Lapsed laulsid, suurtel süda muretses

 

Virve Liivanõmm

Repliik

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 14 ütleb, et igaühel on õigus haridusele ning kutse- ja täiendusõppele. Napid viis aastat tagasi vaatasime just selle artikli poole hambaid kirista-
des – õppemaksumäärad EL-i riikide ning „kolmandate riikide” vahel eri­nesid nagu päev ja öö. Võimalusi Euroopa Liidu siseseks õpirändluseks oli külluses, kõik meile kättesaamatud. 2008. aastal on Eesti Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Kas kasutame oma õigust haridusele piisavalt?
Võimalusi selle õiguse kasutamiseks on väga palju. Euroopa ülikoolide uksed on meie noortele lahti, õppemaksumäärad ei erine. Euroopa Liit väärtustab kõrgelt elukestva õppe ideed ning seda toetavaid programme on võrdlemisi palju. Teisalt ei leia me statistikat vaadates midagi rõõmustavat. Õpirändes osaleb vaid 1% Eesti üliõpilasi. See näitaja on Euroopa madalamaid. Miks nii? Hiljuti jäi
EÜL-i volikogul kõlama mõte, et akadeemilised võimalused on loodud, ent sotsiaalne pagas jätab soovida. Riik küll ütleb, et minge ja rännake, kuid leivakotti kaasa ei anna.
Kui võrrelda tänapäeva üliõpilasi minu põlvkonna ehk 1980. aastate tudengitega, siis tol ajal olid üliõpilasaastad täieõiguslik etapp inimese elus. Tõsi, kooli kõrvalt käidi ka tööl, ent seda tegid vähesed. Tänapäeval on vastupidi. Küsides tudengilt, millega ta tegeleb, on vastuseks: „Töötan ja õpin ka kõrvalt.” Maailma vaatamiseks, õppimiseks ja lihtsalt olemiseks on vaja aega. Eesti ja mitmete teiste üliliberaalsete riikide probleemiks on ühiskonnas valitsev edukultus. Elufaasi „üliõpilane” peaaegu ei eksisteerigi, sest saavutamisega on kiire. Kui ei saavuta, oled luuser. 1% üliõpilastest õpirändes on väga vähe. Nõnda seataksegi prioriteediks pigem korralik auto ja maja äärelinnas. Teisisõnu, jätame iseenda vaimsed vajadused tagaplaanile. Kasvatame ehk näiliselt mõnda aega riigi majandust, ent rahvusliku vaimse rikkuse varasalv jääb aina tühjemaks.
Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjoni liikmena tean, et probleemid on sarnased mitmes liikmesriigis. Ka Eesti peab hakkama senisest enam keskenduma hariduse kättesaadavusele. Ühtlustatud keskha­ri­dus ilma pseudoeliitkooli siltideta, tasuta ja kvaliteetne kõrg- ja kutseharidus, täiendusõppe ning -koolituste kättesaadavus, välismaal õppimist soosiv õppetoetuste süsteem – need on teemad, millele järgnevatel aastatel keskenduma peame. Haritud rahvas ja heaoluriik on kriitiliselt seotud.
Haridusele panustamine tähendab iseenda tulevikule panustamist. Panen kõigile südamele – andke endale aega võtmaks vastu väljakutse end harida! Euroopa Liidu liikmesriigina on meie ees lahti lugematu arv uksi, tuleb nad ainult üles leida, olla nõudlik ja mitte leppida vähemaga.

Jakobsonist lähtudes tuleb tõdeda, et vähemasti avaliku keelekasutuse kauniduse järgi ei seisa meie rahvas oma vaimuharimises just kõige paremal järjel.

Tõe ja õiguse huvides ütlen kohe ära, et seda, mis on eesti keelega seoses hästi, on märksa enam kui seda, mida võib pidada probleemideks.
Carl Robert Jakobson tõdes juba 1868. aastal peetud I isamaakõnes: „Peaasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge ära tuntakse, on temal keel. Keel on ühe rahva harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahvast rahvaks teeb, ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Sellepärast võime ka sellest, kui kaunis ühe rahva keel on ja kui palju teda haritud, kõige paremini ära tunda, missuguse vaimuharimise järje peal rahvas ise seisab.”

Nagu maailma lõpp
Kuigi see ei kuulu otseselt Keeleins­pektsiooni pädevusse, on mure noorte keelekasutuse pärast jõudnud ka meieni. Erakordselt halva keelekasutusega paistavad silma mitu noorte suhtlusportaali ja keskkonda, kust teinekord on raske tuvastada, kas tegemist on eesti keele, inglise keele või mõne uue äsja maailma keeltekaardile ilmunud nähtusega.
Tudengikandidaatide kirjatükid kubisevad vigadest, kõrgharidusega inimesed jäävad jänni lihtsa avalduse või märgukirja kirjutamisega, suulise ettekande pidamine on paljudele võrdväärne maailma lõpuga. Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse eesti keele peaspetsialisti Märt Hennos­te andmetel sai 2006. a umbes kümnendik kirjandi kirjutajatest õigekeelsuse eest null punkti, sest nende töös oli üle 15 mittekorduva õigekirjavea.

Seadused segased
Oluline osa arenenud kultuurkeelest on õiguskeel. Loomulikult ei saa nõuda, et seadused koosneksid ainult lihtlausetest ega sisaldaks võõrsõnu, kuid arusaadavad võiksid need olla küll. 1999. aastal menetluses olnud eelnõuga üritati sätestada järgmist, osundan: „Seadus loetakse arusaadavaks, kui selle mõttest võib vajaliku süvenemise korral aru saada eesti keelt vabalt valdav vähemalt põhiharidusega inimene, kes ei ole õigusloome, õigusteaduse ega ka selle kitsama eriala spetsialist, mida seadus käsitleb.”
Seadus jäi toona küll vastu võtmata, kuid praegu, kui oleme Euroopa Liidu paljukeelses õigusruumis, vajab õigusaktide keel veelgi enam tähelepanu kui kümme aastat tagasi.

Kõigi silma all
Suurimaid valdkondi, kus eesti keelt ei väärtustata, on kõikidele avatud nn avalik ruum. Pean silmas võõrkeelte vohamist ärinimedes ja avalikel reklaamikandjatel.
Mäletan, et koolipõlves ajasid meid naerma venekeelsete sõnade lühenditest kokku pandud ettevõttenimed: SovTransAvto, EstPromPribor, EstRõbProm, RostSelMaš. Kuid kas aastal 2008 Eesti Vabariigi pealinnas tegutsevate äride nimed on kuidagiviisi paremad: The Crystals of Old City, Kaarli Caffee, O’Malleys Irish bar? Kohvik on nüüd lounge, Tartus on Werneri kohviku asemel Werneri lounge ja kauplus on boutique.
Juriidiliselt on kõik korrektne – juba enam kui kümme aastat ei ole võimalik nimevalikut suunata, sest ettevõtlusvabadust ei tohi piirata.
Üks võimalus selleks siiski on. Äri-seadustik ütleb, et ärinimi ei või olla vastuolus heade kommetega. Tavaliselt mõistetakse seda nii, et ärinimi ei tohi sisaldada ebasündsaid või halvakõlalisi väljendeid. Kuid vahest tasub meil kujundada hea komme, et Eestis pannakse firmadele eesti nimed.
2007. a märtsis jõustunud keeleseaduse muudatuse kohaselt peab eesti keel olema teabekandjal esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui tõlge. Tegelikkuses on tihti juhtunud, et reklaamikandjale on kantud hiiglaslike tähtedega võõrkeelne „tõlge” ning allservast võib leida eestikeelse teksti. Selline teabe edastamise viis on keeleseadusega vastuolus.
Hiljutise jalgratturite turvalisusele suunatud liikluskampaania puhul kurtsid autojuhid, et reklaami eestikeelse tõlke leidmiseks tuli neil sama tänav veel teistpidi läbi sõita. Hommikul tööle sõites olid vaadeldavad võõrkeelsed reklaamid, õhtul koju tagasi sõites võis ka eestikeelseid märgata. Ja kui Sillamäel või Narvas on avalikule teabele venekeelse tõlke lisamine õigustatud, siis Põlvas või Põltsamaal ajaks asja ära ka ainult eestikeelne reklaam.

Õigus ajada asju eesti keeles
Keeleseaduse § 4 kohaselt on aga igaühel õigus eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele. Mida see tähendab? Seda, et igaühel on õigus eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele.
Erakonnad saadavad valijatele otsepostitusega võõrkeelseid reklaamvoldikuid, eeldades, et näiteks Sillamäel või Lasnamäel pole eestikeelne teave vajalik. Ometi elab ka neis paikades eestlasi, kes ei rõõmusta sugugi, kui armastatud poliitik, kes ise on puhas eestlane, saadab talle venekeelse üleskutse tema poolt hääletada. Kuna valimisreklaami keelt keeleseadus ei reguleeri, tasuks üle vaadata valimisseaduste reklaamisätted.
Õiguslike ning haldus- ja karistusmeetmetega ei ole eestlaste igapäevast keelekasutust võimalik parandada. See vajab järjekindlat tegevust keele­hariduse ja väärtuskasvatuse vallas ning see on ennekõike eestikeelse üldhariduskooli küsimus. Üle tuleb vaadata eesti keele ja kirjanduse maht õppekavas, keele ja kirjanduse ainekavad tuleb nüüdisajastada, ülevaatamist vajab ka emakeele riigieksami sisu ja vorm.

Õpetaja räägib õigesti
Ei kehalise kasvatuse, keemia, matemaatika ega ühegi teise õppeaine õpetaja tohiks tõmmata piiri oma aine ning emakeele vahele, öeldes, et siin tunnis tegeleme ainega, emakeel jäägu emakeeletundi. Iga aineõpetaja peaks olema muu hulgas ka emakeeleõpetaja, andes õpilastele eeskuju oma hea keelekasutusega ning olles valmis õpilase keelekasutust korrigeerima.
Praegu kehtivas õpetajate koolituse raamnõuete määruses (§ 18, õpeta­ja üldpädevusnõu­ded) on eesti keele oskus alles üheksandal kohal ja seal­­gi koos võõrkeelte oskusega ning oskusega kasutada kaasaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalusi.
Põhiseadus ja keeleseadus tagavad juriidiliselt eesti keele kaitse. Minu aastatepikkune kogemus keeleseaduse täitmise järelevalve korraldamisel aga näitab, et juriidilistest meetmetest alati ei piisa. Vaja on ka midagi muud, mida ei saa seadustesse kirjutada.
Kui meie eesti keelt viletsalt kõnelevatele kaasmaalastele saame keeleseaduse sätete alusel teha ettekirjutuse õppida eesti keelt tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel, siis eestlasi ei saa me keeleseaduse paragrahvide abil eesti keelt armastama panna.

