Rännumees Toomas Valsberg kirjutas ühes juulikuises lehenumbris, kuidas ta Uus-Meremaal budistlikus meditatsioonikeskuses kümme päeva päris vait pidi olema ja juba kolmanda päeva lõpus silmad maas mõtiskledes selgeks sai, kui suurt prahti on täis meie pead. Probleemid, mida me kangesti lahendame, on enamasti väljamõeldud.
Õpetajale on koolimöllust, haridus­elu ümber heitlejatest vabanemiseks rohkem aega antud, sest on ju vähemalt kolm põhjust olla õpetaja: juuni, juuli, august. Veel jõuab olla omaette, taas iseendaks saada.
Siinkirjutaja mõtles ka nii, kui tahtis inimtühjas rannas murdlaines üksi möllata. Aga võta näpust. Koon laineharjal, ujus merest vastu keegi karvapea, koguni üleni karva­ne. Hülge nägu ei olnud, kopral on saba nagu leivalabidas, sellel sile ja sorgus. Kui laine looma lõpuks madalamasse vette viskas, oli näha, et ta vees kindlalt kõndida mõistab. Vähe sellest, et sa ei saa üksi olla, sind häirib see, et sa jälle midagi ei tea. Üks vana juut õpetas, et mitteteadmist ei maksa häbeneda, häbene seda, et sa ei püüagi teada saada. See loom oli mink, ameerika naarits, keda meil ülemäära palju on. Vähe sellest, et nad on euroopa naaritsad sama hästi kui välja suretanud, nüüd söövad meie mere vähesed kalad ka veel ära.
Muist on siiski alles. Nõva söögitoas sai mitu päeva järjest selle mingimere lestapraadi. Mööda kodumaad ringi rändav eesti rahvas uuris hulgakesi menüüd. Mõni tellis ja näitas siinsamas ette, et teab, kus lestal kõige maitsvamad kohad on, teised ei mõiganud muud kui et hamburger on väga hea. Tähendab et ühe suvetuuriga sa suurt juurde ei õpi, süvendad talviseid nõrkusi.
Kiirabis ja intensiivravis töötav meedik kinnitas, et väljakutsete kõige sagedasem põhjus on meil praegu ülejoomine. Teisel kohal on – ja see on vist üllatus – üksindus. Vana­inimene tahab kellelegi kuulutada, et tal on homme sünnipäev, ja tal ei jää muud üle kui kutsuda kiirabi. Ta on juba liiga kaua üksinduses mediteerinud.
Ühe üksiku leidsin rannakülast veel. Kord päevas tuleb Haapsalust buss, mis viib mõne kilomeetri eda­si. Poodi näiteks. Ikka ja jälle oli bussi­juht juba kõik reisijad maha pannud ning peale ei kippunud peale minu keegi, said kuidagi teisiti läbi. Niisiis mõtlesin oma päikese käes ära pleekinud peaga, et lõpuks ometi leidsin mehe, kelle elu mõte mina olen. Tal poleks tõesti siia randa üldse mõtet sõita, kui mind ei oleks. (Talvel on tal teine mõte: veab lapsed laante tagant lagedama koha peale kokku – kooli.)
Rääkisin seda lugu limusiinis, mille juht kord bussipeatuse juures kinni pidas ja küsis: „Mis sa siin is­tud?” Minu jutu peale elu mõttest hakkas juhi kõrval istunud noor daam südamest naerma. Kõige tähtsam elus on naised naerma panna, õpetab elumees Alfie John Naughtoni samanimelises raamatus. Millal te viimati kellegi naerma ajasite? Üks šanss on üsna lähedal. Õpetajate toad ju varsti naisi täis.
Head tuju võiksid teha jutud sellest, mis meil 2009. aastal koolides kõik ära jääb – koolitoit, kooliõpetajad ja mis kõik veel. Üks koolijuht on sedalaadi lokkulöömise peale öelnud, et kui kõike, mida räägitakse ja kirjutatakse, tõe pähe võtta, oleks hariduse andmine Eestis pidanud ammu lõppema, aga ei ta lõpe ka seekord. Viimane väide on õige vähemalt 4. augustini, mil haridusminister peab valitsusele teada andma, mis siis ministeeriumi meelest uuest kalendriaastast koolielu edendamisel võib ära jääda.
 

Virve Liivanõmm

Koolikiusamine

Abiks koolikiusamise ennetamisel
Kui õpetaja näeb koolis kiusamist pealt, sekkub ta kohe. Probleem kerkib siis, kui ta kuuleb kiusamisest teiste käest. Mida sellisel juhul ette võtta?
Kuressaare põhikoolis tegutseb õpe­tajatest ja tugisüsteemi töötajatest koosnev kiusamisjuhtumitega tegelev meeskond, kes on saanud väljaõppe ühise mure meetodi alal.
Hea võimalus meetodit rakendada on viia koolis läbi projektipäev, kus tavapärast õppetööd ei toimu ja vahendajad saavad rahulikult juhtumeid lahendada. Teised õpilased on samal ajal hõivatud muu põneva tegevusega. Meetodit rakendanud õpetajatele tuleb pärast kindlasti läbi viia vestlusring, mille raames saavad õpetajad jagada oma kogemusi teistelegi meeskonnaliikmetele, küsida nõu ja tagasisidet. Ka õpetajate endi arvates on see väga vajalik, sest annab tehtud tööle raamid ja võtab asja kokku, samas innustab edasi minema.
Mida arvavad õpetajad?
Inna Vann: „Õpilased on avatud ja soovivad ise probleemi lahendada, ent neil puuduvad selleks oskused. Siin tulebki mängu vahendaja. Positiivne oli, et vahendajana sain õpilasest uudse pildi.”
Tiia Kuusk: „Minu juhtumi puhul tekkis õpilasel rollikonflikt: millal on õpetaja vahendaja ja millal õpetaja, need on kaks erinevat rolli. Sellise konflikti vältimiseks on oluline läbida kogu vahendamine ühel päeval. Kindlasti on tarvis mõne aja möödudes viia läbi kordusvestlused õpilastega. Soovitatav on tehtud töö kohe kirja panna, sellest oleks palju abi nii juhtumi lahendamise ajal kui ka hiljem juhtumit analüüsides.
Aja ja koha valik on samuti tähtis. Kui vestluse aeg jookseb vahetundi sisse, ei tohiks ruumi ukse tagant kostuda müra. Ruum peab olema privaatses kohas, et teised klassikaaslased ei saaks vaadata, kes ruumi siseneb.
Teismelised on kohati ettearvamatud. Meetod andis võimaluse suhelda õpilastega teistmoodi.”
Kokkuvõttes võib öelda, et seni on kõik, kes ühise mure meetodit rakendanud, olnud edukad. Paljud õpetajad küll kõhklevad, kas meetodit kasutada, aga see on lihtsalt hea tööriist, millele juhtumi puhul toetuda.”

Janika Kersten, Kuressaare põhikooli psühholoog

Kui mina olin veel väikene mees

Täiskasvanu­hariduse edendaja Talvi Märja oli keskkooli­päevil Eesti mitmekordne meister tennises.

Kui ma olin väike tüdruk...

