonest, mis paiknes kunstiakadeemia poolt vaadates (kui seda Viru keskust ees polnud) risti üle väljaku, on nende ridade kirjapaneku ajaks püsti üksnes poolteist seina, ja ega keegi eriti tea, mis sellest arhitektuuriliselt saab – samuti kui kunstiakadeemia lähedusse kerkivast uuest Sakala keskusest. Linnavalitsus on võtnud ette nihutada Tallinna keskust mere poole. Kuigi pole mingit kindlust, et sedagi paika ei taba Viru väljaku saatus. Linnakeskuse au taastamise lootus on seega jäänud suuresti kunstiakadeemia uue peahoone kanda. See uus suur maja peab vastavalt võistlustingimustele olema arhitektuuriline väärtus ja paistma silma. Arhitektuuriteaduskonna dekaan professor Jüri Soolep käib veksli välja: EKA uue peahoone osaks on astuda vastu kesklinna kommertsarhitektuurile.

Kunstiprojekt, projektikunst
Vaatamata oma prestiižile, peab kunstiakadeemia end teatud osa avalikkuse silmis pidevalt tõestama – eks ole sellegi kooli arhitektid andnud oma panuse kesklinna kommertsarhitektuuri õitsengusse, ja praegusel nn graafikabuumi (mida kasutatakse seoses XIV rahvusvahelise Tallinna graafikatriennaaliga, 102 kunstniku tööd 36 maalt) ajal tuleb tõdeda, et leidub meie hulgas neidki, kes mäletavad näiteks Tallinna graafikatriennaale kui kunstisündmust. Nüüd tekib mõnegi teose puhul küsimus, mis on sellel pistmist graafika resp. kunstiga. Rohkem on tegu siiski lihtsalt projektiga – kui kunstiprojekti, projektikunstiga. Pro­jekt aga on ainult projekt, ei enamat. Näituse „Poeetiline/poliitiline” ku­raator on esitanud tõsise küsimuse: milliseid semantilisi ümberpaigutusi kutsub esile poliitilise teksti valamine poeetilisse vormi? Vastus on seina peal näha. Kuivõrd adekvaatne, on ka vaataja, mitte ainult asjaosaliste otsustada.

Tagasitulek koju
Eesti Kunstiakadeemial seisab seega ees karm tõsiseltvõetavuse proov, et ei läheks nii nagu alati – tahtsime parimat, aga... Loodetavasti kaotab Tallinna kesklinnaarhitektuuri peal lasuv n-ö kinnisvaraarenduslik karma­needus sedapuhku oma kehtivuse. Ühtlasi saab kesklinna üks suhteliselt kahtlane nurgatagune stiilselt täis ehitatud. See on tohutu vastutus ja võimalus: kunstiakadeemia peahoone peab suutma muuta Tallinna kesklinna stiilsemaks, inimväärsemaks, tulevikuruumi väärilisemaks, avalikkusele avatumaks. Loodetavasti ei tähenda tulevikuruum ruumi kitsendamist, kinniehitamist, vaadete varjamist, nagu seni on ehitatud Viru väljakut.
Signe Kivi on väitnud: „Aga kindel mis kindel, et Euroopa kultuuripealinna Tallinna südalinnas on aastal 2011 uus Eesti Kunstiakadeemia.” Ühtlasi on ta kinnitanud, et otsus alustada uue õppehoone ehitust ajaloolisele kohale, kus kunstiharidust antud aastast 1917, on tagasitulek koju – „tagasi koju” tähendab aga ühtlasi naasmist vanade heade, ajaproovi läbinud traditsioonide juurde. Mis oleks praeguses muutuvas maailmas (ka kunstimaailmas) juba iseenesest suur asi.
Arhitektuurivõistluse tähtaeg on 28. veebruar 2008, võitjad selguvad 8. aprillil. Peapreemia on miljon krooni, kokku läheb autorite vahel vastavalt paremusjärjestusele jagamisele 2,4 miljonit. Maja parameetreid: põran-
dapinda 26 738 m², absoluutne kõrgus 43,4 m pluss kaks maa-alust korrust.

c   

Mõte

Rahulik pühapäevane pärastlõuna väikelinnas. Liiklust pole ollagi. Järgmisel hetkel kihutab minust mööda roller, lapse­ohtu noored istmel, nende järel vilkurite sähvides politseiauto. Noored ei tee politseist väljagi, vaid lisavad gaasi.

Uudishimust pööran ristmikul neile järele. Roller ees, politsei takjana taga. Jään aktsioonist siiski maha, kui jälitatav ja jälitaja kõrvaltänavate labürinti kaovad. Millega asi lõppeb, jääb nägemata. Loodan, et õnnelikult, sest sireenide huilgamist ei järgne. Või on see ikka õnnelikult, kui teismeline ei taipa, millega politsei eest põgenedes riskib?

Hasartmäng eluga
On see lihtsalt lollus või oskamatus õigeid valikuid teha? Välja paistis nagu hasartmäng eluga. Vähe sellest, et nad politsei eest põgenevad, nad lasevad linna suurematel kalka­ritel endale napsi osta, lõhuvad õhtuti mõne tänavalambi, kallavad purskkaevu Fairyt, purjutavad parklates, lõhuvad siis autoga mõne aia. Traagilisemal juhul sõidavad end ja sõpru surnuks.
Piirangutesse us­ku­vad elu näinud kohaliku elu üle otsustajad käsivad siis linna baarid varem sulgeda. Mis sest, et murelapsed peaksid kellaajal, kui baare suletakse, juba ammu kodus und nägema. Vähemalt midagigi on tehtud, öeldakse.

Valikute kunst
Elu on valikute tegemise kunst. Erinevalt vanemast põlvkonnast tuleb uuel teha iga päev kümneid ja sadu valikuid. Osta, ära osta, ole trendikas, ole isikupärane, laena, ära laena, joo, ära joo, ole popp ja noortepärane, saavuta, naudi elu. Mille järgi valikuid langetada?
Mõtle peaga, kõlab üks ajatuid soovitusi. Jumala õige! Kuidas see oma peaga mõtlemine kujuneb ja kui palju antakse selleks õigel ajal võimalusi, see on huvitav.
Eelkooliealine laps on suurepärane valikute tegija, kui talle ainult võimalus anda. Mõistlik ema ja isa panevad lapse toolikorjule kaks särki ja lasevad lapsel valida, millise täna selga paneb. Panevad eineks kõrvuti banaani ja õuna. Hea, kui laps saab valida, kas laste­aeda minnakse autoga või jalgsi. Veel parem, kui valikuid kaalutakse ja argumenteeritakse koos. Olgugi lihtsakoeliselt. Lihtsad argieluvalikud võivad puudutada last ennast ja ka kogu peret. Iga vanem teab, kui uhkeks võimalus pere eest otsustada lapse teeb ja millist enesekindlust lisab.
Paraku kiirustavad argielus vane­mad tagant – pane punane särk, istu autosse, kiire! Ära päri! Tule juba! Kõik jätkub lasteaias. Söö oma taldrik tühjaks! Pole siin mingit protestimist! Nüüd kõik õue!
Möönan, et järjest rohkem on peresid ja ka lasteaedu, kus suudetakse respekteerida laste valikuõigust ja tehakse sellega lapse tuleviku heaks hindamatu teene. Varakult otsuste tegemise juures kaasa rääkides, ise valikute tegemise keerukust läbi elades kasvab laps enesekindlamaks, julgemaks ja, mis peaasi, oskuslikumaks valikute tegijaks hilisemas elus. See võtab aega, nõuab kannatlikkust ja lõputut seletamist lapsega.
Olen vahel imetlenud soome emasid, kes käivad Saaremaal spaades ujumas. Kui rahulikult ja pikalt nad oma lastega räägivad, kordavad, kui vaja, ükski küsimus ei jää vastuseta.

Eksimine tuleb kasuks
Head ja halvad valikud tehakse selgeks siis, kui laps jõuab kooli. Mitte midagi ei saa lapsele selgeks teha lihtsalt sõnadega. Ja leppida tuleb, et laps teeb ka valesid otsuseid. Edison rõhutas alati, et kui ta poleks sadu kordi valesti otsustanud, poleks hõõglampi kunagi sündinud.
Iga inimene tahab olla vajalik, ka laps. Vähe on vanemaid, kes poleks näinud sära lapse silmades, kui isa annab haamri ja ütleb: viruta nüüd naelale. Või kui tähtsana tunneb ennast laps, kes lemmiklooma hooldamisega hästi hakkama saab.
Ka piiride kehtestamine kergendab lapse valikuid. Ega keegi soovi, et tema laps peaks narkouima läbi elama sellest ahvatlusest igaveseks loobumiseks. Heade valikute tegemine tähendab, et lapsele peab rääkima, nagu asjad on.
Kord, kui arutlesime linnas alko­ennetuse teemal, tekkis küsi­mus, mida räägitakse koolis noortele madala­protsendilistest kihi­sevatest segujookidest. Kas keemia­tunnis ana­lüüsitakse, millist ebasõbralikku keemiat noored pop­pide jookide sildi all manustavad? Oma ammustest keemiatundidest mäletan, et alkoholi valem oli hirm- kee­ruline. Mis ta täpselt seal organismis teeb, jäi segaseks. Kardan, et nii on ka praegu. Vahel tuleb noored valemite vahelt kahe jalaga elu sisse tõsta ja näidata, millega nad tegelikult riskivad, kui liiga vara jooma kukuvad.

Miljon krooni napsi eest
Kuressaares on hästi käivitunud alkoennetusprojektid. Üks noorterühm tuli välja ideega näidata eakaaslastele alternatiive. Nad arvu­tasid välja, et kui 14-aastane nooruk ostab iga nädala lõpus endale paarisaja krooni eest napsi, on ta vanas eas alkoholile kulutanud miljon krooni.
Õpetades õigeid valikuid tegema, võimendame ühiskonnas igikestvaid ja üldinimlikke väärtusi. Kui oleks minu teha, näitaksin mõttetult kihutavatele alaealistele Jaapani animafilme, kus fantastilise lihtsuse ning tundliku aukartusega elu ja inimeste ees tehakse selgeks inimese elu sügavam mõte. Tunnistan, et lapsi eluks ette valmistades jääb selleks argiaskeldustes liialt vähe aega.

