Maal on ikka mõnus

Kindlasti väärivad kõik konkursil „Maal on mõnus” auhinnatud noorteprojektid omaette lugu, seekord sai valitud siiski vaid neli: üks Läänemaalt, üks Järva­maalt, üks Ida-Virumaalt ja üks Valgamaalt.

Peraküla on, nagu nimigi ütleb, üksildane küla metsade vahel, kust Nõva koolini viib ringiga tolmune kruusatee. Vanemate inimeste mälestustes oli küll veel teinegi tee – tükk maad otsem. Mõisaajal käis külarahvas sealtkaudu mõisa tööle ja hiljem, kui kool mõisahoonesse kolis, lapsed kooli. Nõva jõe süvendamisel lagunes aga üle selle viinud sild, teed polnud enam võimalik kasutada ja nii see võssa kasvaski.
Peraküla koolitee
Üks ettevõtmise organisaatoritest Silja Silver ütleb, et kui ta nägi põllumajandusministeeriumi konkursiteadet,
läks mõte kohe Peraküla koolitee taas­tamisele. „Kool eesotsas direktori­ga haaras samuti mõttest kinni. Hakka­sime asjaga pihta juba enne, kui oli kindel, kas saame raha või mitte. Kui tuli ka toetus, olime muidugi üliõnnelikud. Saadud rahasummast tähtsamgi oli noorte ja laste töö väärtustamine.
Alguses puhastasime karjateed, siis saime jõele ka purde peale. Ega olnudki niisama lihtne sobivat materjali hankida. Tegime silla immutatud puidust 12-meetristele alustaladele – nende transportimisega oli tegemist, aga meil on õnneks RMK loodusmaja, selle ja puhkeala juhataja oli nõu ja jõuga abiks. Tee ise on justkui meie ettevõtmise selgroog, nüüd hakkame liha luudele kasvatama: töö käigus leidsime selle äärest väga palju põnevat: mõisarehe varemed, vana suitsusaun ja linaleoaugud. Peraküla loodusmajas käib meil palju õpilasi kaugemaltki. Nüüd on neil võimalus juba kooli juures bussist maha tulla ja läbida 3,5 km väga mõnusat pärandkultuuri ja loodusõppe rada.” Purre avati pidulikult möödunud reedel, kui ühelt poolt matkas selleni koolipere ja teiselt poolt mõtte algatanud külarahvas. Konkursi lõpuüritusel Tallinnas ministeeriumist saadud kommikorvgi võeti just seal koos lahti ja söödi tühjaks.

Roosna-Alliku allikaala
Ka Roosna-Alliku allikaala korrastami­sel on pikem eellugu. Aastal 2004 osalesid kolm selle projektimeeskonna tüdrukut 3.–4. klassi õpilaste­na Järvamaa keskkonnamängus ja pidid tutvustama oma kodukohta. Ümb­ruskonnas huvipakkuvat otsides sattusid nad Roosna-Allikul allikatele. Muidugi on üldteada, et just neist saab Pärnu jõgi alguse, aga õpetajast projektijuhi Jaanika Alliksoo sõnul ei tea paljusid allikaid ka kohalikud elanikud.
„Kuna tüdrukud nii palju allikaid üles leidsid, koostasid nad nende koh­ta voldiku ja sellest omakorda tekkis mõte rajada õpperada. Tänu projektikonkursile leidsime võimaluse rahatoetust saada ja põhjuse veel põhjalikumalt allikatega seotud materjali koguma ja vormistama hakata. Läbitav matkarada oli meil juba mingil kujul olemas, nüüd tekkis võimalus seda paremaks ja huvitavamaks muuta.
Ettevõtmise peamised läbiviijad olid­ki viis tüdrukut: Mari-Liis Rohu­saar, Ave, Kaidi ja Tiina Kaljurand ning Eneli Väli, lisaks õpilasi praegu­sest viiendast klassist, kes käisid va­rem matkarajal lindude pesakaste üles panemas ja olid nüüd abiks allikate ümbruse koristamisel. Pisut aitasid kaasa ka õpetajad. Oleme juba korraldanud ülekoolilise matkapäeva, kus kõik õpilased läbisid ühtlasi tööülesandeid täites raja. Paar päeva hiljem käis samal matkarajal ka laste­aed. Kindlasti korraldame seal edaspidigi matku ja õuesõpet. Et meie vallavalitsusel on huvi Roosna-Allikul turismindust arendada, loodame matka­raja väljaehitamist jätkata. Õppematerjalid on meie koolis kättesaadavad kõigile, kes matkarada kasutada tahavad. Oleme valmis neid ka juhendama.”