Lapsepõlvest ja noorusest meenuvad eelkõige sündmused, mis on jätnud jälje kogu järgnevaks eluks. Esimese tähtsa otsuse tegin kolmeaastaselt, kui jalutasin kodu­väravast välja ja võtsin suuna lasteaia poole, millest ema käekõrval olin korduvalt mööda käinud. Kohale jõudes teatasin, et soovin hakata käima siin teiste laste­ga mängimas. Lasteaiani oli meie kodust umbes 700 meetrit ja ületada tuli mitu ristuvat tänavat. Õnneks oli nendel aastatel autosid nii vähe, et see probleemiks ei olnud. Vähemalt ei mäleta ma, et oleksin oma teekonnal mõnda autot näinud. Lasteaia juhataja helistas minu vanematele ja andis teada, millega olin hakkama saanud. Vanemad olid mõistvad ja lahendasid olukorra minu jaoks positiivselt – isa võttis minust poolteist aastat vanema venna käekõrvale ja tõi ka tema lasteaeda. Nii algas minu haridustee.
Omandasin põhihariduse Tallinna 27. seitsmeklassilises koolis (praegune Rahumäe põhikool). Järgnev lugu juhtus viimase klassi eelviimase veerandi lõpus. Füüsikat (või oli see matemaatika?) andis meile kooli direktor härra Tiki. Viimasel päeval enne vaheaega luges ta tunnis õpilastele ette veeran­di hinded. Kuna minu perekonnanimi oli siis Väli, olin nimekirjas viimane. Enne minu hinde ütlemist tegi ta väikese pausi ja ütles siis – „viis”. Seejärel küsis direktor, kas kõigile on hinded pandud õiglaselt? Teadsin, et veerandi jooksul olin saanud rohkem nelju kui viisi ja veerandi koondhinne oleks pidanud kalduma pigem nelja poole. Kõhklesin hetke ja siis tõstsin käe. „Kas sul on pretensioone?” küsis direktor. Vastasin, et mu enda arvates peaks minu hinne olema neli, mitte viis. Nii see tegelikult oligi. Kui see lugu mulle meenub, mõtlen ikka ja jälle – kas direktori poolt oli see korrektne (eetiline?) panna õpilane sellise dilemma ette? Mina sain aga hea õppetunni kogu eluks – aususe üle ei kaubelda!
Keskkoolis käisin Tallinna 10. Keskkoolis (praegune Nõmme gümnaasium). Järgnev lugu juhtus 8. klassi matemaatika lõpueksamil. Ligikaudu viiskümmend 8. klasside lõpetajat istusid kooli aulas, kus matemaatikaõpetaja andis kätte ülesanded. Mulle matemaatika meeldis ja olin oma klassis selles aines üks paremaid. Üks ülesanne oli väikese „konksuga”. Sain võrdlemisi kiiresti kõik lahendatud, aga „ümbrust kombates” selgus, et ühe ülesande vastus oli minul teistest erinev. Ka õpetaja, kes käis ridade vahel ringi ja pani pilgu vastustele peale, raputas pead ja ütles, et mul on ühes ülesandes viga. Ka tema oli eksamiülesanded lahendanud ning võrdles õpilaste lahendusi enda omadega. Ükshaaval hakkasid õpilased oma eksamitöid ära andma ja saalist lahkuma. Read hõrenesid. Mina aga istusin ikka edasi ja kontrollisin vist juba kümnendat korda oma tööd. Mitte kuidagi polnud ma nõus oma ülesande lahendust muutma, sest teadsin, et see oli õige. Saali ukse taga hakkas juba levima kuuldus, et Talvi ei oska ülesandeid lahendada. Lõpuks võttis õpetaja kätte ja lahendas selle ülesande uuesti. Ja teate – minul oli õigus! Olingi ainuke, kes eksami (selle variandi) eest viie sai.
Tegin nooruses kõvasti sporti ning juba keskkoolipäevil olin mitmekordne Eesti meister tennises. Minu kool algas tavaliselt oktoobris, sest septem­ber möödus Gruusias treeninglaagris ja võistlustel. Üheksandas või küm­nen­das klassis kutsus direktor mind oma kabinetti ja teatas, et kui ma ei astu komsomoli, ei luba ta mul enam kooli ajal võistlustel osaleda. Minul komsomoli astuda kavatsust polnud ja mõtlesin, mida ette võtta.Rääkisin loo ära meie klassivanemale Hilja Puusillale (hiljem Tombu), kes oli ühtlasi kooli komsomolisekretär. Ja Hilja astus minu eest välja. Ta teatas direktorile, et komsomoli astutakse veendumuste, mitte sunni mõjul. Nii jäigi! Mina komsomoli ega hiljem ka kommunistlikkusse parteisse ei astunud!

Lastelaager surnuaias – tundub absurdsevõitu, aga üksnes esmapilgul. Surnuaia lastelaagritel on siiski sügav sisu sees, taust tõsisem, kui võiks arvata.

Surnuaia lastelaagrite ideed tutvustas muinsuskaitseameti peainspektorite osakonna juhataja kt Ilme Mäesalu Saaremaal Karja kiriku pastoraadis ja vanal surnuaial toimunud ajalooliste surnuaedade korrastamist/hooldamist ning kalmistutel vandalismilainete peatamist käsitlenud teabepäeval. Mäesalu on kindel, et need teismelised poisid, kes osalenud kalmistu korrastustöödel, ei lähe sinna vandaalitsema.

Ebalev suhtumine
Omavalitsus või kalmistu muu omanik saab taotleda muinsuskaitseametilt kalmistute tarbeks toetusi, sh miks mitte ka lastelaagrite korraldamiseks – „et surnuaia väravast sisse astudes võiks pealekasvav põlvkond tajuda aja kulgu”, nagu peainspektor poeetiliselt väljendus. Laste jaoks oleks see üks väheseid võimalusi puutuda kokku esivanemate maailmaga, eriti kui seletusi jagaks ja lugusid räägiks asjatundlik, vanem ja teadjam inimene. Kes ise tundis neid, kes siinsamas mulla all teispoolsuses asuvad. Nii tekib isiklik mõõde minevikku.
Meil valitseb teatud ebalev suhtumine surnuaeda. Erilist kokkupuudet lastel ju surmaga pole ja ega isiklikku surmakogemust ole meil kellelgi omast käest võtta. Kes suudab kaasa elada surnute saatusele, kes oskab käituda surnuaial, saab ka igapäevaelus paremini hakkama. Sest mis see meie maailm muud on kui üks suur surnuaed? Elame piltlikult öeldes eelmiste põlvkondade luude peal. Tallinna näide: kuhu aga Vabaduse platsi kandis kopp või labidas maasse löödud, sealt lahkunute luid välja tuleb.
Meil Eestis on kombeks, et paari-kolmekümneaastaste intervallidega käivad üle surnuaedade vandalismilained. Praegune kalmistuvandalism seostub vandaalitsemisega vaimses sfääris, mõnitamise, ärapanemise ja muu taolisega.

Puberteet ei lõpegi
Nii surnuaias kui ka vaimusfääris vandaalitsejaid on põhjust pidada igavesteks puberteetikuteks, kes ei suuda lapseeast välja kasvada. Nende jaoks võib see olla üks enesekehtestusvõimalusi, sest pühaduserüvetamine nõuab teatud eneseületamist, ja surnutega on ses suhtes lihtsam, et nende enesekaitsevõimalused on kasinad. Esivanemate asupaika minnakse end välja elama siis, kui ühiskonnas tekkinud mullistuste tõttu pole uued väärtushinnangud veel paika loksunud. Kõige raskem on see aeg üle elada noortel väljakujunemata isiksustel. Paha lugu, kui üleminekuperiood venib ja venib.
Suhtumises oma surnutesse väljendub ka suhtumine elavatesse; ligimestesse; neisse, kes ühe jalaga juba n-ö haua äärel. Kellel puudub respekt surnute vastu, sellest on vaevalt põhjust eeldada arusaamist ligimeste suhtes. Tänases asises maailmas juhtub juba, et politseigi kaalub, kas ikka on põhjust hakata uurima näiteks vanade metallristide vargust. Et ei maksa nad ju õieti midagi, vanaraua hinnas. Nõndasamuti võiks ka vanu raamatuid hinnata vanapaberikoguse alusel.
Väga omapärasel ja ainulaadsel Karja vanal surnuaial otsisid sõjaaegsed marodöörid lahkunute kuldhambaid. Kui aga hauad olid juba kord avatud, läks asi oma loogilist rada pidi –
selleni välja, et poisikesed mänginud pealuudega jalgpalli ja noored mehed hirmutanud parunite muumiatega tüdrukuid.

Inimõigused ohvrite arvelt
Et avatud on hauauksed, lahti löödud kalmukaaned, on tuntud müütiline motiiv ka eesti rahvalauludest, seostub see iseloomulikult kaose naasmisega maa peale. Mis loomulik, sest hauauks – see on uks teise maailma (ja loomulikult vastupidi).
Ebalev suhtumine valitseb meil minevikku üldse. Euroopa inimõiguste kohus ei pea tsiviilelanike mõrvamist enam sõjakuriteoks. Õigusemõistmine jälgib piinliku täpsusega süüdistatava inimõigusi ohvrite arvelt, sh tähtsaima – õiguse elule – arvelt. Surnute võimalused inimõiguste kohtus enesekaitseks välja astuda on sama kesised kui kalmisturüüstamise puhul. Ja ime siis, et teated kalmistute rüüstamisest on muutunud igapäevaseks ajaleheuudiseks.
Iseloomulik euroopalikule õiglustundele on ka see, et ei sobi kasutada näiteks läti dokumentaalfilmi „The Soviet Story” bolševike ja natside koostööst õppefilmina, sest see oleks (vene kooli)lastele liialt šokeeriv: ei saa lapsi traumeerida; nad lülituvad nende õuduste nägemisest välja.

Õnnis teadmatus versus valus äratundmine
Lapsel ja lapsel on siiski vahe – mõnest koolilapsest saab kohe täiskasvanu. Siinkirjutaja mäletamist mööda viidi omal ajal meid, 15–16-aastasi keskkooliõpilasi, kohustuslikus korras vaatama Mihhail Rommi dokumen­taalfilmi „Tavaline fašism”, 1965. Mis oli ka tõesti propagandafilm ja mille õudsemad kaadrid vaevalt said alla jääda „Soviet Story” arhiivimaterjalile. Oli tõesti ängistav kogemus, ängistav nägemus.
Aga kes ütleb, et elu tuleb üksnes läbi roosade prillide vaadata? Millal veel, kui mitte gümnaasiumi lõpuklassides ja kellele veel, kui mitte 17–18-aastastele noortele teadvustada ajalugu selle ehedal kujul?
Vahest peaks neid kahte filmi, „Nõukogude lugu” ja „Tavalist fašismi”, hoopis koos näitama, aitamaks mõista fašismi/kommunismi olemust? Või jättagi noored teadmatusse? Kas eelistada õndsat mälutust või valusat äratundmist?
Kuigi inimene nägevat üksnes seda, mida ta teab, kehtib ka vastupidine tendents – et teada, peab ikka ka oma silmaga nägema.

