16. ja 17. märtsil leidis kultuuritehases Polymer aset agregaatnäitus „Antropomachia”, mis oli pühendatud õnnetult hukkunud eksperimentaatoritele.

„1896. aasta augustikuu 9. päeval kukkus Otto Lilienthal alla viiekümne jala kõrguselt, katsetades uut tüüpi aparaati. Tema selgroog murdus ja järgmisel päeval ta suri. Tema viimased sõnad olevat olnud: „Ohvrid on paratamatud.” Selliste sõnadega algas näituse „Antropomachia” tut­vustus Internetis.
Kohe uksest sisse astudes põrkasin ka esimesele ohvrile – ketti pandud naisterahvale, kes protesteeris aheldatuse vastu südantlõhestava ja hüsteerilise kisaga nagu jahimeeste poolt kinni võetud karu, tehes sekka meeleheitlikke ja agressiivseid sööste üksikute vaatajate suunas. Meenus Moskva koer-kunstnik Oleg Kulik, kes lõi aastad tagasi laineid näitusel „Interstanding 2”. Ainult et ahelas naisterahvas ei olnud Polymeris alasti nagu Kulik, vaid Baikali–Amuuri raudtee ehitaja vormiriietuses.
Valusasti hakkas silma ka tööpink, kus õrn kaitsetu naine oli klammerdatud katapuldi ette, mis loopis tema suunas pikki teravaid odasid – kogu aeg napilt mööda. Ilmselt loobiti odasidki leiutamise huvides, ehkki vaatepilt meenutas Orwelli romaani „1984”, kus peategelast rafineeritud viisil piinati.
Üks kaitsetu naisterahvas katsetas jalgratast, mille pedaalide liikumine pani üles-alla liikuma suure kahemehesae. Saag lähenes jalgratta katsetajale visalt ja vääramatult nagu pendel Edgar Allan Poe „Kaevus ja pendlis”.
Oli ka kaadervärk, millega katsetati suurt grillimisseadet. Katsejänesteks oli kaadervärgi vardasse pandud kaks marlisse mässitud neidu. Kivipõrandal neidude all hõõgusid tõelised grillsöed, millele pritsiti aeg-ajalt süütevedelikku, et leegid kõrgele lööksid. Vänta keeras ehk eksperimenti teostas timukamaski kandev mees, kaadervärgi kohal lae all istus pisikesel platvormil väike rõõmsailmeline naine, kes kallas tüdrukutele ülevalt oliiviõli ja ketšupit peale.
Oli leiutisi, mida külastajad said iseenda peal katsetada. Näiteks masin, mis võimaldas leegiheitja leeki enda peale suunata. Oli jalgratas, mille sadul raputas sõitja korralikult läbi. Sai pugeda suruõhumehhanismiga raudpuuri ja enda peal proovida, kuidas töötab. Lõplikuks muljeks jäi, et igasugune leiutamine nõuab ohvreid. Näituse selgitav tekst oli aga radikaalsem – seal kutsuti inimesi üles muutma kõiki leiutisi tapariistadeks. Nagu sõiduauto on muutunud muu kõrval ka tõhusaks tapariistaks.
Näitusel olid väljas põhiliselt Erik Alalooga, Meeland Sepa ja Rodrig Kokla tööd (Primitiiv-Kineetilise Kunsti Instituut), mida on varem ka Draako­ni galeriis ja mujal peentes paikades nähtud. Aga kultuuritehase hämaras ja räämas keskkonnas mõjusid need bulgakovlikult, tontlikult. „Ebamugavaid vaikushetki” lõhestas ansambel Tatjana Kristall. Ansambli solisti Liivi Tantaali hääl oli nii kime, nagu oleks „terava noaga kõrva torgatud” (Edgar Allan Poe kujund).
Eks Polymeri tehnoloogilise kunsti näitus kipub käima pigem alternatiiv­se kui mainstreamkunsti lahtrisse. Juba sõna „kultuuritehas” on nii tehniline, et lõikab kaunite kunstide austajale valusalt kõrva. Aga alternatiivid näitavad kunsti otsinguid ja elujõudu. Muide, akadeemilistes kunstiringkondades eelistatakse „kaunitele kunstidele” väljendit „vabad kunstid”.
Kultuuritehas Polymer on endine kummitoodete tehas Polümeer (Madara 22), kus tehti nõukogude ajal muu kõrval ka karvastatud kummist mänguasju, näiteks muhedalt naeratavaid tõuke hüüdnimega Kommunismiehitaja. Nüüd on nendes kehvades, ent odavates ja avarates ruumides üürinud endale ateljeepinnad paljud muusikud, meediakunstnikud, näitlejad jt. Toimuvad ka kontserdid, näitused, igal suvel kümnepäevane festival. Viimane uudis on, et Sakala keskuse lammutuselt saadi väikesest saalist kinoekraan ja suurest piisav hulk pehmeid toole, tänu millele saab kultuuritehases avada ka kinosaali.
Kultuuritehase juhatuse liige ja idee maaletooja Madis Mikkor meenutab, et hoone võeti kasutusele 2003. aastal. Ta oli juba varem tutvunud tehasehoonetes tegutsevate kunstikogukondadega Põhjamaades ja kaugemalgi. Polümeeri tühja kolossi nähes hakkas tal fantaasia kohe samas suunas tööle. Alguses üüris ainult paar ruumi, aga kuna kunstirahva huvi maja vastu oli väga suur, üüriti varsti terve majatiib ja seejärel teine tiib veel juurde. Kuna maja oli väga kehvas seisus, veeti uuesti vesi ja elekter sisse, pumbati läbi kanalisatsioon, tihendati aknaid. Selle võrra on rent madalam. Keskkütet ei taastatud, vaid asendati soojapuhuritega.
Kultuuritehas on tõeline kunstnike paabel. Siin asub Eesti Meediakunstni­ke Ühingu staap. Tehases harjutavad bändid (Kulund Pea, Ska Faktor, Agent M, Pulss, Madal Lend, Cookies, Sõpruse Puiestee jt). Omal ajal tegi siin proove ka Tanel Padar ja The Sun. Praeguseks on nad endale soojema koha leidnud.
Kultuuritehases töötab Eesti ai­nus käsilaotrükikoda, kus juhendajana ametis professionaalne trükkal Ljud­mila Akulina, keda aitavad peamiselt kunstiakadeemia taustaga vaba-­tahtlikud. Tuntumatest nimedest on Kultuuritrükikojaga seotud Reiu Tüür,Urmas Viik, Ivar Sakk, Kristjan Mänd­maa, Marko Nautras jt. Trükikojas korraldatakse töötubasid pensionäridele, tudengitele, koolilastele. Siin on käinud trükkimas Kullo lapsed, Kopli Kunstigümnaasiumi õpilased jt. Võetakse vastu väliskunstnikke (Pete Nevin, Peter Puype).
Polymeris tegutseb Eesti Rolli­män­gijate Selts: seal liigutakse ühelt poolt Tolkieni jälgedes ja luuakse fantaasiamaailmu, teiselt veab EKA dekaan Lennart Mänd autentsust taotlevat viikingiklubi ja püütakse imiteerida keskaega. Kaasa lööb ka õpilasi.
Majas on kaua tegutsenud teater Arena, milles noorsootööd juhendavad Rahel Otsa, Aleksander Ots ja Virko Annus. Mittetulundusühing Noorte Looming on avanud kultuuritehases keskkooli- ja natuke vanemate noorte maaliateljee ning korraldab noorte kunstiüritusi. Siin paikneb Kunstimoodustiste Keskus. Tegutseb noorte suhtlemisklubi Ole Sina Ise.
Aastast 2005 kuulub kultuuritehas Polymer Euroopa kultuuritehaste assotsiatsiooni Trans Europe Halles, koostööd tehakse Euroopa kultuurikeskuste võrgustikuga ENCC ning mitme vabatahtlike organisatsiooniga. Igal sügisel võtab Polymer kahe nädala jooksul vastu noori vabatahtlikke tervest maailmast.

