Hiljuti tuli Euroopa Liit välja initsiatiiviga hakata koostama ühtse Euroopa ajaloo õpikut. Brüsselis nii tihti tekkiv unifitseerimispüüdlus meenutab hiljutist nõukogude minevikku. Seda kummalisemana tundub valvsalt reageerivate isamaalaste valmisolek alustada ettevalmistustöödega. Nagu selgub Marko Mihkelsoni avaldusest, on Euroopa jaoks lõpuks jõudnud kätte hetk avada silmad kommunismi kuritegude märkamiseks.

Ma ei jaga mõne ajaloolase optimismi: olen kindel, et kõik spetsialistide jõupingutused upuvad lõpututesse vaatepunktide kooskõlastamisse. Kui sündmusi kuni 19. sajandi lõpuni võib veel kuidagi süstematiseerida, siis I maailmasõjast, selle põhjustest ja taga-järgedest alates lähevad arvamused kindlasti lahku. Paljud ajaloost kaugel seisvad inimesed kalduvad arvama, et parim võimalus vältida ajalooteaduses moonutusi, on pöördumine algallikate juurde. Viimaste hulka arvatakse ka dokumentaalkaadrid. Kuid ka selles on põhjust kahelda. Mõni aeg tagasi said kõik Eesti koolid Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aktiivsel toel valminud CDd, mille failidele olid salvestatud holokaustile pühendatud presentatsioon ja dokumentaalseeria. Aktsiooni eestvedajad kiirustasid, et 27. jaanuariks (Auschwitzi koonduslaagri vabastamise aastapäev – holokaustipäev) valmis jõuda.


Rasked moraalsed küsimused

Olen dokumentaalfilmidesse alati ettevaatlikult suhtunud, eriti kui need on filmitud n-ö värsketel jälgedel või poliitilise tellimusena. Kuid nähtud film osutus hoopis teist liiki näiteks. „Holokausti” loojad olid iga filmi (kokku on neid kaheksa) kokku monteerinud nii, et see mahub ühe tunni piiridesse. Iga seeria kannab oma pealkirja ja puudutab ühte autorite pakutud teemadest: Holokausti muuseum, laagrimeenutused, jutustus laagriarst Münchist... Tunnis õpilastele filme näidates püüan saada tagasisidet, panna klassi nähtu üle järele mõtlema ja oma arvamust välja ütlema. Mõnikord muutub saadud tagasiside minu jaoks sama väärtuslikuks kui filmis esitatu. Kõige keerulisemaks osutus filmi selle seeria (klassid vaatasid erinevaid seeriaid) vaatamine, mis rääkis Auschwitzis kinnipeetute kohtumisest inimesega, kes osales (enda väitel sunniviisil) koletuslike meditsiini-eksperimentide korraldamisel. Doktor Münch puutus mõnekümne aasta möödumisel näost näkku kokku nendega, kes fašismiaastatel asusid teisel pool okastraati. Kohtuti endise vangilaagri asuka initsiatiivil ja härra Münch pidi aru saama, et kohtumine tuleb kõigi jaoks väga raske: kas andestada oma piinajale? Kas ellujäänutel on õigus andestada nende eest, keda enam tagasi ei too? Mina sellele küsimusele vastust ei tea. Ka vanemate klasside õpilased vastasid sellele probleemile lahendust otsides väga erinevalt, pidades lähtuvalt oma kogemusepagasist dialoogi iseendaga.


Kas andestada või mitte?

