ÕpL
Lätis juba ongi kakskeelne õpe
 |
Astra Visocka, Natalija Kaþe ja Vineta Vaivade kinnitasid, et üleminekul kakskeelsele õppele tuleb fookusesse seada
õpilase tulevik. RAIVO JUURAKU foto
|
Martin
Krõlov |
 |
Esmaspäeval jagasid Tallinna Ülikoolis eesti kolleegidele oma kogemusi muukeelsete koolide üleminekust kakskeelsele õppele Läti koolikorraldajad. Seminari korraldas täna avatav Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liidu Tallinna ja Harjumaa keskus.
Kui Eestis lähevad muukeelsed koolid osalisele eestikeelsele õppele üle tänavu septembris, siis Lätis alustati sellega juba 2004. aastal. Reformi hakati kavandama 1991. aastal ja 2004. aasta septembrist toimuvad gümnaasiumiklassides 36 nädalatunnist vähemalt 22 (60%) läti keeles.
Põhikoolis on üleminekul kakskeelsele õppele valida nelja mudeli vahel. Esimene eeldab õpilastelt ja õpetajatelt väga head läti keele oskust, kuna suurt osa õppeaineid õpetatakse läti keeles. Neljanda astme mudeli puhul on lätikeelne õpe minimaalne.
Peamiselt on koolid otsustanud teise või kolmanda mudeli kasuks. Kõige populaarsem on kolmas, mille järgi lisandub lätikeelsena igas järgmises klassis üks aine.
Igal koolil on võimalus luua ka isiklik, n-ö viies variant. Mudeli valik on paljuski seotud piirkonnaga. Nii valitakse neljanda astme mudelit peamiselt Riias, kus muulaste osakaal on väga suur. Läti haridus- ja teadusministeeriumi haridusspetsialisti Olita Arkle sõnul pole antud mudel pedagoogiliselt parim lahendus, kuna nooremates klassides, kus leebe variant võimaldab suuresti õppida vene keeles, hakkab võõrkeel just kõige paremini külge.
Lätikeelset aineõpet ette valmistades koostati ainekavad ja õppematerjal multikultuurilist paradigmat silmas pidades. Nii on võimalik igas õppeaines aastas ca 15 tunnis käsitleda eri keeli ja kultuure.
Õpe on jõukohane
Kakskeelse õppe juurutamine gümnaasiumides lõi olukorra, kus paljud vanemad saatsid oma lapsed läti õppekeelega kooli. Selle tulemusena on vene keele kui võõrkeele riigieksami keskmine tulemus olnud viimasel kolmel aastal 75% ringis. Samasuguse protsendiga sooritatakse 9. ja 12. klassis läti keele kui võõrkeele riigieksamit. „Selle põhjal võib öelda, et lätikeelne õpe peaks 60% ulatuses gümnaasiumis jõukohane olema,” kommenteeris Olita Arkle.
Riikliku läti keele keskuse metoodik Vineta Vaivade tutvustas metoodilisi ja pedagoogilisi aspekte, mida kakskeelsele õppele üleminekul on püütud eeskätt õpetajate seas juurutada. Alustati läti keele õpetamise reformimisest muukeelsetes koolides. Õpetajatele pakuti tasuta 360–500-tunniseid läti keele kursusi. Praeguseks on Vaivade sõnul pedagoogide riigikeeleoskus põhikoolis õpetamiseks küllalt heal tasemel, gümnaasiumis jätab veel soovida. Edasi pakuti 120-tunnist kakskeelse õppe metoodilist kursust, kus õpetajad said võimaluse hakata oma aine piires läti keelt praktiseerima. Kolmanda taseme kursuste läbimine tähendas juba suutlikkust õpetada läti keeles.
Õpetaja tuupis tunni pähe
Õppekeele reformimisega seotud kursused ei taandunud vaid läti keele õppimisele. Alustuseks selgitati õpetajatele nüüdisaegse õppeprotsessi ja kakskeelse õppe olemust ning õpetaja ja õpilase rolli koolis. Lingvistiliste aspektide juurde jõuti alles pärast pedagoogiliste põhitõdedega tutvumist.
Vineta Vaivade sõnul on kõige tõhusamad, kuid samas ka kulukad kõikvõimalikud koolidele pakutavad konsultatsioonid. „Kord kooli konsulteerides märkasin, et üks pedagoog ei saanud meie jutust sõnagi aru. Samas andis ta oma ainet läti keeles. Kuidas? Õppis tunni pähe! Õnneks julges ta selle välja öelda ja saime teda aidata. Kõige olulisem on, et õpetajad meid usaldaksid,” jutustas Vaivade. Samas on ta seisukohal, et kakskeelseid õppematerjale pole vaja, kuna siis kiputakse vaatama vaid venekeelset teksti. Erandiks on metoodilised juhendmaterjalid.
Õpiti ka vigadest
Efektiivseks integratsiooni- ja keeleõppevahendiks on Vaivade sõnul nn koostöölaagrid. Kui esialgu polnud läti koolid valmis muukeelsete koolidega suhtlema, siis nüüd on avaldanud selleks soovi 30 kooli.
Riia Klassikalise Gümnaasiumi di--rektori Natalija Kaže sõnul on keelereformi tulemused kujunenud heaks suuresti seetõttu, et alguses tehtud vigadest osati teha õiged järeldused. „Alustasime kunagi sellest, et kirjutasime kakskeelset õpet käsitleva raama-tu. See oli viga, sest raamat oli läti kee-les ja vene õpetajad ei saanud sel-lest aru,” tõi Natalija Kaže näite. Prae-guseks on jõutud arusaamisele, et vene ja läti keelest ei piisa, elu nõuab ka kolmanda, nt inglise keele oskust. Selgus veel üks tõsiasi: vene koolides läti keele selgeks saanud osutusid tööturul konkurentsivõimelisemateks.
Daugavpilsi kakskeelse hariduse -toetuskeskuse juhataja Silvia Mizkevi--ca tutvustas, kuidas nende omavalitsuse tasandil on kakskeelset õpet toetatud ja koordineeritud. Daugavpilsi linna elanikkonnast moodustavad lät-lased natuke üle 16%, venelasi on ligi 55%. Daugavpilsi probleemid on tuttavad meilegi: õpetajate kehv riigi-keeleoskus, ebapiisav metoodiline ettevalmistus ja üldsuse negatiivne suhtumine.
Olulisel kohal on Daugavpilsi linna toetus muukeelsetele koolidele õppematerjalide muretsemiseks. Õpikute ostmiseks paneb omavalitsus riigi eraldatud rahale 100% juurde, mis võimaldab koolide vajadused rahuldada. Kakskeelset aineõpet läbi viivad õpetajad saavad omavalitsuse kassast palgalisa 10–100 eurot kuus. Seda tingimusel, et suudetakse vabalt läti keeles tundi anda. See on tõstnud motivatsiooni parandada oma riigikeeleoskust ja õpetamise taset.
Silvia Mizkevica sõnul mõjutavad reformi positiivset käiku järgmised tegurid: 1) õpetajad valdavad hästi nii läti kui ka vene keelt, 2) valdavad nüüdisaegset kakskeelse õpetamise metoodikat, 3) õpilased valdavad keelt, milles nad ainet õpivad, 4) lapsevanemad saavad aru kakskeelse õppe korraldusest ja vajadusest, 5) üld--suse toetus. Viimase saavutamiseks on Daugavpilsis tulnud tublisti tööd teha. „Kohalikud vene ajalehed olid alguses kategooriliselt ülemineku vastu. Meil õnnestus saada raha ja korraldada selle toel kõige opositsioonilisemas ajalehes positiivne propaganda. Näitasime toimetusele ka reaalset elu koolides. Nüüdseks on negatiivsed artiklid kadunud,” rääkis Mizkevica.
Positiivne propaganda
Ka teises Läti suuremas venekeelses piirkonnas – Rezeknes – on üleminek kakskeelsele õppele sujunud rahumeelselt. Paljuski on selle taga õigeaegne selgitustöö lapsevanematega. „Rezeknes on praegu õpetajatel tööpuudus ja see stimuleerib end pidevalt täiendama ja arendama. Nüüd oleme jõudnud järgmise probleemini: lätlaste halvenev vene keele oskus. Samuti kuidas efektiivsemalt õpetada kolmandat võõrkeelt,” ütles Rezekne kakskeelse hariduse keskuse metoodik Astra Visocka.
Vineta Vaivade sõnul on lätikeelse õpetuse viimine muukeelsetesse koolidesse poliitiline otsus: kahes eraldi kogukonnas enam edasi elada ei saa. „Anname endale aru, et teises keeles on raske õppida ja õpetada, aga meil on vähemalt süsteem,” sõnas Vaivade. Lätis on üleminek ehitatud üles põhimõttele pidada võimalikult palju dialoogi ja vajadusel muulasi nende pingutustes toetada. „Dialoog võimaldab alati leida kompromisse, isegi siis, kui need sünnivad väga raskelt. Me vähemasti alati proovime,” kommenteeris Olita Arkle. Natalija Kaže oli veelgi konkreetsem: „Kõik on kinni inimeses. Kui ta midagi väga tahab, suudab ta selle nimel töötada. Kui ei, siis ei aita ka hea metoodika ega miski muu.”
ÕpL
Vene koolis eesti keeles
|
Martin Krõlov |
|
|
Septembris lähevad Eesti vene õppekeelega gümnaasiumid osaliselt üle eestikeelsele õppele. Kaks aastat tagasi olid peamiste probleemidena arutlusel õppematerjalide vähesus, pedagoogide halb eesti keele oskus ja sellega seoses pedagoogide puudus. Kas praeguseks on probleemid lahenenud?
Järgneval viiel aastal minnakse eestikeelsele aineõpetusele üle ühe aine kaupa aastas. Esmalt eesti kirjanduses, edasi ühiskonnaõpetuses, geograafias, muusikas ja Eesti ajaloos.
Õppekirjanduse probleem on esimesel õppeaastal vähemasti formaal-selt lahendatud: eesti kirjanduse õpik vene koolidele on olemas. Ehte Humanitaargümnaasiumi direktor Merle Loodus-Adamson loodab, et augustis toimub õpetajatele seminar, kus õpiku autor annab soovitusi õpikuga töötamiseks. „Vene koolide eesti kirjanduse õpetajad on aastaid õpikuta hakkama saanud: ise otsinud, trükkinud ja paljundanud materjali ning koostanud ülesandeid. Nüüd ainult entusiasmist ei piisa,” ütleb Adamson.
Õppekavad ja õppematerjalid
Eesti kirjanduse õpetamise probleem vene koolides on puuduv ainekava. Praegune riiklik õppekava liigitab eesti kirjanduse vene keele ja kirjanduse kursuse juurde. Käsitletavad teemad ja teosed on väga mahukad ning on arvestatud, et õpilane loeb neid emakeeles, st vene keeles. Samuti on koolijuhid hädas õpetajate koormusi arvestades, sest eesti kirjanduse tunde tunnijaotusplaanis ei ole.
Eesti kirjandust õpetavad reeglina eesti keele õpetajad, kellel pole eesti keele rääkimisega probleeme. Osa koole on juba aastaid oma initsiatiivil eesti kirjandust eesti keeles õpetanud. „Kaldutakse arva-ma, et eesti kirjandus vene koolis on aine, mida kõlbab õpetama iga-üks, mõistmata, et see on meie kultuuri põhiosa,” sõnab Tallinna Humanitaargümnaasiumi eesti keele õpetaja Annelii Juhkama.
Pessimistlikumad ollakse geograafia, ühiskonnaõpetuse ja ajaloo puhul. Õppematerjali vene koolidel selle jaoks veel pole ja Tallinna Humanitaar-gümnaasiumi eesti keele õpetaja Anne Pipar ei näegi nende järele vajadust.
„Kuna vene koolile kehtib sama riiklik õppekava, peaksid õpilastele sobima eesti koolides kasutusel olevad õpikud. Õpilased peavad saavutama keeleoskuses taseme, et saavad nendest aru. Muidu juhtub, et me ei õpeta ainet, vaid aine abil keelt. Lihtsustatud variant ei tule kõne allagi, mida õpilased siis riigieksamil peale hakkavad?” küsib Pipar, kelle arvates võiksid õpilaste elu kergendada spetsiaalsed töölehed.
Tallinna Humanitaargümnaasiumi direktori Luule Kösleri arvates tuleks vene koolidele eraldada raha, muretsemaks kooli õpikute venekeelsed variandid, kust õpilased saaksid vajadusel mõisteid jms järele vaadata.
Kust leida õpetaja?
Kõige suurem probleem näib ajaloo ja geograafia eesti keeles õpetamise puhul olevat pedagoogide puudus. Peamine takistus on vene koolide õpetajate kehv eesti keele oskus. Õpetajate puudus kummitab ka Tallinna kesklinna vene koole. „Nendes ainetes ei ole eesti keelt kõrgtasemel valdavaid õpetajaid,” ütleb Tallinna Tõnismäe Reaalkooli direktor Niina Sõtnik.
Tartu Annelinna Gümnaasiumi õppealajuhataja Hiie Asseri sõnul nende koolis probleeme ei teki, sest kaks-keelse õppega alustati juba 1992. aastal ning käesoleval õppeaastal õpeta-takse kõikides klassides kuni 50% õppemahust eesti keeles.
„Õpetajate koolitamisega on lootusetult hiljaks jäädud. Mõne aastaga ei õpi ajaloo- ega geograafiaõpetaja eesti keelt selgeks, kui ta seda seni pole suutnud. Kakskeelse õppe puhul peaks klassi ees olema ikkagi eesti emakeelega õpetaja, aga kust me ta saame? Kes tuleb andma meile 10. klassis kahte geograafiatundi nädalas? Eesti keele süvaõppega klassis õpetab geograafiat eesti kooli õpetaja, kes annab reedel tunnid 7. ja 9. klassis, aga see tähendab, et meil on paaristunnid, mida tegelikult ei tohiks teha. Probleeme tekib ka tunniplaanide sobitamisega, ükski eesti kool ei arvesta ju sellega, et nende õpetaja tahab nädalas viis tundi mujal anda,” räägib Anne Pipar.
Merle Loodus-Adamson: „Külastasin möödunud sügisel Jelgava kooli. Meeldis sealsete õpetajate suhtumine – loomulikult õpetame läti keeles, loomulikult saab õpilane vajadusel venekeelset abi. Riigikeele õpetaja pidas enesestmõistetavaks, et riigikeelt õpetab lätlane ning aineõpetajate täienduskoolitus toimub läti keeles. Kuni meil lubatakse igasugustel firmadel koolide kulul teenida, korraldades venekeelseid koolitusi Venemaa lektoritega, ei hakka meie õpetajad eesti keeles rääkima.”
Annelii Juhkama sõnul püüavad õpetajad, kes vähegi tuleviku peale mõtlevad, eesti keele ära õppida või vähemalt mõistavad eestikeelsele õppele ülemineku vajadust, isegi kui nad südames sellega ei lepi. Koolid, mille direktorid (isegi kui nende eesti keele oskus jättis soovida) mõistsid kakskeelse õppe vajadust juba aastaid tagasi, on nüüd paremas seisus.
Alustada tuleb algkoolist
Peaaegu kõik Õpetajate Lehega suhelnud koolijuhid ja õpetajad kinnitasid, et osalisele eestikeelsele õppele oleks tulnud üle minna juba kümmekond aastat tagasi, alustades just algkoolist. Siis oleks jätkunud aega pedagoogide kaadrit koolitada. Praegu on algkoolis vaid kaks eesti keele tundi nädalas. Kui õpilane jõuab ükskord gümnaasiumi, ei tule ta eestikeelsetes ainetundides toime. „Eestikeelse aineõppega tuleb alustada esimesest kooliastmest, et õpilased hakkaksid tajuma teisekeelset õpet kui loomulikku nähtust. Kakskeelse õppe järel põhikoolis ei teki gümnaasiumiastmes keeleðokki ega psüühilist vastuseisu,” ütleb Hiie Asser. Anne Pipar on seisukohal, et reformikava tuleks lausa seadusena välja anda, konkreetsed ained ning tärminid paika panna. Luule Kösleri kinnitusel parandaks see ka vene koolide sisekliimat, kuna koormuste ja õppekeele üle ei otsustaks enam direktor.
Et üleminek osalisele eestikeelsele õppele võiks tuua kaasa meeleavaldused nagu Lätis, eriti ei kardeta. Noorteühingu Avatud Vabariik esimehe Jevgeni Kriðtafovitði arvates on tänu Aljoðale kogu tähelepanu Tõnismäel. „Üleminek ei toimu ju üleöö, vaid pika aja jooksul. Nii õpilased kui ka lapsevanemad on aru saanud, et see on tulevikuküsimus. Ükskord tuleb nii või teisiti neid õppeaineid riigikeeles õpetada, muidu on nende koolide konkurentsivõime küsimärgi all. Mille vastu siin protestida? Eesti keele vastu?”
ÕpL
Repliik
| Sirje Tohver |
|
|
Rahu, ainult rahu!
Vaadates kas nõukogude ajal või hiljem
nõukogude ajast tehtud filme, tunnen alati hämmeldust selle üle, miks ma tollal
totalitaarse reþiimi grotesksust nii teravalt ei tajunud kui nüüd, tagantjärele.
Mõistmiseks läks vaja ajalist distantsi, hinnangu andmiseks võrdlusvõimalust.
Vaba Eestiga on sama lugu. Märka-maks, kui skisofreeniline on Tallinna liiklus,
kui räämas tänavad ja kui mait-setud vanalinna „kaunistavate” suveniiripoodide
vaateaknad, tarvitseb ainult Helsingis või Stockholmis laevalt maha astuda.
Harjumuspäraselt end esimeste hulgas tolliväravani trüginud ja tõtlikul sammul
paar-kolm vöötrada ületanud, rahuned tasapisi maha –
kiiret ju pole. Jalakäijat vöötrajale astumas nähes võtavad autod juba eemalt
kaugelt hoo maha ja jäävad jupp maad enne sõiduteele maalitud triipe seisma.
Keegi ei tee katsetki sul nina eest või selja tagant läbi kihutada. Väike
sundseisak ei mana roolis istuja näole pahast grimassi, autojuht ei pea end
jalakäijaga võrreldes privilegeeritud seisusesse kuuluvaks. Vähemalt kesklinnas
ei ole liiklus ka nii tihe kui meil.
