Repliik

„Sel aastal tuleb kevad teisiti,” tunnen ma Hendrik Visnapuu moodi igal kevadel. Tänavu on see tõesti nii. Ilmad läksid soojaks ja lumi sulas kaks nädalat varem. Küllap kuuleme peagi ka kuu rekordtemperatuuridest, olgu siis tegemist viimase 100 või vähemalt 50 aasta kõige soojema märtsipäeva või kõrgeima keskmise temperatuuriga.
Soe ilm ja ere kevadpäike meelitavad toast välja. Eelmisel nädalavahetusel läksid paljud linnainimesed üle hulga aja oma suvekodusse. Kaema, kas lumikellukesed ja krookused on juba nina mullast välja pistnud ja maa piisavalt kuiv, et aed rehaga üle roobitseda.
Aga kõigil pole suvekodu ja igaüks ei tahagi aias mütata. Sellest pole lugu – looduses võib ka niisama ringi uidata. Minna metsa, rabasse, kõndida piki jõe- või mereäärt. Olles ise alles mõned aastad tagasi enda jaoks matkarajad avastanud, olen innukas neid ka teistele soovitama. Tähistatud matkaradu leidub Eesti kõigis paigus ja neid tuleb järjest juurde. Sellekohast infot, sealhulgas kaarte, leiab hõlpsasti Internetist.
Tallinna inimesena olen kõige rohkem matkanud Lahemaa rahvus­pargis, käinud pea kõigil poolsaartel, palju kordi Käsmus ja Altjal. Põhja-Kõrvemaal oli mulle kõige suurem avastus Suursoo ja sealsest tornist avanev vaade, aga ka Paukjärve, Jussi ja Uuejärve looduse õpperada. Kõik rajad on hästi tähistatud, siin-seal on mõnusaid küttepuudega varustatud lõkkeplatse. Et nõukogude ajal oli Põhja-Kõrvemaa sõjaväepolügoonide tõttu suletud ala, peaks avastamisrõõmu jätkuma paljudele.
Kui pole tahtmist mööda sissetallatud radu käia, võib ette võtta rännaku piki mererannikut. Aga siis tuleb kindlasti varuda jalavarjud, millega pääseks läbi ka mudasest roostikust ja mis ei libiseks kivilt kivile hüpates. Olen nii matkanud Tabasalust Türisalu pangani. Eriti lummav on see teekond kevadel, mil meres hulbib sadu ja tuhandeid luiki. Loomulikult võib valida ka kergema tee, sõita autoga pangale ja luiged ongi nähtud, aga jalgsirännakul on oma võlu. Iga neeme või poolsaare taga avaneb uus vaatepilt.
Eelmisel nädalavahetusel võtsin koos tuttava õpetajaga ette retke Viru rappa ja Pärispea neemele. Tagasiteel koju ütles ta, et tahaks oma õpilastele matka korraldada. Asja natuke arutanud, leidsime, et see on hea mõte ja – mis kõige tähtsam – suhteliselt lihtsalt teostatav. Tarvitseb vaid leida mõne rongipeatuse lähedusse jääv matkarada. Kui kavandada eine looduses ja loobuda giidi teenusest, maksaks matkapäev õpilasele vaid rongipileti ja võileiva hinna.