Loomulikult on vaja auditoorium filmi vaatamiseks ette valmistada: noor vaataja peab algusest peale teadma, mida täpselt ta vaatama hakkab ja miks talle seda vaatamiseks pakutakse. Filmi vaatamise eel reageerisid klassid minu informatsioonile väga erinevalt (näitasin filmi 7. ja 11. klassidele). Kohati suhtusid õpilased filmikaadritesse väliselt ükskõikselt, kohati väga tähelepanelikult. Oli hetki, mil auditooriumis kuulis vaid hingamist. Pärast filmi vaatamist palusin õpi-lastel oma mõtted kirja panna. Küsi-mus algas väitega „Pärast filmi vaatamist sain aru, et...”. Ei saa öelda, et vastused oleksid mind vapustanud, pigem üllatasid mind peaaegu kõikide klasside puhul mõned õpilased, kes tundides kunagi diskussiooni astuda ei taha, vaid vastavad napisõnaliselt. Paljud kinnised teismelised andsid kõige tavatumaid ja sügavmõttelisi vastuseid. Järgnevalt mõned 11. klasside õpilaste kommentaarid. „Kohutav mõelda, et inimesed võivad olla nii julmad. Mulle tundus, et tundsin seda valu, mida olid sunnitud kannatama vangid.” „Valu, mis elab laagri vangide südametes, jääb nendega alatiseks. Jätta inimene ilma oma kõige lähematest inimestest on vaevalt humaansem neilt elu võtmisest. Mina nende asemel ei suudaks oma piinajatele andestada, kuid ei tea ka lahendust sellisest moraalsest probleemist välja pääsemiseks – ilmselt seetõttu, et väljapääsu tegelikult ei ole.” „Need laagrid hävitasid sadade inimeste elud. Ma ei tea, mis on parem: surra või jääda pärast sellist tragöödiat elama.” „Andestada – see tähendab vabastada teine kannatustest ja mõtetest selle üle, mis ta on toime pannud. Koonduslaagri asukad ei saa jääda terveks eluks oma mälestuste vangideks. Kuid teist teed peale andestamise ei ole. Avalik patukahetsemine võib vabastada en-disele vaenlasele suunatud kurjusest.” „Kole on elada üksi oma mälestustega, mille eest on võimatu põgeneda, ära peita ja millest lahti öelda. Jääb üle vaid üks võimalus: kas andestada või elada selles põrgus edasi. Ma arvan, et andestamine on parem kui mitte midagi...” „Vaadatud filmist talletus mällu järgnev fakt: rahvast täis rongid saabusid kaks-kolm korda päevas sõiduplaani järgi. Ja otse perroonil toimus endiste reisijate jaotamine... Mis saab olla jubedam, kui „surm sõiduplaani järgi”?” „Raske oli vaadata neid kaadreid ja tunnetada, et ka tänapäeva maailmas õitseb ebaõiglus, rahvuslikel ja teistel tunnustel baseeruv õiguste piiramine. Kuni see ei kao, on võimatu üleilmset rahu saavutada.” „Kardan endale isegi ette kujutada, mida need inimesed läbi elasid. Kõik ülejäänud 20. sajandi sündmused tunduvad võrreldes selle tragöödiaga olevat tühised.” „Juba mõttest, et inimkond on võimeline tegudeks, mis viivad enesehävitamisele, hakkab õudne.”


