Jõuministeerium on 1. septembriks valmis

 

Karl Kello

Repliik

Igal aastal langeb Eestis koolist välja ligi tuhat noort – ja seda kõikidest tugisüsteemidest hoolimata. Selline on riigikontrolli auditi järeldus. Miks siis rakendatud meetmetest abi pole? Koolide hinnangul on puudumise ja õppeedukuse langust põhjustavaid tegureid juurde tulnud. Sagenenud on näiteks juhtumid, kus põhikoolilapsed käivad kooli asemel tööl.
Pedagoogilistes ringkondades ei ole saladus, et ligikaudu kümnendikule õpilastest ei ole õppekava täies mahus omandamine jõukohane. Ka väikse koolikogemusega õpetajad teavad, et üle oma varju ei hüppa keegi. Vähem võimekailt nõutakse vähem, neid hinnatakse kergemalt. Peaasi, et nad koolis käivad ja üle kivide-kändude kuidagimoodi põhikooli lõputunnistuseni jõuavad. Aga mida teha siis, kui õpilane ei ole nõus nagu mööblitükk klassis istuma, suutmata õpetaja selgitustest mõhkugi aru saada? Suutmatusest kasvab kiiresti välja huvipuudus. Kui ka kodu toetus on nullilähedane, tekivad varem või hiljem muud väljakutsed ja noor ongi haridussüsteemile kaduma läinud.
Riigikontrolli hinnangul peaksid olukorra parandamiseks andma oma panuse kõik ministeeriumid, omavalitsused, koolid ja lapsevanemad. Soovitatakse täpsustada statis­tikat – praegu puudub Eestis info 4000 koolikohustusliku lapse kohta – ja arendada välja maakondlikud õpiabikeskused.
Õpilaste väljalangus on kooliti erinev. Kindlasti tasub õppida neilt koolidelt, kel on õnnestunud oma õpilasi n-ö kinni hoida. Tean, et selliseid koole on. Enamasti peitub lahendus kiires reageerimises igale puudutud tunni­le, probleemsete õpilaste tugevate külgede leidmises, neile sobiva huvitegevuse pakkumises, individuaalprogrammides ja toimivas koostöövõrgustikus.
Üks võimalusi koolist väljalangust ennetada on eelkutseõpe, mille kandepind edaspidi tõenäoliselt suureneb. Pakub see ju noorele nii vajaliku eduelamuse, kasvatab tööharjumust ja aitab mõnikord leida ka tulevase elukutse.
Ja veel üks asi – kindlasti peab muutuma midagi ka üldises suhtumises. Keegi, kõige vähem kool, ei tohiks akadeemiliselt vähem võimekat noort n-ö maha kanda. On piisavalt näiteid koolis „lootusetuks” tunnistatud õpilastest, kel on hilisemas elus silmapaistvaid saavutusi kas töös, spordis või mingil muul alal. Uskugem, et igaühes meist peitub mingi anne. Hukka läheb inimene siis, kui seda õigel ajal ei avastata.
Hea oleks, kui osataks hinnata kõiki andeid, mitte ei eelistataks ühtesid teistele. See aitaks vältida valesid valikuid ja jõuda selleni, et igaüks realiseeriks end just selles valdkonnas, kus tal kõige rohkem eeldusi on.

Head uut õppeaastat!

Väljaspool haridusasutusi töötajad arvavad sageli, et mis õpetajatel viga, neil ju terve suvi vaba. Aga kursused, seminarid, õpilasekskursioonid jm tööga seonduv on pedagoogi puhkuse lahutamatu osa ning augustis tuleb hakata valmistuma juba uueks õppeaastaks. Paljud õpetajad töötavad puhkuse ajal mujal, et teenida lisaraha – õpetaja palk on ju niisugune, nagu see on. Loodetavasti jätkus õpetajatel ikkagi aega, et end ka välja puhata ja uut õppeaastat uue hooga alustada.
Mida oodata uuelt õppeaastalt? Pedagoogid loodavad, et saaksid rahulikult oma kutsetööga tegelda, et jätkuks töörõõmu, et õpilased omandaksid rohkesti uusi teadmisi, et õpikud jm töövahendid saadakse õigeaegselt, et õpetajatele makstaks tööpanusele vastavat palka, et väheneks paberimajandus, et oleks vähem asjatundmatuid nende töösse sekkujaid ja ebakompetentseid juhtijaid, et ühiskond hindaks nende tööd uue põlvkonna õpetamisel ja kasvatamisel jpm.
Nagu näitas EHL-i läbi viidud uuring õpetaja tööaja ja tööülesannete kohta, on täiskoormusega kooliõpetaja tööaeg nädalas üle 50 tunni seaduses ette­nähtud 35 tunni asemel. Seega tuleb kooli juhtkonnal ja kohalikul omavalitsusel analüüsida õpetajatele pandud tööülesandeid ning rakendada abinõusid nende vähendamiseks
Riigikogu valimiste eel lubasid kõik erakonnad hariduselus olulisi muudatusi paremusele. Praegu koostatakse 2008. aasta riigieelarve eelnõu, mille vastuvõtmine peaks lahendama nii haridusasutuste kui ka õpetajate probleeme. Eesti Haridustöötajate Liidu esitatud nõudmisele pedagoogide astmepalkade alammäärade 30% tõstmiseks alates 1. jaanuarist 2008. a ei ole veel lahendust leitud. Sajad täitmata ametikohad koolides ja lasteasutustes näitavad aga tegelikku olukorda.
Kui kaua peab/jõuab veel pensionieas õpetaja töötama, sest noori spetsialiste tuleb juurde äärmiselt vähe? Kas võimulolijad jäävadki hariduse tähtsusest ja muudatuste vajalikkusest rääkima või teevad ka midagi konkreetset vajalikeks muudatusteks? Osale küsimustest saame vastused uue riigieelarve vastuvõtmisega, kuid lühikese ajaga olulisi haridusprobleeme ei lahenda.
Vaatamata raskustele ja ebakõladele, peab õpetaja oma õpilaste ette astuma ka uuel õppeaastal rõõmsa ja teotahtelisena, soovides anda oma parima. Jätkugu ka nendel, kes peavad õpetajatele vajalikud töö- ja palgatingimused looma, tahtmist neist sõltuvad küsimused ükskord lahendada!
Eesti Haridustöötajate Liidu juhatus soovib nii oma liikmetele kui ka kõikidele pedagoogidele teguderohket uut aastat, häid tulemusi nende vastutusrikkas töös.

Kool võtab kõik lapsed vastu

Kui tuuakse esile õpetajate probleeme, jäävad laste omad justkui kõrvalisteks – ja vastupidi. Kuigi eks õpetajate probleemid – need ongi õpilaste probleemid.

Õpetajal on raske, aga ega õpilasel (sellest) kergem ole. Laps ei pea õpeta­ja muresid teadma, tal endalgi koolimuret küllaga, sh kiusamine. Mis on tõesti eluline küsimus, lapsele ilmselt kõige tähtsam. Esimese koolipäeva eel tuleb meenu­tada ka seda tõsist problee­mi, sest koolikiusamine varjutab kõigi asjaosaliste elu. Lahendamine nõuab laiapõhjalist ühiskondlikku konsensust. Koolikiusamise ümarlaud peab saama ulatusliku avaliku kõlapinna.

Demokraatiast klassiruumis
Kuidas õpetada noortele, et tõsistel tegudel (jõhker vägivald ja räiged solvangud) on tõsised tagajärjed? „Polit­sei kooli” ei paku praeguses olukorras ilmselt lahendust, arvestades ka teatud kohtuprotsesside tulemust, millest paratamatult õppust võetakse. Ilmselgelt ei saa jääda lootma sellelegi, et õpilaste arvu vähenemine lahendab probleemi pooleldi nagu iseenesest.
Kool võtab kõik lapsed vastu. Kui­das tagada koolirahu neile väga tagasihoidlikele ja edasipüüdlikele lastele, kelle soov on lihtsalt hästi õppida? Kool õpetab demokraatiat, aga ometi pole klassituba see koht, kus katsetada demokraatia võimalusi. Õppeprotsessi iseloomustama sobib hästi vana hea tuntud näide lenduri ja reisijate kohta.
Kas õpiprotsessi osalised on võrdväärsed? Ei. Õppeprotsess ei toimi, kui õpetatav üritab vormida õpetajat oma tahte kohaselt. Tuleb ikka kokku leppida, kes keda õpetab. Õpilasekeskne õppeprotsess võib hakata toimima enda vastandina. Laps kombib pidevalt oma piire – vabaduse, ruumi piire. Vabaduse ruum aga ei saa laieneda lõpu­tult. Laps üritab oma vabaduse piire laiendada õpetaja arvelt. Õpetaja ei saa sedasama teha õpilaste arvelt. Kuid piirid peavad paigas olema, laste tuleviku nimel. Liikluspiirangute kontrollimatuse tagajärjed on kõigile näha. Õpetajal peavad olema elementaarsed vahendid, et ennast kehtestada.
Küsimus on õieti selles, et kui laps pole esimese kahe eluaasta jooksul saa­nud selgeks mõisteid „peab” ja „ei tohi” ega ole õppinud neid rakendama, siis kuidas teha see talle hiljem selgeks – tema enda ja ühiskonna heaks? Igatahes ei saa seda ainult kooli kohuseks jätta. Võimalik, et õpetajaskonna, lapsevanemate, õpilaste ja avalikkuse ühistöös avaneb / peab avanema siiski võimalus suunata neid, kes ei saa, ei suuda, ei oska ise endaga hakkama saada, vastutama oma üleastumiste eest.

Umbisikuline ühiskond
Isiksusekeskse ühiskonna muutudes enda vastandiks, n-ö umbisikuliseks ühiskonnaks ja vastutuse hajudes jääb kooli osaks olla see viimne eelpost, kust ei saa enam taganeda. Kooli ei tohi lasta muutuda umbisikulise ühiskonna kasvulavaks. Neid, kes tahavad õppida, on koolis valdav enamik. No laskem neil siis õppida! Miks peab enamus alluma vähemuse diktaadile?
Kuivõrd tasuta haridust pole niikuinii olemas, milleks raisata siis ressursse, üritades õpetada koos ühes klassiruumis neid, kes ei taha õppida, ja neid, kes küll tahaksid, aga ei saa? Teatud sunnimeetodite rakendamine võib küll tunduda ebaõiglane, kuid olu­kord on veel ebaõiglasem nende laste jaoks, kes peavad taluma mõne üksiku kaaslase enesekehtestamispüüdu.
Koolikiusamine, kuigi kardetavasti igapäevateema, pole loodetavasti siiski esimese koolipäeva teema. Seega –
permanentset esimest koolipäeva õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele. Olgu iga koolipäev esimene ka selles mõttes, et seda ei suudaks varjutada mingi koolikius.

JAANUS KÕUTS, Tallinna Rocca al Mare Kooli raamatukoguhoidja:
„Tellime õpikuid kahelt suurelt kirjastuselt – Avitalt ja Koolibrilt, võõrkeeleõpikuid ka Allectolt. Meil on kokku lepitud, et saadetised tulevad augustis. Kui eelmisel aastal jäi hiljaks Koolibri uus emakeeleõpik ja üle-eelmisel oli veelgi hullem lugu, siis tänavu meie tellitute hulgas kriitilisi õpikuid pole. Hilineb ainult 9. kl keemiaõpiku
2. osa. Uusi õpikuid antaksegi välja arvestusega, et teine osa jõuab poole aasta pärast. Et meil on tsükliõpe, võib õpikut vaja minna juba varem.
Kui tulevad uued õpikud, ei kanna me vanu veel maha – õpetajad kasutavad neid paralleelselt. Mõnes aines, näiteks keeleõppes, on meil kaks õpikut: ühest on võtta ühed, teisest teised head asjad. Kui raha oleks rohkem, teeks teoks idee, et õpilasel on kaks komplekti õpikuid – ühed kodus, teised koolis. Teiseks valiks parimad saadaolevad õpikud. Mõne õppeaine puhul diferentseeriksime. Kui näiteks üks emakeeleõpetaja eelistab õpetada ühe, teine teise 7. klassi komplekti järgi, siis nad saaksid need komplektid. Praegu tuleb kompromissile jõuda, millist õpikut kasutada.”

