Doktoriõppe kvaliteet ja tulemuslikkus

 

Karl Kello

Repliik

Nädal algas kellakeeramise ja aastast aastasse korduva poleemikaga selle üle, kas ajaga manipuleerimine on õigustatud või mitte. Vastasleer toetub Salme Teesalu argumentidele. Lugupeetud professori väitel mõjub kella edasi-tagasi keeramine inimese biorütmidele sedavõrd negatiivselt, et põhjustab olulisi tervisehäireid.
Vististi on vähe neid, kes eitavad stabiilse elurütmi, sh kindla une- ja söögiaja tähtsust tervisele. Kurbloolisus on selles, et järjest keerulisem on sellist elurütmi järgida.
Nii mõnigi õpetaja on öelnud, et kõige parem aeg vihikute parandamiseks on siis, kui pere magab. Seega teevad nad tööd uneajast.
Uneajast näpistavad vähem või rohkem ka töö ja pere kõrvalt õppijad. Eeldatavalt selliste inimeste arv kasvab, sest nii enesetäiendamise kui ka ümberõppe vajadus suureneb ja poliitikud on andnud elukestvale õppele rohelise tee.
Järelevastamiseks või järeltööks on kõige kergem leida aega enne tunde, see tähendab aga nii õpetajale kui ka õpilastele tunni jagu varem kooli tulekut. Pärast tunde on trennid, ringid, ühisüritused, muusikakool jne. Et igal päeval on oma rütm, on raske kinni pidada kindlatest söögiaegadest. Hea, kui koolilõuna ja õhtusöögi vahel üldse midagi süüakse.
Nädalavahetustel armastab väsinud koolilaps hommikul kaua põõnata. Õhtul on ta erk, surfab poole ööni Internetis või vaatab televiisorit. Läheb paar päeva aega, et tavaline unerütm taastuks, aga siis läheneb juba uus nädalalõpp. On noori, kel tavaks ka nädala sees poole ööni üleval passida. Koolis suudavad nad paaris esimeses tunnis vaevu silmi lahti hoida. Vanemad on mures, aga nad ei saa oma teismelistest noortest jagu.
Kes üldse saavad järgida arstide soovitatud elurütmi? Vanadus­puhkusel pensionärid, täiskasvanud laste vanemad, kel kodune töökoormus oluliselt vähenenud. Noorte ja keskealiste elu on paraku üleplaneeritud ning iga ootamatu lisakohustus või haigestumine võib selle täiesti pea peale keerata. See on stressi ja tervisehäirete üks peapõhjusi, mitte kellakeeramine. Me ei tõuse ju aasta ringi igal hommikul täpselt ühel ja samal ajal. Töögraafikud on erinevad, nädalalõppudel magatakse kauem, rääki­mata puhkustest ja koolivaheaegadest.
Silvi Teesalul on õigus, et 50 nõukogude aastat on meid suveajaga ära harjutanud. Tõepoolest, minagi olen harjunud sellega, et saan augustiõhtutel pärast tööd veel valges mere ääres käia ja septembriõhtutel suvilas lehti riisuda. Märtsilõpu kellalükkamine tähendab minu jaoks kevade algust – päevapealt on õhtul peaaegu kella üheksani valge. Aga ma saan aru ka neist, kellele pole tähtis mitte õhtu-, vaid hommikuvalgus. Just siin vaidluste raskuspunkt peitubki.

Järvamaa ühing tõi mõisakoolid moodi

Märtsis tähistas kümnendat sünnipäeva Järvamaa mõisakoolide ühing, kelle algatusest on sündinud riiklik programm kõigi Eesti mõisakoolide tarvis ning kelle tegevus andis hoogu ka
riikliku ühenduse tekkimisele.

Järvamaa mõisakoolide ühingu loomise idee pakkus 1997. aastal välja Piret Rammo, kes oli tollal Laupa Põhikooli direktor. Hiljem juhtis ta aastaid loodud ühingut. Järvamaa hariduse arengukava põhikoolide grupi juhina sai talle üha rohkem selgeks, et mõisa­koolidel on isevärki mured, mida teistel ei ole.

Peaaegu 30 miljonit krooni
1998. aasta märtsis kirjutasid 16 kooli Albus alla ühingu asutamislepingule. Praegu on ühingus 12 kooli.
Kümme aastat kestnud töö kõige suuremaks saavutuseks hindab Piret Rammo mõisakoolide riikliku programmi tekkimist ühingu algatusel. Selle kaudu saavad mõisakoolid igal aastal raha. Aastatel 2002–2006 on Eesti mõisakoolidele ja ühendustele eraldatud sealt ligikaudu 28,5 miljonit krooni. Järvamaa koolidele on selle programmi kaudu aastatel 2002–2007 eraldatud 6,5 miljonit krooni. Kõige rohkem on saanud Albu, Aruküla ja Laupa mõis.
Kui Järvamaa mõisakoolide ühing loodi, taheti kohe luua suhted mõisakoolidega üle Eesti. Rammo on külastanud praeguseks enamikku neist.
Aasta pärast ühingu loomist kutsuti kõik teised mõisakoolid Järvamaale külla. Laupal toimus siis esimene üle-eestiline mõisakoolide konverents. Saal oli rahvast täis ja õhus huvitavaid ideid. Samal päeval tuli ka mõte kutsuda kokku kõik Eestis resideerivad suursaadikud ja näidata neile kauneid koole. Piirduti siiski kuue riigi saadikutega, kellega käidi Albus, Roosna-Allikul, Aruküla ja Laupa mõisas. Suursaadikutega kaasas käivat etiketti aitas selgeks teha Trivimi Velliste, kes ka muidu on aidanud ühingut ja olnud mõisakoolide suur patrioot.
Suursaadikutele taheti näidata, kuivõrd harukordsed institutsioonid on Eesti mõisakoolid. „Siis arvasime, et sellist asja nagu mõisakool maailmas ei ole,” lausus Rammo. Hiljem Saksamaa-reisil leiti sealgi üles kaks tõelist rüütlilossi moodi erakooli.

Mõisad said populaarseks
Mõisakoolide tutvustamisest suursaadikutele tekkisid Rammo ütlust mööda kontaktid, mis kestsid kauem kui see üks päev.
Soome suursaadik kutsus Rammo mitu korda Soome saatkonda ja oma koju. „Tahtis mind kokku viia ühe inimesega, kes tollal kamandas Euroopa raha, aga minu takistus on, et ma ei oska inglise keelt,” rääkis Rammo.
Rootsi suursaadikuga kohtus Ram­mo samuti pärast tutvustustuuri.
Ees­ti suursaadik Austrias, Laupa kooli vilistlane Katrin Saarsalu on korduvalt maininud, et tollasele Austria suursaadikule jättis kohtumine kustumatu mulje. „Ju tegime selle asja hästi, kui see pakkus midagi uut ja huvitavat maailma näinud inimestele,” ütles Rammo.
Laupa Põhikoolist sai alguse ka üle-eestilise ühingu idee, mille esimesena ütles välja Mart Laar. Ühenduse suureks teeneks luges Rammo külastusmängu „Unustatud mõisad”, mis on toonud mõisakoolidega tutvuma tuhandeid inimesi. Kusjuures Järvamaa mõisakoolid esialgu mänguga ei liitunud: nendele polnud idee uudne – koolide uksed olid ennegi külastajatele avatud olnud. Teiseks leidsid mõne mõisakooli juhid, et unustatuks neid küll nimetada ei saa, ega soovinud seetõttu ka kuuluda külastatavate mõisate nimekirja. Nüüd on siiski ka Järvamaa mõisakoolid külastusmängust mitu aastat osa võtnud ning tänavugi avab osa neist uksed.
Turismile ja promomisele on Järva­maal palju tähelepanu pööratud. Välja on antud kolm brošüüri, osaletud kavandis, kus õpiti külalist õigesti vastu võtma, koolitatud giide. Ja kõigi tegemiste tulemusena on Rammo arvates mõisad kümne aastaga moodi läinud.
Tegeldud on ühingu liikmete koolitusega, õpetatud koostama mõisakoolile head projekti ja antud teadmisi majade restaureerimise kohta. Praeguseks peaksid Rammo sõnul peaaegu kõigil Järvamaa koolidel projektid olema. Nende head taset näitab kas või see, et Norrast saavad Laupa ja Koigi põhikool kümneid miljoneid kroone. Väätsa Põhikool jäi väga napilt rahasaajate ringist välja.
Ühingu liikmetele on korraldatud koolitusreise välismaale. Aprilli lõpus on minek Taani. Käidud on Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Austrias.
Ühingu algatusel hakati Paide kutsekeskkoolis restauraatoreid koolitama.

Järvamaal on läinud hästi
Teisedki maakonnad on püüdnud mõisakoolide ühendust luua, kuid õiget asja pole neist saanud. Rammo teada on säärane ühing veel Lääne-Virumaal, kuid see on nii-öelda varjusurmas. Ka Lõuna-Eestis algatati ühing, kuid nemad asja käima ei saanudki. Järvamaa ühingul on aga kogu aeg hästi läinud ja veel kordagi pole kaalutud jätkamise mõtte­kust.
Ühingu suurimaks mõjuks nende kümne aasta jooksul peab Rammo seda, et mõisakoolide vajalikkusest on aru saadud. Vallavalitsuse liikmed ja koolijuhid aga on mõistnud, et raha saab alles siis, kui kõik uuringud tehtud ja projektid korras. „Vallad tunnustavad neid koole üha enam ja ka raha antakse rohkem,” lausus Rammo.
Järvamaa mõisakoolide olukord on võrreldes kümne aasta taguse ajaga paranenud, kuid siiski on tase üsna erinev. Järvamaa number üks on Rammo sõnul Roosna-Alliku. Just selles mõisas pidas ühing märtsi keskel oma kümnenda sünnipäeva balli.
Ilusaid saale on teisteski mõisates. Eesti mõisakoolide olukorraga tuttav olev Rammo lausus, et Järvamaa mõisakoolid on ehk teistest veidi paremaski seisus. „Meil ei ole häbeneda midagi,” lausus ta. „Kui möödub veel kümme aastat, siis on Järvamaa mõisakoolid korras. Loodame!”

Turvaliselt Internetti

Mida oled sina teinud, et Internet oleks senisest ohutum?

HELIN PUKSAND, Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Olen selgitanud oma õpilastele, et Internet on avalik ruum. Nemad usuvad, et Internet on salajane koht, kuhu saab peitu minna ja kus võib kirjutada, mis pähe tuleb. Selgitan siis neile, et Internet on just kõige avalikum koht, mis olemas on – kõik tuleb välja.”

PETER FIFKA, Microsofti esindaja:
„USA-s saavad lapsevanemad tellida kaabelühenduse operaatorilt porno- ja muude lastele sobimatute lehekülgede blokeeringu. Mõnes riigis jälgib noorsoopolitsei veebikülgi, mida kahtlaselt palju külastatakse.”

MAREK STRANDBERG, riigikogu liige:
„Olen võtnud Internetis sõna omaenda nime all, kannatades välja anonüümsete kommenteerijate solvanguid ning lootes, et kunagi hakkavad kõik oma nime all kirjutama. Vajadust oma isikut varjata ju pole. Ajalehtedes kirjutavatele inimestele ei ole midagi tehtud, miks siis Internetis ennast varjatakse? Kas saadakse aru, et ollakse kiuslikud ja pahatahtlikud ning elatakse välja oma kultuuritust? Või tahetakse tunda ennast anonüümsuse maski taga kõikvõimsana?”

BIRGY LORENZ, Pelgulinna Gümnaasiumi arvutiõpetaja:
„Mina olen püüdnud leida meie kooli õpilaste fantaasiale ja energiale mõistlikku rakendust. Teatavasti loopisid meie 9. klassi poisid õpetajat raamatutega ja panid sellest video YouTube’i. Kaasasime need noormehed ühte Microsofti projekti ja nad osutusid seal isegi „liiga tubliks” – nimelt kinkis Microsoft neile heade tulemuste eest mängukonsoolid! Nüüd on meil veebis oma You­Tube’i keskkond www.youtube.com/pelgulinnag, kus õpilased saavad näidata enda tehtud videofilme. Kes tahab kuulsaks saada, saab seda positiivselt ja legaalselt. Pole enam vajadust kiusamisega silma paista.
Järgmisena on meil plaanis teha nooremate õpilaste hulgas küsitlus, et saada teada, missugused on nende Internetiga seotud probleemid. Kui küsitlus on tehtud, räägivad needsamad 9. klassi poisid, kes said preemiaks mängukonsoolid, noorematele Internetiohtudest, autoriõigusest, isikuandmete kaitsest, netiketist jms.
Interneti-ohutuse suurendamiseks me midagi keelata ega blokeerida ei kavatse. Võime koolis õpilasel ju terava noa käest ära võtta, aga kodus on tal neid terve komplekt. Lapsed tuleb õpetada ohtlikke asju ettevaatlikult kasutama, see on ainus mõistlik lahendus.”

MART LAANPERE, TLÜ haridustehnoloogia keskuse juhataja:
„Olen üritanud oma koolitustel ja konsultatsioonides maha võtta inimeste hirme seoses Internetist lähtuvate ohtudega. Internetiga hirmutamine kipub kohati lausa paranoiliseks minema. Kui kasutad arvutit mõistlikult, pole ohud suuremad kui Tallinna kesklinnas jalutades. Üks võimalus pahalaste (viiruste, nuhkvara jms) juurdepääsu oma arvutisse takistada on muidugi jätkuvalt Microsofti platvormist loobumine ja seda olen pidevalt soovitanud. Enamik mu töökaaslastest on viimastel aastatel eelistanud Apple Macintoshi arvuteid ja keegi ei kahetse. Pole enam vaja muretseda viirusetõrje pärast ja arvuti kasutamismugavus on ka hoopis teisest klassist.”

ANDRES RAID, teleajakirjanik:
„Mina olen kõik jaburad e-mailid ära kustutanud. Minu juures leiavad nad oma kurva lõpu.”

ASTRID SILDNIK, Kose Gümnaasiumi saksa keele õpetaja:
„Kuna Internet on ohtlik, olen läinud õpilastega Internetti kaasa. Näiteks kümnendas klassis on meil üks saksa keele tund Internetis. Õpilased on oma kodudes, kõrvaklapid peas ja mikrofonid ees, ning nii me vestlemegi. Kellel on raskusi, nendele kirjutan chat’is sõnu ette. Vestleme Internetis ka meie Saksamaal õppiva vahetusõpilase ja tema saksa klassikaaslastega. Oleme tunnis mobiiltelefonide ja mp3-mängijatega saksakeelseid lühiintervjuusid ja muusikasaateid teinud. See on õpilaste meelest super! Neile meeldib, kui õpetaja ei karda infotehnoloogiavahendeid. Ja neile meeldib, et täiskasvanud on nendega Internetis kaasas. Soovitan kõikidel õpetajatel ja lapsevanematel Internetti tundma õppida ja koos lastega seal tegutseda.”