Stockholmis olles märkad õige pea üht
veelgi olulisemat erinevust: rootslased suhtuvad rahasse palju
pragmaatilisemalt kui eestlased. Kokkuhoid on lausa hea toon. Ei häbeneta
sõita ajast ja arust jalgratta või vana automargiga. Ülikalleid autosid ostvat
Stockholmis vaid vene mafioosod, praktiline rootslane raha tuulde ei loobi.
Kokkuhoid torkab silma ka korterite, kohvikute või kaupluste sisutuses. Kuigi
korras, puhtad ja maitsekad, on need tihti pisut vanamoodsad.
Eestis pole kokkuhoid veel nii
ise-enesestmõistetav kui Rootsis. Olgugi et pangad manitsevad inimesi vähem
ostma ja rohkem säästma, lähevad hoiatused vähestele korda. Defitsiidiajastust
tulnud ihkavad ruttu-ruttu saada kõike, mida neil ei olnud võimalik varem
endale lubada. Autot, mööblit, kodutehnikat või elektroonikat ostes püütakse
üksteist üle trumbata. Kõik peab olema viimase peal, mis sest, et võlgu ostetud.
Võõrsilt tagasi koju saabunud, kõnnid
esialgu pisut hajevil ringi. Aga ei lähe poolt tundigi, kui pidurite kriginal
sinu kinganinade juures peatunud auto ja rusikat vibutav torssis juht su tagasi
maa peale toovad.
Millal ükskord Põhjamaadele nii iseloomulik rahulik
elutempo Ees-tisse jõuab, on raske öelda. Vaevalt et siin sõnade
pealelugemisest ja tagantkiirustamisest abi oleks. Niisiis, rahu, ainult rahu,
nagu ütles maailma kõige kuulsam rootslane Karlsson Katuselt.
ÕpL
Riigikogu kultuurikomisjon alustas tööd
| Ülo Tikk |
|
|
Riigikogu juhatus kinnitas riigikogu alatiste komisjonide koosseisud. 17. aprillil toimusid komisjonide esimesed istungid, kus valiti komisjonide esimehed ja aseesimehed. Riigikogu kultuurikomisjoni esimeheks valiti Peeter Kreitzberg (Sotsiaal-demokraatliku Erakonna fraktsioon) ja aseesimeheks Mailis Reps (Keskerakonna fraktsioon). Komisjoni liikmed on Eldar Efendijev (Keskerakond), Helmer Jõgi (Reformierakond), Lauri Luik (Reformierakond), Maret Merisaar (Eestimaa Rohelised), Aadu Must (Keskerakond), Paul-Eerik Rummo (Reformierakond), Karel Rüütli (Eestimaa Rahvaliit), Peeter Tulviste (IRL), Lauri Vahtre (IRL).
Õpetajate Lehe küsimustele vastab kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg.
Milliseid eelnõusid on vabariigi valitsus kultuurikomisjonile juba edastanud või mis on eelmisest komisjonist portfelli jäänud?
„Nagu Õpetajate Lehe lugejale hästi teada, menetleb kultuurikomisjon juhtivkomisjonina kultuuri-, haridus- ja teadusvaldkonda kuuluvate seaduste ning riigikogu otsuste eelnõusid. Kuna riigikogu 11. koosseis ning ka valitsus on oma tööd alles alustanud, pole kultuurikomisjoni menetluses esialgu veel ühtki valitsuse algatatud eelnõu. Küll aga andis Keskerakonna fraktsioon 18. aprillil menetlusse põhikooli ja gümnaasiumi seaduse § 321 muutmise seaduse eelnõu (9 SE), millega soovitakse laiendada tasuta koolilõunat saavate õpilaste ringi gümnaasiumi lõpuni.
Praegu on kultuurikomisjoni pakiliste ülesannete hulgas esitada riigikogu menetlusse kolme riigikogu otsuse eelnõud, millega riigikogu nimetab Rahvus-ringhäälingu, Rahvusraamatukogu ja Rahvusooperi nõukogu liikmed. Komisjoni lähimad istungid ongi pühendatud sellele temaatikale. Nimetatud nõukogude liikmete kandidaadid leitakse koostöös riigikogu fraktsioonidega.”
Rahvusringhäälingu ümberkorraldus on juba mõnda aega tähelepanu keskmes. Kas nõukogu liikmete nimetamine läheb libedamalt kui valitsuse koalitsioonilepete sünd?
„Riigikogus ei peaks fraktsioonide esindajate nimed probleemi tekitama, sest iga fraktsioon saab esitada ühe liikme, kes on juba varem erakonna sees kindlaks tehtud. Vaidlusi võib tekkida komisjonis meediaspetsialistide asjus. Nimelt peab lisaks kuuele riigikokku valitud poliitikule nõukogusse kuuluma veel neli meedia asjatundjat. Neid kandidaate võivad esitada ka erakonnad.
Uuel nõukogul seisab ees vastutus-rikas aeg, sest tal tuleb lõpule viia ETV ja Eesti Raadio ühinemisprotsess, valida ka 1. juunil tööd alustava Rahvusringhäälingu juhatuse esimees ning määrata juhatuse teised liikmed. Samas tuleb hakata tegelema Rahvusringhäälingu uue hoone ehitus- ja projekteerimisküsimustega. Arvan, et nõukogu senine esimees Andres Jõesaar on oma tööga hästi hakkama saanud ja võiks suurte kogemustega spetsialistina nõukogu koosseisus jätkata.
Muide, uue nõukogu volituste kestuses on veel üks täiendav klausel. Kui poliitikutest nõukogu liikmed valitakse neljaks aastaks ehk riigikogu 11. koosseisu volituste ajaks, siis meediaspetsialistidest nõukogu liikmete volitused kestavad viis aastat, et ka uute poliitikute nõukogusse määramise ajaks oleks neid aasta jooksul toetamas kogenud liikmed.”
Millised haridusteemalised seaduseelnõud peaksid esmajärjekorras kultuurikomisjoni jõudma?
„On vägagi tõenäoline, et käesoleva koosseisu esimesel istungjärgul, mis paraku on väga lühike, jõuavad kultuurikomisjoni menetlusse seaduseelnõud nii haridus- ja teadusministeeriumist kui ka kultuuriministeeriumist, samuti riigikogu liikmete või fraktsioonide algatatud eelnõud. Tõsisem töö seaduseelnõudega jääb aga kindlasti sügisistungjärku.
Kui kommenteerida põhikooli ja gümnaasiumi seaduse (§ 25) muutmist, millega sätestatakse klassitäitumuse piirmäär kogu põhikooli ulatuses (24 õpilast – Ü. T.), siis mina sellega ei kiirustaks, sest kohalikel omavalitsustel ei pruugi keset eelarveaastat selleks raha jätkuda. Tõenäoliselt jääb selle probleemi arutelu sügisesse ja muutus võib hakata kehtima järgmisest sügisest.
Küll aga võiks enne riigikogu suvevaheajale minekut võtta menetlusse juba peaaegu valmis seaduseelnõu, mis välistaks iga viie aasta tagant toimuvad konkursid koolijuhi kohale ja asendaks tähtajalised töölepingud direktorite atesteerimisega iga viie aasta tagant. Ma ei poolda koolijuhtide politiseerimist, kus koolijuhile esitatakse uue kandideerimistähtaja eel parteisse kuulumise nõue. See pärsib haridusele nii vajalikku stabiilset kompetentset juhtimist.
Seega seame sisse korra, mille alusel sõlmitakse lasteaedade, üldhariduskoolide, huvi- ja kutsekoolide juhtidega tähtajatud töölepingud.
Kui eelnõu juba enne puhkust seadusesättena kinnitust leiab, on suvel aega määrata kindlaks atesteerimise kord ja tingimused. See oleks tõenäoline, sest ei eelda riigilt mingit lisaraha, vaid konsensust ja head tahet.”
Riigikogu võtab menetlusse vabariigi valitsuse, riigikogu fraktsioonide ja liikmete esitatud seaduse eelnõusid. Kuidas peaksid käituma need kodanikuühiskonna liikumised või organisatsioonid (kas või üksikisikud), kellel on ühe või teise haridusprobleemi lahendamiseks ettepanekuid, mis nõuaksid vastava seaduse olemasolu?
„Kui mõnel ühiskondlikul organisatsioonil või üksikisikul (koolikollektiivil) on nii efektne mõte, võiks selle riigikogule esitamiseks kasutada vahendajana oma valimisringkonna saadikut. Loomulikult võib pöörduda ka otse riigikogu kultuurikomisjoni poole, leiame koos lahenduse.
Kui jutt juba kodanikualgatusele läks, siis kultuurikomisjon on avatud institutsioon ning kutsume õpilaste ja õpetajate organisatsioone ja teisi huvilisi komisjoni istungile neid huvitavaid probleeme kuulama ja sõna sekka ütlema. Selleks tuleb varem pöörduda kultuurikomisjoni poole, et saaksime asjast huvitatute osavõtule kaasa aidata. Pikemaajalist ajakava pole meil kahjuks võimalik teada anda, sest komisjonide istungid sõltuvad sellest, kuidas ministeeriumid ja fraktsioonid suudavad meid eelnõudega varustada. Aga nädalakavad saavad kindlasti olema ja nendega saab tutvuda riigikogu koduleheküljel.
Samas on kultuurikomisjonil hea tava korraldada kohtumisi ja väljasõiduistungeid maakondades ning miks mitte ka koolides.”
Õpetajate Lehelt on küsitud, kuidas hakkab toimima n-ö kooli tööle asuvate õpetajate 200 000-kroonine stardiraha, mis koalitsioonileppes lubatakse välja maksta teatud aastate jooksul?
„Selle ettepaneku esitas koalitsioonileppesse praegune haridusminister Tõnis Lukas ja tema on kõige pädevam sellele küsimusele vastama. Minu teada oli jutuks, et see summa makstakse välja kaheksa aasta jooksul, mõeldud on see esmajärjekorras eluasemetoetusena. Olgem ausad, meil on õpetajaid rohkem, kui koolid neid vajavad, aga õpetajad ei lähe lihtsalt kooli tööle. Kohalikel omavalitsustel, eriti maal, pole neile aga enam vaba elamispinda ametikorteriks pakkuda, sest kõik on erastatud. Ehk Tallinna linn, kus ehitatakse ka munitsipaalkortereid suudab seda pakkuda.
Aga Tõnis Lukasega on kultuurikomisjonil töine kohtumine kavas juba 7. mail, siis saame teavet HTMist lähiajal kultuurikomisjoni laekuvate seaduseelnõude kohta ja oskame anda infot ka Õpetajate Lehe lugejatele.”
ÕpL
Küsimus ja Vastus
Millised hariduselu probleemid tuleks kultuurikomisjoni
päevakorras arutlusele võtta?
MAILIS REPS,
kultuuri-
komisjoni
aseesimees, Keskerakond:
„Riigikogu kultuurikomisjonis jätkan oma senist tööd hariduselu põhiküsimuste lahendamisega. Oluliseks pean õpetaja staatuse kehtestamist ja palga tõstmise probleeme ning lasteaiaõpetajate töötingimuste võrdsustamist kooli-õpetajate omadega. Kindlasti on tähtis sooja toidu tagamine lasteaialastele ning põhikooli-, gümnaasiumi- ja kutsekooliõpilastele. Samuti õpilaskodude rajamine ja pikapäevakooli võimaluste loomine kõigile soovijatele üle Eesti. Tugevdamist vajab kutsehariduse maine ning paindlike õppevormide loomine erivajadustega lastele, täiskasvanutele ja rahvusvähemustele. Päevakorda peaks võtma rakenduskõrghariduse probleemid ja ülikoolihariduse kvaliteedi tugevdamise. Ei tohi unustada ka noorsootöö võimaluste avardamist ja huvitegevuse kättesaadavuse tagamist kõigile lastele.
Samas loodan, et kõik õpetajate ja õpilaste organisatsioonid ning kodanikuühiskonna esindajad leiavad aja ja võimaluse kohtuda riigikogu kultuurikomisjoni liikmetega. Kutsume neid osalema probleemide aruteludes. Ka õpetajatelt ja koolijuhtidelt ootame komisjoni töö ja päevakorra täiendamiseks ettepanekuid ning arvamusi arutlusele tulevate eelnõude kohta.”
PAUL-EERIK RUMMO,
kultuurikomisjoni liige, Reformierakond:
„Valitsusliidu programmi haridus- ja teaduspoliitika programmis on 22 punkti. Lähiajal on komisjonil kavas kohtumine ministriga, et kuulda nende punktide elluviimise strateegilist plaani. Oma eelmist ametiposti silmas pidades pean va-jalikuks komisjoni tugevat toetust vene gümnaasiumide õppekeelereformi käivitumisele, milleks valitsusliit näeb ette riikliku programmi. Ka ootab lahendust ebamäärane olukord uute õppekavadega.”
HELMER JÕGI,
kultuurikomisjoni liige, Reformierakond:
„Riigikogu kultuurikomisjoni esmane ülesanne on tagada, et keeruliselt ja pikalt kulgenud koalitsiooniläbirääkimistel kokkulepitu jõuaks õigusaktidesse.
Üks olulisemaid seadusi, mida komisjoni ootame, puudutab 2000-kroonise ringiraha kehtestamist lapse kohta aastas. Ringiraha looks eelduse, et kõik lapsed, pere rahakoti suurusest hoolimata, pääseksid huviharidusele ligi.
Ilmselt veel enne suve peab kultuurikomisjon menetlema põhikooli ja gümnaasiumi seaduse (§ 25) muutmist, millega sätestatakse klassitäitumuse piirmäär põhikoolis.
Loodan, et meie komisjon leiab aega kohtuda kodanikuühiskonna liikumiste esindajatega, et arutada poliitikat, mis tagaks haridusvõimaluste paindlikkuse ja koolide uuenemisvõime. Juba pealiskaudne pilk meie haridusseadusele ning põhikooli ja gümnaasiumi seadusele, mida on muudetud vastavalt 41 ja 31 korda, näitab, et nad on ajale jalgu jäämas, vajavad uut lähenemist ning terviklikku ümberkirjutamist.”
LAURI VAHTRE,
kultuurikomisjoni liige, IRL:
„Olen nüüd (jälle) justkui päris uus riigikogu liige ja seetõttu päris eelnõu haaval päevakorda võetavaid valuprobleem reastada veel ei suuda. Ka seda mitte, mis on nii pakiline, et enne suvepuhkust tingimata tegema peaks. Kas hariduses on üldse nii pakilisi asju¥ Loomulikult on küsimusi, millele tahan keskenduda. Kas või alternatiivpedagoogika, õpetajate ühiskonnas väärtustamine, õppekavad ja valdavalt eestikeelsele õppele üleminek vene gümnaasiumides, õpikute taseme tagamine ja veel mitmed probleemid. Kuid enne seda kõike tahaksin endale selgeks teha olukorra meie hariduselus.”
MARET MERISAAR,
kultuurikomisjoni liige, Eestimaa Rohelised:
„Meie erakond on seisukohal, et õpetaja peab olema riigiteenistuja koos sellega kaasnevate garantiidega. Õpetajakutse valinu peab saama liikuda kolme kutsesuuna vahel: töötada klassi(aine)õpetajana, koolinõunikuna või õpikute ja metoodikate loojana. Investeerima peaks õpetajatesse ja õppejõududesse nende töötasu tõstes. Tuleb suurendada õppejõudude akadeemilist vabadust, koolis vajab õpetaja paberimajandusega tegelevat assistenti.
Õppekavas peavad olulisel kohal olema loodusained, ka eetika ja esteetika. Panustaksime keskkonna-probleemidele ja nende lahendusvõimalustele. Õppeklassid tuleb ajakohaselt sisustada. Õpetamise keskkond tuleb muuta säästlikuks ja ökoloogiliseks.
Ülikoolides tuleks luua juurde tasuta õppekohti, hõlbustada välistudengite ja -õppejõudude kutsumist Eestisse. Toetame teadlaste juurdekasvu ja otsest tuge rahvusvaheliste teadusprojektide käivitamiseks.
Eestisse tuleks luua neli hariduspiirkonda.”
ÕpL
Nädalakommentaar
Okupatsioon jutumärkides
Eestlased ja venelased elavad eri maailmas. See ei ole muidugi uudis, kuid reaalset olukorda aitab tajuda kohaliku vene meedia sirvimine või siis lihtsalt eri rahvusest elanike arvamuste kõrvutamine.
Tänase Õpetajate Lehe „Haridusdialoogi” rubriigis väidab Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ajalooõpetaja Igor Kalakauskas, et Eesti inimesed elasid õnnelikult „õitsvas sotsialismis” (sest kroonikakaadrid ju ometi ei valeta!) ning James Tusty ja Maureen Castle Tusty film „Laulev revolutsioon” on ajalugu meelevaldselt moonutav propagandistlik linateos.
Mainitud dokumentaalfilmile on ka eestlastest kriitikud ja ajaloola sed ette heitnud mõningast kallutatust –intervjueeritavate hulgas on kõige rohkem ERSP ja Eesti Komitee esindajaid. Kuid oluline on hoopis muu. Film kõneleb eelkõige eesti kultuuri elujõulisusest, mis (ilma jutumärkideta) okupatsiooni ja kõikvõimalikud repressioonid eestlastel üle elada aitas. „Laulva revolutsiooni” vorm on võib-olla tõesti pisut liiga pateetiline ja ameerikalik, kuid kui Kalakauskas nimetab filmi tooteks, mida üritatakse propagandistlikel eesmärkidel lääneriikides inimestele „pähe määrida”, solvab ta eestlasi ning madaldab nende tundeid ja valusaid mälestusi. Liiatigi võiks täpselt samalt positsioonilt kritiseerida ka Kalakauskase kiidetud holokaustiteemalist filmi…
Ajalooõpetajana peaks Kalakauskas taipama, miks suurem osa dokumentaalfilmist käsitleb Nõukogude okupatsiooni. Kui üks okupatsioon kestis veidi üle kolme aasta ja teine 50, ei ole nende mõju võrdne. See on selge isegi langemata arutlusse selle üle, kumb totalitarism oli oma olemuselt ikkagi „inimlikum”. Säärased võrdlused on lihtsalt kohatud.