Lühendatult ettekandest, mille autor pidas Tapal eesti kirjakeele konverentsil, millega tähistati saja aasta möödumist Tallinna ja Tartu vahel 30. mail 1908 sõlmitud keelerahust.

Mis annaks kõige parema tulemuse koolihariduse kvaliteedi tõstmisel: õpetajakutse prestiiž, koolide parem rahastamine, kõrgem palk, magistrikraadi nõue, väiksemad klassid, võimalus õpetajaametisse mittesobivast inimesest lihtsalt lahti saada, parem sisehindamine või miski muu?

SIRJE JÕEMAA, Adavere Põhikooli direktor:
„Linn õgib maalapsed endasse.
Kas sinna saab midagi teha? Ei saa. Aga kõik on tõlgenduse asi. Imelik on, et kvaliteetsemaid õpitulemusi saame ühiskonna keerukatel perioodidel. Niipea kui saabub rahulikum periood, ilmub eikusagilt üksluine elustiil ja unaruses lapsed. Pered on poolikud ja... Vohama kipub laste kognitiivne mahajäämus. Ühiskonna tervenedes saame ka parima hariduses, mitte vastupidi.”

TIIA KIKKATALO, Sadala Põhikooli direktor:
„Koolihariduse kvaliteet saab paraneda eelkõige õppemahu vähenemise kaudu. Praegu jääb õpilastel teema kinnistamiseks liiga vähe aega ja õpitu ununeb uute teemade õppimisel. Hindamissüsteemi paindlikkus on muutnud õpilaste suhtumist õppetöösse. Hinnete parandamine ja järelevastamise võimaluste pikenemine tekitab õpilastes tunde, et vastamiseks on aega. Seetõttu on suhtumine õppimisse muutunud vastutustundetumaks. Samas määrab õpetajate nõudlikkus ja kindlameelsus õpilaste suhtumise õppimisse ja kohustuse õppida.”

SIRJE LIIVAK, Käru Põhikooli direktor:
„On öeldud: „On selge, et väga väikeste koolide hariduslik keskkond on mitmes mõttes vaesem ja ainehinnetes mõõdetav konkurentsivõime väiksem kui keskmistel…”
Meie kool on just nimelt nende väikeste hulgast. Toon sellele lausele väikese maakooli vastulause. Meie koolist osales maakonna aineolümpiaadidel 21 õpilast, kaheksa nendest kutsuti paremate ainetundjate vastuvõtule, sest nad olid esimese kolme parima seas.
Meil on olemas kõik kvalifikatsiooniga aineõpetajad, korralik õpikeskkond, mis vastab nõuetele. Lõpueksamite ja tasemetööde tulemused olid möödunud aastal parimate seas. Väike maakool suudab anda konkurentsivõimelist haridust. Haridust tuleb paremini rahastada, mitte sulgeda väikesi maakoole, vähemalt mitte neid, kus on korralik õpetajaskond ja nüüdisaegne õpikeskkond.
Ükski palk ei tõsta prestiiži, palk on äraelamiseks. Palka peaks olema nii palju, et õpetajal jätkuks raha ka silmaringi (reisid, raamatud) tarvis. Meie koolis on kohalikke õpetajaid neli, teised sõidavad kaugemalt, kooli jõudmiseks kulub hulga raha, sest kütusehinnad ei näita alanemise märke. Noored hoiab koolist eemal õpilaste kasvatamatus ja labane käitumine – teavad oma õigusi, aga mitte kohustusi.”

MAIT KÄBIN, Surju Põhikooli direktor:
„Vastan väga lühidalt.
1. Palk on vaatamata hiljutisele tõusule ikkagi väga väike. Klassijuhataja tasu naeruväärne. Meesõpetajaid on koolitööle seega endiselt raske loota. Õpetajatest võiks olla järjekord kooli ukse taga, kes sooviksid kooli tööle tulla...
Paljud tegutsevad nn mitmel rindel, liiga vähe on pühendunuid ja oma aine entusiaste, kes ka lastega hästi hakkama saavad!
2. Nõustun, et õpetajate toas peaks olema võimalik veidi „õhku puhastada”.”

MARTIN KAASIK, Tallinna Laagna Gümnaasiumi direktor:
„Ühte ja ainsat kvaliteedi parendamise moodust ei ole, teame ju kõik vana nokk-kinni-saba-lahti-tõde. Vaja on korraga nii nokk kui ka saba lahti saada.
Tegevuste loetelu peaks algama õpetajast – on vaja saavutada rahastamise piisav tase, et õpetajale saaks maksta üle keskmise palka.
Õppekavas tuleb teha põhjalik inventuur, et väheneks tuupimist eeldav osa ja suureneks loominguline.
Hinnete tähtsust tuleb kahandada – õppida tuleb selleks, et teada saada või osata, mitte selleks, et hinnet saada.
Kaotada riigieksamite diktatuur, vähendades riigieksamite arvu ning muutes reegleid nii palju, et iga õpilane peaks sooritama gümnaasiumi lõpetamiseks vaid ühe riigieksami ja et eksamiks ei oleks võimalik ega vajalik treenida.
Klasside suurus võiks jääda nii, nagu see on.
Peale õpetajate ja õpilaste on vaja ka tänapäevaseid koolimaju koos kõige sisuga.
See oleks nimekirja esimene ots, pikemalt mõni teine kord.”

Hea töömees on kulda väärt

Enne jaanipäeva on põhikoolides ja gümnaasiumides lõpuaktused, siis seisab paljude noorte elus ees oluline pöördepunkt. Vanemad tahavad, et nad teeksid õige valiku ehk läheksid õppima ala, mis tagab meelepärase ja tasuva töö pensionile minekuni. See on paraku elukauge soovunelm.
Gümnaasiumi-, eriti aga põhikoolilõpetajatel pole tihti kuigi selget ettekujutust sellest, mida nad teha tahaksid. Isegi kui valik on kindel, ei taga see, et õpingud lõpusirgele jõuavad. Kas oli ettekujutus erialast väär, huvi selle vastu pealiskaudne, võimed napid või sirendas silmapiiril midagi ahvatlevamat. Selles pole midagi taunimisväärset. Noor, kes jõuab oma ja õigeni üle kivide ja kändude, pole millegi poolest halvem sellest, kes teadis juba algkoolis, et temast saab näiteks arst või õpetaja.
Personaliotsingu firmade juhtide kinnitusel on teisenenud arusaam, et inimene õpib eriala kogu eluks. Kiirelt muutuvas maailmas on raske ennustada, millised erialad veerandsaja aasta pärast kadunud ja millised lisandunud on. Inimene on sunnitud valdkonda vahetama ka siis, kui talle tema töö meeldib, rääkimata neist, keda ahvatlevad uued väljakutsed.
Eesti põhikooli lõpetanud otsustavad valdavalt gümnaasiumi kasuks, Soomes on vastupidi. „Kutsekooli po­pulaarsus on viimastel aastatel jätkuvalt suurenenud, tänavu on huvi eriti järsult kasvanud,” kirjutab Soome õpetajate ajakirja peatoimetaja Hannu Laaksola oma juhtkirjas (Opettaja, 13.05.). „Selle kevade põhikooli lõpetajatest pürib ametikooli 57 000 noort ehk üle kuue protsendi rohkem kui eelmisel aastal. Pakkuda on 46 000 õppekohta. Gümnaasiumiõpinguid eelistab napilt 34 000 noort. Neile on ette nähtud 41 000 õppekohta.”
Hanno Laaksola vastab ka küsimusele, kuidas sellise tulemuseni jõuti. „Kutsekoolituse staatuse tõstmiseks viimastel aastatel tehtud kampaaniad näivad lõpuks vilja kandvat, noored ja nende vanemad on vabanenud juurdunud väärarusaamadest, nagu kutsekoolis valmistataks ette vaid mustaks ja raskeks või teisejärguliseks tööks.”
Peatoimetaja hinnangul on noorte suhtumist mõjutanud ka oskustööliste prestiiži kasv olukorras, kus nende järele on suur nõudmine. „Kutsekoolilõpetanute palk on konku­rentsivõimeline ja tööhõive hea – osal erialadel isegi väga hea. Kutsehariduse külgetõmbejõudu on tugevdanud seegi, et see ei ole ummiktee.”
Soomes toimunu lubab ennustada kutsehariduse populaarsuse kasvu meilgi. Millal ja kui suures ulatuses läbimurre toimub, on praegu veel raske öelda.
Majanduslangusel on vähemalt üks positiivne külg: see peletab tööturult soss-sepad – asjakohase hariduse ja oskusteta töötajad. Prognoositakse, et ehituses kaotab töökoha ligi 30 000
inimest. Jäävad need, kes tööd tunnevad. Mis omakorda paneb ka kutseharidusele teise pilguga vaatama.
Täna saavad Haapsalus kokku kutsehariduse eilsed, tänased ja homsed tegijad, et heita pilk ajalukku ja vaadata, mis ees ootab. Tulevik näib olevat üsna optimistlik. Meistriks saadakse ju vaid õppides.

Sirje Tohver

Ministeeriumis

2. juunil vastas minister Tõnis Lukas riigikogus arupärimistele pikapäevakoolide ning üliõpilaste ühiselamute renoveerimise võimaluste kohta. 4. juunil peeti Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus infopäev „Eesti­keelse õppe arendamisest kutsekoolis: kogemustest ja plaanidest”. Tutvustati HTM-i planeeritavaid mudeleid eestikeelse aineõppe arendamiseks kutsekoolide vene õppekeelega gruppides, uusi õpikuid ja käsiraamatuid ning veebikeskkonda vene õppekeelega gruppide erialakeele oskuse arendamiseks. Infopäeva korraldasid HTM ning Integratsiooni Sihtasutus. 5. juunil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil. 5. juunil peeti Oslos Euroopa Liidu haridusministrite mitteametlik mitmekeelsuse konverents. Eestit esindas HTM-i asekantsler Katri Raik. 5. juunil osales minister treenerite kutseomistamise esimese nelja-aastase perioodi lõpetamise tänuüritusel Tallinnas restoranis Regatta. Ürituse korraldas Eesti Olümpiakomitee. 6. juunil avab Tõnis Lukas Haap­salus kutseharidustöötajate kokkutuleku ning konverentsi „Kutse­ha­ridus läbi aastakümnete”. Ürituse korraldab Haapsalu Kutsehariduskeskus.

