Liiga palju on omavahelist võistlemist

 

Kristi Helme

Repliik

Tänavu, mil Eestis hakkasid venekeelsed gümnaasiumid eestikeelsele aineõppele üle minema, ilmus Venemaal Aleksandr Filippovi koos­tatud „Venemaa uusim ajalugu 1945–2006. Raamat õpetajatele”, mille hinnangud ja faktivalik kuulu­vad sügavasse nõukogude aega. Hit­leriga samasse kategooriasse kuuluvat Stalinit ülistatakse siin kui piiride laiendajat ja võimsa riigi loojat, uuendusmeelset Mihhail Gorbatšovi süüdistatakse Nõukogude Liidu hävitamises. Repressioone küll mainitak­se, kuid ei iseloomustata nende ula­tust. Gulagi on nimetatud vaid seoses vangide töö kasutamisega.
Minevikuihalusest kantud raamatul on selge eesmärk – Venemaa ku­nagine hiilgus tuleb taastada. Taas­taja rollis nähakse mõistagi president Putinit. Seda, kui tähtsaks võimuladvik kasvava põlvkonna ajuloputust peab, kinnitab tõsiasi, et Kremli tellimusena valminud õpiku esmaesitlusel ülevenemaalisel ühiskonnateaduste õpetajate konverent­sil osalesid Kremli ametnikud. Õpe­-
tajatega kohtus ka president Vladi­mir Putin. „Ajaloo õpetamist kom­men­teerinud Putini sõnul on kahetsusväärne, et Venemaal kirjutavad õpikuid inimesed, kes on selleks saanud toetusi välismaalt. „Neile makstakse ning nad esitavad seda tantsu, mida neilt tellitakse. Kuid need õpikud satuvad kahjuks koolidesse ja kõrgkoolidesse,” ütles Putin, lisades, et tuleb tõsta kirjastajate ja Vene haridusministeeriumi vastutust raamatute sisu eest,” kirjutab Jaanus Piirsalu (EPL, 19.09.).
Kreml on võtnud noorte ideoloo­gilise kasvatamise oma südameasjaks. Milleni see viib, selle kohta võib tuua lähiajaloost rohkesti näiteid.
Mõndagi võib välja lugeda ka õpiku autorite sõjakast reaktsioonist kriitikale. Nii kirjutab Pavel Danilin vastuseks ajaloolastele: „Te võite mind ükskõik kui palju poriga üle valada, aga õpetama hakkate te lapsi nende raamatute järgi, mis teile antakse, ning nagu on vaja Vene­maale. Need rumalused aga, mis istuvad teie tölpides kitsehabe­mega peades, raputatakse välja või siis teid eemaldatakse koolist. Ei saa lubada, et Vene ajalugu õpetaks russofoob, rämps või lihtsalt amo­raal­ne tüüp. Nii et jõleduse eest tu­leb ennast kaitsta. Ning kui see ei tule muidu välja, siis kas või jõuga” (samas).
Kindlasti oli Venemaale meelepärane 22. septembri Eurouudistes näidatud klipp pronkssõduri jalamile pärga viivatest pensionäridest ja sõdurikalmudele nelgiõisi sättivast meesterahvast. Kas uudistereporte­rid tegid valearvestuse, oletades, et skandaalse monumendi juures juhtub midagi põnevat? Või oligi eesmärk tähtsustada Tallinna „vabasta­mist”, tähendas see ju Lääne-Euroo­pale sõja lõpu lähenemist? Mine tea. Kahju, et Eesti pahatihti ainult sellises kontekstis maailma uudisekünnise ületab.

Euroopa keeltepäev – szeretettel várunk!

Rahvuslikud kultuuriinstituudid tähistasid kolmapäeval Euroopa keelte­päeva lahtiste uste päevadega. Esimest korda toimus see EUNIC-i (European Union National Insti­tu­tes for Culture) egiidi all.

EUNIC asutati möödunud aastal, et edendada eri maade kultuuride tundmist ja mõistmist ning tugevdada rahvusvahelist kultuurikoostööd. EUNIC hõlmab Euroopa 21 kultuuriinstituuti. Eestis on esindatud Soome, Goethe, Ungari ja Taani kultuuriinstituut ning Briti Nõukogu. EUNIC-i võrgustikku kuulub ka Eesti Instituut. 20. septembril said kõigi nimetatute esindajad kokku Tallinnas Soome Instituudis (Harju 1), kus kooskõlastati tegevuskavasid. Mõned nopped sündmustest.

Keeltepäeva sündmused
Ungari Instituudis oli loeng „Ungari keel – kögös-mögös või imelihtne?”. Praktilise keeletunni vältel otsiti eesti ja ungari keele ühisjooni, tutvuti un­gari häälikutega, püüti hääldada ungari keele ülipikki ja -lühikesi sõnu, õpiti selgeks mõned viisakusfraasid. Näiteks „Tere tulemast!” on ungari kee­les „Sze­retettel v?runk!” Jätke meel­de!
Soome ja Saksa kultuuriinstituudid olid lisaks Tallinnale aktiivsed ka Tartus, kus avati soome keele töötuba päris algajatele ja meisterdati tohusõrmuseid. Korraldati ka Interneti-põhine soo­me- ja saksateemaline viktoriin. Küsiti, missuguses Euroopa keeles on 27 sõna vuntside kohta, missugune Euroopa keel pole ühegi teise Euroopa keele sugulane. Räägiti soome ja saksa keele õppimise võimalustest, pakuti soome ja saksa kohvi.
Taani Kultuuri Instituudis räägiti taani keele struk­tuurist ja hääldusest. Õpiti ära mõned taanikeelsed väljendid. Tut­vuti õppimisvõimalustega Taani koolides. Tehti taanipäraseid võileibu (smørrebrød).
Briti Nõukogu kutsus Eestisse Not­tinghami ülikooli professori John Mc­Rae, kes pidas Tallinna Ülikoolis loengu inglise keele kujunemisest läbi sajandite, alustades roomlaste lahkumisest Briti saartelt kuni Shakespeare’i ajastuni, ja rääkis neljapäeval Tartu Ülikooli kirjanduskohvikus piirideta inglise kirjandusest.
Euroopa keeltepäeva puhul oli loomulikult esikohal keelte õppimise teema, kuid lisaks on kultuuriinstituudid avardanud eestlase arusaamist ka teiste maade kultuurist ja haridussüsteemist. Taani Kultuuri Instituudi juhataja Silvi Teesalu ütles, et Taani haridussüsteemi saab lausa n-ö oma naha peal proovida, sest selle maa rakenduskõrgkoolid on avanud oma uksed Baltimaade tudengitele ja kümned noored on sinna juba läinud ning väga rahul. Pärast mõningast vaheaega võetakse Eesti noori jälle õppima ka Taani rahvakõrgkoolidesse.

Avaram haridus- ja kultuuripilt
Varasemast tegevusperioodist hindab Silvi Teesalu kõrgelt kuus aastat kestnud vahetusprojekti, mille raames said Eesti õpetajad olla nädal või kaks Taanis mõnes koolis ja hiljem niisama pikalt Taani kolleege oma koolis vastu võtta. Paarsada õpetajat üle Eesti sai tänu sellele teada, et kool võib olla meie omast täitsa erinev. Näiteks oskavad Taani noored oma seisukohti põhjendada. Nad oskavad ka rahulikult diskuteerida, ei saa vihaseks, kui neile vastumeelseid seisukohti avaldatakse. Samas on meie õpilastel palju parem faktimälu ning nad teevad paremini käsitööd ja laulavad. Meil on taanlastelt õppida ja neil meilt, ütles Silvi Teesalu. Taani Kultuuri Instituudis on saanud pedagoogid osaleda ka seminarides, kus on käsitletud emotsionaalset õppimist ja õpetamist ning muid haridusteemasid.
Soome Instituut on avardanud meie hariduspilti ilmselt kõige rohkem, mis on ka arusaadav, sest instituudi juhataja Jaana Vasama on endine koolijuht. Soome Instituut on korraldanud seminare poiste ja tüdrukute kasvatamise eripärast ja tutvustanud Soome õpilasabi (oppilashuolto) süsteemi. Soomes on see koolides juba kohustuslik, Eestis on hakatud sellega samuti katsetama. Õpilasabi rühma kuuluvad koolijuhataja, meditsiiniõde, psühholoog, eripedagoog, logopeed. Nad jälgivad oma kooli õpilasi, koostavad probleemidega õpilaste abistamise kava. See süsteem on hea selle poolest, et ei too kaasa lisakulutusi, kõike saab teha koolitöö ajal. Lihtsalt ettevõtmise asi.
Soome Instituut on pakkunud täiendusõpet Eesti muusikapedagoogidele. Novembris tuleb neile taas üks seminar, kus tutvustatakse arvuti kasutamise võimalusi muusikaõpetuses ja muid muusikaõpetuse abimaterjale. Psühholoog Matti Bergström räägib kunstikasvatuse mõjust aju arengule. Kunsti- ja kehalise kasvatuse õpetajatele on ka varsti üht-teist pakkuda. Kes Soome hariduse vastu huvi tunnevad, neile tullakse vastu. Eesti koolid ja õpetajad on Soome Instituudi lemmiklapsed, ütles Jaana Vasama.
Üks huvitav ettevõtmine on olnud Soome Instituudi ja Hariduse toimetuse koostöös valminud ajakirja erinumber, mis andis põhjaliku ülevaate Soome haridusprobleemidest (Haridus nr 9, 2005). Pärast ajakirja ilmumist peeti Soome Instituudis selle artiklite põhjal maha elav diskussioon.

Keeleoskus avab uksed
Saksa Kultuuriinstituudi juhataja An­ne Lind ütles, et tema on pidanud pedagoogide täienduskoolitust oma instituudi peamiseks ülesandeks. Juba 16 aastat on nad korraldanud saksa keele ja selle õpetamise metoodika kursusi. Eesti õpetajad on käinud ennast ka Saksamaal täiendamas – aastas eraldatakse selleks umbes 50 stipendiumi. Põhiliselt käiakse kahe- ja kolmenädalastel kursustel, kus õpitakse saksa keelt ja selle õpetamist, laste lugema ja kirjutama õpetamise uusi meetodeid, koduloo õpetamist. Mõned pedagoogid on olnud Saksamaal ka vahetusõpetajad. Instituudis peetakse kuuajalisi saksa keele intensiivkursusi – iga päev kuus tundi õpet, lisaks kodutöö pedagoogidele, kes tahavad omandada saksa keele õpetaja lisaeriala. Käivad ka kolmeaastased saksa keele kursused.
Tallinna haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktor Meelis Kond märkis, et kultuuriinstituudid võimaldavad õppida tuttavaid ja tundmata keeli, minna teistesse maadesse õppima. Pedagoogid saavad kutsu­da nende vahendusel endale kooli teistest maadest huvitavaid külalisi. Kultuuriinstituudid avardavad meie haridus- ja kultuuripilti.

Arstitõenditest loobumine teeb õpetajad ärevaks

Viimsi Keskkooli õppedirektor Hille Eek puudumistõendite väljastamisest loobumist õigeks ei pea. „Meil sai güm­naasiumiõpilane kontrolltööd järele teha vaid siis, kui ta puudus arstitõendiga. Kui arst enam tõendit ei anna, peame lapsi rohkem usaldama või keelama järeltöö tegemise. Igal juhul tuleb muuta kooli hindamisjuhendit.”

Hille Eek kinnitab, et üldjuhul lapsed niisama ei puudu, raskusi on vaid üksikutega. Just neile annabki perearstide otsus võimaluse koolikohustust mitte täita. Õppedirektor ennustab kõige rohkem probleeme 7.–9. klassides. „Arstitõend distsiplineerib, vane­ma tõendi võib kirjutada ka sõbranna või laps ise. On ka vanemaid, kes lapsel väga kergesti puududa lubavad,” põhjendab ta oma kartust.
Kodu ja kooli koostöö peab Hille Eeki sõnul igal juhul tihenema, ainuüksi usaldusest ei piisa, on vaja ka kontrollida. See suurendab aga niigi koormatud klassijuhataja tööd – raamatupidamist on palju rohkem.
Murelikuks teeb õppedirektori kehalise kasvatuse tunnist vabastamise problemaatika. „Vanem ei oska lapse tervislikku seisundit nii õigesti hinnata kui perearst. Ta võib lubada lapse liiga vara võimlema või – teine äärmus – last ilma mingi põhjuseta muudkui vabastada ja vabastada.”

Laste tervis ohus
Tabasalu Gümnaasiumi direktori asetäitja õppe alal Tiina Mänd leiab, et muudatus jätab osa lapsi diagnoosi ja ravita. „Kui arst enam arstitõendit ei väljasta, ei pruugi haige laps arsti juurde minnagi. Kui haigus paari päevaga leeveneb, pole sellest suurt lugu, aga pikemalt haige lapse tervis on ohus – hädavajalik uuring või analüüs jääb tegemata. Öeldakse, et lapsed käisid arsti juures ainult selleks, et tõendit saada, aga arst ei anna ju tõendit ilmaasjata, peab ikka mingi näidustus olema. Arstitõend tõendab, et lapsel on tõsisem viga – lapsevanem pole ju pädev otsustama,” on Tiina Mänd nõutu. Tema sõnul kirjutab osa lapsevanemaid puudumistõendeid väga kergekäeliselt. „Põhikoolis on põhjuseta puudumiste arv niigi väga suur – nüüd läheb suuremat sorti puudumine lahti,” ennustab ta.
Klassijuhatajale lubab Tiina Mänd tublisti rohkem tööd. Koolis oli ennegi niisugune kord, et kui lapsevanem esimesel päeval lapse puudumisest ei teata, peab klassijuhataja koduga kohe ühendust võtma. Kui kontakti ei õnnestu saada, hakkab puudumisjuhtumiga tegelema sotisaalpedagoog. Nüüd on kavas kontrolli veelgi tõhustada, hakata jälgima liiga palju puuduvaid õpilasi, rääkida lapsevanematega, uurida perearstilt, kas selliseid näidustusi on ka varem olnud. „Mida rohkem kool nõuab, seda paremini lapsevanem oma kohustest aru saab,” põhjendab ta.
Tiina Mänd möönab, et kool võib kujutada praegu tonti ette ja paanikaks pole vähimatki põhjust – uus asi tahab lihtsalt harjumist.
Tallinna Arte Gümnaasiumi direktori asetäitjal Sirje Ebralil on palju küsimusi. „Kes garanteerib, et tõend, mille laps meile annab, on tõene? Kuskil ei ole kirjas, et kool peaks lapsevanemale helistama ja üle küsima, kas ikka tema kirjutas puudumistõendi. Ja kes õpetajate mobiilikõned kinni maksab? Miks ma peaksin üldse eeldama, et laps valetab või vanem petab? Usaldamatusega võib lapsevanemat südamest solvata. Samas on hulk lapsevanemaid, kes küsivad, miks me ei helistanud, kust nemad pidid teadma, et laps ise tõendeid kirjutab.
Hindamismäärus ütleb, et kui õpilane on puudunud 50 protsendist ainetundidest, siis teda hinnata ei tohi. Kui fikseerida kõik puudumised ja jätta laps hindamata, mis siis koolikohustuse täitmises ja klassikursuse kordamises toimuma hakkab?
Mis on kooli roll? Kui ainult õpetamine, on kõik korras: on laps koolis – õpetame, ei ole – ei õpeta. Kui oodatakse ka kontrollimehhanismi, tagasisidet lapse kooliskäimise kohta, põhjuseta puudumise takistamist, tuleks selleks võimalused luua. Arstitõend, olgu küll väike ja nõrguke, hoidis nii mõnegi lapse koolis. Kui õpilased ära tabavad, et mitte keegi ei saa kontrollida ja kellelgi ei ole õigust keelata, võib puudumiste arv plahvatuslikult kasvada. Millega seda pidurdada? Oluline mehhanism, millega saime puudumisi natuke ohjata, on ära võetud. Murdeealistele on vaja reegleid ja piire. Teatud raamid loovad turvatunde – enamik ei astu neist üle, mõni proovib, tuleb tagasi –, nüüd neid enam pole,” väidab Sirje Ebral, kellele teevad kõige rohkem muret lapsed, kellel puudub ka kodu tugi.

Kool otsib lahendust
Tänavalaste ja klassikursuse kordajate suurt arvu, ülevaate puudumist sellest, kus õpilased parasjagu viibivad, heidetakse tema sõnul ette ikka koolile, mitte perearstile ja paraku ka mitte lapsevanemale. Koolil puuduvad aga lapsevanema mõjutamise mehhanismid.
Sirje Ebrali väitel toob arstitõendist loobumine tavakoolidele, kus õpib keskmine eesti laps, palju probleeme kaasa. Suure konkursiga koolidele, mille õpilased ja lapsevanemad on motiveeritumad, mõnevõrra vähem. „Paljud koolid lubasid seni gümnaasiumiosas puududa ainult arstitõendi alusel – see hoidis nii mõnegi noore koolis. Nüüd on ainus mõjutusvahend hinne. Kui gümnaasiumis saab arvestuslikud tööd sisse viia, õpilasi vähemalt kohustustega piirata, siis põhikoolile on palju raskem head lahendust välja pakkuda. Aga probleemid ongi selleks, et neid lahendada.” Arte gümnaasiumil on tulemas rühmatööd, õpetajad hakkavad nuputama, mida ette võtta. „Tahame iga oma lapse eest võidelda, hoida neid koolis, seista hea selle eest, et keegi välja ei kukuks.”
Sirje Ebral ütleb teadvat, miks perearstid sellise otsuse tegid. Arsti vastu­võttu oodates on ta näinud, kuidas õde, põhjustesse süüvimata, teismelistele ridamisi puudumistõendeid väljastab. Koolis on ette tulnud juhuseid, kus õpilaste korduvad arstitõendid ei osutunud kontrollimisel tõesteks. „Puudumistõendite arv pidi olema ikka tohutu suur, muidu poleks arstid keeldunud nende kirjutamisest,” oletab ta.

Riik peaks appi tulema
Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse juhataja Meelis Kond on tekkinud olukorraga kõike muud kui rahul. Arstitõendist loobumine võib tema hinnangul teha karuteene õpilase tervisele. „Ei ole normaalne, et õpilane puudub kuu aega, ilma et oleks arsti järelevalve all. Arstitõendit on vaja ka kehalise kasvatuse tunnis väiksema koormusega kaasategemiseks. Ma ei usu, et tüüpiline eesti lapsevanem tahaks asuda arsti rolli, kirjutada näiteks tõendi, et ta lapse süda on haige. Selleks ongi arstid koolitatud.”
Põhiprobleemiks peab Meelis Kond seda, et perearsti kohustused ei ole riiklikult reguleeritud. „Tervisekaitse kehtestab kõikvõimalikke normatiive –
isegi vahetunni pikkus on õpilase tervisest lähtuvalt määratud –, nüüd ei suudeta sätestada sellist elementaar­set asja, millisel juhul on vaja arstitõen­dit,” on Meelis Kond nördinud.
Ta viitab ka arstide eetilisele dilemmale. „Praegu tunnistavad arstid ise, et nad ei jõua haigeni. Vastasel korral ei oleks tõendi väljastamine neile mingi probleem. Aga nad ei taha seda teha, sest tavaliselt nad ei näegi haiget.”

