Välismaal õppimise kogemusest saab kõige rohkem kasu tudeng ise – laieneb silmaring, muutuvad hoiakud, täieneb tutvusringkond... Samas on ka ülikoolid huvitatud, et nende üliõpilased semestri või paar mõnes välisriigis viibiksid, sest saadud impulss kiirgub hiljem tagasi koduülikooli ja laiemalt kogu ühiskonda.

Ülikooli esimene ootus seoses tudengite välismaal õppimisega ongi see, et kõik üliõpilased käiksid vähemalt korra õppeaja jooksul nn õpirännakul, st välisriigis praktikal või õppimas. Praegune seis on kahjuks selline, et näiteks Tallinna Tehnikaülikoolist käib Erasmuse programmi raames välis­maal õppimas aastas alla 1% üliõpilastest, kokku käib õppeaasta jooksul väljas umbes 1,5% kogu tudeng­konnast. Ülikool on võtnud strateegiliseks eesmärgiks viia vähemalt semestri välisülikoolis õppivate tudengite arv 2010. aastaks 4–5%-ni ja 2015. aastaks 7–8%-ni, mis jääb veel kaugele maha ideaaleesmärgist kõik.

Milleks käia välismaal õppimas?
Ülikoolid lähevad üle pädevuspõhistele õppekavadele, see tähendab õppekava ülesehitamist viisil, mis tagab teatud hulga teadmiste, oskuste ja hoiakute (kokku pädevuste) omandamise. Pädevused jaotatakse erialasteks ja üldisteks. Tööandjad rõhutavad üha rohkem just üldiste pädevuste vajalikkust. Üleeuroopalise „Tuning”-projekti raames sõnastati 30 üldist pädevust, mis ülikoolilõpetanul peaksid olema.Noppisin välja mõned, milleni jõuabki minu hinnangul ainult teises keele- ja kultuuriruumis viibides.
Näiteks kõrgtasemel võõrkeeleoskus – mingi tasemeni saab võõrkeelt õppida loomulikult ka koolitunnis, aga see ei ole võrreldav keelekeskkonnas saadud praktikaga.
Välismaal õppimine aitab kindlasti kaasa kohanemisvõime arengule. Samuti oskab tudeng, kes on õppinud ja elanud rahvusvahelises seltskonnas, tunnustada multikultuursust ja arvamuste/hoiakute paljusust.
Areneb ka rahvusvaheline koostöövõime, sest mõistetakse paremini teiste riikide kultuure ja tavasid. Näiteks võib tulevikus tööturul eelise saada see, kel on olnud võimalus töötada meeskonnas, kus on esindatud Aafrika hõimupealike patriarhaalne eneseteadlikkus, Aasia tagasihoidlikkus ning Ladina-Ameerika temperament. Samuti arendab välisriigis õppimine initsiatiivikust ja ettevõtlikkust, sest neid omadusi arendab juba stipendiumi taotlemine.
Teatud mööndustega võiks siia lisada veel kvaliteedile tähelepanu pööramise ning kriitilisuse ja enesekriitilisuse. Minnes teise riiki õppima, näeb tudeng teistsugust õpetamismetoodikat ja õppekorraldust ning suhtub nähtusse kriitiliselt, olles samas ka enesekriitilisem koduülikooli ja iseenda suhtes. Näiteks on nõudlikkus ja üliõpilasele vastutuse andmine ülikooliti ja riigiti erinev. Praegu kurdavad üliõpilased (isegi doktorandid) vahel, et neile antakse lugeda ingliskeelseid artikleid, soovitakse pigem emakeelseid materjale. 1994. aastal, mil Rootsi õppima läksin, olin õppinud inglise keelt vaid mõne kuu kursustel. Artikleid tuli sellegipoolest lugeda inglise keeles.