Pikema puhkuse (l)ootuses

Kui pikk peaks olema puhkus, et inimene tunneks end elujõulise töötajana aasta ringi? Iseenesest mõistetav, et erineva töö puhul on puhkusevajadus väga erinev ja sõltub töö stressi­rohkusest. Raamatukogutöötaja ja õpetaja puhkusevajadus pole võrreldav – impulsiivsete ja energiliste lastega tegelevad pedagoogid põleksid üsna kiiresti läbi, kui saaksid puhata vaid ühe kuu.
2007. aastal Suurbritannias läbi viidud tööelu-uuringust selgus, et kõige stressirohkem töö on peakokkadel ning õpetajatel, sealhulgas lasteaiaõpetajatel (kokkuvõte uuringust ajakirja Psychological Medicine augustinumbris). Neis ametites töötavatel inimestel oli ka kõige suurem tõenäosus haigestuda depressiooni või ärevushäiresse. Psühholoogide üks soovitus stressi vähendada on või­maldada nende ametite esindajatele pikka puhkust.
Haridus- ja teadusministeeriumis on valminud eelnõu, mis annab pikendatud puhkuse õiguse lasteaias töötavatele nn üldteenindavatele eripedagoogidele ja logopeedidele. Praegu on neil 56-päevase puhkuse õigus vaid juhul, kui nad töötavad erivajadustega laste rühmas või üldhariduskoolis. Samuti saab tulevikus teiste spetsialistidega võrdsetel alustel puhata kooli sotsiaalpedagoog. Kuid mitte lasteaiaõpetajad. Nende puhkus jääb endiselt 42-päevaseks.
Iga Õpetajate Lehe lugeja teab, et koolieelne aeg on inimese arengus üks tähtsamaid, ja usutavasti teavad seda ka poliitikud. Ning lapse arengus suurt rolli mängiva õpetaja töö on seda kvaliteetsem ja mudilase arengut toetavam, mida rohkem tunneb õpetaja, et tema tööd väärtustatakse. Seadusemuudatus väärtustab küll logopeedide, eri- ja sotsiaalpedagoogide tööd, kuid lasteaiaõpetajate oma kahjuks mitte, kuigi lasteaiaõpetaja on samuti pedagoog, kelle töö on stressirikas ja läbipõlemisoht sama suur kui kooliõpetajal.
Pealegi töötavad ka rühmaõpetajad erivajadustega lastega. Tänapäeva lapsed on varasemaga võrreldes muutunud – igas rühmas on mitu hüperaktiivset, logopeedilist või psühhiaatrilist abi vajavat last. Niinimetatud tavarühm ei koosne enam 24 „tavalisest lapsest”, see aga nõuab õpetajalt palju energiat ning tema vaimne väsimus ei jää alla kooliõpetaja omale.
Ei saa mainimata jätta ka õpetaja abide puhkust, mis on absurdselt lühike – vaid 28 kalendripäeva. Samas ei koosne nendegi töö vaid põrandate pesemisest ja toidu välja­jagamisest. Õpetaja abi aitab lapsi kasvatada ja õpetada. Distsipliini ja normaalse õppekeskkonna loomisel on õpetaja hea abiline asendamatu. Ka tema väärib pikemat puhkust.
Suvisel ajal on täiesti võimalik reguleerida lasteaia tööd nii, et õpetajad saaksid väärilise puhkuse. Lapsi käib lasteaias vähem ning rühmad pannakse kokku.
Tõsi, pealinna lasteaedades käib suvekuudel lapsi tunduvalt rohkem kui maapiirkondades ning suvel lasteaeda kaheks kuuks päris kinni panna ei saa. Vanemate puhkus on lühike, paljud vanavanemad käivad tööl ning „maale vanaema juurde” võimalus minna vähestel.
Oma mitmeaastase lasteaiatöö vältel täheldasin kahjuks ka seda, et suvel veetsid aias pikki päevi sõimerühma lapsed, kelle vanematel oli samal ajal puhkus. Kas aga ei võiks nn sundolukord, kus lasteaed on kaks kuud kinni, võimaldada pisikestele lasteaialastele pikemat puhkust? Nad ei ole seda vähem väärt kui koolilapsed. Ning pikema puhkuse saaksid nii lasteaiaõpetajad kui ka nende abid.

Kristi Helme

Ministeeriumis

1. märtsil osales minister Tõnis Lukas Tartu Ülikooli kunstimuuseumis Ernst Jaaksoni mälestusfondi stipendiumi üleandmisel. 1. aprillil peeti rahvusraamatukogus konverents „Elukestev õpe – Eesti arengumootor?”. Haridus­poliitikast ja -strateegiatest k­õneles HTM-i täiskasvanuhariduse talituse juhataja Terje Hai­dak. Konverentsi korraldas SA Teadlik Valik koostöös Raken­dus­kõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Eesti Üliõpilaskondade Liidu ja BDA Consultinguga. 2. aprillil tegi Tõnis Lukas ettekande Jänedal riigikaitse eriseminaril.
Sama päeva pressikonverentsil HTM-i Tallinna esinduses tutvustasid minister Tõnis Lukas ning kõrgkoolide ja üliõpilaste esindajad kavandatavaid muudatusi kõrghariduse kvaliteedi tagamisel. 3. aprillil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil. 4. aprillil toimub hotellis Tal­link SA Tiigrihüppe korraldatud koolide innovaatiliste lahenduste konkursi lõpuüritus. Konkursile esitati 18 projekti 17 koolist. Žüriisse kuulusid Ingrid Maadvere (GAG-i haridustehnoloog), Andres Laanemets (Pärnu Sütevaka HG direktor), Tiina Kasema (Sillamäe LV haridus- ja kultuuriosakonna juhataja), Siret Lahemaa (Lauka PK õpetaja) ja Ave Lauringson (SA Tiigrihüppe projektijuht). Projek­tidega on võimalik tutvuda sihtasutuse kodulehel.

Sõnumid

„Kevadpäev Euroopas” kutsub Eesti õpilasi arutlema Euroopa kultuuri üle
Algab Euroopa Komisjoni traditsiooniline noorteprojekt „Kevadpäev Euroopas”. Eesti noored on kutsutud osa võtma projekti raames toimuvatest konkurssidest ja võistlustest.
Tänavu on Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta. Multikultuursusele keskendub ka Euroopa kevadpäev. 
Euroopa kevadpäeva konkursid jagunevad üleeuroopalisteks ja riigisisesteks. Tiigrihüppe SA ning Euroopa Komisjoni Eesti esindus korraldavad sel aastal Eesti noortele ajaveebide konkursi ”„Meie ühised Euroopa väärtused.Osalema oodatakse kuni kümneliikmelisi õpilasrühmi. Eesti konkursi võitjale korraldab Euroopa Komisjoni esindus sügisel preemiasõidu Brüsselisse.
Üle-euroopaliste konkursside ning osalemistingimuste kohta saab lugeda Euroopa kevadpäeva kodulehelt <http://www.springday2008.net,> mis on kättesaadav ka eesti keeles. Muu hulgas leidub veebilehel ka interaktiivseid õppematerjale, mille abil saab õppida tundma Euroopa Liidu institutsioone ja otsustamisprotsesse.
Nii Eesti kui ka Euroopa konkurssidel osalemiseks registreerib õpetaja oma klassi elektrooniliselt Euroopa kevadpäeva kodulehel.
Euroopa kevadpäeva korraldatakse alates 2003. aastast, et kutsuda noori üles Euroopa Liidu teemal sõna võtma ning kaasa mõtlema. Projektiga on liitunud juba üle tuhande Euroopa kooli.
Projekti eestvedaja on Euroopa Koolivõrk (European Schoolnet) ja seda toetavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament. Eestis koordineerib projekti Tiigrihüppe SA ja toetab Euroopa Komisjoni Eesti esindus. Projekti pedagoogiline nõustaja on Kuressaare Gümnaasiumi õppealajuhataja ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Maidu Varik
Lisainfo: Maidu Varik, maidu@oesel.edu.ee <mailto:maidu@oesel.edu.ee>; Elo Allemann, elo@tiigrihype.ee <mailto:elo@tiigrihype.ee>, tel 655 02 90; Kadri Kull, Kadri.Kull@ec.europa.eu <mailto:Kadri.Kull@ec.europa.eu>, tel 626 4400.
Ave Lauringson, Tiigrihüppe Sihtasutuse projektijuht

Eesti teadusele 280 miljonit krooni lisaraha
2007. aastal alanud EL-i seitsmeaastase 7. raamprogrammi esimene aasta on eestlastele olnud edukas. Eestisse on toodud 17,9 miljonit eurot (280 miljonit krooni), mis on suuruselt enam-vähem võrdne Eesti riigi rahastatava uurimisrühmade sihtfinantseerimise 2007. aasta eelarvega (300 miljonit krooni).
Märkimisväärne on Eesti 22,5% edukus (saadud ja taotletud projektide suhe) projektitaotlustes. See on kõrgem nii Euroopa Liidu liikmesriikide (21,45%) kui ka nn vanade liikmesmaade keskmisest (21,9%).
7. raamprogramm on maailma mahukaim rahvusvahelist teadus-
koostööd toetav programm. 2007.–2013. a on kavas teadusele eraldada 50,5 miljardit eurot (790 miljardit krooni).
Margit Lehis, SA Archimedes teaduskoostöö keskuse infojuht

Rahvatantsijate ja -muusikute festival
5. ja 6. aprillil kogunevad noored üle Eesti III vabariiklikule rahvatantsufestivalile ja noorte pillimeeste võistumängimisele.
Taoline festival toimub tantsupidudevahelistel aastatel, et anda noortele võimalus tihedamini kokku saada. Festivalid on pühendatud kunagistele armastatud tantsujuhtidele Niina ja Alfred Raadikule, kes olid noorte tantsupidude algatajad. Festivalile koguneb üle tuhande tantsija ja muusiku.
Esimesel päeval toimuvad Viimsi Keskkoolis töötoad ja võistlused. Tantsi­jaid juhendavad Ilma Adamson, Marina Kuznetsova, Maido Saar, muusikuid Jaanus Põlder ja Kaarin Aamer. Pärnumaa rahvamuusik Malle Mölder teeb regilaulu õppetuba.
Festival jätkub juba 6. aprillil Tallinnas Salme kultuurikeskuses, kus kell 10 algab rahvamuusikute võistumängimine ja kell 14 festivali lõppkontsert.
Kokkusaamise korraldavad Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts ning Pelgulinna Gümnaasium.
Kadri Valner, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhatuse liige

Eesti Koorijuhtide Naiskoor (EKN) tähistab tänavu 20. sünnipäeva. Koor, mis sündis tänu Vabariiklikust Koorjuhtide Segakoorist (VKS) väljapraagitud naislauljate südikusele, pärjati 2001. aastal Walesis Llangolleni koorikonkursil Choir of the World (maailmakoori) tiitliga. See on vaid üks oluline verstapost elujõulise ja hinnatud Eesti naiskoori ajaloos.
1988. a jaanuaris toimus EKN-i esimene proov. Dirigendikoormat nõustus vedama Ants Sööt. Koor hakkas koos käima neli-viis korda aastas põhiliselt Tallinnas ning lauljad tulid kohale üle kogu Eesti.
Kuna koori kuuluvad muusikaõpetajad ja koorijuhid, siis häälepartiide õppimisele aega ei kulutata. Küll aga on loodud koori meelespea, kus kirjas esmapilgul iseenesest mõistetavad või isegi humoorikad, kuid siiski igaühele meeldetuletamist väärivad mõtted: kuula kõik jutud alati lõpuni; kui sul on ettepanekuid, mõtle need läbi ja esita sobival toonil; täitmisele kuuluvad ka ebameeldivad korraldused; ära muutu vastikuks, tähtsaks ja paksuks; ära risusta õhku hädaldamisega; kontserdil esinemine on igale lauljale auasjaks.
Koori esimene välisreis toimus 1989. aastal Szolnoki koorifestivalile Ungarisse. Järgnesid Soome, Itaalia, Norra, Hispaania, Šveits. Auhinnalisi kohti saavutati konkurssidel Rootsis ja Hollandis, suurim oli edu 2001. aastal rahvusvahelisel koorifestivalil Llangollenis, kus koor võitis naiskooride ja sai kolmanda koha rahvalaulude kategoorias ning pärjati ka juba mainitud maailmakoori tiitliga. 2004. a saavutas koor esikoha rahvusvahelisel koorifestivalil Debrecenis (Ungari).
Koori kauaaegset dirigenti, professor Ants Sööti on EKN-i lauljad iseloomustanud kui suurt professionaali koori ees, head kolleegi vestluses, kel jätkub aega ja head sõna igaühe jaoks eraldi. Ants Söödi fenomeniks peetakse ka oskust saada hästi hakkama naistega, „kes ju teadupärast armastavad kõvasti lobiseda, liiati kui nad kodust harva välja saavad”. Koori laulja, koormeister ja praegune dirigent Õnne-Ann Roosvee on Ants Söödi kohta öelnud: „Ta oskab koori õigeks hetkeks parimasse seisu inspireerida ja annab ise väga palju energiat. See on nagu üks muusikaline põlemine, mida koos läbi elatakse. Lauljad armastavad teda väga!”
Ants Söödi kõrval on koori juhatanud Vaike Uibopuu, Silvia Mellik, Ene Kangron, koormeistrina on töötanud Tiina Kiilaspea. Lauljate hääle eest kandis 2004. aastani hoolt Ludmilla Issakova. Koostööd on tehtud mitme Eesti dirigendi ja välisdirigentide ning kooridega. 2007. aasta suvest on EKN-i dirigendid Andrus Siimon ja Õnne-Ann Roosvee.
Eesti Koorjuhtide Naiskoor tähistab oma 20. sünnipäeva kontserdiga Mustpeade Majas laupäeval, 12. aprillil kell 16. Ootame kuulama endisi lauljaid, muusikahuvilisi ja koori sõpru. Esitamisele tuleb tänapäeva koorimuusika eesti ja välismaa heliloojatelt.
Kristel Pedak

 Ässad Jõgeval

150 õpetajat üle Eesti pidas koolivaheajal Jõgeva Ühisgümnaasiumis maha ambitsioonika nimega võrkpalliturniiri „Ässad”. Eesti Koolispordi Liit korraldas turniiri juba 15. korda. Sellest võttis osa rekordarv võistkondi – 18. Teist aastat järjest läks võidukarikas Nõo Reaalgümnaasiumi õpetajatele Võrumaa ja Põlvamaa koondvõistkondade ees. Võõrustajad jäid neljandaks. Teise liiga võit läks Ida-Virumaa õpetajatele.
Nime „Ässad” kannab turniir eesmärgiga rõhutada sportivate õpetajate soliidset iga. Sellel võistlusel on naisõpetajate vanuse alampiir 35 ja meesõpetajatel 40 eluaastat. Esimeses liigas oli võistkondi 14 ning teises liigas neli. Teise liiga eripära on, et väljakul viibivate võistlejate vanuse summa peab ületama 290.
Jõgeva ÜG on „Ässade” võõrustajaks turniiri algusest peale. Võistluse hing ja peakorraldaja on Jõgeva ÜG majandusdirektor Raul Kull, 15-kordne peakohtunik kehalise kasvatuse õpetaja Rainer Võsaste ning pallimängu kohtumõistjad õpetajad Etna Leppik ja Hille Kirpu.
Korraldustiimile jagub koolispordi liidul ainult kiidusõnu. Läbi aegade on turniirist osa võtnud 265 õpetajat, kõige rohkem – 42 – Tartumaalt. Väga paljude koolide võistkonnad on turniiril osalenud algusest peale. Kõik võistlused on kaasa teinud Mart Märand Nõo Reaalgümnaasiumist ja Oskar Pettai Tootsi koolist.

c   

Mõte

Mõni aeg tagasi pöördus minu poole üks nõutu ema, kelle esimeses klassis käiv tütar oli õpetaja korraldusel kirjutanud õhinal luuletuse Eestist. Kirjutist tagasi saades leidis laps kurbusega, et õpetaja oli lühidalt ja kategooriliselt kirjutanud teksti alla hinnangu: see ei ole luuletus. Murelik ema tahtis selgitust, mis siis õieti luuletus on ja mis ei ole.

Minu arusaamist mööda oli tegu tekstiga, mis oleks vabalt võinud kuuluda Eesti luuleklassikasse – kohe kohises teadvusse terve hulk seoseid, tsitaate, rütme, millest tüdruk ise vaevalt teadlik oli. Eriti vaimustasid mind aga kaks viimast rida: Eesti on kool. / Loo­dus on õpetus.
Samavõrd kui rõõmustab see, et leidub lapsi, kes suudavad mõelda „kas­tist väljas”, olgu tegu siis liivakasti või kastisüsteemiga, teeb murelikuks, et ikka on õpetajaid, isegi väga edumeelsetes koolides, kes keelavad joonistada rohelist päikest ja nõuavad, et luuletus peab olema lihtsas riimis ja ühemõtteline. Kui kogenud pedagoogid viitavad traditsioonile – aastakümneid on alati nii tehtud! –, ei pruugi noortel olla alati piisavalt julgust ja enesekindlust, et raame avardada.
Loomulikult on palju eeldada, et iga algkooliõpetaja luulet, muusikat või kunsti sügavuti valdab ja tulevased anded eksimatult ära tunneb. Kuuldavasti oli ka Jüri Arrakule kunagi selgeks tehtud, et joonistada ta küll ei oska. Ometi võimaldab just töö lastega mitte üksnes õpetada, „kuidas peab”, vaid ka õppida, kuidas võib.

