Tuntud tegijad käisid koolitunde andmas

 

Kristi Helme, Siim Boikov

Repliik

Nad tulevad, tulevad, tulevad ja varsti on nad siin. Eestis on 650 000 töö­tajat, vaja oleks veel 15 000, rääkis siseminister Jüri Pihl riigikogus. Rahvaasemikud hakkasid lugema välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis tõstab võõrtööliste sisserände piirarvu kaks korda. Senine kvoot oli 0,05% elanikkonnast, nüüd on välja pakutud 0,1%, mis on umbes 1370 inimest aastas. See on siis kolmandatest riikidest, sest Euroopa Liidus võib igaüks liikuda kelleltki luba küsimata. Kui palju on juba siiapoole liikunud, ei ole teada, aga palju ei olevat. Lisaks nn kuuekuused, st inimesed, kes võivad meil töötada pool aastat ka töö- või elamisloata. Kokku üsna palju võõrast verd.
Meie statistiliselt keskmine erialane palk korrutatakse tulija huvides 1,24-ga, millega Eesti tahab kindlustada, et sisserändaja kutseoskused oleksid paremad, kui meil kodunt parajasti võtta on. Ja iga kord, kui ettevõtja võõrast tuua tahab, uurib tööturuamet enne, kas riigi seest ei ole võrdväärseid töötegijaid leida. Ei tea, kui hoolega uurida jõuab, sest eelnõu ette valmistanud põhiseaduskomisjon arvestas juba välja, et senise seaduse järgi võttis võõra sissetoomine aega 6–7 kuud, nüüd võib see aeg lüheneda 2–3 kuuni.
Kui Lääne-Euroopas võõrtööjõu kasutamine moodi läks, olevat nad lootnud, et töölised tulevad ja lähevad koju tagasi, aga jäid. Ja uued kodumaad hakkasid koolitama nende lapsi.
Itaallasi Lilleküla gümnaasiumis õpetanud Helje Pukk on öelnud, et üle kolme võõra ei või ühte klassi võtta, hakkavad oma keeles suhtlema ega õpi uut keelt ära, nagu see on meil juhtunud vene lastega eestikeelses koolis.
Eesti koolides õpib praegu 126 uusimmigrantide last. Meie valmidust uusi tulijaid õpetada on uuritud, paljud omavalitsused ei pea vajadust veel aktuaalseks, väikeste valdade ela­nikud on võõraste vastu.
Aga kui lasta fantaasial lennata, siis kumb, kas eesti või vene kool hakkab meie oludes võõraid jõudsalt õpetama? Kogu heitlus piirarvu ümber käib just kolmandatest riiki­dest pärit tööjõu pärast, mis võib kergesti tähendada, et uusasukad on valdavalt slaavlased ja lähevad vene kooli. Kui gümnaasiumisse jõuavad, loevad Tuglast eesti keeles, vene koolist saab omamoodi eestluse lipukandja.
Kui vana Euroopa ei ole võõrtööjõuta läbi tulnud, kus siis meiegi. Ja kui meil selle uue seadusesätte toel hästi ei lähe, jääme ise süüdi selles, et me 21. sajandi algul oma lastel ameteid ei lasknud õppida ja vaat et terve rahvaga pelgalt pehmetele erialadele pürgisime.

Direktorite töölepingutest töölepinguseaduse uuendamise kontekstis

Arutelu haridusasutuste juhtide töölevõtmise ja vabastamise kehtiva korra muutmisest omandab laiema tähenduse teise kuuma arutlusteema – töölepingu seaduse uuendamise – kontekstis. Ühelt poolt soovitakse suuremat paindlikkust töötajate töölevõtmisel ja töösuhte lõpetamisel, teisalt tagada inimestele kindlustunne hõives püsimiseks.

Haridusasutuse juhtide lepingute korral peaks kehtima üldine põhimõte, et tööleping on poolte kokkulepe ja seda saab ka muuta vaid poolte kokku­leppel.
Huvikooliseaduses, koolieelsete las­teasutuste seaduses, kutseõppeasu­tuste seaduses ning põhikooli- ja güm­naasiumiseaduses on antud tööandja jaoks täpsustavad tingimused haridusasutuste juhtide töölepingute sõlmimiseks. Pangem tähele, et töölepinguseaduse kui üldisema seaduse regulatsioonid jäävad kehtima ka haridusasutuste juhtide töölepingute korral.

Leping kui kondiproov
Puhtõiguslikult ei ole mingit alust ar­vata, et kavandatavad seadusemuu­datused välistavad rotatsiooni kõnealustel ametikohtadel. Samas tähtaja­tu töölepingu korral jääb alati küsimus, kuidas on võimalik saada hea direktori asemele silmapaistev direktor. Seetõttu näevad kavandatavad seadusemuudatused haridusasutuse juhi esimeseks tööperioodiks ette tähtajalise lepingu. Siin tuleb tähtajalist lepingut mõista kui katseaega, omamoodi „kondiproovi”, mitte selle sõna tavatähenduses kui mingi konkreetse, tähtajalise töö tegemiseks sõlmitud lepingut. Selle lause viimasele poolele tuginevaid demagoo­gilisi mõttearendusi olen pidanud kuulama tähtajatute lepingute tulihingeliste pooldajate suust päris mitu korda.
Konkursiga ametisse saanud haridusasutuste juhtide esimene tööperiood peab kindlasti olema konkreetse tähtajaga piiritletud. Edasises peaksime lähtuma uue töölepinguseaduse mõttest, et tähtajalist lepingut ei saa lõputult korrata. Kavandatava regulatsiooni kohaselt loetakse kolmas järjestikuline tähtajaline leping algusest peale tähtajatuks. Haridusasutuse juhi töö hindamine on paras pähkel, sellest ka omavalitsuste ebalev hoiak muudatuste suhtes. Sest kui ebasobivast juhist vabanemisel jõutakse töövaidlusteni, mille sisuks on tööga toimetulek, siis tavapraktikas on õigus jäänud valdavalt töövõtja poolele. Sestap arvan, et töösuhte lõpetamise vormides võiks olla rohkem paindlikkust, seda suhet ei tohiks lõpetada vaid töölepingu tähtaeg.

„Tõmbetuuled” pole välistatud
Üks põhjustest, miks soovitakse loobu­da tähtajalistest lepingutest, on see, et perioodiliselt korduvad avalikud konkursid on „poliitilistes tõmbetuultes”. Teame, et koolijuht ja kool sõltuvad tugevasti n-ö lähipoliitikust ja vastupidi. Kooli töörahu huvides peaks see sõltuvus olema viidud miinimumini. Ka seaduseelnõu praegune redaktsioon ei välista seda võimalust täielikult. Tõmbetuuled võivad tulevikus tabada atesteerimist. Mida häälekamad on lapsevanemad, õpetajad, õpilased ja kogukond oma kooli juhi valimisel ja tema töö hindamisel ning mida parem on kooli maine, seda vähem on võimalusi poliitilisteks manipulatsioonideks.
Aga kõige paremini realiseerub kindlal haldusterritooriumil elavate inimeste enesekorralduse õigus, ka haridusküsimustes, ikkagi kohalikel valimistel. Kool, huvikool, lasteaed ja nende juhtimine on kogukonnale olulised küsimused ega saa jääda kohalikul tasandil poliitikavälisteks.

Eelnõu võib muutuda
Muutused koolihariduses, mille eestvedajaks peab üldjuhul olema koolijuht, tulevad visalt ning nende avaldumiseks ei piisa 4–5-aastasest perioodist. Seepärast ei tohiks koolijuht olla kammitsetud läheneva konkursi pingetega. Vananeva õpetajaskonna ning perioodiliste konkursside tõttu ettevaatlikuks muutunud ja kõigiga hästi läbi saada püüdvad koolijuhid võivadki osa meie koole muuta sanatooriumitaolisteks asutusteks. Usun siiski, et stabiilsuse ja tööjõuturu paindlikkuse nõuded ei satu selle eelnõuga lepitamatusse vastuollu. Elame siiski 21. sajandil ning tööjõu konkurents ja tööturu mobiilsus teevad omad korrektiivid. Kes tahab olla sellel turul koteeritav, peab kandma hoolt oma enesetäiendamise ja koolituste eest. Võimalusi selleks on juba piisavalt.
Teoreetiliselt peaks atesteerimine välja sõeluma ebasobivad juhid ja teistele pakkuma kindlustunnet oma koolide arengu taganttõukamiseks. Praktikast on teada, et sageli ei ole konkursisõel koolijuhi vabale ametikohale eriti tihe. Sellepärast arvan, et haridusasutuse juhi atesteerimine kujuneb ülimalt formaalseks aktiks. Usun, et eelnõu menetlemise käigus võib atesteerimisnõue asenduda muude hindamisvõimalustega.
Koolijuhid ise väidavad, et tähtajalised lepingud ei ole meie koolihariduse juhtimise kvaliteedile midagi juurde andnud. Vaatame, mis juhtub tähtajatute korral!

Kommenteerib Tallinna Ühisgümnaasiumi direktor Mehis Pever:
„Olen olnud alati tähtajatute töölepin­gute poolt. Inimene, kes sellesse ametisse ei kõlba, ei pea ka esimest viieaastast ametiaega vastu. Tema olemus tuleb õige pea välja. Kui ta ikka ei ole piisavate juhieeldustega, inimestega suhelda oskav ja empaatiline inimene, ei suuda ta luua koolis normaalset õhkkonda ega pea ka ise vastu.
Praegu kehtiv seadus soodustab poliitiliste mängude mängimist, mistõttu on mitmeski koolis direktori ametikohale määratud mõni sobivasse erakonda kuuluv inimene. Samas kui mitmed head juhitööga hästi hakkama saanud tõrjutakse kohtadelt, kuna ei kuulu ühtegi erakonda.
Tallinnas on juba mitu aastat direk­toreid iga kahe aasta tagant hinnatud, mistõttu tuleb niikuinii ennast tõestada ja pidevalt ette kanda, mis on tehtud ja mis teoksil. Ka uus seadus võimaldab juhiga vajadusel töölepingu lõpetada. Seepärast ei näe ma mingit põhjust, miks peaks seadus ole­ma selline, nagu ta seni oli. Pigem seab kehtiv seadus inimesi mõttetu pinge alla.
Loodan väga, et otsus tähtajatute töölepingute kohta võetakse vastu. See on samm õiges suunas. Kahe ametiaja järel on igal juhul selge, kas inimene sobib oma kohale või mitte.”

Eesti keele õpe kolmeaastastele kohustuslikuks

Kuidas suhtute varasesse võõrkeele õpimisse?

ANNA VERSCHIK, TLÜ eesti keele kui võõrkeele professor:
„Üle poole maailma rahvastikust on kakskeelne. Seega on kakskeelsus täiesti normaalne. See ei tähenda võrdkeelsust, vaid võimet moodustada mõlemas keeles grammatiliselt korrektseid lauseid. Kakskeelsetel on paremini arenenud keeleteadlikkus: nad tajuvad, kuidas keel n-ö töötab ja mõistavad, et eri keeled väljendavad sama tähendust eri vahenditega. Rääkimata tõsiasjast, et teise keele õppimine ja kasutamine laiendab silmaringi ja harjutab mõttega, et inimesed, rahvad ja keeled on erinevad ja see ongi hea.
Kakskeelsus iseenesest ei tingi identiteedikriisi ega emakeele hääbumist. Küsimus on selles, kas vanemad hoolitsevad lapse keele arengu eest. Üks näide elust: kunagi õpetasin ühele kooliealisele vene tüdrukule eesti keelt ja palusin läbiloetud loo ümber jutustada. Ta kohkus, kuigi tema sõnul oli kõik arusaadav. Palusin tal seejärel loo ümber jutustada vene keeles ja selgus, et ta ei suuda sedagi. Sain aru, et asi pole teise keele õppimise „koormas”, vaid selles, et ilmselt polnud vanemad kunagi palunud loetu üle arutleda ega näiteks rääkida, mida oli vaja koolis lugeda.
Emakeele areng ei jää kängu, kui lapsele loetakse selles keeles, ärgitatakse suhtlema jne. Kui väike laps „segab” keeli, ei maksa parandamisega üle pakkuda ega pidevalt nõuda kodus ainult ühe või teise keele rääkimist. Laps teab, kumb keel on kumb. Isegi 5–6-aastane laps tajub tavaliselt oma keelelist tegevust ja võib keeltega „mängida”, mis on kognitiivselt seisukohalt väga hea. Mäng osutab mõlema keele grammatiliste mehhanismide suurepärasele tundmisele. Vaevalt, et täiskasvanuna jääb talle segaseks, kumba keelt ta parajasti kasutab ja millist keelt kellegagi rääkida. Maailmas on palju keelekogukondi, kus mitme keele kasutamine ühes vestluses või koguni lauses on lausa norm. Igas keeles on mõned sõnad, reeglid või tähendused mujalt võetud.
Küsimusele, kas esimene keel säilib „puhtana”, kui teise keelega alustatakse varakult, on raske ühest vastust anda. Kartuseks see igal juhul põhjust ei anna, sest puhtaid keeli ei ole olemas. Pealegi pole selge, kes on ideaalne emakeele kasutaja. Kas mõõdupuuks on tavainimene, avaliku elu tegelane või kirjanik? Me kõik räägime erinevalt, kuigi tinglikult nõustume, et räägime sama keelt. Individuaalsed keelekujud teatud osas muidugi kattuvad (sellest tekibki illusioon, et räägime/kirjutame ühtemoodi), kuid tegelikult ei räägi lapsed nii nagu vanemad, kodus ei kasuta me keelt nii, nagu kolleegidega tööst rääkides jne.
Teiseks – iga keel muutub. Muidugi ei taha keegi, et teist keelt omandataks millegi arvelt, mistõttu teeme kõik, et esimene keel ei ununeks. Kuid sellegipoolest vene keel Eestis muutub, see ei ole selline nagu Venemaa ükskeelsete venelaste keel ja sellesse tuleb suhtuda rahulikult, sest elatakse teisel maal teistsugustes tingimustes. Näiteks soomerootsi keel ei ole riigirootsist sugugi „halvem”, kuigi esimeses on väga ulatuslikud soome keele mõjud (nt intonatsioonis ja häälduses). Veelgi enam, soomerootslastel on välja kujunenud oma identiteet ja kultuur, mis on riigirootsi omast erinev.
Mida rohkem keeli osatakse, seda parem nii praktiliselt (suuremad võimalused tööturul) kui ka vaimses mõttes (teistsuguse keelelise tegelikkuse mõistmine). Varajane keeleõpe annab edumaa: kui ükskeelsed alles hakkavad oma esimest võõrkeelt õppima, on varakult alustanu teatud tasemel juba kakskeelne ja iga järgmise keele omandamine on talle kergem.”