Sõnumid

Koolieelsed lasteasutused saavad uuendatud riikliku õppekava
Valitsus kiitis 29. mail heaks koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava, mis rõhutab mängu kui lapse põhitegevuse osatähtsust õppe- ja kasvatustegevustes.
Uue õppekava abil muutub õppe- ja kasvatustegevus paindlikumaks, kuna kehtivas õppekavas esitatud planeeritud tegevuskordade määratlemine raskendab üldõpetuse ja eri metoodikate rakendamist.
„Kehtiv õppekava on kramplik ja paljud tegevused jäigalt ette kirjutatud, uus annab lasteasutusele vabaduse oma õppetööd ise korraldada,” ütles haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas.
Tõnis Lukase sõnul on oluline seni kõige enam räägitud muudatus, mille kohaselt vene õppekeelega lasteasutustele muutub eesti keele õpetamine kohustuslikuks. Seda loomulikult mängu ja teiste lastepäraste tegevuste kaudu, mingeid karme koolitunde ei ole kellelgi kavas korraldada.
Lisaks eesti keele kui teise keele õppe korraldusele lisanduvad õppekavasse seni veelgi käsitlemata valdkonnad, nagu mängu- ja õpioskused, sotsiaalsed ja enesekohased oskused, erivajadusega lapse arengu toetamine, koostöö lapsevanematega. Uuenenud õppekava täpsustab lapse arengu eeldatavate tulemuste kirjeldusi, esitab need valdkonniti ning kooskõlastab põhikooli esimese kooliastme aine­kavadega.
Koolieelse lasteasutuse riikliku õppe­kava vastuvõtmise eeldus oli „Kooli­eelse lasteasutuse seaduse, erakooliseaduse ja huvikooli seaduse” muutmine, mida riigikogu tegi tänavu 10. aprillil. Kõige olulisem muudatus seaduses on alushariduse õppekavas sisalduv eesti keele kui teise keele õppe laiendamine koolieelses lasteasutuses ja sel eesmärgil kohalikele omavalitsustele toetuse eraldamine.
Alushariduse raamõppekava arendamise vajadus tulenes kasvatusteaduse arengust ja õppekava rakendusuuringu analüüsist, mille viisid mõni aasta tagasi ühiselt läbi HTM. REKK, üleriigiline alushariduse nõukogu, maakondade haridusosakonnad, Alushariduse Juhtide Ühendus ning TÜ õppekava arenduskeskus
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Sügisel alustab Eestis õpinguid üheksa väliseesti noort
Rahvuskaaslaste programmi üliõpilasstipendiumi toel alustab tänavu sügisel Eesti kõrgkoolides ja kutseõppeasutustes õpinguid üheksa väliseesti noort, kes valiti välja 25 kandidaadi hulgast.
Stipendiaadid on pärit Ukrainast, Leedust, USA-st ja Venemaalt. Kolm stipendiaati alustavad õpinguid magistri-, viis bakalaureuse- ja üks kutseõppes. Rahvuskaaslaste programmi eesmärk on toetada väliseesti noorte õpinguid Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides, riigi rakenduskõrgkoolides või kutseõppeasutustes.
Stipendiumi võivad taotleda kesk- või kõrgharidusega eesti päritolu noored, kes pole alaliselt Eestis elanud vähemalt viimased kümme aastat. Stipendiumiga kaetakse õppekoha maksumus, tervisekindlustus ning makstakse eluaseme-, õppe- ja sõidutoetust.
Sel õppeaastal õpib rahvuskaaslaste programmi raames Eesti ülikoolides ning kutseõppeasutustes 26 üliõpilast. Möödunud aastal lõpetas õpingud kolm üliõpilast.
Andero Adamson, HTM-i keeleosakonna ekspert

Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu kuulutab välja hariduspreemia konkursi
Sihtasutus Vabariigi Presidendi Kul­tuu­rirahastu kuulutab välja konkursi 2008. aasta hariduspreemiale.
Kultuurirahastu ootab hariduspreemia konkursist osa võtma kõiki haridusega seotud inimesi, kes on saavutanud silmapaistvaid tulemusi Eesti hariduselus õpetaja, õppejõu, haridusasutuse juhi või töötajana, õpikute ja metoodiliste materjalide koostajana, samuti haridusalaste praktiliste uuenduste algatamise ja ellurakendamisega või ametnikuna hariduspoliitika väljatöötamisel. Kultuurirahastu nõukogu annab välja kolm preemiat väärtuses 75 000, 55 000 ja 45 000 krooni, mida rahastab Hansapank.
Kandideerimiseks tuleb esitada kir­jalik avaldus koos isikuandmetega, üksikasjalik kirjeldus oma tegevusest ning kaks soovitust: tööandja või töökollektiivi ning kutse-, ameti- või erialaühingu(te) poolt.
Oma kandidatuuri võivad esitada nii haridusinimesed ise kui ka nende tööandjad, õppe- ja haridusasutused ning haridusalal tegutsevad ühendused.
Kõik vajalikud dokumendid tuleb saata või tuua Vabariigi Presidendi Kultuuri­rahastule aadressil A. Wei­zen­bergi 39, 15050 Tallinn. Kandidaatide esitamise tähtaeg on 22. september.
Kristel Peterson, presidendi kantselei avalike suhete osakond

Tähtis polnud võit, vaid osavõtt
Päikesepaistelisel kevadpäeval avas sõudmise maailmameistrivõistluste hõbe­meda­liomanik Kaisa Pajusalu Pärnu Ühis­gümnaasiumi II olümpiamängud.
Nagu olümpiamängudel kohane, toimus koolipere rongkäik, anti olümpiavanne, heisati lipp ja süüdati tuli. 10. klassi neiud esitasid pilkupüüdva tantsukava. Kooli kaunistas hiigelsuur olümpiateemaline plakat. Maskott oli orav.
Võisteldi kaugushüppes, kuulitõukes, saapaheites, vihmavarjuga teatejooksus, köieveos, 100 m jooksus, kombineeritud teatevõistluses. Kõik alad osutusid paeluvaks. Õpetajana meeldis mulle väga näha ka üksikuid professionaalseid sooritusi hüppesektoris ja jooksuradadel. Iga ala kolme tublimat sportlast autasustati medali ja diplomiga. Välja selgitati ka sportlikumad klassid. Lõpetuseks söödi koos kringlit, koristati staadionimuru ja tassiti vahendid koolimajja tagasi.
Mängudele eelnes olümpia­nädal, kus toimusid sporditeemaline viktoriin, riike tutvustavad etteasted, maskotikonkurss, joonistusvõistlus, olümpiateemaliste stendide koostamine, jalgpalliõpetus ning õpilaste-õpetajate jalgpallivõistlus.
Korraldajateks olid õpilased, kes suutsid oma entusiasmiga panna ühtselt tegutsema kogu koolipere. Õpilased kirjutasid Olümpiaakadeemiale projekti ja said 5000 krooni toetust. Jookidega toetasid A. Le Coq, Coca-Cola Eesti HBC, 2700 pulgakommi kinkis Jungent OÜ. Mai kino ja Endla teater andsid kumbki kümme piletit.
Järgmised mängud on aastal 2010.
Riina Tshaikovski, Pärnu Ühisgümnaasiumi vanemõpetaja

Narva Peetri Kool sai ettevõtliku kooli tiitli
26. mail toimus Jõhvi kontserdimajas konkursi „Ettevõtlik kool 2008” finaal, kus osalesid Ida-Virumaa koolide ja gümnaasiumide parimad projektid. Üle kolmesaja kutsutud külalisega üritusel esitles Narva Peetri Kool oma projekti „Loodussõbralik kool – troopikamaja”. Kooli esitlema sõitsid Punamütsike, Päkapikk, õpilasomavalitsuse liige ja eesti keele õpetaja Inga Pankova.
Kostüümides lapsed rääkisid projekti etappidest, kus osalesid õpilased, õpetajad, lapsevanemad ja kooli administratsioon. Koostöös valmis troopiliste taimedega nurgake kooli esimesel korrusel. Esinemise lõpus valmistasid lapsed kohalviibijatele üllatuse, kinkides žüriile troopikanurgas kasvatatud lilled.
5.–9. klasside kategoorias pakkusid Peetri koolile konkurentsi Kohtla-Järve Ahtme Gümnaasium ja Illuka Põhikool. Ida-Virumaa kõige ettevõtlikuma kooli tiitli pälvis Narva Peetri Kool. Tiitliga kaasnes aukiri ja tšekk 6000 kroonile.
Võitjaid autasustas Ida-Viru maavanem Riho Breivel. Peetri kooli õpilasi kiideti ka hea eesti keele oskuse eest, mis oli eriti meeldiv!
Aleksander Openko, Peetri kooli direktori asetäitja arengu alal

Ahtme Kooli avatud uste päev läks korda
Ida-Virumaa Ahtme Koolis, kus õpivad erivajadustega lapsed, toimus õppeaasta lõpul avatud uste päev õpilastele, lapsevanematele, õpetajatele, kooli lõpetanutele ja partneritele.
9. klassi õpilased koos tööõpetuse õpetajatega avasid õpilastööde näituse ja tutvustasid töid. Kõik tulid ärevusega edukalt toime ja täiskasvanud nägid oma kasvandikke küllaltki iseseisvatena.
Ekskursioonide vahel toimunud spordivõistlused andsid võimaluse selgitada paremad välja teatejooksudes ja mängudes. Pedagoogide sportlik ettevalmistus on veidi parem kui lastel, mis tähendab, et edaspidi on vaja kehalise kasvatuse ja rütmika tundides spordiga aktiivsemalt tegelda.
Lapsevanematele oli suur kontsert. Erivajadustega lapsel on raske, aga samas väga tähtis õppida suhtlema. Publiku ees esinemine on üks samm sel raskel teel.
Õhtul kutsusid kooli kokad õpilasi, nende vanemaid ja pedagooge improviseeritud grillipeole. Ka endised õpilased jäid peole.
Päev oli toimekas ja rahutu. Isegi kui mõni asi ebaõnnestus, teame, et järgmise aasta mais suudame paremini ja rohkem, sest meie kool kasvab ja areneb koos oma õpilastega.
Jelena Ditjatkina, Ahtme Kooli direktor

Eesti käitumis- ja tervise­teadlased tutvustavad uusi uuringuid
Miks eestlane on oma rahvuskaaslastest nii halval arvamusel? Millised tegurid mõjutavad meie käitumist liikluses? Neile küsimustele otsiti vastust 29.?31. maini toimunud Eesti käitumis- ja terviseteadlaste traditsioonilisel aastakonverentsil.
Eesti käitumis- ja terviseteaduste keskuse ja doktorikooli juhataja professor Jaanus Harro sõnul on aastaga tehtud olulisi edusamme rahvusvahelistes kultuuriti võrdlevates sotsiaaluuringutes, mille üks näide on Eesti järjest süvenev osavõtt Euroopa sotsiaaluuringutest. „Ka võiks välja tuua professor Jüri Alliku juhitud uuringud teemal, milline on rahvaste tüüpiline ettekujutus teistest inimestest. Näiteks vene inimesed peavad ennast vähem neurootiliseks ja tunduvalt meele­kindlamaks kui teisi venelasi. Eestlaste arvamus oma rahvuskaaslastest on aga veelgi viletsam,” rääkis Harro.
Veel oli konverentsil juttu Eesti käitu­mis- ja terviseteaduste keskuse andmebaasidest, mis viimase aastaga on tublisti täienenud. Muu hulgas tutvustati Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise uuringu andmebaasi ning psühhobioloogilise liikluskäitumise andmebaasi, mis võimaldab jälgida inimese käitumise arengut reaalajas ning selgitada kõikvõimalike tegurite – molekulaargeneetilistest kultuurilisteni – mõju sellele.
Anneli Maaring, TÜ pressiesindaja

Õpetaja lähtetoetus rakendub 1. septembrist

Mõte

Tammsaare „Tõde ja õigus” kannab nutikat pealkirja. Tõde on see, mis püsib ja kestab. Õigus on see, mida igaüks püüab enda jaoks parajaks väänata. Kord võidutseb tõde, kord õigus. Vahel püütakse siiski ka tõtt oma kasuks keerata.