Kalakauskas kurdab, et „Laulva revolutsiooni” tegijad on läinud mööda teemadest, mis oleksid võinud tekitada vaatajates natukenegi sümpaatiat nõukogude korra vastu. Mil viisil? Panema publiku heldima kondenspiima ja odavat trammipiletit meenutades? Või peaksid sümpaatsena tunduma küüditamised ja repressioonid, mis ei lõppenud sugugi Stalini surma järel, vaid siiski alles impeeriumi lagunemise lõpuaastatel?
Siiski ei ole „nõukanostalgia” eestlaste hulgaski haruldane. Kesk-ealise mitte väga heal järjel oleva inimese puhul on see mõistetav, kuid ka näiteks 1979. aastal sündinud kirjaniku Jaak Urmeti alias Wimbergi sulest võib lugeda kiidulaulu toredale nõukogude lapsepõlvele. Urmet kurdab, et nõukogudeaegsele süsimustale aja-lookäsitlusele vastandub nüüd lumivalge: „Nõukogude ajal nimetati metsavendi bandiitideks, nüüd riputatakse nende pea kohale aupaiste ja avatakse neile mälestusmärke. Mõelgem ikka järele, sinimustvalge lehvitamine ei õigusta iga veretööd” (vt „Nõuan täisvärvides ajalugu”, EPL, 6.07.06). Faktide kehva tundmist ja nende selektiivset kasutamist on samuti raske õigustada…
Kalakauskas töötab koolis ajaloo-õpetajana ning seega taastoodab moonutatud ajalookäsitlust. Tegemist ei ole lihtsa töölisega Lasnamäelt, vaid kümnete alles kujunevate noorte maa-ilmapilti mõjutava õpetajaga. Integratsiooniprojektidesse võib ju miljoneid kroone investeerida, kuid kui kohalik venekeelne meedia ning (ajaloo)õpetajad vene koolides (rääkimata kodudest, kus ei üritatagi laste eest varjata põlgust Eesti riigi vastu) tüürivad järjekindlalt vastassuunas, on head kavatsused juba eos hukule määratud. Kalakauskas väidab, et väga raske on lahti öelda ideoloogilistest dogmadest ja ajaloolistest eksiarvamusest – olles seejuures ise oma seisukohtadega selle väite tõendus.
Kristi Helme
ÕpL
Ministeeriumis
24. aprillil oli Vanemuise kontserdimajas rahvusvaheline konverents „Clusters Linked Over Europe –Regional Innovation Strategies for Cluster Internationalisation and Competitiveness”. Minister Tõnis Lu-kas esines avasõnavõtuga. Konverent-si korraldas Tartu Teaduspark.
24. aprillil algas Tartus projekti „Koolikatsuja 2006+” konverents „Homne edu algab tänasest”. Tegemist on möödunud aastal käivitunud ja ELi kaasfinantseerimisel elluviidava projektiga, millega toetatakse õppeasutuste välishindamissüsteemis elluviidavaid muudatusi. Lisainfo projekti kohta: http://koolikatsuja.hm.ee.
24. aprillil oli Tallinna Ülikoolis konverents, millega tähistati “Erasmuse” programmi 20. aastapäeva. “Erasmus” on Euroopa Komisjoni initsiatiivil 1987. aastal loodud kõrg-haridusprog-ramm, mis toetab kõrgkoolide koos-tööd üliõpilaste ja õppejõudude vahetuse korraldamisel.
26. aprillil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia saalis Eesti teaduse populariseerimise auhinna 2007. aasta konkursi pidulik lõpetamine. Osales minister Tõnis Lukas.
26. aprillil osales minister valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.
27. aprillil toimub ühiskonnaõpetuse riigieksam.
Õpetajaks pürgimisel käib tihe konkurss
Õpetaja- ja liidrikogemust pakkuv „Noored kooli” programm kogus 76 avaldust noortelt, kes tahavad õpetada ja koolielu edendada. Programmi esimesse lendu kandideerivad üheksa kõrgkooli lõpetanud, kellest ligikaudu pooled on õppinud Tartu Ülikoolis. Iga neljas huvilistest on omandamas või juba omandanud magistrikraadi. Õpetamissooviga noori on kokku rohkem kui neljakümnelt akadeemiliselt erialalt. 35% kandidaatidest on kõrgkoolides õppinud reaalteadusi.
„Noored kooli” programm on teadvustanud õpetajaameti võimalusi ka neile, kes varem sellele ei ole mõelnud. „Olen tähele pannud, et mitmed noored isegi ei kaalu õpetajaametit enne, kui keegi neid sellele mõtlema ei suuna,” kirjutas oma avalduses üks kandidaatidest.
„Noored kooli” tegevjuht David Re-bane on rahul nii avalduste arvu kui ka kvaliteediga. „See on meie esimene tegevusaasta, mistõttu eriti suur on rõõm selle üle, et programmi sõnum on ühiskonda jõudnud,” ütles Rebane. „Kandidaadid on tugevad,” lisas ta.
Pärast avalduste sõelumist toimuvad eelintervjuud, järgnevad rühmatööd ja esimene proovilepanek õpetajarollis. „Noored kooli” programmi 15–20 õpetajat valitakse välja mai teiseks nädalaks ning kooliteed alustavad nad koos õpilastega 1. septembril.
„Noored kooli” on haridusprogramm, mille eesmärk on tuua teotahtelised, motiveeritud ja võimekad noored kooli ning aidata kaasa õpetajaks olemise väärtustamisele ühiskonnas. Programmi on asutanud Heateo Sihtasutus ja Hansapank, algatusele aitab kaasa üle kümne juhtiva Eesti ettevõtte.
Triin Noorkõiv,
sihtasutuse Noored Kooli kommunikatsioonijuht
ÕpL
Kultuuripark Patarei
Kevad liigub täie hooga suve suunas ja kooliaeg hakkab läbi saama. Klassijuhatajad peavad plaani, mida huvitavat ja meeldejäävat lastele enne suvepuhkust pakkuda. Arvestatav võimalus elamuse andmiseks, ja seda igas vanuses inimesele, on külastada Patarei merekindlust-vanglat.
See pole lihtsalt matk minevikku. Selles hiidhoones on ladestunud Eesti viimase kahesaja aasta ajalugu. Alates Tsaari-Venemaa ning Nikolai I suurriiklikest ja sõjalistest ambitsioonidest 19. sajandi alguses kuni vangla tegevuse lõpetamiseni aastal 2002.
Patarei merekindluse ja kasarmu-perioodile järgneb seoses Eesti Vaba-riigi tekkimisega huvitavaim – vangla – ajajärk. Siin on Teise maailmasõjaga seotud Nõukogude ja Saksa okupatsiooniaastad ja lõpuks Eesti riigi taasiseseisvumine. Kõike seda tutvustavad maja asjatundjad – endised vanglajuhid.
Patarei kultuuripargi eesmärgid ei piirdu ainult ekskursioonide korraldamisega. Maist alates eksponeeritakse siin kunstinäitusi. 7. mail algab nn AHNE kunstifestival, milles oma loominguga osalevad nelja riigi kunstitudengid. Peale kujutava kunsti pakutakse tantsu ja vokaalloomingut.
Garaaþigaleriisse tuleb kultuuripargi oma näitus Patarei kuulsamatest vangidest. Näituse koostaja Uno Ilm on leidnud hulga uusi fakte, mis senini olnud teadmata.
Vangla majandushoovis toimuvad kontserdid ja loodetavasti näidatakse juuni jooksul Jaan Toominga lavastatud „Hamletit”.
Augusti lõpus toimuvale muusikasündmusele toovad Põhjamaade saatkonnad oma riike esindavad ansamblid. Üritus toimub aidsivastase võitluse tõhustamiseks.
Eksib see, kes arvab, et endises vang-las ei ole midagi kaunist. Tallinna kauneima merevaatega välikohvik Puhvet annab võimaluse nautida karastusjooke ja kinnitada keha otse mere kaldal.
Aga oma silm on kuningas. Kõik on oodatud.
Andrus Villem,
kultuuripark Patarei projektijuht,
www.patarei.com
ÕpL
Eesti vajab rahvuse ellujäämise strateegiat
Avalik kiri Eesti Vabariigi
Riigikogule, presidendile ja valitsusele, kogu rahvale
Eesti Vabariigi põhiseaduse tähtsaima aluspõhimõtte koha-selt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. On aga üldteada, et eesti rahvuse eksistents on küsimärgi all.
Eestlaste püsimajäämiseks on küll tarvilik, et sündimus tõuseks kiiresti rahvaarvu taastetasemele, kuid sellest ei piisa. Ka siis, kui õnnestuks taastetase saavutada või kui iive Eestis tõuseks positiivseks, poleks tagatud eesti rahvuse säilimine. Tagamiseks on vaja veel vähemalt üht olulist tingimust: eestlaste osakaal kogurahvastikus peab jääma märksa kõrgemale 50 protsendist.
Selleks on aga vaja piirata ka ELi kodanike sisserännet, mis liitumislepinguga võetud kohustuste tõttu pole praegu võimalik. Samas on piiranguteta sisserände puhul lootusetu eestlaste osakaalu säilitada või tõsta, sest isegi mõõdukas sisseränne tõstab muulaste arvu ja kahandab sellega eestlaste osakaalu. Viimasele aitab kaasa eestlaste suur väljaränne teistesse riikidesse.
Rahvahääletusel 14.09.2003 vastu võetud põhiseaduse täiendamise seaduse § 1 sätestab: Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Leiame, et rahva poolt selle paragrahviga Eestile pandud kohustust – lähtuda ELi kuulumisel põhiseaduse kõigist aluspõhimõtetest – tuleb valitsusel täita. See tähendab, et Eestil tuleb alustada põhiseaduse aluspõhimõtetega vastuolus oleva liitumislepingu muutmise menetlust, nii et see võimaldaks sisserändele piirangud kehtestada. Kui see ei õnnestu, tuleb eesti rahva päästmise nimel EList välja astuda.
Leiame, et on ülim aeg töötada välja eesti rahvuse ellujäämise riiklik strateegia, ja esitame siin oma visiooni sellisest strateegiast.
1. Fikseeritakse tase, mis on oluliselt kõrgem kui 50% ja millest eestlaste osakaalu ülalpool hoidmine on kohustuslik (nt 65%).
2. Punkti 1 täitmine tagatakse aastase sisserände piirarvuga, mis on seotud Eesti rahvaarvuga (nt 0,045% alalisest elanikkonnast) ja mis kehtib kõikide riikide, sealhulgas ELi liikmesriikide kohta. Piirarvu võib muuta igal aastal arvestusega, et see tagaks punktis 1 nimetatud kohustuse täitmise.
3. Rakendatakse tõhusaid meetmeid eestlaste arvukuse languse peatamiseks Eestis ning suhtumise kujundamiseks, et lapsed on nii vanemate kui ka riigi tõeline rikkus.
4. Luuakse teovõimeline rahvastikuministeerium, kelle ülesandeks on rahvastikupoliitika konkreetsete küsimustega tegelemine, järelevalve ja aruandlus strateegiast kinnipidamise üle.
5. Ellujäämise strateegia pannakse seaduseelnõuna rahvahääletusele. Selle muutmine on võimalik vaid uuel rahvahääletusel.
Arvame, et punktid 1–5 on kõik tarvilikud ja üheskoos loodetavasti ka piisavad eesti rahvuse, tema keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Kui selgub, et neist siiski ei piisa, tuleb tarvilikke meetmeid lisada.
Martin Helme,
ajakirjanik
Lembit Kivistik,
matemaatik
Argo Loo,
teadusmagister
Tõnu Tõnso,
matemaatik
Avaldatud lühendatult.
ÕpL
Õppurite Nõukojas arutleti riigieksamite ja õppetoetuste üle
20. aprillil HTMis toimunud Õppurite Nõukojas pärisid noored aru ja tegid ettepanekuid riigieksamite, klassitäitumuse piirnormi ning õppetoetuste ja katusühenduste rahastamise kohta.
„Riigieksamite tulemusi ministeerium kindlasti salastama ei hakka, kuid kiiduväärne on õpilaste ettepanek hakata koole võrdlema muude sisuliste näitajate järgi, mis puudutavad kooli keskkonda, õpilaste kaasamist otsustesse, huvitegevust, turvalisust jms,” ütles minister Tõnis Lukas, kuulanud ära õpilaste soovi riigieksamite statistika salastada. Ministeeriumi asekantsleri Janar Holmi sõnul on probleem pigem riigieksamite tulemuste valesti tõlgendamises, tulemused tuleks selgitustega varustada.
Minister Lukas kinnitas, et esimene seadusemuudatus, mis ministeeriumis ette valmistatakse, on piirnormi üldine kehtestamine põhikoolis 24 õpilaseni.
Minister ütles ka, et koostöös üliõpilastega valminud eelmise õppetoetuste süsteemi arendamist jätkatakse samamoodi koostööd tehes.
Õppurite Nõukojas arutati ka katusühenduste rahastamist ning koolide õpilasesinduste eelarve küsimusi, karjäärinõustamist, direktorite tähtajatute lepingute sisseseadmist, Bologna protsessiga seonduvat ning riigirakenduskõrgkoolide põhimääruste muutmist. Noored küsisid riikliku õppekava, üldhariduse rahastamismudeli ja kõrghariduse rahastamise kohta.
Age Rosenberg,
HTMi teabekorralduse osakonna konsultant
ÕpL
Mõte
Vägivald on inimloomuse ürgseimaid omadusi, mida aja jooksul on inimkäitumisega üha vähem seostatud. Kui see tänapäeval ette tuleb, imestame, kuidas on see võimalik. Paraku segab just vägivaldsus teise inimloomusest pärineva omaduse – suhtlemisvajaduse – otstarbekat kasutamist.
Inimese teeb inimeseks tema suhe teise inimesega, on väitnud Confutsius juba 6.–5. sajandil eKr. Selles, kuidas keegi suhtleb, väljendub tema võime mõista oma käitumist ja iseennast. Kasvatus tähendab samuti suhestamist, mis toimub põlvkondade vahel tingimusel, et tekib vastastikune kujutlus üksteisest: õpitakse vastastikku suhteid reguleerima, teist aktsepteerima.
Vanemal põlvkonnal kui ühiskonna traditsioonide kandjal on läbiproovitud elamisviis, elukogemus, mille baasil noor saab õppida oma käitumist juhtima ja ennast mõistma. See ei kulge aga kaugeltki tõrgeteta. Kõigepealt on täiskasvanul vaja mineviku-pärandit hinnata uue põlvkonna pilguga. Suhetes tuleb ilmsiks ka vastuolu selle vahel, milline on täiskasvanu (ühiskonna) mõttelaad ja eluviis ning milliste väärtuste hindamist ja missugust käitumist oodatakse kasvandikult. On ju tõsi, et tänapäeval kipuvad esiplaanil olema materiaalsed väärtused, mis muudavad inimsuhted vähem olulisteks. Tarbijalik heaolu sisendab upsakust, üleolevust, hooplemist, konkurents kutsub esile hoolimatust inimsuhetes, materiaalsete väärtuste ülimuslikkus viib selleni, et teistega ei arvestata, nende mõtteid alahinnatakse. See viibki inimeste vihkamiseni – vägivallani.
Teisalt kogeme, et väärtustatakse inimese individuaalsust ja õigust vabadusele. Tung olla vaba avaldub lapses iseseisva mõtlemisena juba varakult, ent täiskasvanu kipub endiselt kasvatama ja õpetama kuidas teisel inimesel tuleks käituda.
Oluline on dialoog
Kasvatada tähendab luua tingimused dialoogiks kasvandikuga, võimaldades tal selles avastada iseennast. Suhtlemisvõimaluste vähesus või ühekülgsus (eriti kui domineerivad märkused lapse aadressil), on laste kurjuse üks põhjus. Kui täiskasvanu tõrjub inimsuhteid puudutavaid küsimusi ega soovi neid arutada, muutub laps ükskõikseks või tärkab temas protest.
Täiskasvanul on kasulik aegajalt oma mõtlemislaadi analüüsida. Et mitte olla kasvandikuga suheldes tülpinud, tuleb püüda näha partnerit paremana, kui too tegelikult on. Enne kui rutata lapsele märkust tegema, et teda kiiresti korrale kutsuda, tasub mõelda, kas maksab seda teha. Võimalust kogeda oma käitumise tagajärgi ja nende üle järele mõelda on vaja, et laps harjuks iseseisvalt jälgima oma suhteid teistega.
Positiivne eelhäälestus teeb täiskasvanu kannatlikumaks, sisendab suhtlemisvalmidust, huvi lapse mõtete vastu. Kontaktide aktiviseerumine laiendab mõttevahetust lapsega, nii et ta esitab ise küsimusi ja pakub ideid, millest rääkida. Seda aga ikkagi juhul, kui ta kogeb, et temast hoolitakse, temaga tahetakse rääkida ning temaga arvestatakse. Reglementeeritud, kindlates raamides olevad kasvatussuhted, nagu õpilasega suhtlemine kitsalt ainekava piires, eriti kui kasvandikul on raskusi siduda õpitavat oma kogemuse ja argieluga, viib selleni, et laps ei harjugi siduma oma mõtteid vastava tegevusega, selle motiveerimisega. Küsimus, miks laps nii või teisiti toimis, jääbki vastuseta.
Tuleb luua kontakt
Võimeta mõista on sallivus mõeldamatu. Teist mõista suudab see, kes oskab analüüsida vastastikuse sõltuvuse mitmekesiseid põiminguid. Sotsioloogiline mõtteviis (vt Z. Bauman, T. May, „Mõteldes sotsioloogiliselt”) võib muuta meid tundlikumaks ja sallivamaks erisuste suhtes, mida oma õpilaste juures märkame.
