Paldiski Gümnaasium on Maie-Nelgi Valbergile õpetajana neljas töökoht. Siia tuli ta kohe, kui seni kinnises sõjaväelinnas 1994. a eesti kool avati. Pärast seda, kui oli juba otsustanud, et neljakümnest aastast kool­meistrina aitab elutööks küll.

Maie-Nelgi Valberg alustas õpetamist koolis, mida Harjumaal nüüd enam pole: Jälgimäe 7-klassilises koolis. „Olin siis väga noor – ainult 19-aastane. Läksin pärast Tallinna 20. Keskkooli kohe tööle ja Tartu Pedagoogilise kooli lõpetasin kaugõppes. Olin sõjaaja laps ja minu sünnilinn on hoopis Narva. Meile emaga, nii nagu paljudele teistelegi, anti 1944. aastal linnast lahkumiseks 24 tundi. Ega me eriti midagi kaasa võtta saanud: ema võttis lapse ja laps võttis nuku. Kõik, mis vanematel kogutud, jäi maha.”
Kahte aastat Jälgimäel, nagu ka järgnevaid Sauel ja Keilas, meenutab õpetaja Valberg ainult hea sõnaga. „Mul ei ole ühestki koolist halbu mälestusi. Ma poleks seda tööd nii palju aastaid teinud, kui sellest naudingut ei tunneks. Jälgimäel kesk männisalu olin ise noor ja õpilased noored – kuidagi seltsimehelik tunne oli. Ka Saue kooli hiljutisel kokkutulekul oli tore oma lastega kokku saada –
pildil pole enam vanusevahet eriti märgatagi. Nüüd esimest klassi vastu võttes ütlesin lapsevanematele, et ma ei sobi küll teie lastele emaks, aga äkki sobin vanaemaks...”
Keila kool, kus Maie Valberg töötas 36 aastat, oli paras kombinaat: viis ja kuus paralleeli, üle 40 lapse klassis. „Samas olid need minu elus ehk parimad aastad. Ja toredad lapsed olid. Kui 40 aastat tööstaaži täis sai, arvas mu pere, et aitab. Aga ma ei saanud kuigi kaua kodus olla – paluti Paldiskisse tulla ja siin ma nüüd olen.”

Arenev kool
Maie Valbergi sõnul on Paldiski Güm­naasiumis hea õhkkond ja toredad kolleegid. Klassid on suhteliselt väikesed. Jõuad igaühte tundma õppida ja temaga tegelda.
Kui eesti kool endises venekeelse kooli algklasside majas avati, oli pilt kaunis troostitu. „Esimesel kooliaastal lõppes meil Paldiskis kütteperiood veebruari algul: istusime saabastes ja mantlites tunnis. Raamatukogu koosnes mõnest katkisest venekeelsest lasteraamatust. Nüüd on meil kaunis ja hoolitsetud maja, klassis on igal õpetajal laual arvuti. Suur raamatukogu, korralik mööbel ja õppevahendid. Eestikeelne algkool kasvas kiiresti põhikooliks ja sealt gümnaasiumiks.”
Kurvaks teeb Maie Valbergi aga see, et kuigi lastel on õppimiseks roheline tee – tasuta töövihikud ja koolieine, kodudes arvutid ja pääs kõikvõimaliku informatsiooni juurde –, teadmised neid suurt ei huvita.
„Muidugi ei käi see kõigi kohta: on väga tublisid ja püüdlikke, aga paraku on nii, et kui veel kakskümmend aastat tagasi elas laps halva hinde saamist väga üle, sest oli enda meelest kõik teinud, et seda ei juhtuks, siis nüüd on paljudel õpilastel ükskõik, mis number töö all seisab. Mõni üksik tuleb jutuga, et õpetaja, ma õpin selle nüüd ära, millal ma parandan. Aga tuleb ka siis vastama ikka nii, et ei ole korrutustabelit pähe õppinud. Meeldiv on teha koostööd vanematega, kellega on tunda, et oleme ühe asja eest väljas. Aga kui laps seisab kõrval ja näeb, kuidas vanem õpetaja peale karjub, on see põhjaläinud ettevõtmine. Ma ei pea normaalseks, et õpilane ütleb õpetajale: „No ja mis siis, tahan, siis teen.””

Ainult õpetajaks
Maie Valbergi klassis on töömeeleolu ja kord isegi siis, kui õpetaja korraks lahkub. Ta ise naerab, et võib-olla lapsed respekteerivad seda, et ta nii muldvana eideke on, kuid möönab samas, et ka varasemad õpilased kinnitavad: neil on klassis ikka kord olnud.
Kuigi Maie Valberg tunnistab, et nüüdse noorena ta ehk enam nii kangesti kooli ei kipuks, pole ta oma valikut kunagi kahetsenud.
„Meil oli lõpueksamiks eesti keele etteütlus – igavesti pikk ja raske. Et olen Virumaalt, kus teadagi on välteprobleemid, oleksin parema meelega teinud hoopis matemaatikat. Ööl enne eksamit mõtlesin, mis tööd ma võiksin siis teha, kui läbi kukun. Ja usute või ei, ei leidnud. Ei mahtunud pähe, et tuleb esimene september ja ma ei lähe kooli. Viimases ahastuses mõtlesin, et mulle meeldib lugeda – äkki hakkan raamatukogutöötajaks. Aga õnneks läks kõik hästi.” Juba aastaid hiljem lõpetas ta kaugõppes ka pedagoogilise instituudi.

Puhas ja roheline linn
Maie Valberg elab Keilas ja sõidab igal hommikul tööle rongiga. Tema õpilased elavad enamasti Paldiskis – suurem osa kolis siia, kui linnas oli võimalik odavalt kortereid saada.
„Sõitsin Keilast ikka rongiga Tal­lin­na ka sel ajal, kui Paldiski oli kinnine linn. Paldiski rongi tundus siis olevat nagu teiselt planeedilt, tulnukate rong. Kui esimest korda Paldiskisse sõitsin, olid mul pikad kõrvad ja suured silmad: tahtsin kõike endasse haarata. Sõjaeelsest puumajadega Paldiskist on paraku vähe järel. Adamsoni majamuu­seum, raudteejaam ja mõned väiksed majad veel. Aga linn on puhas ja roheline. Korrusmaju on järjest korda tehtud, kaubamaja juurde rajati mänguväljak. Palju annab juurde meri – kui näeme klassiaknast mõnda suurt laeva, luban lastel akna juurde vaatama minna, kas saame aru, mis riigist see on.”
Maie Valberg ütleb, et Paldiski oleks elamiseks tore koht – paraku ei saa ta oma majale rattaid alla panna ja seda Keilast siia veeretada.
„Meil nii palju tublisid noori – miks kirjutada minust?” küsis Maie-Nelgi Valberg intervjuu sissejuhatuseks.
Direktor Helve Mandzolo tõstab õpetaja Valbergis esile korrektsust, nõudlikkust ja täpsust. Tema leiab, et nende kooli pluss ongi selles, et noored ja vanad täiendavad üksteist, töötades ühtse meeskonnana.