Koolieelne õpe kõikidele lastele

 

Kristi Helme

Repliik

Mul ei ole midagi lasteaia vastu, kuid ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et laps peab ilmtingimata lasteaias käima. Ei pea ilmtingimata. Kui käepärast on nutikas vanaema, kes valmis mitte ainult last hoidma, vaid temaga päev otsa tegelema, lugusid jutustama ja raamatust ette lugema, koos väikese inimesega nukuriideid õmblema, klotsidest maja ehitama, lauamänge mängima, iga ilmaga jalutuskäigu ette võtma, mudilasringi tõttama, siis mis saab olla selle vastu. Tõsi, enamikul vanaemadel ei ole pedagoogilist haridust. See-eest on neil elukogemus ja suurepärane võimalus lapsele individuaalselt läheneda – pedagoogiline ideaal, mida on lastekollektiivis raske saavutada.
Laps ei pea ilmtingimata isegi koolis käima. Vanemal oma lubatud oma järeltulijat 1.–6. klassini kodus õpetada. Haridus- ja teadusministeeriumil on kavas koduõppe õigust veelgi pikendada. Kui sellekohane määrus heaks kiidetakse, tohib vanem last kodus õpetada põhikooli lõpuni. Seda õigust kasutatakse siiski väga vähe. Näiteks sel õppeaastal õpib vanema soovil kodus ainult 90 last.
Koduõppele võib jääda ka pere- või eriarsti tõendiga. Käesoleval õppeaastal on arstid vabastanud igapäeva­sest kooliskäimisest üle tuhande lap­se, eelmisel aastal oli tervislikel põhjustel koduõppel 1057 õpilast. Haridusministeerium peab seda arvu liiga suureks, oletades, et arstid annavad tõendeid liiga kergelt. Sellepärast näeb uus määrus ette, et edaspidi ei piisa arsti otsusest, vaja on nõustamis­komisjoni luba.
Õpetajatega rääkides olen kohanud kahesugust suhtumist koduõppesse. Ühed peavad seda võimalust vajalikuks, teised mitte. Mõlemal poolel on piisavalt argumente. Pooldajad räägivad lastest, kes lõpetavad kooli (igal kodus õppijal on oma kool, kes jälgib tema arengut ja võib probleemide tekkides koduõppe katkestada) heade ja väga heade hinnetega. Nad toovad näiteid haigetest lastest, kelle tervis, õppeedukus, aga ka käitumi­ne paranesid pärast koduõppele jäämist oluliselt. Vastased leiavad, et vanem ei suuda tagada lapsele kodus sellist haridust, nagu tagab kool, ja ennustavad koduõppuritele suhtlemisraskusi.
Õpetajate vastuseisu üks põhjus on see, et suure tunnikoormuse kõrvalt on neil raske leida lisaaega kodus­õppijaile. Teine, veelgi tõenäolisem aga see, et nad ei kujuta sageli ette, kui raske on kroonilist haigust põdejal koolis käia. Oma haigusega elama harjunud lapsed on erakordselt kannatlikult ning oskavad oma valu ja vaeva hästi varjata.
Seda teades on koduõppega kergem leppida. Ja leppida tuleb, sest ma ei usu, et nõustamiskomisjonil õnnestub kodusõppijate arvu oluliselt vähendada – eesti laste tervisenäitajad räägivad teist keelt –, kui just meelega ei taheta bürokraatlikke tõkkeid tekitada.

Kuidas paroolid rändama lähevad

Hiljutine juhtum, kus õpetaja e-kooli paroolid ära arvanud õpilane seal hindeid muutis, pole maailmapraktikas midagi erakordset. Võõraste paroolide kasutamine on ülemaailmne äri, mis annab tuhandetele kurikaeltele mitte ainult igapäevase leiva, vaid ka või ja vorstiviilu selle peale.

Juba Vana-Rooma sõjaväes kasutati paroole selleks, et omasid ära tunda ning võõraid tähtsatest kohtadest eemal hoida. Ei saa salata, et ka paljud võtted võõraste paroolide teadasaamiseks pärinevad juba antiikajast. Väga hea meetod oli näiteks tabada suvaline vaenlase sõdur ja temalt salasõna lihtsalt välja peksta.
Tänapäeva kontekstis on meil sellest õppida nii palju, et mida rohkem inimesi üht parooli teab, seda suurem võimalus on selle kaotsiminekuks. Küllaltki lihtne on jagada igaühele eraldi ainult talle teada olev parool, viies miinimumini vajaduse umbusaldada jagatud saladuse kaasteadjat.See muidugi ei tähenda, et antud soovitust ka päriselus järgitakse: Ühendatud Kuningriigis aasta tagasi läbi viidud uurimus näitas, et kuni kolmandik Interneti-kasutajaid jagab lähedastega oma salasõnu. Arvan, et Eestis on see protsent veelgi suurem.

Paroolid, mis ei kaitse
Teine võte, mis on sama vana kui paroolidki, nõuab veidi loogikat ja kujutlusvõimet. Kurikaelad teavad väga hästi, et lausa 40% kõigist paroo­­lidest on laialt levinud tähe­kom­binatsioonid, nagu „admin”, „1234”, „parool” või kasutaja nimi koos numbrikombinatsiooniga 123 selle lõpus. Vägagi tõenäoliselt pannakse parooliks oma perekonnaliikmete või lemmiklooma nimi, üldlevinud on ka sünnipäevade või auto numbri kasutamine. Sissemurdjal, kes viitsib teie kohta natukenegi taustainfot koguda, tuleb täistabamuse saamiseks läbi proovida vaid umbes 10–20 võimalust. Tasub meeles pidada, et väga paljud inimesed maailmas mõtlevad sarnaselt, mistõttu Interneti-avarustes on liikvel küllaldaselt näidisparooli­nimekirju. Vägagi tõenäoliselt võib nende hulka kuuluda ka teie lihtne parool.

Naiivsusel pole piire
Täiesti üllataval kombel annab tulemusi ka see, kui parooli omaniku käest lihtsalt küsida. Küllap on kõik meist saanud e-kirju, milles turvaprobleemidele viidates palutakse sisestada etteantud veebivormi nii oma isikuandmed kui ka Interneti-panga paroolid. Kuid naiivsusel pole piire – Interneti-turvafirmade statistika kohaselt langeb sellise nn parooli­püügi ohvriks ikka veel tervelt 1–2% kasutajaid. Tasub meeles pidada: pank ega kohalik „itipoiss” ei küsi teie paroole kunagi teie enda käest, kui on vaja neid taastada või uuesti genereerida. See toimub puhttehniliste vahenditega.
Mida aga kujutab endast paroolide murdmine? Klassikalises vormis näeb see välja nii, et arvutil lastakse sisselogimisaknasse sisestada järjest uusi tähekombinatsioone. Inimene klaviatuuri taga võib õige tulemuseni jõudmiseks kulutada aastaid, kaval arvutiprogramm suudab aga sekundis sisestada tuhandeid paroolikombinatsioone. Kuid isegi arvutil võib õige parooli äraarvamiseks kuluda tunde, kui parool on küllalt pikk ja keeruline, siis isegi nädalaid või aastaid (matemaatikahuvilised võivad siinkohal välja arvutada, mitu kombinatsiooni saab moodustada kuuest eesti tähestiku 32 tähest!). Muide, vähegi intelligentsemad paroolimurdmisprogrammid proovivad kõigepealt läbi kõik sõnaraamatus leiduvad sõnad, mida on võrreldes näiteks ülalviidatud matemaatikaülesandest tuleneva ligi miljardi kombinatsiooniga oluliselt vähem.
Seega peaks hea parool olema pikk ja keeruline ning sisaldama nii numbreid kui ka tavatähestikus puuduvaid märke. Aga siin tekib jälle uus häda: niisugust parooli on kole paha meelde jätta. Üles kirjutada ning märkmiku või rahakoti vahel kaasas tassida pole ka hea mõte, nendele pääseb vaat et lihtsaminigi ligi kui paberil klassipäevikule.

Tasub olla leidlik
Natuke kavalam on kirjutada salasõnad üles näiteks telefoninumbri kujul – kurikael ei hakka päris kindlasti teie telefoniraamatut läbi helistama, et teha kindlaks, milline kirjapandud number tegelikult ei tööta.Luulehuvilised võiksid valida oma lemmikpoeesiast rea, kus ka mõni number kirjas, näiteks „ja_peaksid_100_surma_sa” on piisavalt pikk ja keeruline, samas jääb hästi meelde (aga ärge seda konkreetset luuletust enam kasutage – seda tean lisaks teile mina ja nüüd ka kõik Õpetajate Lehe lugejad!).
Väga hea moodus paroolide säilitamiseks on usaldada see tehnika hoolde. Muidugi mitte tavalise teksti­dokumendi või Exceli tabeli kujul – on olnud juhuseid, kus niisugused parooliloendid lahkusid koduarvutist kõige tavalisema failijagamisprogrammi kaudu.
Õnneks võib Internetist täiesti tasuta alla laadida spetsiaalseid pa­-roo­lihaldusprogramme, mis salvesta­vad paroole krüpteeritud kujul, pa­kuvad ise välja piisavalt keerulisi paroole ning võimaldavad neid vajali­kesse veebivormidesse ka hõlpsasti sisestada.

ID-kaart on turvaline
Tõsiselt pikki ja turvalisi paroole hoitakse aga spetsiaalkiipidel, mis küsivad ligipääsuks omakorda PIN-koodi. Üks selline kiip on ka Eesti ID-kaardil. Sellel olevad võtmed, millest ühte kasutatakse näiteks Eesti riigiportaali, pankadesse ja muudesse turvalisematesse kohtadesse sisselogimiseks, teist aga omakäelise allkirjaga võrdset juriidilist jõudu omava digiallkirja andmiseks, sisaldavad 1024 märki. ID-kaardi avalikul ja salajasel võtmel põhinev krüptograafia on juba sellisel tasemel, et kogu maailma hetkel saada­olevast arvutusvõimsusest piisaks ligi 400-märgise võtme lahtimurdmiseks, kusjuures iga järgneva märgiga kasvaks vajalik arvutusvõimsus kaks korda… Lisaks on ID-kaardi juures teisigi turvanippe, mis mitte ainult ei lase võtit kopeerida, vaid kaitsevad ka andmeliiklust arvuti ning kasutatava teenuse vahel.
Kui veel mõni aasta tagasi kirjutati viiruseid ja muud pahavara põhiliselt selleks, et Interneti-ühendust häirida, võõraid arvuteid rikkuda või muidu huligaanitseda, siis praegu on ka pahavaratööstus tõsine äri, mille eesmärk võimalikult palju väärtusi kokku ajada. Paroolid on samuti väärtuslikud, kuna need võimaldavad ligipääsu väärtuslikele ressurssidele – olgu selleks siis teie Interneti-panga konto, elektronpostkast salajase informatsiooniga või minu poolest kas või äsja lotoga miljoni võitnud kodaniku kasutajakonto Eesti Loto koduleheküljel.
Paroole varastavat pahavara on mitut liiki – need võidakse kopeerida veebibrauseri salvestatud paroolide loendist, salvestada võrguliikluse jälgimise käigus või jäädvustada vahetult üksikute klahvivajutuste kaupa. Seega on eriti oluline, et teie arvutil oleks töökorras viirustõrje ning sisselülitatud tulemüür.

Mõned nõuanded
Ärge jagage oma paroole kellegagi! Iga armastus võib ühel hetkel otsa saada ning ma ei hakka siinkohal jutustama kurba lugu tütarlapsest, keda tema ekskallim kunagiste ühiste paroolide abil terroriseeris.
Hoiduge paroolidest, mis on üldlevinud või teid ümbritsevaga liiga lihtsalt seostatavad!
Kui keegi, keda te parasjagu näost näkku ei näe, küsib teie paroole, kahtlustage alati halvimat! Isegi otsekontakti puhul ärge oma parooli öelge, vaid toksige see ise sisse.
Kui parooliks kasutatava sõna võib leida sõnaraamatust, teeb see parooli murdmise mitu suurusjärku lihtsamaks.
Leidke mõni hea nipp oma paroolide meeldejätmiseks või kirjapanekuks!
Kui paroole on palju, kasutage paroolihaldustarkvara.
Kus võimalik, kasutage ID-kaarti. NB! Ärge seda pärast kasutamist lugejasse unustage!
Arvutil olgu töökorras viirustõrje ning sisselülitatud tulemüür. See käib nii kodu- kui ka tööarvuti kohta, avalikus kasutuses olevasse arvutisse ärge parem üldse oma paroole sisestage.

Kõik üliõpilased peaksid välismaal käima

Mida andis õppimine välismaa ülikoolis?

PEETER ESPAK, õppinud seitse kuud Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolis:
„Välismaal õppimise kõige suurem väärtus ja erinevus Eesti ülikoolidest seisnes raamatukogu suuruses ja kvaliteedis. Tartu Ülikooli raamatukogu nii ajalugu kui ka religiooniteadusi käsitlevad kogud on väga puudulikud, paiguti on kirjandust mitmetes kümnetes kordades vähem, kui on vaja ka kõige elementaarsema lühiuurimuse koostamiseks. Arvestades kohaliku teaduse ja kõrghariduse üleüldist alarahastatust ja selle süvenemist, ei saavuta kohalikud raamatukogud rahvusvaheliste teadusraamatukogudega võrreldavat taset lähikümnenditel.
Teise tähtsa asjaoluna võiks mainida isiklike kontaktide teket eri valdkondade professorite ja ka kraadiõppuritega. Teadusküsimustes nõu saamiseks ei ole tänapäeval enam vaja väliskõrgkoolis kohal viibida – aitab e-kirjast või telefonikõnest ja vastuse saab kohe. Samas tulevad nii konverentsikutsed kui ka pakkumised koostööks või millegi avaldamiseks esmalt just isiklike tutvuste kaudu, mille sõlmimine Tartu Ülikooli tingimustes on raskendatud. Seda juba seetõttu, et kohati on ühe Eesti kõrgkoolis töötava erialateadlase kohta Saksa soliidses ülikoolis terve uurimisinstituut kümnete teadlastega. Mina näiteks sain suurepärase võimaluse õppida Münchenis Assürioloogia ja Hetioloogia Instituudis.
Ehk kui tuua umbkaudne võrdlus, siis andis Saksa ülikool Eesti ülikooliga võrreldes umbes samalaadse kogemuse, mille võiks anda isetegevusliku pasunakoori liikme ajutine liitumine Berliini filharmoonikutega.”

KAISA MEINART, õppinud ühe aasta Hispaanias Girona Ülikoolis:
„Mina õppisin Hispaanias terve aasta. Õpingud andsid juurde eelkõige suhtlemisvõimaluse välismaalastega. Olen teiste tudengitega arutanud, et ega eestlased kodumaal välismaalastega eriti suhelda taha. Hindan väga ka seda, et nägin teist kultuuri ja eri rahvusest inimesi ning sain õppida Eesti omast erinevas haridussüsteemis. Ka keeleliselt olid õpingud kasulikud, sest ma ei rääkinud sugugi ainult kohalikus keeles, mittehispaanlastega suhtlesime ka inglise ja saksa keeles.
Erasmuse programm on väga vajalik, sest selleta ei saaks paljud üliõpilased taolist kogemust välismaal, kokkupuude muude kultuuridega on aga tänapäeva avatud ühiskonnas väga vajalik. Minu jaoks oli see unustamatu aasta, kuid õpetas hindama ja teise pilguga vaatama ka oma kodumaad, sest mingi aja möödudes tuli igatsus kodumaise toidu järele (leib, kohukesed ja sprotid mõlkusid lõunamaise päikese all pidevalt meeles). Eestis elades mõtlesin ikka, et tahaksin välismaale minna, aga seal elades tajusin, kui tore on kodumaal elada ja töötada.
Ja lisaks haridusele leidsin sellel aastal sõpru kogu eluks ja kogu Euroopast, kellega ka kaks aastat hiljem on tore seda aega meenutada. Kui oleks võimalik, siis läheksin tagasi.”

