Vajame üksteise teadmisi ja oskusi

Koolitusseminar „Sensitisation training about migration, racism, discrimination, culture and diver­sity” toimus mullu novembri lõpus ja detsembri alguses Islandil Borgarnesis. Minul oli võimalik selles osaleda Euroopa Komisjoni elukestva õppe programmi stipendiumi kasutades. Eestis menetleb kõnealuseid koolitusavaldusi sihtasutuse Archimedes hariduskoostöökeskus.

Pole juhus, et nimetatud kultuurieri­suste ja diskrimineerimise teemalist kursust korraldab Berliini Ülikooli haridusega sotsioloog Gudrun Peturs­dot­tir oma MTÜ-ga juba paar aastat ja just selles riigis. Ei ole Islandki enam puhas rahvusriik, praegu on elanikke juba 310 000, kellest 18 000–20 000 on immigrandid. Eriti palju on poolakaid, aga on ka leedulasi ja varasematest aegadest pärit vietnam­lasi, korealasi jt rahvuste esindajaid. Mõistetavalt on samad rahvused esindatud ka lasteaedades ja koolides.
Kursuse põhiteema oli kaasav haridus, kuid seda meile harjumuspärasest erinevas tähenduses. Jutt pole vaid keeleõppest, vaid inimese igakülgsest toetamisest uues elukeskkonnas sotsialiseerumisel, millest täiskasvanuile on kõige olulisem tööhõive. Tööjõudu on nõnda palju puudu, et immigratsioonipoliitika on põhjalikult läbi mõeldud ja selle rakendus pole mitte ainult inimsõbralik, vaid ka riigile kasulik.

Toetagem ühiskonna sidusust
Kursuse põhisõnum oli: püüdke igati toetada oma ühiskonna sidusust, halvim, mis ühiskonna kokkukuuluvust lõhub, on kellegi tõrjumine või osalusest välistamine, lugupidamatus kellegi vastu. Olenemata sellest, kas jutt on valimistest, töökoha saamisest või igapäevasest suhtlemisest. Ühiskonna stabiilseks toimimiseks ja arenguks on vaja targalt kasutada kogu inimpotentsiaali lastest eakateni, olenemata nende soost, rahvusest või haridustasemest ja individuaalsest suutlikkusest. Kui nad juba selles ühiskonnas elavad, on vaja korraldada elu nii, et kõik võimalikult iseseisvalt toime tuleksid. Ja neid, kes seda veel ei oska, on vaja toetada ja õpetada. Mis tahes tõrjumine, olgu siis avalik või varjatud, tähendab diskrimineerimist, ja seda on vaja märgata. Kõige olulisem on osata mõista, kui halvasti tunneb ennast tõrjutu, eriti kui ta on immigrant ja alles kohaneb uute oludega.
Omaette teema oli enesekasvatuse edendamine, mida võiks kokku võtta mõistega sotsiaalse intelligentsuse omandamine. Üllatav oli kuulda, et samateemalist kursust, kus meie osalesime, on arvukalt korraldatud Islandi koolides ja ettevõtetes.