Kui alaealine alavääristab täiskasvanut, aitab sotsioloogiline mõtteviis hoiduda solvumisest, tehes selgeks alavääristamise põhjused. Teist püüavad alavääristada peamiselt need, kelle enesehinnang on madal, kes kannatavad ängistuse all. Nad on ise olnud alavääristamise ohvrid. Kuna tegelikult tunneb just alavääristaja ennast madalamana, püüab ta valiku-ta alandada kedagi teist. Olukorda aitab lahendada alavääristatava kannatlikkus, solvumise asemel tasub leida võimalus aidata alavääristaja eneseväärikust tõsta: luua temaga kontakt, rääkida erapooletul teemal, hoidudes tekitamast muljet, et tegemist on ülekuulamisega. Kui õpetaja väidab, et ta kardab õpilast, tähendab see, et ta hoidub kontaktidest tollega. Ja seda olukorras, kus viimane just kontaktide puudumise – tema suhtes (nt kodus) üles näidatud hoolimatuse – tõttu käitubki väljakutsuvalt.
Väljakutse täiskasvanutele
Sotsioloogiline mõtteviis eeldab, et täiskasvanu usaldab last. Usaldust võib pidada pedagoogilise kommunikatsiooni eeltingimuseks. Usalduslik vahekord lapsega tekib siis, kui täiskasvanu on aldis teda kuulama. Teise inimese kuulamine on üleskutse solidaarsuseks, ühistegevuseks, vastastikuseks sõltuvuseks. Ennast õpitakse mõistma ja enda eest vastutama teiste arvamuste ja valikute kaudu, kui tekib vastastikune usaldus. Usaldus aitab noorel sotsialiseeruda, end elus realiseerida. Kasvatus, mis põhineb üksnes drastilisel kontrollimisel ja järelevaatamisel (usaldamatusel), äratab soovi nõuete täitmisest kõrvale hiilida, kavaldada – vastata omapoolse usaldamatusega. Usalduse kujunemist, nagu hoolivuse arengutki soodustavad mitmekülgsed sidemed. Sestap ongi nii oluline aktiivne ja mitmekülgne tegevus inimese kasvueas.
Negatiivsed ilmingud käitumises võivad paljus olla alaealiste tegevuse korraldamatuse tagajärg 10–15 aastat tagasi, mis praegu võib avalduda täiskasvanute hoolimatuses juba järgneva põlvkonna suhtes. Väljakutse täiskasvanutele on lihtne ja selge: rahu (kannatlikkust suhetes lapsega), usku (lootust lapse arengu suhtes), usaldust (valmidust koostööks lapsega).
Silvia Kera
ÕpL
Kirjakast
Hüüdja hääl kõrbes
Tänapäeva eelkoolihariduse märksõnad on ilma kahtluseta lapsesõbralikkus, lapsemeelsus ja lapsest lähtumine. Vähemalt rõhutab seda riiklik raamõppekava. Aga kas kõik lasteaiad nendest põhimõtetest ka lähtuvad, on omaette teema.
Näiteks, kas on võimalik, et lapsesõbraliku metoodikaga lasteaias töötab õpetaja abi, kes pooldab (veelgi hullem – ka rakendab) füüsilist karistust, laste solvamist ja mõnitamist? Kes vastutab selle eest, millised inimesed meie lastega tegelevad? Uusi töötajaid värbab üldjuhul komisjon, kus ka juhataja on liige ning omab otsustavat häält. Abitööjõudu (kokad, koristajad, õpetajaabid jt) võib tööle võtta juhataja ka ilma komisjonita. Seega, kui näiteks õpetaja abile on pretensioone, peaks ennekõike pöörduma juhataja poole abi saamiseks. Aga mida teha siis, kui juhataja ei hooli lapsevanemate suulistest ega kirjalikest pöördumistest, mida ka õpetajad toetavad? Üks võimalus oleks püüda abi leida metoodikult. Aga kui metoodikul ei ole aega ega tahtmist oma töödki teha, ammugi siis veel mingite muude muredega tegelda? Sest kuidas teisiti nimetada seda, et juhataja asetäitja õppe- ja kasvatusöö alal ei leia aega lugeda läbi õpetajate nädalakavasid ning paneb oma allkirja alla sõimelastele 26.–30. märtsini õpetajate poolt trotsist planeeritud nädalaplaanile teemal „Hasartmängud”, mille raames on muu hulgas planeeritud õppekäik striptiisibaari eesmärgiga kinnistada inimese kehaosade tundmist.
See võib tunduda absurdse naljana, aga inimesed, kelle lasteaias see toimub, ei naera. Nende jaoks on asi naljast kaugel. Nii õpetajatele kui ka lapsevanematele. Viimased on ähvardanud oma lapsed lasteaiast ära võtta, aga me kõik teame ju karmi reaalsust, et ega neil ole neid võimalik niisama lihtsalt teise lasteaeda panna, sest igal pool on järjekorrad.
Lasteaias leidub veel eredaid näiteid „lapsesõbralikkusest”: sõimelapsed käivad kolm korda päevas teiselt korruselt esimesele söömas; teatud kontingent töötajaid käib lasteaia keldris suitsetamas, mistõttu rühmaruumi tualettidesse jõuab iga päev ebameeldiv suitsulõhn.
Ka selliseid lasteaedu on. Kahjuks.
Igasugused arvamusavaldused, ettepanekud, nõuanded on enam kui teretulnud.
Murelikud kasvatajad ja lapsevanemad
Toimetusele on autor teada. Kaebus on edastatud linna haridusametile olukorra kontrollimiseks ja seisukoha võtmiseks. Seni jätame enda teada ka kõne all oleva lasteaia nime. – ÕpL
E-koolist e-riigis
E-kooli saab vaadelda nii õpilase, vanema, õpetaja, klassijuhataja kui ka direktsiooni seisukohast ning kohati tekib ka huvide konflikt.
Mina nimetaksin e-kooli infosüsteemi üheks osaks ja seda rolli täidab ta suurepäraselt. Peale hinnete, märkuste, kodu- ja kontrolltööde ning puudumiste teavitamise on e-koolis muidki võimalusi õpilaste ja vanemate jaoks.
On vanemaid, kes muud kontakti kooliga ei leiagi. Osale õpi-lastele ei meeldi uus infosüsteem – eelkõige neile, kes päevikut ei viitsi täita, kes kodus väidavad, et tunnid jäid ära, midagi õppida ei antud, õpetaja on haige jne. Nende leidlikkus on piiritu ja vanemate kergeusklikkus samuti.
Kui vanem peab meelde tuletama, et lapsel on paar järelevastamist ja parandustööd tegemata, on tal tuline õigus ja kohustus sekkuda. Kaua peab kool parandustöökoja silti kandma? Õpetaja peab e-kooli pidajana ole-ma korrektne. Sissekandeid tuleb te-ha iga päev. On küllalt õpilasi, kelle kohta peab ülevaade pidevalt saadaval olema. Nende puhul võib paberkandjal kooliteade kergesti kaduma minna, elektroonilise puhul on see välistatud.
Kodused ülesanded jms saab ka puudunud õpilane teada ega või hiljem väita, et ei teadnud, mis õppida anti või tunnis läbi võeti.
Mis räägib e-kooli vastu? Kõigil vanematel ei ole Internetti ja mõnel juhul on olnud tegu ka vanemate e-aadressi teadasaamisega. Kõik vanemad ei oskagi Internetti kasutada.
Tehnilise poole pealt peaks igal õpetajal kabinetis Internet olema nagu ka muudel koolis vabakasutuseks mõeldud arvutitel.
Meil nii on. Igal õpetajal, kes soovis, on ka sülearvuti. Need on valla kaasabil soodsalt liisitud, ei jõutud valitsusparteide lubadust ära oodata.
Lühidalt: mina olen e-kooli poolt.
Tarmo Kerstna
Volbriöö alkoholita! Aga klassiekskursioonid?
„Kas sa kujutad ette – minu 6. klassis õppiva poja klassijuhataja teatas lapsevanemate koosolekul, et tema lapse-vanemate komitee liikmeteta Riia–Sigulda kahepäevast ekskursiooni ette ei võta, sest ei suuda laste napsutamist kontrolli all hoida. Heldus, varateismelised ju!” kurtis kohvikuvestluses sõbranna. Tõin ta taevast maa peale ja küsisin, kas ta siis lehti üldse ei loe.
Alles oli Postimehes kirjutis TÜ teadlaste uurimusest koolilaste alkoholitarbimise kohta. Küsitleti 2600 7.–9. klassi õpilast ja 87% kinnitas, et on elu jooksul alkoholi pruukinud, kusjuures kolmandik 12–13-aastaseid oli seda teinud alles möödunud kuul. Teises lehes oli pikk lugu sellest, kuidas ühe Lõuna-Eesti maakooli 7. klass klassiõhtut veinipudelite seltsis (ja noore naisõpetaja silma all) mööda saatis.
Sotsiaalminister andis justiitsministeeriumile loa saata riigikogusse korrakaitseseaduse eelnõu, kus muu-hulgas plaan muuta vabamaks avalikus kohasalkoholi tarbimise reeglid. Justiitsministeerium leiab, et avalikus kohas alkoholi mõõduka tarbimise keeld on silmakirjalik ega sobi euroopalikku riiki.
Napsitamine pole lubatud avalikus pargis, laste mänguväljakul või selle vahetus läheduses. Kes aga kontrollib, mis seal Sprite’i pudelis on – limonaad, longero või midagi hoopis kangemat? Ju siis õpetajad on asjaga kursis, ega nad muidu klassiekskurssioonidele lapsevanemate esindajaid nõua.
Harju maavanem kuulutas volbriööks taas välja alkoholi müügi keelu. Vähemalt ei saa läbustajad öö jooksul oma varusid täiendada. Mis ei tähenda, et politseil on prii õhtu ja pole karta, et mõni varateismeline alkoholiaurudega vahele jääb. „Sprite’i” võib ju vabalt juua. Ka klassiekskursioonil.
Merike Tompson
ÕpL
Kui mina olin veel väikene mees
Ülle koos vanaema Elisabethiga.
Kui ma olli väigokõnõ
Elli maq uma imäimä Elisabethiga Palo talun Saarlasõ külän Pärlijõõ veeren Võromaal. Maja om kesk mäke mõtsa seen, mäeperve all jõgi. Sis olliq talvõq külmembä ja suvõq kuumõmba. Lumi tull varra mahaq ja keväjä niipea är es lääq. Sai kelguta küll puuvidämiskelguga, turbakotiga, jopesälläpääl, suusata uiskõga tritsuta. Mõtseläjile süvväq kanda vannu hainu, jälgi uudista.
Aga täämbä, uma edimädse tütre Maali 22. sünnipääväl tull mul miilde, kuiss ütskõrd talvõl vanaimä võtt uma vanaaolidsest koirohulõhnalisest kapist vällä linadsõ käterätirõiva sisse mähit villadsõ sitikmusta värmi kangarulli. Seo om viil meheimä koet –kitt tä, ni võtt koskilt Siluetist nitiq ja ummõl mullõ kelgutamispüksiq. Tuukõrd viil tüdruku käveq seelikugaq ja pääle kolhoosilauda lüpsjide kiäki püksõ es kannaq. Kelgupüksiq olliq paksuq ja vett sisse es võtaq.
Aga allõs nüüd, nelikümend aastat ildampa Setomaal Obinitsah umma rõivakasti kraamin tull tuu kõik miilde. Tuu vanaimä meheimä oll sündünü Vilo vallah Setomaal. Minu tütär sai kingitüses sääntsestsamast rõivast suk-mani. Aga nüüd om aig sääne et rahvarõivid vai üldse seelikid om sama vähästel kui tuukõrd kotohkoet rõivast pükse. Tshuktshiq ütleseq et aig om nigu kuu, kõrra kasus sis ka-hanõs…
Kauksi Ülle
ÕpL
Atesteerimisel esitatavad nõuded vanempedagoogi ametijärgu saamiseks
Õpetajale omistatakse noorempedagoogi, pedagoogi, vanempedagoogi või pedagoogi-metoodiku ametijärk.
Atesteerimisel hinnatakse, kas atesteeritav on täitnud järgmisi nõudeid:
1) vastavalt haridusministri 26. augusti 2002. a määrusele nr 65„Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded” (RTL 2002, 96, 1486; 129,1874; 2003, 4, 39) vastab või on loetud vastavaks antud ametikohal töötamiseks esitatud kvalifikatsiooninõuetele või vastab kvalifikatsiooninõuete täitmise tähtaja pikendamise tingimustele;
2) on töötanud tulemuslikult, mida hinnatakse atesteeritava töö analüüsi ning õppeasutuse sisekontrolli eest vastutava isiku kirjaliku hinnangu põhjal;
3) on viimase viie aasta jooksul läbinud vähemalt 160 tunni ulatuses aine- või pedagoogika- või ametialaseid kursusi või juhtimiskursusi, millest 80 tundi võib moodustada iseseisev enesetäiendamine, mida tõendab õppeasutuse juht, või õppinud kraadiõppes hariduse valdkonnas;
4) on omandanud teadus- või kutsekraadi hariduse valdkonnas;
5) on juhendanud õpetajakoolituse raames pedagoogilise praktika läbijaid või noorempedagooge;
6) on osalenud õppeasutuse arendustegevuses;
7) on koostanud (autor või kaasautor) või retsenseerinud pedagoogilist uurimistööd;
8) on olnud lektoriks täienduskoolituse läbiviimisel vanempedagoogiks atesteerimise puhul 40 ning pedagoogiks-metoodikuks atesteerimise puhul 60 tunni ulatuses, mida tõendab registreeritud organisatsioon;
9) on korraldanud õpilasüritusi, -võistlusi või -näitusi;
10) on juhendanud õpilasvõistlustel ja -näitustel esinenud õpilasi;
11) on välja töötanud või retsenseerinud avaldatud õppevara;
12) on esinenud haridusüritustel, konverentsidel või ajakirjanduses pedagoogilistel või erialastel teemadel;
13) on osalenud aine-, kutse- või pedagoogiliste ühenduste või töörühmade juhtimises;
14) on juhendanud noorteühingut.
Vanempedagoogi ametijärk omistatakse vastava taotluse alu-sel õpetajale, kes vastab § 4 punktides 1 ja 3 nimetatud nõuetele, on vähemalt viimased kolm aastat tulemuslikult töötanud pedagoogina, omades pedagoogi või vanempedagoogi ametijärku, ning on viimase viie aasta jooksul täitnud vähemalt kuus nõuet § 4 punktides 4–14 nimetatud nõuetest. Paragrahvi 4 punktides 8 ja 11–14 nimetatud nõuded peavad olema täidetud vähemalt maakondlikul tasandil, punktides 9 ja 10 esitatud nõuded vähemalt piirkondlikul tasandil.
ÕpL
Atesteerimine kui õpetajate kadalipp
2002. aasta märtsis toimus atesteerimine, mille käigus pikendati minu vanemõpetaja ametijärk viieks järgnevaks aastaks. Atesteerimiseks esitatavad nõuded olid normaalsed ja nende täitmiseks polnud vaja põhitööd – õpilaste õpetamist – unarusse jätta. Käesoleval aastal tuli esitada uued dokumendid ja see kujunes tõeliseks kadalipuks.
Dokumentide vormistamisel tekkis palju küsimusi ja arvamusi, mida tahan ametikaaslastega jagada lootu-ses, et lugema trehvab ka mõni nendest, kes seisid „Pedagoogide atesteerimise tingimuste ja korra” § 4 väljamõtlemise ja kinnitamise juures. Neid tingimusi täita püüdes tekib tahtmatult tunne, et õpetajate palka tahetakse lihtsalt madalamaks „korrigeerida”. Aga asja kallale.
Õpetamiseks aega ei jää
Punkt 4 – on omandanud teadus- või kutsekraadi hariduse valdkonnas.
Kui see atesteerimise nõue on täidetud, pole olnud aega tegevõpetajana oma tööd korrektselt teha. Kui aga kraad olemas, on ka vähem närvesöövaid ameteid, kus töötada ja palka saada.
Punkt 7 – on koostanud (autor või kaasautor) või retsenseerinud pedagoogilist uurimistööd.
Meie kooliõpetajate postkastis on viimase viie aasta jooksul olnud vähemalt viis küsitlust kas uurimis- või diplomitöö jaoks, mida olen alati kohusetundlikult täitnud, ühel korral isegi õpilasi selle tarbeks küsitlenud ning tagastanud vastused saatjale. Viiest üks on mulle ka paar sõna tänuks saatnud. Kahjuks olen need oma postkastist kustutanud. Leian, et olen selle uurimistöö kaasautor, aga millega seda tõestada?
Punkt 8 – on olnud lektoriks täienduskoolituse läbiviimisel vanempedagoogiks atesteerimise puhul 40 tunni ulatuses, mida tõendab registreeritud organisatsioon.
Täienduskoolitajaid on Eestis ülekülluses ja kes ikka tahab oma leivast ilma jääda. Pealegi töötan kooli kaugõppeosakonnas, kus tuleb õpilasi koolitada kaugõppes õppimise metoodikas ja õpetada neile kasulikke õppemeetodeid. Viie aasta jooksul peaks kuues keskkooliklassis kogunema 40 tundi küll, aga see pole ju täienduskoolitus või kuidas!?
Punkt 12 – on esinenud haridusüritustel, konverentsidel või ajakirjanduses pedagoogilistel või erialastel teemadel (maakondlik tasand).
Nendel teemadel võtavad tavaliselt sõna need, kes ise ei oska õpilasi õpetada, ja õpetajate sõnaseadmisi nendel teemadel ei peeta millekski. Nüüd aga proovin seda viga parandada ja saadan selle kirjutise kohe mitmesse lehte. Elame-näeme, milline toimetaja peab seda avaldamise vääriliseks.
Punkt 13 – on osalenud aine-, kutse- või pedagoogiliste ühenduste või töö-rühmade juhtimises (maakondlik tasand).
Maakonnas on vaid üks ainesektsioon. Viie aasta jooksul jõuaks ju maa-konnas viis õpetajat seda juhtida juhtimise enda pärast, sest atesteerimisnõuetes on selline punkt. Aga ülejäänud?
Polegi nagu võimalust.
Õpetaja areneb koos õpilastega
Mu perekonnas on mitu arsti. Kui neile on kutsejärk omistatud ja kui nad oma alal töötavad, ei sunni neid keegi iga viie aasta tagant tõestama, et nad tõepoolest arstid on.