Sel ajal kui meie tähistasime võidupüha ja valmistusime jaani­õhtut pidama, pidid 28 000 lõpuklassi (Saksamaal lõpeb kooli kesk­aste 10. klassiga) õpilast Berliinis teist korda matemaatika lõpueksamit tegema. Põhjuseks oli info lekkimine.

23. juuniks oli kindlaks tehtud, et 87 kooli Berliinis 346-st olid pettusega seotud.
Kuidas õpilastel õnnestus andmetele ligi pääseda, on praeguseks enam-vähem teada. Nimelt ei olnud tagatud kirjalike eksamimaterjalide turvalisus.

Ülesanded ja vastused vabalt kättesaadavad
Protseduur oleks pidanud välja nägema nagu meil, st eksamimaterjalid oleksid pidanud kooli jõudma alles eksamipäeval ja ümbrik oleks tulnud avada õpilaste silme all, avastati aga mitmeid kurioosumeid.
Osa koolidesse saadeti kõigi kirjalike eksamite materjalid koos vastuselehtedega ühes suures ümbrikus ja need olid koolis juba esimese eksami (30. mai –
inglise keel) ajal. Materjale ei hoitud koolides aga saladuses.
Ühes koolis näiteks leiti matemaatikaülesanded koos vastuselehega sekretäri ruumist koopiamasina kõrvalt. Osa ümbrikke ei jõudnud kooli mitte pitseeritult, vaid lihtsalt kleeplindiga kinni pandult.

Ministeerium põhjendab kogenematusega
Kuidas õpilased ülesannetele ligi pääsesid, pole täpselt teada, aga igatahes olid need juba kaks nädalat enne eksamit Internetis või muul viisil enamasti raha eest saadaval. Materjalide eest maksti kuni 120 eurot.
Asi tuli päevavalgele, kui liiga paljud õpilased, eriti nõrgemad, said oma eksamitöö üllatavalt kiiresti valmis. Ka tulemused olid ootamatud – tunduvalt kõrgemad kui kontrolltööde puhul. On välja tulnud, et ka esimeste eksamite (inglise keel ja saksa keel) materjalid olid enne eksamit osale õpilastest tuttavad.
Haridusministeerium püüab juhtunut õigustada vähese kogemusega. Ühtne eksam on käigus alles alates 2005/2006. õppeaastast.

Pahandust kui palju
Õpilased on nördinud, eriti need, kes oma töö ausalt tegid. 3000 õpilast käisid Berliini Punase Raekoja ees protestidemonstratsioonil, paar õpilast on asja kohtusse andnud, kuid haridusministeerium on jäänud oma otsuse juurde kindlaks – kõik 28 000 lõpuklassi õpilast pidid matemaatikaeksami uuesti tegema. Üks klass, kes viibis 23. juunil Pekingis, sooritas eksami sealses Saksa saatkonnas.
Ka matemaatikaõpetajad on pahased. Kõik tööd tuli ju väga lühikese ajaga uuesti kontrollida. Samas süüdlast, kelle vea tõttu skandaal puhkes, pole leitud ega ilmselt leitagi.

Eesti raamatuajaloo ja bibliofiilia grand old man Uno Liivaku on öelnud, et pole eset, milles oleks rohkem inimest kui raamatus, ja seepärast on raamatuinimene erilisel määral inimene.

Kõik hariduse alal tegutsevad inimesed on raamatuinimesed, sest raamatute vahenduseta oleks võimatu ette kujutada mis tahes teadmiste edasiandmist. Vastupidistest ennustustest hoolimata võime päris kindlad olla, et traditsiooniline trükitud raamat ei kao niipea kusagile. Küsimus, mis tuleb pärast raamatut, on esialgu üsna teoreetiline. Ilmselt oleks vastus midagi analoogilist ühe suurmehe ütlusega, kes väitis, et ta ei tea, mis relvadega peetakse kolmas maailmasõda, kuid selge on see, et neljas tuleb kivide ja kaigastega.

Tarbeesemest harulduseni
Peame tunnistama, et raamat on enamiku inimeste seisukohast (ka hariduse vajadusi silmas pidades) eelkõige tarbeese, st vahend akumuleeritud teadmiste edasiandmiseks või omandamiseks. Väga hinnatud ja isegi austatusega ümbritsetud tarbeese, mida loetakse sageli ka üsna intensiivselt, st teatud aja järel ikka uuesti ja uuesti, eriti näiteks õpikut või käsiraamatut. Oluline pole seejuures mitte niivõrd raamat ise, kuivõrd tema kaante vahele jõudnud (ja ka kaante vahelt kaante vahele rändav) informatsioon. Kuid raamatut võib väärtustada ka teistest aspektidest, mis ei kahanda tema „põhifunktsiooni” väärtust vähimalgi määral. Lisaks sellele, mis raamatul otseselt öelda on, väärtustame raamatut ennast ja temaga seotut: autori isikut, konteksti, milles ta loodud on, mida püüab meieni tuua ja mis ei pruugi otseselt tekstis kajastudagi. Siinjuures hakkab kaasa mängima kultuurikontekst.
Lõpuks on võimalik astuda raamatule veelgi lähemale ning saada bibliofiiliks selle sõna kitsamas mõistes. Lisaks raamatu sisulisele poolele pööravad bibliofiilid tähelepanu ka raamatu esemelikkusele (näiteks asjaoludele, kuidas ta loodi) ja kunstilisele poolele, selle loojatele, aga ka ajaloolisele kontekstile, milles raamat nii eseme kui kultuurikandjana tekkinud on ja mis võib olla muutnud selle tõeliseks harulduseks ja sellisena bibliofiilide maiuspalaks. Ka kõik eelkirjeldatud kvaliteedid raamatu puhul on bibliofiilile olulised, kuid saavad bibliofiilia läbi mõningatest uutest aspektidest uuesti mõtestatud. Kuid kõige olulisemaks oli, on ja jääb bibliofiili jaoks siiski raamatu haruldus.
Bibliofiilid koguvad eelkõige haruldasi raamatuid ja püüavad uurida nende tausta, põhjusi, miks üks või teine raamat on rariteediks muutunud. Tavaliselt on nii, et mida vanem raamat, seda haruldasem ta on, kuigi on ka palju erandeid. Vanim teadaolev Eesti erakogus asuv trükitud raamat peaks olema 1493. a Bolognas trükivalgust näinud Matthaeus Bossuse ladinakeelne „Recuperationes Faesulanea”. Vanim eestikeelset teksti sisaldav raamat on pastor Heinrich Stahli 1641. a välja antud ja Tallinnas trükitud „Leyen Spigel. Winter Theil” („Ilmikute Peegel. Talve osa”), mille üks eksemplar asub Vallo Rauna kogus. See on tervikuna säilinud eestikeelset teksti sisaldavatest trükitud raamatutest kronoloogilises järjestuses üheteistkümnes.
Kõige haruldasemate raamatutega kaubeldakse meil tavaliselt raamatuoksjonitel, mida korraldavad regulaarselt kaks institutsiooni – vanaraamatukaupmees Tarmo Kolk ja Tartu Ülikooli raamatukauplus. Igal oksjonil ilmub välja üllatavalt suur arv seni mitte teada olnud trükiseid, nii raamatuid kui ka haruldasi pisitrükiseid. Tarmo Kolgi oksjonitel on kõige kõrgema müügihinnani jõudnud Martin Lutheri 1523. aastast pärinev teksti poolest neljaleheküljeline ringkiri liivimaalastele „Den vszerwölte lieben Freünden gottes, allen Christen zu Righe, Reuell un Tarbthe in Lieffland, meinen lieben herren vnnd brüderen in Christo”, mis müüdi 2008. aasta märtsis 28 000 krooni eest. Samas on Kolk oma sõnul müünud haruldaste eestikeelsete 17.–18. sajandi usuraamatute konvoluudi ka 40 000 krooni eest ja seda väljaspool oksjonit.

