Üks tont rändab Eestis ringi, nii eestlaste kui ka okupatsiooniajal siia elama asunud nõukogulaste, põhiliselt venekeelse elanikkonna seas. See tont on tees lepitamatust vastuolust eestlaste ja siinse„vene vähemuse” vahel, samuti eestlaste fašismist ja omaaegsest „võitlusest Hitleri eest”. Sellega haakub lärm „venelaste inim­õiguste rikkumise” pärast, mida kellelgi pole tõestada õnnestunud. Aga ega propagandasõjas olegi vaja tõestada.

Viimasel ajal on eestlaste ja venelaste suhete probleem ilmunud taas nii leheveergudele kui ka haridusfoorumi listi. Kurvastavalt: emotsioonid ja isiklikud ründed ületavad faktitruuduse ja arukuse. See on nagu mädapaise, mille lahtilõikamisega pole Eesti taasiseseisvumisest saadik hakkama saanud ükski valitsus ega ka riigikogu. Rahval on aga õigus lahendust nõuda. Lahenduse jäämäe tipp on praegu nn pronkssõdur, mille juures süvenev laiamine ja järjest rohkem ka muulastest noorte, isegi laste kaasatõmbamine (sh karjumine „Vähe on teid Siberisse saadetud!”) on selgelt ületamas nii talutavuse kui ka ohu piiri.


Vene ajakirjandus valetab senini

Pole vaja pikalt seletada, miks osa impeeriumimeelseid klammerdub meeleheitlikult selle Tõnismäe kuju külge, mida ei püstitatud hauatähise (kes ja millal sinna üldse maetud on?), vaid „vabastamise” monumendina. Vanemad inimesed ehk mäletavad omaaegset ohkamist „Kes küll vabastaks „vabastajatest”!”. Et need „vabastajad” lõppkokkuvõttes hävitasid eestlasi üle kümne korra rohkem kui sakslased, keda enamik eestlasi pärast punaterrorit 1940–1941 tõesti algul vabastajatena vastu võttis, selle vaikivad „vabastajad” muidugi maha, nagu sellegi, et just Venemaa/NSVLi algatatud Euroopa jagamise järel tuli II maailmasõda Eestisse Punaarmee tääkide ja NKVD terroriga, mis suuresti määras ka eestlaste järgnenud ja osalt tänapäevanigi ulatuva käitumise.
Venelaste eest hoitakse seda loomulikult hoolikalt saladuses, nii siin Eestis kui ka Venemaal. Moskva püüab usinalt eksiteele viia ka rahvusvahelist üldsust ja, mis seal salata, nii mõnigi kord edukalt. „Fašismivastane võitlus” on ju senini hästi peale minev teema, nagu ka SSiga kollitamine (mis oli Waffen-SS ja kuidas eestlased uue Vene okupatsiooni vastu üldse võidelda said, sellestki ei tohi venelased midagi teada).
Kuidas siinseid venelasi informeeritakse, selle kohta oleks õpetlik kuulata Ivan Makarovi kolmapäevalõunaseid ülevaateid Vikerraadios: Eesti taasiseseisvuse 16. aastal ei jäta enamik siinseid vene lehti naljalt kasutamata ühtegi võimalust torkeks või lausa irvitamiseks, ajaloofaktide jätkuva mahavaikimise taustal. Kas on siis pärast seda vaja imestada tulemi üle, eriti kui arvestada, et suure osa teabest ammutavad siia elama asunud endised nõukogulased Venemaa meediast. Ja teadagi, kuidas Eestit seal serveeritakse.
Olen selle üle mõtteid vahetanud endiste kolleegidega Peterburi Mäeinstituudis, kus omal ajal oma hariduse sain – mitte kõik ei saa aru, et nii nagu Vene ajakirjandus valetas aastakümneid, valetab ta senimaani. Õnneks aitavad tihenevad kontaktid, eriti peterburglastega, seda valedemüüri tasapisi murendada, kahjuks siiski aeglaselt, tõde levib idapiiri taga vägagi visalt.
Au ja kiitus vene jalgpallifännidele, kellest enamik käitus siin vaoshoitult. Lilledepanekut Tõnismäele ei saa taunida – meie arusaamad ajaloost on väga erinevad. Aga see pole kindlasti eestlaste süü – venelased lõikavad seda, mis omal ajal ohtralt külvati. Kel Venemaa vastu rohkem huvi, võiks teha mõttelise ekskursiooni piki tema piire ja uurida, kellega naabreist on Venemaal üldse normaalsed suhted. Moskvast armastatakse sel puhul näiteks tuua Soomet. Aga mitte väga ammuse uurimuse järgi umbusaldavad soomlased Venemaad kaks korda enam kui eestlased, igast kolmest küsitletust kaks! Seegi võiks idapiiri taga olla tõsine mõtlemisaine.


Siinsete nõukogulaste probleem

Aga tühja sellest Moskva hoiakust –palju tõsisem on siia sattunud nõukogulaste probleem, kellest seniajani liigagi paljud ei suuda (taha?!) oma muutunud asendiga harjuda. Nad püüavad probleemidest distantseeruda, valades nii vett impeeriumimeelsete veskile, ja osa teeb näo, nagu poleks nad senini kuulnudki, mis Eestiga alates 1939. aastast tegelikult juhtus.
Sellise jaanalinnuhoiakuga meie suhteid ei paranda, eestlaste aktiivne ründamine ja paratamatud vastulöögid tekitavad ainult lakkamatut frustratsiooni. Selle kohta kirjutas kunagi üks siin elav venelane: taolistel inimestel on õigem Eestist lahkuda. Loomulikult: Eesti sisse väikest Venemaad ehitada ei saa!
Mis aga aktiivsetesse väljaastumistesse puutub, à la Klenskid, Lebedevid ja teised nendetaolised, siis... Kas te kujutate ette, et Eesti kodanikud hakkaksid järsku samal moel Venemaal Vene riiki ja rahvast ründama? Mina mitte. Aga väga paljudel vaenuõhutajatel on taskus Vene passid. Ja see oleks juba otsene teema meie võimuorganite jaoks.

Ago Vilo