Vaimse ja füüsilise vägivalla avaldumine kooliseinte vahel on teema, mis kogub Eestis tuure. Kui esmalt šokeeris avalikkust õpetaja sõimamine ning õpilasele kõrvakiilu andmine, siis kinokunsti vahendusel oleme jõudnud toore füüsilise vägivallani. Kus vägivalla põhjused ühiskonnas peituvad ja kuidas olukorda paremuse suunas muuta, sellest vestlesin Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja professor MARGIT SUTROPIGA.

Kas meedia kaudu avalikkuse ette jõudnud õpilaste ja õpetajate teravad konfliktid annavad põhjust häire­kella lüüa?
„Kool on ühiskonna peegel. See on positiivne, et taolistest ebameeldivatest juhtumitest räägitakse. Juhtu­meid, kus õpetaja lööb õpilast või õpi­lane sõimab õpetajat, on olnud ka varem. Kindlasti oli see nõukogude kooli igapäev, aga keegi ei pööranud sellele väga suurt tähelepanu, vähemasti ei olnud see teema, mis oleks ajalehtede kaudu inimesi erutanud.
Kampaania „Ära löö last!” näitas, et eestlased polnud sugugi veendunud, et lapsi lüüa ei tohi. Seega oli inimeste arusaamade muutmiseks vaja kampaaniat. Inimeste eetiliste küsimuste suhtes tundlikuks muutumine on positiivne tendents. Alles siis, kui me kriitiliselt reageerime ja probleemid valulikult välja toome, saame asuda neid lahendama. Lahendus peitub eelkõige suhtumise muutumises.
Samas peab arvestama, et avalikustamisega võidakse teha liiga konkreet­sele koolile, õpetajale ja lapsele. Keegi muutub n-ö peksupoisiks, kelle näitel loodetakse probleeme lahendada. Selliseid juhtumeid tuleks pärast avalikustamist hakata ajakirjanduses käsitlema kui juhtumit n. Ajakirjandus saab siin kaasa aidata, jättes nimetamata õpetaja, õpilase või isegi piirkonna nime. Ent kui on toimunud juba kuritegu ja on rikutud seadust, peab selle lahendama politsei või kohus, mitte ajakirjandus. Ajakirjanduse kasutegur väljendub aruteludes laiema sotsiaalse konteksti üle. Ajakirjandus peab tajuma oma vastutust.”


Mitme tasandi juhtum

„Juhtumit n on ajakirjanduses kirjeldatud kui konflikti, kus õpilane rikub korda, ropendab ja sõimab õpetajat ning õpetaja muutub agressiivseks. Kusjuures last löönud õpetaja tuli korda looma hoopis teisest klassist, sekkudes olukorda, mida ta polnud ilmselt algusest peale jälginud. Hiljem tekkis konflikt ka õpetaja ja direktori vahel. See on väga kompleksne juhtum, mille kõige sügavam mõõde on koolikeskkonna ja -kultuuri küsimus ehk vastastikused suhted koolis. Kooli all pean siin silmas laiemat konteksti: õpetaja-õpilase, õpilase-õpilase, õpetaja-õpetaja, õpetaja-direktori, kodu-kooli ja lapsevanema-lapse suhet. Tegu on mitmepalgeliste ja paljudel tasanditel baseeruvate suhete kompleksiga. Juhtum n osutab suurele suhtlemiskriisile, usalduse ja koostöö puudumisele. Kindlasti ei ole siin tegemist lihtsalt vägivaldse õpetaja või halvasti käituva õpilasega. Käesolev juhtum näitab, et õpetaja-õpilane-lapsevanem suhtekolmnurgas on probleemiks harjumus käituda jõumeetodil.
Tegemist on võimu-, mitte usaldus­suhetega. Usaldussuhted nõuavad part­nerlust, aga partnerlust napib igal tasandil. Kõik algab sellest, kuidas lapsevanem oma last kasvatab, karjub lapse peale või ütleb jõuga: „Sa ei lähe kooli ilma mütsita!”, „Sa ei tohi koolist „kahtesid” koju tuua!”, sü­venemata probleemi, miks laps ei saa õppimisega hakkama, miks ta ei taha koolis käia, miks käitub halvasti. See ei ole küsimine otseses mõttes, et räägi nüüd ära, vaid selles, kas ta tegelikult püüab oma last mõista. Kas ta teeb midagi selleks, et suhtumine muutuks või probleemid laheneksid? On vaja laps ära kuulata, mõista ja osata end asetada teise maailma või leida teises üles see vajalik. Kõik algab lapse ja lapsevanema suhetest ja läheb edasi järgmisele tasandile.