SVETLANA BELOVA, lasteaedade keelekümbluse programmiekspert:
„Tore on, kui igal vene lapsel on võimalus saada kvaliteetset eesti keele õpet juba lasteaias ja riigieelarvest. Senine praktika, kus keelt õpetati kaks korda nädalas, häid tulemusi ei andnud. Kõik lapsevanemad tahavad, et nende lapsed oleksid terved ja õnnelikud siin Eestis, oma kodumaal. Meie, spetsialistide roll on luua soodustavaid tingimusi laste arenguks.
Kohustuslik eesti keele õpe tekitab siiski muret. Peamine on õpetajate puudus! Kolmeaastaste lastega ei tohi tööle hakata juhuslik inimene. Eesti keele õpetajal peavad peale aineteadmiste olema teadmised ka koolieelsete laste arengu eripärast. Õpetaja eesti keele oskus peab olema väga hea ja aktsenditu. Lapsed hakkavad rääkima nii, nagu nendega räägib õpetaja. Hilisemas vanuses on väga raske ümber õppida. Kuidas ja kes valivad lasteaedadesse eesti keele õpetajad? Mõned venekeelsete lasteaedade juhatajad ei valda ka ise keelt sel tasemel, et hinnata õpetajate eesti keele oskust.
Keeleõpet võib alustada kolmeaastastega, kuid iga 15-minutine mänguline tegevus peab olema hästi läbi mõeldud ja ette valmistatud.
Õpetaja peab olema mängukaaslane.
Väikest last saab õpetada ainult mängu, huvitava tegevuse kaudu, nii nagu igaüks meist sai selgeks emakeele. Keelekümblusprogrammi kogemus näitab, et laps hakkab eesti keele vastu huvi tundma ja keelt kasutama, kui talle meeldib inimene, kes temaga selles keeles suhtleb ja mängib.
Uued õpetajad vajavad kindlasti koolitust ja professionaalset toetust. Eesti keele õpetaja lasteaias peab olema eelkõige lasteaiaõpetaja, kes on saanud metoodika lisakoolitust.
Selle kohta, kuidas varane keeleõpe mõjutab emakeele arengut, on tehtud palju teadusuuringuid, mis näitavad, et varane keeleõpe ei kahjusta lapse emakeele arengut. Eesti keele osatähtsus venekeelsetes lasteaedades on väga väike, mistõttu see ei saa negatiivselt mõjutada lapse emakeele (vene keele) arengut.”

Tammsaare või Puškin

Tänases Õpetajate Lehes arutletakse taas Katariinade üle. Jutt ei käi muidugi naisterahvastest või tsaari­aegsetest sajarublalistest, millega Vargamäe mehed kõrtsis ärplesid (kas neid viimaseid enam keegi peale kirjandusõpetaja mäletabki?), vaid Tallinna Ülikooli võimalikust tuleva­sest kolledžist. Mitte Katariinast, vaid Katariinadest aga sellepärast, et idee tasandil on kolledži loomiseks välja pakutud lausa mitu erinevat lahendust.
Kui kõrgkoolid püüavad tudengi­kandidaate juurde meelitada osaliselt venekeelsele õppele üle minnes, siis sel teisipäeval edastas peamiselt vene koolide õpilasi esindav Õpilasesinduste Assamblee minister Tõnis Lukasele pöördumise ettepane­kutega, kuidas senisest rohkem toetada õpilasi üleminekul eestikeelsele aineõppele gümnaasiumiastmes. Üleminekut ennast ei vaidlusta nad sugugi, vaid leiavad, et eestikeel­ne aineõpe on vajalik ja sellega peaks alustama juba algkoolis.
Õpilas­te ette­paneku kohaselt tuleks igas kooliastmes õpetada eesti keeles vähemalt neid õppeaineid, mida gümnaa­siumi­astmes peab kindlasti eesti keeles õppima. Samas märgivad õpilased, et gümnaasiumiastmes ainete eesti keeles õppimisel on vaja tugimeetmeid, et õppeedukus ei langeks ja keeleoskus paraneks. Samuti soovivad nad, et Eestiga seotud ainete õpetamine vene õppekeelega koolides oleks vähemalt sama laiahaardeline ja mitmekesine kui eesti õppekeelega koolides.
Teisalt ei tohiks eestikeelse aineteõppe rakendamine muukeelsetes koolides negatiivselt mõjutada noorte vähemusrahvuste esindajate emakeeleoskust ja kultuuritundmist. Õppurid tahaksid ka, et laieneksid vähemusrahvaste keelte ja kultuuri­de õpetamise võimalused koolides. Kuidas seda tasakaalu saavutada, peavad välja mõtlema juba täiskasvanud.
Ja nüüd sootuks muust. Või tegelikult ikka sellestsamast...
Kuigi tänaste piletihindade ja kangesti pingelise õppetöö juures pole kino ühiskülastus just midagi igapäevast, ilmub aeg-ajalt siiski filme, mida ühiselt vaatama minnakse. Vähemalt Tallinnas käisid paaril viimasel nädalal (ja arvatavasti käivad veelgi) kinos klassitäied õpilasi nii eesti kui ka vene koolidest. Kahjuks pole mul mingit aimu sellest, kuidas võtsid filmi „18-14” vastu siinsed vene noored. Eestlastele on see valdavalt meeldinud. Natuke norimist siin või seal ei muuda üldist positiivset suhtumist. Ja kuigi režissöör Andres Puustusmaa ise ühel kohtumisel õpilastega juhtis tähelepanu nii mõnelegi talle olulisele tegevusliinile, mida me filmi lõppversioonis paraku ei näe, on selles siiski tuntavalt suudetud edasi antud Tsarskoje Selo lütseumi ja lütseistide vaba vaimu.
Pole sugugi paha saavutus, kui gümnasist pärast filmi vaatamist otsib üles Tõnjanovi või koguni Lotmani „Puškini” ja 9. klassi poisid nendivad, et „oli lahe, kuidas nad kogu aeg luuletasid.” Eriti pärast aprillisündmusi, mis paraku paljude eesti noorte arvates niigi „mõttetu vene keele” ja kõige Venemaaga seonduva suhtes veelgi suurema tõrke tekitasid.
Minust tükk maad targemad on tõdenud, et kultuur, see, mis mingit suurt või väikest inimkooslust ühendab, on ennekõike ühised lood. Mulle meeldiks, kui Eestis elavate eestlaste ja venelaste kultuuri ühisosa, nende ühised lood oleksid nii Tammsaare kui ka Puškin. Mitte ainult üks või teine. Ja mitte ainult Rowling ja Shakespeare, kuigi nemad muidugi ka.
 

Anu Mõttus

Ministeeriumis

 27. jaanuaril oli kogu maailmas holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestamise päev. Eestis tähistati seda kuuendat korda. Haridus- ja teadusministeerium on igal aastal soovitanud valida mälestuspäeva tähistamise viisi koolidel endil. Iga kool otsustab, kuidas teemat käsitleda ning milliste üritustega päeva sisustada. 28. jaanuaril andis minister Tõnis Lukas projekti „Tagasi kooli” raames Rõngu Keskkoolis ajalootunni. Nädala jooksul andsid eri eluvaldkondade liidrid koolitunde üle Eesti eesmärgiga väärtustada õpetaja rolli ühiskonnas ja inspireerida noori õpetajaametit valima. 31. jaanuaril osales minister
Lukas valitsuse istungil ja Eesti Vabariik 90 valitsuskomisjoni kohtumisel. 31. jaanuarist 1. veebruarini toimus ringsõitkoolitus vene koolide direktoritele ja kohalike omavalitsuste esindajatele. Esimesel päeval külastati Ida-Virumaa koole, teine päev möödub Tartus haridus- ja teadusministeeriumis. Koolitusel käsitletakse eestikeelset aineõpet vene õppekeelega koolides, riiklikku integratsiooniprogrammi aastateks 2008–2013, PISA-uuringu tulemusi jm. 31. jaanuarist 2. veebruarini on Pärnus hotellis Strand hariduskon­verents „Turvaline õpikeskkond ja arenev juht”, osalevad ka HTM-i esindajad. Lisainfo: www.haridusportaal.ee. 1. veebruaril toimub Tartus Kompanii 2 rahvusvaheline seminar „Eesti ja ITF. Holokausti õppematerjali tagasiside”. ITF on holokausti õpetamise, mälestamise ja uurimise rahvusvaheline töörühm. Seminaril antakse ülevaade koolide tagasisidest holokausti teemalise õppematerjali kohta. Korraldab ministeerium koostöös Eesti Ajalooõpetajate Seltsi ja REKK-iga.

Sõnumid

Õpetajate palga alammäärad tõusevad 22%
Valitsus kinnitas munitsipaalkoolide õpetajate palga alammäärad 2008. aastaks, alammäärad tõusevad 22%. Noorempedagoogi palga alammäär on 9516 krooni (seni 7800), pedagoogil
10 077 (seni 8260), vanempedagoogil 11 517 (seni 9440) ning pedagoogil-metoodikul 13 908 krooni (seni 11 400).
Need on minimaalsed summad, mida vastava ametijärguga õpetaja saaks normkoormusega töötades. Klassi­juhataja ülesannete täitmise eest nähakse ette 10%-line riigi lisatoetus.
Minister Tõnis Lukas rõhutas: „Mul on hea meel, et õnnestus taastada
kolmepoolsete läbirääkimiste traditsioon, kus lisaks haridustöötajate liidule ning haridus- ja teadusministeeriumile istuvad laua taha õpetajate palga üle rääkima ka omavalitsusliidud. Valitsuskoalitsioon on asunud pikkade sammudega täitma eesmärki, et jõuda 2011. aastaks nooremõpetaja palga alammääraga riigi keskmisele palgale järele.” Minister on väljendanud valmisolekut otsida võimalusi kolmepoolse pikaajalise leppe sõlmimiseks, mis arvestaks nii koalitsiooni­lepingus seatud eesmärki kui ka kvali­fikatsioonisüsteemi ja koormusnormi.
Riigi- ja munitsipaalkoolide pedagoogide palgavahendite kasvuks on 2008. a riigieelarves ette nähtud ligi 550 miljonit krooni rohkem kui mullu. Ka omavalitsustele on lisavahendeid eraldatud üle 400 miljoni krooni rohkem. Seega tuleb õpetajate palgatõusuks vajalik põhiosas riigi eraldistest.

Riik toetab uute lasteaiakohtade loomist ja lasteaiaõpetajate palgatõusu
Valitsuses heakskiidu saanud HTM-i ette valmistatud määruse kohaselt eraldatakse sel aastal riigieelarvest 300 miljonit krooni lasteaiakohtade loomiseks ja renoveerimiseks, õpikeskkonna arendamiseks ja lasteaiaõpetajate palgatõusu toetamiseks. Pool summast ehk 150 miljonit krooni on ette nähtud lasteaiakohtade loomiseks ja renoveerimiseks. Toetust saavad taotleda kohalikud omavalitsused oma lasteaedadele või sihtasutustest, mittetulundusühingutest või äriühingutest lasteaedadele. Investeeringuprojektide loetelu koostatakse neljaks aastaks ning selle kinnitab valitsus. See annab kohalikele omavalitsustele võimaluse paremini kavandada tulevaste perioodide investeeringuid ning leida aegsasti vahendid projektide omaosaluse finantseerimiseks.
Ülejäänud 150 miljonist kroonist pool on mõeldud kohalikele omavalitsustele lasteaedade õpikeskkonna parandamiseks ning teine pool lasteaiaõpetajate palkade tõstmise toetamiseks. Toetust eraldatakse omavalitsustele, kus lasteasutuse kõrgharidusega õpetaja palga alammäär on vähemalt 9360 ning keskeriharidusega õpetaja palga alammäär vähemalt 7950 krooni.

Vene koolide õpilasesindus soovib osalist eestikeelset õpet alates algkoolist
Haridus- ja teadusministeeriumis 29. jaanuaril toimunud vene õppekeelega koolide Õpilasesinduste Assamblee foorumil tõdeti, et eestikeelne aineõpe on vajalik ja sellega tuleks alustada juba algkoolis. Minister Tõnis Lukasele esitatud pöördumine sisaldab ettepanekuid, kuidas senisest rohkem toetada õpilasi üleminekul eestikeelsele aineõppele gümnaasiumiastmes.
Tänades Õpilasesinduste Assambleed pöördumise ja ettepanekute eest, märkis Lukas: „Koostöö ministeeriumi ja õpilasesinduste vahel on väga vajalik ning just õpilaste ettepanekud väärivad tõsist tähelepanu. Kui venekeelsete koolide õpetajad on muutuste suhtes pelglikumad, siis õpilased, kes on sündinud juba vabas Eestis, peavad eesti keeles õppimist suhteliselt loomulikuks.”
Õpilaste ettepaneku kohaselt peaks igas kooliastmes toimuma mingis mahus eestikeelne õpe vähemalt nendes õppeainetes, mida gümnaasiumiastmes tuleb kindlasti eesti keeles õppida. Gümnaasiumiastmes ainete õppimisel eesti keeles oleks vaja tugimeetmeid, et õppeedukus ei langeks ja keeleoskus paraneks – aineliidud peaksid valmistama spetsiaalseid programme muukeelsete koolide jaoks nendes ainetes, kus toimub kohustuslik üleminek eestikeelsele õppele. Samuti soovivad õpilased, et Eestiga seotud ainete õpetamine vene õppekeelega koolides peab olema vähemalt sama laiahaardeline ja mitmekesine kui eesti õppekeelega koolides.
Pöördumises öeldakse, et eestikeelse aineõppe rakendamine muukeelsetes koolides ei tohi negatiivselt mõjutada noorte vähemusrahvuste esindajate emakeele oskust ja kultuuritundmist.
Õpilased tahaksid vähemusrahvaste keelte ja kultuuride õpetamise võimaluste laiendamist koolides ja soovivad, et riik kindlustaks vähemusrahvuste emakeele õpetamise kõigis koolides, kus leidub vähemalt kümme soovijat ja vastavat keelt ei õpetata võõrkeelena. Praegu on selline võimalus tagatud ainult põhikooliõpilastele.
Õpilasesinduste Assamblee tegi haridusministeeriumile ettepaneku töötada välja keele ja kultuuri õpetamise kava Eestis kõige suuremaarvuliste vähemusrahvuste, näiteks ukrainlaste ja valgevenelaste jaoks neis piirkondades, kus nende asustus on tihe.

Tõlkekonkurss „Juvenes Translatores”
29. jaanuaril kuulutati välja noorte tõlkijate konkursi „Juvenes Translatores” võitjad – üks õpilane igast EL-i liikmesriigist. Eestist osalenud õpilaste seas võitis Heili Hein Hugo Treffneri Gümnaasiumist. Konkursist võtsid osa veel Nõo Reaal­gümnaasiumi, Tallinna Reaalkooli ja Vil­jandi Paalalinna Gümnaasiumi õpilased.
Konkurss toimus kõigis EL-i liikmesriikides 14. novembril 2007. Osalejad pidid tõlkima teksti ühest Euroopa Liidu ametlikust keelest mõnda teise. Kokku tõlgiti 134 keelepaari vahel (erinev lähte- ja sihtkeel). Tõlkeid hindasid Euroopa Komisjoni tõlkijad, kelle arvates oli tõlgete üldine kvaliteet väga hea. Lisaks võitjate nimedele avaldatakse võistluse kodulehel http://ec.europa.eu/translatores ka võitnud tõlked.
27 võitjat kutsutakse märtsis kolmeks päevaks Brüsselisse, kus komisjoni keelelise mitmekesisuse volinik Leonard Orban annab neile kätte auhinnad ning kohtutakse inimestega, kes tõlgivad EL-i õigusakte ja muid poliitilisi dokumente.
     Tõlkevõistlus:
     http://ec.europa.eu/translatores.
     Kirjaliku tõlke peadirektoraat: http://ec.europa.eu/dgs/translation/.
     Keeled Euroopa Liidus: http://europa.eu/languages/.