Milles näete suurimat probleemi Eesti hariduselus? Mida ja kuidas võiks tulevikus teha teisiti?

THOR-STEN VERTMANN, Eesti Tööandjate Keskliidu tööturunõunik:
„Me elame liberaalses kultuuris, mistõttu Soomega sarnast olukorda, kus kõrgharidus on kõikidele tasuta ja ligipääs sellele väga lihtne, aga ühtlasi määrab riik ära, mida ja mil määral õpetatakse, ei tule Eestis kunagi. Meie kultuur ei toeta seda, sest meie arusaamad on liberaal­-
sed – mina maksan ja saan seda, mida tahan (tellin). Kui riik maksab, saan seda, mida riik mulle pakub.
Kui küsida, mida saaks Eesti hariduselus teha teisiti, või otsida süüdlasi, siis ilmselt on süüdlane kas lapsevanem, õpetaja või hoopis laps ise. Arvan, et see rada, millele inimene jõuab, tehakse selgeks juba põhikoolis, nii et tegelikult peaksime vaatama peeglisse.
Lastevanemate Liidu endine juht on öelnud, et Eesti haridussüsteemi peamine viga on lollid lapsevanemad. Ma ei tea, kes ja kui palju mõjutab noorte valikuid, aga me ei saa siinkohal süüdistada haridus- ja teadusministeeriumi või riiki, sest vabas ühiskonnas on haridustee meie endi valik. Seetõttu pooldan tasulist kõrgharidust. Arvan, et inimesel peab olema võimalus õppida seda, mida ta tahab, aga siis ta ka vastutab oma valikute eest.
Ei saa öelda, et küsimusele, kuidas haridust korraldada, on ainult üks õige vastus. Edukad on nii sotsiaaldemokraatliku haridusega Soome kui ka liberaalne Suurbritannia. Eesti võiks kalduda pigem viimase poole. Mitte et meil Soomest midagi õppida ei oleks, kuid tuleb aru saada, et kõik toredad ideed ei sobi Eesti süsteemi.”

INGE KALLE, Vastse-Kuuste Kooli direktor:
„Kuna olen ise põhikoolist, tundub mulle vahel, et kohustuslik põhiharidus võiks lõppeda 6. klassiga. Sel juhul saab selekteerida välja õpilased, kes tahavad kõrgkooli minna, ülejäänutele võiks olla näiteks eelkutseõpe.
Kui gümnaasiumi riiklikud lõpueksamid ei oleks kohustuslikud, aitaks see võib-olla tööinimeste hulka suurendada ja võtaks gümnasistidelt suure stressi. Siis valiksid eksami tõesti eelkõige noored, kes tahavad kõrgkooli minna, ning sel juhul oleks gümnaasiumi lõpueksam ühtlasi kõrgkooli sisseastumiseksam.
On kritiseeritud põhikoolide madalat taset. Arvan, et tegemist ei ole ainult põhikooli „praagiga”, vaid pigem huvide ja motivatsiooni puudusega. Mina olen küll tunnetanud, et haridust ei olegi tänapäeva Eestis vaja – edukalt saavad hakkama ka need, kellel ei olegi mingeid tunnistusi ja haridust ette näidata. Väärtushinnangud on paigast ära.”

HEINO LUIGA,Räpina Aianduskooli direktor:
„Peamine probleem Eesti hariduses on põhiharidus ja põhikool. Arvan, et kui tahame kutseharidusse parema tasemega õpilasi, peaksime alustama just põhikoolist. Tuleb minna põhikooli ning üritada seal selgitada, mida me endast kujutame jne.
Kutsesuunitlussüsteemi puudumine on praegu väga valus koht – süsteem tuleb alles üles ehitada. Alustada kutsenõustamisega gümnaasiumi viimases astmes ei ole kindlasti sama efektiivne, kui selgitada õpilastele valikuvõimalusi põhikoolis. Asi saab alguse õpetaja­koolitusest, sest ka õpetajatele ei ole antud oskusi ja teadmisi, mida neil juba koolitamise protsessis vaja läheb.
Põhikoolist tulijad üldjuhul ei tea, mida kutsekool tähendab ning miks seal õppimine kasulik on. Praegu on kogu süsteem ehitatud üles gümnaasiumi ja ülikooli õppima minemisele, mis ei ole õige. Kui Euroopas ringi käia, näeb igal pool, et kutseharidusel on seal hoopis teine tähendus.”

VALLO REIMAA, regionaalminister:
„Minu suurim mure on maakooli saatus – kuidas leida talle selles
haridusruumis koht?
Kuid konverentsi „Haridus – alus eesti edule” läbis peamise teemana mure, kuidas tekitada lapses huvi õppimise vastu. Huvi tekib õpilasel siis, kui ta tunnetab õpitus kasulikkust ja seost päris maailmaga. Kui lapsele ei suudeta ütelda, miks ta midagi õpib, teeb ta seda kohusetundest. Poistel on aga juba olemuslikult kohusetunnet vähem.
Huvi hoidmine on oluline, sest koolist võivad õppetöö liigse akadeemilisuse tõttu välja langeda ka targad ja võimekad. Poisid on realistlikud, neile peab selgitama, miks nad mingit ainet õpivad. Kui nad mõtet ei leia, siis huvi kaob. Käsu korras pannakse õppima vähesed poisid. Tulevikku vaadates peaks seda
silmas pidama.”

Teel ajaloo prügikasti

Tallinna Ülikoolis nädala algul toimunud hariduskonverentsil tõdeti taas, et Eesti haridussüsteem on liialt formaalne ja faktide õppimisele orienteeritud. Õpitu seosed reaalse eluga jäävad nõrgaks või puuduvad sootuks, mistõttu langevad poisid massiliselt põhikoolist välja. Tüdrukud seevastu kannatavad akadeemilise ja igavavõitu õppe paremini välja ning käivad eeskujulikult koolis lõputunnistuse kättesaamiseni. Räägitud on sellest probleemist juba palju aastaid...
Konverentsi üks ettekandjaid, Tal­linna Ülikooli psühholoogia professor Mare Pork pakkus üheks võimaluseks muuta õppimine huvitavamaks ja nii lapsi kui ka täiskasvanuid haaravaks nn elamuskoolituse abil, mille peamine idee on õppimine emotsionaalse mälu kaudu. Kui õppimine sisaldab võimalust mõelda ning õpitut hiljem kaaslaste ja pedagoogidega arutada, on see Porgi sõnul tunduvalt efektiiv­sem kui ainuüksi omandatud info faktimälule talletamine. Teadmised kinnistuvad eelkõige suheldes ja se­da tehakse kahtlemata liiga vähe nii põhikoolis, gümnaasiumis kui ka ülikoolis.
Oma teooria parim kinnitus on Mare Pork ise. Rakenduspsühholoogia lisaeriala raames läbisin mõni aasta tagasi Porgi loengukursuse, kus õppe­jõud suutis mitmesajapealise auditooriumi ees mõtteid avaldama panna ka tagasihoidlikumad tudengid. Ning selleks, et üliõpilaste emotsionaalset mälu aktiviseerida, et pidanud ta kasutama „eriefekte”, vaid rääkima nii, et kõneldu kuulajatele ka korda läks, mistõttu suudeti uued teadmised siduda eelneva elu- ja koolitarkusega.
Raamatut lugedes, filmi vaadates või kontserti kuulates on üks hilisema hinnangu andmise kriteerium see, kas teos kõnetas publikut või mitte. Sama kehtib (üli-)koolis õpitu kohta ning õpetaja ülesanne peakski olema panna aine õpilasega kõnelema, et too tunneks hiljem, kuidas tema maailmapildis on toimunud posi­tiivne nihe. Arvan, et seda on võimelised tajuma ka väiksed lapsed, kas või alateadlikult. Pealegi on sel viisil õppides eduelamus suurem, mistõttu õpitakse parema meelega ja sugugi mitte ainult kohusetundest.
Haridus­ellu on süsteemi kaitsmiseks jäikus sisse kodeeritud ning muutused ei saa ega tohigi väga kiired olla, kuid kui tuhat õpilast ikkagi igal aastal põhikoolist välja langeb, tuleb ühel hetkel midagi ette võtta.
Koolist välja lan­­gemisel on küll palju põhjusi, ka kooliväliseid, kuid tundub, et poisid lihtsalt ei lepi eluvõõra tuupimiskooliga. Ja seda ei saa neile kuidagi pahaks panna…

Kristi Helme

Ministeeriumis

25. septembril kohtus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas Tartus rakenduskõrgkoolide rektoritega. 27. septembril viibis Tõnis Lukas Brüsselis Euroopa Liidu konkurentsivõime nõukogu istungil. 27. septembril tähistas HTM Euroopa keeltepäeva keele ja kultuuri teemaliste dokumentaalfilmidega ministeeriumi saalis. 27. septembril toimus kutseõppeasutuste kvaliteediauhinna konverents Tallinnas. Ettekannetes käsitleti muuhulgas kutseõppeasutuste sisehindamist ning tutvustati uut käsiraamatut. Juttu tuli kutseõppeasutuste kvaliteediteadlikkuse värske uuringu tulemustest. 28. septembril osaleb ase­kantsler Janar Holm Narva Kutseõppe­kes­kuse õppekompleksi rekonstrueerimise pidulikul lõpetamisel. 28. septembril avab asekantsler Katri Raik Tallinnas Soome-Eesti ühiskonverentsi „Euroopa Liidu keel kui meie ühine keel”. 28. septembril osaleb kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung Luua Metsanduskooli uue õppetöökoja avamisel.

Sõnumid

Eesti keel väljaspool Eestit

Eesti keele ja kultuuri tutvustamine väljaspool Eestit jaguneb kaheks suuresti haridus- ja teadusministeeriumi rahastatavaks ja üldjuhitavaks valdkonnaks: akadeemiliseks ehk ülikoolides korraldatavaks ja nn säilitavaks, väliseestlastele pakutavaks õppeks.

Esimene on riikliku eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi kaudu suunatud kõrgkoolides õppivatele Eestist ja eesti keelest huvitatud noortele. Programmi nõukogu ja Eesti Instituudi korraldusel ellu viidava tegevuse eesmärk on tutvustada välisüliõpilastele eesti keelt ja kultuuri, et nad võiksid piisavalt keelt vallates siinse elu ja kultuurisündmustega kursis olla, isiklikke kontakte omada ning Eesti ja oma kodumaa vahel kultuurivahetust korraldada. Oluline on luua võimalus välismaise teadusmaastiku jaoks huvi pakkuvatele Eesti-ainelistele uuringutele.
Alates 2004. aastast on olemas ka riiklik rahvuskaaslaste programm, mille haridusvaldkond on keskendunud kodumaalt lahkunud eestlaste ja nende järeltulijate emakeeleõppele. Väliseesti noori toetatakse nende püüdlustes leida oma juuri ning püütakse äratada huvi kõige Eestis toimuva vastu. Eesmärk on arendada nende keeleoskus tasemele, mis võimaldaks õppida Eesti kõrg- või kutsekoolides. Viimase viie aasta jooksul on viis väliseesti noort jõudnud Eesti bakalaureuse- ja üks magistridiplomini (viimane on oma edasise elu sidunud Eestiga). Alanud õppeaastal on Eestis kõrgharidust omandamas 29 peamiselt endise NL-i liiduvabariikidest pärit noort, kellest kaheksal on kevadel ees kõrgkooli lõpetamine. Lisaks õpib kaks Venemaalt tulnud noort katseliselt esimest aastat meie kutseõppeasutustes.

Ootused ja vajadused on suurenenud
Rahavõimalused eesti keele säilitavaks õppeks on aastate vältel järjest kasvanud, kuid hoopis kiiremas tempos on suurenenud ootused ja vajadused. Veel hiljuti keskenduti peamiselt Venemaal, Ukrainas ja mujal endise NL-i alal elavate eestlaste järeltulijate eesti keelele, nüüd on järjest kasvamas vajadused Lääne- ja Põhja-Euroopas.
Olukord on riigiti vägagi erinev. Kui Stockholmi eesti kool tegutseb juba aastakümneid, siis Hollandis või Norras alles kavandatakse kümmekonnale eri vanuse ja keeleoskusega lapsele eestikeelse suhtluse algõpetust paar korda kuus toimuvas pühapäevakoolis. Oma probleemid on ka nendel koolidel, kus eesti keele õppel on kohaliku formaalharidussüsteemi toetus – nagu juba nimetatud Stockholmi ning ka Helsingi Roihuvuori koolis. Nii nagu Euroopa Liidus omaks võetud, peab riik tagama riigikeelest erineva emakeelega lastele 1–2 tundi nädalas emakeeleõpet. Paraku ei piisa sellest keele omandamiseks, mistõttu palub Stockholmi eesti kooli juht Jaan Seim juba aastaid põhjendatult toetust eesti keele 2–3-tunniseks lisaõppeks. Enamikul juhtudest on ministeerium võimalusi ka leidnud. Roihuvuori kooli tublid eesti keele õpetajad Anne Ribelus ja Silja Aavik annavad Helsingi linna rahastamisel küll eesti keele õppimiseks vajalikud tunnid ära, kuid probleemiks on logopeedi puudumine. Lähedases, ent emakeelsest siiski erinevas keelekeskkonnas elavad lapsed vajavad väga eestikeelset logopeedilist abi, mida saab anda ainult eriväljaõppega spetsialist Eestist. Seni pole finantsprobleemide tõttu olnud võimalust teda sinna saata.
Omaette probleemid on Siberis Ülem-Suetukis, Krimmis Aleksand­rovkas, Sotši piirkonnas ja Abhaasias Eesti riigi lähetusel töötavatel eesti keele õpetajatel. Eestist makstav palk ja siit saadetav õppevara ei lahenda kaugeltki laste hajusast asustusest, õppetehniliste vahendite (arvutid, printerid, koopiamasinad jmt) puudumisest ning õpilaste tagasihoidlikust keeleõppimismotivatsioonist tulenevaid probleeme.
Hoopis erilaadne olukord on viimasel kümmekonnal aastal kujunenud Lääne-Euroopas ning USA ja Kanada mõningates linnades, kuhu ajutiselt tööle ja elama siirdunud eestlaste hulgas on arvukalt ka juba paiksemalt püsima jäänuid. Lapsevanemate ootused eesti keele õppimisvõimaluste suhtes on erinevad ja sõltuvad paljudest asjaoludest: teiste rahvuskaaslaste elukohtade lähedusest või kaugusest, laste vanusest ja kodukeelest, samuti sellest, kas nad plaanivad tulevikus kodumaale tagasi pöörduda või kavatsevad välismaale elama jääda.

Parim õppetase Brüsselis
Eesti keele õppe parim tase on Euroopa Liidu institutsioonide ametnike ja liikmesriikide esinduste diplomaadilastele mõeldud Euroopa koolides Brüsselis ja Luksemburgis: nendes saadav keeleoskus tagab toimetuleku Eesti üldhariduskoolides pärast siia naasmist. Eesti kultuuri- ja haridusseltside juures tegutsevates pühapäevakoolides ja keelekursustel pole kirjeldatud taset üldjuhul võimalik saavutada. Samas tuleb neid ja nendes tehtavat tööd igati tunnustada, sest just nende kaudu toimub keeleõpe Torontos ja Minskis, Haagis ja Kopenhaagenis, Karjalas ja Inglismaal.
Ministeeriumisse saabub ka üha uusi toetussoove eesti keele õpetamise alustamiseks Saksamaal, Belgias ja teistes kohtades. Riik püüab neid kõiki aidata (eeskätt õppevaraga) ning samuti suurenevad võimalused kutsuda välismaal eesti keelt õppivad lapsed suviti Eestis korraldatavatesse keelelaagritesse. Alates käesolevast aastast on ka pühapäevakoolide ja keelekursuste õpilastel ministeeriumi toetusel võimalik tasuta kasutada arvutipõhist individuaal- või toetava õppe programmi „Eesti keel ja meel” ning peatselt avatavat „kodukooli”.
Saavutatule vaatamata vajavad uued õppevormid Eesti riigi jätkuvat ja laienevat tuge. Eelkõige puudutab see emakeeleõpetajate saatmist: nende kohalolek on oluline nii alus- kui ka põhiharidust omandavatele lastele. Eestist lähtuvat abistamist kavandades tuleb meil aga mõista ka välisriikide haridusringkondade sagedast skeptilist suhtumist mõne lapse­vanema soovi rajada puhtalt eestikeelseid lasteaedu, alg- ja põhikoole. Integratsioon on aktuaalne mujalgi, mitte ainult Eestis. Välismaal elavaid rahvuskaaslasi saab toetada ainult asukohamaa seadusi ja tavasid austades.

Akadeemiline välisõpe
Eesti keelt õpetatakse 32 maailma ülikoolis, neist peaainena Helsingis, Budapestis, Uppsalas, Vilniuses ja sellest õppeaastast alates ka Peterburis. Eesti on saatnud lektorid Pariisi Idakeelte Instituuti, Göttingeni, Glasgow’, Vilniuse ja Peterburi ülikoolidesse ning alates sellest sügisest ka Varssavi ülikooli. Lisaks toetab riik eesti keele lektoreid neljas Ungari kõrgkoolis – Budapestis, Szegedis, Szombathelys ja Debrecenis. Saadame ka õppevara ülikoolidesse ja alates möödunud aastast oleme alustanud Eesti külalislektorite lähetamist ühte või teise välisülikooli Eesti teemat käsitleva 1–3-nädalase loengukursuse pidamiseks. Eeloleval aastal on kavas avada eesti keele ja kultuuri lektoraat tõenäoliselt Kiievi Ülikoolis, järjekorras ootavad Praha Karli Ülikool, Viini ja Firenze ülikool.
Eesti keele akadeemilisel välisõppel saavutatut iseloomustab ka kasvav osavõtt Eestis korraldatavatest üliõpilaste suvistest keelelaagritest – möödunud suvel Tartu ja Tallinna ülikoolide peale kokku ligi 200 kursuslast, neist 45 meie riigi toel. Eesti keelest ja kultuurist huvitatud magistri- ja doktoriõppurid võivad alates käesoleva aasta algusest taotleda ka haridus- ja teadusministeeriumi rahastatavat ning välisõppe nõukogu poolt Eesti Instituudi kaudu välja antavat Estophiluse stipendiumi, mis antakse 5–10-kuuseks Eesti-alaseks uurimistööks.
Kas riigi kulutused välis­õppeks (2007. a ligi 5 miljonit krooni) on piisavalt õigustatud ning kas pole jonnakas soov hoida oma „väi­kest” keelt maailma keelte üha enam kõrgust kaotavas Paabelis pelgalt kalli edevuse hind? Uuringud tõestavad siiski keelteoskuse otsest seost majandustulemustega. 11% rahvusvahelisel turul tegutsevatest firmadest kinnitab, et on kaotanud lepinguid partneri keele oskamatuse tõttu, ja hindab seetõttu saamata jäänud tulu 325 miljoni euro suuruseks.

