Riigikogu avas külastajatele uksed 

 

Kristi Helme

Repliik

Sündisin okupeeritud riiki. Teave teistsugusest, vabast Eestist jõudis minuni peegeldusena, isa ja ema, vanaisa ja vanaema mälestuste kaudu. Rääkijad lõid pildi valitsevale tegelikkusele vastanduvast paremast maailmast, millest olid ilma jäänud. Laps sai aru, et suurtel inimestel polnud enam loo­tust kaotatut tagasi saada, aga seda ihaldusväärsem talle unistuste vaba Eesti tundus.
Kuuekümnendatel aastatel, mil suurriigi haare pisut lõdvenes, rää­giti üliõpilasringkondades NSV Liidust kui hiiglasest savijalgadel, mis kord kokku variseb. Aga seegi oli pigem soovunelm, mille täitumine näis seisvat kaugel mägede taga. Vabadust oli siis parasjagu nii palju, et organid ei pidanud vajalikuks sel teemal suud pruukinuid Siberisse saata.
Reaalne vabadus tuli ootamatult ja äkki ega toonud kohe kaasa sellist Eestit, millest võõrvõimu paine all oli unistatud. Uut, teistel alustel toimivat riiki alles tuli hakata üles ehitama. Ja kõige muu kõrval ka õiglus jalule seada.
Kui kuritegelik süsteem kokku variseb, eeldab kannatanute õiglus­tunne, et represseerijad saavad teenitud karistuse. Paljudele valmistab suurt pettumust, kui see pole nii. Need, kes avaldavad pahameelt selle üle, et eelmise riigikorra kuulekad teenrid on endale ka praegu hea positsiooni kindlustanud, peavad üldjuhul silmas endisi tippkommuniste. KGB tegutses üldsuse eest varjatult, agentide nimekirju pole õnnestunud kätte saada.
Koolituskeskuse Pro Patria ja Kon­rad Adenaueri Fondi korraldatud konverentsil „KGB ja Stasi 21. sajandi valguses” esinenud Berlin-Hohenschönhauseni (endise Stasi vangla ruumides paikneva muuseumi) direktor doktor Hubertus Knabe rääkis, et kuigi Saksamaal on teada 90% Stasi agentidest, on 100 000 inimesest karistatud vaid 45. Pi-kim, viieaastane vabadusekaotus on osaks saanud kaheksale Stasi agendile ja nemadki on vabanenud enne tähtaega. Kusjuures Saksa DV kodanikke ahistanud inimesed mitte ainult ei naudi vabadust, vaid kaebavad ka oma kunagisi ohvreid laimamise eest kohtusse, kui need peaksid nende vastu süüdistuse esitama – ja saavad teatud puhkudel isegi õiguse. Sellised on demokraatia mängureeglid.
Kellelgi pole õigust sundida kedagi ülekohut unustama või selle tegijaile andestama – kurjusega ei saa ega tohi leppida. Aga demok­raatlikus ühiskonnas ei tähenda see vangilaagrite poole veerevaid vaguneid – massirepressioonid on omased vaid diktatuuririikidele. Ja hoidku meid taevas ühe sellise taassünni eest!

25. oktoobril 2007 allkirjastas vabariigi president otsuse, millega Ühiskondliku Leppe Sihtasutus muudeti sihtasutuseks Eesti Koostöö Kogu (EKK). Möödunud reedel arutas EKK Harta eelfoorumit ettevalmistav hariduse töörühm ettepanekuid hariduse kättesaadavuse parandamiseks.

EKK haridusprojektide juht Mati Salundi pidas koolitussüsteemi pööramisel näoga ühiskonna poole oluliseks tugevat põhikooli. Põhihariduse reformi märksõnad on õpetaja ja tema etteval­mistus, õppekava ja ainekavade õpisisu, aga ka koolivõrgu kujundamine ja õpikeskkonna vastavus standarditele. Oluline on kooliga seotud suhtlemispartnerite – lapsevanemad, tugistruktuuride esindajad, kooli omanik, riigi esindajad jne – koostöö.

Lapsevanem ei tea oma õigusi
Psühholoogi ja koolitaja Tiia Listeri arvates pole põhikooli tarvis niivõrd näoga ühiskonna poole pöörata, kuivõrd põhikool ühiste jõududega kaitseseisundist välja tuua. Seni peavad eriti väikesed maakoolid oma jätkusuutlikkust ja elujõudu aina tõestama ning tavaliseks koolitööks enam jõudu ei jäägi. „Peaksime välja töötama aluspõhimõtted, kuidas aidata maakooli kogukonnas. Väikesel vallal pole tihti arusaamist, millist abi kool üldse vajab. Vald teab vaid üht – väikest kooli on kulukas ülal pidada.”
Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikme Enn Kirsmani sõnul ei tunne lapsevanemad kõiki oma õigusi, mis põhiseaduse § 37-s kirjas. „See ütleb, et haridus on seadusega määratud ulatuses kohustuslik ja õppemaksuta. Et haridus oleks kättesaadav, peavad riik ja kohalik omavalitsus ülal vajalikul arvul koole ja laste hariduse valikul on otsustav sõna lapsevanemal. Hariduse andmine on riigi järelevalve all.
Lapsevanem pole valmis kasutama oma põhiseaduslikku õigust isegi kooli valikul. Keegi pole talle öelnud, et kool tuleks valida vastavalt lapse arengutasemele. Ta on harjunud, et lükkab lapse 1. klassi sügisel üle kooliläve ja läheb 9 või 12 aasta pärast talle lilledega vastu. Mis valikuvõimalused tal on? Suuremas linnas on veel valida kolme-nelja kooli vahel, aga maal peab võitlema elukohale lähima kooli kestmajäämise nimel. See ongi lapsevanema ainuke valik. Edasise valiku teeb tema eest juba riiklik õppekava, lisaained olenevad õpetajate olemasolust koolis. Kooli põhieesmärk on õppekava läbi võtmine ja riigieksamite edukalt sooritamine. Mis lapse arengust me nii rääkida saame! Ometi on just lapse areng see, mille ümber peaks kogu haridussüsteem toimima. Oleme laste­vanemate liidus kavandanud kohtumise õiguskantsleriga, et arutada, kuivõrd on riigis põhiseaduse § 37 täidetud. Ja kust teab lapsevanem, kas tema laps on kooliküps?”
Eesti Alushariduse Ühenduse juhatuse esimehe Sirje Kesleri sõnul uurivad vanemad juba kaheaastaste sõimerühmas, millal seal õppima hakatakse.
„Olulisemaks kui lugemis- või arvutusoskust pean lapse sotsiaalset küpsust – see tähendab oskust kollektiivis käituda, teistega arvestada ning valikuid teha. Oluline on isegi kellatundmine ja oskus enda eest hoolitseda. Lugemisoskus tuleb seejärel juba iseenesest, kui tähed selged.”

Pesaharidusest – päris tõsiselt
Enn Kirsman soovitab vanemate harimises minna veel madalamale kui alusharidus Lastevanemate liit on planeerinud päris uut haridustaset – pesaharidust. See oleks lapsevanemaks olemise koolitus ning algaks see juba enne lapse sündi, õpetaks, kuidas luua perekonda ja kodu, valmistuda lapse sünniks, märgata lapse erisust jne. „Me soovime, et lapsevanem hakkaks lapsele mõtlema juba siis, kui kurele kirja saadab. Miks mitte kutsuda rahvastikuministrit pesahariduse ministriks? Muidugi teeb olukorra keeruliseks tõsiasi, et 40–60% lapsi kasvatab üksikvanem.”
Psühholoogid teadsid lisada, et koolitust vajavad ka koolilaste vanemad. Kui peres rabavad kõik mitmel kohal tööd teha (kui tööd ikka on!), jäävad lapsed unarusse, tulevad kooli und täis
magamata ja hommikust söömata.

Haridus kättesaadavamaks
TTÜ professori Väino Rajangu ar­vates peaks haridussüsteem moodus­tama terviku just haridustasandite põhjal. Meie aga rehkendame ikka veel koolitüüpide – põhikool ja gümnaasium, kutsekool ja ülikool – kaupa. Peaksime tegutsema ühise eesmärgi nimel: valmistama inimest maast madalast ette ühiskondlikuks ja pereeluks. „Kuidas noor suudab põhikoolis otsustada, milline suund elus valida, kui tal ei ole ettekujutust, mida 21. sajandi töömaailm endast kujutab, millise eriala spetsialistid on nõutud.” 9. klassi lõpuks peaks õpilane jõudma selgusele, millisel suunal on tal oma võimetega edu loota ning millistel erialadel riigil töömehi vaja läheb. Kutsenõustamine lähtugu inimese individuaalsusest.
Olav Aarna sõnul on oluline kvalifikatsioonisüsteemi areng. Selles lõikuvad üksikisiku ja ühiskonna huvid ning ootused. „Oleme 3., 6. ja 9. klassi õpilaste teadmiste testimisel (tasemetöödes) üle pingutanud. Nõuame lastelt rohkem, kui nende võimed lubavad. Mis siis imestada, et õpilased ei tunne 7. klassis korrutustabelitki, nad on kuue aasta jooksul nii palju tarbetut pähe ajanud, et vajalikul pole enam ruumi kinnistuda. Nõudmistes tuleb olla realistlik, et laps oskaks 3. klassi lõpuks soravalt lugeda ja saja piires rehkendada. Siis pole 7. klassis vaja korrutustabelit õpetada.”
Ehk väheneks siis ka põhikoolist väljalangus ja haridus muutuks enamatele kättesaadavaks ka gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil, arvati töörühma koosolekul.

Missugustes virtuaalsetes võrgustikes sina kaasa lööd?

JOHANNA HELIN, maailmahariduse projekti „Vaata ja muuda!” juht:
„Kõige rohkem osalen maailmaharidusega seotud võrgustikes: Terveilm ja Maailmakool (Eestis); Kepa-Globbarit, Uutised, Maailma.Net; Global. Finland (Soomes); Development Education Forum, CoE, North-South-Centre: GE Net-work, Global Campaign for Edu­cation (Euroopas); Panbazuka News (Aafrikas). Nendest leiab ikka infot ja ideid töö jaoks ning on hea hoida ennast maailmas toimuvaga kursis.
Olen ka Soome ja Eesti naiste rahvusvahelistes võrgustikes, samuti meililistis Footballgirls. Selle kaudu hoian kontakti oma Ghana tuttavatega, kellega olen mänginud koos jalgpalli. Ghana list on väga huvitav, saan teada, mida teevad nüüd need inimesed, kellega ma aastatel 2002–2004 koos töötasin.
Tuttavatega suhtlemiseks on päris huvitav ja mugav keskkond Facebook. Igaüks tuleb sinna oma väikse võrgustikuga ja nii tekib suur võrk. Väga palju pole ma jõudnud selles osaleda, aga tean inimesi, kes on sellest lausa sõltuvuses. Keda huvitab, vaadaku aadressi http://www.facebook.com/profile.php?id=744499774 ja klikkigu groups-lingile. Neid gruppe on seal tuhandeid...”

MART LAANPERE, TLÜ haridustehnoloogia keskuse juhataja:
„Löön kaasa Omanäolise Kooli võrgustikus. See asutati 1990. aastate alguses, et tuua ühe laua taha eri maade koolijuhid, nende koolitajad ja uurijad – kahelt poolt raudset eesriiet. Mina liitusin sellega 1993. aastal Kolga Keskkooli direktorina. Algul saadeti võrgustikus üksteisele lihtsalt e-kirju, siis tegin portaali. Lõpuks ei meeldinud siinpool eesriiet olevale rahvale enam, et kogu aeg räägitakse „meie” ja „teie”, ning paljud lahkusid, kuid tegevus jätkub.”

UNO TRAAT, Sisekaitse Akadeemia kriminoloogia õppejõud:
„Jälgin kolme võrgustikku. Esiteks AVE ehk Alkoholivaba Eesti. Sellel on oma 400 liiget, neist 50 aktiivsed. Mõni aeg tagasi valisime seal alkoholismi levikut kõige rohkem toetava poliitiku, kelleks osutus justiitsminister Rein Lang. Tema on meie võrgustiku negatiivne kangelane. On käidud välja mõte, et justiitsministeeriumi ees on vaja protestiaktsioone korraldada. Merike Martinsoni oleme valinud kõige aktiivsemaks alkoholismi vastu võitlevaks poliitikuks.
Teiseks olen Raamatusõprade Klubi võrgustikus. Sealt saab infot sündmuste kohta, raamatuarvustusi, vahel on ka arutelusid.
Kõige huvitavam on siiski Eesti Haridusfoorumi list, eriti meeldivad mulle seal Aimur Liiva lühikesed, selged ja täpsed kommentaarid.”

EVE EISENSCHMIDT,TLÜ Haapsalu kolledži direktor:
„Mulle on meeldinud kõige rohkem esimest aastat töötavate õpetajate võrgustik. See tegutses kutseaasta pilootprojekti aastal. Seal oli igal nädalal midagi põnevat arutada.Noored kirjutasid siiralt oma mõtetest, juhtunud lugudest ja kommenteerisime neid vastastikku. See võrgustik töötas järgmisel aastal veel edasi, aga probleemide vähenedes kahanes ka suhtlus. Tekkisid uued rühmad nendest, kellel oli üksteisele rohkem öelda. Praegu suhtlevad samamoodi projekti Noored Kooli õpetajad.”