Noorteõhtud Tallinna Linnamuuseumis
Tallinna Linnamuuseum kutsub 14–18-aastasi noori osalema kevadises noorteprogrammis, mis tutvustab kodulinna väärika ajaloo põnevamaid nüansse. Jaanuarist algavad Linnamuuseumi vanas kaupmehemajas (Vene 17) ettekannete ja kohtumisõhtute sarjad, mis toimuvad kolmapäeviti, kaks korda kuus. Programmi raames saab teada keskaegsetest söögikommetest, linlaste ja kaupmeeste eluolust, noortel on võimalik seigelda nii keskaegses kaupmehemajas kui ka maa-alustes bastionikäikudes.
Linnamuuseumi külastajad tutvuvad muuseumi relvakogu ja keskaegse keldrikaevuga ning kuulavad iidse kaupmehemaja seletamatuid lugusid. Ekskursioone korraldatakse ka Tallinna vanalinnas ja Dominiiklaste kloostris. Kevadel on plaanis maapõue saladused ehk arheoloogia ning osalemine vibulaskmisvõistlusel. Noortesarja õhtutel osalejad saavad proovida keskaegseid riideid, jooke ja maiustusi, meeleolu rikastab keskaegne muusika. Esimene noorteõhtu toimus
30. jaanuaril, järgmine on 13. veebruaril. Info: http://www.linnamuuseum.ee.

Keel, meel ja rahvusvahelised suhted
Raamatukauplustesse saabus huvitav ja hariv raamat „Zamenhofi tänav”. See on raamat esperanto keele looja, poola arsti, keeleteadlase, rahvussuhete uurija Ludwik Zamenhofi elust, loomingust ja suhetest. Autor Roman Dobrzynski on Poolas tuntud kirjanik, filmilooja ja rahvusvaheliste suhete uurija.
Mitmekesine materjal on pakutud köit­valt, vestluses doktor Zamenhofi pojapojaga. Saame ülevaate esperanto looja tegevusest ja keerulisest elukäigust, aga ka esperanto ajaloost, keele võimalustest tänapäeva maailmas. Hollandis asuval esperanto keskusel on suhteid rohkem kui saja riigi esperanto kohalike organisatsioonidega. Väikerahvastel on vähe vahendeid, et laiendada oma rahvuskeelt, haridust ja kultuuri. Inglise keele jõuline pealetung näitab majanduslike ja poliitiliste hoobade kasutamist. Ülemaailmne Esperanto Liit arendab suhteid kahel suunal: rahvusvahelist keelt kasutatakse kiirema ja täpsema suhtlemise saavutamisel ning toetatakse rahvuskeelte ja kultuuride rikkusi.
Kuulsa doktori Ludwik Zamenhofi pojapoeg Ludwik on erakordselt huvitav intellektuaal. Ta sündis Varssavis, sattus Saksa okupatsiooni ajal getosse ja imekombel pääses kindlast surmast gaasikambris, kus hukkusid teised Zamenhofid. See on holokaust n-ö seestpoolt vaadates. Osavõtt vastupanuliikumisest, iseseisev õppimine, siis ülikool juba pärast okupatsiooni lõppu... Järgnes elutöö tunnustatud insenerina algul Poolas, alates 1959. a Prantsusmaal. Ta on tegelnud huvitavate ehitistega üle maailma – teinud inseneriarvutusi sildade, mälestusmärkide, spordirajatiste ehitamiseks pingbetoonist. Raamat on tõeline väärtteos.

Rahvamuusikafestival Elleri-koolis
31. jaanuarist 8. veebruarini toimub Elleri-nimelise Tartu muusikakooli korraldusel festival „Väikeste rahvaste keel muusikas”. Toimuvad kontserdid, loengud ja õpitoad. Festival algas 31. jaanuaril Põhjamaade muusika kontserdiga, esinesid EMTA õppejõud Külli Kudu, Heiki Mätlik ja Urmas Vulp. Veebruari esimestel päevadel astuvad nii loengute kui ka kontsertidega üles külalised-rahvamuusikud Soomest, Rootsist, Norrast ja Islandilt.
3. veebruaril on nende ühine kontsert TÜ ajaloo muuseumis.
4. ja 5. veebruaril kell 12 on võimalik lähemalt tutvuda looduse ja müüdi teemadega soome ja norra rahvamuusikas, erilise rootsi rahvapilli nyckelharpaga ning islandi omapärase rimur-lauluga.
Festivali teine teemadering on seotud eesti regivärsilise rahvalauluga. Helilooja Veljo Tormis avab hommikuses loengu­seerias „Regilaulmise stiilitunnused” oma aastakümnete jooksul kujunenud teadmisi ja seisukohti. Loenguid peavad veel Ingrid Rüütel, kes kõneleb Kihnu lauludest, ning Ülo Valk, rääkides müüdi­teemadest eest regilaulus. Regilaulmise õpitubasid koondnimetusega „Elu, vägi ja muusika” veab rahvamuusik ja pedagoog Aleksander Sünter, kes on endale selleks puhuks appi võtnud Mikk Sarve, Anne Maasiku, Tartu Tantsuklubi liikmed jne. Need õpitoad on pärastlõunati. Esmaspäeva õhtul tutvustatakse ka setu omapärast muusikakultuuri.
Kontsertidel astuvad üles Elleri-kooli õpilased. Muuseas tuleb esiettekandele Urmas Sisaski kogu perele mõeldud kantaat „Vastlad”, need kontserdid on kolmel õhtul HTM-i saalis. Ettekandes osalevad Miina Härma Gümnaasiumi segakoor, Eller Sümfoniett ning Elleri-kooli koorid ja solistid Lilyan Kaivu juhatusel. Kontsertetenduse lavastaja on Raivo Adlas. Lisaks on kontsert põhjamaade muusikast klaveriosakonnalt ning kaasaegse kammermuusika kontsert.
Festivali üritused on ühtlasi mõeldud täienduskoolitusena. Täpsem info kooli kodulehel www.tmk.ee.

Veera Neverdinova 1924–2008
24. jaanuaril läks manalateele mit-me filoloogide põlvkonna austatud ja armastatud õpetaja Veera Never-dinova.
Kogu tema tööelu oli seotud al-guses Tallinna Õpetajate Instituudi, seejärel Tallinna Pedagoogilise Ins-tituudi ja pedagoogikaülikooliga, kus ta töötas 1950.–1999. aastani. Ka pärast pensionile siirdumist jätkas ta tänu oma suurele kogemusele ja eruditsioonile üliõpilaste lõputööde juhendamist, osales ülikooli teadusüritustel. Tema käe all õppisid praegu Eesti koolides, kõrg­kooli-des, kultuuri­asutustes ja meedias töötavad nii eesti kui ka vene filo-loogid. Veera Neverdinova kolleegid ja ka endised üliõpilased mäletavad teda kui helget inimest, kellest õhkus intelligentsust ja soojust.
Rasketel sõj-aastatel lõpetas ta Tallinna 6. Keskkooli kuldmedaliga, jätkas õpinguid Leningradi Riikli­kus Ülikoolis, kus jagas oma tuden-gipõlve üleilmselt tuntud semiooti-ku Jüri Lotmaniga. Ka aastaid hiljem jätkasid nad koostööd, kirjutades 1980. aastate keskpaiku eesti koolidele vene kirjanduse õpiku. Lisaks kirjutas Veera Neverdinova oma eluaastate jooksul üle kümne üldhariduskooli õpiku, kus tema suurim tähelepanu oli pööratud 19. sajandi vene kirjandusele. Oma armastust selle perioodi vene kirjanduse vastu oskas ta edasi anda ka õpilastele ja üliõpilastele ning seda eelkõige tänu oma rikkalikule ja ilusale venekeelele, mida tänapäeval võib ko-hata enam kui harva. Tema eriliseks kiindumuseks oli tuntud vene kirjaniku, dramaturgi Anton Tšehhovi looming, kellele oli pühendatud juba tema kandidaadi väitekiri. Väga paljuski oli Veera Neverdinova sarnane oma lemmikautoriga, kes oli oma ajastu delikaatsemaid, õiglasemaid ja vaimsemaid isiksusi. Sarnast kõrgklassi vene kultuuri leidsid Veera Neverdinovas kõik, kes temaga kokku puutusid.
Inimese mälu on organiseeritud nii, et häid inimesi mäletatakse kaua. Mälestus Veera Neverdinovast jääb tema kolleegide, üliõpilaste ja nende järglaste mällu paljudeks aastateks.

Aire Koik, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant
Anton Makarjev, Õpilasesinduste Assamblee peasekretär
Kalmar Ulm, TLM-i arendusjuht
Anneli Maaring, TÜ pressiesindaja
Mall Pärn, teose „Zamenhofi tänav”eesti keelde tõlkija
Virge Joamets

 

Klassiõpetaja tööst – asjalikult ja kõigile!

Koolitussüsteem ja tööturu vajadused

c   

Mõte

Vaikiv kool

11. jaanuari Õpetajate Lehes ilmus sotsiaaltöötaja Kalle Laane kirjutis „Valetav kool”, milles autor kirjeldab mustades värvides tänapäeva koolis õpilaste vahel valitsevaid suhteid ja kooli juhtkonna suutmatust või soovimatust olukorda muuta. Kõnealust kirjutist võib võtta kui kitsalt ühe kooli probleeme, kuid samas peaks kirjeldatu tulema tuttav ette kõigile, kes viimasel ajal koolieluga lähemalt kokku puutunud.

Õpilaste omavahelised suhted peaksid enesestmõistetavalt olema sõbralikud ja üksteist toetavad, kuid tegelikkuses kurnab kõiki „käratsemine, togimine ja pahatahtlikkus”. Miks see nii on? Sellele autor ühemõtteliselt ei vasta. Küll aga võib tema sõnadest välja lugeda, et kooli juhtkond, kes ennekõike peaks seisma hea koolis valitseva lapsesõbraliku miljöö kujundamise eest, teeb hoopis kõik, et majas toimuv jääks kooli seinte vahele. Ühteaegu tunnistab ta, et kooli direktor on sunnitud olukorra väljapääsmatust tunnetades ohkama: „Mina saan ju ainult rääkida.”

Püüd maha vaikida
Autor ei maini kirjutises ühtki nime, kuid igaüks võib lugeda autori töökohta ja seostada tema kirjutises sisalduva just selle kooliga. Sel juhul tunnevad end puudutatuna eelkõige need, kes peaksid tagama kõigi laste turvatunde selles koolis. Viimase versiooni kasuks räägib kõige ilmekamalt Õpetajate Lehe järg­mises numbris ilmunud õiendus, milles kooli direktor teatab, et „Kalle Laane ei ole Liivalaia Gümnaasiumi sotsiaaltöötaja”. See teadaanne, mis peaks kooli kirjeldatud probleemidest distantseerima, annab koos toimetuse märkusega kõi­gele sootuks uue värvingu. Kui ilma selle õienduseta võinuks lugeja arvata, et autor olukorda mõnevõrra utreerib, siis seda lugedes saab kinnitust, et autoril on paljuski õigus. Selmet otsida olukorrast väljapääsu, püütakse seda maha vaikida.
Keegi ei saa eitada, et kool on viimastel aegadel muutunud üha vägivaldsemaks. See olukord peaks tegema ärevaks kogu ühiskonna, rääkimata inimestest, kes on kutsutud ja seatud hariduselu juhtima või koolis töötama. Tahame ju kõik, et meie lapsi ümbritseks koolis turvaline keskkond, mis kujundab neis ühiskonnale vajalikke käitumismalle ja väärtushinnanguid. Paraku ei tee seda „vaen ja lust teisi õpilasi ja kooli täiskasvanuid mõnitada”, nagu sedastab Kalle Laane.

Millega tõkestada vägivalda?
Mul on kujunenud arvamus, et sellistes suhteliselt suletud inimkooslustes, kus inimene ei saa ise valida, kellega lävida, on vägivallailmingud paratamatud ja seepärast pole neid lõplikult võimalik välja juurida sõjaväest, vanglast ega ka koolist. Paraku on kõike hea tahtmise korral võimalik kontrolli all hoida.
Samas olen ma oma kogemustele tuginedes üsna kindel, et praegu kehtivate regulatsioonide juures ei ole kooli pedagoogilise personali käsutusse antud piisavalt kasvatusvahendeid, et vägivallailminguid juba eos välistada. Seepärast arvan, et koolide pedagoogilised kollektiivid ei tohiks oma kooli hea nime pärast muretsedes ühtki taolist intsidenti maha vaikida, vaid peaksid häälekalt nõudma ühiskondliku debati alustamist selle üle, milliseid vahendeid rakendada koolikorda eiravate õpilaste korralekutsumiseks, sealhulgas vägivalla tõkestamiseks. Ilmselgelt ei piisa siin pelgalt manitsemisest ja arenguvestlustest, mis on jäänud peaaegu ainsateks aktsepteeritud kasvatusmeetoditeks
Ühiskondlike suhete ajalugu on veenvalt tõestanud, et ühiselureeglitest kinnipidamiseks ei piisa kõigile ainult nende reeglite pidevast ülekordamisest. Sellele lisaks peab inimene pelgama sanktsioone, mis reeglite eiramisele järgnevad. Sellega peaksid kõik harjuma juba maast madalast.

Elust enesest
Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon lõpetuseks näite elust enesest. Kunagi töötasin koolis, kus õpilaste põhikontingendi moodustasid lastekodulapsed, kelle hulgas oli suhteliselt palju raskestikasvatatavaid. Sellesse kooli juhuse tõttu saksa keele õpetajaks sattunud mees nentis naljaga pooleks: „Need lapsed siin kardavad vaid Pardi Ilset (nimi muudetud) ja jahipüssi.” Tõetera peitus aga selles, et eakas vallaline eesti keele õpetaja, kellel koolivälist elu praktiliselt polnudki, rakendas meetodit, kus kõik koolikorra ja Ilse enda nõudmiste vastu patustanud õpilased pidid pärast lõunasööki vaba õhtupooliku asemel viibima Ilse valvsa pilgu all klassis nn järeleaitamistundides. Kuna ta suutis oma meetodit rakendada jäärapäise järjekindlusega päevast päeva ja kuust kuusse, oli Ilse tundides ja tema nägemisulatuses alati peaaegu ideaalne kord.
Tänapäeval oleks vaevalt võimalik kõigilt õpetajailt sellist eneseohverdust nõuda. Aga kui igas koolis oleks kasvatusõpetaja, kelle ülesanne oleks kooli reegleid eiranud õpilastele „järeleaitamistundide” läbiviimine, muudaks see tõenäoliselt tunduvalt praegu õpilaste hulgas valitsevat karistamatuse õhustikku.

