Arenguvestlused on põhjustanud vastakaid arvamusi: ühelt poolt kui oluline pedagoogiline vahend õpilaste arengu toetamiseks ja sellele kaasa aitamiseks, teiselt poolt kui pealesunnitud lisa­koormus.

Tartu kunstigümnaasiumis on arenguvestlused toimunud neli aastat. Lähtuvalt esile kerkinud küsimustest viidi koolis käesoleva aasta aprilli ja mai jooksul läbi uuring, mis käsitles rahulolu arenguvestlustega.

Lapsevanemad on rahul
Küsimustikud saadeti 473 lapsevanemale, millest tagasi saadi 303. Uuringust selgus, et enamik (üle 89%) lapsevanemaid peab neid väga vajali­kuks. Hea on tõdeda, et vestlused klassijuhatajatega on olnud avameelsed ning enamik lapsevanemaid on tundnud ennast vestluse ajal hästi. Osapooltevahelist usaldust näitab ka see, et lapsevanemad hindavad kõrgelt võimalust rääkida oma muredest, saada ära kuulatud ning mõistetud. Kõige positiivsemalt olidki arenguvestluste suhtes häälestatud lapsevanemad, mis on ka mõistetav, sest arenguvestlused annavad lapsevanemale kindlustunde, et tema lapsest hoolitakse.
Mõningaid lapsevanemate arvamusi: arenguvestlus annab tuge nii vanemale kui ka õpetajale; oli avameelne ja tasemel; on ainult positiivne nähtus; lahkusime arenguvestluselt tundega, et meie lapsel on hea ja tore klassijuhataja; õpetaja poolt väga hästi ette valmistatud.

Õpilane unustab lubadused
Õpilastest vastas küsimustikele 358 õpilast. Uuringust selgus, et 1. kooli­astme õpilased ja gümnaasiumiõpilased on avatumad kui 2. ja 3. kooliastme omad. 63% 1. kooliastme õpilastest tahab endast rääkida, 2. ja 3. kooliastme õpilaste hulgas on suurem aga nende õpilaste osatähtsus (52% ja 66%), kes endast rääkida ei taha, gümnaasiumiõpilastest on nõus endast rääkima üle 58%.
Küsimusele „Kas arenguvestlus innustab sind paremini õppima?” on 1. kooliastme õpilastest vastanud jaatavalt 78%, 2. kooliastmes 61%, 3. kooliastmes 44% ja gümnaasiumis 35%.
Küsimusele „Kas said tulevikuks eesmärgi, mille poole püüelda?” vastas eitavalt üle 48%. Ometi pidid õpilased ise sõnastama oma lähiaasta eesmärgi, mille õpetaja kirja pani. Väga suur eitavate vastuste protsent kõigis kooliastmetes (51%, 48%, 61% ja 67%) näitab ilmselt seda, et õpilased unustavad oma lubadused väga kergelt. Üldiselt on õpilased jäänud arenguvestlustega rahule (üle 82%), nad on saanud rääkida oma muredest (üle 71%) ja rõõmudest (üle 68%), pälvinud tunnustust (üle 67%) ning avaldanud oma mõtteid (üle 71%), nad on ära kuulatud (üle 90%). Kuna paljude õpilaste lubadused ja eesmärgid on ununenud kiiresti, võib järeldada, et arenguvestlused on nende jaoks üsna väikese tähtsusega.
Õpilaste ettepanekud ja arvamused, mida on korduvalt mainitud: arenguvestlus võiks lühem olla; arenguvestlusi pole vaja, need tuleks ära jätta; neil pole mõtet, sest see ei aita midagi paremaks muuta; võiksid olla ainult õpilastega; jama; kõik oli piisav, mulle väga meeldis; oli tore vestelda.

