Käisin ühes lasteaias, mille nime jätan enda teada. Seekord ei olnud eesmärk kirjutada lugu tublist laste­aiaõpetajast või tähelepanu väärivast ettevõtmisest. Pidin välja uurima, kas ühes kirjas esitatud süüdistused vastavad tõele. Ülesanne oli seda keerulisem, et süüdistaja ei soostunud minuga kohtuma.

Pisut tagamaadest. Tiiu Kuurme poole pöördus nõu ja abi saamiseks tema endine üliõpilane, kes e-kirjale lisatud kirjutises kirjeldas mustades toonides üht alevikulasteaeda. Et süüdistused olid rängad, ei pidanud õppejõud õigeks asja ainult enda teada jätta ning saatis kirja edasi Õpetajatele Lehele ning anonüümsena ka haridusfoorumi listi.

Oma silmaga
Minu esimene mulje on – lasteaed nagu lasteaed ikka, ainult keskmisest avaram ja suurem. Metsaparki meenutava õueala piir aknast ei paistagi. Igal rühmal oma mängu- ja magamistuba. Selliseid lasteasutusi ehitasid kunagi jõukad sovhoosid. Praegu vajavad need pidevat kõpitsemist.
Juhataja hoolitseb selle eest, et mul midagi nägemata ei jääks. Käime koos läbi kõik rühmaruumid, heidame pilgu kööki, minu ees avanevad abiruumide ja panipaikade uksed. Juhataja kiidab valda, kes lasteaia arvelt ei koonerda. Ükski mänguasi ega õppevahend ei jäävat rahapuudusel ostmata. Igas rühmas on moodne arvuti, kahe rühma peale printer-koopiamasin.
Remonditud ruumides püüavad pilku kirkad värvid: ereroheline, erksinine, oranž. Siin-seal virna laotud pappkastid viitvad sellele, et kohe läheb ka ülejäänud ruumides remont lahti. Sel suvel loodetakse majale ring peale saada. Uus täispuidust mööbel on juba koridorides ootel.
Ent see kõik on väline külg. Töölt lahkumise ja teravate süüdistusteni viisid noore inimese sassis inimsuhted, sh konflikt paarilisega. Millest see alguse sai ja kui põhjendatud süüdistused on? Kas kolleeg rebis noort õpetajat tõesti kättpidi, nii et tema käevarrele sinised plekid jäid?

Kaklust ei olnud
Näen õpetaja näost, et küsimus puudutab teda valusalt. „Võin panna käe südamele – me ei läinud käsitsi kokku,” ütleb ta ning räägib juhtunu lahti. Ühel päeval hakanud lahkuv paariline teda ägedalt süüdistama, nagu oleks ta rühmas kõik ära lõhkunud ja segamini ajanud. „Segiajamine tähendas seda, et olin värvid ülemiselt riiulilt alumisele tõstnud. Nii oli praktilisem, rasket karpi on ebamugav üle pea tõsta. Oleks ma hingest teadnud, et see teda häirib, poleks ma seda teinud. Ära lõhkunud olevat ma aga ühe paberirulli. Kümme aastat ühest kapist teise rännanud rulli servad on tõesti kannatada saanud, mina polnud seda aga puutunudki.”
Õpetaja ütleb, et neil oli varemgi arusaamatusi olnud, aga seekord oli tema paariline väga endast väljas. „Kui ta tahtis ära minna, panin käe vastu uksepiita ja ütlesin, et kuhugi ta ei lähe – soovisin tüli kohe ära lahendada. See ilmselt häiris teda, ta tuli minu poole, küünarnukk õieli ees. Mul on noortega kogemusi, vahel lähevad nad väga keevaliseks. Mõistsin, et asi on kontrolli alt väljas, ja läksin juhatajat kutsuma. Mingit füüsilist kokkupuudet meil ei olnud, ma ainult takistasin uksel seistes teda lahkumast.”