Kirjad

Haridusseadus ei saa valmida õpetajata
2007. aastal sai Eesti kool rahvusvahelise tunnustuse. Tulemus rõõmustab tegijaid, aga samavõrd peaks see panema mõtlema ja oma seisukohti korrigeerima neid kooli ja õpetaja vihkajaid, kelle arvates Eesti kool oli ja on olnud saamatute, kitsarinnaliste ja last/noort mittemõistvate poolharitlaste „mängumaa”. Seega, haridus­asjade üle otsustades ei ole õigustatud jätta kõrvale õpetaja tarkust. Õpetaja eest ei ole vaja otsustada. Õpetaja peab otsustama.
Õpetaja peab julgemalt lavale astuma ja ütlema: ma olen siin, minuga peab arvestama. Õppekavauuendus ja noorte koolivalik, kooli/hariduse maine ja ülikoolide (emakeelsena) kestmine, õppeasutuste konkurentsivõime ja tööle vastav palgakorraldus, need on vaid osa probleemidest, mida ei saa lahendada õpetaja valmisolekuta neid lahendada.
Asjatundjate jaoks nii keeruline mõiste nagu haridus võib vaid profaanidele tunduda lihtne seadusesse suruda. Peaaegu kusagil maailmas pole õnnestunud haarata kogu hariduskorralduse ja hariduse olemust ühtsesse seadusse. Aga see ei pea meid heidutama. Eesti võib siin vabalt teistele eeskujuks saada.
Aastate jooksul on palju olnud ühekülgseid „kiirrünnakuid” vanade, „aegunud” haridusolude pihta. Neid toimetamisi pole saatnud edu. Paljudest põhjustest tuleb rõhutada kindlasti seda, et õpetaja on neist otsinguist kaugele jäänud ja arutuse alla pole võetud kõiki hariduskorraldusega seotud probleeme. Seepärast tuleks kohe alguses kokku leppida, et seaduseelnõust ei tohi midagi teadaolevat välja jätta probleemi keerukuse ega probleemiga mittenõustumise pärast. Küll riigikogu vaidleb asjad paika. Ja eriti oluline: haridus­ministeeriumil ja riigikogu komisjonil tuleb kõik asjast huvitatud, kogu Eesti vaimne potentsiaal selle põhjapaneva dokumendi loomisele kaasa tõmmata. Loomulikult tuleb kaasa haarata pedagoogide organisatsioonid, õppeasutuste nõukogud jms ühendused, aga eelkõige sütitada õpetajates soov teha ära midagi olulist tuleviku tarvis. Õpetajat ei tohi jätta teadmisse, et tema ei suuda teha
kaugeleulatuvaid otsustusi, läbimõeldud analüüse ja kaalukaid ettepane­kuid. Et kusagil mujal on targad otsustajad ja õpetaja osa on vaid kuuletuda ja vaikselt tööd teha.
Õpetaja on olnud loovametnik (lihtsalt ametnik pole ta kunagi olnud), kes on korraldanud ja korraldab kasvava põlvkonna kaudu ühiskonna tervet, moraalset ja mõtestatud arengut. Samal ajal pole olnud seaduslikku alust, mis annaks õpetajale ka õigused nii olulist rolli täita. Lõpuks peab valmima haridusseadus, millele õpetaja saab toetuda.
Professionaalne pedagoog teab kõige paremini, kuidas on lood hariduse kättesaadavuse ja koolikohustusega, mis on poliitiline sõnakõlksutamine ja mis reaalne elu. Haridusseadus, kui see peaks ükskord valmima, peab lahendama probleemid päevapoliitikaüleselt. Ilmselt peaks seadusega reguleerima ka koolide iseseisvust tingimustes, kus paratamatult tuleb liikuda koolivõrgu suurema diferentseerituse suunas nii vertikaal- kui ka horisontaaltasandil. Ja paratamatult tuleb seaduse jõuga reguleerida omavalitsusteülene koolikorraldus.
Omaette probleemiks on koolikohustuse olemuse täpsustamine. Praegu on küll formaalne kohustus, aga pole selge, kes selle täitmise tagab. Ikka ja jälle pööratakse pilgud kooli poole, aga kool pole sunniasutus. Tõsist kaalumist vajab, kas ei piisa sellest, mida ütleb põhiseadus: kõigil on õigus haridusele. Kas poleks parem teha enam kooli võimaluste tagamiseks ning kulutada vähem energiat ja aega koolikohustuse formaalse täitmise fikseerimisele? Inglise kolledžisse või prantsuse lütseumi ei minda ju koolikohustust täitma, vaid kasutama hariduse saamise võimalust.
Piisavalt selgelt pole paika pandud ka riigi-, munitsipaal- ja erakoolide olemus. Kui kool peab loomulikuks maksude kogumist, tuleks ta muutagi erakooliks koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Omaette seaduse osa võiks olla õpilase tervisekontrolli ja intelligentsuse ning võimete testimise korraldamine ning sellel alusel õpilaste soovitamine või suunamine vastava tööprotsessi ja õppekorraldusega koolidesse ning koduõppe võimaluste seaduslik
fikseerimine.
21. sajand on nii teadusmaailmas, majanduses kui ka inimeste elukorralduses alanud vägagi suurte uuendustrendidega. Koolikorraldus ei tohi neist muudatustest maha jääda, tuleb hoopis ees käia. Muidu ei ole kool õppeasutus, vaid parimal juhul ümberõppe asutus.
Siit tuleneb haridusseaduse ettevalmistusega seotud uus probleem: kes hakkab seadust kooli tasandil ellu viima? Kas õpetaja on selleks valmis, kas teda valmistatakse vastavalt ette?
Ülikoolidel on võimalus ja ka kohustus kasutada ära oma teadus­potentsiaal nii õpetajate ettevalmistamiseks kui ka selleks, et haridus­seadus rahuldaks olevikku ja kujundaks ka tulevikku.
Kui räägime eestluse püsimajäämisest ja Eesti riigi rahvastiku kahanemise vältimisest, ei saa me ka haridusseaduses mööda emakeelsest ja riigikeelsest haridusest. Vajadusest kehtestada haridusseadusega, mis oleks ülimuslik ülikooli- ja Tartu Ülikooli seaduse suhtes, et ka ülikooli õppekeel on eesti keel kuni magistrikraadini ning et vaid täpselt kindlaksmääratud mahtudes ja erialadel võib kas osaliselt või täielikult kasutada lektori keelt, s.t võõrkeelt.
Õpetaja töö on küll pingeline ja ajapuudus kummitab sageli rohkem kui toidumure, aga ometi peab õpetaja hakkama enam ja julgemalt ühiskonna asjades kaasa rääkima.

Kalju Luts, kauaaegne haridustöötaja

Kui mina olin veel väikene mees

Tuulikute pere: ema Kadri, isa Kaarel, õde Salme, vennad Jüri, Enno ja Ülo.

„Need poisid vist ei hakkagi lugema!”

Augustikuu lõpul 1947, kui ainult napp nädal on jäänud uue kooliaasta alguseni, tuleb Abruka saarele Tallinnas ilmuva suure ajalehe fotograaf ning jäädvustab pildile ka kooliõpeta­ja Kaarel Tuuliku perekonna, mille kaksikud poisid Jüri ja Ülo lähevad
1. septembril 1. klassi. Poisid saadakse uuemasse rõivasse ja pildi peale pika keelitamise järel, sest nad ei taha ära tulla rannast, kuhu hommikuti tule­vad paadid esimese suure sügisräimega. Poisse pole seni rannast koju saanud ka õde Salme, kes mõni päev hiljem nõutult tunnistabki kooliõpetajast isale oma priitahtliku lugemaõpetamisemissiooni luhtumist: „Need poisid vist ei hakkagi lugema!”
Miks peaksidki need kaks väikest kräsupead arvama, et on veel midagi olulisemat räimepüügist, mis annab lauale kõikide kaluriperede igapäevase põhitoidu. Ei ole ka tulevikku nägevat selgeltnägijat, kes poisse usutavalt veenaks, et tuleb varakult ja varmalt hakata tõsiselt suhtuma lugemisse ja kirjutamisse, millest saab nende mõ­lema täisea-elu ning leivateenimise sisu.

Ülo Tuulik

 

Maailma raskeim amet

Loodan, et tänu Õpetajate Lehele löövad noored õpetajad rohkem kaasa Eesti hariduselus, kas siis oma arvamusi avaldades või mõtteis ja tegudes üksteist toetades.

Kes iganes see oli, kel tekkis mõte kinkida kutseaastal olevatele õpetajatele Õpetajate Lehe aastatellimus, aitäh talle! (Lehe tellis haridusministeerium – toimetus.) See tänu on kõigi noor­­te õpetajate poolt, kes teavad, kui vajalik on hariduseluga kursis olla, ning tahavad enda ja laste tulevikku paremaks muuta.
Usun, et nüüd, mil nooremõpetajatele tuleb kogu aasta postkasti tasuta leht, hakkavad nad seal senisest rohkem kirjutama, rääkides oma koolimuljetest ja tehes ettepanekuid, mida võiks muuta.
Noor õpib vanalt ja vana õpib noorelt – vähemalt nii peaks see olema. Kahju, kui mõni vanem pedagoog noo-re õpetaja oskusi millekski ei pea või arvab, et staažikus on üle kõige – mida need noored ikka teavad. Loodetavasti on selliseid kolleege vähe, kes üleoleva käitumisega end noorest õpetajast kõrgemale seavad. Meil, kes me küll alles esimest aastat õpetaja ametiredelil kõnnime, on seljataga kõrgkool ja kolm aastat praktikal käimist. Võimalik, et õpingute ajal on aasta töötatudki.
Noored võtavad eeskuju vanematelt. Värskete teadmistega, alles mõni kuu tagasi kõrgkooli lõpetanud noore õpetajana olen huvitatud vanema ja staažika õpetaja arvamustest. Öeldakse ju, et kõik uus on unustatud vana. Noor vajab eriti esimestel tööaastatel tuge ja kindlust, aga ka innustamist ja tunnustamist. Hea, kui saad enda kõrvale inimese, kes tahab ja oskab sind julgustada oma ideid ellu viima. Kes kauem töötanud ja erinevate situatsioonidega kokkupuutununa teab vastuseid paljudele sinu küsimustele. Vahel on lihtsalt hea kellegagi oma probleeme arutada.
Iga noore õpetaja unistus ja eesmärk on saada sama pädevaks kui tema vanemad kolleegid. Tajudes ebaõnne või tunnet, et sa pole nii hea kui aastaid või aastakümneid sel alal töötanu, võib tekkida lootusetuse tunne. Algaja võib masendusse sattuda ka siis, kui temalt nõutakse sama palju kui teistelt õpetajatelt, kui ta püüab, aga ei suuda olla see, kellena teda näha tahetakse. Olen ka ise kogenud soovi jätta kõik see, mille nimel olen ligi neli aastat vaeva näinud, ja oma erialast loobuda. Mind aitavad ikka ja jälle jalule tõusta ja edasi minna lapsed. Oma südames tean, et lasteaiaõpetaja on minu õige eriala.
Noortel on küll vähem kogemusi, aga rohkem energiat, sädet ja tahtmist oma tööd teha. Toetagem siis üksteist, kallid kolleegid – koos minna on alati kergem. Meie kõigi ühine eesmärk on ju lapsi õpetada ja kasvatada ning seda tehes ise teadmiste ja kogemuste poolest rikkamaks saada. Kolleegid räägivad ja tunnen seda ka omal nahal, et kogemused tulevad aastatega. See teadmine rahustab.

Miks ma ikka õpetaja olen?

Olen kõige tavalisem maakooliõpetaja ja ilmselt kuulun sellesse kategooriasse, kes on pensioni eel-eelne ja streikima ei hakka. Ja ma pole sugugi kindel, et „mu väikest tükki üldse keegi tahab trükki”, aga kirjutan sellegipoolest. Just nagu hüüdja hääl kõrbes.

Lugesin hiljuti kaht väga tabavat kooliteemalist artiklit. Jaanus Vaiksoo väidab oma arvamusloos „Lugemise hind” (Sirp, 11.01.): „Pole mõtet pidada suuri terve aasta kestvaid Eesti Vabariigi juubelipidustusi, kui eesti keele ja kirjanduse õpetamine, mis on selle riigi üks alustalasid, on sellele riigile sügavalt ükskõik.” Andrei Hvostov leiab artiklis „Pedagoogiline jokk” (EE, 28.12.07), et madalapalgalised õpetajad pälvivad eesrindlikest perekondadest laste põlguse.
Tõepoolest, Jaanus Vaiksool on tuline õigus, kui ta ütleb, et eesti keele õpetajatele tuleb luua vähemalt võrdväärsed tingimused võõrkeeleõpetajatega, s.t tagada õppimine väikestes rühmades. Ka väikelinnas võib gümnaasiumiklassis olla 30 õpilast, ja seda pole sugugi vähe. Me ei saa elada unistustes, et ehk minu laps või lapselaps oskab veel eesti keelt ja annab vastavat abi analfabeetidele.

Ülekoormatud ja alatasustatud
Jaanus Vaiksoo, kes on ise tegevõpetaja, teab täpselt, millest räägib. Emakeeleõpetajad on ülekoormatud ja nad lihtsalt enam ei jaksa. „Eesti keele õpetaja peab ainult andma, andma, andma ja temalt oodatakse, oodatakse, oodatakse...” Nii see just on. Ma ei hakka arve üle kordama – lugege Sirpi!
Miks on õpetaja prestiiž nii kohutavalt langenud? Õnneks ei ole maakooliõpetaja kogukonnas kõige madalama sissetulekuga, mistõttu õpilane ei saa talle väikese palga pärast „könn” vms öelda.
Kui võtta kõik töötunnid kokku, mis õpetajal kulub tunde ette valmistades, lektüüri lugedes ja mõeldes, oma õpilaste edasijõudmise ning muude probleemide pärast muretsedes, kujuneb keskmiseks tööpäevaks ca 17 tundi, k.a nädalalõpud, mis peaks puhkuseks olema. Arvestades töömahtu, ei saa õpetaja Eesti koolis väärilist tasu.
Miks ma siis ikka õpetaja olen? Ei oska midagi muud teha, võiks vasta­ta. Ma ei arva, et olen mingi sammas, olen harjunud tegema seda tööd. Mu ema ja vanaema olid õpetajad, mu kaks vanemat last loevad Tartu Üli­koolis, õpetavad tudengeid. Ja noorim võsu on õpetajakoolituses sealsamas. Kuidas ma saan alla anda?
Siiski on tekkinud ebakindlus – mille nimel rabelen? Meid, õpetajaid, hoiab elus liikumine. Liikumine, liikumine ja veel kord liikumine. Kui istud laua taga nagu ketikoer ja parandad, parandad, parandad; muretsed, muretsed, muretsed, siis... Tuleb minna välja kõn­dima, basseini ujuma, spordisaali võimlema. Ja koolilaste kõrval mõelda ka oma perekonnale.

Jätkan raskuste kiuste
Kui õpetajal on vedanud ja tal on klass juhatada, siis küll üksluisest elust rääkida ei saa. Lapsed, kõige enam oma klass, hoiavad sind koolis. Meenuvad ühine võimlemiskava koos oma suure 10. klassiga koolistaadionil, klassi kaunistamine sügisandidega, jõulunäidend. Just sellistel hetkedel taipad vaistlikult: sa ei lähe kuskile kõigi raskuste kiuste. Kuhu sa nemad jätad? Kõik see on sama oluline kui „selle maa keel”, mis peab taevasse tõusma!

Gümnasiste seadus ei kaitse

Tööinimest kaitsevad seadused. Kehtestatud on 40-tunnine töönädal, millele võib lisada 20% töötaja nõusolekul, kuid mitte üle 200 töötunni aastas. Seadusega on kaitstud ka põhikooliõpilased, kellel ei tohi nädalas olla üle 32 õppetunni! Gümnaasiumis selline seadusesäte puudub, lüki tunniplaani kas või 120 tundi.

