Töö- ja tehnoloogiaõpetuse tasemest ja selle õppeaine madalast staatusest annavad tunnistust viimase õppeaasta olümpiaadid, kus on osalenud väga vähe koole ja õpilasi.

Koolijuhid, kes nimetavad ainet pelgalt „poiste puutööks” (vaata kas või töökuulutusi, kus nimetatud õppeaine õpetajaid otsitakse), taandavad töö- ja tehnoloogiaõpetuse millekski iganenuks ja üheülbaliseks, peaasi, et õppeprogramm oleks täidetud.
Töö- ja tehnoloogiaõpetuse algne idee oli anda praktiline väljund teistes ainetes õpitule, mis teeb nimetatud aine üheks raskemaks. Tuleb ju rakendada emakeele- (tööülesande mõistmine), matemaatika- (mõõtmine, teisendamine), füüsika- (materjalide eripära), keemia- (tänapäevased ja traditsioonilised katteviimistlusmaterjalid) ja teistes tundides õpitut.


Suveniiride tegemise tunnid

Reaalsus on paraku see, et „poiste puutöö” tunnis tehakse pahatihti kogu õppeveerand tarbetut suveniiri. Kui mina peaksin pelgalt saadava hinde nimel kaks kuud järjest mingit puutükki lihvima, hakkaksin seda tundi südamest vihkama ja tööd kui niisugust karistuseks pidama.
Mõistagi seab teatud piirid kooli eelarve, kuid õppekava järgimisel ei teeks paha ka õpetaja loovus, motiveeritud eesmärgistatud tunnitegevus, mille tulemiks on huvitav ese, näiteks hapukurgipurgikahvel, sõbraseljasügaja... Ma ei väida, nagu oleksin kõike ainuõigesti teinud – algusaastatel järgisin kahjuks programmi sõna-sõnalt –, aga viimase kuue-seitsme tööaastaga on kogunenud kogemusi, mida tahaksin teistega jagada.
Valmistatud näidisese peaks tekitama õpilastes soovi endale samasugune teha. See on võimsaim motiveerija, ka nende jaoks, keda töö eest saadav hinne ei huvita. Toon näiteks 7. klassis kohustusliku viilipea. Kes seda tänapäeva kodus vajab¥ Samas on poes müügilolevate grillivarraste käepidemed kõike muud kui praktilised: liiga lühikesed ja ebamugavad, et neist kinni hoida. Miks mitte valmistada uued ja käepärasemad varrastele, mis kodus juba olemas ning sagedast kasutamist leivad¥ Valmistatav ese on iseenesest sama, kuid nimetus ning kasutus hoopis atraktiivsemad.
Samalaadse näite võib tuua õppeprogrammis oleva kohustusliku plekitöö alalt. Kui paljudes kodudes veel plekist prügikühvlit kasutatakse¥ Samas on majapidamistes tihti vaja erimõõtmelist tuhakühvlit ahju, pliidi või kamina jaoks.


Vastumeelsuse asemele huvi

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava rõhutab tehnoloogiapädevuse olulisust (§ 9 lg 5) ja vajadust valdkonna arenguga kaasas käia (§ 5 lg 6). Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üks eesmärke on õpilaste eluks ettevalmistamine, neile vajalike eelteadmiste andmine. Tehnoloogiaõpetus on aga koolidele valus teema, sest tänapäevase tehnoloogia õpetamine on kallis.
Üks oluline valdkond, mille õpetus on nõrgal tasemel, on elektrotehnika, kuigi see pakub õpilastele suurt huvi –tänapäeval ju elu elektrita ette ei kujuta. Üks võimalusi elektrotehnikat õpetada on panna õpilased kasutatavate materjalide eest maksma. Oma kogemuste põhjal tean, et see mõte on paljudele võõras. Samas ei tekita kelleski hämmastust käsitöö- ja kodunduse tundideks vajaliku materjali (riide, lõnga jne) muretsemine. Muide, materjalisse, mille eest õpilane (lapsevanem) on maksnud, suhtutakse märksa heaperemehelikumalt kui kooli raha eest ostetusse.
Üks atraktiivsemaid tegevusi on trükiplaadi valmistamine ja sinna vajalike elektrotehniliste komponentide külgejootmine, mille baasil olen õpilastega valmistanud seadmeid. 5. klassi õpilased alustavad näiteks liikuvate mudelitega ning gümnaasiumiastme õpilased ehitavad kõlareid.
Nüüd, mil üha enam räägitakse inseneride ja oskustööliste nappusest –esimestest sõltub Eesti majandusedu jätk –, lasub koolidel, eriti töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning käsitöö- ja kodunduse õpetajatel vastutus tekitada õpilastes huvi, mitte vastumeelsust, kõige tehnoloogiaga seonduva vastu.