Lembit Peterson teel loova rahuni

Äsja aasta isa tiitliga pärjatud lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson on pühendunud otsingutele. Nagu kogu Theatrumi trupp. Tallinna ladina kvartalis asuvas väikeses teatris juletakse vaadata enda sisse ning seda võimalust pakutakse ka publikule.

Millal taipasite, et soovite õppida näitlejaks?
„Teater on mulle lapsepõlvest peale südamelähedane. Mu ema tegi kaasa rahvateatris, olin vahel temaga proovides kaasas. Külastasime draamateatrit. Teatri atmosfäär meeldis, tundus selline „kodune”.
1970. aastate algul käisin palju ENSV Riikliku Noorsooteatri etendusi vaatamas. Meeldisid ka lavakooli õpilaste diplomitööd, eriti 5. lennu „Seitse venda”. Neid nähes sündiski lõplik otsus. Näitlejaks ei arvanud ma end sobivat, kuid kuna lavakunsti­kateedris kuulutati välja lavastajate vastuvõtt, otsustasin proovida. Teater näis kaunite kunstide sünteesina, lavastajatöö võimaldas kõigi nendega tegelema hakata. Samuti õppida süvitsi tundma inimese hinge- ja vaimuelu ning seda, kuidas see tema elulises ja lavalises käitumises väljendub.
Kuid kuna need kaks ametit on omavahel tihedasti seotud, läbisid lavastajaks õppijad sama programmi, mille näitlejadki. Meie 7. lennust, mis oli ühtlasi esimene lavastajate lend, hakkasid pea kõik näitlejaks õppinud hiljem ka lavastama. Ja peaaegu kõik lavastajad astuvad üles näitlejatena…”

Kas jäite rahule sellega, mida lavakunstikool andis? Oli see just see, mida otsima läksite?
„Olen oma õpetajatele väga tänulik. Mind juhendasid inimesed, kes tegelesid ausalt oma alaga, teiste hulgas Karl Ader, Voldemar Panso, Helmi Tohvelman jpt. Teoreetilisi loenguid olid lugema kutsutud oma ala tipud: Lea Tormis, Ott Ojamaa, Jaak Kangilaski, Helju Tauk, Mihkel Oviir. Panso, Aderi ja teatriteadlase Reet Neimari innustusel hakkasin huvi tundma Stanislavski süsteemi ja tema koolkonna vastu ning see huvi on mul säilinud praeguseni.
Lavakunstikool juhtis tähelepanu elu ja kunsti põhiväärtustele. Arvan, et ühtegi ust meie eest kinni ei pandud. Pärast kooli lõpetamist teadsin, et minu jaoks on õige teha teatrit stuudio­likus õhkkonnas, kus näitlejatehnika elementide tundmaõppimine ja etenduse loomine aitaks kaasa inimese igakülgsele arengule. Ja kus esmatähtis oleks tõeotsing, pealisülesande olemasolu, mõtestatud looming.”
Teatrikriitik Pille-Riin Purje on Theatrumit kirjeldanud kui vaikset, süüvivat ja sissepoole pööratud teatrit. Kas võib öelda, et närvilisest maailmast tulija saab teatris tunda vähemalt hetkeks rahu?
„Seda me tõesti otsime. Algul oligi stuudio töönimi minu jaoks salamisi Vaikne Teater. Me ei soovi vastanduda teistele teatritele, vaid saavutada teatri vahendeid kasutades loova rahu keskkonda, milles on võimalik lähtepunkt tunnetusteele. Otsing kestab senimaani ja tundub, et aeg-ajalt õnnestub eesmärk saavutada.”