Samamoodi on probleem õpetaja püüd last jõuga õpetada, kusjuures temaga võimupositsioonilt suheldes tunnetab ta tegelikult oma nõrkust. Õpetaja ei tunne ennast klassi ees turvaliselt, ta kardab õpilast, kuna on viimasega jõusuhtes ja ta tunneb, et tal ei ole piisavalt jõudu. Kommentaarides ütles keegi, et naisõpetajal ei tasu õpilasele füüsiliselt kallale minna, sest ta jääb nõrgemaks pooleks. Väga tüüpiline ütlemine selle kohta on: „Oleks mul küllalt jõudu!”, „Oleks mul politseiniku jõud!”, „Oleks mul nii palju lihaseid ja oleksin nii tugev, et suudaksin need lapsed jõuga oma kohale panna, saaksin neist jagu! Aga ma olen vaene, nõrk, armetu naisterahvas, kes ei suuda jõuga korda majja lüüa, seepärast ma parem neid vahendeid ei tarvita!”. See on vale suhtumine. Küsimus ei ole füüsilises jõus, vaid vaimses autoriteedis. Mitte ainult võimes ennast maksma panna, vaid oskuses suhelda, võimes luua horisontaalne suhtlusskeem.
Minnes siit järgmisele tasandile, jõuame usaldusliku suhte juurde õpetaja ja direktori vahel. Kuidas seal võimusuhe edasi areneb, kuidas lapsevanem suhtleb õpetajaga jne. Kokkuvõttes on probleemiks usalduse puudumine. Tundub, et kool on armastuse asemel hoopis täis vihkamist, ebakindlust, kartust. Kui me sellest kõigest jagu ei saa, ei lahene ükski kooliga seotud probleem.”
Juhtumi n puhul on räägitud ka vabadusest. Täpsemalt sellest, et vabadust on õpilastel koolis liiga palju. Kas siin ei absolutiseerita äärmuslikku vastandamist: kui varem oli õpetajatel võim õpilaste üle ja nad võisid nautida vabadust, siis kooli „humaniseerimise” käigus peab see tingimata olema vastupidi? St kui ühele antakse juurde, tuleb teiselt kindlasti ära võtta?
„Ma ei saa nõustuda väitega, et õpilastele oleks palju vabadust juurde antud. 27. veebruari Päevalehe lisas „Mõte” kirjutas Marju Lauristin väga õigesti, et ühiskonna kõige suurem probleem seisneb just vabaduse puudumises. Hoolimata sellest, et oleme riigina saanud vabaks, ei taha me tun­nistada üksikisikute vabadust. Vabadus ei tähenda võimalust teha ükskõik mida, vaid olla selline, nagu inimene on, olla kooskõlas iseendaga. Nii arvab ka Marju Lauristin, et õpetaja ei ole koolis vaba, ta ei ole vaba armastama oma ainet niimoodi, nagu tahaks.
Õpilastega suhtlemisel on küsimus selles, missugune vabadus on neile antud. Kui juurde on antud üksnes tegutsemisvabadust, võimalus valida õppeaineid ja mitte olla ahistatud koolivormi ega allutatud reeglitele nagu nõukogude koolis, ei tähenda see tõelist vabadust. Vabadus tähendab seda, et õpilast võetakse isiksusena, leitakse üles see, mis on temas head.”


Õpetaja on paljus üksi jäetud

„Kõige vägivaldsemaski lapses, suurimas rüblikus on midagi head. Kui õpetaja ei oska seda näha, välja tuua ja arendada, annab ta tüütu segaja suhtes pidevalt negatiivseid signaale: parem oleks, kui sind poleks minu klassis, minu koolis ja kõige parem, kui sind poleks olemaski. Sellist suhtumist tunnetanu muutub üha agressiivsemaks ja hakkab kätte maksma. Ta ei suuda enam rahu säilitada ja hakkab veelgi rohkem segama. Seda agressiivsemaks muutub ka õpetaja. Kogu probleemipundar algab sellest, et kõik lapsed püütakse suruda ühesugusteks kuulekateks tublideks tuupijateks, kes tõstavad kätt siis, kui õpetaja palub. Poisid sellisesse malli enamasti ei mahu, mis tingib õpetaja vastureaktsiooni.