Mina olen ühel erialal ja ühes koolis töötanud 33 aastat ning mul on nii algklassiõpetaja kui ka vene keele ja kirjanduse õpetaja diplom, aga näib, et ma pole enam vanemõpetaja ametijärku väärt. Mis siis, et kogemuspagas suureneb iga aastaga – seega saad targemaks, arened koos oma õpilastega.
Aga ehk see kirjutis aitab mind ja paneb mõtlema ka mõne ülemuse, kes koolist kaugel ja kõrgel, aga teab, mida nõuda õpetajalt. Ju paistab sealt meie ööpäev 24 tunnist pikem ja sinna saab lisada aina uusi nõudmisi. Mina eelistan iga päev ja iga tund õpetada võimalikult hästi iga oma õpilast. See on minu kreedo.
Jõudu kõigile, kel ees atesteerimise kadalipp.
Maie Laasmaa,
Elva Gümnaasiumi vene keele õpetaja
ÕpL
Atesteerimine kui tunnustus tehtud töö eest
Iga õpetaja teeb päevast päeva oma õpilastega väga head tööd. On aga ka õpetajaid, kes igapäeva-töö kõrvalt suudavad panustada teistessegi tegemistesse, et hariduselu muutuks veel paremaks ning hea kogemus saaks edastatud. Atesteerimine on tunnustus tehtud töö eest õpetajatele, kes on panustanud haridusse rohkem kui igapäevatöö nõuab.
Atesteerimine on vabatahtlik. Juba 2003. aasta detsembris valminud määruse „Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord” tegemisse olid kaasatud õpetajaid ühendavate organisatsioonide esindajad koostöös ministeeriumi töötajatega ja kindlasti on atesteerimise olulisim tingimus tulemuslik töötamine pedagoogina.
Oluline on oma tööd analüüsida
Õpetajale tähendab atesteerimine oma töö analüüsimise oskust, mitte pelgalt punktide täitmist ja nende kirjeldamist. Vaadates lähemalt määruse § 4 punkte, ei tohi unustada punktide 1, 2 ja 3 olulisust. Nendes avaneb õpetaja eneseanalüüsioskus, eesmärkide seadmine ja põhjendatud tegevuse valik nende täitmiseks. Täienduskoolituse eesmärk ei ole tundide kuhjamine, vaid põhjendatud valik, mille alus on enda töö analüüs. Viimasest peab selguma, kuidas selline valik on aidanud muuta tööd tulemuslikumaks, kvaliteetsemaks. Alles sellele järgneb konkreetsete väljapoole mõõdetavate punktide loetelu, millest õpetaja valib kuus, millega on viimasel viiel aastal tegelnud. Olgu siinkohal toodud lühike põhjendus või kommentaar ka igaühele neist.
Teadus- või kutsekraadi omamine ei ole õpetajate hulgas sugugi haruldane ning mitmed õpetajad on asunud jätkama õpinguid ka doktoriõppes. Samas ei tähenda see sugugi, et õpetaja paremat tööd otsima tõttab.
Noore kolleegi juhendamine on väga vastutusrikas töö. Sellest sõltub paljuski, kas saame uue õpetaja, kes pühendub koolitööle pikemaks perioodiks.
Tänapäeval on iga haridusasutus pidevas uuendusprotsessis ja iga õpetaja panus sellesse väärib tunnustust.
Et teha hariduselus otsustusi, on vajalik eelnev uuring. Kahjuks ei saa atesteerimismääruse autorid küsitlejate viisakuse üle kohut mõista. Loodame, et uurimistöö tegijad abistajaid edaspidi viisakalt tänavad.
Täienduskoolituse turul on kogenud tegevõpetajad ikka oodatud. Nad oskavad teha hästi oma tööd ja on igati kasulik, kui nad oma teadmist ja kogetut ka teistele jagavad. 40 tundi viie aasta jooksul on 8 tundi aastas. See on tänuväärne panus enesetäienduses õpetajalt õpetajale.
Õpilased soovivad teada, kuidas teistes haridusasutustes õpitakse, ning tahavad näidata oma teadmisi ja oskusi. Meil on palju juba traditsiooniks kujunenud õpilasüritusi, mille organisaatorid on õpetajad. See on ka õpetajatele võimalus oma töid-tegemisi võrrelda, kogemusi jagada.
Õpetajatelt oodatakse sõnavõtte hariduse teemal. Selleta ei oleks Õpetajate Leht ega ajakiri Haridus sisukas. Mitmetel haridusega seotud üritustel on õpetajate arvamused ja ettepanekud hariduselu sisust ja korraldusest oodatud.
Tegevõpetajad koostavad erinevat õppevara ning seda saavad kasutada oma töös paljud kolleegid. Õppevara koostamine on väga töömahukas ja reaalset õpetajatöökogemust eeldav tegevus.
Õpetajad on tegevad eri töörühmades ning nende juhtimises maakonna ja riigi tasandil. Sellest on tõsiselt hea meel, kuna tegevõpetajate osalemine hariduselu suunamisel on vajalik.
Ikka ja jälle tõden atesteerimismääruses esitatud tingimusi lahti kirjutades, et õpetajad ei saa ega tohi jääda ainult oma töökohaga seotuks, vaid peavad olema ka ühiskondlikult aktiivsed. See annab võimaluse areneda ning teisi harida, et haridusotsustused ei sünniks elukaugetena. Loodan väga, et õpetajad on ka edaspidi ühenduste kaudu aktiivsed hariduselu kujundajad, õpilastele ja õpetajatele korraldatud ürituste eestvedajad ning neil aktiivsed osalejad.
Mari-Epp Täht,
REKKi õpetajaosakonna juhataja
ÕpL
Kas ajalugu saab olla objektiivne?
Hiljuti tuli Euroopa Liit välja initsiatiiviga hakata koostama ühtse Euroopa ajaloo õpikut. Brüsselis nii tihti tekkiv unifitseerimispüüdlus meenutab hiljutist nõukogude minevikku. Seda kummalisemana tundub valvsalt reageerivate isamaalaste valmisolek alustada ettevalmistustöödega. Nagu selgub Marko Mihkelsoni avaldusest, on Euroopa jaoks lõpuks jõudnud kätte hetk avada silmad kommunismi kuritegude märkamiseks.
Ma ei jaga mõne ajaloolase optimismi: olen kindel, et kõik spetsialistide jõupingutused upuvad lõpututesse vaatepunktide kooskõlastamisse. Kui sündmusi kuni 19. sajandi lõpuni võib veel kuidagi süstematiseerida, siis I maailmasõjast, selle põhjustest ja taga-järgedest alates lähevad arvamused kindlasti lahku.
Paljud ajaloost kaugel seisvad inimesed kalduvad arvama, et parim võimalus vältida ajalooteaduses moonutusi, on pöördumine algallikate juurde. Viimaste hulka arvatakse ka dokumentaalkaadrid. Kuid ka selles on põhjust kahelda.
Mõni aeg tagasi said kõik Eesti koolid Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aktiivsel toel valminud CDd, mille failidele olid salvestatud holokaustile pühendatud presentatsioon ja dokumentaalseeria. Aktsiooni eestvedajad kiirustasid, et 27. jaanuariks (Auschwitzi koonduslaagri vabastamise aastapäev – holokaustipäev) valmis jõuda.
Rasked moraalsed küsimused
Olen dokumentaalfilmidesse alati ettevaatlikult suhtunud, eriti kui need on filmitud n-ö värsketel jälgedel või poliitilise tellimusena. Kuid nähtud film osutus hoopis teist liiki näiteks. „Holokausti” loojad olid iga filmi (kokku on neid kaheksa) kokku monteerinud nii, et see mahub ühe tunni piiridesse. Iga seeria kannab oma pealkirja ja puudutab ühte autorite pakutud teemadest: Holokausti muuseum, laagrimeenutused, jutustus laagriarst Münchist... Tunnis õpilastele filme näidates püüan saada tagasisidet, panna klassi nähtu üle järele mõtlema ja oma arvamust välja ütlema. Mõnikord muutub saadud tagasiside minu jaoks sama väärtuslikuks kui filmis esitatu.
Kõige keerulisemaks osutus filmi selle seeria (klassid vaatasid erinevaid seeriaid) vaatamine, mis rääkis Auschwitzis kinnipeetute kohtumisest inimesega, kes osales (enda väitel sunniviisil) koletuslike meditsiini-eksperimentide korraldamisel. Doktor Münch puutus mõnekümne aasta möödumisel näost näkku kokku nendega, kes faðismiaastatel asusid teisel pool okastraati. Kohtuti endise vangilaagri asuka initsiatiivil ja härra Münch pidi aru saama, et kohtumine tuleb kõigi jaoks väga raske: kas andestada oma piinajale? Kas ellujäänutel on õigus andestada nende eest, keda enam tagasi ei too? Mina sellele küsimusele vastust ei tea. Ka vanemate klasside õpilased vastasid sellele probleemile lahendust otsides väga erinevalt, pidades lähtuvalt oma kogemusepagasist dialoogi iseendaga.
Kas andestada või mitte?
Loomulikult on vaja auditoorium filmi vaatamiseks ette valmistada: noor vaataja peab algusest peale teadma, mida täpselt ta vaatama hakkab ja miks talle seda vaatamiseks pakutakse. Filmi vaatamise eel reageerisid klassid minu informatsioonile väga erinevalt (näitasin filmi 7. ja 11. klassidele). Kohati suhtusid õpilased filmikaadritesse väliselt ükskõikselt, kohati väga tähelepanelikult. Oli hetki, mil auditooriumis kuulis vaid hingamist.
Pärast filmi vaatamist palusin õpi-lastel oma mõtted kirja panna. Küsi-mus algas väitega „Pärast filmi vaatamist sain aru, et...”. Ei saa öelda, et vastused oleksid mind vapustanud, pigem üllatasid mind peaaegu kõikide klasside puhul mõned õpilased, kes tundides kunagi diskussiooni astuda ei taha, vaid vastavad napisõnaliselt. Paljud kinnised teismelised andsid kõige tavatumaid ja sügavmõttelisi vastuseid. Järgnevalt mõned 11. klasside õpilaste kommentaarid.
„Kohutav mõelda, et inimesed võivad olla nii julmad. Mulle tundus, et tundsin seda valu, mida olid sunnitud kannatama vangid.”
„Valu, mis elab laagri vangide südametes, jääb nendega alatiseks. Jätta inimene ilma oma kõige lähematest inimestest on vaevalt humaansem neilt elu võtmisest. Mina nende asemel ei suudaks oma piinajatele andestada, kuid ei tea ka lahendust sellisest moraalsest probleemist välja pääsemiseks – ilmselt seetõttu, et väljapääsu tegelikult ei ole.”
„Need laagrid hävitasid sadade inimeste elud. Ma ei tea, mis on parem: surra või jääda pärast sellist tragöödiat elama.”
„Andestada – see tähendab vabastada teine kannatustest ja mõtetest selle üle, mis ta on toime pannud. Koonduslaagri asukad ei saa jääda terveks eluks oma mälestuste vangideks. Kuid teist teed peale andestamise ei ole. Avalik patukahetsemine võib vabastada en-disele vaenlasele suunatud kurjusest.”
„Kole on elada üksi oma mälestustega, mille eest on võimatu põgeneda, ära peita ja millest lahti öelda. Jääb üle vaid üks võimalus: kas andestada või elada selles põrgus edasi. Ma arvan, et andestamine on parem kui mitte midagi...”
„Vaadatud filmist talletus mällu järgnev fakt: rahvast täis rongid saabusid kaks-kolm korda päevas sõiduplaani järgi. Ja otse perroonil toimus endiste reisijate jaotamine... Mis saab olla jubedam, kui „surm sõiduplaani järgi”?”
„Raske oli vaadata neid kaadreid ja tunnetada, et ka tänapäeva maailmas õitseb ebaõiglus, rahvuslikel ja teistel tunnustel baseeruv õiguste piiramine. Kuni see ei kao, on võimatu üleilmset rahu saavutada.”
„Kardan endale isegi ette kujutada, mida need inimesed läbi elasid. Kõik ülejäänud 20. sajandi sündmused tunduvad võrreldes selle tragöödiaga olevat tühised.”
„Juba mõttest, et inimkond on võimeline tegudeks, mis viivad enesehävitamisele, hakkab õudne.”
Film sundis mõtlema
„Pärast filmi vaatamist ei suuda ma mõista, kuidas see kõik sai olla võimalik kõigest 60 aastat tagasi? Kuidas see võis vastata kõlbelistele normidele? Ja kuidas võis sellist mõistmatust endale lubada terve rahvus?”
„Miski ei suuda anda täielikumat ettekujutust tragöödia sügavusest ja mõõtmetest kui fotod, dokumentaalkaadrid ja tunnistajate jutustused. Tragöödia seisneb selleski, et toimunut ei suudetud juba eos peatada.”
„Mõistsin, et sõna „julmus” võib tunduda tühja kõlana võrreldes sellega, mis toimus Auschwitzis. Kellelgi pole õigust otsustada, kes on väärt elama ja kes mitte.”
„Seda massihullustuse perioodi ei suuda praegu uskuda. Ja milline on sisimas see inimene, kes jälgib ükskõikselt sellist jubedust ja isegi osaleb selles?”
Ning veel üks anonüümne vastus: „Nähtu ei olnud minu jaoks mingi avastus: ma teadsin sellest ka varem. Selline teguviis, ükskõik, kelle vastu see ka suunatud poleks, on vale algusest peale. Ma ei taha sellest isegi mõelda, veel vähem rääkida.”
Jah, mõelda sellest on loomulikult lihtsam, kui otsida vastust küsimusele „Kuidas see võis juhtuda?”. Mõttetu on otsida süüdlasi, kuid igaüks peab suutma mineviku kogemusest õppida. Selles suunas filmi autorid oma vaatajat ka suunavad, tehes seda vaevumärgatavalt, kuid mitte kahemõtteliselt. See ei ole lihtsalt jutustus riikliku mastaabiga kuriteost – tegu on küsimuse asetusega kõlbelisel tasandil. Mulle tundus, et filmi loojad andsid oma vaatajale põhjuse vähemalt mõneks minutiks järele mõelda –need minutid sunnivad meid oma südametunnistusega kõnelema.
Nõukogudevastane propaganda
Mõni päev pärast „Holokausti” vaatamist saabus koolidesse ametlik kiri, milles õppijatele pakuti võimalust vaadata dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon” (reþissöörid James ja Maureen Castle Tusty). Seekord ei kiirustanud keegi filmi koolidesse saatma. Koolidele tehti ettepanek organiseerida kinokülastus või tellida kinobuss. Filmi vaatamisega seotud kulud tuli koolidel endal kanda. Kujutan üsna ähmaselt ette, kuidas võib sellise vaatamise organiseerida tänapäevase demokraatia tingimustes, eriti kui jutt käib dokumentaalfilmist ja koolitundidele järgnevast ajast. Aga see selleks: filmi vaatamise eest tasus meie kool ja vaatasid need, kes tahtsid. Küsimusi filmi kohta mul seekord formuleerida ei tulnud, kuna filmi näitajad olid neid välja mõelnud paarkümmend. Jäi üle vaid tutvuda gümnasistide vastustega.
Mulle jättis film kummalise mulje: dokumentaaljutustuse autorid on 1940., 1944., 1985.–1991. a sündmustest rääkides läinud teadlikult või tead-mata mööda teemadest, mis oleksid võinud vaatajates tekitada natukenegi sümpaatiat nõukogude korra vastu. Ja kuigi jutt käis Saksa ja Nõukogude okupatsioonist (olgu öeldud, et eesti ajalookirjutajad ei nimeta nõukogude aega teisiti kui okupatsiooniks), räägiti esimesest põgusalt, riivamisi (ilmselt ei jätkunud illustratiivset materjali). Kogu ülejäänud aja (film kestab üle tunni) pühendasid filmi loojad nõukogude perioodile.
Mina ja paljud teisedki tabasime ära selge vastuolu teksti ja pildi vahel: ühelt poolt informatsioon, et inimesi sunniti käima demonstratsioonidel, ja teisalt... naeratavad ja rahulolevad demonstrantide näod nõukogude filmikroonikas. Jätan filmi autorite südametunnistusele avaldused selle kohta, et jõulukuuse püstitamine koju tõi kaasa suure ohu ja palju muud, millest „unustati” rääkida. Oluline on leida vastus filmi näitajate küsimusele: kas teose võib liigitada propagandistlike hulka?
Põhiidee seisneb selles, et eestlastel õnnestus möödunud sajandi 80ndate lõpu ja 90ndate alguse dramaatiliste sündmuste käigus võitluses vabaduse (mis, nagu selgus filmist, ei olnud kat-kenud minutikski) eest vältida vere-valamist. Sõnagagi ei räägitud nendest venekeelsetest elanikest, kes koondusid Rahvarinde ridadesse, kes aitasid vabariigi põliselanikke nende püüdlustes sõltumatuse saavutamisel. Üksnes „okupandi” järglase pale on kerge joonena välja joonistatud: keegi lihtsavõitu vene naine arutleb kaamera ees teemal, kes on tema arvates eestlased (oskate arvata, mida vanamemm ütles?). Seevastu Toompea kaitsmisele Interrinde demonstrantide eest on pühendatud kontseptuaalne tähelepanu.
Põhimõttelised vaikimised
Ei hakka lähemalt kommenteerima vastuseid, mida gümnasistid oma ankeetides kirjutasid. Paljusid neist puudutas see teema väga: vaadeldav ajalooline periood on neil teada õpikutest ja vanematelt kuuldu põhjal. Kuid suurema osa rahvustunne oli riivatud: liigagi ebameeldivalt räägiti filmis Venemaa rollist ja nendest, kes saadeti nõukogude ajal Eestit „russifitseerima” (möödaminnes olgu märgitud, et „Holokausti” seeria loojad möödusid küllalt delikaatselt saksa rahva kui faðistide käsilaste teemast).
Kuna paljud filmikangelased püüdsid rääkida inglise keeles – autorite kollektiivis olid välismaalased –, polnud raske mõista, kellele on film orienteeritud – Lääne-Euroopa vaatajale. Nähtavasti lähtudes põhimõttest, et pakutud kaupa tuleb näidata parimast küljest, otsustati paljudest põhimõttelistest asjadest vaikida. Ja ma ei arva, et filmi loojad oleksid tegelikkust tugevasti moonutanud – nad üksnes esitasid sündmustest enda visiooni.