Investeering tulevikku
Euroopa Komisjoni mitmekeelsuse vo­linik Leonard Orban on korduvalt rõhutanud, et suurema arvu keelte valdamine muudab äritegevuse ja kodanikkonna teadlikumaks ja mobiilsemaks. Mõelgem ka Belgia kogemusele, kus pikaajalise strateegilise plaani alusel saadeti õpetajad Hiinasse ingli­se keelt õpetama. Kui nad viie aasta pä­rast kodumaale naasid, sai Belgia rikkamaks suure rühma hiina keele oskajate ja Hiina-kontaktide valdajate võrra. Loomulikult omandavad üliõpilastega suheldes kohaliku keele ka välismaal töötavad eesti keele lektorid.
Eestile pakub – võrreldavalt Belgia Hiina-näitega – erilist huvi Portugal, kuna maailma majandusprognoosi järgi toimub lähituleviku kõige kiirem areng just portugalikeelses Brasiilias. Seda nii tööturule tulijate arvu kui ka koguprodukti poolest. Arenevad ka Hiina ja Jaapan. Seega tuleb mõelda, kuidas kindlustada eesti keele kohalolu nende kaugete maade kaardil, ning näha akadeemilise välisõppe arendamises olulist investeeringut tulevikku.

„Eesti Euroopas”

Euroopa Liit tähistab tänavu 50. aasta­päeva. 2008. aastal 90. aastapäeva tähistav Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu 2004. aastast. Samas on Eesti seotud Eu­roopaga sajandeid, olles sillaks lääne ja ida, põhja ja lõuna vahel. Eesti on kuulunud ja kuulub Euroopa kultuuri- ja majandusruumi.
Tahame elada säästvas ja sõbralikus Euroopas, kus väärtustatakse inimest tema igapäevategevuses, põlisrahvaste kultuuri ja ajalugu. 50 aastat Euroopa Liitu on piisav aeg, et teha üldistusi ja järeldusi. Tänane õpilane saab koguda ja talletada väärtuslikku vanematelt ja vanavanematelt, kes teavad ja mäletavad. Ka on kasvanud võimalused kasutada allikatena Internetti, ajakirjandust, publikatsioone.
Sündmusteahelas on ajalugu teinud Eesti riigi- ja ärimehed, teatriinimesed, sportlased, sõjaväelased, kirjanikud, kunstnikud ja teiste elualade silmapaistvad isikud, kes on seotud Euroopaga.
Ühiskonna-, majandus- ja kultuuritegelaste, poliitikute ning teiste tuntud ja tunnustatud inimeste tegevuse kõrval on tähtis ka tavainimene, tema eluolu ajaloo pöördehetkedel, talle osaks saanud saatus, muutused igapäevaelus ja mentaliteedis.
Kirjutamisel ja uurimisel võiks kaaluda alljärgnevaid teemavaldkondi.
Euroopa ja Eesti ajalugu: Eesti ajalugu seonduvalt Euroopa ajalooga sajandite vältel; Hansa linnad, nende seotus ajaloos ja tänapäeval; Eesti ajaloo ja pöördeliste aegade kajastamine teiste riikide ajakirjanduses; inimene ja muutused inimeses läbi ajaloo; sõjad ja nende mõjud inimestele ja riikidele, sarnasused ja erinevused; Eesti rahvusvahelistes lepingutes; riigikordade vahetumine ja nende mõjud, sarnasused ja erinevused; Euroopa riikide koostöö ajaloo vältel; inimsusevastased kuriteod; Rooma leping ja Eesti.
Euroopa ja eesti kultuur: eesti koolid Euroopas; võõrkeelsed koolid Eestis; eesti kultuuritegelased Euroopas ajaloo vältel; kiriku roll Eestis; sõpruskoolid, sõprusvallad, sõpruslinnad jne; eesti kunst, teater, film, kirjandus, teater, sport Euroopas; eesti ja teiste Euroopa rahvaste tavad ja kombed, sarnasused ja erinevused; rahvuskultuuriseltsid Eestis; Euroopa riikide ajakirjandus Eestist.
Eesti inimene Euroopas: eesti inime­ne tööl Euroopas; diplomaatilised institutsioonid; eesti kultuuritegelased, sportlased, teadlased Euroopas; eesti põgenikud Euroopas; eestlased rahvusvahelistes organisatsioonides.
Eestlased Euroopas nn Eesti asja ajamas: eesti noorte võimalused õppida ja töötada Euroopa riikides; kajastused mee­dias.
Eurooplased Eestis: võõrtöölised; Eu-roopa riikide diplomaadid, teadlased, kultuuritegelased, sportlased, sõjaväelased Eestis; pagulased Eestis; migratsioon, selle tagajärjed; immigratsioon; mentalitee­dimuutused läbi aja; kajastused meedias.
Diplomaatia: Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid: Euroopa Liit, NATO, Euroopa Nõukogu, OPEC; diplomaatilised institutsioonid Eestis ja Euroopas, nende seotus; Eesti rahuvalvejõud ja nende tegevus Euroopa riikides; Euroopa riikide diplomaatilised esindused Eestis; riigikogu väliskomisjoni tegevus; välisministeeriumi tegevus; Euroopa Liidu büroode tegevus; inimõiguste tagamine; kajastused meedias.
Majandus: euroraha ajalugu; Eesti Euroopa majandusruumis; Euroopa riikide majandustegevus Eestis; rahvusvaheline keskkonnategevus, ökoturism, globaliseerumine; eesti põllumees Euroopa Liidus, toetused; euronormid ja nende täitmine Eestis ja mujal; rahvusvaheline kaubandus; Euroopa ühisturg; kajastused meedias.
Hinnatakse uurimistöö originaalsust, allikate kasutamise oskust ja ül­dis­tamist, tööde vastavust teemale.
Võistlust korraldab Eesti Ajalooõpe­ta­jate Selts, toetavad Körberi Sihtasutus Saksamaal, haridus- ja teadusministeerium ning Avatud Eesti Fond. Töid oodatakse 1. aprilliks 2008 aadressil Kaa­re 12, 65605 Võru. Kokkuvõtted võistlusest te­hakse 2008. aasta mai algul. Preemiad on nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliosas: 1. koht – 3000, 2. – 2500, 3. – 2000 krooni. Preemiad on ka juhendajatele. Parimad saavad osa võtta rahvusvahelistest laagritest, kuhu kutsub ja mida rahastab Körberi Sihtasutus. Haridus- ja teadusministeerium annab eripreemiate saajatele hinnalised raamatud. Ilmub neljas kogumik õpilastööde paremikust.
Selle õppeaasta sügisvaheajal, 29. ja 30. oktoobril toimuvad koolituspäevad Tartus, kuhu oodatakse nii juhendajaid kui ka õpilasi. Osavõtt on tasuta, ööbitakse hotellis. Registreerumine aadressil tiiuojala@hot.ee 8. oktoobriks, hea, kui teatatakse ka öömajasoovist. Septembri jooksul jõuavad koolidesse infovoldikud.
EAS-i koduleheküljel www.eas.edu.ee on uurimistöö koostamise juhend, võistluse tingimused ja muu vajalik lingi EUSTORY all. Soovime eduelamusi uurimisel ja juhendajatele huvilisi õpilasi!
 

c   

Mõte

„Tema katkistest pükstest paistis tema proletaarne päritolu,” oli meie lapsepõlve lemmiklause. Nõukogude ikke all ägav eesti rahvas nautis kahemõttelist keeleviga täiel naerul. Nali ringles ja ilmus välja kord siin, kord seal. Ja alati möirgas rahvas vaimustusest.

Ma ei kasvanud eesti filoloogide peres. Meie suhtluskond oli enamikus kõrghariduseta, vanem põlvkond lausa nelja või kuue klassiga. Ometi suutsid inimesed keelenaljast aru saada, mõista, et see jutt on eesti keeles vale.
Venestamise laiendatud pealetung kohtas inimesi, kel oli kaasas eesti identiteedi salarelv: eesti keel. Kogu viiekümne alandatud aasta vältel juurdus eesti argipäeva suhtluskeelde vast kümmekond vene sõna. „Pakaa” oli neist tuntuim. Lisaks mõned venekeelsed sõnad, mida rääkisid üksikud labased inimesed, üldjuhul mehed. Isegi sõna „jupsima”, mis umbes 1950. aastate alguses vene keelest eesti keelde mugandus, ei lubanud minu tädi kasutada. Nii et taasiseseisvunud Eesti riigikeel oli üheksakümnendate algul ilus ja puhas, emakeele hoidmise ja edendamise loosungid kaitsva raamina ümber.

Netinoorte emakeel
Paari päeva eest juhtusin osalema tuntud meediategelase koolituspäeval. Juba esimese veerandtunni vältel tuli tema suust kolm ingliskeelset väljendit. Oleme saavutanud selle, et suuda­me aru saada inglise keele põhisõnavarast ja mõnestki slängiväljendist. Oleme uhked, et meie koolides õpitak­se suures mahus lausa mitut võõrkeelt. Vanematena heldime, nähes, et meie lapsed on Interneti vahendusel omandanud inglise keele ilma koolita­gi täiesti talutaval määral.
Stopp. Siin ongi konks, nagu ütles suur inglise poeet. Põgus kontroll näitab, et inglise keelt meie netinoored ei valda. Selle asemel on kummaline segu arusaamisest (ja aru saavad nad üsna hästi), kobavast omapoolsest lausemoodustamisest ja kentsakast hääldusest, milles aimub kogu inglise keelt kõneleva maailma aktsentide vikerkaar. Sellest poleks midagi – küll kool vead parandab. Kuid asja teeb kurvaks see, et kõrvuti halva inglise keelega räägivad needsamad lapsed ka halba eesti keelt.
Nädalane vaatlusuuring ühes eesti koolis näitas, et lapsed, kes olid väga head loogikas, loovuses ja kriitilises mõtlemises, jäid ennast väljendades hätta emakeelega ja et seitsmenda klassi õpilastele käis üle jõu G. Durelli raamatu „Minu pere ja muud loomad” tekst Piret ja Rein Saluri tõlkes.
Tegelikult on eesti keele osakaalu kahanemine kõnekeeles juba küllalt vana mure ja ma ei kordaks seda, mida niigi teame, kui ei sooviks pakkuda üht mõtet, mis võiks abistada probleemi lahendamisel.

Keelekasutuse päevik
Koolid on tulvil hakkajaid noori. Kül­laga leidub lahedaid õpetajaid, missioonitundega valgustajaid, kel on õpilastega hea kontakt. Tihti on selliseks „lambiks” just eesti keele õpetaja, kellelt rohkem kui teistelt oodatakse ka rahvuskultuuri väärtuste edastamist. Õppekava soovitab kasutada võimalikult palju aktiivõppe meetodeid, teiste hulgas iseseisvat tööd ja projektõpet.
Mis siis, kui jagada õpilastele ülesandeid, mis oleksid seotud enda ja ümbritsevate keelekasutuse kaardistamisega? Näiteks võiks iga õpilane jälgida iseennast, püüda tuvastada, mitu korda ta ühe päeva vältel ingli­se keelt kasutab ja millised sõnad enim üle huulte tulevad. Kui näiteks esimesel päeval või nädalal koostaks õpilane oma keelepäeviku ise, siis järgmisel nädalal uuriks tema keelt keegi kaaslane. Tulemuste võrdlus annaks pildi, millised on väljendid, mille kasutamist me enam teadlikult ei adugi. Järgmine etapp oleks näiteks pere­kond: kas, kui palju ja millist võõrkeelt kohtab täiskasvanute eesti­keelses jutus ja kas põlvkondade vahel on erinevusi? Edasi võiks minna netisuhtluse ema- ja ingliskeelsuse määra tuvastamiseni.
Kogutud andmetel oleks hindamatu väärtus. Mitte mõne teadlase järjekordse kabinetiuuringu kartoteekides, vaid õpilaste endi jaoks. Eeldame, et nende toimingute kaudu õpitakse ennast jälgima ja arvestatakse ehk paremini õpetaja suuniseid, kuidas eesti keelt oma peas ja suus talutaval viisil alles hoida. Teisalt annaks materjalide teaduslikum analüüs võimaluse täiendada senist keelestrateegiat uute praktiliste ettepanekutega.
Vaevalt on see mõte utoopilisem kui kujutlus vägivallata koolist. Vägi­vallavastaseid kampaaniaid on Eestis algatatud mitmeid ja need on andnud häid tulemusi. Eesti keele edendamine on tavasilmaga vaadates jäänud liiga kõrgvaimseks, kirjanditel ja olümpiaadidel põhinevaks. Massilist keele­parandust/parendust võttis viimati ette magister Johannes Aavik. Tema ja Johannes Voldemar Veski lappisid nii mõnegi augu eesti keele sõnavaras, sealhulgas teaduslikus terminoloogias. Sealtsaati on keelesõbrad meie sõnavara uskumatult palju rikastanud, aga meie lapsed kipuvad seda ära unustama.

Oht kaduda üleilmastumisse
Meie proletaarne päritolu, meie matsi­minevik paistab võsainglise keele vohamisest kenasti läbi. Kuid üsna suure tõenäosusega võib eeldada, et paljud kasutavad inglise keelt eesti kõnekeeles mitte niivõrd lugupidamatusest Aaviku, Veski, Petersoni või ülepea Eesti vastu. Tegemist on teadvustamata nähtusega, mille jälgimine aitaks jõuda enesekontrollini.
Jah, võib tuua vastuargumente, eeskätt sellise kampaania vajalikkuse enda kohta. On ju näiteks saksa keel tänaseks täiesti angliseerunud. Kuid saksa keele rääkijaid on ikkagi sadakond miljonit. Meie peame oma keelt nendest rohkem hoidma, muidu kaotame enda üleilmastumisse ära. Tegelikult peame oma järeltulijate ees vastutama selle eest, et – okei, selle eest, et eesti keel mitte ei räbalduks, vaid ruuliks ja rokiks. Kas saite aru?

Kirjad

Miks lapsed koolis ei käi?
Esimesse klassi tulnult ootab kool, et ta tunneks vähemalt tähti. Igal aastal jõuab Tallinna K. Pätsi Vabaõhukooli aga vähemalt üks laps, kes tähti ei tunne. Ta ei ole käinud lasteaias, kuigi sageli on olnud lasteaia nimekirjas. Kelle mure peaks olema, et laps on kooliks ette valmistatud? Kas vanema? Aga vanem ei tule juba enne kooli oma kohustusega toime, rääkimata sellest, et toetaks last kooli ajal. Kes ja millal oleks pidanud sekkuma?
Koolis algavad selle väikese inimese probleemid. Ta peab ju teistele järele jõudma. Töötama palju rohkem kui teised. Kust võtab ta selleks jõu? Sageli on ta kasvanud reeglite ja kohustuste­ta, ka nendega harjumine on raske katsumus. Siit võib tulla esimene tõrge.
Peaaegu iga kooli juurde on viimastel aastatel loodud tasandusklassid. Miks neid nii palju vaja on? Ehk tasandaks hoopis riiklikku õppekava keskmise eesti lapse tasemele ja mõtleks välja eriklassi andekale? Kas on ikka normaalne, et põhikoolilapsel on päevas kuus, seitse või isegi kaheksa tundi ja kodustele töödele kulub veel paar-kolm?
Sanatoorsesse kooli suunatakse viimastel aastatel algklassilapsi harva. Alates kuuendast klassist jäävad lapsed haigeks! Vaadates nende laste õpitulemusi – need on tavaliselt 4. klassini head –, selgub iseloomustustest, et laps haigestus, puudus sageli koolist ega jõua enam edasi. Paljud lapsed vajavad psühholoogi või psühhiaatri abi. Miks lapsed haigestuvad? Kas ei ole üks põhjus liigne õpikoormus?
Kui laps enam ei jõua, siis ta valib. Ta tunneb ennast halvasti, vanemad jätavad lapse koju. Kodus on tänapäeva lapsel tavaliselt arvuti ja televiisor, igav ei hakka. Peagi leiab ta Interneti jututubadest samasuguseid kodus olevaid „haigeid” kaaslasi ja vanemate tööloleku ajal ei pruugi ta enam kodus viibida. Tekib tunne, et haige olla on hea. Arsti juurde iga väikese häda pärast ei minda. Selline laps hakkab peagi vanematega manipuleerima.
Kahjuks on perearste, kes annavad tõendi lihtsalt vanema ütluse põhjal, et laps oli haige. Kas see laps sai ka ravi? Meie koolis ei ole kindlad, et iga perearst tunneb oma suure koormuse juures kõiki patsiente nii hästi, et võib nende ütluse põhjal tõendeid välja anda. Sageli toovad lapsed kooli põhjendamatuid arstitõendeid.
Koduõppest ka. Kellele määratakse koduõpe? Sageli lapsele, kes oma käitumisega segab kaasõpilasi. Kui koduõppele jääb laps, kellel puudub kodune järelevalve, on ta varsti tänaval, seejärel suunatakse ta sanatoorsesse kooli. Koolis ta aga enam käia ei soovi, sõbrad tänavalt on tähtsamad.
Probleem on ka laste tööl käimine koolitöö kõrvalt juba põhikoolis. See puudutab sotsiaalsete probleemidega kodude lapsi. Lapsed töötavad ümbrikupalga eest nädalavahetustel, hiljem üksikuid päevi nädala sees ja siis kaovadki koolist. Ka pisike palk on probleemsest kodust lapse jaoks suur raha.
Koolikohustuse täitmise probleemi saab lahendada vaid haridus- , sotsiaal-, tervishoiu- ja korrakaitsetöötajate koostöös. Praeguses olukorras ei tohiks perearstid ennast küll vastustusest vabastada. Samuti peab sotsiaaltöötaja sekkuma lapse abistamiseks vajadusel juba enne kooli. Kindlasti tuleb uurida, miks meie lapsed on ikkagi nii haiged.