Film sundis mõtlema

 „Pärast filmi vaatamist ei suuda ma mõista, kuidas see kõik sai olla võimalik kõigest 60 aastat tagasi? Kuidas see võis vastata kõlbelistele normidele? Ja kuidas võis sellist mõistmatust endale lubada terve rahvus?” „Miski ei suuda anda täielikumat ettekujutust tragöödia sügavusest ja mõõtmetest kui fotod, dokumentaalkaadrid ja tunnistajate jutustused. Tragöödia seisneb selleski, et toimunut ei suudetud juba eos peatada.” „Mõistsin, et sõna „julmus” võib tunduda tühja kõlana võrreldes sellega, mis toimus Auschwitzis. Kellelgi pole õigust otsustada, kes on väärt elama ja kes mitte.” „Seda massihullustuse perioodi ei suuda praegu uskuda. Ja milline on sisimas see inimene, kes jälgib ükskõikselt sellist jubedust ja isegi osaleb selles?” Ning veel üks anonüümne vastus: „Nähtu ei olnud minu jaoks mingi avastus: ma teadsin sellest ka varem. Selline teguviis, ükskõik, kelle vastu see ka suunatud poleks, on vale algusest peale. Ma ei taha sellest isegi mõelda, veel vähem rääkida.” Jah, mõelda sellest on loomulikult lihtsam, kui otsida vastust küsimusele „Kuidas see võis juhtuda?”. Mõttetu on otsida süüdlasi, kuid igaüks peab suutma mineviku kogemusest õppida. Selles suunas filmi autorid oma vaatajat ka suunavad, tehes seda vaevumärgatavalt, kuid mitte kahemõtteliselt. See ei ole lihtsalt jutustus riikliku mastaabiga kuriteost – tegu on küsimuse asetusega kõlbelisel tasandil. Mulle tundus, et filmi loojad andsid oma vaatajale põhjuse vähemalt mõneks minutiks järele mõelda –need minutid sunnivad meid oma südametunnistusega kõnelema.


Nõukogudevastane propaganda

Mõni päev pärast „Holokausti” vaatamist saabus koolidesse ametlik kiri, milles õppijatele pakuti võimalust vaadata dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon” (režissöörid James ja Maureen Castle Tusty). Seekord ei kiirustanud keegi filmi koolidesse saatma. Koolidele tehti ettepanek organiseerida kinokülastus või tellida kinobuss. Filmi vaatamisega seotud kulud tuli koolidel endal kanda. Kujutan üsna ähmaselt ette, kuidas võib sellise vaatamise organiseerida tänapäevase demokraatia tingimustes, eriti kui jutt käib dokumentaalfilmist ja koolitundidele järgnevast ajast. Aga see selleks: filmi vaatamise eest tasus meie kool ja vaatasid need, kes tahtsid. Küsimusi filmi kohta mul seekord formuleerida ei tulnud, kuna filmi näitajad olid neid välja mõelnud paarkümmend. Jäi üle vaid tutvuda gümnasistide vastustega. Mulle jättis film kummalise mulje: dokumentaaljutustuse autorid on 1940., 1944., 1985.–1991. a sündmustest rääkides läinud teadlikult või tead-mata mööda teemadest, mis oleksid võinud vaatajates tekitada natukenegi sümpaatiat nõukogude korra vastu. Ja kuigi jutt käis Saksa ja Nõukogude okupatsioonist (olgu öeldud, et eesti ajalookirjutajad ei nimeta nõukogude aega teisiti kui okupatsiooniks), räägiti esimesest põgusalt, riivamisi (ilmselt ei jätkunud illustratiivset materjali). Kogu ülejäänud aja (film kestab üle tunni) pühendasid filmi loojad nõukogude perioodile. Mina ja paljud teisedki tabasime ära selge vastuolu teksti ja pildi vahel: ühelt poolt informatsioon, et inimesi sunniti käima demonstratsioonidel, ja teisalt... naeratavad ja rahulolevad demonstrantide näod nõukogude filmikroonikas. Jätan filmi autorite südametunnistusele avaldused selle kohta, et jõulukuuse püstitamine koju tõi kaasa suure ohu ja palju muud, millest „unustati” rääkida. Oluline on leida vastus filmi näitajate küsimusele: kas teose võib liigitada propagandistlike hulka? Põhiidee seisneb selles, et eestlastel õnnestus möödunud sajandi 80ndate lõpu ja 90ndate alguse dramaatiliste sündmuste käigus võitluses vabaduse (mis, nagu selgus filmist, ei olnud kat-kenud minutikski) eest vältida vere-valamist. Sõnagagi ei räägitud nendest venekeelsetest elanikest, kes koondusid Rahvarinde ridadesse, kes aitasid vabariigi põliselanikke nende püüdlustes sõltumatuse saavutamisel. Üksnes „okupandi” järglase pale on kerge joonena välja joonistatud: keegi lihtsavõitu vene naine arutleb kaamera ees teemal, kes on tema arvates eestlased (oskate arvata, mida vanamemm ütles?). Seevastu Toompea kaitsmisele Interrinde demonstrantide eest on pühendatud kontseptuaalne tähelepanu.