Kirjad

Väärtustagem kodulähedasi koole

EKPÜ sügiskoolis osalenud arutlesid 20. septembri Maalehes ilmunud intervjuu üle, kus riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg väidab, et Eestis on liiga palju koole, ning tõdeb, et maa-algkoolid ei suuda tagada head haridust ja eelistada tuleks pigem tugevaid põhikoole.
Kodulähedase algkooli väärtustami­ne ei ole ainult minevikunostalgia. Lapse emotsionaalse arengu ja identiteedi kujunemise aspektist on parem, kui esimene koolikeskkond on tema jaoks tuttav ja asustustiheduse poolest sarnane tema elukohaga. Ka suuremates keskustes ja koolides on lapsi, kellel on kohanemisraskusi või kellele mingil muul põhjusel ei sobi õppimine suurkoolis, kuid väiksemas-vaiksemas keskkonnas tuleksid nad sotsialiseerumisega kenasti toime. Väikekoolides on ka kooli ja kogukonna side tavaliselt tugevam ning kooli ja kodu koostöö tihedam, mis on oluline turvalisuse tagamiseks. Seetõttu kaitseme väikekoolide eluõigust.
Väikekoolide sulgemisega kaasnevad riskid. Nimetagem neist mõned.
     Järsk keskkonnavahetus võib kaasa tuua sotsiaalseid probleeme, millega algklassilapsel on raske toime tulla (nt eksimisvõimalus, kui peatust läbib mitu bussiliini, tarbimiskiusatus keskuse kaubandusvõrgus bussiooteajal).
     Halbade teeoludega koolitran­s­port ei liigu või hilineb, lapsed külmetavad peatustes või hilinevad kooli ning häiritud on ka kohalolijate õppetöö.
     Huvitegevuses osalemist piirab sõltumine transpordist.
     Suures koolis on lastel vähem esinemisvõimalusi, tagasihoidlikumad ja kaugelt tulijad võivad jääda varju, vastava kogemuseta või kõrvale ühistest klassivälistest ettevõtmistest.
     Kohalikul kogukonnal kaob kooskäimisvõimalus.
     Maja võib jääda tühjaks lagunevaks vandalismiobjektiks.
     Lastega pered kolivad piirkonnast mujale, kus on mugavam laste kooliskäimist korraldada.
Oleme nõus Peeter Kreitzbergiga, et lähtuda tuleb laste huvidest, kuid praegune õppekohtade rahastamise ja tasaarveldussüsteem seda ei võimalda. Olukorda ei lahenda väikekoo­lide sulgemine, vaid erakonnavälise pikaajalise haridusstrateegia kokkuleppimine ja haridusvaldkonda reguleerivate õigusaktide täiendamine nii, et koolide reorganiseerimine ei sõltuks ainult kohalikust omavalitsusest, sest selle tasandi otsuseid mõjutavad peale rahavõimaluste ka üksikisikute või erakondade eelistused ja suhted. Näeme vajadust põhjalikult analüüsida kehtivate seaduste tõlgendusvõimalusi, mõju koolireformidele ning selle kaudu laste ja perede psüühilisele tervisele. Klassiõpetajate ettevalmistuses tuleb pöörata muu hulgas tähelepanu ka väikekoolide spetsiifikale, et väikestest koolidest saaks kujundada avatud multifunktsionaalsed kogukonnakeskused. On vaja paindlikke ja eri vajadusi rahuldavaid haridusvõimalusi.

Hariduse psühholoogiline kättesaadavus
Hariduse kättesaadavusest rääkides ei käsitleta üldse psühholoogilisi aspekte – nt koolihirm, hirm õpetaja ees, kooli halb maine, konfliktid koolis, võimuvõitlus, eriline andekus, mis ületab õpetaja taseme, puudulik valmisolek õppida, lärm tunnis, mälutõkked, õppimisosku­se puudumine, kohanemisstress, sobimatud õpetamisviisid, segaperest pärit õpilase keelebarjäär, peremurede peegeldus koolis, lugemise-kirjutamise-arvu­de õppimise häired, isiksusehäired, vaimsed vastuolud õpetajaga jne.
Räägime küll koolivõrgust ja koolide paiknemisest, valikuvõimalustest, aga kas õpilastel-peredel on ka võimalused seda psühholoogiliselt vastu võtta ja kasutada – sellest räägime vähe. On palju häid koole, kus on head õpetajad, aga ka nendest koolidest lähevad õpilased ära, hakkavad puuduma ja saavad „kahtesid”. Piltlikult öeldes: suurepärase koostisega „koolipada” oma võimalustega on klassinurgas, aga osa lapsi ei saa sealt „suppi” kätte.
Ei tohi arvestada vaid nendega, kes on ise õppimisvalmis – nii toimides lükkame suure hulga lapsi haridusreelt maha. Meie oskamatuse tõttu õpetada iga last jääme arvama, et paljud lapsed pole õppimisvõimelised. See on täiesti vale eeldus. Kahjuks tunnevad paljud haridusega seotud inimesed arengupsühholoogiat poolikult ja arvavad, et kui laps ei arene nende seaduspärasuste järgi, mida mingid koolkonnad kuskil on kirja pannud, ei arene ta üldse.
Kas tunnete mõnda pedagoogi, kes oskaks panna kirja midagigi arvestamisväärset oma klassis Jüri või Mari arengu kohta mingil ajahetkel? Kas teate kedagi, kes on võimeline sellest stoppkaadrist iga õpilast teadlikult edasi arendama temale parimas suunas? Ärge rääkige sellel kohal õppekavas edasi liikumisest!
Peaksime tegutsema selle nimel, et õppetund muutuks õppimise kohaks ja lakkaks olemast lärmamise, jamami­se jne koht, kõigile! Et vähemalt põhihari­duse saaksid ka need, kes vajavad õppimiseks õpetaja juhtimist ja juhendamist. See on praegu Eesti kooli ülesanne nr 1.

Eufooria Soome haridussüsteemist
Meil on kombeks tuua eeskujuks Soome
haridussüsteemi ja koole. Külastasin minagi augustis Soome koole. Käisime peamiselt nooremates klassides. Ei näinud seal mingit teistsugust õpetamise paradigmat kui meil, aga nägime õppivaid õpilasi ja õpetavaid õpetajaid, töiseid tunde.
Meenus enda kooliaeg viiekümnendate aastate alguses. Ka meie ei ropendanud, peksnud kaasõpilasi, tegime kodutööd ära, võtsime kooliasjad kaasa, töötasime tunnis.
Soome koolis õpiti kiirustamata, põh-jalikult. Nii mõneski klassis olid vaid pooled pinkidest täidetud, teine pool klassist tegeles sama ainega järeleaitamistunnis, sest põhitunnis õpitav oli osutunud raskeks. Põhirühma saab tagasi pöörduda, kui asi selge. Koolis on õpilaste juhendaja, kelle töö on tunda huvi iga õpilase õppimise vastu ja vajadusel suunata. Iga õpilane on tähtis!
Nägime ka kahte matemaatika­tundi, kus ühes oli õpetaja nii mugav, et kolm­veerand tundi ei tõusnud tooliltki püsti, vaid sõitis sellega natuke ringi. Tunni lõpus ta siiski tõusis ja juhendas õpilasi. Teises tunnis istus õpetaja kogu tunni. Õpilased tegid oma tööd, keegi ei tegelnud kõrvaliste asjadega. Tunni sisu oli mõlemas tunnis aga rutiinne treening, arvatavasti tulemuslik, sest kõik töötasid terve tunni vaikselt.
Ma ei taha väita, et Soomes ei kasutata ka teistsugust paradigmat, aga mina nägin üsna traditsioonilist õpet.
Arvan, et asi pole meie haridussüsteemis, mis muidugi pole see, mis vaja, vaid ühiskonnas tervikuna. Kui pöördun tunnis koduste tööde asjus õpilase poole, kuulen vastuseks: „Ema minu õppimise vastu huvi ei tunne, aga isa on Soomes tööl.”
Enn Pärtel

Ülle Särg, koolipsühholoog
Tiia Lister
Enn Pärtel
 

Kui mina olin veel väikene mees

Valetamine läks algul vaevalisel

Enamik Nestoreid – mina ise, minu pojad Siim ja Madis, pojapoeg Neit-Eerik, minu vend Veljo ja tema kolm poega – on käinud või käivad Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Olin Kalamaja poiss, käisin koolis, tegin sporti, tagusin palli. Midagi mõistatuslikku selles turvalises lapsemaailmas ei olnud, kuni jäin kord, see võis 4. klassis olla, keskkõrvapõletikuga kauaks koju. Haiguse ajal lugesin Jüri Parijõe ajaloolisi jutte. Kui terveks sain, oli meie klass parajasti Vene-Rootsi sõdadeni jõudnud ja kooliõpikus olid hoopis teised mehed õiged kui Parijõe raamatus.
Ma ei olnud väga aktiivne õpilane, aga nüüd tõstsin käe ja rääkisin kõva häälega ära, mida mina lugenud olin. Õpetaja Jõela lasi mul seda rahulikult teha ja ütles: „Tubli poiss, hinne „viis”, istu, aga ära seda lugu enam kunagi kellelegi räägi!” Istusin maha ja jäin kauaks mõtlema, miks õpetaja nii ütles. Mulle oli see üllatus. Et see, mida sulle õpetatakse, ja see, mis kuskil mujal kirjas on, võivad täiesti erineda. Arvan, et siis lõppeski minu lahe lapsepõlv, olin hakanud poliitiliselt mõtlema. 7. klassis olime juba teadjad me­hed. Lõime viiest poisist koosneva oma põhikirjaga sõpruskonna. Läksime Viru väravate juurde poodi ja ostsime endale ühtemoodi sinimustvalged flanellist Rumeenia särgid, panime korraga selga ja läksime kooli. Saime seal ühe tunni istuda, kui meid õpetajate tuppa kamandati. Nüüd olime juba nii targad, et teadsime – õpetajad hakkavad valetama ja parim, mida meie teha saame, on vastu valetada.
Niisiis küsiti meie käest, miks meil niisugused särgid on, ja meie seletasime, et oleme sõbrad ja muid särke viit ühesugust poes ei olnud. Veel küsiti, kas me teame, mida need värvid tähendavad. Mõistsime, millist vastust meilt oodati, ja vastasimegi, et ei tea. Selle peale ütles üks õpetaja teistele, et näete nüüd, ma ju rääkisin teile, et nad ei tea nendest värvidest midagi. Ja ei juhtunudki muud, kui kästi meil koju minna, särgid ära vahetada ja tagasi tulla. Mäletan, et õpetajate toa uksel keerasin ringi ja küsisin, kas ühekaupa ka ei tohi seda särki kanda. Selle peale kästi ruttu minema hakata.
7. klassis käisin 1960-ndate teisel poolel. Brežnevi aeg oli alanud.

