Seminaril „Võrgustik võrgutab” arutati kutse- ja kõrgkoolide virtuaalsete võrgustike „põranda alt” välja toomise võimalusi.

„Võrgustik võrgutab” on kõrg- ja kutsekoolide ühise seminari sari (projektid e-VÕTI ja REDEL), mille arvult juba neljas seminar toimus 24. aprillil Tallinnas IT Kolledžis. Osalesid põhiliselt kutsekooliõpetajad, kes on moodustanud ühiseid virtuaalseid võrgustikke erialade paremaks õpetamiseks. Taolisi võrgustikke on Eestis praegu 40 ringis, neist kümmekond tegutsevad märkimisväärselt aktiivselt.
Seekord räägiti virtuaalsete võrgustike tä­hendusest hariduses ja ühiskonnas. Osalejaid oli vähem kui varasematel praktilisema suunitlusega seminaridel.
TLÜ haridustehnoloogia keskuse juhataja Mart Laanpere nentis, et Euroopa Liidule ei tundu e-õpe ja virtuaalsed võrgustikud enam nii põnevad kui varem. Minerva ja teisedki programmid, mille toel edendati e-õpet ligi küm­me aastat, on suletud. 7. raam­programmis on e-õpe liidetud digitaalsete raamatukogudega. Uuringuteks, arenduseks ja koolitusteks tuleb raha taotleda mitme programmi alt: e-õp-pest on saanud „läbiv teema”.

Poliitikas down, praktikas up
Samas on e-õppest on saanud vahepeal­sete aastatega igapäevane nähtus, mis ei vajagi erilist toetamist. Kui kümme aastat tagasi oli e-õpe poliitikas up ja praktikas down, sest suurem osa Euroopa riikidest alles koostas endale meie Tiigrihüppega sarnast IKT arendamise strateegiat, siis nüüd on e-õpe ja virtuaalsed võrgustikud poliitikas down, kuid praktikas up.
Kui kümme aastat tagasi usuti, et e-õpe toob õppimises ja õpetamises kaasa revolutsioonilised muutused, siis nüüd ei näi poliitikud seda enam uskuvat. Sellest on kahju, sest hariduses võtab uue tulek kaua aega.
TLÜ informaatika instituudi direktor prof Peeter Normak osutas, et põhimõtteliselt väärtustab Euroopa Liit ja ka Eesti riik e-õpet ning virtuaalseid võrgustikke siiski endiselt, sest need tugevdavad hariduse Euroopa dimensiooni ning aitavad ületada õppeasutuste valdkondlikku suletust. EL-i programmides (Erasmus) rõhutatakse endiselt, et haridusaruteludesse kaasatute kandepinda tuleb laiendada. Taotletakse ka kõrgkoolide ja ettevõtete koostöö tihenemist, jagatud vastutuse loomist, üliõpilaste tööks-valmis-ettevalmistust jms.

Milleks võrgustikud?
Peeter Normak tõi näite Ameerika kohta: sealse kaitseministeeriumi ja -tööstuse ühises võrgustikus CoP implementation guide (https://acc.dau.mil) võib surfata igaüks. Võrgustiku sihtrühm on 100 000 inimese ringis, kuid osalejaid on üle miljoni. Peeter Normak märkis, et n-ö kõrvaliste kaasamine suurendab võrgustike innovaatilisust ja kõigi osalejate informeeritust. Normak on ka ise saanud sellest võrgustikust kasulikku informatsiooni, näiteks tarkvaraarenduse kohta.
Peeter Normak ütles, et loovus ei teki üksiku inimese peas, vaid eri inimeste mõtete interaktsioonis, sotsio­kultuurilises kontekstis. Teiseks on võrgustikud uute ideede ja mõtete järeleproovimise kohad. Võrgustikud aitavad nendes osalejatel välja kujundada ühtset mõistete süsteemi, ühtseid printsiipe, toimimisruumi ja -kultuuri. Võrgustikes levivad head kogemused, väheneb dubleerimine, kujundatakse uusi mõtteviise jne.
Lihtsad tõed, kuid Marge Kusmini võrgustikele fokuseeritud magistritööst (2007) selgub, et võrgustike liikmetest lööb vaid veerand kuni kolmandik tegevuses aktiivselt kaasa, ülejäänud jäävad passiivseks. Põhjenduseks tuuakse, et ei saada siiski aru, miks võrgustikke vaja on. Eesti virtuaalsed võrgustikud on suures osas veel „põranda all”, märkis Peeter Normak.
Esiteks on meie virtuaalsed võrgus­tikud enamasti korralikult välja arendamata, neil puuduvad kogenud juht, sisu loojad, diskutandid, eksperdid, kommenteerijad, tugiisikud. Ei ole selget rollijaotust. Põhjus on rahanap­pus, aga ka ekspertide koormatus põhitööga. Peeter Normak soovitas kasutada olukorra parandamiseks tugeva arengupotentsiaaliga noori, et need saaksid näidata võrgustikus oma võimekust ning luua endale nii platvormi ametiredelil tõusmiseks.
Teine probleem on, et tugevamad võrgustikud on tihti projektipõhised. Kui projektiraha lõpeb, vajub kõik ära. Vahel õnnestub võrgustikke ka pärast projekti lõppemist mõnda aega elus hoida, kuid selge eesmärgi kadumisel langeb tase tavaliselt ikkagi.
Kolmanda probleemina on võrgustikud kas liiga „pingul” või „lõdvad”. Kui võrgustiku liikmete vahel on väga tugevad suhted, ei saa võrgustik olla väga innovaatiline. Lõdvema organisatsiooniga võrgustik on innovaatilisem, kuid ei suuda ideid ellu viia, sest puudub tugev organisatsioon.

Kuidas võrgustikke hinnata?
Seminari ajurünnakus pakuti välja virtuaalse võrgustiku hindamise kriteeriume. Kvantiteedi all uuriti, kui suur on võrgustiku eelarve, milline on sündmuste kalender, õppematerjalid, juhtumite kirjeldused (koos analüüsi­dega), ülevaated konverentsidest, se-minaridest, foorumitest, uuringutest. Kui palju on liikmeid, kas on olemas veebileht, kui tihti seda külastatakse, kui kaua seal viibitakse, kui palju laaditakse materjale alla, kui palju on kommentaare? Kui avatud on võrgustik – kui palju „ignorante” kaasa lööb? Kvaliteedi kohta küsiti, kas võrgustik vastab liikmete ootustele. Mil määral on saavutatud eesmärke? Mida võrgus­tik on andnud oma liikmetele, valdkonna arengule, ühiskonnale (kas on arutatud ühiskonnale olulisi küsimusi)? Kas on loodud uut mõtteviisi, paradigmat, diskursust? Kui sisukad on olnud kommentaarid?
Osalenutele sai selgeks, kui komplitseeritud, ajamahukas ja ressurssinõudev on virtuaalse võrgustiku heal tasemel hoidmine.