Viimastel nädalatel on mind häirinud paar asja, mis näitavad, et meie tõe ja õiguse alases asjaajamises pole kõik korras. Üllataval moel on need aga mõlemad vaikselt ära tehtud ja isegi JOKK pole öeldud, vaid asjaolude kulgemist võetakse täiesti iseenesest mõistetavana.

Kõrges ametis topeltkodakondsusega
13. mail hääletas riigikogu Eesti Panga nõukogu uueks esimeheks Jaan Sven Männiku. Seda tehti presi­dent Toomas Hendrik Ilvese ettepanekul.
Järgmisel päeval kirjutas SL Õhtuleht täiesti asjalikult:
„Varemgi suuri riigifirmasid juhtinud mees on Eesti-Rootsi topeltkodakondsusega, kuid kinnitab: „Terve elu olen määranud end eestlaseks!” /- - -/ Väliseestlasest Männik kinnitab, et topeltkodakondsusest ta ei loobu. „Nii riigikogus kui ka presidendikantseleis olen seda deklareeri­nud. Mulle on öeldud, et Eesti seaduse järgi peab panga nõukogu esimehel olema kõrgharidus ja Eesti kodakondsus. Mõlemale nõudele ma vastan.””
Kehtivast kodakondsuse seadusest (Riigi Teataja netiväljaandest):

„1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Eesti kodanik
(1) Eesti kodanik on isik, kes
käesoleva seaduse jõustumisel on Eesti kodakondsuses, samuti isik, kes on käesoleva seaduse alusel omandanud, saanud või taastanud Eesti kodakondsuse.
(2) Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. /- - -/
§ 3. Mitme kodakondsuse vältimine
Isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.”
Öeldakse, et mis on lubatud Ju­piterile, pole lubatud härjale. Para­ku – kui väga kõrgesse ametisse nimetatud mehe topeltkodakondsus pole kodakondsuse seaduse rikkumi­ne, siis mis see on? Või on seadus igaühe jaoks erinev? Huvitav, et riigikogu ei teinud märkamagi, et ühe Eesti riigi olulisima asutuse uus juht on (võib-olla teadmatusest ja küllap ka tahtma­tult) kippunud õigust enda kasuks väänama. Arvatavasti sobib härra Männik oma ametisse. Ei tahaks teda panna ka sunniviisiliselt topeltkodakondsusest loobuma. Aga miski siin ei klapi.
Mõned inimesed, kellega sellest rääkinud olen, on arvanud, et need, kes on sündinud Eesti kodakondsusega, võiksid vajadusel võtta ka mõne teise riigi kodakondsuse. See võiks kehtida esialgu näiteks Euroopa Liidu või NATO liikmesriikide osas. Need, kel Eesti kodakondsust pole, peaksid aga selle saamisel loobuma oma endisest kodakondsusest.
Igatahes tundub, et seadus vajab muudatust või peab ikkagi ühtmoodi kehtima kõikide inimeste kohta. Seda enam, et järjest rohkem on neid, põhiliselt noori, kes Eestist lahkuvad ja ka mõne muu riigi kodakondsust soovivad. Kas neile jääb siis ka Eesti kodakondsus või mitte? Kas Eesti kaotab oma kodanikke või mitte?

Sakala kuulutati punaseks
Tallinna südalinna Sakala keskuse asemele uut kultuuri- ja vabaaja­keskust rajav arendaja otsustas uuele keskusele anda ka uue nime. Keskuse arendaja esindaja Peeter Rebase sõnul ei ole Sakala keskus nimi, mis uue keskuse olemust ja sisu peegeldaks, on seotud punase mineviku ja kommunistliku parteiga.
Sakala on muistne maakond. Eest­laste vabadusvõitluse üks sümboleid. Kui see ka „punane minevik” on, siis on kellegi teadmised ajaloost küll üsna mädad. Olen kultuuri- ja haridustegelase Kalju Lutsuga muu hulgas rääkinud Sakala keskuse nime saamisest ja algusaastate ajaloost. Kirjutasin sellest kaks aastat tagasi Õpetajate Lehes (9.07.06): „Luts määrati poliitharidusmaja direktoriks, ta likvideeris marksismi-leninismi ülikooli ja kujundas uue üksuse, mida tuntakse Sakala keskuse nime all. Selles said tegevusruumi paljud tuntud inimesed, näiteks filmimees Rein Raamat.
„Tuli minu juurde ülikoolikaaslane Lennart Meri. /- - -/ Sakala keskusse tulles ütles Meri, et Väljase sõnul võib ainult Luts talle ruumid anda. Tema sõnad olid: „Me teeme Eesti Instituudi, seda peab tegema enam-vähem põranda all ning me peame valmistama ette materjalid ja inimesed, et viia Eesti esindused üle maailma laiali, sest tont teab, mis saab.” Andsingi siis ruumid.”
Oma nime sai Sakala keskus „Reklaami­klubi” saates, kus Hardi Tiidus küsis Kalju Lutsult, mis toimub poliitharidusmaja ehk Karla katedraaliga. Lutsul tuli pähe eksp­romptmõte: „Teate mis, mehed, see maja on Sakala tänaval, Sakala on Eesti riigi alus ja sellest saab Sakala keskus.” Nii ristitigi hoonekompleks Sakala keskuseks.”
Sakala keskuseks nimetamise mõ­te oli tol ajal (1989) nii mõnelegi parteifunktsionäärile vastumeelne, aga Lutsu ja Tiiduse koostöös sündinud ettepanek meeldis rahvale väga.

Solariseid on tuhandeid
Kahju, et see noortele vihastele meestele meelepärane ei olnud. Nende valitud uuel nimel on mõnevõrra seost ka kultuuriga. Solaris põlistab Tallinna kesklinnas, Estonia teatri kõrval küll kahe väärt mehe –
poolaka Lemi ja venelase Tarkovski – loomingu, kuid tähendab vähe meie rahva hingele ja südamele. Solarise-nimelisi keskusi on ladina keelele tuginevas keelemaailmas ja muudes paikades küllaga. Lausa tuhandeid. Nagu ka transpordivahendeid, solaariume, muid firmasid jne. Aga on ainult üks maa, kus kõneldakse eesti keelt, ja üks rahvas, kelle emakeel on eesti keel ning kes rajab ja hoiab eesti kultuuri. Ka todasama Sakala keskust oli maailmas üks.
Jättes kõrvale kõikvõimalikud seosed JOKK-iga keskuse vana maja lammutamisel ja uue rajamisel, arvan, et uuele rajatisele tulnuks valida ikkagi ilus eesti või eestipärane nimi.
Kui me kõik ise ei hoia ega valva oma tõe ja õiguse käekäigu üle kas või näiliste pisiasjadeni välja, siis kasvavad ka järgmised põlvkonnad üles väändunud tões ja õiguses.

Kirjad

Kaks klassijuhatajat on parasjagu
Alustasin tööd õpetaja ja klassijuhatajana 37 aastat tagasi, lõpetanud Tartu Ülikooli. Hiljuti osalesin klassijuhatajate kursustel ja tõdesin, et paljud õpetajad ei soovigi olla klassijuhatajad. Põhjus polevat niivõrd õpilastes kui lapsevanemates, kes sageli ei lase õpilasega korralikult suhelda või esitavad nõudeid ainult õpetajatele, mitte lapsele.
Klasse juhatades on mul ikka olnud kindlad sihid, kuhu tahan õpilastega jõuda, kuid mitte üksinda, vaid lapsevanemate ja kolleegide abil. Ja abi olen leidnud. Meenub esimene klassijuhatajatund. Minu ees seisis 43 õpilast koos vanematega, kes olid väga huvitatud inimesest, kes hakkab nende lapsi õpetama ja kasvatama. Sellest tunnist piisas, et leida endale ustavad sõbrad-abilised, ja minu töö õpilastega võis alata.
Aastatega on klassijuhataja töö muutunud. On vaja läbi mõelda, kas õpilasel peaks olema gümnaasiumi lõpuni kaks või kolm klassijuhatajat: 1.–4.; 5.–9.; 10.–12. või 1.–4.; 5.–12. klass?
Olen nüüd juba viiendat korda klassijuhataja 5.–12. klassini ja see variant on mulle sobinud. Selle ajaga oleme õpilastega üksteist hästi tundma õppinud. Ma pole kunagi endale õpilasi ega klassi valinud, kuid aastad on mind õpilastega liitnud. Olen näinud lapsi enda ees arenemas, neis uusi võimeid ja huvisid tärkamas. Lõpuks tunnen hästi ka nende perekondi ja lapsevanemadki suhtuvad kooli usalduslikumalt.
Raskeim aeg on, kui 12. klass lõpetab ja 5. ootab uut õpetajat. Käiakse juba kevadel oma tulevast klassijuhatajat vaatamas. Harjumiseks võib kuluda pool aastat, aga eks tuleb ennast kõvasti kokku võtta ja mõelda sellele, et tegemist ongi täiesti uue algusega. Minul on õnnestunud olla nii sega- kui ka poisteklassi juhataja ja seda ikka 12. klassi lõpuni välja. 9. klassis on õpilased muidugi kuigivõrd vahetunud, aga klassi tuumik, kes hoiab kokku ja kellele lisandujad saavad toetuda, on alati alles jäänud. Sageli on juurdetulijad paralleelklassidest, kus olen ka varem ainetunde andnud.
Gümnaasiumi minek on siiski suur muudatus: klassijuhataja pole enam lapsehoidja rollis, vaid pigem ideeline toetaja. Viimase aja suurim probleem on õpilaste puudumine ja gümnaasiumiõpilaste tööl käimine. Ega neidki probleeme ainult klassijuhataja lahenda, ikka on vaja kolleegide ja lapsevanemate abi. Oma eluteed ei tea keegi ette, aga koolitee on selle kõige alus ja mida ustavamaid sõpru sellel teel kohtad, seda parem. Sellepärast loodan, et klassijuhatamine muutub ka noortele õpetajatele igatsetud tööks ning sidemed lapsevanemate ja kolleegidega toetavad seda igati.
Koos peab palju ette võtma, sest ühisüritused jäävad kooliajast kõige eredamalt meelde. Oma klass, olgu hea või raskustega, jääb õpetajaga. Arvan, et ainult aineõpetajana ei oleks koolis töörõõm täielik.
Malle Kuningas,Tallinna Laagna Gümnaasiumi vanemõpetaja

