Juuli keskel oli Tallinnas Pirital rahvusvaheline seminar, kus osalesid lisaks korraldajatele – Eesti Täiskasvanud Õppija Foorum – ka partnerid Portugalist, Hispaaniast ja Kreekast.

Tegemist oli Grundtvig 2 projektiga „ALF” (Adult Leaners’ Forum; http://adult-learners-forum.com).
Ühe olulise probleemina tõusis seminaril esile, et täiskasvanud õppijad on peamiselt kõrgharidusega naised. Portugali esindajad fantaseerisid, et olukorra parandamiseks tuleb korraldada meestele koolitusi jalgpalli­võistluste vaheaegadel – siis oleks mehed kindlalt kohal ja keegi ei lahkuks enne lõppu. Selsamal seminarilgi osales vaid üksainus mees – Viiratsi vallavanem Väino Luik.
Seminari Eesti-poolne korraldaja Sirje Plaks ütles, et Portugali, His­paa­nia ja Kreeka kolleegidega on tehtud koostööd juba kolm aastat. Eestist on käidud Vahemere ääres ja sealt Eestis. Üksteiselt on õpitud eelkõige julget pealehakkamist. „Kui me koostööpartnereid valisime, hoiatati meid, et lõunaeurooplased ei tunne kella ja võtavad kõike liiga kergelt. Sellest stereotüübist oleme küll täielikult vabanenud. Portugali, Hispaania ja Kreeka partnerid on olnud väga pühendunud, kohusetundlikud ja täpsed. Igaüks võiks proovida Põhjamaade kõrval koostööd ka Lõunamaadega.”

Huvi on vastastikune
Jäi mulje, et Balti meri huvitab lõuna­eurooplasi sama palju kui meid Vahemeri. Näiteks Hispaania delegatsioon külastas ka Tartut ja käis Saaremaalgi ära. Neid huvitas naise positsioon Eesti ühis­konnas, nad uuri­sid, kas oleme protestandid või kato­liiklased, ja olid rõõmsalt üllatunud, kui kuulsid, et hoopis ilmikud – nagu nemadki! Hispaanlasi huvitas ka saksa kultuuri mõju eesti kultuurile, nad tahtsid teada, kas meil on Eesti täiskasvanu­hariduse kohta ka ingliskeelseid artikleid jne. Portugallased uurisid, kuidas on Eestis lood eestlaste-venelaste suhetega.
Portugali esindaja rääkis, kuidas nende uus organisatsioon AidLearn koolitab koolitajaid, õpetab IT-d, ettevõtluse aluseid, tervishoidu ja turvalisust, keskkonnakaitset ja aktiivseks kodanikuks saamist. Portugalis tegeldakse tõsiselt ka nendega, kes on kooli kunagi pooleli jätnud. Programmi „Uus võimalus” raames pakutakse neile võimalust uuesti õppima asuda. Kõigepealt selgitatakse välja, mis kursused peab kooli lõputunnistuse saamiseks läbima. Kes on iseseisvalt tublisti õppinud, võib saada lõputunnistuse ka ühegi kursuseta. Meie liigume samas suunas – käivitamisel on VÕTA ehk varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise süsteem.

Lõuna-Euroopa probleemid
Peamised sihtgrupid on AidLearnil immigrandid, kvalifikatsioonita naised, töötud, riskiolukorras noorukid ja vanurid jt. Täiskasvanute õppes osalevad paraku peamiselt kõrgharidusega naised, isegi insenerikoolituses on tekkinud naiste ülekaal.
Kreeka esindaja koolitusfirmast Olympiako KEK pidas oma maa suureks probleemiks immigrantide vähest õppimist ja õpetamist. Kreekasse (aga ka Portugali ja Hispaaniasse) tullakse Albaaniast, Ukrainast, Bulgaariast, Rumeeniast. Kui bulgaarlased on tublid õppijad ja oma võimalustest tead­likud, siis rumeenlastele on toodud isegi Rumeeniast nende keelt rääkivaid õpetajaid, et täiskasvanuõpe käima saada ja et immigrandid endale sobiva töö leiaksid. Lisaks vajavad immigrandid kohanemiskoolitust. Peamine probleem on, et immigrandid, aga sageli ka põliselanikud ei usu, et täiskasvanuina õppimine nende elus midagi paremaks muudaks.
Hispaania progressiivsete naiste föderatsiooni (Fepamuc-Gu) esindaja rääkis, kuidas nad on koolituste abil naisi abistanud. Korraldatud on psühholoogia, tervishoiu, toitumise, laste kasvatamise kursusi. Tegeldakse ka töötutega, püütakse neid kursuste abil tööle aidata. Eraldi kursusi tehakse ahistatud või hirmutatud naistele. Naisi õpetatakse märkama seksismi ilminguid ja neile hinnangut andma. Hispaania delegatsiooni juht Ernestina Coello väitis, et ainult Aafrikas on veel rohkem seksismi kui Hispaanias, kusjuures ka katoliku kirik on väga mehekeskne. Fepamuc-Gu kursuste läbimise eest ametlikku tunnistust ei anna, eesmärk on inimesi lihtsalt julgustada midagi ette võtma. Kursustel õpetavad tihti ka vabatahtlikud.

Miks inimesed õpivad või ei õpi?
Selgus, et nii Vahemere kui ka Balti mere ääres on esikohal utilitaristlikud põhjused: kõrgkooli pääsemiseks, parema töökoha saamiseks; ka heasse seltskonda pääsemiseks, et leida sealt sobiv abikaasa; aju treenimiseks; argielu üksinduse eest põgenemiseks. Turvatunde suurenemisest, tunnustuse kasvust, sõltumatumast ja kvaliteetsemast elust ning parematest suhetest räägitakse väga harva. Ometi käivitavad just need motiivid püsiva edasiõppimise. Tartu täiskasvanute gümnaasiumi õppealajuhataja Marika Kaasik ütles kokkuvõtteks, et õppimine on paljude probleemide lahendus, kuid me õpime vähe. Miks?
Õppimisest hoidumise kohta pakuti järgmisi põhjusi: ebakindlus – ah, mis nüüd mina; pessimism – õppimi­sest ei ole nagunii kasu; arusaam, et õpitakse vaid noorena; õpetatakse iga­valt, elukaugelt; kursuste eest tasumiseks ei ole raha; sõbrad ja tuttavad ei pea õppimist tähtsaks. Seminaril pee­ti oluliseks just sõprade ja tuttavate toetust.

Mida ette võtta?
Ernestina Coello pidas tähtsaks teiste maade olukorraga tutvumist, nendega püsivate kontaktide loomist, kuid tasub külastada ka oma naaberlinnu ja valdasid. Leiti, et projektidele tuleb teha kindlasti jätkuprojekte, et kõik ei lõpeks üheainsa katsega. Vajalikuks peeti selliste entusiastide ülesleidmist ja toetamist, kes õpivad ise ja tõmbavad teisi ka kaasa. Toonitati, et õppimise puhul tuleb keskenduda ka sisemisele motivatsioonile.
Korrati üle, et õpetamisel tuleb kasutada vähem loenguid ja rohkem arutelusid. Interneti osatähtsust soovitati õppes suurendada. Ja lõpuks – soovitati pidada rohkem kohvipause, et õppijad omavahel paremini tutvuksid ja tekiks küünarnukitunne.