Sellest, mis südamel
Olen kunagi tagasi andnud ühe andeka noore inimese käsikirja. See oli laitmatu esikluulekogu, mis vastas kõigile nõudmistele ja oleks kindlasti pälvinud tunnustava kriitika. Ometi tundus mulle, et autor on märksa andekam kui sellest tekstist nähtus. Ta oskas vähimagi raskuseta luuletada nii, nagu kõik sel ajal luuletasid, tegemata ühtki viga, ületamata ühtki piiri, avamata oma isiksust rohkem kui hädapärast vajalik. Soovitasin tal unustada kõik, mida ta oskab, ja alustada otsast peale, kirjutada see, mis südamel, üles, nagu see oleks maailma esimene luuletus. Seda oleksin ma tõesti väga tahtnud lugeda.
Paraku jäi mul mulje, et ta oli mi­nu reaktsioonist pettunud. Ta ootas kiitust, mille oli kahtlemata ära teeni-
nud – ega mõistnudki, et minu soovitus oli palju kõrgemat järku tun­nustus. Enamasti kipub noortel luuletajatel puudu olema lugemusest, haridusest, kirjutamiskogemusest – see on loomulik, see tuleb ajaga. Aga kuigi heliredelite harjutamist võetakse muusikuteel endastmõistetavana, ei saada tihti aru, et tehnilised oskused on vajalikud ka igas teises kunstivormis, kas või selleks, et arengu järgmisel astmel nad hüljata. Nii tuleb sellele, kes tõsiselt tahab luuletama õppida, kahtlemata kasuks töö luule tõlkimisel, niihästi värsiteooria kui eri luulevormide harjutamine. Ei saa ju tõsiselt võtta verinoort autorit, kes kuulutab, et ta põhimõtteliselt kedagi ei loe, et mitte end mõjutada lasta. Ja kelle jaoks iga talle pähekaranud kild tundub tähelepanuväärne ja originaalne.

Teekond luuleni
On aga ka täiesti teine tee; sissepoole pöördumise tee. Seegi eeldab suurt distsipliini ja pidevat enesearengut, aga ei toetu mitte kunsti traditsioonidele, vaid sisemisele häälele, kooskõlale looduse ja Jumalaga. On võimalik küll, et noor inimene loeb ainult esoteerilisi tekste – või ka sinna kõrvale hoopis ulmet või fantaasiakirjandust, üldse mitte luulet –, aga ise väljendu-
da eelistab just luulevormis. Sellisel juhul on luuletamine osa tema vaimsest teekonnast; mitte tingimata selleks, et oma tekste teistega jagada, küll aga sisemise selguse saavutamiseks.
Loovkirjutamine on Eestis alles lapsekingades. Selle üle, kas kirjanikuks saab õpetada, on palju vaieldud; et loovus on arendatav ja eneseväljenduskrambist on võimalik üle saada, on tänaseks selge. Pole mingit põhjust, miks inimene peaks tingimata luuletama – kui vähegi võimalik, siis mitte! –, aga luule olemuse mõistmisel ja enese väljendamise oskusel on õpetajal väga palju võimalik ära teha.
UNESCO emakeelepäev on 21. veeb­ruaril, luulepäev 21. märtsil ning raamatu ja roosi (ametlikumalt raamatu ja autoriõiguste päev) jüripäeval, 23. aprillil. Kui emakeelepäeva tähistame Eestis juba aastaid enne UNESCO-t, siis luule- ja raamatupäeva tasuks küll laiemalt meeles pidada.

Lapsed tahavad lugeda
Olen kuulnud kurtmist, et lapsed hakkavad raamatust võõrduma; mu enda muljed seda küll ei kinnita. Nagu filmikunsti areng omal ajal pani muret tundma teatri saatuse üle, nii on loomulik, et virtuaalmaailma pealetung mõnes mõttes raamatu osa ajutiselt kahandab – aga kas või külaskäik Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusse veenab, et muretsemiseks pole põhjust. Lapsed loevad ja neile loeb, kui neile ette loetakse.
Ainus enam-vähem kindel viis lapsi luulest võõrutada on sundida neid pähe õppima tekste, mis neile vähimatki ei tähenda. Seevastu on võimalik just kõige endassepöördunumas eas õpilasi paremini mõistma õppida, kui lasta neil endal valida – kogu maailmakirjandusest välja otsida – üks enda jaoks oluline luuletus.
Võib-olla oleks huvitav ja õpetlik lasta eri vanuseastme lastel kirjutada teemal „See ei ole luuletus”? Siinkohal on võimalik kõnelda ka maailmas üha laiemini levivast ja üsna populaarsest kirjandusvormist, mida nimetatakse „leitud luule”. Eesti kirjanduseski leidub sellele mitmeid vasteid, nagu Juhan Viidingu „Lehest lugesin: „Vaim näitas võimule hambaid”” või suvel 1984 kirjutatud „Nõudeäri / vaateaken teatab: / „Suvi 1984”. / Milline teade! Ajas nii täpne”. Minu jaoks mõjus lummavalt puhta luulena kord bussis loetud „Ära varja vaatevälja / juhist paremale.” Avalike tekstide hulk aga kasvab päevast päeva, nagu ka neile reageeringute spekter.
Juhan Liiv jäi aastateks vend Jakobi varju. Ei ta osanud rehkendada koolis ega eluski, hirmsad olid ta laulud. Ehk oleks tema aga luulena ära tundnud ühe kaheksa-aastase tüdruku read: Eesti on kool. Loodus on õpetus.

 Õpilase pilguga

Õppida tasub seda, mis tõeliselt huvitab
Lõpetan 12. klassi. Ees seisab raske otsus: mida teha edasi? Olen veetnud Tartu Forseliuse Gümnaasiumis juba seitse aastat ning äärmiselt õnnelik, et just selles koolis õpin, sest minu kool on pakkunud lisaks kohustuslikule õppekavale väga palju võimalusi.
Kõige suuremaks plussiks pean rekreatsiooni eriala, mis on kirjanduse kõrval teine õppesuund. Rekreatsioon ehk virgestus tähendab inimese töövõime taastamist, elamuse kogemist üritusel, loodusretkel või matkal, enese proovile panekut uutes olukordades või lihtsalt hea enesetunde leidmist aktiivse tegevuse kaudu. Meie, rekreatsiooniharu õpilased, oleme kolme gümnaasiumiaasta jooksul läbinud matkateooria, esmaabi, mänguõpetuse, ürituste korraldamise, hotellinduse, ettevõtluse ja ärijuhtimise kursused. Õpetajateks Tartu Kutsehariduskeskuse õpetajad.
Rekreatsiooni õppesuund on Tartu Forseliuse Gümnaasiumi ja Tartu Kutsehariduskeskuse projekt. Rekreatsioon on andnud suuna minu edasisele elule. Tänu koolis omandatud teadmistele tegin möödunud aastal õpilasfirma ReDo, millega võitsime üle-eestilisel õpilasfirmade võistlusel teise koha. Muutusin palju aktiivsemaks ja võtsin osa aina rohkematest ülekoolilistest, -linnalistest ja muudestki üritustest. Haarasin 2007. a oktoobris kinni kooli pakutud võimalusest minna Luksemburgi osalema XVI Euroopa noorte foorumil.
Meie kooli pakutavast rekreatsioonierialast kuulis ka keeltekooli Bellnor Tartu osakond (Bellnor aitab õpilastel astuda välismaa ülikoolidesse). Meile räägiti võimalusest minna õppima Inglismaale Birminghami, kus on paljud erialad otseselt seotud meie õppekallakuga. Mind ja mu kahte klassivenda hakkas huvitama meelelahutusäri, mida õpetatakse osaliselt ka meie rekreatsioonitundides.
Tänu Bellnorile saime märtsi alguses külastada oma tulevast kooli Birminghamis. Birminghami kolledž pakub palju erialasid, alustades hotellindusest kuni seiklusturismini. Lahtiste uste päeval tutvustati erialasid, meid huvitas eelkõige meelelahutusäri. Näidati ka ühiselamuid, mis olid väga mugavad, ilusad ja turvalised. Kampuses on oma pood ja pubi, kus saab vaadata jalgpalli, mängida piljardit ja mõnusalt aega veeta. Kooli veekeskuses saavad tudengid õpitut praktiseerida. Inimesed olid väga sõbralikud, kool huvitav ja linn ilus.
Oli minulgi varem hetki, mil olin täiesti nõutu. Ei osanud arvatagi, mis saab edasi. Praegune valik tundub mulle gümnaasiumikursuse loomuliku jätkuna. Soovitan kõigile minna õppima seda, mis tõeliselt huvitab.

Andra Namm, Tartu Forseliuse Gümnaasiumi abiturient

Kui mina olin veel väikene mees

Tulevase poliitiku Kalle Laaneti ihaldatud ketsid osutusid küll sandalettideks, kuid unistus sportlaseks saamisest, olgu või ketsideta, sai sellest ainult kinnitust.   

Tagavere Tuule unistused

Kas mäletate oma lapsepõlve unistusi? Enamik neist ununevad, eredamad käivad meiega kaasas kogu elu. Mõtlesin end bussijuhiks, tuletõrjujaks, suureks sportlaseks. Sportlaseks saamise nimel hakkasin ka tegutsema.
Olin kuulnud, et sportlased peavad palju trenni tegema. Kihutasingi siis Tagavere küla vahel ringi joosta, saades isegi hüüdnime Tagavere Tuul.
Siis aga andis keegi teada, et ühel õigel spordimehel peavad olema ketsid. Rääkisin kodus emale-isale, et sünnipäevaks ei soovi ma midagi muud kui ketse. Ketsid pidid mu elu täielikult muutma, minu suureks sportlaseks saamine seisis nüüd veel vaid nende salapärase kõlaga jalanõude taga.
Sünnipäeval saingi vanematelt igat­setud kingituse. Mäletan senini, kui täiskasvanu ja tõelise sportlasena ennast tundsin, kui uute jalanõudega küla vahele tormasin. Suures õnnes uurisin kõigilt, et kuidas mu ketsid neile ka meeldivad. Vastused olid rängad – mu unistuste ketsid osutusid kõige tavalisemateks sandalettideks. Nutt aitas pisikese mehe elu kõige suuremat pettumust leevendada. Unistus sportlaseks saamisest, olgu või ketsideta, sai aga ainult kinnitust. Ja vähemalt see unistus läks täide!

Kalle Laanet








 

Lõpp hea, kõik hea. Räpina Aian­duskool saab jätkata normaal­set tööd. Kuid siiski ühe reservatsiooniga tulevikuks: kooliasju tuleb ajada tasakaalukalt, rabistamata.

Ministri vali noomitus direktorile konfliktist teatamata jätmise eest oli ülepingutatud ning peaministri sekkumist võiks nimetada varblase tulistamiseks kahurist.
Jutt ei käi õpetajast, kes klassitoas õhupüstolit paugutas. Või ehk nii palju, et tuleks kaaluda, kas tegemist on pedagoogilise ja juriidilise või hoopis meditsiinilise probleemiga.
Alati on kehtinud kord, et eriolukordadest koolis tuleb teatada „ülespoole”, kuid kunagi pole olnud mingit näidisloetelu, mida eriolukorraks lugeda. Seepärast on direktorid asjast teavitanud kahel juhul, kui on vaja oma seljatagust kindlustada või ei saa oma jõuga asja lahendada. Aianduskooli direktori meelest ei olnud ilmselt te­gemist kummagi juhuga. Õige direktor ei hakkagi naljalt tüli kodust välja kandma
Eriolukordi juhtub tänapäeva koolides iga päev. Iga päev saadab mõni õpilane õpetaja kõigi õpilaste juuresolekul… Ei hakka seda sõna Õpetajate Lehe veergudel välja kirjutama. Seeniordirektorite meelest on see eriolukord. Kui direktorid igast sellisest juhtumist ministeeriumi informeeriksid ja minister iga kord reageeriks, jääksid Eesti haridus ja teadus juhtimata.

Toetus on oluline
Tõnis Lukase valimislubadus oli kaitsta õpetajate väärikust huligaansete õpilaste eest. Aasta on möödunud, kuid midagi pole muutunud. On ainult räägitud direktorile trahvimisõiguse andmisest. Kas aga direktorid-pedagoogid soovivad võtta endale politsei rolli? Trahvitu võib ju pöörduda kohtusse trahvi tühistamiseks. Mõningatel juhtudel seda tehaksegi, sest on tehtud menetlusvigu. Kuidas tagab direktor koolis korra pärast kohtus õpilasele alla jäämist? Ja üldse on narr olukord, kui direktor on kostja ja õpilane (lapsevanem) hageja.
Soovitan endiselt lahendust, millest kirjutasin mullu 9. veebruari Õpe­tajate Lehes: „Kui õpilane ei allu õpetajale või solvab teda, teatab pedagoog sellest direktorile või selle asetäitjale (tänapäeval on ju kõigil taskutelefonid). Viimane viib korrarikkuja endaga kaasa, vajadusel kutsub politsei. Eeldan, et direktor teeb vahet krutski­vennal, kes samuti võib õpetaja närvi ajada, ning ülbel ja häbematul huligaanil. /- - -/ Politseiasutus peab tagama, et pärast politseist tulekut oleks „kangelase” nina norus ja tal puuduks soov praalida, et õpetaja lüüakse varsti minema. Küsitlused näitavad, et Eesti politsei maine on praeguseks rahva seas täiesti arvestatav. Ta saab meid aidata.”
Minister on oma teisel ametiajal mitmel juhul koolirahva poolehoiu pälvinud. Ta on astunud avalikkuse ees korduvalt üles õpetaja kaitseks, võidelnud pedagoogide palga tõstmise eest, kuulutanud avalikkusele, et õpetaja on oma tööülesannete täitmisel noore huligaani ees kaitsetu, püüdnud midagi ette võtta, et noored õpetajad tuleksid tööle kooli, on võtnud uue õppekava väljatöötamise tõsiselt käsile jne.
On hea, kui direktoril on ülemuste toetus, kuid selleta saab läbi, kui tema selja taga on tugev koolipere. Räägin seda oma kogemuste põhjal. Ja õpilaste avalikku toetust mul veel ei olnudki. Ma kas ei olnud nii populaarne või ei olnud tolleaegsed õpilased nii julged ja enesekindlad kui tänapäeval.

Kooli kaitsmine on loomulik
Heino Luiga lahkumine oleks jätnud kaitseta koolipere, kes temast lugu peab. Direktor on ju esimene amortisaator õpetajate ja õpilaste ning kooliväliste rünnakute vahel. Hea oleks, kui minister hakkaks soovima, et tal oleks rohkem Luiga-taolisi direktoreid, kel on tugev seljatagune oma koolis, ja nõustuks, et olukord, kus koolipere oma juhi kaitseks välja astub, ei ole „hüsteeriline” (PM 14.03.), vaid niisugune kool võib mägesid paigast liigutada.
Ferdinand Eisen toetas ja kaitses direktoreid järjekindlalt ka siis, kui nad teda kritiseerisid. Ta mõistis, et eestimeelset hariduspoliitikat saab ellu viia nende direktorite abil, kellel on oma õpetajaskonna toetus. Räpina aianduskooli koolipere muutus tõenäoliselt varasemast veel ühtsemaks. Kas see kaalub aga üles miljonite ajurakkude hävimise, on küsitav.

Kehva kirjanduse osakaal on sama suur kui kehvade kirjandusõpetajate osakaal. On õpetajaid, kes hoiavad end kursis uudiskirjandusega, aga on ka neid, kes pole lugenud auhinnatud teoseidki.

