Kullo keraamikaringi juhendaja Aino Arumäe on üle 40 aasta kunsti õpetanud. Alustanud pärast kunstiinstituudi lõpetamist Pärnus, jätkas ta 1973. aastal toonases Tallinna pioneeride palees.

Joonistamine ja savitöö olid Aino Aru­mäe meelistegevused juba kooliajal. Nii Pärnu 1. kui ka 2. keskkoolis oli juhendajaks Meeta Viks, kes on tema elus suurt rolli mänginud. „Väga emaliku suhtumisega ja hooliv õpetaja, kes elas oma õpilaste elule kaasa. Tema tähelepanu oli mulle väga tähtis.” Muusikaliselt andekal tüdrukul soovitati õppida ka mõnd pilli, aga üksinda kolme tütart kasvatavale emale käis instrumendi ostmine üle jõu.

Raskustega silmitsi
Esimene katse kunstiinstituuti sis­se saada ei õnnestunud. Vastu võeti kolm, Aino Arumäe jäi neljandana ukse taha. Ta ei tea, kas tal oleks jät­kunud südikust veel proovida, kui õpetaja Viks poleks teda ärgitanud edasi võitlema. „Tema oli minu hingeline tugisammas ja suunaja. Soovitas minna aastaks Tartu kunstipedagoogilisse kooli ja järgmisel aastal saingi keraamikasse sisse.”
Aino Arumäe hindab kõiki kunstiinstituudi õppejõude kõrgelt, ent kõige suuremat mõju avaldasid talle Helene Kuma ja Märt Bormeister. „Kunstiinstituudis tuli väga palju kom­positsiooniga tegelda, võib-olla see ongi alus, mis andis oskuse õpilastelt ligilähedaselt sama mõõduga nõuda. Ikka veel ja veel, mõtle veel, lahenda veel,” arvab Aino Arumäe.
Üliõpilasena ei saanud Aino Arumäe siiski ainult kunstile pühenduda. Väike stipendium ei võimaldanud ära elada, tuli tööle minna. Et ta oli kooliajal mõelnud ka arstiks õppimisele, läks ta Tõnismäe haiglasse doktor Seppo juurde öövalve sanitariks. „See oli raske aeg, loengutel tuli uni kallale, pane või tikud laugude alla, aga mulle see töö sobis. Mind on alati häirinud inimeste kurjus, aga haiglas kurjust ei olnud – see oli aitamise koht.”
Kurjusega puutus Aino Arumäe lähedalt kokku juba väga varakakult. Esimene tõsine löök oli kolmandas klassis, kui tema imetlusobjekt, vene keele õpetaja Rängel ja pinginaaber Siberisse küüditati. Kumbki ei tulnud tagasi, pinginaaber suri juba teel. Toonast hirmu ja surutist suurendas veelgi see, et isa oli sõdinud sõjas valel poolel. „Ema rääkis mulle asjad selgeks. Minust ei saanud kunagi lojaalset kodanikku, olin varjatult vihane. Aga see on selle põlvkonna valu ja vaev, millest pole enam mõtet rääkida.”