OTT KAGOVERE, õppinud ühe aasta Helsingi Ülikoolis:
„Filosoofiaüliõpilasena võin öelda, et minu eriala esmakursuslaste jaoks on üsna segane, mis erialaga tegu on või mida õigupoolest õpitakse. Samuti on ebamäärane, mida hakatakse pärast lõpetamist tegema. Välismaal õppides on aga võimalik näha palju tudengeid eri ülikoolidest sama eriala õppimas. Kõik nad õpivad erineva süsteemi järgi ning just see aitab saada oma erialast laia ülevaate – mida eri ülikoolides pakutakse ning mida õpituga hiljem peale hakata.
Välismaal õppimine on rikastav ja laiendab silmaringi ka inimlikul tasandil, Eestis ei ole võimalik puutuda kokku nii paljudest rahvustest üliõpilastega. Välistudengina tuleb tahes-tahtmata iseseisvuda ja õppida üksi elama. Kui tudeng läheb ülikooli kodulinnas, elab ta koos vanematega, aga välismaal peab kõigega ise hakkama saama.”

KAISA KASE, õppinud ühe aasta Prantsusmaal Troyes’s: Majanduskõrgkoolis:
„Välismaal õppimine andis eelkõige suurepärase võimaluse avardada maailmapilti, mis väljendus teise riigi tundmaõppimises, alates kohalike eluolust kuni ühiskonnakorralduseni. Aga ka teiste kultuuridega lähemas tutvumises, sest igapäevaelu ja õppetöö toimub rahvusvahelises seltskonnas. Oluline on ka omandatud laialdased teadmised õpitava valdkonna kohta ning arusaam, et eri riikides võib õpe suuresti erineda ning sellest on nii mõndagi uut õppida. Märgatavalt paranevad välismaal veedetud aja jooksul keeleoskus, kohanemisvõime ja suhtlemisjulgus. Väga tähtsad on ka uued tutvused ja sõbrad üle maailma.
Õpingud välismaal on väärtuslik kogemus ning seda võimalust tasub õpingute ajal ära kasutada. Hiljem on tunduvalt keerulisem pikemaks ajaks „maailma avastama” minna.”

Kallitele kadedatele

Kui vanemapalka alles plaaniti, kostis siit ja sealt valju tänitamist, kuidas asi on läbimõtlemata ja ebaõiglane ning miks siis see, kes paar kuud varem sünnitas, peab toetusest ilma jääma. Ja kuidas meie omal ajal... Vanemapalga idee läks riigikogus õnneks siiski läbi ja nüüd on sellest saanud loomulik osa meie elust.
Kui Tõnis Lukas alustas juttu toe­tusest noortele (maa)kooli tööle minevatele õpetajatele, hakkasid taas kostma hääled hirmsast ebaõiglusest, mis sellega sünnib.
Tahaksin küsida otse ja keerutamata: kas olete tõesti oma tulevastele noortele kolleegidele kadedad? Kui lähtuda niisugusest loogikast, ei saaks ju iial ühtki uut toetust maksma hakata – ikka oleks keegi just eelmisel päeval sellest ilma jäänud. Kas peaksime sellepärast oma lastele banaanid ostmata jätma, et neid meie lapsepõlves üheski poes saada ei olnud? Või parem üldse banaanide sisseveo keelustama? Minu ema sõjaaegses ja -järgses lapsepõlves oli ka suhkur väga haruldane, jäätisest rääkimata. Mitte ei mäleta, et ta sellepärast oleks üht või teist mulle keelanud. Suusoojaks öeldud lauset „Nälga oleks teile vaja” olen ma muidugi lõpuni söömata toiduportsu või halvasti maitsenud söögi puhul tehtud vingus näo kõrvale mõnest muust suust kuulnud küll. Ja kui nüüd toetust siiski maksma peaks hakatama, jäävad väiksed nükked seda saanud noortelgi vaevalt kuulmata. Tahaksin siiski väga loota, et kallid kaaskondsed suudavad kadeduseussi oma sisimas nii pisikeseks suruda, et need nükked õpetamise isu värskelt kooli tulnutelt päriselt ära ei võta, sest noori õpetajaid on meile väga vaja. Seda viimast tunnistavad ju ometi ka toetuse vastased.
Teine pool rahulolematutest, ka po­tentsiaalsed noored õpetajad ise, on pahased, miks toetust ei maksta Tallinna või Tartusse tööle suundujatele. Ebaõiglane muidugi. Aga ka loogiline, kui abinõu eesmärk on saada noori tööle sinna, kuhu nad muidu kuidagi ei läheks ja kus neist paraku kõige suurem puudus on. Loomulikult ei leevenda see abinõu kõigi koolide õpetajaprobleeme, aga vaevalt ministeeriumis seda eeldataksegi. Mitte ei tahaks, et hiljem saaks öelda: pakuti ju toetust, aga õpetajad ise ei pidanud seda õigeks.
Ei ole ma saanud emapalka ega noore õpetaja toetust ja pole mul enam lootust kumbagi neist ka välja teenida. Aga käsi südamel, mul ei ole tõesti kahju ühestki kroonist, mis selleks kulunud või veel kuluma peaks. Olgu pealegi hulga seas mõni üksik, kes oma lapsed vaid raha pärast sünnitab või toetusele mõeldes kooli tööle läheb. Muide, aastate jooksul minu intervjueeritavaks sattunud hinnatud õpetajate hulgas on mõnigi, kes tunnistas, et läks kooli mõttega, et peab need kolm kohustuslikku aastat kuidagi vastu ja küll siis midagi paremat leiab. Või valis maakooli, sest kolhoos pakkus korterit. Ainuüksi see ei teinud neist halvemaid õpetajaid. Ja muidugi ei hoidnud ainuüksi see neid ka koolis, vaid ikka midagi muud. Ainult et selle muu juurde poleks nad ilma suunamise või kolhoosi pakutud korterita tõenäoliselt jõudnud.

Anu Mõttus

Ministeeriumis

27. novembril külastas minister Tõnis Lukas Kanepi Gümnaasiumi, Parksepa Keskkooli ja Võrumaa Kut­sehariduskeskust. 27. novembril toimus ministeeriumis infopäev „Üldharidussüsteemi arengusuunad lähiajal”. 27. novembril oli hotell Olüm­pia konverentsikeskuses Eesti ja Soo­me ühisprojekti „HETA – kutsekvalifikatsioonieksamite ja nende sooritusvõimaluste arendamine Tallinna ja Helsingi piirkonnas” lõpukonverents, kus tehti kokkuvõte projekti tulemustest ning vaeti, kas ja kuidas kutseeksamite vastastikune tunnustamine aitab kaasa tööjõu vabale liikumisele Eesti ja Soome vahel. HETA projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond ning juhib alates 2007. aasta maist Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. 29. novembril algas Eesti Näi­tuste messikeskuses 1. detsembrini kestev noorte infomess „Teeviit”. Mess pakub noortele informatsiooni õppi­misest, vaba aja veetmisest ja tööhõivest. Noortega tegelevad inimesed leiavad teavet koolituse, metoodilise materjali, raamatute jmt kohta, mis aitab tööd huvitavamaks ja sisukamaks teha. Ürituse kava: www.teeviit.ee.

Sõnumid

Rahvusvahelise keelekonverentsi „Emakeel ja teised keeled VI” osalejate pöördumine Eesti avalikkuse poole

Soome haridussüsteem väärib järgimist

c   

Mõte

Haridusaruteludes, sh haridus­listis, päädivad mõtte­vahetused tihti järeldusega, et põhjuste põhjus on meie küündimatu haridussüsteem. Kui sarjatakse haridussüsteemi, jääb alati ähmaseks, mida ikkagi muutma kutsutakse.Oleme õppinud üldistama konkreetsed probleemid üheks suureks haridussüsteemi probleemiks. Veel suuremad asjatundjad toovad seejärel esile vajaduse võtta kasutusele uus haridusparadigma.
 
Kõik õige ja polegi nagu midagi vastu väita – süsteem on vildakas ning paradigma ajast ja arust. Käime ringi­ratast: pahad õppekavad, ahistavad riigieksamid, suur väljalangus, viletsad õpetajad ning koolijuhid, keegi ei kuula meid jne, jne. Nii viime ennast lõpmatusse masendusse ja ühtlasi anname kõigele negatiivsele tuure juurde. Iga ütleja asetab ennast kõrvalseisjaks ning võtab eemalseisjana süsteemi kirumise ja uuest paradigmast unelemise rolli. Lõpuks oleme kõik näpuga näitajad ja mattume selle masenduse alla.

Paradigma otsinguil
Jääb aga küsimus, kus on küll peidus see päästev uus haridusparadigma? Parim senine pakkumine on, et Soomes või Taanis, kellegi jaoks ka USA-s. Sellega piirudutaksegi ja pettutakse, kui kogu ühiskond ei vaimustu. Pakkujad ei teadvusta, et mõistesüsteemi muutmiseks on vajalik ka asjakohane kohapealne taustsüsteem ja oma eelneva kogemuse arvestamine. Vaja on uue paradigma kandjaid. Kes need on ja olema peaksid? Kas mitte ülikoolid ja arvukad haridusorganisatsioonid? Nemad aga üksnes küsivad avalikkuselt uut paradigmat. Poliitikud? Ei nendel ole aega haridusteaduste alustesse pühenduda. Ministeerium? Ei suuda ministeerium midagi enamat, kui uuendustel puuduvad jõulised eestvedajad.
Meil on kaks suurt ülikooli, mis mõlemad peaksid olema Eesti haridusparadigma ja -diskursi vedurid. Seni on haridusteadlased võtnud endale aga pigem rolli nõuda uut paradigmat kõigilt teistelt.

Uurimisel pole otsa ega äärt
Kohe hakkab kõrvus kumisema paljude haridusteadlaste argument, et küll teeks ja uuendaks, aga uuringu­teks pole raha. See ei laskvat uuel haridusparadigmal meile jõuda ega haridussüsteemi korrastada. Arvu­katel hariduskonverentsidel ja -foorumitel aga tutvustavad samad uurijad aina uusi uuringutulemusi. Saame teada, kui suur hulk inimesi töötab aastast aastasse uuringute kallal nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis, mujalgi. Ja mida nad kõik ära on uurinud! Aga millist tulu sellest Eesti haridusuuendusele on tõusnud? Mis on nende uuringute väljund ja tulemus? Kuhu see pidama on jäänud?
Vaatame selguse saamiseks üli­kooli­seadusse. Selle § 4 lg 2 ütleb: „Ülikooli eesmärk on edendada teadusi, akadeemilisi tavasid, luua ja arendada integreeritud õppe- ja teadustegevusel põhinevaid võimalusi kõrgharidusstandardile vastava ajakohase kõrghariduse omandamiseks, korraldada täiendõpet ning osutada ühiskonnale vajalikke õppe- ja teadustegevusel põhinevaid teenuseid.” Niisiis – seni ei ole ilmselt keegi ülikoolidele öelnud, mis ühiskonnale vajalik on.
Haridusuuringuid on aga igal aastal arvutu hulk, millest enamik­ku peale koostajate keegi ei loe. Masinavärk töötab tühikäigul. Ripu­taks vähemalt kõik need uuringud avalikult ühte andmebaasi kõigile kättesaadavaks ja liidaks kokku nen­deks kulunud raha. Digiajastul on see imelihtne. Äkki avastame, et kuningas on alasti?

Puudub süsteemne lähenemine
Seni ei ole haridusuuringute sisu ja rahastamine läbipaistev. Kaldun uskuma, et põhjus ei ole mitte raha, vaid pigem süsteemse lähenemise puuduses. Ülikoolid ei tegele mitte ühiskonnale vajalike uute ideede, paradigmade, strateegiate jmt pakkumisega, vaid üksnes raha hankimisega. Tagatakse vaid korporatiivset eksistentsi. Kas see on mingi vaimne korruptsioon? Kas võimu ja vaimu vahekord ei ole mitte sassis ka ülikoolides?
On viimane aeg käivitada riigi paljuräägitud haridusuuringute programm ja koondada sinna kogu riigi haridusuuringute ressurss. Selle töö peab küll ministeerium ära tegema. Tellija ja maksja peab ohjad kõvasti enda kätte võtma. Ainult nii saaksid paika vajalikud strateegiad, programmid, paradigmad, õppekavad jmt.
Kui aluste paikarääkijaid meil prae­gu ei olegi, oleks ehk mõistlikum alustada teisest otsast. Lahkaks esmalt Eesti haridussüsteemi hoomatavateks osisteks ja arutaks nende üle. Süsteemi põhiolemus on kogu maailmas üsna ühesugune: alusharidus, algharidus, põhiharidus, keskharidus, kõrgharidus jne. Nii saaksime võimaluse tegelda haaratavate asjadega ja alustada algusest. Ehk nii leiame ka teadlased ja toimivad organisatsioonid, kes on valmis mitte üksnes kiibitsema ja hädaldama, vaid ka panustama?

Hädaldajaid jätkub, aga tegijaid?
Kindlasti tõuseks tulu, kui alustuseks võtaks ette ja kirjeldaks ära toimiva haridussüsteemi ning analüüsiks seda. Leiaks üles seal peidus oleva paradigma ja saaksime selgemaks, milles on häda, kui haridussüsteem ei ole pädev. See viiks meid uue paradigma – haridusfilosoofia – kujunemisele ühiskonnas, kus toetume senisele haridusfilosoofiale ja selle rakendamise taustsüsteemile. Nii saaks osade kaupa kokku ka riigi puuduva haridusstrateegia. Nii annaksime arvukatele haridusühendustele ja -üritustele konkreetsed eesmärgid ja väljundi.
Rääkimine mõjutab, aga parem oleks, kui sellel rääkimisel oleks ka väljund ja tulemus. Selle töö võiks Haridusfoorum oma aastafoorumil käima lükata – teha konkreetne ettepanek, et riik vajab haridussüsteemi auditit ja haridusstrateegiat, ning seejärel hoida selle töö edenemine oma kontrolli all. Kindlasti sidustaks see kõik haridusorganisatsioonid Haridusfoorumiga.
Niisiis, kes on Eestis haridusparadigma uuendamise missiooni kandja?

Kirjad

Tallinna-Tartu keelevõistlus
Möödunud nädala algus tõi kaks pahviks löövat uudist keelerindel. Ei, lugu pole taas vene koolide üleminekust eestikeelsele õppele, vaid hoopis midagi atraktiivsemat.
Nädala algul pealinna visioonikonverentsile kogunenud Tallinna endised ja praegused linnajuhid pakkusid ridamisi välja ideid, mille abil pealinna elu atraktiivsemaks muuta.
Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut leidis, et Tallinnast võiks kujuneda linn, kus inglise keelega saab hakkama nii tänaval kui ka linnaasutuses ja teatud töökohtadel peaks selle oskust lausa seadusega nõudma. No selge, juba kümmekond aastat raiuvad vene koolide gümnasistid kui rauda, et neil pole eesti keelest sooja ega külma, õpivad parem perspektiivikamat inglise keelt. Eestisse ei kavatsevat nad jääda (aga Venemaale minekust ei taha ka kuuldagi). Nüüd on neil linnavolikogu esimehe mahitusel asja vähemalt linnaasutustesse, kus nõutakse inglise keele oskust.
Teine pommuudis tuli Tartust – ikka sellest heade mõtete linnast – ja oli üdini isamaaline. Nimelt soovib meie haridusministeerium vabariigi 90. aastapäeva auks korraldada maailma kõige kaunima keele võistluse. Osalema oodatakse teiste riikide õpilasi, kes esitavad oma haridusministeeriumi vahendusel konkursile ühe- kuni seitsmesõnalise lause helisalvestise. Pole märgitud, kas see on videosalvestis ja kas lausuja esineb trikoos või õhtutualetis.
Mäletan juba enda lapsepõlvest ligemale pool sajandit uskujaidki leidnud jutte, et kunagi kusagil olla taoline konkurss juba korraldatud ja võitnud itaalia keel eesti keele ees. Korraldajatele võin täiesti tasuta ära anda isegi Eestile hõbeda toonud kaunikõlaline lause: „Sõida tasa üle silla.”
Ukrainlased ja teisedki rahvad teadvat aga kaljukindlalt, et teise koha said just nemad...
Usun, et 20. novembri Postimees ei valeta. Teates märgitakse veel, et Eesti riigi aastapäeva korraldustoimkond on võtnud ürituse riigi juubeliürituste kavva.
Senise Eesti tunnuslause „Welcome to Estonia” tootmine läks mäletatavasti maksma 13 miljonit krooni, ei tea, kui palju järjekordse keeleüllitise korraldamiseks kulub? Auhind ju ka veel peale selle.