Kääbusraamatud
Üks huvitav kategooria bibliofiilias on kääbus- või miniraamatud, vahel ka pisi- või lilliputraamatuteks kutsutud. Eesti kõigi aegade kõige väiksemaks raamatuks (ja seejuures tõeliseks, traditsioonilises trükilaos, kõvakaaneliselt köidetud väljaandeks) on praeguseni jäänud 1977. a ja 1986. a taas välja antud „NSVL hümn” (20 x 30 mm), omaaegse pisiraamatumeistri Otto Ellandi kätetöö. Teist kohta hoiab 2005. a välja antud „Euroopa põhiõiguste harta” (kaanel „Minu põhiõigused Euroopa Liidus”; 25 x 32 mm). Selle puhul pole aga selge, kas seda saab lugeda Eestis väljaantuks.
Tänu mikrolitograafia tehnika kasutuselevõtule arvutites kasutatavate mikrokiipide tootmisel on eksperimentaalsete kääbusraamatute mõõtmed praeguseks veelgi langenud. Maailma pisimaks raamatuks on aastaid peetud vene miniaturisti Anatoli Konenko 1996. a välja antud Anton Tšehhovi lühijutu „Kameeleon” mitmekeelset väljaannet mõõtmetega 0,9 x 0,9 mm.
Paraku kannab enamik Eestis ringlevatest kääbusraamatutest selget ideoloogilist pitserit. Omal ajal Nõukogude Liidus, aga ka Ida-Saksamaal ja Ungaris välja antud kääbusraamatud olid sageli keskendunud kommunistliku ideoloogia mõne aspekti propageerimisele. Ilmselt loodeti, et pisike suveniirne ese, mis on ju ikkagi raamat kõige sellest tulenevaga, aitab mõningaid ideid kollektsionääri hinge smugeldada. Osalt ehk sellest tulenevalt on kääbusraamatute kogujaid viimasel ajal vähemaks jäänud ning sellega seonduvalt vähenenud ka nende väljaandmine.
Märksa harvem on välja antud ülisuuri raamatuid. Guinnessi andmeil on maailma suurim traditsiooniliselt köidetud raamat 2003. a esitletud „Bhutan”, mis kaalub 60,3 kg. Väljaande kõrgus maast on 1,52 m ja kogupikkus lahtivõetult 2,13 m. Eesti suurima raamatu kohta puuduvad aga andmed. 1935. a koguteos „Eesti raamatu 400 aastat” peab suurimaks „raamatuks” 1924. a Päevalehe aastakäiku. Alates ärkamisajast oli Eestis laialt levinud tava köita lehtede aastakäigud ühtseks raamatulaadseks väljaandeks, mistõttu paljudel ajalehtedel oli ka kogu aastakäiku läbiv ühtne lehekülgede numeratsioon.

Teadlik kurioosum
On ka n-ö teadlikult kurioosumina loodud ja sellisena kollektsionääride tähelepanu pälvivaid raamatuid. Albert Kivikase õllepudelisiltide poognatele trükitud „Lendavad sead” (1919) on üks tuntumaid seesuguseid Eestis. 1935. a ilmus Narvas Minise trükikojas kuuesentimeetrine raamatuke „Raamat ilma sõnadeta: Must: Patt. Punane: Jeesuse veri. Valge: Õigeks mõistetud. Kuld: Jumala au.”, milles on vaid tühjad, värvilised lehed. Peaaegu samasugune on ka 1964. a Soomes trükitud Osmo Jokineni luulekogu „Nollapiste” („Nullpunkt”), kus puudub tekst täielikult, kui tiitelleht ja sisukord välja arvata.

Uunikumid
Sageli luuakse raamatuid teadlikult haruldusena, andes neid välja üliväikeses tiraažis. Kõige väiksema tiraažiga raamatute puhul lähevad asjatundjate arvamused aga lahku. Teada on üsna palju raamatuid, mida on trükitud vaid üks eksemplar, näiteks mõned Märt Laarmani tehtud Jüri Üdi luuletuste blokkraamatud (trükitud otse puuklot­silt).
Vaieldav on aga näiteks, kas trüki­tööliste tehtud suuremas tiraa­žis raamatu eritrükki võib pidada omaette väljaandeks. Nii tegid trükitöölised omal ajal Paul Ariste ühest raamatust tema 65. sünnipäeva puhul talle endale kinkimiseks üheeksemplarilise kuldses trüki­kirjas „eritiraaži”. Kuid samas, nagu viitab bibliofiilseid väljaandeid hästi tundev Ülo Matjus, on raamat definitsiooni kohaselt ikkagi tiražeeritud trükitoode, seega peaks raamatu mõiste alla käima trükised alates kahest eksemplarist.
Seesuguseid, mh tiraažiga 2–5 ek-­semp­lari bibliofiilseid, reeglina ka väga kaunilt kujundatud väljaandeid on Eestiski ilmunud üsna mitu, eelkõige muidugi omaaegse kunstiinstituudi väljaandel. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka nõukogude ajal välja antud üliväikeses tiraažis ja tihtipeale salastatud ametkondlikud väljaanded, mis pole oma tagasihoidliku välimuse ja suhteliselt „noore” ea tõttu pälvinud kogujate erilist tähelepanu.
Sageli on aga praegu lausa uunikumiks saanud väljaannet trükitud omal ajal arvestatavas koguses, kuid teadlik hävitamine või mõningate asjaolude kokkusattumine on neist teinud haruldused.
Paljude üliharuldaste, bibliofiilide kogudes leiduvate väljaannete puhul võime seetõttu rääkida vaid teadaolevatest ainueksemplaridest, eeldades, et neid raamatuid võib olla veelgi, kuid mingil põhjusel puuduvad nende kohta andmed. Alles aeg annab arutust, kas tegemist on ka uunikumidega, millest ongi säilinud vaid üks eksemplar. Siinkirjutaja kogusse kuulub seesugustest trükistest näiteks Konstantin Jaigi kaupluse 1932. a pisike taskukalender.
Kõige suurema tiraažiga väljaannetest on aga bibliofiilil kõnelda märksa igavam. Selles kategoorias võistlevad maailmas ilmselt mõned Piibli massitrükid ja Hiina kommunistliku liidri Mao Zedongi „Väike punane raamat”, mida püüti omal ajal välja anda iga hiinlase jaoks maailmas.
Eesti kõige suurema tiraažiga raamat on teadaolevalt „Eesti nõukogude entsüklopeedia” teise väljalaske 1. osa (1985). Seda trükiti 220 000 eksemplari ning see peaks suuremal osal eestlastest kodus olema.

Hiljuti jäi mulle näppu üks eurobrošüürkoomiks, mis üsna valusalt juhtis lugeja tähelepanu sellele, kui sallimatult oleme harjunud maailma kohtlema.

Me vaatame inimesi enda ümber ja lahterdame neid (enamasti negatiivse­tesse) kastikestesse lähtuvalt nende emakeelest, päritolust, elukutsest, erialast, soost, figuurist, seksuaalsusest, usust, vaimsetest võimetest, tervisest jne. Olen seda teemat õpetanud aastaid, kuid ikka veel on raske hoiduda lahterdamast üliõpilasi nende välimusest ja riietest lähtuvalt võimekateks ja vähemvõimekateks ning hakata oma suhtumisega õpitulemusi eeldatavas suunas mõjutama. Eurobrošüüris vaatasid noored yuppie’d üleolevalt kitarriga neegripoissi, pidades teda musikaalseks, kuid laisaks ja suutmatuks muu töö jaoks (näiteks kontoritööks), samas kui too omakorda silmitses põlastavalt valgekraede õllekõhtu ning vaatas kõõrdi parkivale blondiini­le, kes samal ajal pahandas mõttes pakistanlanna pearäti üle, viimane vaatas aga viltu käest kinni hoidvale homopaarile. Ühesõnaga: tegemist on teemaga, mis puudutab meid kõiki.

Jäigad üldistused
Mis on siis stereotüübid ja eelarvamused? Stereotüübid on veendumused selle kohta, millised on kellegi isikuomadused lähtuvalt tema grupikuuluvusest – nn pildid inimese peas, mis on enamasti välja kujunenud juba lapsepõlves, st õpitud vanematelt, meediast jne, ning mis mõjutavad informatsiooni (inimeste, suhtlemisolukorra) tajumist ning tõlgendamist. Seega on stereotüübid orienteerumisabi ühiskonnas – maailm on kaootiline, inime­­ne üritab kaosesse korda luua. Et vastaspoole käitumist ennustada ning iseenda käitumist suunata, ongi olemas stereotüübid. Eelarvamused omakorda on stereotüüpidega sarnaselt lihtsustavad ja üldistavad, kuid nende puhul räägitakse hoiakutest, mis on veelgi sügavamalt seotud tundetasandiga kui stereotüübid.
Stereotüüpide probleemsus seisneb nende lihtsuses ja jäikuses: meie peas olev pilt mingi rühma esindajatest sisaldab vaid väheseid omadusi, mida nähakse kui kaasasündinuid ja kõike­määravaid. Parim näide võiks siinkohal olla homoseksuaalsus: homoseksuaalsete inimeste puhul nähakse tüüpiliselt seksuaalsust kui määravaimat informatsiooni inimese kohta. Iga homoseksuaalse inimese kohta seejuures, jättes samas kõrvale kõik muu ehk siis tegelikud erinevused: inimese kvalifikatsioon, motivatsioon, iseloom jne. Heteroseksuaalse inimese puhul ei nähta aga seksuaalsust keskse isikuomadusena. Ühtlasi on sellised üldistused jäigad ja püsivad – sõltumatult ühiskonnas toimuvatest muutustest kipuvad stereotüübid ja eelarvamused jääma muutumatuks.

Läbi isiklike prillide
Teatavasti ei tõlgendata midagi objektiivselt, vaid ikka läbi oma isiklike „prillide”. Suure osa neist „prillidest” moodustavadki stereotüübid, st kujutlus, et teatud rahvuse (kultuu­ri), elukutse, soo, vanuserühma jne esindajad on nii- või teistsugused. Stereotüübistatakse järgmiselt: maailm meie peas on jaotunud kategooriateks, mis kõik seostuvad meil teatud omadustega; uus suhtluspartner (õpilane, potentsiaalne töövõtja jne) identifitseeritakse kui mingisse kategooriasse ehk teatud ühiskondlikku gruppi kuuluv (näiteks lähtuvalt tema emakeelest, soost, haridustaustast) ning järgnevalt eeldatakse automaatselt, et tal on kõik nn tüüpilised omadused, millega seda rühma ühiskonnas seostatakse. Objektiivselt mõtleb inimene vaid siis, kui tal on selleks palju aega –
ja millises suhtlusolukorras on meil tänases ühiskonnas palju aega? –, kui teema on tema jaoks tähtis ning kui ta pole stereotüüpi suhtluse alguses imekiiresti juba paika pannud, sest sellest hetkest tajub ta vaid informatsiooni, mis vastab stereotüübile, ega näe/taju enam midagi, mis stereotüübiga vastu­ollu läheks.