Kas seetõttu lõitegi oma teatri, et suurtes teatrites on rahu tasandi saavutamine raskem?
„Ilmselt on see ka seal võimalik, aga minul mitte. Minu otsingud läksid suure teatri raamidest välja. Võib-olla häiris see, et olin sunnitud palgalisena osalema endale võõrastes ja vahel vastuvõetamatutes mängudes. Ehkki keegi ei keelanud mind ka selles ühises mängumaailmas katsetamast. See ei olnud teatrist põgenemine, vaid katse luua teatrikooslus, kus üritada väljendada seda, mida hing omaks tunnistab. Sellest unistab ju iga kunstnik.
Lõplikuks ajendiks sai 1986. aastal Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) loomisele kaasa aitamine. See ei olnud aga enam ainult teatriga tegelemine, vaid uue haridus- ja kultuurikeskkonna modelleerimise algus. Alustasime koos Taivo Niitvägi, Ülo Vooglaiu, Kersti Nigeseni ja teistega ühe majavalitsuse ringina Muusikamajas. Algul oli seal (vana)muusikaring ja draamakunstiring ning hakkas tekkima väike eksperimentaalne kool. Nüüdseks on neist ringidest välja kasvanud gümnaasium, põhikool, muusikakool, kunsti­kool ja teatrikool. On tekkinud traditsioonilistele kristlikele väärtustele tuginev unikaalne haridus- ja kultuurikeskkond.
Theatrum tekkis samas keskkon­nas Eesti Humanitaarinstituudi õppejõudude (Juhan Viidingu, Tõnis Rät­sepa, Riina Schuttingu) ja üliõpilaste koostöö tulemusena. Mõned õppejõud (nende seas Kaljo Kiisk, Aarne Ükskü-la, Aleksander Eelmaa) aitasid luua meie etendusi nii lavastajate kui ka näitlejatena. 1997. aastal alustasime teatriõpetuse programmiga gümnaasiumis, millest on välja kujunenud VHK teatrikool.
Teatriõpetuse peamised eesmärgid on arendada õpilase tähelepanu, fantaasiat, suhtlemisoskust ja esinemiskindlust ning oskust oma mõtteid nii tavaelus kui ka publiku ees selgelt väljendada. Tehes harjutusi, etüüde ja näidendikatkendeid, on õpetajad õpilastega dialoogis, mis võimaldab analüüsida kõikvõimalikke elusituatsioone, süveneda inimese hingeelu keerdkäikudesse, rääkida nendega olulistel teemadel. Mõnes etenduses esinevad koos professionaalsed näitlejad, üliõpilased ja kooliõpilased.”

Kuidas tundub, kas Theatrum on 12 tegutsemisaastaga oma koha Eesti teatri pildis leidnud?
„Püüame oma tegemisi mõtestada eelkõige traditsioonilisest kristlikust vaatepunktist. Rahuteater või medita­tiivne teater, nagu Theatrumit on nimetatud, on osutunud praeguses ajas kohaks, mida inimesed väga vajavad. Nad käivad meie etendustel ja saavad siit mõtlemisainet, positiivseid impulsse. Seda näitab tagasiside nii püsipublikult kui ka nendelt, kes meid alles avastavad.
Tegutseme küllaltki kitsastes oludes, seda nii ruumide kui ka riigipoolse rahatoetuse mõttes. Algus­aas­tatel saime enda pla­nee­ritud eelarvest kümnendiku, nüüd neljandiku. Mõistagi on see jätnud meie kujunemisse omajälje. Õnneks leeveneb lähiajal veidi ruumikitsikuse probleem, sest VHK gümnaasiumiosa tuleb remondist välja ning saame ühe teatriklassi juurde. Katariina kirikus tegutseme soojemal ajal, tulevikus loodetavasti aasta ringi. Rõõmustab, et meil on nii palju häid sõpru ja toetajaid.”

Kuidas leiate lavastamiseks õige teksti?
„Otsime tekste sageli koos, näiteks loeme näidendeid üheskoos. Igaühe initsiatiiv leidmisel ja väljapakkumisel on oluline. Kui tekib tunne, et see meile sobib, siis hakkame tööle. Aja jooksul on kogunenud kenake hulk tekste, mis ootavad oma aega.
Nende seas on erilisi tekste, mis nõuavad eestlastele vahel harjumuspäratute vaimsete taustsüsteemide tundmist. Arvan, et meie üks ülesanne ongi taolise väärtdramaturgia eesti keelde ja lavale toomine. Kahjuks on eesti tõlkekirjandus teiste maade omaga võrreldes väike. Kui rääkida omakeelsest dramaturgiast, siis Theatrumi liiniga hästi kokku kõlavaid näidendeid on väga vähe.”