Vassimine palkadega
Ühel hommikul hõigati Vikerraadio uudistes kogu Eesti rahvale, et õpetajate palgad on alates uuest aastast
12 500 krooni. Seda kindlasti pärast 25% palgatõusu. Tegin pisikese arvestuse. Praegu on õpetaja palk 8300 krooni, lisades siia 25%, saan 10 375 krooni. Lubatud 12 500-kroonise palga jaoks on vajalik tõus 50%.
Kes eksitab õpetajaid ja lapsevanemaid? Miks ei julgeta öelda rahvale õpetajate tegelikke palku? Et ka keskmine palk tuleks 12 500 krooni, peab iga õpetaja töötama koormusega 1,2. Uurimus näitas, et lubatud 35 tunni asemel nädalas töötab õpetaja 50 tundi. Kui seda nüüd 1,2 korrutada, saa­me nädala töötundideks 60, mis viiele tööpäevale jagades annab 12-tunnised tööpäevad. On meil alles õpetajad! Kui ikka 12 tundi iga päev tööd murda, pole tõesti aega ega jõudu laste edukuse, andekuse, koolikiusamise, väljalangemise ja muu sellisega tegelda.
Kangesti sooviksin, et raadio uudistesse vale signaali andnud ja rahvale valetanud ametnik vabandaks avalikult õpetajate ees ja teataks üle riigi ka õpetajate tegeliku töötasu.

Eda Laidmets
Gustav Haller

Kui mina olin veel väikene mees

Minu kurvavõitu kokkupuude loodusteadusega

Enam väärikust

Haridus- ja teadusministeerium on absoluutselt õigesti seadnud haridusvankri edasiliikumise põhiprioriteetideks koolivõrgu, õpetaja ja õpilase. Jutt saab siinkohal olla (ja loodetavasti ongi) komplekssetest mõistetest, mis haaravad nii sisu kui ka vormi, nii „alam-” kui ka „ülemharidust”, nii õpilasi kui ka üliõpilasi, nii õpetajaid kui ka õppejõude. Vastasel juhul on tegu jälle siit-sealt nokitsemisega, mida illustreerib väljend „Nokk kinni, saba lahti”.

Tõnis Lukas kasutas opositsionäärina üleskutsena teistele tihti sõna „väärikus”. Nüüd on aeg see kaalukas sõna hoopis teises valguses igapäevatööde ja suhete aluseks võtta. Kõigepealt siduda see kolme prioriteediga.

Koolivõrgu väärikus
Koolivõrgu väärikus seisneb tema la­dusas toimimises. Selles, et haridus­asutused on nii vertikaalses kui ka horisontaalses jaotuses ellu kutsutud ja aktsepteeritud iga inimese jaoks parima, otstarbekaima hariduse omandamiseks. Loomulikult eeldab see läbikaalutud ja riiklikult heaks kiidetud süsteemi. Pole mõistlik tõsta esile selle üht komponenti või teha maha teist.
Koolivõrgu väärikus seisneb selles, et nii omavahel kui ka teistele esinedes tunnustatakse iga lüli, iga asutuse õigust teistest erineda. On äärmiselt piinlik, kui meie väärikaima kooli rektor kiidab oma eelkäijat selle eest, et ülikool ei muutunud sammastega
kutsekooliks. Mis see siis on: kas ülikooli poolt kutse andmise eitamine või kutsekooli mõnitamine? Aga ülikool annab ju kutset niikuinii, oma kõige vanemal ja väärikamal, arsti erialal vähemalt. Ja ülikooli paljud laborid jm lülid ei häbene olla praktilise töö eestvedajaiks. Mõistan, mida rektor tegelikult öelda tahtis: ülikooli esimene püha kohus on olla mõtte ja mõistuse lipukandja, aga kõrgele juhile ei ole ka n-ö muuseas teiste halvustamine lubatud.
Iga kooli lõpetanu, olgu ta õppinud väikeses lasteaias-algkoolis Võrumaal või suurimas gümnaasiumis Tallinnas, kutseõppekeskuses Viljandis või Tartu Ülikooli kolledžis Narvas, peab saama oma kooli üle uhkust tunda. Seda on vaja, et olla väärikas kodanik. Haridus- ja teadusministeeriumi kohus on tagada koolile õpetajad, tark- ja riistvara, diferentseeritud õppekavad ning heade hoonete jm rajatiste projektid, ka raha, täpsustades seni väga segased vahekorrad munitsipaalvõimudega. Ministeeriumi jaoks on tõepoolest pähkel, kuidas koolivõrk otstarbekalt toimima panna, kui allpool on ohjad omavalitsuste, ülalpool avalik-õiguslike ülikoolide käes. Aga kui normaalse koolivõrgu väljaarendamist takistavad mingid väiklased mina-olen-parim-teised-astugu-kõrvale-arusaamad, tuleb püüda need kõrvaldada.
Kõrvaldada tuleb ka vääritu konkurents reklaamiturul. Õppeasutusi tutvustavad reklaamikampaaniad võiksid olla koordineeritumad, sihiselgemad. Reklaamid peaksid julgustama noori valima endale sobivama, mitte tingimata prestiižikama koolitee.
Olen juba ammu täheldanud, et Eesti haridusmaastiku (öelgem siis koolivõrgu) suurimaks murekohaks on kujunenud kõrgharidus. Kõrgkoolide arutu arvukus, ülikoolide teenimatult üleolev suhtumine rakenduskõrgkoolidesse, kõrgkoolide, eriti ülikoolide äärmiselt tagasihoidlik panus õpetajate ettevalmistusse (jutt pole õppekavade läbijatest) – kõik see nõuab probleemi lahendust, kuidas avalik-õiguslik asutus peab riigi vajadusi rahuldama. Olen täiesti nõus nendega, kes taunivad koolide edetabeleid meedias. Õpilasliidridki on ära tabanud, et riigieksamite tulemuste järgi koole reastada ei ole ei õige ega koolide tegeliku olemusega adekvaatne. Koolitee on ju alles otsingute tee. Nii ei ole see aga kõrgkoolidega, kus tegemist on otsingute realiseerimisega, riigi tellitud õppekohal isegi tõotuse või vähemalt nõusolekuga asuda tööle teatud erialal või ametikohal. Siin oleks küll vaja avalikustada, kuidas kõrgesti haritud inimesed antud lubadusi täidavad. Juba pikka aega nurisetakse koolist väljalanguse teemal. Minister Lukas on lubanud olukorra muutmiseks vajadusel isegi vanemad vastutusele võtta ja see on õige tegu. Aga kas on siis palju õigem see, kui ülikooli lõpetanust saab järsku „väljalangeja” tema enda valitud tööturul? Niisugust olukorda tuleb samuti muuta.
Iga õppeasutuse väärikus peitub selle tööprotsessis ja -tulemustes. Kooli­võrgu väärikus selles, kui palju on süs­teemis õppeasutusi, kuhu tullakse meeleldi õppima ja kus omandatakse nii elutööks vajalikud teadmised-oskused kui ka väärikas käitumisjoon.

Õpetaja väärikus
Üldjuhul suudab ainult väärikas inime­ne kutsuda teistes esile soovi väärikas olla või väärikaks saada. Õpetaja väärikus seisneb oma elukutse vajalikkuse ja väärtuse tunnetamises ning professionaalsuses. Õpetaja kingib tuhandetele valgust, aga samas vajab ise pidevat valgustamist. Need on triviaalsed tõed, aga kahjuks ei taha või ei mõista need, kes selle peavad tagama, alati sugugi vastavalt talitada. Pole teada, mis tasemel kulgeb õpetajate ettevalmistus. Aeg-ajalt teeb mõni noor õpetaja avalduse, et kõrgkoolist ei saanud ta kaasa pagasit, mis aitaks lahendada koolis ette tulevaid probleeme. Veel rohkem on juttu sellest, et õpetajate täienduskoolitus pole sihipärane. Mailis Reps lubas selle korda ajada ja tahaks loota, et Tõnis Lukas ajabki. Lootusel on ka alust. Lukas pole seekord lubanud endale eelkäija mahategemist ja see on juba väärikas.
Õpetaja tööle vastav palk on samuti (ja kõige nähtavam-tuntavam) õpetaja väärikuse alus. On kiiduväärne, et minister selle eest nii südilt seisab. Siit ilmneb valitsuskoalitsiooni üksmeele tegelik alus. Eelmisedki haridusministrid on püüdnud pedagoogide palka aja nõuetega vastavusse viia, aga koalitsioonipartnerite „heatahtliku” eriarvamuse tõttu pole suutnud. Nüüd ehk paistab hea tahte valgus.
Väärikas õpetaja saab ellu saata ka väärika kodaniku. Me vajame juba ammu ja üha enam väärikaid ühiskonnaliikmeid, kes ei ülbitse, ei rõvetse, ei pea normaalseks varastatud rikkusi.
Kes on seaduskuu­lekad tööl, kodus ja maanteel. Vaja­me vääri­kat kodanikku valimiskastide juur­de, eriti aga valimisnimekirjadesse. Küll ta­-
haks loo­ta, et ine­tu kade­dus, õigustamatu viha ja suuresõnaline enesekiitus jäävad minevikku, et nii alma mater’ist kui ka põhikoolist astub ellu ennast ja teisi austav kodanik.
Ministri tegus toetus võimaldab õpetajal/õppejõul senisest väärikamalt reageerida igast kanalist kooli ja õpetaja kaela langevale ja sageli eba­õiglasele kriitikale. Seda on väga vaja. Õpetaja reageering kriitikale, ka meediakärale, peaks olema väärikalt äraseletav, et kasvandikud õpiksid arvamusterohkes maailmas toimima. Kahjuks tean aga ka ülikooli õppejõude, kes kirgedetormi leevendamise asemel annavad sõimamist meenutavate seisukohtadega ise konfliktidele hoogu. See on lubamatu ja raskesti korvatav, nagu tõestavad mõnedki meie poliitikud ja ärimehed, kes hiljuti on olnud nendesamade haritlaste õpipoisid. Siit peab õpetaja/õppejõud tegema järelduse, kas ta arendab haridust või harimatust. On küllalt kõrge diplomiga harimatust ja pole kadunud ka õppeasutusesisesed, tihti harimatusest tingitud konfliktid.
Väärikus tuleb muuta tegusaks käitu­mis­normiks, dialoogi kandjaks. Nii
saab haridusüldsus ka meediasaastaga
töisesse dialoogi astuda. Sedagi on vaja.

Õpilase väärikus
Hea, et viimasel ajal on juba taastumas õpilaste roll kooliasjades kaasa rääkimisel. See näitab, et piisavatel juhtudel on tuldud toime väärikate noorte kasvatamisega. Harimatutega on raske edasiviivat dialoogi pidada.
Õpilase väärikus ilmneb seal, kus õppimine on popp, ilmneb raamatukogu vaikses lugemissaalis ja arvuti arendavaid programme kasutades. Ilmneb laias huvideringis, kus muusi­kal ja kunstil, tehnikal ja spordil, kir­jandusel ja poliitikalgi on oma koht. Aga suuresti ka omavahelises suhtlemises. Soovin väga, et minister Lukasel läheks korda koolisüsteemi ühtsus nii realiseerida, et igast hariduslülist, igalt haridustasandilt oleks väljundiks haritus ning harimatus loetaks sobimatuks eksistentsivormiks.
Nende soovide teokstegemise allikas ja toetuspind on Eesti oma võimaluste ja tegudeks valmis inimestega. Nad tuleb kas leida või kasvatada. Parem mõlemat. Nii ühel kui ka teisel juhul on väärikuse kõrval võtmeks teine ilus sõna: koostöö.

Andekas laps koolis – tundkem tema vajadusi

Eesti hariduselus ei ole andekatele lastele pööratud kaugeltki nii palju tähelepanu kui teiste erivajadustega (ehk siis eriliste vajadustega) lastele. Üsna levinud on arvamus, et andekas laps saab ise endaga hakkama.
Tõepoolest, arvestades õpetajate ülekoormatust ning (kvalifitseeritud) õpetajate üldist vähesust, on keeruline õpet küllaldaselt diferentseerida ja laste vajadusi arvestada.

Märkamatu murelaps
Kui õpilane esineb vähemalt keskmisel tasemel, on justkui kõik korras. Siiski on siin kaks probleemi. Esiteks, lapse võimetekohase arengu takistamine võib tema jaoks kaasa tuua olulisi psühho­emotsionaalseid probleeme; teiseks, laste andekuse avastamine ning aren­da­mine on ühiskonnale vajalik. Eriti murelik on olukord nn teadusandekate õpilaste arendamisel, keda iseloomustavad suuremad võimed reaalainetes, sest huvihariduse võrk on selliste laste jaoks vähem arenenud kui nt spordi, muusika või kunsti vallas.
TÜ teaduskooli hiljuti läbi viidud uurimus näitas, et paljud koolijuhid ning -psühholoogid on andekate laste probleemidega harva kokku puutunud (tihti väideti, et polegi puutunud). Kirevas koolielus võib mõndagi tõesti märkamata jääda – seetõttu tuleb nendest probleemidest ka rohkem rääkida.
Esiteks peab märkima, et andekas laps on juba varasest east eripärane mit­te ainult oma kõrgemate vaimsete võimete, vaid ka isikuomaduste poolest. Tihti on ta oma tunnetes ja reaktsioonides intensiivsem ning tundlikum. Ka kergemat sorti frustreerivad olukorrad võivad viia olukordadeni, mis on õpetajale ebamugavad, ja põhjustada pikemas perspektiivis andekas lapses soovi oma kaasasündinud aktiivsust alla suruda. Mõnikord on andekas laps „ette are­nenud” ka moraali valdkonnas. Tema teravnenud õiglustunne – selge arusaam sellest, mis on õige või vale – toob potentsiaalselt kaasa suhtlemisraskusi eakaaslastega.
Üheks andeka lapse levinud isiku­omaduseks on nn perfektsionism. Perfektsionism kui termin pärineb kliinilisest psühholoogiast ja tähistab inimeste äärmuseni küündivat omadust püüelda kõiges täiuslikkuse poole. Ühelt poolt võib perfektsionism viia soovini olla kõigis valdkondades parim ning selle kaudu ülekoormatuseni, teisalt aga tekitada läbikukkumise hirmu: kõrge perfektsionism on oluline põhjus, miks andekad lapsed ei taha pingutada, nt võtta endale uud­seid ülesandeid, olgu nendeks olüm­piaadidel osalemine või mõni muu väljapaistev ja loominguline tegevus. Kuid kui andekas laps ennast ei realiseeri, on see emotsionaalsete probleemide tekkimise lisaallikas. Väi­detakse, et ligi 30% andekatele lastele on omane kõrge ja potentsiaalselt düsfunktsionaalne perfektsionism. TÜ teaduskooli uurimus näitas, et ka Eestis on andekate laste perfektsionis­mi tase teiste laste omast oluliselt suu­rem.

Andekate alasooritus
Nivelleerivasse koolisüsteemi sattudes on selline laps „märkamata murelaps”. Tema kõrgemad võimed toovad kaasa selle, et õpetaja pöörab talle vähem tähelepanu – kui ta juba kõike oskab, eks istugu siis niisama. Samas kutsuvad mitmed nende isiksuslikud eripärad esile negatiivseid emotsioone nii kaaslastes kui ka õpetajates. Tihti ei kannata selline laps rutiini ja hakkab tundi segama. Andekal lapsel on keeruline ka endale sobivat suhtlemisgruppi leida – (vähemalt intellektuaalselt) arengult on ta eakaaslastest ees, kuid ka endast vanemate gruppi sulandumine on keeruline.
Kõige selle tagajärjel võib tekkida nähtus, mida on hakatud nimetama an-dekate alasoorituseks. Mitmesugused psühholoogilised probleemid tingivad selle, et hinnanguliselt õpib ja tegutseb umbes 15% andekatest lastest alla oma võimete. Selle üheks oluliseks põhjuseks hinnatakse õpetaja ja õpilase ootuste ja motiveerituse erinevusi.
Ootused võivad olla lapse enda omad või väljastpoolt tulevad, kuid need on igal juhul lapse jaoks olulised. Kui õpilaselt oodatakse vähem, kui ta võimeline on (lapse andekust ei ole märgatud), võib see tema tegevust pidurdada. Kui lapselt oodatakse rohkem, kui ta suudab (samas aga ei ole ta motiveeritud nii paljuks, kui talt eeldatakse), võib see põhjustada sotsiaalseid ja emotsionaalseid probleeme koolis. Üldiselt on alasooritusele iseloomulikud organiseerimatus, keskendumisraskused, perfektsionism ning madal enesehinnang.
Mõned lapsed on juba eelkoolieast spetsiifilise andekusega, mõne puhul ilmneb edasijõudmatus teatavates ai­ne­tes (vastandina hiilgavatele tulemustele teistes) alles koolikursuste keerulisemaks muutudes. Näiteks võib laps saada halbu hindeid tekstist arusaamise kontrollis, kuid jõuda heade tulemusteni üldteadmisi nõudvates töödes; mõni teine õpilane võib osaleda matemaatikaolümpiaadidel, kuid olla äärmiselt nõrk etteütlustes ning õpetaja peaks sellistel juhtudel õpilaste eripära arvestama.
TÜ teaduskooli uurimuse üks eesmärk oli hinnata, milline on olümpiaa­didel esinenud (ehk teistest võimeka­mate) laste hinnang konkreetsete õppe­ainete meeldivusele, edukusele neis ning rahulolule nende ainete õpetusega. Valdavalt olid hinnangulised edukuse näitajad kõrgemad kui ainete meeldivus või rahulolu õppega. Niisiis ütlevad andekad õpilased meile: me oleme edukad, kuid meile ei meeldi õppe kvaliteet ja ained ise (viimase kahe vahel võib eeldada ka põhjuslik­ku seost).

Rohkem tähelepanu andekatele
Kuna hinnangud anti iga aine kohta eraldi, on ehk kohane lühidalt märkida ka erinevusi ainete vahel. Nii rahulolu õppega kui ka meeldivus oli kõige madalamal tasemel füüsikas, mis võib olla märk, et füüsikaharidus võiks olla parem. Samas oli enda edukuse hinnang kõige nõrgemal tasemel eesti keeles, ehkki aine meeldivust hinnati suhteliselt kõrgelt. Õpetajad peaksid arvestama, et reaalainetes andekad võivad mõnikord keeleliselt nõrgemad olla..
Olgu lõpuks näitena toodud lugu Grigori Perelmanist, mehest, kes sai hakkama geniaalseks peetud teoga – Poincare konjunktuuri tõestamisega. Grigori Perelman ei suutnud lapsepõlves taluda matemaatikaolümpiaadidel teiseks jäämist ning ka tema hilisem elukäik on olnud mõnevõrra keeruli­ne – ta ei kuulunud ühegi ülikooli juurde ning loobus hiljuti üldse matemaatikaga tegelemisest. Ühiskond peaks selliste inimeste suhtes olema tähelepanelikum, isegi kui nad ei ole nii väljapaistvad ja omapärased kui Perelman.

Õpetajakoolitus Sitsiilias

Kui vanasti viisid kõik teed Rooma, siis meie lendasime Tallinnast otse Veneetsiasse ja kulgesime diagonaalis läbi Itaalia Sitsiiliasse Roomat nägemata. Sõitsime Jaan Tõnissoni Instituudi koolituskursusele Vana-Rooma aegu meenutama.