Psühholoogia õppekavva? Miks mitte!
Olen täiesti nõus Karl Kello eelmises Õpetajate Lehes avaldatud artikliga „Meie igapäevane vägivald” (vt ÕpL, 23.11.), kus autor kirjutab, et meedia müüb vägivalda. Ka koolivägivalda. Eriti vohab see teleekraanidel ja ajalehekülgedel pärast Jokela kooli kurbi sündmusi.
ETV esistaariks sel teemal on tõusnud haridusminister Tõnis Lukas, kes koolitulistamisjärgseil päevil istus kaamera ees lausa kaks korda päevas – „Revidendi” saates ja samal õhtul ka „Foorumis”. Ega minister eriti palju rääkida saanudki, saatejuhid tulistasid ründavalt vahele ja nii jäigi mõni mõtte­lõng lõpuni viimata. Aga asja sellest, põhiline oli kirjutatud ekraani allossa, kus jooksid protsendid vastusest kentsakalt konstrueeritud aju­vabale küsimusele „Kas Eesti koolides on turvaline?”. Saime teada, et 79–80% vastanute meelest mitte. Ja mis siis?
Veel kaugemale läks samal teemal Postimees, kus möödunud nädala neljapäeval oli esiküljel suurte plakattähtedega: „Kas see võib Eestis juhtuda? Koolijuhid: Jah!” Edasi antakse kolmel leheküljel sõna koolijuhtidele ja esikülg resümeerib: küsitletud 77 koolijuhist peavad 56 võimalikuks Soome tulistamistragöödia kordumist Eestis. Mis see muud on kui kutse nõrganärvilistele ja kuulsusejanustele teismelistele midagi sensatsioonilist korda saata?
Telekanalites mindi sensatsiooni­janus juba nii kaugele, et otsiti Inter­netist välja vanad videosalvestused ja löödi laineid teatega, et ühe kooli mürsikud pildusid vene keele õpetajat raamatutega. Juhtus see aasta eest.
Tuline kahju, et pool sajandit taga­si ei olnud võimalik taolisi klippe kusa­gile üles riputada, sest polnud ju telereid. Ka meie pere käis TV-imet maal ema töökoha kontoris uudistamas, pool külarahvast tormas kokku nagu rändkino seansile. Võinuks ka seal näidata, kuidas meie igati mainekas maakonnakeskuse koolis 6. klassi juntsud pildusid oma ajalooõpetajat (TRÜ-s kunstiajalugu tudeerinud neiut) saabaste ja sussidega, kuni tahvel kolinal alla kukkus ja direktor müra peale kohale tormas. Koolipoisid on koolipoisid iga valitsuse ajal.
Nüüd on kõik hakkamist täis ja soovivad korraldada õpetajatele psühholoogiakursusi õpetamaks, kuidas poistega hakkama saada. Õpetajatel ju aega laialt käes.
Poole sajandi tagusel nõukaajal oli psühholoogia kas 7. või 8. klassi kooliprogrammis. Meil õpetas seda eestiaegse kooliga joonestusõpetaja, ja täitsa huvitavalt. Äkki läheks ajas tagasi ja hakkaks psühholoogiat õpetama ka õpilastele? Õppekavad on ju nagunii varjusurmas ja neid üle vaadata pole mingi kunst.
 

Jaan Soosaare
Tiit Kaseniit
 

Kui mina olin veel väikene mees

Lapsepõlv kui Bullerby lastel

Maret Maripuu







 

Koolivorm?

Kõike on võimalik luua rohkem või vähem endast lähtudes. Luua kohmakalt ning vastu näppe saades, kuid jääda endale truuks on ikkagi parem kui mitte luua.

On võimalik vaadata moeajakirja, minna poodi ja osta endale seal nähtut meenutavad riided, aga on võimalik võtta ka vanatädi vanad viigipüksid, trükkida sinna lillekesed ja võib-olla ka tähed. Viimane variant on ebakindel, võid ebaõnnestuda ja näha paljude meelest välja naeruväärne.

Reeglid või oma peaga mõtlemine
Elul on lõpmatu arv väljendusviise. Sama palju viise on mängida pildi, pilli või välimusega. Seepärast tundubki jabur, et mõned inimesed võtavad endale õiguse seada piire teiste riietumisele. Sama hästi võiks maalikunstnikule öelda, et maalima peab ainult mustvalgelt. Dikteerida, milliseid rõivad kanda, on sama kummaline, kui öelda, milliseid tundeid tunda.
Küsinud kooli juhatuse liikmelt kolm korda, milleks meil on koolivorm, sain lõpuks vastuseks: „Et sa õpiksid reegleid järgima.” Kuidas inimesed aru ei saa, et ühes nende reeglitega on maailm jõudnud huku äärele? Meie vanad reeglid ei aita praegu, kui meie planeet on suremas. Arvan, et Maa seisukord ongi niisugune selleks, et juhtida meid evolutsioonis edasi, suunata meid langetama teadlikke, mitte ettekirjutatud otsuseid.
Järgin valikuid tehes pigem oma minimaalset elutarkust kui reegleid ja harjumuspäraseid kombeid. Reegleid täites teenin pimesi ühiskonda, kus paljugi ootab muutmist. Aeg on ootamisest kaugemale minna. Me ei pea ühiskonda muutma, see muutub ise, kui muutume meie. Muutumine tuleb, aga mitte kunagi vanasid reegleid järgides. See peaks ju igale mõtlevale inimesele teada olema. Aga kui paljud enam ise mõtlevad? Mis siin mõtlemisest rääkida, kui enamikku samme elus sunnitakse astuma tavade, reeglite, vanemate ja naabri järgi? Mõtlemine on sinu eest ammu ära tehtud.
Näiteks mustriga pluus ei tohiks kedagi häirida. Kui taimemotiivid kleidil tõesti kellegi meeli ärritavad, on too kergesti ärrituv. Või on tegemist võimuihaga, millest mõnikord isegi teadlik ei olda.

Eneseväljenduse ahistamine
Minu vaatenurgast on riietuse piiramise mõju inimestele võrdne meedias esitatud iluideaali omaga. Meile öeldakse ette, millised peame välja nägema (Barbie), ning õpetatud seda pidama iluks. Selle tagajärjel on meie ümber hulgaliselt naisi (ja ka mehi), kes põevad buliimiat või anoreksiat. Ma ei taha öelda, et peaksime teatud reklaamid ära keelama, kuid kui meie valikud oleksid piisavalt teadlikud, ei soodustaks me neid oma sammudega.
Piirates õpilasi rõivastumisega, piiratakse samal ajal noore loomingulist eneseväljendust. Kõigile kuluks ära pöörata rohkem tähelepanu sellele, milleks me oma mõjuvõimu kasutame.
Riik panustab eri aegade kultuuri­väär­tuste säilitamisse. Ühiskond aktsepteerib arhitektuuris nüüdis­aegseid maju. Mõne hoone ilu peitubki selle disharmoonias (ja on kriitikuid, kes selle arvamuse teistele ette söödavad). Samal ajal on keelatud grafiti. Aga nurgatagusele seinale on noored aastate jooksul võib-olla loonud maalingu, mille kunsti- ja kultuuriväärtus on võrdne mõne kunstniku legaalse loominguga. Selle asemel, et pakkuda alternatiivkunstile soodsat arengupinnast, võetakse talt trahvi ettekäändel raha ära. Sisuliselt selle eest, et rikastati meie maailma ilu veel ühe väljendusega. Demokraatlikus riigis, kus pidavat arvestatama ka vähemuste õigustega.

Sundus tekitab vastuseisu
On võimalik, isegi tõenäoline, et lõpuks jõuan akadeemilise riietuseni. Aga, kas poleks kasulikum lasta mul ise selleni jõuda? Sundus tekitab tahes-tahtmata vastuseisu. Kui kellelegi tundub, et harjumuspäratu rõivastus on teatud probleemi(de) ilming, soovitan pigem uurida selle probleemi põhjuseid. Tagajärgede kõrvaldamine viib ajutiste tulemusteni, mis ei kaota probleemi. Neale Donald Walchs on öelnud: „Selle asemel, et tagajärgi likvideerida, saaks põhjusi olevikus muuta.” Minu tähelepanu pööramine välimusele on samavõrd väline kui koolivormi idee. Loodan, et ma ei hakka kunagi üritama teisi veenda enda kriteeriumide järgi riides käima.

Ettevõtliku teadusülikooli mudel võib aidata Eesti Põhjala tiigriks

Ettevõtliku teadusülikooli kontseptsioon pole järjekordne verstapost Eesti haridusreformi kolgatateel, vaid niisugune on maailmas toimiv kõigile asjaosalistele kasu toov mudel, mis üksnes täiendab juba keskajast eksisteerivat klassi­kalise ülikooli mudelit.

Ettevõtliku teadusülikooli mudelit tutvustasid oktoobri algul Tartu Ülikooli juubeliürituste sarjas toimunud seminaril „Ettevõtlik teadusülikool” külalised Hollandist ja Rootsist. Ettevõtliku teadusülikooli mõte seisneb ettevõtjate ning teadlaste ja õppejõudude kokkuviimises, et nad töötaksid koos ühiskonnale kasulike uuenduste kallal ning viiksid neid ka ellu. Ühelt poolt on ülikoolidel suur uurimispotentsiaal ning nad võivad täiendada või koguni asendada ettevõtete arendusosakondi. Teisalt aitavad ettevõtjad leida leiutistele kasumlikku vormi ja anda tagasisidet, milliseid rakendusi turud nõuavad.

Uppsala õpetlik kogemus
Ent „ülikooli ei peaks muutma konsultatsioonifirmaks moel, et meile makstakse millegi eest ja eks siis teeme ära”, kinnitas professor Lars Jonsson pärast seminari ajakirjale Saldo antud intervjuus. Professor Jonsson on juba kümmekond aastat juhtinud Rootsi vanima, Uppsala Ülikooli juures tegutseva Uppsala University Holdingu tegevust, mis on suutnud innovatsioo­ni ülikoolis mitmekordistada ning on praeguseks teeninud ülikoolile 25 miljonit eurot lisaraha.
Uppsala Ülikooli kogemus võib olla õpetlik ka Tartu Ülikoolile, sest ülikoolide taust on sarnane. Mõlemad ülikoolid on soliidse, sajanditevanuse ajalooga, millest aga johtuvad ühesugused raskused ettevõtliku teadusülikooli mudeli rakendamisel. Kui noored ülikoolid (mis võivad tegutseda ka rakendusülikoolide või instituutidena) on alustanud sageli tegevust koostöös omavalitsuse ja kohalike ettevõtjatega, siis vanad ülikoolid on eksisteerinud ajast aega omaette autonoomses maailmas. Autonoomsus on olnud vanade ülikoolide sõltumatuse nurgakivi ning seega printsiibina oluline, ent professor Jonssoni sõnul võib väljakujunenud vana akadeemiline kultuur raskendada ülikooli teise eksistentsieesmärgi viljelemist: kogutud teadmiste kiiret ja efektiivset rakendamist ühiskonna teenimiseks.

Maailm pole enam see, mis oli
Vanade ülikoolide organisatsioon on keeruline ning otsuste vastuvõtmine nõuab seal palju aega ja kannatlikkust. Väljakujunenud akadeemiline kultuur ei pea ettevõtlikkust tegevuseesmärgina piisavalt üllaks ning lisaks on professoritel uurijaina monopol oma uurimistulemuste üle.
Ent kas pole senised vanad avalik-õiguslikud ülikoolid kõige paremini kaitstud poliitikute omavoli ja kitsa­rinnaliste ärihuvide eest, suhtudes kriitiliselt forsseeritud tehnokraatiasse?
Kuid maailm pole enam see, mis 1960. või isegi 1980. aastatel. Ka Eesti ei saa enam tagasi pöörduda etappi, mis jäi pooleli enne Teist maailmasõda, kui hakkas arenema siseriiklikke vajadusi arvestav tööstus, mille okupatsioonivõimud asendasid üleliidulist majandust toetava sundindustrialiseerimisega. Üleilmsel näitelaval on oma majandust taastava Eesti olud sarnased Rootsi omadega pärast 1980. aastate majanduskriisi: senine olukord majandusarengut enam ei taga.
Alates 1960. aastatest on Rootsis tööstuse osatähtsus tööhõives pidevalt langenud ja jõudnud peaaegu samale tasemele kui sada aastat tagasi, selgub Karl-Erik Sveiby raama­tus „Juh-timistarkus”. Suurte rahvusvaheliste kor­poratsioonide varjus on kujunenud olulisteks tegijateks väi­ke­sed ja keskmise suurusega n-ö inforikkad ettevõtted, mis pakuvad tarbijale personaalset ja tema soovidele kõige enam vastavat teenust. Ettevõttesisene teenustesektor moodustas Rootsis majanduskriisi aegu umbes 40% tööstuslikust tootmisest. Nendest inimestest umbes kolmandik tegeles administratiivtööga, umbes kuuendik turundusega ning ligikaudu pooled tegelesid konstrueerimise ja teadus- või arendustööga.
„Teadus-arendusosakondade töötajaskond kuulub riigi kõige haritumate hulka ja kasvab eksponentsiaalselt,” kirjutas Karl-Erik Sveiby. „1970. aastate algul oli selle töö tegijaist umbes 20% kõrgharidusega. 1980-ndate lõpuks oli nende osakaal tõusnud ligemale 40%-ni ja kui see tendents jätkub, on aastaks 2000 teadus-arendustööga tegelejatest 70% kõrgharidusega.”
Teisisõnu, ettevõtjad vajavad üha enam kõrgharidusega arendustööliste abi. Ühiskonna huvides on ülikooli tugi selliste inimeste koolitamiseks ning mitte ainult reaalvaldkonnas, kui mõtleme kas või linnaplaneerimise sotsiaalsetele ja psühholoogilistele aspektidele. Tarbija tahab üha enam tooteid ja teenuseid, kus on tunda inimese mõõtu ning mis on mõnusad, tervislikud ja keskkonda säästvad.
Kõrgtehnoloogilise tootmise teema ei ole Eestile võõras. Näiteks Hiiu­maal on kohalik plastitööstus maavalitsuse regulaarse majandusülevaate andmeil lisandväärtuselt saare suurim majandusharu. Võimalik, et sellel aastal on plastitööstus ka käibelt saanud puidutööstuse asemel saare suurimaks majandusharuks. Emmaste vald, kus suur osa saare plastitööstusest tegutseb, on muutunud sissetulekute poolest üheks Eesti rikkaimaks vallaks.

Tööjõupuudus pidurdab arengut
Kui külastasin läinud aasta augustis Hiiumaa plastitööstust, rääkisid kõik sellega seotud ettevõtjad, et tegevust on hakanud takistama tööjõupuudus. AS Dale LD juhi Tiit Asumetsa ütlusel „sellist [vaba] meest, kes oskab [survevalumasinale] vormi alla panna ja seadistada minimaalsete kadudega, Hiiumaal enam ei ole”. Olukorra leevendamiseks kohtusid saare plastitööstuse ettevõtjad läinud suve lõpul Suuremõisa tehnikumi direktoriga, et tehnikum jätkaks plastitööstuse seadistajate ja operaatorite koolitamist.
Ent ettevõtliku teadusülikooli mudel tähendaks mitte üksnes kõrgtehnoloogilisele majandusele vajalike inimeste koolitamist, vaid üheskoos uute tehnoloogiate ja lahenduste väljatöötamist, mida saaks müüa muule maailmale. Edukust selles vallas võib mõõta arendussummade osatähtsuse abil siseriiklikus koguproduktis või võrreldes riigiti registreeritud patente.