Liberaalses ühiskonnas tuleb aru saada, et vabadus ei tähenda kõige lubamist, vaid piir on seal, kus minu vabadus hakkab teiste vabadust vähendama. Eesti kooli üks probleem seisneb asjaolus, et õpetaja on paljuski jäetud üksi. Meie ühiskonnas tulevad lapsed tihti ebakindlatest, sotsiaalselt problemaatilistest peredest, tingimustest, kus vanematel pole nende jaoks piisavalt aega. Lastes võib juba enne kooli midagi viltu kasvanud olla. Õpetaja kohus on neid aidata. Selleks on vaja psühholoogide, psühhiaatrite ja sotsiaaltöötajate senisest tunduvalt suuremat abi. See tähendab abiõpetajate staatuse loomist mitte üksnes selleks, et nad hoiaksid olukorda kontrolli all ja karistaksid, vaid suudaksid riskilapsed tuvastada ja nendega õigel ajal tööle hakata. Kui õpetaja seda abi ei saa, on ta kaitsetu ning ta ei suuda klassi hallata. Seega algab probleem vajadusest muuta õpetajakoolitust ning kujundada ümber koolikeskkond, õpetajale on vaja tugipersonali abi, mitte turvameest, kes asja jõupositsioonilt lahendab – sakutab, karistab, ähvardab, kindlustades õpetaja füüsilist julgeolekut. Vaja on spetsialiste, kes aitaksid kasvatada õpilaste sotsiaalseid oskusi ja lahendada psühholoogilisi probleeme. Üksainus poole kohaga psühholoog ei ole üksi kõigeks selleks suuteline.”
Kas küsimus ei ole teatud ametiesindajate „surmas”? Autori „surmast” on räägitud kaua, kas nüüd on õpetaja kord?
„Ma ei oleks nii traagiline. Nii palju, kui ma juhtumist n aru saan, seisnes konflikt selles, et direktor tahtis karistada õpetajat. Mina näen selles usalduse ehk koostöö küsimust. Kui direktor kasutab näiteks politsei abi, ei suuda ta järelikult ise suhteid ära klaarida.
Kindlasti on õpetaja positsioon Eesti riigis ebakindel. Mida rohkem me õpetajaid materdame, seda enam häid inimesi lahkub koolist, ja see on ohtlik tendents. Mina jätaksin õpe­ta­jate kallal tänitamise ja räägiksin eelkõige koolikeskkonnast, sellest, kuidas kooli ja sealseid suhteid ümber kujundada. Kui sotsiaalselt vastutustundlik õpetaja räägib murelikult koolis ja ühiskonnas toimuvast, kuulatakse teda kindlasti. Küsimus on selles, kas õpetaja räägib ainult enda probleemidest või kogu meie kooli ülesehitusest, õppekavadest, haridusest tervikuna. Mina ootan meie õpetajatelt just nende asjade kohta oma arvamuse ütlemist ja suuremat organiseerumist. Praegu ei tunta pedagoogivastutust ühiskonnas. Kui selles võetaks tugevam positsioon, tõuseks õpetajate autoriteet ühiskonnas kindlasti.”
Pärast Jüri kooli konflikti avalikustamist oli reaktsioon ootuspärane – õpetajad kaitsesid õpetajat, ametnikud mõistsid õpetaja tegevuse hukka. Kas selles ringkaitses on samuti tegu võimusuhetega, koos tunnetatakse suuremat jõudu ründamiseks?
„Igasugune ringkaitse on vale. Ka kaevikus olemine näitab vabaduse puudumist, sest kedagi ründama hakates ei saa inimene olla vaba. Õpetajad, kes on asunud konfliktsituatsioonis osalenud kolleegi kaitsma, peavad seda tegema konflikti põhjusi välja tuues, näidates, kuidas seda oleks võimalik edaspidi ennetada. Ringkaitses üksteise õigustamine näitab üha selgemini, et tegu on võimusuhetega, kus õpetajad püüavad olukorra lahendamise asemel suurendada ühe õpetaja võimu. Õpetaja on kooli keskne lüli, temast sõltub enamik koolis toimuvast, temal on ainsana võimalus probleemide tekkimise allikat tähele panna.