Sisukate tekstide lugejaid napib lugemisoskuse kasinuse tõttu, inimesi pole õpetatud keerukamaid tekste lugema.
Emakeelepäeva Õpetajate Lehes väitis literaat Peeter Helme: „Tõenäoliselt ei ole mõjuvõimsamaid eesti keele kujundajaid, kui seda iga päev oma tööriistana kasutavad kirjanikud.” Peatoimetaja Tiia Penjam aga kahtles selles: „Tõenäoliselt siiski on, julgen vastu arvata, mõeldes meie aja eesti emakeelt suunavatele suurtele hoovustele ja üleilmastuvatele oludele. Ent noorte literaatide usk enda kirjutatud sõnade jõusse, kui sellest soovmõtlemisest johtub vastutustunne ja nõudlikkus oma loomingu suhtes, tuleb eesti keelele kahtlemata kasuks. Ülivõrdeline „mõjuvõimsus” vaevalt küll paika peab, kuid mingil määral kujundab meie keelt kindlasti ka seda kasutav nüüdiskirjandus – nii selle kultuuriväärtuslik osa kui ka kirjanduse pähe pakutav sisu-, vormi- ja keeletühjus. Viimast, paraku, ilmub ülekaalukalt rohkem kui raamatuid, mida tõesti lugeda tasub, aga ega see ole vist kunagi teisiti olnud.”
Oma lõpulause toetuseks Tiia Pen­jam ühtki näidet ei too. Raske on us­kuda, et Penjam on läbi lugenud suurema osa uudisteostest – ent kui ongi, siis oleks seda huvitavam teada, milliseid neist peab ta „sisu-, vormi- ja keeletühjadeks” ja miks. Ehk oleks see tõesti vahelduseks üks põhjendatult kriitiline hinnang nüüdiskirjanduse-le – peale kõiki noid veidemannilikke manamisi, mille taga on õigupoolest nõrk lugemus, pundar eelarvamusi ja suutmatus õppida uusi lugemisviise.
Peeter Helme ju jätkab nõnda: „Muidugi peavad viimased suhtuma oma tööriista intelligentselt. Kuid samaga vastaku ka lugejad.” Lihtne on süüdistada kirjanikku „sisu-, vormi- ja keeletühjuses”. Raskem on endale tunnistada, et ise ei saa aru – eriti kirjandusõpetajal. On kord endale selgeks tehtud, mis on hea kirjandus, ja seda teadmist antakse edasi ka õpilastele; ent ajad muutuvad, ka inimese reaalsustaju ja unistused ei jää samaks ning järk-järgult tekibki õpetaja ja õpilaste vahele lõhe: see, mis õpetaja jaoks on väärtkirjandus, ei lähe õpilastele enam kor­da, ei kõneta neid; see, millega õpilased samastuvad, on jälle vastumeelt õpetajale.

Ohtlik ksenofoobia
Teismeea hinnangud on paljuski ebaküpsed ja ebapüsivad. Ent paljude suurte muutuste suhtes on noored ka heas mõttes vastuvõtlikumad – kui kirjanduses toimub järsk nihe kõnekeelsuse, slängi, netikeele poole, on noortel sageli kergem „uus lugemine” omaks võtta ja ka nõnda kirjuta­tud teose sisulised väärtused ära tunda. Õppimisvõimetu keelekonservatiiv näeb Chalice’i „Minu inimestes”, Ki wa raamatus „Roboti tee on nihe” ja plikanähvitsate kirjades Eesti Eksp­ressi telekava Krõõpa-rubriiki kohuta­vat vägivalda eesti keele suhtes – kõik nood numbrid täpitähtede asemel, kaos kirjavahemärkides, slängi ja toorlaenude üleküllus... Avatud meeltega literaat näeb neis lustlikku mängu keelega, taotlust keele ulatust avardada, iha keeles oma kodu leida. Kui sellest mängust kasvab välja keelearmastus ja soov tutvuda keele kõikide kihistustega, on just selle mängu piiramine vägivald loomuliku keele suhtes.
Kitsarinnalist protektsionismi esineb keelekaitsjate sõnavõttudes kahjuks palju – äärmuslikuks näiteks on Eesti Keele Instituudi direktori Urmas Sutropi hiljutised avaldused, et integratsioon on eesti keele suurim vaenlane, kuna teisest rahvusest inimesed hakkavad eesti keelt vigaselt rääkima. Selline seisukoht on selgelt profašistlik ja Sutrop ei tohiks oma ametikohal jätkata: ksenofoobne professor on rahvuskultuurile sada korda ohtlikum kui harimatu skinhead. Kuidas on võimalik olla Eesti Keele Instituudi direktor ja mitte märgata, milline mitmekülgsus iseloomustab eestlaste endi suhtumist oma keelde? Kuidas on selles ametis võimalik mitte taibata, et uute keeleoskajate lisandumine loob suurema lugejaskonna ka eesti kirjandusele?
Kui tee kirjanduseni on aga teabepuuduse või eelarvamuste tõttu suletud, loevad inimesed seda, mida nende jaoks läbi nämmutatakse ja ajudesse kallatakse. Tegelik roppus ja keeleporno leiavad aset meedias, sest sealsed keeleapsud on libauudiste tootmise paanilisest tempost tingitud lohakuse, mitte mängleva keelenautimise vili. Ajalehtede toimetajatel jääb õigust
(või ülbust) ülegi – Eesti Päevaleht sõ-dib vastu Keelekaitseinspektsioonile,
Postimees üritab paika panna vabariigi presidenti ennast. Klikkamiste hulga ja reklaamikäibe suurendamise nimel toodetavat rämpsu õigusta­takse poliitilise sõnavabadusega. Ent iga hiire­klõps tähendab valikut: valides ajalehest mõne neurootilise tibi kintsuvälgutamise, ütleb lugeja lahti võimalusest lugeda sotsiaalkriitilist analüüsi või raamatuarvustust. Poliitilise teadlikkuse tõstmise asemel on meedia asunud lugejaid roosamannaga lämmatama.

Kasin lugemisoskus
Kuidas sellele vastu seista? Jõuamegi tagasi õpetajate juurde. Kas meie emakeeleõpetajad oskavad noviitse juhatada eesti kirjanduse rikkusteni – mitte ainult ajalooliste, vaid ka tänapäeva rikkusteni? Tiia Penjam kirjutab: „Mõnest küljest vaadatuna pole eestlaste kirjaoskus Grünthal-Ridala ajast praeguseni kuigi palju muutunud. Nagu tollal nii ka nüüd ei pääse mõttetihe ning sõnavara- ja nüansirikas keel suuri rahvahulki mõjutama. Põhjuski seesama: rahvahulkadel pole küllalt haridust ning haridusega kaasnevaid huvisid ja arusaamist, et lugeda sisukaid tekste. Akadeemia, Vikerkaare, isegi Sirbi trükiarvud on marginaalsed ning raamatute lugemisega on meil kah lood, nagu on.”
Kes selle eest vastutavad? Kas pole nii, et kehva kirjanduse osakaal on sama suur kui kehvade kirjandusõpe­tajate osakaal? Sisukate tekstide lugejaid napib lugemisoskuste kasinuse tõttu, inimesi pole õpetatud keeruka­maid tekste lugema. Mõistagi pole kaugeltki kõik kirjandusõpetajad taolised: olen kohtunud entusiastidega, kes hoiavad end kursis uudiskirjandu­sega, püüavad hoomata stilistiliste ekstravagantsuste tagamaid ja sisendada ka õpilastesse julgust arusaamatuga rinda pista. Olen kohanud aga küllaga ka neid, kes on kirjandusõpetajad vaid ametinimetuselt, kuid pole lugenud auhinnatud teoseidki, rääkimata avangardist ja perifeeriast; ei mõista modernismigi, rääkimata postmodernismist. Palk on väike, aega vähe, riigieksamid nõuavad kogu tähelepanu... Ent kuidas siis mõned teised suudavad enamat?
Vajaka jääb mitte ainult lugejatest, vaid ka intelligentsest tagasisidest. Vaevalt, et suured kirjanikud on otsas; pigem ei osata paljude tänaste autorite (tulevast) suurust ära tunda. Ükski kirjanik ei arene vaakumis; teda toetab selline kriitika, mille väljendaja mõistab kirjaniku püüdlusi ja loomingu konteksti. Just nüüdiskirjandust mõistvate kriitikute vaegus viis 1990-ndate lõpul olukorrani, milles ilukirjanduse arvustusi kirjutasid valdavalt kirjanikud ise; ent see pole kuigi elu­terve olukord, sest viimaks näeb kirjanik teise teoses ikka iseennast. Õnneks on ka neid õpetajaid, kes hoolitsevad arvustajate juurdekasvu
eest – näiteks Helja Kirber Tartu Forseliuse Gümnaasiumist, kes igal aastal korraldab Virtuaalkassi konkurssi. Ometi on tema üks väheseid õpetajaid, keda võib kohata Tartu kirjandusüritustel...

Kirjaniku vastutus
Noored literaadid ise on igati valmis oma loomeprintsiipe õpetajatele ja õpilastele selgitama. Mõistagi ei tohiks selgitamisega liiale minna – alles peab jääma lugeja enda avastamisrõõm ja südamega kirjutatu inimlik saladus. Ent sageli juhtub, et kirjanike esinemistel koolides ja raamatukogudes tuleb jutuks hoopis muu: küsitakse väärtushinnangute, ümbritseva elu probleemide ja paradokside kohta. Kirjanikku – isegi tundmatut – tajutakse kellenagi, kes suudab tänases teabest, reklaamist ja pingetest küllas­tatud maailmas teadlikumalt orienteeruda. Kui kirjanik saab aru sellise eeldusega kaasnevast vastutusest ja kõnetab ennekõike inimesi, mitte anonüümset „publikut”, avab see ka tee tema teosteni. Leiduks vaid kutsujaid-küsijaid...

Kas alternatiivenergeetika kasutamine väldib kliima soojenemist?

Ei ole kahtlust, et lähematel aastakümnetel orienteerub maailm eeskätt tuumaenergeetika edendamisele. Tuumaenergia on kõige odavam ja võimaldab kiiresti saavutada suuri mahtusid.

Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikkus sõltub kasvava põlvkonna haritusest, mis omakorda oleneb õpetajate teadmistest. Teadmisi hangitakse tavali­selt raadiost, televisioonist ja ajakir­jan­dusest, kus materjal on vastuoluline ja võimendub pseudoteadus. Palju kõneldakse kliima globaalsest soojenemisest, kuid arvud näitavad, et kogu möödunud sajandi jooksul tõusis õhu keskmistatud temperatuur Maa mandrite ja ookeanide pinnal vaid 0,493 kraadi ja käesoleva sajandi esimesel seitsmel aastal on toimunud koguni temperatuuri väike langus. Hiljuti lõppenud talv oli maailma viimase 14 aasta kõige külmem. Omaette probleem on ka maailma keskmiste temperatuuride arvutuse usaldusväärsus, sest kaugemas möödanikus oli valdav osa maakerast ilma meteo­ro­loo­giajaamadeta ja isegi Eestis mõõdeti temperatuuri aknast välja torgatud kraadiklaasiga.
Kuid kui võrrelda praegust kliimat aastail 1300–1860 aset leidnud „väike­se jääajaga”, on temperatuuri tõus ilmne ning ajutine tõus kestab USA ja Venemaa teadlaste arvates aastani 2020, mil algab uus jahenemine. Klii­ma pole kunagi lineaarselt muutu­nud, vaid on laineliselt kõikunud. Kuid öeldust ei tohi teha järeldust, et võime jätkuvalt keskkonda saastata. Pealegi on fossiilsed kütused taastuma­tu maavara, mis niikuinii kunagi ammendub. Seetõttu on alternatiivenergia kasutamine kõigiti tervitatav ja selle ennakarendamine vajalik. Sõna „taastuvenergia” kasutamine on väär, sest kord Päikeselt Maale tulnud kiir ei lähe sinna enam tagasi ja ka Päike on kaugemas tulevikus elutu külm taevakeha.

Me ei ole maailma naba!
Eesti on väike osa maailmast ja peame oma energiakavasid vaatama maailma­majanduse foonil. Vaatamata energia kavandatavale kokkuhoiule, kasvab meie planeedi energiamahukus kiiresti. 1. jaanuaril 2007 elas maailmas 6 589 115 092 inimest ja elektrit tarbiti aastas ligikaudu 15 000 teravatt-tundi. Aastal 2030 elab maailmas 8,2 miljardit inimest ja elektrinõudlus kahekordistub. Aastani 2030 ennusta­takse kõige suuremat absoluutset kas­vu kivisöeelektrijaamadele (kasv 2,8% aastas) ning nende osatähtsus tõuseb 45%-ni. Veelgi kiiremat kasvu ennustatakse gaasielektrijaamadele (3,3% aastas), kuid nende osa jääb ikkagi poole väiksemaks kivisöejaamade omast. Hüdro­elektrijaamade (1,7%) ja õliküttejaamade (0,9% aastas) kasv on tõenäoliselt väike.
Kõigist alternatiivenergia allikatest (tuul, päike, biokütused, maasisene soo­jus, vesinikuenergia) saadav elekter on perifeerne ja võib 2030. aastal ulatuda parimal juhul nelja protsendini. Eesti roheliste kava katta kogu Eesti energiatarve tuulega kuulub ulmejuttude valdkonda ja baseerub asjatundmatusel.

Eeskätt tuumaenergeetika
Hiljuti avaldasid soomlased võrdlevad andmed baaselektri hinna kohta Soo­mes (euro/MWh), mille kohaselt on kon­kurentsitult kõige odavam tuumaenergia – 25,9 (sellest kütus 3), gaasil on see 45,0 (35,9), kivisöel 34,4 (17,6), turbal 35,9 (18,8), puidul 51,2 (30,8) ja tuulel 45,5. Tuumareaktoritest toodetakse praegu 16% maailma tarbitavast elektrienergiast, sealjuures Euroopas ligikaudu kolmandik, Prantsusmaal ja Jaapanis ligikaudu 80%. Maailmas on installeeritud 443 äriotstarbelist tuumareaktorit koguvõimsusega umbes 370 GW. Aastaks 2025 suureneb see vä­hemalt 100 GW võrra. Praegu on ehitamisel 24 uut reaktorit.
Ka Eesti peab orienteeruma eeskätt tuumaenergiale, milleks meid sunnivad põlevkivile kehtestatavad järjest suuremad saastemaksud. Pole veel selge, kas peame ehitama oma tuumajaama või saame koopereeruda Leedu või Soomega, kuid üha reaalsemaks muutub oma tuumajaama vajadus.

Esialgu ikkagi põlevkivi
Eesti energeetika selgrooks on olnud põlevkivi ja suuresti jääb see nii ka järgnevatel aastakümnetel, sest me ei suuda oma energiatootmist piisavalt kiiresti ümber korraldada. 2005. a oli põlevkivi osatähtsus meie primaarenergiaga varustamisel 60,7% ja elektritootmisel 93,4%. Põlevkivi kasutamisel on kaks tähtsat positiivset momenti: riigi energeetiline varustuskindlus ja vähene sõltuvus maailmaturu hindadest. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seonduvad sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnakaitse aspekt. Ida-Virumaa tööhõivest 15% on seotud põlevkivienergeetikaga ja kui sellele lisada sekundaarne hõive, siis koguni 20%. Põlevkivi annab tööd ja eluks vajalikku kindlustunnet paljudele ja seetõttu on loomulik, et Kirde-Eesti elanikkond toetab põlevkivikaevandamise jätkamist.
Kavandades Eesti energeetika tulevikku, peame eelkõige arvestama, kust tuleb Eesti nigela tootmise efektiivsuse ja ekspordi/impordi katastroofilise vahekorra juures raha maagaasi ja teiste kütuste (bensiini, naftasaaduste) ostuks. Elektri mahukaks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käikulaskmist. Praegu impordib Soome oma energiatarbest 13,9%.