Ei leidnud ühist keelt
Juhataja ütleb, et tema palve peale maha istuda ja arutada rahulikult, mis juhtus, karjunud noor õpetaja, et ei soovi seda teha, ning jooksnud uksest välja.
„Mina ei näinud muud lahendust, kui et osapooled räägivad asja silmast silma ära ja edaspidi enam selliseid arusaamatusi ei juhtu, aga noor õpetaja keeldus kategooriliselt – tema ei saavat selle inimesega kokku leppi-
da – ja esitas lahkumisavalduse. Tõsi, hiljem võttis ta selle tagasi, aga kolleegiga ühe laua taha siiski ei istunud.”
Õpetaja kinnitab, et pärast seda juhtumit noor kolleeg tema peale enam ei karjunud. Sellest saati suhtle­sid nad üldse väga vähe. „Kui mina tulin varem tööle, läks tema varem ära. Lõpuks hakkasin punktipealt töö­le tulema. Kõige olulisema info, näiteks, mis kell koosolek algab, ütlesime teineteisele edasi, aga et oleksime veerand tundi arutanud, mida lapsed tegid, seda ei olnud.”
Õpetaja ütleb, et on palju mõelnud sellele, mis ta valesti tegi. Kui noor inimene majja tuli, rääkis ta talle laste­aia töökorraldusest, õppekavadest ja kõigest muust, mida oluliseks pidas.
„Hästi raske on ju, kui sul pole tööst mingit aimu. Aga ma ei surunud talle midagi peale, et ta end ahistatuna ei tunneks. Võib-olla häiris teda see, et andsin talle liiga palju infot? Vahest oleks ta tahtnud ise lasteaiast ülevaadet saada? Aga need kõik on vaid oletused, sest ta ei avaldanud mulle kordagi oma mõtteid. Oli alati kõigega nõus, ükskõik mida ma ette panin.”
Paarilise arvates võis noor inimene ehk uskuda, et teda ei usaldata. Üks näiliselt kõrvaline seik kinnitab seda arvamust. Kui vanem õpetaja tuli oma vabal päeval appi üht üritust korraldama, korranud tema noor paariline mitu korda: „Ma oskan ka ise leiba lõigata, olen äsja koolist tulnud.”
„Pidasin seda naljaks, hiljem tuli välja, et tema nägi minu kohalolekus usaldamatuse märki. Võib-olla oleksin pidanud luba küsima, aga pidasin koostegemist iseenesestmõistetavaks. Ma tõesti ei tahtnud teda solvata, soovisin siiralt head, tahtsin, et tal hakkaks siin hästi minema. Tean seda tüdrukut sündimisest saati, ta on mu lapsega ühes klassis käinud. Seda kurvem on, et asjad niimoodi läksid.”
Lõpuks jahenesid noore õpetaja suhted ka kasvataja abiga ning noor inimene tõmbus teistest täiesti eemale, oli rusutud ja nukker.
„Olen jutukas inimene, aga ei teadnud, kas tohin sekkuda, kartsin teda häirida. Nägin, kui väga ta tahtis laste­ga koos olla. Lapsed armastasid teda ja vanematele oli ta ka sümpaatne,” ütleb kasvataja abi.