Kultuurikatel

Juba mõnda aega räägitakse kultuuritehase kolimisest Kultuuri­katlasse ehk siirdumisest Tallinna vana elektrijaama ruumidesse Põhja puiesteel. Ühed ütlevad, et elektrijaama ruume tuleks hakata kohe kasutama, mis sest, et need on külmad ja räämas. Teiste arvates tuleks teha elektrijaamas kõigepealt euroremont ja siis suure pauguga alustada. Kolmandad kardavad, et Kultuurikatla glamuurimine võib kustutada kultuuritehasele nii omase alternatiivkultuuri sädeme ja viia lihtsalt alternatiivkunsti simuleerimiseni maksujõulistele välisturistidele ja mõnusat meelelahutust otsivatele väikekodanlastele.
Esialgu toetavad katlakütjad ikkagi glamuurimise ideed, sest see on Eesti avalikkusele arusaadavam. On välja rehkendatud, et see võib minna maksma kuni 250 miljonit krooni. Uus kompleks tahetakse tööle saada hiljemalt 2011. aastaks, mil Tallinn on üks Euroopa kultuuripealinnadest.
Kultuurikatlas oleksid üheskoos kino-, teatri- ja kontserdisaalid, kunstigaleriid, eri kultuurivaldkondade ja säästva renoveerimise õpitoad, raadiojaam, telestuudio, ateljeed ning muusikute prooviruumid. Kultuurikatlast peab saama loomemajanduse preinkubatsiooni koht, osaluskultuuri ja innovatsiooni harrastamise paik. Sellele alale kavandatakse ka Eesti moodsa kunsti muuseumi. Elektrijaama 102 meetri kõrgusesse korstnasse on kavas ehitada hotell. See oleks siis Tallinna Eiffeli torn ja linna uus brand.
MTÜ Kultuurikatlal on 32liikmeline loomenõukogu, kuhu kuu­luvad teiste hulgas Signe Kivi, Rein Raud, Ülar Mark, Anzori Bar­kalaja, Ilmar Raag, Anne Erm, Ind­rek Saar, Jan Kaus ja Tiina Lokk.
Võimalike eraisikutest rahasta­jatena on loomenõukogu istungitel osalenud Jaan Manitski, Tõnis Palts ja Rene Kuulmann. Viimane on lubanud toetada elektrijaama ümberehitamist kultuurikes­kuseks 60 miljoni krooniga. Kui elektrijaamal oleks linnavalitsuse kinnitatud arendusprojekt, an­naks Kuulmann kohe viis mil­jonit krooni hoone katuste parandamiseks ja ohtlike metallkonstruktsioonide minema vedamiseks.
Linnavalitsuselt on saadud põhimõtteline toetus, kuid enne konkreetsete toetussummade ülekandmist on tegijatelt vaja saada konkreetsed renoveerimisprojektid ja kulude täpsed arvestused.
Loodetakse ka Euroopa Liidule. Kuna eurotoetused avanevad säärastele ettevõtmistele 2008. aastal, tuleb hoonete seisukorra ekspertiisiga kiirustada, koostada ruttu ümberehituste projektid ning kirjutada valmis toetuse taotlus. On märgitud, et Rene Kuulmanni toetust saab käsitada omafinantseerimisena, mida euroliit nõuab. Optimistid loodavad, et Kultuurikatel hakkab podisema juba aastatel 2009–2010.

Öös on mitu muinasjuttu

Kirjastuse Elmatar ja Tallinna noorte klubi Kodulinn koostöös välja antud raamat „Öös on mitu muinasjuttu” on eelkõige kummardus Edgar Valterile. Sellele müstilis-unelevamale poolele temas, mis väljendus eeskätt meistri maalides.
Saatesõnas kirjutab Kodulinna maja juhataja Tiina Mägi raamatu saamisloost: „Aegu tagasi kohtusin ühel vanalinna tänaval lugupeetud Ellen Niiduga, kellel oli kaenlas suur mapp. Ta oli just teel kodulinna majja. „Näe, kui tore, et kohtusime! Siin on Etsi pildid. Mõtle midagi välja!”
Läksime majja, avasin paki ja olin tükk aega lummuses. Sündis näitus „13 x Edgar Valter”. 2000/2001. õppeaastal korraldasime koos Tallinna Linna Haridusametiga ülelinnalise kir­jutamise võistluse – ideeallikaks needsamad Edgar Valteri 13 pilti. /- - -/ Ju­ba siis hakkas idanema mõte – kui annaks välja raamatu ja toetaks sellest saadava tuluga Edgar Valteri imetabaseid Pokumaa tegusid¥ Põhjusi, miks raamatut ei tulnud, pole vaja üles lugeda: need algavad ja lõpevad rahaga. Kui saabus see kurb päev, mil Ets meie hulgast ära läks, andsin endale tõotuse: RAAMAT PEAB TULEMA!”
Nüüd on ta siis tulnud. Autasus­tamist väärinud tööde hulgast on raamatusse valitud üheksa lühijuttu ning 11 luuletust, lisaks on lastekirjanik Leelo Tungal pikkinud õpilaste loomingu vahele kümmekond enda luuletust, mis samuti inspireeritud Edgar Valteri teostest.
Kui kvaliteetne repro ka poleks, kaotab õlimaal raamatusse surutuna alati mingi osa oma mõjukusest ning särast. See pole etteheide väljaandjatele, vaid paratamatuse nentimine. Sellele paratamatusele vaatamata on „Öös on mitu muinasjuttu” väga kaunis raamat, mis annab igaühele meist võimaluse omaks pidada veel üht osakest armastatud kunstniku armastusega loodust.
Liiga tihti leiame kõige ilusamad sõnad inimese kohta üles ja märkame teda tänada alles siis, kui need on juba sisuliselt sõnad meile endile. Raamatu ehk kõige kaunim luuletus, Leelo Tungla „Etsile, muinasjutulisele inimesele” pole valminud Edgar Valteri maali vaadates. Õnneks mitte ka järelhüüdena meistrile, vaid nii, et ka kunstnik ise seda kuulda võis. Usun, et just selle lõpp annab kõige paremini edasi kogumiku „Öös on mitu muinasjuttu” meelsust ja meeleolu.
Puudest, pilvedest ja tarnast
jälle keegi leiab väe –
miskit habrast, lapsesarnast,
mida kuri silm ei näe…
Seda ei saa pihku võtta
nagu kuud või hommikut,
ei saa peita nagu tõtt – ta
ongi tõde. Muinasjutt.

Liiklusõpimappide konkurss

12. märtsil autasustati Tallinna Keskraamatukogus laste liiklusõpimappide konkursi võitjaid.

Konkursi „Liiklusõpimapid 2007” korraldasid maanteeamet, haridus­amet, Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond ning Tallin­na Keskraamatukogu lasteosakond. Osalema olid kutsutud kõik Tallinna koolieelsed lasteasutused ja lasteaiaõpetajad. Konkursile esitasid oma tööd 20 koolieelset lasteasutust.
Sel­gi­tati välja sisukamad liiklusõpimapid. Mapid sisaldavad liiklusürituste ülevaateid, ülesandeid, mänge, fotosid, joonistusi, kirjutisi, näidiseid või muid õppematerjale, mi­da saab kasutada liiklusõppe läbiviimisel lasteaias. Hinnati tööde lastepärasust, jõukohasust, arusaadavust; loovust ja näitlikkust; materjali uudsust ja originaalsust; mapi süsteemsust; sisu kvaliteeti, kujundust. žürii tõstis esile Kristiine Lasteaia-Algkooli, Kiikhobu ja Linnupesa lasteaia õpetajate töid, auhindu jagus aga teistelegi.
Õpimappe eksponeeriti Tallin­na Kesk­raamatukogu lasteosakonnas märtsi ühe nädala jooksul. Linnupesa lasteaia õpetajate koostatud eri raskuskategooriaga liiklusmänge sisaldava mapi võib aga maanteeameti liiklusohutuse osakonna peaspetsialisti Urve Sellenbergi arvates pärast väikeste täienduste sisseviimist lausa õppematerjalina trükki anda.

Eve-Mai Valdna,
maanteeameti liiklusohutuse osakonna peaspetsialist

Inimene, kes on märganud, mõjutanud ja muutnud

23. veebruaril sai Tallinna Mahtra Lasteaia juhataja Pille Kibur Estonia kontserdisaalis presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. Kuidas jõudis lasteaia­pedagoog sellise autasuni?
Pille Kibur on Pärnu tüdruk, seal sündinud ja kasvanud. Lasteaiaeluga sai ta tuttavaks juba 2,5-aastaselt. Siis, kui ema vahetustega töö ja isa kauged autosõidud tüdruku nädalaks lasteaeda ja ainult pühapäevaks koju lubasid. Ja nii kuni esimese klassini välja.
Pillele meeldis lasteaias väga, kui esimene kurvastamise päev välja arvata. Lasteaiast on tal ainult head meenutada. Seal olid õpetajad, kes tegid tööd südamega ja muutsid mudilaste elu värviliseks ja mitmekülgseks. Käidi Pärnu imelistes parkides ja rannas, loeti, mängiti, joonistati, meisterdati, tehti teatrit. Elu oli huvitav.
Kooliajaks oli Pillel ka vene keel selge, sest tema esimeses lasteaias oli ühes toas kaks rühma – eesti- ja venekeelne. Teiste juttu kuulates keel selgeks saigi. Sellepärast meeldib talle praegune Mahtra lasteaed, mis on kakskeelne: seal on ka venekeelseid rühmi ja õpetajaid.


