Arutelud Katariina kolledži ümber on viinud selleni, et esialgse segregatiivse kava kõrvale on kerki­nud kaks alternatiivi, mis mõlemad üritavad saavutada sama eesmärki: kaasata Eesti kõrghari­dusse rohkem vene kooli lõpetanuid ja süüa välja kahtlasi erakõrgkoole, mis praegu annavad üsna laialdaselt venekeelset kõrgharidust.

Et teha võimaluste vahel ratsionaalne valik, tuleks nende plusse ja miinuseid võrrelda samadest mõõdupuudest lähtuvalt. Olen selleks valinud välja kuus kriteeriumi, mis on esile kerkinud arutlustes kolledži loomise otstarbekuse üle. Need on järgmised.
     Vastavus Eesti integratsiooni-, haridus- ja keelepoliitika põhisuundadele, mis on määrava tähtsusega näitamaks, et ülikool teenib Eesti ühiskonda, mitte oma erahuve.
     Märgiline tähendus venekeelse kogukonna jaoks, mis on põhiline tegur, mis peaks andma kolledžile vene üliõpilaskandidaatide seas konku­rentsieelise erakõrgkoolide ees.
     Erialavalikute paljusus ja akadeemiline tase, mis on olulised tegurid positiivse maine kujunemisele, et kolledž muutuks üliõpilaskandidaatidele ihaldusväärseks.
     Majanduslik jätkusuutlikkus, mis on õppe toimimise üldine eeltingimus.
     Rakenduslik lihtsus, et süsteemi oleks võimalik mõistliku aja jooksul üles ehitada ja see hakkaks toimima nii, nagu kavandatud.
     Eesmärgipärasus, st suutlikkus parandada venekeelsete gümnaasiumide lõpetanute juurdepääsu kõrgharidusele, tagada neile hea eesti keele oskus ja kvaliteetne haridus.
Enne analüüsi juurde asumist an­nan lühikese ülevaate kõigi kolme kava olemuslikest erinevustest. Nime­tan neid kavasid KK1 (esialgne kava), KK2 (alternatiivkava, mis algatas põhjalikuma diskussiooni kolledži põhimõtete üle) ja KK3, mis on KK1 kava sisuline edasiarendus.

Vastavus poliitika põhisuundadele
KK1 üliõpilaskond on planeeritud rahvuspõhiselt ja õppekavad on venekeelsed, kuigi osalise (40%) eesti keele õppe kohustusega. Selline kava võib suuren­dada segregatsiooni ja getostumist, sest eraldab vene kooli lõpetanud teistest üliõpilastest. Samuti looks KK1 pretsedendi paralleelse venekeelse avalik-õigusliku kõrgharidusruumi tekkeks, mis oleks vastuolus Eesti keelepoliitikaga.
KK2 puhul segregatsiooniohtu ei oleks, sest vene noored asuksid õppima olemasolevatele õppekavadele kõr­vuti eestlastega. Samuti ei looks KK2 pretsedenti paralleelse venekeelse avalik-õigusliku kõrgharidusruumi tekkeks, sest omaette venekeelseid õppekavu ja neid kureerivat kolledžit ei loodaks. Seega ei lähe KK2 vastuollu Eesti integratsiooni-, keele- ja hariduspoliitikaga.
Ka KK3 kava ei lähe vormiliselt keele ja integratsioonipoliitika põhisuundadega vastuollu, sest KK1 õppekavadele tehtaks eestikeelsed versioonid ja põhimõtteliselt hakkaks kolledž neile kavadele vastu võtma ka eesti kooli lõpetanuid. Seda, kas eesti gümnaasiumilõpetajad ka tegelikkuses soovivad kolledžis õppida, on raske ennustada. On reaalne oht, et eesti kooli lõpetanud tajuvad rajatavat kolledžit kõigele vaatamata eesti keele järeleaitamiskoolina, mistõttu see ei kujuneks nende seas populaarseks. Siis oleks tegemist järjekordse JOKK-lahendusega, sest sisuliselt kujuneks see ikkagi segregatiivseks.

