Arstitõenditest loobumine teeb õpetajad ärevaks

Viimsi Keskkooli õppedirektor Hille Eek puudumistõendite väljastamisest loobumist õigeks ei pea. „Meil sai güm­naasiumiõpilane kontrolltööd järele teha vaid siis, kui ta puudus arstitõendiga. Kui arst enam tõendit ei anna, peame lapsi rohkem usaldama või keelama järeltöö tegemise. Igal juhul tuleb muuta kooli hindamisjuhendit.”

Hille Eek kinnitab, et üldjuhul lapsed niisama ei puudu, raskusi on vaid üksikutega. Just neile annabki perearstide otsus võimaluse koolikohustust mitte täita. Õppedirektor ennustab kõige rohkem probleeme 7.–9. klassides. „Arstitõend distsiplineerib, vane­ma tõendi võib kirjutada ka sõbranna või laps ise. On ka vanemaid, kes lapsel väga kergesti puududa lubavad,” põhjendab ta oma kartust.
Kodu ja kooli koostöö peab Hille Eeki sõnul igal juhul tihenema, ainuüksi usaldusest ei piisa, on vaja ka kontrollida. See suurendab aga niigi koormatud klassijuhataja tööd – raamatupidamist on palju rohkem.
Murelikuks teeb õppedirektori kehalise kasvatuse tunnist vabastamise problemaatika. „Vanem ei oska lapse tervislikku seisundit nii õigesti hinnata kui perearst. Ta võib lubada lapse liiga vara võimlema või – teine äärmus – last ilma mingi põhjuseta muudkui vabastada ja vabastada.”

Laste tervis ohus
Tabasalu Gümnaasiumi direktori asetäitja õppe alal Tiina Mänd leiab, et muudatus jätab osa lapsi diagnoosi ja ravita. „Kui arst enam arstitõendit ei väljasta, ei pruugi haige laps arsti juurde minnagi. Kui haigus paari päevaga leeveneb, pole sellest suurt lugu, aga pikemalt haige lapse tervis on ohus – hädavajalik uuring või analüüs jääb tegemata. Öeldakse, et lapsed käisid arsti juures ainult selleks, et tõendit saada, aga arst ei anna ju tõendit ilmaasjata, peab ikka mingi näidustus olema. Arstitõend tõendab, et lapsel on tõsisem viga – lapsevanem pole ju pädev otsustama,” on Tiina Mänd nõutu. Tema sõnul kirjutab osa lapsevanemaid puudumistõendeid väga kergekäeliselt. „Põhikoolis on põhjuseta puudumiste arv niigi väga suur – nüüd läheb suuremat sorti puudumine lahti,” ennustab ta.
Klassijuhatajale lubab Tiina Mänd tublisti rohkem tööd. Koolis oli ennegi niisugune kord, et kui lapsevanem esimesel päeval lapse puudumisest ei teata, peab klassijuhataja koduga kohe ühendust võtma. Kui kontakti ei õnnestu saada, hakkab puudumisjuhtumiga tegelema sotisaalpedagoog. Nüüd on kavas kontrolli veelgi tõhustada, hakata jälgima liiga palju puuduvaid õpilasi, rääkida lapsevanematega, uurida perearstilt, kas selliseid näidustusi on ka varem olnud. „Mida rohkem kool nõuab, seda paremini lapsevanem oma kohustest aru saab,” põhjendab ta.
Tiina Mänd möönab, et kool võib kujutada praegu tonti ette ja paanikaks pole vähimatki põhjust – uus asi tahab lihtsalt harjumist.
Tallinna Arte Gümnaasiumi direktori asetäitjal Sirje Ebralil on palju küsimusi. „Kes garanteerib, et tõend, mille laps meile annab, on tõene? Kuskil ei ole kirjas, et kool peaks lapsevanemale helistama ja üle küsima, kas ikka tema kirjutas puudumistõendi. Ja kes õpetajate mobiilikõned kinni maksab? Miks ma peaksin üldse eeldama, et laps valetab või vanem petab? Usaldamatusega võib lapsevanemat südamest solvata. Samas on hulk lapsevanemaid, kes küsivad, miks me ei helistanud, kust nemad pidid teadma, et laps ise tõendeid kirjutab.
Hindamismäärus ütleb, et kui õpilane on puudunud 50 protsendist ainetundidest, siis teda hinnata ei tohi. Kui fikseerida kõik puudumised ja jätta laps hindamata, mis siis koolikohustuse täitmises ja klassikursuse kordamises toimuma hakkab?
Mis on kooli roll? Kui ainult õpetamine, on kõik korras: on laps koolis – õpetame, ei ole – ei õpeta. Kui oodatakse ka kontrollimehhanismi, tagasisidet lapse kooliskäimise kohta, põhjuseta puudumise takistamist, tuleks selleks võimalused luua. Arstitõend, olgu küll väike ja nõrguke, hoidis nii mõnegi lapse koolis. Kui õpilased ära tabavad, et mitte keegi ei saa kontrollida ja kellelgi ei ole õigust keelata, võib puudumiste arv plahvatuslikult kasvada. Millega seda pidurdada? Oluline mehhanism, millega saime puudumisi natuke ohjata, on ära võetud. Murdeealistele on vaja reegleid ja piire. Teatud raamid loovad turvatunde – enamik ei astu neist üle, mõni proovib, tuleb tagasi –, nüüd neid enam pole,” väidab Sirje Ebral, kellele teevad kõige rohkem muret lapsed, kellel puudub ka kodu tugi.