Mõni aasta tagasi tuli sotsioloogilistest uuringutest välja, et kui koolis küsiti õpilaste ning õpetajate käest, kas nende klassis on vägivalda, vastasid õpilased jaatavalt ja õpetajad eitavalt. Kui õpetaja ei märka klassis vägivaldseid õpilasi, on midagi valesti, see tähendab, et ta ei taju klassis toimuvat. Kas ta tõesti ei märka või lihtsalt ei taha näha, sest ei oska olukorda lahendada ja saadud infoga midagi peale hakata? Tõenäoliselt vajab vägivaldne laps klassis erilist tähelepanu. Teda ei saa võimupositsioonilt korrale kutsuda. Tuleb jõuda probleemi jälile ja temaga ekstra tegelda. Õpetaja võib öelda, et ta ei jõua, ja nii hakkab ring otsast peale. Kui õpetaja ei suuda kõike tähele panna, tuleb üle vaadata, kuidas me õpetajaid koolitame, või läbi viia täienduskoolitus. Aga igal juhul on probleem peidus seal, kus õpetaja ei suuda oma õpilasi tähele panna ja nende probleemidest aru saada: missugused käitumismallid õpilastel võivad käivituda, kes on riskilapsed ja kuidas nendega ümber käia.”


Raha üksi probleeme ei lahenda

Sotsiaalsete probleemide kuhjudes räägivad poliitikud pidevalt rahast. Hariduses näiteks õpetajate palgast. HTM pole juhtumi n kohta seisukohta võtnud. Kas oleme Teise maailmasõja järgse Saksamaa olukorras, kus esmalt tuli saada kõht täis ja kehakatted ümber ning alles siis hakata lahendama vaimuelu probleeme?
„Paraku usub Eesti ühiskond, et kui oleksime natu­kenegi rikkamad, oleks kõik automaatselt parem. Soomlased hakkasid oma ühiskonda pärast Talve- ja Jätkusõda samuti vaestena üles ehitama. Kõigil olid suured kaotused, mehed enamasti sõjas tapetud. See oli solidaarne ühiskond, mida ehitati üles õlg õla kõrval, just nimelt väheste vahenditega. Vaadati ja mõeldi hoole­ga, kuidas oma maa üles ehitada, kuidas kasvatada oma lapsed headeks ja tublideks. Meie ühiskonnas sellist õlg õla kõrval tunnet ei ole.
On oluline mõista, et üksnes rahaga probleeme ei lahenda. Loomulikult on õpetajale väärilise töötasu maksmine tähtis. Oleks rohkem raha, saaks koolidesse palgata abiõpetajaid ja sotsiaaltöötajaid, teha väiksemad klassid, tasustada klassivälist tööd. Aga isegi siis, kui meil oleks rohkem raha ja õpetajatel suuremad palgad, ei oleks kõik probleemid lahendatud.
Peamine takistus on, et pole pikaajalist poliitilist kokkulepet hariduse jalule aitamiseks. Kuni kõigume ühest koalitsioonist teise, ootame uut valitsust, mõtleme, mida üks või teine partei saab teha, ei muutu hariduses midagi. Hariduses on vaja sama pikaajalisi kokkuleppeid kui välis- ja kaitse­poliitikas. See on Eesti ühiskonna aluskivi, mis kohati pole mitte ainult mõranenud, vaid lausa puudu.
Oleme jätnud oma ühiskonna ilma haridusvundamendist. See maksab üks­kord valusalt kätte. Näiteks kõik selle, mille jätame riskilaste kasvatami­sel tegemata, peame hiljem tegema ära kurjategijatega. Miks on Eesti inimarengu aruande järgi Eestis kõige rohkem vange 100 000 elaniku kohta? Ühest küljest näitab see tõsiseid probleeme migrantidega ja integratsioonipoliitika nõrkust. Teisalt võib põhjusi otsida meie haridussüsteemist. Kui me ei suuda takistada massilist põhikoolist väljalangust ja riskilapsi varakult üles leida ning neid õigele teele juhtida, peame pärast maksma karistusasutuste ülalpidamise eest. Lõppude lõpuks on see ju ikka sama maksumaksja raha. Hariduse arvelt kokku hoida ei saa!”

SAMAL TEEMAL

Viimasel ajal arutame ägedalt üha uute koolivägivalla juhtumite üle. Pealkirjad, nagu „17aastane neiu peksis 13aastast tüdrukut”, „Kool ja vanemad jäävad erivajadustega lapse aitamisega jänni”, „Tüdruk sõimas õpetajat idioodiks” on muutumas igapäevasteks. Rääkimata Jüri Gümnaasiumi juhtumist, kus kasimata suuga nooruk kostitas naisõpetajat maailma vanima ameti tiitliga ning õpetaja andis poisile selle eest kõrvakiilu.