Vähe päikest ja hüdroressursse
Päike on valgus, soojus ja elu, kuid sombuses Eestis pole otsese päikesekiirguse kasutamine energeetikas kui­gi perspektiivne. Tunduvalt päikese­pais­telisemal Saksamaal maksab 1 kWh
päi­kese­energiat praegu 7,5 Eesti krooni. Hüdroressursid on Eestis peaaegu olematud, pealegi tingib väikeste hüd­ro­jaamade rajamine suurt kalamajanduse ja keskkonnakaitselist kahju.
Parem on olukord bioressurssidega, kuid turvast tohib meil kaevandada vaid aastase juurdekasvu mahus ja puidu hind kasvab peadpööritava kiirusega. Olulist lisa on võimalik saada jäätmaade arvelt. Euroopas on praegu söödis maid 50 miljonit hektarit ehk 0,11 hektarit elaniku kohta, Eestis ligikaudu 500 000 ehk ligi 0,37 hektarit elaniku kohta. Poole praegu söötijäetud maade arvel saaks teoreetiliselt katta 2,8% Eesti praegusest energiavajadusest, kuid seegi osutub väga kalliks ega ole seetõttu väljapääs.
Ignalina 3200 MW võimsusega tuumajaama valmimine on kaugel mägede taga ja isegi selle esimene 1500 MW võimsusega plokk ei valmi enne 2018. aastat. Narva jaamade generee­riv võimsus on 2120 MW (kütuseks põlevkivi), millele lisanduvad Iru elekt­rijaam (158 MW, kütuseks maagaas), teised elektrijaamad (80 MW, põlevkivi või gaas), tuulegeneraatorid (45 MW) ning hüdrojaamad (5 MW).

Eesti energiavarustus aastal 2016
1. jaanuaril 2016 on Narva jaamadest saadav võimsus vaid 430 MW ja kui aastail 2011 ja 2012 lisanduvad veel kaks renoveeritud plokki, siis pisut üle 1000 MW. Millega kaetakse puudujäävad 1000 MW, pole selge. Peale selle kasvab elektrienergia tarbimine Eestis 2–4% aastas ja kahekordistub prof Mati Valdma arvates 20–35 aastaga.
Eesti ajakirjanduses on soovitatud plasmaenergeetika ajastut, kuid sinna on veel pikk tee. 1985. a alustati USA, Venemaa, Jaapani ja Kanada ühisprojekti ITER (International Thermonuclear Experimental Reactor). ITER ehitatakse Lõuna-Prantsusmaale Cadarache’i ja ehitus peaks saama valmis 2016. aastaks. Kuid see on vaid katseseade, mille eesmärk on hoida kümmekonna minuti jooksul kütust 100 miljoni kraadi juures ning saada tulemuseks 500 MW võimsust. Mingit käigusolevat elektrijaama see projekt esialgu ette ei näe. Seega peame oma eluajal rahulduma traditsiooniliste energialiikidega, eeskätt põlevkivienergia ja nn kolmanda põlvkonna tuumajaamast saadava energiaga, tulgu see siis Leedust, Soomest või omamaisest jaamast… Jääda lootma vaid alternatiivsetele energiaallikatele on tulutu.

Mis saab aga kliimast?
On üsna tõenäoline, et kliima soojenemine on vaid ajutine. Inimese osa kliimamuutustes on võrreldes geoloogiliste ja planetaarsete protsessidega tühine. Kogu maailmas jätkub lähematel aastakümnetel fossiilkütuste tarbimine ja kui tahame tõepoolest süsihappegaasi emissioone pidurdada, on ainsaks reaalseks teeks tuumaenergia ulatuslik kasutamine, kas tahame või mitte. Päikese- ja tuule­energia pole väljapääs ja bioenergia veelgi ulatuslikum kasutamine süvendab arengumaade näljahäda.

Ajalugu teevad rahvahulgad. Kuid ajalooliste pöörete ja neis avanevate võimaluste kasutamine, kriisidele lahenduste leidmine jms sõltub suuresti eliitidest – sellest kui küps, haritud, eneseteadlik, pühendunud, moraalne on eliit.

Sel nädalal möödus 20 aastat neist kahest päevast, mis muutsid murranguliselt tollase Eesti NSV väljavaadet tulevikku. 1. ja 2. aprillil peetud loomeliitude pleenumi nime saanud Eesti haritlaskonna tippude tormilisel nõupidmisel Toompeal, tollases ülemnõukogu, praeguses riigikogu saalis, sõnastati paljud nõuded, mis said lähtekohaks mõned nädalad hiljem sündinud rahvaliikumistele (Rahvarinne, Roheline liikumine jne): eesti keele ja kultuuri kaitsmine venestamise eest ning suurema otsustusõiguse nõudmine eestlastele oma maa saatuse üle otsustamisel. „Ajalugu hakkas liikuma” – on öeldud tookord teoks saanud maavärina tähenduse kohta.
Nüüd, vabana kasvanud põlvkondade silmadega neile aegadele tagasi vaadates võib tunduda, et no mis seal siis ikka toimus – öeldi lõpuks välja see, mida me ju kõik teadsime. On ka suhtumist, et kogu üritust juhtis ikkagi NLKP „karvane käsi”, suunates Eesti IME toetamise, ENSV kodakondsuse, liidulepingu jne nõudmisega väärale rajale, Eesti Vabariigi taastamise asemel mingi „autonoomia” loomisele. Niisugune arutlus jätab kõrvale tõsiaja, et mitte ükski tõusev poliitiline jõud – isegi mitte ERSP algatusrühm, ei pakkunud 1988. aasta sügiseni midagi radikaalsemat. Sama aasta kevadel oli Eestis lisaks 600 000 enamasti umbkeelsele nõukogude inimesele, kes olid veendunud, et NSV Liit on õigluse, rahu ja vabaduse kehastus, veel ca 120 000 võõrast sõdurit, tsensuur toimis ja KGB toimetas tõhusalt.

Vastupanu salahoovused
1. ja 2. aprillist sai juba 1970-ndail alanud EKP diktatuuri murenemise üks nähtavamaid verstaposte. Totaalse hirmu nõrgenemise ja haritlaskonna solidaarsuse ning vastupanu märke oli olnud juba nn 40 kiri. Eesti haritlaskonna üsna väärikas osa kritiseeris selles ettevaatlikult, aga avalikult süvenevat venestamist. Nn Vai­no-aja nürimeelsuses lämbuvaid haritlasi hakkas üha enam ühendama vande­nõulaste kokkukuuluvustunne. Samas oli post-stalinlik režiim selleks ajaks tegelikult purustanud nn dissidentliku liikumise – need, kes toetusid eelkõige Lääne meediale ja USA võitlusele „kurjuse impeeriumiga”. Tuntud luuletajate, kunstnike jne kultuurilise vastupanu suhtes oli režiim hoopis abitum. Isegi sm Stalin oli sunnitud omal ajal ütlema peatimukas Ježovile, kui see kaebas kirjanike peale: „Kui teil on teised asemele pakkuda, siis te­gutsege!” Sinna see pealekaebus jäigi.
Nagu Enn Põldroos üldisema kogemuse sõnastas, oli „julgeolek ilmselt leppinud tõsiasjaga, et kõik on nagunii vastalised, ning joomalaudade lorale löödi käega. Küll jälgiti hoolega väliste märkide täitmist, näilisus pidi olema enam-vähem sile”.
Enamikule need ajad läbi teinutest tuleb tuttav ette Kalju Kiisa kommentaar: „Omavahel rääkisime kõigest. Loominguliste liitude aprillipleenum oli selle loogiline jätk.” Vahetut seost pöördeliste sündmuste eelse aja ja pleenumi vahel on esile tõstnud teisedki. Eestis kogunes vimm ja samal ajal kogus jõudu Moskvas alustatud nn perestroika. Enn Põldroosi meenutuste kohaselt oli „juba mitu aastat neil teemadel räägitud omavahel, kinniste uste taga, poolihääli. Tasapisi jõudis kätte aeg, mil kõiki poliitilisi asju hakati rääkima igal pool kas või päris võõraste inimestega. Probleemid olid muutunud üldiseks kõneaineks. Aga siiski hoidis hirm meid sordiini all.”

Kultuurinõukogu sünd
Samasse „veel sordiini all” tegutsemise perioodi kuulub ka loomeliitude nn kultuurinõukogu loomine, millest arenes välja 1. ja 2. aprilli maavärin. Mõte sündis 1986, kui uus sula oli vaevu alanud. Loometöötajate ühendused, ehkki „parteiliselt juhitud”, olid alates Hruštšovi „sulast” olnud omalaadse opositsiooni häälteks. Nende vastuolu Vaino juhitud EKP KK aparaadiga aina kasvas. Orgaanilist vastuolu „vaimu ja võimu” vahel ei muutnud ka loomeliitude juhtide parteipilet.
Vaimul ja võimul on erinev elu ja loogika. Parteilise „juhtimise” tehnika, mis pidi loomeinimeste eliidi alan­dama Vaino-Ristlaane käepikenduseks, kaotas perestroika alates järk-järgult oma jõu. 1988. aasta kevadel asendas Karl Vaino kardetud ideoloo­giavalvuri Rein Ristlaane Indrek Toomega, tuues põhjenduseks (pidades silmas ilmselt Vikerkaart), et Ristlaan on „kaotanud mõju mõnedele toimetajatele”.Karjumine ja ähvardu­sed enam ei aidanud, vaid hoopis nõrgendasid EKP KK positsioone.
Ühisrindeks koondumise idee vormus 1986. a novembris, eesmärgiga Moskvast puhuvat avalikustamise retoorikat ära kasutada. Ignar Fjuki mäletamist mööda andis vahetu tõuke kultuurinõukogu tekkele „diskussioon, mis käis ajakirjanduses tulevase kultuurigalerii rajamise ümber”.
Kultuurinõukogu sündis 25. mail 1987. Algselt 24-liikmelisse nõukogusse on kuulunud (koos hiljem lisandu­nud asendusliikmetega) Jaak Allik, Eino Baskin, Ado Eigi, Ignar Fjuk, Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Tiit Kaljundi, Jaak Kangilaski, Raimo Kangro, Kal­jo Kiisk, Kalju Komissarov, Marju Lau-ris­tin, Rein Maran, Lennart Meri, Mikk
Mikiver, Arne Mikk, Jüri Paalma, Valve Pormeister, Enn Põldroos, Ilmar Rattus, Paul-Eerik Rummo, Hando Run­nel, Jaan Rääts, Peeter Simm, Mark Soo-
saar, Lepo Sumera, Andres Sööt, Eino Tamberg, Andres Tolts, Henno To­ming, Heinz Valk, Ivo Valter ja Arvo Valton.
Tagantjärele leidsid nõukogu liikmed ise, et loomeliitude kultuurinõukogu oli „perfektselt välja mõeldud”. Iga EKP välise poliitilise opositsiooni oleksid ka valitsejad 1986. a veel jõuga lämmatada saanud, kultuuri ära keelata polnud aga võimalik, seda enam, et enamikul liitude juhtidest oli mitte ainult EKP liikmepilet, vaid ka oluline positsioon kultuuris. Küsimus oligi nende ressursside ärakasutamises.
40 aastat kestnud vägivalla ja äraostmise mõju oleks väär eirata. Mitte kõik loomeinimesed polnud valmis protestiks või oma nahka „turule viima”. Seda enam tuleb hinnata nende otsustavust, kes olid valmis sihte seadma. Nagu nõukogu üks organiseerijaid ja selle esimene eesistuja Ignar Fjuk on öelnud, tuli ületada nõukogude režiimi poolt haritlaskonna lõhestamises ja kohanemises saavutatud edu: „Vastuseis progressiivsete jõudude liitumisele ei olnud mitte ainult väljaspool liite, vaid ka liitude sees.” Kodanikualgatuse mahasurumine oleks kahtlemata kindlustanud aparaadi selgema kontrolli rahvusliku algatuse üle.
Olulist osa pleenumi teoks saamisel etendas EKP KK lõhenemi­ne. Meenutuste kohaselt oli ideoloo­gia­sekretär Indrek Toome Vaino juhitud aparaadis mõistlik inimene, eestikeelne ja -meelne poliitik. Toome oli „valgest majast” ka ainus, kes julges kuulama tulla, mida EKP-le ette oli heita. „Valgest majast anti /- - -/ lõpuks roheline tuli. Ning meid lasti pleenumit pidama Toompea lossi, toonase ENSV Ülemnõukogu istungite saali,” on meenutanud Ignar Fjuk.
KGB ja EKP, kelle liberaalsem tiib ilmselt veel uskus, et haritlaskond laseb lihtsalt auru välja, kasutasid eri taktikaid. Julgeolekukomitee toimetas aastail 1988–1989 veel aktiivselt. Kuigi neil polnud enam endist võimu, šantažeeriti pleenumi ettevalmistajaid ähvardustega. „Minu kui kultuurinõukogu juhiga vesteldi Pagari tänavalt 1988. aasta kevadel vähemalt kolm korda,” mäletab Fjuk ärritust. Eriliselt on talle meelde jäänud vestlus toonase Kirovi-nimelise kalurikolhoosi esinduse juures Pärnu maanteel. Kaks meest uurisid arhitektilt, mida ta kavatseb pleenumil rääkida. Lõpuks viibutasid tegelased näppu: selline asi tuleb ilmtingimata ära jätta. Samas ei karistatud aga ühtki pleenumil kõnelnut.

Pleenum: taastada oma riik
Mida pleenumil räägitakse, polnudki võimalik välja uurida. Heinz Valgu mäletamist mööda oli kõnedes palju spontaansust: „Kui me pleenumiks valmistusime, siis olid meil kõigil kõne all probleemid, mida oleks vaja üles tõsta. Kuid kuidas keegi räägib, seda keegi meist ju ei teadnud. Olime saali kogunedes niisama ebamäärases hingeseisundis, nagu sel hetkel oli kogu eesti rahvas. Mäletan täpselt, kuidas see asi hakkas minema. Algus oli uuriv, prooviti, kui kaugele võib minna.”
Fjuki täienduste kohaselt läks põnevamaks pärastlõunal, mil mikrofon avati sõnavõttudeks. Enamik neist oli kirjutatud sealsamas lossi saalis ning muutusid aina kriitilisemaks. „Täielik lumepalliefekt: üks innustas teist, andis mõtteid ja toetas. Üksikuna poleks keegi neist asjadest iitsatadagi söandanud,” meenutab Heinz Valk. „Alles teisel päeval läks pleenumi tõeline vaimsus lahti. Mul on teravalt meeles, mida ma kõnetoolis olles inimeste nägudelt lugeda võisin. Oli mingi eriline seisund, mis meist välja kiirgas. Esimeses reas istusid Kaplinski, Runnel, Kiik ja veel mõned, kelle näod olid niisugused – andke mulle andeks võrdlus –, nagu võiksid olla inimestel, kes tarvitavad narkootikume. Neist õhkus kummaline õndsus. Alles siis hakkasin aru saama, et kõike seda, mis parajasti Toompeal toimub, oli meie hingedes juba ammu oodatud. Samal ajal siiski ei usutud veel, et pleenum nii ägedaks läheb. Seetõttu inimesed lausa nautisid kõike toimuvat.”
Ignar Fjuk: „Enamik kultuuriini­mes­test rääkis aastatega südamele ko-gu­nenud mure ära. Kokku kõneles ligi 50 naist-meest. Nad rääkisid, kuidas 1940. aastal tallasid punaväelaste ja julgeolekumeeste kirsad Eesti kultuuri jalge alla. EKP juhtkonda ning Karl Vainot ja Bruno Sauli hurjutati rahva huvidele vastutöötamise eest. Samuti küsiti otse, miks nad pleenumil pole. Palju räägiti ka ENSV poolikust iseseisvusest, keele kadumisest ja ökokatastroofist.” Heinz Valgu kõne lõppedes – kui ta oli lasknud kõlada ideel, et Eesti Vabariik tuleb taastada – tõusis aplodeeriv kultuurirahvas püsti.
Kolm aastat tööd kultuurinõukogus küpsetas haritlased poliitikuiks, kujundas alternatiivse poliitilise eliidi. Loomeliitude pleenumi nõudmised said toetuspunktiks kaks nädalat hiljem toimunud Rahvarinde väljakuulutamisele. Loomeliitude nõukogu tuumiku initsiatiivil (pluss veel mõned inimesed) sündis hiljem üks esimesi uue ajastu erakondi – Eesti Liberaaldemokraatlik Partei.