Viia kokku ettevõtjad ja teadlased
Mõlemad näitajad on Eestis kahjuks nutused. Jönköpingu Üli­kooli presidendi Thomas Anderssoni ette­kande andmetel tuli Eestis 2003. aastal miljoni elaniku kohta 4,3 patenti; samas kui Rootsis jääb see number napilt alla kahesaja patendi miljoni elaniku kohta. Ka arendussummadelt ületab Rootsi Eestit kordades.
Muidugi on Rootsi tulemused maailma tippude seas – kuid tulles tagasi professor Lars Jonssoni jutu juurde, pole seal lood alati niisugused olnud. Tema sõnul on muutunud Rootsi ühiskonna mentaliteet ning enam ei eelda ühiskond, et valitsus suudab lahendada kõiki probleeme. Oluliseks on muutunud isiklik initsiatiiv, ettevõtlik vaim, ja seda ka Uppsala Ülikoolis.
Uppsala University Holding (UUAB) on omapärane juriidiline side ülikooli ja eraettevõtluse vahel. Rootsi sea­duste järgi ei saa ülikool investeerida eraettevõtlusse ega sõlmida kasumi teenimise eesmärgil mingeid lepinguid. Ettevõtlust korraldab UUAB, ent tema ainus aktsionär on ülikool. Senini on UUAB osatähtsus Uppsala Ülikooli eelarves olnud 0,1–0,5%, seega pole tegemist kogu senist akadeemilist elu pea peale pöörava ettevõtmisega.
UUAB tegutseb jätkuvalt põhimõttel, et ülikooli peamine eesmärk ei ole luua ärisid või osta kokku maad ja varasid. Selle asemel edendab UUAB ettevõtlikku vaimu ettevõtjate ja teadlaste kokkutoomise abil.
Professor Jonsson räägib, et sunniviisiliselt mõnes ülikoolis äriinimesi koos teaduritega ettevõtteid asutama panna on lootusetu. „Mõistagi ei saa kõiki teadureid muuta ärijuhtideks. Ent nende seas saab juurutada ettevõtlikku hoiakut ning neid saab abistada.” Teiseks aitab UUAB märgata suurema turupotentsiaaliga uurimissuundi ning kaasata ettevõtjate turunduspotentsiaali. Kolmandaks võib mainida traditsiooniliste spin-off’ide ehk ülikooli uurimissuundadest võrsuvate ettevõtete stardiabi. Sarnaseid näiteid leiab Eestistki, näiteks Tartu Ülikoolist pungunud molekulaarse diagnostikaga tegelev Quattromed OÜ. Neljandaks üritab UUAB võimalusel koordineerida ülikooli ja ettevõtete uurimistegevust. Näiteks on Uppsala Ülikooli juures käivitatud materjaliakadeemia, kus löövad kaasa suured terasekompaniid.
Niisiis, ettevõtliku ülikooli mudel oleks justkui üks aste ülikooli evolut­siooniloos, mis kindlasti ei asenda senist ülikooli, vaid üksnes täiendab seda. Kui filosoof Aristoteles käis ringi, seitse jüngrit sabas, oli sellisest vormist kujuneva ülikooli rolliks vaid õppetöö. Loodusteadlase Alexander von Humboldti (1769–1859) aegu kujunes normiks teadusülikool, kus loengut sisustasid värsked eksperimendid ja laborikatsed. Nüüd aga nõuab keerukaks muutunud ühiskond enamat, vajalik on pidev sotsiaalne ja tehnoloogiline arendustöö.

Maal on ikka mõnus

Kindlasti väärivad kõik konkursil „Maal on mõnus” auhinnatud noorteprojektid omaette lugu, seekord sai valitud siiski vaid neli: üks Läänemaalt, üks Järva­maalt, üks Ida-Virumaalt ja üks Valgamaalt.

Peraküla on, nagu nimigi ütleb, üksildane küla metsade vahel, kust Nõva koolini viib ringiga tolmune kruusatee. Vanemate inimeste mälestustes oli küll veel teinegi tee – tükk maad otsem. Mõisaajal käis külarahvas sealtkaudu mõisa tööle ja hiljem, kui kool mõisahoonesse kolis, lapsed kooli. Nõva jõe süvendamisel lagunes aga üle selle viinud sild, teed polnud enam võimalik kasutada ja nii see võssa kasvaski.
Peraküla koolitee
Üks ettevõtmise organisaatoritest Silja Silver ütleb, et kui ta nägi põllumajandusministeeriumi konkursiteadet,
läks mõte kohe Peraküla koolitee taas­tamisele. „Kool eesotsas direktori­ga haaras samuti mõttest kinni. Hakka­sime asjaga pihta juba enne, kui oli kindel, kas saame raha või mitte. Kui tuli ka toetus, olime muidugi üliõnnelikud. Saadud rahasummast tähtsamgi oli noorte ja laste töö väärtustamine.
Alguses puhastasime karjateed, siis saime jõele ka purde peale. Ega olnudki niisama lihtne sobivat materjali hankida. Tegime silla immutatud puidust 12-meetristele alustaladele – nende transportimisega oli tegemist, aga meil on õnneks RMK loodusmaja, selle ja puhkeala juhataja oli nõu ja jõuga abiks. Tee ise on justkui meie ettevõtmise selgroog, nüüd hakkame liha luudele kasvatama: töö käigus leidsime selle äärest väga palju põnevat: mõisarehe varemed, vana suitsusaun ja linaleoaugud. Peraküla loodusmajas käib meil palju õpilasi kaugemaltki. Nüüd on neil võimalus juba kooli juures bussist maha tulla ja läbida 3,5 km väga mõnusat pärandkultuuri ja loodusõppe rada.” Purre avati pidulikult möödunud reedel, kui ühelt poolt matkas selleni koolipere ja teiselt poolt mõtte algatanud külarahvas. Konkursi lõpuüritusel Tallinnas ministeeriumist saadud kommikorvgi võeti just seal koos lahti ja söödi tühjaks.

Roosna-Alliku allikaala
Ka Roosna-Alliku allikaala korrastami­sel on pikem eellugu. Aastal 2004 osalesid kolm selle projektimeeskonna tüdrukut 3.–4. klassi õpilaste­na Järvamaa keskkonnamängus ja pidid tutvustama oma kodukohta. Ümb­ruskonnas huvipakkuvat otsides sattusid nad Roosna-Allikul allikatele. Muidugi on üldteada, et just neist saab Pärnu jõgi alguse, aga õpetajast projektijuhi Jaanika Alliksoo sõnul ei tea paljusid allikaid ka kohalikud elanikud.
„Kuna tüdrukud nii palju allikaid üles leidsid, koostasid nad nende koh­ta voldiku ja sellest omakorda tekkis mõte rajada õpperada. Tänu projektikonkursile leidsime võimaluse rahatoetust saada ja põhjuse veel põhjalikumalt allikatega seotud materjali koguma ja vormistama hakata. Läbitav matkarada oli meil juba mingil kujul olemas, nüüd tekkis võimalus seda paremaks ja huvitavamaks muuta.
Ettevõtmise peamised läbiviijad olid­ki viis tüdrukut: Mari-Liis Rohu­saar, Ave, Kaidi ja Tiina Kaljurand ning Eneli Väli, lisaks õpilasi praegu­sest viiendast klassist, kes käisid va­rem matkarajal lindude pesakaste üles panemas ja olid nüüd abiks allikate ümbruse koristamisel. Pisut aitasid kaasa ka õpetajad. Oleme juba korraldanud ülekoolilise matkapäeva, kus kõik õpilased läbisid ühtlasi tööülesandeid täites raja. Paar päeva hiljem käis samal matkarajal ka laste­aed. Kindlasti korraldame seal edaspidigi matku ja õuesõpet. Et meie vallavalitsusel on huvi Roosna-Allikul turismindust arendada, loodame matka­raja väljaehitamist jätkata. Õppematerjalid on meie koolis kättesaadavad kõigile, kes matkarada kasutada tahavad. Oleme valmis neid ka juhendama.”

Lohusuu vana maja
Kakskeelse Lohusuu Põhikooli direktor Heili Eiche ütleb, et nemad nägid kõigepealt konkursikuulutust ja arutasid siis vanemate poistega, kas leiduks mõnd sobivat ettevõtmist, mida projektiks kirjutada. „Olime oma õue peal juba üht, teist ja kolmandat teinud ning ka Eesti kauneimaks kooliks hinnatud. Tiigi kaldal seisis aga veel üks mahajäetud ja lagunev majake – kunagi nõukogude ajal saunaks ehitatud. Leidsime, et võiks sellega midagi ette võtta, ja nii me selle projekti kamba peale kokku panime. Saime alles 21. mail teada, et meid rahastatakse, aga meie lapsed sõidavad kooli bussiga ja kui õppeaasta lõpeb, lõpetavad ka õpilasliinid töö. Nii ei saanudki me suvel tööga alustada, vaid otsustasime sellega sügisel kohe kiiresti pihta hakata. Paraku hindasime oma võimeid natuke üle. Kui saime töid juhendama korraliku ehitusmeistri, tegi ta meile selgeks, et töö on aeganõudvam, kui pealt paistis. Igatahes materjalid saime ostetud ja päris tublisti tööd ka tehtud. Kõige huvitavam oli poistele vana prahi väljalõhkumine ning mõõtmi­ne, arvutamine ja otsustamine, kui pal­ju millelegi materjali kulub. Vala­tud said ka põrandad ja rajatud alus terrassile. Kevadel plaanime koos õues­õppe aasta algusega maja pidulikult avada. Kavatseme sinna rajada omamoodi õuesõppe õpikoja. Maja saavad kasutada ka lasteaialapsed.”
Ehkki Tallinnas auhindu vastu võtmas käidi ainult viie mehega, ütleb Heili Eiche, et tegijad olid kogu kooli poisid alates viiendast klassist. „Oli kena ühistöö, mis meeldis nii eesti kui ka vene poistele. Kui Tallinnast tagasi tulime, tegime järgmisel päeval kogunemise ja jagasime seal laiali suure korvitäie maiustusi. Poisid olid väga rõõmsad, et neid ka meeles peeti.”

Fotokaga külavahele
Põdrala valla arendusnõunik Anne Pai: „Juba 2006. aastal tutvustati põllumajandusministeeriumi kodulehel seal maa-arhitektuuri ja maastiku arengu­kava. Ja kui sattusin selle projektikonkursi teatele, tekkis justkui sujuv seos: miks mitte „Maal on mõnusad majad”? Kuna meie vallas koostati samal ajal üldplaneeringut, oli seda huvitavam neid asju kokku viia.”
Võtnud aluseks Eesti Vabaõhumuu­seumi välja töötatud metoodika, käisid viis poissi mööda oma valla külasid ning pildistasid vanu hooneid ja nende detaile. „Leidsime, et kui juba teha, siis põhjalikult. Poisid ise jagunesid: kes üksi, kes kahekesi, kes läks koos perega, käisid talust tallu, pildistasid ja tassisid kogu materjali minu kätte, kes ma selle arvutisse ümber tõmbasin ja neid natuke juhendasin. Meie esialgne lootus, et jõuame terve valla kaardistada, oli muidugi utoopiline. Tegime umbes 700 fotot, aga jätkame seda tööd kindlasti ka edaspidi. Valla üldplaneeringusse saime sellised read, et säilitatakse traditsioonilist arhitektuuri, ja tõime välja külad, mis vajavad selles suhtes erilist tähelepanu.
Mõnes peres leidus ka vahvaid vanu inimesi, kes rääkisid poistele talu ajaloost ja lugudest-legendidest, mis selle paigaga seotud on. Alguses oli muidugi kartus päris suur, et kuidas ikkagi minna võõrasse õue, aga tasapisi tuli julgust juurde. Ega meie külad ole eriti suured ja inimesed ikka tunnevad üksteist. Neile, kes läksid võõramasse piirkonda, andsin valla ametlikul blanketil tõendi kaasa, et keegi kurjustama ei hakkaks, mida nad seal luusivad.
Hiljem on siin ja seal külaelanikud mul nööbist kinni võtnud ja küsinud, kas me nende juurde ikka pildistama tuleme. On juhatatud ka meie piirkonna kõige vanema taluni. Huvitavamatest leidudest võiks mainida saviehitisi, mis ei peaks meie piirkonnale väga iseloomulikud olema. Mulle oli üllatav avastus, et maja katuse järgi võib ära öelda, kas on tegemist põlis- või asunikutaluga. Esimestel on meie kandis enamasti Mulgi tüüpi poolkelpkatused, teistel teravad viilkatused. Üldiselt on elumajad rohkem ümber ehitatud, ehedana on alles jäänud just vanu saunu ja aitasid. Meil on õnneks veel palju põliseid perekondi, aga ega sellegipoolest täpselt teata, mis ajal üks või teine hoone ehitatud on. Kui veab, on kusagil olemas mingi anno-kivi või Eesti kindlustuse silt.”

Arutelud hariduse sisu, kvaliteedi ja kättesaadavuse üle ei ole iseseisvas Eestis vist kunagi vaibunud. Püüd hariduse poole ning soov kindlustada oma lastele selle kaudu parem elu on lausa üks meie rahvuslikke jooni. Teiseks loomujooneks on soov tegutsemisvabaduse ning tervendava konkurentsi järele. Vaba arengu tingimustes sõltub aga koolide tugevus ja jätkusuutlikkus demograafilisest olukorrast ning kooli ja omavalitsuse majandamisvõimalustest ja juhtimisvõimekusest.

Kui tahame kõigile õppijatele võrdseid võimalusi kvaliteetsele haridusele, ei saa loota, et asjad arenevad isevoolu. Koolivõrgu kujundamisse peab sekkuma riik. See eeldab kõigile arusaadavat, selget ja põhjendatud tulevikupilti koolivõrgust.
Eesti üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007–2013 seab üheks ees­märgiks tagada õppijatele juurdepääs õppimisvõimalustele vajadustele vastava õppeasutuste võrgu ning turvalise, nüüdisaegse ja toetava õpikeskkonnaga. Alaeesmärgid on luua esimestel kooliastmetel õppijatele kodulähedane õppimisvõimalus ning gümnaasiumiastmel õppijatele haridu­se senisest ühtlasem kvaliteet. Selle saavutamiseks näeb riiklik arengukava ette õppeasutuste võrgu planeerimise piirkondlikul, sh maakonna tasandil. Aastaks 2010 peavad olema tehtud uuringud, mis koolivõrgu reorganiseerimisel alates 2013. aastast aluseks võetakse.

Vallad võitlevad lõpuni
Ka Tartumaale parima koolivõrgu otsimise töö on alles ees. Ei tohi ennast aga lasta kauge tulevikuna tunduvatest aastaarvudest hooletuks muuta. Tulevast koolivõrku mõjutavad ka meie praegused otsused ja kokkulepped. See on valuliselt raske töö, kus põrkuvad ühelt poolt kained kaalutlused ja ranged mõõdikud ning teiselt poolt traditsioonid, lootused ja unistused. Prognoositakse, et õpilaste koguarv väheneb 2010/2011. õppeaastaks võrreldes 2002/2003. õppeaastaga tervelt kolmandiku jagu. Samas on enam-vähem kõik meie omavalitsused kindlad, et just nendega seda ei juhtu ja laste arv väheneb kusagil mujal. Mõnel neist on õigus, kuid mõned ilmselt eksivad.
Raske on kujutleda vallavolikogu, kes kerge südamega otsustaks, et just nende koolis peaks gümnaasiumiastme kaotama. Ka praeguseni on mitu kooli, mis objektiivsete näitajate järgi „perspektiivse kooli” mõõtu välja ei anna, püsinud tänu kohalike inimeste initsiatiivile, ennastsalgavusele ja sihikindlusele. Ilmselt on neil oma kodukandi kooli usku. Minugi meelest peaks lapse koolitee algama ikka kodule lähimas koolis, vajaduseta pürgida gümnaasiumiastmega „eliitkooli”, kus oleks suurem šanss jätkata üheksa aasta pärast sama kooli gümnaasiumiklassis.