Põhimõttelised vaikimised

Ei hakka lähemalt kommenteerima vastuseid, mida gümnasistid oma ankeetides kirjutasid. Paljusid neist puudutas see teema väga: vaadeldav ajalooline periood on neil teada õpikutest ja vanematelt kuuldu põhjal. Kuid suurema osa rahvustunne oli riivatud: liigagi ebameeldivalt räägiti filmis Venemaa rollist ja nendest, kes saadeti nõukogude ajal Eestit „russifitseerima” (möödaminnes olgu märgitud, et „Holokausti” seeria loojad möödusid küllalt delikaatselt saksa rahva kui fašistide käsilaste teemast). Kuna paljud filmikangelased püüdsid rääkida inglise keeles – autorite kollektiivis olid välismaalased –, polnud raske mõista, kellele on film orienteeritud – Lääne-Euroopa vaatajale. Nähtavasti lähtudes põhimõttest, et pakutud kaupa tuleb näidata parimast küljest, otsustati paljudest põhimõttelistest asjadest vaikida. Ja ma ei arva, et filmi loojad oleksid tegelikkust tugevasti moonutanud – nad üksnes esitasid sündmustest enda visiooni. Dokumentaalfilmile „Holokaust” jääb „Laulev revolutsioon” aga paljudes näitajates alla. Võimalik, et kirjeldatud sündmuste objektiivset analüüsimist segab mälestuste värskus. Kuid üks järeldus tuleneb iseenesest: raske on lahti öelda ideoloogilistest dogmadest ja ajaloolistest eksiarvamustest, nagu ka soovist veenda vaatajat oma vaatepunkti õigsuses. Subjektiivse ja objektiivse vahelist piiri on kerge ületada, sest see on õhuke ja peaaegu nähtamatu. Kuidas tõlgendatakse 20. sajandi viimase aastakümne sündmusi 30–40 aasta pärast, võib ainult oletada. Ent mul oleks kahju, kui film „Laulev revolutsioon” võetaks aastate möödudes vastu kui selge ja objektiivne tunnistus. Kuid vaadata seda tasub, eriti neil, kes tahavad võrrelda autorite seisukohti enda omadega. Ilmselt ei õnnestu olukorda, kus ajalooõpikuid pidevalt korrigeeritakse ja ümber kirjutatakse, vältida ka tulevikus – kuni ajalugu saab üksnes ideoloogiliseks vahendiks, mitte katseks minevikku mõtestada.

Samal teemal

Et venekeelse kooli rahulolematus ajaloo õpetamise üle on ulatunud ka eestikeelsete lehtede veergudele, on osa alternatiivse ajaloopildi konsolideerumisest, millele otsitakse nüüd juba avalikku tuge.

Formaalselt innustas Igor Kalakauskast kirjutama ministeeriumi vahendatud dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon” vaatamine. Üle kogukonna piiride ulatuv dialoog on tervitatav ja peaks jätkuma. Selge on, et ajaloo, aga ka ühiskonnaõpetuse kursused pole suutnud täita kogukondade lähendamise pro integratsiooni eesmärke, toetanud venekeelses koolis demokraatlikku maailmanägemist. Teravaimalt kerkib see esile seoses arusaamaga nn nõukogude perioodist. Vähemalt ühel venekeelse kogukonna osal on Eesti ja Venemaa mineviku kohta radikaalselt erinev „oma lugu”. Igor Kalakauskase sõnastus on ettevaatlik, kuid olemuslik vastasseis põhimõttelistes küsimustes peegeldub fraasides, nagu „paljudest põhimõttelistest asjadest otsustati vaikida” (konkreetse osundusena küll filmist kõneldes).