Veneetsiat ennast nägime seejuures vaid läbi lennukiakna, kuna maandusime Veneto lennuväljal. Edasi kulges bussireis läbi Veneto, Emilia-Romagna, Toscana ja Lazio maa­konna Napoli suunas. Möödusime äratuntavalt lähedalt Bolognast ja Firenzest.

Tutvumine Vana-Kreekaga
Esimene pikem peatus on Orvieto linnas. Väärikas, etruskite poolt 3. sajandil e.Kr asustatud Orvieto asub ookrivärvi tufikivist järsuseinalisel kaljuplatool 300 meetrit üle merepinna. Turismibussiga linna ei saa. Orvieto kitsastele tänavatele viib meid kohalik linnatransport, väikebuss lõõtsaga. Jalutuskäik läbi vanalinna on esimene tutvus Itaalia õhtumeluga. Talutav. Ei mingit üleliigset lõunamaist kisa-kära, ei ühtki alkoholilembelist nägu ega prostituuti… võrdluseks Hispaaniaga. Tänavad on ääristatud gooti ja renessansi stiilis palazzo’dega.
Kiirustame, sest lõõtsbussid liiguvad hilisõhtul enam-vähem vastavalt vajadusele. Kiirustame eelkõige seepärast, et tahame näha Orvieto sümbolit – Duomot ehk toomkirikut. Duomo on üks suuremaid gooti katedraale Itaalias. Triptühhonit meenutav muinasjutuline esifassaad on kompositsioon värvilisest marmorist, mosaiikidest, peentest reljeefidest ja skulptuuridest. Fassaadi allosas näeb suurepäraseid bareljeefe, mis kujutavad stseene „Vanast testamendist” ja viimsest kohtupäevast. Aastatel 1290–1600 töötas kiriku juures üle saja arhitekti. Kiriku kesksed pronksuksed lisati 1964. aastal. Otse altariesisest külguksest avaneb vaade kui taevaväravatest – jumalikku kaugusse. Asume ju kaljutipus. Peale kunsti- ja ajalooarmastajate külastavad Orvietot ka gurmaanid – valge veini pärast. Jagus seda kiiruga meilegi degusteerimiseks ja suveniirpakendis kaasa ostmiseks.
Taas bussireis ja pimeneva Itaalia vaated. Isegi Rooma linna tulekuma paistis ära, aga meie kiirustasime lõunasse. Ööbisime Sorrentos.
Teise päeva hommik algas Vana-Kreeka Paestumi templite külastamisega. Võimas ja ilus ühtaegu. See on suurepäraselt säilinud dooria templikompleks (6.–5. saj eKr), mis asub tunnise sõidu kaugusel Salernost. Enne Rooma aega tunti linna kui Poseidoniat, mis oli saanud nime Kreeka merejumalalt (roomlaste Neptunus). Kui linn jäi malaariaepideemia ajal tühjaks ning 9. sajandil tungisid siia araablased, kadusid ehitised metsiku taimestiku alla ning need avastati alles 900 aastat hiljem. Siin asuvad Neptunuse tempel (5. saj eKr), Hera tempel (vanim ehitis), Cerese tempel jt.
Õhtul jõuame juba praamiga Mes­sinasse. Oleme Sitsiilias. Peatume Aci Trezza kuurortlinna hotellis neli järgmist ööd.
Aci Trezza on peale merekuurordi ka kaunilt säilinud kaluriküla. Suplesime Joonia meres kesk päikesetõusu üle Faraglioni kaljude. Legendi järgi viskas kükloop Faraglioni kaljud järele põgenevale Odysseusele. Kuid mitmed sitsiilia perekonnad eelistasid supluseks hoopis hotelli basseini. Päev-paar puhkust hotellirahus. Ja seda Sitsiilias?!
Kolmas päev viib meid Sitsiilia lõunarannikule.

Archimedese linn ja Agrigento
Sürakuusa oli Vana-Kreeka üks tähtsamaid paiku ja Rooma konsuli Cicero arvates kõige kaunim linn maailmas. Linn oli poliitiline suurjõud aastani 212 eKr, mil see langes roomlaste kätte. Selles lahingus tapeti ka matemaatik Archimedes, linna kõige kuulsam elanik. Linna algne asustus oli sadam Ortygia saarel, mida ühendas maismaaga teetamm. Kreeka Apolloni templi kaks säilinud sammast täidavad värava aset. Ortygia on ka vanalinna iseseisev keskpunkt. Maismaal asuvad Archadina, Tyche ja Neapolise linnaosad on hõivatud alates Sürakuusa laienemisest aastast 480 eKr. Neapolise kvartal ja selle Parco Arheologico uhkeldavad Teatro Romanoga, Hieron II altari ja suurejoonelise mäenõlva kaevatud Teatro Grecoga. Mais ja juunis toimuvad siin antiikdraama festivalid. Naabruses asuvast Paradiisi kivimurrust sai linn ehitusmaterjali. Arvatakse, et siia jäeti surema 7000 ateenlast, kes said õnnetult lüüa 413. a toimunud lahingus, mida ajaloolane Thukydides kirjeldas kui Kreeka ajaloo suurimat. Ja muidugi kuulus Dionysose kõrv.
Sürakuusa ajaloo vääriline on siin­ne arheoloogiamuuseum Museo Archeologico Paolo Orsi. Muuseum an­nab kiirkursuse kreeka ja teiste muistsete rahvaste kultuurist Süra­kuusas ja kogu Sitsiilias.
Sürakuusa rivaal omaaegse luksuse ja kuulsuse poolest oli Agrigento linn. Peamine põhjus tänapäeval Agri­gentot külastada on arheoloogiline piirkond, mida tuntakse Templite oruna. Valle dei templi on uhkeim vanakreeka ehitiste kogum väljaspool Kreekat. Siinsed 5. saj eKr ehitatud dooria templid purustati osaliselt kartaagolaste rünnakus 406 eKr. Varakristlased uskusid, et templid on saatanast, ja laastasid neid 6. sajandil veelgi. Oma panuse andsid hilisemad maavärinad. Alles on üheksa templi varemed.
Neljas päev kuulub Etna retkele. Seal peab käima, kirjutada on mõttetu. Etna pole mälestis, vaid tuld purskav mägi, mis napilt kuu pärast meie lahkumist uuesti tuld sülitama asus. Ja õhtul Taormina. Küll „turistilõksuks” tehtud, aga siiski... antiikteater koos Milano La Scala parajasti toimuva prooviga. Õhtune tänavamelu, kuulus Wunderbari kohvik. On asju, mida peab ise kogema.
Viies päev viib meid saare pealinna Palermosse. „Normannide paleed ja kirikud, kuhu on oskuslikult sulandatud araabia ja bütsantsi ornamentikat ning hispaanlaste uhked väärikalt murenevad barokkfassaadid jätavad varju moodsa sadamalinna kaose. Seda linna pole kerge armastada, kuid vaid vähestele ei avalda see muljet,” kirjutab turismibuklett. Ja see on tõsi.
Mina otsisin linna keskväljaku Quattro Canti ümbrusest uhkeid maf­fia­bosside palazzo’sid ja suursugust Massi­mo teatrit, kus Coppola filmi „Risti­isa III” finaalis preestriks maskeeritud maffiamõrvar tapab ohvri, kui laval mängitakse „Talupoja au”. Mascagni ooper filmi kulminatsioonis pole juhuslik. See lugu olevat kõige pehmem vorm Sitsiilia ja maffia müüdist, mis sarnanes väga Sitsiilia maffia ametliku ideoloogiaga peaaegu poolteist sajandit.

Müüt maffiast
Usuti, et maffia ei ole organisatsioon, vaid trotsliku uhkuse ja au tunne, mis sügavalt juurdunud iga sitsiillase hinge. Mõiste „talupoja au” seisis kindlalt vastu mõttele, et maffial võib üldse olla seda nime vääriv ajalugu. „Täna on võimatu vesta lugu maffiast, ilma et arvestataks sellesama müüdi jõudu. Maffia all ei mõistetud mitte organisatsiooni, vaid segu vägivallast ja Araabia uhkusest, mis arvatavasti tingis sitsiillaste käitumise. Maffia, nagu paljud seda mõistsid ja mõistavad, oli aumõiste, algeline talupoegade aukoodeks, millele allusid mahajäänud Sitsiilia maainimesed.” Nii seisab raamatus „Sitsiilia maffia ajalugu”, mida ma reisiks valmistudes lugesin. Hiidlane ütleks, et osavalt mõtestatud värk. „Tutti colpevoli, nessuno colpevole” – kui kõik on süüdi, pole keegi süüdi. Kui süüdistada Sitsiilia mentaliteeti, kuidas siis maffiat kohtulikult jälitada, kas panna kogu saar süüpinki?
Palermo on kunagine maffiapealinn. Uskumatult luitunud, nagu kohalikud mafioosod isegi. Praegu käivad maffiasõjad mandril, Lõuna-Itaalias. Tagasiteel nägime põlevaid apelsiniistandusi, mis olid süttinud kinnisvaraarendajate kärsitusest. Nagu sajand tagasi Sitsiilias… Ja olgu turismiarendajatele nii Hiiu- kui ka Saaremaal mõtlemisaineks teadmine, et Joonia ja Aadria mere rannaliivad on veel üsna hõredalt asustatud. Kuniks kuumas meres supelsakstele ruumi jagub, pole teada, kui paljud neist Eestisse „koolitusturismile” ihkavad tulla. Kuid mine tea. Jahiturismist Hiiumaal peavad itaallased väga lugu.
Õhtuks jäi päikeseloojang Sitsiilia keskel – Enna linnas, ligi kilomeetri kõrgusel, lummava vaatega ümbrusele. Enna oli 2. sajandil eKr toimunud suure orjade ületõusu keskpunkt.
Kuues päev. Algab tagasitee. Jälle praamiga Messinast mandrile. Sõit jätkub mööda Calabria kaunist rannikut ja seejärel läbi Puglia maakonna. Just siinkandis põlesid apelsinipuud. Seevastu Alberobello väikelinnas sünnib üks ilusaim emotsioon, imetleme pisikesi ümara kuju ja koonuselise katusega elamuid – trulle. Tõelised piparkoogimajad. Vanimad neist olevat ligi viissada aastat vanad. Trullide tekkepõhjus pole selge, kuid legend räägib, et piirkonna elanikud ei soovinud võimudele maksta majamaksu. Kui maksukogujad lähenemas olid, lükati ilma sideaineta laotud koonused kiiresti kokku ja majakestest said süütud kivihunnikud. Pärast ametnike lahkumist laotud trullid jälle kiiresti üles.
Seitsmes päev. Jõuame Rimini linna. Tiberiuse sild ja võidukaar. Puhkus rannas ja ujumine kuni pooleteise meetri kõrguste lainetega.
Kaheksas päev. Otselend Veneetsia – Tallinn.

Kas turism või koolitus?
Kui oled esmakordselt Itaalias, siis nii ei küsi Siis on kõik üks suur emotsioon. Kolleegid, kes olid varem Itaalias käinud, leidsid, et koolitus võinuks olla paiksema iseloomuga. Näiteks piirduma Rooma, Lõuna-Itaa­lia ja Sitsiiliaga. Kuid reisikava oli teada, valik vabatahtlik. Mina kooli­tasin end kodus „ette”. Pean lugu just marsruudist, nagu see oli: diagonaalis Itaalia sääriku ühest servast säärikuninasse välja ja teist säärt mööda tagasi. Sitsiilia avastasin peale selle. Tahtsin näha Itaaliat ja nägin, ning tänu meie giidi väga asjakohastele kommentaaridele sain lisaks pildile bussiaknast teavet ka tänase Itaalia eluolust. Info oli ETV ülevaatelugudest tunduvalt värskem ja asjalikum.
Niisiis koolitasin end emotsionaalselt, akadeemiliselt ja sotsiaalselt – suhtlesin kohalikega ja … ime küll, oma eesti kolleegidega samuti, sest Hiiumaa on Hiiumaa. Ühe päevaga saarelt Tallinnas koolitusel ära ei käi ja kaks päeva reisiks aega leida on raske. Koolitöö on riigitöö…
Igas plaanis ja mõttes oli reis õpetlik. Nimetame seda siis turismiks või koolituseks.

Tekstisemiootika aabitsatõde kõlab: iga teksti tähendus kujuneb kontekstis. Pole oluline, kas tegemist on mütoloogiliste, kirjandusli­ke, juriidiliste, poliitilis­te, teatri-, filmi-, multimeedia- või muusikaliste tekstidega – tekst kui märkide/koodide kudum toimib üksnes mingis kontekstis. Samas on vähemalt mingil osal teks­tidest võime mõjutada ka konteksti.

Kontekst viitab tingimustele, milles tekst luuakse ja vastu võetakse. Olgu tingimused iseloomustatavad füüsiliste, psühholoogiliste, poliitiliste, ajalooliste, esteetiliste või sotsiaalsetena või mõnel muul moel –- kontekst mõjutab, kujundab või isegi määrab tekstiloome saatust.
Kuid nagu vandekohtusüsteemis sõltub kohtualuse saatus paljuski ad­vo­kaadi väitlusoskusest ja veenmisjõust, nii võivad tekstidki muuta asjade käiku, tervete inimrühmade käitumist, tõlgendustavasid ja raamistikke. See juba ammustest aegadest kogetu, et sõna sisaldab tegu, et sõnal on nii maagiline kui ka müstiline funktsioon, on ahvatlenud paljusid uurijaid süvenema keelde kui vaimse energia avaldisse, mida saab kasutada nii võimu teostamiseks kui ka võimu vastu võitlemiseks.

Tekstid, mis muutsid maailma
Varasematest tekstidest sobivad konteksti mõjutamise või koguni muutmise näidetena Mar­cus Tullius Cicero 63. a eKr Rooma senatis peetud „Esimene kõne Ca­ti­lina vastu”, millega ta paljastas maha­surumiseni viinud Catilina vandenõu. Euroopa keelte idiomaatikasse on sellest jäänud jälg hüüatusena „Quesque tandem!” – „Kui kaua veel!” Maailma muutnud tekstiks on peetud Moosese kümmet käsku kui kristliku eetika alust. Küllap tuleks samasse ritta seada Euroopa rahvaid, sh eestlasi rahvuslikule eneseteadvustamisele juhatanud Martin Lutheri 95 usupuhastusest kantud teesi, mille ta dispuudi kutsena oli kinnitanud 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikabeli külguksele.
Rahvaosade ja riigi käitumist mõjutanud tekstide klassikalised näited on Émile Zola avalik kiri „Ma süüdistan“ (1898), mis viis aluse­tult spionaažis süüdistatud juudi päritolu Prantsuse kindralstaabi kapteni Dreyfusi rehabiliteerimiseni 1906, John Kennedy inauguratsioonikõne 20. jaanuaril 1961, mis avas uue põlvkonna tuleku Ameerika Ühendriikide poliitikasse (see kuulus lause „Ärge küsige, mida teie riik teie heaks teha saab, küsige, mida teie saate oma riigi heaks teha”) ja sama mehe kõne 26. juunil 1963 Berliini müüri ääres „Ich bin ein Berliner”, mis kuulutas kommunismi kokkuvarisemise algust. Ja siis tema kaasmaalase Martin Luther Kingi kõne „Mul on üks unistus”, mille ta pidas 250 000 inimõiguste toetajale Lincolni memoriaali treppidel 28. augustil 1963 ning mis käivitas desegregatsiooni.
Meie oma Eestigi aegruumist võib leida tekste, mis mõjutanud mitte ainult hoiakuid, vaid koguni ajaloo enda kulgu. Eks ole seda Jakob Hurda kõne – eesti rahvusliku liikumi­se programmiline avaldus – eesti esi­mese üldlaulupeo teisel päeval 19. juunil 1869, mille kohta ajaleht Uusi Suo­metar kirjutas: „Tema sõnad pidid mõ­­juma ja seda nad tegidki: lõpmatud braavohüüded ja käteplaksutused näitasid, et tema sõnad olid läinud südamest südamesse…”, mida aga balti­sakslased käsitasid rahvuspoliitilise väljakutsena (Lydia Koidula iseloomustas seda paar kuud hiljem saadetud kirjas Kreutzwaldile kui kepitorget herilasepessa). Samast ajast (1870) on pärit ka Carl Robert Jakobsoni manifest „Kolm isamaakõnet”, mis teeb Ja­kobsonist Jaan Unduski sõnul „eestlaste poliitilise iseseisvuse esimese ettekuulutaja”.

Tekstide kehtestav jõud
Eesti kultuurilugu näinuks välja hoopis teistsugune, kui 1905. a poleks ilmunud Noor-Eesti I albumis Gustav Suitsu manifesti ja selle keskset teesi „Enam kultuuri! Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”. 2002. a võtab selle manifesti tähtsuse kokku Peeter Olesk: „Me oleme Noor-Eesti järglased. Noor-Eesti maa­ilm, mille üks loojaid ja arendajaid oli Gustav Suits, on meie ajalugu ning meie aeg.” Suitsule sekundeerib IV albumis Johannes Aavik programmilise artikliga „Tuleviku Eesti-keel”. Kui­gi fanaatilise keeleteadlase-esteedi Aaviku äärmuslikud ettepanekud ei läinud läbi, suutis Aavik Mati Hindi sõnul eesti keelt oluliselt moderniseerida ja reformimise näitena sai eesti keel maailma keeleteaduses tuntuks.
Keelelis-kultuuriline iseseisvumine oli eeldus riiklikuks iseseisvuseks, mida sissejuhatav deklaratsioon loeti ette 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas – tüüpiline näide ühe teksti kehtestavast jõust. Sama kordus 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega „Eesti riiklikust iseseisvusest”. Selle eelmänguna võib omakorda loetleda konteksti mõjutavaid tekste, alates 23. augustil 1979 avalikustatud Balti apellist,
1980. a „Neljakümne kirjast”, millele allakirjutajate hulgast leiame ka Mati Hindi, ning lõpetades 1988. a loomeliitude pleenumi kõnede ja dokumentidega, 1989. a vastu võetud keeleseaduse ja kas või Alo Mattiiseni „Viie ärka­misaegse lauluga” 1988.
„Sütiktekstide” või Lot­mani tõlgenduses kultuurisemioosi plahvatuslikult kõigutavate interventsiooniliste tekstide kilda tuleks kahtlemata arvata ka Mati Hindi 1987. aastal ajakirja Vikerkaar ja selle venekeelse sõsarväljaande Raduga 6. ja 7. numbris il­munud artikkel „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta”.
Missugune oli selle keelepoliitilise, aga süvahoovuses nõukogude režiimi ideoloogilisi aluseid õõnestava teksti diskursiivne ümbrus? Ühelt poolt ise­loomustas seda Nõukogude Liidus nn teise sulaaja ehk 1985. aastal Gor­batšovi võimuletulekuga seostuv avalikustamine ehk glasnostj kui režiimi nüüdisajastamise ja ümberseadistamise (perestroika) üks komponente. Kuid sotsioloog Tatjana Zaslavskaja sinisilmsest idealismist välja mõeldud ja Gorbatšovi lähikondlastele „sisse söö­detud” glasnostj osutus sama silmakirjalikuks nagu perestroika-kontseptsioon tervikuna, sest – nagu Gorbatšov oma kõnedes ja tema järel kogu parteiaparaat rõhutas –, võis kõigest rääkida tingimusel, et ei seataks küsitavaks süsteemi ega selle aluseid.

