Kaks ühiskonda, kaks identiteeti

Kui kõne all on Soome põhikoolis õppivate eestlaste emakeeleoskus ja identiteet, kõlab kindlasti Anne Ribeluse nimi. Tema on see ettevõtlik naine, kelle algatusel avati Helsingi Roihuvuori koolis 1996. aastal soome-eesti keele kümblusklass. Alustati seitsme eesti õpilasega. Praegu õpib Roihuvuori kooli 1.–6. klassini kahes keeles 60 eestlast.

Lõpetanud Põltsamaa Keskkooli, läks Anne Ribelus Tartusse kindla soo­viga ajakirjanikuks õppida. „Olin teinud Punalipule nupukesi ja isegi intervjuusid. Sellest ei piisanud, et Hans Lui­gega konkureerida.” Tema jaoks polnud väljapääs ka nullkursus, sest sinna pääsesid vaid töötavad noored, töökohta aga sisekirjutuseta ei saanud. Nii tuligi tagavaravariant käiku lasta. Meeles, kui tore oli olnud õpetajate päeval 1. klassi õpilastele tunde anda, astus Anne Tartu Pedasse. Pärast lõpetamist jätkas õpinguid Tallinna Pedagoogilises Instituudis. „Mõelda vaid, seitse aastat õpi õpetajaks. Aga iial ei või teada, millal millestki kasu on. Kui Soomes kõigi läbitud kursuste täpse kirjelduse esitasin, sain magistrikraadi – midagi polnud ilmaaegu õppinud.”
Anne Ribeluse esimene töökoht oli Vara koolis. Enne, kui ta sai end õpitud erialal, algklassiõpetajana, proovile panna, tuli olla pioneerijuht ja anda 4. klassis matemaatikatunde. Mõne aja oli ta ka põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning klassivälise töö organisaator. Kui pere Varalt Tõrvandisse kolis, läks sealsesse lasteaeda tööle, et tütrele lasteaiakoht saada.
Suur elumuutus oli 1992. aasta jaanuaris, mil Anne sõitis Soome tööle läinud mehele koos lastega järele. „Üks tütar oli käinud neli kuud Tartu 10. Keskkooli 1. klassis, teine oli alles lasteaialaps. Kui nad Helsingis kooli viisin, pakuti mulle – üllatus-üllatus – asendusõpetaja kohta. Õpetajad olevat vene ja eesti lastega püsti hädas, appi oleks vaja nende emakeelt oskavat inimest. Keeldusin, sest ei kujutanud ette, kuidas saaksin oma olematu soome keele oskusega võõral maal õpetaja olla.”

Häbi eestlane olla
Mõne aja pärast leidis Anne Ribelus „Helsingi juhist” linna haridusosakon­nas välismaalaste õpetamise eest vastutava inimese nime. Helistas ja teatas, et on valmis eesti lapsi aitama. Lu­badusele ühendust võtta järgnes mitu kuud vaikust. Kool oli juba alanud, kui Riitta Veinio ta haridusosakonda kutsus. „Mõtlesin, et on tei­sigi kandidaate, aga peale minu ei ol­nud kedagi. Mulle öeldi, et hakkan Helsingi koolides oma emakeelt õpetama. Kästi linna kaart ette võtta ja lapsevanemate avaldused piirkonniti hunnikutesse jaotada, koolidirektori­tega ruumide kasutamises kokku leppida, saata vanematele teated, mis koolis laps saab emakeelt õppida. Ühesõnaga – asjad käima panna. Kui küsisin programmi, vaadati mind väga üllatunult. Sa oled ju algklassiõpetajaks õppinud – pead teadma, mida õpetada. Nii suur usaldus on mulle, endisest Nõukogude Liidust läinule, eluks ajaks meelde jäänud.
Minu teine küsimus oli, kes kontrollib. Öeldi, et parimad kontrollijad on lapsevanemad. Kui neilt kaebusi ei tule, siis asi töötab. Aga kui ma tahan, võivad nad saata kellegi mu tundi vaatama. Väga tore lähenemine.”
Haridusosakonnas sai Anne Ribelus teada sedagi, et tal on teerajaja roll. Kunagi oli küll keegi proovinud eesti lastele emakeelt õpetada, aga sellest ei olnud midagi välja tulnud.
Enne seda, kui Anne Ribelus Roi­huvuori kooli kutsuti, käis ta paar aastat, õppematerjal kotiga seljas, Helsingi kaheksa kooli vahet – ikka nii, et kaks tundi ühes kohas ja rutuga järgmisse.
„1990. aastate alguses oli kurb olukord. Eestlased ei julgenud Soomes eestlased olla, vanemad rääkisid lastega vigast soome keelt. Lapsed väljendasid end soome õpetajatele arusaamatus segakeeles. Kui ma kooli sööklas eesti lapsi eesti keeles kõnetasin, oleksid nad häbi pärast maa alla vajunud. Nad ei tahtnud ega julgenud soomlaste juuresolekul eesti keelt rääkida, sest ei teadnud, mis sellele järgneb –
äkki hakatakse narrima. Nende identiteet oli kannatada saanud. Teistest erinev on raske olla ja lapsed on vahel vägagi julmad. Soome ühiskond oli suhteliselt suletud, eestlane oli seal võõras. Ajakirjandus tõi sisserännanutega seoses esile valdavalt negatiivseid tendentse, näiteks seostati eesti naisi sageli prostitutsiooniga,” meenutab Anne Ribelus.