Probleemide pundar

Arvestades just „põhimõtteliste asjade” tähtsustamist Kalakauskase poolt, sõnastaksin põhiprobleemi möödaniku hindamise mõõdupuude, väärtusmaailmaliste ühisaluste küsimusena. Mitte ajaloo üksikdetailides, vaid just euroopaliku ja mitteeuroopaliku ajaloo ja ühiskonnakäsitluse konfliktis on probleem. Kalakauskas on pessimistlik Euroopa ühisajaloo suhtes. Selle kirjutamine on keeruline, kuid vastuseisu põhjendus on ehmatav. N Liidus tsensuuri toel peale surutud avalikule võltsimisele toetuva „ühtse ja jagamatu” ühisajaloo ning Euroopa Liidus kavandatava koostööprojekti kõrvutamine on Euroopa Liidu suhtes meelevaldne usaldamatuse õhutamine. Teiseks valupunktiks näib olevat mineviku kuritegude sidumine konkreetse rahvusega – sakslaste, venelastega jne. Nende lahutamise eest kõnelemine on kirjutise üks eesmärke. Nagu õpilaste vastustest nähtub, ei õnnestunud see Igor Kalakauskasel sakslastegi suhtes (vaatamata püüdlustele on ühel õpilasel sakslased rahvusena esil, vt „kogu rahvas”). Õpetaja Kalakauskasel on need kaks probleemi – hinnang nn nõukogude ajale ja Venemaa osale Eesti ajaloos –paraku üks tervik. Tegemist on erinevat laadi probleemidega – Venemaa ja NSV Liidu identsusega, režiimide ja olude ning nn kollektiivse süü probleemiga. Minu arvates pääseme edasi vaid neid lahus arutades, nagu ka rahvusi ja režiime eristades.


Natsid ja stalinistid

 Natsirežiimi hindamisel näib, et kõik on lõpuni selge – selle õudusi tajutakse tõendusmaterjali rohkuse toel valusalt. Nõukogulikke õudusi, mis viisid hauda enamgi inimesi, on suudetud varjata (salaarhiivid senini suletud). Natside erilise metsikuse rõhutamise kontekstis on selge ideoloogilise eesmärgiga väide, et „autorid on läinud teadlikult või teadmata mööda teemadest, mis oleksid võinud vaatajates tekitada natukenegi sümpaatiat nõukogude korra vastu”. Selles fraasis peegeldub ehmatav tõsiasi, kui erinevates maailmades võib Eestis elada ja kui raske on seetõttu dialoog. Nõukogude ühiskonnas sai kohati talutavalt toime tulla. Kuid eestlased teadsid, mille olid kaotanud. Soome TVst võis iga päev näha, kuidas eesti rahvas, kes 1940. aastal olid olnud soomlastega kõiges, sh elatustasemelt, võrdne, suruti vaeste, alandatud, lollitatud jne rahvaste rivvi ja sunniti seda takka kiitma. „Nõukogude ordnung” ei andnud midagi, mida soomlastel polnud, kuid jättis tohutult paljust ilma. Tulime toime, kuid nõukogude korda/režiimi nagu ka natside korda/režiimi pole võimalik õigustada. Neil pole vahet. Saksamaal pole mõeldav, et keegi otsiks sümpaatiat tekitavaid jooni natside korra, st terrorile rajaneva võimu juurest. See on seadusega karistatav. Seejuures pole oluline, et 1938. aastani oli vägivald Saksmaal valikuline ja koonduslaagreid paisutav Endlösung’i võigas kava vormus alles 1942. aastal. Ajaloolastel on oluline seletada, millised režiimide valed ja võimutehnikad tegid need režiimid nii edukaks. Võim ei rajane vaid terroril, vaid annab ka veidi „präänikut”. Mitte mingi „sümpaatia” tekitamine või selle nõudmine kumbagi „korra” suhtes ei tule aga kõne alla. Ajalooliselt on nende sarnasus vaieldamatu ja poliitiliselt on nende ühele pulgale seadmisel õilis eesmärk – igasugune terroristlik režiim, kui kaunite sõnadega seda ka ei õigustataks („kommunismi ehitamine”, „inimkonna helge tulevik” jne) ja kui demokraatlikuks see end ka ei maskeeriks (1936. aasta olümpiamängude korraldamine, mille avajaks oli Adolf Hitler ise), kui kõrged selle teadussaavutused ka poleks (Natsi-Saksa teadus ja kodanike kodude heakord olid oluliselt kõrgemal tasemel kui nõukogude oma), ei kustuta ridagi režiimi kuritegude loetelust. See kaitseb meid tulevikus selle kordumise eest.