Eksitav info
Stereotüüpe rakendatakse igas suhtlemissituatsioonis. Kui kohtumisel mingi inimesega eeldada, et viimase käitumist mõjutavad vaid tema unikaalsed isikuomadused, ei oskaks me ennast suhtlemiseks kuidagi ette valmistada ning muutuksime ebakindlaks. Suhtleja üritab oma ärevust ning ebakindlust kategoriseerimise abil kontrollida. Suhtlussituatsioonis tuleb ju igal hetkel võtta vastu otsuseid, sealhulgas elementaarsetes asjades: kuidas riietuda selleks olukorraks ja rolliks, kuidas teretada, kuidas kõnelda vms. Et ebakindlust vähendada, lähtutaksegi stereotüübist – milline vastava kategooria tüüpiline esindaja olla võiks.
Selge see, et selline lähenemine on suhtluses küll ühest küljest abiks, aidates kiirelt reageerida, otsuseid vastu võtta, tegutseda, kuid samas on oluline olla teadlik, et me niimoodi toimime, sest ühiskonna igas grupis on nn tüüpilised esindajad ebatüüpilistega võrreldes vähemuses ja seega annavad meie stereotüübistavad kategooriad meile otsuste langetamisel hoopis valeinformatsiooni.

Stereotüüp dikteerib
Loomulikult meeldiks meile mõelda, et teeme oma otsused ise – kas inimene meile meeldib või ei meeldi, kas me hindame teda professionaalseks, kerglaseks, veidrikuks jne. Tegelikult näeme suures osas seda, mida näha tahame ehk mida stereotüüp meile ütleb, et me näeme. Näiteks kui eeldame, et potentsiaalne töövõtja on ebakompetentne, sest ta on selle või teise ühiskonnas stigmatiseeritud rühma liige, siis me teda ebakompetentsena ka tajume – sõltumatult tema võimetest – ning võtab kõvasti aega, enne kui hakkame vastupidist uskuma. Kui üldse.
Õnnelik, kel on vedanud ja kes on sündinud nn õigesse sotsiaalsesse rühma. Näiteks toon iseenda: olen haritlaste perest pärit, pealinnas sündinud, eesti emakeelega, minu hariduspüüdeid ja isiksuse kujunemist on alati toetanud nii minu pere kui ka kool. Uimasteid ei tarvita ja määratlen end heteroseksuaalsena. Majandust õppinuna suudan ühtlasi näha läbi majanduslikke ja poliitilisi võimudiskursusi ning ennast neis kehtestada. Pean siinkohal silmas raha ja positsiooni.
Mis aga siis, kui laps, noor inimene on sündinud „valesse” peresse? Tema lähtepositsioon on tunduvalt kehvem, sest pidevalt ootavad teda teel karid – ootused, et ta läbi kukuks. Just nende ootuste ning mitte suutmatuse tõttu jäävad paljud potentsiaalselt võime­kad noored edukasse ühiskonda lõi­mimata. Ja neid „valesid” lähtetingi­musi on palju: vanemate „vale” emakeel, alkoholiprobleemiga või narkosõltlastest vanemad, sünnikoht Ida-Virumaal või mõnes muus ebapopulaarses nurgakeses Maarjamaal, pere vaesus, „vale” kodakondsus...

Kes ei uju, see upub
Kes suudab panna vastu survele, kui talle pidevalt sisendatakse, et ta ei suuda, ei saa, kukub niikuinii läbi – ning seda lähtetingimuste, mitte või-me­tuse tõttu. Paratamatult tuleb mõttesse sõna „psühhoterror”. Nii saavadki stereotüüpidest ja eelarvamustest isetäituvad ennustused: läbikukkumis­ootused leiavad varem või hiljem kinnitust, sest just need ootused tõukavad noort järjekindlalt selles suunas.
Nõukogude ühiskonnast oleme saanud päranduseks mustvalge maailmavaate ja suhtumise, et igaüks on oma õnne sepp. Postsovetlik ühiskond on täis sallimatust kõige teistsuguse vastu: kui sa ei vasta standardile, oled „vale”. Igaüks, kes on „vale”, peaks ise­enesest mõistagi püüdma kiiresti saada „õigeks”, sest siis saadab teda edu. Ja selle, kes on „õige”, kes „vale”, panevad ikka paika need „õiged” ehk siis „valedel” pole võimalustki seda standardit kujundada. Kes ei uju, see upub – ja on selles ise süüdi. Ning suhtumine, et ühiskonnas nõrgemal positsioonil inimene ei ole „vale” ega vääri seetõttu kõrvaletõukamist, vaid minu, „õige” inimese abi, on alles kujunemas.

„Eesti on ikka veel teatud määral üleminekuühiskonna staadiumis, kus stereotüüpidel ja eelarvamustel on väga suur mõju. Nõustun Kristel Kaljundiga, et postsovetlik ühiskond on täis sallimatust igasuguse teistsuguse vastu, mis ei vasta „standardile”. Liiga palju on meil veel kõrvaletõukamist ja liiga vähe abistamist. Ka tasakaalustatud ja tervikut tajuvast lähenemisest on terav puudus. Samas mõjutavad sageli üheülbalised ja tendentslikud stereotüübid ning eelarvamused ääretult tugevalt just noori, kellele väljakujunenud hetkearvamused ja -väärtused, samuti teiste seisukohad on väga olulised ning kes arvestavad neid tugevalt ka otsuste ja valikute tegemisel.
Väikeses Eestis peaks iga inimene olema väärtustatud, eriti praegust demograafilist situatsiooni silmas pidades. Pidevalt ju rõhutatakse, et meil ei ole märkimisväärselt maa­varasid ega muid rahvuslikke rikkusi peale inimeste. Kuid vaadates, kuidas meie inimesi nende arengus ja valikutes toetatakse ning kuidas nende potentsiaali rakendatakse, tekib küll sageli küllusliku raiskamise tunne.
Põhiharidus või selle omandamine kuni 17. eluaastani on iga Eesti inime­se põhiseadluslik kohustus. Samas ei jõua lubamatult palju noori selle eesmärgini. Iga seitsmes 18–24-aastane on üksnes põhiharidusega või isegi ilma selleta ega õpi edasi. Vähemalt keskharidusega inimeste osatähtsus 20–24-aastate seas on Eestis langenud 81,1%-ni. Peaaegu pool tööealisest elanikkonnast ei oma eri- või kutsealast kvalifikatsiooni (seega on vaid põhi- või üldkeskharidusega või ei oma ise­gi seda). Need arvud näitavad, et lubamatult paljud Eesti inimesed jätavad oma haridustee pooleli liiga vara, jõudmata kutse- või kõrghariduse diplomini, mis annab eri- või kutsealase kvalifikatsiooni viljakaks tööalaseks tegevuseks. Tagajärjeks on, et paljude inimeste tööalane potentsiaal jääb täiel määral avanemata ja võimed rakendamata.
Just põhikoolis peaks noor jõudma selgusele oma annetes ja võimetes, saama vajalikku tuge isiksuse kujundamisel ja arendamisel. Ka asjatundlikku personaalset suunamist tulevase elukutse valikuks. Põhikooli õppekava peaks võimaldama noortel saada ülevaate tänapäeva mitmekesisest ja kiirelt muutuvast töömaailmast. Ennast ja ümbritsevat maailma tundmata on võimatu arendada võimeid ja tekitada
huve ning teha pädevaid valikuid edasi õppimiseks ja tööeluks. Põhi­kooli ja gümnaasiumi uue õppekava koostajad peaksid nendele aspektidele suuremat tähelepanu pöörama ning juba põhikooli kolmandas astmes paindlikumaid valikuid võimaldama.
Kadestan Soome koolikorraldust, kus kõik põhikooliastme õpilased käivad kodukohajärgses piirkonnakoolis. See väldib laste varast lahterdamist ja kategooriatesse jagamist, andes väga erinevatest kodudest pärit lastele palju võrdsema lähtepositsiooni tulevasteks õppimis- ja karjäärivalikuteks. Nii avanevad inimeste võimed palju adekvaatsemal moel ja ühiskonna üldine arengutase on oluliselt ühtlasem ja kõrgem. Hariduslik diferentseerumine toimub ju hiljem niikuinii ja kartus, et sel moel jäävad tipud välja arendamata, ei pea paika. Arvan, et ka Põhjamaade sekka pürgivale Eestile sobib egalitaarne põhikool.
Pole oluline, kas eri- ja kutsealasteks õpinguteks tehakse valik kutsekooli, gümnaasiumi või kõrgkooli kasuks, tähtis on, et igaühe valik oleks kooskõlas tema huvide ja võimetega, et kõik inimesed suudaksid avaneda ja maksimaalselt välja arendada endas peituva potentsiaali. Siis kaoks ka kutse- ja kõrgkooli mõttetu vastandamine ning ühiskond hakkaks enam väärtustama professionaalsust kui sellist. Mitte üksnes mainekat valdkonda või prestiižset ametit (jällegi kujundatud stereotüübid!), vaid iga kõrgprofessionaali, olgu ta ülikooli professor või mööblitisler, tippadvokaat või tipptasemel kokk. Selline suhtumine on aga omane üksnes küpsele ühiskonnale, kus on aru saadud, et ühiskonna toimimiseks on vajalikud kõik valdkonnad ja institutsioonid, ja kus väärtustatakse kõiki oma ala meistrimehi ning oma tööd hästi ja väärikalt tegevaid inimesi.”