Põhja Politseiprefektuuri korraldatud uuringu „Alaealine linnas” aruanne lubab väita, et meediasse on jõudnud vaid vähesed vägivallajuhtumid. Selgub, et keskmiselt 77% lastest on näinud koolis vägivallatsemist ning 42% vastas, et koolis võib klobida saada küll riiete ja hinnete, küll vane­mate pärast. Kahetsusväärne on uuringus väljendatu, et paljud vägivallajuhtumid jäävad lõpuni lahendamata.
Arvamusavalduste haripunktis püsiv ning äärmiselt teretulnud poleemika koolivägivalla üle ei ole esimene selletaoline. Kui 2002. aastal koolivägivalla ühiskonna valupunktina avalike debattide tallermaale tõstsin ning Rahvusraamatukogus toimus koolivägivalla teemal õiguskantsleri ümarlaud, kohtasin hämmingut –miks tegeleb õiguskantsler pseudoküsimusega ning tõstatab ministri­te ja vastutajate ette ebaolulist. Arusaamine, et nii füüsiline kui ka vaimne kiusamine ja vägivald rikuvad lapse õigust väärikale kohtlemisele ning on vastuolus põhiseaduse, siseriikliku ja rahvusvahelise õigusega, ei olnud tookord veel levinud. Saates vastutajatele oma ettepanekuid koolikeskkonna turvalisemaks muutmiseks ning rõhutades, et mis tahes vägivaldne käitumine koolides, olgu siis õpilaste vahel või õpilase ja õpetaja suhetes, on õigusvastane ning peaks olema täielikult välistatud, oli ometi selge, et ainuüksi õiguskantsleri ametipädevusega seotud käed jäävad lühikeseks…
Kellele õigused, kellele kohustused?
Praeguseks oleme palju edasi liikunud – probleemi eitamise või vähetähtsaks pidamise asemel pea liivast tõmmanud. Rääkida julgevad lapsed ja vanemad, õpetajad, direktorid ja võimuesindajad, teema on järjejutuna meedias ning ühiskonda raputava ja mõtlemapaneva algupärandina koguni kinolinal. Oleme jõudmas pigem teise äärmusse – selle asemel, et otsida lahendusi kooliseinte vahel vabandamise, vigade tunnistamise ja analüüsi teel, kutsutakse huligaanitsenud lapsele või valesti käitunud õpetajale politsei.
Paraku puuduvad veel uuringud koolivägivalla olemusest ja levikust Eestis, mis võimaldaksid teha üldistavaid järeldusi probleemi põhjuste, arengu ning lahenduste kohta.
Samas on rõõm märgata, et õpilased ise on hakanud koolivägivalda probleemina teadvustama ja vägivaldset käitumist hukka mõistma. Kui õpilased näevad vaid enda õigusi ega teadvusta kohustust austada õpetajat ja teist õpilast ning vastutust oma käitumise eest, võivad kõrgetes kabinettides väljatöötatud strateegiad, projektid ja seadusesätted jääda hambutuks. Politsei kaasamine ja „käerau­dade kasutamine” peaks jääma viima­-seks ja äärmuslikuks abinõuks. Õpi-lasesinduste initsiatiiv, laste endi vastutus ja kordaloov eneseregulatsioon on koolide praktikas end õigustanud hea vahendina koolivägivalla vastu.
Õpilaste ootus ja valmisolek koolivägivalla vähendamiseks väljendub ka Põhja Politseiprefektuuri eelnimetatud uuringus. Küsitletud lastest 53% tahaks valgustatud kooliümbrust ning 50% lastest soovib koolide juurde turvakaameraid. Uuringule vastanud arvasid, et kool ei õpeta last eluga toime tulema, ei aita luua väärtussüsteemi, seada eesmärke ega arendada empaatiat. Ka õpilasomavalitsuste liidu seisukohtades riikliku õppekava kohta leidub häid ettepanekuid koolivägivalla vastu: õpilaste meelest tuleks koolis senisest rohkem õpetada sotsiaalseid oskusi. Muuhulgas on nad koolis õpetamist vajavana välja toonud koostööoskuse, suhtlemisoskuse, austuse inimväärikuse ja võrdõiguslikkuse vastu, viisaka käitumise, probleemide lahendamise ja märkamise võime. Need on just oskused, mis aitavad õpilasel nii teist õpilast kui ka täiskasvanut ja õpetajat rohkem märgata ning tema erinevust aktsepteerida. Eesti Koolipsühholoogide Ühing on välja pakkunud koolipsühholoogide suuremat kaasamist koolide tegevusse ning õpilastele sotsiaalsete oskuste, sh suhtlemisoskuse õpetamist.