Eiki Nestor


 

Sõnadest

See sügis on mul juba kolmeteistkümnes. Ei söanda veel praegugi väga kõva häälega öelda, et õpetajana. Samamoodi tundus mulle kunagi, et ajakirjanikuks saamiseni läheb veel aega. Ikka tabasin end mõttelt, et sõnad, mis korraga nii paljude inimesteni jõuavad, peavad olema erilised, väljendama midagi sellist, mis raadiokuulajale tõesti oluline on, pakkuma võimalust kaasa ja edasi mõelda. Ikka ja jälle tuli otsida neid õigeid sõnu, mis aitaksid mul saada selleks, kes ma ju olla tahtsin.
Ajakirjanik sai minust alles siis, kui taipasin – kuulaja hakkab mind uskuma ja usaldama, kui on ära tundnud, et see, millest talle räägin, läheb mulle endale korda, ja sellest, kellele räägin, pean tingimusteta lugu.
Olin enne oma esimest tundi meediaõpetajana ajakirjanikutööd teinud juba oma paarkümmend aastat. Nii nagu loodetavasti enamikul meie vennaskonnast, kes me end Juhan Peegli õpilasteks tohime pidada, olid mind õigel kursil aidanud püsida Õpetaja juhatused. Lihtsad ja selged, aastate jooksul erinevatesse loenguteemadesse põimitud, võtsid nad kokku kõige olulisema siin elus – hooli!
Praeguseks olen praktikas kogenud, kui sarnased on omavahel ajakirjaniku ja õpetaja töö. Nii ajakirjanik kui ka õpetaja räägivad iga päev inimestega ja inimestele. Nad peavad leidma just need õiged sõnad, mis paneksid kaasa ja edasi mõtlema. Ideaalsel juhul peaks kaasa- ja edasimõtlemine tekitama kuulajas küsimusi, millele ta on valmis ise vastuseid otsima.
Sõna jõud on suur
Olen palunud õpilastel mõne leheloo analüüsimise käigus kehastuda selle loo tegelasteks. Vahel on tegelasi nii palju, et igaüks saab endale osa. Kui mängisime seda mängu esimest korda, ei saanud nad aru, kuidas on võimalik jagada välja kümme ja rohkem osa, kui loos kirjutatakse ainult kolmest inimesest. Vähehaaval tuleb mõistmine, et tegelased on ka need, kellest otsesõnu ei kirjutata, kuid kelle olemasolu on lausa valusasti aimatav. Kirjutatu puudutab neid, sest nad hoolivad inimestest, kelle tegudest ajakirjanik räägib. Nii õpime mõistma, et sõna, mida loevad või kuulevad väga paljud, on otsekui vettevisatud kivi, millest tekivad ringid. Ja nii nagu kõige suurem ring on kivist kõige kaugemal, võib kuri sõna mõjuda kõige hullemini neile, kelle olemasolu ajakirjanik aimatagi ei oska.
Ka klassi ees kellegi kohta öeldu tekitab samasuguseid ringe, ainult et need ringid puudutavad selle noore inimese hinge kaudu tema suhteid ja suhtumisi, enesehinnangut ja tervistki. Selline on kord juba avaliku sõna mõju.
Raadio- ja teleajakirjaniku öeldud sõna ei ole ainult häälikute rida. See on ka häälevarjund, intonatsioon, silmavaade (muide, viimase tunneb kuulaja tundlik kõrv ka raadio kaudu ära). Valetada on hea näitlemisoskuse puhul küll võimalik, aga sel pole mõtet, sest vale tuntakse ära. Valetamise all ei mõtle ma siin faktide esitamist, vaid ikka ja jälle seda, kas hoolitakse tegelikult või teeseldakse hoolimist.
Samamoodi tunnevad lapsed ära pealiskaudse ja hoolimatu õpetaja – hääletoonist, miimikast, kehakeelest.
Veel sõnadest. Olen märganud, et nii nagu meedias, on ka noorte sõnavaras kasutusel järjest väiksem valik sõnu. Vahel on tunne, otsekui oleks meie ilus emakeel kuhugi luku taha pandud, et sõnad sealt vangitornist jumalapärast inimeste keelekasutusse ei pääseks. Aga igal sõnal on ju tähendus, ta kannab endas mingit mõtet.
Võib siis juhtuda, et koos sõnaga jääb luku taha ka mõte?
Hoolida!
Praegune kooliõpetus, tundub mul­le, on nii korraldatud, et mõtet pole vaja ega võimalikki enam sõnadega väljendada. Piisab ristikesest töövihikus. Aga mis saab siis, kui on vaja midagi olulist öelda, midagi, millest sõltub terve elu? Kust võtta sõnu? Kuidas öelda?
Üks asi, milles ajakirjanik ja õpetaja siiski päris palju teineteisest erinevad, on see, et ajakirjaniku eesmärk on panna teised inimesed rääkima, õpetaja räägiks pigem ise. Tunnen selle kahestumise iseenesegi peal pahatihti ära. Veider küll, aga paljudel koolmeistritel näikse puuduvat üks olulisimaid inimlikke oskusi – kuulamisoskus…
Ajakirjanik minus ütleb, et miski on kuskil mäda. Õpetajana mõtlen aina, mida pean tegema, et läheks paremaks.
Ega oska minagi teha muud kui (loodetavasti) suurem osa õpetajaid. Hoolida. See sisaldab endas oma aine tundmist, sellest jätkuvalt vaimustumist ja iseenda hinge ning vaimu harimist.

Maakoolide kaitseks

Sellel sügisel on (haridus)polii­ti­kud korduvalt öelnud, et maale jäägu tugev põhikool, gümnaasiu­miaste koligu linna „puhtasse” gümnaasiumi. Tugevate põhikoolide idee on sümpaatne, kuid mulle on arusaamatu, kuidas aitab väikeste maagümnaasiumide kaotamine seda ellu viia.
Heaks tavaks loetakse rääkimist variantide paljususest, tolerantsusest, kuid tegutsetakse põhiliselt mustvalgel skaalal. Näiteks: suur „puhas” linnagümnaasium annab „head” haridust ja pakub palju valikuvõimalusi, on efektiivne. Väike maagümnaasium ei suuda tagada õpetajate kaadrit, seal on õpilasele liiga vähe valikuid, pole piisavalt konkurentsi, riigieksamite tulemused on kehvad ja üleüldse on gümnaasium ikkagi põhiliselt ülikooli astujatele. Äärmisel juhul soostutakse sellega, et need, kes lähevad gümnaasiumist rakenduskõrgkooli/ametikooli, võivad ka „puhtale” gümnaasiumiharidusele kandideerida.

Maalastel teine tempo
Ma ei taha vastandada linnakooli maakoolile. Mõlemal on täita oma roll. Lihtsalt linnakoolis ja maakoolis käivad erineva motiveerituse ja saavutusvajadusega õpilased. Linnas ja selle lähiümbruses on keskklassi kuulujate kontsentratsioon kõrgem kui maal. Vanemad tunnevad oma laste käekäigu vastu suuremat huvi ja sisendavad kõrgemat saavutusvajadust ka oma lastesse. Tavalises maaperes viibib laps aga keskkonnas, mis arengut üle ei võimenda. See, et maalaps elab teises tempos, pideva konkureerimiseta, hirmuta kuhugi „ukse taha jääda”, määrab suuresti tema arengu kiiruse. Erinev stardipositsioon esimeses klassis tekitab põhikooli lõpuks ka erineva lõpptulemuse. Siis komplekteerime „puhtad” gümnaasiumid „parimate” põhikoolilõpetajatega ja ülejäänud lähevad kõik „rõõmsalt” kutsekooli ametit õppima.
Selliselt toimides jõuame nii kaugele, et ideaalgümnaasiumides ei õpi mitte kõige andekamad, vaid kõige kiirema arenguga õpilased. Lisaks veel poiste hilisem küpsemine ja koolihariduse konkureerimine tööturuga, kuhu poisid on väga oodatud juba põhi­kooli lõpus. Saame tulemuse et „head haridust” võimaldavad ainult linnakoolid ja sedagi põhiliselt tüdrukutele. Varsti nendime, et meie ülikoolides on põhiliselt linna-aadel ja enamasti naissoost.
Varstu Keskkoolis oleme võtnud kümnendasse klassi vastu konkursita, sest kõigil õpilastel on Eesti Vabariigis võrdne õigus haridusele. Pakume õpilastele võimalust edasi areneda. Umbes 15% neist ei suuda keskkooli lõpetada. Tihti on meie gümnasistide seas linnakoolidest välja praagitud noormehi, mistõttu meie gümnaasiumiklassides on poisse-tüdrukuid võrdselt või poisse pisut rohkem. Nad pole olnud põhikooli viimastel aastatel piisavalt püüdlikud või on olnud „teistsuguse” mõtlemisega. Paljudel juhtudel nende hinded gümnaasiumis järjest paranevad. Ja kõik, kes on tahtnud ülikooli astuda, on sinna riigieelarvelistele kohtadele ka saanud. Ülejäänud on soovinudki edasi õppida ametikoolis, keskharidust nõudval erialal. See on üks põhjus, miks maa- ja linnakoolide riigieksamite tulemused nii suuresti erinevad. Kui kooli lõpetav noor teab, et jät­kab õpinguid rakenduskõrgkoolis/ametikoolis, ei püüagi ta saavutada riigieksamil kõrgeid tulemusi. Tema saavutusvajadus piirdub maksimaalselt 40–50 punktiga. Ühiskond tembeldab aga nii tema kooli kui ka õpetajad ebakompetentseteks. Väga suure osa õppeajast kulutab aga maakooli õpetaja õpilaste välisele motiveerimisele, veenmisele...
Andkem kõigile võimalus
Las jääda gümnaasiumiharidus nii neile, kes tahavad konkureerida, kui ka neile, kes eri põhjustel pole põhikooli lõpuks nii edasipüüdlikud. Riigi­eksamite tulemused pole kooli vajalikkuse ainus mõõdupuu. Või siis ütleme avalikult, et mõned koolid on õpilastele, kes tahavad saada insenerideks, õpetajateks, professoriteks, teised aga neile, kes tahavad saada trammijuhtideks, ehitajateks, tisleriteks. Eraldame lapsed algul motivatsiooni, siis soo, seejärel rahvuse ja lõpuks nahavärvi järgi. Aadlikeks ja töömesilasteks.
Maa- ja äärelinnakoolide noored ei saavuta riigieksamitel madalamaid tulemusi mitte seetõttu, et on rumalamad, vaid põhjusel, et nende teadmised ja vajadused on teistsugused.