Koidula koolis

Kooliajast meenub Pille Kiburile esmalt tegelemine väiksemate lastega, siis kui tema juba pioneer oli. Nagu temal lasteaias, tegi Pille nüüd oktoobrilaste elu huvitavaks. Koos mängiti, näideldi, käidi rannas, muuseumides ja parkides. Mida ta ise ei osanud, seda õppis targematelt Pioneeride Majas juurde. Tüdruk oli nagu magnet, kelle juurde väiksemad alati tahtsid tulla. Mõnikord tegi ema talle märkuse, et kodus on vaja toimetada, aga sina lähed teistega välja. Aga õnneks ikka lubas. Sest minema pidi –see oli tüdruku elu.
Kooliajal olid Pille Kiburi hobid rahvatants ja koorilaul. Sellega tegeles ta keskkoolini. Meelde on jäänud üldlaulupeol käimine, mis oli Pärnu tüdrukule suur elamus: laulukaare all tekkis võimas ühtsustunne.
Koidula koolist on Pille Kiburile meel­de jäänud aktiivne elu. See oli tõeline elukool, tegutses õpilasomavalitsus, tehti kooliraadiot. Õppimine oli au sees. Oli ka oma väike õpilaskoope­ratiiv. Suurel vahetunnil avati koolitarvete lett, kus omasuguste vahendu­sel lihtsaid õppevahendeid osta sai. Direktor Armas Kuldsepp kasvatas oma nõudlikkusega inimesi, kes tulevikus eluga hakkama saaksid. Nõuti korrektsust õpingutes, käitumises ja välimuses. Kui mõni poiss lipsuta koolis oli, küsis direktor kohe: „Vabandage, kas te tulite heinale või?”


Tahtis saada lasteaiaõpetajaks

Küsimust, kelleks saada, ei tulnud Pille Kiburile pähegi. Ta tahtis saada lasteaiaõpetajaks, kuna oli selleks ajaks juba palju tegelnud väikeste lastega. Nii tuligi Pille pärast Koidula kooli lõpetamist Tallinna Ülikooli (tollal Tallinna Pedagoogilisse Instituuti) koolieelse kasvatuse erialale sisseastu­miseksamitele. Vanemad polnud selle üle küll eriti rõõmsad, sest lasteaedniku palk oli ka tollal väike. Konkurss instituuti oli suur – viis kandidaati ühele kohale. Esimesel korral ei õnnestunud Pille Kiburil üliõpilaseks saada. Eesmärk pühendab abinõu ja nii ta tuligi Pärnusse tagasi ja töötas kaks aastat lasteaias kasvatajana. Pärast kahte tööaastat oli Pille Kiburil täiesti selge, et ta on valinud õigesti.
Tol ajal olid üliõpilaskandidaadid rühmitatud: pidi olema teatud arv kol­hoosnike ja tööliste lapsi. Omaette kandidaatide grupi moodustasid need, kes olid enne õppimist kaks aastat töötanud. Ja seekord sai Pille Kibur kõrgkooli sisse. Ta arvab, et tänapäevalgi võiks olla nii, et noor tuleb laste­aeda õpetaja abiks ja kui töökohal leitakse ta pedagoogi ametisse sobiv olevat, võiks tal olla võimalus tasuta kõrgharidus omandada. Siis ei selguks alles pärast kooli tööle asudes, kas on valitud õige elukutse.
Kui Pille kooliaegsed hinded olid rohkem keskmise koolipoisi omad, siis ülikooli lõpetas neiu kiitusega


Tööelust

Tööle suunati vastne lõpetanu Kose-Ristile. Kuid kahjuks või õnneks pol­nud seal korterit, kus noor lasteaednik elada oleks saanud, nii antigi ministeeriumist Pille Kiburile luba tulla tööle Tallinna. Ühiselamutuba ja töökoht Mustamäel 118. lastepäevakodus (praegu Männikäbi lasteaed) olid uue elu alguseks olemas. Kolm aastat töötas kõrgharidusega noor naine kasvatajana. Tollased juhatajad Mare Peil, Kai Truus ja Siiri Hansen läksid aga riburada Tallinna Pedagoogilisse Seminari õppejõududeks. Kuna Pille Kibur oli oma lasteaias metoodikutööd (juhataja asetäitja õppekasvatustöö alal) teinud ja juhatajatki asendanud, tehti talle ettepanek juhatajaks hakata. Sellest ajast ta seda ametiti peabki. Vahepeatus oli veel 105. lastepäevakodus (praegune Pallipõnn).
Mahtra lasteaeda (endine 97. laste­päevakodu) tulek oli omaette lugu. Selle kasuks pani lõplikult otsustama väike poeg, kellele iga päev Lasnamäelt Mustamäele sõitmine kurnav oli.
Pille Kibur arvab, et oma riigi tulekuga pole lasteaiajuhataja töös palju muutunud: inimesed on oma põhiolemuselt ikka samasugused, laste areng on ühesugune. Vast õppimine käib teisiti. Tollal oli kõik rangemalt reglementeeritud: tunnil oli kindel sissejuhatus, teema arendus ja lõpp. Õpetajal ja lastel jäi vähem ruumi iseolemiseks, loovuseks. Praegu lähenetakse lapsele loominguliselt, tegevused lähtuvad lapsest.
Rahaga on lasteaias kogu aeg kitsas olnud. Endisel ajal oli Mahtra laste­aed 2. toidukaubastu lasteasutus. Kaubastu toetas palju: toidulauda rikastati puuviljadega, aidati muretseda õppevahendeid. Ka oli „asutuse laste­aias” kasvatajate-õpetajate töötasu suurem kui tavalasteaia kolleegidel.


Juhataja on väga rahul

Et on lõunatund, pole majas laste hääli kuulda. Juhatajal on vestluse ajal kabinetiuks avatud, sisse astuvad kõik, kellel parajasti vaja. Oma meeskonnaga on Pille Kibur Mahtra lasteaias väga rahul. Palju häid sõnu ütleb ta nii oma pedagoogilise asetäitja Maie Lehtla kui ka majandusjuhataja Eha Taidla kohta. Need on inimesed, keda saab usaldada.
Tänu heale koostööle lasteaias saabki Pille Kibur tegelda veel alushariduse ainesektsiooni tööga Tallinnas, olla alushariduse juhtide juht pealinnas ja asejuht Eestis. Veel on ta ministeeriumi juures asuva alushariduse nõukogu liige. Seal on praegu käsil töö õppekavaga. Kuigi on kuulda nurinat, nagu ei tehtaks alushariduse uue õppekavaga tööd nii kui vaja, vaidleb Pille Kibur sellele vastu. Töö on pidev, praegu käib terminite täpsustamine, et õppekava üheselt mõistetav oleks. Pille Kibur leiab, et pole mõtet oma tööd enne reklaamida, kui see valmis on. Kuna õppekava ei lähe septembrist kasutusse, on veel aega seda viimistleda: õppekava on avatud täiendavatele parandustele ja uutele mõtetele.
Peamine mure on õpetajate puudus, enamasti pakub töö lasteasutuses aga suurt rõõmu.
Presidendi autasu kohta ütleb Pille Kibur: „See on tõesti uskumatu. Olin nii hämmastunud ja üllatunud, pole senini saanud seda tõsiselt omaks võtta. Pole ma midagi erilist teinud.”
Järele mõeldes tunnistab aumärgi omanik aga ka ise, et tööd on tehtud küll. Eriti alushariduse juhtide ühenduses ja Tallinna alushariduse ainesektsioonis. Muidugi ka oma Tallinna Mahtra Lasteaias.

Matemaatika riigieksamile mõeldes

Matemaatika riigieksami tegijaid on tänavu ca 300 võrra vähem kui möödunud aastal ja see pannakse vähenenud sündimuse, õpilaste arvu vähenemise arvele. Kas see ikka on nii? Meie koolis on õpilaste arv tunduvalt vähenenud algklassides ja põhikoolis kuni 7. klassini. Minu arvates hirmutasid selle aasta paljusid eksaminande matemaatika riigieksamist loobuma möödunud aasta eksami tulemused. Milleks valida eksam, mida ei sooritanud möödunud aastal hästi ka õpilased, kes matemaatikat oskasid?

Eksamitegijate vähenev arv sunnib ka ülikoole tegema muudatusi vastuvõtueeskirjades ja leidma riigieksamitele alternatiive. Tallinna Tehnikaülikool näiteks korraldab tänavu alternatiivina sisseastu­miskatseid üliõpilaskandidaatidele, kes ei ole matemaatika riigieksamit teinud.


Nuputamine kiiruse peale

Õpetajad oletavad ja ennustavad oma-vahelistes vestlustes, millega matemaatika eksamil seekord üllatatakse. Mõne sõnaga möödunud aasta eksamist meie koolis. Pärast eksami esimest, nn lihtsamat osa olid paljud õpilased täiesti endast väljas. Just need õpilased, kes olid keskmiste võimetega, süstemaatiliselt õppinud, tundsid matemaatikat hästi, aga sellest hoolimata ei osanud mõistatada mitme ülesande koodi. Eksami teist, raskemat osa alustasid nad juba täiesti masenduses, kuigi mõnedki lahendasid selle paremini kui esimese. Kuna paljud meie kooli möödunud aastal lõpetanud olid matemaatikas klassivälise töö raames selliste nuputamisülesannetega harjunud, olid meie kooli matemaatika riigieksami tulemused head (paremad hindepunktid 99, 98, 97, 94), paljudes koolides aga nii hästi ei läinud.
Mõistatusi riigieksamil jätkub. Ülesanne on tegelikult nii lihtne, et lahenda või peast, aga... šiffer peal nagu pangaseifil. No ei oska avada. Ja seda lihtsat lahendust ei õnnestugi paberile panna. Ometi peaks eksami esimene osa olema õpilaste matemaatikateadmiste ja -oskuste kontroll, see tähendab esimese osa ülesanded peaksid andma õpilastele võimaluse näidata oma matemaatikateadmisi ja -oskusi, mitte nuputamisoskust.
See-eest eksami teine osa mulle meeldis. Ülesanded nõudsid matemaatikateadmiste ja -oskuste head tundmist ning olid huvitavalt koostatud. Kuid see iga-aastane ajapuudus eksamil! Juba eksamijuhendis hoiatatakse, et lahendage ülesanded põhiliselt mustanditeta, muidu ei jätku aega. Ei jätkugi, eriti õpilastel, kes oskavad kõiki ülesandeid lahendada, kuid tahavad enne valikülesannete valimist mõelda ning on harjunud ülesandeid korralikult vormistama. Minule jääb selline olukord arusaamatuks. Riigieksam ei peaks olema võistlus kiiruse peale: kes kiirem, see ka parem. Riigieksam peaks olema koht, kus õpilane võib rahulikult näidata oma teadmisi ja oskusi, töösse süveneda ning lahenduse kiirustamata ja korrektselt kirja panna. Olen õpetanud oma õpilasi ka tavalist kontrolltööd korralikult vormistama ja enne lahendamisele asumist hoolikalt mõtlema. Nüüd olen pidanud selle õpetuse ümber lükkama: ei ole vaja mustandit, puhtandis kriipsutage aga maha, kui valesti on. Kas keegi oskab vastata, miks peab matemaatika riigieksam olema mõistatuste lahendamise kiirusvõistlus? Mil­list eesmärki eksami selline korraldus teenib?