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

Kümneid tuhandeid inimesi Viljandisse toonud pärimus­muusika festival kinnitas taas, et kaugete esivanemate muusika läheb inimestele hinge. Miks on see nii? Arutlesid festivali pealik ANDO KIVIBERG, muusik SOFIA JOONS ja avalike suhete juht KATRE RATASSEPP.

Milles seisneb Viljandi folgi fenomen?
Ando Kiviberg: „15. mail 1993. olin 23-aastane ja minu peas valitsesid maailmaparanduse meeleolud. Esimestel aastatel olid põhikontserdid tasuta, et inimesed saaksid pärimusmuusikat „maitsta”. 1996. aastal, mil juba piletiraha küsisime, oli hea maine loodud ja huvi üsna suur. Tähtis on köita oma potentsiaalset publikut ja valida festivalile sobivad esinejad.”
Katre Ratassepp: „President ütles avakõnes, et festival on kodanikualgatusest alguse saanud ja nüüdseks institutsiooniks muutunud nähtus, mis kestab loodetavasti sama kaua kui Eesti riik. See on väga hästi öeldud.”

Mis on festivali eesmärk?
Ando Kiviberg: „Eesmärk on propageerida pärimusmuusikat ja anda eeskuju, et inimestel tekiks huvi ja isu sellise muusika järele ka edaspidi. Tundub, et see on õnnestunud.”
Kas eestlaste suhtumine pärimusmuusikasse on 16 folgiaasta jooksul muutunud?
Ando Kiviberg: „Viimases Folgi­lehes kirjutas noor muusikahuviline Mari Tammar, et festival on palju muutnud eestlaste arusaama pärimuskultuurist. Enam ei peeta pärimusmuusikaks „surevat kandlega vanatädi keset metsa”, vaid tegemist on meie kõigi (ka noorte) ühise muusika ja kultuuriga. Olen sellega igati nõus.
Viimastel aastatel on pärimusmuusikaga tegelevate noorte hulk märgatavalt kasvanud. Alates 1993. aastast, mil toimus lisaks folgile ka esimene noorte pärimusmuusika laager, on palju lapsi ja noori laagrist muusikaõpetust saanud ning esimesed õpilased nüüd ise õpetajad. Näiteks ansambli Vägilased viiuldaja ja laulja Meelika Hainsoo on koolitanud mitut praegust tublit pedagoogi.”

Kuidas on pärimusmuusikat kõige õigem õpetada?
Ando Kiviberg: „Pärimusmuusikat saab õppida eelkõige matkimismeetodil, jäljendades ja kuulates. Kuulmata ei saa laul või lugu inimeselt inimesele levida. Muusikapalast teevad paikkonnale omase mustrid, muusika nüansid, samuti kaunistused ja rõhud muusika ettekandmisel. Seda ei ole võimalik nooti kirja panna. Matkimismeetod aitab inimesi pärimusmuusika juurde tuua ja sellega sõbraks saada.”
Sofia Joons: „Õie Sarv võrdles festivali ööülikoolis n-ö elavat muusika­kultuuri koolikultuuriga. Esimesel juhul täiskasvanud laulavad ja tantsivad näiteks mõnel peol, lapsed matki­vad ja harjutavad nurga taga. Meie tahame lapse kohe lavale lükata, aga ta on seal väga üksi. Side ja eeskuju kaob nii ära, elavas muusikakultuuris on eeskuju lähedal.”
Eesti Pärimusmuusika Keskuse juures tegutseb eelmisest sügisest pärimusmuusikaõpet pakkuv vabahariduskool August Pulsti Õpistu. Millega täpsemalt tegemist on?
Sofia Joons: „Keskuse juures on algusest peale olnud võimalus eri moel muusikaga tegelda. Festivalidel on alati olnud õpitoad, korraldame pärimusmuusika laagreid lastele ja noortele. Soovime pakkuda võimalust ennast aasta ringi täiendada.
Kuulume Eesti Vabaharidusliitu ja meie õppekavadel on HTM-i koolitusluba. Avatud õpitoad toimuvad Aidas, vanemad käivad eelkooliealiste lastega peretoas. Laulame, mängime ja tantsime, sest nii näevad lapsed algusest peale, kuidas kõlab loomulik laul. Õppetöö hõlmab kõiki vanuseid.
Pärimusmuusika vallas võiksid ennast täiendada kõik õpetajad, näiteks regilaulu puhul on raske tõmmata joont, kus lõpeb ajalugu, kus algab emakeel ja kus muusika. Augustis toimub kolm suvekooli: kandlemeisterdamise ja seto laulu kursus Obinitsas, Hiiu kandle kursus Vormsil ning Mäeküla pärimuskultuuri perelaager. Plaanime luua ettevalmistava programmi noortele, kes soovivad astuda näiteks Viljandi Kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima.
13. ja 14. septembril õpetavad noored pärimusmuusikud Tšiilist, Slo­veeniast, Belgiast, Prantsusmaalt ja Eestist maailmamuusika õpitoas oma maade lugusid. Kursuse „Regilaulmise luukamber” teoreetilist osa viib läbi Veljo Tormis, praktikume teevad Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo. Muuhulgas uuritakse, mis on regilaulu grammatika, seega sobib kursus hästi ka emakeeleõpetajatele.”
Katre Ratassepp: „Keskuses algab septembris aastaringne kontserttegevus. Programmi paneb kokku noor helilooja ja muusik Mari Kalkun.”

Kas käite ka väljaspool Viljandit pärimusmuusikat tutvustamas?
Sofia Joons: „Koolikontsertidel „Rah­vamuusikast pärimusmuusikaks” selgitame, milline on kõige vanem pärimusmuusika Eestis. Tutvustame kannelt, torupilli ja teisi rahvapille, räägime pärimusmuusika ajaloost ja arengust. Külastame aastas üle saja kooli, tagasiside on olnud väga positiivne. Plaanime analoogseid programme laiendada, näiteks rääkida õpilastele rahvakalendri tähtpäevadest.
Kõige tähtsam on koostöö muusikaõpetajatega, just nende abil jõuame lasteni. Eesti Muusikaõpetajate Liiduga koostasime viiepäevase õppekava. Läh­tusime eelkõige sellest, et õpilastel oleks kerge ja meeldiv õppida.”

Kui suur on pärimusmuusika osatähtsus koolide õppekavades? On see piisav?
Sofia Joons: „Ei olegi oluline, mida tehakse, vaid see, kuidas tehakse. Õpilastele peab õpetama, kuidas luua lugu, improviseerida, teha algriimi jne. Meetodid ja lähenemised peaksid olema teistsugused kui tavatunnis. Peaasi et õpilane ise proovida saab. Oma kogemus on kõige tähtsam. Kursuseid loome koostöös õpetajate ja õpilastega.
Eestis on pärimusmuusika õpetamise seis päris hea, meil on akadeemia, mõnes koolis on õpetus väga kõr­gel tasemel, toimub palju laagreid jne. Kõik tasandid on olemas, nüüd on oluline need omavahel siduda ja tutvustada inimestele võimalusi. Huviharidus on vabatahtlik, kõik õpivad seda, mis neid huvitab. Eestis suhtutakse sellesse kui millessegi pisut kahtlasesse, aga minu arvates on see kõige ilusam hariduse omandamise viis.
Ando Kiviberg: „Asjaarmastaja on väga ilus sõna – inimene õpib seda, mida armastab.”

Kui populaarne on pärimus­-muu­sika teistes riikides?
Sofia Joons: „Küsisin festivalil esinenud USA muusikult Bruce Molskylt, kus ja kuidas tema oma kodumaal muusikat õpetab. Selgus, et USA-s ei ole selliseid akadeemiaid ning ei toimu ka aastaringset õppetööd, on üksnes suvekursused. Minu sünnimaal Rootsis tekkisid 1970-ndate keskel esimesed muusikaakadeemiad, kus tegeldi ka pärimusmuusikaga. Seega on seis tunduvalt parem kui Ameerikas.”