ASTRID SILDNIK, Kose Gümnaasiumi saksa keele õpetaja:
„Olen DafCommunity liige. Selles saab juba kaks aastat kokku rühm saksa keele õpetajaid Soomest, Austriast, Ungarist, Bulgaariast, Bosniast, Rootsist, Poolast, Saksa­maalt, Itaaliast ja Eestist. Kohtume teisipäeva õhtuti, et arutada ja katsetada sotsiaalse tarkvara plahvatusliku arenguga tekkinud võimalusi võõrkeelte õpetamisel. Koosolekud toimuvad liveonline-ruumis, kus on võimalik kõnelda ning slaide, videosid jms demonstreerida.”

TOOMAS PLANK, TÜ füüsika instituudi dotsent:
„Osalen 1998. aastast Al Gore’ algatatud keskkonnamõõtmiste projekti Globe’i võrgustikus. Õpilased teevad seal keskkonnamõõtmisi ja sisestavad andmeid Internetti. Aga me ei piirdu Internetiga, augustis on meil laager, kuhu tuleb alati üle saja õpilase ja kus on ka külalisi välismaalt (Norra, Tšehhimaa). Kui suvelaager toimub Lõuna-Eestis, tullakse ka Lätist, hoolimata tõigast, et laagris räägitakse põhiliselt eesti keeles.”

Eesti puhtaks!

Homme asub 40 000 inimest Eestit puhtamaks muutma. 3–15-liikmelisi meeskondi jagub kõikjale, kolmapäevase seisuga oli inimesi puudu vaid Tapal ja Valgas. Loodetavasti leitakse ka nende kohtade jaoks aktiivsed keskkonnast hoolivad inimesed, kellele on oluline, et koduaiast kaugem ümbruski oleks puhas. Väärt ettevõtmine, mis näitab, et kodaniku­ühiskond areneb ja inimeste mure keskkonna pärast on tõsine.
Aga kas prügi tulevad korjama ka prügimägede tekitajad? Need, kes avavad kergekäeliselt autoakna ja viskavad tarbetuks muutunud rämpsu välja? Või need, kes koguvad oma prügi „kenasti” kokku ja viivad metsa? Karta on, et mitte. Kui inimesel on kindel veendumus, et katkiläinud teleri, külmutuskapi, elektri- või gaasipliidi koht on metsas, ei hakka ta tõenäoliselt seda sealt ka kampaania korras ära viima. Võib-olla eeldavad need inimesed, et põdrad, rebased ja karud soovivad mõnda populaarset telesaadet vaadata…
Siit võib kergesti tekkida küsimus, miks peaksin üldse kellegi teise järelt koristama. Mina pole ju prügi maha visanud! Ja need, kes viskasid, teevad seda tõenäoliselt jälle. Lapsed, kes nelja aasta jooksul vabatahtlikult teeääri koristasid, sellepärast lõpeta­sidki, et rahvas hakkas kevaditi tassima liiklusmärkide kõrvale prügi juba suurte kottidega. On kuulda, et ka sel aastal kasutavad inimesed kampaaniat ära ning toovad oma rämpsu laupäeval koristamisele minevatesse kohtadesse. Osa isegi sinna, kust juba koristatud.
Prügikoristus on kulukas, aga kas see on peamine argument õigustamaks looduse reostamist? Suure tõenäosusega on põhjus inimeste nihkes väärtushinnangutes ja üliindividualistlikus maailmapildis.
Probleem on terav ka väljaspool Eestit. Lääne-Euroopas loobitakse sa­muti prügi suvalises suunas. Hiljuti käis üks mu hea tuttav Soomes kontserdil ja oli siiralt imestunud hiiglasliku prügimäe üle, mille staadioni ukse taga ootajad endast maha jätsid. Saku Suurhalli või Lilleküla staadioni ümbrust mõne kontserdi järel ei anna sellega võrreldagi. Vähemalt ostitakse prügikasti ja seda leidmata koondatakse prügi enam-vähem ühte kohta. Samuti käituti viimasel laulupeol – prügikuhjad küll kerkisid (kaste lihtsalt ei olnud piisavalt), kuid prügi ei jäetud väljakule, vaid viidi prügikastide ümbrusesse.
Väärtushinnangute muutumine võtab aega, kuid kuskilt peab alus­tama. Mida varem, seda parem. Tähtsat rolli mängivad selles nii lapsevanemad kui ka lasteaiaõpetajad. Nii astus eelmisel nädalal tänuväärt sammu Tallinna lasteaed Sipsik, kus koristati ja viidi seejärel mänguautode ja -traktoriga kogumispunkti lasteaia liivakastidesse „õppe-eesmärgil” paisatud prügi. Omalaadsest õppusest võtsid lapsed osa suure innu ja südamega ning usutavasti aitab see neil mõista, miks peab ümbrusest hoolima ja kuidas seda puhtana hoida. See teadmine ei kao ega muutu.
Usun, et kampaaniast „Teeme ära!” on palju kasu. Kui probleemist räägitakse ja seda teadvustatakse, tekib lootus, et inimesed, kes küll otseselt prügi valesse kohta paneku eest karistada ei saa, pälvivad ometi ühiskonna hukkamõistu. Ehk hakkab nii mõnelgi loodusereostajal piinlik.

Kristi Helme

Ministeeriumis

  28. ja 29. aprillil oli Eestis visiidil Euroopa Komisjoni teaduse peadirektoraadi peadirektor José Manuel Silva Rodriguez, kes tutvus Tallinna Tehnikaülikooli teadusasutustega, kohtus Eesti Teaduste Akadeemia juhtide ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasega ning avas teadusmeedia konverentsi. 28. aprillil külastas HTM-i delegatsioon Riia Eesti Keskkooli. Visiidi käigus arutati eestikeelse õppe laiendamise küsimusi. Osalesid keeleosakonna juhataja Jaak Viller, üldosakonna juhataja Jaan Laidmets, välissuhete talituse nõunik Mika Keränen ning Raina Reiljan Eesti Instituudist. 30. aprillil külastas minis­ter Tõ-nis Lukas Paide Kutsekesk­koo­li ning Türi Tehnika- ja Maa­majanduskooli. 3. mail toimub inglise keele riigieksami kirjalik osa.

Sõnumid

Teadlaste tegevuse kajastamine meedias
Teisipäeval peeti Tallinnas Nordic Hotell Forumis teadusmeedia konverents „Teadus – tumm või tummine”.
Konverentsi avas Euroopa Komisjoni teaduse peadirektoraadi peadirektor José Manuel Silva Rodriguez, kes andis koos sihtasutuse Archimedes ning HTM-i esindajatega üle tänavused teaduse populariseerimise auhinnad.
Konverentsi eesmärk oli käivitada dialoog meedia ja teaduse esindajate vahel ning arutada, kui palju on teadlaste tegemistest tarvis teada anda, kelle ülesanne on nende saavutuste tutvustamine, kuivõrd suudetakse tõrjuda pseudoteaduslike uudiste pealetungi, kas Eestis on pädevaid teadusajakirjanikke ja kuidas neid juurde saada, kes peaks teaduse populariseerimist rahastama.
Esinesid riigikogu esimees Ene Erg­ma, TTÜ pro­fes­sor Alvar Soesoo, Keemilise ja Bio­loo­gilise Füü­sika Ins­tituudi teadur Mait Müntel, Ees­ti Rah­vus­ring­häälingu teadus­aja­kir­janik Priit Ennet ja juhatuse esimees Mar­gus Allikmaa, TÜ professor Andres Mets­palu ning SA Arc­himedes juhatuse liige Ülle Must. Üles astus ka teadus­aja­kirjanik ja nende koolitaja Harald Hornmoen Norrast.
Konverentsi korraldasid sihtasutus Archimedes, HTM, Eesti TA ning osaühing Haridusmeedia.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Programmi Euroopa Noored parimad projektid
Euroopa Noored auhinnagalal kuulutati välja parimad programmi Euroopa Noored raames aastatel 2005–2007 Eestis teostatud noorteprojektid.
MTÜ Hinokad juhtis Eesti ja Läti noorte vahetusprojektiga „Life traces after us!” enim tähelepanu keskkonnateemale.
Noortegrupi Helesinine Unistus kohalik noortealgatus „Mängime Ruh­nus noorsootöö liikuma” ning MTÜ Estonian UNESCO Youth Association’i koolitus „Young and Active” ja seminar „Citizen-Ship – a course on local community decision making method” aitasid enim kaasa noorte osaluse arendamisele.
Sallivust ja üksteisemõistmist arendasid Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni kohalik noortealgatus „Estonian Deaf Movies” ning Juta Männisalu mitme vabatahtliku teenistuse projektiga.
Noorsootöösse on uusi tuuli toonud Tartu ja Viljandi vanglate ellu viidud kohalikud noortealgatused ja Euroopa vabatahtlike teenistus.
Vastseliina vallavalitsuse noortevahetuse „La Seine-et-Marne meets Võrumaa” teema oli maanoorte sotsiaalse eraldatuse vähendamine ja elukeskkonna väärtustamine Euroopa Liidu kontekstis.
Maarja küla vabatahtlikke vastu võtvad projektid on avaldanud olulist mõju selles osalenutele.
Euroopa Liidu kodanikuharidusprogrammi Euroopa Noored kaasabil on 2005.–2007. aastani Eestis ellu vii­dud üle 650 noorteprojekti ning välja jagatud üle 78 miljoni krooni. Programm toetab 13–30-aastaste noorte mitteformaalset õppimist.
Marit Valge, SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo avalike suhete ja teavituse koordinaator

TÜ teaduskooli õpilased olid edukad Balti informaatikaolümpiaadil
Poolas Gdynias aset leidnud XIV Balti informaatikaolümpiaadil osalesid Balti mere äärsete riikide esindajad Taanist, Rootsist, Norrast, Soomest, Poolast, Saksamaalt ning Balti riikidest. Lisaks oli esindatud Šveits. Eesti võistkonda kuulusid Jüri Aedla (Nõo RG), Johannes Heinsoo (Tartu Kivilinna G), Ardi Loot, Martin Valgur ja Taavi Repän (HTG) ning Tanel Teinemaa (Tallinna RK). Juhendajad olid Konstantin Tretjakov ja Inga Petuhhov. Kahe ülesannete lahendamise vooru järel tunnistati hõbemedali vääriliseks Ardi Loot ning pronksmedalid teenisid välja Jüri Aedla ja Tanel Teinemaa.
Rohkem infot olümpiaadi kodulehelt: http://b08.oi.edu.pl.
Anneli Maaring, TÜ pressiesindaja

Eesti noored kokad on innovaatilised ja julged
Noorte kokkade võistlusel „Nooruslik kevad” valiti välja kolm noort, kellest pärast aastast treeningut esindab Eestit rahvusvahelistel kutsemeistrivõistlus­tel WorldSkills Calgarys. Võistluse parimad olid Aleksander Ugur Tartu Kutse­hariduskeskusest, Joonas Koppel Tal­lin­na Teeninduskoolist, Ahti Haandi Kuressaare Ametikoolist. Võistlejaid oli üheteistkümnest koolist.
Peahindaja oli aasta kokk 2007 Oleg Sõtsov, tema sõnul on toidu juures kõige olulisem siiski maitse, välimusest üksi jääb väheseks. Žüriisse kuulusid veel restorani Verti­go peakokk Maria Smõslova, kohviku NOP peakokk Ants Uustalu ja restorani Dominic peakokk Rudolf Visnapuu.
Tegu on rahvusvaheliste noorte kutsemeistrivõistluste EuroSkills ja World­Skills eelvõistlusega. Võistluse korraldas Haapsalu Kutsehariduskeskus koos­­-
töös Elukestva Õppe Arendamise Siht­asu­tusega Innove, kes on rahvusvaheliste kutsemeistrivõistluste EuroSkills ja WorldSkills esindaja Eestis.
Peale maitse ja väljanägemise hinnati toitude juures algülesandele vastavust, hügieeni, ühtset stiili, serveerimise ajalist täpsust, töökoha ettevalmistust, ergonoomiat, toidu kasutamise säästlikkust, koka välimuse hügieenilisust.
Eesti Vabariigi presidendi peakoka Ind­rek Kivisalu hinnangul on noortel kokkadel innovaatilisust, julgust ja tahet. Kui nende oskused ajaga täienevad, saab Eesti tulevikus väga häid kokki.
Tiina Salumäe, Elukestva Õppe Arendamise SA Innove infojuht

Koolirõõmu ja -õnne festival
Tallinna Ühisgümnaasiumis toimus tänavu esmakordselt algklassiõpilaste (1.–4. kl) lühinäidendite festival. Osales näitetruppe Tallinna 12 koolist.
Eesti ja vene koolide õpilased said võimaluse loovaks eneseväljenduseks, kasutades ilmekat eesti keelt ja kaunist lavalist liikumist. Kõik väikesed näitlejad tundsid esinemisest rõõmu. Välja toodi iga kollektiivi tugevad küljed, anti eriauhindu nii kollektiividele kui ka huvitavatele ja omanäolistele persoonidele. Tänuks said kõik osalejad komme, festivalilogoga pastapliiatsi ja järjehoidja. Kõikidele koolidel anti tänukiri osalemise eest koos žürii tunnustusega, millele kaasnes Janno Põldma lasteraamat „Džuudopoisid” koos autogrammiga.
Žürii eesotsas näitleja ja laulja Katrin Karisma ning festivali patrooni, kirjaniku ja stsenaristi Janno Põldmaga andis välja kaks peaauhinda (Heiki Ernitsa ja Janno Põldma joonisfilmide „Leiutajateküla Lot-
te” ja „Lotte reis lõunamaale” DVD-d), kaks eripreemiat (kommikarbid) ning kaks näitlejapreemiat (festivalilogoga tassid).
Peaauhinnad: GAG-i 1. ja 2. kl näite­ring etenduse „Jutumemme prillid” ning Tallinna Humanitaargümnaasiumi 2. a
klass etenduse „Lohutusloom” eest. Eri­preemiad: Tallinna Muusikakeskkooli
2. kl näidendite „Hundi maja ja kitsekese maja” ning „Mari kimbatus” ja Tallinna Ühisgümnaasiumi 2. a kl näitetrupp etenduse „Lotte reis lõunamaale” eest. Noorte näitlejate preemiad: Lasnamäe LA-AK 2. kl õpilasele Anna Budrisele Jänese osatäitmise eest näidendis „Kavalus” ja GAG-i
2. kl õpilasele Raul-Markus Vaiksoole osa­täitmise eest etenduses „Jutumemme prillid”.
Liivia Kivit, KRÕF-i projektijuht, Tallinna Ühisgümnaasium