Venestamise aegu
Ometi juhtis režiimi iga nähtuse, sh keelepoliitika analüüs vältimatult selle sisemisele fundamentaalsele vastuolulisusele ja mõistete ühildamatusele, contradictio in adiecto’le. Seega, diskursiivses plaanis oli tegemist absurdse tähistuskorraga, kus näiline oli ametlikult määratud esitama tegelikkust, tegelikkus pidi aga rüütama end näiliseks, et olla mõistetav tegelikkusena.
Nõukogude Liidu ametlik keelepoliitika oli olemuselt venestamine ja, nagu Hint manifestiks kujunenud probleemartikli kommentaarides kirjutab, oli see 1970-ndatel ja 1980-nda­-
tel võtnud Eestis eriti agressiivse vor­mi. Põhjuste leidmiseks polnud vaja sügavale kaevudagi: need olid massiline vene keelt kõneleva tööjõu migratsioon Eestisse ning Eesti enda partei-eliidi mehitamine Venemaa eestlaste või nende järeltulijatega, mis 1970-nda­tel minimeeris või lausa likvideeris kohanemistaktika keskvõimuga.
Eesti eriasend seisnes selleski, et eest­lastest põlisrahval puudus – erinevalt mõ­nest teisest toonasest liiduvabariigist – majanduslik ja kultuuriline (ha­riduslik) motivatsioon vene keele massiliseks omandamiseks. Vene kee­le prestiiž oli üldiselt madal. See oli poliitilise võimu keel ja Eesti vaimueliidile üksnes vahend pääsuks n-ö laiemasse ringi (niivõrd kuivõrd oli see Nõukogude Liidu ja välismaailma suhetes võimalik: tõlked, kontaktid, reisid jms). Kuid sedagi diskrediteeris keskvõim 1970-ndate keskel nõudega vormistada teaduslikud uurimused vene keeles, mis alandas eriti eesti humanitaare. Loodusteadlastele polnud see probleemiks, sest põhilised rahastamiskeskused, instituudid ja laborid tippteaduse tegemiseks asusid Moskvas, Leningradis, Novosibirskis.

Mitmetähenduslik kontekst
Tõsi, 1980-ndate keskpaigas osutus vene keel ühtäkki oluliseks kommunikatsioonikanaliks. Kordus sama, mis iseloomustas 1960-ndate keskpaika, mil vene keelt hästi oskavad eesti loov­haritlased ja teadlased panid seljad kokku demokraatlike ideede ja avangardse loomingulise mõtte levita­miseks. Kujunes välja ühine vene kee­lel põhinev arutluskultuur. Eriti kõrge positsiooni vene keele ruumis saavutas eesti kirjandus. Juhan Smuuli lüürilise reisikirja „Jäise raamatu” tõlkimine vene keelde 1959, selle pärgamine Lenini preemiaga ning ilmumine 14 trükis miljonitesse küündivas tiraažis jääb nähtavasti eesti kirjanduse teises keeles ilmumise suurimaks ja ületamatuks faktiks. Ühtlasi avas Smuul järgnevaks kaheks kümnendiks väravad eesti kirjandusele vene keelde.
Ees­ti kirjanikud kujundasid ilma ka vene lugejaskonnas, mainitagu Ai­me Beekmani, Enn Vetemaa, Paul Kuus­bergi jt lugejamenu, Endel Mallene ja Rein Saluri koostatud antoloogiat „Es­tonskaja molodaja proza” („Eesti noor proosa”), 1978, mis mõjus vene kirjandus­mõtte taustal tõelise vaimse pommina, aga ka Jaan Krossi neljas trükis ilmunud „Keisri hullu” (esimene 1985). Krossi teisigi teoseid on ilmunud vene keeles mitmes trükis. Eesti Rahvusraamatukogu andmetel ulatub eesti kirjanduse esindatus vene keeles 1920-ndatest tänaseni 1310 nime­tuseni. Maailmas pole teist keele- ja kultuuriruumi, kus eesti kirjandus oleks esindatud sellises mahus ja isegi eesti kirjandusruumis endas paljude perifeersete nimedega.
Räägin sellest, et mõistetaks konteksti mitmetähenduslikkust, mis oli kujunenud 1987. aastaks, mil Mati Hindi artikkel ilmus. Hindi tunnistuse kohaselt oli tegemist sotsiaalse tellimusega, eesti keele ja omakultuuri saatuse pärast valuleva kodaniku kohustuse täitmisega, sest tema ise end kakskeelsuse spetsialistiks ei lugenud. Kaks- ja mitmekeelsuse temaatikas on vähemalt kolm probleemitasandit: psühholingvistilis-pedagoogiline, kultuurilise identiteedi ja administratiiv-poliitiline tasand. Keeleteadlase positsioonilt lähtunud Hint näitab oma artiklis, kui tihedalt need tasandid on omavahel põimunud. Asi polnud ainult Nõukogude Liidus. Hint esitab võrdlusi eesti kultuuri sünniloost ja kinnitab, et kakskeelsuse tagajärjed väiksemale keelele kehtivad „mutatis mutandis, enam-vähem kõigi Ida-Euroopa noorte kultuuride kohta, Soo­mest Balkanini.”
Kakskeelsuse tagajärgi suurtele keel­te­le näitlikustab Hint põigetega Euroopa suurte keelte kujunemislukku ja hilisemasse arengusse. Artikkel lõpeb selgelt keelepoliitiliste järelduste ja hoiatusega: propagandistlikest müütidest saadetud kakskeelsuse administratiiv-poliitiline evitamine viib Nõukogude Liidus vähemuskultuuride assimileerimiseni – ning seejuures mitte vene kultuuri, vaid poolkeelsesse ja näotusse nõukogude kultuu­ri. Hindil on ka selge positiivne programm, millest juba agoonias nõukogude režiim polnud loomulikult huvitatud ja mida – vastuollu minemata riigi ametliku doktriiniga – polnud võimalik teostada. Nimelt tulevat kõigepealt tunnistada Eestis diglossia, eesti- ja venekeelse ühiskonna kõrvu eksisteerimist, mida ühendab töö. Hint ei ole optimistlik integratsiooni võimalikkuses, mis tema meelest varem või hiljem lõpeb assimileerumise või siis mõlemapoolse akulturatsiooniga. Erinevused jäävad, neid tuleb aktsepteerida, valutum tee oleks, ütleb Hint, „kultuuriline motivatsioon – vastastikuse kultuurihuvi stimuleerimine üksemakeelsuse säilitamise tingimustes”.
Hindi tervemõistuslik lähenemine kakskeelsusele tähendas aga – arvestades nõukogude „suurt narratiivi” – vä-hemalt dissidentlikku provo­katsiooni kui mitte jumalateotust ennast. Aja­kirja Vikerkaar enda diskursiivses ümbruses ei mõjunud Hindi etteaste erandlikuna. Kuid peatoimetajale tundus, et tolleks hetkeks aasta aega ilmunud Vikerkaare kui julge hundi rasvane rind ei pea vastu jõududele, mille taga seisis kogu dogmaatiline nõukogude keskvõim. Piltlikult väljendudes ja üht tuntud lausungit ümber öeldes: tol hetkel polnud taganemisel mõtet, sest Moskvatki polnud enam seljataga.

Mäng, mis vääris küünlaid
Artiklit saatvad johann-voldemar-jann­senlikust „munade peal käimisest” kantud eel- ja järelsõnad sündisid rohkete vintsutuste tulemusena, peatoimetajal tuli joosta partei keskkomitee, toimetuse ja tsensuuri vahel. Ent kohati eneseväärikust ruineeriv mäng vääris küünlaid. Hindi artikli ilmumi­ne vallandas reageeringute laviini. See tõlgiti läti, leedu, gruusia, soome, ungari keelde. On tunnuslik, et kui mitmemiljonilise tiraažiga liberaalne ajakiri Družba narodov oli tellinud artikli laiendatud variandi avaldamiseks, jäi see tsensuuris kinni ja ilmus moonutavate kärbetega 1988. a mais. Laulev revolutsioon Eestis, mille esimesteks saavutusteks oli 16. novembri 1988. a suveräänsusdeklaratsioon ja keeleseaduse vastuvõtmine 1989, oli juba alanud.
Mati Hindi „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta” ilmus taastrükina koos kommentaariga Hindi autorikogumikus „Keel on tõde on õige ja vale” 2002. a „Eesti mõtteloo” sarjas. Kuid tegemist pole oma aja tunnismärgiga, vaid jätkuvalt aktuaalse tekstiga. Kui selles asendada vene keel inglise keelega, mõjuks Hindi tekst samasuguse väljakutsena kakskeelsuse propagandistlikule müüdiloomele, nagu see oli eesti-vene kakskeelsuse suhtes. Ilmselt mõjuks selle kommenteeritud taasavaldamine aga ka kainestavalt tänases aeg-ajalt administratiivsusse kalduvas Eesti integratsioonipoliitikas: vene-eesti kakskeelsus pelgalt poliitilise ettekirjutuse ja ilma kultuurilise stimulatsioonita mõjub tõenäoliselt sama ängistavalt, nagu kogesid seda eestlased 19. ja 20. sajandi lõpukümnendite venestamispoliitika harjal.

Religioonid ja teadus on vähemalt ühes asjas ühel meelel – maailmal, nagu meie seda tunneme, on ühel päeval lõpp. Lahku lähevad uskude ja teaduse seisukohad ainult selles, millal ja mis asjaolude juures see saabub.

Vaidlustada pole uskude seisukohti mõtet, sest tegemist on usuga. Täpselt samuti puudub mõte eri teaduste ja teadlaste seisukohtade küsitlemisel, sest neid on nii palju ja nii erinevaid. Kuna lõppotsuse langetamise luba on tänini väljastamata, pole saabunud aeg käsi rüppe ja suud kinni panna.

Maailma lõpu poole
Et maakera kliima soojeneb ja teeb seda inimtegevuse tagajärjel, on kummutamatu fakt. Ja ses osas, kes ja mis on suurim süüdlane, laekub uut infot iga päev. Mõni aasta tagasi avastati, et võimas hulk atmosfääri saastavaid gaase väljub veiste soolestikust. Paar aastat tagasi tuvastati, et astmahaige­te inhalaatorid teevad sama. Umbes kuu aega ringlevad maailma uudistes aga teated, et katastroofiline hulk, kaugelt suurem kogus süsihappegaasi kui maailma autode väljalasketorudest, lendub atmosfääri Hiina ja India söekaevanduste tulekahjude tagajärjel.
Teine faktor, mis maailma lõpu poole osutab ja milles me samuti ei kahtle, on rahvusvaheline terrorism.
Kolmas faktor, milles võime veel kahelda, aga vahest ei peaks, on inimkonna üha kasvav mõnu­ainete isu.
Kliimamuutuste ohjeldamiseks peetakse läbirääkimisi, sõlmitakse ja allkirjastatakse kokkuleppeid, suurendatakse sõidumasinate efektiivsust, vahel suletakse mõni tossava korstnaga vabrik ja otsitakse (tõsi küll loiult, sest lähiaja kasum kaalub enam) alternatiivset energiaallikat naftale ning kivisöele. Terrorismiga on sõtta mindud ja uimastite levikule kuulutas USA president Richard Nixon ülemaailmse sõja juba 1971. aastal.
Ülemaailmne sõda tundub kõigi muude sammude kõrval lootustandvaim ettevõtmine, kuivõrd tegemist on poliitilise üksmeele ja koordineeritud riikidevahelise tegevusega. Sestsaadik, kui Taliban enam Kabuli valitsust ei mehita, pole maailmas ühtki institutsiooni, kes oleks uimastite levikust eluliselt huvitatud või kelle sissetulekuid see tõstaks. Otse vastupidi, valitsused on valmis uimastisõtta heldelt investeerima, niipalju ja kuivõrd on tegu kodanike (= inimkonna) elu ja tervise ning riigi majandusliku tootmisvõime kaitsega.
Täpset numbrit, mis peegeldaks narkosõtta investeeritud rahahulka, ei suuda keegi esitada. Umb­kaudsete arvestuste kohaselt ulatuvat see sadade miljardite dollariteni. Sellise rahasumma eest võiks midagi oodata või saada. Ja tõesti, riiklik statistika peegeldab saavutusi: eelmise aastaga võrreldes langes kokaiini tarvitamine USA tööta­va elanikkonna hulgas: pisteliste uimastikontrollide käigus leiti positiivseid kokaiiniproove 15,9% vähem kui eelmisel aastal. Samas andis ühe erafirma küsitlus keskkooli viimaste klasside õpilaste hulgas tulemuse, et pidevate kokaiinitarvitajate hulk on kasvanud. Selle uurimuse järgi tarvitas abiturientide hulgas kokaiini 8,9%.
Mida täpselt tähendavad ajakirjanduse teated kahanenud kokaiinipakkumisest USA linnatänavate nurgatagustes, on raske öelda. Kas tegemist on eduka narkovõitluse viljaga, see tähendab ebaseadusliku aine tõhusa konfiskeerimisega? Või on mingil teadmata põhjusel langenud nõudlus? Aga äkki on hoopis turustamisvõtted muutunud? Kas on enam vaja sõita mõnuaine järele ohtlikku linnaossa, kui kõike saab tellida Internetis ja pealegi toimetatakse ost koju kätte nagu pizza?

Uimastisõda on kaotatud
Suurbritannia uimastianalüütikud jõudsid 2005. aastal järeldusele, et ülemaailmse narkosõja saavutused on katastroofiliselt nigelad – korrakaitsejõud on parimal juhul võimelised konfiskeerima 20% mustal turul liikuvatest uimastitest, aga sellele ärile surmahoobi andmiseks tuleks konfiskeerida 80%. Maailmaturul ringles uuritud perioodil 700 tonni kokaiini ja 550 tonni heroiini.
USA erapooletute analüütikute ar-vates on kokaiini hinna kolmekordset langemist Ameerikas viimase 15 aasta jooksul õigem seletada pigem suurenenud pakkumise kui vähenenud nõudlusega. Euroopa asjatundjad näiteks ei kahtle, et heroiini hinna langus sellel mandril on tingitud suurenenud pakkumisest. Saadaolevad arvud räägivad maailma narkotööstuse vaieldamatust võidukäigust. Colombia kokaiinitoodangu tänavusi andmeid pole käepärast, aga 2006. aastal tõusis see eelmise, 2005. aastaga võrreldes 8%. Afganistanis tõusis samal perioodil oopiumi (heroiini tooraine) toodang 57%. ÜRO-s praegu koostamisel olev aruanne Afganistani tänavuse oopiumitoodangu kohta pidi peegeldama täiendavat 15% tõusu ja ka seda, et see maa toodab 95% maailmas tarvitatavast heroiinist. Colombia varustab maailma kokaiiniturust kolme neljandikku.
Ülemaailmse narkosõja ainus strateegia on seni olnud keeluseadus. Ui­mastite tarvitamine on ebaseaduslik, müümine ja tootmine samuti. Kui vahelejäänud tarvitajad ja kaubitsejad lõpetavad vanglas, siis teisiti on lugu tootjatega, kelleks on valdavalt endale ja oma perele elatist teenivad talupojad. Rahaga, mille arenenud lääneriigid kulutavad Colombia kokataime ja Afganistani oopiumimooni põldude hävitamiseks, võetakse ühtlasi leivakannikas põlluharija ja ta pere käest.
Olgu mainitud, et pahatihti ei hakka talupojad uimastitoorainet kasvatama isegi mitte vabal tahtel. Mõnigi kord minnakse keelatud kraami kultiveerimisele üle siis, kui traditsiooniliste kultuuride, nagu tee, kohvi, banaanide ja maisi ning muu teravilja hinnad langevad drastiliselt või kaob nõudlus. Teinekord on aga mängus kohalike terroristide, usufanaatikute või uimastikartellide surve. Et Talibani tegevust ja arsenali rahastatakse suuresti oopiumimooniga, pole enam mingi saladus.
Lääne abi uimastitootmise poolt ahistatud riikide valitsustele ulatub igal aastal miljarditesse dollaritesse. Miljoneid kulutatakse ka vangistatud seaduserikkujate üle kohtu mõistmiseks ja vanglate ülalpidamiseks. Kui võtta arvesse, et ülemaailmne narkosõda on kestnud juba kolmkümmend kuus aastat, uimastite tootmine ning narkomaanide arv aga tõusvas joones üles läinud, siis ei pääse järeldusest, et ülemaailmne sõda on omadega ummikus kui isegi mitte kaotatud.

Istume pommi otsas
Külma sõja lõpp ja globaliseerumine eelmise sajandi viimasel kümnendil ei teeninud kaugeltki ainult demokraatia ja vabakaubanduse leviku huve, see oli kui vesi veskile ka rahvusvahelise kuritegevuse jaoks. Ja nagu ikka, on ka selles valdkonnas halb elujõulisem heast. Lääneriikide võime rahvusvahelist kuritegevust kontrolli all hoida ei küüni kaugeltki mafioosode oskuse ja võimeni praktiseerida seda seaduse küüsi sattumata riigipiirideta vabakaubanduse maailmas. 21. sajandi algul võimsalt pead tõstnud rahvusvahelisel terrorismil ei kulunud palju aega, et taibata, mil määral võib narko­äri teenida nendegi huve. Erinevalt rahamaiastest kurjategijatest on neil aga poliitilised huvid ja taotlused. Kum­mati ei takista see erinevus kahe liikumise koostööd. Pole enam harvad juhtumid, kus kuritegelik maailm osutab teeneid terroriliikumisele ja vastupidi. Õigupoolest täheldatakse selle tendentsi levikut.
Nõnda siis istume, nii kaua kui mõnuainete tarvitamise pidu jätkub, igaüks eraldi ja kõik koos pommi otsas, mille lõhkeaine on osaliselt meie endi finantseeritud. Ja kuni kehtib uimastite keeluseadus, teeme seda kas otseselt või kaudselt edasi, sest mis meil muud üle jääb.
Maailma kõik valitsused on aeglaselt jahvatavad vigased veskid. Mida suurem valitsus, seda aeglasem on ta võime oma vi­gu korrigeerida. Vähe sellest, kui sünnikski võimatu ning mõni poliitik söandaks pulti tõusta ja teha ettepaneku nii narko­sõda kui ka keeluseadus lõ-pe­tada, uimastid poes müügile panna ja nende tarvi­tamine seadusega reguleerida, ei oleks ta järgmisel päeval enam poliitik.
Veel kahe või isegi pooleteise aasta­kümne eest oleksin isegi karjatanud – kas tahate mu kalleid lapsi surma saata! Tänaseks olen aga liiga hästi tuttav küll mitte mu enda, aga teiste kallite laste surma või invaliidistumisega. Ühendriigid on suur maa ja kalleid lapsi ohverdada jätkub. Kokku loetakse 9,4% USA elanikkonnast sõltuvaks sellest või teisest uimastist. Kõige levinum on marihuaana tarvitamine, järgnevad kokakiin, heroiin, retseptiga ja retseptita ravimid ning alkohol, rääkimata kõikvõimalikest majapidamiskemikaalidest. Heaoluühiskonna liikme isu tegelikkust vältida ja tehistundeid nautida on piiramatu.
Lahendus, väljapääs, vahendid inimeste mõistusele toomiseks? Neid pole iial olnud. Aga meil, inimestel, on midagi, mida oleme aastasadu või tuhandeidki edukalt rakendanud, ja miks mitte selle järele käesoleval juhul kätt sirutada. Pean silmas haridust. Kui maailma asju erapooletult ja ausalt hinnata, on õpetajad meid kõiki paremuse suunas palju rohkem nihutanud kui kogu maailma kõigi aegade riigijuhid, poliitikud ja väepealikud kokku.