VAIKE KUREL, Tartu Kunsti­gümnaasiumi raamatukoguhoidja:
„Tark raamatukoguhoidja ei viska vana õpikut enne ära, kui uus on olemas, veel targem kasutab uut õpikut alles järgmisel aastal, kui kolleegide kogemused sellega on teada. Aga alati ei anna oodata. Midagi katastroofilist tänavu ei ole. 3. klassi laulik hilineb, aga kõige suurem mure on, et 2. klassi eesti keele töövihik on veel tulemata. Pisikestel lastel on töövihikuta raske. Õpetajad on tublid, küllap paljundavad üht-teist eelmise aasta töövihikust. Seni, kuni uus õppekava ei ole realiseerunud, saab edukalt vanu asju kasutada.
Õpikuvalik oleneb sellest, millise kirjastusega kool on harjunud koostööd tegema või kes oma kaupa kursustega rohkem reklaamib. Õpetaja läheb ja vaatab, et tore asi, ja võtab kohe kasutusele.
Paralleelõpik on ainult õpetajatel, ainesektsioon otsustab, mida õpilastele tellida. Kui ta vahel valesti otsustab, saab mõnikord raamatu ümber vahetada, aga reegel see pole. Nii juhtus ühe ajalooõpikuga, mille mainekas autor ei oska 5. klassile eakohaselt kirjutada. Ent möödalaskmisi on vähe, õpetajatel on hea vaist. Nad tunnevad autoreid ja nende stiili.
Meil on hea koostöö Koolibri ja Avitaga, Loodusfotolt tellime geograafiat, Studiumilt inglise keele õpikut „I love English” 3.–9. klassini. Õpik lööb läbi sellepärast, et kogenud pedagoogina teab autor, mis proportsioonis peavad olema grammatika ja sõnavara.
Kohustuslikku kirjandust oleme jõudumööda soetanud, aga uut
huvitavat lugemist on lastele vähe. Kui raha oleks rohkem, ostaksin kindlasti uuemat lastekirjandust. Raamatud aeguvad, sest tulevad uued vajadused ja probleemid. Lugejauuringust selgus, et lapsed loevad väga valitud asju, tihti sõbrannade soovitatut. Peab delikaatselt valima, et pakutavad raamatud oleksid laste poolt nõutud ja kuuluksid samas väärtkirjanduse hulka.”

ESTER SÕRMUS, Tallinna Pedagoogilise Seminari juhataja:
„Meie kogu on nii komplekteeritud, et kogu Eestis ilmunud erialakirjandus on sajaprotsendiliselt olemas. Kaasa arvatud kõik see, mida ametkonnad sotsiaaltöö, noorsootöö või alushariduse alal välja annavad. Lisaks tellime välismaalt vene- ja ingliskeelset, vähemal määral soomekeelset teaduskirjandust. Meil on ka venekeelsed õpperühmad, sellepärast ostame võrreldes teiste
rakenduskõrgkoolidega Venemaalt rohkem teavikuid. Üks põhjus on see, et Venemaal tõlgitakse hulgaliselt head erialakirjandust, originaalteose asemel on soodsam osta venekeelne väljaanne.
Et noorsootöö erialal on õppeaine kaasaegne ilukirjandus, tellime ka ilukirjandust põhirõhuga noorsookirjandusel. Lastekirjandust ostame nii palju, nagu õppekavas on ette nähtud – meil on nimelt lastekirjanduse õppeaine. Kui keskkool hangib peale õpikute 300–400 teavikut aastas, siis meie ostame ca 3000. Näiteks Eestis ilmunud teatmekirjandusest on meil väärtuslikum osa olemas.
Kui olime kutsekõrgkool, saime piiramatult tellida kõike, mida meil vaja oli. Nüüd, teist aastat rakenduskõrgkoolina, oleme rahaliselt kehvemas seisus. Erialane teaduskirjandus, eriti ajakirjandus, on väga kallis. Peame tõsiselt mõtlema, mida kogusse hankida.
Et lugejad/üliõpilased on harjunud pea kõik õppe- ja uurimistööks vajaliku saama meie raamatukogust, ei tahaks nende usaldust kaotada. Loodame sellele, et uuel aastal tõuseb rakenduskõrgkoolide üliõpilaskoha maksumus ja suudame ka edaspidi vajalikul määral õppekirjandust osta!
Aga see pole ainus mure. Meil on aastaid olnud plaanis ehitada välja uus lugemissaal. Ruum maja viiendal korrusel on leitud, püüame projekte kirjutades raha hankida, et ehitamisega peagi alustada. Kooli juhtkonna toetus on olemas, loodame, et ka haridusministeerium meie kooli investeerimisplaane toetab.”

Hea mõte

Uue õppeaasta algul tuleks rääkida headest mõtetest. Kui teletäht Bill Cosbylt, küsiti miks ta on abielus ja kahe lapse isa, vastas ta: „Samal põhjusel, miks Napoleon tungis Vene­maale – see tundus olevat hea mõte!” Nali naljaks, aga algava õppeaasta moto võikski olla „Hea mõte!”. Mitte sellepärast, et head mõtted tõstavad kooli kohta koolide pingereas, vaid eelkõige põhjusel, et need annavad energiat, teevad rõõmsaks, annavad elule tähenduse.
Ülo Vooglaid on rääkinud, milli­se innuga on ta vahel kogunud omaenda häid mõtteid. Tartu Ülikooli õppejõuna kandis ta taskus tühje märkmelehti. Iga ootamatult tekkinud uue mõtte kirjutas ta kohe üles, vahel selleks ka keset kõnniteed seisma jäädes, ja pani siis märkmelehe teise taskusse. Õhtul laotas lehed lauale ja vaatas, kas midagi tõeliselt head ka on. Mõtted tulid ka öösiti, selleks oli öökapil magnetofon. Kui mõte tuli, vajutas nuppu ja rääkis idee linti, enne rahu ei saanud ja uni ei tulnud. Heas mõttes on nii palju energiat, et ta hoiab inimest ööselgi ärkvel.
Majakovski olevat öösel une pealt istukile hüpanud ja pähe turgatanu kiiresti tikutopsile kritseldanud, Einsteinil olevat olnud uued valemid algselt kirjas paberossikarbil. Olen näinud, kuidas skulptor visandab vabadussamba uue idee kohvikus kiiruga salvrätile. Heal mõttel on halb omadus kiiresti meelest ära minna!
Koolis isiklikele mõtetele kuigi suurt rõhku ei panda, peamiselt õpitakse selgeks teiste omad, aga lõplik eesmärk on ju ikkagi omaenda head mõtted. Teiste mõtted on vaid tellingud, mille abil enese omadeni jõuda.
Helistasin nädala algul õpetajatele ja koolijuhtidele ning küsisin, mis mõtteid nemad algava kooliaasta eel on mõelnud. Selgus, et häid mõtteid on koolirahval küll ja rohkemgi. Toon näiteid viie kooli kohta.
     Aasta jooksul tahetakse ehitada koolile nii suur paat, et terve klass korraga peale mahuks. Siis saaks üheskoos loodusesse sõita, ühes rütmis sõudmist harjutada ja sellisel meeldival viisil meeskonnatunnet edendada. Praegu otsitakse paadimeistrit!
     Sel sügisel minnakse üle n-ö mahe­dale koolitoidule. Kooli ümbruses on mahetootjaid palju ja kõigi vajalike toiduainete saamiseks on koolil lepingud juba sõlmitud. Isegi jahu ostetakse mahetootjalt.
     Uuel õppeaastal tahetakse jätkuvalt väärtustada inimest. On moodustatud töörühmad, millest üks teeb ettepanekuid õpilaste, teine koolitädide ja kokkade, kolmas õpetajate, neljas lapsevanemate, viies vilistlaste väärtustamiseks ja nii edasi. Vilistlasi on otsustatud väärtustada nii, et muusikaklass hakkab kandma selles koolis õppinud helilooja, kirjandusklass kirjaniku nime jne.
     Hakatakse rakendama põhja­lik­ku kutsesuunitlusprogrammi. Ju­ba esimese klassi lapsed õpivad koo­lis selgeks mõned lihtsad tööd. Vane­mate klasside õpilased hakkavad töid õppima ka kohalikes ettevõtetes, veel vanemad naabruses asuvas kutsekoolis. Kooli lõpetades oskab iga õpilane vähemalt kümmet tööd.
     On selgunud, et paljudel õpetajatel on oskusi ja huvisid, mida koolis ei teata ega kasutata. See on suur reserv, millest tahetakse ülevaade saada ja siis kasutusele võtta.
Helistasin ka Ülo Vooglaiule ja küsisin, mis on olnud tema hea mõte uue kooliaasta künnisel. Tema mõelnud viimati põhiseadusele, kus on öeldud, et igaühel on õigus haridusele. Seega mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel. Paraku ei peeta täiskasvanute haridust tihti oluliseks. Näiteks koolihoolekogude liikmete koolituse korraldamiseks on raske raha leida, sest tegemist pole lastega ega isegi mitte katuse lappimise või kraavi kaevamisega. Teiseks pole põhiseaduses öeldud, et igaühel on õigus koolis käia. Põhiseadus ei anna ühelegi lapsele õigust viletsas koolis käia, vaid õiguse heale haridusele, omaenda headele mõtetele.
Heade mõtete aastat kõigile!
 

Raivo Juurak

Ministeeriumis

28. augustil kohtusid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, üld- ja kutsehariduse asekantsler Katri Raik ning tõukefondide osakonna juhataja Margus Haidak ajakirjanikega ning vastasid nende küsimustele. 29. augustil toimus Otepää Gümnaasiumis konverents „Eestikeel­ne keskharidus maal – juured ja tulevik”. 29. augustil toimus Tartu Üli­kooli Narva kolledžis konverents „Mul­ti­kultuuriline haridus: üleminek osalisele eesitkeelsele aineõppele”. 30. augustil toimus kunstimuuseumis Kumu haridus- ja teadusministri tänuvastuvõtt koolinoorte laulu- ja tantsupeo korraldajatele. 30. augustil alustas ministee­riumi delegatsioon eesotsas asekantsler Madis Lepajõega kahepäevast visiiti Soomes tutvumaks eesti-soome keele­kümblusklasside ning prantslaste Jules Verne’i kooliga, kaugemaks eesmärgiks eesti kooli asutamine Helsingisse. 31. augustil osaleb haridus- ja teadusminister Tartu Ülikooli aulas kevadel valitud uue rektori professor Alar Karise inauguratsioonil. 1. septembril kuulutab minister koos õpilasomavalitsuste esindajatega Pärnus välja koolirahu. 1. septembril osaleb minister Tal­linna Tehnika­ülikooli õppeaasta avaaktusel. 2. septembril kell 12 osaleb Tõnis Lukas Vanemuise kontserdimajas Vene Lütseumi õppeaasta avaaktusel. Vene Lütseum on uus kool, mis tekkis pärast Puškini Gümnaasiumi ja Slaavi Gümnaasiumi liitmist.

Sõnumid

Me armastame keelt ja armastame lapsi Soome emakeele- ja kirjandusõpetuse foorum

Mõte

Mõõta, võrrelda, reastada ja paremaid välja selgitada püütakse tänapäeval ehk üleliiagi, kuigi alati ei teata, mida ja millal peaks mõõtma ning millised on need vaieldamatud objektiivsed tulemused, mida üle riigi võrrelda.