Sööme ära, tuleb puudugi!

Koolitoit on mitmes mõttes problemaatiline – mis see maksab, mida keegi süüa tahaks, mida lõunase ülejäägiga teha. Aga ega söömata saa. Praegu on eelarve tegemise aeg ja sinna tuleb planeerida koolitoidu maksumuse tõus.
Meil on õpilasi ka naabervaldadest ja kõik vallad maksavad põhikooli toidule lisaks neli krooni.
Meie sööklat opereerib erafirma. Et alevikus teist arvestatavat toitlustuskohta pole, saab samades ruumides pärast viimast söögivahetundi (kella 12.15-st) lõunat ka vallarah­vas. See tähendab, et koolitoidule lisaks valmistab köök kohapeal praade jms. Need toidud on saadaval ka koolirahvale.
Muresid tekitabki võimalus osta vallarahva tarbeks valmistatavat lõunat. Eks oma osa mängib siin ka soov olla erinev „hallist massist”. Pea kõigil kooli hoolekogu koosolekutel on kooli söökla teemaks. Oleme saanud letilt ära värvilised kommid ja kokakoola. On õnnestunud korraldada ka nii, et paaril korral nädalas on friikartulivaba päev. Esialgu nuriseti, aga nüüd on harjutud. Nädala menüü on meil kooli koduleheküljel kõigile nähtav.
Täiskasvanute ja laste maitse-eelistused on erinevad. Ühepajatoit, pudrud ja juurviljasupid, mis õpetajatele hästi peale lähevad, pole laste hulgas in.
Toitu jääb üle, sest lapsed ju puuduvad ka koolist. Noormehed lahendavad selle „probleemi” sõjaväe anekdoodi järgi. „Sõdurid, kas toitu jätkub?” – „Jätkub, jääb ülegi!” – „Mida ülejäägiga teete?” – „Sööme ära, tuleb puudugi!” Meil pannakse ülejääk pärast viimast söögivahetundi eraldi lauale ja pikapäevarühma lapsed võivad end enne kojuminekut kosutada. Tavaliselt valivad nad muidugi magustoidu.
Lapsevanemad meil praegu koolitoidu eest põhikoolis ei maksa, aga mina leian, et väike omaosalus peaks ikka ka olema, ilma saadu ei ole tavaliselt kuigi armas. Pealegi oleme ju kogenud, milliseks kujuneb võrdse jaotamise tulemus. Kas on ikka päris õige, et kolmanda lapse toetust hakkab samas mahus saama miljonär ja pere, kellel sissetulek jääb allapoole elatusmiinimumi?
 

Õpetajate Lehe toimetusse helistas lapsevanem ja kurtis, et laste kodutööde maht on aasta-aastalt suurenenud. Matemaatikaõpetaja annab 5. klassi õpilastele mõnikord lahendada kuni 25 ülesannet. Eesti ja inglise keele harjutuste hulk on samuti väga suur.

Lapsevanem on mures. Laps, kes on õppinud esimesed neli õppeaastat ainult „viitele” ja soovib ka edaspidi head tunnistust, on pidanud loobuma oma harrastustest, tal ei jää mahti isegi õues olla. Hommikul kella kaheksast õhtul kaheksa või üheksani laua taga olla on liig mis liig. Ka nädalavahetusel ei saa laps end täiesti välja puhata – esmaspäevaks antakse tihti veelgi rohkem koduülesandeid. Vististi lootuses, et siis on vanematel aega lapsega tegelda. See tähendab aga, et suvekodussegi sõites tuleb õpikud-vihikud kaasa võtta. Rääkimata sellest, et vanemad saaksid lapsega kaheks päevaks suusatama, matkama või lühireisile minna.
Lapsevanem, kes väidab end seadustega kursis olevat, ütleb, et mõni aeg tagasi oli keelatud õpilastele esmaspäevaks koduülesandeid anda. Aga see, nii nagu mõni teinegi lapse kodust õpikoormust reguleeriv säte, on tervisekaitse määrustest kadunud.
Kas tegemist on üldise või ainult mõ­nes koolis (käesoleval juhul on jutuks tava-, mitte süvaõppega kool) levinud tendentsiga? Miks antakse liiga palju koduülesandeid (ülekoormatud õppekava; halb distsipliin, mistõttu ka tunnitöö jääb koju teha; õpetaja veendumus, et niikuinii jäetakse pooled ülesanded tegemata, või arvamus, et õpilane saab kodutöödega kiiremini hakkama, kui ta tegelikult saab)?
Mida teha, et kodune õpikoormus oleks mõistusepärane? Ja kuidas jõuda selleni, et ükski laps ei istuks ülemäära kaua laua taga? Sest ka siis, kui kas ministeeriumi või kooli tasandil koduülesannete määras kokku lepitaks, ei saa välistada, et osa õpilasi kulutab õppimisele liiga palju aega. Seda teevad nii ülipüüdlikud, kes tahavad saada ainult häid hindeid, kui ka akadeemiliselt vähem võimekad, ent kohusetundlikud lapsed. Liiati ei lähe ka kodutöödega kiiresti hakkama saanud lapsed sageli õue või trenni, vaid jäävad koju arvutimänge mängima, Internetis surfama või televiisorit vaatama.
Probleemil on teinegi tahk. Igas klassis on õpilasi, kes jätavad kodutööd korduvalt tegemata. Õpetajate sõnul selliste õpilaste arv kasvab. Võimeka õpilase puhul pole see suur probleem, tema veab end koolist läbi niikuinii, vähem võimekas võib aga varem või hiljem koolile kaduma minna. Kuivõrd on kodutööde tegemata jätmises süüdi suur õpikoormus?

KÜLLIKI KASK, Tartu Karlova Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Kuulun nende õpetajate hulka, kelle arvates tuleb koduseid ülesandeid anda nii vähe kui võimalik, sest õpilaste tööpäevad on tavaliselt väga pikad (koolitundidele lisaks käivad paljud ka huviringides) ning hilisõhtul väsinuna ülesandeid lahendades on kasutegur väike.
Eesti keele ja kirjanduse eripära arvestades päris ilma kodutööta muidugi läbi ei saa, sest mõttemaailma ja sõnavara rikastavaid pikemaid ilukirjandusteoseid tuleb ikkagi kodus lugeda, samuti sõnadetööks sõnad pähe õppida, kontrolltöö eel õigekirja­reegleid korrata. Kahe viimase jaoks ei pea mu õpi­lased küll kasutama puhkepäevi, sest töökavasid koostades jälgin, et kontrolltööd toimuksid ikka nädala keskel.
Minu arvates on eesti keele ja kirjanduse ainekava keskmise raskusastmega. Kui 45 minutit tunnist hoolsasti õpitakse, on võimalik omandada kõik õppekava järgi nõutavad teadmised, oskused ja vilumused.
Eriti põhikooliklassides peab õpetaja kohe esimesest tunnist alates end kehtestama ja paika panema ka raamid. Poisid ja tüdrukud tahavad ju teada, mida õpetaja õigeks peab, mida taunib. Kui õpetaja on nõudlik nii enese kui ka kõigi teiste suhtes, tähelepanelik ja huumorimeelega, siis üldjuhul temaga arvestatakse.
Õpilased õpivad hoolsamalt, kui teavad täpselt, mis neid ühes või teises tunnis ees ootab. Mina olen juba aastaid igale õpilasele e-postiga saatnud oma töökava, kus on kirjas nii tunni teema, ülesanded, kasutatavad õppemeetodid kui ka kontrolltööde ajad.
Et iga tund oleks tõeliselt töine ja koduülesandeid ei peakski andma, tasub meeles pidada näiliselt lihtsat mõtet: kõige parem juht on see, kes suudab teised tööle rakendada.
Ühe näitleja pikka monoloogi on raske jälgida. Eriti noorel ja kärsitul. Las näitlejateks olla õpilased. Las nemad joonistavad skeeme, kirjutavad tahvlile, loevad ette, toovad näiteid, selgitavad uut osagi. Iseseisvalt mõeldes ja teistelegi oma uusi teadmisi jagades areneb kõige kiiremini. Just õpetaja saab õpilast sellele teele suunata, olla talle partneriks.

ENE KÜNNAP, Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige
Saan kirjutada ainult oma 12-aastase kuuendas klassis õppiva poja kodutööde mahust.
Minu lapsel kulub aasta-aastalt kodutööde peale üha vähem aega. Ala­tes viienda klassi viimasest veerandist õpib ta keelte süvaklassis. Sellessamas süvaklassis õppis ta ka esimesel kooliaastal, ent siis langes katsetega välja. Nüüd on tagasi. Minu poja hinded on aastatega, sedamööda, kuidas aina rohkem on hakatud hindama teadmisi, mitte ainult hoolsust, püüdlikkust, korralikkust ja sotsiaalsust, ainult paranenud.
Võrreldes tavaklassiga antakse eesti ja inglise keeles rohkem referaate, kirjandeid ja suulisi ettekandeid teha. Alates kuuendast klassist on ka inglise keeles kodulugemine, esimene raamat oli enda valida, 30 lk. Poiss õpib alates sellest õppeaastast ka kolmandat võõrkeelt.
Olen tähele pannud, et kui laps pole haige ja käib korralikult koolis ning seetõttu saab kõik tööd õigeaegselt tehtud, kulub tal kodutöödele 60–90 minutit. Kohustuslik kirjandus peale selle. Kui poeg nädala haiguse tõttu koolist puudus, sigines hulk järeletegemist vajavaid kirjalikke töid, põhiliselt eesti ja inglise keeles. Neid teeb ta pühapäeval. Meil on kokkulepe, et reedel pärast kooli ja laupäeval poiss ei õpi. Välja arvatud kohustusliku kirjanduse lugemine, aga seda ei pea me õppimiseks –
lugemine on pigem inimõigus kui kohustus. Midagi tahaks ju niikuinii lugeda, miks siis mitte kohustuslikku kirjandust. Pühapäev seevastu on päris tavaline õppimise päev. Siis on aega ka haiguse tõttu tegemata jäänud tööd järele teha.
Et õpetajad teatavad pikka aega, isegi mitu nädalat ette, millal ja mis aines suurem kontrolltöö tuleb, ei ole need ootamatud. Referaadid, uurimused ja muu taoline on ka vähemalt nädal aega ette teada. 25 koduülesannet matemaatikas ei ole usutav. Kolm ülesannet on tavaline. 25 ülesannet antakse ehk siis, kui laps on paar nädalat koolist puudunud ja pole sel ajal üldse ülesandeid lahendanud.
Lapsevanemate koosolekul oli juttu, et paljud lapsed, ka süvaklassi omad, on väga rahutud, segavad tundi, mistõttu osa tunnitöödki jääb kodus teha.
Palju oleneb sellest, kus laps elab. Mitmed minu lapse klassikaaslased, kes elavad linnast väljas maal, saavad koju alles hilisõhtul: pärast tunde ollakse seni linnas, kuni jõuab kätte aeg muusikakooli minna või väikevend lasteaiast ära tuua. Üks maal elav poiss peab kell viis hommikul tõusma, et õppima hakata, sest õhtul pärast muusikakooli ta enam seda teha ei jaksa.
Põhikooliõpilasele on maalt linna kooli käimine väga suur koormus. Selle aja, mis ta teel on, saaks ju puhata. Meie aga elame koolist viie minuti kaugusel ning sama kaugel on ka muusikakool. Koolikoormuse poolest võiks minu poeg iga päev trennis käia, ent neli päeva nädalas muusikakooli võtab aja ära, mistõttu jõuab ta trenni ainult reedel.
Sügisesel lapsevanemate koosolekul rääkisid mõned emad, et nende lapsed õpivad mitu tundi ega saa ikkagi nii head hinnet, kui oleksid tahtnud. Kooliprogramm on paratamatult ühele kolmandikule liiga lihtne, teisele kolmandikule täpselt paras ja kolmandale kolmandikule ülemäära raske.
Olen nõus, et kui kodutööde maht ministeeriumi või kooli tasandil kok­ku lepitaks, leiduks ikka neid, kellel kas kesiste võimete või siis ülipüüdlikkuse tõttu kulub kodutööde peale liiga palju aega. Laste võimed ja ka kodused tingimused on erinevad. Ma ei pea võimalikuks tekitada kodutöödes ja üleüldse koolikorralduses olukorda, millega kõik rahul oleksid. Inimesed on selleks liiga erinevad.
Kui laps õpib mitu tundi ja saavutab ikka kesiseid tulemusi, käib õppekava talle ilmselt üle jõu. Minu tähelepanekute järgi hinnati esimestes klassides hoolsust ja püüdlikkust oluliselt rohkem kui teadmisi – mõni ime siis, et hoolas laps (kelle ema toimetusse helistas) esimesed neli klassi ainult headele hinnetele õppis.