Kui mina olin veel väikene mees

Tallinna Spordiinternaatkooli 10. klassi õpilane Hannes Danilov just juuksurist tulnud õpilasele pasliku soenguga. Tegelikult sai lauatennisistist kauaaegne Läänemaa koolide keemiaõpetaja ja
TÜ keemiaõpetaja diplom kulub nüüd ära ka Haigekassat juhtides.

Surnubussiga võistlustele

Raplas oli 1960-ndatel ülipopulaarne mäng lauatennis. Noori ärgitas mängima legendaarne treener Boris Täheväli. Mängumeestest puudust ei tuntud, minagi sain tema juures mängu selgeks juba üsna varakult, 3. klassi poisina. Meile oli eeskujuks Olavi Ratas, Eestis tuntud tegija. Koos minuga käis trennis ka lauljatar Anne Veski. Anne oli neidudeklassis kibe käsi, tulime temaga koos segapaaris isegi spordiühingu Jõud meistriks. Hiljem käis tal kahjuks muusikahuvi lauatennisest üle. Mina jõudsin Eesti noortekoondisesse ja sealt edasi õppisin kolm keskkooliaastat Tallinna Spordi­internaatkoolis.
Rapla päevilt on senini meeles võistlussõidud üle Eesti. Tol ajal polnud transpordiga kuigi lahedad lood ja spordikool tellis sõitudeks tihti surnu­bussi, ilmselt oli seda rentida odavam. Bussis tuli istuda ringis ümber kirstule jäetud ruumi ja loomulikult puudus sellises bussis küte. Kui talvel paarikümnekraadise külmaga Võrru võistlustele sõitsime, sirutasime jalad kujutletava kirstu kohale välja ja keegi istus nende peal, et jalad ära ei külmuks. Samas venis buss olematu kiirusega, 50 km tunnis. Senini on meeles, kuidas kohale jõudes kangeid jalgu ellu äratasime.
Spordiinternaatkoolis olid kergejõustiklaste ja pallurite jaoks omaette klassid, aga ratsutajad, jalgratturid ja lauatennise mängijad, keda oli vähe, moodustasid ühe klassi, kus õpetati süvendatult keemiat. Sealt ka minu keemiahuvi, Tartusse ülikooli minnes polnud erialavalikul mõtlemist.
Spordiinternaatkoolist on eredalt meelde jäänud legendaarne direktor, hiljuti manalateele lahkunud Arno Kikas. Tol ajal olid poiste seas moes biitlite moodi pikad juuksed, ikka kraeni või üle sellegi. Kooli korra järgi pidid kõrvad väljas olema, igal esmaspäeval saalikogunemisel pidas direk­-tor sellekohase epistli. Kogunemise lõpul seisis Kikas ise saali uksel ja selekteeris sikud lammastest – kel soeng normikohane, lubati tundi, teised saadeti juuksurisse. Tunni aja pärast pidid mehed ükshaaval direktori kabinetist läbi käima ja oma koolipoisisoengut demonstreerima. Sel ajal käisid koolis sellised mehed nagu tulevane olümpiavõitja võrkpallis Viljar Loor, maadluskorüfee Henn Põlluste, maletaja ja hilisem spordikommentaator Raul Rebane ning teised.

Hannes Danilov


 

Mind ajendas artiklit kirjutama läbielatu, mida kogesin lapsevanemana, kelle Tallinna kesklinnas elav laps läheb sügisel kooli. Pidime perega korduvalt enestele kinnitama, et tegemist on 1. klassi astumisega, mitte küpsuseksamite või erialavalikuga kogu eluks…

Alljärgnev ei ole kriitika koolide aadressil ega lapsevanema kibestumus, sest minu tütar sai mitmesse kooli sisse, kuid kogetu ja nähtu – stressist nutvad, oksendavad, spontaanse ninaverejooksuga lapsed, endast väljas, karjuvad lapsevanemad, inimlikult alandavad olukorrad nii lastele kui ka lapsevanematele (ilmselt õpetajatelegi) – pani tõsiselt soovima, et haridusametnikud ja kõik asjaosalised püüaksid olukorda muuta.

Katsed ei ole eakohased
Lasteaedade alushariduse programmid lähtuvad eakohasusest ja paljust muust olulisest. Lasteaia viimaseski rühmas ei sisalda programm etteütluse harjutamist ega kolmetehtelisi matemaatikaülesandeid. Samal ajal hinnatakse koolikatsetel lapsi just etteütluste (ja mitte lihtsate!) veatu kirjutamise, matemaatilise võimekuse jms järgi.
Mõistan, et koolid on probleemi ees, kuidas valida õpilasi nii suure hulga tahtjate seast, kuid kas on põhjendatud valdavalt kuueaastastel lasta etteütluses kirjutada „eesel astus tihnikusse” ning arvutada kolmetehtelisi ülesandeid? Hinnata laste kuulekust ja paigal püsimist mitme tunni jooksul võõras olukorras ja keskkonnas? Teha kuueaastase võimekuse kohta järeldusi paari tunni jooksul? Ja mis on kuueaastase „õige” vastus küsimusele „mida sa vabal ajal teed?”.
Koolikatsed on koolides väga erinevalt korraldatud. Mõistan, et koolid on iseseisvalt oma nõudmised ja korra välja töötanud, kuid ilmselt ei teeks paha, kui haridusamet või/ja haridusministeerium neid nõudmisi nii omavahel kui ka alushariduse programmiga võrdleksid.

Šokeerivad kogemused
Toon välja ühe Tallinna munitsipaalkooli, Vanalinna Hariduskolleegiumi, millel ei ole teeninduspiirkonda ning mis määratleb end kui „ühe kogukonna kool”, eelistades oma töötajate ja koolis õppivate vanemate õpilaste nooremaid õdesid-vendasid. Ma ei kritiseeri kriteeriume, kuid tegemist ei ole erakooli, vaid munitsipaalkooliga, mis ei tohiks olla „ühe kogukonna kool”. Eespool nimetatud kriteeriumide alusel saigi eelkoolis käivate laste hulgast (orienteeruvalt 160) üldkonkursi korras (ilma et vanem oleks kooli töötaja või seal juba õpiks lapse õde-vend juba) sisse vaid mõni. Kevadel, kui eelkool lõppemas, informeeris direktor olukorrast lapsevanemaid ning ütles umbes sajale saalis istuvale lapsevanemale: „Tehke oma kool, siia tõesti ei mahu!” Isegi püüdes mõista positiivset üleskutset kodaniku­algatuseks, oli see vahetult enne koolikatseid šokeeriv ja küüniline. Kusjuures VHK eelkooli kuu tasu on keskmiselt 1200 krooni. Meenutan ka ühe õpetaja sõnu: „Aga tulge meile õpetajaks!”
Pean inimlikult alandavaks ka olukorda, mis tekkis ühes teises Tallinna kesklinna koolis. Katsed koosnesid kahest osast. Kui etteütlus (mis õpetajate sõnade kohaselt oli „sel aastal tõesti raske”) oli õnnestunult läbitud, testiti lugemist, arvutamist, mälu jms. Etteütluse voorust läbi saanute nimed hüüti välja kõigi ees ning need, kelle nimesid ei nimetatud, läksid edasipääsenute spaleeri vahelt koos vanemaga majast välja... Kas on vaja kirjeldada laste segaduses ilmeid ning vanemate häbist ja ahastusest punetavaid nägusid?!
Ühe eliitkooli koolikatsetest jäi mulje, et kool valib nn kergesti õpeta­tavaid ehk siis kuulekaid ja juba drillitud lapsi, kellest on lihtne vormida koolide edetabelisse „edukat” tulemust. Selles valguses võib uskuda, et õpetajad, kes ei tööta „eliitkoolides”, teevad kindlasti raskemat ja keerulisemat pedagoogitööd.

Saab ka inimlikult
Positiivselt toon välja Kadrioru Saksa Gümnaasiumi ning 21. kooli, kus katsed olid korraldatud inimlikult ja soojalt, arvestades nii lapsi kui ka vanemaid. Aitäh positiivse kogemuse eest!
Kehtivas korras ei ole selgust selles, miks osa koole on teeninduspiirkonnaga ja osa mitte ning millistel alustel on need alad määratud. Elame Kadriorus, kuid kaks meile kõige lähemal asuvat kooli ei ole kumbki määratud Kadrioru lapsi vastu võtma – Kadrioru Saksa Gümnaasium on üldse teeninduspiirkonnata ning 21. kooli teeninduspiirkond on määratud arusaamatult – väike hulk kooliümbruse tänavaid, paar tänavat reisisadama ümbrusest ning paar tänavat ka Kadriorust (koolist palju kaugemal kui meie kodutänav).

Segadus koolipiirkondadega
Arvan, et Kadriorus elab teisigi lapsevanemaid, kes valivad oma lapsele kooli läheduse ja ehk ka väärtushinnangute alusel, mitte aga parajasti kehtiva korra järgi, kus J. Köleri tänaval elav seitsmeaastane peaks minema Liivalaia gümnaasiumi või Lasnamäele Sikupilli gümnaasiumi. Isegi ainult logistiliselt teeninduspiirkondi määrates ei mõista seda teeninduspiirkondade määramist kuidagi.
Haridusministeerium soovitab lapsevanematel säästa last katsetest ning panna ta kodule kõige lähemal asuvasse kooli. Tallinna Haridusametilt peaks küsima, kuidas ja mis alustel on määratud koolide teeninduspiirkonnad, miks on need määratud vaid osale koolidele ning millal kehtivat korda muudetakse.