Konfliktid koolis on mitmetahulised ning võivad alguse saada väga erinevatest asjaoludest, koolivägivalda on nii õpilaste suhetes kui ka õpetajate ja õpilaste vahel. Politsei uuringust selgub, et keskmiselt 66% küsitletud lastest leiab, et õpetaja võib käituda ebaõiglaselt ja olla kiuslik. Kuid oleme vääral teel, kui tähtsustame saamatu või kibestunud õpetaja kiusu üle ning alatähtsustame õpilaste karistamatut ropendamist õpetajate aadressil. Tunduvalt vähem on avalikkuse ette toodud, missuguse vaimse ja verbaalse vägivalla ja kasvatamatuse igapäevane ohver on õpetaja.
Jah, õpetaja ees on siin katkiste perede ja ühiskonna praak ning pee­geldus. Õpetaja, kes saab näkku valimatut sõimu, seisab enamasti silmitsi tagajärjega, olgu see siis kodu või ühiskonna, kooli või õpetaja enda praak. Kuid ometi – lahenduseks, toimetulemiseks ja suurem olemiseks kohustatud pool on siin kõigepealt alati õpetaja. On ju selge, et vägivalla­ni madaldumine ning sellele õigustuste leidmine toodab uut vägivalda.
Küsigem, miks mitmes käitumishälvikutega koolis, kus koolivägivalda esineb selle kõikides suundades ja ilmingutes, ei ole õpetajad ega direktor politseisse pöördunud, olgu siis õpilaste või õpetajate kaitsmiseks? Kõik algab õpetajatest ja juhtumi õpe­tajapoolsest lahtimõtestamisest, kirjutab 5. jaanuari Õpetajate Lehes Kuristiku Gümnaasiumi direktor Marti Tulva. Kui vaja, siis koolipsühholoogi abiga. Kui õpetaja, täiskasvanud inimene, jõuab arusaamiseni, et enamik konflikte on kahepoolsed, on suur samm astutud, kirjutab direktor. Ja kirjeldab tõhusaid võtteid koolivägivalla lahendamiseks õpetajast alustades ning õpilasi ja õpilasesindust kui keskset ja olulist kaasates.
Õpetaja on kooli keskne lüli, temast sõltub enamik koolis toimuvast ja temal on ainsana võimalus probleemide tekkimise allikat tähele panna, ütleb Margit Sutrop. Vägivaldset last ei saa õpetaja jõu- ja võimupositsioonilt korrale kutsuda. Õpetaja esmane kohustus on aidata. Kuid kui õpetaja ise selles abi ei saa –mitte kõigepealt turvamehelt, kes füüsilist üleolekut ja jõupositsiooni kasutab, vaid psühholoogidest, psühhiaatritest ja sotsiaaltöötajatest tugipersonalilt, on õpetaja oma ülekoormuses ja ülepinges jäetud üksi. Erinevalt paljudest koolivägivalla teemat avalikkuses kommenteerinutest rõhutab Sutrop koostöö ja osapoolte vastandamisest hoidumise vajadust.
Millal hakkavad Eesti riigi seadused ka koolis ühtviisi kõigile kehtima ning naisterahva ropp sõimamine on samavõrd seadusevastane kui tänaval ja mujal ühiskonnas, küsivad koolivägivalla diskussioonis osalejad. Kas õpetajaid võib koolis alandada ja selle väljakannatamist ning talumist tuleb nimetada õpetaja professionaalsuseks, küsivad diskuteerijad. Ei mööda vaatav talumine ega ka jõumeetodil käitumine ole professionaalsus. Õpetaja, kes soovib liberaalse ühiskonna lastele autoriteediks saada, peab selleks kasutama kõigepealt vaimu-, mitte võimusuurust. Ja seisus kohustab. Ka õpetaja seisus.