Mängime barokki!
Aprilli viimasel nädalavahetusel toimus Kuressaares noortefestival „Mängime barokki!”. Festivali esinejad olid eeskätt muusikakoolide lõpetajad, kelle lõpueksamite kavades on suuremal või väiksemal määral barokkmuusikat. Aeg on näidanud, et enne lõpueksameid teevad noored instrumentalistid kõige põhjalikuma töö oma repertuaari viimistlemisel. Tulemused on sageli väga nauditavad ja väärivad suuremat kuulajaskonda kui väikesearvuline eksamikomisjon. Sellest tekkis ka festivali idee.
Esimest korda Eestis oli võimalus kuulata palju häid plokkflöödimängijaid-soliste ühel üritusel. Enamik neist on eri aastatel kuulunud Eesti Muusikakoolide Liidu korraldatavate konkursside võitjate esikolmikusse. Festivalil tegid kaasa Reet Suka plokkflöödieriala õpilased G. Otsa nimelisest Muusikakoolist, Tõnis Kuurme õpilased Tallinna VHK Muusikakoolist, Natali Kostrõkina õpilased Tabasalu ja Tiiu Maripuu õpilased Kuressaare muusikakoolist. Õpilasi saatsid klavessiinil või spinetil kontsertmeistrid Reinut Tepp, Marju Riisikamp, Heldi Vahter, Natalja Laht, Ädu Laur jt.
Lisaks plokkflöödimängijatele osalesid festivalil mitmed vaskpillide, viiuli-, tšello-, klahvpilli- ja saksofonimängijad eelnimetatud muusikakoolidest. Kõlasid Telemanni, Bachi, Vivaldi, Händeli, Valentine, Loeillet’, Marcello, Paisible, Bigaglia, Dieupart’i jt sonaadid, süidid ja ansamblipalad.
Kuressaaret vähem tundvale inimesele võib olla üllatus, et muidu suures osas klassitsistlikus linnas on veidi ka silmaga nähtavat barokki: kaks omapärast ehitist keskväljaku ääres – raekoda ja vaekoda, mõlemad pärit Rootsi ajast, 17. sajandist. Linna raekojas asub stiilselt renoveeritud kammersaal, mis lausa inspireerib barokkima. Selles toimusid festivalikontserdid 26. aprillil, esinejateks põhiliselt G. Otsa Muusikakooli õpilased. Teine kontserdisari leidis aset 27. aprillil Kuressaare piiskopilinnuse kapiitlisaalis, mis tõsi küll on hilisgootika ehitis.
Festivali raames toimus 26. aprillil Kuressaare Muusikakoolis ka loeng, kus Reet Sukk rääkis heli ja pildiga illustreeritud ettekandes barokiajastu muusikaesteetilistest tõekspidamistest, muusika ettekandest ningv võrdles romantilist, modernset ja ajaloolist esitusstiili.
Tiiu Maripuu, festivali juht

Eesti Maaülikool ja Tallinna Tehnikaülikool sõlmisid koostööleppe
Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen ja Tallinna Tehnikaülikooli rektor Peep Sürje kirjutasid 28. aprillil alla koostöölepingule.
Maaülikooli rektori Mait Klaasseni sõnul on koostöölepingul mitu eesmärki. Lühemas perspektiivis tahetakse paremini reguleerida tehnika- ja insenerihariduse korraldamist Lõuna-Eestis, organiseerida ühiselt õppetööd ja laborite ühiskasutust. Pikemas perspektiivis on kavas luua sihtasutus, mis hakkab organiseerima tehnikakoolituse arendamist.
Eelnevalt on sõlmitud koostöölepe tehnikahariduse arendamiseks ka Tartu Lennukolledžiga.
Sirje Pärismaa, EMÜ avalikkussuhete peaspetsialist

 Ässad Jõgeval

150 õpetajat üle Eesti pidas koolivaheajal Jõgeva Ühisgümnaasiumis maha ambitsioonika nimega võrkpalliturniiri „Ässad”. Eesti Koolispordi Liit korraldas turniiri juba 15. korda. Sellest võttis osa rekordarv võistkondi – 18. Teist aastat järjest läks võidukarikas Nõo Reaalgümnaasiumi õpetajatele Võrumaa ja Põlvamaa koondvõistkondade ees. Võõrustajad jäid neljandaks. Teise liiga võit läks Ida-Virumaa õpetajatele.
Nime „Ässad” kannab turniir eesmärgiga rõhutada sportivate õpetajate soliidset iga. Sellel võistlusel on naisõpetajate vanuse alampiir 35 ja meesõpetajatel 40 eluaastat. Esimeses liigas oli võistkondi 14 ning teises liigas neli. Teise liiga eripära on, et väljakul viibivate võistlejate vanuse summa peab ületama 290.
Jõgeva ÜG on „Ässade” võõrustajaks turniiri algusest peale. Võistluse hing ja peakorraldaja on Jõgeva ÜG majandusdirektor Raul Kull, 15-kordne peakohtunik kehalise kasvatuse õpetaja Rainer Võsaste ning pallimängu kohtumõistjad õpetajad Etna Leppik ja Hille Kirpu.
Korraldustiimile jagub koolispordi liidul ainult kiidusõnu. Läbi aegade on turniirist osa võtnud 265 õpetajat, kõige rohkem – 42 – Tartumaalt. Väga paljude koolide võistkonnad on turniiril osalenud algusest peale. Kõik võistlused on kaasa teinud Mart Märand Nõo Reaalgümnaasiumist ja Oskar Pettai Tootsi koolist.

c   

Mõte

Inimesed on loodud üksteist aitama. See tõde pole kristlik ega humanistlik, vaid pigem on see truism – inimene ei saagi olla teistmoodi inimene, kui teist inimest aidates, sest vastasel korral häviks ta ise ja kogu tema sugu. Aga kui palju ning keda peaks toetama?

Vastastikune aitamine pole mitte südameheaduse avaldus ega hingesuuruse mõõt, vaid pragmatism. Ka delfiinid või sipelgad ei hoia kokku põhjusel, et nad üksteisele meeldivad, vaid põhjusel, et nad vajavad üksteise olemas- ja lähedalolekut iseenda eksistentsi tarbeks.
See on esimene tõik, mis tuleb meelde, kui arutlus kaldub sotsiaalabile ja mitmesugustele toetustele, mida peamiselt riik, aga ka omavalitsused on kutsutud ja seatud maksma. Küll vaestele, küll noortele, küll vanadele, küll väikelaste kasvatajatele, küll õppijatele. On ka selge ega vaja vaidlemist, et kui ühiskonna üldine jõukus tööviljakuse kasvades suureneb, siis peavad suurenema ka toetused. Ning taas mitte mingist erilisest südameheadusest, vaid pragmatismist.

Pragmaatilistel põhjustel
Näiteks on ühiskonnal kasulik toetada noorte õpinguid, sest õppinud noorte töö on hiljem efektiivsem kui mitteõppinute oma (vähemalt keskeltläbi) ja see on kasulik kõigile. Niisiis mitte õppemaks, vaid õppetoetus.
Ka vanade toetamine pole vähe­prak­tiline altruism, vaid tuleneb vajadusest, sest vanad inimesed sta­biliseerivad ühiskonda, hoiavad traditsioone ja põlvkondade sidet. Rääkimata otsesest abist lapselaste hoidmisel. (Küsida võib vaid, kas vanu tuleb toetada pensionisüsteemi kaudu või peaks see igi­ammusel moel jääma otseste järeltulijate ülesandeks. Viimane variant on brutaalne, kuid mõjub virgutavalt iibele.)
Mööngem, et mitmesuguste toetus­te suurenemine ja eri toetusliikide arvu kasv on normaalne. Vähemalt juhul, kui me arengut ja (materiaalse) elujärje paranemist ennast normaalseks peame. Ometi on kusagil siin peidus üks kiuslik „aga”. See küsib: aga kas toetuste suurenemine võib kesta lõputult?

Toetus igaks elujuhtumiks
Kas on olemas mingi piir, kus toetamine ei täida enam oma eesmärki, hakates elujõuliste ühiskonnaliikmete asemel tootma nõrku, kes hilisemas elus ei too kõike seda protsentidega tagasi, vaid, vastupidi, jäävadki surmani nabanööri külge ja nõuavad vaid kisades lisa?
See oht on minu arvates olemas. Olen näinud noori, kes on veendunud, et „riik” peab kinni maksma nii nende õpingud – mis tahes erialal – kui ka nendega kaasnevad rännuaastad, õpinguaegsed eluasemekulud, õppevahendid jpm; samas ei tohi riik noorelt midagi nõuda (eriti mitte ajateenistust).
Toetust tuleb saada pulmadeks, oma kodu soetamiseks, lapse saamiseks ja üles kasvatamiseks ning koolitamiseks. Ehk nagu Peeter Tulviste märkis – lõpuks jõuame olukorda, kus sünnime sünnitoetusega ja meid maetakse matusetoetusega, vahepealsel ajal makstakse meile nooruse- ja vanadusetoetust ning varsti võib-olla juba ka töölkäimistoetust.
Absurd? Muidugi. Kusjuures mitte seepärast, et selline ellusuhtumine on kogu oma isekuses terve mõistusega inimesele lausa vaistlikult vastuvõtmatu, vaid seepärast, et niimoodi ei ole lihtsalt võimalik.

Kust tulevad toetused?
Kes see siis on, kes toetab? Riik? Aga täpsemalt? Valitsus? Riigikogu? Nood ei saa ju jagada muud kui vaid seda, mida ühiskond tervikuna on loonud ja maksudena kokku kandnud. Sellest aga järeldub, et iga kroon, mille keegi saab toetuseks, on kellegi teise antud.
Toetustest ja õigustest kõneldakse iga päev, kuid keegi ei kipu kõnelema kohustusest need jagamisele minevad väärtused luua. Sest kohustust ei olegi. Õigused seevastu – haridusele, abile, seaduse kaitsele jne – on. Aga mis siis saab, kui mitte keegi ei avalda soovi töötada õpetaja, arsti või kohtunikuna? Kuidas tagatakse sel juhul õigus haridusele, abile või seaduse kaitsele? Kas jagatakse rahvas jälle rahvaks ja rahvavaenlasteks ning sunnitakse viimaseid surma ähvardusel tööd tegema (nagu GULAG-is), et oleks, millest rahvale toetusi, haridust ja abi jagada?
Kardan väga, et mõni lugeja saab mu jutust ikkagi aru nii, nagu oleksin ma toetuste, sotsiaalse lähenemise ja solidaarsuse vastu. Ei ole! Küll aga olen aina laiemalt leviva mõtteviisi vastu, et jõukus tuleb riigi käest ja töötegemine pole üldsegi oluline. Siit pole enam palju maad ettepanekuni, et tulumaksu võiks inimeste eest maksta riik, siis jääks inimestele raha alles. (Sellise vahva mõtte olla kunagi II maailmasõja järel välja käinud üks Soome sotsiaaldemokraat.)

Vastastikune abistamine
Näib, et juba on liiga palju sugenenud neid, kes vastastikuse abistamise imperatiivist oskavad välja lugeda vaid sõnumit „nad peavad mind aitama”, mitte mingil juhul aga sõnumit „ma pean neid aitama”.
Õnneks ei ole ükski areng täiesti ühesuunaline ega homogeenne. Praegugi näeme, kuidas tuhanded inimesed ja iseäranis noored lähevad täiesti vabatahtlikult korjama prügi, pesema õliseid linde, loovutama verd. Kusjuures ei saa väita, et ühed nõuavad aina õigusi ja toetusi, teised aga annavad ja näevad vaeva. Kindlasti on ka selliseid, kes ühel juhul on nõudjad ja teisel juhul andjad, ning see on vastutusvõimelise inimese tunnus.
Mis saab? Kuhu suundub areng? Kas üha rohkem abinõudmist ja toetuste taotlemist, või siiski naaseb arusaam, et väärtusi loob üksnes töö ja seda tööd peab tegema igaüks isiklikult, mitte „nemad”?