Savisellid
Aino Arumäe esimene töökoht oli Pärnu ehitusmaterjalide tehase keraamikatsehh. Peagi kutsus õpetaja Meeta Viks ta Pärnu pioneeride majja. 1965. aastast saati on ta kogu aeg õpetanud, alguses tehase kõrvalt, pärast Tallinna tulekut põhitööna.
Tallinna pioneeride palees ei võetud Aino Arumäed kui noort ja tundmatut inimest alguses jutulegi ja ta käis Arsist tööd otsimas. Suur oli tema üllatus, kui pioneeride palee inimene talle mõne aja pärast koju järele tuli – taas kord oli õpetaja Meeta Viksi käsi mängus. Arsi pakkumine tuli pärast seda. „Kuidas ma sain sinna minna, olin just Kullole jah-sõna öelnud.” põhjendab Aino Arumäe tegevkunstniku tööst loobumise otsust.
Kui Aino Arumäe õpetajana alustas, piirdusid ta teadmised kunstipedagoogikast Tartu kunstikooli loengutega, praktika puudus sootuks, aga hakkama ta sai. „Õpetajale nii vajaliku tähelepanelikkuse, ärakuulamis- ja arvestamisoskuse omandasin haiglas töötades. Aga mis kõige tähtsam, mul on olnud väga head õpetajad, nende tegutsemisviis, rääkimine, suhtlemine, käitumine on mulle külge jäänud,” ütleb ta. „Pedagoogitöö on väga loominguline ja individuaalne, seda ei saagi õppida, seda tuleb tajuda. Kasvatusest on päris head kirjandust, aga käsulauad elus alati ei toimi. Õpetaja peab olukorra ikka ise lahendama, asjad oma pilgu ja olekuga selgeks tegema. Karjuda ei tohi. Karjumise asemel pane laps mõtlema. Kui laps hakkab mõtlema, oled saavutanud kõik, mis vaja.”
Õpetajana peab Aino Arumäe väga tähtsaks, et laste loomingul oleks väljund. Üle-eestilise Savisellide konkursi idee pärineb temalt. Augustis avati Kullo lastegaleriis kolmas Savisellide näitus. Esimene oli aastal 2004, teine 2006. „Joonistamises-maalimises on suured võimalused, palju võistlusi Eestis ja väljaspool. Tarbekunstil, eri-
ti keraamikal, polnud mitte midagi. Nii hakkasingi rääkima, et võiks teha konkursi vähemalt Eesti ulatuses. Mind võeti kuulda, küsiti, mis võiks selle nimi olla. Pakkusin välja Savisellid, lapsed ei ole ju veel meistrid.”
Savisellide konkurssi juba teatakse ja oodatakse. Et tänavu langes see õpetajate puhkuse aega, oli töid tavalisest vähem. Aino Arumäel on sellega raske leppida. „Olgu konkurss kas või jaanipäeval, nii palju peab õpetaja ikka aega leidma, et lasta oma õpilaste loomingut hinnata. Kurb, kui laps ei saa ka sellel ainukesel võistlusel esineda.”
Aino Arumäe unistab sellest, et Savi­sellidest kujuneks kogu Baltikumi konkurss, nii nagu olid omaaegsed nelja linna näitused, või isegi üleeuroopaline. „On igasuguseid kunstibiennaale, miks ei võiks olla midagi ka lastele. Me ainult räägime, et lapsed on kõige tähtsamad. Aga väljundeid pole.”

Unistusi jätkub
Kunstiõpetajal on teinegi suur unis-tus – laste kunsti muuseum. „Thbilisis nägin väga toredat laste kunsti muuseumi, kus laste töid kogutakse ja säilitatakse. Miks ei võiks olla ka Eestis midagi taolist. Eesti lapsed teevad väga ilusaid asju, olgu siis käsitöös, maalimises, joonistamises või skulptuuris.” Idee ja tahtmine võib olla, aga selja taha on vaja neid, kes sõlmivad riikidevahelised kokkulepped, toetavad rahaga. Õpetaja käed jäävad siin lühikeseks. „Mina ei ole projektikirjutaja, mulle piisab tööst lastega. Kui killustaksin ennast kõigi asjade vahel, ei suudaks ma olla tähelepanelik õpetaja. Tunnis keskendun ainult õpilastele.”
Aino Arumäe õpilastest on nii mõnedki oma hili­sema elu kunstiga sidunud. On mindud isegi Londoni kunstide akadeemiasse keraamikat ja Ameeri­kasse filmi õppima. Õpetaja ei pea siiski oma eesmärgiks kunstnikke koolitada. „Tähtis on, et laps saaks keraamikatunnist elamuse, tõekspidamised, arusaamad, hindamisoskuse ja kriitkameele, mis on kvaliteetne ja mis mitte. Püüan kasvatada vaimset distsipliini.”
Aino Arumäe on nõudlik õpetaja. Ütleb, et ei suuda juhendada last, kes ei taha tööd teha. Sellised lapsed kas kaovad ringist ära või alluvad tema tahtmisele. Enamasti alluvad. „Alguses protestivad küll, et ei oska, ootavad, et paneksin tööle ise käe külge. Aga vaat seda õnne neil ei ole. Ma ainult suunan, põhjendan, miks ei tohi nii olla, miks peab olema teisiti, lasen vaadata ja võrrelda, kas töö on tasakaalus, kas sel on oma rütm – aga ainult sõnadega, õpilane peab ise lahenduse leidma ja oma vea parandama. Soovitan õpilastel teha töö nii, et nad võiksid ka 10–15 aasta pärast selle üle uhkust tunda. Vaat see on see, mida ma tahan. Just nii tulid ka tänavused üheksa Savisellide auhinda.”