Dokumentaalfilmile „Holokaust” jääb „Laulev revolutsioon” aga paljudes näitajates alla. Võimalik, et kirjeldatud sündmuste objektiivset analüüsimist segab mälestuste värskus. Kuid üks järeldus tuleneb iseenesest: raske on lahti öelda ideoloogilistest dogmadest ja ajaloolistest eksiarvamustest, nagu ka soovist veenda vaatajat oma vaatepunkti õigsuses. Subjektiivse ja objektiivse vahelist piiri on kerge ületada, sest see on õhuke ja peaaegu nähtamatu.
Kuidas tõlgendatakse 20. sajandi viimase aastakümne sündmusi 30–40 aasta pärast, võib ainult oletada. Ent mul oleks kahju, kui film „Laulev revolutsioon” võetaks aastate möödudes vastu kui selge ja objektiivne tunnistus. Kuid vaadata seda tasub, eriti neil, kes tahavad võrrelda autorite seisukohti enda omadega. Ilmselt ei õnnestu olukorda, kus ajalooõpikuid pidevalt korrigeeritakse ja ümber kirjutatakse, vältida ka tulevikus – kuni ajalugu saab üksnes ideoloogiliseks vahendiks, mitte katseks minevikku mõtestada.
Igor Kalakauskas,
Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ajalooõpetaja
Samal teemal
Euroopaliku ajaloo võimalus
Rein Ruutsoo,Tallinna Ülikooli professor
Et venekeelse kooli rahulolematus ajaloo õpetamise üle on ulatunud ka eestikeelsete lehtede veergudele, on osa alternatiivse ajaloopildi konsolideerumisest, millele otsitakse nüüd juba avalikku tuge.
Formaalselt innustas Igor Kalakauskast kirjutama ministeeriumi vahendatud dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon” vaatamine.
Üle kogukonna piiride ulatuv dialoog on tervitatav ja peaks jätkuma. Selge on, et ajaloo, aga ka ühiskonnaõpetuse kursused pole suutnud täita kogukondade lähendamise pro integratsiooni eesmärke, toetanud venekeelses koolis demokraatlikku maailmanägemist. Teravaimalt kerkib see esile seoses arusaamaga nn nõukogude perioodist. Vähemalt ühel venekeelse kogukonna osal on Eesti ja Venemaa mineviku kohta radikaalselt erinev „oma lugu”. Igor Kalakauskase sõnastus on ettevaatlik, kuid olemuslik vastasseis põhimõttelistes küsimustes peegeldub fraasides, nagu „paljudest põhimõttelistest asjadest otsustati vaikida” (konkreetse osundusena küll filmist kõneldes).
Probleemide pundar
Arvestades just „põhimõtteliste asjade” tähtsustamist Kalakauskase poolt, sõnastaksin põhiprobleemi möödaniku hindamise mõõdupuude, väärtusmaailmaliste ühisaluste küsimusena. Mitte ajaloo üksikdetailides, vaid just euroopaliku ja mitteeuroopaliku ajaloo ja ühiskonnakäsitluse konfliktis on probleem. Kalakauskas on pessimistlik Euroopa ühisajaloo suhtes. Selle kirjutamine on keeruline, kuid vastuseisu põhjendus on ehmatav. N Liidus tsensuuri toel peale surutud avalikule võltsimisele toetuva „ühtse ja jagamatu” ühisajaloo ning Euroopa Liidus kavandatava koostööprojekti kõrvutamine on Euroopa Liidu suhtes meelevaldne usaldamatuse õhutamine.
Teiseks valupunktiks näib olevat mineviku kuritegude sidumine konkreetse rahvusega – sakslaste, venelastega jne. Nende lahutamise eest kõnelemine on kirjutise üks eesmärke. Nagu õpilaste vastustest nähtub, ei õnnestunud see Igor Kalakauskasel sakslastegi suhtes (vaatamata püüdlustele on ühel õpilasel sakslased rahvusena esil, vt „kogu rahvas”). Õpetaja Kalakauskasel on need kaks probleemi – hinnang nn nõukogude ajale ja Venemaa osale Eesti ajaloos –paraku üks tervik.
Tegemist on erinevat laadi probleemidega – Venemaa ja NSV Liidu identsusega, reþiimide ja olude ning nn kollektiivse süü probleemiga. Minu arvates pääseme edasi vaid neid lahus arutades, nagu ka rahvusi ja reþiime eristades.
Natsid ja stalinistid
Natsireþiimi hindamisel näib, et kõik on lõpuni selge – selle õudusi tajutakse tõendusmaterjali rohkuse toel valusalt. Nõukogulikke õudusi, mis viisid hauda enamgi inimesi, on suudetud varjata (salaarhiivid senini suletud). Natside erilise metsikuse rõhutamise kontekstis on selge ideoloogilise eesmärgiga väide, et „autorid on läinud teadlikult või teadmata mööda teemadest, mis oleksid võinud vaatajates tekitada natukenegi sümpaatiat nõukogude korra vastu”. Selles fraasis peegeldub ehmatav tõsiasi, kui erinevates maailmades võib Eestis elada ja kui raske on seetõttu dialoog.
Nõukogude ühiskonnas sai kohati talutavalt toime tulla. Kuid eestlased teadsid, mille olid kaotanud. Soome TVst võis iga päev näha, kuidas eesti rahvas, kes 1940. aastal olid olnud soomlastega kõiges, sh elatustasemelt, võrdne, suruti vaeste, alandatud, lollitatud jne rahvaste rivvi ja sunniti seda takka kiitma. „Nõukogude ordnung” ei andnud midagi, mida soomlastel polnud, kuid jättis tohutult paljust ilma. Tulime toime, kuid nõukogude korda/reþiimi nagu ka natside korda/reþiimi pole võimalik õigustada. Neil pole vahet. Saksamaal pole mõeldav, et keegi otsiks sümpaatiat tekitavaid jooni natside korra, st terrorile rajaneva võimu juurest. See on seadusega karistatav. Seejuures pole oluline, et 1938. aastani oli vägivald Saksmaal valikuline ja koonduslaagreid paisutav Endlösung’i võigas kava vormus alles 1942. aastal.
Ajaloolastel on oluline seletada, millised reþiimide valed ja võimutehnikad tegid need reþiimid nii edukaks. Võim ei rajane vaid terroril, vaid annab ka veidi „präänikut”. Mitte mingi „sümpaatia” tekitamine või selle nõudmine kumbagi „korra” suhtes ei tule aga kõne alla. Ajalooliselt on nende sarnasus vaieldamatu ja poliitiliselt on nende ühele pulgale seadmisel õilis eesmärk – igasugune terroristlik reþiim, kui kaunite sõnadega seda ka ei õigustataks („kommunismi ehitamine”, „inimkonna helge tulevik” jne) ja kui demokraatlikuks see end ka ei maskeeriks (1936. aasta olümpiamängude korraldamine, mille avajaks oli Adolf Hitler ise), kui kõrged selle teadussaavutused ka poleks (Natsi-Saksa teadus ja kodanike kodude heakord olid oluliselt kõrgemal tasemel kui nõukogude oma), ei kustuta ridagi reþiimi kuritegude loetelust. See kaitseb meid tulevikus selle kordumise eest.
Tüüpiline manipuleerimine
Sellest vaatenurgast on mulle täiesti vastuvõtmatu autori ilmne iroonia kommunismi kuritegude hukkamõistmise ja „isamaalaste” suhtes. Jagamata parteide erihuve mineviku-probleemi tõstatamisel, ei saa olla kahtlust põhimõttelises arusaamas mõlemate kordade/reþiimide kuritegelikkusest.
Eesti riikluse hävitamise olemuse, selle teoks saamise mõtestamine osana II maailmasõja vallapäästmise eelmängust Stalini ja Hitleri poolt on üks osa hinnangust nn nõukogude võimule (nõukogudel polnud mingit võimu!). Siis ei teki ka asjatuid vastandamisi. „Naeratavad ja rahulolevad demonstrantide näod nõukogude filmikroonikas” – neile viitab Igor Kalakauskas kui ebakohale okupatsiooni diskursuse rakendamisel, on just osa manipuleerimisest. Sedalaadi detailid Eesti ajaloos ei loo kuidagi suuremat vastuolu, kui seda tekitaks olümpiamängude, hitlerinoorte pidude, „Kraft durch Freude” hõllanduse jms näitamine kõrvuti koonduslaagritega.
Õpetaja professionaalsus
Mõlema terroriühiskonna koletuslikkus oligi valelikus suutlikkuses luua illusioon sellest, „et elu muutus kergemaks, elu muutus lõbusamaks” (Stalin). Mõrvarlike reþiimide äärmiselt komplitseeritud loomuse mõistmine ja ka õpilastele seletamine on õpetaja professionaalsuse küsimus. Kui seda pole suudetud, on lihtsalt kahju. Täna on Venemaa näitel juba võimalik näha, mis ootab ees, kui seda teed lõpuni ei käida.
Veelgi ehmatavam on jutumärkide kasutamise teel distantseerumine nõukogude aja kui okupatsiooni määratlemisest ja selle omistamine vaid eesti ajaloolastele, nagu väidaksid nad midagi tõsiasjadele mittevastavat. Bolðevikud seadsid terrorireþiimi 1917. aastal sisse Venemaal, 1940. laiendasid nad selle tankide toel Baltikumi. Okupatsioonina käsitleb perioodi 1940–1991 absoluutne enamik lääne ajaloolasi (annektsioon, inkorporeerimine jne on okupatsiooni vormistamise viisid) ja ka paljud Venemaa ajaloolased. 50 aastat hiljem, 1991. a jaanuaris tanke leedu-laste vastu saates paljastas okupatsioonivõim end taas täielikult – võõras võim püsis vaid relva jõul. Kahetsusväärselt kasutavad okupatsioonist rääkides jutumärke just Eesti vene poliitikud, sh Semjonovi juhtimisel tegelevad inimõiguste kaitsjad.
Kuid juriidiline vaidlus pole peamine. Mõistan hästi, milline on okupatsiooni tunnistamise kontekst siia asunute staatusele ja miks nad selle vastu igal sammul sõdivad. Kuid sõnal okupatsioon on Balti rahvastele keskne moraalne ja sümboolne kaal – selles sõnas on kokku võetud tuhandete mõrvamine, kümnete tuhandete inimeste piinarikas surm laagreis, sadade tuhandete tragöödia (emigreerumine, isata kasvamine). Sellel sõnal on moraalse hinnanguna sama kaal kui holokaustil juutidele ning selles ei saa kahelda, solvamata vallutuse ohvreid ja hukkunute mälestust. Ma arvan, et seda on kasulik teada ka ajalooõpetajal.
„Kollektiivne süü”
Riikide toime pandud kuritegudest rääkimine ei tähenda mingil juhul kõikide venelaste Nõukogude Liidu juhtide kuritegude eest vastutavaks pidamist. Minevikuline nn kollektiivse süü (Kollektiivschuld) veeretamine kogu rahva õlgadele on nii ebaõiglane kui ka ohtlik. Ükski rahvas ei lepi sellise ülekohtuga, nagu ka meie, eestlased, ei kanna süüd nende lurjuste eest, kellest said koondu-s-laagri valvurid. Aga Eesti valitsus on korduvalt vabandust palunud natsidega koostööd teinud üksikkodanike roimade eest ja sellega on solidaarne iga väärikas Eesti kodanik.
Ajalooline samastumine ja moraalse hinnangu puudumine toodab seda, mida täheldas õpetaja Kalakauskas. „… suurema osa rahvuslikud tunded said puudutatud: liigagi ebameeldivalt räägiti filmis Venemaa rollist ja nendest, kes saadeti nõukogude ajal Eestit „russifitseerima”.” Paraku, „laulust ei saa sõnu välja visata” – nii ütleb ka vene vanasõna. Ei saa kuritegeliku reþiimi tegudest rääkimata jätta Venemaal ega Eestis, kus see toimetas võõrvõimuna. Natside kuriteod on pea iga Saksa ülikooli peahoone seinal kirjas suurte mälestustahvlitena vallandatud või tapetud õppejõududele.
Hulga lihtsam on subjektiivset „kollektiivse süü” tunnet pehmendada end stalinistlikust reþiimist distantseerides. Paraku ei aita viimastel aastatel Venemaal jõudu koguv nn nõukogude aega ja ka Stalinit rehabiliteeriv ajalookäsitlus sellele kaasa. Täna ei peeta eufemismi „NSV Liit”, mis varjas Vene Impeeriumi taasloomist, vajalikuks. Nõukogude inimese/rahvaste asemele on ajalookäsitluseski taas asunud venelane ja Venemaa. Balti riikides Stalini käsul inimsusevastaseid kuritegusid toime pannute karistamist saadab alati Venemaa protest. Aga erinevate võimaluste taga tuua natsi- ja nõukogude reþiimi kurjategijad kohtu ette on vaid ajaloolised olud, mis ei tähenda, et meie poliitiline ja moraalne hinnang neile reþiimidele ja tegudele saaks olla erinev – see saab olla vaid absoluutselt sama! Nagu näitab Läti kogemus, kinnitab kaebus Euroopa kohtusse vaid rahvusliku õigusmõistmise pädevust.
Eri viisil rääkimine
Ajalugu ümber teha pole võimalik, kuid sellest saab rääkida eri viisidel –ka samadest faktidest. Traumeeriva mõjuga film „Laulev revolutsioon” tehti Ameerika mallide kohaselt – nõustajateks teada-tuntud Eesti/USA taustaga poliitikud. Kinokriitikute (Ruus), aga ka ajaloolaste (prof David Vseviov jt) arvates oli sel mitmeid puudusi. Selgel skeemil rajaneva žanri mõttes on selle koolidele soovitamine üsnagi küsitav. Eesti vajab kindlasti demokraatlikke väärtusi kaitsvaid ja indiviidi vaatenurka esikohale seadvaid ja samas teda säästvaid filme ning õpikuid. Meil on ühised vaenlased ja ohud – inimvaenulikud režiimid ja üleideologiseeritud mõttemallid.
[an error occurred while processing this directive]
[an error occurred while processing this directive]
ÕpL
Edgar Hanseni elutöö on kahe kutsekooli käivitamine
|
Ülo Tikk |
|
|
Tallinna Tööstushariduskeskuse mehhatroonika eriala juhtõpetaja Edgar Hansen on pälvinud kahe vabariigi autasu: 1994. aastal võttis ta Ukraina Vabariigi presidendilt Leonid Kravtðukilt vastu Ukraina teenelise õpetaja rinnamärgi ja tänavu teenis ainsa kutse-õpetajana Eestis Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Oma elus on Edgar Hansen vundamendist alustades üles ehitanud ja edukalt käivitanud kaks kutsekooli – Sillamäe Kutsekeskkooli Eestis ja
Þoltõje Vodõ kutsekooli Dnepropetrovski oblastis Ukrainas, mis hiljem kasvas rakendus-kõrgharidust andvaks elektroonikalütseumiks.
Edgar Hansen on Siberi eestlane –sündinud 1936. aastal Krasnojarski krais Ülem-Suetuki eestlaste küla kool-meistri teise pojana. Sealsamas Ülem-Suetukis, kuhu meie haridusministeerium praegugi eesti keele õpetajaid lepingu alusel tööle suunab. Tema isa Oskar Hansen oli koolijuhataja ja ema Aliide Hansen samas õpetaja.
Sugupuu juured
Kolgioja talus
Pere sugupuud uurinud Edgar Hansen teab, et nende juured saavad alguse Viljandimaalt Suure-Jaani kihelkonnast Vastemõisa vallast Kolgioja talust, mille peremehel oli omal ajal kolm poega: Peeter, Hans ja Jaan.
Pole vist eestlast, kes ei mäletaks, kuidas algab A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus”. See mees, kes väljamägede vahel vankri kõrval kõndis, oligi Kolgiojalt pärit Peeter Hansen, Edgar Hanseni vanaisa onu. Hoopis pikema tee võttis tsaari ukaasi ajel hingemaa otsingul ette Peetri vend Jaan, kes koos naise ja kahe poja, Oskari ja Hansuga, rändas välja esiotsa Kaukaasiasse ja sealt edasi Altai kubermangu.
Revolutsiooni tagajärjel Venemaal puhkenud kodusõda ei säästnud ka Altai kubermangu ja nii otsustas Edgar Hanseni vanaisa Oskar koos naise ja viie lapsega Eestisse naasta. Vanaisa sai teel surma ja sünnimaale jõudis vaid vanaema koos lastega.
„Minu isa Oskar Hansen õppis Haapsalus Läänemaa Õpetajate Seminarisja läks selle lõpetamise järel Leningradi pedagoogilisse tehnikumi, kus valmistati ette Venemaal asuvate eestikeelsete koolide õpetajaid. 1932. aastal sai ta suunamise Krasnojarski krai Ülem-Suetuki kooli.
Kui 1938. aastal käis üle Venemaa stalinlike repressioonide laine, ei jäänud sellest puutumata ka Siberi küla. Isa kuulutati kontraks ja saadeti kümneks aastaks sunnitööle. Põhjus: füüsikaõpetajast isa oli koos poistega valmistanud raadiovastuvõtja. Uuralite taha Moskva raadiosaated ei ulatanud, küll aga võimaldas saatja vastu võtta Hiina ja Iraani raadiojaamu. Tähendab spioon, pealegi veel eestlane ja oskab saksa keelt. Ema kui poliitvangi naine kaotas samuti töö ning oli sunnitud oma Jürna-nimeliste sugulaste poole rettu pagema. Ega sealgi tohtinud rahvavaenlane elada – pidi 24 tunni jooksul lahkuma. Lõpuks leidis ema koos kahe väikese pojaga varjupaiga Abhaasia eestlaste juures Sulevi külas Kaukaasias. Üks ring oli täis saanud.”
Sulevi algkoolis algas Edgar Hanseni koolitee. Kuigi koolis käis nii grusiine, armeenlasi kui ka moldaavlasi ja kreeklasi, domineerisid Sulevi ja Salme külas eestlased. „Mäletan, kuidas eestlased tegid kõiki hooajatöid koos talgute korras ja hiljem pidasid pidu. Grusiinidele meeldisid hirmsasti eesti laulud, üürgasid neid eesti keeles vapralt kaasa.