 Lapsehoid

Lasteaia alternatiiv
Tänapäeval käivad paljud lapsed pikki päevi lapsehoius, sest munitsipaal­lasteaias kõigile kohti ei jätku. Samas on riiklikud nõuded lapsehoiuteenusele minimaalsed.
Lapsevanem peab ise teadma, milline on tema lapsele sobiv arengukeskkond ja kas pakutav teenus vastab nendele tingimustele. Laste õiguste seisukohalt on tähtis silmas pidada, et kõikidel lastel on õigus võrdsele kohtlemisele ja võrdselt headele tingimustele. Seega peame ka neile lastele, kes ei saa munitsipaallasteaeda kohta, suutma pakkuda kvaliteetset kasvukeskkonda lapsehoius.
Kuna riiklikud nõuded lapsehoiuteenusele on madalad, on ka ühiskondlikud ootused lapsehoiu suhtes tagasihoidlikud. Arvatakse, et lapsehoid on koht, kus lapsed lihtsalt „ära” hoitakse ja lapsehoidja on see, kes hoiab lastel „silma peal”. Seega ei ole paljudel veel päris selge, mis on lasteaia ja lapsehoiu erinevused.
Paljud uurimused on näidanud, et esimese kolme eluaastaga õpivad lapsed rohkem kui hilisemas elus tervikuna. Kindlasti ei tohi leppida olukorraga, kus hoidjad ei tea, kuidas toetada lapse arengut parimal moel või ei oska kujundada lapse arenguks sobilikku kasvukeskkonda.
Enamikus arenenud riikides on laste päevahoiu süsteemid, mis toetavad lapsevanemate vajadusi paindliku ja lapsest lähtuva lastehoiu vormi järele. Sageli on see tegevusvaldkond antud erasektorile, mida omavalitsus või riik toetab ja kontrollib. Mitmetes riikides on kehtestatud nõuded, millele lapsehoidja ja pakutav päevahoiuteenus peavad vastama. Näiteks Saksamaal, Austraalias, Kanadas on koostatud lapsevanematele soovitused päevahoiu valimiseks ja selle kvaliteedi hindamiseks. Päevahoiu kvaliteedi sisuliseks hindamiseks on koostatud teaduslik mõõtmisvahend „Family Child Care Environment Rating Scale”.
Olukord, kus Eestis lapsehoiu sisulist kvaliteeti ei tähtsustata, peab muutuma, sest kvaliteetne lapsehoid on võimalik alternatiiv lasteaiale. Oma koduse keskkonna ja mängukeskse lähenemise kaudu pakub lapsehoid lastele hea võimaluse füüsiliseks, vaimseks ja emotsionaalseks arenguks. Kõige tähtsam roll sellise peresõbraliku ja lapsest lähtuva teenuse pakkumisel on kvalifitseeritud lapsehoidjal.
Lapsehoidjad on enda huvide esindamiseks ja oma liikmete elukestva õppimise toetamiseks kutsunud ellu Lapsehoidjate Kutseliidu. Koostöös Tallinna Ülikooli teadlastega oleme algatanud hea lapsehoiu märgi loomise, mille kaudu tunnustada kvaliteetseid hoiukohti üle Eesti.
Tahame luua lapsehoidjate ja teenusepakkujate võrgustiku, määratleda kvaliteedikriteeriumid ja miinimumnõuded lapsehoiule ning ühtlustada ja tõsta lapsehoiuteenuse kvaliteeti. Samuti teavitada lapsevanemaid teenuse olemusest ja võimalustest ning pakkuda hoidjatele täienduskoolitust. Soovime tõsta lapsehoidjate mainet lapsevanemate ja ühiskonna silmis. Peame oluliseks teha koostööd kõikide osapooltega, et luua head arenguvõimalused kõikidele Eesti lastele.
 

Evelin Tamm, Eesti Lapsehoidjate Kutseliidu liige, Nublu Lapsehoid OÜ juhatuse liige
Piret Teas, TLÜ eelkoolipedagoogika õppetooli magistrant

Kui mina olin veel väikene mees

Juhan Maiste ajal, mil maailm oli noor ja kõik näis veel võimalik.

Unistused jäävad

Kes ei tahaks kõnelda lapsepõlvest, ajast, mil maailm oli noor ja kõik näis võimalik. Olen unistaja tüüp. Teatavat romantilist hoiakut on minu iseloomus ja sõnas, mida kasutan, imetletud ja hukka mõistetud. Teadlasena ehk liiga emotsionaalne. Kirjanduses – nii palju kui seda olen viljelnud – ülearu intellektuaalne. Pärit Mulgimaalt, tunnen sellega kokkukuuluvustunnet rohkem kui kunagi enne.
Mis kõigepealt meenub, on Uue­veski Viljandi servas, talumehed viljakottidega, hobused seotud lasipuu külge, mölder kõigi tähelepanu keskmes unistamas asfaltteest, mis vilja­voorid otse linnast veoauto kastis kohale tooks. Täna on tee Uueveskile ja sealt edasi Peetrimõisasse asfalteeritud, ainult et veskit ei ole enam. Ei ole suurt saarepuud, hõbepajude rida järve kaldal, vesiroose ega naabritüdrukut, kes minust mõni aasta vanem ja kel pluusinööbid lahti. Kui ma mõni aasta tagasi korra kodukanti tulin, oli veskis motobaar Route 66 (seesama, mis idarannikult juhib läänerannikule), nahktagides pojad ja kõrtsimees, kes pidas vastu koidikuni. Täna ei ole neidki enam. Kuulu järgi on veskis tüdrukute baar.
Sic-transit-meeleolud on olnud minu elu paratamatuks saatjaks, too­nud mind vanade majade juurest varemeteni ja varemete juurest „Surmatantsuni” Niguliste kirikus, millest sadakond meetrit eemal elan ja millest olen mitu korda kirjutanud.
Kuidas võtta kokku oma senist elu? Oli see üksnes viiv, ingli tiivapuude, hetk, mille ainus idee oli kevadliblika kaunis aga mõttetu lend? Kui palju oma unistustest jõuame teha teoks? Kas ei vanane unistused kiiremini kui me ise? Või püsib lapsepõlv lakkamatu peibutusena silme ees, sundides mõtlema kõigi muutuste kiuste millestki püsivast. Unistustega saada kellekski, ehitada kodu ja tee, ronida mööda taevatreppi üles – luuletada. Ja ehk nüüd mitte ainult iseenda rõõmuks, vaid ka kellelegi teisele.
Olen ligemale paarkümmend aastat õpetanud. Tean kui raske on selles ametis realiseerida oma unistusi. Eriti Eestis, kus vaesele minevikule lisandub vaene tänapäev, kus ebaõiglus ei lõpe ega lõpe, kus õpetajaamet tähendab pidevat küsimust – on sel maisel teekonnal üldse mõtet? On, kallid inimesed. Ehk küll mitte nii, nagu kujutasime seda ette siis, kui olime lapsed, vaid kuidagi teisiti – inimesena vajalikuna. Sest unistused on need, mis jäävad järele. Neil ei ole küll küljes nimesilti, aga nad on olemas, kaaludes sama palju kui ükskõik milline asfalttee. Uskuge mind! Sest nii õpetas minu ema, inimene, kelle kohta täna tänaval vastutulijad küsivad: kas teie olete Maiste? Kas teie oletegi siis selle õpetaja Maiste poeg? 

Juhan Maiste


 

Et erivajadustega lapsi tavakooli integreerida, tuleks Eesti koolis loobuda orienteeritusest üksnes tulemustele.

On riike, kus puuetega lapsi on hakatud õpetama tavakoolides. Eeskätt selleks, et kaasõpilased õpiksid maast madalast puuetega inimeste kui ühiskonna täieõiguslike liikmetega arvestama. Kas selline koolisüsteem oleks ka Eestis võimalik? Osaliselt kindlasti, kuigi selle saavutamine pole lihtne.
Näiteks juba kerge intellektipuudega laps vajab õppimist lihtsustatud õppekava alusel ja tema õpetajateks peavad olema eripedagoogilise haridusega spetsialistid. Veelgi enam vajavad spetsialiste mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega õpilased. Mõõduka intellektipuudega laps õpib tavaliselt ainult oma nime kirjutama ning arvutab kümne piires. Selliste teadmistega ei ole võimalik isegi tavakooli teisest klassist kaugemale jõuda.

Vabaneda „riigieksamite tondist”
Ka käitumisprobleemidega (hüperaktiivsus, agressiivsus) õpilastel on Eesti koolisüsteemis raske hakkama saada. Ilma tugisüsteemideta (eripedagoog, abiõpetaja, psühholoog, sotsiaalpedagoog jms) on see pea võimatu.
Samas saaks normintellektiga ja liikumispuudega noor väga edukalt tavakooliprogrammiga hakkama. Juhul kui õpetajad ja kaasõpilased on mõistvad ning koolis on tingimused näiteks ratastooliga liikumiseks.
Eesti koolisüsteem on tulemuskeskne ja astmeliselt üles ehitatud. Õpilastel tuleb sooritada tasemetöid ja eksameid järgmisele tasemele jõudmiseks. Kuni koostatakse koolide omavahelisi tulemusedetabeleid, on puuetega õpilased koolide jaoks takistav tegur „kõrgetele” tulemustele jõudmisel. Seegi asjaolu takistab puuetega laste integreerumist tavakooli.
Et tuua puudega laps tavakooli, peaks Eesti loobuma tulemuskesksest haridusfilosoofiast ning painavast „riigieksamite tondist”. Kogu õppekava peaks olema kantud hoiakust, mille sisuline eesmärk on elus hästi (eetiliselt) toime tulev inimene. Lihtsustatult väljendades tähendaks see õppekavas rohkem humanitaar- ja vähem reaalaineid. Nagu on näidanud Soome hariduselu kogemus, tõuseb just iseseisva mõtlemise õppimise ja loomingulisuse kaudu õpilaste tase ka reaalainetes.
Samuti oleks vaja tavakoolide juurde luua senisest enam tugisüsteeme, mis võimaldaks tuua kergema puudega lapsi senisest enam tavakoolidesse. Ning intensiivsemalt tuleks tegelda käitumisprobleemidega lastega, et nad põhikoolist välja ei langeks. Nii kujuneksid koolidest ühiskonna inimlikkust kandvad, tõelist hoolivust kasvatavad keskkonnad.

Näitab ühiskonna heaolu taset
Koolielus toimuv on ühiskonna peegeldus. Kahjuks on meie varakapitalistlikus lapsehaiguses paljude põhieesmärk individuaalne edukus. Edu­kust soovivad täiskasvanud nõuavad ka oma lastelt häid eksamitulemusi. See on katkematu stressi, depressiooni ja neuroosi allikas.
Suhtumine puuetega inimestesse näitab ühiskonna heaolu üleüldist taset. Totalitaarsetes riikides eraldati puuetega inimesed kinnistesse asutustesse (NSVL) või hoopis steriliseeriti (natsistlik Saksamaa). Suletud ühiskondades valitseb inimeste hingedes kas otsene või varjatud hirm süsteemi poolt tõrjutud saada. Hirmu all hakatakse ka ise tõrjuma neid, kes keskmisest erinevad. Avatud ühiskonnas selline hirm puudub. Alles siis, kui igal inimesel on individuaalne sisemine vabadus enesekohaseks eneseteostuseks, saavad sündida võrdsed võimalused. Mida enam on puuetega inimesed ühiskonda integreeritud, seda suurem on selle ühiskonna heaolu tase.

Puuetega lapsi on vaja integreerida ja nad võiksid õppida koos teiste lastega, kuid omaette eriklassis. Suurtes klassides erivajadustega laste õpetamine on komplitseeritud mitmel põhjusel.

Elus hakkama saamine on seotud kooliga, seetõttu on oluline, et võimali­kult paljudel inimestel oleks hea haridus. Integreerides puuetega lapsi tavakooli, satuvad nad kohe silmitsi probleemidega. Esiteks on puuetega lastel raske tavakooli õppekava järgida.
Toon näite oma pedagoogikarjäärist. Noore õpetajana töötasin koolis, kus õppis vaimse puudega 16-aas­tane neiu. Püüdsime kolleegidega teda igati aidata ja toetada, kuid hästi see ei õnnestunud, sest tema mahajäämus teistest oli liiga suur. Haridussüsteemis, kus on tähtsad eksamitulemused, puudega laps hakkama ei saa. Kutsusime kokku pedagoogilis-meditsiinilise komisjoni ja tegime otsuse, et tüdruk vajab erikooli, sest talle oli jõukohane lihtsustatud õppekava.

Ranged nõuded
Jakob Westholmi Gümnaasiumi on keeruline vastu võtta ka füüsilise puudega, kuid vaimselt terveid lapsi. Kuna meie kooli hoone kuulub muinsuskaitse alla, ei saa me ehitada välja vajalikke lifte, treppe jne. Näiteks mõni aasta tagasi soovisime maja fassaadile ehitada lifti, mille abil oleksid saanud ka ratastoolis inimesed liiku­da, kuid muinsuskaitse nõuete tõttu ei saanud seda teha. Fassaad pidi jääma selliseks, nagu see on.
Meie koolist võib siiski ka ühe positiivse näite tuua. Mõni aasta tagasi õppis meil liikumispuudega tüdruk, kes vajas kõndimiseks seina tuge või teiste abi. Püüdsime teda terve kooliperega jõudumööda aidata. Oli valus vaadata, kuidas ta keerulises koolihoones mööda kõrgeid treppe liikuma pidi. Kuid tihtipeale tõrjus ta ka meie abikäe – temas oli edasipüüdlikku jonni. Õppimises oli ta tubli ja lõpetas kooli koos klassikaaslastega. Seega ei saa väita, et Westholmi gümnaasiumis ei võiks õppida füüsilise puudega vaimselt terve laps – kõik sõltub puude raskusest –, kuid vaimse puudega laste vastuvõtmiseks ei ole meil kahjuks võimalusi.

Eriklass vastab vajadustele
Puuetega lapsi on vaja integreerida ja nad võiksid õppida koos teiste lastega, kuid omaette eriklassis. Suurtes tavaklassides õppides vajavad nad palju rohkem õpetajate tuge ja tähelepanu, kui õpetaja pakkuda suudab. Ka õpetajad vajavad sellisel juhul eriväljaõpet ning kindlasti ka mõningaid meditsiinilisi teadmisi.
Ka praegustes tavaklassides on väga erineva tasemega lapsi ja seegi olukord on õpetajale keeruline. Mõned lapsed saavad õppimisega kenasti hakkama, kuid mõned, näiteks närvilisemad lapsed, vajavad sageli järeleaitamist. Terve lapse puhul võib järeleaitamise vajadus olla ajutine, puudega lapse puhul on see pidev.
Kui nn tavalastel on kohati õppimistega raskusi, siis puuetega lastel oleks meie õppeprogrammi juures väga keeruline ja nad ei suudaks teistega sammu pidada. Neil on kindlasti vaja oma programmi. Arvan, et selliseid koole, kus on mõningad eriklassid, võiks igas omavalitsuses olla vastavalt vajadusele kas üks või kaks. Kui iga kool peaks ehitama eriklasse ning kaasama eriväljaõppega lisaõpetajaid, läheks see riigile tohutult kulukaks.