Varasuvel järjekordset lendu koolist teele saates mõtlesin ja kõnelesin õpilastele, et kõik lennud on omanäolised. Erinevad on lõpetajate formaalsed-numbrilised õpitulemused, teisenevad väärtused ja hoiakud, muutlik on tunniväline aktiivsus jms. Küsimusele, kellest või millest see täpselt ja lõplikult sõltub, ei osanud ma vastata siis ega oska praegugi. Ja isegi kui õnnestuks laste ning õpetajate töö ära mõõta, jääks ikkagi terve hulk raskesti defineeritavaid (välis)mõjusid, sest kool ei ole hermeetiline klaaskuppel.
Usun, et vaid siis, kui suudetaks mõõta seda, kuivõrd kool on suutnud kaasa aidata sellele, et inimene oma eluga toime tuleb ja õnnelikult elada suudab, oleks vaieldamatu tulemus käes. Aga millal seda mõõta? Ise lõpetasin kooli 30 aastat tagasi, mul on läinud hästi, on läinud halvasti, olen olnud nii õnnelik kui ka õnnetu, aga ikkagi palun mõõtjatel praegu veel mitte tulla, sest üht-teist on tänagi pooleli ja pilt pole täielikult endalegi selge – mitmed elu mosaiigikillud alles ootavad oma kohale asetamist.

Paberil lihtne, elus keeruline
Riik on otsustanud suunata haridus­asutusi senisest enam (ise) oma tegevust analüüsima ja hindama. Kohus­tusliku sisehindamise rakendamises haridusasutustes nähakse võtmerolli haridusasutuse tegevuse kvaliteedi kindlustamisel ja parandamisel. Eri­liselt on rõhutatud (kooli)juhi rolli.
Haridus- ja teadusministeeriumi masinavärk on „muudatuse” nimel käi­ma lükatud: välja on antud määrus kohustusliku sisehindamise kohustus­liku korra kohta, sisehindamise välishindamiseks koolitatakse koolinõunik­ke ja sisehindamist harjutavad väljavalitud koolimeeskonnad. Et parendada koolide juhtimise kvaliteeti koolijuhtide kompetentsuse tõstmise kaudu, on töötatud välja koolijuhi kompetentsusmudel ja vastav õppekava, Kutsekoda on hakanud koolijuhi kutsestandardit välja töötama.
Olen kõige sellega pigem nõus kui selle vastu ja usun, et põhimõtteliselt tehakse õiget asja. Kas ka õigesti, on iseküsimus. Kui kogu nimetatud tegevus paberile ja/või aruandesse reastada, on pilt selge ja arusaadav ning justkui läbimõeldult planeeritud: on välja töötatud uus norm ning käivitatud tegevus uuenduse elluviimiseks ehk muudatuse juhtimiseks. Tegelikkus on aga enamasti kaootiline, ministeeriumid hoomamatud ja loogiline tervikpilt pelgalt tagantjärele tarkus. Mind teevad murelikuks kaks asja: koolijuhi kompetentsimudel ja sisehindamise nõustamine.
HTM init­sieeris eurorahaga (ja eneselegi teadmata) kaks koolijuhi kompetentsusmudeli (ja vastava õppekava) projekti. Mõlemad töörühmad on oma töö lõpetanud ning nagu olid erinevad nende lähtepositsioonid ja töömeetodid, nii on erinevad ka lõpptulemused. Toon vaid paar põhimõttelist näidet: üks kompetentsuste kirjeldus lähtub koolijuhtimise praeguses praktikas edu toovatest tegevustest, teine juhtimiseks vajalikest isikuomadustest; üks õppekava on eneseanalüüsist lähtuv soovituslike koolitusteemade loend enesearendamiseks, teine aga valmiskujul suletud õppekava – ja loomulikult erinevad ka õppekavade sisud jne. Arvamuste ja tõdede paljusus muidugi kaunistab demokraatiat, kuid kahjuks ei tee elu lihtsamaks, st mõõdetavamaks. Loodan, et rohkem kui aasta jooksul tehtud töö ja paljude koolijuhtide osalus lihtsalt sahtlisse ei unune.
Sisehindamine – järjepidev süstemaatiline õppe- ja kasvatustegevuse ning juhtimise analüüs ning tulemuslikkuse hindamine õpilaste ja haridusasutuse arenguks vajalike juhtimisotsuste vastuvõtmisel – on sellest õppeaastast kohustuslik. Kuid kardan, et läheb väga palju aega, enne kui kool enesehindajana jõuab eesmärgini ehk siis olukorrani, kus see mahukas ning aega ja vaeva nõudev tegevus toetab õpilase õppimist ning asutuse kui terviku arengut. Selleks on vaja kõigepealt läbi harjutada näitena ette antud hindamisvorm, siis selle mõttekuses pettuda, ning kui pole lõplikult käega löödud, saabub aeg kooli enda enesehindamismudeli loomiseks. Pettumus või käegalöömine tähendab siis, et kohustuslikus korras täidetakse sisehindamise formulare nagu muudki formaalset aruandlust.

Äri on äri
HTM valis „Koolikatsuja 2006+” projek­ti raames 36 pilootkooli, kes ühises projektis nõunike koolitusgrupiga pidid ise sisehindamist õppima ning aitama välja töötada välis- ja sisehindamise komplekslahendused. Olen ise nõunike rühmas, koolikatsujaist ei tea palju midagi, ühistest tulemustest ammugi mitte, aga nobedad koolitusfirmad koolitavad juba mõnda aega koole sisehindamises ning annavad välja vastavat kirjandust. Klient ei tea veel isegi, mida tahab, aga kaup on juba valmis. Mul pole kiiretele ja tarkadele koolituse pakkujatele midagi ette heita, sest äri on äri. Ärevaks teeb hoopis koolimeeskonna ühe liikme sedastus, et projek­tiga liitudes lootnud ta, et sünnib midagi samasugust nagu oli „Omanäolise kooli” liikumine.
Arvan, et kunagi olnu päris samasugusena ei kordu, kuid hea tahtmise korral võiks sisehindamise protsessi käivitamine, koolimeeskondade koolitamine jms olla vägagi sisuline kooliarendus. Soovin selleks REKK-i vastloodud osakonnale jõudu.

Formaalsused ei muuda elu
Aga kui aasta pärast keegi ei mäleta koolijuhi kompetentsusmudelit või kui kohustuslik sisehindamine on muutunud üheks paljudest formaalsustest, ei tarvitse kooliga veel midagi oluliselt hullu juhtuda. Kool on omapärane isereguleeruv organisatsioon, peaasi et lapsi oleks. Ja mis kõige tähtsam – ka tänavuste kooliastujate elumosaiigid on neil kooli tulles kaasas. Pildid on veel õige algusjärgus, kuid kõik pusletükid on – kuigi segipaisatult – juba praegu „mängulaual”. Kellest ja kui palju sõltub, et nad oma elupildi „õigesti” kokku saavad ja kuidas seda mõõta? Ei tea, aga üritame kaasa mängida. Selleks soovin palju jõudu ja mängulusti meile kõigile.

Kirjad

Kes kardab musta meest?
Mida meist muus maailmas kirjutatakse? Vahendan lugejatele kirjutise The Baltic Guide’i tänavusest augustinumbrist.
Kuna Soomes on vormel 1 ülekanded muutunud tasulisteks, vaatavad paljud soomlased võistlusi Eesti telekanalilt. Ekraanipilt on kõikidel sama, kuid vormelisõite saatva kommentaatori kuulamine on eesti keelt mõistvale vaatajale ränk kogemus. Näiteks ei väsi eesti kommentaatorid imestamast vormelitsirkust juhtiva Lewis Hamiltoni ihuvärvi üle. Selle hooaja esimeses saates kasutas kommentaatoritetandem Hamiltonist rääkides kümneid kordi sõna „neeger”. Igaks juhuks lisasid nad, et selle sõna kasutamine ei ole Eestis keelatud ja kui keegi selle väljendi peale pahandab, on see ainult tema enda viga. Ühes saates võrdlesid kommentaatorid Hamiltoni Austraalia aborigeenide ja India hindudega.
Rassistlikud väljendid ja isegi otsene rassism ei olevat Eestis haruldus. Ahistamine ei piirdu tavalisest erineva ihuvärvi või välimusega inimestega. Näiteks soomlaste ja venelaste rahvus öeldakse Eesti meedias alati välja, kui see esineb negatiivses uudises. Ka suhtumine juutidesse ja mustlastesse on palju halvem kui Lääne-Euroopa maades. Lätlased on osa eestlaste meelest lollid luuserid, soomlased primitiivsed, aga samal ajal paradoksaalsel moel ka rikkad. Soomlasi peetakse kõvahäälseteks, inetuteks, maitselagedateks ja joodikuteks. Eestlase suhtumine soomlastesse meenutab soomlaste mõne aastakümme tagust suhtumist rootslastesse. Tegemist on varjatud alaväärsuskompleksiga.
Rahvus ja rahvustunne on eestlastele tähtsad. Põhjuseks vist väikse rahva identiteedi otsimine ja ajalookeerises saadud rängad kogemused vallutajatega. Eestlased tahavad olla „puhtad”. Näiteks kuuleb sageli öeldavat, et kelleski on „vene verd”. Väljend viitab sellele, et mainitud inimese lähisugulane on venelane. See, et ta on sündinud ja elanud kogu elu Eestis ja räägib eesti keelt emakeelena, ei tee veel inimesest „puhast” eestlast. Välismaalaselegi pole piisav, kui ta oskab suhteliselt hästi eesti keelt. Võõras peab oskama eesti keelt puhtalt ja aktsendita.
Igasugune teistest erinemine on halb. Kui serblane Marija Šerifovic võitis kevadel Eurovisiooni lauluvõistluse, kirjutas SL Õhtuleht, et Eurovisioon on muutunud kollifestivaliks.

