Haridus- ja teadusministeeriumi arengukavades (2006–2013) pole rahvusliku iseteadvuse kasvata­mist noortepoliitika oluliseks valdkonnaks peetud.

Professor Gustav Ränk ütleb oma kirjutises „Rahvuse olemasolu õigustus” (koguteos „Homse nimel”, Stockholm, 1945): „Rahvuse definitsioone, mis püüa­vad kokkusurutult piiritella rahvuse mõistet, on mitmeid. Valime neist lihtsama, mis ütleb: rahvus on inimrühmitus, keda ühendab ühine keel, enamvähem ühtlane kultuurikompleks, rahvusteadvus, usk ühisesse algupärasse ja endogaamiline abiellumisviis.” On ka üldtuntud teadlasi, kelle arvates rahvust polegi võimalik defineerida. Kuigi rahvuse liikmeks olemist ei nõua seadused vist kusagil, on valdav osa maailma elanikest soovinud mingisse konkreetsesse rahvusesse kuuluda. Ülimalt lihtsustades võib väita, et riigid on tekkinud ühe rahvuse soovil territooriumil, millel nende esivanemad on elanud. Nii sai kunagine „maarahvaski” eestlasteks. Innustunud juhtide eestvedamisel tekkis ka Eesti Vabariik.
Eesti Vabariigi hääleõiguslikud ko­danikud ehk Eesti rahvas võttis
28. juunil 1992 vastu põhiseaduse, kus on sätestatud kohustus „tagada ees­ti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Ideaalis peaks iga kodanik sihiteadlikult vältima kõike, mis võiks eesti rahvuse püsimajäämise ohtu seada. Praktilises elus tuleb eespool määratud kohustus täita riigivõimu esindajail, riigikogul, vabariigi valitsusel ja vabariigi presidendil.

Rahvuslik uhkus
Nii nagu rahvuse mõistet võib mitmeti defineerida, on erinevaid tõekspidamisi ka menetlustest, mida tuleb rakendada rahvuse püsimajäämiseks või püsimajäämist ohustava olukorra välistamiseks. Et rahvustunde omamist ei saa seadustega nõuda, peab riigivõimu esindajate põhieesmärk olema äratada ja arendada nende kodanike rahvustundeid, kes end eestlasteks peavad.
Eesti lähiminevikus tehtu ja tegemata jäetu põhjal on võimalik väita, et tugev rahvuslik iseteadvus võimaldas meil pärast pool sajandit kestnud okupatsiooniaega ja sihikindlat venestamist ikkagi eestlasteks jääda. Sellist rahvuslikku iseteadvust ja uhkust, mis avaldus 1944. aasta kaitselahingutes ja nendes osalemise heakskiidus rahva poolt, laulva revolutsiooni päevadel ja Balti ketis seistes, vajame ka nüüd ja kaugemas tulevikus.
Aastasadade vältel on meie maal võõrad võimutsenud ja soov meie iseseisvus lõpetada pole praegugi kadunud. Vaoshoitult, kuid sihikindlalt val­mistatakse ette meie rahumeelset hõivamist. Kui valdav osa eestlasi peab ainsaks kodanikukohustuseks hästi hakkama saamist isiklikus elus, pole kuigi tõenäone, et nad saaksid hõivamise katsed eos lämmatada. Ainult siis, kui eestlased tunnevad uhkust oma rahvusliku omapära ja sellel põhineva riigivõimu rakendamise üle ning on valmis selle nimel toimima, saab riik tagada meie põhiseaduses määratud rahvuse ja kultuuri püsima jäämise kohustuse.
Rahvuslik iseteadvus ei kujune tugevaks veendumuseks iseenesest, vaid sihikindla tegevuse kaudu. Täis­kasvanu tõekspidamisi ja eluviisi on üldiselt raske muuta. Peame leppima isegi sellega, et okupatsiooniaastatel koolides õpitu avaldub veel praegugi paljude kõrgharidusega teadlaste ja poliitikute väärades veendumustes. Riigi üks olulisemaid ülesandeid on seega arendada vabas Eestis sündinud noorte rahvuslikku iseteadvust.