Tüüpiline manipuleerimine

Sellest vaatenurgast on mulle täiesti vastuvõtmatu autori ilmne iroonia kommunismi kuritegude hukkamõistmise ja „isamaalaste” suhtes. Jagamata parteide erihuve mineviku-probleemi tõstatamisel, ei saa olla kahtlust põhimõttelises arusaamas mõlemate kordade/režiimide kuritegelikkusest. Eesti riikluse hävitamise olemuse, selle teoks saamise mõtestamine osana II maailmasõja vallapäästmise eelmängust Stalini ja Hitleri poolt on üks osa hinnangust nn nõukogude võimule (nõukogudel polnud mingit võimu!). Siis ei teki ka asjatuid vastandamisi. „Naeratavad ja rahulolevad demonstrantide näod nõukogude filmikroonikas” – neile viitab Igor Kalakauskas kui ebakohale okupatsiooni diskursuse rakendamisel, on just osa manipuleerimisest. Sedalaadi detailid Eesti ajaloos ei loo kuidagi suuremat vastuolu, kui seda tekitaks olümpiamängude, hitlerinoorte pidude, „Kraft durch Freude” hõllanduse jms näitamine kõrvuti koonduslaagritega.


Õpetaja professionaalsus

Mõlema terroriühiskonna koletuslikkus oligi valelikus suutlikkuses luua illusioon sellest, „et elu muutus kergemaks, elu muutus lõbusamaks” (Stalin). Mõrvarlike režiimide äärmiselt komplitseeritud loomuse mõistmine ja ka õpilastele seletamine on õpetaja professionaalsuse küsimus. Kui seda pole suudetud, on lihtsalt kahju. Täna on Venemaa näitel juba võimalik näha, mis ootab ees, kui seda teed lõpuni ei käida. Veelgi ehmatavam on jutumärkide kasutamise teel distantseerumine nõukogude aja kui okupatsiooni määratlemisest ja selle omistamine vaid eesti ajaloolastele, nagu väidaksid nad midagi tõsiasjadele mittevastavat. Bolševikud seadsid terrorirežiimi 1917. aastal sisse Venemaal, 1940. laiendasid nad selle tankide toel Baltikumi. Okupatsioonina käsitleb perioodi 1940–1991 absoluutne enamik lääne ajaloolasi (annektsioon, inkorporeerimine jne on okupatsiooni vormistamise viisid) ja ka paljud Venemaa ajaloolased. 50 aastat hiljem, 1991. a jaanuaris tanke leedu-laste vastu saates paljastas okupatsioonivõim end taas täielikult – võõras võim püsis vaid relva jõul. Kahetsusväärselt kasutavad okupatsioonist rääkides jutumärke just Eesti vene poliitikud, sh Semjonovi juhtimisel tegelevad inimõiguste kaitsjad. Kuid juriidiline vaidlus pole peamine. Mõistan hästi, milline on okupatsiooni tunnistamise kontekst siia asunute staatusele ja miks nad selle vastu igal sammul sõdivad. Kuid sõnal okupatsioon on Balti rahvastele keskne moraalne ja sümboolne kaal – selles sõnas on kokku võetud tuhandete mõrvamine, kümnete tuhandete inimeste piinarikas surm laagreis, sadade tuhandete tragöödia (emigreerumine, isata kasvamine). Sellel sõnal on moraalse hinnanguna sama kaal kui holokaustil juutidele ning selles ei saa kahelda, solvamata vallutuse ohvreid ja hukkunute mälestust. Ma arvan, et seda on kasulik teada ka ajalooõpetajal.