Nii hulluks pole asi siiski veel kus­kil läinud. Küll on Tallinna Muusika­keskkoolis juba pikemat aega käibel ülepaisutatud tunniplaan, seda põhiliselt ühe aine, orkestritundide arvelt. Teise veerandi alguses oli kümme päeva järjest iga päev kolme astronoomilise, s.o nelja akadeemilise tunni pikkune orkestriproov. Proovitunnid olid lisatud tavapärasele tunniplaanile ja kõigile orkestrantidele antud kõva käsk mitte ühestki puududa. Lugenud kokku oma 11. klassis õppiva lapse tunnid, sain ehmatava tulemuse – 53 tundi nädalas. Aga, noh, ta on ju gümnasist, kelle kohta seadus ei kehti.
Õpilased on rääkinud olukorrast orkestri dirigendi ja kooli direktoriga. Juhtkonnaga on rääkinud ka õpilasomavalitsuse liikmed, aine- ja erialaõppejõud, paraku tulemusteta. Dirigent viib endiselt läbi lisaproove.
Mitme nõudliku kontserdikava esinemisküpseks saamine nõuab õpilastelt, kel on niigi topeltkoormus – lisaks gümnaasiumi õppeprogrammile omandavad nad kompleksse muusikahariduse –, liiga suurt jõukulu. Kõigele lisaks rikutakse seadust, sest orkestris osalevad ka põhikooli viimase klassi õpilased, kellel ei tohi nädalas üle 32 õppetunni olla.
Kui pean lapsevanemana hoolitsema selle eest, et minu laps käiks kuni täiskasvanuks saamiseni koolis, on mul ka kohustus jälgida, et tema tervist ei rikutaks! Vahest mõni haridusministeeriumi töötaja või riigikogulane selgitab, kuidas need kaks asja eespool kirjeldatud olukorras ühitada. Lisaks 53 koolitunnile peab laps ka kodutöid tegema ja erialatunniks pilli harjutama – kõik muusikakeskkooli õpilased on ju instrumentalistid. Aga on vaja ka silmaringi arendada, kontsertidel ja teatris käia. Aega võtab bussis loksumine (sõiduks Viimsist Jannseni tänavale kulub poolteist tundi, tagasi sama palju), veidi ka söömine.
Nii jääbki uneaega väheks ja laps ei puhka end korralikult välja. Ime siis, kui ta juba sügisel haigeks jääb. Või, mis veelgi halvem, lühemaks või pikemaks ajaks haiglasse satub.

Arutelud Katariina kolledži ümber on viinud selleni, et esialgse segregatiivse kava kõrvale on kerki­nud kaks alternatiivi, mis mõlemad üritavad saavutada sama eesmärki: kaasata Eesti kõrghari­dusse rohkem vene kooli lõpetanuid ja süüa välja kahtlasi erakõrgkoole, mis praegu annavad üsna laialdaselt venekeelset kõrgharidust.

Et teha võimaluste vahel ratsionaalne valik, tuleks nende plusse ja miinuseid võrrelda samadest mõõdupuudest lähtuvalt. Olen selleks valinud välja kuus kriteeriumi, mis on esile kerkinud arutlustes kolledži loomise otstarbekuse üle. Need on järgmised.
     Vastavus Eesti integratsiooni-, haridus- ja keelepoliitika põhisuundadele, mis on määrava tähtsusega näitamaks, et ülikool teenib Eesti ühiskonda, mitte oma erahuve.
     Märgiline tähendus venekeelse kogukonna jaoks, mis on põhiline tegur, mis peaks andma kolledžile vene üliõpilaskandidaatide seas konku­rentsieelise erakõrgkoolide ees.
     Erialavalikute paljusus ja akadeemiline tase, mis on olulised tegurid positiivse maine kujunemisele, et kolledž muutuks üliõpilaskandidaatidele ihaldusväärseks.
     Majanduslik jätkusuutlikkus, mis on õppe toimimise üldine eeltingimus.
     Rakenduslik lihtsus, et süsteemi oleks võimalik mõistliku aja jooksul üles ehitada ja see hakkaks toimima nii, nagu kavandatud.
     Eesmärgipärasus, st suutlikkus parandada venekeelsete gümnaasiumide lõpetanute juurdepääsu kõrgharidusele, tagada neile hea eesti keele oskus ja kvaliteetne haridus.
Enne analüüsi juurde asumist an­nan lühikese ülevaate kõigi kolme kava olemuslikest erinevustest. Nime­tan neid kavasid KK1 (esialgne kava), KK2 (alternatiivkava, mis algatas põhjalikuma diskussiooni kolledži põhimõtete üle) ja KK3, mis on KK1 kava sisuline edasiarendus.

Vastavus poliitika põhisuundadele
KK1 üliõpilaskond on planeeritud rahvuspõhiselt ja õppekavad on venekeelsed, kuigi osalise (40%) eesti keele õppe kohustusega. Selline kava võib suuren­dada segregatsiooni ja getostumist, sest eraldab vene kooli lõpetanud teistest üliõpilastest. Samuti looks KK1 pretsedendi paralleelse venekeelse avalik-õigusliku kõrgharidusruumi tekkeks, mis oleks vastuolus Eesti keelepoliitikaga.
KK2 puhul segregatsiooniohtu ei oleks, sest vene noored asuksid õppima olemasolevatele õppekavadele kõr­vuti eestlastega. Samuti ei looks KK2 pretsedenti paralleelse venekeelse avalik-õigusliku kõrgharidusruumi tekkeks, sest omaette venekeelseid õppekavu ja neid kureerivat kolledžit ei loodaks. Seega ei lähe KK2 vastuollu Eesti integratsiooni-, keele- ja hariduspoliitikaga.
Ka KK3 kava ei lähe vormiliselt keele ja integratsioonipoliitika põhisuundadega vastuollu, sest KK1 õppekavadele tehtaks eestikeelsed versioonid ja põhimõtteliselt hakkaks kolledž neile kavadele vastu võtma ka eesti kooli lõpetanuid. Seda, kas eesti gümnaasiumilõpetajad ka tegelikkuses soovivad kolledžis õppida, on raske ennustada. On reaalne oht, et eesti kooli lõpetanud tajuvad rajatavat kolledžit kõigele vaatamata eesti keele järeleaitamiskoolina, mistõttu see ei kujuneks nende seas populaarseks. Siis oleks tegemist järjekordse JOKK-lahendusega, sest sisuliselt kujuneks see ikkagi segregatiivseks.

Märgiline tähendus venekeelsele kogukonnale
Vaieldamatult oleks KK1 tüüpi kolledž vene kogukonna arengule Eestis sama oluline, nagu seda on vene teater või õigeusu kirik. Paraku saadaks KK1 tüüpi õppekavadega kolledž nii eesti kui ka vene kogukonnale väära sõnumi, nagu ei oleks eesti keele hea omandamine noorele põlvkonnale oluline, sest avalik-õiguslikku kõrgharidust antakse ka vene keeles.
KK2 kava oleks viimatimainitud puudusest vaba, samas võiks edukalt säilitada oma rahvuskultuurilise tähtsuse vene kogukonna jaoks. Kuigi tal poleks oma üliõpilaskonda, võiks ta kanda Katariina kolledži nime. Ta lihtsalt toimiks avatud ülikooli analoogial, mis pole ju ka sisult omaette ülikool, vaid korraldav üksus. Lisaks vene üliõpilaste toetamisele võiks KK2 olla vene keele, kirjanduse ja kultuuri alal ka omamoodi venekeelseks avatud ülikooliks.
KK3 tüüpi kolledž kaotaks nime ja sihtrühma muutmise järel oluliselt oma märgilisest tähendusest ja muutuks mingiks ebamäärase eesmärgiseadega integratsiooniürituseks.

Erialavalikute paljusus ja akadeemiline tase
Niihästi KK1 kui ka KK3 pakuks õpet kahel uut tüüpi laiapõhjalisel BA õppekaval, mis sisaldaks mooduleid mitmest valdkonnast. Peaained oleksid valdavalt vene keeles, eestikeelsed kursused on planeeritud vaba- ja valikainetena. Omaette õppejõude kol­ledžil poleks, õppekavasid teostaksid TLÜ instituutide õppejõud. Et tegu on täiesti uue struktuuriga õppekava­dega, pole need akrediteeritud ja nende eesmärgi selgitamiselgi võib tekkida raskusi. KK2 võimaldaks pakkuda vähemalt kaheksal olemasoleval erialal venekeelset tugiõpet, mis on oluliselt avaram valik. Kõik õppekavad juba toimivad ja on akrediteeritud, mis tagab nende akadeemilise taseme.

Majanduslik jätkusuutlikkus
Üldiselt võib eeldada, et KK1 oleks majanduslikult jätkusuutlik, sest kol­ledži märgilise tähenduse tõttu venekeelsele kogukonnale võiks see muutuda sihtrühma seas populaarseks. Majanduslikult jätkusuutlik on kindlasti ka KK2 kava, sest seal moodustataks tugiõppe moodul valdkonna sissejuhatavate ainete ja vabaainete põhjal, kus on suured õpperühmad ja õppetöö seega majanduslikult tasuv. Samuti ei oleks probleeme venekeelsete vabaainetega, sest neid valitaks ainete hulgast, mida nagunii loetakse mingi olemasoleva venekeelse õppekava (vene keel ja kirjandus, ajakirjandus jt) raames. Probleeme majandusliku jätkusuutlikkusega võiks tekkida KK3 puhul, kui see nime ja kontseptsiooni muutuse tõttu ei suudaks ligi tõmmata sisseastujaid.

Rakenduslik lihtsus
Rakenduslikult on lihtsaim KK2 kava, mis osaliselt juba toimib, vaja oleks vaid tugiõppe moodulit mõnevõrra laiendada. See oleks võimalik saavutada juba algavaks õppeaastaks. KK1 õppekavad on üsna toored, ainekaardid, põhjendused jm juurdekuuluv puudub, mistõttu õppekava ettevalmistamine võtaks aega. Samuti pole varasemat kogemust laiapõhjalise õppekava koordineerimiseks mitme allüksuse koostöös, mistõttu pole teada, kas kolledž ka tegelikkuses suudab tagada kvaliteetse õppetöö uutel kavadel. Täpselt sama kehtib KK3 kohta.

Eesmärgipärasus
KK1 aitaks kõrgharidusse kaasata tõenäoliselt kõige rohkem vene noori, kuid ei suuda neile tagada sama head eesti keele oskust kui KK2, samas rikub KK1 oluliselt Eesti integratsiooni- ja keelepoliitilisi sihte. KK3 puhul on oht, et kolledž ei suuda sisseastujaid ligi tõmmata ega oma eesmärke täita. KK2 täidaks püstitatud eesmärke optimaalselt, rikkumata seejuures Eesti integratsiooni ja keelepoliitilisi sihte, kava oleks kergesti rakendatav ja 100% jätkusuutlik.
Kokkuvõtteks ei ole kahtlust, et vene koolist tulnud noortel tuleb aidata eestikeelses ülikoolis kohaneda. Ülaltoodud analüüsi kohaselt oleks selleks sobivaim variant KK2 tüüpi tugiõppe süsteem. Enam-vähem samalaadsed süsteemid toimivad niihästi Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Paraku näib, et Tallinna Ülikool on võtnud kursi omaette kolledži loomise suunas, vaatamata sellele, et haridusministeerium, keelenõukogu ja nii mõnedki integratsiooni asjatundjad on avaldanud kahtlust omaette kolledži rajamise otstarbekuses sellel eesmärgil. Aeg näitab, mis sellest kõigest välja tuleb.

Mis seisus on Katariina kolledži loomine ja arutelud selle üle?

Heli Mattisen, TLÜ akadeemiline
prorektor: „Tallinna Ülikooli senati moodustatud Katariina kolledži töörühm on analüüsinud kahte esitatud lahendusvarianti (nn KK1 – edastatud H. Mattiseni poolt 4.12.07 ja nn KK2 – edastatud M. Ehala poolt 7.12.07 – toim) ja oma ettepanekud senatile esitanud, kõik materjalid on kättesaadavad ülikooli kodulehel aadressil www.tlu.ee/katariina. Senat otsustas kiita töörühma tulemused heaks ning tutvustada neid partneritele, samuti rakendada töörühma arutelude tulemusel koostatud projektivisandis (nn KK3) sisalduvaid põhimõtteid õppekavades ja põhimääruses ning esitada täiendatud tervikprojekt senatile aruteluks.”

Ilmar Tomusk,keeleinspektsiooni peadirektor:
 „Ideaalvariant oleks selline, mida praegu eeldab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus: venekeelse põhikooli lõpetanud suudavad jätkata õpinguid eestikeelses gümnaasiumis, gümnaasiumi lõpetajad aga eestikeelses kõrgkoolis.
Venekeelsed koolid seda praegu kahjuks tagada ei suuda, kuid eestikeelse õppe mahu järk-järguline suurenemine peaks selle saavutamise lähema 4–6 aasta jooksul võimalikuks tegema. Seetõttu võiks Katariina kolledži asutamist pidada üleminekuaja nähtuseks, sest oma tulevikku Eestiga siduda soovivatel ning gümnaasiumis hea eesti keele oskuse omandanud vene noortel pole mingit põhjust jätkata õpinguid venekeelsetel bakalaureuse õppekavadel. Selle nn üleminekuvariandina kaldub minu poolehoid Martin Ehala pakutud kolmest variandist teisele. See on kõige rohkem kooskõlas Eesti haridus- ja integratsiooni­poliitika põhimõtetega ning vastab ka enim põhikooli- ja gümnaasiumi­ - seadusest tuttavale mudelile.”

Väimela haridusfoorumi üks huvitavamaid esinemisi oli endiste haridusministrite Jaak Aaviksoo (IRL) ja Mait Klaasseni (RE) vabas vormis dialoog, kus mõlemad nägid koolis esinevate käitumisprobleemide lahendusena senisest rangemaid karistusi, aga ka õpilaste oma kodukoha kooli külge kinnistamist. Mõlemad pooldasid ka gümnaasiumi vastuvõtukatsete kehtestamist ja põhikoolilõpetajate teatud osa seaduse alusel kutsekooli suunamist.

Praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo ennustas, et juba lähiaastatel hakatakse Eestis haridust senisest märksa kõrgemalt väärtustama. Eesti ühiskond pöördub hariduslembuse retoorikast hariduslembuse praktikasse. Põhjus on muutuv majanduslik olukord. Eesti ei saa enam müüa oma odavat tööjõudu ja metsa, hangeldada Vene ressurssidega, ehkki oskame nii vene kui ka inglise keelt. Neil põhjustel suureneb tööpuudus juba lähema kolme aasta jooksul 10% kindlasti, aga välistatud ei ole ka 20%. Palgad kasvavad nendel, kellel on tööd ja kes tahavad õigustatult saada kõrgemat palka. Õpetajad hakkavad kõrgemat palka saama.
Jaak Aaviksoo: „See nihe ühiskonnas ei olene poliitilistest otsustest, haridusfoorumist, õpilastest ega vanematest. See on tegelik elu, mille mõjul lähevad haridus, haritus, oskused, vilumused, teadmised tahes-tahtmata hinda. Olgem ausad, need ei ole veel hinnas. Liiga lihtsalt on saadud tööd. Inimesed, kes ei suuda moodustada täislauseid, on saanud küsida 25 000 krooni palka. See aeg lõpeb ega tule enam kunagi tagasi.
Kui mul on kaks töötajat ja mõlemad nõuavad palka juurde, mõtlen kõigepealt, kas mul on üldse kahte töötajat vaja. Panen ühele 30% palka juurde ja koondan teise. Aga selleks pean olema kindel, et selle 30% eest suudab allesjäänu lisaväärtust pakkuda. Ta suudab seda, kui tal on hea haridus. See on tehnokraatlik surve, mis hariduse väärtust tõstab. Põhjamaades on haridustaseme ja sissetulekute vahel tugev korrelatsioon. See hoiab sealse haridussüsteemi käigus. Meil on see seos nõrk ja probleemid raskesti lahendatavad.”
Majanduslik olukord muutub ja me ei saa sinna midagi parata, kinnitas Aaviksoo. Saame vaid ära tunda seda, mida inglise keeles nimetatakse window of opportunities (võimaluste aken). Äärmiselt oluliseks muutub oskus oma võimalusi ära tunda, vastasel juhul võime õige asja pärast peaga vastu müüri joosta.