Tehke, kui saate lapsed kokku!
Keele õpetamise kõrval nägi õpetaja oma missiooni õpilaste identiteedi toetamises. Et see õnnestus, kinnitas talle Roihuvuori kooli toonane direktor Satu Honkala: „Pärast seda, kui majja võeti eesti- ja venekeelne õpetaja, muutusid algul mööda seinaääri hiilinud eesti ja vene lapsed säravamaks ja julgemaks. Keegi aitas neil olla sellised, nagu nad olid.”
Anne Ribeluse tütred õppisid soo­me koolis nagu kõik teised eesti lapsed. „Mul tilkus süda verd, et ma ei saanud neile edasi anda eesti kultuuripärandit. Oleksin tahtnud, et nad oskaksid kõike soome keeles õpitut ka eesti keeles, aga aega ja jõudu jäi väheks. Pole võimalik kodus teist koolipäeva pidada. Siis tekkiski mõte luua klassid, kus lapsed saaksid õppida osaliselt oma emakeeles. Mind toetas direktor Satu Honkala, väga edumeelsete vaadetega inimene. Käisime koos kõik instantsid läbi, öeldi – palun väga, tehke, kui saate lapsed kokku.”
Probleem oli, kuidas leida üles esimesse klassi tulevad lapsed, kui eesti perede andmed on salastatud. „Kutsusime vanemaid ajalehe ja tutta­vate kaudu Roihuvuori kooli kokku, et neile kakskeelse õppe plusse tutvus­tada. Paljud kahtlesid, kas ikka maksab. Kui juba Soome on tuldud, peab ruttu soomlaseks saada.”
1996. aasta sügisel alustas kakskeelset õpet seitse eesti last, kes moodustasid koos soomlastega ühe keelekümblusrühma, kus õpetasid paralleelselt nii eestlasest kui ka soomlasest õpetaja. „Eesti lastele õpetati koos soomlastega soome keelt rohkem kui soomlastele eesti keelt. Nemad laulsid koos meie lastega eesti laule, õpetasin neile ka kunstiõpetust, tõsi, pigem kahes kui ühes keeles,” räägib Ribelus.
Järgmisel aastal võeti samasse klassi uusi 1. klas­si õpilasi. Kolmandal õppeaastal, mil õpilaste arv oli kasvanud 20-ni ja õpetada tuli kolme vanuserühma lapsi, võimaldas Soome seadus tööle võtta teise eesti õpetaja. Kooli tuli Silja Aavik, soomlasest õpetaja jätkas soome õpilastega eraldi. Eesti lastele õpetati soome keelt teise keelena ja osa õppeaineid soome keeles.
„Kõige raskem oli Siljal ja minul 2005. aasta, kui meil kummalgi olid kolme vanuserühma lapsed. Seda meelespidamist ja tunde, mis ette valmistada tuli, oli ikka väga palju. Ja siis veel erivajadustega lapsed, kelle vajadused polnud esmapilgul selged, sest põhimõte oli vastu võtta kõik soovijad.”
Kergemaks läks eelmisel aastal, mil tööle tuli kolmas eestlane – Marika Nisov. Nüüd õpetab iga õpetaja liitklassi põhimõttel kaht vanuserühma. Õpetajad võitlesid välja piirangu, et ühes klassis ei oleks üle 20 õpilase. Praegu õpib Roihuvuori koolis 60 eest­last Helsingist ja kaugemaltki. Ühe 3. klassi tüdruku toob ema igal hommi­kul autoga kooli 40 km kauguselt Järvenpäält. Üks veelgi kaugemal, Siigajärvel elav poiss, sõidab iga päev maha 100 kilomeetrit.