Jälg ajaloos
Loomeliitude pleenumil oli otsene äratav mõju ka Balti riikidest enim kannatanud ja Balti õdede nõrgima lüli Lätimaa julgustamisele. Lätist sõltus aga Baltimaade ühisrinde teke, milleta ka Eesti poleks suutnud läbi murda. Läti haritlaste pleenum juuni alguses kopeeris suuresti Eestis nõutut.
Loominguliste liitude kasvamine poliitiliseks jõuks esindab konstruktiivse vastupanu liini, mida arendas rahvusliku eliidi üks osa, käivitades IME projekti, Rahvarinde jpm ning kasutades selleks „perestroika toetamise” silti.
1. ja 2. aprill 1988 on kirjutatud Eesti ajalukku paraku veel väikeste tähtedega. Tollaseid kultuurinõukogu liikmeid pole 20 aasta möödudes isegi kutsutud saali, kus tehti ajalugu, kus alustati selle häbi maha pesemist, mille juhatas sisse nurjatu istung 21. juulil 1940, mil reedeti rahvas. „Tulgu või surm,” müristas 1988. aasta kevade valikud saali Mikk Mikiver. Tõde välja ütlema oli tulnud meie kultuuri absoluutne tipp, suurim loojate kontsentratsioon, mis kunagi Eestis on koondunud.
Praegusel ametlikul Toompeal pole nende päevade kangelastele, kes olid valmis katsumusteks ja kellele vaimustunud rahvas siis soovitas Toompealt üldse mitte alla tulla, jätkunud vähimatki tähelepanu. Lennart Meri, Mikk Mikiver, Kaljo Kiisk ja veel paljud juba lahkunud kasvasid suuremaks endast ja Eesti tollasest saatusest. Aprilli esimestel päevadel peaksime neile austust avaldama.

Kui mulle kakskümmend aastat tagasi, aastal 1988, oleks tehtud ettepanek kirjutada teemal „Elu võimalikkusest Eesti Vabariigis”, oleksid mul silmad märjaks läinud. Et kuidas üldse saab niimoodi öelda! Kus siis mujal tahab eestlane elada! Kus mujal kui Eesti Vabariigis on meie elu kõige parem!

Kui kolmkümmend aastat tagasi, aastal 1978, oleks keegi võõram inimene küsinud, kas tahan Eesti Vabariigis elada, oleksin imestanud, milliseid küsimusi KGB nuhkidel on nüüd kästud küsida. Aga ega nuhk olekski tarvitanud sõnapaari Eesti Vabariik. See oleks liiga hästi kõlanud. Ta oleks küsinud midagi kodanliku Eesti kohta, nagu siis ametlikult räägiti.
Just kolmkümmend aastat tagasi olin „Sputniku” ehk siis noorteturismi grupiga Soomes. Meid võtsid vastu Nõukogude Liitu imetlevad noored. Esimese kohtumispäeva õhtul läksime koos kuskile Helsingi äärelinna peosauna. Öisel tagasiteel laulsid soomlased üksteise võidu, otsekui meid kadestades, et „mu aadress pole maja ega tänav, mu aadress on Nõukogude Liit”. Oleksin tahtnud hüüda, et laulge siis parem juba „Hulkuri valssi”.

Oleksin tahtnud karjuda
Nagu sellest veel vähe oleks, hakkas üks meid saatev õpetaja kaebama, et ta ei saa Soome ajaloost ja sõprusest Nõukogude Liiduga koolis nii rääkida, nagu tema õigeks peab. Oleksin tahtnud talle karjuda, et mul pole kogu kuueteistkümne kooliaasta jooksul üldse sellist ainetki õppeplaanis olnud nagu Eesti ajalugu. Olen õppinud ajalugu raamatute järgi, mis kandsid pealkirja „Meie kodu­maa kangelaslik minevik”, kus iga peatüki lõpus oli heal juhul ainult mõni lõik Eestist.
Muidugi olin vait, sest tahtsin ajakirjanikuna edasi töötada. Tõmbusin bussinurka ja mõtlesin õudusega, kas maailm ei saa kunagi teada, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme.
Nüüd on Eesti Vabariik argipäev. Nüüd vastutame meie täiega selle riigi eest. Nüüd pole meil kelleltki peale iseenda küsida, kuidas teha elu Eesti Vabariigis selliseks, et keegi seda riiki seestpoolt lõhkuda ei tahaks. Meie ometi pole need, kes paneksid osa rahvast loomavagunitesse ja saadaksid kuhugi kaugele ära. Või oleme siiski? Siis on asi küll paha.

Ei osanud kartagi
Mul on kuidagi imelik hakata üles lugema kõike, mis Eesti Vabariigis head on. See on ju loomulik! Seetõttu oleksin oodanud ka Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kargemat tähistamist. Umbes sellist, nagu Soome oma aastapäeva tähistas. Õnneks hoitakse ajakirjanduse survel mõistlikes raamides ühele või teisele institutsioonile pühendatud kuud. Presidendikuu või riigikontrollikuu pompöösne tähista­mine oleks vanemale põlvkonnale häirivalt palju nõukogude aega meelde tuletanud. Seevastu rõõmustas väga kauni ja sisuka raamatu „Eesti Vabariik 90” ilmumine ja kiire kadumine poelettidelt. Nüüd tuli juba uus trükk välja.
Ometi on Eesti Vabariigis midagi, mida ma absoluutselt ei oodanud. Ma ei osanud isegi karta seda, et meil tekib nii suur vaenlase vajadus.
Kõigepealt punaparunid. Kolhoosijuhid ei mõelnud kolhoose välja. Milles nad siis süüdi olid? Kas selles, et eesti küla ei muutunud ka kolhooside ajal näruseks ja vaeseks? Kas selles, et maakoolide lõunad olid sellised, et mäletan tänaseni üht koolilõunat Antsla keskkoolis? Liha-klimbisupp oli täpselt selline, nagu ma lapsena olin oma talus saanud. Viimati olid punaparunid süüdi selles, et viisid nii kontorinaisi kui laudarahvast Esto­niasse ja Vanemuisesse?
Mäletan riigikogu ajast, kui valusalt elas punaparuniteks sõimamist üle näiteks Ants Käärma. Ta oli rikkast talust Siberisse küüditatud, õe ja venna repressioonide läbi kaotanud. Kui ta Siberist tagasi tuli ja Jäneda tehnikumi läks, õpetas sealne eesti keele õpetaja, kirjanik Veera Saar ta eesti keeles kirjutama.
Peale EPA-t oli Ants Käärma 20 aastat Aravete kolhoosi peaagronoom. Aravete oli korralik kolhoos, kus ei mõeldud üksi põllule ja sigadele, vaid ikka inimestele ka. Istub (õigemini tegi ta seal küll väga kõvasti tööd) Ants Käärma riigikogus ja kuuleb puldist sõimu punaparunite aadressil. Eranditult nende suust, kes ise pole veel jõudnud midagi ära teha.

Oma riik vajab ka mõistust
Kui jaheda huviga võtta, pole puna­parun mingi sõimusõna. Iseasi oleks punamoonakas.
Veelgi tõsisem lugu on punaprofessoriga. Teadus juba kord ongi midagi niisugust, kus peab kogu aeg tekkima uusi mõtteid ja mõtete kokkupõrkeid, kus eilne tõde on täna juba vana ja nii lõputult edasi. See, et sambasõja ajal sattusid löögi alla just sotsioloogid, oli Eesti kontekstis lausa koomiline. Vanem põlvkond mäletab veel küllalt hästi, kuidas Tartus sotsioloogialabor kinni pandi, kuidas kirjutati, et sotsioloogia pole mingi teadus. Aga läheb mööda ainult mõnikümmend aastat, nõukogude võimu enam pole, kui vabas Eestis tullakse sama jutuga välja.
Asi pole ju selles, et kõik peaksid olema samal arvamusel nagu Juhan Kivirähk või Marju Lauristin, aga siltide kleepimine on ikka väga võigas. Mis argument on üldse sõna „punaprofessor”? Mis inimene see on, kes vaidleb ühiskonnas toimuva üle sõimusõnade tasemel? Seda enam, et nüüd, kus Ida-Virumaal tekib nagu seeni juurde Vene kodanikke, peaksid Marju Lauristini oponendid korraks oma pea külma vette pistma. Oma riik vajab peale südame ikka mõistust kah.
Pealegi on punaprofessorite puhul veel üks väga tähtis aspekt. Kui rahvast innustatakse haritlasi sõimama, hakkab osa intelligentsist rahvast põlgama. Väikese Eesti jaoks on see väga ohtlik.

Kallid kombed
Kõik kohad on täis ilusaid plakateid: „Eesti Vabariik 90. Ühiselt ehitatud riik”. Kas siis nii, et ühiselt ehitatud küll, aga mitte igaühe jaoks?
Juhan Smuulil on ühes jutus seik, kuidas kalurid päästavad merehädalisi. Tõmmatakse välja üks, siis teine, kolmas visatakse merre tagasi, sest pole „medeküla mees”. Ega see ikka normaalne olukord ole, kui osa inimesi kardab oma arvamust sellepärast lehes avaldada, et ei taha punase või endise silti külge.
Endi seast vaenlaste otsimise asemel võiksime tegelda põhiväärtuste ehk oma rahva elutõdede hoidmisega. Näiteks teen juhuslikult teleka lahti ja kuulen lugu, kus lapsevanem läheb võõrast last, kes tema lapsele liiga teinud, sõimama. Ja reporter kiidab takka. Ometi on eestlastel ütlus „Võõrast last ei lööda”. Löömist mõeldakse siin muidugi laiemas tähenduses. Selle asemel, et taolisele emmekesele öelda, et asju tuleb klaarida lapsevanema või õpetajaga, ajab reporter hoopis koolijuhti kotti.
Selles veetilgas on ookean. Aja­kirjanduse põhieesmärk ei saa olla intriig. Ja kui ongi, siis vastutus oma töö eest jääb ikka. Kui õpetaja tunneb, et ajakirjanik teeb jama lugu, ei pea ta vastama. Ühelgi ajakirjanikul ei ole arreteerimisorderit.
Võib-olla on teile kätte juhtunud Epp Petrone möödunud aastal ilmunud raamat „Minu Ameerika”. Kui ei ole, soovitan lugeda. Noore inimese sõbralike silmade läbi nähtud Ameerika muudab eriti armsaks... Eesti. Meie ikka veel pakume oma kommipakist teistele, kuigi nad võiksid ju ise poodi minna ja kommi osta. Meil on varjuliste puudega surnuaiad, kus saad mäletada teisi ja leida ennast. Hallide ja valgete tulpadega, ilma ühegi puuta autosilla all olev surnuaed seda ei paku.
Elu Eesti Vabariigis on seda võimalikum, mida võimalikumaks me selle üksteisele teeme. Aga nii või teisiti ei taha ma kuskil mujal elada.

Peeter Põllu isiksus pakub mulle huvi eeskätt selles suhtes, et kui inimesed suudavad endas ühendada nii palju erinevaid rolle kui tema, kus üks roll mitte ei takista teiste täitmist, vaid aitab sellele kaasa, siis on võimalik ka väikesel riigil iseseisvalt toime tulla.

On ju väikeses riigis sama palju prob­leeme kui suures. Ei saa me läbi hariduse, tervishoiu, kultuuri, põllumajan­duse, sise- ja välisjulgeolekuta, funktsioneeriva majanduse ja palju muuta. Meie inimesed kannavad palju suuremat koormat kui suurte riikide omad.
Kunagi Egiptusest läänemaailma toodud tööjaotus tagas suurema ma­jandusliku efektiivsuse ja kvaliteedi. Samas on eluvaldkondi, mille osadeks jagamine võib kasu asemel kahju tekitada.
Hariduses ja meditsiinis on võimalik üsna suur tööjaotus. Praegu räägitakse palju tugiõppest. Kooli on vaja logopeedi, psühholoogi, sotsiaaltöötajat, abiõpetajat jne. Õpetamine on võimalik lahutada kasvatusest, füüsika õpetamine keemia õpetamisest, emakeel muusikaloost jne. Kas ei maksa me selle eest üsna suurt lõivu? Küllap oli mingis mõttes õigus õppijate huvikeskse hariduse pooldajatel, kelle enam kui sajandivanune loosung oli: me ei õpeta mitte ainet, vaid last.
Kunagi ütles mulle üks arst, et meditsiini suuremaid küsitavusi on see, et üks arst tegeleb südamega, teine närvidega, kolmas muude siseorganitega, neljas nägemise ja kuulmisega, aga inimese kui tervikuga ei tegele keegi. Ehk on siin annus liialdust, kuid sama palju ka tõde. Õpetaja, kes tegeleb peamiselt tugiõppega, ei saa lapsest täit pilti, ta kaotab terviku ja tema otsused võivad olla ekslikumad võrreldes sellega, kui ta õpetamise ja kasvatamisega seotud rolle maksimaalselt ise täidaks. Poliitiliste otsuste ja teaduse eraldiseismine jätab mõlemad vajaliku toeta.

Maailma muutjad ja tõlgendajad
Peeter Põld liitis endas kõik, mida liita annab. Ta oli koolijuht, ülikooli juht, riigikogu liige, esimene eesti pedagoogikaprofessor, isa 11 lapsele ja ühele kasulapsele, teoloog, sügavalt usklik inimene, elu ja olemise mõtestaja, Vabadussõja reamees, Tartu Linnavolikogu esimees, Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees, Eesti Karskusliidu esimees, kõnemees, aatemees, sügavalt lugupeetud inimene, andja, kes endast liiga vähe hoolis. Kas on võimalik olla veel rohkem, kui oli Peeter Põld. Vaevalt.
Tal oli suur eesmärk – iseseisva Eesti riigi ja rahva teenimine, Eesti haridussüsteemi väljaarendamine –, mis eri rollid üheks liitis. Rääkides nendest, kes Eesti riiki on vorminud, mitte ainult rääkinud ja kirjutanud sellest, tuleks Peeter Põldu nimetada esimeste hulgas.
Kuulus Soome filosoof von Wright on kirjutanud, et filosoofid jagunevad kahte leeri. Ühtesid kannustab soov maailm paremaks muuta, mõistagi vastavalt oma arusaamadele ja väärtushinnangutele. Neile on õpetus vahend, mitte eesmärk (Platon, Rousseau, Wittgenstein, Dewey).
Platonit häiris sofistide mõjutusel Ateena mõtlemises ja toimimises juurdunud relativism. Inimese kuulutamine kõikide asjade mõõduks andis eluõiguse paljudele tõdedele, nõrgestades riigi ühtsust. Platoni objektiivse tõe käsitlus oli ajendatud murest Ateena ühtsuse säilimise pärast.
Rousseau, kes polnud käinud klassigi koolis, oli tundlik igasuguste jõuvõtete suhtes ja üritas konstrueerida inimese ja ühiskonna loomuliku, kindlatest arenguseadustest tuleneva arenguloogika, panustades asjade loomusele (ingl k nature). Rousseaul ebaõnnestus naturalismi väljaarendamine, tema töödes on liiga palju usaldamatust laste spontaansuse suhtes. Oma kujutlusega loob ta uue pinnase jõuvõtete rakendamisele.
Maailma muutjate hulka annab liigitada ka eelmise sajandi suurkujud, postmodernistid M. Foucault, J. Derrida, kes rõhutasid erilisuse erilisust, normi ja tõe suhtelisust, andes lootust teistest erinevatele, kelle suhtes sotsiaalselt konstrueeritud tõde ja norm polnud ülearu helded.
Von Wrighti järgi moodustavad teise mõtlejate liigi need, kes analüüsivad eri autorite töid, vahendavad uut ja vana teadmist. Nad on sageli nagu Piibli tõlgendajad, kes püüavad oma sõnastuses edasi anda, mida Jumal öelda tahtnud on. Siia kuulub valdav enamik akadeemilisest vennaskonnast. Nad püüavad laadida oma õpilaste püssi laskemoonaga, aga ise nad tavaliselt seda püssi ei kasuta.