Olete olnud nii näitleja kui ka lavastaja, mistõttu tunnete näitlejatööd läbinisti. Mis teeb näitlejast hea näitleja?
„Oluline on anne ja tahe. Hea näitleja on alati väga huvitav isiksus. Kui ta lavale tuleb, on ta kuidagi kohal, temas on peidus midagi kütkestavat ning näib, et tal on publikule midagi öelda. Hea näitleja on kunstnik, etenduse autori koostööpartner, mitte savi lavastaja käes. Oluline on loomin­guline tahe ja pidev enesearendamine. Ta peab suutma eri rol­le mängida, peale selle võiks näitleja olla ka poeet, kes suudab midagi huvitavat luua. Ei piisa siiski pelgast fantaasiamängust, vaja on ka eetilist kujutlusvõimet. Hea näit­leja armastab tõde. Selles on tema jaoks nii headus kui ka ilu.”
Mulle tundub, et näitleja peab olema soe inimene, sest läbi külma kaitsekihi ei saa ju ennast siiralt ja usutavalt avada…
„Hõõgus kaasneb armastusega ning armastus avab kunstnikus loovuse, on selle allikas. Kontakt publikuga saab tekkida ainult siis, kui publik laval olija omaks võtab ja tajub, et see, millega tema juurde tullakse, on aus ja siiras. See on seletamatu.
Võib küsida, kas suur näitleja peab olema ka suur inimene. Ideaalis võiks olla nii, aga näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses” pakub Mefistofeles peategelasele lepingu: saad geniaalseks heliloojaks, kuid ühel tingimu-sel – sa ei tohi iial armastada ühtegi inimest. Mulle selline variant ei sobi. Proovin elada nii, et rada, mida elus käin, ja rada, mida kunstis käin, oleksid omavahel seotud vastutuse ühtsuses. Vastasel juhul võid saavutada küll säravaid asju, aga see on külm sära.”

Mis iseloomustab head lavastust? Milline peaks olema see nihe, mis inimeses pärast etenduse nägemist ja sellele kaasa elamist tekib?
„Gogol on öelnud, et hea kunstielamus on see, kui inimesel pärast etenduse nägemist või raamatu lugemist tekib tahtmine öelda teisele inimesele „vend”. Et sünnib tugev impulss teha midagi head, tekib või taasärkab usk, lootus ja armastus. Kunst saab kinnitada inimeseks olemise väärtust ning julgustada inimest otsima Jumalat. Stanislavski kirjutab 1909. aasta paiku, et teater „ärgitab palvele”. Seda parem. Ent ärge pidage meid preestriteks. Me oleme kunstnikud. Me mängime. Siin on minu jaoks mõtlemise koht…
Jean Louis Barrault on öelnud, et teater on kui tervendav vaktsiin, samas näeb Antonin Artaud teatrit kui katku. Mina pooldan esimest varianti. Lõhkumine on nõrkuse tunnus. Võib küll kõva häält teha, aga…”

Eksperimentaalteatrit te ei poolda?
„Oleneb sellest, millega eksperimenteeritakse ja milleni välja jõutakse. Kas eksperimenteeritakse selleks, et otsida lõhkeainet, või selleks, et avastada ravimit. Kui teater osutub destruktiivseks, siis hindan seda juhul, kui jätkub julgust ja otsustavust see kaotada. Otsingulist teatrit pooldan ma igati. Määrav on otsingu intentsioon.”

Pedagoogina puutute kokku paljude noortega. Kuidas tundub, kas praegune „projektimaailm” on noortele mõjunud? Või on nad kõigele vaatamata veel rikkumata?
„Noortes on kõik potentsiaalid ja võimalused. Kui oskame väärtustada siirust ja rikkumatust, siis toovad nad selle ka esile. Ehkki paljudel on juba valusaid kogemusi. Noored on oma arengu ja avastusretke alguses. Kui palju aga jätkub neil pärast kooli lõpetamist jõudu õpitut positiivselt ellu rakendada ning maailma destruktiivsete jõududega mitte kaasa minna? Praegused noored on ehk isegi keerukamas olukorras kui näiteks mina omal ajal. Ahvatlusi ja kiusatusi on praeguses liberaalses ühiskonnas meeletult. See võib takistada süvenemist ja soodustada pealiskaudsust. Samal ajal on igas inimeses tugev vajadus tõe järele. Noored vaatavad ühiskonnaelu kõrvalt, otsivad, kuidas ja kuhu siseneda, kuidas selles osaleda, oma tee leida. Seetõttu ongi oluline julgustada noori nende tõeotsinguil.”

Kas religiooniõpetus võiks noortel aidata elu põhiväärtusi leida?
„Religiooniõpetuse vajalikkust ei saa eitada. Millisel kujul seda õpetada, on omaette teema. Otsival inimesel võib tekkida palju küsimusi. Näiteks, kus on tõeline Kirik ja kuidas seda leida? Kas on olemas universaalne kristlus, mida eri konfessioonid tunnistavad? Usuelu küsimused on inimese jaoks kõige intiimsemad. Kas saab anda teadmisi ristiusu kohta nii, et ükski inimene sellepärast kannatama ei peaks?
 Ma ei tea, kas see on võimalik. Aga elu ilma kannatusteta pole kindlasti võimalik. Küsimus on selles, kuidas kannatusi suhestada ja mõtestada. Küsimine selle järele, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, kas meie elul on mõte, on see, mis teeb meid inimesteks.
Ei ole olemas ideoloogiavaba õpetust, sest iga õpetaja tuleb klassi ette oma maailmavaate ja filosoofiaga, kandes oma vaateid ja väärtushinnanguid.”