Ettepanekud
Viimase kolme aasta jooksul ilmunud arvamusartiklites ja teledebattides ollakse seda meelt, et 1. klassi astumiseks tuleks koolikatsed lõpetada. Miks oleme siis endises ja järjest jõhkramaks muutuvas olukorras? Praegu, mil järgneval paaril aastal on kooliminevate laste arv väiksem, on õige aeg teha põhimõttelisi otsuseid ja olukorda muuta. Paari aasta pärast on seoses sündimuse kasvuga ka kooliminejate arv ju kasvamas ja konkursside arvukus ilmselt veelgi tõusmas, kui senisel viisil jätkata.
Olemata haridusekspert, julgen siinkohal välja tuua mõne ettepaneku olukorra lahendamiseks:
     kehtestada (Tallinnas) teeninduspiirkonnad kõigile koolidele;
     jätta teeninduspiirkonnata vaid erakoolid, kellele võiks jääda võimalus oma kriteeriumeid seada;
     ühtlustada õppetöö tase esimeses neljas klassis kõigis koolides – ei saa olla „eliitõpet” algklassides;
     lõpetada koolide edetabelite koostamine ja avaldamine.

Kui ma koolis käisin, kuulasime kõik usinasti Vennaskonda. Mitte et oleksin oma nooruspõlve muusikast võõrdunud, kuid lugu „Muinasjutud õpetavad meid” seostub minu jaoks just 1990-ndate keskpaigaga.
Lisaks paljudele muudele kooliaastate mälestustele tuletab see muusikapala meelde ka soovitust, mida keegi Õismäe Humanitaargümnaasiumi õpetajatest meile jagas: lugege päevalehti. Aasta võis olla 1994 või 1995, olime põhikooli viimases klassis ning Eesti ajakirjandus oli tormiliselt muutumas.

Ajaleht polnud hariduse osa
Oma lapsepõlvest ma ajalehti ei mäleta. Õigemini mäletan, ent meie kodus neid ei olnud. Seda, et leht valetab, olin kuulnud maast madalast ning ajalehed ilmusid minu maailma seoses uute aegade algusega 1980-ndate lõpul. Neis kirjutati kõigest – UFO-dest pornostaarideni ning ajaloost tulevikuennustusteni. Kas käsitasin neid väga erineva trüki- ja sisukvaliteediga väljaandeid, mille nimedki enam kõik meelde ei tule, hariduse osana? Ei, loomulikult mitte.
Seda üllatavam oli kuulda autoriteetse õpetaja suust soovitust lugeda lehti, tutvuda maailmaga. Olin kümnendast viieteistkümnenda eluaastani pidanud ajalehte pigem meelelahutusmaailma esindajaks, mingiks veidraks uue ajastu ja hingamise sümboliks, mis paotas küll ukse laiemasse maailma, kuid tegi seda kahtlasel, verifitseerimata moel, mida ei olnud mõtetki võrrelda raamatute tüüaka tõsiseltvõetavusega. Ja ühtäkki selline soovitus.
Eks osa koolikaaslasi luges lehti varemgi. Aga kui palju? Ja kes? Mida? Ei tea… Igatahes mäletan, et keskkoolipäevil hakkasime ajalehti senisest palju rohkem lugema. Ja mitte ainult Meie Meelt. Ka n-ö suurtest päeva- ja nädalalehtedest kujunes minu ja mu sõprade-tuttavate jaoks üsna igapäevane lektüür ning oleks ilmselt kujunenud ka õpetaja soovituseta.

Haridus peab olema mitmekülgne
Kuid see ei tähenda, nagu oleks soovitus olnud tühise kaaluga. Otse vastupidi! Kooliajal sai kirjanditeks ning mingil määral ka ajalootundideks end ette valmistatud ajalehtede abil. Eesti Ekspress, Postimees, Päevaleht, mingil ajal ka Hommikuleht ja Eesti Aeg kuulusid kõik mulle tuttavate põlvkonnakaaslaste kui mitte regulaarsesse, siis vähemalt aeg-ajalt loetavasse lektüüri. Elektroonilist meediat tol ajal ju veel ei olnud…
Ega see lehelugemine koolikirjandite või ajalootööde edukamaks sooritamiseks suurt midagi vist andnud. Kuid selles ei peitunudki ilmselt õpetaja soovituse mõte. Lõppeks avardas ajalehtede lugemine ju keskkooliõpilaste maailmapilti rohkem kui vahetud koolitunnid.
Selles väites pole kriitikat 1990-nda­te Eesti koolikorralduse ega Õismäe Humanitaargümnaasiumi toonaste õpetajate aadressil – asi on lihtsas tõdemuses, et haridus peab olema mitmekülgne. Meenutan senini vaimustusega inglise keele tundi, kus tavalise õpikutöö asemel lasti meil tõlkida Bruce Springsteeni pala „Human Touch” sõnu. Niisama teravmeelne on soovitus lugeda ajalehti, milles võib näha ka teatud provokatsiooni – on ju meedia tulvil erinevaid, tihti vastukäivaid arvamusi, faktide esitamist läbisegi arvamustega ning palju kiiresti aeguvat ja kasutuks muutuvat materjali, mis nõuab kriitikameelt ning võimet iseseisvalt otsustada. Kuid õpetaja mõttes ei puudunud ka inimlik puudutus: soovitus heita pilk maailma, teinekord ka selle ebapedagoogilisemale, vahest isegi räpasemale poolele. Lõppude lõpuks oskavad ka muinasjutud meid õpetada.

Karjääriõpetusest on saanud eraldi õppeaine

Ühel või teisel moel tegeldakse kutsenõustamise või moodsamalt öeldes karjääriõpetusega küllap igas koolis. On aga koole, kus karjääriõpe on valikaine nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.

Terje Paes Põlva Kutsenõustamis­kes­ku­sest hindab karjäärinõustamise olukor­da Eestis üsna heaks: „Maakon­dade nõustamiskeskustes töötavad vajaliku väljaõppe saanud spetsialistid ning seal on piisavalt metoodilist materjali. Nõustamisteenust kasutatakse üha aktiivsemalt ja koolid väärtustavad seda. Mured siiski ei puudu: nõudluse kasvades hakkab nõustajaid väheseks jääma. Paljudes keskustes on ametis vaid üks inimene. Keskuste omandivormid on väga erinevad, seetõttu pole ka rahastamine probleemideta. Lisaks puudub karjäärinõustajatel taseme­õppe­võimalus Eestis.
Karjääriteenuste arendamisel lähtutakse meil HTM-i eestvedamisel välja töötatud integreeritud nõustamis­-mude­list. Üleriigiline karjääriteenuste pakkujate võrgustik püütakse luua nii, et iga klient leiaks tee spetsialisti juurde, keda ta enim vajab. SA Innove karjäärinõustamise teabekeskusel valmis mullu põhikoolile ja gümnaasiumile karjääriõpetuse valikaine näidismaterjal, mis sisaldab õpetajaraamatut, kus on töölehed õpilastele portfoolio koostamiseks, ja juhendid õpetajale. Tänavu õpetatakse ESF-i projektiga „Karjääriteenuste süsteemi arendamine Eesti Vabariigis” seotud pilootkoolides (seitsmes põhikoolis ja seitsmes gümnaasiumis) karjääriõpetuse valikainet 35 tunni ulatuses.”

Igale koolile oma koordinaator
Pilootkoolide hulka kuuluva Tartu Des­cartes’i Lütseumi karjäärikoordinaator Reet Jakobson on teist aastat täiskohaga selles ametis linna palgal. Peale TDL-i on oma karjäärikoordinaatorid veel kahes Tartu koolis, mujal täidetakse analoogilisi ülesandeid põhitöö kõrvalt.
Karjäärijuht korraldab õppekäike, ainetutvustusnädalaid, erialakonkursse, kutsub eri alade inimesi õpilaste ja õpetajatega kohtuma. Karjääriõpetus on Tartu Descartes’i Lütseumis eraldi õppeaine 8. ja 9. klassis. Läbitakse 35-tunnine kursus. Gümnaasiumiosas on karjääriõpetus sotsiaalsuunal kohus­tuslik. Eriti gümnaasiumiõpilaste tagasisidest on aru saada, et seda vajatakse. Reet Jakobson: „Karjääriõpetuse tundides peavad õpilased analüüsima ennast ja vaagima oma võimalusi: kuhu ja miks minna edasi õppima või tööle ning millistesse valdkondadesse ei pea oma nina toppima.”
Laupa Põhikoolis arvatakse, et väikeseski koolis on vaja inimest, kes karjääritööga klassijuhatajast paremini kursis. Karjäärikoordinaatori ameti­kohta neil seni pole, Anne Martis on koostanud töökava, koordineerinud koostööd klasside ja õpetajate vahel. Sel aastal toimus algklassidele isade-päeva üritus „Minu isa töö” koos joonistusvõistlusega, lõpuklasside karjää­ri­­-
päeval rääkis kooliarst ametivaliku terviseriskidest. „8. klassi õpilased osalesid eelkutseõppes Paide Kutse­keskkoolis ning Türi Tehnika- ja Maamajanduskoolis, 9. klass käis töövarjuks. Aitasin otsida edasiõppimisvõimalusi meie koolis lihtsustatud õppekava järgi õppijatele, tegin koostööd Kesk-Eesti Noortekeskuse psühholoogidega. Meilgi katsetamisel olnud karjääriplaneerimise ainekava teemad jaotasime 8. ja 9. klassi vahel, kasutasin klassijuhatajatunde ja tunniplaani tekkinud auke. Eraldi kohta selleks tunniplaanis ei olnud, sest kolmanda kooliastme päevad on niigi tihedad.
Aineraamat on hästi koostatud ja töölehti jätkub mitmesuguste teemade käsitlemiseks. Tüdrukutele meeldisid rohkem isiksuse teemad ja testid enda kohta, poisid uurisid usinamalt töökuulutusi. Kõigile oli meeltmööda töö portaali „Rajaleidja” materjaliga.
Kas õpilaste valikud on sellest teadlikumaks muutunud, on veel vara öelda. Karjääritöö tulemusena saavad nad küll mingi arusaama, kas tegelda edasi praktilisema või akadeemilisema suunaga, ning ideaalis ka valmisoleku vajadusel ümber orienteeruda. Samas ei määra valikut pärast põhikooli ainult ala meeldivus ja sobivus, vaid ka kooli lähedus, sõprade eeskuju, peretraditsioo­nid ja muu.”