Märgiline tähendus venekeelsele kogukonnale
Vaieldamatult oleks KK1 tüüpi kolledž vene kogukonna arengule Eestis sama oluline, nagu seda on vene teater või õigeusu kirik. Paraku saadaks KK1 tüüpi õppekavadega kolledž nii eesti kui ka vene kogukonnale väära sõnumi, nagu ei oleks eesti keele hea omandamine noorele põlvkonnale oluline, sest avalik-õiguslikku kõrgharidust antakse ka vene keeles.
KK2 kava oleks viimatimainitud puudusest vaba, samas võiks edukalt säilitada oma rahvuskultuurilise tähtsuse vene kogukonna jaoks. Kuigi tal poleks oma üliõpilaskonda, võiks ta kanda Katariina kolledži nime. Ta lihtsalt toimiks avatud ülikooli analoogial, mis pole ju ka sisult omaette ülikool, vaid korraldav üksus. Lisaks vene üliõpilaste toetamisele võiks KK2 olla vene keele, kirjanduse ja kultuuri alal ka omamoodi venekeelseks avatud ülikooliks.
KK3 tüüpi kolledž kaotaks nime ja sihtrühma muutmise järel oluliselt oma märgilisest tähendusest ja muutuks mingiks ebamäärase eesmärgiseadega integratsiooniürituseks.

Erialavalikute paljusus ja akadeemiline tase
Niihästi KK1 kui ka KK3 pakuks õpet kahel uut tüüpi laiapõhjalisel BA õppekaval, mis sisaldaks mooduleid mitmest valdkonnast. Peaained oleksid valdavalt vene keeles, eestikeelsed kursused on planeeritud vaba- ja valikainetena. Omaette õppejõude kol­ledžil poleks, õppekavasid teostaksid TLÜ instituutide õppejõud. Et tegu on täiesti uue struktuuriga õppekava­dega, pole need akrediteeritud ja nende eesmärgi selgitamiselgi võib tekkida raskusi. KK2 võimaldaks pakkuda vähemalt kaheksal olemasoleval erialal venekeelset tugiõpet, mis on oluliselt avaram valik. Kõik õppekavad juba toimivad ja on akrediteeritud, mis tagab nende akadeemilise taseme.

Majanduslik jätkusuutlikkus
Üldiselt võib eeldada, et KK1 oleks majanduslikult jätkusuutlik, sest kol­ledži märgilise tähenduse tõttu venekeelsele kogukonnale võiks see muutuda sihtrühma seas populaarseks. Majanduslikult jätkusuutlik on kindlasti ka KK2 kava, sest seal moodustataks tugiõppe moodul valdkonna sissejuhatavate ainete ja vabaainete põhjal, kus on suured õpperühmad ja õppetöö seega majanduslikult tasuv. Samuti ei oleks probleeme venekeelsete vabaainetega, sest neid valitaks ainete hulgast, mida nagunii loetakse mingi olemasoleva venekeelse õppekava (vene keel ja kirjandus, ajakirjandus jt) raames. Probleeme majandusliku jätkusuutlikkusega võiks tekkida KK3 puhul, kui see nime ja kontseptsiooni muutuse tõttu ei suudaks ligi tõmmata sisseastujaid.

Rakenduslik lihtsus
Rakenduslikult on lihtsaim KK2 kava, mis osaliselt juba toimib, vaja oleks vaid tugiõppe moodulit mõnevõrra laiendada. See oleks võimalik saavutada juba algavaks õppeaastaks. KK1 õppekavad on üsna toored, ainekaardid, põhjendused jm juurdekuuluv puudub, mistõttu õppekava ettevalmistamine võtaks aega. Samuti pole varasemat kogemust laiapõhjalise õppekava koordineerimiseks mitme allüksuse koostöös, mistõttu pole teada, kas kolledž ka tegelikkuses suudab tagada kvaliteetse õppetöö uutel kavadel. Täpselt sama kehtib KK3 kohta.

Eesmärgipärasus
KK1 aitaks kõrgharidusse kaasata tõenäoliselt kõige rohkem vene noori, kuid ei suuda neile tagada sama head eesti keele oskust kui KK2, samas rikub KK1 oluliselt Eesti integratsiooni- ja keelepoliitilisi sihte. KK3 puhul on oht, et kolledž ei suuda sisseastujaid ligi tõmmata ega oma eesmärke täita. KK2 täidaks püstitatud eesmärke optimaalselt, rikkumata seejuures Eesti integratsiooni ja keelepoliitilisi sihte, kava oleks kergesti rakendatav ja 100% jätkusuutlik.
Kokkuvõtteks ei ole kahtlust, et vene koolist tulnud noortel tuleb aidata eestikeelses ülikoolis kohaneda. Ülaltoodud analüüsi kohaselt oleks selleks sobivaim variant KK2 tüüpi tugiõppe süsteem. Enam-vähem samalaadsed süsteemid toimivad niihästi Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Paraku näib, et Tallinna Ülikool on võtnud kursi omaette kolledži loomise suunas, vaatamata sellele, et haridusministeerium, keelenõukogu ja nii mõnedki integratsiooni asjatundjad on avaldanud kahtlust omaette kolledži rajamise otstarbekuses sellel eesmärgil. Aeg näitab, mis sellest kõigest välja tuleb.