Isamaaline kasvatus ei tule iseenesest
Nõustun täiesti Ritva Sikstinaga (vt lugejakiri 10. augusti Õpetajate Lehes): millal ometi hakatakse Eesti koolides tõsiselt tegelema patriootilise ja isamaalise kasvatusega?! Võiks veel lisada, et kasvatusküsimustega laiemas mõttes.
Seetõttu oli meeldiv juba järgmisest lehenumbrist lugeda, et Eesti Noorsootöö Keskuse eestvedamisel hakatakse koostama kodanikukasvatuse programmi, mis sisaldab väärtuskasvatuse, isamaalise kasvatuse ja inimõiguste ning noorte osaluse kasvatamise. Programmijuhiks olla kinnitatud Tarmo Kruusimäe, keda tuntakse kunagisest punkansamblist Kojamehe nime all. Minister Lukas arvas, et just Kruusimäe on õige inimene noorte isamaalise kasvatusega tegelema, sest ta olla üdini isamaaline persoon. No elame, näeme.
Samas lehes arutlevad nii kaitseminister Jaak Aaviksoo kui ka haridusminister Lukas riigikaitseõpetuse üle meie koolides, eks kaitsetahegi ole isamaalise kasvatuse üks tahk.
Kuhu on aga kadunud meie isamaalise kasvatuse alustalad skaudid ja gaidid? Ehkki tänavu tähistati kogu maailmas skautluse sajandat aastapäeva, mainiti eesti ajakirjanduses vaid möödaminnes, et Tagametsas Järvamaal oli skautide suurlaager. Pole kusagilt lugenud, et mõnes koolis töötaksid skautide või kodutütarde rühmad. Kodutütreid ja noorkotkaid näeme põgusalt vaid suvisel Võidupüha paraadil, kus nad vapralt rivisammu püüavad käia. Äkki alustaks just nende isamaaliste noorsoo-organisatsioonide turgutamisest? Kuigi, kui aus olla, siis vägisi isamaa-armastust külge ei poogi.
Et isamaalisus meie noortele ikka veel korda läheb, sellest annab tunnistust tänavusuvine koolinoorte laulu- ja tantsupidu, mis tõi Tallinna lauluväljakule kokku sada tuhat kuulajat-vaatajat. Tore pidu oli!
Et maaõpetajana on mul tellitud lisaks Õpetajate Lehele ka Maaleht, pani mind imestama selle 16. augustil avaldatud Olaf Langsepa lugejakiri „Laulupeod kui kampaania”. Kirja autor oli päri, et noorte laulupidu oli vaimustav üldrahvalik noortepidu. Seda enam jahmatas kirja autorit aga Andres Adamsoni ja Sulev Valdmaa koostatud õpik „Eesti ajalugu gümnaasiumile”, mille ta lapselapse laualt leidis. „Vaikivale ajastule olid omased mitmesugused ülemaalised ja üldrahvalikud kampaaniad, milleta ei saa läbi ükski ebademokraatlik võim. Et muidu nii individualistlik eestlane läks aeg-ajalt kaasa massiüritustega, selle heaks näiteks on laulupidude traditsioon. Laulupidusid korraldati iseseisvusaastatel neli,” tsiteerib kirja autor õpikut.
Kampaaniatena on kirjas kodukaunistamine, rahvus- ja riigilipu muretsemine ja nimede eestistamine. Hurraapatriotismi pitserit kandnud õpikute autorite meelest ka iseseisvuse algaastail hoo sisse saanud Vaba­dussõja monumentide püstitamine. Ja need siis olidki need ebademokraatli­ku riigi tunnusega kampaaniad? Huvitav, kuidas ajalooõpetajad neid ebademokraatlikke kampaaniaid õpilastele tõlgendavad, sest pärast pronksiööd osteti ju Eestis massiliselt autodele rahvuslippe (olla Lätist odavalt sisse toodud ja Hiinas valmistatud, aga nüüd on see partii juba otsas – M. S.).
Maalehe kirja autorit paneb imestama, et õpikust on ilmunud juba kaks kordustrükki ja selle alusel õpetatakse õpilasi edasi. Võib-olla soovib mõni ajalooõpetaja seda lugejakirja ka Õpetajate Lehes kommenteerida. Eriti nüüd, mil isamaalise kasvatuse osatähtsust rõhutavad nii haridus- kui ka kaitseminister.

Aare Mae
Milvi Saareste

Kui mina olin veel väikene mees

Ütle mulle oma nimi...

Lihtsaid lahendusi ei ole

Milline peaks olema rahvuslik patriotism ehk isamaalisus, milline peaks olema rahvuslik kasvatustöö koolides, kuidas käsitleda Eesti ajalugu? Samasuguste küsimuste ees seisis meie riik iseseisvumise ajal ning hiljemgi.

Ka tänane Eesti seisab teelahkmel. Taastatud riigi esimese 15 arenguaasta jooksul ei ole me saavutanud vajalikku sisepoliitilist ja rahvusvahelist stabiilsust. Eriti selgelt näitas meile seda aprillimäss. Just seetõttu on püütud leida nende sündmuste sügavamaid põhjuseid ning ka mingisugust lahendust, et sellesarnased jubedused tulevikus ei korduks.

Demokraatia ei tohi kannatada
Nii nagu Eesti Vabariigi sise- ja välispoliitilise ebastabiilsuse ajal enne Teist maailmasõda, on ka praegu esile kerkinud isikuid ja jõudusid, kes nõuavad kõva käe poliitikat. Selle juurde käib paraku ebareaalne nõudmine, et Eestis taastataks omaaegne rahvusriik. Keegi ei paku realistlikke lahendusi, kuidas jõuda sellise rahvusliku koosluseni, nagu oli vahetult enne Teist maailmasõda, kus eestlaste osakaal rahvastikus oli mõnedel andmetel 93%. Sellist osakaalu ei ole meil praegu isegi Eesti Vabariigi kodanikkonna seas.
Elekt­rooniliste meediaväljaannete kommentaariumides nõutakse, et Eesti riik saadaks maalt välja kas kõik võõra kodakondsusega ja kodakondsuseta isikud või vähemalt need, keda peetakse Eesti riigile vaenulikuks. Kuidas seda vaenulikkust juriidilisest aspektist grupiviisiliselt määratleda, selle üle nii väga ei arutleta. (Seni on koguni raskusi aprillimässust osavõtnute süü piisava tõestamisega, mida näitavad kas ülemäära leebed või koguni olematud karistused.)
Loomulikult on need ebameeldivad ja valusad teemad ning lihtsaid lahendusi ei ole, kuid avalikult arutlema neil peab. Vastasel korral pigistame tõsiasjade ees silmad lihtsalt kinni ning vaikime maha selle, millest rahva hulgas mõeldakse ja kõneldakse. Tagajärjeks võib kujuneda aurukatel, milles surve on kruvitud viimse piirini, ning keegi ei tea, millal kaas pealt võib lennata.
1930-ndatel hävis demokraatia just selliste käärimisprotsesside käigus. Kehtestati autoritaarne režiim, karm tsensuur ja sisuliselt üheparteiline (Isamaaliit) valitsemine; algas vaikiv ajastu. Autoritaarsed juhid olid rahva silmis küllaltki populaarsed, sest kehtestasid kõva käe korra, aktiivsemad kommunistid ja vapsid (kelles mõni nägi fašistide kohalikku analoogi) pandi trellide taha. Koolidesse ja ka ühiskonda laiemalt viidi massiline pat­riootiline kasvatustöö; tehti sihikindlat riiklikku propagandat. Kogu kampaania toimus (konservatiivse) rahvuslikkuse edendamise sildi all.Sellest hoolimata hävis Eesti riik. Üldise ettekujutuse kohaselt vedasid alt just riigijuhid ise.
Ei ole aus väita, et praeguses Eestis ei ole survet sarnaseks arenguks: autoritaarne karm kord; muulased välja või jõuliselt integreerida või assimileerida, opositsioon vaikima sundida; konservatiivne rahvuslik kasvatustöö; riiklik propaganda; võib-olla ka sisuliselt üheparteiline valitsemine (mõni näeb selles rollis Reformierakonda, mõni Isamaa ja Res Publica Liitu, mõni Keskerakonda). Meedias toimuvates aruteludes on need nõuded kõik rohkem või vähem häälekalt olemas.Kilbina tuuakse esile vajadus kaitsta Eesti iseseisvust ja eesti rahvast. Venemaa agressiivsuse ja hiljutiste aprillisündmuste valguses on selle eesmärgiga võimalik õigustada vägagi jõulisi nõudmisi ja ambitsioone.
Väliselt on kõik õige: Eestis elab Nõukogude okupatsiooni tagajärjel tõepoolest kriitiline hulk Eesti riigi ja ka eestlaste kui rahva suhtes rohkem või vähem vaenulikult meelestatud muulasi – hilisimmigrante. Sellest on raske mööda vaadata. Nende lojaalsust ei ole aidanud vajaliku määrani suurendada keelepoliitika, selged kodakondsusnõuded jm. Samas on selge, et järeleandmised neis valdkondades võivad viia veelgi hullema tulemuseni.
Eestlased tajuvad väga teravalt nii välimist kui ka sisemist ohtu oma riigile ja rahvuskultuurile. Nii nagu 1930-ndatel, on nüüdki meie kõrval agressiivne suurriik, kuid praegu on Eesti rahvuslik koosseis hoopis teine kui toona. Mida teravamana ohtu tajutakse, seda tugevamaks lähevad ka eespool kirjeldatud suundumused ja nõudmised. Kuni sinnamaani, et ollakse valmis tegema kitsendusi demok­raatias, kuna olukord näib niivõrd kriitilisena. Olukorra konfliktsust võimendab sageli ka massimeedia.
Samas on ilmselge, et demokraatia kitsendused ja kõva käe poliitika viiksid meid märksa lähemale poliitika teostamise sellisele viisile, mida viljeldakse Venemaal, kui läänelikule avatud demokraatiale, mida mõned on asunudki teravalt kritiseerima. Samal ajal püütakse lihtsate loosungite abil teha tonti vasakpoolsusest ning samastada vasakpoolsust ja Keskerakonda, mida põhjusega tajutakse venemeelse parteina. Eriti silmatorkavad ja ka õõvastavad on näiteks Martin Helme populistlikud kirjutised Delfis.
Igal juhul on olukord veelahkmeline ja Eesti seisab keerulisevõitu sise- ja välispoliitilises olukorras vägagi põhimõtteliste valikute ees. Mõistagi tuleneb olukorra keerukus ennekõike Venemaa neokoloniaalsetest poliitilistest ambitsioonidest.

Lahendused tuleb leida
Ühe n-ö leebema lahendusena nähakse vene koolide üleminekut eestikeelsele õppele ning riikliku eesti­meelse propaganda ja kasvatustöö tugevdamist, avades selleks võib-olla ka mõne riikliku venekeelse kanali. Seega eestimeelsuse kasvatamine vene keele vahendusel. See aga nõuab riigi tasandil selgelt suunitletud tööd ja kaadrivalikut. Soovitud eesmärkide saavutamiseks peab suunamine olema piisavalt tugev ja sõel piisavalt tihe. Seejuures on oluline leida moodused, kuidas teha seda kõike rahvusvahelisi suhteid ülemäära teravdamata ja täiendavate sisepoliitiliste konfliktideta. Ning ilma tsensuuri kehtestamata või muude tagasilöökideta demokraatias.
Töö ei ole kergete killast ja väga lihtsaid lahendusi pole. Samas ei saa pärast aprillimässu ja Venemaa jätkuva agressiivsuse juures istuda, käed rüpes, ja lasta kõigel allavoolu minna. Kuidagi ja mingite lahendustega tuleb meil oma riiklust kindlustada.
Ilmselgelt on kõige teravam probleem just see, kuidas käsitleda nn vene koolides ehk seni veel venekeelsetes koolides Eesti ajalugu. Paratamatult võistlevad kaks laiemat ajalookäsitlust: see, mida pakub neokolonialistlike ja šovinistlike ambitsioonidega Venemaa (ning millest on mõjutatud paljud vene perekonnad), ning see, mida kirjutavad Eesti ja Lääne ajaloouurijad. Seda erinevust ei ole võimalik likvideerida või ületada ilmselt pikkade aastakümnetegi vältel, kui üldse kunagi. Sellest hoolimata peab Eesti riik tegema oma valiku ning selleks saab olla ainult Eesti ja Lääne ajalookontseptsioon, kuigi ka siin võib esile tuua mitmeid erinevusi just Teise maailmasõja ja sellele järgnenud arengu kajastamisel. Vene kolonialistliku ajalookontseptsiooni omaksvõtt tähendaks omariiklusest loobumist.
Suuri probleeme toob kindlasti kaasa ka riiklike koolide üleminek vaid eestikeelsele õppele. Mitte ainult kaadriküsimused, vaid ka segunemine. Kui pole enam venekeelset koolivõrku, kujuneb ju paratamatult eesti-vene segakoolivõrk (ehkki Eestis elab ka teisi rahvusi, kuid siiski silmatorkavalt väiksemaarvulisi). Sellises segakoolivõrgus on vastastikused mõjud tugevad ja tulevad senisest veelgi teravamalt esile ka erinevused. See on hoopis uus olukord ning võimatu on selle tulemust täpselt ennustada.