Õpetajatel kõige suurem pinge
Õpetajad on need, kellel lasub arenguvestlustel kõige suurem pinge. Klassis on palju õpilasi, kes kõik on erinevad, rääkimata lapsevanematest. Õpetaja peab suutma toime tulla nende kõigiga. Õpetajatest vastas küsimustikele 22 klassijuhatajat. Uuringust selgus, et usalduslik vahekord on saavutatud üle poolte (65%) lapsevanematega, umbes kolmandikuga ei olnud see täielik. Väga positiivseks võib lugeda seda, et õpetajad on jõudnud edasise tegevuse suhtes kokkuleppele 100% õpilaste ja 95% lapsevanematega. Uuringust võib välja lugeda, et arenguvestlused on olnud hea allikas, kust õpetajad õpilase kohta uut ja vajalikku infot saavad, et neid vajadusel toetada.
50% õpetajatest arvab, et arenguvestlused õigustavad ennast, ja 50% arvab, et mitte täielikult. Ükski õpetajatest ei väida, et neid ei ole vaja ja need ei õigusta ennast.
Mõned arvamused ja ettepanekud.
     Arvan, et need on õpetajatele tohutu lisakoormus, mille kasutegur on suhteliselt väike. Probleemsetele õpilastele mõjus see nädalaks-paariks, mitte rohkem. Heade õpilaste ja nende vanematega oli muidugi kena vestelda, aga kahtlen, kas õpilased sellest mingit innustust said.
     Arenguvestlus on töömahukas ja energiat nõudev töö. See peaks olema eraldi tasustatud, sest see on kooli- ja koduvahelise koostöö oluline osa.
     Arenguvestlused tähendavad õpetajatele liiga suurt koormust, ajakulu ja pinget.
     Arenguvestlusi sellises mahus (27 õpilasest 18) suutsin sel aastal teha tänu sellele, et töötan väiksema koormusega. Eelmisel aastal suutsin täiskoormuse kõrvalt ainult jooksvaid probleeme lahendada, mitte korrapäraselt arenguvestlusi läbi viia. Õpilane täitis antud lubadusi (näiteks mitte hilineda tundidesse) umbes kaks nädalat, siis jätkus kõik vanaviisi. Arenguvestlused on üks põhjusi, miks kaalun, kas edaspidi üldse klassi juhatada. Koormus on väga suur, aga tulemused pole sageli sellised, nagu ootaks.
     Raske on leida vanematele sobilikku aega. Enamik vanemaid on tööl ja soovivad arenguvestlusteks aega pärast kella 18. Õpetajale on see ebameeldiv lisakoormus.
     Kooliastme jooksul piisaks ühest vestlusest.
Nagu Tartu Kunstigümnaasiumi arenguvestluste rahulolu-uuringust selgub, on enamik lapsevanemaid ja õpilasi jäänud arenguvestlustega rahu­le: nad on tundnud ennast hästi, on saanud rääkida oma muredest ja rõõmudest ning neid on ära kuulatud. Kõik see näitab õpetajate tublit ja professionaalset tööd. Kahjuks aga lasuvad arenguvestlused õpetajate kohuse- ja missioonitundel.
Ise olen olnud klassijuhataja 15 aastat ja praeguse klassiga on mul 100% arenguvestlustest toimunud. Kuulun kindlalt nende õpetajate hulka, kes töötavad missiooni- ja kohusetundega, kes seavad õpilaste ja kooli huvid enda omadest kõrgemale. Antud töö pani mind aga tõsiselt mõtlema ja esitas küsimuse: milleks?
Ma ei saa kuidagi väita, et arenguvestluste kasutegur oleks väike. Vastupidi. Käesolev uuring näitas, et seda peavad oluliseks nii lapsevanemad, õpetajad kui ka umbes pooled õpilastest. Aga siiski ei anna see põhjust rõhuda õpetajate missioonitundele ja oodata, et õpetajad teevad arenguvestlusi ainult kohusetundest.

Õpetaja jaks pole piiritu
Klassijuhatajad, kes on arenguvestlusi läbi viinud, teavad, milline mahukas toiming see on. Praeguse klassijuhatajatasu (Tartus 2008. aastal 1400 kr) teenivad õpetajad auga välja arengu­vestlusi läbi viimatagi. Järelikult arenguvestluste korraldamine ainult õpetajate südametunnistusel lasubki.
Ka õpetajad on tavalised inimesed, kellel on kodus pered, kes tahavad oma tööst puhata ja lõõgastuda, tunda end hästi ja väärtuslikuna. Rääkimata pingelisest tööpäevast, tuleb õpetajal sageli töötada nii õhtutundidel kui ka nädalavahetustel. Ei ole mingi saladus, et puhanud inimene suudab taluda pingeid ja konfliktiolukordi paremini, olla optimistlikum ja enesekindlam. Ma arvan, et ka õpilastele meeldivad rohkem elurõõmsad ja säravad õpetajad, kes suudavad neid paremini motiveerida ning on oma olemusega eeskujuks. Kuid enamik õpetajaid on väsinud ja paljud isegi kibestunud. Aga ikka arvame, et õpetaja on kõikvõimas, kelle missiooni- ja kohusetunne sunnivad teda täitma kõiki käske ja ülesandeid.
Arenguvestlus on töö loomulik osa seni, kuni see mahub tööaja normaalsetesse piiridesse. Kui aga õpetaja peab kooli tagasi minema õhtul kella kuue või seitsme ajal, siis enam mitte. Paraku enamik arenguvestlusi just sellistel kellaaegadel toimubki. Esineb ka juhuseid, kus vestlus on kokku lepitud, aga lapsevanem ei ilmu kohale. On välja arvestatud, et ühe õpilase arenguvestluse ettevalmistamisele ja läbiviimisele kulub keskmiselt kolm tundi. Sellele ajakulule lisandub koolist kaugemal elavatele veel materiaalne kulu – õhtused sõidud kooli ja tagasi. Arvestusi võib teha iga lugeja ise.
Eesti koolides on puudu palju õpetajaid. Ei ole ime, kui varsti hakatakse loobuma klassijuhatajaks olemisest, sest töö maht ja vastutus ning selle eest saadav tasu ei ole tasakaalus.
Ma ei tea, kes arenguvestluste mõtte algatas. Mõte on hea ja vajalik, kahjuks aga lõpuni läbi mõtlemata. Öeldakse, et vigu parandada pole kunagi hilja. Seniks aga jääb ikkagi küsimus: milleks?