Lohusuu vana maja
Kakskeelse Lohusuu Põhikooli direktor Heili Eiche ütleb, et nemad nägid kõigepealt konkursikuulutust ja arutasid siis vanemate poistega, kas leiduks mõnd sobivat ettevõtmist, mida projektiks kirjutada. „Olime oma õue peal juba üht, teist ja kolmandat teinud ning ka Eesti kauneimaks kooliks hinnatud. Tiigi kaldal seisis aga veel üks mahajäetud ja lagunev majake – kunagi nõukogude ajal saunaks ehitatud. Leidsime, et võiks sellega midagi ette võtta, ja nii me selle projekti kamba peale kokku panime. Saime alles 21. mail teada, et meid rahastatakse, aga meie lapsed sõidavad kooli bussiga ja kui õppeaasta lõpeb, lõpetavad ka õpilasliinid töö. Nii ei saanudki me suvel tööga alustada, vaid otsustasime sellega sügisel kohe kiiresti pihta hakata. Paraku hindasime oma võimeid natuke üle. Kui saime töid juhendama korraliku ehitusmeistri, tegi ta meile selgeks, et töö on aeganõudvam, kui pealt paistis. Igatahes materjalid saime ostetud ja päris tublisti tööd ka tehtud. Kõige huvitavam oli poistele vana prahi väljalõhkumine ning mõõtmi­ne, arvutamine ja otsustamine, kui pal­ju millelegi materjali kulub. Vala­tud said ka põrandad ja rajatud alus terrassile. Kevadel plaanime koos õues­õppe aasta algusega maja pidulikult avada. Kavatseme sinna rajada omamoodi õuesõppe õpikoja. Maja saavad kasutada ka lasteaialapsed.”
Ehkki Tallinnas auhindu vastu võtmas käidi ainult viie mehega, ütleb Heili Eiche, et tegijad olid kogu kooli poisid alates viiendast klassist. „Oli kena ühistöö, mis meeldis nii eesti kui ka vene poistele. Kui Tallinnast tagasi tulime, tegime järgmisel päeval kogunemise ja jagasime seal laiali suure korvitäie maiustusi. Poisid olid väga rõõmsad, et neid ka meeles peeti.”

Fotokaga külavahele
Põdrala valla arendusnõunik Anne Pai: „Juba 2006. aastal tutvustati põllumajandusministeeriumi kodulehel seal maa-arhitektuuri ja maastiku arengu­kava. Ja kui sattusin selle projektikonkursi teatele, tekkis justkui sujuv seos: miks mitte „Maal on mõnusad majad”? Kuna meie vallas koostati samal ajal üldplaneeringut, oli seda huvitavam neid asju kokku viia.”
Võtnud aluseks Eesti Vabaõhumuu­seumi välja töötatud metoodika, käisid viis poissi mööda oma valla külasid ning pildistasid vanu hooneid ja nende detaile. „Leidsime, et kui juba teha, siis põhjalikult. Poisid ise jagunesid: kes üksi, kes kahekesi, kes läks koos perega, käisid talust tallu, pildistasid ja tassisid kogu materjali minu kätte, kes ma selle arvutisse ümber tõmbasin ja neid natuke juhendasin. Meie esialgne lootus, et jõuame terve valla kaardistada, oli muidugi utoopiline. Tegime umbes 700 fotot, aga jätkame seda tööd kindlasti ka edaspidi. Valla üldplaneeringusse saime sellised read, et säilitatakse traditsioonilist arhitektuuri, ja tõime välja külad, mis vajavad selles suhtes erilist tähelepanu.
Mõnes peres leidus ka vahvaid vanu inimesi, kes rääkisid poistele talu ajaloost ja lugudest-legendidest, mis selle paigaga seotud on. Alguses oli muidugi kartus päris suur, et kuidas ikkagi minna võõrasse õue, aga tasapisi tuli julgust juurde. Ega meie külad ole eriti suured ja inimesed ikka tunnevad üksteist. Neile, kes läksid võõramasse piirkonda, andsin valla ametlikul blanketil tõendi kaasa, et keegi kurjustama ei hakkaks, mida nad seal luusivad.
Hiljem on siin ja seal külaelanikud mul nööbist kinni võtnud ja küsinud, kas me nende juurde ikka pildistama tuleme. On juhatatud ka meie piirkonna kõige vanema taluni. Huvitavamatest leidudest võiks mainida saviehitisi, mis ei peaks meie piirkonnale väga iseloomulikud olema. Mulle oli üllatav avastus, et maja katuse järgi võib ära öelda, kas on tegemist põlis- või asunikutaluga. Esimestel on meie kandis enamasti Mulgi tüüpi poolkelpkatused, teistel teravad viilkatused. Üldiselt on elumajad rohkem ümber ehitatud, ehedana on alles jäänud just vanu saunu ja aitasid. Meil on õnneks veel palju põliseid perekondi, aga ega sellegipoolest täpselt teata, mis ajal üks või teine hoone ehitatud on. Kui veab, on kusagil olemas mingi anno-kivi või Eesti kindlustuse silt.”