Helmer Jõgi, riigikogu kultuurikomisjoni liige
Kas koolilaste pikad koolipäevad, kodutööde suur maht on Eesti koolisüsteemile probleem?
Arvan, et on. Riigikontrolli aruanne koolikohustuse täitmise ja selle tagamise tulemuslikkuse kohta tõdeb, et näiteks kolmandas kooliastmes on puudulikke veerandihindeid pea 20%-l õpilastest ja puudulikke aastahindeid enam kui 7%-l õpilastest.
Kaitseressursside amet on mures, et kutsealuste halva tervisliku seisundi pärast osutus eelmisel aastal ajateenistuseks kõlbmatuks 32% kutsealustest, piirangutega kõlbulikuks tunnistati 21% kutsealustest. Statistilisi näitajaid võib mitmeti tõlgendada, tuua välja hulgaliselt nüansse, millega neid arve üles- või allapoole korrigeerida. Siit saame statistilist tuge ka lapsevanemate murele oma laste ebaloomulikult suure vaimse koormuse ja kehaliseks arenguks sobimatu keskkonna pärast.
Kui laps ei tule toime talle esitatavate nõudmistega, loobub ta pingutamast. Samas tulevad ülemäärased akadeemilised pingutused kehalise arengu arvelt jms.
Nendel teemadel on viimasel aastakümnel palju arutatud, alates koolikoti raskusest ja lõpetades sellega, et suur osa õpilastest ei tule ainekavade mahtudega toime. RÕK-i uuendamise ümber toimunud vaidlused kinnitasid minus arusaama, et meil on mõjuvõimas grupp, kes ei taha tunnistada vastuolu teadmiste kiire kuhjumise ning õpetamise ja õppimise traditsiooniliste meetodite vahel. Konservatiivsus haridusküsimustes ei ole samastatav stagnatsiooniga.
Ma ei arva, et õpilaste õpikoormust mõjutaks kuigi oluliselt õppeaasta pikendamine, ainekavade mahu kärpimine, riikliku järelevalve tugevdamine või ministri määrused, mis reglementeeriksid õppetükkide ülesütlemise aega ja korda, koduste ülesannete andmist nädalavahetusteks jne.
Meil on põhimõtteliselt ühesugused õppekavad, samad õpikud, ühtsed nõuded õpetajate kvalifikatsioonile jpm, kuid reaalses elus käärid koolide vahel järjest suurenevad.
Me küll räägime õppeprotsessi individualiseerimisest ja vajadusest laste erisusi märgata, kuid eespool toodud arvud näitavad, et hirmutavalt palju on lapsi, kes saavad koolis negatiivse sotsiaalse kogemuse osaliseks.
Tahtmata minna kaasa valitseva moevooluga, mis on võtnud lauskriitika alla koolis toimuva, arvan, et paljude laste koormusega seotud küsi­muste lahendamise võti on koolis eneses. Eelkõige pean silmas arenguvestlusi, mis annavad hea raamistiku kodu ja kooli koostööks. Samuti arvan, et lapsevanemad ei tea ega oska kasutada koolide hoolekogude võimalusi õppe- ja kasvatustegevuse jälgimisel ning suunamisel. Samas on kodu lapse õpiharjumuste esmane kujundaja. Kui õpiharjumusi asendab päevade kaupa arvuti taga istumine, kasvabki kodutööde maht ühel hetkel üle pea.
Muutuste voos tunneb osa koolijuhte ennast ebakindlalt. Koolijuht peab olema oma koolis liider õppekava küsimustes. Siis tekib lootus, et väheneb nende õpetajate arv, kes õpetavad piltlikult öeldes õpikut ega ole õppekava üldosa isegi lugenud.
Poliitikuna arvan, et koolide vabadusastet tuleb veelgi suurendada, et nad saaksid muutuvate olude suhtes paindlikumad olla.

Tänapäeval, silmitsi enneolematute suhtlemise ning info ringlemise ja salvestamise võimalustega, on hariduse ette kerkinud kaks esmapilgul täiesti vastuolulist nõudmist. Haridus peaks andma nii tänapäeva keerulise ja rahutu maailma kaardi kui ka kompassi, mille abil selles maailmas teed leida. Kuidas?

1996. aastal valmis Jacques Delorsi juhtimisel 21. sajandi hariduse rahvusvahelise komisjoni aruanne UNESCO-le. 1999. aastal tõlgiti see eesti keelde ja avaldati kogumikuna „Õppimine – varjatud varandus”. Aruande pealkiri pärineb Jean de La Fontaine’i valmist „Künnimees ja tema lapsed”, mis Lauri Leesi tõlkes kõlab järgnevalt.
„Me põlde”, ütles ta,
„ei tohi müüa maha!
Nad me isade haritud muld.
Sesse maasse on peidetud kuld.”
Kui raske töö väärtust ülistanud luuletaja sõnu veidi kohandada, viidates haridusele – see tähendab kõigele, mida inimkond aegade jooksul on iseenda kohta õppinud – ,võiks öelda nii:
Aga vana mees oli tark
ja enne surma näitas neile,
et see aare on õppimine.
Eesti keel sisaldab mõtlemapanevaid seoseid ja läbipõimunud juuri. See La Fontaine’i valmis esinev lausekatke „me isade haritud muld” viitab kõige otsesemal viisil haridusele, õppimisele, mis eestlase jaoks on alati olnud elutähtis, samaväärne kündmise ja külvamisega.

Mis on haridus?
Traditsiooniliselt varustati laps varases eas teadmistepagasiga, mida hiljem kasutada. Kooliõpetaja Laur lehvitas hellal pilgul lahkujaile ja pöördus tagasi, et alustada järgmise põlvkonnaga otsast peale. Enam see mudel paraku ei tööta.
Tänapäeval, silmitsi enneolematute suhtlemise ja info ringlemise ning salvestamise võimalustega, on hariduse ette kerkinud kaks esmapilgul täiesti vastuolulist nõudmist. Ühelt poolt peab haridus tõhusalt ja ulatuslikult edastama aina suuremat hulka pidevalt arenevat infot ja teadmistel põhinevat tsivilisatsioonile kohandatud oskusteavet, sest sellega luuakse tulevaste oskuste alus. Samal ajal peab haridus leidma ja tähistama tugipunktid, mis ühtaegu võimaldaksid vältida inimeste uppumist avalikke ja erakanaleid üleujutavaisse, ebaolulisest tulvil infovoogudesse, ning aitaksid samas silme ees hoida eesmärki, milleks on üksikisiku ja kogukonna areng. Ehk teisisõnu: haridus peaks andma nii tänapäeva keerulise ja rahutu maailma kaardi kui ka kompassi, mille abil selles maailmas teed leida. Kuidas?
Et haridus oma ülesande täidaks, peab see olema organiseeritud nelja põhilise õppimisviisi ümber, millest kujuneb kogu eluks tarkuse neli tugisammast. Need on:
     õppida teadma, see tähendab omandada mõistuse instrumendid;
     õppida tegema, et suuta loovalt tegutseda oma keskkonnas;
     õppida üheskoos elama, et kõigis inimtegevustes osaledes teistega koostööd teha; ning lõpuks:
     õppida olema, mis lähtub eelnevast kolmest ja on ehk kogu filosoofia läte.
Muidugi moodustavad need neli teadmisteed terviku, sest nende vahel on palju kokkupuutepunkte, lõikumisi ning vastastikmõju. Formaalne haridus on traditsiooniliselt keskendunud peamiselt teadma õppimisele ning vähemal määral ka tegema õppimisele. Ülejäänud kaks viisi jäetakse enamasti juhuse hooleks või arvatakse, et nad on kahe esimese loomulikuks jätkuks. Ometi tuleks hariduses näha kogu elu läbivat totaalset kogemust, mis tegeleb nii mõistmise kui ka mõistetu rakendamisega, keskendudes niihästi indiviidile kui indiviidi kohale ühiskonnas ja maailmas tervikuna.