Koolist väljalangus – vaikijate hääled

Riigikontrolli hiljuti avaldatud audit koolikohustuse täitmise kohta tõi haridusellu taas probleemideringi, mille tõsised negatiivsed tagajärjed seoses inimeste võõrandumisega ühiskonnast puudutavad kogu üldsust.

„Mina arvan niimoodi, et siis oleks nagu Pinoccioga – oli niimoodi, et tal oli kõva kujutlus, et näed, et saad poisiks ja lõpuks saigi. Sama, et algul oled paha ja siis pärastpoole lähed heaks poisiks...” Ilusa kujundi puust nukust päris poisiks saamise kohta seoses oma elus toimunud muutustega tõi intervjuu käigus üks põhikoolist väljalangenud poiss, kes oli asunud taas õppima.
Koolist väljalangenute võõrandumine ühiskonnast on protsess, kus inimese enda tahe mängib väiksemat rolli kui ühiskondlik-sotsiaalsed jõud. Õpetajad ja koolijuhid arvavad, et väljalangust põhjustavad pere ja kooliga seotud probleemid, lapsevanemad tähtsustavad perega ning koolipsühholoogid koolis toimuvate konfliktidega seotud põhjusi. Põhjuste selgitamisel ei saa lähtuda vaid ühest vaatevinklist ning selge on see, et koolist väljalangenute endi vaatenurka on seejuures kõige enam ignoreeritud.

Õpetaja abi oluline
Koolist väljalangenud noor tajub ühelt poolt ebaõiglaseid koolireegleid ja õpetajate negatiivset suhtumist. Teisalt pöörab ta tähelepanu kooliprobleemide kuhjumisele, mis põhjustavad enesehinnangu langust. Kõige tähtsamaks peab koolist välja­langenu abistava-toetava õpetaja olemasolu. Järelikult ei taandu koolikohustuse täitmise parandamiseks tehtud sammude tu­lemuslikkus vaid nende rohkusele. Tähtsustagem iga õpetaja panust toetavate lähisuhete loomisel igale koolist väljalangemise riskiga õpilasele kuldvõtmekese ulatamisel!
Eespool öeldu ei tähenda, et kooli­kohustuse täitmise parandamiseks riigi tasandil ette võetud meetmete hulk oleks piisav. Üldhariduskoolide ja eritingimusi vajavate õpilaste seas läbi viidud küsitlused näitavad, et mõlema kooli õpilaste puhul on koolist põhjuseta puudumised vähenenud. Samas on ka teine külg – eritingimusi vajavate õpilaste seas on viimastel aastatel sagenenud koolist väljalangemine, kodust ärajooksmine ja narkootikumide tarvitamine.

Kiireid lahendusi ei ole
Koolist väljalanguse puhul on ennetamine-sekkumine keerukas ülesanne. Tuleb tegelda koolielu sotsiaalsete probleemidega ning teisalt suunata meetmete raskuspunkt eelkõige riskirühma kuulujatele. Kiireid ja kergeid lahendusi pole, need saavad alguse riiklikest ühtsetest meetmetest ja teostuvad iga lapse puhul isemoodi.
Nendel, kelle arvamust tavaliselt ei küsita, on õigus: muinasjutud võivad saada tegelikkuseks, koolist väljalangemise ohus olijast või juba väljalangenust võib saada tüdruk või poiss, kes läheb iga päev rõõmuga kooli.
Samal teemal: Kristi Kõiv, „Koolist väljalangenute vaatenurk: väljalangevuse peamised põhjused ja agressiivse käitumise kogemus koolist väljalangenute hinnangul”. Haridus, 2007, nr 11–12.

Olevikul on omad juured ning loomulikult saavad need ajaskaalal asetseda vaid minevikus. Seega paikneb sageli just seal võti tänapäeva probleemide mõistmiseks ning püstitatud küsimustele vastuste leidmiseks.

See puudutab ka nõukogude võimu ajajärku. Kuigi elame juba ligikaudu kakskümmend aastat hoopis teistsuguses maailmas, jätkab nõukogude minevik meie kummitamist. Just sellest ajast otsitakse sageli põhjendusi poliitikute käitumisele ja mõtlemismallidele, inimeste reaktsioonidele ja harjumustele.
Esmapilgul paistab, et küsimusele, kuidas mõista nõukogude võimu, polegi nii keeruline vastata. Tegemist oli ju reeglipärase, ülevalt alla üksikasjadeni reguleeritud ühiskonnaga, kus kehtisid kindlad põhimõtted ja range kord. Üldjoontes oli tol ajal kõik paika pandud. Igaühele oli selgeks tehtud, mis on õige ning mis vale, mida tohib ja mida teha pole soovitatav. Põhimõtteliselt samadel alustel oli kogu maailm jagatud progressiivseks ning sellele vastanduvaks – reaktsiooniliseks.

Näiliselt mustvalge
Ning vähe sellest, ka seda lihtsaks teh­tud valikut õige ja vale vahel ei pidanud inimene oma pead vaevates tegema. Siin ulatas talle abistava käe ühiskonna südametunnistus ehk kommunistlik partei. Nii võis iga inimene leida Pravdast või Rahva Häälest loosungiks kõlbliku teksti, mis oli ette nähtud kopeerimiseks oktoobrirevolutsiooni aastapäeva demonstratsiooniks organisatsioonidele jaotatud punasele kangale. Ja kui ta koos oma töökollektiiviga ilmus paraadile selle loosungiga, oligi kõik korras.
Niisiis paistab, et tolleaegne ühiskonnakorraldus oli väga lihtne: teed seda, mis on kirjas ja mida nõutakse, ning kõik on parimas korras. Kui valid aga teise tee, siis tead ise, millega riskid. Siis satud repressiivorganite huviorbiiti.
Olen seda valikuvariantide näilist lihtsust illustreerinud kunstiakadeemia tudengitele järgmise väljamõeldud näitega. On noor, äsja kõrgkooli lõpetanud ning iseseisvat loomingulist tegevust alustav kunstnik, kes, mõeldes pragmaatiliselt tulevikule, mõtiskleb selle üle, kuidas edasi tegutseda. Ning nõukogude võim ütleb talle tinglikult: maali ideoloogiliselt õigeid pilte, maali Leninit! Ja ta teebki selle valiku ja tema pintsel jäädvustab lõuen­dile vaid eri poosides revolutsiooni suurt juhti. Aga tema kursusekaaslane valib vastupidi. Seal, kus esimesel kunstnikul oli Lenin, on temal väljakutsuvalt apoliitilised lillekesed. Nüüd võimegi küsida, kummal neist peaks paremini minema. Nõukogude korra loogikast tulenevalt loomulikult sellel, kes kuulekalt reegleid täidab. Ja nii on tavaliselt ka läinud. Lenini maalijat on pärjatud aunimetuste ja välislähetustega ning talle on eraldatud ateljeepind. Lillemaalija aga on heal juhul kunstnike organisatsiooni tavaliige ja maalib oma köögi nurgas.
Kuid nõukogude tegelikkus, seda eriti Stalini valitsemise ajajärgul, ütleb meile, et see reegel polnud kaugeltki absoluutne.

Saatanlikult keeruline
Kunstnike elulood toovad arvukalt näiteid selle kohta, kuidas Siberisse võis sattuda kunstnik, kes maalis kogu aeg vaid Lenineid, ja sinna jäi saatmata tema ametivend, kes kangekaelselt jätkas lillede jäädvustamist. Kuidas seda seletada? Vaid sellega, et vaatamata reeglitele ja soovile sundida kõiki neid täitma, oli midagi veel oluli­sem. Selleks oli vajadus hoida kõiki kõikehõlmava hirmu kammitsates. See aga tähendas, et reeglitel pidid olema erandid. Sellised, mille olemasolu kohta poleks kellelgi peale nende kehtestaja mingit aimu. Nõukogude võimu tingimustes ei sõltunud inimeste saatus mitte reeglite täitmisest, vaid valitsejate suvast. Just tulenevalt reeglipärasusest on nõukogude korda nimetatud mustvalgeks. Tegelikult oli ta tunduvalt keerulisem. Saatanlikult keerulisem.
Kui on kord, siis peaks ju olema väga kindlalt fikseeritud kas või võimu­vertikaal. Aga võtame meie ko­halikus variandis EKP ja ENSV Julgeolekukomitee võimuvahekorra. Ehk kes siis keda kontrollis? Kord saadab EKP KK kaadrite osakond ENSV Julgeolekukomitee rahvakomis­sarile materjalid palvega teostada Frideberg Tuglase „spetskontroll” seoses eeldatava talle vabariigi teenelise kirjaniku aunimetuse omistamisega. Sama partei instants palub kontrollida ka kõiki „plaani võetud” ENSV Ülemnõukogu saadikuid. Taolise sisuga dokumentidest ilmneb, et partei palus ja julgeolek kontrollis. Samas võis Moskva üleliidulise keskkomitee kaadrite valitsus paluda täiesti salajases kirjas Nikolai Karotamme esitada iseloomustused ENSV siseministri ja julgeolekuülema kohta. Seega tuleks nagu välja, et ENSV tasandil on ikkagi I sekretär kõige kõrgem kohalikus ruumis tegutsevate inimeste saatuste määraja. Kuid kuidas seejuures suhtuda Nikolai Karotamme poolt 1949. aasta 8. detsembril Eesti NSV julgeolekuministrile Boris Kummile lähetatud kirjas öeldusse? Eesti NSV kõrgem juht kurdab selles, et Kummi asetäitja Mihhailov on jutuajamises temaga juba paar korda teatanud, et mererannas Keila-Joa kandis, kus asuvad juhtivtöötajate suvilad, olevat leitud tundmatuid paate, millest mõned polevat isegi Nõukogude päritolu. Karotamm jätkab, et teda üllatavad need naeru saatel edastatud teated ja küsimus, miks meri neid just sinna kaldale uhub.

Hirmuga nakatatud
Taolisi näiteid, mis räägivad kõikehõl­mavast hirmutamisest, võib tuua arvukalt. Nii on 1949. aastal koostatud tõend, mis sisaldab 76 Eesti NSV juhtiva tegelase nime koos lühikese ja, mis huvitav, vaid negatiivse iseloomustusega. Kusjuures nimekirja lülitatute avatud taustad on sellised, et üldjuhul piisas tunduvalt väiksemast „patust” Siberisse saatmiseks. Üldisest reeglist tulenevalt oleks „tõe ilmsiks tulekul” pidanud nad kohe arreteerima, kuid millegipärast polnud kiiret kuskile. Piisas sellest, et „patustena” olid nad hirmuga nakatatud, ja nendega manipuleerimine ei valmistanud raskust.
Näiteks on tolleaegse Eesti NSV kalatööstuse ministri kohta kirjas, et omal ajal Alam-Amuuri oblastis elades ja seal mitmel majanduslikult juhtival kohal töötades olevat ta aastate jooksul tegelnud oma töökaaslaste seas nõukogudevastase agitatsiooniga. Tõendis tuuakse ära ministri ütlemised omavahelistes vestlustes, kus ta olevat kahelnud selles, kas Saksamaa ikka tungis Nõukogude Liidule kallale, ja väitnud, et inimesi lihtsalt petetakse.
Ainuüksi nendest näidetest peaks piisama, et mõista Nõukogude süsteemi ülesehituse keerulisust. Nõukogude süsteem oli tunduvalt paindlikum ja salakavalam, kui see vahel näib. Nagu kõik võimud, tahtis ta inimestelt ustavust, kuid omamata midagi vastuandmiseks, kasutas selle saavutamiseks hirmutamist. Hirm oli sellele süsteemile ideedest ja reeglitest olulisem.

Pettus kestab
Nagu nõukogude kord suutis omal ajal paljusid petta, suudab ta seda kahjuks tänaselgi päeval. See puudutab ka konkreetsete inimeste rolli ja personaalset vastutust olnu eest. Nagu siis oli peaaegu võimatu eraldada teri sõkaldest, nii on see kahjuks sageli ka tänaste püüdluste puhul selgitada välja mineviku tõde.
Loomulikult võib koostada nimekirja endistest parteiliikmetest, kuid näiteks tol ajal tegutsenud inimeste tegude hindamise vaatevinklist vaadatuna ei saa me kübetki targemaks. Sest kommunistliku partei liikmete nimekiri, mille koostamine pole mingi eriline probleem, ei lange tõenäoliselt isegi ligilähedaselt kokku KGB agentide nimekirjaga, mida me ei suuda parimalgi tahtmisel koostada. Ja kui tõmmata mööda seda parteilasi parteitutest eraldavat veelahet piir halbade ja heade vahel, satub lõviosa halbadest headena kirja. Mida nad, muuseas, nii väga soovivadki.