Karistused rangemaks
Maaülikooli rektor Mait Klaassen pakkus omalt poolt välja õpetaja kaitsetuse probleemi. Ta ütles, et mõneski klassis valitseb olukord, mille kõrval Sänna polügoon on lapsemäng. Me­toodiliste nippidega, olgu neid 100 või 200, ei ole seal võimalik enam midagi päästa. Mõne üksiku kabajantsiku pärast, kes ei arvesta millegagi, jääb ülejäänud 25–30 last õpetamata.
Klaassen tõi värvika võrdluse: „Ma ütlen loomaarsti ja bioloogina, et igasuguse issanda loomaga saab rääkida ainult selles keeles, millest ta aru saab. Nii tuleb anda ka õpetajale õigus rääkida õpilasega keeles, millest too aru saab. Räägime koolivägivallast, aga ei reageeri. Arvame, et see läheb mööda. Ei lähe.”
Aaviksoo kommenteeris irooniliselt, et Eesti valitsus tõstis vangivalvu­rite palga üle 17 000 krooni ja see peaks paljud probleemid põhikooli tundides lahendama, lisades tõsiselt, et probleem ei ole koolis, vaid ühiskonnas, mis aktsepteerib liiga palju raielaastu. Aaviksoo mõtles selle all põhikoolist väljalangenud õpilasi.

Aktsepteeritakse raielaastu
Aaviksoo: „Väljalangus oleks nagu nende laste probleem. Meie ühiskonnas puudub sidusus, mis aitaks selles näha meie probleemi. Kui põhikoolist välja langenud tulevad tänaval vastu ja küsivad meie rahakotti, muutuvad nad küll ka meie probleemiks, aga ühiskond tervikuna seda ei taju. No mis siis, kui nad ei saa hakkama? Mis see meie asi on? Saadame nad oma koolist ära, meil tulevad ju eksamid. Sellised mõtted käivad praktikas või vähemalt teoorias koolirahval peast läbi. Need mõtted peavad kaduma.”
Aaviksoo toonitas, et põhikool peab olema tugevalt väärtuspõhine, et me saaks öelda, et Eesti põhikoolist tulevad välja Eesti inimesed. See on palju tähtsam kui õppekavad ja terve hulk muid sekundaarseid küsimusi.
Klaassen nõustus, et pikas perspektiivis on Eesti ühiskond praeguse põhikooli nägu, lisades, et seni on antud õpilastele liiga palju vabadusi ja on aeg hakata neid koomale tõmbama.

Lapsed oma kodukoha kooli
Aaviksoo pakkus põhikooli probleemide üheks võimalikuks lahenduseks laste, perekondade ja kooli üksteisega tugevalt kokku sidumist, „hariduslikku sunnismaisust”. Ta pidas tähtsaks vastastikuseid sidemeid, mida ei oleks lihtne katkestada, mööndes, et praegu ei suuda meie inimesed ilmselt veel aktsepteerida, et põhikooli ei saa vabalt valida. Aga mingi kinnistamine aitaks ehk kaasa, et koolid ei saadaks oma tehniliste näitajate tõstmise nimel lapsi kergekäeliselt teise kooli, ka Puiatusse, arvas Aaviksoo.
Ta ütles, et põhiharidus peaks olema oma olemuselt kommunistlik: kommuun vastutab, et kõik tema järeltulijad saaks korraliku põhihariduse. Kass õpetab kõik oma pojad hiiri püüdma, aga meie õpetame oma lapsi turumajandusliku konkurentsi olukorras, kus ühed õpivad hiiri püüdma ja teised mitte. Kes ei õpi, need surevad ju näl­ga, tõi Aaviksoo piltliku näite.
Klaassen ei olnud „haridusliku sunnismaisuse” mõttega päri. Ta ütles, et meil on ka selliseid koole, kus ter­roriseeritakse õpetajaid, juuakse, tüdrukud hakkavad 13–14-aastaselt sünnitama. Vanemaid ei saa sundida oma lapsi sellistesse koolidesse panema.
Aaviksoo küsis vastu, mis pagana pärast me niisuguseid koole sallime. Ta pakkus selliste koolide parandamiseks välja kaks strateegilist instrumenti: inspektsiooni ja palgapoliitika, mainides riigieksameid kui inspektsiooni üht vormi. Ta leidis, et õpeta­jate palgasüsteemi tuleks oluliselt liht­sustada ja paindlikumaks muuta. Teatud mõttes võiks haridusminister kõikidele õpetajatele ise palga määrata, sest 10 000–15 000 õpetajat on vaid keskmise suurusega firma.

Seaduse sunnil kutsekooli
Ta tõi näiteks Iirimaa, kus kutseharidussüsteem on praktiliselt üksainus suur kutsekool – riiklikult moodustatud sihtasutus. Kui sihtasutuse peadirektor märkab, et kuskilt piirkonnast hakkavad õpetajad lahkuma, tõstab ta selle regiooni pedagoogide palka ja suunab sinna teiste piirkondade õpetajaid – ühe kooli piires on see suhteliselt lihtne. Taolisele süsteemile on muidugi ka palju vastuväiteid, aga mõtteeksperimendina võiks võtta selle kaalumisele, arvas Aaviksoo.
Mait Klaassen märkis, et Eesti kutseharidussüsteemis on probleemiks õpilaste nappus, sest gümnaasiumid võtavad lõviosa neist endale. „Meil on väga hästi ülesehitatud kutseharidussüsteem. Aga kes seal õpivad? Me ei saa kasutada seda süsteemi ainult ümberõppe jaoks. On vaja regulatsiooni, et kuskile panna piir. Praegu pole seda panna võimalik, sellist seadust ei ole,” ütles Klaassen.

Kükke võiks siiski lubada
Ka Aaviksoo leidis, et pärast põhikooli võiks teatud osa õpilastest disk­rimineerida. Ta möönis, et „diskrimi­neerimine” kõlab halvasti, kuid ei pruugi tähendada muud kui riiklike standardite kehtestamist gümnaasiumi pääsemiseks. Samas oli ta nõus, et seda võidakse võtta vabaduse piiramisena.
„Vabadus on tihti illusoorne,” ütles Aaviksoo. Viis aastat tagasi luges ta läbi kõikide suuremate ajalehtede kolme kuu tööpakkumised. Selgus, et tervelt 72% pakutavatest töökohta­dest eeldasid sotsiaalteaduslikku ja ainult 6% loodusteaduslikku haridust. Ühiskond ei vajanudki reaalhariduse­ga inimesi. „Kuni peafinantsistile makstakse kaks ja pool korda rohkem kui peainsenerile, seni ei ole mõtetki lapsi lolliks teha ja neid inseneriks õppima suunata,” ütles Aaviksoo.
Järgnes dialoogi küsimuste-vastuste osa. Alustuseks küsiti, missugused võiksid olla esimesed konkreetsed sammud õpilaste vabaduse piiramisel.
Mait Klaassen vastas, et eelkõige on vaja kaitsta õpetajat nende õpilaste eest, kes ei arvesta mitte millegagi: „Õpetaja peab saama õiguse anda sellistele kabajantsikutele adekvaatne vastulöök. Uskuge või mitte, aga asi läheks siis palju paremaks.”
Aaviksoo tõi piltlikke näiteid n-ö karistamatuse õhkkonnast nii kaitseväest kui ka koolist. Kui kaitseväelane teeb midagi halba, pannakse ta kätekõverdusi tegema. Nüüd on õiguskants­ler seisukohal, et see ei ole põhiseadu­sega kooskõlas. Kui Aaviksoo käis õpilasena korvpallilaagris, pandi seal millegi vastu eksinud kükke tegema. Aaviksoole endale määras treener ükskord 5000 kükki õunaraksus käimise pärast. Nüüd on kükid põhiseaduse­ga vastuolus. Õunaraksus käimine ei ole, aga kükid on, ütles Aaviksoo.
„Loomulikult ei tohi lapsi peksta, aga teatud sotsiaalselt aktsepteeritud võtted, mis ei alanda inimväärikust ega kahjusta vaimset ja füüsilist tervist, võiksid olla lubatud,” arutles ta.
Vabadusega on Aaviksoo sõnul Ees­tis üldse keerulised lood, sest okupatsiooniaja paljude piirangute alt vabanenud rahva arusaamine vabadusest on ülepingutatud. Näiteks oleks vaja elukoha registreerimist ehk sissekirjutust, sest sellest sõltub hulk hariduspoliitika küsimusi, sh koolikohustuse täitmise jälgimine. Aga meil on veel liiga hästi meeles nõukogude propiska, mis oli selgelt repressiivinstrument. Kellel sissekirjutust ei olnud, selle võis isegi arreteerida. Sellepärast peetakse elukoha registreerimist Eestis tänaseni vabaduse piiramiseks.

Negatiivne ja positiivne vabadus
TLÜ dotsent Tiiu Kuurme soovitas käsitada vabadust siiski avaramalt. „Aristotelesel oli vabaduse kohta kaks määratlust: negatiivne ja positiivne vabadus. Kui inimesed harjuvad kooli algusest peale piirangute ehk negatiivse vabadusega ära ega õpigi vabadust positiivselt kasutama, jäämegi praegusesse olukorda. Sund ja piirang ei sobi noorte kasvatamiseks,” ütles Kuurme. „Eesti iseseisvumise algusest alates on koolis kasvatust ja pedagoogikat alavääristatud, väärtuseks on olnud formaalsed õpitulemused. Mis õpilase maailmavaatelises elus sünnib, see ei ole huvitanud.”
Aaviksoo: „Kas see on haridussüsteemi või kodu probleem?”
Kuurme: „Kodu ei saa millekski kohustada ja kodu teab seda. Koolil on kompensatoorne roll – mida kodu tegemata jätab, seda teeb kool.”
TLÜ emeriitprofessor Viive-Riina Ruus ei olnud samuti vabaduse piiramise mõttega nõus ja soovitas meenutada, kuidas pääsesid võimule Hitler, Mussolini ja Putin. Ta ütles, et kõiki­dele keerukatele pedagoogilistele juhtumitele on lahendus, mis ei ole agressiivne ega diskrimineeriv.
Aaviksoo vastas Ruusile, et teoorias on lihtne lahendusi konstrueeri­da, aga kuskil on proportsionaalsuse ja otstarbekuse piirid. Kui kõik on toredad inimesed, pole piiranguid vaja, aga tihti ei ole see nii ja siis on otstarbekas suunata noori hariduspuu teatud harudesse otsustega, mis asuvad neist väljaspool. Ilmselt on otstarbekas võtta laulukoori inimesi, kes ilmutavad teatavat muusikalist suutlikkust, tõi Aaviksoo piltliku näite.

Piirangud tulevad
Jaak Aavikoo väitis, et mõistlikud piirangud on vajalikud. Me ei ole julge­nud reegleid kehtestada, sest see piiraks vabadust. „See on poliitilise diskussiooni teema,” ütles Aaviksoo. Ta ennustas, et elukoha registreerimine ühes või teises vormis tuleb üsna varsti, samuti koolikohustuse täitmise järelevalve ja karistused koolikohustuse täitmata jätmise eest.
Klaassen ütles, et Kairos on 15 miljonit elanikku ja üksainus valgusfoor ning mitte ühtegi siledat autot sellest linnast ei leia. Kui me koolis valgusfoori üles ei pane, näeme sealgi ainult mõlkis õpilasi. Inimeselaps peab teadma, mis on hea ja mis kuri, ning karistamiseta seda talle selgeks ei tee.

Valgusvihk uudishimulikule inimesele  

22. jaanuaril oleks saanud 80-aastaseks Eesti pedagoogika suurkuju Heino Liimets. Teda meenutavad tütar Airi Liimets ja kaua­aegne kolleeg Jüri Orn.

Airi Liimets, kasvatusfilosoofiadoktor, EMTA koolimuusika instituudi juhataja, EMTA filosoofilise ja pedagoogilise antropoloogia keskuse juhataja: „Isa toetas meid õega kõiges, mis ette võtsime. Näiteks kaheksandas klassis muutus mul muusikahuvi tohutuks – harjutasin päevad läbi klaverit, mida mind juba kuueaastaselt õppima pandi. Aga siis tahtsin äkki saada veel ka viiulit. Isa ostiski kohe viiuli ja leppis ühe õpetajaga tundide suhtes kokku – ei mingit pikka kaalutlemist, kas ikka ja milleks. Ta tegi kõik meie n-ö hullused kaasa. Oma arvamust ta peale ei surunud.
Ma ei käinud veel kooliski, kui ta hakkas mulle õpetama soome ja es­peranto keelt. Praegugi kõlab kõrvus, kuidas mängisin viieaastasena õues ja isa hüüdis aknast, et tule tuppa esperanto keelt õppima. Koolis õppisime õega saksa keelt, aga inglise keeles võttis ta meile koduõpetaja. Nõnda käis mõne aasta meie juurde üks üliõpilane.
Kui õppisin aspirantuuris, pidas ta mulle enne kandidaadimiinimumieksamit terve sarja individuaalloenguid. Nädal aega kaheksa tundi päevas. Ta kulutas kõigi oma aspirantide peale metsikult aega, arvates, et nad on seda väärt. Vahel pidi küll ka pettuma, kui nägi, et aspirandil puudus huvi.”
Jüri Orn, TLÜ emeriitprofessor: „Hei­no oleks sobinud väga hästi Mart Laari valitsusse, sest ta uskus lausa sinisilmselt noortesse. Olin algaja aspirant, kui ta saatis mu siseministeeriumi kõrgetele ametnikele loengut pidama, ja see ei jäänud viimaseks kohaks ega korraks. Ta õpetaski nii, et püüdis panna inimesi olukordadesse, kus nad õppisid ise. Teda huvitas aspirandi mõtteviisi areng, mitte vaid see, kas ja millal keegi töö kaitseb. Kokku kaitses tema juhendamisel kandidaadikraadi 23 inimest, neist viis pärast tema surma (juba magistritöö sildi all).
Heino oli kultuuriinimene. Ta võis pikki luuletusi peast lugeda. Tundis hästi klassikalist kirjandust, rääkis ja luges mitut võõrkeelt. Ta oskas muide ka poola keelt ja ärgitas oma kateedri töötajaid seda õppima, sest Poolas ilmus hariduse kohta huvitavat materjali ja sealsed ajakirjad olid odavad.
Seoses tema luulehuviga meenub üks tore lugu. Naberežnõje Tšelnõs ülevenemaalisel õpetajate kongressil tekkis Heinol soov käia ära Marina Tsvetajeva kalmul. See asus teisel pool Obi jõge Jelabuga linnas. Sild üle Obi oli autodest ummistatud. Tundus võimatu üle pääseda. Aga ei olnud! Kui me sillale jõudsime, tõstsid miilitsad meie bussile ette jäänud autod kõr­vale. Kuidas Heino selle saavutas? Ta lihtsalt oskas inimestega suhelda. Venemaal oli oma mõju muidugi ka tema akadeemikutiitlil.”
A. L.: „Lisaks luulele ja keeltele tun­dis ta suurt huvi murrete vastu. Juba algklassilapsena kogus oma koduko­ha Karula murrakut. Eesti Keele Ins­tituudil ilmus mõni aasta tagasi raamat „Kuiss vanal Võromaal eleti”. Seal on täitsa palju murdetekste, mis isa õpilasena kogus. Kui mina pidin eesti filoloogia üliõpilasena minema murret koguma, ei lasknud isa mul koos oma kursusega minna kusagile Pärnu lähistele, vaid läksime koos suguvõsamaadele – Ähijärve ja Koemetsa kanti Võrumaal. Talle pakkus murdekogumine naudingut ning võru keelt kõneldes tundis ta end kui kala vees.”
J. O.: „Ta oli uudishimulik inimene, seda muidugi vaimses mõttes. Kui ta lapsena esimest korda elus kinno sattus, oli ta hakanud uurima, kuidas see valguskiir kinoprojektorist ikkagi lina peale saab jõuda. Oli püüdnud valgusvihku käega katsuda, pihku haarata.”