Tervislik ajuloputus
Tunnen üht last (kes nüüd küll pole enam laps), keda varases nooruses ta kodumaal, mitte Eestis, isegi mitte mujal Euroopas või Ameerikas, vaktsi­neeriti eluks ajaks uimastite, mõnuainete ja isegi tubaka suitsetamise vastu, ning tehti seda kooliharidusega. Kui küsisin konkreet­selt, kuidas, milliseid vahendeid kasutades, vastas noormees, et ei oska täpselt seletada. Keemiatunnis mainiti ühendite puhul, et see või teine mõnuaine kuulub samasse gruppi, ja juhiti tähelepanu inimorganismile kahjulikele või toksilistele komponentidele, bioloogiatunnis puudutati seoses mingi teise nähtusega mõnuaine mõju eluskoele või siseorganitele, kirjanduse ja ajalootunnis toonitati alkoholi või mõnuainete osa keerdolukordade tekki­misel, geograafia­tunnis said aga lapsed kuulda eri maade mõnuainetest, tarvitamiskogemustest ja tarvitamise tagajärgedest.
Eriti ereda mälestuse oli noormehele jätnud oopiumi osa Hiina ajaloos ja suitsetaja kopsu nägemine eks­kursioonil tervishoiumuuseumi. Ta polnud iial elus midagi nii vastikut ja eemaletõukavat näinud kui pigist must ja vormitu kops. Selle tagajärjel, et neile seletati mitte üks kord, vaid ikka ja jälle aastast aastasse eri ainete või ainelõikude raames, mis mõju on uimastite ja medikamentide asjatul või ületarvitamisel inimese ajule ning funktsioneerimisvõimele isiksuse ja ühiskonnaliikmena, minetanud ta isegi uudishimu proovida, mis maitse on mõnuainetel või kas koolis räägitu ka tõele vastab. „Tead,” ütles ta, „tegelikult tehti meile ajuloputust, aga väga tervislikku ja hästiorkestreeritud ajuloputust. Jumala õnn, et me ise aru ei saanud, et ajuloputus, muidu oleksime vastu hakanud.” Jutuajamise lõpul märkis ta, et nii olnud see nende koolis, mitte aga kõikides koolides.
Ühendriikide mõnuainete haridus piir­dub tavaliselt uimastipolitseiniku kord aastas esinemisega koolisaalis ja tunni-paari selgitava jutuga keskastmes või lõpuklassides. See ei ole ilmselt piisav, miks muidu kasutab 9,4% USA elanikkonnast mõnuaineid.

Ei tohi ohverdada ühtki last
Kui me oma emakest maad nii edasi reostame nagu seni, kui me ise end tõusvas joones mõnuainete tarvitamisega hävitame, kui meie mõnuainete eest makstud rahaga makstakse kinni enesetapumõrvarite religioosne ajuloputus, siis pole maailma lõppu vaja kaua oodata, tuleb ta siis viimse kohtupäeva või soojussurmana.
Kuigi iga idee vajab toitepinda, ei ole selle suurus õnneks piiratud. Eesti on väike, India ja Hiina söekaevanduste tulekahjusid see kustutada ei suuda, aga mis oleks, kui Eesti alustaks maailmas edukat mõnuainetevastast ajuloputust, liiati kui Eesti enda tähtsaim loodusvara on ta inimesed. Kaotada kas või üks eesti laps mõnuainetele on liiga suur kaotus. Aga neid on kaotatud. Iga eesti lapse kotis pole küll marssalikeppi, aga iga eesti lapse koljuluu all talitleb hindamatu jõudlusega aju, mille ohverdamise luksust ta maa ja rahvas endale lubada ei saa ega tohi.

„Viimsepäeva maksavad kinni meie lapsed, lapselapsed ja kui me enne maailma õhku ei lase, siis lapselapse­lapsed. Stsenaariumi tellisid juba meie vanemad, lavastada ja vastavaid rolle täita aitasime meie.
21. sajand on kuulutatud postmodernismi sajandiks, kus see, mis on tõsiteaduses täna tõde, osutub aasta pärast pooltõeks ja kolme aasta pärast koguni valeks – lomonossovlaste aeg on läbi. Seega tuleb esmalt väärtustada haritus ja seejärel haridus. Koole ja õppeplaane tuleb kapitaalselt muuta – konkreetse aine õpetamine ei tohi tekitada õpilases vihkamist õpetatava vastu ega õpetajas hirmu õpetatava ees. Õpetajat tuleb hakata usaldama, leppida ühiselt kokku põhimõistetes, mida ühes või teises aines 20–30% ulatuses kõikidele õpetada, ülejäänus anda õpetajale vabad käed loovaks tegevuseks. Postmodernism ei soosi tuupurlust, vaid loovat tegevust.
Vaja oleks naiselikkus ja mehelik­kus võrdselt ausse tõsta ning lõpetada „sotsiaalne kloonimine” ja soolise võrdõiguslikkuse vale ülerõhutamine.
Rõhutada tuleks hoopis seda, et inim­likkus on naiselikkus pluss mehe­likkus, inimese mõtlemine on naise loogika pluss mehe loogika. Aju on ju nii loodud, et kus tüd­ruku ajus muhk, seal poisil lohk. Poisid ja tüdrukud vajavad õpetamisel eri meetodeid, erinevat õppeainete järjestust ja klassituba, aga ühist kooli­maja katust. Postmodernism ei vaja karvast, roppu ja agressiivset isast ega naiivset, allaheitlikku ja kõigega leppivat emast.
Tuleb lõpetada kurjuse propageerimine ja reklaamimine ning uurida narkosõltlaste, alkohoolikute jt inimvarede tekke tagamaid, aga mitte likvi­-
deerida põhjusi ja keelu kaudu veelgi rohkem soosida põhjaminekut – inimesele meeldib, paraku, teha just seda, mis on rangelt keelatud, ja keeluga kaasnevad karistused teevad asja veel hullemaks (keskajal ei toonud vargal käe äraraiumine või valetajal keele äralõikamine ju õndsust ega likvideerinud vennatappu).
Laps tahab olla oodatud, armastatud ja ohjatud. Tõrjututest, heidikutest ja valel ajal ning kohas tehtud lastest tulevad maailma õhkulaskjad.
Eesti ühiskonnas, aga ka kogu maailmas tuleb väärtustada tõeline töö ja selle tegija, aga mitte õhumüük ja õhumüüja. Arvan endiselt, et ausa tööga saab ja peab saama rikkaks, sest muidu ma seda arvamust poleks kirjutanud. Kahjuks on kehva silmanägemise, vähe ilmas reisinud ja depressiooni lävel olev õpetaja halb näide selle tõestuseks. Muretsegem esmalt tasuta arvutid õpetajale, riik toetagu paarinädalast erialast praktiseerimist (bioloogiaõpetaja džunglis, inglise keele õpetaja Londonis, kunstiõpetaja Pariisis, emakeeleõpetaja Kanada eesti koolis jne). Küll jõuavad sinna minna ka lapsed, aga õpetaja võiks veidi kogenum ja targem olla.
Loodan, et meie riigijuhte ja haridusametnikke tabab samuti viimsepäevahirm ja nad asuvad tegutsema, usaldades enam oma alluvaid, õppides oma vigadest ning konsulteerides rohkem praktikutega.
Paluks lõpetada väikeste maakoolide kinnipaneku kampaania ja propageerida vähem linnade magalates üles kasvavate kivinenud isiksuste koolitust.”

Ka õpetajale on vaja õpetajaid

„Poiss, kus on küll su kombed ja kodune kasvatus?” küsiti minu koolipõlves, kui olid käitumisreeglite vastu eksinud. Tänaval uuriti, kus koolis korrarikkuja käib. Nüüd peaks elementaarsed käitumisreeglid selgeks saama inimese- ja kodanikuõpetuse tundides. Aga kas ikka saab? Palusin sel teemal sõna võtta etiketieksperdil ja EBS-i suhte­korralduse õppejõul Tiina Tšatšual.

Juttu alustame laulva revolutsiooni aegadest, kui piirid avanesid ja RAM-i poistekoor tegi ilma kontsertreisi­del USA väliseestlaste juures ning Aust­raalias ESTO päevadel. Tookordsed välja­anded kirendasid võõrustajate vaimustusest meie laulupoiste esinemise ja ülalpidamise üle, neid kutsuti hellitavalt väikesteks lordideks. Poistekoori tookordse õpetaja-administraatori (nüüdisaegse nimega produtsendi, kelle peadirigent Venno Laul „koori emaks” titulee­ris) Tiina Tšatšua sõnul arvati toona, et mis viga valitud lastega reisida – loe ainult sõnad peale!

Väikeste lordide koolitaja
„Tegelikult olid poisid väga erineva taustaga peredest ja koolidest üle Tallinna. Poistekooris oli õpetajate ülesanne välja mõelda, millistesse olukordadesse võidakse kontsertreisil sattuda ja kuidas igast eluseigast väärikalt välja tulla. Kõik olukorrad tuli eelnevalt läbi mängida-arutada, olgu see siis lavaline liikumine, publikule kummardamine, võõrustanud perekonnale tänukaardi kirjutamine või ööbimiskohas käitumine. Ka edaspidi vahetasime meid majutanud perekondadega jõulukaarte ega unustanud sponsoreid, kelle abil sõidud teoks said. Neid tänati poistekoori plaatide ja tänukirjadega. On oluline koostööpartnerist lugu pidada. Kahepoolne austav suhtumine peaks valitsema ka igas koolis ja klassis.
Iga lastekollektiivi näo kujundab selle juht. Meil kooris oli selleks Venno Laul. Tema nõudmised iseendale, poistekoori õpetajatele ja nende kaudu poistele olid kõrged, tegemata vahet poistel ja noormeestel. Alates sellest, kuidas me omavahel suhtlesime, kuidas välja nägime. Hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Muidugi mõista on laste elukogemus väike ja seetõttu on juhendava täiskasvanu eeskuju väga oluline. Eks me kõik mäleta, kuidas oleme püüdnud oma esimest õpetajat jäljendada.”

Eeskujuks oma õpetajad
Kaasvestleja sõnul sai tema käitumisnõksud selgeks omaaegses Tallinna 2. Keskkoolis, praeguses reaalkoolis. Ennekõike eestiaegse lastetoaga õpetajate eeskuju najal. Samamoodi kasvatas ta kooripoisse.
„Tõsised jutud peeti nelja silma all. Ei peetud heaks tooniks terve seltskonna ees näägutada või valju häälega kohatuid märkusi teha. Kooris olid õpetajad ühtsetes nõudmistes omavahel kokku leppinud. Seda pidas Venno Laul oluliseks. Õpetajatel võis kasvatusküsimustes olla küll oma arvamus, aga sellest seisukohast peeti kinni. See reegel peaks kehtima ka praeguses koolielus.
Imetlesin oma õpetajate oskust alati rahulikuks jäädes, teist poolt (õpilast) austades ka väga ebamugavaid teemasid käsitleda. Ma ei mäleta, et keegi õpetajatest oleks kunagi lubanud endale meie peale häält tõsta või meid tagaselja arvustada. Kuna töötasin keskkooli ajal ka pioneerijuhina, oli mul vaba pääs õpetajate tuppa ning mäletan hästi, kui korrektne oli sealne suhtluskeskkond. Suurt rõhku panid õpetajad oma välimusele – nad nägid alati välja hoolitsetud ja maitsekad, loomulik oli hea rüht ja kehahoiak.
Selles, et minust sai õpetaja, ongi suurim panus minu kahe kooli: Tal­linna 2. Keskkooli ja hilisema esime­se „iseseisva” töökoha, Tallinna 34. 8-klassilise Kooli õpetajatel. Minu men­tor oli 2. keskkooli tolleaegne klassivälise töö organisaator Niina Arumeel – tõeline daam nii suhtumiselt, käitumiselt ja kui ka välimuselt. Kustumatu mulje on jätnud ajalooõpetaja Maimu Maiste, kelle teadmised ja alati välja­peetud välimus oli imetlusväärne. Olenemata sellest, et meie koolis olid reaalained alati au sees, ei olnud loodus mind erilise „armastusega” selle valdkonna vastu õnnistanud ja ma ei saa kiidelda just parimate tulemustega. Küll jäi ere mälestus reaalaine­te õpetajatest Helgi Ordlikust (nii nagu tema lemmikvärv oli sinine, nii kannan ka mina suure rõõmuga sinist) ja Anu Ermannist. Eeskujuks olid ka meie austatud võimlemisõpetaja Aleksander Prikk ja paljud teised. Mui­de, meesõpetajad käisid iga päev värskelt pressitud ülikonnas.
Tol ajal jalutati vahetunnis koridoris ringiratast ja tormlevatel mürsikutel oli kõige suuremaks karistuseks jalutada kaaslaste seas korrapidajaõpetaja käe kõrval. See mõjus rohkem kui õpetajate toas nurgas seismine.
Meie koolis peeti oluliseks õpilaste oskust avalikkuse ees käituda. Mäletan, kuidas harjutasime 8. klassi kevadel põhikooli lõpetamise eel võimlemistunnis õpetaja Silvia Nõmmiku käe all kooli aulas lõputunnistuse vastuvõtmist koos kniksu tegemise ja saali poole kummardumisega. Jalas pidid olema kontsaga kingad, et harjuksime nendega parketil kõndima, vältimaks aktusepäeval libastumist. Aleksander Prikk võttis samal ajal ette poisid.
Mul on hea meel kuulda, et taoline komme kehtivat tänaseni, et meie õpetajad teevad koolis ka kasvatustööd südamega ega pea oluliseks üksnes raamatutarkuse jagamist.
Õpetaja töö on nagu orava torma­mine rattas. Õpetan ühel aastal noorte­le elementaarsed viisakusreeglid selgeks ja sügisel astun juba järgmise õpperühma ette, et alustada jälle ot­sast. Vaid õpilaste vaheldumine ei luba rutiini langeda. Eriti tore on, kui minuni jõuavad minu kunagiste õpilaste lapsed.
See, et olen tänini õpetaja, on suuresti minu nüüdsete mentorite, minu tänaste suure algustähega Õpetajate Madis Habakuke ja Jaan Ennulo teene. Ka õpetajatele on vaja Õpetajaid!

Eesti riik on väga korrektne
Tiina Tšatšua nendib, et etiketti saab õppida vaid elust enesest, olukordi läbi mängides. Võib muidugi lugeda ka tarku raamatuid ja kuulata loenguid, kuid neid peab saatma praktika.
„Etikett on käitumismudel, näidis või eeskuju, mida mugandatakse vastavalt olukorrale. Kas või tervituseks ja hüvastijätuks on kümneid võimalusi. On palju variante, kuidas tähtpäeva pidulikkust arvestades lauda katta. Esmalt tuleb teha selgeks, mis on kokku­saamise eesmärk. Kui on ametialane kokkusaamine, tervitame korrektselt käteldes. Tuttavate kohtumisel on tänapäeval kombeks ka kallistada ja põsemusi anda, mis eestlastele varem omane ei olnud.
Mul oli omal ajal meeldiv võimalus saada etiketi- ja protokolliõpet Soome välisministeeriumi protokolliülemalt suursaadik Eva-Kristi Mäkäläinenilt. Loomulikult mõjutasid mind head kolleegid, kellega koos president Lennart Meri kantseleis töötasin. Sellel vastutusrikkal alal peab end pidevalt täiendama. Samamoodi nagu õpetaja koolis. Kui tahad olla pädev spetsialist, pead kogu aeg juurde õppima.
Maailmas on vähe riike, kus riigi­sümboolika kasutamine on nii korrekt­selt reguleeritud nagu Eestis. Riigilipp heisatakse pidulike sündmuste ja tähtpäevade puhul, see sõltub sisetundest ja selle dikteerib riigi ajalugu. Mul on hea meel, et meie taasiseseisvunud riik on oma sümboolika kasutamisele seadnud kindlad piirid. Mujal maailmas pole probleem lõigata mingi ehitise avamisel läbi riigilipuvärvides lint. President Meri ei teinud seda kunagi, tema sõlmis lindi hoolikalt lahti ja ulatas selle oma assistendile.”

Koolide lippe oli valus vaadata
„Mind on vahel valusalt puudutanud suhtumine kooli sümboolikasse. Igal endast lugupidaval, eriti veel pika ajaloo ja traditsioonidega koolil on oma lipp. Tihtipeale vilistlaste annetatud ja pidulikult sisse õnnistaud. Igal lipul on oma statuut, mis näeb ette, millal ja kus seda kasutatakse. See ongi protokoll, mis lähtub kooli filosoofiast, ajaloost ja traditsioonidest. Need põhimõtted tuleb kirja panna ja kõigile õpilastele selgeks teha.
Valida tuleb lipukandja. Seda austavat ülesannet ei anta kooliüritusele juhuslikult sattunud õpilasele. Meil valitakse koolides küll misse ja mistereid, aga paljudes koolides on jäänud unarusse valida pidulikult ka austusväärse ülesande täitja – kooli lippur.
Oma üllatuseks nägin ühel laulupeol (jätame aastaarvu ja koolid nimetamata) laulukaare all tervet hulka koolide lippe, mis olid lihtsalt kokku keeratud, sealjuures ilma kattekotita. Mõni oli isegi maha libisenud. Oli neidki, kes oma lipu hoopis maha unustasid... Kui me ei suuda oma sümboleid austada, pole mõtet neid ka luua. Tulge peole lihtsa sildiga, kus kirjas maakond ja kooli nimi.
Kindlad reeglid kehtivad ka kooli vormimütsi kandmisel, kooli traditsioone silmas pidades võivad need kooliti erineda.”
Koolivormi suhtub Tiina Tšatšua pooldavalt. Maailmas ringi liikunud inimesena on ta tutvunud paljude koolide vormidega ja kusagil pole see probleemiks olnud.
„Muide, viimasel ajal valitseb trend, et kaubamärk ei pea enam väga nähtaval kohal olema ja seetõttu pole mõtet ka firmariietega koolis eputada.
Audentese Erakoolis võtsid lapsed ja lapsevanemad koolivormi ruttu omaks. Nüüd, mil Audentese esimesed õpilased on jõudnud juba gümnaasiumi lõpetada, tuli hiljutisel kokkusaamisel juttu koolivormist. Lõpetanud kiitsid, kui mõnus ja mugav oli algklassides koolivormi kanda. Ka ei olnud muret sellega, kuidas trendikusega silma paista. Ka õpetajatele meeldisid vormikampsunid – olid mugavad ja praktilised.
Koolivorm pidi alati olema puhas ja korrektne. Noormeestel asendas algklasside kampsunit hiljem pintsak: mees peab õppima pintsakut välja kandma ja teadma, milline nööp mis olukorras kinni või lahti peab olema.”