Millised plaanid on teil tulevikuks? Kui palju on Pärimusmuusi-ka Aida valmimine aidanud ideid ellu viia?
Ando Kiviberg: „Kõigepealt peame senini plaanitud ideed tööle saama. Praegusest ruumiressursist jääb kavandatu ellu viimiseks väheseks. Peame liikuma inimestele veelgi lähemale. Keskus on väga hea, järgmine etapp võiks olla nelja Eesti regiooni ühe keskuse loomine, võib-olla jõuame sealt kunagi ka maakonnakeskustesse.
Põhjamaades, kus ühiskond on arenenum, saavad inimesed võtta endale aasta puhkust, mille jooksul tegeldakse hobidega ja õpitakse midagi uut. Usun, et kunagi jõuame ka meie nii kaugele. Miks ei võiks olla musikaalse inimese hobiks torupilli-, kandle-, või lõõtspillimäng. Võib käia nädalavahetustel, tulla nädalaks või kord kvartalis. Huvilisi on palju.”

Ütle mulle, mida sa loed, ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Praegusel kiirel ajal tunnistavad paljud, et suvi on ainuke aeg, mil nad
midagigi loevad.

Hommikul kell kümme leiab rannaline Tartus Anne kanali ääres vetelpäästemajakese lähedalt kaskede alt viis raamatuid ja ajakirju täis plastkasti.
Kätlin Ahi ja Diana Paluteder lohistavad enda järel kokkupandavat infotahvlit ja puust tooli. Toolijalad künnavad märga rannaliiva parajad vaod. „See asjade vedamine ongi ainus raske asi meie töö juures,” muigab Diana. „Eile kõndisin lauda vedades selg ees, aga keegi oli liiva sisse augu kaevanud, ma kukkusin ja laud lendas mulle peale.” Niisugused on rannaraamatukogu hoidjate mured.
Juba neljandat suve pakub Tartu Linnaraamatukogu Anne kanali ääres puhkajatele esmaspäevast laupäevani lugemisvõimalust. Laenutajad on Tartu töömaleva noored.

Vihmas ja päikeses
Kätlin ja Diana, kes kevadel edukalt üheksanda klassiga maha said ja sügisel Kivilinna gümnaasiumis jätkavad, olid töömalevasse minnes kindlad –
meie tahame raamatukokku. Muidu tulnuks malevatööd teha näiteks kalmistutel, spordiväljakutel ja laululava ümbruses. Tüdrukud on oma „istuva ametiga” väga rahul. Ühel nädalal kestab tööpäev kümnest kolmeni ja järgmisel kolmest seitsmeni. Ühel nädalal tassid raamatukastid, laua ja toolid ning päikesevarju õue, järgmisel õuest ööseks varju alla. „Linnaraamatukogus ikka küsiti, kas me peale kohustusliku kirjanduse midagi veel loeme. Aga siinsete kastide sisu ei pidanud me selgeks õppi­ma, et mis raamatud ja kes on autorid,” räägivad noored raamatukoguhoidjad.
Aga kuidas tüdrukutel endil ikka lugemisega on? „Noh, ega väga palju peale kohustusliku kirjanduse lugeda jõua. Seda on isegi palju.” Lemmik­raamatuid ja -autoreid pole kummalgi kohe nimetada. Diana loeks hea meelega eesti tänapäevast noorsookirjandust, aga tema meelest on kõik probleemid neis teostes kuidagi ülepaisutatud.
Nad arvavad, et loevad vähem kui varasemad põlvkonnad, sest praegu pakub elu rohkem huvitavat tegevust kui vanasti. Ka selles on tüdrukud ühel meelel, et kohustuslikku kirjandust tuleb juba suvel läbi töötama hakata – muidu ei jõua õigeks ajaks valmis.
Raamatukaste, mille fotograaf tõst­mise järel umbes kümne­kilosteks hindab, sikutavad tüdrukud kahekesi. Lauale kaks kasti, kaks abilauale ja üks maha. Päevavari, õigemini rohkem vihmavari ka püsti. Lõpuks seovad Kätlin ja Diana kaskede vahele kollase plagu, millel suur kiri: raamatukogu. Sellel helgivad veel eilsed vihmapiisad.
„Eile oli kole ilm. Mitu tundi istusime siin varju all ja lootsime, et ehk läheb vihm üle. Aga lõpuks vedasime kogu raamatukogu ikkagi vetelpäästemajja ja läksime päris raamatukokku appi.” See suvi pole puhkajaid hellitanud ja ka lugejanumbrid pole rannaraamatukogus kuigi suured.
„Me teeme küll statistikat,” näitavad malevlased raamatukogust kaasa antud paberilehte. Siia tuleb märkida, kas laenutaja on esimest korda laenutamas või on ennegi siit kastidest midagi lugemisväärset leidnud. Ka niisama uudistajad tuleb kirja panna. Siis veel see, kas laenutatud raamat oli eesti, vene või inglise keeles. Tõmmatud kriipsude järgi saab väga hästi öelda, millal sadas ja millal paistis päike. 14. juulil on raamatuid laenutatud ainult ühele inimesele. „Siis sadas,” tuleb tüdrukutele meelde. Ilmselt oli järgmisel päeval juba parem ilm, sest laenutajate lahtrisse on tõmmatud kuus kriipsu. Aga 16. juunil oli kuusteist lugejat.

Lugejat tuleb tunda
Vastutustundetuid lugejaid, kes jätaksid raamatu või ajalehe tagasi toomata, pole tüdrukud veel kohanud. Ja ega nad inimest mööda randa taga ajama hakkakski. Nimelt on kogu kastides leiduv kirjasõna, nii raamatud kui ka ajakirjad, raamatukogust niikuinii maha kantud. Sama päeva omad on vaid kolm päevalehte. „Üks naine käibki igal hommikul lehti lugemas. Võtab lehe, jalutab kaugemale, pärast toob ilusasti tagasi. Aga mingi päikese­võtja ta pole,” muljetavad Diana ja Kätlin. Nad küsivad küll inimese nime, aga dokumenti ja Tartu Linnaraamatukogu lugejapiletit Anne kanali äärde keegi kaasa võtma ei pea.
Üks noor ema tuleb uudistama. Haarab tita kaenlasse ja sobrab ühe käega kastides. Siis arvab, et tegelikult peaks hakkama lapsega koju minema. Võib-olla tuleb mõni päev uuesti.
„Ega täiskasvanud eriti raamatuid tahagi, nemad võtavad ajakirju. Lapsed vaatavad raamatuid,” on Diana ja Kätlin inimeste soovidega kursis.
Tark komplekteerija on randa saatnud käepärased väikeseformaadilised raamatud. Nende seast hakkab silma Barbara Cartlandi romaane, on „Öölase” sarja krimkasid, aga ka näiteks „Gabrovo anekdoodid” ja „Reto­romaani muinasjutud”. Ajakirja­de kasti panija on arvestanud erinevate huvidega. Kui mitu kasti läbi vaatad, leiad ikka midagi, mis aitab peesitamist huvitavamaks teha. Alates vanadest Kroonikatest, Justidest ja Cos­mopolitanidest, ning lõpetades Kodutohtri, Spordihiti ja Arvuti­kasutajaga. Ka üks nn meesteajakiri paistab, aga seal pole midagi „niisugust”. Tüdrukud ütlevad, et nemad küll loevad, täitsa huvitavad persoonilood. „Ühed poisid küsisid, kas meil pornoajakirju on. Aga ma arvan, et nad ei mõelnud seda tõsiselt,” räägib Kätlin.

Meestel teised huvid
Mehed eriti raamatukokku ei kippuvat. Küllap on neid rannaliste hulgas üldse vähem kui naisi. Kriipsudega lehed näitavad, et üleeile käis vabaõhuraamatukogus üks mees. „Võttis ajalehe,” on tüdrukutel meeles. Tüli­tajaid õnneks ka ei käi, ühed purjus mehed tegid tiiru, aga viie minuti pärast suundusid ilmselt huvitavamasse kohta kui raamatukogu.
Ühtegi oma õpetajat pole nädala tööl olnud tüdrukud Anne kanali ääres puhkamas näinud. „Kõige rohkem käib siin ikka emasid ja vanaemasid laste ning lastelastega, meieealised hoiavad rohkem kanali teise serva,” võtavad tüdrukud vaatluse tulemused kokku.

Päike on siiski peamine
Kätlini ja Diana kahenädalase malevaaja jooksul jõudsid kohale ka ilusad suveilmad ja laenutajaid hakkab rohkem käima. „Ühel päeval olime täiesti üksi rannas.” Muidugi, kes siis vihma­ga õue ajalehte lugema tuleb. Nii jõudsid tüdrukud ise kõik värsked lehed läbi lugeda. Erinevalt paljudest eakaaslastest eelistavad Kätlin ja Diana lehti lugeda ikka vanaviisi, see tähendab paberilt, mitte arvutist online-uudiseid kiigata.
Tore kui töö ajal lugeda lubatakse. „Meile öeldi, et ainus asi, mida me töö ajal teha ei tohi, on ujumine.”
Aga kas päevitusriietes võiks tööl olla?” „Ma arvan, et võime, selle kohta ei öeldud midagi, ainult et külma ilmaga ei tahagi,” võdistab Diana õlgu. Tõepoolest, tuul tõuseb ja Plasku tagant paistab lausa öömust taevas. Näis, mitmeks tunniks täna välja jääda saab.
Mida tüdrukud pärast kahenädalast töömalevat edasi teevad, pole nad veel mõelda jõudnud. Rannaraamatukogu oli Anne kanali ääres ilusate ilmadega avatud 1. augustini. Seitsme nädala jooksul sai raamatukoguhoidja ametit proovida kuusteist noort.