Oma ajast ees
J. O.: „Heino oli 1963–1975 TRÜ pedagoogika kateedri ning 1985. aastast surmani TPedI pedagoogika ja psühholoogia kateedri juhataja. Tartu periood oli tema elus eriti viljakas. 1967. aastal valiti ta NSVL Peda­goo­gikateaduste Akadeemia akadeemikuks ning tänu sellele hakkas avarduma meie kõigi maailm. Meie kateeder oli tänapäevast terminoloogiat pruukides tõeline õppiv organisatsioon, mille põhitunnuseks peetakse ju ühisõppimist. Tänu Heinole jõudsid Tartusse uusimad ideed nii NSVL-ist kui ka mujalt maailmast – eelkõige Soomest, Rootsist, Poolast, Saksamaalt.”
A. L.: „1974. aastal pääses ta tänu akadeemikuks olemisele isegi konve­rentsile Pariisi. Ka TRÜ raamatukogu tookordne juhataja Laine Peep oli samal ajal seal. Pärast rääkis isale, et nägi Eiffeli torni juures täpselt Lii­metsa moodi meest. Kui isa ütles, et küllap see tema oligi, tekkis mõlemal narr tunne, et nad ei olnud oma silmi uskunud.
Soomega olid isal sidemed alates 1965. aastast – eelkõige prof Matti Kos­kenniemi ja prof Anna-Liisa Sysi­harjuga. Rootsist sai ta raamatuid Peep Koorti kaudu. Tänu isale olen saanud ka ehtsa kogemuse, kui väike võib olla see suur maailm. Kui 1995. aastal Heidelbergis doktorantuuri astusin, sai mu üheks juhendajaks professor Horst Hörner, kes ütles, et tundis üht Rootsis elanud eestlast – Peep Koorti. Selgus, et Koort oli olnud nii Hörneri kui ka minu isa sõber, kuid isa ja Hör­ner muidugi polnud tuttavad.”

Toetas iga värsket ideed
J. O.: „Heino toetas TRÜ pedagoo­gi-ka kateedri juhatajana kõiki kolleege, kes tulid välja uudsete ideedega. Nii toetas ta tuliselt Helga Kurmi seksuaalkasvatusega tegelemist, mis oli tollases Nõukogude Liidus ennekuulmatu mõte. Inge Undi õpilaste aktiviseerimise võimaluste uurimise ideest haaras ta samuti kohe kinni. Õhustikku kateedris kujundas muidu­gi ka haridusminister Ferdinand Ei­seni selge toetus. Eisen astus Tartus käies alati pedagoogikakateedrist läbi. Tuli uksest sisse ja küsis: „No mis pe­dagoogika vallas uut on?” Ta sai ka ise kateedrilt tuge ja kateeder omakorda Eisenilt. Kindlasti peab mainima ka Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi suvekoole, kus Heino pidas instituudi direktorina alati ava- ja lõpuettekande. Need olid fundamentaalsed, tõeliselt originaalsed jutud. Heino oli ka väga hea oraator.
Kõiki tema pedagoogilisi ideid on üpris raske nimetada, sest ta oli selline ideede generaator, kes andis oma mõtete edasiarendused tihti oma õpilastele. Seetõttu võime rääkida ka Liimetsa koolkonnast. Aga pedagoogika oli tema käsitluses eelkõige integratiivne teadus, mis tähendas psühholoogia- ja sotsioloogiateadmise integreerimist pedagoogiliste probleemide lahendamiseks.”

Mitte lapse-, vaid arengukeskne
A. L.: „Isa pidas tähtsaks terviklik­kuse ning süsteemse mõtlemise põhiprintsiipide järgimist. Vaatles pedagoogilise protsessi kõiki komponente nende integratsioonis ja diferentsuses, uuris nende tähendust tervikkontekstis. Nii toonitas ta, et koolili­ku õppimi­se tähendust õpilasele saab mõista ainult tema tervikliku elustiili kontekstis. Sellest rääkis ta juba 1970. aastate algul, õpi- ning teadmiskäsituste jms uurimise buum vallandus Eestis aga alles 1990-ndate keskpaigas.”
J. O.: „Ta uuris ka seda, kuidas pääsevad uued pedagoogikaideed maksvu­sele, mis on see filter, mis ühed ideed la­seb läbi ja teised mitte. Ta pidas filtriks kultuuri, mälu, traditsiooni. Haridussüsteem püüab pakkuda välja uut, aga et uuendustega liiale ei mindaks, selleks on tasakaalustavaks mehhanismiks kultuur, mälu, traditsioon.
Üks näide veel. Ta tegi vahet iseregulatsioonil, eneseregulatsioonil ja regulatsioonil. Miks noored inimesed tahavad tantsida, möllata? See on iseregulatiivne protsess, teadvustamata soov stressist vabaneda. Eneseregulatsioon on inimese või inimgrupi teadlik regulatsioon. Kasvatus on regulatsioon eneseregulatsiooni kujunemiseks.
Viimasel ajal on hakatud rõhutama, et kool ei pea olema lapsekeskne, vaid isiksuse arengu keskne. Selle mõtte pakkus Heino juba 1980. aastate lõpul Eestimaa haridusplatvormi. Ta oli üsna pettunud, kui Elsa Gretškina rää­kis Moskvas kogemata ikkagi lapse­kesksest koolist.
Kahjuks ei jõudnud Heino oma teadusideede terviksüsteemi kirja panna. Tal oli selline õnnetu iseloom, et kui ta oli mingi probleemi läbi mõelnud ja lahenduse leidnud, kaotas ta asja vastu huvi ega viitsinud sellega enam tegelda.”
A. L.: „Viivi Eksta koostatud tööde bibliograafias on 390 ühikut publikatsioone, kuid seda mastaapset tervikkäsitlust pole. Nüüd rekonstrueerime tema süsteemi oma mälestuste põhjal. Kahjuks on väga vähe inimesi, kes tema ideid nende omavahelistes seostes hoomasid. Praegune kasvatusteaduse uurimisväli on üldse väga mosaiikne. Sõnades deklareeritakse interdistsiplinaarsust, tegelikult sinna jõutud ei ole.”
J. O.: „Kust pealiskaudsus tuleb? Kui Heino õppis, luges ta algtekste algkeeles. Minu ajal jutustati meile loengutes algtekste ümber. Meie põlvkond kasvas üles juba tsiteerimise põhjal. Aga tsiteerijad ei oskagi enam korralikult süveneda. Avaneb ka suurepärane võimalus ajuloputuseks.”
A. L.: „See on see sekundaarkirjandusest referaatide põhjal referaatide koostamise kultuur. Meie kasvatustea­duse üks põhiraskusi ongi see, et omandatud on vaid uus retoorika, samal ajal kui mõtlemiskultuur on jäänud pidama 1970. aastate algusse. Ja seda ei teadvustata.”

Heino Liimetsa Fond
J. O.: „Voldemar Kolga on käinud välja mõtte, et tuleks asutada Heino Liimetsa Fond. Näiteks Rahvuskultuuri Fondi juures. Mis sa sellest arvad?”
A. L.: „Siis oleks vaja läbi mõelda selle fondi statuut – millega seoses stipendiume antakse. Toetada võiks näiteks tema enda tööde taas väljaandmist, nende toimetamist ja kommenteerimist. Kindlasti peaks olema andekate noorte uurijate stipendium. Tuleks võtta üks probleem (näiteks ise- ja eneseregulatsioon) ning jälgida selle mõtte tekkimist, teisenemist ja arengut ta töödes, seoseid autoritega, kelle töid ta luges. Võiksin siin vähemalt kümme uurimisteemat (-probleemi) välja jagada.
Aga üks suur töö on veel tegema­ta. Nimelt pidas isa 1947. aastast kuni elu viimse õhtuni päevikut. See on metsik hunnik kaustikuid, mille baasil saaks kirjutada romaani, või avaldadagi kõik päevikuna (muidugi toimetatuna). See töö tuleb meil õde Reedaga ära teha. Ei võigi vist enam kuigivõrd viivitada, sest kaasteelisi, kellele see eriti huvitav lugeda oleks, ei pruugi mõne aja pärast enam olla.”

XII Heino Liimetsa päevad
Alates 1990. a on korraldatud Heino Liimetsa päevi. Alguse sai traditsioon Tallinna Pedagoogikaülikoolis, põhiorganiseerijad olid kasvatusteaduse õppetool ja arengu-uuringute labor. Alates 2004. a on Heino Liimetsa päevade korraldamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia filosoofilise ja pedagoogilise antropoloogia keskuse (juhataja prof A. Liimets) üks tööülesanne.
Sel aastal toimuvad need päevad 12. korda. Teema on „Mõtlemiskultuurid kasvatusteaduses ja kasvatuskultuurid”. Pidulik avaüritus 27. veebruaril ja teaduskonverents kahel järgneval päeval on EMTA-s. 29. veebruari pärastlõunased üritused toimuvad TLÜ pedagoogika arhiivmuuseumis, kus avatakse ka näitus ning esitletakse Viivi Eksta koostatud Heino Liimetsa tööde bibliograafiat. 1. märtsil sõidetakse ühiselt Tartusse, kus kõigepealt peetakse mälestuspooltund Raadi kalmistul Heino Liimetsa ja ta onu Enn Koe­metsa kalmul. Seejärel jätkub teaduskonverents Tartu Ülikoolis ning päevade lõpetamine ülikooli kohvikus. Seekordsed Heino Liimetsa päevad kujutavad endast viie asutuse – EMTA, Helsingi Ülikooli, Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja Soome Instituudi Eestis – ühisüritust.
Kõik huvilised on oodatud! Osa­võtu­soovist palutakse kindlas­ti eelnevalt teada anda aadressil Airi.Liimets@mail.ee või airi_liimets@yahoo.de.

Vajame üksteise teadmisi ja oskusi

Koolitusseminar „Sensitisation training about migration, racism, discrimination, culture and diver­sity” toimus mullu novembri lõpus ja detsembri alguses Islandil Borgarnesis. Minul oli võimalik selles osaleda Euroopa Komisjoni elukestva õppe programmi stipendiumi kasutades. Eestis menetleb kõnealuseid koolitusavaldusi sihtasutuse Archimedes hariduskoostöökeskus.

Pole juhus, et nimetatud kultuurieri­suste ja diskrimineerimise teemalist kursust korraldab Berliini Ülikooli haridusega sotsioloog Gudrun Peturs­dot­tir oma MTÜ-ga juba paar aastat ja just selles riigis. Ei ole Islandki enam puhas rahvusriik, praegu on elanikke juba 310 000, kellest 18 000–20 000 on immigrandid. Eriti palju on poolakaid, aga on ka leedulasi ja varasematest aegadest pärit vietnam­lasi, korealasi jt rahvuste esindajaid. Mõistetavalt on samad rahvused esindatud ka lasteaedades ja koolides.
Kursuse põhiteema oli kaasav haridus, kuid seda meile harjumuspärasest erinevas tähenduses. Jutt pole vaid keeleõppest, vaid inimese igakülgsest toetamisest uues elukeskkonnas sotsialiseerumisel, millest täiskasvanuile on kõige olulisem tööhõive. Tööjõudu on nõnda palju puudu, et immigratsioonipoliitika on põhjalikult läbi mõeldud ja selle rakendus pole mitte ainult inimsõbralik, vaid ka riigile kasulik.

Toetagem ühiskonna sidusust
Kursuse põhisõnum oli: püüdke igati toetada oma ühiskonna sidusust, halvim, mis ühiskonna kokkukuuluvust lõhub, on kellegi tõrjumine või osalusest välistamine, lugupidamatus kellegi vastu. Olenemata sellest, kas jutt on valimistest, töökoha saamisest või igapäevasest suhtlemisest. Ühiskonna stabiilseks toimimiseks ja arenguks on vaja targalt kasutada kogu inimpotentsiaali lastest eakateni, olenemata nende soost, rahvusest või haridustasemest ja individuaalsest suutlikkusest. Kui nad juba selles ühiskonnas elavad, on vaja korraldada elu nii, et kõik võimalikult iseseisvalt toime tuleksid. Ja neid, kes seda veel ei oska, on vaja toetada ja õpetada. Mis tahes tõrjumine, olgu siis avalik või varjatud, tähendab diskrimineerimist, ja seda on vaja märgata. Kõige olulisem on osata mõista, kui halvasti tunneb ennast tõrjutu, eriti kui ta on immigrant ja alles kohaneb uute oludega.
Omaette teema oli enesekasvatuse edendamine, mida võiks kokku võtta mõistega sotsiaalse intelligentsuse omandamine. Üllatav oli kuulda, et samateemalist kursust, kus meie osalesime, on arvukalt korraldatud Islandi koolides ja ettevõtetes.