Õppida teadma
Et õppida teadma, tuleb õppida õp­pi­ma. Selleks on vaja mälu ning kes­kendumis- ja mõtlemisvõimet, viimaste areng on aga avastusprotsess, mis nõuab aega ja vastuvõetud sõnumisse süvenemist. Meedia kaudu levitatavate infoühikute ülikiire vaheldumine mõjuks Tõnissonile kindlasti halvavalt ja küllap kahjustaks ka Arno närvisüsteemi. Igal juhul tuleb valida, mida pähe õppida, peale selle aga tu­leks hoolikalt kultiveerida spet­sii­filiselt inimlikku assotsiatiivse meel­dejätmise võimet, mida ei saa asendada ühegi automaatse funktsiooniga. Mõtlemisvõime, mida lastes arendavad algul nende vanemad, siis õpetajad, peab koosnema nii konkreetse kui ka abstraktse mõtlemise võimest. Selleks tuleb kombineerida kaht tihti vastandlikuks peetud meetodit – deduktiivset ja induktiivset. Eri distsipliinides võib üks neist osutuda teisest edukamaks, enamasti on sidusaks mõtlemiseks vaja aga mõlema ühendust.

Õppida tegema
Teadma õppimine ja tegema õppimine on suurel määral lahutamatult seotud, kuid viimane on tihedamalt seotud kutseõppega – kuidas õpitut rakendada? Kuidas kohandada haridust tööga, mida hakatakse tulevikus tegema, kui on võimatu ette näha, milliseks täpselt selle töö iseloom kujuneb? UNESCO rahvusvaheline hariduse planeerimise instituut IIEP tegeleb selle küsimusega põhjalikult ning pakub aastast koolitust, mis koosneb nii teoreetilisest kui ka praktilisest ettevalmistusest. Senini on Eesti haridusministeerium selle vastu vaid teoreetilist huvi ilmutanud. Osalenud selle instituudi lühikursustel, võin oma kogemusest kinnitada, et tegu on kõrgel tasemel koolitusega, mis Eesti tippspetsialistidele hädasti ära kuluks.
Töö muutub järjest mittemateriaalsemaks. Nii tootmises kui ka teeninduses on töö laad üha enam seotud teadmistega. Tööstuse tulevik sõltub selle suutlikkusest muundada teadmiste edusammud rakenduslikeks uuendusteks, mis loovad uusi ettevõtlusharusid ja töökohti. Lisaks praktilistele oskustele ootavad tööandjad oma alluvailt üha enam kompetentsust –
tehniliste ja kutseõppe käigus omandatud oskuste, sotsiaalse käitumise, meeskonnatöö oskuste, algatusvõime ja riskivalmiduse isikupärast sulamit. Nii arenenud kui ka arengumaades tuleb seista silmitsi ühe ja sama küsimusega: kuidas saavad inimesed õppida toime tulema ebakindlusega üha muutuvas maailmas, osalema tuleviku loomisel? Laena Imelikule kannelt, Vanemuine.

Õppida koos teistega elama
Ehk ongi see üks tänapäeva hariduse suurimaid probleeme. Kaasaegne maailm on pahatihti vägivalla maailm, tänapäeval suurendavad ohtusid veelgi uued tegurid, eriti enesehävitusvõime, mille inimkond on viimase sajandi jooksul loonud. Meedia kaudu on laiast avalikkusest saamas konfliktide algatajate ja alalhoidjate võimetu pealtvaataja, isegi pantvang.
Kas haridusel on lootust leida vorm, mis võimaldaks konflikte vältida või neid rahumeelselt lahendada, arendades lugupidamist teiste inimeste, nende kultuuride ja vaimsete väärtuste vastu? Nüüdisaegset majandustegevust iseloomustav üldine konkurentsiõhkkond nii riikide sees kui ka riikide vahel rõhutab pigem võistlusvaimu ja individuaalset edukust, kahetsusväärselt aitab haridus seda õhkkonda mõnikord isegi säilitada. Näiteid pole vaja vist kaugelt otsida. Tiugu altkulmupilk välgatab paljudes koolides.
Kes tahab teisi mõista, peab tundma iseennast. Nii peaks haridus, olgu siis perekonnas, kogukonnas või koolis, esmalt aitama noortel inimestel aru saada, kes nad ise on. Alles siis on nad võimelised end teiste olukorda asetama ning nende reaktsioone mõistma. Ainult teiste järkjärguline avastamine ja läbi kogu elu ulatuvate ühiste eesmärkide tajumine võib eelarvamuste ja varjatud vaenulikkuse asemel teed teha dialoogile ja arutlusele, keskendada pigem inimesi ühendavatele kui lahutavatele asjaoludele.

Õppida olema
Haridus peaks olema hooliv ja hoolikas harimine, aidates kaasa iga inimese terviklikule arengule, see tähendab keha ja vaimu, intellekti, tundlikkuse, esteetilise meele, isikliku vastutustunde ja vaimsete väärtuste arengule. Haridus peab võimaldama igal inimesel lahendada ise oma probleeme, teha iseseisvalt otsuseid ning nende eest vastutada. Ehk teisisõnu: andma inimesele mõtte-, otsustus-, tunde- ja kujutlusvabaduse, mis on vajalikud, et arendada oma andeid ja, niipalju kui võimalik, säilitada kontrolli oma elu üle.
Ehk polegi see lihtsalt individualistlik põhimõte. Kogemused on näidanud, et see, mis võib paista ühe indiviidi parima enesekaitseviisina võõrandava või vaenulikuna kogetava süsteemi vastu, on mõnikord ühiskonna progressi parim võimalus. Inimisiksuste paljus, nende iseseisvus ja algatusvõime ning isegi provokatsioonilisus on loovuse ja uuenduslikkuse tagatis.
Pidevalt muutuvas maailmas, kus ühiskondlik ja majanduslik uuenduslikkus näib olevat üks peamisi tõukejõude, tuleks kahtlemata eriti oluliseks pidada kujutlusvõimet ja loovust, vabaduse selgeimaid ilminguid, mis indi­viduaalse käitumise teatava standardiseerimise juures võivad ohtu sattuda.
21. sajand vajab annete ja isiksuste mitmekesisust, nagu ka erandlikke isik­susi, kes on olulised mis tahes tsi­vilisatsioonis. Arengu eesmärk on inimese täielik teostumine kogu tema isiksuse rikkuses, tema väljendusvormide keerukuses ja mitmesugustes kohustustes nii indiviidi, perekonna- ja kogukonnaliikme, kodaniku ja tootja kui ka uute tehnikate leiutaja ja loova unistajana.
Et Ülesoo haamri alla ei läheks, ei tohi me maha müüa oma põlde ega isade haritud mulda. Ega unustada, et igal oma eluhetkel, kõikides tegevustes oleme ühtaegu õppijad ja õpetajad.

Kaks kooli ja talu

Krabi Põhikooli ja Mõniste Laste­aia-Põhikooli muusikaõpetaja Ele Vakk läks õpetajaks õppima sellepärast, et kartis vihmausse. Tõsiselt. Või vähemalt nii ta ise räägib.

„8. klassi lõpus tuli valik teha ja kuhugi õppima minna. Mina tahtsin kangesti iluaednikuks saada, aga... mulla sees on ju vihmaussid ja neid mina kardan. Tollal ei olnud ka kummikindaid, nii et ma lihtsalt pidin minema õpetajaks.” Nii ta tõepoolest läkski Tartu Õpetajate Seminari ega ole kunagi kahetsenud, et temast just muusikaõpetaja sai.
Ele Vakk ütleb, et hakkas juba kuueaastaselt salaja akordioni mängima. Salaja sellepärast, et oli väiksena väga haige laps – kolm korda lausa surmasuus – ja ema-isa hoidsid teda väga. Akordion on raske pill ja vanemad kart­sid, et tüdruk venitab ennast ära. „Kui ema läks lehma lüpsma, võtsin mina akordioni kõhu peale ja proovisin sealt häält kätte saada. Ükskord jäin vahele. Ema tuli lauda juurest, aga mina juba mängisin: „Mets mühiseb...” Siis muidugi rohkem ei keelatud.”
Ele kasvas üles ja käis koolis Ida-Viru­maal Sillamäe kandis. Kui suuna­misel tulevast töökohta valida tuli, otsustas ta esialgu Võru maakonna ja Obinitsa kooli kasuks, sest oli seda kohanime lihtsalt kuulnud. Aga Rõu­ges elanud tädi laitis plaani maha, üles et „võta no Krabi, om lähembäl”. Nii saigi 1972. aastal Krabi kool noore muusikaõpetaja töökohaks – ja on selleks jäänud tänaseni.

Kahe kooli õpetaja
Paraku on nii, et ühest väikesest maakoolist muusikaõpetaja täiskoormust kätte ei saa. Kaks nädalatundi algklassidele ja üks vanematele, lisaks mõned ringitunnid. Nii õnnestuski Mõniste kooli üle-eelmisel direktoril Kalmer Kivil Elele auk pähe rääkida, et ta neilegi õpetajaks tuleks.
Ega ta selle üle tegelikult kurda, sest nii kolleegid kui ka lapsed on toredad, ainult et iga päev läbida tulevaid kilomeetreid saab kokku hirmus palju – on ju kodutalust Rõuge lähedal Kuutsile, kus asub Mõniste Põhikool, rohkem kui 20 kilomeetrit ja ühes koolis teenitav palk kipub puhtalt bensiinile kuluma.
Kahes koolis töötamisel, nagu selgub, on ka oma head küljed. Nii käis tänavu suvel Tallinnas noorte laulupeol Mõniste ja Krabi kooli ühine mudilas­koor. Leida ühest väikesest maakoolist nii palju mudilaskooriealisi lapsi, kes suudaksid nõudliku laulupeorepertuaari ära laulda, on üsna kaelamurdev ülesanne. Ele Vaka koor laulis nii hästi, et sai koguni esimese kategooria.
„Mitu korda hõigati maakonnas maha, et Mõniste vallast ei käi keegi laulupeol – kaua sa ikka lased haukuda. Tundsin, et see oli kivi minu kapsa­aeda. Nii saigi Krabi lastega kahasse koor tehtud. Üksi ei löö läbi, kuna laulupeo repertuaar on ikkagi väga raske. Sellega ei saa hakkama needki, kes väikese ulatusega lood, nagu „Päkapikk-päkapikk...” või „Rongisõit”, päris edukalt maha suudavad laulda.
See on tegelikult päris kurb ja mõtlemapanev koht. Minagi tean koo­li, kus õpetaja oli lausa pisarates: ta oli teinud aasta otsa tööd ja siis selgus, et laulupeole koor ei mahu. Missugune pettumus nii õpetajale kui ka õpilastele! Isegi riided olid juba tellitud, aga kategooriat nad ei saanud ja leiti, et mudilaskoore saab kokku liiga palju. Raske öelda, kuidas seda nii organisee­rida või serveerida, et keegi väga haiget ei saaks.”