Usalduslikud suhted
Nõudlikkusest hoolimata on Aino Arumäel oma kasvandikega väga usalduslikud suhted. „Õpilased räägivad mulle oma muredest, nad teavad, et minu käest ei lähe midagi välja. Vahel on nii, et kõik lapsed lähevad koju, aga üks jääb – tahab oma murest rääkida. Ma ei vaata kella, me vestleme nii kaua, kui lapsel hakkab kergem.”
Tundides on kõne all olnud paljud elulised teemad, sh peresuhted. Tüdrukutega on räägitud muu hulgas ka moest „Ega ma tuhkblondile tüdrukule, kes on oma juuksed süsimustaks värvinud, otsesõnu ütle, et see ei lähe tema naha ja olemusega kokku. Kõik asjad tuleb läbi proovida ja tulemust ise kriitiliselt hinnata. Õige naine hakkab juba varakult meigivahendeid proovima, et pärast mitte käpard olla.”
Õpetaja sõnul on lapsed varasemaga võrreldes väga palju muutunud. Kuueaastasedki ei kuula enam sõna. „Laps saab oma käitumismalli ja arusaamad kodust. Kui teda ei ole õpetatud kuulama, ei kuula ta kedagi – kõnnib nagu kass omapead,” väidab Aino Arumäe. See ei kehtivat siiski tema õpilaste kohta. „Minu õpilased on distsiplineeritumad, suhtuvad õppetöösse tõsisemalt. Ilmselt on need lapsed, kes Kullosse tulevad, juba algselt tublimad, neil on kodu selja taga.”
Keraamikarühmas on 12 õpilast. Õpetaja leiab, et kui tahta igaühele individuaalselt läheneda, on seda palju. Eriti väikesed lapsed vajavad väga palju tähelepanu. Laps, kellega kodus piisavalt ei tegelda või kes kannatab koolistressi all, tuleb siia oma tundeid väljendama. „Kuidas nad suhelda tahavad, kui näevad, et nendega ei olda kuri! Kui ma ühega tegelen, tuleb teine: õpetaja, mis ma nüüd teen, kuigi olin minuti eest talle kõik ära rääkinud. Ta ei talu, et olen teise õpilase juures. Ma saan hakkama, aga see on küllaltki väsitav. Ühe rühma tund kestab kolm korda 45 minutit. See on pikk aeg, aga lapsed ei tunneta seda, kui nendega kogu aeg suheldakse,” põhjendab õpetaja.

Mitte ainult õpetaja
Aino Arumäe võttis kunagi ringi vastu ka viieaastaseid – just sellest rühmast kasvas välja palju kunstiga tegelejaid –, praegu on noorimad 1. klassi õpilased. „Viieaastastega võiks tegelda, kui piirmäär oleks kuus õpilast. Praegused lapsed on küll väga targad, aga nad on pidurdamatud ja kõigiga korraga suhelda on võimatu.”
Näitustel Aino Arumäe pärast Pär­nu keraamikatehases töötamist esinenud pole. See ei tähenda aga, et ta loominguga ei tegeleks. „Olen ikka teinud, kas või kingituseks. Kõige rohkem meeldib muidugi keraamika, aga olen tegelnud ka klaasimaali ja teiste tehnikatega.” Kes teab, võib-olla tuleb ta lõpuks välja ka isiknäitusega – töid ju on.