Mõniteist aastat, mis meid ja kogu maailma Nõukogude riigi kokkuvarisemisest lahutab, on päris paras distants, et püüda selgitada, mis nähtus see Nõukogude kord õigupoolest oli. Ilmselt on mõttekas asja kaaluda kolmes plaanis, majanduslikust, ideoloogilis-ühiskondlikust ja isiklikust aspektist.
Ei ole kahtlust, et toonane, valdavalt raske(loe: sõja)tööstusele põhinev ökonoomika oli absurdsuse tipp. Ime, et see nii kaua vastu pidas, aga lõpuks ikkagi lagunes ja murdis diktatuuri selgroo.
Tänasel päeval on meil minu meelest jälle liiga kasinalt riigimajandust, seda võiks olla võrratult enam, pendel on tiksunud teise serva, kuid ilmtingimata ei tohi riigimajandus olla ainus, ei tohiks domineeridagi.
Põllumajanduses selgesõnalisest progressist rääkida ei saa. Meie põllumajandus elas 20. sajandil üle kolm totaalset murrangut, ja mulle tundub, et kolmandaga enam toime ei tuldud. Sujuvalt läks mõisamajandus üle talupõllunduseks, kuigi ka toona ei saadud hakkama tagasilanguste ja tõrgeteta, hoolimata asjaolust, et talud sündisid embrüotena mõisamajanduse sees. Talumajanduse sunniviisilise ümberkujundamise puhul kolhoosimajanduseks on hinnang selge – see oli selge katastroof nii riigile, rahvale kui ka põllupidajatele. See sai teoks verise terrori toel, selleta poleks kolhoosid-sovhoosid kuidagi sündinud. Kummati said veerandsajandiga kolhoosidki jalad alla ning mingi osa neist oleks võinud arendada eramajandusühiskonna ühismajandeiks, kus omanikuõigus oleks paika pandud näiteks aktsiate jagamise teel. Kui veel lisada, et erastamine-ärastamine nii kogu rahvamajanduses kui ka põllumajanduses oli räpane saama, mida tehti, küüned kõverad, enda poole, tuleb päris vastik tunne peale.
Ja ühiskond? Meil on iseseisvus, meil valitseb klassikaline demokraatia, meil on kõik vabadused, sõna-, usu-, liikumis-, ühinguvabadus, meil on mitmeparteisüsteem, meil on omandi puutumatus. Need kõik on tohutu kõrged väärtused, milliseid meil varem polnud, neist unistadagi oli riigivastane tegu, neist rääkimine keelatud. Siin ei ole midagi võrrelda Nõukogude korraga, mis eksisteeris ainult tänu vaba mõtte ja vaba tegutsemise mahasurumisele, mõnel aasta­kümnel karmimale ja mõnel teisel aastakümnel õige pisut leebemale diktatuurile.
Ja ideoloogia? Ja inimesed? Mulle meeldib vabadus, võrdsus ja vendlus, minu jaoks on eriti eemaletõukav pühadustega silmakirjatsemine, mida Nõukogude Liidus kogu aeg tehti. Tegemist oli piinlikkuseni väljaarendatud hierarhiaühiskonnaga, mis tänu üldtuntud slaavi lohakusele küll pisut logises ja mida pakuti nii sise- kui ka välispropagandas variserlikult võrdsuse pähe. Suur osa inimesi ahnitses –
nagu seda tehakse praeguseski Eestis –, ent need inimesed pidid omakasupüüdu salgama, kuulutama end võrdsuse pooldajaks. Parem juba avalik varanduse kokkukraapimine nagu siin ja praegu. Ainult kui mõni erakond peab isiklikku rikastumisaplust kogu rahvamajanduse aluseks, kapitalisti saagitsemist heateoks ühiskonnale, kuna nii luuakse uusi töökohti, on see samasugune umbluu nagu jutt võrdsusest Nõukogude korra ajal.
Ma arvan, et inimene ei ole viimasel paaril aastatuhandel muutunud, ta on oma plusside ja oma miinustega ikka ühesugune. Kas võrdsus ja
vendlus ühiskonnas on võimalikud, kas need on ühitatavad vabadusega, see Nõukogude korra ajal ei selgunud. Mõistan täielikult inimesi, kes väidavad, et Nõukogude kord rikkus kommu­nismiideaali, kuigi ma ise
selles nii kindel pole. Äkki ei ole võrdsus siiski võimalikki?
Puhaku rahus meie must minevik!

Peeter Põllu isiksus pakub mulle huvi eeskätt selles suhtes, et kui inimesed suudavad endas ühendada nii palju erinevaid rolle kui tema, kus üks roll mitte ei takista teiste täitmist, vaid aitab sellele kaasa, siis on võimalik ka väikesel riigil iseseisvalt toime tulla.

On ju väikeses riigis sama palju prob­leeme kui suures. Ei saa me läbi hariduse, tervishoiu, kultuuri, põllumajan­duse, sise- ja välisjulgeolekuta, funktsioneeriva majanduse ja palju muuta. Meie inimesed kannavad palju suuremat koormat kui suurte riikide omad.
Kunagi Egiptusest läänemaailma toodud tööjaotus tagas suurema ma­jandusliku efektiivsuse ja kvaliteedi. Samas on eluvaldkondi, mille osadeks jagamine võib kasu asemel kahju tekitada.
Hariduses ja meditsiinis on võimalik üsna suur tööjaotus. Praegu räägitakse palju tugiõppest. Kooli on vaja logopeedi, psühholoogi, sotsiaaltöötajat, abiõpetajat jne. Õpetamine on võimalik lahutada kasvatusest, füüsika õpetamine keemia õpetamisest, emakeel muusikaloost jne. Kas ei maksa me selle eest üsna suurt lõivu? Küllap oli mingis mõttes õigus õppijate huvikeskse hariduse pooldajatel, kelle enam kui sajandivanune loosung oli: me ei õpeta mitte ainet, vaid last.
Kunagi ütles mulle üks arst, et meditsiini suuremaid küsitavusi on see, et üks arst tegeleb südamega, teine närvidega, kolmas muude siseorganitega, neljas nägemise ja kuulmisega, aga inimese kui tervikuga ei tegele keegi. Ehk on siin annus liialdust, kuid sama palju ka tõde. Õpetaja, kes tegeleb peamiselt tugiõppega, ei saa lapsest täit pilti, ta kaotab terviku ja tema otsused võivad olla ekslikumad võrreldes sellega, kui ta õpetamise ja kasvatamisega seotud rolle maksimaalselt ise täidaks. Poliitiliste otsuste ja teaduse eraldiseismine jätab mõlemad vajaliku toeta.

Maailma muutjad ja tõlgendajad
Peeter Põld liitis endas kõik, mida liita annab. Ta oli koolijuht, ülikooli juht, riigikogu liige, esimene eesti pedagoogikaprofessor, isa 11 lapsele ja ühele kasulapsele, teoloog, sügavalt usklik inimene, elu ja olemise mõtestaja, Vabadussõja reamees, Tartu Linnavolikogu esimees, Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees, Eesti Karskusliidu esimees, kõnemees, aatemees, sügavalt lugupeetud inimene, andja, kes endast liiga vähe hoolis. Kas on võimalik olla veel rohkem, kui oli Peeter Põld. Vaevalt.
Tal oli suur eesmärk – iseseisva Eesti riigi ja rahva teenimine, Eesti haridussüsteemi väljaarendamine –, mis eri rollid üheks liitis. Rääkides nendest, kes Eesti riiki on vorminud, mitte ainult rääkinud ja kirjutanud sellest, tuleks Peeter Põldu nimetada esimeste hulgas.
Kuulus Soome filosoof von Wright on kirjutanud, et filosoofid jagunevad kahte leeri. Ühtesid kannustab soov maailm paremaks muuta, mõistagi vastavalt oma arusaamadele ja väärtushinnangutele. Neile on õpetus vahend, mitte eesmärk (Platon, Rousseau, Wittgenstein, Dewey).
Platonit häiris sofistide mõjutusel Ateena mõtlemises ja toimimises juurdunud relativism. Inimese kuulutamine kõikide asjade mõõduks andis eluõiguse paljudele tõdedele, nõrgestades riigi ühtsust. Platoni objektiivse tõe käsitlus oli ajendatud murest Ateena ühtsuse säilimise pärast.
Rousseau, kes polnud käinud klassigi koolis, oli tundlik igasuguste jõuvõtete suhtes ja üritas konstrueerida inimese ja ühiskonna loomuliku, kindlatest arenguseadustest tuleneva arenguloogika, panustades asjade loomusele (ingl k nature). Rousseaul ebaõnnestus naturalismi väljaarendamine, tema töödes on liiga palju usaldamatust laste spontaansuse suhtes. Oma kujutlusega loob ta uue pinnase jõuvõtete rakendamisele.
Maailma muutjate hulka annab liigitada ka eelmise sajandi suurkujud, postmodernistid M. Foucault, J. Derrida, kes rõhutasid erilisuse erilisust, normi ja tõe suhtelisust, andes lootust teistest erinevatele, kelle suhtes sotsiaalselt konstrueeritud tõde ja norm polnud ülearu helded.
Von Wrighti järgi moodustavad teise mõtlejate liigi need, kes analüüsivad eri autorite töid, vahendavad uut ja vana teadmist. Nad on sageli nagu Piibli tõlgendajad, kes püüavad oma sõnastuses edasi anda, mida Jumal öelda tahtnud on. Siia kuulub valdav enamik akadeemilisest vennaskonnast. Nad püüavad laadida oma õpilaste püssi laskemoonaga, aga ise nad tavaliselt seda püssi ei kasuta.

Programmiline pedagoogika
Peeter Põllu eesmärk polnud kirjutada ülevaateid kasvatusteooriast, vaid inimeste kasvatamine, maailma paremaks muutmine. Tema tekstid on erakordselt täpsed, oma lakoonilisuses ütleb ta teiste autorite kohta vaid kõige olulisemat, otsides pingeliselt inimese tegeliku kasvatamise teed. See teeb ta veenvaks. Ei mingit teadmistega eputamist, vaid enese ja teiste veenmine. Pluss isiklik eeskuju.
Peeter Põld annab endale aru loodusteaduste ja pedagoogika erinevusest, sellest, et pedagoogika ja paljud sotsiaalteadused on programmilise iseloomuga, rääkides mitte niivõrd sellest, kuidas asjad on, vaid sellest, kuidas tahame haridust ja kasvatust näha. Ta kirjutab: „Kasvatus ei ole loodusliku kasvu edendamine, nagu arvavad Dewey ja pedagoogiline naturalism. Pedagoogikat ei saa positiivseks teaduseks teha. Empiritsistlik, eksperimentaalne pedagoogika on võimetu viimaseid küsimusi lahendama. Individualiteeti ei saa mõista ainult tema elementidest, ta on rohkem kui elemendid. Kasvatuse üldeesmärki ei saa loodusteaduste ja ülepea olemasolu teaduste mõttes tunnetada, vaid ta tuleb postuleerida, statueerida.” Peda­googika ei saa olla väärtusvaba.
Programme saab välja käia vaid realiseeritavuse piirides, mitte puht voluntaristlikult. Peeter Põld kirjutab: „… teadus võib küll ütelda, missugust teed tuleb käia, kui teatavaid eesmärke tahetakse saavutada, kuid ta ei või ütelda, kuhu reis tõepoolest läheb. Ta ei saa olla ülemjuhiks.” Pole viljakas vaielda, kuidas on ainuõige defineerida kasvatust ja haridust, selle asemel peaksime endalt küsima, kuidas me neid nähtusi näha tahame.

Teadus ja praktika
Eesti ülikoolid ja praktiline elu elavad sageli eri maailmas. Üks ei tea teisest eriti palju. Nad justkui pole kutsutud sama asja ajama. Ühel on vaja täielikku autonoomiat, ta panustab maailmateaduse edendamisele, teine peab tootma materiaalset rikkust, olema innovaatiline, otsima ise abi, kust aga saab. Üks heidab teisele ette, et ei peeta lugu teadusest ega kasutata teadusuuringute tulemusi, teine ei ütle, kuid mõtleb, et teadlased on vähe huvitatud praktilistest probleemidest ja elavad elevandiluust tornis. Vähe on akadeemilisi inimesi, kes panustavad konkreetsete praktiliste probleemide lahendamisse, kes võtaksid osa poliitiliste otsuste põhjendamisest, eesmärgiseade vaidlustest. Üsna levinud on arvamus, et kõigel, mida teadlased uurivad või kirjutavad, on automaatne väärtus poliitiliste otsuste põhjendamisel.
Suhteliselt vähe on uurimusi ja ettepanekuid, mille alusel kujundada meie koolivõrku, mis annaksid vähegi selgema ülevaate õpilaste kohustuste ja õiguste mõistlikust sümbioosist, õppekava koostamise käsitlustest rääkimata. Domineeriv uuringute paradigma üritab ikka ja jälle selgitada üksikute parameetrite lihtsaid seoseid, mis on kas situatiivsed või olematud. Positivistlik, loodusteaduslik paradigma pakub otsustamisele vähe. Praktilised olukorrad on võrratult keerukamad ja mõtlemise loogika ei allu siin techne’le, vaid praxis’ele.
Peeter Põld kirjutas: „Pedagoogika ei ole mingi retseptide kogu…Ta on praksise teenistuses, kuid mitte paljas rakendus ja tehniline teadus. Tema huvi ulatub ka üle praksise, haarab elu laiemalt, kui see koolisse puutub, temaga on ühendatud elu ja maailmavaatelised küsimused.” Pedagoogika pole rakendusteadus loodusteaduslikus mõttes, kus üldist seaduspärasust rakendatakse konkreetsele juhtumile. Konkreetsete otsuste, sh poliitiliste otsuste põhjendamisel jääb puudu kui tahes suurest hulgast uuringutest. Ehk nagu ütles Derrida: praktilise otsuse ja teooria vahele jääb tükk tühja ruumi. Praktiline otsus tuleb projekteerida paljudele väärtusskaaladele, see pole teaduslikult tuletatav.