„Kollektiivne süü”

 Riikide toime pandud kuritegudest rääkimine ei tähenda mingil juhul kõikide venelaste Nõukogude Liidu juhtide kuritegude eest vastutavaks pidamist. Minevikuline nn kollektiivse süü (Kollektiivschuld) veeretamine kogu rahva õlgadele on nii ebaõiglane kui ka ohtlik. Ükski rahvas ei lepi sellise ülekohtuga, nagu ka meie, eestlased, ei kanna süüd nende lurjuste eest, kellest said koondu-s-laagri valvurid. Aga Eesti valitsus on korduvalt vabandust palunud natsidega koostööd teinud üksikkodanike roimade eest ja sellega on solidaarne iga väärikas Eesti kodanik. Ajalooline samastumine ja moraalse hinnangu puudumine toodab seda, mida täheldas õpetaja Kalakauskas. „… suurema osa rahvuslikud tunded said puudutatud: liigagi ebameeldivalt räägiti filmis Venemaa rollist ja nendest, kes saadeti nõukogude ajal Eestit „russifitseerima”.” Paraku, „laulust ei saa sõnu välja visata” – nii ütleb ka vene vanasõna. Ei saa kuritegeliku režiimi tegudest rääkimata jätta Venemaal ega Eestis, kus see toimetas võõrvõimuna. Natside kuriteod on pea iga Saksa ülikooli peahoone seinal kirjas suurte mälestustahvlitena vallandatud või tapetud õppejõududele. Hulga lihtsam on subjektiivset „kollektiivse süü” tunnet pehmendada end stalinistlikust režiimist distantseerides. Paraku ei aita viimastel aastatel Venemaal jõudu koguv nn nõukogude aega ja ka Stalinit rehabiliteeriv ajalookäsitlus sellele kaasa. Täna ei peeta eufemismi „NSV Liit”, mis varjas Vene Impeeriumi taasloomist, vajalikuks. Nõukogude inimese/rahvaste asemele on ajalookäsitluseski taas asunud venelane ja Venemaa. Balti riikides Stalini käsul inimsusevastaseid kuritegusid toime pannute karistamist saadab alati Venemaa protest. Aga erinevate võimaluste taga tuua natsi- ja nõukogude režiimi kurjategijad kohtu ette on vaid ajaloolised olud, mis ei tähenda, et meie poliitiline ja moraalne hinnang neile režiimidele ja tegudele saaks olla erinev – see saab olla vaid absoluutselt sama! Nagu näitab Läti kogemus, kinnitab kaebus Euroopa kohtusse vaid rahvusliku õigusmõistmise pädevust.


Eri viisil rääkimine

 Ajalugu ümber teha pole võimalik, kuid sellest saab rääkida eri viisidel –ka samadest faktidest. Traumeeriva mõjuga film „Laulev revolutsioon” tehti Ameerika mallide kohaselt – nõustajateks teada-tuntud Eesti/USA taustaga poliitikud. Kinokriitikute (Ruus), aga ka ajaloolaste (prof David Vseviov jt) arvates oli sel mitmeid puudusi. Selgel skeemil rajaneva ˛anri mõttes on selle koolidele soovitamine üsnagi küsitav. Eesti vajab kindlasti demokraatlikke väärtusi kaitsvaid ja indiviidi vaatenurka esikohale seadvaid ja samas teda säästvaid filme ning õpikuid. Meil on ühised vaenlased ja ohud – inimvaenulikud re˛iimid ja üleideologiseeritud mõttemallid.