Individuaalne arengukava (isegi kui see pole kirjalikult vormistatud) on igal sportlasel, näitlejal, äriinimesel jpt. Kes on vähegi kuhugi jõudnud, see on suutnud seda ikka tänu oma isiklikele (!) plaanidele ja kavadele. Miks ei võiks siis isiklik arengukava olla ka igal õpilasel?

Res Publica haridusprogramm nägi ette igale lapsele oma arengukava koostamise. Esimese sammuna sel teel seati Toivo Maimetsa ministriks oleku ajal koolides sisse arenguvestlused. See oli oluline samm iga õpilase eripära arvestamisel ning lapsevanemate ja kooli koostöö tihendamisel. Paraku vaatavad arenguvestlused tahapoole. Räägitakse peamiselt sellest, mis on juba juhtunud ja mis muret teeb, lapse arengu põhjalikuma kavandamiseni sageli ei jõuta.

Arengukava vs õppekava
Olen veendunud, et edasi on vaja minna igale lapsele oma arengukava koostamise suunas. Kahjuks ei ole siin võimalik kiire edasiminek. Eestis on harjutud rääkima riiklikust õppekavast, mitte isiklikust arengukavast. Haridusametnikud on rahul, kui laps on ülevalt poolt antud õppekava korralikult omandanud, eksamid kenasti teinud – seda on nii lihtne mõõta ja kontrollida. Kas see õppekava kattub kuidagi õpilase huvide ja eeldustega, kas ja kuidas toetab lapse vaimset, emotsionaalset, sotsiaalset, moraalset jne arengut, jääb paraku tagaplaanile.
Riiklikul õppekaval – vähemalt selle praegusel kujul! – on üsna halb mõju. Paljudele õpilastele on see muutnud õppimise ebameeldivaks kohustuseks. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu. Ligi tuhat õpilast, kes igal aastal põhikoolist välja langevad, on selle ere kinnitus. Samal ajal pole ka paljud õpetajad kehtiva õppekavaga rahul. Parimadki õpetajad, kelle oskustes ja pedagoogivõimetes keegi ei kahtle, on rahulolematud, et peavad läbi võtma tohutu hulga teemasid, laskuma liigselt detailidesse, saamata millessegi piisavalt süveneda, ja olles seejuures ikkagi pidevalt hirmul, et midagi, mida riigieksamil küsitakse, on jäänud vajaliku tähelepanuta. Õppimise ja õpetamise asemel võetakse koolis sageli ainet läbi.

Kaks kuubis
Lastevanemate liidu programmis on juba kümme aastat olnud kesksel kohal meie aupresidendi Ago Künnapi sõnastatud nn kaks kuubis põhimõte, mille järgi õppekava mahtu tuleks kaks korda vähendada, koolipäeva kaks korda lühendada ning laste koolikotti kaks korda kergemaks teha. Füüsikaõpetajate seltskonnas olen kuulnud arvamust, et kui füüsika ainekava oleks praegusest kaks korda õhem, oskaksid õpilased füüsikat neli korda paremini. Sarnaseid mõtteid on välja öelnud paljud teistegi ainete õpetajad, samuti õppekava uute versioonide koostajad. Paraku pole seda eesmärki õnnestunud tänaseni täita.
Ka lastevanemate liidu aktiiv on seisukohal, et riikliku õppekava mah-tu tuleb oluliselt vähendada või sellest üldse loobuda. Meil peab olema julgust küsida, kas riiklikku õppekava on üldse vaja. Ükski riiklikult tsentraliseeritud õppekava ei saa ju arvestada iga lapse eripäraga. Samas pole kahtlust, et just sellega on vaja järjest rohkem arvestada. Õpetajate hinnangul on tänapäeva klassis juba ligi kaks kolmandikku õpilastest mingit laadi erivajadusega, kui võtta arvesse, et ka keskmisest andekamatelgi on oma erivajadused. Kui eesti koolidesse hakkavad tulema massiliselt teistest rahvustest lapsed, (see protsess on juba alanud), suureneb erivajadustega õpilaste arv veelgi. Siit järeldus – individuaalsetele arengukavadele üleminek muutub iga päevaga aktuaalsemaks.
Individuaalse arengukava tuum on õpilase iseseisvuse kasv. Just endale ise ja iseseisvalt sihtide seadmine on see, mis viib kuhugi välja. Õpilane peab õppima enda jaoks tähtsaid otsuseid tegema juba koolis. Viiendas-kuuendas klassis peab hakkama oma õpinguid ja tulevikku planeerima, algul õpetaja ja nõustajate toel, edasi üha rohkem iseseisvalt. Gümnaasiumi või kutsekooli minek peaks olema juba täiesti teadlik, põhjendatud, kriitiliselt läbi mõeldud isiklik valik.
Mis saab siis riiklikust õppekavast? Sellest tuleb loobuda või selle mahtu kaks-kolm korda vähendada. Õppekava koostajad võiksid vaadata, kuidas metsa harvendatakse. Väga palju ilusaid puid langetatakse, järele jäetakse hõre lagendik. Kasvab aga suurte ja elujõuliste puudega mets. Samasugust harvendustööd tuleb teha ka riiklikus õppekavas.

Hoolekogude panus
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust on vaja sisuliselt täitma hakata ja jõuda selleni, et igal koolil oleks oma õppekava, mis vastab selle kooli õpilaste eeldustele ja arenguvajadustele. Seadus näebki nii ette, kuid praegune riiklik õppekava on nii mahukas, et koolil pole võimalik sinna midagi endale olulist lisada. Lapsevanemad, eriti hoolekogude liikmed, peavad õpetajaid selles küsimuses toetama – koos on julgem ülepaisutatud riiklikule õppekavale vastu seista, sealt tarbetut kraami välja juurida ja isiklike arengukavade koostamisele keskenduda.
Lastevanemate liidu tööplaanis ongi praegu esikohal koolide hoolekogud. Alustasime sellega juba 2005. aastal. Praeguseks oleme korraldanud hoolekogudele ligi 500 koolitust, mis tähendab, et umbes kolmandik hoolekogudest on meiega kokku puutunud. See tegevus jätkub, tänavu on plaanis läbi viia 50 koolitust. Lisaks on kavas luua lähema paari aasta jooksul Eestisse paarkümmend lapsevanemate nõustamise keskust. Tänavu korraldame selle eesmärgi realiseerimiseks neli harivat lastevanemate koolitust Raplas, Haapsalus, Jõhvis ja Tartus.
Meie põhimõte on koostöö. Hoole­kogude koolitusi teeme koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga. Meie eesmärk ei ole toimivate süsteemide lammutamine, vaid valupunktidele osutamine ja võimalike lahenduste väljapakkumine.