Kool otsib lahendust
Tänavalaste ja klassikursuse kordajate suurt arvu, ülevaate puudumist sellest, kus õpilased parasjagu viibivad, heidetakse tema sõnul ette ikka koolile, mitte perearstile ja paraku ka mitte lapsevanemale. Koolil puuduvad aga lapsevanema mõjutamise mehhanismid.
Sirje Ebrali väitel toob arstitõendist loobumine tavakoolidele, kus õpib keskmine eesti laps, palju probleeme kaasa. Suure konkursiga koolidele, mille õpilased ja lapsevanemad on motiveeritumad, mõnevõrra vähem. „Paljud koolid lubasid seni gümnaasiumiosas puududa ainult arstitõendi alusel – see hoidis nii mõnegi noore koolis. Nüüd on ainus mõjutusvahend hinne. Kui gümnaasiumis saab arvestuslikud tööd sisse viia, õpilasi vähemalt kohustustega piirata, siis põhikoolile on palju raskem head lahendust välja pakkuda. Aga probleemid ongi selleks, et neid lahendada.” Arte gümnaasiumil on tulemas rühmatööd, õpetajad hakkavad nuputama, mida ette võtta. „Tahame iga oma lapse eest võidelda, hoida neid koolis, seista hea selle eest, et keegi välja ei kukuks.”
Sirje Ebral ütleb teadvat, miks perearstid sellise otsuse tegid. Arsti vastu­võttu oodates on ta näinud, kuidas õde, põhjustesse süüvimata, teismelistele ridamisi puudumistõendeid väljastab. Koolis on ette tulnud juhuseid, kus õpilaste korduvad arstitõendid ei osutunud kontrollimisel tõesteks. „Puudumistõendite arv pidi olema ikka tohutu suur, muidu poleks arstid keeldunud nende kirjutamisest,” oletab ta.

Riik peaks appi tulema
Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse juhataja Meelis Kond on tekkinud olukorraga kõike muud kui rahul. Arstitõendist loobumine võib tema hinnangul teha karuteene õpilase tervisele. „Ei ole normaalne, et õpilane puudub kuu aega, ilma et oleks arsti järelevalve all. Arstitõendit on vaja ka kehalise kasvatuse tunnis väiksema koormusega kaasategemiseks. Ma ei usu, et tüüpiline eesti lapsevanem tahaks asuda arsti rolli, kirjutada näiteks tõendi, et ta lapse süda on haige. Selleks ongi arstid koolitatud.”
Põhiprobleemiks peab Meelis Kond seda, et perearsti kohustused ei ole riiklikult reguleeritud. „Tervisekaitse kehtestab kõikvõimalikke normatiive –
isegi vahetunni pikkus on õpilase tervisest lähtuvalt määratud –, nüüd ei suudeta sätestada sellist elementaar­set asja, millisel juhul on vaja arstitõen­dit,” on Meelis Kond nördinud.
Ta viitab ka arstide eetilisele dilemmale. „Praegu tunnistavad arstid ise, et nad ei jõua haigeni. Vastasel korral ei oleks tõendi väljastamine neile mingi probleem. Aga nad ei taha seda teha, sest tavaliselt nad ei näegi haiget.”