Kümneid tuhandeid inimesi Viljandisse toonud pärimus­muusika festival kinnitas taas, et kaugete esivanemate muusika läheb inimestele hinge. Miks on see nii? Arutlesid festivali pealik ANDO KIVIBERG, muusik SOFIA JOONS ja avalike suhete juht KATRE RATASSEPP.

Milles seisneb Viljandi folgi fenomen?
Ando Kiviberg: „15. mail 1993. olin 23-aastane ja minu peas valitsesid maailmaparanduse meeleolud. Esimestel aastatel olid põhikontserdid tasuta, et inimesed saaksid pärimusmuusikat „maitsta”. 1996. aastal, mil juba piletiraha küsisime, oli hea maine loodud ja huvi üsna suur. Tähtis on köita oma potentsiaalset publikut ja valida festivalile sobivad esinejad.”
Katre Ratassepp: „President ütles avakõnes, et festival on kodanikualgatusest alguse saanud ja nüüdseks institutsiooniks muutunud nähtus, mis kestab loodetavasti sama kaua kui Eesti riik. See on väga hästi öeldud.”

Mis on festivali eesmärk?
Ando Kiviberg: „Eesmärk on propageerida pärimusmuusikat ja anda eeskuju, et inimestel tekiks huvi ja isu sellise muusika järele ka edaspidi. Tundub, et see on õnnestunud.”
Kas eestlaste suhtumine pärimusmuusikasse on 16 folgiaasta jooksul muutunud?
Ando Kiviberg: „Viimases Folgi­lehes kirjutas noor muusikahuviline Mari Tammar, et festival on palju muutnud eestlaste arusaama pärimuskultuurist. Enam ei peeta pärimusmuusikaks „surevat kandlega vanatädi keset metsa”, vaid tegemist on meie kõigi (ka noorte) ühise muusika ja kultuuriga. Olen sellega igati nõus.
Viimastel aastatel on pärimusmuusikaga tegelevate noorte hulk märgatavalt kasvanud. Alates 1993. aastast, mil toimus lisaks folgile ka esimene noorte pärimusmuusika laager, on palju lapsi ja noori laagrist muusikaõpetust saanud ning esimesed õpilased nüüd ise õpetajad. Näiteks ansambli Vägilased viiuldaja ja laulja Meelika Hainsoo on koolitanud mitut praegust tublit pedagoogi.”

Kuidas on pärimusmuusikat kõige õigem õpetada?
Ando Kiviberg: „Pärimusmuusikat saab õppida eelkõige matkimismeetodil, jäljendades ja kuulates. Kuulmata ei saa laul või lugu inimeselt inimesele levida. Muusikapalast teevad paikkonnale omase mustrid, muusika nüansid, samuti kaunistused ja rõhud muusika ettekandmisel. Seda ei ole võimalik nooti kirja panna. Matkimismeetod aitab inimesi pärimusmuusika juurde tuua ja sellega sõbraks saada.”
Sofia Joons: „Õie Sarv võrdles festivali ööülikoolis n-ö elavat muusika­kultuuri koolikultuuriga. Esimesel juhul täiskasvanud laulavad ja tantsivad näiteks mõnel peol, lapsed matki­vad ja harjutavad nurga taga. Meie tahame lapse kohe lavale lükata, aga ta on seal väga üksi. Side ja eeskuju kaob nii ära, elavas muusikakultuuris on eeskuju lähedal.”
Eesti Pärimusmuusika Keskuse juures tegutseb eelmisest sügisest pärimusmuusikaõpet pakkuv vabahariduskool August Pulsti Õpistu. Millega täpsemalt tegemist on?
Sofia Joons: „Keskuse juures on algusest peale olnud võimalus eri moel muusikaga tegelda. Festivalidel on alati olnud õpitoad, korraldame pärimusmuusika laagreid lastele ja noortele. Soovime pakkuda võimalust ennast aasta ringi täiendada.
Kuulume Eesti Vabaharidusliitu ja meie õppekavadel on HTM-i koolitusluba. Avatud õpitoad toimuvad Aidas, vanemad käivad eelkooliealiste lastega peretoas. Laulame, mängime ja tantsime, sest nii näevad lapsed algusest peale, kuidas kõlab loomulik laul. Õppetöö hõlmab kõiki vanuseid.
Pärimusmuusika vallas võiksid ennast täiendada kõik õpetajad, näiteks regilaulu puhul on raske tõmmata joont, kus lõpeb ajalugu, kus algab emakeel ja kus muusika. Augustis toimub kolm suvekooli: kandlemeisterdamise ja seto laulu kursus Obinitsas, Hiiu kandle kursus Vormsil ning Mäeküla pärimuskultuuri perelaager. Plaanime luua ettevalmistava programmi noortele, kes soovivad astuda näiteks Viljandi Kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima.
13. ja 14. septembril õpetavad noored pärimusmuusikud Tšiilist, Slo­veeniast, Belgiast, Prantsusmaalt ja Eestist maailmamuusika õpitoas oma maade lugusid. Kursuse „Regilaulmise luukamber” teoreetilist osa viib läbi Veljo Tormis, praktikume teevad Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo. Muuhulgas uuritakse, mis on regilaulu grammatika, seega sobib kursus hästi ka emakeeleõpetajatele.”
Katre Ratassepp: „Keskuses algab septembris aastaringne kontserttegevus. Programmi paneb kokku noor helilooja ja muusik Mari Kalkun.”