Tudeng esindab Eestit
On hea, kui üliõpilane läheb õppima avatud meelega ning suudab teises riigis näha nii head kui ka halba, sest ainult nii ta õpib. Loodetavasti esindavad kõik, kes välismaale õppima lähevad, oma koduülikooli ja kodumaad väärikalt. Oleme pisike riik, paljudele välismaal kohatud inimestele jääb see üliõpilane ainukeseks eestlaseks, keda nad elus näevad, tema järgi kujuneb ka Eesti maine. Sama kehtib ülikooli esindamise kohta – Eesti tudengid saavad näidata, et meie haridus ei ole viletsam kui Euroopa või muu maailma ülikoolides saadu.
Loomulikult ootab ülikool, et üliõpilased oma rännakutelt ikka tagasi tuleksid. Sellest on koduülikoolile ja Eestile vähe kasu, kui tudeng jääbki välismaale. Koduülikooli naastes võiksid tudengid rakendada saadud kogemusi nii üliõpilaselu rikastamiseks kui ka õppetegevuse arendamiseks. Näiteks tegutsedes välisüliõpilaste tuutorina, sest just välismaal õppinud mõistavad kõige paremini, mida välismaalane võib vajada, et võõras keskkonnas hakkama saada. Vaheajal Eestisse jäänud kaasüliõpilase võiks näiteks jõuludeks oma koju kutsuda, vaatamata sellele, et meie jõulud on perekesksed. Üksi ei taha sel ajal keegi olla.
Kui USA-s õppisin, oli kogu mu vaba aeg sisustatud. Nädalavahetused täideti kino- või salsaõhtutega ning üldharivate ja mänguliste kursustega eri teemadel, alates lauakommetest ning lõpetades läbirääkimisoskuste­ga. Kõike korraldasid ja viisid läbi üliõpilased ise. Ühiselamus ei pidanud keegi ennast kunagi üksikuna tundma. Samas ülikoolis olid üliõpilased loonud ka nn kvaliteedimeeskonnad, kelle ülesanne oli anda õppejõule pidevat tagasisidet näiteks õpetamismeetodite sobivuse või muude õppimist soodustavate/takistavate tegurite (alates sellest, et õppejõud räägib liiga vaikselt või segaselt, slaidid on liiga väikeses kirjas jne) kohta juba ainekursuse käigus. Kursuse lõpul antav tagasiside ei aita ju enam kuidagi õppurit, kes kursuse on läbinud.

Ohuks ajude äravool
Ühe hirmuna võib nimetada nn ajude äravoolu. Just seda nimetas rahvusvahelistumisega kaasneva peamise võimaliku probleemina ka Eesti kõrghariduse olukorda analüüsinud ja hinnanud OECD ekspertide grupp oma hiljuti valminud raportis.
Teine hirm on see, et välisülikoolis õpitut ei ole võimalik ka parima tahtmise juures ühildada koduülikooli õppekavaga. Seda hirmu peaks lähiajal küll vähendama pädevuspõhiste õppekavade rakendamine, mis annab võimaluse võrrelda piltlikult öeldes mitte ainete pealkirju, vaid seda, millised oskused ja teadmised on tegelikult omandatud. Samas ei ole välismaal õpitud aeg „kaotsi läinud” ka juhul, kui õpitust ei ole tõepoolest võimalik midagi üle kanda – igal juhul kompenseerib saadud kogemus n-ö kaotatud aja.
See rahvusvaheline kogemuste ja koostöö pagas, mille tudengid oma õpirännakutelt saavad, kaalub üles kõik võimalikud probleemid, mis välismaal tekkida võivad. Ka ülikooli ootused on tunduvalt suuremad kui hirmud. Kindlasti on mõistlik oma maailmaavastamise rännakud ära teha võimalikult noorelt – see on võimalik küll ka hiljem, töö ja pere kõrvalt, aga siis on muresid ja probleeme juba palju rohkem...
Muide, äsja Lissabonis toimunud konverentsil „Valuing Learning: Eu­ropean experiences in validating non-formal and informal learning” mainis Euroopa Komisjoni esindaja hariduse, kultuuri ja noorsootöö alal Jan Figel, et Euroopa konkurentsivõimet kahandab eurooplaste liiga vähene mobiilsus...