Kas kohustuslik või valikaine?
Türi Gümnaasiumis hakati kutsevaliku teemasid käsitlema 1994. aastal, kui otsiti õppeaineid, mis annaksid kooli­le oma näo. Õpetus toimus 11. klassis etiketi nimetuse all. Tollal pöörati põhitähelepanu käitumis- ja suhtlemisoskustele. Kuus aastat tagasi täiendati ainekava konkreetsemate teemadega (nt töövõtja ja tööandja käitumisreeglid, töö kavandamine, elukutsevalikuga seonduv) ning nimetati valikaine karjääriõpetuseks. Kui Türi Gümnaasiumist sai karjääriõpetuse pilootkool, töötati välja kõiki kooliastmeid haarav tegevuskava. Praegu tegeleb Türil karjääriõpetusega Sirli Kriisa.
„Meil on nüüd kabinet vajaliku infomaterjaliga, toimuvad majanduslaadad, töövarjupäev, kohtumised koolide, ametite ja elukutsete esindajatega jpm. Igal aastal valib selle aine 20–25 õpilast. Samas peaksid kõik saama teadmisi, kuidas eluteed planeerida. Meie eesmärk ongi muuta karjääriõppe tund õppekavas kohustuslikuks.”
Eraldi karjäärikoordinaatori ametikohta koolis siiski pole. Sirli Kriisa arvates on karjäärikoordinaator igas koolis väga vajalik, kas aga täiskohaga, lepingulise töö tegijana või muul viisil, on iga omavalitsuse ja kooli otsustada.

Ettevõtted suhtuvad positiivselt
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on karjääriõpetus kohustuslik kõikidele 11. klassidele. 9. klassis tegeldakse karjääriõpetusega peamiselt klassijuhatajatundides. Karjäärikoordinaator Katrin Arge: „Oleme karjääriõppega tegelnud 3–4 aastat, aga just tänu Innove projektile hakanud sellele süsteemsemalt lähenema. Kõige tõhusam senini toimunud ettevõtmine on karjääripäev: kutsusime 7.–11. klassidele esinema 26 ameti esindajad. Iga laps sai käia kuulamas kahte neist ja täitis ka töölehe. Meelega ei andnud me ette teada esinejate nimesid, et ei valitaks inimeste, vaid ameti järgi. Ka poisid käisid kuulamas laste­aiaõpetajat ning tüdrukud ehitajat ja autoremondilukkseppa.
Põltsamaa ettevõtted on kooliga koos­tööst huvitatud. Nagu ikka väike­linnades, kiputakse meilgi pärast kooli lõpetamist minema Tallinnasse või Tartusse, kuid spetsialistidel on karjäärivõimalusi ka kodulinnas.
Selles, et ka ametikool ei pane kinni teed edasisele haridusele ja karjäärile, peab veenma eriti lapsevanemaid. Seda oleme teinud arenguvestlustel, meie koolipsühholoog on karjäärinõustamise koolituse läbinud, lapsevanematele on käinud rääkimas näiteks Tõnu Ots.”

Kutsehariduskeskuse hõlma all
Tartus koordineerib karjääripäevade korraldamist kutsehariduskeskuses tegutsev info- ja karjäärinõustamiskeskus. Sealne karjäärinõustaja Kadri Raudsepp kinnitab, et Tartu õpilastel on hea võimalus osaleda töötubades, kus saab teha tutvust kutsehariduskeskuses õpetatavate erialadega. „Kui mõni eriala rohkem huvitab, pakutakse nn eelkoolitusi, mille lõpetaja saab lausa tunnistuse.
„Sel õppeaastal on kutsehariduskeskuse kaudu Tartu ettevõtteid külastanud umbes 600 linna ja maakonna õpilast. Püüame aimata, milline tegevusvaldkond on huvitav. Meile on vihjeid andnud ka Tar­tu Linnavalitsuse ettevõtlusosakond, nende soovitusel teeme koostööd näiteks palkmajade ehitusega tegeleva AS Palmako ja Sangariga.”
Kutsehariduskeskuse üks aktiivsemaid koostööpartnereid on Descartes’i lütseum. Reet Jakobson: „Tartus meeldis lastele väga HTI laboriteenused, kus nad said oma silmaga näha, kuidas nende verepilt arvutis välja tuli. Alati huvitab õpilasi Vanemuise teater. Gümnaasiumigrupiga käime ka Tallinnas ettevõtetega tutvumas. Ei ole kuigi raske asutusi nõusse saada. Väga rangete euronõuete tõttu on erandiks ehk ainult toitlustusettevõtted. Lahkesti on meid vastu võtnud Radisson SAS hotell ja TV3. Lõuna-Eestis on lastele väga meeldinud Kubija hotell. Just õppekäigud meeldivad õpilastele kõige rohkem ja on ehk ka kõige kasulikumad, sest nendel näeb väga erinevaid töökeskkondi.”

22. mail toimunud konverentsi „Eesti kõrghariduse tulevik – Eesti ülikool?” vestlusringis arutlesid TTÜ õppeprorektor Jakob Kübarsepp, HTM-i nõunik Heli Aru, TÜ rakendusgeoloogia professor Volli Kalm ning EÜL-i esindaja Eimar Veldre kõrgkoolide koostöö ja Eesti ülikoolihariduse üle. Vestlusringi juhtis EÜL-i liige Maarja-Liisa Alop.

Maarja-Liisa Alop: „Millised on suurimad väljakutsed Eesti kõrghariduses järgmise 6–7 aasta jooksul?”
Volli Kalm: „Eestis on asjad päris hästi, eriti kui võrdleme ennast teiste Ida-Euroopa riikidega. Kõrgharidus­poliitikas kaasa rääkijad peaksid mõtlema laiemalt. Kui paljud kõrghari­du­sega inimesed teavad, kuidas aatomituumad lagunevad ja sellest soojus tekib? Ilmselt vähesed, aga tuumaelektrijaama kohta võtavad sõna kõik. Kõik räägivad haridusest, aga kui paljud on seda õppinud? Seetõttu tuleb ühiskonna ootuste ja tööandjate ettepanekutega hariduse sisu kohta olla ettevaatlik.
Väljakutse on dubleerimise lõpeta­mine – 900 õppekava on nii väikse riigi jaoks absurdselt palju. Arvan ka, et ülikoolide autonoomiat ei peaks kär­pima, vaid hoopis juurde andma.”
Jakob Kübarsepp: „Eesti ülikoolid peavad ennast tõestama ja seisma vastu rahvusvahelisele arrogantsile. Lääneriikides arvatakse, et Ida-Euroo­pa ja Ladina-Ameerika riikide kõrgkoolid võiksid piirduda bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusega ning teadusega tegelgu Lääne-Euroopa tippülikoolid. Praegune kõrg- ja rakenduskõrghariduse suhe (60 : 40) on minu arvates normaalne.
Eesti ülikoolid vaatavad üksteisele kõõrdi, paranoia ja konkurents peab asenduma koostööga, eriti kulukates valdkondades. Suurenema peab ka koostöö tööandjatega.”

Maailma veenda pole kerge
Heli Aru: „Vaja on intelligentset ühiskondlikku tellimust. Ettevõtted ei peaks dikteerima, mitut spetsialisti viie aasta pärast vaja on, tarvis on sisulisemat koostööd õppekavade arendamiseks, uurimisteemade määramiseks, praktikateks jne. Oluline on ka teadlaste ja õppejõudude järelkasv ning üliõpilaste sotsiaal-majandusliku hakkamasaamise kindlustamine.”
Eimar Veldre: „Doktorante võib atesteerida, aga kui juhendajast noorele teadlasele tuge ei ole, jääb kool lõpetamata. Kui teeksime juhendamise korda, võiks lõpetada kas või tuhat doktoranti aastas.”
(Volli Kalm raputab pead.)
„Väljakutse on ka koostöö – nii kõrgkoolidevaheline kui ka ülikoolidel teiste organisatsioonidega. Üksnes tööandja soovidest ei saa lähtuda, sest majandus muutub pidevalt. Peab vaatama kaugemale tulevikku.”
Maarja-Liisa Alop: „Kas on oht, et Eesti muutub Euroopa kõrgharidusruumis perifeerseks? Kui jah, siis milline peaks olema meie strateegia?”
Heli Aru: „Euroopa Dante Ülikooli kõrghariduspoliitikate analüüsi keskus näeb Ida-Euroopa rolli üsna perspektiivituna. Meil aga ei ole inimesi, keda saata seminaridele oma seisukohti kaitsma ja lõpetama eelarvamustega suhtumist meisse. Igal juhul tuleb meil teha kodus koostööd ja raskeid valikuid.”
Volli Kalm: „Mina olen oluliselt optimistlikum. Olen põhimõtteliselt Heli Aruga nõus, aga võime ükskõik kui palju konverentsidel käia, haridusuuringute keskust ei veena me seni, kuni seal töötab praegune põlvkond. Sellepärast ei pea väga palju tõmble­ma. Meie haridusel ei ole Euroopa kontekstis midagi viga, bakalaureuse­õppe lõpetanud pääsevad edukalt välismaale magistriõppesse, magistrid doktoriõppesse jne. Arvud ei ole küll suured, aga sissesaamise protsent on väga hea.
Kui võtta aluseks Eesti edukus grandikonkurssidel, oleme pikalt ees ka ülelahenaabritest. Ida-Euroopas oleme mõnes valdkonnas konkurssidel ja grantide kohta esitatud taotluste arvus parimad. Meie haridussüsteemi ei muuda see, kui suudame kedagi teist veenda, et meil siin saab hea hariduse omandada…”
Jakob Kübarsepp: „Kohtusin eelmisel aastal Leedu ülikooli prorektoriga, kes analüüsis kõrghariduse ja teaduse rahastamist Balti riikides. Tulemus oli sama optimistlik kui Volli Kalmul – Eesti seis on Balti riikidest parim, kuigi arenguruumi on. Eesti hariduspoliitika on saanud kasutada rohkem tõukefondide raha kui näiteks Leedu. Kui rahakraane kinni ei keerata ja saame oma strateegiad ellu viia, öeldakse loodetavasti kümne aasta pärast ka välismaal, et meil on tippülikoolid, kus tehakse tippteadust.”