Kas vähe on võimu või vaimu?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 32 lõike 3 kohaselt on seadusandja pannud koolis vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamise kohustuse koolile. Koolil on õigus teha koostööd vanemate, koolipidaja ning vajadusel politsei ja teiste ametiasutuste ning ekspertidega. Õpilaste ning koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavatest juhtumitest teavitamise ja nende juhtumite lahendamise kord tuleb kindlaks määrata kooli kodukorras. Ometi kohtame koolivägivalla diskussioonis küsimust, kas õpetajale on koolivägivalla ohjeldamiseks antud piisavalt õigusi ja võimalusi.
Õpetaja jaoks on sekkumine koolivägivalda kindlasti vägagi komplitseeritud. Kui õpetaja ei sekku, jätab ta nõrgemad kaitseta. Kui sekkub, võib juhtuda, et ta piirab aluseta õpilaste õigusi. On ilmne, et kui koolijuhtidel on kohustus, peavad neil olema ka õigused ja reaalne mehhanism koolivägivalla lõpetamiseks. Kahtlemata on siin täiendav küsimus ka korrakaitse terviklikus õigusregulatsioonis ning selle laienemises kogu ühiskonnale. Korda ei pea tagama üksnes politsei, vaid kõik ühiskonnaliikmed, sealhulgas õpetajad, ning siin tuleb loodava korrakaitseseadusega anda kõigile selgemaks juhindumiseks senisest terviklikumad alused.
Jõgeva Maavalitsuse korraldatud koolivägivallateemalisel ümarlaual osalejad on avaldanud arvamust, et ühiskonna suhtumine on läinud liiga liberaalseks ning kõik mõjutused, mida koolides on korrarikkujate või vägivallatsejate puhul rakendada püütud, on juristide hinnangul justkui põhiseadusega vastuolus. Ümarlaua korraldajad rõhutasid, et õpetajal ei ole õpilaste mõjutamiseks vahendeid. Põhilise meetodina sooviti näha koostööd politseiga – kui koolis on konflikt, tuleks välja kutsuda politsei, kes algatab uurimise.
Ning jällegi – kas ei näita sellise seisukoha domineerimine ohtlikku tendentsi jõu ja võimu ületähtsustamiseks? Kas tõesti on koolivägivald see, mida tuleb maha suruda eelkõige riigi jõu- ja vägivallaaparaadi abil? Kas ei peaks just kool olema koht, kus astutakse vägivalla vastu kõigepealt vaimusuuruse ja hingejõuga, väärtushinnanguid kujundades, mitte jõukäitumist heroiseerides?
Õpetajatele on siiski antud piisavalt õigusi õpilasi korrale kutsuda ka praeguste seadustega ning kehtiva õiguse alusel peaks olema täiesti võimalik koole juhtida ja koolivägivalda vältida. Kui vaid jätkuks oskust seaduse sätet ja mõtet ning seadusega antud võimu kasutada, koolielu reguleerivatesse alamaktidesse kooskõlas põhiseadusega sisse viia ning koolivägivalla ennetamisel ja lõpetamisel aluseks võtta. Olen kindel, et koolivägivald on taltsutatav ka kõigi põhiõigusi ja -vabadusi arvestades. Ja loodan, et pedagoogid oskavad üha enam oma töös aluseks võtta Eesti Vabariigi lastekaitseseadust ja ÜRO „Lapse õiguste konventsiooni”.


Seadusesätteid on piisavalt

Põhi­sea­duse kohaselt on nii lapsel kui ka lapsevanemal, nii õpilasel kui ka õpetajal ühtviisi õigus väärikale kohtlemisele, turvalisusele ja kaitsele igasuguse füüsilise ja vaimse väärkohtlemise ning vägivalla, ülekohtu, julma või alandava kohtlemise eest. Samavõrd kui õpilasele, sätestab põhiseadus selle kaitse õpetajale.
Samas kannab põhiseadus mõtteviisi ja suhtumist, et nõrgemad, sh lapsed on õigustatult erilise kaitse all. Kaitseks kohustatud pool on põhiseaduse kohaselt tugevam pool, eelkõige kool ja õpetaja.
Inimese löömine rikub tema põhiõigusi, tema isikupuutumatust. Lastel ei ole nende east tulenevalt vähem põhiõigusi kui täiskasvanutel. ÜRO „Lapse õiguste konventsiooni” artikli 19 kohaselt peavad konventsiooniga ühinenud riigid kaitsma lapsi seadusandlike, hariduslike, sotsiaalsete ja administratiivsete abinõudega igasuguse füüsilise või vaimse vägivalla eest. Konventsioonist tuleneb, et keelatud on igasugune laste füüsiline karistamine, sealhulgas näiteks kõrvakiilude andmine. Lapse füüsiliseks karistamiseks tuleb lugeda iga tegevust, kus kasutatakse füüsilist jõudu lapsele valu või ebamugavustunde tekitamiseks. Füüsilise karistamisena käsitatakse muuhulgas laste juustest tõmbamist, lükkamist ja tõukamist, sunnitud toidu neelamist, ebamugavas asendis seisma sundimist jne.
Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes lahendis leidnud, et laste füüsiline karistamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, millega Eesti on ühinenud. 1982. a vastu võetud otsuses Campbell ja Cosans versus UK leidis kohus, et laste füüsiline karistamine koolis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3, mis keelab inimeste ebainimliku või alandava kohtlemise ning karistamise. 1998. a leidis sama kohus otsuses A versus UK, et lapse füüsiline karistamine ei ole õigustatud isegi lapsevanema sooviga last korrale kutsuda.
Ka Euroopa Sotsiaalharta artikkel 7 rõhutab, et lastel ja noortel on õigus saada erikaitset füüsiliste ja moraalsete ohtude eest.
Eesti karistusseadustiku § 121, mis näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitamise eest, ei sätesta erandeid juhuks, kui täiskasvanu kasutab lapse suhtes vägivalda nn karistuslikel eesmärkidel. Kui seadus ei pea lubatavaks vägivalda täiskasvanute omavahelistes suhetes, on see mõeldamatu ka lapse ja täiskasvanu suhtes.


Koolivägivald algab kodust

2004. a sügisel ärgitasin diskussiooni, kas laste füüsiline karistamine tuleks keelata, vajadusel otseselt seaduse jõuga. Diskussioon suri eelkõige lapsevanemate vastuseisu tõttu – valdav oli arusaam, et lapse kasvatamiseks on füüsilist karistamist vaja. Kui käe tõstmine täiskasvanu vastu on seadu­sega karistatav, siis paljude lapsevanemate arvates peaks füüsilise jõu kasutamine lapse suhtes olema lubatud ja igapäevaselt aktsepteeritav. Laps oleks kui omand, kellega ümber käimiseks valib lapsevanem vahendid oma suva järgi. Nii on koolivägivalla juured kindlasti kõigepealt kinni kodu ja kasvatuse pinnases. Mul on hea meel tõdeda, et laste kehalise karistamise keelu näeb nüüd ette ka koostatav lastekaitse seadus. See on üks näide ühiskonnas: kui ei jätku vaimu, siis tuleb seaduseloojatel olla ühiskonnast ees ning võimu ehk seaduse jõuga seda vaimu järele aidata ning kujundada. Samuti ei saa vägivaldse käitumise piiramise vajadusega kuidagi õigustada laste füüsilist karistamist või väärkohtlemist koolis.
Laps ja lapsevanem, õpilane ja õpetaja kannavad ühesuguseid isikule põhiseadusega antud õigusi. Nende õiguste kaudu kannab põhiseadus Eesti riigis olulisi väärtusi, mille jõudmine igapäevaellu algab kodust ja lastetoast, inimeste omavahelistest suhetest, koostööst ja mõista püüdmisest ühiskonnas, ning seaduse jõuga kehtestatud survemeetmed peaksid olema viimane abinõu. Just koostöö selle ahela iga lüli ning kõigi osapooltega on võtmesõna koolivägivalla vähendamisel – kodu ja pereliikmed, kogu koolipersonal, sotsiaaltöötajad ja kohalik võim, politsei ja riigivõim, ning taas kord meist igaühe isiklik eeskuju emana, isana ja ühiskonnaliikmena, põhiseadusega antud kohustus ja inimeseks olemise vastutus hoida ära vägivalda. Ja see on seotud ring, kus ühiskond on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ning koolivägivalla tase on selle ühiskonna nõrkuse või tugevuse peegeldus.
George Bernard Shaw on öelnud, et vabadus tähendab vastutust ning seepärast suur osa inimesi kardab seda. Ometi ihaldame ja nõuame ju kõik valjuhäälselt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Austagem siis ka koolivägivalla konflikti osapooltena oma vabaduste teostamisel teiste vabadusi ja õigusi. Vaid vaimusuurus on vahend vägivalla vastu. Seda nii õpilase, õpetaja kui ka lapsevanema käes, igaühe käes meist. Ja koolivägivalla otsesed või kaudsed osapooled oleme me kõik.