Kakskeelse kooli poolt
Kui lõpetasid esimese lennu kümme last, pakuti vanematele võimalust pan­na nad lähedal asuvasse Porolahti kooli, kus oleks edasi arendatud ana­loogset kakskeelset õpet. „Keegi ei olnud huvitatud. Lapsed läksid Helsingi eri koolidesse, kes kunsti-, kes keelekallakuga klassi, ja tänapäevani on see nii olnud,” tõdeb Anne Ribelus.
Palju on räägitud Helsingis eesti kooli asutamisest. Õpetaja sõnul on kõige suurem vajadus sellise kooli järele äsja vanematega Soome kolinud 4.–6. klassi lastel. Lapsevanemate huvi sellise kooli vastu ei ole siiski kuigi suur. „Me ei tea veel, kas Soomes elav eesti vanem tahab oma lapsele eestikeelset haridust või mitte. Ja kui tahab, siis kui suures osas eestikeelset. Minu seisukoht on, et haridus peab olema raudselt kakskeelne. Me ei saa luua riiki riigis ega õpetada lapsi eesti keeles eesmärgiga, et nad tulevad kindlasti Eestisse tagasi – igaüks valib oma tee ise. Millegipärast on aga valdavalt räägitud eestikeelsest, mitte kakskeelsest koolist.”
Et anda eesti keeles kvaliteetset haridust, peab õpilaste arv olema suhteliselt suur. Anne Ribeluse arvates peab mingi osa koolist olema igal juhul soomekeelne. Roihuvuori mudel on end õigustanud ja analoogseid klasse võiks luua Helsingi eri piirkondades – siis poleks ka kellegi koolitee liiga pikk. Ühe ja ainsa eesti kooli puhul aga küll. Pluss veel see oht, et liiga palju eestlasi koguneb ühte piirkonda elama ja tekib geto, nagu Rootsis Ringebys juhtus.
„Tuleb arvestada selle riigi mängu­reegleid, kus elatakse. Soome seadused on võimaldanud – vähemalt mina olen seda kogenud – õppekavas piisavalt eesti laste vajadusi arvestavaid muudatusi teha,” kinnitab Anne Ribelus.
Paljud inimesed, töötanud mõne aja välismaal, tulevad Eestisse tagasi. See on raske, sõltumata sellest, kas emakeel on säilinud või mitte.
„Eesti ühiskond on karm, elu siin närviline, ütlemised teravad. Soomes saab inimene palju vähem haiget,” ütleb Anne Ribelus. „Eriti raske on kohaneda murdeealisel, kes tunneb, et ta ei ole oodatud. Eestlane ei pruugigi halvasti mõelda, siin on lihtsalt teistsugune käitumiskultuur. Minu tütrel on näiteks raske mõista, miks bussijuht ei või teist korda rahulikult öelda, kui palju bussipilet maksab, miks ta peab inimest, kes pole vastust kuulnud või aru saanud, kurdiks sõimama.”

Kaks identiteeti
Rahvuskaaslaste konverentsil oli jutuks, et kodu-eestlased peaksid välismaalt tagasi pöörduvaid rahvuskaaslasi sõbralikumalt vastu võtma. „Eesti riik, küsinud meilt, kaasmaalastelt, millised on tagasipöördujate valupunktid, astub selleks samme. Tulekul on n-ö pehmema maandumise süsteem. Kõigepealt toetatakse ununenud eesti keele õpet. Meie omalt poolt oleme võtnud nende koolidega ühendust, kuhu meie õpilased Eestisse tagasi pöördudes lähevad, tellinud sealt õpikud ja valmistanud lapsed ette testideks. Kõigil sellise ettevalmistusega lastel on Eesti koolis hästi läinud.”
Võõrsil ei ole kerge ennast määratleda. „Mingil hetkel küsib Soome viidud keskkooliealine noor endalt, kes ta on, kui ta pole Soomes õieti soomlane ega Eestis õieti eestlane. Läheb aastaid, enne kui ta mõistab, et tal ongi kaks keelt ja kaks identiteeti, et ta oskab mõlemas kultuuriruumis käituda. Kui oled pidevas kokkupuutes kahe ühiskonnaga, siis kasvad mõlemasse. See, kummas sa elada otsustad, on väga individuaalne.”
Anne Ribeluse vanem tütar jätkas pärast Soomes gümnaasiumi lõpe­tamist õpinguid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Lõpetanud maali ja maalingute restaureerimise, töötab ta Tartu Restauraatoris ja plaanib Eestis ka magistriõppesse minna. Noorem tütar õpib Helsingis ehitusinseneriks ega taha Eestisse tagasitulekust kuuldagi. „On kogu aeg imestanud, kuidas Krissu julges Eestisse tagasi minna. Huvitav on jälgida, kuidas nad üksteisest võõrduvad. Eesti ja Soome ühiskond on sedavõrd erinevad.
Ükskord ütlesin ühele soomlasele, et Soomes on valmis ühiskond, mille peale tema pidi pikali kukkuma. Valmis ühiskond olevat õudne asi, loodetavasti pole ühiskond kunagi valmis. Õigem sõna on „toimiv”. Eestlased, kes on Soome elama jäänud, ütlevad, et seal on hea ja lihtne tööl käia – kõik toimib. Aga toimib tänu reeglitele. Soomes austavad inimesed kehtestatud reegleid, sest need on nende endi tehtud. Lastes kasvatatakse maast madalast vastutust. Eestis on kõva mees see, kes reegleid eirab. Inimene tunneb uhkust, kui ta seadust rikkudes vahele ei jäänud. See on nõukogudeaegne mentaliteet. Miks ei ole eesmärgiks võetud, et ka Eestis oleks hea ja turvaline elada?” küsib Anne Ribelus.