Programmiline pedagoogika
Peeter Põllu eesmärk polnud kirjutada ülevaateid kasvatusteooriast, vaid inimeste kasvatamine, maailma paremaks muutmine. Tema tekstid on erakordselt täpsed, oma lakoonilisuses ütleb ta teiste autorite kohta vaid kõige olulisemat, otsides pingeliselt inimese tegeliku kasvatamise teed. See teeb ta veenvaks. Ei mingit teadmistega eputamist, vaid enese ja teiste veenmine. Pluss isiklik eeskuju.
Peeter Põld annab endale aru loodusteaduste ja pedagoogika erinevusest, sellest, et pedagoogika ja paljud sotsiaalteadused on programmilise iseloomuga, rääkides mitte niivõrd sellest, kuidas asjad on, vaid sellest, kuidas tahame haridust ja kasvatust näha. Ta kirjutab: „Kasvatus ei ole loodusliku kasvu edendamine, nagu arvavad Dewey ja pedagoogiline naturalism. Pedagoogikat ei saa positiivseks teaduseks teha. Empiritsistlik, eksperimentaalne pedagoogika on võimetu viimaseid küsimusi lahendama. Individualiteeti ei saa mõista ainult tema elementidest, ta on rohkem kui elemendid. Kasvatuse üldeesmärki ei saa loodusteaduste ja ülepea olemasolu teaduste mõttes tunnetada, vaid ta tuleb postuleerida, statueerida.” Peda­googika ei saa olla väärtusvaba.
Programme saab välja käia vaid realiseeritavuse piirides, mitte puht voluntaristlikult. Peeter Põld kirjutab: „… teadus võib küll ütelda, missugust teed tuleb käia, kui teatavaid eesmärke tahetakse saavutada, kuid ta ei või ütelda, kuhu reis tõepoolest läheb. Ta ei saa olla ülemjuhiks.” Pole viljakas vaielda, kuidas on ainuõige defineerida kasvatust ja haridust, selle asemel peaksime endalt küsima, kuidas me neid nähtusi näha tahame.

Teadus ja praktika
Eesti ülikoolid ja praktiline elu elavad sageli eri maailmas. Üks ei tea teisest eriti palju. Nad justkui pole kutsutud sama asja ajama. Ühel on vaja täielikku autonoomiat, ta panustab maailmateaduse edendamisele, teine peab tootma materiaalset rikkust, olema innovaatiline, otsima ise abi, kust aga saab. Üks heidab teisele ette, et ei peeta lugu teadusest ega kasutata teadusuuringute tulemusi, teine ei ütle, kuid mõtleb, et teadlased on vähe huvitatud praktilistest probleemidest ja elavad elevandiluust tornis. Vähe on akadeemilisi inimesi, kes panustavad konkreetsete praktiliste probleemide lahendamisse, kes võtaksid osa poliitiliste otsuste põhjendamisest, eesmärgiseade vaidlustest. Üsna levinud on arvamus, et kõigel, mida teadlased uurivad või kirjutavad, on automaatne väärtus poliitiliste otsuste põhjendamisel.
Suhteliselt vähe on uurimusi ja ettepanekuid, mille alusel kujundada meie koolivõrku, mis annaksid vähegi selgema ülevaate õpilaste kohustuste ja õiguste mõistlikust sümbioosist, õppekava koostamise käsitlustest rääkimata. Domineeriv uuringute paradigma üritab ikka ja jälle selgitada üksikute parameetrite lihtsaid seoseid, mis on kas situatiivsed või olematud. Positivistlik, loodusteaduslik paradigma pakub otsustamisele vähe. Praktilised olukorrad on võrratult keerukamad ja mõtlemise loogika ei allu siin techne’le, vaid praxis’ele.
Peeter Põld kirjutas: „Pedagoogika ei ole mingi retseptide kogu…Ta on praksise teenistuses, kuid mitte paljas rakendus ja tehniline teadus. Tema huvi ulatub ka üle praksise, haarab elu laiemalt, kui see koolisse puutub, temaga on ühendatud elu ja maailmavaatelised küsimused.” Pedagoogika pole rakendusteadus loodusteaduslikus mõttes, kus üldist seaduspärasust rakendatakse konkreetsele juhtumile. Konkreetsete otsuste, sh poliitiliste otsuste põhjendamisel jääb puudu kui tahes suurest hulgast uuringutest. Ehk nagu ütles Derrida: praktilise otsuse ja teooria vahele jääb tükk tühja ruumi. Praktiline otsus tuleb projekteerida paljudele väärtusskaaladele, see pole teaduslikult tuletatav.

Julgus võtta vastutus
Teadust ei saa teha vastutavaks praktiliste otsuste eest, võttes vastutuse otsustajatelt. Küll annab aga teadus palju paremad võimalused probleeme analüüsida ja lahendusi kavandada. Kui teadus ja poliitika tegeleksid ühe ja sama arengukava raames, paraneks teineteise mõistmine oluliselt. Poliitika poolelt takistab seda liigne konfrontatsioon, teaduse poolelt kitsaste probleemidega tegelemine.
Oleme alahinnanud hariduskorralduse võrdlevaid uuringuid, mis vahendaksid meile eri maade kogemusi, praktilisi otsuseid ja ideid. Peeter Põld oli praktiline sihiseadja, oletatavasti kõigi oluliste haridusettevõtmiste käimalükkaja omaaegses Eestis. Ta laadis ennast teooriaga, et tulistada, võttes väga suure vastutuse. Ta oli ennekõike praktiliste, poliitiliste otsuste tegija, valgustatud poliitik ning poliitilistest, rahvuslikest ja religioossetest eesmärkidest innustunud teadlane.

Ükski minut, mis inimene muusikaga tegeleb, ei ole raisatud

Kadri Hunt on Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakooli juures tegutseva Püha Miikaeli Poistekoori dirigent alates 1995. aastast. Selle kõrval on ta aga ka Eesti Raadio Laste Laulustuudio juht, ansamblilaulja ja solist, kahe andeka noore muusiku, Mihkel ja Mari Polli ema.

12.–18. märtsini osales Vanalinna Hariduskolleegiumi poistest ja VHK muusikakooli vilistlastest koosnev Miikaeli poistekoor festivalil Musica Religiosa Olomouc 2008, kus gregooriuse laulu kategoorias võideti kuldmedal. Tegemist on ainsa poistekooriga Eestis, kes gregooriuse lauluga süstemaatiliselt tegeleb. Lauldakse palju ka muud ajaloolist kirikumuusikat ja eesti vaimulikke rahvalaule ehk siis rahvakoraale, nagu Veljo Tormis on nende kohta soovitanud öelda. „Koori suunitlus tuleneb kogu Vanalinna Hariduskolleegiumi orienteeritusest kristlikule pärandkultuurile. Kui see 1989. aastal loodi, laulsid kooris ainult väiksed poisid. Juhatas Lydia Rahula, mina tulin esialgu abidirigendiks.
Eks kõik, kes on poistekoori teinud, teavad hästi, et see on üks pidev maadlemine, lauljatele stiimulite otsimine, et poisid ikka tahaksid proovi tulla ja laulda. Seda eriti tänapäeval, kus arvutitehnoloogiat ja põnevaid mänge on kõik kohad täis. Samas kui midagi on lõpuks selgeks saanud, omab see justkui topeltväärtust. Oleme harjunud, et väiksed tüdrukud laulavad hästi. Kui väiksed poisid hästi laulavad, äratab see tähelepanu.
Loomulikult ei kasvata me enamikust poistest elukutselisi muusikuid. Meie eesmärk saab olla kaasa aidata, et muusika keel ei oleks neile võõras. Et nad oskaksid väärtustada gregoriaani laulu, mis on kogu õhtumaa muusika alus, ja meie oma rahvalaulu.
Selles kontekstis mõjus mulle väga võõrastavalt Sven Kivisildniku artikkel, mis ilmus EV 90. aastapäevaks Sirbi tagakaanel. Kivisildnikul on täielik õigus olla muusika suhtes nii ignorantne, kui talle meeldib. Las ta jääda oma arvamuse juurde, et muusika kuulamiseks ei pea olema mingit eelharidust, see mõjub ainult kehaliselt. Aga mind hämmastas, et kultuurileht avaldas pidupäevaväljaandes artikli, mis justkui tõmbab vee peale kogu tööle, mida me õpetajatena laste maailma avardades teeme.”

Koor distsiplineerib
„Olen koolikooridega töötanud ligi viisteist aastat ja näinud, et mida aeg edasi, seda raskem on lastel keskenduda. Nad ei ole enam harjunud ennast kokku võtma: kui tunnevad, et on väsinud, siis logelevadki niisama, tunnis kas kuulavad või ei kuula, mis sest ikka. Aga kooris ei ole õppimist ainult hinnete pärast, seal on vaja osata. Kui publik on saalis, ei saa pugeda selle taha, et ma ju õppisin – lugu peab selge olema. Kooris tekib kollektiivne vastutus: ei saa niisama lullitada, muidu vead teiste tulemuse alla.
Ükski laps ei ole halb meelega. Kui ta toimib meie jaoks ebaadekvaat­selt, annab tavaliselt ikka mingi seesmine probleem endast märku. Olen vahel mõelnud, et meie koor on kohati nagu Makarenko koloonia. Peame poistest kujundama tervikliku pere. Kui palju võib olla rabedaid kujusid, et rahulikumad ja tublimad suudaksid neid tasakaalustada? Kuidas saavutada olukord, kus vanemad poisid kutsuvad nooremaid korrale nii, et see poleks noorematele alandav. Ja kuidas suudaksid nooremad ennast nii palju taltsutada, et laseksid vanematel ka elada? Koor on nagu sulatusahi, kus lihvitakse nurki ja tuuakse esile ühiseks tegevuseks vajalikke omadusi. Küsisin 4. klassi poistelt mida nad reisil õppisid. Mitu poissi ütles: „Õppisime keskenduma.” Nad pidid ennast ühe asja jaoks kokku võtma. See ongi Makarenko koloonia sündroom.
Kui need poisid jätavad suureks kasvades kas või ühe sigaduse tegemata sellepärast, et hing on saanud haritud, on meie töö juba korda läinud.”

Musitseerimise rõõm
„Võistlus innustab poisse. Paraku on meil konkurssidel klassikaliste segakooridega raske konkureerida, sest nooremad poisid on alles kümneaastased ja vanemad pole veel häälemurdest kosunud. Nelja­häälseid poistekoore on maailmas väga vähe: näiteks Inglismaal, kus on palju poistekoore ja koorikoole, õpetatakse neis poisse kuni häälemurdeni. Tenori- ja bassirühmas on juba elukutselised lauljad. Olomouci festivali gregoriaani kategoorias ei olnud mingeid vanuse-, arvu- ega koosseisupiiranguid. Seda toredam, et suutsime täiskasvanuid edestada. Ju oli see muusika meie ettekandes elavam kui täiskasvanutel, kes olid konkursiõhustikuga rohkem harjunud.
Inglismaal on esinduskooride lauljad suurtest õppemaksudest vabastatud ja koorikoolid nii mainekad, et nende lõpetajad pääsevad kõikvõimalikesse kõrgkoolidesse. Meil pole sellist vanemate stimuleerimist, et kõik sooviksid kangesti oma lapsi poistekoori panna. Peame ise suutma tekitada õhkkonna, et lapsed tahaksid siin käia. Suurt rõõmu teeb, kui lapsed lõpetavad muusikakooli, aga jäävad koori edasi. Viimasel kontsertreisil olid meil kaasas näiteks kolm poissi, kes on gümnaasiumi juba lõpetanud, kaks õpivad lausa Tartus.
Suurematel poistel on oma ansambel, kes laulab hoopis kergemat muusikat – 1960-ndate laule jmt. Nad otsivad lood ise, mina olen aidanud seadeid teha. Hea on näha, et omaaegne kohustuslik koorilaul pole neilt lauluisu ära võtnud, vaid otse vastupidi.”

Võõrast omaks
Kadri Hunt sattus vanamuusika juur-de tänu sellele, et omal ajal pidi konservatooriumis koorijuhtide riigieksami kavas olema üks nõukogude laul, üks eesti helilooja teos ja midagi mõnelt varasema ajajärgu autorilt, näiteks Bachilt.
„Minus tekitas hämmingut, et ajastust olenemata lauldi kõike ühtemoodi. Olgu Bach või tänapäev – mitte mingit vahet. Hakkasin asja uurima ja tegingi oma diplomitöö vanamuusika laulmise kohta. Sat­tusin kokku Hortus Musicuse inimestega, juba pisut hiljem aga laulma ansamblisse Linnamuusikud, kus me ka gregoriaani koraali õppisime. Ja kui Prantsusmaalt tuli spetsiaalselt gregoriaani koraali õppimast Jaan-Eik Tulve ning hakkas ka muusikaakadeemias loenguid pidama, läksin mina parajasti magistran­tuuri. Kuulasin ära kõik tema loengukursused ja gregoriaani dirigeerimise kursuse, paralleelselt hakkasin laulma ansamblis Vox Clamantis. Hiljem täiendasin end Prantsusmaal, nii et olen seda asja Eesti olude kohta suhteliselt põhjalikult õppinud. Gregooriuse laul oma neumamärkidega võib kõrvaltvaatajale esialgu keerulisena tunduda, on aga tegelikult äärmiselt lihtne ja inimlik. Oleme poistega ka lihtsamaid neumasid õppinud. Nad võtavad seda materjali omaks palju kiiremini kui täiskasvanud, kel juba tõsine akadeemiline stuudium seljataga ja kes asja ise enda jaoks keeruliseks mõtlevad.”
Kadri Hunt usub, et gregooriuse laulu abil saab tublisti arendada ka suhteliselt tagasihoidlike muusikavõimetega lapsi. „Meil laulavad kõik poisid, kes õpivad VHK hariduskolleegiumis muusikat – mina neid vokaalsete võimete järgi valida ei saa. Kui sügisel tulevad uued neljanda klassi lapsed, on nende põhikoori sulandamiseks väga hea just gregooriuse laul, mis ühehäälse ja samas paindlikuna mõjub omamoodi teraapiliselt: võtab maha liigselt kõri peal karjujate ülemäärased pinged ja julgustab vaikselt lauljaid.
Gregooriuse laul aitab tublisti arendada paindlikku musitseerimist ja legato’t. Minu arvates on see väga ilus maailm. Kahju, et Eestis on selle žanri viljelejaid ja oskajaid vähe. Meil on ikkagi valdav luterlik traditsioon, kus liturgias on küll väikesi ühehäälseid lauluelemente, aga katoliiklikes maades päris tavaline gregooriuse laul mõjub siin mingi muinasasjana. Õnneks oleme nüüd ülemaailmse liturgilist muusikat laulvate lastekooride organisatsiooni Pueri Cantores liikmetena saanud käia juba kaks korda nende kokkutulekul – ükskord isegi Roomas aastavahetusel paavsti missal – ja nii on poisid näinud, et maailmas on see aktsepteeritud muusikaline žanr.”

Oma nägu
Miikaeli poistekoori juurde kuulub ka oma pillirühm. „Pilliidee on pärit Linnamuusikute ansamblist, kus kasutati nii kõikvõimalikke keskaegseid instrumente kui ka erinevaid kandleid. Alguses tegime koostööd Tõnu Sepa pillimängijatega, esimene n-ö oma kasvandik, kes koori kandlega toetada suutis, oli täna eelkõige lõõtsamängijana tuntud Juhan Uppin.”
Eestist kaugemal on saateansambel üks koori kaubamärke. Pillidest on just kannel tihti enim elevust tekitanud. „Inglismaal ei jõutud ära imestada, mis pill see niisugune on, mis oma kõlajõuga toidab ära terve koori ja samas pole kuigi suur. Pärast tellisid nad ka endale Eestist kaks kannelt.
Mida poistekoorid tavaliselt laulavad: ikka Mozartit ja Beethovenit. Meid kuulates on nii mõnedki leidnud, et võiks ka oma maa vaimulikke laule laulda. Ega meiegi teadnud paarkümmend aastat tagasi oma rahvakoraalidest suurt midagi. Ühelt poolt teevad pillid elu tülikaks, sest vanade pillide imitatsioonid ei kipu hääles püsima, nende tassimisega tuleb vaeva näha jne, aga kokkuvõttes annavad need kavale hoopis teise värvi. Koolikoor ei saa hiilata kõrgetasemelise häälematerjaliga, küll aga saame teha midagi sellist, mida iga linna poistekoor ei tee, ja leida oma tugevad küljed.”