Kui rääkida oma tee leidmisest, siis kui olulist rolli mängib selles teie kui katoliiklase jaoks religioon? Mida tähendab teie jaoks religioon?
„Stuudioteatriga tegelemiseks ei pea olema katoliiklane. Stuudioteatri ideed kandsin endas juba enne 1982. aastat, mil kirikuga liitusin. See oli minu tõeotsingute loomulik jätk. Õpetus, mida katoliku kirik inimestele edasi annab, on ääretult rikas. Kahjuks kujutatakse meil katoliiklust meedias sageli puudulikult, üksikuid aspekte moonutades või väärnähtusi üle paisutades. Meie teadmised katoliku kirikust on sageli tugevasti kreenis. Siin saab soovitada vaid rahulikku eelarvamusteta vaatlust ja järelemõtlemist. Kirikust saab inimese vaimu- ja hingeelu igapäevast toitu ja jõudu edasi minna. Religiooni ülesanne on aidata inimesel leida või taastada side Jumalaga, kelle valguses saab näha ka iseennast ning leida oma tegelik, sügavaim identiteet.
Kirikus ei ole palju voole ega liikumisi. Siin on vaid üks vool, üks liikumine: palve. On tähtis avada end palvele. Koorilaul meenutab natuke ühispalvet. Viimasel noorte laulupeol oli ainus laul, mida paluti kaks korda laulda, Tõnis Mägi „Palve”. See näitab, et inimestel on igatsus tõe ja Jumala järele. Arvan, et eestlased ei ole niivõrd uskmatud, kuivõrd teadmatuses ja valeinfo küüsis. Et aga väärtusteni jõuda, on vaja teatud rahunemist, mille järel saab asjadele rahulikult vaadata. Theatrumgi püüab luua veel üht väikest rahu saarekest, kus inimesed saavad vaikselt endasse vaadata ja näitemängu vaadates elu üle mõelda.”

Kuidas te sügaval nõukogude ajal religioonini jõudsite?
„Selle kirjeldamine ei mahu praeguse intervjuu raamidesse. Otsisin kõikjalt teed Jumala juurde. Ja praegu usun end nägevat Teda mind otsimas kõigilt neilt teedelt, mida mööda ma käisin ja käin. Lapsepõlveradadel ja sündmustes. Eluteel, mida sageli varjutavad ja ängistavad valusad kogemused ja eksimused, aga mis on täis ka päikselisi rõõme. Piibli lugemises, sealt hoovava rahu ja tõetunde kaudu. Kirjandusse, muusikasse, maalikunsti, teatrisse süvenemises. Abielus – naise ja laste kaudu. Sõpruses. Õpetajates ja teejuhatajates. Armastuses, mida püüame tabada ja ellu tuua. Südametunnistuses, mis tahab ikka vaba olla. Tahtis ja sai seda olla ka nõukogude ajal.”

Kas religioon aitab inimesi turvalisemalt eluteel liikuda ja takistusi ületada?
„Jah, religiooni toel usaldavad inimesed julgemalt edasi minna. Usk annab pidepunkti ja turvatunde.
Kirik ei koosne ainult pühadest ja „õigetest”, sinna tulevad kokku inimesed kõikvõimalike küürude ja vigasustega, kelle eesmärk on saavutada pühadus. Kirikus saab inimene teada, et ta on andeks saanud ja selle abil suudab ta anda andeks ka teistele. See on väga tähtis sõnum. Meil on tihtipeale ettekujutus tõest kui millestki halastamatust. Kristlikus maailmapildis on olulised nii absoluutne õiglus kui ka absoluutne halastus. Tõde ei ole halastamatu.
Eestimaa on kaetud katoliku kirikutega. Minu jaoks on katoliku usk omal kombel tagasipöördumine esivanemate usu juurde. Tänu sellele olen ehk paremini mõistnud prantslasi, hispaanlasi, leedulasi või poolakaid.
Väga oluline on jõuda oma kultuuritraditsioonide juurteni, siis jõuame ka selgema arusaamiseni Euroopa teistest rahvastest ja nende kultuurist, õpime neid austama, kaotamata oma identiteeti.”