Kool võtab kõik lapsed vastu

Kui tuuakse esile õpetajate probleeme, jäävad laste omad justkui kõrvalisteks – ja vastupidi. Kuigi eks õpetajate probleemid – need ongi õpilaste probleemid.

Õpetajal on raske, aga ega õpilasel (sellest) kergem ole. Laps ei pea õpeta­ja muresid teadma, tal endalgi koolimuret küllaga, sh kiusamine. Mis on tõesti eluline küsimus, lapsele ilmselt kõige tähtsam. Esimese koolipäeva eel tuleb meenu­tada ka seda tõsist problee­mi, sest koolikiusamine varjutab kõigi asjaosaliste elu. Lahendamine nõuab laiapõhjalist ühiskondlikku konsensust. Koolikiusamise ümarlaud peab saama ulatusliku avaliku kõlapinna.

Demokraatiast klassiruumis
Kuidas õpetada noortele, et tõsistel tegudel (jõhker vägivald ja räiged solvangud) on tõsised tagajärjed? „Polit­sei kooli” ei paku praeguses olukorras ilmselt lahendust, arvestades ka teatud kohtuprotsesside tulemust, millest paratamatult õppust võetakse. Ilmselgelt ei saa jääda lootma sellelegi, et õpilaste arvu vähenemine lahendab probleemi pooleldi nagu iseenesest.
Kool võtab kõik lapsed vastu. Kui­das tagada koolirahu neile väga tagasihoidlikele ja edasipüüdlikele lastele, kelle soov on lihtsalt hästi õppida? Kool õpetab demokraatiat, aga ometi pole klassituba see koht, kus katsetada demokraatia võimalusi. Õppeprotsessi iseloomustama sobib hästi vana hea tuntud näide lenduri ja reisijate kohta.
Kas õpiprotsessi osalised on võrdväärsed? Ei. Õppeprotsess ei toimi, kui õpetatav üritab vormida õpetajat oma tahte kohaselt. Tuleb ikka kokku leppida, kes keda õpetab. Õpilasekeskne õppeprotsess võib hakata toimima enda vastandina. Laps kombib pidevalt oma piire – vabaduse, ruumi piire. Vabaduse ruum aga ei saa laieneda lõpu­tult. Laps üritab oma vabaduse piire laiendada õpetaja arvelt. Õpetaja ei saa sedasama teha õpilaste arvelt. Kuid piirid peavad paigas olema, laste tuleviku nimel. Liikluspiirangute kontrollimatuse tagajärjed on kõigile näha. Õpetajal peavad olema elementaarsed vahendid, et ennast kehtestada.
Küsimus on õieti selles, et kui laps pole esimese kahe eluaasta jooksul saa­nud selgeks mõisteid „peab” ja „ei tohi” ega ole õppinud neid rakendama, siis kuidas teha see talle hiljem selgeks – tema enda ja ühiskonna heaks? Igatahes ei saa seda ainult kooli kohuseks jätta. Võimalik, et õpetajaskonna, lapsevanemate, õpilaste ja avalikkuse ühistöös avaneb / peab avanema siiski võimalus suunata neid, kes ei saa, ei suuda, ei oska ise endaga hakkama saada, vastutama oma üleastumiste eest.

Umbisikuline ühiskond
Isiksusekeskse ühiskonna muutudes enda vastandiks, n-ö umbisikuliseks ühiskonnaks ja vastutuse hajudes jääb kooli osaks olla see viimne eelpost, kust ei saa enam taganeda. Kooli ei tohi lasta muutuda umbisikulise ühiskonna kasvulavaks. Neid, kes tahavad õppida, on koolis valdav enamik. No laskem neil siis õppida! Miks peab enamus alluma vähemuse diktaadile?
Kuivõrd tasuta haridust pole niikuinii olemas, milleks raisata siis ressursse, üritades õpetada koos ühes klassiruumis neid, kes ei taha õppida, ja neid, kes küll tahaksid, aga ei saa? Teatud sunnimeetodite rakendamine võib küll tunduda ebaõiglane, kuid olu­kord on veel ebaõiglasem nende laste jaoks, kes peavad taluma mõne üksiku kaaslase enesekehtestamispüüdu.
Koolikiusamine, kuigi kardetavasti igapäevateema, pole loodetavasti siiski esimese koolipäeva teema. Seega –
permanentset esimest koolipäeva õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele. Olgu iga koolipäev esimene ka selles mõttes, et seda ei suudaks varjutada mingi koolikius.