Majanduslanguse ajal peaksid õpetajad ja õpilased valmistuma isikliku väikeettevõtte asutamiseks.
27. augustil esitleti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis Saar Polli uuringut „Eesti keskmise ja väike­se suurusega ettevõtete arengusuundumused”. Minister Juhan Parts toonitas seal, et ettevõtluse edendamiseks on ekspordi riigipoolse toetamise ja eurotoetuste aruka kasutamise kõrval vaja kaasata kooli ja muuta ettevõtlusõpe seal kohustuslikuks. Haridusministeeriumiga olevat sellest juba räägitud. Ministri sõnum oli: „Ära maga oma võimalusi maha! Ära jää vaid palgatöötajaks! Ärgem jätkem noori (tööpuuduse) hätta!”

Ettevõtluse edendamine
Analüütikud ennustavad Eesti majandusele murederohket aega. Täheldatud on ka töötuse kasvu. Noorte töötus on Eesti keskmisest kõrgemgi, sest töö­andjad eelistavad eelneva töökoge­musega inimesi. Kuidas tumedale tulevikule vastu minna?
Kui noor, kes tööotsingutel mõistliku ajaga tööd ei leia, on koolis ettevõtlust õppinud, tal on huvitav äriidee ja natuke raha, saab ta algatada oma äri ning endale ise tööd pakkuda.
Ilmselt ongi omaenda väikeettevõtte asutamine üks võimalik lahendus. Väga raske tee see pole, sest noori ettevõtete asutajaid toetavad ettevõt­lus­inkubaatorid, äri alustamise toetus, sooduslaenud jms. Kui noor on koolis ettevõtlust õppinud, on oma ettevõtte asutamine talle suhteliselt lihtne. Oma firmas saab edasiseks tööks vajaliku kogemuse ning erilise õnnestumise korral kasvab ettevõte suureks ja kasumlikuks nagu näiteks Skype. Majandusministri tutvustatud õppekavaparandus tundub arukas olevat.

Variant „B” – ka õpetajale
1998. a majanduslanguse kogemu­sest teame, et töötuks jäädes asutavad oma väikefirma eelkõige hea haridusega inimesed. Tunnen mitut endist kooliõpetajat, kes just rasketel 1990. aastatel koolitööst loobusid, hakates väikeettevõtjana andma kodu- ja järelaitamistunde, võõrkeeli õpetama, tõlkima, toimetama, IT-teenuseid osutama, loodustooteid valmistama jne. Neist kujunesid edukad ettevõtjad, ent kõik nad kurtsid oma äritegemise algusaastail teadmiste puudulikkuse üle. „Oleksin ma varem teadnud seda, mida olen katse ja eksituse meetodil praeguseks ära õppinud!”
Ka sellest aspektist lähtudes on ministri sõnum arusaadav: palgatöötajad, valmistuge ka ise rasketeks aegadeks tööturul. Praegune majanduslangus pole esimene ega viimane ning „variant B” või isegi „C” peaks igaühel käepärast olema. Selles mõttes väärib igakülgset toetust ettepanek luua valmisolek iseendale töökoha loomiseks.
Hariduses pole ettevõtte asutamine raske. Saar Polli värskelt esitletud uuringust selgub, et 2008. aastal on 2004. aastaga võrreldes kõige jõudsamalt kasvanud eraettevõtlus tervishoius, hariduses, sotsiaalhoolekandes ja kultuuris. Nendes tegevusvaldkondades on keskmisi ja väikseid ettevõtteid jõudsalt juurde tekkinud. Hääbumas on keskmine ja väikeette­võtlus aga näiteks jaekaubanduse sfääris.
Mis laadi ettevõtlust võiks haridus­rahvas arendada? Suur nõudlus on näiteks lapsevanemate koolitajate järele, seda näitas programmi „Equal whole” kogemus. Järjest rohkem on vaja laste ja vanemate perepsühholoogilisi nõustajaid. Täiskasvanute õpe laieneb ja juurde on vaja ka täiskasvanute koolitajaid. Kuni on riigieksamid, seni on vaja vastavaid konsultatsioone. Kuni kesklinna koolidesse pääseb koolikatsetega, seni vajatakse väikelaste koolikatseteks ettevalmistajaid.
Õpetajad peaksid tõesti väikeettevõtteid asutama, sest kes ise ettevõt­lust praktiseerib, oskab seda ka teistele õpetada. Õpilaste arvu vähenemisel võib mõnegi pedagoogi koormus jääda nii väikseks, et tal tasub koolitöö kõrvalt endale oma firma teha.