Kelle huve teenib vastasseis?
Juba praegu, kus paljud venekeelsed vanemad on pannud oma lapsed õppima eesti koolidesse, ilmnevad teatud mõjud. Kõik need ei ole positiivsed. Klassides, kus mitte-eestlased moodustavad mõnikord koguni kolmandiku, olen täheldanud teatud segakeele teket. Võetakse üle väljendeid ja kopeeritakse keeleehitust, nii et venelastel ei ole enam selge vene keel ega eestlastel eesti keel, inglise võõrmõjud kummalegi veel otsa. Langeb nii emakeelne enese­väljendusoskus kui ka kõnekultuur. See probleem on palju tõsisem, kui keegi kunagi on söandanud avalikult tunnistada. Riigieksamikirjandites väljendub see selgelt, tahame seda tunnistada või mitte. Lähedane on lugu ka rahvuslikkuse ja kultuuriga. Märk on seegi, et liiga palju eestikeelseid noori võttis osa aprillimässust – neid oli arvukalt ka kinnipeetute seas. Võib muidugi väita, et nad olid kõrvaltvaatajad, kuid… Muidugi ei saa me rääkida vaid rahvuslikest erijoontest, oma mõju on kindlasti nõukogude minevikul, kuid see on omakorda tihedalt põimitud just rahvusküsimustega.
Kuni meil oli ühine vaenlane – nõukogude totalitarism –, oli asi mõneti isegi lihtsam. Nüüd on ühendava leidmine palju delikaatsem, eriti rahvuspoliitilisel tasandil. Eesti ja Vene riik on erineva mentaalsuse ja meelestatusega, erineva kultuuri ja ajalookäsitlusega. Ning kolmandik – Tallinnas pool, Kirde-Eestis ja mõnes Harjumaa linnas veelgi enam – meie elanikkonnast on venekeelne.
Kuigi lihtsaid lahendusi pole olemas, tuleb raskuspunkti hakata paratamatult nihutama ajalookäsitlustelt ja poliitikalt igapäevasematele olme- ja olustikuprobleemidele ning nende lahendamisele meie ühises Eesti riigis. Kui püüame probleeme looritada (et mitte öelda: varjata) vaid poliitiliste erisuste rõhutamisega, kestab vägagi konfliktne olukord edasi. Kelle huvides võiks see olla?

Sellest, mis häirib

Kooliaasta eel häirivad mind juba mitu head aastat kolm asja.
Esimene on meie ajakirjanike tuline soov laste omandatud teadmisi mõõta ja kaaluda. Kui palju on räägitud, et jätame riigieksamite tulemuste põhjal koolide järjestamise kus seda ja teist! Kõik targad inimesed oleksidki nagu nõus, et see on tobe, et see pole mingi näitaja. Siis aga saabub suvi ja jälle kordub kõik otsast peale. Nii toobki meie juhtiv päevaleht Postimees 24. augusti numbris jälle välja pingerea, kust selgub, et juhib Treffner, järgmist kohta jagavad Tallinna Reaalkool ja Prantsuse Lütseum. Nüüd tuleb lapsajakirjanike küsimustele vastama hakata, et miks olite läinud aastal esikohal, tänavu aga teisel. Või: „Mis tunne teil oli, kui selgus, et olete taas esimese kolme hulgas?” Sellistele rumalustele vastan lühidalt: „Tunded puuduvad”. Või: „Ah et jälle, mul polnud aimugi.”
Teine asi, mis mind kohutavalt häirib, on lõputud muudatused, mis Tallinna koolide raamatupidamise vallas pidevalt aset leiavad. Kunagi olid haridusosakonnad, kus osutati meile ka raamatupidamisteenust. Üks inimene ajas nelja kooli arvepida­mise korda. Siis kadusid haridusosakonnad, kadus ka ühine raamatupida­mine. Meie kool hankis Tallinna Reaalkooliga kahasse ühe raamatupidaja. Saime mõned aastad nii elatud, kui raamatupidamine taas keskusesse koondati. 1. jaa­nua­rist 2007 on kõikide koolide ja laste­aedade raamatupidamine hari­dusameti katuse all. Linn olevat ostnud välismaalt suure raha eest raamatupidamis­programmi SAP, mis pidi olema nii viimase peal, et hoia alt. Alt pole aga vaja hoida, sest SAP hoiab meid kõiki (koole, lasteaedu, haridusametit ennastki) tugevalt oma haardes. Oleks ju loomulik, et üks tehniline leiutis kohandab end inimeste tahtele. Tundub aga, et SAP allutab oma kaprii­sidele kõik need, kes temaga kokku puutuvad. Ehk oli ta algselt mõeldud väiksematele struktuuridele või on ajale jalgu jäänud, kuid on selge, et SAP-iga on raskem kui SAP-ita. Kui nii, siis tuleks ebaõnnestumine kiiresti üles tunnistada. Ma ei nõua ju kellegi lintšimist, sest tegijail juhtub ka äpardusi. Pealegi pole projekti algatajatest linnavalitsuses vist enam kedagi palgal.
Kolmas asi, mis mind närvi ajab, on see, et ühegi õppeaasta eel ei oska ma õpetajaile öelda midagi nende järgne­va aasta palkade kohta. Ometi on valitsus koos istunud ja probleemi projekti tasandil arutanud. Kas ja kui palju õpetaja palk tõuseb? Need on kapitaalsed küsimused, millest oleneb meie hariduse käekäik mitte ainult lähitulevikus, vaid juba algaval õppeaastal. Kas täitub minu ammune unistus, et Eesti riik eraldab igal aastal oma rahvustulust haridusele mitte 5,4 (5,5), vaid 8%? Siis näeksid ka minu silmad aega, mil klassijuhatamist ei tasustata mitte ühe kolmandikuga koristaja palgast, vaid täismahulise minimaalpalgaga. Seni on iga valitsus enda õigustamiseks öelnud, et need õnnetud 5,4% olevat Euroopa keskmine. Kui keskmine, siis peab ju ka tublimaid riike olema. Miks orienteeruda keskmiste järgi, võtame orientiiriks ikka kõige tublimad.

Häma ja autoriõigused

Esitasin REKK-ile taotluse lubada mul tutvuda 2006. a matemaatika riigieksamil 20 ja 100 punktiga hinnatud riigieksamitöödega. Taotlus lükati tagasi viitega autoriõiguse seadusele, mille järgi teaduslikud teosed, sh testid ja ülesannete kogumikud, on kaitstud autoriõigusega.
Minu meelest tõlgendatakse seadust REKK-is omapäraselt. Riigieksamite ülesannete tekstid on tõesti kaitstud autoriõigusega, aga seaduse sama punkti alla ei saa panna õpilase esita­tud lahendusi.
Ametnikud väidavad, et eksamitööd sisaldavad konfidentsiaalseid andmeid ja teema on ühiskondlikult tundlik; et ma ei esitanud töödega tutvumiseks oma teaduslikke eesmärke; et ma ei pannud kirja, missuguste konkreetsete tööde puhul on mul tulemuste moonutamise kahtlusi. Kõige vaimukam on kindlasti viimane põhjendus: kui 20 punktiga on hinnatud üle 180 töö ja see tulemus erineb teistest väga oluliselt, tuleb ju kõik tööd üle vaadata.
Minu arust ei sisalda eksamitööd mingit konfidentsiaalset infot, sest kõik tööd on kodeeritud ja tööga tutvuja ei saa teada töö sooritajat, tema kooli vms.
Mis autoriõigusesse veel puutub, siis kui õpilase töö on kaitstud autoriõigusega, peab ta ju REKK-ist oma teose tagasi saama, vastasel juhul on REKK need seadusevastaselt omastanud.
Autoritest ja õigustest veel teisest vaatevinklist. Üks firma üllitas paar aastat tagasi koolilastele mõeldud vihiku, kus esi- ja tagakaanel kõik vajalikud valemid olemas. Leidsin sealt kümmekond viga, millest ka firmat teavitasin. Mingit vastust ei tulnud.
Nüüd trükib Kergalo-nimeline firma valemivihikuid kõikide ainete tarvis. Ostsin siis selle firma vihiku ka. Midagi nii jubedat pole ma ammu näinud – valemeid ja jooniseid on selles vihikus kokku kaheksal leheküljel ja valemitest leidsin vähemalt 50 viga.Hasardist ostsin ka füüsika valemivihiku ja leidsin sealtki 21 viga!
Kogu häda on ju selles, et õpilased ostavad selliseid vihikuid hea meelega, usaldavad neid ja süüdistavad hiljem õpetajaid, kui midagi on nende arust valesti parandatud. Palun õpetajaid:hoiatage selle jama eest oma õpilasi.

Haridus- ja teadusministeeriumi arengukavades (2006–2013) pole rahvusliku iseteadvuse kasvata­mist noortepoliitika oluliseks valdkonnaks peetud.

Professor Gustav Ränk ütleb oma kirjutises „Rahvuse olemasolu õigustus” (koguteos „Homse nimel”, Stockholm, 1945): „Rahvuse definitsioone, mis püüa­vad kokkusurutult piiritella rahvuse mõistet, on mitmeid. Valime neist lihtsama, mis ütleb: rahvus on inimrühmitus, keda ühendab ühine keel, enamvähem ühtlane kultuurikompleks, rahvusteadvus, usk ühisesse algupärasse ja endogaamiline abiellumisviis.” On ka üldtuntud teadlasi, kelle arvates rahvust polegi võimalik defineerida. Kuigi rahvuse liikmeks olemist ei nõua seadused vist kusagil, on valdav osa maailma elanikest soovinud mingisse konkreetsesse rahvusesse kuuluda. Ülimalt lihtsustades võib väita, et riigid on tekkinud ühe rahvuse soovil territooriumil, millel nende esivanemad on elanud. Nii sai kunagine „maarahvaski” eestlasteks. Innustunud juhtide eestvedamisel tekkis ka Eesti Vabariik.
Eesti Vabariigi hääleõiguslikud ko­danikud ehk Eesti rahvas võttis
28. juunil 1992 vastu põhiseaduse, kus on sätestatud kohustus „tagada ees­ti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Ideaalis peaks iga kodanik sihiteadlikult vältima kõike, mis võiks eesti rahvuse püsimajäämise ohtu seada. Praktilises elus tuleb eespool määratud kohustus täita riigivõimu esindajail, riigikogul, vabariigi valitsusel ja vabariigi presidendil.

Rahvuslik uhkus
Nii nagu rahvuse mõistet võib mitmeti defineerida, on erinevaid tõekspidamisi ka menetlustest, mida tuleb rakendada rahvuse püsimajäämiseks või püsimajäämist ohustava olukorra välistamiseks. Et rahvustunde omamist ei saa seadustega nõuda, peab riigivõimu esindajate põhieesmärk olema äratada ja arendada nende kodanike rahvustundeid, kes end eestlasteks peavad.
Eesti lähiminevikus tehtu ja tegemata jäetu põhjal on võimalik väita, et tugev rahvuslik iseteadvus võimaldas meil pärast pool sajandit kestnud okupatsiooniaega ja sihikindlat venestamist ikkagi eestlasteks jääda. Sellist rahvuslikku iseteadvust ja uhkust, mis avaldus 1944. aasta kaitselahingutes ja nendes osalemise heakskiidus rahva poolt, laulva revolutsiooni päevadel ja Balti ketis seistes, vajame ka nüüd ja kaugemas tulevikus.
Aastasadade vältel on meie maal võõrad võimutsenud ja soov meie iseseisvus lõpetada pole praegugi kadunud. Vaoshoitult, kuid sihikindlalt val­mistatakse ette meie rahumeelset hõivamist. Kui valdav osa eestlasi peab ainsaks kodanikukohustuseks hästi hakkama saamist isiklikus elus, pole kuigi tõenäone, et nad saaksid hõivamise katsed eos lämmatada. Ainult siis, kui eestlased tunnevad uhkust oma rahvusliku omapära ja sellel põhineva riigivõimu rakendamise üle ning on valmis selle nimel toimima, saab riik tagada meie põhiseaduses määratud rahvuse ja kultuuri püsima jäämise kohustuse.
Rahvuslik iseteadvus ei kujune tugevaks veendumuseks iseenesest, vaid sihikindla tegevuse kaudu. Täis­kasvanu tõekspidamisi ja eluviisi on üldiselt raske muuta. Peame leppima isegi sellega, et okupatsiooniaastatel koolides õpitu avaldub veel praegugi paljude kõrgharidusega teadlaste ja poliitikute väärades veendumustes. Riigi üks olulisemaid ülesandeid on seega arendada vabas Eestis sündinud noorte rahvuslikku iseteadvust.