Kergel käel riskida ei maksa
Samas näitab õpilaste liikumine suuremates keskustes asuvatesse koolidesse ning lapsevanemate mure gümnaasiumide sisseastumiskatsete õnnestumise pärast, et õppimistingimusi ei peeta kõikjal piisavalt heaks. Mõned koolid, kus gümnaasiumiosas on vähe õpilasi, ei suuda pakkuda noortele valikuvõimalusi ning on raskustes riikliku õppekava täitmisega. Seega oleks muutusi vaja isegi siis, kui Tartumaal lähekski nii hästi, et meie laste arv oluliselt ei kahaneks.
Ühe võimalusi ühtlustava lahendusena on välja pakutud gümnaasiumiastme eraldamine iseseisvateks koolideks. See looks selge arusaama, et pärast põhikooli tuleb kõigil teha valik, ning pole võimalust, et vaadataks viltu nendele, kes oma kooli gümnaasiumiastmes jätkata ei saa. Loodetavasti hakkavad ka kooli valikut mõjutama rohkem selle õppesuunad, mitte riigieksami keskmised tulemused, ning ehk muutub hõlpsamaks ka kutsekooli kasuks otsustamine.
Arvan siiski, et peame hoolikalt ära kuulama lapsevanemate mõtted ja ka võimalikud hirmud seoses sellise muudatusega ning vajadusel plaanima abinõud riskide maandamiseks.
Mitme Eesti maakonnaga võrreldes on Tartumaa eriolukorras, sest siinse koolivõrgu väga olulise osa moodustavad Tartu linna koolid. Maakonna 55 üldhariduskoolist asub Tartu linnas 24, kuid neis õpib üle kahe kolmandiku meie õpilastest.
Maakonna koolidest on praegu gümnaasiumiosa 24 koolis, neist 14 Tartu linnas ja 10 mujal maakonnas. Meil on ka juba kaks n-ö puhast gümnaasiumi: Hugo Treffneri Güm­naasium Tartus ning riigile kuuluv Nõo Reaalgümnaasium.
Tartu linn on vaieldamatult kogu Lõuna-Eesti oluline hariduskeskus, kuid tulevikus soovime siiski, et gümnaasiumihariduse saamise võimalused säiliksid ka teistes piirkonnakeskustes. Millistes täpsemalt, ei saa praegu küll öelda, sest kaalumist vajavaid aspekte on liiga palju. Pealegi pole optimaalse koolivõrgu paberile joonistamisest kasu, kui pole selge, millised on vahendid ja võimalused selle reaalseks elluviimiseks. Nii vajab lahendamist ka küsimus, kes peaksid olema gümnaasiumide (ja ka kutsekoolide) omanikud ja haldajad. Arvan, et see ei peaks olema mitte kohalik omavalitsus, vaid maakonna tasandi haldusorgan, olgu siis teise tasandi omavalitsus või omavalitsusliit.

Vald vajab põhikooli
On arvutatud, et pedagoogidele sobiva erialase töökoormuse tagamiseks peaks iseseisev gümnaasium mahutama vähemalt nelja-viie paralleeliga klassikomplekte ehk siis umbes viissada õpilast. Arvan, et võimalikud on ka väiksemad gümnaasiumid, kes jagaksid õpetajaid kohalike põhikoolidega.
Koolivõrgu korrastamise põhimõtteid – algkool peaks asuma võimalikult kodu lähedal, põhikool omavalitsuse piires ja gümnaasiumivõrku tuleks korrastada maakonna tasandil – jagavad konverentsidel ja foorumitel küll pea kõik sõnavõtjad, ent otsuste langetamisel need kohustavad ei ole. Ühtse metoodika alusel koostatud koolivõrgu arengukavad on alles tulevikuootus. Pikaajalisele planeerimisele aitaksid kaasa ühiselt kokku lepitud põhikoolide ja gümnaasiumide kättesaadavuse ja kvaliteedi kriteeriumid. Peatselt rakenduv koolide rahastamise uus süsteem püüab küll soodustada optimaalse koolivõrgu tekkimist ning arvestada piirkonna eripära, kuid see pole parima lõpptulemuse saavutamiseks tõenäoliselt piisav.
Kuna koolivõrk mõjutab väga laia nähtuste ringi, alates perede rahakotist ja ajakasutusest ning lõpetades ühistranspordi ja külade kultuuritegevusega, vajab see tasakaalukat arutelu. Tartumaal plaanime 13. detsembril kokku kutsuda maakonna hariduskonverentsi nii koolirahva kui lapsevanemate esindajate osavõtul ning pärast seda jätkata arutelu töörühmades. Ikka meie laste parema harituse ja parema elu nimel.

Ilme Hoidmets, Värska Gümnaasiumi eesti ja setu keele õpetaja
Värskas ei ole enam seda tendentsi, et lapsed kipuvad suure linna, näiteks Tartu gümnaasiumi ja maagümnaasiumist saab põhikool. Oleme selle juba üle elanud. Aastatel 1997–1998 oli populaarne Tartusse minna, aga nüüd jäävad need, kes gümnaasiumisse pürgivad, koju ja ülejäänud sõidavad kutsekoolidesse. Küllap on nüüdseks selgunud, et ka Värskas saab korraliku keskhariduse.Kolmandik meil lõpetanutest pääseb tavaliselt kõrgkooli.
Tänavu lõpetab Värska Gümnaasiumi 17 õpilast. Kuna meil ei ole gümnaasiumisse katseid, koguneb 10. klassi üpris palju lapsi, aga 10. klassi lõpus otsustavad nii mõnedki kutsekooli kasuks. Meie õpilased elavad enamasti koduvalla territooriumil, aga ka Mikitamäel ja Oraval, kus on põhikoolid, mille lõpetanud valivad meie ja Räpina Gümnaasiumi vahel.
Meile õppima tõmbab asjaolu, et õpetame juba viis aastat setu keelt ning oma pärimuskultuuri põhikooli 7. ja gümnaasiumi 10. klassis, et teada, kus me elame ja kes oleme. Setu keele on kuigivõrdki pidanud ära õppi­ma ka meile kaugemalt tulnud õpetajad. Koolil on oma juurte juures püsimisel tähtis roll, sest ega lastelgi ole enam setu keelt suurt teistega kui vanavanematega rääkida. 1970.–1980. aastatel valitses suund, et ainus väljendusvahend on kirjakeel.
Värska vallas on üks kool, aga seevastu kaks kirikut – Saatses ja Värs­kas, kus jutlusi peetakse küll eesti keeles, aga muu melu, mis kiriku­pühade kui suurte rahvakogunemistega kaasneb, käib ikka ja alati setu keeles. Kirik aitab keelt elusana hoida. Rahvarõivastes Värska lapsed argipäeviti küll ei käi, aga gümnaasiumis on huviringid, mis neid eeldavad. Näiteks laulu- ja tantsuring Laanõtsirk ja kooli koor, punkbänd Zetod, kus poisid setu laule töötlevad. Õpetajad kirjutavad projekte kultuuriministeeriumi juurde loodud Setumaa Kultuurile, kust saab raha rahvarõivasteks, mida lapsed esinedes lahedalt kannavad. Setu riietes käis kooli koor ka Tallinnas laulupeol. Luulekonkurssidel osalevad õpilased ka oma rõivais, olgu poisid või tüdrukud. Kaugemale kooli minnes jääks see kõik olemata.

Aprillisündmustest on tubli pool aastat möödas, ja juba tundub, nagu poleks neid olnudki. Minnes Tõnismäge pidi üles rahvusraamatukokku, tundub, nagu poleks ka pronksmees seal kiriku kõrval ja raamatukogu ees kunagi seisnudki. Mis aga toimub Eesti venekeelses keskkonnas? Mida arvavad kohalikud venelased? Eestlased seda ei tea.

Meie oleme pronksmehe puudumisega harjunud, eestivenelastel võtab see väidetavasti veel viisteist aastat aega. 21. novembril esilinastus rahvus­raamatukogus Gennadi Meleško doku­mentaalfilm „Lend üle aja”, mille põhi­teema on Eesti 15 iseseisvusaastat. Tutvustuses on öeldud, et filmis mõtisklevad oma kaotustest ja võitudest, hirmudest ja lootustest, eneseotsimisest ning eesti elust eri vanuse ja taustaga vene keelt kõnelevad Eesti elanikud. Film valmis enne aprillisündmusi, esimene esilinastus oli 2. mail, väga väikesele seltskonnale. Filmi lõplikus variandis tegi aeg ise korrektiive: suvel lisas autor lõpuloo, aprillisündmuste lühikokkuvõtte.

Pronksmehe varjust välja
Näib, et Eesti on suutnud rabelda pronks­mehe varjust välja. Kuid küsimus on, kas kogu Eesti ühiskond. Filmi vaadates avanes üsna karm pilt, mida arvas/arvab kohalik venekeelne elanikkond oma kodumaa – olgu siis teise või ainukese – kohta.
Rahvusraamatukogu nõukogu esimees Peeter Tulviste ütles sissejuhatuseks, et alati on hea teada, mida inimesed sinu kõrval mõtlevad. Tal on tuhat korda õigus.
Filmi autor Gennadi Meleško on Eestis sündinud. Oma sõnul oli tal filmi tegemise ajal tunne, et ühiskondliku võõrastumise barjäär on ületatud, ühiskond muutub ühtsemaks. Et ühiskond on juba peaaegu ühtne, eriti noorte puhul (näiteks Vene–Eesti jalgpallimatši ajal karjunud eesti/vene noored üheskoos: „Eesti! Eesti!”). Et on üks väike meie riik, et kõik on vastutavad Eesti tuleviku eest. Ent aprillisündmused katkestasid selle arengu.

Meid on petetud
Mõnegi filmis osalenu vastused oleksid nende enda sõnul praegu juba teistsugused. Meleško tunnistas, et kui ta poleks seda filmi teinud eelmisel aastal, peaks mööduma 15 aastat, et saaks hakata samade tunnetega samal teemal filmi tegema. Kogu lootuseõhkkond varisenud kokku pronkssõduri teisaldamisega.
Filmist ilmnevad selgesti märksõnad diskrimineerimine, alandus, hirm. Diskrimineerimine tuli kõneks mitmel puhul, sh diskrimineerivad seadused. Meid on petetud: meile kinnitati 15 aastat tagasi, et oleme kõik võrdsed; võitleme meie ja teie vabaduse nimel. Meelde jäi lause: „Me ei teadnud, kes oleme (okupandid?) ja mis homme lauale panna.” Tol ajal valitsenud tohutu huvi õp­pida eesti keelt, eesti kultuuri, aga see huvi tapeti (ubili); s.o eestlased tapsid, Eesti riik tappis venekeelse elanikkonna tohutu huvi õppida eesti keelt.
Tekib siiski ka kiuslik küsimus, miks ei ilmnenud see tohutu huvi eesti kultuuri vastu juba palju varem.
Meenutati massilist lahkumist – saanuks minna Ameerikasse. Eestisse jäämine aga osutunud väga õigeks otsuseks, kõneles edukas ettevõtja.
Taas räägiti esimese ja teise sordi inimestest ja sellestki, et väidetavasti kardeti (kardetakse?) ühiskondlikus transpordis vene keeles rääkida. Kuigi minu kogemus ütleb küll vastupidist, eriti kui kuulen linnaliinibussis kõvahäälset venekeelset raadioprogrammi. Samas arvati, et kui rohkem eestlasi oskaks vene keelt, tuleks see kasuks omavahelisele kommunikatsioonile.
Korra vilksatas läbi ka mõiste põlis­rahvas, kuid kontekstis, et põlisrahva prioriteet on läbitud etapp. Seega võiks immigrantide prioriteet olla ju igati okei? Mida muide viiaksegi edukalt ellu – immigrantidele seaduslike õiguste tagamisega näikse tegeldavat Euroopas rohkemgi kui tagasihoidlike kohalike nutuste oludega.
Seoses pronkssõduri tei­saldamis­teema võimaliku aktualiseerumisega räägiti kõige pühamate tunnete solvamisest ja hinge sülitamisest – lisades, et loomulikult ilma igasuguse põhjenduseta. Seoses pronkssõdurile lillede viimisega tuli kõneks ka kange­laslik vene luuraja, kes hukkus, päästes läti lapsi miiniväljalt. Aga ei tuldud selle peale, et võis ka vastupidiseid situatsioone ette tulla, et on Eestiski perekondi, kus näiteks aastakümmet 1940–1950 ei elanud üle ükski lähisugulasringi kuuluv mees, kusjuures ükski neist ei hukkunud n-ö saksa kuuli läbi.

Raske mõista
Huvitaval kombel ei jäänud meelde, et filmis esinejad oleksid üritanud mõista eestlasi ega sedagi, et eestlastelgi võib olla midagi raske mõista. Näiteks, kuidas saab praegusajal identiteedi aluseks olla pronkskuju, iidol, s.o ebajumal? Kuidas on võimalik elada pideva solvumis- ja alandustundega hinges? Miks peaks keegi elama pidevas alanduses? See paik pole ju ometi mingi koonduslaager. Et raske on mõista, miks ei leita oma (teise) kodumaa kohta head sõna, küll aga põhjust süüdistamiseks.
Eestiga olid rahul üksnes edukad ettevõtjad ja edasipüüdlikud noored, viimased siiski okkaga südames. Kaks meest aga, kes tunnevad uhkust Eesti kodanikuks olemise üle, pole iseloomu­likult kumbki rahvuselt venelane.
Siinkirjutaja silme ette tuleb soliidne härrasmees, kes meenutas aastaid tagasi Vene vägede tule­kut Tallinnasse, see pidi toimuma aastal 1940. Sitsi vabriku elevil töölisneiud (nn Sitsi plikad) seisnud ühel tänavanurgal ja sedastanud rõõmsalt: „Naši pridut!” Tollane gümnasist ei saanud aru, mis tähendab naši (ilmselt ei õppinud ta koolis vene keelt), ja küsinud õhtul isa käest. Tulemus olnud talle tõsine üllatus – olid ju Sitsi neiud sün­dinud Eesti Vabariigis, käinud Eesti koolis, 1937. aasta sündmused Venes pidanuksid veel selgelt meeles olema, pool Poolat oli ära võetud ning Soomele kallale tungitud – ja „naši pridut”.

Alustada tühjalt kohalt
Filmist ilmnes selgesti inimloomuse imeline omadus: öelda, et ajalugu tagasi ei pööra – ja järelikult on põhjust ajalugu unustada. Ajada minevik ajaloo põhjatusse auku, et saaks alustada tühjalt kohalt. Ajaloo kaela saab ajada kõik, isegi ajaloo puudumise. Ajalugu on hea ka selle poolest, et sealt annab alati üht-teist välja noppida, tõsta pjedestaalile, mille all pasunaid puhuda.
Keegi sedastas filmis: „Jah, nii juhtus, elame siin.” Võimalik, et seegi tõdemus näitab ajalootaju puudumist. Kas nii eestlased kui ka venekeelne rahvasugu kukkusid inkade kombel korraga otsekui taevast alla või tulid koopast välja ning asusid rõõmsasti üheskoos kommunismi ehitama? Ja hiljem pahad eestlased lihtsalt petsid meid?
Ajalugu ei eksisteeri isegi (ja huvitaval kombel eriti) teadlaste jaoks. „Kõik, mis siin olemas, oleme koos ehitanud,” ütles filmis tuntud teadusemees. Kas ikka tõesti kõik, ei suudaks eestlane leppida. Kas enne aastat 1940 oli siin tühi maa ja jumalast unustatud lage väli? Miks tehti üleliidulisi tehaseid just Eestisse? Mõnigi koht filmis näikse nõudvat kommentaari, aga autorid jäävad loomulikult oma neutraalsele autoripositsioonile. Kuid kas saab sel moel dialoogi tekkida?