Kogumik aitab õpitu kordamisel

Arvan, et siin kirja panduga nõustuvad paljud õpetajad, sest viimane eksam ei šokeerinud mitte ainult õpilasi, vaid ka õpetajaid, kes pärast õpilaste eksamiks ettevalmistamist lootsid asjata häid tulemusi. Gümnaasiumi kauaaegse matemaatikaõpetajana olen valmistanud õpilased ette kümnest seni toimunud riigieksamist üheksaks. Igal kevadel seisan silmitsi samade probleemidega: kust võtta aega kogu matemaatika süstemaatiliseks kordamiseks, konsultatsioonideks (teistes klassides toimub ju õppetöö), kellega tegelda rohkem, kas tugevamate või nõrgemate õpilastega?
Ja veel: kas käesoleva aasta eksamil ajast piisab, kas riigieksami ülesanded on tavalisele tublile eriettevalmistuseta õpilasele arusaadavad?
Kuna aega enne eksameid alati napib, on oluline õpilaste iseseisev töö –kordamine. Olen kordamisel kasutanud alati kõigi eelmiste aastate riigieksamite ülesandeid ja nende lahendusi. Kuna otstarbekas on temaatiline kordamine, on iga aastaga kasvanud vajadus riigieksamitele iseloomuliku kogumiku järele, kus ülesanded oleksid teemade kaupa. Matemaatika riigieksamitööde ülesehitus erineb tihti tavapärastest õpikumaterjalidest.
Üha suurenev vajadus spetsiifilise ülesannetekogu järele ajendas mind sellist kogumikku ise koostama. Minu koostatud kogumik „Matemaatika. 1997.–2006. aasta riigieksamite ülesannete lahendused” ilmub aprilli esimesel poolel AS Ajakirjade Kirjastuse väljaandena. Nimetatud kogumik on mõeldud ennekõike matemaatika riigieksamiks valmistujale, aga sobib ka teistele gümnasistidele õpitud teemade laiendatud kordamiseks. Valmiv raamat on loodetavasti kasulik abimaterjal ka gümnaasiumiklasside matemaatikaõpetajale. See sisaldab Eestis 1997. aastal toimunud katselise riigieksami humanitaarharu ja reaalharu ning aastatel 1998–2006 toimunud riigieksamite põhivariantide ja lisavariantide ülesandeid ning nende lahendusi. Kogumiku ülesanded on jaotatud 12 alateemaks (näiteks „Ratsionaalavaldiste lihtsus­tamine. Reaalarvud ja avaldised”; „Prot­sentülesanded” jne.).
Ülesannete jaotamine alateemade kaupa on alati mõnevõrra tinglik, kuna paljude ülesannete lahendamine nõuab ainekava teemade tundmist ja rakendamist ning on terve hulk ülesandeid, mis võiksid seega kuuluda mitme alateema alla. Kogumikus on ülesannete tekstide juures selle kohta ka mõned viited.
Kõikide ülesannete tekstid on toodud koos riigieksamil antud hindepunktide ja vastustega. Ülesannete lahendamiseks on mitu võimalust. Kogumikus on mahupiirangute tõttu esitatud vaid üks võimalikest lahendustest. Valitud variant on esitatud seletuste ja lahendamiseks vajalike valemite ning nende teisendustega, mis peaks võimaldama igal õppijal ülesannete lahendustest aru saada ning kasutada raamatut edukalt ka iseseisval õppimisel. Vajalikku tähelepanu on pööratud riigieksamil nõutavale ülesannete vormistamisele.
Loodan, et terve mõistus võidutseb ning leitakse lahendus riigieksami paremaks korraldamiseks. Usun, et aprillis ilmavalgust nägev kogumik on väike kild selles mosaiigis, mis aitab matemaatikat ning matemaatika riigieksamit taas populaarsemaks muuta.

SAMAL TEEMAL

Viimastel aastatel on ühiskonnas kasvanud laste vägivalla ohvriks langemise juhtumid. Juhtuda võib see koolis, lasteaias, kodus, tänaval või pargis. Eelkõige kohtades, kus ta üksinda viibib.

Refereerin siinkohal õpetajate kooli­tamisega tegeleva Eesti Moreno Keskuse koostatud metoodilisi materjale ja lühiülevaateid antud teema kohta. Samuti lähtun oma pikaajalise pedagoogilise töö kogemustest laste igapäevase vaatlemise põhjal. Kajastan eelkõige seda, kuidas vägivalla ilminguid igapäevaelus ära tunda ning kuidas meie, last ümbritsevad täiskasvanud, saaksime teda vägivalla eest kaitsta seda õigel ajal ennetades.
Märka last!
Lapsega ei ole asjad korras, kui laps tundub olevat nähtavalt hooletusse jäetud, pesemata, ning tihti lasteaias või koolis ilmale mittevastavate riietega. Samuti peab tähele panema seda, kui laps on sageli üksinda tegevusetult tänaval ning tundub õnnetu ja püüab otsida kontakte või väldib neid paaniliselt.
Eriti tähelepanelikuks peaks tegema täiskasvanuid see, kui lapse kehal on marrastused, sinised plekid või muud vigastused. Samuti kui ta on silmatorkavalt endassetõmbunud või eriliselt agressiivne teiste inimeste, eriti laste vastu. Õpetajat peaks mõtlema panema, kui laps tuleb liiga vara kooli ja jääb sinna kauaks pärast tundide lõppu; kui laps on loid ja unine ning õpib halvasti ega suuda keskenduda.
Olen ise kohanud tänaval leiva ostmiseks kerjavaid lapsi. Mingil juhul ei ole sellisel puhul lapsele vaja raha anda, pigem pakkuge talle võimalust minna poodi ja osta koos süüa. Nii selgub, kas laps on tõeliselt hädas või on tegu juba väikese väljakoolitatud suliga, kes teie kaastundele toetudes teenib iseseisvalt esimest kapitali kommide või mõne muu oma tarbeks tarviliku asja ostmiseks.
Tasub kindlasti meeles pidada, et ükski loetletud tunnustest eraldi ja ühekordselt ei tõesta alati vägivalla ohvriks olemist, kuid kui ülalnimetatud tundemärgid ilmnevad sageli ja kombinatsioonides, on igati tõsine alus olukorda lähemalt uurida.


Vägivalla vormid

Et vägivalda ennetada, peab teadma ja tundma selle väljendusvorme. Vägivald võib olla vaimne, emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne. Sa­muti liigitatakse vägivaldseks nii lapse hooletusse jätmine kui ka ülikaitsev suhtumine lapsesse.
Vaimseks vägivallaks loetakse lapse õppimisvõime ja soovi­de pidevat alavääristamist, mis pidurdab või kahjustab võimete terviklikku arengut ning soodustab alaväärsuskomplekside tekkimist. Emotsionaalse vägivalla puhul ähvardatakse, terroriseeritakse, solvatakse ning isoleeritakse last – see ohustab tundeelu arengut. Hooletusse jätmise korral eiratakse lapse põhivajadusi (söök, jook, hügieen jne) ning ülikaitsva suhtumise puhul on täiskasvanu liiga kontrolliv, mis pärsib lapse iseseisvust. Seksuaalse väärkohtlemise alla liigitatakse nii suguline vahekord kui ka erogeensete piirkondade puudutamine ja laste kasutamine pornograafilistel eesmärkidel.
Emotsionaalset vägivalda on kõige raskem tõestada, kuna see ei jäta füüsilisi jälgi. Küll aga kaasneb igat liiki väärkohtlemisega emotsionaalne vägivald, mis avaldub lapse käitumises ja enesehinnangutes.


Kuula last!