Bürokraatlikud meetmed
Haridus- ja teadusministeeriumi aren­gukavade (2006–2013) „Noorte­po­liitika” osas on määratud et „Noor­soo­töö kui noortepoliitika põhimõtteid ja väärtushinnanguid kujundav valdkond on noortele arendavaks tegevuseks tingimuste loomine, mis võimaldab neil oma vaba tahte alusel tegutseda väljaspool perekonda, tasemeõpet ja tööd.” Valdkonnad mida käsitletakse, hõlmavad tööhõive-, tervise-, kultuuri-,
sotsiaal-, pere- ja kuriteoennetuspoliitikat. Rahvusliku iseteadvuse kasvatamist pole noortepoliitika oluliseks valdkonnaks peetud.
2006. aasta vahearuande kohaselt on riiklik noorsootöö hõlmanud „noorsoo-uuringute regulaarset korraldamist, uuringutulemuste analüüsimist ning noorsootöö monitoorimist. Lisaks noorsootöö seadusele, foorumite ja ümarlaudade aruteludele on arengukavade koostamisel juhindutud „Euroopa noortepoliitika valges raamatus” määratust. Aastal 2007 on noorsootöö korraldajatel kavas
     „lõpetada 2006. aastal alustatud kvaliteedihindamise süsteemi väljatöötamine ja selle esimene etapp käivitada;
     alustada noorsootöötajatele kutse omistamist;
     käivitada edukalt EL-i noorteprogramm „Youth in Action”;
     käivitada EL-i tõukefondide toel riiklik programm „Noorsootöö kvaliteet”, mis toetab oluliselt noorsoouuringutele, noorsootöötajate koolitusele ning noorsootöö seirele suunatud meetmete rakendamist”.
Noortepoliitika rakendajate aruannetes on palju bürokraatlikult kaunilt kõlavaid „meetmete rakendamise” kirjeldusi. Et on asutud noorsoouuringuid tegema, noorsootöötajaid koolitama, hindamissüsteeme välja töötama ja kõike loetletut monitoorima, tundub, nagu sooviks ministeerium luua mingi uue noorsoo kasvatamise struktuuri. Ent ometi on olemas organisatsioonid, mis võimaldavad rahvuslikku meelsust arendada ja noori headeks kodanikeks kasvatada, ilma et oleks vaja teha kulukaid uuringuid ja moodustada uusi struktuure.
Sobiva suunamisega on võimalik aatelisust arendada noorte spordi­klu­bides, rahvatantsurühmades ja laulukoorides. Noorte aatelisteks kodanikeks kasvatamine on ka kõigi skaudinoorteorganisatsioonide (gaidid, kodutütred, skaudid, noorkotkad) põhieesmärk. Kõik eespool loetletud organisatsioonid koo­litavad oma tegevuse raames vajalike teadmiste ja kogemustega juhid ilma riiklike programmide ja raiskava rahastamiseta.
Haridus- ja teadusministeeriumi eesmärk ei peaks olema uue struktuuri moodustamine, vaid selgitustöö ja olemasolevate organisatsioonide tõhus reklaam. Koolides võiksid olla lapsevanemate komiteed, kes aitaksid suunata noori neile meeldivatesse organisatsioonidesse ning toetaksid mittetulundusühingutena noorte tegevust –
nii nagu okupatsioonieelses Eestis olid skautidel skaudisõprade seltsid. Kui uute üksuste loomisel peaks tekkima raskusi juhtide leidmisega, võivad appi tulla pensionäripõlve pidavad väliseesti gaidi- ja skaudijuhid.

Skautlikud organisatsioonid
Aastal 1939 oli Eestis 21 800 noorkotkast, 20 805 skauti, 20 000 kodutütart ja 2578 gaidi, kes aasta läbi tegutsesid. Noortepoliitika raames on üksikutel foorumitel ja ümarlaudades osalenud ka üpris palju noori. Selliste ürituste kasvatuslik kasu on aga minimaalne. Pidevalt isiksuse kasvatamisega tegelevates organisatsioonides on praegu vaid 3700 noorkotkast, 3600 kodutütart, 1200 skauti ja 612 gaidi.
Riiklik noortepoliitika on mõeldud kuni 26-aastaste noorte suunamiseks ja arendamiseks. Skautlikes noorteorganisatsioonides pole täiskasvanuikka jõudnute kasvatamist enam vajalikuks peetud. Kindlasti on neilgi võimalik oma tegevust pikendada kuni 26 aastani, nii nagu riiklik noortepoliitika on vajalikuks pidanud.
Noore tõekspidamiste kujunemi­sel on väga olulised 12–18 aastani saadud õpetused ja kogemused. Oku­patsioonieelse Eesti kodanikud olid uhked oma riigi ja rahvusliku kuulu­vuse üle. Too ülbuseta uhkus oli saavutatud noorsoo sihikindla kasvatamisega. Ilmselt soovime ka meie, et tänastest noorteks saaksid homsed Eesti kodanikud, kes tunnevad uhkust oma riigi üle ning peavad tähtsaks igasugust tegevust, mis on vajalik eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämiseks. Kas ei tuleks veel kord hinnata, mis on kasulikum: kas uue, ülibürokraatliku noortepoliitika struktuuri rakendamine või varem edukaks osutunud noorteorganisatsioonide liikmeskonna suurendamisele keskendumine?

Tahan tunnustada Harri Kivilot selle eest, et ta juhib tähelepanu noorte kujunemisele ja kodanikukasvatusele Eestis. Noortepoliitika tugevuste ja nõrkuste analüüs on väga oluline selleks, et vajakajäämisi ja uusi arenguid paremini märgata.

Olen artikli autoriga täiesti nõus, et noorteorganisatsioonide liikmeskonna suurendamisele tuleb tähele­panu pöörata. Kuid kindlasti ei vastandu riiklik noortepoliitika sellele eesmärgile, vastupidi – Eesti noorsootöö ja noortepoliitika põhineb noorteühingute tegevusel ja nende tegevuse järjepidev toetamine on olnud üks peamisi märksõnu kogu taasiseseisvumisjärgsel perioodil ja on seda jätkuvalt.
Et Harri Kivilo tsiteerib möödunud aastal heaks kiidetud noorsootöö strateegia ja selle esimese aasta aruande üksikuid lõike, on läinud kaduma strateegias sõnastatud noortepoliitika peamine idee. See on: „Noortepoliitika olemasolu põhjuseks on vajadus määratleda tegevused, mida ühiskond peab tegema, et iga noor Eestis saaks oma individuaalsel kujunemisteel võimalusi, tuge ning õpikogemusi positiivseks enesemääratluseks, -harimiseks, -teostuseks ja eneseväärikuse kujunemiseks ning seeläbi suudaks ja sooviks võtta vastutust ja algatust ühiskonna heaolu säilitamise ja edasiarengu eest.” Noorsootöö kui noortepoliitika üks toimealasid omakorda aitab kujundada noorte eetilisi tõekspidamisi, kodanikutunnet ja austust teiste kultuuride vastu ning taotleb nende kaasatust ühiskonnakorraldusse, innustab noori võtma vastutust ja tegema teadlikke otsuseid oma elu, väärtushinnangute ja ühiskonna arengu osas.
Ma ei nõustu Harri Kiviloga, et noor­soouuringud, noorsootöötajate koolitus ja noorsootöö kvaliteedi hindamine on samm „mingi uue noorsoo kasvatamise struktuuri” loomisel. Teadmine sellest, millist elu elavad meie noored, kuidas kujunevad nende valikud, millised on peamise mõjutegurid jne, võimaldab muu hulgas ka noorteühingutel olla noortele jätkuvalt huvipakkuvad ja teha oma tööd aina kvaliteetsemalt, st tulemuslikumalt. Noorte elukeskkond on muutuv ja vajab põhjalikku uurimist, seetõttu on noorsoouuringute toetamine ja nende tulemustega arvestamine väga oluline.
Noortega töötavate spetsialistide koolituse tähtsusele viitab ka Harri Kivilo, kuid arvamus, et gaidide, kodutütarde, skautide ja noorkotkaste organisatsioonid koolitavad oma juhid välja „riiklike programmide ja raiskava rahastamiseta”, on siiski ekslik. Kõik nimetatud organisatsioonid saavad riigieelarvest iga-aastast toetust. Suured noorteühingud – vähemalt 500 liiget ja tegutsemine vähemalt viies maakonnas – said tänavu aastatoetust kogusummas üle 8 miljoni krooni (noorkotkaid ja kodutütreid rahastatakse täiendavalt Kaitseliidu eelarve kaudu). Aastatoetusteks mõeldud summad on riigieelarves pidevalt suurenenud.
Kahtlemata on oluline noorteühenduste ja noortejuhtide ning vabatahtlikena noorteühendustes tegutsevate juhtide toetamine ja tunnustamine, et tagada organisatsioonide stabiilne areng ja noortejuhtide motivatsioon. Samuti on oluline noorsootööd väärtustavate toetusgruppide olemasolu, mille ühe analoogina saab näiteks tuua skautide eestvedamisel loodud Riigikogu Skautliku Ühenduse.
Lisaks haridus- ja teadusministeeriumi eraldatavale noorteühenduste aasta- ja projektitoetusele on noorteühendustel võimalik taotleda toetust riigieelarvesse hasartmängumaksudest laekuvatest summadest. Kuid kindlasti tasub jätkuvalt leida võimalusi noorsootöö paremaks toetamiseks nii tunnustuse kui ka rahastamisega, ja seda nii kohaliku omavalituse kui ka riigi tasandil.
Järjest tähtsam on pöörata tähelepanu ka n-ö vanematele noortele, kuid ei saa nõustuda Harri Kivilo väitega, et skautlikud organisatsioonid ei ole täiskasvanuikka jõudnud noori oma tegevusse haaranud. Eesti Skautide Ühingus on 18–26-aastased noored eraldi vanuserühmana määratletud ja neile on mõeldud eraldi tegevusprogramm.
Eesti noortepoliitika lähtub sellest, et noored on Eesti kodanikud juba praegu, mitte ainult tulevikus. Noorsootöö korralduses ei ole uusi struktuure loomisel ning noore kodanikuks olemise ja kujunemise on noortepoliitika ning noorsootöö juba asetanud oma tegevuse aluseks, nagu Harri Kivilo seda oluliseks peab.
Bürokraatlikkust võiks tõepoolest alati vähem olla ja seda ka noortepolii­tika kavade kirjeldamisel, kuid loodetavasti on nende alusel tehtav siiski sisukas ja toetab noori.

Ei ole saladus, et kõik lapsed, kes peaksid olema koolipingis, seal paraku ei ole. Riigikontroll korraldas auditi „Koolikohustuse täit­mi­ne ja selle tagamise tulemus­lik­kus”*, et uurida, kui palju lapsi meil koolikohustust ei täida ning kuidas aidatakse neil taas koolitee leida.