Kas käite ka väljaspool Viljandit pärimusmuusikat tutvustamas?
Sofia Joons: „Koolikontsertidel „Rah­vamuusikast pärimusmuusikaks” selgitame, milline on kõige vanem pärimusmuusika Eestis. Tutvustame kannelt, torupilli ja teisi rahvapille, räägime pärimusmuusika ajaloost ja arengust. Külastame aastas üle saja kooli, tagasiside on olnud väga positiivne. Plaanime analoogseid programme laiendada, näiteks rääkida õpilastele rahvakalendri tähtpäevadest.
Kõige tähtsam on koostöö muusikaõpetajatega, just nende abil jõuame lasteni. Eesti Muusikaõpetajate Liiduga koostasime viiepäevase õppekava. Läh­tusime eelkõige sellest, et õpilastel oleks kerge ja meeldiv õppida.”

Kui suur on pärimusmuusika osatähtsus koolide õppekavades? On see piisav?
Sofia Joons: „Ei olegi oluline, mida tehakse, vaid see, kuidas tehakse. Õpilastele peab õpetama, kuidas luua lugu, improviseerida, teha algriimi jne. Meetodid ja lähenemised peaksid olema teistsugused kui tavatunnis. Peaasi et õpilane ise proovida saab. Oma kogemus on kõige tähtsam. Kursuseid loome koostöös õpetajate ja õpilastega.
Eestis on pärimusmuusika õpetamise seis päris hea, meil on akadeemia, mõnes koolis on õpetus väga kõr­gel tasemel, toimub palju laagreid jne. Kõik tasandid on olemas, nüüd on oluline need omavahel siduda ja tutvustada inimestele võimalusi. Huviharidus on vabatahtlik, kõik õpivad seda, mis neid huvitab. Eestis suhtutakse sellesse kui millessegi pisut kahtlasesse, aga minu arvates on see kõige ilusam hariduse omandamise viis.
Ando Kiviberg: „Asjaarmastaja on väga ilus sõna – inimene õpib seda, mida armastab.”

Kui populaarne on pärimus­-muu­sika teistes riikides?
Sofia Joons: „Küsisin festivalil esinenud USA muusikult Bruce Molskylt, kus ja kuidas tema oma kodumaal muusikat õpetab. Selgus, et USA-s ei ole selliseid akadeemiaid ning ei toimu ka aastaringset õppetööd, on üksnes suvekursused. Minu sünnimaal Rootsis tekkisid 1970-ndate keskel esimesed muusikaakadeemiad, kus tegeldi ka pärimusmuusikaga. Seega on seis tunduvalt parem kui Ameerikas.”

Millised plaanid on teil tulevikuks? Kui palju on Pärimusmuusi-ka Aida valmimine aidanud ideid ellu viia?
Ando Kiviberg: „Kõigepealt peame senini plaanitud ideed tööle saama. Praegusest ruumiressursist jääb kavandatu ellu viimiseks väheseks. Peame liikuma inimestele veelgi lähemale. Keskus on väga hea, järgmine etapp võiks olla nelja Eesti regiooni ühe keskuse loomine, võib-olla jõuame sealt kunagi ka maakonnakeskustesse.
Põhjamaades, kus ühiskond on arenenum, saavad inimesed võtta endale aasta puhkust, mille jooksul tegeldakse hobidega ja õpitakse midagi uut. Usun, et kunagi jõuame ka meie nii kaugele. Miks ei võiks olla musikaalse inimese hobiks torupilli-, kandle-, või lõõtspillimäng. Võib käia nädalavahetustel, tulla nädalaks või kord kvartalis. Huvilisi on palju.”