Ähmased hirmud
Filmis tõusetub teatud üllatusena pide­valt hirmu teema. Mida eestivenelased ikkagi kardavad? Kas selleks on ka põhjust? Kas tõesti tuntakse hirmu küüditamise ees (kuigi omamoodi ime­lik see hirm ju oleks – mindaks lihtsalt koju tagasi)? Kas tõesti arvatakse, et eestlased üritavad küüditamiste, represseerimiste ja mahalaskmiste eest kätte maksta? Kas pole see tekkinud hoopis alateadlikust hirmust mineviku kordumise ees (mis tähendaks, et ajalugu siiski eksisteerib) või mingist ähmasest arusaamisest, et eestlastele tehti ikkagi liiga?
Hirmutunnet mainiti ka filmi vaatamisele järgnenud arutelul: film olnudki mõeldud hirmu ületamiseks. Olnud juba tekkinud tunne, et hirmult minnakse üle kooseksisteerimisele, liikumissuund miinuselt plussile. Aprillisündmuste aegu aga varisenud kõik see kokku.
Kui tõene see hirmusündroom ikka olla saab? Kas pole see teatud määral pigem hirmuga n-ö koketeerimine, oma õnnetu saatuse ületähtsustamine? Kuigi on võimalik, et eestivenelaste hirmul on tõsiseid põhjusi – eks lipsanud ju pärast aprillisündmusi hariduslistiski läbi mõtteavaldusi, et kas läheb küüditamiseks. Kas eelmisel aastasajal kogetud hirm jõudis tõesti vene hinge nõnda sügavale juurduda, et nüüd kantakse selle põhjustaja üle väikesele eesti rahvale? Või on asi ositi ka selles, et suurrahvast lihtsalt iseloomustavad suur missioon, suured teod – ja kui juba, siis ka suured kannatused, suured hirmud, mille kõrval ühe väikerahva kannatused ja hirmud suure naabri külje all pole nimetamisväärt? Sellelt pinnalt aga pole loota vastastikuse arusaamise teket.

Koos „Laulva revolutsiooniga”
Järgnenud arutelu ajal küsiti, miks on filmis leidnud kajastamist ainult teatud seltskonna, ärimeeste ja kultuuritegelaste, aga mitte lihtsate vene inimeste arvamused. Mis võib kergesti tähendada, et film ei anna veel kuigi adekvaatselt edasi seda, mida vene rahvas Eestis tegelikult mõtleb.
Kindlasti tuleks seda filmi näidata eesti rahvale. Tuleb tõdeda, et saalis istunud eesti vaatajad suhtusid filmisse küllaltki reserveeritult, ei ühtki kommentaari ega küsimust. Oli ainult üks ettepanek: kui autor ütles, et ETV ongi lubanud filmi kaks korda näidata, tehti ettepanek näidata seda koos „Laulva revolutsiooniga”.

Viha ja eelarvamusteta
Dialoogivõimaluse puudumise korral läheb tõeks tähendamissõna, et aeg annab arutust. Kaks rahvasugu ühel maal võivad ehk teatud vastastikuse arusaamise saavutada, kui praegused vanemad ja suuresti ka keskmised põlvkonnad on olematusse hajunud. Kui peale on kasvanud see noor põlvkond, kes pole elanud Nõukogude ajal ja kel võiks justkui tõesti olla põhjust alustada puhtalt lehelt. Filmist selgub, et edasipüüdlikele vene noortele on (õigemini: oli enne aprillisündmusi) Eesti koht, kus tahaks elada. Eesti on kodumaa, kuidas meid siin ka ei kutsu­-
taks – seega oli mingi okas hinges juba enne aprillisündmusi.
Kuni dialoogi ei teki, tuleb tegelda selgitustööga. President Toomas Hendrik Ilves kutsubki uurima lähiajalugu ilma viha ja eelarvamusteta. 23. novembril Teaduste Akadeemia saalis Riigiarhiivi teaduskonverentsil „Kaks algatust: 15 aastat iseseisvat Eesti Vabariiki” ütles ta, et lähiajaloo süstemaatilisemaks ja erapooletuks uurimiseks ning kirjapanemiseks vajab Eesti uut akadeemilist uurivat institutsiooni, kelle tegevus on laitmatu ja aus. Varsti ellu kutsutava Eesti Mälu Instituudi missioon saab olema lähiminevikus juhtunu kirjapanek, selgitamine ja analüüs. „Moraalne kohustus nii meie vanemate, vanavanemate, meie laste ja meie rahva ees on selge: seletada, kuidas kõik tegelikult oli. Ei tule mitte kohut mõista, vaid mõista, lahti seletada ja analüüsida. Ilma vihata, ilma eelarvamusteta,” ütles president, tsiteerides Tacituse peagi 2000 aasta vanust mõttekäiku: sine ira et studio.

Kaks ühiskonda, kaks identiteeti

Kui kõne all on Soome põhikoolis õppivate eestlaste emakeeleoskus ja identiteet, kõlab kindlasti Anne Ribeluse nimi. Tema on see ettevõtlik naine, kelle algatusel avati Helsingi Roihuvuori koolis 1996. aastal soome-eesti keele kümblusklass. Alustati seitsme eesti õpilasega. Praegu õpib Roihuvuori kooli 1.–6. klassini kahes keeles 60 eestlast.

Lõpetanud Põltsamaa Keskkooli, läks Anne Ribelus Tartusse kindla soo­viga ajakirjanikuks õppida. „Olin teinud Punalipule nupukesi ja isegi intervjuusid. Sellest ei piisanud, et Hans Lui­gega konkureerida.” Tema jaoks polnud väljapääs ka nullkursus, sest sinna pääsesid vaid töötavad noored, töökohta aga sisekirjutuseta ei saanud. Nii tuligi tagavaravariant käiku lasta. Meeles, kui tore oli olnud õpetajate päeval 1. klassi õpilastele tunde anda, astus Anne Tartu Pedasse. Pärast lõpetamist jätkas õpinguid Tallinna Pedagoogilises Instituudis. „Mõelda vaid, seitse aastat õpi õpetajaks. Aga iial ei või teada, millal millestki kasu on. Kui Soomes kõigi läbitud kursuste täpse kirjelduse esitasin, sain magistrikraadi – midagi polnud ilmaaegu õppinud.”
Anne Ribeluse esimene töökoht oli Vara koolis. Enne, kui ta sai end õpitud erialal, algklassiõpetajana, proovile panna, tuli olla pioneerijuht ja anda 4. klassis matemaatikatunde. Mõne aja oli ta ka põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning klassivälise töö organisaator. Kui pere Varalt Tõrvandisse kolis, läks sealsesse lasteaeda tööle, et tütrele lasteaiakoht saada.
Suur elumuutus oli 1992. aasta jaanuaris, mil Anne sõitis Soome tööle läinud mehele koos lastega järele. „Üks tütar oli käinud neli kuud Tartu 10. Keskkooli 1. klassis, teine oli alles lasteaialaps. Kui nad Helsingis kooli viisin, pakuti mulle – üllatus-üllatus – asendusõpetaja kohta. Õpetajad olevat vene ja eesti lastega püsti hädas, appi oleks vaja nende emakeelt oskavat inimest. Keeldusin, sest ei kujutanud ette, kuidas saaksin oma olematu soome keele oskusega võõral maal õpetaja olla.”

Häbi eestlane olla
Mõne aja pärast leidis Anne Ribelus „Helsingi juhist” linna haridusosakon­nas välismaalaste õpetamise eest vastutava inimese nime. Helistas ja teatas, et on valmis eesti lapsi aitama. Lu­badusele ühendust võtta järgnes mitu kuud vaikust. Kool oli juba alanud, kui Riitta Veinio ta haridusosakonda kutsus. „Mõtlesin, et on tei­sigi kandidaate, aga peale minu ei ol­nud kedagi. Mulle öeldi, et hakkan Helsingi koolides oma emakeelt õpetama. Kästi linna kaart ette võtta ja lapsevanemate avaldused piirkonniti hunnikutesse jaotada, koolidirektori­tega ruumide kasutamises kokku leppida, saata vanematele teated, mis koolis laps saab emakeelt õppida. Ühesõnaga – asjad käima panna. Kui küsisin programmi, vaadati mind väga üllatunult. Sa oled ju algklassiõpetajaks õppinud – pead teadma, mida õpetada. Nii suur usaldus on mulle, endisest Nõukogude Liidust läinule, eluks ajaks meelde jäänud.
Minu teine küsimus oli, kes kontrollib. Öeldi, et parimad kontrollijad on lapsevanemad. Kui neilt kaebusi ei tule, siis asi töötab. Aga kui ma tahan, võivad nad saata kellegi mu tundi vaatama. Väga tore lähenemine.”
Haridusosakonnas sai Anne Ribelus teada sedagi, et tal on teerajaja roll. Kunagi oli küll keegi proovinud eesti lastele emakeelt õpetada, aga sellest ei olnud midagi välja tulnud.
Enne seda, kui Anne Ribelus Roi­huvuori kooli kutsuti, käis ta paar aastat, õppematerjal kotiga seljas, Helsingi kaheksa kooli vahet – ikka nii, et kaks tundi ühes kohas ja rutuga järgmisse.
„1990. aastate alguses oli kurb olukord. Eestlased ei julgenud Soomes eestlased olla, vanemad rääkisid lastega vigast soome keelt. Lapsed väljendasid end soome õpetajatele arusaamatus segakeeles. Kui ma kooli sööklas eesti lapsi eesti keeles kõnetasin, oleksid nad häbi pärast maa alla vajunud. Nad ei tahtnud ega julgenud soomlaste juuresolekul eesti keelt rääkida, sest ei teadnud, mis sellele järgneb –
äkki hakatakse narrima. Nende identiteet oli kannatada saanud. Teistest erinev on raske olla ja lapsed on vahel vägagi julmad. Soome ühiskond oli suhteliselt suletud, eestlane oli seal võõras. Ajakirjandus tõi sisserännanutega seoses esile valdavalt negatiivseid tendentse, näiteks seostati eesti naisi sageli prostitutsiooniga,” meenutab Anne Ribelus.

Tehke, kui saate lapsed kokku!
Keele õpetamise kõrval nägi õpetaja oma missiooni õpilaste identiteedi toetamises. Et see õnnestus, kinnitas talle Roihuvuori kooli toonane direktor Satu Honkala: „Pärast seda, kui majja võeti eesti- ja venekeelne õpetaja, muutusid algul mööda seinaääri hiilinud eesti ja vene lapsed säravamaks ja julgemaks. Keegi aitas neil olla sellised, nagu nad olid.”
Anne Ribeluse tütred õppisid soo­me koolis nagu kõik teised eesti lapsed. „Mul tilkus süda verd, et ma ei saanud neile edasi anda eesti kultuuripärandit. Oleksin tahtnud, et nad oskaksid kõike soome keeles õpitut ka eesti keeles, aga aega ja jõudu jäi väheks. Pole võimalik kodus teist koolipäeva pidada. Siis tekkiski mõte luua klassid, kus lapsed saaksid õppida osaliselt oma emakeeles. Mind toetas direktor Satu Honkala, väga edumeelsete vaadetega inimene. Käisime koos kõik instantsid läbi, öeldi – palun väga, tehke, kui saate lapsed kokku.”
Probleem oli, kuidas leida üles esimesse klassi tulevad lapsed, kui eesti perede andmed on salastatud. „Kutsusime vanemaid ajalehe ja tutta­vate kaudu Roihuvuori kooli kokku, et neile kakskeelse õppe plusse tutvus­tada. Paljud kahtlesid, kas ikka maksab. Kui juba Soome on tuldud, peab ruttu soomlaseks saada.”
1996. aasta sügisel alustas kakskeelset õpet seitse eesti last, kes moodustasid koos soomlastega ühe keelekümblusrühma, kus õpetasid paralleelselt nii eestlasest kui ka soomlasest õpetaja. „Eesti lastele õpetati koos soomlastega soome keelt rohkem kui soomlastele eesti keelt. Nemad laulsid koos meie lastega eesti laule, õpetasin neile ka kunstiõpetust, tõsi, pigem kahes kui ühes keeles,” räägib Ribelus.
Järgmisel aastal võeti samasse klassi uusi 1. klas­si õpilasi. Kolmandal õppeaastal, mil õpilaste arv oli kasvanud 20-ni ja õpetada tuli kolme vanuserühma lapsi, võimaldas Soome seadus tööle võtta teise eesti õpetaja. Kooli tuli Silja Aavik, soomlasest õpetaja jätkas soome õpilastega eraldi. Eesti lastele õpetati soome keelt teise keelena ja osa õppeaineid soome keeles.
„Kõige raskem oli Siljal ja minul 2005. aasta, kui meil kummalgi olid kolme vanuserühma lapsed. Seda meelespidamist ja tunde, mis ette valmistada tuli, oli ikka väga palju. Ja siis veel erivajadustega lapsed, kelle vajadused polnud esmapilgul selged, sest põhimõte oli vastu võtta kõik soovijad.”
Kergemaks läks eelmisel aastal, mil tööle tuli kolmas eestlane – Marika Nisov. Nüüd õpetab iga õpetaja liitklassi põhimõttel kaht vanuserühma. Õpetajad võitlesid välja piirangu, et ühes klassis ei oleks üle 20 õpilase. Praegu õpib Roihuvuori koolis 60 eest­last Helsingist ja kaugemaltki. Ühe 3. klassi tüdruku toob ema igal hommi­kul autoga kooli 40 km kauguselt Järvenpäält. Üks veelgi kaugemal, Siigajärvel elav poiss, sõidab iga päev maha 100 kilomeetrit.

Kakskeelse kooli poolt
Kui lõpetasid esimese lennu kümme last, pakuti vanematele võimalust pan­na nad lähedal asuvasse Porolahti kooli, kus oleks edasi arendatud ana­loogset kakskeelset õpet. „Keegi ei olnud huvitatud. Lapsed läksid Helsingi eri koolidesse, kes kunsti-, kes keelekallakuga klassi, ja tänapäevani on see nii olnud,” tõdeb Anne Ribelus.
Palju on räägitud Helsingis eesti kooli asutamisest. Õpetaja sõnul on kõige suurem vajadus sellise kooli järele äsja vanematega Soome kolinud 4.–6. klassi lastel. Lapsevanemate huvi sellise kooli vastu ei ole siiski kuigi suur. „Me ei tea veel, kas Soomes elav eesti vanem tahab oma lapsele eestikeelset haridust või mitte. Ja kui tahab, siis kui suures osas eestikeelset. Minu seisukoht on, et haridus peab olema raudselt kakskeelne. Me ei saa luua riiki riigis ega õpetada lapsi eesti keeles eesmärgiga, et nad tulevad kindlasti Eestisse tagasi – igaüks valib oma tee ise. Millegipärast on aga valdavalt räägitud eestikeelsest, mitte kakskeelsest koolist.”
Et anda eesti keeles kvaliteetset haridust, peab õpilaste arv olema suhteliselt suur. Anne Ribeluse arvates peab mingi osa koolist olema igal juhul soomekeelne. Roihuvuori mudel on end õigustanud ja analoogseid klasse võiks luua Helsingi eri piirkondades – siis poleks ka kellegi koolitee liiga pikk. Ühe ja ainsa eesti kooli puhul aga küll. Pluss veel see oht, et liiga palju eestlasi koguneb ühte piirkonda elama ja tekib geto, nagu Rootsis Ringebys juhtus.
„Tuleb arvestada selle riigi mängu­reegleid, kus elatakse. Soome seadused on võimaldanud – vähemalt mina olen seda kogenud – õppekavas piisavalt eesti laste vajadusi arvestavaid muudatusi teha,” kinnitab Anne Ribelus.
Paljud inimesed, töötanud mõne aja välismaal, tulevad Eestisse tagasi. See on raske, sõltumata sellest, kas emakeel on säilinud või mitte.
„Eesti ühiskond on karm, elu siin närviline, ütlemised teravad. Soomes saab inimene palju vähem haiget,” ütleb Anne Ribelus. „Eriti raske on kohaneda murdeealisel, kes tunneb, et ta ei ole oodatud. Eestlane ei pruugigi halvasti mõelda, siin on lihtsalt teistsugune käitumiskultuur. Minu tütrel on näiteks raske mõista, miks bussijuht ei või teist korda rahulikult öelda, kui palju bussipilet maksab, miks ta peab inimest, kes pole vastust kuulnud või aru saanud, kurdiks sõimama.”