Vägivalla kahtluse korral olen püüdnud lapsega kontakti saada ja temaga vestelda. Lapse kuulamine nõuab aega ja oskust teha seda rahulikult, kuid aktiivselt. Täiskasvanu peaks kontrollima, et tema kehakeel ja hoiak ei väljendaks hirmu või ebakindlust –see võib sundida last endasse tõmbuma ja vaikima. Elu on näidanud, et laps räägib juhtunust avameelselt siis, kui jään tema suhtes rahulikuks ja toetavaks. Pole mõtet hakata lapsega rääkima, kui endal pole piisavalt aega teda lõpuni ära kuulata.
Last aitavad pigem sellised toetavad fraasid nagu: „Mul on hea meel, et sa seda rääkisid. Sa tegid õigesti. See ei ole sinu viga. Sa ei ole oma õnnetusega üksi, seda on juhtunud ka teiste lastega jne.”
Lapsel võib olla raske rääkida juhtunu üksikasjadest, seega ei peaks teda ülearu pinnima, parem lasta suunavate küsimusteta rääkida seda, mida ta tähtsaks peab. Kunagi ei saa eeldada, et laps vihkab vägivallatsejat, eriti kui tegemist on perekonna­liikmega. Kui väike inimene on sind usaldama hakanud, ära anna talle lubadusi, mida sa hiljem täita ei suuda – see vaid süvendab lapse kapseldumist endasse, ta jääb üksinda!


Juhtunust peab teatama

Juhtunut ei tohiks avalikustada teistele kooli- või lasteaiakaaslastele. Lapsed võivad olla üsna julmad ning hakata ohvrit narrima või süüdistama. Kõige mõttekam on pidada nõu kooli direktori või lasteaia juhatajaga ning vajadusel teatada juhtunust kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale. Tasuta abi ja nõustamist saab ka Tallinna Laste Tugikeskusest.
Lastekaitseseaduse § 59 lõige 1 ütleb: „Juhul kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.” Õigeaegselt vägivallast teatades saame peatada laste edasise väärkohtlemise ja traumad, mis omakorda aitab vältida kauakestvaid psühhosotsiaalseid probleeme lapse täiskasvanuks saamisel ning vähendab tuntavalt meie järgmise põlvkonna vägivaldseks ja üliagressiivseks kujunemist.

Mõtteid ainekavast edasi ja tagasi

Ainekavad on valmis tehtud, ära antud, läbi loetud, kommenteeritud, rohkem või vähem täiendatud ja ootavad otsustamist, mis saab edasi. Uus kunsti ainekava projekt võeti päris hästi vastu.

Arvamusi ja kommentaare ei tulnud palju (loodan, et mitte ükskõiksusest), vähe sooviti millegi muutmist, mitmeid aspekte tõsteti positiivsetena esile. Töörühma töö on tehtud, kuigi arvamusavaldused tõid välja vajaduse mitmeidki punkte selgitada või laiema arutelu objektiks seada. Vajadus aineraamatu järele, mille koostamine edasi lükkus, on ilmne.
Olulisim uuendus on detailsed õpi­tulemused (just põhikooliosas). Õpetajad ei ole aga veel harjunud otsima õpitulemustest väärtuslikku lisainfot. Ilmselt esineb väga erinevaid arusaamu õpitulemuste funktsiooni ja sõnastamise viisi kohta. Mõne arvates väljendavad need usaldamatust õpetaja suhtes. Talle justkui kirjutataks ette rohkem, kui peaks, ja midagi, mille üle otsustamisega ta ise toime tuleb.


Tulemuste kirjeldused ei ahista

Levinud on hädaldamine õpilaste suu­re koormuse pärast. Töö käigus eri ainete kavade versioone lugedes sai küll hästi selgeks, et ainekavadest see üldjuhul ei tulene. Kehtiva ainekava häda ongi just selles, et ei õppesisust ega õpitulemustest ole võimalik välja lugeda, mille, mis mahus, kui süvitsi käsitlemist ja õppimist täpselt eelda­takse. Õpetaja valib ise ning loob kergesti õpilase suure koormuse, kui peab vajalikuks käsitleda iga nähtust võimalikult põhjalikult.
Oodatavate õpitulemuste kirjeldusi tuleks vaadata mitte kui õpetajat ahis­tavaid, vaid abistavaid punkte. Õpi­tulemuste sõnastamine õpilasest lähtuvalt nii, et nende kaudu oleks väljendatud ootus sisu mahu osas, näidatud selle rakendamise võimalust, kirjeldatud tegevust, mille käigus sisu omandatus ilmneb, on päris raske ülesanne. Kõige raskem on jõuda sisult ja vormilt sobiva sõnastuseni. Sageli läbitakse keeruliste variantide pikk ja kõver tee, mis tagantjärele ajab naermagi, vaadates, kui loomulik ja lihtne näib lõpptulemus. Kas tõesti peavad kõik õpetajad iseseisvalt kogu protsessi läbi tegema, püüdes seejuures ära arvata riikliku kava loojate taotlusi¥ Pealegi jääb õpetajale alles võimalus teha oma valikuid, st minna riikliku raamistusega ettenähtust kaugemale nii põhjalikkuse kui ka lisatava sisu poolest. Just õpitulemustest selgub, et kõigilt nõutav tase ei aja taga maksimumi.
Pärast kasutuselevõttu peaks mõne aja möödudes hakkama uurima, kuidas on ainekava rakendunud, mis „töötab”, mis mitte, enne kui mõelda järgmise versiooni koostamisele. Teisalt aga võiks luua aluse järgmisele just nüüd, mil koostamise kogemused, vaidlused ja arutelud, mõtted ja seisukohad on värskelt meeles. Kokku tuleks koguda kõrvale heidetud kontseptsioonid ja kompromisse otsides kasutamata jäänud ideed, mis tol hetkel ei tundunud sobivad või võimalikud, olgu siis ainele antud ajalimiidi või tehniliste võimaluste tõttu.
Isiklikult oleksin soovinud näha palju suuremaid ja julgemaid muudatusi gümnaasiumiosas, kuid ainekava koostamiseks antud aeg ei võimaldanud alustada päris algusest uue kontseptsiooni väljatöötamisega.


Loovust peavad arendama kõik

Ühes ainekavale tulnud hinnangus leiti, et kunstiajalugu on osa ajaloo ainest ning gümnaasiumi kunsti sisuks peaks olema hoopis tehnilise suunitlusega disain, mis lahendaks loovmõtlemise arendamise vajaduse. Nõustumata selle seisukohaga päris mitmest aspektist lähtudes, on siiski tervitatav, et on nähtud ka täiesti muid võimalusi kehtiva ja harjumuspärase asemel. Alustamata siinkohal pikemat arutlust kunstikultuuri tundmise vajalikkusest või tehnilise suunaga õppe kohast õppekavas, ei saa siiski jätta taas kord rõhutamata, et loovuse arenemisele peavad tähele­panu pöörama ja võimalusi looma kõikide ainete õpetajad.
Gümnaasiumis jäid alles kunstikultuuri sisu ja harjumuspärased peatükid. Muutusid aga neid laiendavad märksõnad: püüd oli asetada rõhk ajastust üldpildi loomisele kunstnike nimede ja teoste meeldejätmise asemel.
Kunstiajalugu on meil traditsiooniliselt Euroopa-keskne (kuigi käsitlusse on loomulikuna kuulunud alati Mesopotaamia, Assüüria, Babüloonia, Vana-Egiptuse kunst). Õppesisu ülevaatamisel tekkis probleem väljastpoolt Euroopat pärit kunsti paigutamisega.
J. Kangilaski õpikus „Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile: ürgajast gootikani” on islami kunst paigutatud Bütsantsi ja vanavene kunsti järele. Põgusalt puudutatakse Aafrika kunsti näiteid (k.a 19.–20. sajandist!) peatükis „Neoliitiline kunst”. Uue ainekava projektis leidis alajaotus „Teised kunstikultuurid: Bütsantsi, vanavene, islami kunst” endale koha 10. klassi sisu loendi lõpus, kuigi õpetajal on loomulikult voli seda oma äranägemise järgi mujale tõsta.
11. klassi õpik (renessansist impressionismini) algab India, Hiina, Jaapani, Vana-Ameerika kunstiga. See paigutus on lihtsalt üks valik ja otsus, mis ei ole sisuliselt millegagi määratud. Ainekavasse sai ainenõukogu nõudel lisatud siia ka Aafrika kunst. Varem üldiselt kasutatud J. Kangilaski ühes köites „Üldises kunstiajaloos” oli kõige lõppu jäetud peatükk „Kaugete maade kunst” (Islami, Aafrika, India, Hiina, Jaapani, Vana-Ameerika kunst).
Kuivõrd töörühma üks ülesanne oli õppemahtu vähendada, tekkis korra kiusatus need sootuks välja jätta, st jätta nende käsitlemine (või mitte) õpetaja valikuks; õigustuseks see, et sageli neid niikuinii ei jõuta puudutada. Samas hakkas hargnema soov minna hoopis vastupidises suunas. Olgu siin esitatud üks mõte, mis ainekava mõne järgneva versiooni juures rakendust võib leida.