Respekteeritakse igaüht
Inimesed vajavad praktilisi oskusi suhtlemiseks erinevate inimestega, kes oma rahvusele vaatamata kanna­vad alati erinevaid kultuure. Immig­rantide kultuurierisused ei tarvitse olla keerulisemad mõista kui erinevused põlvkondade vahel ühe rahvusgrupi piires. Kursus oli eriti rikastav selle poolest, et saime läbi teha palju huvitavaid suhtlusharjutusi ja rühmatöid, mis on hästi rakendatavad koolitundides. Sellise tegevuse emotsionaalne potentsiaal on väga kõrge ja selle kaudu hakkab õpilane üsna kiiresti mõistma, miks on inimesed erinevas sotsiaalses positsioonis ja mida see nende igapäevaelus tähendab.
Oluline on seegi, et õpetaja analüüsib lastega läbi, miks nad rühmatööd või harjutust tegid ja mida oli sellest õppida. Kõige olulisem on vältida lugupidamatust kaasinimese suhtes, olenemata selle vormist. Res­­­pekteeritakse igaühe võimalikku potentsiaali ja nähakse vaeva selle ülesotsimise ja hiljem ka rakendamisega.
Olgu järgnevalt veel mõned mõtted, mida tasuks tähele panna.
     Paaristöö ja rühmatöö lähendab inimesi. Koostegemisega kaasneb ka suurem ühisvastutus.
     Kõige enam on inimene frustreeritud siis, kui teda ära ei kuulata või kui teeseldakse temast arusaamist. Kui midagi ei mõisteta, on vaja paluda selgitusi või argument väite tõestuseks. Õpilaste kriitilise mõtlemise arendamiseks on väga vaja, et nad oskaksid end mõistetavaks teha ja oma seisukohti põhjendada.
     Respekteeritakse iga inimese unikaalsust, aga samas ka tema kohustust austada ühiseid kõlbelisi väärtusi ja kokkuleppeid mis tahes ühistegevuseks, sh seaduste täitmiseks.
     1970-ndatel hakkasid Islandile tulema vietnamlased. Põhirõhk sai keeleõppele. Ka kodudes hakkasid vanemad püüdlikult rääkima vigast islandi keelt. Peagi mõisteti, et see oli
vale. Kodus suhtlemiseks jäägu ikka ema­keel ja oma kultuur. Idast pärit immigrantide kohta kasutasid mõned terminit the rice (riisisööjad), nüüd peetakse seda väga halvaks käitumiseks.
     Islandis on ammu loobutud nn rahvuspäevadest, kus lauldakse-tantsitakse ja süüakse rahvustoite, seda peetakse vaid kultuuri väliseks kestaks, olulisem on jõuda sügavama kultuurierisuste mõistmise ja kasutamiseni.
     Oluline on eristada kahte mõistet: mitmekultuurilisus (multicultu­ralism) – kes meie ühiskonnas on, ja interkultuurilisus (interculturalism) – millised on suhted ühiskonna kultuurigruppide vahel.
     Igasugune metoodika, mida õpetaja kasutab, on tema professionaalne oskusteave, mis lubab näha õpi- ja õpetamise võimalusi ning neid ka rakendada.
     Eelarvamused pole inimesele kaasa sündinud, need on õpitud vanematelt jm elukeskkonnast. Kui nende üle arutleda, võib mõnigi stereotüüp kaduda ja asenduda uue ja õigema arusaamaga. Peame ise olema teadlikud oma stereotüüpidest ja sagedamini endalt küsima, miks me nii arvame.
     Vaja on arvestada eri valdkondade professionaalsusega ja kaaluda, mis sellest oleks kasutatav hariduse edendamiseks. Väliskogemust on vaja tunda, aga mitte pimesi kopeerida. Vaja on respekteerida neid, kes palju teavad. Poliitikud arvetavad üha enam professionaalide süvateadmistega, enne kui nad mõne uue loosungiga välja tulevad. Uus eesmärk võetakse vastu, kui selle juurde on ratsionaalne selgitus, mis sellest paremaks muutub ja kuidas seda saavutada.
     Kui me kedagi mis tahes põhjusel tõrjume, jääb palju riiklikult olulist tegemata. Islandi väikest rahvaarvu silmas pidades on vaja anda kõigile võimalus ettepanekuteks ja samas usaldada vastutus oluliste ülesannete täitmiseks vastava ala asjatundjatele.
     Kui õppijale ei meeldi õppimismeetod, ei meeldi talle ka õppesisu. Vale meetodi kasutamine võib nullida teadmise, mis mõnel muul käsitlusviisil pole õpilasele mitte ainult vastuvõetav, vaid ka vajalik ja mis motiveerib õpilast uusi teadmisi austama ja omandama.
     Igasugust konflikti tuleb osata näha laiemas kontekstis. Konflikti ei saa lahendada tausta põhjalikult tundmata. Lahendus võib peituda mingi segava detaili kõrvaldamises või eelarvamuse kummutamises.
     Inimesed peavad õppima oma identiteete kaitsma. Üks sotsiaalsetest kompetentsustest on oskus ka teatud identiteete tõrjuda (nt ei taha kuuluda nende hulka, kes suitsetavad või skinhead’e mängivad).
     Oluline on osata toime tulla ebaeduga ning teada inimesi ja infoallikaid, kes või mis võiksid õpilast abistada.
     Iga inimese individuaalne kultuur sõltub omaksvõetud väärtushinnangutest. Midagi ei tohi pimesi uskuda, vaja on mõista, miks miski on või pole väärtuslik.
     On vaja mõista, mis on raske uude kooslusse sisenedes, nt uude kooli või töökohta minekul. Seda tuleb uustulnukatega arutada ja vajadusel segavad asjaolud kõrvaldada.
     Tuleb mõista uustulnukate soovi liituda põhigrupiga, kes on n-ö võimupositsioonil ning kannab domineerivaid väärtusi ja ideoloogiat. Uustulnuk tahab alati osaleda, vaja on, et ka põhigrupp sooviks uustulnukaga suhelda.
     Erineva kultuuri või seisukoha tõrjumise asemel võiks kõigepealt tunda uudishimu ja uurida, miks asjad niiviisi on.
     Inimene kordab sageli üldtuntud loosungeid, kuid muudab oma arvamust uude mõjuvälja sattudes. Isiklikud veendumused tekivad hiljem põhjendatud arvamuste analüüsimisel.
     Olge alati täpne ja korrektne oma keelekasutuses. Loosungid demok­raatiast ja võrdsetest võimalustest ei veena kedagi, kui tegelikkus räägib midagi muud.
     Õpilased ei salli, kui neile tähelepanu ei osutata. Kui keegi käitub väljakutsuvalt ja on võimalus seda ignoreerida, siis tehke seda. Reageerige kohe tunnustavalt, kui see õpilane teeb või ütleb midagi positiivset.
     Lõpetage nn punase risti sündroom: „Te olete nii hädised ja õnnetud, me jäämegi teid toetama ja aitama.” Sotsialiseerumiseks tuleb ka ise vaeva näha.
     Igasugune arutelu või diskussioon peab lõppema kokkuvõttega. On vaja hakata mõistma, et me vajame üksteise teadmisi ja oskusi.
Mõistetavalt kuulus seminari kavasse ka rikas kultuuriprogramm: maailma vanima parlamendipaiga külastamine, Snorri Sturlusoni ja Halldor Laxnessi elukoha külastamine, lamba­­-
farmi ja farmeri kodu külastamine ning lühimatkad loodusesse. Proovi­sime ära ka soojaveebasseinid ja käisime kohalikus ajaloomuuseumis, kus muu huvitava kõrvale pakuti võimalust astuda Leif Erikssoni laevale ja tutvuda saagadega.
Oli ideaalilähedane kursus, kus pa­kuti eelkõige rakenduslikku. Õppi­da ja uut mõtlemisainet oli palju, mõndagi sain aga juba det­sembris koolitunnis kasutada. Profes­sionaalsest arengust huvitatud koolirahval tasub tutvuda 2008. aasta kooli­tusvõimalustega, mi-da sihtasutus Archi­medes vahendab.

Pimedad loevad, nägijad loobuvad

Huvi raamatute lugemise vastu väidetavasti kahaneb, noorte väljendusoskus ja sõnavara vaesub. Siiski on üks kategooria inimesi, kes suudavad tunda ja ka tunnevad lugemisest ehedat rõõmu, kelle jaoks raamatu tähendus ei kao – pimedad ja nägemispuudega inimesed.

Lugemine on pimedatele võti maailma, täpsemini – võti maailma on neile Braille kirja 63 reljeefset punktikombinatsiooni. Nii kirjutab Heidi Muhhina Eesti Pimedate Liidu infole­hes Valguse Kaja, oktoober 2007 (info­-
leht on trükitud ka punktkirjas). Pimedate punktkiri on otsekui šiffer, millest nägija midagi ei tea ega pea.

Sõrmed silmadeks
Samas Valguse Kajas kirjutab Mirja Kapanen: „Kui silmadega ei näe, tuleb leida alternatiivne võimalus. Siin tõttab mulle päevast päeva appi vana hea Louis Braille leiutatud punktkiri ja minu „silmadeks” on saanud sõrmed. Tegelikult on mul nüüd kahe silma asemel ju lausa kümme nägemisorga­nit!” Punktkiri loob pimeduse suhteliselt lamedasse ruumi hindamatu väärtusega lisadimensiooni.
Nii Mirja Kapanen kui ka Heidi Muhhina võtsid osa eelmisel rahvus­vahelisel punktkirjapäeval välja kuu­lu­tatud Euroopa Pimedate Liidu punkt­kirjaesseede võistlusest teemal „Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”. Punktkirjapäeva tähistatakse 4. jaanuaril, rahvusvahelise pimedate punktkirja looja prantslase Louis Braille sünniaastapäeval (praeguseni kasutatava reljeefse sõrmede abil loetava pimedate kirja, mille iga tähte, numbrit ja kirjavahemärki tähistab 1–6 reljeefset punkti, lõi ta aastal 1829).
Priit Kasepalu, esseekonkursi Ees­ti žürii esimehe teatel võtsid Eesti punktkirjakasutajad konkursist elavalt osa, kirjutasid igas eas autorid. Kõige noorem oli 9-aastane Mirjam Liivak, kes õppis sel ajal Tartu Emajõe Kooli 3. klassis, osalesid ka tema koolikaaslased Gerth Jaanimäe ja Mari-Liis Täht 11. klassist. Suurepärase töö auhindadest ühe pälvis Mirjam Liivak. Ta alustas oma esseed nõnda: „Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb. See voolab nagu salapärane jõgi mu sõrmede all.”

Pimedate pärisosa
Mirjam Liivak: „Kui ma punktkirja selgeks sain, sukeldusin põnevale lugemismaale. Lugedes sain palju targemaks. Paladest leidsin rohkesti toredaid sõnu ja nüüd on mul päris rikas sõnavara. Lugemine on arendanud ka minu kujutlusvõimet. Lugedes rändan paljude raamatutegelastega koos erinevates kohtades.” Oma sõnul on ta tänu lugemisele ja kirjutamisoskusele kirjutanud ise mitu raamatut, tema elu on muutunud kergemaks ja vahvamaks ning läheb järjest põnevamaks.
„Punktkirjaoskus on ka selles mõttes oluline, et ma saan öelda ja tunda – olen kirjaoskaja,” sedastab Gerth Jaani­mäe. „Raamatuid on pimedate kirjas palju parem lugeda, kui lasta neid kõnesüntesaatoril ette vuristada, kuna viimasel on tihti üsnagi monotoonne kõla.” Heliraamatutes võidakse lugeda paljusid sõnu valesti või tehakse võõrnimede hääldusvigu; kujutluspilti mõjutab palju see, millise hääletooni, intonatsiooni või pausidega esitaja seda loeb; punktkirjas teose puhul saab aga oma kujutluspilti ise vabalt luua; lugemise nauditavus sõltub kujutlusvõimest: „Teksti sõrmede all tunda on hoopis midagi muud, kui seda kuulata.”
Mari-Liis Täht on vahel „mõelnud muigamisi, et punktkirjas on parem lugeda kui tavakirjas, sest siis pole ruumi valgustus oluline. Pole ju lampi vaja põlema panna, seega kulub vähem elektrit”. Mõnikord halvas tujus võtab ta kätte mingi hea ja sündmusterohke teose ning „põgeneb teise maailma”, kust leiab oma halvale meeleolule lohutust. Raamatut lugedes saab üksi olla: „Keegi ei küsi midagi ega sega mind. Saan nagu ise seal toimuvate sündmuste keskel olla.”
Henn Kungla Läänemaalt Kullamaa vallast aga tõdeb, et on meeldiv ülla­tus, et sõrmedega lugedes jääb kõik paremini ja kauemaks meelde: „Tõepoolest, on elektroonikaajastu. Aga punktkiri oli, on ja jääb. Üha enam mõeldakse välja ja toodetakse kõikvõimalikke elektroonilisi abivahendeid. Aga ikkagi ei saa pimedad punktkirjata mitte kuidagi läbi.” Tema kindla veendumuse kohaselt tuleks Louis Braille hiigelkuju raiuda igaveseks ajaks graniitkalju seina.

Valge kepp ka nägijate maailmas

Hommikuti, trükilõhnaste ajalehtede lugejateni jõudmise ajal jõuavad Eesti Pimedate Raamatukogu vahendusel nägemispuudega lugejate arvutipostkastidesse kolme suurema päevalehe elektroonilised tekstivariandid, mis sobivad kõnesüntesaatori abil kuula­miseks. Kõnesüntesaatori jutust on esmahetkel raske aru saada, kuid veidi harjudes ja ekraanilt teksti mõttes kaasa lugedes saab ka nägija sellest üsna pea aru.
Alates 2004. a Eesti Hoiuraamatukogu filiaalina töötav Eesti Pimedate Raamatukogu laenutab nägemispuudega või mõne muu tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimeste­le helikirjas raamatuid, ajalehti ja ajakirju ning punktkirjas trükiseid, ka pimedatele lastele mõeldud puute­raamatuid. Enamik kogus olevatest raamatutest – ligi 1600 nimetust – on heliraamatud ehk kassettidele või CD-plaatidele näitlejate esituses salvestatud tekstiga raamatud. Lugejaid-kuulajaid on koolieelikutest pensioniealisteni, raamatuvalik sobitatakse erineva kirjandusmaitsega inimestele. Kogust leiab romaane, jutukogusid, reisikirju ja populaarteaduslikku kirjandust.
Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ring tutvus jõulukuu esimesel neljapäeval Tallinnas Tondi 8a majas pimedate ja vaegnägemisega inimeste maailmaga. Ühele õppekäigul osalenule oli pimedatele ettelugemine tuttav – Leida-Elise Sekker-Allik oli oma nooruses neile ette lugenud. Seda tegi ta ka külaskäigul raamatukokku – luges peast salmi, mida esitas koolis kümneaastaselt 1929. aastal.
Raamatukogu valmistab heliraamatuid CD-plaatidel mp3-formaadis. Helistuudio juhataja Mart Vaaks mahutab ühele plaadile enam kui 20 tundi raamatuteksti. Varemad kassettidel heliraamatud on aga samuti kuulatavad. Väärtuslikumad neist restaureeritakse ja antakse välja plaatidel. Tulevikusuund on nii-öelda ühele lugejale mõeldud heliraamatud, -ajalehed ja -ajakirjad. Kui eelarve võimaldab, evitatakse 2008. aastal uus CD-plaatide paljundusseade ja hakatakse alates suvest lugejatele plaatidel heliteavikuid saatma neid tagasi küsimata. Pimedate Raamatukogu valmistab heliraamatuid vastavalt autoriõiguse seadusele vaid nägemispuudega või mõne teise tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimestele.
Sama põnev või isegi põnevam on punktkiri. Punktkirjatoimetaja Avo Falkenberg rääkis huvitavalt sellest, kuidas harjumatutele sõrmedele vaevu tabatavad punktid pimedatele loetavaks punktkirjaks muutuvad. Kogus on ligikaudu 500 nimetust selles kirjas raamatuid. Juba üle kümne aasta on punktkirjas raamatuid valmistatud arvutitehnoloogial. Varem tehti seda ladumismasina ja trükipressi abil. Punktkirjas laoti plekkmatriitsidele tähthaaval ja seejärel pandi matriitsid trükipressi vahele ning trükiti tekst paberile. Praegu hoitakse ladumismasinat uudistajatele tutvustamiseks. Kodu-uurimise ringi liikmed said katsuda ringi kauaaegse esimehe, raamatuloolase Voldemar Milleri laste­raamatu „Merehundi jutud” punkt­kirjavariandi metallist lehte.
Võrdluseks välja pandud Aleksander Vassenini tavakirjas 143-leheküljeline raamat „Nägemispuudega inimesed” on punktkirja trükituna neljas mahukas köites 480 leheküljel. Kuuele helikassetile või ühele CD-plaadile loetuna kulub selle raamatu teksti kuulamiseks aga ligi kaheksa ja pool tundi. Nägemispuudega Aleksander Vassenin (1953–2007) oli Tallinna Linna­muuseumi kodu-uurimise ringi ning Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige. Ta lõpetas ajaloo eriala Tartu Riiklikus Üli­koo­lis ja sotsiaaltöö Tallinna Peda­googikaülikoolis, magistritööd kaitses sotsiaaltöö alal cum laude.
Pimedad ja vaegnägemisega lugejad-kuulajad ootavad raamatukogu­hoidjatelt kogus oleva kirjanduse head tundmist ja selle soovitamist. Info­-
töötaja Ülle Olt ja tema kolleegid oskavad seda hästi. Raamatukogul, mille kümnest töötajast pooled on puuetega inimesed, tuleb olla valge kepp mitte ainult nägemispuudega inimeste, vaid ka nägijate maailmas.
Raamatukogu laenutab teavikuid kohapeal või posti teel. Tallinnas elavatele lugejatele raamatuid postiga ei saadeta. Neil või nende abilistel tuleb kohale minna. Informatsiooni raamatute kohta saab Eesti Pimedate Raa­matukogust, elektronkataloogist
Ur­ram, ka raamatukogu kodulehelt www.epr.ee, telefonilt 674 8212 või e-aadressil laenutus@epr.ee.