Minu tädi Alma Jürna oli Salme kooli keemiaõpetaja. Kord astus õue vett küsima kongus nina ja lokkis tukaga grusiin ning küsis neile omase aktsendiga: „Alma Mihhailovna doma?” Kutsusin tädi välja ja edasi jäin hämmastusega kuulama, kuidas mees, müts peos, tädiga ladusas eesti keeles aupaklikult juttu ajas. Selleks oli kolm põhjust: esiteks oli tegu naisterahvaga, teiseks õpetajaga ja, mis kõige tähtsam, eestlasega. Eestlasi seal kandis austati.”
Doni kasakate pealinnas
Pärast 7-klassilise kooli lõpetamist asus Edgar Hansen õppima kunagises Doni kasakate pealinnas Novotðerkasskis, kus astus elektromehaanika tehnikumi. Pärast sõjaväeteenistust jätkas samas õpinguid polütehnilises instituudis, mille lõpetas masinaehitustehnoloogia insenerina. Tööle suunati noor insener Uurali mägede taha Sverdlovski oblastisse Jekaterinburgist põhja pool asuvasse musta metallurgia suurimasse keskusesse Niþni Tagili.
„Minu kooliaja linn Novotðerkassk oli väga hariduslembene – peale mitme kõrgkooli asus selles (koos eeslinnadega) 290 000 elanikuga linnas 12 tehnikumi ja 15 kutsekooli. Meie instituut oli ehitatud Varssavi sama-laadse instituudi analoogina ja seal õppis üle 22 000 tudengi, igal teaduskonnal oli ülikoolilinnakus oma hoone, lisaks viiekorruselised ühiselamud.”
Niþni Tagilis kulges elu kui Mehhiko seriaalis. Edgar Hanseni üks instituudi-kaaslane oli suunatud naabruses asuvasse Tðeljabinski oblasti Miassi linna, mis oli kuulus masinaehituskeskus.
„Ükskord läinud tal mingit keeru-list detaili vaja ja ta hakanud selle jooniseid paberile panema. Ülemus öelnud – mida sa siin joonistad, mine Oskar
Oskarovitð Ganseni juurde, see on kuldsete kätega mees ja teeb selle vidina joonisteta valmis. Nii sõber mu isa selles kõrvalise kohas üles leidiski.
Vabastatud poliitvangidel oli keelatud elada ühes kohas kauem kui kolm aastat, nad ei tohtinud elada liiduvabariikide pealinnades, oblastikeskustes ega piiritsoonis. Et oli juba Hruðtðovi sula, lubati mul isa juurde sõita. Muidugi oli isa meid otsinud, aga Ülem-Suetukist ei leidnud ja emapoolsete sugulaste juurest vastust ei tulnud – KGB oli kirjad konfiskeerinud. Selleks ajaks oli isal juba uus perekond, aga nii isa kui ka ema uus pere said Kaukaasias suviti ikka kokku.
Minulgi oli selleks ajaks oma pere –olin abiellunud kasakate järeltulijast instituudikaaslasega ja meil oli väike laps. Elu Uuralis läks keeruliseks – toiduainetega polnud kõige lahedam. Nii sõitsimegi pärast kolme kohustuslikku suunamisaastat tagasi Novotðerkasskisse, kus töötasin 15 aastat oma endises koolis, elektromehaanika tehnikumis, õpetajana.
Kui 1978. aastal hakati Sillamäele kutsekooli ehitama, otsiti sellele direktorit, kes pidi olema eestlane või vähemalt eesti nimega, aga valdama vene keelt ja teadma kutseharidusest üht-teist.”
Kahe kutsekooli ehitaja
„Mul töötas tol ajal Sillamäel tädipoeg, kes pakkuski välja minu kandidatuuri. Läbi läks, kuigi kontroll oli range, Sillamäe oli ju piiritsoonis asuv kinnine linn. Ehitama oli asutud üleliidulise projekti järgi ja kool pidi mahutama 720 õpilast, nagu tookordsed normid ette nägid. Valmis oli vaid koolihoone vundament.
Ma ei jäänud projektiga rahule, sest kavandatud linnakus olid kõik hooned üksteisest kaugel. Istusin kaks nädalat Tallinnas tööstusprojektis, et parandusi sisse viia. Viisime kõik kompleksi hooned ühe katuse alla ja üheksakorruselise 600-kohalise ühiselamu nihutasime põhihoonele lähemale, et saaks hooned galerii abil ühendada. Kool sai aula, raamatukogu ja jõusaali. Töökojad olid planeeritud mere poole, seal oli aga astmeline pinnas ja nii tuli need kõrgemale tõsta, et koolimajaga ühendada. Vahele ehitasime söökla.
Kool õpetas Sillamäe Põlevkivi-keemia tehase tarvis oskustöölisi, nii lukkseppi, treialeid, freesijad kui ka keevitajaid. Kui maja sai valmis, olin neli aastat selle esimene direktor, kuni üleliidulisest kutsehariduskomiteest Moskvast tuli pakkumine ehitada välja elektroonikatehase kutsekool Ukrainas Dnepropetrovski oblastis.
Þoltõje Vodõ kutsekooli ehitamist alustasin 1985. aastal. Ka sealne kutse-kool pidi mahutama 720 õpilast. Tol ajal arvati, et suuremates koolides on raske korda hoida. Kunagi ehitati Leningradi kutsekoolilinnakusse nelja koolihoonega kompleks koos ühiselamutega. Et kord majja saada, anti üks hoonetest miilitsakoolile. Et ehitatav kutsekool valmistas ette kaadrit raadioelektroonika tehasele, mille toodang läks aatomiallveelaevade ja tuumaelektrijaamade tarbeks, siis rahaga kokku ei hoitud. Ehitasime kõik viimase sõna järgi välja ja lõpuks sai kutsekoolist rakenduskõrgharidust andev elektroonikalütseum.
Þoltõje Vodõ koolile pühendasin oma elust kümme aastat.”
Elektroonikalütseum koolitas töötajaid kogu Ukraina elektroonikatööstusele. Baasettevõte aga varustas toodanguga paljusid sõjatehaseid üle liidu. Ka tooraine veeti põhiliselt sisse.
„Kui NSV Liit lagunes ja Ukraina iseseisvus, hakkas elektroonikatehas hinge vaakuma ja kutsekool taandarenema. Uut tööjõudu polnud enam massiliselt vaja. Inflatsioon oli meeletu. Minu Eestisse naastes nõudis maksuamet 1995. aasta esimese nelja kuu töötasu kohta andmeid ja see number oli mul 94 miljonit karbovanetsit. Raha võisid kartulikotiga selga võtta, aga osta polnud selle eest midagi. Esialgu tulin Eestisse maad kuula-ma. Ministeeriumi kutsehariduse osakonnas oli mehi, kes mind veel Sillamäe ajast mäletasid, nemad saatsid mu tolleaegse Lille-küla mehhaanikakooli direktori Endel Holmi jutule. Too pakkus mulle osakonnajuhataja kohta. Kool on mitu korda nime muutnud ja teiste koolidega liitunud, aga mina olen vastu pidanud.”
Ega Eestiski olnud tol ajal kutsekoolide õitseaeg. 750 õpilasele ehitatud koolis käis 390 poissi. Raha nappis palkadeks, kooli arengust polnud mõtet rääkidagi. Poisid ei tahtnud enam treialiks ja lukksepaks õppida. „Pakkusin siis direktorile, et teeme uued ja atraktiivsed erialad – näiteks mehhatroonika. Käisime Rootsis ja Soomes asja uurimas ja kirjutasime esimese PHARE-projekti. Järgnes „Leonardo da Vinci” projekt, et koostada õppekavad ja luua materiaalbaas. Nii hakkasimegi Eestis esimesena mehhatroonikuid koolitama.”
Võhikule selgitab Edgar Hansen, et mehhatroonika on mehhaanika + elektroonika + informaatika. Mehhatroonik peab põhjalikult tundma nii mehhaanikat, pneumaatikat kui ka hüdraulikat. Elektri ja automaatika suunal peab oskama koostada skeeme ning alalis- ja vahelduvvoolu ahelaid, tundma elektrimasinaid, elektroonika aluseid ja automaatikasüsteeme; informaatika suunal aga digitaaltehnikat ja loogika aluseid, tundma loogikakontrollereid ja nende programmeerimist ning automaatikaprotsesside visualiseerimist.
Mehhatroonikute õpetaja
„Mehhatroonika tundmist nõuab isegi tavaline pesumasin, sest ka seal on vaja programme sisestada. Meie lõpetanute järele kasvab nõudmine aasta-aastalt, sest liinitööd ja automaatikat kasutatakse ettevõtetes järjest enam. Võtame või näiteks Leiburi, kus meie poisid on automaatliinide seadistajad, või Liviko, kus automaatliinidel käib pudelite täitmine, korkide kinnitamine ja siltide kleepimine.
Kolm aastat tagasi lõpetas meil üks poiss, kes oli Muuga sadama kandis alles kasvavas tehases praktikal ja sai juba praktika ajal palka 14 000 krooni kuus. Nüüd on seal automaatikaala peaspetsialist. Ma ikka räägin temast poistele, et nad õppimist tõsiselt võtaksid.
Kui Helsingis toimusid tunamullu rahvusvahelised kutsealavõistlused, osales meilt seal kaks mehhatroonikut. Paistsid silma ja ühele pakkus kohe tööd Eesti Energia. Praegu on ta programmeerimisinsener.
Poiss, kes tuleb meile pärast põhikooli mehhatroonikat õppima ning käib kolm ja pool aastat koolis, võib ka tehnikaülikoolis edasi õppida, kui pea võtab. Paraku tuleb meile ka nii nõrkade teadmistega noormehi, et lausa kahju hakkab. Süüdi on pearaha, mis sunnib neid isegi keskkoolist läbi vedama. Lisaks on meie üldhariduse õppekavad lihtsustatud. Et poisse tehnikakõrgkooli jaguks, on TTÜ mehed valmis tulema meile viimase kursuse poisse kõrg-kooliks ette valmistama. Meie matemaatika ja füüsika õppekavad on ju kesisemad kui gümnaasiumis.” Praktilise teadmiste poolest aga olla kutsekooli poistel eelised gümnaasiumist tulnute ees.
„Meil Novotðerkasskis nõuti mehhaanika kateedris, et tulevasel mehhaanikainseneril oleksid treiali ja freesija kategooriapaberid ning töökogemus. Seda nõutakse Ukrainas praegugi. Kui noormees tuleb gümnaasiumist inseneriks õppima, peab ta käima õhtuti kutsekoolis ja endale kategooriapaberid nõutama. Kui insener ise ei tunne praktilisi töövõtteid, siis kuidas ta töölisi juhendab?” küsib Hansen. Mehhatroonika juhtõpetaja sõnul kogub nende eriala järjest enam populaarsust. Majas köitsid pilku ajakohased laborid ja töökojad. Kes ei usu, võib selles ise veenduda 4. ja 5. mail, mil koolis on lahtiste uste päevad.
„Kõige parem propaganda on ikka meie ainekabinetid ja töökojad ning, mis seal salata, palk, mille asjast huvitatud lahtiste kätega poiss võib juba praktika ajal taskusse panna.”
ÕpL
Aprill avardab aedu ja arusaamasid
|
Virve Liivanõmm |
|
|
Eestis on statistikaameti andmeil ligi 12 000 hektarit viljapuu- ja marjaaedu, neid jääb aasta-aastalt vähemaks. Ega sellest üksi aita, et päike kõrgelt käib. Inimene peab käe külge panema, valguse õue aitama, kui aed on umbe kasvanud. Nii istubki aiandusagronoom Jaak Tomson päevad läbi puu otsas, kujundab võrasid, kärbib hekkisid. Eestile on sama hästi kui ring peale tehtud, elu Eestis, emotsioonid ja eelistused hästi teada, sest ühe päevaga jõuab mitmesse peresse.
„Seitsme aastaga, mis mina puid lõikan, on eelkõige muutunud inimeste suhtumine ümbritsevasse. Algul arvas pererahvas tihti, et teen haltuurat, ja küsis, kas pudeli viina eest siis enam ei saa. Nüüd elavad inimesed paremini ja suhtuvad teistesse hästi, teavad, et tellivad teenust, ja lepivad hinnaga, öeldes, et pole viga, pension on ka kasvanud. Tihti maksavad tellija lapsed.
Üle Eesti ringi sõites – ainult saartel, Kihnu välja arvatud, ma ei käi –olen aru saanud, et vanemad inimesed tellivad mind peaasjalikult soovist kodus midagigi korda saada. Eestis on nii palju tööd, mida keegi ei tee, ei saa tahtagi, et tuleks ja teeks. Ehitusfirma ei lähe ju vanaperenaise kööki remontima või piirdeaeda kõpitsema ja vabu mehi ei ole. Kui oleks, võiks tööde järjekord majapidamises ka teine olla –poleks mina esimene, kes kohale tuleb. Aga minu pakkumine on lehes, sellest haaratakse kinni, ja mis seal ikka – Eestis on juba palju aedu, mis kannavad nüüd paremat saaki kui enne mind. Ka seal, kus aknad ja piirdeaiad vahetamata, majad vooderdamata. Aga õunapuud on korras.”
Ja mis see esmane eesmärk õunapuudega siis on, ikka saak?
„Ka saak, aga olulisem on, et kui puud on korras, saab päike aeda. Vana-del õunapuudel on oksad ülevalt tavaliselt kokku kasvanud, putukad ripuvad lausa troppidena ja ega nende puude all saa õieti midagi kasvatada. Üks perenaine meenutas, et vanasti olid õunapuuistikud väga odavad, käisid laadal, tõid jälle mõne koju, lükkasid mulda. Nüüd on aed puid täis, mis sa nendega peale hakkad. Kui maha ei raatsi võtta, teen puud vähemalt väikeseks. Siis on nad jälle nagu noored ja inimesel hea meel.”
Eestlane hakanud oma kodu ümber viljapuid ja marjapõõsaid istutama „Kalevipoja” ilmumise ja laulupeole kogunemise aegu. Kui mõni tollane puu veel kasvaks, oleks see oma 130 aastat vana?
„Väga vanu puid on vähe, sest talvel 1939/1940 võttis kõva külm enamiku aedadest ära. (Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur Toivo Univer kinnitas Õpetajate Lehele, et kõnesolev külm hävitas 2/3 Eesti õunaaedadest. Ilmajaama andmetel oli 20. sajandi külmarekord meil 17. jaanuaril 1940 – 43,5°. Aga mõned puud on ikka jäänud ja Univer on ka ühte saja-aastast lõiganud. Kõige vanem olevat tema sõnul Karksi vallas üks metsik õunapuu, mille iga hinnatakse 260–280 aastale. – V. L.) Lõikasin Iisaku kandis tõesti üht sama vana õunapuud, kui talu ise oli. Õun on ju näiteks ploomiga võrreldes üsna külmakindel. Öeldakse, et ploomipuu paned kasvama, viiendal aastal saad korraliku saagi ja kuuendal aastal võtab külm selle ära. Nagu näiteks lõppenud talvele eelnenud talvel. Ploome ja kirsse lõikan niikuinii harva, seda ei olegi tihti vaja teha, lõikamise tehnoloogia on teine ja neid puid ei saa noorendada nagu õunapuid.”
Kuidas puu nooreks saab?
„Lõikan niimoodi maha, et kasvatan vana kännu peale uue, alt hästi jämeda, pealt vibalikuma puu, mille viljale jäävad vana maitseomadused kõik alles. Mida vanem õunapuu, seda maitsvamad õunad. Sellepärast tasubki noorendamisega vaeva näha. Noorel puul ei ole sordile omane maitse nii selge. Sellepärast vanad inimesed räägivadki, et küll oli „Valgel klaaril” vanasti hea maitse. Neil on õigus, kui nad vanade puude õuntest räägivad. Uutel puudel on see aeg veel kaugel ees.”
Olen Maaülikooli tegevusjuhis-test lugenud, et säilitame Eestis elujõulistena kõik nii kunagi siia sattunud kui ka siin aretatud õunasordid, sööme ikka „Antoonovkaid” ja „Suisleppasid”. Kui raagus puu otsa lähed, kas saad aru, kumba saed?
„„Valge klaari” tunnen hästi ära, sest see on tihti vähki täis, tüvi haavandites, sest „Valge klaar” on pinna-se suhtes väga tundlik. Ja kui see on liigniiske, savine või paene, siis „Valge klaar” näitab selle kohe välja. Suvesordid on sageli haavanditega ja talvesordid tervemate tüvedega.
Kõige raskem on lõigata linna õunapuid, mis on üksteisega tihedalt läbi põimunud. Nende puude otsas oled nagu kaskadöör, sest samas on klaasist kasvuhoone ja naabri aed, kuhu ei tohi ükski oks langeda. Eestlaste läbisaamine naabritega on lihtsalt kohutav. Ja kuna väikeste aedadega Tallinn ongi Eesti ja enamik minu tellimusi siit, on see ka minu probleem.”
Kuidas meil külalislahkusega lood on, kas tuppa kutsutakse?
„Linnas enamikul juhtudel ei kutsuta ja ega peagi, tavaliselt põrutan kohe ühest aiast teise. Maal küll, sest vahemaad on suured, pikk tee ees. Vahel antakse veel mett või õunugi kaasa. Minu meelest ei tohi tassist ära ütelda, nii palju ikka aeg on, et see koos teise inimesega ära juua.”
Mis juttu siis räägitakse, mis rahvast rõõmustab või kurvastab?
„Kuni valimisteni olid jutuks valimised, käiku läks ka kampaaniaaegne lemmiksõna „Tehtud!”. Ja aed oligi jutuajamise ajaks ju tehtud. Mõnikord räägime lugusid aias olevatest puudest. Mõni ütleb, et see on meie talu alguse puu, tee ilusaks, teine jälle soovitab, et ära talu puud puutu, sest see on nii püha, et saega ei tohi küll külge minna. Mõnikord ei oska inimesed arvata ega usu, et ma töötan kiiresti. Perenaine palub, et ehk jõuaksin tunniga ühe puu ära teha, aga ma teen selle ajaga terve aia korda. Mul on tunnitasu. Kõige kauem olen ühes aias töötanud üheksa tundi.”