Kaks identiteeti
Rahvuskaaslaste konverentsil oli jutuks, et kodu-eestlased peaksid välismaalt tagasi pöörduvaid rahvuskaaslasi sõbralikumalt vastu võtma. „Eesti riik, küsinud meilt, kaasmaalastelt, millised on tagasipöördujate valupunktid, astub selleks samme. Tulekul on n-ö pehmema maandumise süsteem. Kõigepealt toetatakse ununenud eesti keele õpet. Meie omalt poolt oleme võtnud nende koolidega ühendust, kuhu meie õpilased Eestisse tagasi pöördudes lähevad, tellinud sealt õpikud ja valmistanud lapsed ette testideks. Kõigil sellise ettevalmistusega lastel on Eesti koolis hästi läinud.”
Võõrsil ei ole kerge ennast määratleda. „Mingil hetkel küsib Soome viidud keskkooliealine noor endalt, kes ta on, kui ta pole Soomes õieti soomlane ega Eestis õieti eestlane. Läheb aastaid, enne kui ta mõistab, et tal ongi kaks keelt ja kaks identiteeti, et ta oskab mõlemas kultuuriruumis käituda. Kui oled pidevas kokkupuutes kahe ühiskonnaga, siis kasvad mõlemasse. See, kummas sa elada otsustad, on väga individuaalne.”
Anne Ribeluse vanem tütar jätkas pärast Soomes gümnaasiumi lõpe­tamist õpinguid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Lõpetanud maali ja maalingute restaureerimise, töötab ta Tartu Restauraatoris ja plaanib Eestis ka magistriõppesse minna. Noorem tütar õpib Helsingis ehitusinseneriks ega taha Eestisse tagasitulekust kuuldagi. „On kogu aeg imestanud, kuidas Krissu julges Eestisse tagasi minna. Huvitav on jälgida, kuidas nad üksteisest võõrduvad. Eesti ja Soome ühiskond on sedavõrd erinevad.
Ükskord ütlesin ühele soomlasele, et Soomes on valmis ühiskond, mille peale tema pidi pikali kukkuma. Valmis ühiskond olevat õudne asi, loodetavasti pole ühiskond kunagi valmis. Õigem sõna on „toimiv”. Eestlased, kes on Soome elama jäänud, ütlevad, et seal on hea ja lihtne tööl käia – kõik toimib. Aga toimib tänu reeglitele. Soomes austavad inimesed kehtestatud reegleid, sest need on nende endi tehtud. Lastes kasvatatakse maast madalast vastutust. Eestis on kõva mees see, kes reegleid eirab. Inimene tunneb uhkust, kui ta seadust rikkudes vahele ei jäänud. See on nõukogudeaegne mentaliteet. Miks ei ole eesmärgiks võetud, et ka Eestis oleks hea ja turvaline elada?” küsib Anne Ribelus.

Katalooniat avastamas

Comeniuse projekti „Kultuur ühendab lapsi” sõpruskoolide õpetajad Katalooniast, Soomest, Islandilt, Šotimaalt ja Eestist said sedakorda kokku Tartu-suuruse Reusi linna algkoolis Hispaanias. Eestit esindasid kohtumisel Unipiha Algkooli õpetajad Eha ja Lembit Jakobson.

Uude kultuuriruumi sisenemine teeb mind alati pisut kõhedaks. Eriti kui see toimub ühe päeva jooksul, nagu see tänapäeva maailmas võimalik on. Istud hommikul Tallinnas lennukisse, teed vahemaandumise Prahas ja Marseille’s – ning ühtäkki oledki raagus kaskede ja poriste teede juurest suvesoojas Kataloonias, kus tänavalaterna valgel õõtsuvad palmid.

Üksteist avastades
„Mis su nimi on? Lemmikvärv? Lem­mik­loom? Õnnenumber?” küsivad Reusi algkooli triibulistes koolikitlites 4. klassi õpilased meilt. Oleme nende jaoks inimesed põhjamaalt, kus talved on pikad, lumised ja pimedad. Maalt, millest nad midagi ei tea. Nii nad piidlevadki meid säravi silmi. Kui Kalevi maiustused kohtumise lõpus nähtavale tulevad, vallandub klassis tormiline aplaus.
Lõunamaa lopsakas loodus ja pidev päikesepaiste korvavad selle, et klass ja kool on meie mõistes „väsinud” ja euroremontimata. Elektrijuhtmed lae all ripakil, koridori kõrged seinapaneelid tumeroheliseks värvitud nagu meil nõukogude ajal.
Iga maa ajaloos on seiku ja sündmusi, mida iga uus põlvkond ja sellel maal elavad rahvad tõlgendavad uutmoodi. Meil näiteks eesti meeste osalemine Teises maailmasõjas.
Hispaania lähiajaloo probleem on suhtumine Francosse ja tema diktatuuri. Üks riik, üks keel – selline oli Franco ettekujutus Euroopa kunagise valitseja Hispaania ülesehitamisest uuesti suurriigiks. Kuningriigi väikerahvad ei mäleta teda sugugi hea sõnaga.
Kohtumiselt katalaani õpetajatega jäi mulje, et suhtumist Francosse alles kujundatakse. Kooliajalooski pole seda tehtud. Tundub, et see on osaliselt veel tabuteema.
Kella 13–15 on koolis siesta. Osa lapsi lõunatab kodus, osa koolis. Pä-rast söömist algab jalgpallitreening ja huviringide töö. On spordi-, tantsu-, arvuti- ja inglise keele ring. Need on tasulised, ringijuhid tulevad siesta ajaks tööle väljastpoolt kooli. Ka kasvataja töötasu tuleb vanemate rahakotist. Koduseid ülesandeid antakse lastele tavaliselt alles 5.–6. klassist. Siesta ajal on vanema klassi õpilastel võimalik raskemad kodutööd koolis ära teha.

Sõbralikud ja rõõmsameelsed
Koolipäev lõpeb kell 17. Lastele tulevad vastu vanaemad-vanaisad, emad-isad, suuremad õed-vennad. Sellist kilkamist, koolikottidega üksteist rõõmsalt ning sõbralikult togivat ja tagaajavat lastesumma näeb ainult lõunas. Keegi ei põrka kellegagi kokku, olgugi et joostakse täiest väest. Näib, et meie koolidele iseloomulikku teismeliste ülbamist nooremate suhtes siin ei kohta.
Reusist Barcelonasse sõidame õhtuse bussiga. Minu kõrval istub 10–12- aastane poiss koos emaga. Terve tee kordavad nad koolitükke. Teritan kõrvu, kui särasilmne poiss hakkab emale ette lugema riike: Kasahstan, Usbekistan, Armeenia, Aserbaidžaan, nende pealinnu. Veel 16 aastat tagasi oli see kõik kokku üks suur Venemaa. Nüüd aga õpib katalaani poiss hääldama nende riikide nimesid, otsima neid bussi kaasa võetud atlasest. Koos emaga vaadatakse läbi ka matemaatika ülesanded, kuulen teda isegi üht rahvaviisi emale tasakesi ette laulmas.     
Projektis osalevate õpetajate ühi-ne hüvastijätu lõunasöök toimub Tar­ragonast paari kilomeetri kaugusel linnast väljas Vahemere kaldal. Sinine meri ja lainete valged harjad silmapiirini välja. Kõrvallauas toimub teismeliste sünnipäevapidu. Laual on kokakoola, mineraalvesi, jäätis, koogid, puuviljad. Vanemate pool otsas paar veinipudelit.
Esimest purjus inimest nelja päeva jooksul nägin tagasilendu oodates Barcelona lennujaamas. Ja seegi osutus mu oma kaasmaalaseks...

Erinev suhtumine ajasse
Pidulik õhusöök projektis osalevatele õpetajatele linna spordihoone saalis ei alga mitte kell 20, nagu välja kuulutatud, vaid siis, kui korraldajad on selleks valmis. Ajal pole tähtsust: ooteaega saab täita vestlemise ja üha uute külaliste tervitamisega. Õhtusöök kestab kolm tundi. Kataloonia üht rahvusspordiala, 5–7-korruselise inimpüramiidi treeningut näeme kokkulepitud ajast seetõttu tund aega hiljem. Ja katki pole midagi.
Õhtul näib, et kogu Tartu-suurune linn saab keskväljakul omavahel kokku. Tullakse peredega, kaasas nii vanavanemad, emad-isad kui ka lapsed. Vanemad inimesed vestlevad, lapsed mängivad peitust või tühja limonaadipudeliga jalgpalli. Kellelgi pole kiiret, kõigil on aega vestelda ja üksteist ära kuulata.
Tavaline teatrietendus ei alga mitte kell 19 nagu meil, vaid kell 21.30.Kell näitab pool tundi üle südaöö, kui lõpuks hotellituppa tagasi jõuame.
Kohtumise viimasel päeval ütleb Reusi haridusosakonna juhataja Mise­ricórdia Dosaiguas Pérez hiiglasuure magnooliapuu all linnavalitsuse hoone ees seistes: „Tähtis on leida see, mis on meile kõigile ühine. See, mille poolest oleme erinevad. Just nende kahe mõistmine aitab kaasa ühise euroopaliku identiteedi tekkimisele.”
Just neid eesmärke silmas pidades kavatsevad projektis „Kultuur ühendab lapsi” osalevad koolid anda 2008. aastal välja DVD-plaadi eri maade rahvatantsude, jõulukommete, -laulude ning -juttudega. Lisaks sellele jõuda trükiseni, kuhu on koondatud viie maa pärimused oma paikkonna ajaloo kohta inglise ja emakeeles.

Rahvuslik ja euroopalik
Määravaks saab see, kui palju on uues tekkivas identiteedis rahvuslikku ja kui palju euroopalikku.
Reusi algkoolis ühise laua taga võetakse meid võrdväärse partnerina. Mis sellest, et Unipiha koolis on tänavu vaid ühe klassi jagu lapsi. Meie suhetes teiste maade õpetajatega pole muidu nii tavalist suure ja väikese venna sündroomi. Viie maa koolide ühisprojekt on investeerimine solidaarsusesse, mitte edukultusesse ja hedonismi. Projekti kaudu jätkub euroopaliku ühiskodu ehitamine. Teiste rahvaste erisustega kokku saamine, nende mõistmine ja oma juurte tundmaõppimine.

Leia oma tee ja langeta oma otsused!

Maailm on täis mängu, vabadust, seiklusi, võitlusi vanematega, tõestamaks neile mingi järjekordse uue asja vajadust. Võimalus teha igasugu tempe, muretsemata tagajärgede pärast, sest kõige eest vastutavad ju vanemad. Võimalus pugeda selle taha, et olen ju lihtsalt laps. Jah, lapsepõlv on ilus aeg... Ja kuigi vahel väga tahaks, ei kesta lapsepõlv igavesti. Ükskord on vaja suureks kasvada ja iseseisvaks saada, ise oma tegude eest vastutada. Inimeseks kasvamine on raske, sest tavaliselt ei leia ju kohe seda õiget teed, ikka tuleb enne mitu korda katsetada, eksida ja uuesti proovida.
Elu üks suurimaid otsuseid seisneb selles, kelleks saada, millega tulevikus leiba teenima hakata, millisesse ametkonda ennast klassifitseerida. Selliseid otsuseid tuleb elus langetada vähemalt kaks korda, kui mitte rohkem. Kõigepealt, mida teha pärast 9. klassi lõppu, kas minna gümnaasiumi või ametikooli? Siis abituriendina: mis kõrgkool ja mis amet valida? Kusjuures ka peale ametikooli võib kõrgkooli minna. Aga võib-olla tuleb langetada kolmaski otsus, sest õppida pole ju kunagi hilja ja ametit vahetada ei keela keegi. Õnnelikud on need, kes juba noorelt teavad, mida tahavad. Enamasti siiski kaheldakse kahe või enama ameti või siis kõigi ametite vahel. Valikuid on palju, tahtmisi samuti ja need kõik eeldavad otsuseid. Tuleks ometi keegi appi ja aitaks oma tee leidmisel, näitaks väikestki suunda, kuhu poole rühkima hakata...
Teie rõõmuks ulatab siinkohal abistava käe noorte infomess „Teeviit”. Kõigile neile, kes veel ei tea, ja ka neile, kes juba teavad, kuid vajavad kinnitust, kelleks saada, toimubki 14. korda „Teeviida” infomess. Nimi „Teeviit” ütleb juba üsna palju, nimelt leiab messilt kõikvõimalikke teeviitasid, mis juhivad eri ametite, erialade, koolide, hobide ning vaba aja veetmise võimaluste juurde. Tavaliselt ei ole inimestel aimugi, kui palju on erialasid, ameteid, huvialaringe, noorteühendusi, ametiühinguid ja nüüd on nad messil kõik koos ning võimalus nendega näost näkku kohtuda ja vajalikku infot välja pressida. Tule ja avasta enda jaoks hoopis uus maailm! Võta messilt kõik, mida see pakub, sest kes otsib, see leiab!
Messil on esindatud umbes 160 eksponenti, osalevad organisatsioonid nii Eestist kui ka välismaalt – kõikvõimalikud ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, ametikoolid, gümnaasiumid, noorteühingud, ametiühingud, riigiasutused ja mitmesugused muud asutused, kes tegelevad näiteks tööturu, huvialade või vaba aja veetmise võimaluste tutvustamisega. Messil on ettevõtlussaar, kus võid kohtuda potentsiaalsete tööandjatega. Samuti võib messil ennast proovile panna proovitöövestlusel. „Teeviida” õppekeskus on loodud just selleks, et saaksid külastada seminare, mis puudutavad sinu elu ja aitavad langetada õigeid otsuseid.
Oleme mõelnud ka neile, kes kaugemalt kohale tulevad ja võib-olla kuigi tihti pealinna ei satu. Pakume välja suurepärase võimaluse ammutada kultuurielamusi ja külastada soodushinnaga PÖFF-i filmifestivali. Samuti on „Teeviida” piletiga võimalik soodsalt ära käia kuulsas Kumu kunstimuuseumis, et tunda ennast tõelise eestlasena. Peale kõige selle toimub Teeviida külastajatele afterparty Rocca al Mare keegliklubis, kus on ootamas mitmed üllatused.
See kõik on mõeldud sulle, kallis noor, et aidata sul langetada otsuseid, millest sõltub sinu elu. Näitame sulle teed ja ulatame abikäe.
Ootame sind 29. novembrist 1. detsembrini Tallinnas Eesti Näituste messihallis toimuvale infomessile „Teeviit 2007”!

Lembit Peterson teel loova rahuni

Äsja aasta isa tiitliga pärjatud lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson on pühendunud otsingutele. Nagu kogu Theatrumi trupp. Tallinna ladina kvartalis asuvas väikeses teatris juletakse vaadata enda sisse ning seda võimalust pakutakse ka publikule.