Ööbikute võistlus
„Mehkamaa ööbik” on Mõniste valla laste lauluvõistlus, mis sai alguse küll juba enne Ele Vaka aega, aga mida ta on vapralt edasi vedanud. Järje­korranumbrilt kümnenda lauluvõistluse ajal ülemöödunud õppeaastal pandi küll maha, et edaspidi hakatak­se konkurssi korraldama üle aasta. Nii jäetigi laulupeohooaeg vahele, aga seda innukamalt käivad lapsed tänavu küsimas, millal laule õppima hakatakse.
Traditsiooniliselt on osalenud kõik, kes soovivad, viimati kolmekümne lap­se ümber ehk tubli neljandik koolist. Kõiki neid on Ele selleks ka individuaalselt ette valmistanud. Muidugi ei tule kõigiga võrdselt vaeva näha. Mõne poisi puhul on lugu nii, et kui ta esinemisega nõusse jääb, on suurem töö juba tehtud. Mõni jälle, kellel lauluannet nii palju pole, aga kes väga osaleda tahab, nõuab õpetajalt põhjalikku pühendumist. Paraku pole musikaalsus ja esinemissoov sugugi alati võrdelises sõltuvuses, aga kellele sa ikka „ei” raatsid öelda. Ka lastele sobiva repertuaari leidmine pole lihtne, aga kui aastast aastasse hakkavad korduma samad laulud, läheb igavaks.
Sel aastal on plaan teha konkurss kuulsamate vellede eeskujul kahes voorus, nii et kõigepealt laulaksid osaleda soovijad väikesele žüriile ette ja alles kadalipu läbinutega hakkab tööle lauluõpetaja. Siis ei veni lõppkonkurss nii pikaks, et lapsed ja kuulajad ära väsiksid.
„Mehkamaa ööbiku” eeskujul on lauluvõistlus jõudnud ka Krabi kooli ja sealgi juba uuritakse, millal proovidega jälle pihta saab hakata.

Muusika puhastab hinge
Tänavu Võrumaa üheks aasta õpetajaks valitud Ele Vakk nendib, et ega muusikaõpetaja töö 35 koolis oldud aasta jooksul suurt muutunud ole. Pisut ehk siiski. „Kui meenutada minu õpinguaega ja esimesi tööaastaid, siis omal ajal pidi tund olema minutipealt planeeritud. Selles suhtes on nüüd tunduvalt vabamad käed. Kui hakkad väga täpselt tööplaanis järge ajama, võib tänapäeva lastega konflikt tekkida. Tuleb teha seda, mida annab teha. Vanasti tulid lapsed justkui lihtsamalt õpetajaga kaasa, ükskõik, mida too tegi. Aga see, mis lapsi muusikatunnis köidab, on ikka muusika.”
Ele Vakk usub, et muusika muudab inimese paremaks. Need lapsed, kes käivad veel Võrus poistekooris või muusikakoolis, on tublid ka teistes ainetes ja, mis peamine, neil pole konflikte õpetajate ega kaasõpilastega. Muusika puhastab hinge.
Õpetajat ennast maandab kirik. Ele Vakk ütleb tagasihoidlikult, et organist oleks tema kohta palju öelda. „Täidan Rõuge kirikus organisti kohuseid.” See tähendab iganädalast teenistust, vahel ka kahte, ning muid talitusi, nagu laulatused, ristimised ja matused. Vaimulik repertuaar on talle südamelähedane ka koorijuhina. Mõniste, Varstu ja Krabi segakoori Dimena (dirigent + mehed + naised) kõige esinemisterohkem aeg on detsember oma advendikontsertidega, aga ülesastumisi jagub ka ülejäänud aastasse. Koos käiakse Mõniste koolis. Alustati ansamblina ja vahepeal paisuti päris kopsakaks, nüüd on liikmeskond jälle kahekümne kanti kahanenud. Ele Vakk räägib, et mehi on üldiselt raskem kooris käima meelitada, aga kui nad kord juba selle kasuks otsustanud on, käivad kohal korralikumaltki kui naised.

Veski talu
Kui tahate Võrumaa looduses puhata ja selle kõrvale kala süüa, võite vabalt sattuda seda tegema Saarlase küla Veski tallu. Ele Vakk ütleb, et päris kalakasvatajad nad mehega pole: juba suured forellid tuuakse kohale kevadel ja püütakse sügiseks kõik külastajate poolt välja. Sööta tuleb neid siiski, aga õnneks mitte lüpsta – nagu ilmse kergendusega nendib naine, kes on õpetajatöö kõrvalt omal ajal pidanud ka üheksat lüpsilehma ja 300 siga.
Veski talu on jõe äärde rajatud 18. sajandil. Ele Vaka vanavanaisa Andre Eiche ostis selle 1889. aastal. Siis läks veski edasi isalt pojale, kuni 1944. aastal võõrandati. 1949. aastal sattus ka Ele isa küüditatavate nimekirja. Pole muidugi õige öelda, et sattus – keegi pani ta sinna. Oma olemasolu eest on Ele Vakk ilmselt tänu võlgu toonasele vallasekretärile, kes pidi ise küll küüditamisel kaasas olema, tõi aga enne Ele isale sõna, et talle tullakse järele. Esialgu varjas põgenikke mets, seejärel mindi pakku Ida-Virumaale, kus sündis ka pere noorim laps.
Viivikonnas elati vanas barakilaadses majas, kus jõulude ajal alati millegipärast vatitekid akende ette ilmusid. „Mäletan hästi, kuidas ma ükskord ema käest küsisin, miks ta teki akna ette riputab. Tema ütles, et aknast puhub külma. Alles palju aastaid hiljem tabasin ära, et kuusel ju küünlad põlesid ja kardeti, et keegi kaebab... Olen seal venelaste keskel kasvanud ja vene-eesti segakoolis käinud.
Oli mu mehe idee meie kodutallu tagasi pöörduda. Mu isa oli sellele väga vastu – tal oli valus näha, mis tema kodust oli saanud, ja mõelda, et peame oma talu tagasi ostma. Aga mees ostis selle maja 1986. aastal ikka ära ja vist sai õige samm tehtud.”
Nüüd on kummikindad vabalt saadaval, aga aeg defitsiitne. Ele Vakk ütleb, et tahaks küll rohkem aia kallal nokitseda, aga 24 tundi kaob kiiresti käest. Rohkem pole paraku ka tema ööpäeva antud. Puhkajad ütlevad sellele vaatamata, et Veski talus on ilus. Ele Vakk nendib, et eks linnast tulnuile meeldigi rohkem metsik loodus. Tema ise tahaks ümbrust ehk hoolitsetumana näha, aga mida ei jõua, seda ei jõua. Möödunud nädalal olid külalistemajas selle hooaja viimased puhkajad, kes püüdsid hooaja viimased kalad.
„Muidugi on seegi töö füüsiliselt väsitav. Õhtuks on jalad läbi, aga teisest küljest on huvitav kokku saada erinevate inimestega, kes siin käivad, nendega vestelda.”

Et hing oleks noor
Kolleegid imetlevad Eles eelkõige seda, kuidas ta igale poole jõuab ja seejuures vahetpidamata särada jaksab. Juba eespool loetletule lisaks näiteks ka lastele pillimängu õpetada ja klassijuhataja olla. Tema ise muretseb, kaua ta ikkagi jaksab: „Pensionieani on seitse aastat. Jumalale tänu, et mul veel käed ei värise, aga ei kujuta hästi ette, et olen 62 aastat vana ja pean väikestele lastele muusikat õpetama – nendega koos tantsusamme tegema ja klassi ees laulma nagu ööbik. Niisuguses eas võib ehk ajalugu või matemaatikat anda, aga muusikat? Muusikaõpetajad võiks küll nagu baleriinid tsipake varem vanaduspuhkusele lasta…Ei kujuta ette sedagi, et peaksin paar aastat en­ne pensioni näiteks ümber õppima hakkama.”
Kõige hullem on lugu muidugi siis, kui õpetaja ei suuda ennast tagant sundida hingelt noor olema ja ajaga kaasas käima. Siis ei võta lapsed teda omaks ja konflikt on kiire tekkima. Praegu tunneb Ele Vakk igatahes, et tema hing on veel noor. „Võib-olla on see nii veel ka 62-aastaselt, aga kardan väga, et selle aja peale hakkab teine jalg ka valutama ja noorest hingest üksi siiski ei piisa.”
Mida Ele Vakk ei mõista teha? Kerjata, ennast kiita ja paberit määrida. Ehk siis oma ettevõtmisi projektideks sõnastada ja neile raha lunida. Seda peaks tänases projektipõhises maailmas tema eest tegema keegi teine, et talle jääks aeg ja võimalus oma häid ideid lihtsalt ellu viia.
Ah jaa, üks muusikakauge hobi on õpetajal ka. Nimelt kogub ta võtmehoidjaid. Peamiselt mõnele kindlale maailma paigale viitavaid, aga kui keegi kingib mõne muidu huvitava võtmehoidja, on rõõmus sellegi üle.

Pool sajandit õpilaste keskel

Viimsi kooli parandusõppe õpetaja Ivi Talimäe on 50 aastat klassi ees seisnud. Sama kaua on ta juhatanud rahvatantsijaid ja loonud tantse.