Kohtumine võõraga

Kunstikultuuri ajalugu käsitletakse meil üldhariduskooli tarbeks liiga põhjalikult – faktirohkuse poolest – ühelt poolt ja liiga kitsalt – Euroopa-kesk-selt – teiselt poolt. Soomlaste ühes kunstiõpikus (mis on mõeldud koolidele, kuid mitte ainult) hõlmab 320 leheküljest vaid poole kunstiajalugu – ja kõik oluline on puudutatud. Euroopa-välistest kultuuridest on selles lisaks meie õpikuis olevatele tutvustatud ka Vaikse ookeani saarte kunsti, Austraalia kunsti, eraldi vaadeldakse Põhja-Ameerika ning Kesk- ja Lõuna-Ameerika kunsti, sh nüüdisaegset.
Kujutan ette varianti, kus üks kolmest kohustuslikust kursusest on täienisti täidetud nn teiste kunstikultuuridega. Veel lisa, aina rohkem õppesisu, mitte vähem¥ Kindlasti reageerivad paljud just niimoodi. Samas räägitakse järjest enam globaliseerumisest, multikultuursusest, tolerantsusest. Pahatihti jäävad need sõnad loosungiteks ja teise kultuuriga kohtumine on kohtumine võõraga, hea kui huvitava ja mitte hirmutava võõraga.
Eri kultuuridega tutvumine ei tohiks tähendada uute keerukate ni­mede ja arvukate faktide päheajamist. See annab pigem suurepärase võimaluse kujundada üldoskusi: lasta õpilastel endil otsida infot, teha referaate ja ettekandeid, võrrelda kunstikultuure ja arutleda seoste üle Euroopa kultuuriga. Loomulik oleks õppeainete integreerimine, sest tahes-tahtmata tuleb puudutada tegureid, mis on mõjutanud ja mõjutavad just sellise kunsti tekkimist. Kuidagi ei saa mööda minna religioonist, mille koha üle õppekavas on palju piike murtud.
Õppekava sündis tugeva ajalimiidi surve all, laskmata teha radikaalsemaid muudatusi. Õnneks tulevad millalgi jälle uued, eelmistest rohkem või vähem erinevad versioonid. Loodan, et gümnaasiumi järgmisse kunstikavasse tuleb suuremaid muutusi. Kuid vähemalt kunstis on õpetajal praegugi võimalik päris julgelt oma kontseptsioonidest ja eelistustest lähtudes nii sisult kui ka vormilt tavapärasest oluliselt erinevat õpet organiseerida.

Tööõpetus – kas tehnoloogia või kunst?

Tõuke küsimuse „Kas tööõpetus on tehnoloogia või kunst” üle arutlemiseks andis õppekava­arendusega kaasnev püüe rühmitada aineid valdkondadeks.

Grupeerimise põhjenduseks toodi vajadus siduda lähedase sisuga õppeaineid, mis võimaldaksid kujundada ainetevahelisi seoseid ja sellekohaseid kompetentsusi. Seitsme ainevaldkonna seas moodustas iseseisva ploki tehnoloogia valdkond, sisaldades aineid käsitööõpetus (1.–3. klass), käsitöö ja kodundus ning töö- ja tehnoloogiaõpetus, kusjuures käsitööõpetus oleks teatud mõttes alus aine edasisele süvendatud õppimisele. Nüüdseks lõppenud õppekavaarendus päädis üleriigilise arutelu ning laekunud parandusettepanekute analüüsiga. Saabunud märkuste analüüsimisel ilmnes, et parandussoovitusi on seinast seina, sh ettepanek muuta ainete valdkonnakuuluvust: ühelt poolt viia tööõpetus (peaasjalikult käsitöö) kunstide valdkonda, samas ka vastupidi – tuua kunstiõpetus tehnoloogiaainete plokki.
Kuidas siis käituda¥ Kas õpetada kunsti kui tehnoloogiat või töö- ja tehnoloogiaõpetust, käsitööd ja kodundust kui kunsti¥
Tööõpetust seostatakse tänapäevalgi tihti vaid kitsalt pragmaatiliste oskuste ja vilumuste omandamisega. Paraku õpetati käsitööd selliseid eesmärke silmas pidades 19. sajandil. Käsitööoskuste omandamine oli vajalik ühelt poolt selleks, et oleks võimalik vajadusel endale elatist teenida, teisalt valmistati väga palju koduseid tarbeasju ise.
Käsitöötooteid on alati ihaletud ja väärtustatud, isegi nii palju, et neid on aastakümneid süstemaatiliselt kogutud eri maade muuseumidesse. Kogu materiaalne kultuur on olnud enne industrialiseerimist käsitsi toodetud ehk käsitöö.
Masinad ja masstoodang ei ole hävitanud käsitöö väärtust tänapäevalgi. Ent käsitöövilumuste omandamine on pikaajaline protsess, neid ei saa selgeks üldhariduskoolis. Tööõpetustunni eesmärk ei ole käsitöömeistreid välja õpetada. Ka tööõpetuse õpetajale esitatavad kompetentsusnõuded on midagi muud kui käsitöömeistri omad. Käsitöömeistri oskused omandatakse sellekohaste õppekavade läbimisel, vilumused kujunevad mitmeaastase süstemaatilise töö tulemusena.


Uus sisu ja uued eesmärgid

Tänapäeval on tööõpetuse aine sisu ja eesmärgid muutunud. Kõigepealt ei tohiks unustada, et käsitööd iseloomustav loov käeline tegevus on inimese füsioloogilise ja vaimse arengu oluline komponent. Teiseks omandatakse praktilise tegevuse kaudu igapäevaeluks vajalikud oskused ja vilumused, teadvustatakse ja tähtsustatakse tööd kui inimesele eriomast tegevust. Oluline on loovuse, innovaatilisuse ja mõtestatud tegevuse rõhutamine, tehnoloogilise kirjaoskuse omandamine.
Õpetamisel on tähtis osa ideel ja selle kujunemisel tooteks. Tunnis valmiva eseme esteetilisele küljele on lisandunud ja muutub järjest olulisemaks valmistatava toote sisemiste tehnoloogiliste protsesside mõistmine. Käsitsi tehtava töö kõrvale on astunud hoogsal sammul masintöötlemine, viimasele lisandunud elektroonilised tööpingid, mis on jõudnud ka tööõpetuse õppetöökodadesse. Kohe-kohe jõuavad käsitööklassi elektroonilised õmblus-tikkimismasinad.
Tänapäevasemaks on muutunud kodundusõppe sisu, mis on ammu väljunud toiduvalmistamise tunni piiridest, milleks seda tavaarusaama kohaselt on harjutud pidama. Õpilastel tuleb mõista, mis toimub toiduainete töötlemisel, mis vahe on toiduainete töötlemise viisidel, kuidas need mõjutavad toiteväärtust jne. Kodundusõppe põhieesmärk on ettevalmistus iseseisvaks eluks. Lisaks toitumisõpetusele haarab see algteadmisi ökonoomsest majandamisest, kodumasinate ja -sead­mete tööpõhimõtteid, keskkonda säästvate tööviiside ja materjalide kasutamist ja muud.
Tööpetus on disain + tehnoloogia, olgu see tehnoloogia käsitsi tööl baseeruv või masinaga tehtu. See peaks olema innovaatiline aine, kus teoreetilistes ainetes omandatud teadmised viiakse praktikasse, õpitu seostatakse igapäevaeluga. Kes pole tootevalmimisprotsessis ise osalenud, sel ei teki austust esemelise keskkonna vastu. Noor ei omanda neid kogemusi ega seda informatsiooni, mida saab õpilane, kes on teinud midagi valmis oma kätega. Ta ei kujuta ette, kui palju on ühe toote (eseme) tegemiseks kulunud vaeva, materjali, mis väärtus on materjalil ja inimtööl, ega oska seetõttu materiaalset ümbrust väärtustada.
Noori tuleb ette valmistada toime tulema igas olukorras, alustades kriisisituatsioonidest, kus on vajalikud elementaarsed oskused, ning lõpetades tänapäeva elukeskkonnaga, kus on vaja tunda, käsitseda ja muuta uudseid tehnoloogilisi süsteeme, kujundada ümbritsevat keskkonda.
Soome kasvatusteadlased on leidnud, et huvitav uurimisvaldkond oleks tööõpetuse kui õppeaine seos PISA-testi hea sooritusega. PISA-testi üks ülesanne oli teatavasti probleemi lahendamine. Tööõpetuses lahendataksegi kogu aeg teoreetilisi probleeme praktiliselt.
Igasugune rühmitamine on meelevaldne
Eesti on üks vähestest riikidest, kus tööõpetust õpetatakse. Peaksime seda fenomeni väärtustama ja hoidma, leidma samas uusi teid, meetodeid ja võimalusi aine tänapäevaseks õpetamiseks, toetama seda riigi tasandil ka materiaalselt. Tööõpetus integreerub pea iga õppeainega, sh kunstiõpetusega. Kuid ei tohi unustada, et tänapäeva suundumustest lähtuvalt haarab tööõpetus ka tehnoloogiaõpet ning võimaldab reaalainetes omandatud teadmisi praktiliselt rakendada. See tagab protsesside olemuse mõistmise ja loob aluse loovuse suurendamiseks.
Antud arutelu eesmärk ei olnud teha ainete edasise (ümber)­grupeerimise ettepanekut. Miks on vaja aineid üldse lahterdada¥ Iga­sugune gruppideks jaotamine on pa­ratamatult meelevaldne ning lähtub rühmitaja subjektiivsest nägemusest. Oluline ei ole ju vaid ühte valdkonda liidetud õppeainete omavaheline integratsioon, vaid võimalikult ühtse maailmapildi loomine ehk siis kõigi ainete lõimimine. Püüdsin näidata tööõpetuse kui nähtuse mitmetahulisust ning muutumist ajas ja ruumis.