Millal taipasite, et soovite õppida näitlejaks?
„Teater on mulle lapsepõlvest peale südamelähedane. Mu ema tegi kaasa rahvateatris, olin vahel temaga proovides kaasas. Külastasime draamateatrit. Teatri atmosfäär meeldis, tundus selline „kodune”.
1970. aastate algul käisin palju ENSV Riikliku Noorsooteatri etendusi vaatamas. Meeldisid ka lavakooli õpilaste diplomitööd, eriti 5. lennu „Seitse venda”. Neid nähes sündiski lõplik otsus. Näitlejaks ei arvanud ma end sobivat, kuid kuna lavakunsti­kateedris kuulutati välja lavastajate vastuvõtt, otsustasin proovida. Teater näis kaunite kunstide sünteesina, lavastajatöö võimaldas kõigi nendega tegelema hakata. Samuti õppida süvitsi tundma inimese hinge- ja vaimuelu ning seda, kuidas see tema elulises ja lavalises käitumises väljendub.
Kuid kuna need kaks ametit on omavahel tihedasti seotud, läbisid lavastajaks õppijad sama programmi, mille näitlejadki. Meie 7. lennust, mis oli ühtlasi esimene lavastajate lend, hakkasid pea kõik näitlejaks õppinud hiljem ka lavastama. Ja peaaegu kõik lavastajad astuvad üles näitlejatena…”

Kas jäite rahule sellega, mida lavakunstikool andis? Oli see just see, mida otsima läksite?
„Olen oma õpetajatele väga tänulik. Mind juhendasid inimesed, kes tegelesid ausalt oma alaga, teiste hulgas Karl Ader, Voldemar Panso, Helmi Tohvelman jpt. Teoreetilisi loenguid olid lugema kutsutud oma ala tipud: Lea Tormis, Ott Ojamaa, Jaak Kangilaski, Helju Tauk, Mihkel Oviir. Panso, Aderi ja teatriteadlase Reet Neimari innustusel hakkasin huvi tundma Stanislavski süsteemi ja tema koolkonna vastu ning see huvi on mul säilinud praeguseni.
Lavakunstikool juhtis tähelepanu elu ja kunsti põhiväärtustele. Arvan, et ühtegi ust meie eest kinni ei pandud. Pärast kooli lõpetamist teadsin, et minu jaoks on õige teha teatrit stuudio­likus õhkkonnas, kus näitlejatehnika elementide tundmaõppimine ja etenduse loomine aitaks kaasa inimese igakülgsele arengule. Ja kus esmatähtis oleks tõeotsing, pealisülesande olemasolu, mõtestatud looming.”
Teatrikriitik Pille-Riin Purje on Theatrumit kirjeldanud kui vaikset, süüvivat ja sissepoole pööratud teatrit. Kas võib öelda, et närvilisest maailmast tulija saab teatris tunda vähemalt hetkeks rahu?
„Seda me tõesti otsime. Algul oligi stuudio töönimi minu jaoks salamisi Vaikne Teater. Me ei soovi vastanduda teistele teatritele, vaid saavutada teatri vahendeid kasutades loova rahu keskkonda, milles on võimalik lähtepunkt tunnetusteele. Otsing kestab senimaani ja tundub, et aeg-ajalt õnnestub eesmärk saavutada.”

Kas seetõttu lõitegi oma teatri, et suurtes teatrites on rahu tasandi saavutamine raskem?
„Ilmselt on see ka seal võimalik, aga minul mitte. Minu otsingud läksid suure teatri raamidest välja. Võib-olla häiris see, et olin sunnitud palgalisena osalema endale võõrastes ja vahel vastuvõetamatutes mängudes. Ehkki keegi ei keelanud mind ka selles ühises mängumaailmas katsetamast. See ei olnud teatrist põgenemine, vaid katse luua teatrikooslus, kus üritada väljendada seda, mida hing omaks tunnistab. Sellest unistab ju iga kunstnik.
Lõplikuks ajendiks sai 1986. aastal Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) loomisele kaasa aitamine. See ei olnud aga enam ainult teatriga tegelemine, vaid uue haridus- ja kultuurikeskkonna modelleerimise algus. Alustasime koos Taivo Niitvägi, Ülo Vooglaiu, Kersti Nigeseni ja teistega ühe majavalitsuse ringina Muusikamajas. Algul oli seal (vana)muusikaring ja draamakunstiring ning hakkas tekkima väike eksperimentaalne kool. Nüüdseks on neist ringidest välja kasvanud gümnaasium, põhikool, muusikakool, kunsti­kool ja teatrikool. On tekkinud traditsioonilistele kristlikele väärtustele tuginev unikaalne haridus- ja kultuurikeskkond.
Theatrum tekkis samas keskkon­nas Eesti Humanitaarinstituudi õppejõudude (Juhan Viidingu, Tõnis Rät­sepa, Riina Schuttingu) ja üliõpilaste koostöö tulemusena. Mõned õppejõud (nende seas Kaljo Kiisk, Aarne Ükskü-la, Aleksander Eelmaa) aitasid luua meie etendusi nii lavastajate kui ka näitlejatena. 1997. aastal alustasime teatriõpetuse programmiga gümnaasiumis, millest on välja kujunenud VHK teatrikool.
Teatriõpetuse peamised eesmärgid on arendada õpilase tähelepanu, fantaasiat, suhtlemisoskust ja esinemiskindlust ning oskust oma mõtteid nii tavaelus kui ka publiku ees selgelt väljendada. Tehes harjutusi, etüüde ja näidendikatkendeid, on õpetajad õpilastega dialoogis, mis võimaldab analüüsida kõikvõimalikke elusituatsioone, süveneda inimese hingeelu keerdkäikudesse, rääkida nendega olulistel teemadel. Mõnes etenduses esinevad koos professionaalsed näitlejad, üliõpilased ja kooliõpilased.”

Kuidas tundub, kas Theatrum on 12 tegutsemisaastaga oma koha Eesti teatri pildis leidnud?
„Püüame oma tegemisi mõtestada eelkõige traditsioonilisest kristlikust vaatepunktist. Rahuteater või medita­tiivne teater, nagu Theatrumit on nimetatud, on osutunud praeguses ajas kohaks, mida inimesed väga vajavad. Nad käivad meie etendustel ja saavad siit mõtlemisainet, positiivseid impulsse. Seda näitab tagasiside nii püsipublikult kui ka nendelt, kes meid alles avastavad.
Tegutseme küllaltki kitsastes oludes, seda nii ruumide kui ka riigipoolse rahatoetuse mõttes. Algus­aas­tatel saime enda pla­nee­ritud eelarvest kümnendiku, nüüd neljandiku. Mõistagi on see jätnud meie kujunemisse omajälje. Õnneks leeveneb lähiajal veidi ruumikitsikuse probleem, sest VHK gümnaasiumiosa tuleb remondist välja ning saame ühe teatriklassi juurde. Katariina kirikus tegutseme soojemal ajal, tulevikus loodetavasti aasta ringi. Rõõmustab, et meil on nii palju häid sõpru ja toetajaid.”

Kuidas leiate lavastamiseks õige teksti?
„Otsime tekste sageli koos, näiteks loeme näidendeid üheskoos. Igaühe initsiatiiv leidmisel ja väljapakkumisel on oluline. Kui tekib tunne, et see meile sobib, siis hakkame tööle. Aja jooksul on kogunenud kenake hulk tekste, mis ootavad oma aega.
Nende seas on erilisi tekste, mis nõuavad eestlastele vahel harjumuspäratute vaimsete taustsüsteemide tundmist. Arvan, et meie üks ülesanne ongi taolise väärtdramaturgia eesti keelde ja lavale toomine. Kahjuks on eesti tõlkekirjandus teiste maade omaga võrreldes väike. Kui rääkida omakeelsest dramaturgiast, siis Theatrumi liiniga hästi kokku kõlavaid näidendeid on väga vähe.”

Olete olnud nii näitleja kui ka lavastaja, mistõttu tunnete näitlejatööd läbinisti. Mis teeb näitlejast hea näitleja?
„Oluline on anne ja tahe. Hea näitleja on alati väga huvitav isiksus. Kui ta lavale tuleb, on ta kuidagi kohal, temas on peidus midagi kütkestavat ning näib, et tal on publikule midagi öelda. Hea näitleja on kunstnik, etenduse autori koostööpartner, mitte savi lavastaja käes. Oluline on loomin­guline tahe ja pidev enesearendamine. Ta peab suutma eri rol­le mängida, peale selle võiks näitleja olla ka poeet, kes suudab midagi huvitavat luua. Ei piisa siiski pelgast fantaasiamängust, vaja on ka eetilist kujutlusvõimet. Hea näit­leja armastab tõde. Selles on tema jaoks nii headus kui ka ilu.”
Mulle tundub, et näitleja peab olema soe inimene, sest läbi külma kaitsekihi ei saa ju ennast siiralt ja usutavalt avada…
„Hõõgus kaasneb armastusega ning armastus avab kunstnikus loovuse, on selle allikas. Kontakt publikuga saab tekkida ainult siis, kui publik laval olija omaks võtab ja tajub, et see, millega tema juurde tullakse, on aus ja siiras. See on seletamatu.
Võib küsida, kas suur näitleja peab olema ka suur inimene. Ideaalis võiks olla nii, aga näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses” pakub Mefistofeles peategelasele lepingu: saad geniaalseks heliloojaks, kuid ühel tingimu-sel – sa ei tohi iial armastada ühtegi inimest. Mulle selline variant ei sobi. Proovin elada nii, et rada, mida elus käin, ja rada, mida kunstis käin, oleksid omavahel seotud vastutuse ühtsuses. Vastasel juhul võid saavutada küll säravaid asju, aga see on külm sära.”

Mis iseloomustab head lavastust? Milline peaks olema see nihe, mis inimeses pärast etenduse nägemist ja sellele kaasa elamist tekib?
„Gogol on öelnud, et hea kunstielamus on see, kui inimesel pärast etenduse nägemist või raamatu lugemist tekib tahtmine öelda teisele inimesele „vend”. Et sünnib tugev impulss teha midagi head, tekib või taasärkab usk, lootus ja armastus. Kunst saab kinnitada inimeseks olemise väärtust ning julgustada inimest otsima Jumalat. Stanislavski kirjutab 1909. aasta paiku, et teater „ärgitab palvele”. Seda parem. Ent ärge pidage meid preestriteks. Me oleme kunstnikud. Me mängime. Siin on minu jaoks mõtlemise koht…
Jean Louis Barrault on öelnud, et teater on kui tervendav vaktsiin, samas näeb Antonin Artaud teatrit kui katku. Mina pooldan esimest varianti. Lõhkumine on nõrkuse tunnus. Võib küll kõva häält teha, aga…”

Eksperimentaalteatrit te ei poolda?
„Oleneb sellest, millega eksperimenteeritakse ja milleni välja jõutakse. Kas eksperimenteeritakse selleks, et otsida lõhkeainet, või selleks, et avastada ravimit. Kui teater osutub destruktiivseks, siis hindan seda juhul, kui jätkub julgust ja otsustavust see kaotada. Otsingulist teatrit pooldan ma igati. Määrav on otsingu intentsioon.”

Pedagoogina puutute kokku paljude noortega. Kuidas tundub, kas praegune „projektimaailm” on noortele mõjunud? Või on nad kõigele vaatamata veel rikkumata?
„Noortes on kõik potentsiaalid ja võimalused. Kui oskame väärtustada siirust ja rikkumatust, siis toovad nad selle ka esile. Ehkki paljudel on juba valusaid kogemusi. Noored on oma arengu ja avastusretke alguses. Kui palju aga jätkub neil pärast kooli lõpetamist jõudu õpitut positiivselt ellu rakendada ning maailma destruktiivsete jõududega mitte kaasa minna? Praegused noored on ehk isegi keerukamas olukorras kui näiteks mina omal ajal. Ahvatlusi ja kiusatusi on praeguses liberaalses ühiskonnas meeletult. See võib takistada süvenemist ja soodustada pealiskaudsust. Samal ajal on igas inimeses tugev vajadus tõe järele. Noored vaatavad ühiskonnaelu kõrvalt, otsivad, kuidas ja kuhu siseneda, kuidas selles osaleda, oma tee leida. Seetõttu ongi oluline julgustada noori nende tõeotsinguil.”

Kas religiooniõpetus võiks noortel aidata elu põhiväärtusi leida?
„Religiooniõpetuse vajalikkust ei saa eitada. Millisel kujul seda õpetada, on omaette teema. Otsival inimesel võib tekkida palju küsimusi. Näiteks, kus on tõeline Kirik ja kuidas seda leida? Kas on olemas universaalne kristlus, mida eri konfessioonid tunnistavad? Usuelu küsimused on inimese jaoks kõige intiimsemad. Kas saab anda teadmisi ristiusu kohta nii, et ükski inimene sellepärast kannatama ei peaks?
 Ma ei tea, kas see on võimalik. Aga elu ilma kannatusteta pole kindlasti võimalik. Küsimus on selles, kuidas kannatusi suhestada ja mõtestada. Küsimine selle järele, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, kas meie elul on mõte, on see, mis teeb meid inimesteks.
Ei ole olemas ideoloogiavaba õpetust, sest iga õpetaja tuleb klassi ette oma maailmavaate ja filosoofiaga, kandes oma vaateid ja väärtushinnanguid.”

Kui rääkida oma tee leidmisest, siis kui olulist rolli mängib selles teie kui katoliiklase jaoks religioon? Mida tähendab teie jaoks religioon?
„Stuudioteatriga tegelemiseks ei pea olema katoliiklane. Stuudioteatri ideed kandsin endas juba enne 1982. aastat, mil kirikuga liitusin. See oli minu tõeotsingute loomulik jätk. Õpetus, mida katoliku kirik inimestele edasi annab, on ääretult rikas. Kahjuks kujutatakse meil katoliiklust meedias sageli puudulikult, üksikuid aspekte moonutades või väärnähtusi üle paisutades. Meie teadmised katoliku kirikust on sageli tugevasti kreenis. Siin saab soovitada vaid rahulikku eelarvamusteta vaatlust ja järelemõtlemist. Kirikust saab inimese vaimu- ja hingeelu igapäevast toitu ja jõudu edasi minna. Religiooni ülesanne on aidata inimesel leida või taastada side Jumalaga, kelle valguses saab näha ka iseennast ning leida oma tegelik, sügavaim identiteet.
Kirikus ei ole palju voole ega liikumisi. Siin on vaid üks vool, üks liikumine: palve. On tähtis avada end palvele. Koorilaul meenutab natuke ühispalvet. Viimasel noorte laulupeol oli ainus laul, mida paluti kaks korda laulda, Tõnis Mägi „Palve”. See näitab, et inimestel on igatsus tõe ja Jumala järele. Arvan, et eestlased ei ole niivõrd uskmatud, kuivõrd teadmatuses ja valeinfo küüsis. Et aga väärtusteni jõuda, on vaja teatud rahunemist, mille järel saab asjadele rahulikult vaadata. Theatrumgi püüab luua veel üht väikest rahu saarekest, kus inimesed saavad vaikselt endasse vaadata ja näitemängu vaadates elu üle mõelda.”

Kuidas te sügaval nõukogude ajal religioonini jõudsite?
„Selle kirjeldamine ei mahu praeguse intervjuu raamidesse. Otsisin kõikjalt teed Jumala juurde. Ja praegu usun end nägevat Teda mind otsimas kõigilt neilt teedelt, mida mööda ma käisin ja käin. Lapsepõlveradadel ja sündmustes. Eluteel, mida sageli varjutavad ja ängistavad valusad kogemused ja eksimused, aga mis on täis ka päikselisi rõõme. Piibli lugemises, sealt hoovava rahu ja tõetunde kaudu. Kirjandusse, muusikasse, maalikunsti, teatrisse süvenemises. Abielus – naise ja laste kaudu. Sõpruses. Õpetajates ja teejuhatajates. Armastuses, mida püüame tabada ja ellu tuua. Südametunnistuses, mis tahab ikka vaba olla. Tahtis ja sai seda olla ka nõukogude ajal.”

Kas religioon aitab inimesi turvalisemalt eluteel liikuda ja takistusi ületada?
„Jah, religiooni toel usaldavad inimesed julgemalt edasi minna. Usk annab pidepunkti ja turvatunde.
Kirik ei koosne ainult pühadest ja „õigetest”, sinna tulevad kokku inimesed kõikvõimalike küürude ja vigasustega, kelle eesmärk on saavutada pühadus. Kirikus saab inimene teada, et ta on andeks saanud ja selle abil suudab ta anda andeks ka teistele. See on väga tähtis sõnum. Meil on tihtipeale ettekujutus tõest kui millestki halastamatust. Kristlikus maailmapildis on olulised nii absoluutne õiglus kui ka absoluutne halastus. Tõde ei ole halastamatu.
Eestimaa on kaetud katoliku kirikutega. Minu jaoks on katoliku usk omal kombel tagasipöördumine esivanemate usu juurde. Tänu sellele olen ehk paremini mõistnud prantslasi, hispaanlasi, leedulasi või poolakaid.
Väga oluline on jõuda oma kultuuritraditsioonide juurteni, siis jõuame ka selgema arusaamiseni Euroopa teistest rahvastest ja nende kultuurist, õpime neid austama, kaotamata oma identiteeti.”