Annad siis märku, et tuleksid sügisel jälle. Miks nii?
„Vähe sellest, minust oleks kolm korda aastas abi. Kui kevadine lõikamine on möödas ja lehed puus, lähen satikaid mürgitama ning sügisel lõikan need võsud ära, mis pärast kevadist suurt lõikamist, puu köndistamist on kasvanud. Võin ka vastupidi, sügisel alustada ja kevadel lõpetada. Sügis kestab mul augustist jõuludeni.
Uute võsudega saavad inimesed ise ka hakkama, kui ma neile õue peal kiirkursused korraldan. Mind on rohkem vaja selleks, et otsustada, millistest väikestest võsudest uus võra kujundada. Mittevajalikud 3–4 sentimeetrised võsud saab puu otsast ise lihtsalt maha pühkida, harjaga või kindas käega näiteks. Inimestel on teinekord raske mõista, et õunapuul tuleb latv maha võtta, muidu kasvab puu kõrgusesse ja alumised oksad kuivavad ära, sest piraka puu toitmine kogu ulatuses käib juurtele üle jõu. Õunapuu on kultuurtaim, lõikamata ei saa. Mõnes aias olen käinud juba 5–6 aastat. Inimesed tavaliselt vaatavad, millega ma töötan, ja on rahul, et olen endale korralikud tööriistad muretsenud.”
Elame Eestis üksteisest kaugel ja suurel maanteel tundub vahel, et teisi ei olegi. Kuidas sa paigad üles leiad?
„Kirjutan legendi: sõida põlluni, sealt suure kivini ja edasi üksiku kaseni keset põldu, alla, üles. Just nii- sõitsin Raasikult Kuusallu, mingisse külla:forellimüügi sildi alt vanadekodusse, selle hoovist läbi, 150 meetrit edasi, siis vasakule... Uskumatu, aga jõudsin otse õigesse õue. Eestlased oskavad mõnel pool haruldaselt lihtsalt teed juhatada. Ja on ka teisi, kes ei oska.”
Ja mõnes peres oled harukordne võõras, seal keegi teine ei käigi?
„Võib-olla kehtib see oletus näiteks Litsmetsas, Himarus või Puskarus. Üles leidsin nad kõik, aga tagasiteel otsisin vähegi suuremat teed viis tundi. Küll seal oli üks kena koht: künka otsas, tiik, haruldane vaade, ääretu üksildus. Perenaine rääkis oma lastest imejutte, ütles, et ärgu ma oksi kokku vedagu, lapsed tulevad koolist ja aitavad. Vanem, teismeline poiss käinud Karula Rahvuspargis tööl, saanud raha ja ostnud selle eest endale kanad, sest mune saab müüa ja nii ei lõpe peres raha kunagi otsa. Mul on umbes sama vanad poisid, mõtlevad ainult arvutimängudest, kanadest mitte iial. Too ema rääkis veel, et tema poisil on plaanis maad osta. Mis maad? Selle mäekünka. Teeb sinna turismitalu? Ei, tahab mäe peal, otse kodu vastas metsa korda teha, et oleks ilus vaadata.”
Oled ka florist, lilleseadja ja seadjate õpetaja. Hea tubane töö, ei pea puu otsas kõõluma?
„Küll ma jätkan ka koolitust Tõstamaal oma Jaagurahu lillelaagris. Lillepoodi ma enam ei peaks. Eestlane on rikkamaks saanud, on valmis uue teabe eest maksma, ikka ja jälle kooli tulema. Aga see, et ma lilli olen seadnud, aitab mind ka õunapuu otsas. Kui ongi üks vale oks, aga nii ilusasti kasvab vana kaevu kohal, siis las ta olla. Jätan lõikamata, sest kaev kaotaks palju, kui oksa enam ei oleks.
Inimeste arusaamad sellest, mida ja miks viljapuuaias lõikama peab, on edasi läinud, nad kuulavad mu jutud ära ja on tavaliselt nõus, et lõikan nii, nagu lõikan. Oma praeguse elu ja kodu suhtes ollakse heldinud. Paljud on aastakümneid pidanud kodunt eemal olema, vintsutusi taluma ja just vanad aiad on need, mis annavad neile nüüd selgelt märku sellest, et nad on kodus, oma juurte juures tagasi.
Kui ma Räpinas aiandust õppisin, ei sallinud ma võralõikamise tunde silma otsaski. Olin sõjaväest tulnud, õues sadas lörtsi või lund, meid löödi ikka puu otsa ja varsti jälle alla, et kümme minutit vastupidavuse harjutamiseks ringi joosta ja siis jälle, saag peos, üles ronida. Ja jumal tänatud, võin ka praegu mis tahes ilmaga seda tööd teha, panen puu otsas hästi vastu ja tänan tagantjärele meie õpetajat Jaan Kivistikku selle drilli eest. Ta õpetab Räpina Aianduskoolis praegugi. Seal ma ei mõelnud, et sellega kunagi leiba hakkan teenima, aga tuleb välja, et tore töö, kulub marjaks ära. Eestis on praegu lood nii, et õpi ära mis amet tahes, tööd on küllaga. Ma olen üldse suur Eesti-fänn, ei kipu kuskile ka puhkuse ajal. Ja mulle meeldib, et siin aiad kosuvad.”
ÕpL
Missioonitundega teadlane ja õpetaja
Arheoloog Vello Lõugase, mitmekülgse teadusemehe ja särava isiksuse tööd ning tegemised on avaldanud mõju mitte ainult erialateadlastele, vaid ka laiemale ajaloo- ja kultuurihuviliste ringile. Tänavu 6. aprillil oleks Vello Lõugas saanud 70-aastaseks.
Vello Lõugase tegevus oli kantud mitte pelgalt huvist teaduse vastu, vaid ka tugevast missioonitundest oma maa ja rahva ees. Taoline suhtumine, mida ei suutnud välja juurida ükski võõrvõim, oli omane eesti haritlaskonnale ärkamisajast alates. Selle järjepidevuse üks kandjatest oli ka sõjajärgne arheoloogide põlvkond.
Titaanlik töö
Vello Lõugase pühendumine arheoloogiale on näitlik peatükk meie sõjajärgse teadlaskaadri kujunemisloost. Suure-Jaani koolipoisi tee valitud eriala juurde sai alguse 1956. aasta suvel Lõhavere linnuse väljakaevamistel, mida juhatas meie rahvusliku arheoloogia alusepanija Harri Moora. Maksimalistina võttis noor arheoloogiahuviline jalge alla tee Leningradi, et õppida muinasteadust tunnustatud uurimiskeskuses, sajandi esimese poole arheoloogiateaduse väljapaistvate uurijate käe all. Reisiseikluste tõttu ei olnud sel kaval ette nähtud teoks saada, aastase viivitusega alustas Vello Lõugas ajaloo- ja arheoloogiastuudiumi Tartu Ülikoolis.
Pärast lõpetamist 1961. aastal suunati ta tööle Teaduste Akadeemia ajaloo instituuti, kus möödus kogu tema 36 aasta pikkune töömehetee ja teadlasekarjäär. See oli aeg, mil maal hakati looma suurmajandeid ja tegema ulatuslikke maaparandustöid, linnad ja kaevanduspiirkonnad laienesid, tuues kaasa maastiku kiire muutumise ja vana kultuurikihistu hävimise. Käputäis vanema põlvkonna arheolooge pidi tegema titaanlikku tööd, et tagada muististele seaduslik kaitse, muuta majandus- ja ideoloogiajuhtide suhtumist, suurendada üldsuse teadlikkust. Tuli võidelda nii ideoloogiliste tobeduste, tehnokraatliku mõtteviisi kui ka ametnike juhmusega, seades sageli ohtu võimaluse teadlasena edasi töötada. Tihti tehti seda oma teadustöö kõrvalt, sest süvauuringuteta oleks rahvusliku arheoloogia järjepidevus ja kestmajäämine mõeldamatu olnud. Paljuski just arheoloogide tegevusele võlgneme tänu, et rahval püsis huvi oma ajaloo vastu.
Rahvavalgustaja
Vello Lõugase osa õpetaja ja rahvavalgustajana tuli eriti esile arheoloogilistel ekspeditsioonidel, mis kujunesid omamoodi rahvaülikooliks, kus jagati teadmisi kaevetöödel osalejatele ja ümbruskonna inimestelegi, harvad polnud ka kultuuritegelaste külaskäigud. Tavapäraselt peatusid arheoloogilistel kaevamistel kodu-uurijad oma iga-aastastel õpireisidel. Nendel kohtumistel ei piirdunud vestlused sugugi ainult kaugema minevikuga, vaid üsna sageli jõuti ka lähimineviku ja päevapoliitikani. Vello Lõugas võlus kuulajaid põnevate seoste ja huvitavate vaatenurkade leidmisega. Hea suhtleja ja suurepärase keelte valdajana oli ta hästi kursis meie naaberrahvaste ajaloolaste-arheoloogide tööga. Vähesed oskavad seostada juba ammu rariteediks muutunud „Leedu-eesti sõnaraamatut” (1969) või „Vestlusi eesti ja leedu keeles” (1971) arheoloog Vello Lõugasega. Ometi on tema nende autor ja seni üks väheseid, kes on pidanud oluliseks lõunanaabrite keelt ja kultuuri õppida ning õpetada.
Kaalist 40 kirjani
Läti ja leedu keele oskust pidas Vello Lõugas muinasteadlasele enesestmõistetavaks, õpetades seda ka noorematele kolleegidele. Õppejõuna luges Lõugas Tartu Ülikoolis tervele arheoloogide põlvkonnale põhjalikke kursusi Läänemeremaade varasest metalliajast. Tema tehtud ja kommenteeritud tõlked naabermaade esiajaloost ringlesid üliõpilaste seas käsikirjadena pikki aastaid. Eksameid vastu võttes oli õppejõud Lõugas küll noorte kolleegide suhtes sõbralik ja julgustav, kuid nõudlik. Tema juhendatud ja retsenseeritud lõputöö tegijad arheoloogia ja vanema ajaloo vallast pidid arvestama konstruktiivse kriitikaga.
Omaette teadusloo peatüki moodustab Kaali meteoriidikraatrite välja arheoloogiline uurimine Vello Lõugase juhtimisel alates 1976. aastast. See omandas palju ulatuslikuma tähenduse kui tavapärane arheoloogiline ekspeditsioon. Unikaalne uurimisobjekt andis ja annab tänaseni ainest mitte ainult arheoloogidele, vaid ka teiste teadusalade esindajatele. Õnneks jõudis 1996. aastal lugejateni ka Vello Lõugase enda raamat „Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas”. Huvi Kaali vastu ja poleemika selle ümber väljus kitsast teadlaste ringist, vaimustas kultuuriringkondi ja laiemat avalikkustki ning kindlasti turgutas rahva eneseteadvust vajalikul ajal ja määral.
1980. aastal kirjutas Vello Lõugas alla nn 40 kirjale, millega Eesti nimekad teadlased ja kultuuritegelased mõistsid hukka süveneva venestuspoliitika ühiskonnas, esmajoones selle tundlikumas osas – haridus- ja teadusvaldkonnas. Sellele järgnes tagakiusamine, kuid Lõugas polnud inimene, kes nii lihtsalt murduks, ei lasknud ta raugeda tööinnul ega kustuda huumorimeelel. Temast on järele jäänud kümneid artikleid, ta on ka põhjaliku „Eesti esiajaloo” üks autor. Koos Jüri Selirannaga koostatud „Arheoloogiga Eestimaa teedel” (1977 ja 1989) on aga muutunud meie muinasaja mälestiste tundmaõppimise katekismuseks.
Muinsuskaitse ja kodu-uurimine
Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhatuse liikme ja arheoloogiatoimkonna esimehena oli Vello Lõugas tegev kuni lahkumiseni meie hulgast. Eesti riigi taasiseseisvumise künnisel, aastatel 19881990 juhatas ta Muinsuskaitse Seltsi ekspeditsioone Buraševosse, et tuua kodumaale Eesti riigi esimese presidendi Konstantin Pätsi säilmed. Ka selle ürituse edu tagasid Vello Lõugase teadmised, oskused ja võime panna inimesi uskuma ettevõtmise edukusse.
Kui 1990. aastal asutati taas Eesti Kodu-uurimise Selts ja Vello Lõugas valiti selle esimeseks esimeheks, liitus organisatsiooniga hulk inimesi, kes olid varem Lõugasega Eesti Muin-suskaitse Seltsi rajamisel koos olnud. Lõugasesse usuti, sest teati, et see mees pakatab ideedest ja on samas teoinimene. Temasse usuti ega eksitud.
Ideedest pakatav
Lõugas käivitas paljudele utoopilisena tunduva projekti „Kes on kes¥”, mille eesmärk oli luua arvutiandmebaas iga Eesti inimese kohta. Ta koostas juhendi ja algatas andmete kogumise. See mahukas töö oleks kahtlemata vilja kandnud, kui Vello Lõugase elutee poleks nii järsku katkenud. Tema teine algatus – projekt „Eesti küla 3000” ja selle käigus loodud külatoimkond – tegutseb Eesti Kodu-uurimise Seltsis viljakalt senini. Kodu-uurimise ja kohapärimuse talletamisega oli Lõugas seotud pikki aastaid, olles Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatja, õpilaste uurimistööde innustaja, ideede generaator, juhendaja ja retsensent.
Vello Lõugas oli Soome-Ugri Rah-vas-te Infokeskuse, Fenno-Ugria Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi nõukogu liige ning osales Eesti Muinastaide Seltsi ja Eesti-Saami Ühenduse tegemistes. Kuulumine Eesti Arheoloogiaseltsi asu-tajaliikmete hulka oli enesestmõis-tetav. 1995. aastal asutas ta muinasteaduse ajakirja Austrvegr, mida jõu-dis toimetada neli numbrit. Uued algatused olid Lõugasele omased nii teadustöös, kus ta esimesena võttis väljakaevamistel kasutusele puhuri ning fototorni, kui ka ajaloo populariseerimisel. Tema tehtu hulgas on kaks filmi Rebalast, helikassetil audiogiid maanteerändureile, muististe esimene arvutipõhine andmebaas, hulk raadio- ja telesaateid. Vello Lõugase töö lektori ja matkajuhina jättis sügava jälje ka neisse, kes olid kuulajaks vaid korra. Suuresti tema organiseerimistöö tulemuseks tuleb lugeda sedagi, et taastatud muinsuskaitse usaldusmeeste võrk koosneb tänini peaasjalikult arheoloogidest ja muinsushuvilistest. Eesti esimese arheoloogi Jaan Jungi algatatud kogumistöö sajanda aastapäeva teadvustamise väärikas korraldamine Vello Lõugase poolt viib mõttele, et kaasaja Jaan Jungiks kutsumine ei oleks tema kohta liialdus.
Järelkasvu koolitamine välitööde, muinsuskaitse, restaureerimise vallas, suhete vahendamine naabermaade teadlastega, arhiivi- ja välitöö tähtsustamine ning palju muud algatatut jäi Vello Lõugasest maha, kui ta meie seast 61. eluaastal lahkus. Nooremate kolleegide ja sõprade pandud hüüdnimi Suur Juht ja Õpetaja oli küll nali, kuid kandis endas lugupidamist ja hinnangut Vello Lõugasele, kes oli üks oma koolkonna loonud arheoloogidest.
Georgi Särekanno, Ants Kraut
ÕpL
Fosforiidisõja väljaõppelaager
Maardu Keemiakombinaadi kaevanduste laiendamise plaan ajendas 1982. aastal päästekaevamised, töid asus juhatama Vello Lõugas. Eelnenud seitse aastat olid möödu-nud sadade uute muististe avastamise kõrval ka võitluses Rebala kaitseala loomise eest. Alustanud Rebala külast põhja pool asuvate kivikirstkalmete – Lastekangrute – uurimisega, jõudis ta juba samal aastal meie ala vanimate, üle kahe tuhande aasta vanuste põldude avastamiseni.
Fosforiidi kaevandamise ala laienemine oleks seadnud ohtu nii äsja avastatud kui ka kõik teised rohkearvulised muistised, iidsed põliskülad ning huvitava looduskoosluse. Et päästa see unikaalne maastik ka tulevastele põlvedele, oli vaja kiiremas korras luua Rebala kaitseala, mida oli juba aastaid tulutult üritatud. Võitluses Rebala muinsuskaitseala loomise eest kulusid marjaks ära Vello Lõugase kogemused suhtlemisel eri tasandi ametnikega, keelteoskus ning isiklikud kontaktid Leningradi ja Moskva nimekate arheoloogidega.
Juhan Aare ülevaatlik teos „Fos-foriidisõda 19711989” (1999) ei eralda just kuigi palju ruumi arheoloogide osale selles „sõjategevuses”. Rebala kaitseala küll mainitakse ja sellega seoses ka Vello Lõugast, kuid sedagi teiste ametimeeste meenutustes. Ometigi võiks Rebalat pidada fosforiidisõja „väljaõppelaagriks”: aastatel 19821985 käis väljakaevamistelt läbi üle saja inimese, nende seas oli tudengeid, keskkooliõpilasi, õpetajaid ja ametnikke. Kõik nad nägid oma silmaga, kuidas võimsad ekskavaatorid päevast päeva hävitasid kaunist loopealset, tungides kümnete meetrite sügavusele, et saada kätte kohati vaid mõnekümne sentimeetri paksust maagikihti.
Lõugase selgitused ja oma silmaga nähtu seadsid kaevetöödel osalejad juba esimestest päevadest peale üsna kindlale võitluspositsioonile. Just Rebala külas maaliti esimene loosung „Ei fosforiidile!” ja seda juba aastal 1982. Kui 1987. aastal puhkes nn fosforiidisõda, olid Rebala „väljaõppelaagri” läbinud kohapeal hulga eeltööd ära teinud.
Kuid mitte ainult fosforiidisõjaks ei saanud Vello Lõugase kaevajad ettevalmistuse: 1986. aastal käivitunud muinsuskaitseliikumine tugines paljuski nendele samadele inimestele.
|