Julgus võtta vastutus
Teadust ei saa teha vastutavaks praktiliste otsuste eest, võttes vastutuse otsustajatelt. Küll annab aga teadus palju paremad võimalused probleeme analüüsida ja lahendusi kavandada. Kui teadus ja poliitika tegeleksid ühe ja sama arengukava raames, paraneks teineteise mõistmine oluliselt. Poliitika poolelt takistab seda liigne konfrontatsioon, teaduse poolelt kitsaste probleemidega tegelemine.
Oleme alahinnanud hariduskorralduse võrdlevaid uuringuid, mis vahendaksid meile eri maade kogemusi, praktilisi otsuseid ja ideid. Peeter Põld oli praktiline sihiseadja, oletatavasti kõigi oluliste haridusettevõtmiste käimalükkaja omaaegses Eestis. Ta laadis ennast teooriaga, et tulistada, võttes väga suure vastutuse. Ta oli ennekõike praktiliste, poliitiliste otsuste tegija, valgustatud poliitik ning poliitilistest, rahvuslikest ja religioossetest eesmärkidest innustunud teadlane.

Eduard Toman lööb lõimumises kaasa

Tänapäeva inimese ja ümbritseva elu vahele jääb tihti teleekraan. Seda, mis sealt vastu ei paista, polekski nagu olemas, eestlased ja venelased nagu ei elakski Lasnamäel ühes trepikojas, sest ekraanil ei ole nad kunagi korraga koos. Nii arutleb Vene Teatri näitleja Eduard Toman.

Toman lisab, et tema ise TV-usku ei ole, kes sealt tõde otsib, läheb alt. Ja ometi tulid just naljamehed Toman ja Normann suvetuuril mõttele pakkuda osapooltele võimalust end koos kõrvalt vaadata.

Venelane tuleb tuppa
Toman ja Normann tahtsid tuua eestlased ja venelased korraga lavale, aga selgus, et niisugust näidendit ei ole keegi kirjutanud. Nii tellis Kanal 2 Peep Pedmansonilt stsenaariumi seriaa­lile, mis räägib humoorikalt kahe pere elust ühes suures majas. Üks pere on Miša, Maša ja Katjuša, teine pere Tõnu, Sirje ja Sander. Vene pereisa mängib Toman, eesti pereisa Normann. Venelased räägivad filmis ka eesti keelt, Miša naine Maša konarlikult, sest kusagilt ei ole võtta vene naisnäitlejat, kes oskaks eesti keelt hästi.
Toman selgitab, et kui keegi ei oska välja mõtelda midagi, mis eestlasi ja eesti venelasi kuidagimoodi ühendaks, sellele kõrvuti elamisele tähelepanu osutaks, siis nüüd tulevad nad koos ekraanile ning ehk keeravad oma televiisorid korraga ühe ja sama kanali peale. Venelased räägivad seal omavahel vene keelt ja eestlastega eesti keelt. Nagu eluski.
„Mina kordan igas intervjuus, et venelased ei kao siit päriselt kunagi kuhugi, neid on selleks lihtsalt liiga palju. Pikapeale tuleb eesti keelt kõnelevaid venelasi juurde, nende vaimne elu muutub. Prantslased teevad praegu palju filme, kus osa tegelasi on araablased, Saksamaal näed ekraanil seriaale türklaste osalusel. Meie peame sama joont ajama, kui tahame koos elama õppida,” rõhutab Toman.
Seriaalis saavat kui mitte muud, siis palju nalja. Hea seegi, olemegi tänavu ülemäära muretsenud.

Liider senini leidmata
Toman selgitab veel, et vene haritlaste rolli ei anna Eestis praegu kasvatada, sest selle rolli kandjat – ühtki õiget arvamusliidrit, avaliku elu tegelast – pole seni õnnestunud leida. See võiks olla mõni kirjanik, kes sõna valdab.
„Näitleja ei saa see olla, sest näitlejad ei ole tavaliselt suured kõnemehed, ise tekste ei tee. Juri Lotmani on peetud vene kultuuri juhtivaks kandjaks Eestis, aga isegi kui ta praegu meie keskel elaks, Lasnamäel ta vaevalt eriti peale läheks. Nii ei ole senini kedagi, keda usutaks, kui too ütleks, et langenud sõduri koht ongi kalmistul. Siinsetel venelastel on veel see viga, et kui niisugust juttu hakkab rääkima üks neist endist, pööravad teised temast kohe ära.”
Toman ütleb koguni, et venelastel oleks oma Lennart Meri moodi meest vaja, kelle jutuga ka kaugeltki kõik nõus ei olnud, aga kes alati leidis sõnad ja viisi, mis kuulama panid. Poliitika on omaette anne. Selle ande olemasolu tunnistab Toman näiteks Edgar Savisaarel, kes küsimusele, mis ta sellest arvab, et tema vastu on tuhandeid protestiallkirju antud, vastab: see tulenevat sellest, et meil on demokraatia ja need, kes allkirju andsid, ei ole vist tema fännid. See vastus oli Tomani meelest super.
Võib-olla käib kuskil ringi keegi noor mees, kellest saab venelaste liider ja keda me praegu lihtsalt veel ei tunne. Kas on mõeldav, et see inimene ei räägi korralikku eesti keelt?
„Muidugi peab ta seda keelt oskama, muidu ei saa ta ju isegi aru, kus ja kellega elab, mis siin õieti hea on ja miks see nii on. Kui ta ei oska keelt, tähendab see, et ta ei tunnegi nende asjade vastu huvi. Mida tal siis teistelegi ütelda on?”

Keel sai selgeks kümne aastaga
Kes venelastest tahab teada, mis Eestis toimub, see võtab hommikul postkastist Postimehe või Eesti Päevalehe ja loeb. Muidu loeb ta venekeelsest lehest vanu uudiseid ja neistki on pooled Venemaa elust, ütleb Toman. Temal endal käib kodus eestikeelne päevaleht.
Toman tuli Tallinna tööle ja üldse esimest korda Eestisse 1983. aastal. Vanaisa, ka Eduard Toman, oli siit välja rännanud. Lapselapsele tellis ema küll kodulinna Harkovisse Tähekest, kuid poiss ei tundnud siis veel tähtigi ega saanud selgeks ühtki eestikeelset sõna. Tallinna jõudes alustas ta sellest, et luges linna peal ja poes silte, kus tavaliselt oli vene keeles juurde kirjutatud, mida need tähendasid. Algul õppis keelt silmadega, pärast võttis sõnaraamatu appi. Päevalehe pingutuseta lugemiseni jõudis kümne aasta pärast.
Toman seletab, et tal oli algusest peale arusaam, et eesti keeleta ei ole Tallinnas midagi teha. Nüüd on ta üks väheseid Vene Teatri näitlejaid, kellele linna peal tere öeldakse. Eesti inimesed astuvad ligi ja küsivad: „Kas teie olete see Toman?” Mine tea, mida nad sõnaga „see” märgivad, aga Toman üt­leb ikka, et tema see ongi. Tema teisi kolleege tunnevad ära ainult need, kes Vene Teatris käivad.
„Võib-olla aitas vanaisa veri kaasa, ma teadsin, et ei ole siin võõras, ei või võõraks jääda. Kui vanaisa sõitis omal ajal ära ega käinud enam kordagi siin, on Harkovisse maetud, siis mina tulin nagu tema asemele.”
Enamik siinsetest venekeelsetest inimestest ei tea suurt midagi suurest vene kultuurist, ütleb Vene Teatri näitleja Eduard Toman, kommenteerides meil käibivaid tõdemusi vene keele ja kultuuri põlistamise, riigikeelse venelase võimalikkusest Eestis. Kes eesti keele ja Eesti asja ära põlgavad, varjuvad tihti Dostojevski, Tolstoi, Tšehhovi selja taha, väites, et vähemast nad ei huvitu. „Aga katsu sa nendega neist kirjanikest rääkida. Ega vastu suurt midagi kuule,” kinnitab Toman.
Eesti keelt räägib Toman kodus, vene keelt tööl. See vene keel, mida ta ümberringi kuuleb, teeb teinekord päris tigedaks. Nii vaene on see.

Erilised eestivenelased
Mitmed siinsed vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed räägivad nn eesti- venelaste eripärast, kelle keel ja kultuur tuleks kindlasti säilitada, sest see on omaette väärtus. Toman tunnistab, et eripära on kindlasti olemas, aga selle üle, kui suur väärtus see vene kultuuri üldises kontekstis on, võib vaielda. See, kui huvitavad meie venelased on, sõltub Tomani meelest sellest, kui hästi on nad Eesti ühiskonda sulandunud. Kes paremini, see on huvitavam.
„Meil teatris on inimesi, kes elavad ja töötavad Eestis juba 40–50 aastat, aga nad ei suuda muud kui enam-vähem mõigata, mida ümberringi räägitakse. Ise nad rääkida ei oska ja venelased on nad ainult juurte poolest, nad ei meenuta neid juuri ega huvitu ka Venemaast. Oma identiteedist on neil üsna ähmane ettekujutus, nad ei ole enam kuigi hästi kursis, kuidas kõlab see vene keel, mida praegu Venemaal räägitakse. Ja laval räägivad nad kolmandat vene keelt, kirjanduslikku teksti, nagu näiteks meie kavas Sergei Dovlatovi proosa põhjal loodud lavastuses „Suur mees väikeses linnas” praegu kõlab. Ka eesti­venelastel saalis on raskusi sellest aru saamisega, kui nad just suured lugejad ei ole. Keelekasutus teles ja raadios on risustunud, sest keelest kui sellisest enam eriti ei hoolita, kohati on see lausa hullumaja.”
Mõnes mõttes on siinsete venelaste probleemid ühised kogu vene kultuuriruumile.

Nagu viiul ja kitarr
Kas Toman ei nimetaks mõnd kohalikku vene haritlast, kelle vene keel talle meeldib? Toman ütleb, et tal on raske kedagi nimetada, sest näitlejad kui sõnaga töötavad inimesed on väga keeletundlikud, Toman on iseäranis nõudlik. „Minust paremat ei ole,” lisab ta naerdes. Vene Teatri juures te­gutses aastaid draamastuudio, kus teatrit tegid noored inimesed. Tomanit häiris, kui kehvasti nad rääkisid. Proosast, luulest, dramaturgiast oli palju juttu, et mida sa loed, mis sulle meeldib, aga nad ei osanud midagi analüüsida.
„See on vist ka kooli süü. Olen vene koolides esinemas käinud ja olnud peaaegu šokis, kui kuulsin, kuidas õpetajad omavahel ja lastega räägivad. Mõnel juhul hakkasin kahtlema, kas nad ikka on õpetajad.”
Toman leiab, et selle üle oskavad paremini arutleda kooliinimesed ise. Vene lapsele eestikeelse hariduse andmist tema ei tauniks, sest on kohanud inimesi, keda just võõrkeelne keskkond on õpetanud süvenema oma emakeelde, etnilisse kultuuri. Toman, kes mitte ainult ei laula, vaid ka kirjutab laule ning on Dovlatovi lavastuse laulude fonogrammidki ise sisse mänginud, toob siinkohal võrdluseks pillimängu õppimise. Kes viiulit õpib, saab sealt kõrvalt ka kitarrimängu lihtsamalt kätte, keelpillid mõlemad. Eestikeelses koolis õppiva vene lapse jaoks on siis viiul eesti keel ja kultuur ning kitarr vene keel ja kultuur.

Unistada ikka maksab
Oma ideed eestlased ja venelased kõrvuti teleekraanil Eesti elu mängi­ma panna Toman just geniaalseks ei pea, aga parem teha midagi primitiivsel moel kui üldse mitte. Ja nii võib juhtuda midagi, mida muidu harva ette tuleb. Venelased valivad eestlastega võidu ka oma ekraanidele Miša ja Tõnu pered. Järgmisel päeval on ehk üksteisega millestki rääkida.
25. aprilli Õpetajate Lehes kirjutas professor Mihhail Lotman, et meil elab kolme meelt venelasi. Ühed on Venemaa venelased, kes end Eesti ühiskonnast isoleerivad ja soodsal võimalusel Venemaale naasevad. Teised on topeltidentiteediga Eesti venelased, kes kultuuri poolest kuuluvad Venesse, aga poliitiliselt Eestisse. Ja kolmandad on nn eurovenelased, kes peavad Eestit provintsiks ja lähevad ära läände. Vaatavad nad nüüd uut seriaali Lasnamäe elust ja mõni mõtleb endale ehk uue eelistuse.
Kanal 2 programmijuht Olle Mirme täpsustab: „Tegemist on humoo­ri­­ka seriaaliga. Sünd­mustik käivitub sellest, et eesti pere kolib uude majja ja saab naabriks vene perekonna. Kuivõrd kummagi perekonna taust, harjumused, tõekspidamised, maitse-eelistused on väga erinevad, siis sünnib sellelt pinnalt palju lustlikke arusaamatusi. Sarja pealkiri on „Eestlane ja venelane” ja see jõuab Kanal 2 eetrisse mai keskel.“
Eduard Toman on siis veel midagi teinud, mida ta enne teinud polnud.

Õppejõuna puudutas mind sügavalt ühe esmakursuslase vastus küsimusele, milliseid aastaid me silmas peame, kui räägime Nõukogude Eestist. Noor tudeng oli siiralt üllatunud: „Kas ma pean kõiki aastaid peast teadma ja mida üldse on sellest ajast rääkida? Nõukogude ajast ei ole ju midagi rääkida!” Noor inimene peaks ajas paremini orienteeruma.