Üpris tavalises linnas, kus sinagi oled kompvekki söönud ja paberi kõnniteele pillanud, elab süsimust kass. See kass on kiindunud päikeseloojangutesse. Iga loojangu ajal istub ta ühe vanalinna maja viilkatusel ja vaatab merre kaduvat Päikest.

Aeg aga muudkui nihkub ning muutub. Päike kasvab põledes üha suuremaks ja suuremaks. Ta saab kord nii suureks ja kuumaks, et terve laotus on tema punaseid protuberantse täis.
Kass istub endiselt katusel, või istub ta juba kusagil kivi otsa kuivaksjäänud mere kaldal, ja vaatab ikka edasi. Ta vaatab pilku pööramata, vaid tema sabaots võpatab vahel – imeilus loojang ei lõppe ega lõppegi ära.
See päikeseloojang on tõesti väga pikk ja kuum. Musta kassi vurrud muutuvad tasapisi halliks. Ja ühel hetkel on ta ka ise üleni hall kui pajuurb, siis varsti heleroosa nagu kirsiõis ja viimaks leegitsev nagu taevas tema ümber. Ja siis teda nagu enam polegi…
Päike vananeb ja vananedes ta kasvab, muutub hiigelsuureks punaseks täheks. Kõik asjad ja olevused meie väikesel planeedil nimega Maa sulavad selles suurenevas kuumuses üles. Sulavad kommipaberid, kohvikeetjad, traktorid, mustad kassid, linnad ja limonaadipudelid, sulavad ning auruvad ära.
Maa muutub elutuks kivitükiks. Kas virutab paisuva Päikese serv selle tüki Jupiteri taha või ei ulatu Päike nii kaugele ja kunagi Maaks nimetatud ainekogum jääb samasse tiirlema, see pole veel täpselt teada.
Võib-olla aurustume täiesti. Kuhu kaob aur?
Ehk tõmbavad kaks violettsilmset futurosaurust kusagil ruumi 19. mõõtmes oma ultrakoonudega siis korraks õhku, või seda, mida meie nimetame õhuks.
„Kuule, mingit jubedat haisu viskas,” ütleb üks.
„Jah, ma tunnen ka,” ütleb teine. „See oli üks väike ja väga reostunud planeet, mis just ära põles. Aga armas, me ei pea pikalt kannatama. Kohe tuleb tuul ja pühib selle kõik igavikku.”
Ehk võiks olla parem, kui 19., 21. ja kõikidesse ülejäänud mõõtmeisse jääks meist piibelehtede, sirelite ja kibuvitsade hõng ning mõõtmetevahelistes lüüsides, kui kunagi sellised luuakse, kõlaks võimenduskrappidest laulurästa erakordselt vaheldusrikas korduvfraasiline 138–219 laulutüübiga heliteos.
Kusagil neis lüüsides võib siis mõne inimese veendumuste kohaselt, ja mina kuulun nende hulka, alles olla ka 3. mai 2008 AD – päev, mil enamik Eestit käis pisut sirgema seljaga.
Kes käis, must kilekott käes, ja kummardus vahel midagi maast korjates. Kellegi küürus selg võpatas televiisori taga, kui ekraanilt paistis mustade kottide hunnik – aga see oligi ju eesmärk.
Esinejad, kaasalauljad ja -ümisejad, pealtvaatajad, kõrvaltvaatajad, kõrvalpilke heitjad – otsekui laulupeol, millest on teada, et ta tuleb kindlasti taas. Õnneks, paraku.
Toimetaja Kristi Helme küsis: kas võib täheldada positiivseid tendentse (prügi loopimise vähenemisel)? Mina küsiksin vastu: kas võib täheldada po­sitiivseid tendentse (inimeseks saamisel)?
Võib vaid oletada, et aastal 2108 ei loobi me Eestis enam nii palju prügi –
ega korralda selliseid prügikogumisaktsioone. Aastal 2108 lõikab keskkonnahoidlik mõtteviis küllap hoopis teise teraga. Iseasi, mis selleks ajaks on saanud Maast, meie suvedest ja talvedest.

26. novembril tähistas kogu teadlikum (ja ka vähemteadlikum) elanikkond Eestis kodanikupäeva. Toimus mitmesuguseid esitlusi, väljasõite ja -ütlemisi. Päeva kui sellise märkimine iseenesest on ju teretulnud nähtus, aga…

Meie koolis toimus teist aastat järjest väljasõit Tallinna, et õpilased koos oma õpetajaga saaksid külastada kohti, kus lihtne inimene iga päev ei käi. Loomulikult oli kool teinud eeltööd, nii et meie klassi saabumine presidendilossi polnud mingi üllatus. Pean ausalt tunnistama, et kohusetundliku maakooli õpetajana ajan päevast päeva „oma asja” ja oli puhas õnn, et ma, üksteist last sabas, kohe lossi peauksest sisse ei trüginud, sest, nagu hiljem kuulsin, olevat see Eesti Vabariigi kõige tähtsam uks! Ja sealt juba igaüks sisse ei käi. Seda ma tõesti ei teadnud. Seni olin arvanud, et iga kodaniku jaoks on tema tagasihoidliku kodu uks see kõige tähtsam. Aga kui nii, siis nii.
Avasin värisevi käsi massiivse ukse, mille kõrval silt „Presidendi kantselei”. Meid oldi juba aknast märgatud, seestpoolt aitas kaasa valges vormisärgis noormees. Teretasin ja nimetasin kooli, kus igapäevast leivapealist teenin, ning meid lubati uhkesse majja sisse. Näidati, kuhu üleriided saame riputada, ja käsutati metalliotsija-väravast ükshaaval läbi. Seejärel paluti kõrvalruumis oodata.
Ei möödunud viitteist (!) minutitki, kui kõrvaluksest astus sisse range oleku ja punaseks värvitud siilisoenguga proua.
„Tere!” ütles ta, mille peale lapsed kooris vastasid: „Tere!”
Tundsin, et nüüd on minu kord ja ulatasin tervituseks käe. Hetke vaadati seda väga umbusklikult, siis pisteti mulle kartlikult pihku sõrmeotsad. Ütlesin oma ees- ja perekonnanime, millele vastati mühatusega. Nii ei saanudki me teada, kes oli see tundmatuks jääda soovinud naisinimene. Ilus oleks, kui koolilapsi võtaks vastu viisakas ja haritud inimene, kes jätaks hea mulje neile, kellele ta esineb. Hoolimata suhteliselt ebaviisakast tervitusest, lubati meid väikesele ringkäigule presidendilossi.
Fuajees, seljaga „kõige tähtsama ukse” poole seistes, kuulsin, et loss on nii uhke ja ilus sellepärast, et president on kõige austusväärsem inimene terves vabariigis ja meie kõigi kohus on teda austada ja armastada. Neid kahte sõna – „austusväärne” ja „austama” – kõlas mitu korda järjest. Tundsin, kuidas minus pressib ülespoole pisike naer, nii väga tuli meelde enda koolipõlv ja seltsimees Lenini pilt kooliaula seinal… Mul ei ole ju absoluutselt midagi meie vabariigi ja härra presidendi vastu, hoidku selle eest, lihtsalt see, kuidas üht lihtkoda­nikku teistest paremaks üritatakse seada, on alandav.
Kui neli-viis tähtsamat ruumi oli tutvustatud, maja ajaloost lühiülevaade antud, juhatati meid tagasi garderoobi ja anti mõista, et meie ringkäik on lõppenud, sest uus grupp juba ootas.
Bussis kolleegi kõrval istudes ja kooli poole tagasi sõites mõtlesin, mida ma siis ise ka teada sain? Meelde jäi, et maja ehitati samal aastal, kui sündis minu isa, niisiis 1938. Ometi tundsin ennast natuke halvasti, kurb oli. Kindlasti oleks mulle jäänud parem mulje, kui „giid” poleks pidanud paljuks ennast tutvustada ja välja näidata, et me kõik – tema, mina, minu klassi lapsed, härra president ja teised kodanikud – oleme võrdsed. Kas või kodanikupäeval.

Toimetuselt.
Kirjutis on meie käes seis­nud juba pool aastat. Tookordse valve­toime­taja vea tõttu. Juunis Õpetajate Lehe ano­nüüm­sele ankeedi­le vastates avaldas autor pahameelt, et tema talve hakul saadetud kaastöö avalda­mata jäi. Selle peale oskasime viidatud sisu ja ligikaudse kirjutamisaja järgi otsima hakata – ning leidsimegi üles. Et Eesti Vabariigi juubeliaasta ikka veel kestab ning õpilasekskursioonid presidendilossi ja riigikogusse jätkuvad, otsustasime kaastöö avaldada tagantjärele – sest tõepoolest, mingit põhjust seda avaldamata jätta ei olnud ning sellekohast otsust pole toimetuses ka tehtud. Parem siis ehk hilja kui mitte kunagi.