Koolikohustuse täitmise temaatika ei ole Riigikontrollile võõras, esimene selle valdkonna audit oli 2002. aastal. Paraku tuleb tõdeda, et selle ajaga pole olukord oluliselt paranenud ning ikka langeb meil igal aastal põhikoolist välja ligi tuhat noort.
Rääkides koolikohustuse mittetäitmisest, vaadeldakse indikaatorina tavaliselt põhikoolist väljalangejate ehk uue terminoloogia järgi „põhihari­duseta katkestajate” arvu. See näitaja iseloomustab aga vaid jäämäe vee­peal­set osa ega anna tegelikku pilti koolides toimuvast. Seetõttu käsitles Riigikontroll oma auditis koolikohustuse mittetäitmist laiemalt ja vaatas lisaks põhihariduseta katkestajate näi­tajale ka õpilaste puudumisi ning õpitulemusi. Riigikontrolli hinnangul võimaldab kõigi nende näitajate hindamine saada terviklikuma ülevaate koolikohustuse täitmisest ja põhihariduse omandamisest.

Põhikoolis keskmiselt kolm nädalat puudumist
Põhikoolist väljalangemine saab tihti alguse sellest, et õpilane hakkab mingil põhjusel kooli vältima. Tavaliselt algab see üksikutest puudutud tundi­dest, mis muutuvad päevadeks ja lõpevad sellega, et õpilane ei ole suuteline ning tihtilugu ka motiveeritud õppekava omandama.
Riigikontrolli analüüs näitas, et keskmiselt puudus iga põhikooliõpilane aastas koolist kolm nädalat ehk 91 tundi, millest ligi nädala ehk 26 tundi moodustasid põhjendamata puudumised. Kui vaadata puudumisi klasside lõikes, siis kõige rohkem puudusid põhjendamata põhikooli viimase astme õpilased, kuid murelikuks teeb asjaolu, et iga 1. klassi õpilase kohta oli põhjendamata puudutud tunde ligi ühe õppepäeva jagu.
See näitab, et probleemid saavad alguse juba esimestes klassides ja just siis oleks õige aeg hakata neid lahendama.
Võiks arvata, et „keskmise” viivad üles üksikud murelapsed, kes pidevalt koolist puuduvad, mistõttu puudumiste numbrid on nii drastilised. Paraku see nii ei ole. Riigikontrolli analüüs näitas, et vähemalt ühest koolitunnist puudus õppeaasta jooksul 94% õpilastest ning neist 69% puudus vähemalt ühest tunnist põhjendamata. Õpetaja vaatenurgast vaadatuna tähendab see, et igast tema tunnist puudus keskmiselt 2,5 õpilast ning neist omakorda 0,7 puudus põhjendamata.
Loomulikult on koolides ka õpilasi, kes ei võta õppetundidest pidevalt osa. Riigikontrolli küsitlus näitas, et pikaajalisi põhjendamata puudujaid (puudusid põhjendamata enam kui 20% tundidest ühe õppeveerandi jooksul) oli 2,3% kõigist õpilastest ehk ligi 3100 õpilast. Võib arvata, et just nende seast tuleb otsida noori, kes lahkuvad koolist põhiharidust omandamata.
Õpilase koolist puudumise korral tavaliselt rahast ei mõelda, kuid kui lüüa kokku õpilaste puudutud tundide hulk, võib öelda, et Eesti õpilased jätavad põhiharidust välja võtmata 150 miljoni krooni eest aastas. Just selline arv tuleb kokku, kui liita omavahel õpilaste puudutud koolitunnid ja õpetajale makstav töötasu ühe õpilase kohta. Loomulikult on see rahasumma virtuaalne, sest ega koolitund sellepärast ära jää, kui õpilane koolist puudub, kulud jäävad samaks, sõltumata sellest, kas klassiruumis on 18 või 20 õpilast. Võrdlusena võib tuua, et 150 miljoni krooni kanti jääb ka summa, mille riik igal aastal ülikoolidele uute üliõpilaste vastuvõtuks eraldab.

Edasijõudmatus on tõsine probleem
Aga kool pole ainult käimiseks ning koolis viibimisest hulga olulisem on õppekava omandamine. Ka selles pole tulemused rõõmustavad. Riigikontrolli tehtud küsitlus näitas, et õppe-kava omandamisega on raskusi üle 10% õpilastest. Eri­ti problemaatiline on põhikooli kolmas kooliaste, kus puudu­likke veerandihindeid oli üle viiendiku ja puudulikke aasta­hindeid üle 7%
õpilastest. Mureli­kuks teeb, et puudulikke aastahindeid oli ka paljudel algkooliõpilastel. Selline olukord ei ole normaalne ning viitab vajadusele vaadata üle nii õppekava kui ka õppetöö korraldus põhikoolis. Me kõik vajame eduelamust ning kui kool seda pakkuda ei suuda, kaob nõrgematel õpilastel õpimotivatsioon, mis omakorda soodustab põhikoolist väljalangust.

Eesti on „ära kaotanud” ligi 4000 last
Eelnevalt oli juttu probleemsetest lastest, kellel on raskusi koolis käimise ning põhihariduse omandamisega. Samas võib Eestis olla ka lapsi, kes pole kooli jõudnudki. Riigikontrolli analüüs näitas, et Eesti rahvastikuregistrisse on kantud ligi 4000 last, kes on küll koolikohustuslikus eas, kuid keda ei leia ühegi Eesti kooli nimekirjast. Võib arvata, et suur osa neist on Eestist lahkunud ning täidavad oma koolikohustust välismaal, kuid paraku riigil selle kohta andmed puuduvad. Neist ligi 4000 lapsest maksis Eesti riik lapsetoetust ligi 1500-le, mis tähendab, et neil on side Eestiga olemas. Võib ka tõeks osutuda, et osa neist lastest elab tänavatel või eelistavad vanemad neid kooli saatmise asemel kodus hoida.
On lubamatu, et me ei suuda välja selgitada, kas riigilt lapsetoetust saav laps täidab talle pandud koolikohustust. Haridus- ja teadusministeerium on lubanud koostöös siseministeeriumi ning omavalitsustega hakata välja selgitama, kuhu on kadunud need lapsed, ning usutavasti juba algaval õppeaastal tuleb selles rohkem selgust.

Tugimeetmeid kasutatakse järjest sagedamini
Ei saa öelda, et haridus- ja teadusministeerium ning koolid oleksid viis aastat, käed rüpes, istunud ning poleks võtnud ette samme koolikohustuse täitmise tagamiseks. Välja on arendatud uusi tugimeetmeid, nagu õpilaskodud ja arenguvestlused. Samuti on hoogsalt kasvanud olemasolevate tugimeetmete kasutamine koolides. Nii on võrreldes 2003/2004. õppeaastaga enam kui kolmekordistunud nii parandusõppe kui ka individuaalse õppekava rakendamine. Samuti on näidanud kasvutendentsi logopeedilise abi rakendamine, kasvatusraskustega laste klasside ja tasandusklasside moodustamine.
Samas on koolide võimalused väga erinevad ning raha puudumise tõttu ei saa alati kõiki vajalikke meetmeid rakendada. Näiteks puudusid mitmes väikeses maakoolis psühholoog ja sotsiaaltöötaja ning väikese õpilaste arvuga koolidel ei ole võimalik mõne õpilase huvides vajalikke spetsialiste tööle palgata. Koolides tehtud küsitlus näitas, et kõige sagedamini kasutatakse koolikohustuse täitmise parandamiseks meetmeid, mis nõuavad vähe ressursse. Näiteks aineõpetaja õpiabi, pikapäevarühma ja parandusõpet ka-
sutas enamik küsitletud koolidest.

Meetmete tulemuslikkust on raske hinnata
Rakendatud meetmete tulemuslikkust on raske hinnata, sest tihti kasutatakse ühe õpilase puhul mitut tugimeedet korraga ja siis on raske kindlaks teha, mis täpselt aitas õpilase probleemi lahendada. Ka võivad rakendatud tugimeetme tulemused ilmneda hiljem. Siiski võib nii koolide kui ka õpilaste hinnangute põhjal öelda, et tulemuslikumad on sellised meetmed, kus arvestatakse lapse individuaalseid vajadusi ning kus õpetajatel on aega lapsega tegelda. Nii hinnati meetmetena kõrgelt kasvatusraskustega laste klassi ning tasandusklassi. Samuti sai positiivse hinnangu õpilaskodu. Kõige vähem tulemuslikuks pidasid nii koolid kui ka õpilased lapse suunamist alaealiste komisjoni, sest alaealiste komisjonide rakendatavad meetmed on sageli hambutud ning tihti piirdutakse seal üksnes hoiatustega.
Miks pole siis tugimeetmete rakendamine koolikohustuse täitmist oluliselt parandanud? Koolide hinnangul on kasvanud probleemsete laste arv, seda eeskätt põhjusel, et koolist puudumist ja õppeedukuse langust esile kutsuvaid põhjusi on viimastel aastatel juurde tulnud. Näiteks on sagenenud juhtumid, kus põhikoolilapsed ei tule kooli, sest käivad tööl. Samuti on koolide hinnangul kasvanud vanemate hoolimatus laste koolis käimise suhtes.

Arenguruumi jätkub
Samas on arenguruumi ka administratiivsel tasandil. Eeskätt tuleks selgemalt määratleda asjaosaliste vastutus koolikohustuse täitmise tagamisel ning pöörata senisest enam tähelepanu lapsevanemate koolitamisele ja vajadusel ka korrale kutsumisele. Välja on vaja arendada maakondlikud õpiabikeskused, kust saaksid abi nii probleemidega õpilased kui ka nende vanemad. Samuti tuleks täiustada Eesti Hariduse Infosüsteemi, et meil oleks parem ülevaade, mis toimub koolides. Korraliku statistikata on raske töötada välja poliitikat ning võtta ette uusi samme koolikohustuse täitmise parandamiseks. Ning mis kõige olulisem, tuleb töötada meeskonnana – ainult koostöös on võimalik saavutada häid tulemusi. Lisaks haridus- ja teadusministeeriumile peavad koolikohustuse täitmise parandamiseks andma oma panuse ka teised ministeeriumid, omavalitsused, koolid ning lapsevanemad.

Olav Ehala õpetas Bullerby lapsed laulma

Eesti Nuku- ja Noorsooteater rõõmustab teatrisõpru 1. septembril esietenduva muusikalise kogu­pereetendusega „Bullerby lapsed”, millega ühtlasi tähistatakse Astrid Lindgreni juubelit – tänavu möödub sada aastat kuulsa lastekirjaniku sünnist. Leelo Tungla sõnadele loob taas kord viisi paljude suurte ja väikes­te muusikahuviliste üks lemmikheliloojaid Olav Ehala, kes leidis kiire prooviperioodi kiuste aega jagada mõtteid uuest lavastusest ning muusika loomisest üldiselt.

Kõigepealt soovin jõudu ja jaksu tihedaks proovi- ning lindistamisajaks, ilmub ju koos lavastusega ka etenduse laule sisaldav CD. Iga­tahes Nukuteatrist vihjati, et on tulemas uued Nukitsamehe mõõtu hitid…
„Eks nad ole laulud nagu laulud ikka. Kuigi jah, mitte väga lihtsa meloodiaga, tempo on kiire, mis nõuab näitlejatelt head artikulatsiooni. Isegi Tallinna Muusikakeskkooli las­tel oli mõne rea väljalaulmisel keel sõlme minemas. Samas tegin laulud meelega mitte väga keerulised, enamasti pigem rõõmsad ja lõbusad. Leelo Tungla tekstid on ju ka hästi vahvad ja vembukad.”