Tollest ajast on kirjutatud mitmeid häid raamatuid. Leelo Tunglal valmis hiljuti „Seltsimees laps ja suured inimesed”, Tiia Toometil eelmisel aastal „Õnnelik lapsepõlv”. Nimetatud kahel ja 1985. aastal ilmunud Viivi Luige raamatul „Seitsmes rahukevad” on ühine taust. Üheealiste kirjanike lapsepõlv on möödunud „viljastavates nõukogude ajastu tingimustes”. Olude sunnil on nad lapsena rõõmsalt laulnud laulu Leninile: „... meil helgeim elu maailmas / su soov läinud täide meil.” Ent ometi meenutavad nad seda aega kui õnnelikku lapsepõlve.

Lapse terav pilk
Kas saab pidada õnnelikuks lapsepõlve, kus musta mantliga mehed sorteerivad kappides ja keldrites ning viivad kaasa ilma süüta emad ja vanaemad? Äkki on nii Toometi raamatu pealkirjas kui ka Tungla raamatu alapealkirjas peidus iroonia?
Tungal usub, et igaüks võiks oma lapsepõlvest raamatu kirjutada – väikesena on pilk terav ja mõnigi lapsepõlvesündmus selgemini meeles kui tund aega tagasi loetud ajaleheuudis. Tema sõnul jääb lapsepõlv õnnelikuks ka kõige raskematel aegadel, muidugi juhul, kui laste ümber leidub armastavaid inimesi.
Fenomenaalne lapsepõlvemälu ja missioonitunnetus on nende raamatute ühisnimetaja. Mänguasjad, kommipaberid, limonaadipudelite sildid ja reklaamplakatid püsivad veel küpses
eas meeles, samu-
ti läikivad atlasspaelad, plekk-kohvrid ja lasteraamatud, mille pildid nägid välja „ nagu päris” – nii kassipoeg, kelle käpp halgude va-hele jäänud, kui Moskva kõrghooned – kõik see sööbis korduvast vaatamisest lapse silmapõhja, kirjutab Tiia Toomet.
„Korraga tundsin õhus memme lõhna (aga memm on juba ära viidud – M. R.). See hõljus öökapi kohal ja üle kogu magamistoa – see lõhn, mis tal oli pidude ja sünnipäevade ajal. Selline õrn ja pehme ja natuke lilleline ja maasikaline...” Ka Luik mäletab kapi lõhnu – pesuvirnade ja kristallist puudritoosi lõhna, millest tõusis roosakaskahvatut ja magusat surnud tädi lõhna.

„Seltsimees laps”
Pealkiri on ju ehmatav. „Ma ei ole tavaline laps, vaid seltsimees laps,” deklareerib Leelo. Seltsimees laps ise on vaevalt viieaastane. Ema viisid „mustad mehed” mingitel lapsele arusaamatutel põhjustel ära. Laps teeb ainuvõimaliku järelduse: „Ema viidi ära, sest mina olin paha laps.”
Vanaisa sünnipäevale sõites saab aga pahast lapsest seltsimees laps. Roosa näoga konduktor, hõbemärgiga müts peas ja imeline mustast lakknahast kott rinnal, mille kohal valged ja helesinised piletirullid, ongi selle määratluse autor: „Seltsimees laps on arvatavasti alla viie aasta vana?” See tähendab, et temagi on juba mehe eest väljas, teeb laps järelduse. Seltsimees kui ühisnimetaja, mis teeb kõik inimesed võrdseks. Ka lapse. Laps tunneb ennast ülendatuna, ehkki isa kasutab järjekindlalt sõnu „preili” või „printsess”, usub laps ise siiralt, et on „seltsimees laps”.
Teose lõpul pöördub isagi viimaks tütre poole selle määratlusega: „Pahad uudised, seltsimees laps. Memme tuleb kolmekümne aasta pärast. Kakskümmend viis aastat istub ta eesti koolilaste õpetamise eest vanglas ja seejärel peab veel viis aastat Venemaal elama, enne kui lubatakse isamaale tagasi pöörduda. Me oleme siis seitsmekümnesed ja sina kõvasti üle kolmekümne...” Need sõnad ütleb isa lapsele ilmselt seitsmendal rahukevadel, kui kasutada Luige määratlust. Selle aja üldistav nimetus on segadus, hirm ja sagedased ümberorienteerumised. Seda aega võiks määratleda ellujäämiskunstina.
Viivi Luige isa oli seda meelt, et pojengidega saab võidelda nõgeste vastu ja õunapuudega lepavõsa vastu. Leelo Tungalt saatis aga juba varasest lapsepõlvest teadmine – kui sa is­tud maailma kõige tugevama mehe kõrval, siis pole miski hirmus. Ema mõju on mõlemas raamatus tunnetatav. Ent mõlemas raamatus on ema ära: „Seitsmendas rahukevades” kolhoosikorda turgutamas ja „Seltsimees lapses” esialgu ei teagi kus, hiljem selgub, et Patarei vanglas. Ja sealtki viiakse ta ära, arvatavasti sinna, kuhu 84-aastane poolkurt vanaema juba viidud on.
Ema ei ole küll füüsiliselt olemas, ent tema kohalolu on igal leheküljel tunnetatav. Et ema tagasi tuleks, tuleb hea laps olla. Nii lihtne see ongi, ainult selle nimel tuleb pidevalt pingutada. Lugemise kõrval ka kirjutamine ära õppida.
Nõukogude korra kehtestamisel pidi lastekirjandus saama samuti võimu tööriistaks, ideoloogilise võitluse ja kommunistliku kasvatuse rel­-
vaks. Laste- ja noorsookirjandus sa-mastati parteilistes dokumentides, aga sealt lähtuvalt ka kirjanduspoliitikas ja -kriitikas sotsiaalpedagoogilise õppevahendiga, mis pidi pakkuma eeskujusid ja ideaale ning kujutama sotsialismi vaenlasi võimalikult mustades toonides, kirjutab Reet Krusten oma lastekirjanduse õpikus „Eesti lastekirjandus” (1995).

Kirjandus võimu tööriistaks
Väike Leelo, Viivi, Tiia jt ei teadnud midagi partei direktiividest, ent ometi tabas lapse meel ära kõige kardetavama: „Rõõmsatele lauludele vaatamata tekkis raadiot kuulates mu hingepõhja hirm: kuskil lombi taga valmistusid hambuni relvastatud kapitalistid uueks sõjaks. Neetud kapitalistid ise elasid pehkinud maailmas ja sellepärast tahtsid nad sotsialismi õitsengut hävitada,” meenutab Leelo. Väike Viivi imestab siiralt, miks vanaema ohib, puhib, ohkab ja oigab, selle asemel, et reipalt hõisata: „Õlu on meil tõmmu nagu laukavesi.” Miks ei tee ta nii, nagu raadios tehakse?
Vastuolu raadio ja tegelikkuse va-hel tulnuks kiire-
mas korras lõpetada, lapsele murumüts ja plekk-kohver kin­kida. Kusagil mujal oli peibutav ja helge maailm, täis limonaadikioskeid, si-relisületäisi, valgeid sokke ja libedaid patsipaelu ning tähtsaid sõnu „Sadovaja”, „Mossovet” ja „Ordõnka”.
Lasteraamatute vahendusel kadus kõik kardetav ja kahtlane maa pealt, „järele jäid vaid päikesepaistelised mänguplatsid ja kõrgete jalgadega vaagnad täis mahlaseid pirne, ploome ja viinamarju”. Nii kirjutab Luik. Arvata võib, et viinamarju polnud ta siis veel maitsnudki, ploomid ja pirnid võisid aastaajast sõltuvalt siiski tuttavad olla.
Meedia vahendusel loodud pilt elust ja tegelikkus erinesid nagu öö ja päev. „Rõõmurikka noorusaja / lastele Oktoober tõi. / Selle Lenin meile rajas, / selle Stalin meile lõi,” nii laulis väike Leelo. Kes see Oktoober oli, seda ta ei teadnud, kuid see nimi tuli kuidagi tuttav ette – temaga oleks olnud tore tuttavaks saada. Kirjanduslikku teksti lugedes ei pruugi laps kasvatuslikke eesmärke läbi näha, eesmärgid ise on ju peidetud sündmuste taha.
„Tahad – lendur sinust saab / tahad – meresõitja. / Kui sa julgelt alustad / oled kindel võitja,” deklameerib Viivi. Tekst annab suunised tulevikuks. Tulevikuks valmistumise juurde käib ka ettevalmistus võimalikuks sõjaks. Täiskasvanud seda millegipärast entusiastlikult ei tee. „Mis seal siis ikka – pidin sõjaks valmistumise enda peale võtma,” konstateerib Leelo. Kogu sõjaks vajalik varustus on marmelaadikarpi kogutud – marliside, rivanoolipudel, vatt, isegi mõned suitsud isa jaoks ja ... paar tükki suhkrut.

Täiskasvanud ei saa aru
Suurte inimeste enda jutt tundub nii tüütu ja igav. Mõnda asja tuleb lapsel nende eest varjata, mõnda koos nendega varjata ja mõnda asja, mida suured millegipärast ei oska või ei taha, ka julgelt välja ütelda.
Onu Kopli (ilmselt sugulane, aga „see sugulaste värk on üsna segane”) ei luba Leelol rääkida, et ema ära viidi, et Leelo seltsimees laps on, ja sellestki tuleks vaikida, et onul kuldnööpidega munder alles on. „Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul julgeolekumunder kapis voodilina all on,” lubab laps armulikult. Selle peale on onu kohe tükk aega vait ja arvab, et nii targal lapsel ei sobigi vist piimasappa minna...
Suure jutu ja veel suuremate organisaatorivõimetega tädi Anne peab endale korduvalt käega suu peale lööma ja meelde tuletama, et laps kuulamas on, kuigi seesama laps kohati võrdväärne vestluspartner on. Laps kuulab, mõtestab selle omamoodi ümber ja jätab meelde.
Laps on ka keerulistel aegadel laps. Niisugused tähed nagu NKVD saab meelde jätta lauluga „Enkavedee, enkavedee, juhhaidii ja juhhaidaa” ja seda veel „Vändra metsas Pärnumaal” viisil! Sõnad on ühed huvitavad asjad, leiab väike Leelo. Tegemist on keeletundliku lapsega. Ilusa kõlaga sõna mõjub sama võimsalt kui ilus asi. Enkavedee, tripperililla ja Engels on kõik kõlalt veidi salapärased, aga väga ilusad sõnad.
Varane lugemishuvi iseloomustab nii Tungalt, Luike kui ka Toometit. Siinkirjutajagi võiks ennast sellesse seltskonda arvata. Ma ei oma niivõrd sündmuste-, kuivõrd just lugejamälu. Usun isegi mäletavat, millal ja mis aastaajal mõni raamat mu ellu sisse murdis. Lapsena loetud tekstid on tänase päevani peas, niisamuti nagu raadiost kuuldud laulud. Leelo lemmik „Sormovo lüüriline laul” kuulus minugi repertuaari.
Üllatavalt tuttavalt kirjeldab Leelo Tungal tunnet, mis valdab last, kui ta äsja on lugemisoskuse omandanud
(Luik nimetab seda oma aabitsas „luge-
mise nõksuks”): „Siis tõmbusid mu käed ehmatusest külmaks ja pähe tuli jahmatav mõte: ma oskan nüüd vist lugeda! See, mida ma teen, ongi lugemine, oh sa sinder!”
Lugemisoskuse abil ületab laps ühe olulisema tõkke, mis teda seni täiskasvanute maailmast eraldas. Esimeses raamatus (sageli aabitsas) on aga üpris vähe informatsiooni, tekst kamanda­misest ja korraldamisest tulvil: „Laula, Aale! Laula laulu, Luule! Olli, loe! Laula, Leelo! Maga, Elga! Maga, Inga!” Kas lapse elu koosnebki aina kamandamisest ja seda teevad kõik täiskasvanud?

Lapsed on ikka lapsed
Pea igas intervjuus on Tungal oma ema lugu rääkinud. Alateadlik hirm – äkki ma ei olnud piisavalt hea – on teda aastakümneid jälitanud. Tudengi­põlves mõttes mõlkunud poeemist valmis kogupereraamatu esimene osa. Alltekstist saab aru see põlvkond, kes ise need keerulised aastad üle elanud. Meedia vahendusel võimendatud sotsialistliku õnnepäikese sära võis täiskasvanutele vägagi julm olla, lapsed õppisid ära, et sõnal võib olla mitu tähendust ning mõnikord jääb kõige tähtsam hoopis sõnade vahele. Kes selle oskuse lapsepõlves omandas, sel ei olnud hilisemas elus teksti mõistmisega raskusi. Need lapsed taastasid suureks saades Eesti Vabariigi.
Tiia Toomet rõhutab oma raamatu eessõnas, et nõukogude periood ei olnud midagi muutumatut ega ühetaolist. Kõik need lood õnnelikust lapsepõlvest (kas siis jutumärkides või ilma) ei ole nõukogude aja lapsepõlve rehabilitatsioon ega hukkamõist. Suurte inimeste suured mured jäid lapsepõlvemaa kaitsvate piiride taha.
See põlvkond on tulnud lapsepõlvest, kus heeringa koorimine tundus raiskamisena. „Kes siis heeringat koorib?” imestas Luige vanaema „Seitsmendas rahukevades”. Oma lapsed kasvatas aga nimetatud põlvkond üles kahhelkividest kiiskavates vannitubades ja nende lastelaste jaoks on juba pea pool maailma viisavabalt käes.
Aitäh autoritele, kes sellest ajast ausalt, siiralt ja emotsionaalselt jutustavad. Pärast niisuguste raamatute läbilugemist ei deklareeri ehk mõni noor valjuhäälselt, et nõukogude ajast ei ole midagi rääkida, ning mõistab, et lapsepõlv pole ainult lühike eluetapp, kus ollakse kasvult väike ja mõtteviisilt primitiivne.

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.