Ene Lind,
TLÜ tööõpetuse osakonna juhataja

Tasemetöö muusikaõpetuses!?

Teade 6. klassi tasemetööst tekitas nii üllatust, kahtlust, kas see on võimalik, kui ka rahulikku tõdemust, et muusikaõpetus on võrdväärne õppeaine teiste seas.

Ka siin, nagu iga teise aine õpetamiseks, on vajalikud õppematerjalid (õpikud ja töövihikud), tehnilised vahendid (kvaliteetne muusikakeskus, CDd, DVDde demonstreerimise aparatuur) ning muusikainstrumendid (klaver, rütmi- ja plaatpillid jne).
Muusikaõpetuse üks eesmärk on tasakaalustatud isiksuse kujundamine ning tema tundemaailma rikastamine. Kindlasti pole vähem tähtis muusikavõimete arendamine ning muusikalise eneseväljendusoskuse kujundamine aktiivse musitseerimise kaudu, mille lähteks on esmane muusikaline kirjaoskus ning selle rakendamine nii tunnis kui ka tunnivälises tegevuses: koorilaulus, ansambli- ja orkestrimängus, sõnaga – praktilises musitseerimises.
Tasemetöö analüüs peaks andma vastuse küsimustele, missugused on 2007. aastal üldhariduskoolide 6. klasside õpilaste muusikateadmised ja -oskused, mis teemad valmistavad raskusi, missugused tuleks esikohale seada õpetajate täienduskoolituses.
Teisalt on just praegu käsil muudatuste viimine põhikooli ja gümnaasiumi riiklikusse õppekavasse, seega ka muusikaõpetuse ainekavasse, mistõttu on oluline anda hinnang muusikaõpetuse õpitulemuste saavutatusele (tänavu II kooliastme lõpus) ning arvestada seda ainekava arendustegevuses.
Head kolleegid! 2007. aasta on noorte laulu- ja tantsupeo aasta, mis tähendab õpetajale kooride ettevalmistamist suurpeoks ning kategooriatesse laulmist. Kõik see nõuab lisatööd ning pühendumist. Tasemetöö küsimused, mis lähtuvad põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava muusikaõpetuse ainekava II kooliastme õpitulemustest, ei ole keerulised. Analoogilisi küsimusi on testitud mitmes koolis ning õpilased on neile vastamisega edukalt toime tulnud. Julgustage õpilasi töö kirjutamisel ning leidke sellest positiivne iva oma edasiseks tegevuseks.

Tasemetöö korraldamisest
Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsiooni­keskus väljastab koolidele järgmised materjalid:
tasemetööd (A- ja B-variant),
CD muusika kuulamiseks,
parandamise ja hindamise juhend.
Tasemetöö korraldamiseks on vaja kvaliteetset muusikakuulamise keskust. Õpilasel peab olema pastapliiats (töö põhiülesannete täitmiseks), harilik pliiats ja kustutuskumm (lisaülesannete lahendamiseks).
Õpetaja tutvub tasemetöö ja selle korraldamise juhendiga kaks tundi enne töö algust. Et tasemetöö sujuks, tuleb õpetajal eelnevalt läbi kuulata CDle salvestatud muusika.
Tasemetöö kestab 45 minutit.
Muusikateadmisi ja nende kasutamise oskust kontrollitakse
muusika kuulamise ülesannetega,
muusikateoreetiliste ülesannetega.
Tasemetöös on ka lisaülesanded, mida lahendatakse siis, kui kõik eelnevad on täidetud.
Muusika kuulamise ülesanded moo­dustavad ühtse terviku: CDle salvestatud muusikat kuulatakse järjest, pausi pidamata. Iga muusikanäidet kuulatakse kaks korda, näited on ka CDle salvestatud kaks korda. Mõlemad rühmad kuulavad sama muusikat, vastavad aga eri küsimustele.
Muusika kuulamise ülesannete lahendamine näitab funktsionaalset muusika kuulamise oskust (näiteks polka, valsi, marsi eristamise, dünaamika terminite seostamise, eesti rahvapillide, muusikainstrumentide, duur- ja moll-helilaadi, hääle- ja kooriliikide eristamise oskust kõla järgi jm).

Näidisülesandeid
Näide 1
Vali dünaamika tähistamiseks õige variant ning tähista õige vastus ruudus märgiga +.
Kuulatava muusikapala dünaamiline skeem on:
Näide 2
Milline pill mängib soolot¥ Tähista õige vastus ruudus märgiga +.
Soleeriv pill on:
klaver, viiul.
Näide 3
Määra laulu esitav kooriliik ja tähista õige vastus ruudus märgiga +.
Laulu esitab:
segakoor, naiskoor.

Muusikateoreetiliste ülesannete lahendamine näitab muusikateadmiste kasutamise oskust. Küsimuste sisu võib olla seotud järgmiste teemadega:
absoluutkõrgusega helide tundmine ning nende seostamise oskus relatiivse noodilugemisega,
kõrgendus- ja madaldusmärkide tundmine,
kuni ühe võtmemärgiga helistike tundmine,
taktimõõdu, vältuste ja rütmifiguuride ning pauside tundmine,
tempo ja dünaamikaga seotud mõistete tundmine,
eesti rahvalaulu tundmine,
instrumentide tundmine pildi järgi.
Üks küsimus võib olla seotud ka õpilase üldise muusikalise silmaringiga. Tasemetöös ei ole rahvaste muusikaga seotud ülesandeid.

Näide 4
Vali sulgudest õige vastus ja kirjuta see lünka.
Regilaul on .................... (eesti uuem rahvalaul, eesti vanem rahvalaul).
Alt on .................... (kõrge naishääl, madal naishääl, kooriliik).
Eesti hümni sõnade autor on .................... (L. Koidula, J. V. Jannsen, A. Haava).

Näide 5
Kirjuta nootide alla tähtnimed (ülesandes 6–8 nooti).
Näide 6
Määra noodinäite helistik, leia JO-aste ning kirjuta alla astmenimed (ülesandes 4–8 takti).
Näide 7
Tähista õige vastus ruudus märgiga +.
Eri Klas on eesti tuntud
dirigent, trompetist.
Tõnis Mägi on eesti tuntud
tšellist, laulja.
Rahulikku meelt ning häid taseme­töö tulemusi! 2007. aasta tegija on muusikaõpetaja.

Õppekavadest, tööõpetusest ja õpetajate puudusest

Üldhariduskoolis omandatavad tehnika- ja tehnoloogiateadmised jäävad sageli napiks.

Üldhariduskool peab andma kõigile õppijaile tervikliku ettekujutuse ühiskonnast ja selle toimimisest. Rahvusvahelise Tehnoloogiahariduse Assotsiatsiooni (International Technology Education Association – ITEA) arvamuse kohaselt saavad õpilased ühiskonna hu­manitaarsest poolest piisava ülevaate, kuid tehnilis-tehnoloogilisele poolele pööratakse õppekavades vähem tähelepanu, mistõttu selle valdkonna teadmised jäävad sageli napiks. Ühiskonna materiaalbaasi arengu alus on aga peamiselt tehnikateadmised. Humanitaar- ja reaalteadmised peavad olema tasakaalus. Praegu on ülikoolidesse sisseastunutel tihti raskusi tehniliste ainete omandamisega.
Tööõpetuses on igal juhul vajalik seostada teooriateadmised praktiliste oskustega. Selleks peab tööõpetuse õpetaja olema tehnilistes ja reaalainetes kompetentne. Integreeritud tööde tegemiseks vajatakse ka tänapäevaseid, mitmefunktsioonilisi õppetöökodasid, kus saab joonestada, puitu ja metalli töödelda, tegelda tehnikaloominguga, teha elektroonika- ja teisi töid.
Et tööõpetuse ainekava on ehitatud üles valiku põhimõttel, saavad õpilased koos õpetajatega leida tööd, mis vastavad nende huvidele ja õppetöökodade võimalustele. Kahjuks lõpeb tööõpetus kui õppeaine 9. klassis. Gümnaasiumis ei ole praegu üldjuhul ühtki tehnika või tehnoloogiaga seotud ainet. See muudab keeruliseks ka tööõpetuse õpetajate koolitamise. Olukord muutuks oluliselt, kui gümnaasiumis oleks tööõpetuse jätkuks kujunev tehnikaalane õppeaine, mis integreeriks reaalained ja varem õpitud tööõpetuse kas või valikainena.
Pärast Eesti iseseisvumist on tööjõu arendamine liikunud isevoolu teed. Tundub, et ei ole tehtud uuringuid, kui palju ja milliseid spetsialiste me vajame. Suurem osa keskkoolilõpetanuid püüab astuda kõrgkoolide riigieelarvelisele või riigieelarvevälisele kohale, hoolimata sellest, kas õpitaval erialal hiljem ka tööd on võimalik leida. Samas pöörduvad koolijuhid igal sügisel Tallinna Ülikooli poole sooviga leida tööõpetuse, füüsika ja teiste ainete õpetajaid. Kui diplomeeritud õpetajaid ei ole, ollakse nõus ka üliõpilastega, kel vähemalt bakalaureuseõpe lõpetatud. Kas tundub liigse optimismina ettepanek, et koolid võtaksid südameasjaks endale õpetajate järelkasvu koolitamise?
Igas koolis lõpetavad mõnes aines väga head ja head õppijad. Kooli juhtkond tunneb oma vilistlasi ja oskab valida õpilasi, keda suunata ülikooli koolile vajalikku eriala õppima. Ilmselt oleks võimalik sõlmida kooli ja lõpetaja vahel leping, et üliõpilasele makstakse õpingute ajal stipendiumi. Nii ei peaks ta tööl käima ja saaks nominaalajaga lõpetada. Selle eest oleks lõpetanu kohustatud teatud aja –näiteks viis aastat – töötama koolis, millega oli lepingu sõlminud. Alati on lootust, et ta jääbki õpetajaks.