Etenduses mängivad peaosi täiskasvanud näitlejad. Kas lapsi ka ikka laval näha saab?
„Jah, vahepeal vahetavad lapsed välja täiskasvanud näitlejad, aga juhtivat rolli neil ei ole. Sisse laulavad lau­lud aga hoopis kolmandad, nimelt Tallinna Muusikakeskkooli lapsed. Laulvaid-näitlevaid lapsi lavastuses ei näe, muusika on salvestatud ning laval ei hakata markeerima, nagu näitlejad laulaksid kaasa. Laulude ajal toimub laval mingi tegevus, mille ajal tulevadki mängu lapstegelased, kellel, tõsi küll, tekstiosa ei ole. Seetõttu on minu koormus väga suur, sest väl­ja tuleb ka plaat ning lood peavad õigeks ajaks salvestatud saama. See kõik võtab aega. Kõigepealt pean lood sisse mängima ning seejärel korrali­kult kokku miksima. Vanemuises eten­dunud „Lumekuninganna” jaoks (muusika kõlas seal otse) olid mul õigeks ajaks partituurid ja partiid olemas ning siis pidi orkester pingutama, et õigeks ajaks valmis saada.”

Kuidas sünnib teatrietenduse muusika – kas koos lavastusprotsessiga või sellest sõltumatult? Kui­võrd „valmis” peab lavastus muusika loomiseks olema?
„Kui tegemist on draamalavastusele muusika loomisega, hakkab pilt kujunema proovides ning loomulikult kuulan lavastaja soovid ära. Muusikali puhul loon aga laulud tekstidele sõltumatult sellest, mis samal ajal proovisaalis toimub. Pärast laulude demode valmimist saavad näitlejad ja lavasta­ja proovidega alustada, sest siis on võimalik tutvuda lugude pikkuse ja karakteriga.”

Nukuteatri kodulehel leiduva info kohaselt etendub aasta lõpus ka „Bullerby jõulud”. Kas loote muusika ka sellele? Inspiratsiooni ikka jätkub?
„Jah, Andres Dvinjaninov ilmselt lavastab ning ta juba vihjas mulle, et võiks koostööd teha. Ka sellele etendusele kirjutab laulutekstid Leelo Tungal. Inspiratsiooni jätkub, kus ta pääseb! Vahepeal tegin veel tunnuslaulu USA lääneranniku eestlaste kokkutulekuks, teksti autor taas Leelo Tungal.”

Väidetavalt pelgasid 25 aastat tagasi mõningaid teie laule laulda isegi täiskasvanud, aga nüüd esitasid lapsed tantsupeol „Kodulaulu”. Millest sellised eelarvamused tingitud võiksid olla?
„„Kodulaulu” teeb keeruliseks arenduslik osa loo lõpupoole, mistõttu see tõesti päris mudilastele mõeldud ei ole. Kuid 1993. a laulupeol lauldi sellest laulust teist, lihtsamat varianti. Lapsed on eelarvamustest vabad, neid laule lauldakse laste lauluvõistlustel igal aastal, ja aina paremini.
Mul ei ole kunagi olnud eesmärki teha võimalikult keerulist laulu. Minu lauludes on rütmilisi omapärasusi, meloodia hüppeid ning harmoonilisi modulatsioone suhteliselt palju. Mind huvitab kõla värvi värskus ning kui tegemist on lihtsama harmooniaga, muudan vahel orkestratsioonis midagi, et oleks arengut.”

Viimasel laulupeol esitati teie loomingust lausa neli laulu: „Ma tahan olla öö”, „Burattino laul”, „Rahalaul” ja „Põlev puu”. Nii palju teie laule pole ühel laulu- ja tantsupeol varem korraga vist esitatud?
„See on tõesti rekord: kolm laulu ning „Rahalaulu” puhkpilliseaded olid laulupeol, lisaks „Päikeseratas” ja „Kodulaul” tantsupeol. Näiteks „Põ­lev puu” on väga nõudlik laul, mis­tõttu alguses, kui Tartu koorijuht Kadri Leppoja tegi mulle ettepaneku sellest soololaulust naiskoori seade teha, kahtlesin ikka väga. Laulus on palju keerutusi, kiirendusi ja aeglustusi. Tulemus oli igatahes suurepärane, neidudekoorid said ülesandega väga hästi hakkama.”

Kui võrrelda lastele ja täiskasvanutele loodavat muusikat, arvatakse tihtipeale, et lastele on kergem luua, meloodiad on lihtsamad jne. Kuidas tundub, kas lastele muu-sika loomist kiputakse alahindama?
„Olen korduvalt rõhutanud, et mina mingit hinnaalandust ei tee. On muidugi kaks eri asja, kas luua muusikat lastele kuulamiseks või esitamiseks. Viimase puhul tuleb võtta arvesse nende ealisi võimeid ning vältida liiga suuri ulatusi. Aga lastele kuulamiseks sobivad ka keerulisemad ja suurema ulatusega laulud. Ma ei ole kunagi üritanud lastele luues n-ö ninnunännutada. Teen ka neile täisväärtuslikku muusikat.”

Milles teie laulude fenomen võiks seisneda, meeldivad nad ju nii 5- kui ka 75-aastastele?
„Nüüdseks on see kuidagi nii kujunenud, aga ega nad kohe alguses väga üldrahvalikud olnud. Tundub, et „Nukitsamehe” filmi ajast on minu laulud rohkem n-ö rahva sisse läinud. Samas ega keegi eeldanud, et ka Nukitsamehe laulud nii levima hakkavad.”

Millisesse žanri oma muusika lii­gitate?
„Kas selleks on üldse vajadust? Lau­lud on laulud ja Schuberti ajal ei ütelnud keegi, on need akadeemilised või hoopis kergemuusika teosed. Minu laulud on ka lihtsalt eri stiilis laulud, mõjutusi on nii klassikast, džässist kui ka vanamuusikast.”

Kuidas meloodiad ja muusikalised ideed sünnivad? Kas harmoonilistel hetkedel vaikuses ja rahus?
„Vaikus on küll üks eeldustest, mida kahjuks alati absoluudis kogeda ei saa. Minu kodust Tallinnas lenda­vad lennukid pidevalt üle ning väljast kostub aeg-ajalt ikka midagi. Põhimõtteliselt üritan siiski vaikuses luua, õnneks on kogu pere väga mõistev ning kui toas töötan, kuulatakse päevauudiseid köögis vaikselt.”
Mis on see impulss ja ajend, mis looma tõukab? Öeldakse, et paljud suured teosed on sündinud looja hingepiina ja kannatuste kaudu. Teie muusika, tõsi küll, on väga helge ja päikseline…
„Muusikas läbiti see etapp romantismiperioodil. Minule on esmane inspiratsiooniallikas tekstid – luuletused ja nendes peituv sõnum. Samuti mõjutab mind eesti keele kõla, mille rütmikaga saab päris põnevalt mängida, näiteks tulevad tihti ka segataktimõõdud ja ebasümmeetrilised taktimõõdud. Kui see on kõik aga teksti ja keelega seotud, ei tasu lasta ennast vahelduvatel taktimõõtudel ära hirmutada. Näiteks lapsed ei pane lauldes tähelegi, et seal midagi keerulist leidub. Kasutan ära ka eesti keele kolme väldet, esimene on hoopis midagi muud kui teine või kolmas. Katsun alateadlikult muuta keelt muusikas arusaadavalt helisevaks. Kuigi ooperis venitatakse vokaale, helisevad minu jaoks lauludes ka
l, m ja n. Näitlejatel on lihtsam laulda nii, nagu eesti keel kõlab, erinevalt professionaalsest lauljast, kes on koolitatud vokaale venitama.”

Kas loote alati tekstile viisi või juhtub vahel ka vastupidi, et enne meloodia ja alles siis sõnad?
„Enne on ikka tekstid. Teistpidi oleks küll palju lihtsam, aga minu arva­tes on õigem kirjutada luuletus­tele meloodia. Tekst annab mulle ins­piratsiooni ja teksti rütm vihje selle kohta, millist rütmikat valida. Pealegi võimaldab eesti keel hästi mängida.”

Kas olete kirjutanud muusikat ka võõrkeelsetele tekstidele?
„Olen kirjutanud nii vene- kui ka lätikeelsetele tekstidele. Ajal, mil Adolf Šapiro oli Riia Noorsooteatri pea­näitejuht (15 aastat), käisin pea igal aastal seal muusikat tegemas. Võõrkeelsele tekstile muusika loomisel tuleb lihtsalt arvestada nende keelte omapära.
Näiteks laulu „Põlev puu” muusika on algselt loodud ühe Raimonds Paulsi eluloost kõneleva Läti filmi jaoks lätikeelsele tekstile. Filmis toimub laulu­võistlus, kus võistleb ka nimetatud laul, mis võidab võistluse. Samal ajal korraldati Eestis lauluvõistlus, kuhu palusin Leelo Tunglal teha samale loole eestikeelse teksti ning panin loo sinna võistlusele. Laul võitiski, mistõttu fiktsioon ja reaalne elu langesid huvitaval kombel kokku.
Mul on, tõsi küll, ka üks ingliskeelne laul. Priit Pärna filmis „Porgandite öö” on koht, kus jänesed muutuvad porganditeks. Teksti on vähe, ainult „oh yes, oh yes, oh yes, oh yes, they are not doing very well any more” jne. Laul kestab alla poole minuti ja on eurohiti laadi. Mõtlen, et võib-olla peaksin laskma tõlkida enda laule ka inglise keelde, siis saaksin levitada neid väljaspool Eestit.”

Kas võib öelda, et muusika on teil geenides?
„Jah, võib küll. Isa oli mul tromboonimängija ning koori- ja orkestrijuht. Tuntuks sai ta aga hoopis sellise unikaalse ametimehe nagu noodigraafiku­na. Tänapäeval tehakse kõike seda ar­vutiga, aga siis tehti käsitsi. Isa oli selle ala väga suur meister, oli põnev vaadata, kuidas ta tegi kõik need võtmed käsitsi, kõik absoluutselt ühtemoodi. Näiteks kogumikud „Laulge kaasa” on kõik tema tehtud, selle kõrvalt tegutses ta kõrge eani ka koori­juhina, peamiselt pensionäride- ja amatöörkooridega.
Ema oli õppinud klaverit, tal oli väga ilus lauluhääl. Lapsena mõjus see mulle kindlasti, kui ema mängis klaverit ja laulis. Lisaks oli ta natuke balletti õppinud. Seega, muusikaga olid mõlemad seotud.”

Aga teie abikaasa ja lapsed, ega käbid vist kännust kaugele kuku?
„Kogu minu pere on muusikaga seotud. Abikaasa Katrin on muusikaõpetaja Tallinna Muusikakeskkoolis (muusikateooria ja kooriosakonna vanempedagoog – toim). Ta on laulnud ka fil­harmoonia kammerkooris, samas kooris, millega Tõnu Kaljuste alustas.
Tütar Eeva-Liisa on viiuldaja Vane­muise orkestris, praegu on ta lapsepuhkusel. Poeg Tanel lõpetas kevadel muusikakeskkooli klaveri erialal ning ilmselt jätkab kahes koolis korraga: muusika- ja teatriakadeemias ning heli­režissuuri alal Otsa-koolis.”
Teil on olnud väga kiire aasta, „Lumekuninganna” esietendusest pole veel aastatki möödas, nüüd „Bullerby lapsed”, tulemas veel „Bullerby jõulud”…
„Jah, intensiivne aasta on olnud. Lisaks kontserdid Eesti koolides koos Lembit Saarsaluga (Eesti Kontserdi kaudu). Mitukümmend oli neid kevad­hooajal, seega tegemist on päris palju olnud. Samas on mul ka mitu regulaarset ametit: olen Heliloojate Liidu esimees, õpetan Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning töötan kultuurkapitali ko­-misjonides.”
Kuidas eelistate vaba aega veeta? Muidugi ju-hul, kui seda ik-ka on.
„Puhkus on vaheldus ja vahelduseks on juba see, kui ma kas või oma aias midagi nikerdan. Hea meelega sõidan Eestis ringi, sest suvel ei näe ma küll vajadust kuhugi välismaale sõita. Seal on omal ajal ka päris palju käidud. Viibin pigem palju Võrtsjärve ääres või Saaremaal. Eestimaa suvi on nii lühike, huvitav ja omapärane.”