Bürokraatlikud meetmed
Haridus- ja teadusministeeriumi aren­gukavade (2006–2013) „Noorte­po­liitika” osas on määratud et „Noor­soo­töö kui noortepoliitika põhimõtteid ja väärtushinnanguid kujundav valdkond on noortele arendavaks tegevuseks tingimuste loomine, mis võimaldab neil oma vaba tahte alusel tegutseda väljaspool perekonda, tasemeõpet ja tööd.” Valdkonnad mida käsitletakse, hõlmavad tööhõive-, tervise-, kultuuri-,
sotsiaal-, pere- ja kuriteoennetuspoliitikat. Rahvusliku iseteadvuse kasvatamist pole noortepoliitika oluliseks valdkonnaks peetud.
2006. aasta vahearuande kohaselt on riiklik noorsootöö hõlmanud „noorsoo-uuringute regulaarset korraldamist, uuringutulemuste analüüsimist ning noorsootöö monitoorimist. Lisaks noorsootöö seadusele, foorumite ja ümarlaudade aruteludele on arengukavade koostamisel juhindutud „Euroopa noortepoliitika valges raamatus” määratust. Aastal 2007 on noorsootöö korraldajatel kavas
     „lõpetada 2006. aastal alustatud kvaliteedihindamise süsteemi väljatöötamine ja selle esimene etapp käivitada;
     alustada noorsootöötajatele kutse omistamist;
     käivitada edukalt EL-i noorteprogramm „Youth in Action”;
     käivitada EL-i tõukefondide toel riiklik programm „Noorsootöö kvaliteet”, mis toetab oluliselt noorsoouuringutele, noorsootöötajate koolitusele ning noorsootöö seirele suunatud meetmete rakendamist”.
Noortepoliitika rakendajate aruannetes on palju bürokraatlikult kaunilt kõlavaid „meetmete rakendamise” kirjeldusi. Et on asutud noorsoouuringuid tegema, noorsootöötajaid koolitama, hindamissüsteeme välja töötama ja kõike loetletut monitoorima, tundub, nagu sooviks ministeerium luua mingi uue noorsoo kasvatamise struktuuri. Ent ometi on olemas organisatsioonid, mis võimaldavad rahvuslikku meelsust arendada ja noori headeks kodanikeks kasvatada, ilma et oleks vaja teha kulukaid uuringuid ja moodustada uusi struktuure.
Sobiva suunamisega on võimalik aatelisust arendada noorte spordi­klu­bides, rahvatantsurühmades ja laulukoorides. Noorte aatelisteks kodanikeks kasvatamine on ka kõigi skaudinoorteorganisatsioonide (gaidid, kodutütred, skaudid, noorkotkad) põhieesmärk. Kõik eespool loetletud organisatsioonid koo­litavad oma tegevuse raames vajalike teadmiste ja kogemustega juhid ilma riiklike programmide ja raiskava rahastamiseta.
Haridus- ja teadusministeeriumi eesmärk ei peaks olema uue struktuuri moodustamine, vaid selgitustöö ja olemasolevate organisatsioonide tõhus reklaam. Koolides võiksid olla lapsevanemate komiteed, kes aitaksid suunata noori neile meeldivatesse organisatsioonidesse ning toetaksid mittetulundusühingutena noorte tegevust –
nii nagu okupatsioonieelses Eestis olid skautidel skaudisõprade seltsid. Kui uute üksuste loomisel peaks tekkima raskusi juhtide leidmisega, võivad appi tulla pensionäripõlve pidavad väliseesti gaidi- ja skaudijuhid.

Skautlikud organisatsioonid
Aastal 1939 oli Eestis 21 800 noorkotkast, 20 805 skauti, 20 000 kodutütart ja 2578 gaidi, kes aasta läbi tegutsesid. Noortepoliitika raames on üksikutel foorumitel ja ümarlaudades osalenud ka üpris palju noori. Selliste ürituste kasvatuslik kasu on aga minimaalne. Pidevalt isiksuse kasvatamisega tegelevates organisatsioonides on praegu vaid 3700 noorkotkast, 3600 kodutütart, 1200 skauti ja 612 gaidi.
Riiklik noortepoliitika on mõeldud kuni 26-aastaste noorte suunamiseks ja arendamiseks. Skautlikes noorteorganisatsioonides pole täiskasvanuikka jõudnute kasvatamist enam vajalikuks peetud. Kindlasti on neilgi võimalik oma tegevust pikendada kuni 26 aastani, nii nagu riiklik noortepoliitika on vajalikuks pidanud.
Noore tõekspidamiste kujunemi­sel on väga olulised 12–18 aastani saadud õpetused ja kogemused. Oku­patsioonieelse Eesti kodanikud olid uhked oma riigi ja rahvusliku kuulu­vuse üle. Too ülbuseta uhkus oli saavutatud noorsoo sihikindla kasvatamisega. Ilmselt soovime ka meie, et tänastest noorteks saaksid homsed Eesti kodanikud, kes tunnevad uhkust oma riigi üle ning peavad tähtsaks igasugust tegevust, mis on vajalik eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämiseks. Kas ei tuleks veel kord hinnata, mis on kasulikum: kas uue, ülibürokraatliku noortepoliitika struktuuri rakendamine või varem edukaks osutunud noorteorganisatsioonide liikmeskonna suurendamisele keskendumine?