Kuidas sünnivad muusikaõpetajad?

Üks tuntumaid argiteadvuslikke mõtlemisstereotüüpe seoses õpetajakoolitusega on siin-seal ikka esile kerkiv põhjendamata väide, et õpetajaks sünnitakse, mitte ei õpita. Sellega haakub ka kujutlus õpetaja tegevusest kui kunstist.

Nii mõeldes osutuvad järelikult nii matemaatika kui ka muusika, nii bioloogia kui ka füüsika ja veel mis tahes õppeaine õpetajad kunstnikeks. Muusika erialavaldkonnana liigitub otseselt kunstide hulka, muusikaõpetus on riiklikus õppekavas paigutatud oskusaineks. Selles kontekstis tekib paratamatult küsimus, kas kunstide puhul on vaja siis üksnes oskusi ning mitte teadmisi, kui lähtuda nõukogude ajal ka Eestis laialt levinud ning ülikoolides õpetatud hariduse definitsioonist, mille kohaselt haridust määratleti kui teadmiste, oskuste ja vilumuste kogumit.
Kui aga loobuda nii argiteadvuslikest käsitustest kui ka nõukogudeaegsest hariduse definitsioonist, kuid ikka küsida, kuidas sünnivad muusikaõpetajad, saan vastata, et sünnivad õpingute ajal meie akadeemias ning saadakse selleks pidevas eneseloomisprotsessis õpetajatöö vältel. Järgnevalt annangi potentsiaalseid huvilisi silmas pidades lühiülevaate sellest, missugustest kõige üldisematest põhimõtetest lähtudes on koostatud koolimuusika õppekavad ning missugused õpingud ootavad ees inimest, kes on otsustanud saada muusikaõpetajaks.


Õppekava eesmärgid

Koolimuusika eriala uue õppekavaga (koostatud 2006. a kevadel) taotletav eesmärk on luua alus muusikaalaselt kompetentse, kasvatusteaduslikult ning transdistsiplinaarselt mõtleva, refleksiivse ja uuriva õpetaja kujunemiseks. Kuidas mõista nimetatud eesmärki selle terviklikkuses¥ Käesoleva artikli maht ei võimalda probleemide põhjalikumaid analüüse. Nimetangi seetõttu vaid lühiväidete vormis kõige olulisemad seisukohad, mis osutavad aga selgelt teatud vaimuhoiakule ning vaatenurgale, millelt lähtudes sõnastatud eesmärgi kui terviku ning ta struktuuriosade omavaheliste seoste mõistmisele ligineda.
1. Muusika pole muusikaõpetaja ettevalmistuses ega ta tulevases õpetajatöös eesmärk ja ülim väärtus omaette, vaid vahend inimese kui terviku arengu ning ta muusikalise arengu soodustamisel. Õpetab ju õpetaja eelkõige inimest, mitte õppeainet.
2. Õppeaine kui teadmiste teatud valdkond on õpilase ja õpetaja vastastikku mõjutatud arengus aga siiski määrava – protsessiloova – tähtsusega; on territoorium, mis seob inimesi ning vahendab suhteid. Kui pole, millest rääkida, pole ka suhteid. Eelmises punktis nimetatud isiksuse arengukeskne lähenemine ei tähenda, et õppeaineid poleks vaja. Mingil juhul ei saa nõustuda loosungitega, et vähem konkreetseid teadmisi, õppida tuleb õppimist ning mõtlemist kui sellist. Küsin: „Kuidas mõelda mõteteta, mis tekivad ju teadmiste baasil¥” Probleemiks osutub antud kontekstis hoopis see, kuidas mõista ning käsitada teadmist ning õppimist kui sellist.
3. Haridus võib Hans-Georg Gadameri kombel olla käsitatav kui eri mõistmishorisontide kokkusulamine. Järelikult ollakse mõtlemises ning igapäevases mis tahes tegevuses seda avatum, loomingulisem ning mõistvam, mida enam vaatenurki vaade maailmale sisaldab. See aga tähendab ka transdistsiplinaarsust. Näiteks filosoof A. Schopenhauer on öelnud, et musitseerides me vaim ei tea, et tegelikult ta filosofeerib. Hea muusik osutub seega ka heaks filosoofiks. Muusikat õppides õpitakse ühtaegu filosoofiat ja paljut muudki ning vastupidi. Sellest kõigest tuleb ainult saada teadlikuks.
4. Struktuurantropoloogilise mõtlemise üks põhiväiteid on, et inimese struktuuri kuulub ka teda ümbritseva keskkonna struktuur ning vastupidi. Seega on muusikalise arengu seisukohalt oluline, mida enam muusikat inimest ümbritseb ja mida mitmekesisem see on. Järelikult Eesti parim keskkond muusikaõpetaja sündimiseks on muusika- ja teatriakadeemia.
Missuguste õppeainete/valdkondade kaudu toetab koolimuusika õppekava ülaltoodud eesmärgi struktuuris nimetatud kvaliteetide arengut nende ühtsuses¥ Nii nelja-aastane bakalaureuse- kui ka üheaastane magistriõppekava jaguneb neljaks sisuplokiks. Erialaste muusikaõpingute tsüklis kes­kendutakse neljale põhilisele valdkonnale: kooridirigeerimine ning töö häälega (õppeained nt hääleseade, kooridirigeerimine, hääle improvisat­sioon jt); jazz- ja popmuusika, rütmimuusika (rütmimuusika põhiinstrument, ansambel, arranþeerimine, jazz-rütmika jt); klaverimäng ja vaba klaverisaade; praktiline rahvamuusika. Valikainetena saab õppida veel teisigi muusikaõpetaja töö seisukohalt olulisi pille (nt plokkflööti, kitarri, kannelt jt).


Õppeained ja -valdkonnad

Erialased kasvatusteaduse õpingud sisaldavad järgmisi valdkondi: kasvatusfilosoofia, kasvatusteadus, õppimispsühholoogia, koolimuusika didaktika, C. Orffi pedagoogika, Z. Kodály metoodika, koolipraktika. Kõik see saab kokku bakalaureuseeksamil integratiivsest kasvatusteadusest. Siis tuleb ilmsiks, kas on harjutud mõtlema transdistsiplinaarselt; kas suudetakse mõtteid sünteesida ning sünteese analüüsida, kaotamata samas silmist konkreetse õpilase arengut, kooliklassi kui tervikut, ajastu vaimset kultuurikonteksti ning noortekultuure jm. Seda kõike ühenduses muusika kui kooliliku õppeaine ning spetsiifilise kunstivaldkonnaga.
Muusikateoreetiliste ja -ajalooliste ainete plokist leiab kõikvõimalikke muusikaajalugusid (sh jazz- ja popmuusika ajaloo), relatiivse solfedžo ning jazz-teooria ja -solfedžo, harmoonia, muusikalise vormi analüüsi. Valikainetena lisanduvad muusika- ja kuulmispsühholoogia, pillide tundmine jt. Sotsiaal- ja humanitaarteaduse ainetest saab õppida sissejuhatust filosoofiasse, ülevaadet psühholoogiast, kultuuriprojekti juhtimist, kultuurilugu, inimesefilosoo­fiat, lastefilosoofiat jt. Kui õpingute jooksul ning magistritöö kirjutamisel selgub, et teadus ning filosoofia pakuvad erilist huvi, võib jätkata muusikapedagoogika doktorantuuris.
Ootame koolimuusika instituuti õppima neid, kel huvi muusika ning inimese vastu. Üldjuhul ei tule sealt tippdirigente, sest see pole dirigeerimisosakond; ei tule tipp-pianiste, sest see pole klaveriosakond; ei tule ka tipp-džässmuusikuid, sest see pole jazz-muusika osakond (ehkki see kõik pole ka täielikult välistatud). Seal sündinud muusikaõpetajast võib aga kujuneda õppekava poolt pakutavate valdkondadega kui töövahenditega mängiv tippinterpreet-kunstnik inimese muusikalise arengu alal.

„Poiste puutööst”