„Tühja ma teadsin, et tahan õpetajaks saada,” ütleb Ivi Talimäe, kes pärast Jõelähtme 7-klassilise kooli lõpetamist sõnakuuleliku tütrena Rakvere Peda­googilisse Kooli läks. „Tahtsin hoopis agronoomiks, mulle meeldib mullas tuhnida, aga ema käskis minna õpetajaks õppima. Olin pere vanim laps – meid on kokku seitse –, harjunud väik­semaid kantseldama. Ju siis ema nägi, et see amet sobib mulle.”
Õpetajaks õppimist pole Ivi Talimäe kordagi kahetsenud. „Ma ei kujuta ette, et teeksin mingit muud tööd. Ei tule mõttessegi.” Üheks oma meelis­tegevuses, aianduseks, näpistab ta aega põhitöö kõrvalt. „Olen ühtelugu ninapidi mullas,” ütleb õpetaja, kes hoolitseb koos oma 86-aastase emaga lapsepõlvekodu aia eest.
Esimeses töökohas, Kasari koolis, noorele algklassiõpetajale ei meeldinud. „Seal oli igasuguseid probleeme. Direktor pani mind poistele kehalist kasvatust andma. Noor ja rumal, nagu ma olin, vaevas mind suur koduigatsus.” Ivi Talimäe leidis end alles Jõelähtmes, kuhu jäi 16 pikaks aastaks. Sellesse ajavahemikku jäävad ka õpingud TPedI-is, kuhu ta pärast seitsmeaastast pausi astus. „Ma ei olnud midagi korranud, läksin niisama proovima, mõtlesin, et ega ma sisse saa, kõik ju meelest läinud,” meenutab ta. Aga läks teisiti.
Jõelähtme koolist rääkides viib Ivi Talimäe jutu kõigepealt geograafiatundidele, mille andmine nõudis algklassiõpetajalt suurt eneseületamist. Eriti rasked olevat olnud majandusgeograafia tunnid õhtukeskkooli õpilastele. „Oh sa taevas, kuidas ma õppisin, et mitte rumal välja näha.”
Geograafiat andis Ivi Talimäe ka Nõm­me gümnaasiumis, kus ta pärast maalt linnatulekut üheksa aastat töötas. Oleks töötanud kauemgi – väga tore kollektiiv, väga tore kool, pole ta kiidusõnadega kitsi –, kui teda poleks õppealajuhatajaks pandud. „Tahan ainult laste hulgas olla, administreerimine mulle ei istu. Inimesi on igasuguseid, mulle ei meeldi kellelegi pahasti öelda.” Miks ta võttis vastu töö, mis talle üldse ei sobinud? „Mul ei olnud endal suurt midagi öelda, ajad olid niisugused.” Õpetaja tänab jumalat, et sai Lasnamäele korteri, mis andis ettekäände Nõmmelt ära tulla.

Isehakanud ajaloolane
Lasnamäel leidis Ivi Talimäe rakenduse oma ajaloohuvile, hakkas koos õpilastega uurima oma sünniküla, Ku­ristiku küla ajalugu. „Uurida oli nii huvitav, tuhnisin arhiivides ja küsit­lesin kunagisi külaelanikke – see oli südantsoojendav töö. Käisin isegi Põhjamaade konverentsil.”
Kooli laulupeoks kutsuti kokku kõik kunagi Kuristiku külas elanud inimesed. Üks mees, Heino Nurmeleht nimeks, tulnud isegi Inglismaalt koha­le. Koduloonurgas olid väljas suurendatud pildid, küla­plaanid. „Inimesed nutsid neid vaadates. Nad poleks eluilmas uskunud, et nende pisikesest külast tehakse nii suur number. Mis neid aga jahmatama pani, oli see, et kool kandis Kuristiku nime.”
Ivi Talimäe ütleb, et nimega oli omajagu probleeme. Taheti Mustakivi panna, aga tema muudkui raius, et peab Kuristiku olema, sest Mustakivi oli olnud ainult ühe talu nimi. „Jäigi minu tahtmine peale,” ütleb õpetaja, kel pole kombeks järele anda, kui teab, et seisab õige asja eest.
Lasnamäe ajaloo uurimine viis Ivi Talimäe kokku ajaloolase Robert Nermaniga. „Nerman on täpne ja põhjalik, teab väga palju, Lasnamäe raamatus on kõik need pildid sees, mis me koos tegime,” tunneb õpetaja oma panuse üle uhkust.

Eduelamus tiivustab
Praegu on Ivi Talimäe eelmisel aastal Viimsi koolis loodud tugikeskuse eripedagoog. „Kui seda tööd alustasin, ei olnud ma kindel, kas saan hakkama. Milline laps tahab lisakoormust, kellele meeldiks pärast tunde jääda. Kartsin, et sunnin ennast peale. Eduelamus on aga lastele nii tähtis, et niipea, kui neil hakkas paremini minema, tulid nad minu juurde suure heameelega. Kui nüüd klassi lähen, on käed püsti, kõik tahavad tugirühma tulla.
Mul on tugev seljatagune, tugikeskuse juhataja ja logopeedid. Muudkui õpin juurde. Meil on kõva meeskonnatöö. Klassijuhatajate ümarlauas võtame üksipulgi kõik lapsed läbi, uurime, kes ja missugust abi vajab.”
Lapsed, kellega Ivi Talimäe töötab, on talle südame külge kasvanud. „Meil on väga usalduslik vahekord, minu juures nad ei häbene valet vastust öelda või valesti lugeda. Kui klassis hakatakse selle peale itsitama, siis siin ei naera keegi ega ütle pahasti.”
Õpetaja tuju teevad heaks õpilaste vahvad ütlemised. „Kui kiitsin poisse nende tubliduse eest, ütles Raulo, pisike 1. klassi poiss, mulle: „Kuule, sa oled ise ka tubli tüdruk, et meid niimoodi õpetasid!” Üks tüdruk teatas, et ei saa õppida – juhtmed olevat lahti. Ütlesin, et pangu need siis kinni. Vajutaski kätega pead ja hakkas tööle.”
Teave parandusõpetaja tööst on lapsevanemateni jõudnud. Tullakse ja palutakse, et võtku õpetaja ka nende laps matemaatikasse. Iga kord pole võimalik vastu tulla – kui lapsi on liiga palju, ei käi jõud enam üle. Muret teeb seegi, et kõiki lapsi aidata ei saa. Asja saab lapsest siis, kui ka kodu toetab. Aga just sellest jääb tihti vajaka.
„Kodud võivad olla jõukad, aga lapsed on üksi. Raha peetakse kõige tähtsamaks, ka lastesse on seda mõtteviisi surutud. Vanemad muudkui töötavad ega võta lapse aitamiseks midagi ette. Või topivad lapse nii mitmesse ringi, et ta saab ema-isaga kokku ainult öösel. Mul on üks poiss, kes ei oska veel hästi lugedagi, aga käib kõigis ringides, kus vähegi võimalik. Õhtuks on nii väsinud, et õppida enam ei suuda.”

Hellusest puudu
Tugikeskusel tuleb tööd aina juurde. Lapsed on psüühiliselt ebastabiilsed, elanud üle vanemate lahutuse või töötab isa välismaal. „Te ei kujuta ette, kuidas nad tahavad hellust saada. Poeksid ei tea kuhu, kui sa neid ainult kallistaksid. Üks tüdruk tuli vaatama, mida ma teen. Sättis, mis ta sättis, nühkis, mis ta nühkis, kuni oli, kõpsti, mul süles.”
Õpetaja sõnul vajavad erilist tähelepanu kakskeelsed lapsed, tänavu on 1.b klassis neli vene last. „Hea, kui saab aidata 1. klassist peale,” ütleb keelekümblusmetoodikat kasutav Ivi Talimäe. Alati ei saa. Sel sügisel tuli kooli poiss, kes oskab vene, inglise, bulgaaria ja hispaania keelt. Eesti keelt, paraku, mitte. „Nutikas poiss, aga väsib. Kui soovitasin tal päevas 20 sõna õppida, ütles, et ega tal eesti keel üksi ole, teised ained on ka. Aga kuidas ta neid õpib, kui keelt ei oska. Ainus lahendus on eriprogramm: kõigepealt keel selgeks ja siis kõik muu.”
Ivi Talimäe on kindel, et ei sobi vanemate klasside õpetajaks, talle meeldi­vad väikesed lapsed. „Nad on nii vahenditud ja emotsionaalsed, hüüavad mind juba kaugelt eesnime pidi, tulevad avasüli vastu, kallistavad. Ma ise olen samasugune, plahvatan vahel või tönnin, kui midagi südamesse läheb. Kui olen koolist lühemat või pikemat aega ära olnud, tuleb lastega kohtudes selline imelik võdin sisse.”
Ka Ivi Talimäe hobi ja suur armastus tants seostub kooliga. Ise tantsis ta juba koolitüdrukuna. Õpetama hakkas tantsimist esimesel õpetaja-aastal, juhatades Kasari koolis laste ja rahvamajas täiskasvanute rahvatantsurühma. Jõelähtme päevil käis ühel laulupeol koguni kolme rühmaga. Ka tänavu viis Ivi Talimäe laulupeole kolm kollektiivi: Viimsi kooli kaks lasterühma ja Kuristiku kooli õpetajad.

Tants ei tüüta
Eelmisel sügisel tuli tantsurühma avamise teate peale kokku üle 30 esimese klassi lapse. „Mõtlesin, kelle ma ikka ära saadan, kõik lapsed peavad tantsida saama, ja panin kaks rühma kirja.” Mõne hüperaktiivse poisiga oli proovides päris palju tegemist. „Aga mida teha, kui laps tantsida tahab, ma ei ütle ju talle, et ära tule.”
Koolis ennustati, et kevadeks jääb järele ainult üks rühm, aga kõik pidasid lõpuni vastu. Tõsi, aprillis küsinud üks poiss, millal ta tantsimast ära saab. Õpetaja ütles, et pärast tantsupidu. Aga siis ei tahtnud poiss äraminemisest enam kuuldagi. Sügisel oli esimesena proovis – pidu vaimustas.
Tantsupidu on rahvatantsijatele kõrghetk, mille nimel pingutatakse ja nähakse vaeva. Ivi Talimäe näeb ka sündmuse pahupoolt. „Mulle käib närvidele see hirmus võiduajamine, konkursid ja ülevaatused on liiast. Laps ei saa tantsida puhtast liikumisrõõmust, vaid peab kogu aeg ühtesid ja samu tantse trampima. Kas arvate, et ta hakkab siis paremini tantsima? Tühja ta hakkab. Tüdib nii ära, et taha tantsimisele mõeldagi,” ütleb õpetaja, kes on sel teemal ka avalikult sõna võtnud.
Kust pärineb tema enda tantsuoskus? „Olen iseõppija. Ma ei ole rohkem tantsuharidust saanud kui Pärnus kuuajalistel kursustel. Ei tea isegi, kuidas tantsukirjelduse lugemise selgeks sain.” Vajadus on pannud õpetaja ka ise tantse looma. „Uusi tantse on vähe, siis mõtlengi mõne ise välja, et lastel oleks huvitav. Ma ei ole iial midagi üles kirjutanud, teen tantse ainult oma rühmade tarbeks.”
Kuidas ta on jaksanud pool sajandit põhitöö kõrvalt tantsule pühendada? „Tants pole mind kunagi ära tüüdanud. Kui kevadeks väsin, mõtlen, et sügisel enam rahvatantsu ei tee, aga sügisel hakkan jälle otsast pihta. Tervis pole enam nii kuldne, et kõiki pöördeid ette näidata. Õpetajate rühma naised ütlevad, ära tee, räägi ainult. Aga lastega nii ei saa, nendega muudkui trambin kaasa. Jääksin pensionile, aga lapsed ja õpetajad loodavad, et viin nad ka järgmisele peole.”