Kirjandus ja matemaatika
„Et poiste huvi üleval hoida, oleme püüdnud teha ühe reisi aasta või paari kohta. Alati on poistel valminud oma reisikiri: iga päev on kellegi ülesanne panna päeva jooksul juhtunu kirja ja järgmisel päeval loetakse see kõigile ette. Viimasel reisil tekkis kirjutada soovijate vahel lausa konkurents. Igaüks püüdis võimalikult humoorikas ja tabav olla, naersime, et meil on kirjanduskallakuga poiste­koor.
Teine kallak on meil matemaatika. Kooriga oli juba mitmendat reisi kaasas lapse­vanem ja ühtlasi meie kooli matemaatikaõpetaja Helen Kaa­sik. Aastaid on ta toonud suurematele poistele sünnipäevaks kingituseks oma ülesande. Et selle reisi ajal sai kaheaastaseks vanemate poiste ansambel, palusid kõigepealt nemad endale sünnipäevaülesande. Lisaks oli osal poistest eksam tulemas, keegi pidi hakkama olümpiaadile minema, peale selle niisama kiibitsejad… Õhtuti tekkis Helenil oma matemaatikasektsioon, kus ta kõigile ülesandeid jagas.
Iga reisi lahutamatu osa on vikto­riin. Ei viitsi ju väike poiss muidu kuulata, mida mingi maja kohta räägitakse, aga kui ta teab, et pärast võidakse selle kohta küsida, on huvi hoopis teine.”

Kalendris Sisask ja jalgpall
Reisilt tagasi, hakati harjutama Miikaeli poistekoorile tellitud Urmas Sisaski Missat nr 5. „Kutsusime osalema ka Tartu poistekoori – tundus, et missa mõned osad läksid nii vägevaks, et meie koor üksi jääb selle kõlama panemiseks väikseks. Ettekandel osaleb ka orkester Collegium Consonante.
Järgmiseks sügiseks kutsuti meid Poznanisse, kus toimub tore poistekooride festival, mille kavas on laulmine ja jalgpall. Kahjuks saavad jalgpallivõistluses osaleda ainult need poisid, kel häälemurre veel olemata – meie suured olid sellest väga nördinud...”
Poolas Varssavi Dominikaani kirikus anti kontsert ka nüüd Tšehhist tagasi tulles. Kadri Hunt on väga tänulik Eesti saatkonnale Poolas, kes seda korraldada aitas ja poistele Varssavis ekskursiooni korraldas.
Kadri Hundi sõnul on VHK ja selle muusikakool nagu Tallinna linn, mis valmis ei saa. „Lapsed peavad käima mitme maja vahet, igas majas pole koolikella ja keegi ikka kuskile hilineb –
jääb lumesõda mängima või läheb poodi süüa ostma. Aga samas on siin vanade majade kultuurihõng. Mõnes Mustamäe koolis oleks niisugust vanamuusikakoori palju raskem teha.
Vanalinna muusikakool on pidanud oluliseks kaasata õpetajatena tegevmuusikud. Minagi õpetan ju poistele seda, mida iga päev esinejana teen: laulan Heinavankri ansamblis ka neidsamu rahvalaule ja Vox Clamantises gregoriaani laule. Kui pead ennast esinejana kogu aeg täiustama ja juurde õppima ning kui sul on võimalus kogemusi saada festivalidel käies, siis rikastab see ka sind kui õpetajat.”

Kes lõhkus suur viiul ära?

Möödunud aasta novembris tähistas Rakvere Gümnaasium 95. aastapäeva. Siinkohal paar-kolm poliitilis-muusikalise alatooniga koolipõlvelugu 1950. aastate algusest. Rakvere 1. Keskkool, mille lõpetasin eksternina 1955, oli tol ajal, vaatamata keerulisele poliitilisele olukorrale, väga eestimeelne õppeasutus.

Mängisin kooli kontsertorkestris (sümfoniettorkester, umbes 20 mängijat), mida juhatas legendaarne lauluõpetaja Jaan Pakk. Tema õpilane, tuntud koorijuht professor Kuno Areng (lõpetas Rakvere Eesti Keskkooli
1948. a kuldmedaliga) on väitnud, et selline organiseerimisvõime nagu Jaanil on looduse antud anne – ta oskas alati endale õpilaste seast abimehi valida. 1940. aastate esimesel poolel olid neiks keemiainsenerist koorijuht Olaf Leps (minu vanem vend) ja 1940. aastate teisel poolel Kuno Areng, kes juhatas ka keskkooli meeskoori; minu ajal aga Arvo Pärt ja Ants Meristo.
Vähemalt kuuest orkestrandist said elukutselised muusikud (Eve-Piia Grossthal mängis meil viiulit, Tiit Varts klarnetit, Arvo Pärt peamiselt klaverit, Juta Eesmaa akordionit, Tiit Tralla trompetit, Jüri Kesküla tromboo­ni). Ülejäänud, pea kõik hil­jem tuntud teadlased, majandus- ja ühiskonnategelased, said koolist kaasa eluaegse huvi muusika vastu. Orkestri repertuaaris olid Lagardie marss „Meie kaardivägi”, Suppé avamäng operetile „Kergeratsavägi”, Brahmsi Ungari tants nr 5, Waldteufeli valss „Uisutajad” jt.
Õpetaja Pakk, kes ise mängis orkestri ees viiulit, armastas muheldes rääkida: „Peaasi, et viis välja kostaks” või „No mis ta nüüd siin pusib!”. Kui mõni lugu tuli eriti hästi välja, ütles ta: „Ilus, ilus”, ja oli veendunud, et „kui pillimees juhtub väljas libedaga kukkuma, siis pillimees võib ise küll haiget saada, kuid pill peab terveks jääma”. Seda viimast korraldust me täita ei suutnud.
Tulime kord õhtul kusagilt mängimast, väljas oli libe, kontrabass kukkus maha ja kael tuli pilli küljest ära. Meil oli Venemaa eestlasest sõjalise õpetaja, kes katkist pilli nähes küsis: „Kes lõhkus suur viiul ära?”

Lavast paremat kätt
Orkestriproovid toimusid õhtuti aulas. Nii ka seekord, õppeaastal 1950/1951. Pärast proovi läksime koju. Järgmisel päeval kooli jõudes ei teadnud midagi halba aimata. Kuid selgus, et lavast paremat kätt aula seinal rippunud „maailma kõigi rahvaste suure juhi, sõbra, õpetaja ja rahulipukandja” sm Stalini pilt oli alla kukkunud või kukutatud ja pildi klaas katki läinud või puruks löödud. Et orkestrandid olid õhtul viimaste lahkujate seas, langes kahtlus kohe neile, ka minule.
Kooli direktor ja arvatavasti keegi julgeolekust kuulasid meid üle. Kuul­sin, et minu kohta oli Ado Osman (mängis orkestris esimest viiulit, lõpetas keskkooli 1952 kuldmedaliga, hiljem Eesti Energia peavalitsuse juhataja, suri 2006) öelnud, et tema oli koos minuga orkestriproovilt lahkunud, ja pärast seda jäeti ka mind rahule.
Hiljem selgus, et hoopis keskeas meessoost kooliteenija oli püüdnud Jossi nägu veidi puhastada, kuid viimasele ei olnud see meeldinud ja ta otsustas seina pealt alla kukkuda.
Direktor Albert Baunverk (1908–2007) oli Kaukaasia eestlane, sündinud Punase Lageda külas, käinud koolis Salme külas, sõdinud Teises maailmasõjas Vene poolel ohvitserina ja saanud Saaremaal haavata, mistõttu lonkas veidi. Hiljem on ta rääkinud, et haavatasaamine 5. oktoobril 1944 Saaremaal oli elu üks suuremaid kingitusi, sest tema jaoks sai sõda läbi. Keskkooli juhtis ta arvatavasti kõige raskemal ja keerulisemal ajal, s.o aastatel 1948–1956. Tema perekond oli stalinlike repressioonide läbi kannatanud, tal endal aga õnnestunud kuidagi pääseda Leningradi Pedagoogilisse Instituuti. Endine saksa sõdur, 1944. aasta septembris raskelt haavata saanud ja meil aastatel 1950–1955 kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Arvo Kuslap, kes suutis varjata oma Saksa sõjaväes olekut ja 1950 lõpetada TRÜ kehakultuuriteaduskonna, on kirjutanud, et Baunverki „välises kestas oli sageli märgata küllalt ägedat parteilast, sisemuses aga peitus palju inimlikkust, vastutulelikkust ja abivalmidust. Direktorina tegi ta tööd talupoegliku visadusega. Kooli edukuse eest seisjana oli ta mõnegi õpetaja suhtes kõrgendatult nõudlik, kuid mitte kunagi pahatahtlik ega urgitseja” (vt Rakvere Gümnaasium 1912–1997. Tallinn, 1997).
Järgneva loo rääkis mulle väga meeldiv emakeele ja kirjanduse õpetaja Liina Kinks (1924–2007), kes lõpetas Rakvere 2. Gümnaasiumi 1944. aastal.
Tol ajal käis koolidirektori tööülesannete hulka ka õpetajate kodude külastamine – et veenduda, kas ikka on soetatud Lenini ja Stalini kogutud teosed. Ühel õhtul kokkulepitud ajal saabus direktor Baunverk õpetaja Kinksi „kontrollima”. Et õpetaja Kinksil neid raamatuid polnud, oli ta asetanud rinnahoidja põiki üle raamaturiiuli. Ilmselt avaldas see direktorile niisugust mõju, et marksismi-leninismi klassikute töödest ei räägitud sõnakestki. Joodi kohvi ja aeti niisama juttu.

Konkurents koorilaulu alal
Rakvere 1. Keskkoolis oli isetegevus au sees. Kõrgel tasemel oli koorilaul. Õpetaja Pakk juhatas ka segakoori, mis oli Eesti koolikooride parim – kui seda parasjagu polnud Rakvere Õpetajate Seminari segakoor, mida juhatas Mari (Marie) Kull (1901–1972), kes viis laulutunde läbi samuti viiuliga (Saksa ajal oli ta Rakvere Gümnaasiumis ajalooõpetaja).
Õpetaja Pakul oli keskkoolis muidugi häälematerjali kõvasti käes, eriti poiste seas, kuna seminar oli suures osas siiski tüdrukute kool, kuid Mari Kull pani ka kehvad poisid laulma. Koolidevaheline konkurents oli äge.
Jaan Pakk juhatas samuti keskkooli puhkpilliorkestrit, kuhu kuulus 20–25 mängijat. Kooli rongkäike saatis alati puhkpilliorkester. Ka seminaril oli oma puhkpilliorkester, mis minu mäletamise järgi oli isegi suurem keskkooli orkestrist, kuna seal mängisid ka tüdrukud. Pedagoogilise kooli orkestrit juhatas helilooja Johan Tamverk (1906–1988). Mäletan, et eri orkestrites mängivate poiste vahel oli isegi ütlemisi teemal, kelle orkester mängib paremini. Arvan, et meie mängisime paremini.
Juhtus, et käisime hea koolipõlvesõbra Jüri Keskülaga, kes elas Rakvere külje all Vana-Tõrma külas, suvistel hilisõhtutel Tõrma surnuaias koraale mängimas, tema tromboonil, mina aldil. Tantsumuusika hing oli keskkoolis Ants Meristo, kes ise mängis klaverit, klarnetit ja saksofoni. Mõned keskkoolipoisid mängisid suvevaheajal Rakvere rahvaaia kõlakojas paar korda nädalas ja samuti ETKVL-i puhkpilliorkestris ehk linnaorkestris (umbes 20 pillimeest), nagu Heino Parve, kelle isa mängis samas orkestris esimest trompetit, Jüri Kesküla, kelle isa oli omaaegne tuntud Rakvere ümbruse kooli- ja koorijuht, Tiit Varts, kelle isa oli näitleja ja mänginud mitmes orkestris, ning allakirjutanu, kel­le ema töötas Rakvere Õpetajate Seminaris klaveriõpetajana.

Preobraženski polgu trompetist
Linnaorkestrit juhatas Tsaari-Venemaa eliitpuhkpilliorkestri, Preobraženski polgu trompetisolist, soomuslaeva Sevastoopol, Kaug-Ida asevalitseja admiral Aleksejevi staabi ehk nn Mandžuuria õukonna, 1. Orenburgi kasakatepolgu, Eesti 1. diviisi 5. üksiku jalaväepataljoni, Rakvere garnisoni, Kaitseliidu 1. malevkonna jmt orkestrite juht ning mitmete Tsaari-Venemaa kõrgkoolide muusikaõpetaja Aleksander Veske, kes oli sündinud 1877. aastal Virumaal Aa mõisas ja suri väga kõrges vanuses.
Orkestri tuumiku moodustasid endise 1. diviisi 5. üksiku jalaväepataljoni, Rakvere garnisoni ja Kaitse­liidu 1. malevkonna elukutselised mängijad, nende hulgas Peterburi Konservatooriumis klarnetit õppinud Aleksander Abel, kellest sai pärast Veske Rakverest lahkumist ETKVL-i
puhkpilliorkestri juht. Eriti tahan rõ-hutada sõjaväekasvandikust trummimängija Juku (Johannes) Lille osavust väikese trummi mängimisel. Niisugust trummimängu on harva kuulda: ta oli sõna tõsises mõttes „pool orkestrit”.
Veske rääkis, et sõjaväekasvandikust trummiõpilasele ei antud väikest tum-mi enne kätte, kuni ta polnud kaht toolipõhja katki trummeldanud.
Veske oli iseloomult veidi järsk, Abel seevastu hästi leebe. Veske rääkis, et Vene–Jaapani sõjas rindel orkestrijuhiks oleku ajal ei pidanud orkestrandid mitte ainult pilli puhuma, vaid ka lahinguväljalt laipu korjama. See „töö” oli pillimeestele väga vastumeelt ega vastanud nende seisusele. Ta rääkis samuti, et Vene–Jaapani sõjas seisnes Venemaa sõjaline võimsus vaid paberil, tegelikult oli laskemoona ja toitu vähe, arstiabi peaaegu et puudus.
Orkestrijuht Abel oli erakordselt osav jutuveeretaja. Võib-olla tema jutuosavusest oli pärit ka poeg Ervin Abeli näitlejatalent. Aleksander Abeliga võis tänavanurgal rääkida tundide kaupa. Selle asemel, et minna kohvikusse ja jalgu puhata, ütles ta – ei tarvitse minna, kohe lõpetame.
Meiesugustele noortele poistele oli linnaorkestris mängimine teatud mõttes teise kooli eest. Elukogenud meestele polnud nõukogude võim muidugi meelt mööda ja seda nad meile ka tasa ning targu sisendasid.

Pärast sõda sattus meie sõjast räsitud perekond (isast, kes tahtis põgeneda Läände, ja vanemast vennast Olafist, kes oli Saksa sõjaväes, polnud mi­dagi teada) elama Tartu tänava lõppu Kondivalusse.
Naabripoisiks oli minu noorpõlve suur sõber Tiit Post, kes elas vanaisa juures. Ta oli minust klass ees ja umbes 195 cm „kõrge” ning hea korvpallimängija. Tema kirjanikust isa Elmar Post oli lõpetanud Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi 1927. aastal, olnud Saksa sõjaväes ja elas Kanadas, kus kirjutas peamiselt nõukogudevastaseid näidendeid.
Olime ühel õhtul koolimajas, enam ei mäleta, miks. Järgmisel päeval pidi aulas toimuma mingisugune ülerajooniline komsomoliüritus.
Nägime, et „dire” liikus mööda koolimaja ringi ja nagu kontrollis, kas suurürituseks on ikka kõik valmis. Meid ta loomulikult ei näinud.
Hiilisime rõdule, aulas oli võrdlemisi pime. Kui „dire” tegi aulaukse lahti, lasime rõdult alla suure punase raamitud loosungi, mis sinna valmis pandud. Seejärel lasime kähku varvast. Päris kindlasti direktor ehmatas. Ta oli hiljem kusagil seltskonnas sellest loost rääkides maininud, „kui eluohtlik pidavat olema üks koolidirektori amet”.
Post ja mina iseenesest mõista komsomoli ei kuulunud. Tolleaegse keelepruugi järgi olime kodanlike natsionalistide võsud. Mäletan, kaheksandas klassis kutsus direktor Baunverk mind oma kabinetti ja ütles, et oleks aeg komsomoli astuda. Seepeale vastasin, et pidi olema vabatahtlik organisatsioon. Rohkem mulle keegi ettepanekut komsomoli astuda ei teinud, ka mitte ülikoolis, kuhu ma juhuste täieliku kokkulangemise tõttu sattusin.

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.