Respekteeritakse igaüht
Inimesed vajavad praktilisi oskusi suhtlemiseks erinevate inimestega, kes oma rahvusele vaatamata kanna­vad alati erinevaid kultuure. Immig­rantide kultuurierisused ei tarvitse olla keerulisemad mõista kui erinevused põlvkondade vahel ühe rahvusgrupi piires. Kursus oli eriti rikastav selle poolest, et saime läbi teha palju huvitavaid suhtlusharjutusi ja rühmatöid, mis on hästi rakendatavad koolitundides. Sellise tegevuse emotsionaalne potentsiaal on väga kõrge ja selle kaudu hakkab õpilane üsna kiiresti mõistma, miks on inimesed erinevas sotsiaalses positsioonis ja mida see nende igapäevaelus tähendab.
Oluline on seegi, et õpetaja analüüsib lastega läbi, miks nad rühmatööd või harjutust tegid ja mida oli sellest õppida. Kõige olulisem on vältida lugupidamatust kaasinimese suhtes, olenemata selle vormist. Res­­­pekteeritakse igaühe võimalikku potentsiaali ja nähakse vaeva selle ülesotsimise ja hiljem ka rakendamisega.
Olgu järgnevalt veel mõned mõtted, mida tasuks tähele panna.
     Paaristöö ja rühmatöö lähendab inimesi. Koostegemisega kaasneb ka suurem ühisvastutus.
     Kõige enam on inimene frustreeritud siis, kui teda ära ei kuulata või kui teeseldakse temast arusaamist. Kui midagi ei mõisteta, on vaja paluda selgitusi või argument väite tõestuseks. Õpilaste kriitilise mõtlemise arendamiseks on väga vaja, et nad oskaksid end mõistetavaks teha ja oma seisukohti põhjendada.
     Respekteeritakse iga inimese unikaalsust, aga samas ka tema kohustust austada ühiseid kõlbelisi väärtusi ja kokkuleppeid mis tahes ühistegevuseks, sh seaduste täitmiseks.
     1970-ndatel hakkasid Islandile tulema vietnamlased. Põhirõhk sai keeleõppele. Ka kodudes hakkasid vanemad püüdlikult rääkima vigast islandi keelt. Peagi mõisteti, et see oli
vale. Kodus suhtlemiseks jäägu ikka ema­keel ja oma kultuur. Idast pärit immigrantide kohta kasutasid mõned terminit the rice (riisisööjad), nüüd peetakse seda väga halvaks käitumiseks.
     Islandis on ammu loobutud nn rahvuspäevadest, kus lauldakse-tantsitakse ja süüakse rahvustoite, seda peetakse vaid kultuuri väliseks kestaks, olulisem on jõuda sügavama kultuurierisuste mõistmise ja kasutamiseni.
     Oluline on eristada kahte mõistet: mitmekultuurilisus (multicultu­ralism) – kes meie ühiskonnas on, ja interkultuurilisus (interculturalism) – millised on suhted ühiskonna kultuurigruppide vahel.
     Igasugune metoodika, mida õpetaja kasutab, on tema professionaalne oskusteave, mis lubab näha õpi- ja õpetamise võimalusi ning neid ka rakendada.
     Eelarvamused pole inimesele kaasa sündinud, need on õpitud vanematelt jm elukeskkonnast. Kui nende üle arutleda, võib mõnigi stereotüüp kaduda ja asenduda uue ja õigema arusaamaga. Peame ise olema teadlikud oma stereotüüpidest ja sagedamini endalt küsima, miks me nii arvame.
     Vaja on arvestada eri valdkondade professionaalsusega ja kaaluda, mis sellest oleks kasutatav hariduse edendamiseks. Väliskogemust on vaja tunda, aga mitte pimesi kopeerida. Vaja on respekteerida neid, kes palju teavad. Poliitikud arvetavad üha enam professionaalide süvateadmistega, enne kui nad mõne uue loosungiga välja tulevad. Uus eesmärk võetakse vastu, kui selle juurde on ratsionaalne selgitus, mis sellest paremaks muutub ja kuidas seda saavutada.
     Kui me kedagi mis tahes põhjusel tõrjume, jääb palju riiklikult olulist tegemata. Islandi väikest rahvaarvu silmas pidades on vaja anda kõigile võimalus ettepanekuteks ja samas usaldada vastutus oluliste ülesannete täitmiseks vastava ala asjatundjatele.
     Kui õppijale ei meeldi õppimismeetod, ei meeldi talle ka õppesisu. Vale meetodi kasutamine võib nullida teadmise, mis mõnel muul käsitlusviisil pole õpilasele mitte ainult vastuvõetav, vaid ka vajalik ja mis motiveerib õpilast uusi teadmisi austama ja omandama.
     Igasugust konflikti tuleb osata näha laiemas kontekstis. Konflikti ei saa lahendada tausta põhjalikult tundmata. Lahendus võib peituda mingi segava detaili kõrvaldamises või eelarvamuse kummutamises.
     Inimesed peavad õppima oma identiteete kaitsma. Üks sotsiaalsetest kompetentsustest on oskus ka teatud identiteete tõrjuda (nt ei taha kuuluda nende hulka, kes suitsetavad või skinhead’e mängivad).
     Oluline on osata toime tulla ebaeduga ning teada inimesi ja infoallikaid, kes või mis võiksid õpilast abistada.
     Iga inimese individuaalne kultuur sõltub omaksvõetud väärtushinnangutest. Midagi ei tohi pimesi uskuda, vaja on mõista, miks miski on või pole väärtuslik.
     On vaja mõista, mis on raske uude kooslusse sisenedes, nt uude kooli või töökohta minekul. Seda tuleb uustulnukatega arutada ja vajadusel segavad asjaolud kõrvaldada.
     Tuleb mõista uustulnukate soovi liituda põhigrupiga, kes on n-ö võimupositsioonil ning kannab domineerivaid väärtusi ja ideoloogiat. Uustulnuk tahab alati osaleda, vaja on, et ka põhigrupp sooviks uustulnukaga suhelda.
     Erineva kultuuri või seisukoha tõrjumise asemel võiks kõigepealt tunda uudishimu ja uurida, miks asjad niiviisi on.
     Inimene kordab sageli üldtuntud loosungeid, kuid muudab oma arvamust uude mõjuvälja sattudes. Isiklikud veendumused tekivad hiljem põhjendatud arvamuste analüüsimisel.
     Olge alati täpne ja korrektne oma keelekasutuses. Loosungid demok­raatiast ja võrdsetest võimalustest ei veena kedagi, kui tegelikkus räägib midagi muud.
     Õpilased ei salli, kui neile tähelepanu ei osutata. Kui keegi käitub väljakutsuvalt ja on võimalus seda ignoreerida, siis tehke seda. Reageerige kohe tunnustavalt, kui see õpilane teeb või ütleb midagi positiivset.
     Lõpetage nn punase risti sündroom: „Te olete nii hädised ja õnnetud, me jäämegi teid toetama ja aitama.” Sotsialiseerumiseks tuleb ka ise vaeva näha.
     Igasugune arutelu või diskussioon peab lõppema kokkuvõttega. On vaja hakata mõistma, et me vajame üksteise teadmisi ja oskusi.
Mõistetavalt kuulus seminari kavasse ka rikas kultuuriprogramm: maailma vanima parlamendipaiga külastamine, Snorri Sturlusoni ja Halldor Laxnessi elukoha külastamine, lamba­­-
farmi ja farmeri kodu külastamine ning lühimatkad loodusesse. Proovi­sime ära ka soojaveebasseinid ja käisime kohalikus ajaloomuuseumis, kus muu huvitava kõrvale pakuti võimalust astuda Leif Erikssoni laevale ja tutvuda saagadega.
Oli ideaalilähedane kursus, kus pa­kuti eelkõige rakenduslikku. Õppi­da ja uut mõtlemisainet oli palju, mõndagi sain aga juba det­sembris koolitunnis kasutada. Profes­sionaalsest arengust huvitatud koolirahval tasub tutvuda 2008. aasta kooli­tusvõimalustega, mi-da sihtasutus Archi­medes vahendab.