Liiga palju vene lapsi
Süüdistus pahatahtlikus suhtumises vene lastesse on õpetajale ootamatu. Probleem polnud lasteaia õpetajate kinnitusel rahvuses, vaid selles, et sügisel oli vene lapsi rühmas liiga palju – kahekümnest üheksa.
„Mul ei ole vene laste vastu midagi, seisin selle eest, et neid oleks rühmas vähem. Seda soovisid ka vene laste vanemad, kes olid pannud oma lapsed eesti rühma, et nad keelt õpiksid.” Üheksa last hakkavad rühmas omavahel omas keeles suhtlema. Praeguseks on probleem lahenenud ja kõik rahul.
Etteheitega, nagu käiksid kasvatajad õppetegevuste ajal kohvitoas lobisemas, ei nõustu lasteaias keegi. „Pole mingit päev läbi kohvijoomist. Meil ei ole sellist ruumigi,” ütleb juhataja, kes ei pea suureks patuks, kui vara tööle tulnud õpetaja endale kirjutuslaua nurgal tassi kohvi keedab.
„Tööl olles pole mul ühtki hetke, mil saaksin aja maha võtta. Ka kohvi juues on lastel kogu aeg silm peal. Kui laps tuleb midagi küsima, panen kohvitassi lauale ja tegelen temaga,” kinnitab õpetaja.
Samas kiidab ta oma noort paarilist, kes võis hoogu sattudes nädal otsa ööd ja päevad tööd teha. Tulla ka nädalavahetusel välja, et lasteaias midagi seintele riputada – pärast remonti olid need tema meelest liiga lagedad. „Küllap ootas, et talle appi lähen, aga et suhted olid kujunenud selliseks, nagu need olid, ei tulnud koostööst midagi välja. Ilusat ja head aega oli meil napilt kuu. Hiljem hoidsin kõrvale, et mitte asjatuid pingeid tekitada. Et noorele inimesele valiku­võimalusi anda, lasksin tal hästi palju endal otsustada ja teha. Esimene süüdistus oligi ju see, et mina teen kõik ise ära.”
Juhataja ütleb, et sai alles hiljem teada, et noor õpetaja peab end maailma­parandajaks. „Maailmaparandajatel on kindel siht silme ees. Ini­mestega, kes nende ideedega ei haaku, on neil raske ühist keelt leida.”
Juhataja pole nõus, et nende lasteaed on vanamoodne asutus, mõne uue asja juurutamine nõudvat lihtsalt aega. „Kui inimesed saavad aru, milleks miski hea on, pole kunagi vastuseisu olnud,” kinnitab ta. Noor õpetaja ei olevat aga teinud ühtki uuendamisettepanekut.
Psühholoogi sõnul ei soovi need, kes tahavad kirglikult uut ellu viia, võtta vanast üle mitte midagi. Just selle­pärast ongi neil nii keeruline kompromisse leida.
Nii püsiski noor õpetaja tööl ühtekokku vaid seitse kuud ning sellestki ajast suure osa oli kodus haiguslehel.

Pisivaledest suurte liialdusteni
Psühholoogi sõnul on noore õpetaja kirjutises väga palju liialdusi: „Ei oska öelda, kus lõpeb reaalsus ja algab fantaasia.”
Juhatajat hämmastab iseäranis väide, nagu oleks üks kasvataja abi lapsele tooliga pähe löönud. „Niisugust asja ei ole siin majas kunagi juhtunud. Kui oleks, teadnuks seda kogu alevik – meil tunnevad kõik kõiki. Ükski lapsevanem pole kaevanud. Ka sep-tembris majas ol-nud riiklik järelevalve jäi meie tööga rahule,” kaitseb juhataja lasteaia au.
Paarilisest õpetaja sõnul algas kõik lapsikutest pisivaledest, millele kolleegid vaatasid läbi sõrmede, sest need ei teinud kellelegi haiget. „Kiri on aga sulaselge laim. Ma ei tea, miks ta selle kirjutas. Meie pole talle kurja teinud,” võtab ta oma jutu kokku.
Valla haridusnõunikku hämmastavad kõige rohkem hariduslisti liikmete reageeringud anonüümsele kirjutisele. „Listis on ikka väga palju lahmimist, kuni oletuseni, et rühmaõpetaja sugulane võib istuda vallavalitsuses või volikogus. Soovitatakse pöörduda õiguskaitseorganite ja ministeeriumi järelevalveosakonna poole. Ei tahaks, et see asi jääks lahenduseta.”
Haridusnõuniku väitel pole keegi, sh noor õpetaja ise, valla poole pöördunud. Konfliktist lasteaias kuulis ta Ülo Vooglaiu käest.
Kuidas identifitseeris asjaosalised Ülo Vooglaid, seda toimetus ei tea – meie kaudu pole üksi nimi avalikkuse ette jõudnud.