Inimväärikusest ja õpetajatööst
„Kõigepealt tuleb kooli igasuguste nõudmiste puhul leida kokkulepe koduga. Seepärast peab vajadusel ka lapsevanemaid kasvatama. Olen käinud paljudes koolides nii lastele kui ka lapsevanematele esinemas ning väga soe tunne on nendest kohtumistest jäänud. Käitumiskultuuri juured peituvad ju kodus. Kool saab vaid neid täiustada ja lisateadmisi anda.
Mina olen see tüdruk, kellel on emakeel ja isamaa. Kodus kasvatasid mind ema ja isa, vanaemad, tädid ja ristiemad. Tervitamine, tänamine, lauakom­bed jne olid lapsena enne kooliminekut loomulikult selged. Mäletan, et olin vaevu seitsmeaastane, kui sõitsime Gruusia-vanaemale külla. Enne seda selgitas ema pikalt ja põhjalikult, kuidas teises kultuuriruumis end ülal pidada. Ta toonitas, et sealsed kombed lubavad toitu ka käega süüa. „Ära sa jumala pärast sealjuures nina krimpsuta või kohatuid märkusi tee. Sina söö noa ja kahvliga, nagu harjunud oled,” luges ema mulle sõnu peale. Mind kasvatati kodus austama teisi ja rõhutati, et inimväärikust ei saa mult keegi võtta. See tähendab, et pead lugu kodustest ja teistest inimestest ning oled alati valmis abivajajat aitama. Esimese tõsise kriitika käitumise kohta, mida mäletan, sain emalt, kui olin viiene: võtsin laste suvepäevadel oma osalejatunnistusele järele lipates liiga pikad sammud. „Tütarlapsele nii ei sobi,” selgitas ema…
Elus on ikka nii, et meie õpilastele langeb rambivalguses au ja kuulsus (võtame või juba mainitud „väikesed lordid”), aga õpetaja jääb lava taga tihti märkamatuks. Mina olen õnnelik õpetaja – minu koduülikool EBS hoiab oma õppejõude väga ega unusta neid tunnustada. Ometi nõuab õpetajatöö peale hea tahte veel kannatlikku meelt ja pühendumist. Seda märgatakse harva ja hinnatakse veel harvemini. (Tänavu valiti Tiina Tšatšua EBS-i parimaks erialaõppejõuks! – Ü. T.)

Väga tore on olla õpetaja
Õpetajad, kes oma tööd kaua teinud, teavad, et tänu ei jää tulemata – ennekõike on sulle hea töö eest tänulikud kunagised õpilased. Läksin näiteks noorte näitlejate kontserdile, mille nad andsid Maarja küla laste heaks. Vaatamata piletite kõrgele hinnale, jäin neist ilma. Lahkusin nõutult järjekorrast, aga paari tunni pärast helises telefon: „Õpetaja, te vist ei mäle­ta mind enam, aga laulsin kunagi Eesti Poistekooris ja nägin teid pileti­sabas. Ma korraldan seda kontserti ja mul on teile kaks pääset.” Sellised hetked teevad rõõmu, tunned, kui tore on olla õpetaja. Kord äratas mind sünnipäevahommikul telefonitsi neljahäälne meestelaul – jälle poistekoor.
Oma elu ühe ilusaima sünnipäevakingituse sain Vanemuise teatri praeguselt direktorilt Paavo Nõgeselt. Esinesin sünnipäeval Pärnus konverentsil ja Paavo pidi kaasesinejana koos minuga laval olema. Enne esinemist palus ta mul laval kindlal kohal seista ja mitte üllatuda. Edasine oli nagu muinasjutt: vastavalt minu ettekande sisule muutis lava värve ja meeleolu. Sedakorda kinkis Paavo traditsioonilise lillekimbu asemel mulle ja sadadele saalisviibijatele elamuse värvidest, meeleolust ja hoolimisest… Pole midagi imestada, alustas ju Paavo oma karjääri valgustajana. Ta oli kontserdisaali salakesi hulganisti lisavalgustust paigutanud, kasutanud kõiki oma teadmisi ja oskusi.
Kas sellist poissi saab kasvatada kool, koor, õpetaja? Kindlasti saavad nad kaasa aidata, aga tegelikult kasvatasid noormehe selliseks inimeseks ennekõike ikka tema vanemad.
Oskus mäletada ja tänulik olla on liigutav. Minu meelest võiks Õpetajate Lehes olla rubriik „Kolleeg küsib”, kus nooremad õpetajad saaksid vanematelt kolleegidelt nõu küsida. Kas või saamaks kindlustunnet, et nad on oma töös õigel teel. See innustaks. Mina vastaksin alati, sest õpetajaamet juba on kord missioonitunnet nõudev töö. Ega ma muidu oleks tulnud suure firma eesotsast tagasi õpetajaks. Olen kogu elu tahtnud õpetajaks saada.”

Eestlasena Ameerika koolis

Eestis elades ning siinses kooli­süsteemis töötades on raske selle puudusi ja eeliseid märgata. Puuduvad vajalik distants ja võrdlusvõimalus. Teiste riikide haridussüsteemidest on alati midagi õppida, et mitte korrata mujal maailmas tehtud vigu. Loomulikult ei saa ühes riigis toimivat süsteemi teise riiki üle kanda – kultuuriline ja ajalooline taust on sedavõrd erinevad –, kuid üht-teist oleks üle võtta siiski. Näiteks Ameerika haridussüsteemis on palju head, millega sobiks ka Eesti koolielu rikastada.

Ameerika Ühendriikides üldriiklik õppekava puudub. Kõik 50 osariiki korraldavad oma haridust ise, samuti määratletakse ise haridusstandardid. Seega ei sarnane ühegi osariigi hariduspoliitika otseselt teisega, igal pool lähtutakse oma osariigi vajadustest.

Suur valikuvabadus
Ameerika Ühendriikides on õpetamine tavaliselt üles ehitatud kriitilise mõt­lemise kujundamisele, probleemide lahendamise ja teadmiste rakendamise oskusele, ainete integratsioonile, suhtlemisoskuse arendamisele. Äärmiselt oluliseks peetakse toetavat, turvalist ja õppijasõbralikku koolimiljööd.
Haridusastmed on sarnased Eesti kooliastmetega. Esimeses astmes, alg- ja põhikoolis, õpetatakse inglise keelt (suulist kõnet, lugemist, kirjalikku keelt), matemaatikat, sotsiaalteaduste tsüklit (ainetevaheline integratsioon!) ja loodusteaduste tsüklit (ökoloogia, bioloogia, geoloogia, zooloogia, füüsika, astronoomia, keemia), tervise-, muusika- ja kunstiõpetust, kehalist kasvatust ja arvutiõpetust. Teises kooliastmes, keskkoolis, on õpilastel suur valikuvabadus, seal pannakse kokku individuaalne tunniplaan. 35% ainetest on valikained. Erakoolides, mille omanikeks on eri organisatsioonid või kirikud, õpib ca 11% õpilastest.
Ameerika hariduse miinustena tuuakse välja riikliku õppekava ja kont­rolli puudumist, liiga suurt valiku­vabadust, liigset suhtlemisele orienteeritust, akadeemiliste teadmiste sekundaarset rolli ja eduelamuse ületähtsustamist. Eestis tuleks aga koolides rohkem õpetada just omavahelist suhtlemist ja teistega arvestamist.

Johannale meeldib Ameerikas
11-aastane eesti tüdruk Johanna Met­tas õpib Virginia osariigi Arlingtoni linna Science Focus School’i 5. klassis. Ta hakkas Ameerikas koolis käima siis, kui tema ema Riina Mettas töötas New Yorgis Eesti ÜRO esinduses. Johanna esimene kooliaasta möödus New Yorgis, teises ja kolmandas klassis käis ta Eestis koolis. Kui Johanna ema töö tõttu Washingtoni kolis, tahtis tüdruk jälle Ameerikasse kooli tulla. Talle meeldib siin rohkem kui Eestis.
Riina Mettas on rõõmus, et tema tütar käib koolis Ameerikas, kus õpitakse palju tegutsedes, kus õpilastes arendatakse maast madalast vastutustunnet ning kus kõik on võrdsed.
Arlington Science Focus School on tavaline munitsipaalkool, kuid tänu asukohale – Arlingtoni võiks pidada Washingtoni üheks osaks – õpib siin palju lapsi, kelle vanemad töötavad Washingtonis riigiasutustes, eri riiki­de diplomaatilistes korpustes või rahvusvahelistes ettevõtetes. Arlingtoni koolidel on Ameerikas hea maine.
Johanna klassis käib 19 õpilast. Et tegemist on algkooliga, on 5. klass viimane. Koolis on esindatud ka eelkool ja lasteaed. 1.–5. klassini on kõikidel klassidel kolm paralleeli. Õpilasi on kolmesaja ringis. Õpilased vahetavad klassikaaslasi ja klassijuhatajat igal kooliaastal. Johanna ema arvates tehakse nii selleks, et õpilased suhtleksid võimalikult paljude lastega ning leiaksid rohkem sõpru.
Koolis käib Johanna majanurgal peatuva koolibussiga. Eestiga võrreldes on koolipäevad päris pikad. Õppe­töö algab kell 9 ja lõpeb tavaliselt 15.40, välja arvatud kolmapäeval, kui õpi­lased saavad koju kell 13.30. On ainult üks pikk vahetund (pool tundi), millele järgneb kohe pooletunnine söögivahetund.

Märksõna on praktilisus
Riina: „Nagu kooli nimigi ütleb, üritatakse lastele loodusteaduslikke aineid hästi praktiliselt õpetada. Näiteks valmistasid nad hiljuti koolis jäätist. 4. klassis pidid õpilased ise elektrit tegema. Et tegemist oli rühmatööga, tehti enne projekt, loodi kontseptsioon, siis teostati töö, mille tulemust demonstreeriti klassikaaslastele.”
Üldse tehakse palju rühmatööd ja -projekte, õpitakse koos vastutama. Koo­lis on suur akvaarium, jänesed, kilpkonnad, kooliaed taimedega, mille eest õpilased ise hoolitsevad. Johanna emale meeldib väga ka see, et kord aastas on avatud uste päev, kus lapsevanemad saavad kõikidest tundidest osa võtta ja vaadata, millega koolis tegeldakse. Suureks eeliseks peab ta, et kõiki õpilasi koheldakse võrdselt, hoolimata nahavärvist, religioonist, kehakaalust, füüsilistest puuetest jms. Koolis ei sallita mingit vaimset vägivalda. Isegi sellest, kui mõni laps hüüab teist hüüdnimega, tuleb kohe õpetajatele teatada. Algusest peale rõhutatakse, et kõik on võrdsed ja kedagi kiusata ei tohi. Keelust üle astujat karistatakse kohe, teavitatakse vanemaid, vahel ka politseid. Kiusajale antakse tavaliselt teatud ajaks koolikeeld, aga on ka rangemaid karistusi.
Johannale meeldib, et õpetajad on Ameerikas sõbralikumad, mitte nii kurjad ja ranged kui Eestis. Nad keelavad küll, aga karistamiseks on teistsugused meetodid, mis kajastuvad ka õpilase tunnistusel.
Kooliuudised jõuavad lapsevanemani enamasti meili teel. Iga kooliaasta alguses antakse lapsevanemale patakas olulist informatsiooni. Paar korda kooliaastas toimuvad lapsevanemate koosolekud ja arenguvestlused.
Kooliaasta alguses vanematele jagatav lapsevanema käsiraamat võiks olla ka igas Eesti koolis. Selles on kirjas kooli aadress, olulised telefoninumbrid, kooli kodulehe aadress, direktori nimi ja kontakttelefon. Käsiraamat sisaldab kooliaasta ning koolipäevade algus- ja lõpuaegu. Antakse teada, millised on kooli hilinemisest ja puudumisest teatamise kord, käitumisnõuded, ettekirjutused riietusele, koduste ülesannete kestus nädalas klassiti, koolibussi ja klassi turvalisuse nõuded, toitlustamine. Tutvustatakse ka lapsevanemate ja õpetajate assotsiatsiooni tegevust, kooliüritusi, huvitegevusvõimalusi. Käsiraamatu lõppu on lisatud nõuandeid lapsevanemale aitamaks lapsel edukalt õppida. Rõhutatakse, et lapsevanem peab tegema õpetajatega koostööd. Käsiraamatuga on kaasas kogu kooliaasta kalender, kus on kirjas kõik vabad päevad, õpetajate koolituspäevad, lapsevanemate koosolekute ja arenguvestluste ajad.
Lapsevanem saab kooli poolt ka kooli eelarvet ja kulutusi selgitava brošüüri, samuti oma lapse õppekava, ainete tutvustused, tunniplaani ja õpetajate kontaktandmed.
Munitsipaalkoole rahastatakse sarnaselt Eestiga maakonna või linna eelarvest. Õpikud ja töövihikud on tasuta. „Kinni maksta tuleb ainult lapse lõunasöök (paar dollarit päevas) ja 3–4 korda aastas toimuvad klassiekskursioonid (buss, muuseumipiletid jms). Eelmisel kooliaastal kulus ühele reisile kuni kümme dollarit,” ütleb Riina.
Kooliaasta alguses annab õpetaja nimekirja õppevahenditest, mida on vaja osta. Need asjad pannakse kõik kokku ja jäetakse kooli. Vajadusel jagab õpetaja neid õpilastele.

Palju koduülesandeid
„Võõrkeeli kohustuslikus korras ei õpita. Teisi keeli (hispaania, saksa, prant­suse jne) saab väikese tasu eest õppida enne tavatundide algust,” ütleb Riina. Tema meelest on väga hea, et õpetajad saadavad lapsega koju ka tunniteemad. Näiteks perekonnaõpetuse tunnis võetakse varakult läbi kõik teemad, alates perekonnast kuni keha arenguni. Lapsevanem võib õpetajale öelda, millist teemat ta soovib vältida (näiteks seksuaalkasvatuse teema teatud usuliste tõekspidamistega peredes), siis ei pea tema laps selles tunnis osalema.
Riina peab koolis käsitlemist leidvaid teemasid väga vajalikeks. Ise ei tule kõige peale, samas ei tahaks lapsele oluliste asjade selgitamisega hiljaks jääda. Eelmisel kooliaastal räägiti lastele näiteks sellest, kuidas aru saada ja mida teha, kui mõni täiskasvanu neile seksuaalselt läheneb.
Koduülesandeid antakse igaks päevaks päris palju, välja arvatud reedel. Õpikuid tavaliselt koju kaasa ei võeta, sest kodutööd on enamasti vormistatud A4-formaadis lehele. Mõnikord on siiski ka õpikut vaja. Riina meelest on hea, et õpilased ei tuubi kuivalt, õpitavat materjali tuleb põhjalikult analüüsida, samuti tehakse projekte.
Koduseid ülesandeid õpetajad kontrollivad, kuid alati ei hinda. „Selle asemel panevad õpilase tööle kleepsu. Kui oled saanud naerunäo, siis on kodune töö hästi tehtud,” räägib Johanna. „Naerunägu on nagu boonuspunkt.” Johanna lemmikaine on kunstiõpetus, selles tunnis saab ta savist kujukesi voolida, joonistada, maalida ja meisterdada igasuguseid põnevaid asju.

Põhjalik hindamissüsteem
Hindamissüsteem erineb Eesti omast. Õpilase tulemust, panust, pingutust koolitöös ja sotsiaalset käitumist hinnatakse tähtedega A, B, C, D, E. Peale kohustuslike ainete hinnatakse õpilast veel 15 kategoorias, milleks on vastamine nõutud käitumisstandarditele; kaasõpilastesse, kooli varasse ja õpetajatesse austavalt suhtumine; korras lauasahtel ja töölaud; iseseisvalt töötamise oskus; tunnitöö õigeaegne alustamine ja lõpetamine; oma laua ääres püsimine; kirjalike juhiste järgimine; koduste ülesannete regulaarne ja tulemuslik tegemine; motivatsiooni näitamine; teiste lastega hea läbisaamine; koostöövalmidus; tähelepanelik kuulamine; suuliste korralduste järgimine; diskussioonides osalemine; rühmatöödest ja -projektidest osavõtt. Nimetatud käitumisega seotud kategooriaid hinnatakse tähtedega O (outstanding) – väljapaistev, S (satisfactory) – rahuldav, I (improving) – paranenud ja U (unsatisfactory) – mitterahuldav.
Kooliveerandeid on neli. Iga veerandi lõpus antakse tunnistusega kaasa hinnang lapse arengule ja tema edasi­jõudmisele õppetöös. Aasta viimasel tunnistusel on kogu aasta hinnangud kõikidelt õpetajatelt. Kehalise kasvatuse kohta antakse keha arengu skaaladega raport, kus on kirjas, millises füüsilises vormis laps on, soovitatakse tal näiteks rohkem sporti teha või pöörata tähelepanu toitumisele. Tunnistusele on märgitud ka kohal käidud, puudutud ja hilinetud päevade arv.

Mõned miinused
„Nagu igal pool, on ka siinsel süsteemil oma miinused,” ütleb Riina. Näiteks ei suhtle lapsed pärast kooli eriti omavahel ja sõprussuhteid on väljaspool kooli üsna raske luua. See tuleneb seadusest, millega kuni 12-aastastel lastel on keelatud lapsevanemata kodus olla või tänaval liikuda. Et lapsed saaksid pärast kooli omavahel mängida, peavad lapsevanemad kooskõlastama kokkusaamise koha, kellaaja, sõiduvahendi jms, mis on päris tülikas.
Johanna meelest on koolis kõik tore, temale meeldib oma uues koolis käia ja midagi halba ta märganud ei ole. See on aga kõige tähtsam.