Elu on liiga hea
Maarja-Liisa Alop: „Olen EÜL-i liige 2004. aastast. Tihti tabab mind kokkusaamistel déj? vu, sest probleemid on ikka ühed ja samad. Hariduselus ei lahendatagi probleeme kiiresti, aga tundub, et on vaja jõuda ka tegevuskavani. Milliseid samme kõrgkoolivõrgu korrastamiseks ette võtta?”
Heli Aru: „Tegevuskava ei ole meil sellepärast, et elu on liiga hea. Miski ei sunni kõrgkoolivõrku kokku tõmba­ma. Vajadusest räägime üksnes retooriliselt, sest kõik lõpetanud saavad tööd, sõltumata sellest, kui jobud nad on. Ükskõik kui halb on kõrgkooli kvaliteet, kõik noored leiavad koha, kus õppida. Mängime selles küsimuses illusoorset mängu.
Otsused tulevad siis, kui raha tõepoolest vähemaks jääb. Praegu valitseb haridussektoris oht, et eelarvet vähendatakse miljardi krooni ulatuses. Seda ei saa kokku hoida majanduskulude arvelt, tulebki ilmselt vähendada tellimusi kõrg- või kutsehariduses.”
Volli Kalm: „Tegevuskavale oldi lähedal kõrgharidusstrateegia koostamisel. Kõik numbrid korjati aga valitsuse ja riigikogu aruteludel dokumendist välja. Raha on vist tõesti liiga palju. Jõutakse kinni maksta ka topelttööd, näiteks keskkonnateadlasi koolitab TÜ kahes teaduskonnas, Eesti Maaülikool ja nüüd ka TTÜ. Samas linnas, 300 meetrit vahet… Kui õpetataks ühes koolis, saaks õppejõududele maksta kolm korda rohkem palka.
Teatakse küll, et tuleb kokku hoida ja dubleerimine lõpetada, aga niipea kui hakatakse konkreetseid samme astuma, ei nähta enam pikemat perspektiivi. Valitsus peab hakkama kooli­tusvaldkondi reguleerima, isegi kui see ülikoolidele ei meeldi. Näiteks Saksamaal on majanduserialade õpetamine riiklikult reguleeritud – suures riigis on vaid neli õppekava. Meil oli majanduses neid veel aasta tagasi 140.”

Rohkem riiki
Jakob Kübarsepp: „Mulle lausliberaliseerimine ei meeldi. Kõrgharidus on kohati riigi kontrolli alt väljas, nüüd on viimane aeg see valdkond uuesti oma kontrolli alla saada. Õppekavade hindamine peab olema sõltumatu, head hinnangut ei peaks saama õppekavad, mis seda ei vääri.”
Eimar Veldre: „Kõrgkoolide arv ei ole üliõpilastele tähtis, peaasi et oleks kvaliteetseid koole ja õppekavasid, mille vahel valida. Arvan, et uue kõrg­haridusstrateegia järgi peavad mitmed koolid uksed sulgema. EÜL-i jaoks on kõige olulisem, et üliõpilane elus hiljem edukalt toime tuleks.”
(Küsimus saalist.)
Joonas Pärenson, TLÜ üliõpilaskonna juhatuse esimees: „Räägime koostööst, aga kui hakatakse raha jagama, algab võitlus. Kas suudame kunagi ka kokku leppida?”
Volli Kalm: „Peeter Kreitzberg on öelnud, et hariduspoliitika peaks olema parteideülene. Siis ei teki iga paari aasta tagant olukord, kus poliitikud väldivad valimisedu silmas pi­dades valusate otsuste vastvõtmist. Uues strateegias olevast kokkuleppest ei piisa. Ministeerium peaks investee­ringutega koos seadma kõrgkoolile konkreetsed tingimused, nii saab ülikoole sundida koostööd tegema. Mõelda tuleb strateegiliselt 5–10 aasta perspektiivis.”
Heli Aru: „Meil on näiteks IKT-sektoris innovaatilised ettevõtted, kes mõtlevad laiemalt. Nendega koos saame teha otsuseid, milliseid välisprofessoreid siia tuua jne.”
Volli Kalm: „Proportsioonid rakendus- ja akadeemilise kõrghariduse vahel on täiesti õiged. Ka loodus-, tehnika- ja tehnoloogiaõppe ning sotsiaal- ja humanitaarõppe vahel. Eriti kui võrdleme ennast eeskujuks seatud Soome või Taaniga. Prioriteetsetel aladel ei peaks massi suurendama, küll aga võiks sisse seada lisastipendiumid ja muud „präänikud”. Neid, kes juba õpivad, peaks hoidma.”
Jakob Kübarsepp: „Praegu teevad TLÜ, TTÜ ja TÜ koos „Lotte” projekti, mis on suunatud õpetajatele propageerimaks koolis loodus-, täppis- ja tehnikateadusi. Koostöö on hea, inimesed on väga motiveeritud.”

Projektid probleemi ei lahenda
Volli Kalm: „Reaalainetes andekad ei lähe reaalteadusi õppima. Pro­jektidega seda muret ei lahenda, tegemist on fundamentaalsema probleemiga. Praegu ei saa me ülikoolis reaalainete erialadel vastuvõttu täis.”
Jakob Kübarsepp: „Kui reaalainete õpetamise tase läheb koolides alla, mõjutab see otseselt riigi innovatsioonivõimet ja majandussuutlikkust, eelarve hakkab kokku kuivama jne.”
Heli Aru: „Samas näitavad PISA tu­le­mused, et meie lapsed on väga targad.”
Jakob Kübarsepp: „PISA-test ei mõõda õigeid asju.”
Volli Kalm: „Aga ta mõõdab igal pool ühte ja sama. Mõõdetus on meie lapsed väga targad.”
Heli Aru: „Kõrgharidusstrateegiat luues kaalusime võimalust maksta kõikidele loodus-, täppis- ja tehnoloogiavaldkondade üliõpilastele kuus 3000 krooni stipendiumi. Aastane eelarve oli 118 miljonit, praegu loobusime sellest.”
Maarja-Liisa Alop: „Kuidas peaksid ülikoolid käituma, et Eesti ülikoolid oleksid tulevikus heal tasemel?”
Jakob Kübarsepp: „Loodan, et Eesti ülikoolid saavad välismaa ülikoolide väärikateks partneriteks. Iga ülikool vajab heal tasemel motiveeritud tudengeid, suureks abiks oleksid stipendiumid. Peaasi et ülikoolis õpiksid inimesed, kes õppida tahavad.
Oleme püüdnud keskenduda ka kutsekeskharidusega inimeste vastuvõtmisele, igal aastal tuleb neid õppima 100–150. Näiteks Soomes läheb 40–50% kutsekeskharidusega inimestest rakenduskõrgkooli.”
Eimar Veldre: „Peame taotlema õiglast ligipääsu kõrgharidusele. Me ei pea looma elitaarseid üksusi, vaid tooma esile iga tudengi anded, et ta saaks end realiseerida.”

Ülikool peakski olema elitaarne
Heli Aru: „Tuleb luua vajadusepõhine õppetoetuste süsteem. Kuid info, mille põhjal toetusi maksame, peab olema usaldusväärne. Tuleb kokku leppida, mida oleme valmis kinni maks­ma. EÜL on teinud õiget tööd, ühiskonna arusaam vajadusest tõuseb.”
Volli Kalm: „Me ei saa korraga madalaid makse ja kõrgeid sotsiaaltoetusi. Toetada tuleb rohkem, aga mitte ühepoolselt. Kõik üliõpilased ei tööta sellepärast, et neil on raha vaja, mõne jaoks on erialane töö huvitav. Ma ei ole nõus väitega, et kõrged sotsiaaltoetused garanteerivad hea hariduse. Maailma kümnest parimast ülikoolist asub üheksa USA-s, nendes koolides ei ole mingeid sotsiaaltoetusi. Neil on palju grante ja raha, aga ainult vähestele parimatele.
Ülikoolid ei peaks häbenema olla eli­taarsed kõrgete nõuete mõttes, nii sisseastumisel, õppimisel kui ka lõputööde kirjutamisel. Mõnel erialal võiks vastu võtta vaid kolm tudengit, aga esitada neile väga kõrged nõudmised. Nende kvaliteeti respekteerivad nii ühiskond kui ka tööandjad. Ülikool kaotab küll „kerget raha”, aga latt tasub kõrgel hoida. Sel juhul on koolil hea maine ja lõpetanutel väga kõrged palgad. Samas saan aru, et kõrgharidus massistub niikuinii.”

Eestis on umbes 68 000 üliõpilast. Seda ei ole kindlasti liiga palju. Oleme üliõpilaste arvu poolest 100 000 elaniku kohta küll Euroopa keskmisest üle, kuid Põhjamaade tasemeni on meil veel arenguruumi. Sellise üliõpilaste hulga kohta on aga 35 kõrgkooli liiga palju. Uus ülikooliseadus, mis kehtestab institutsionaalse akrediteerimise nõude ja rangemad kvaliteediregulatsioonid ülikoolide jaoks, peaks viima lähiaastatel kõrgkoolide arvu olulise vähenemiseni. Ka see, et meil lõpetab viie aasta pärast umbes poole vähem noori gümnaasiumi, seab päris paljud kõrgkoolid sulgemisohtu või sunnib ühinema suuremate ülikoolidega.
Eestis esineb liiga palju õppekavade dubleerimist. Kindlasti on vaja sellise olukorra lõpetamiseks teha valusaid otsuseid. Ka ei ole Eesti väiksust, raha- ja inimeste nappust arvestades otstarbekas kõiki riigile vajalikke spetsialiste ise koolitada. Küllap ei ole meil jõudu tegelda kõigi teadusharudega. Kõrghariduselu korrastamine on protsess, millele riik saab kaasa aidata. Nii jagas näiteks Rootsi mõni aasta tagasi ära ülikoolide vastutusalad erialade osas, sama protsess on käimas Soomes. Vastutusvaldkondade jagamine neis riikides on seotud kõrgkooli ja eriala akadeemilise kvaliteedi ning riigi vajadustega. Arvesse võetakse riigi kui terviku regionaalselt tasakaalustatud arendamist. Ülikoolid on saanud taoliseks tegevuseks sealsetelt ministeeriumidelt n-ö motivatsioonipaketid. Samadest põhimõtetest võiksime lähtuda Eestiski. Otstarbekas on motiveerida kõrgkoole rohkem ühisõpet pakkuma.
Ei ole nõus väitega, et Eesti kõrgkoolid ei tee omavahel koostööd. Kuigi – koostöö ei tohi piirduda ainult Eesti ülikoolidega. Eesti kõrgkoolid on orienteeritud koostööle, mille paljude tulemuste seast võib tuua näiteks ühiseid arendusprojekte, ühisõppekavasid (Tartu Ülikool ja lennukolledž), kokkuleppeid riikliku koolitustellimuse kohta haridus- ja teadusministeeriumi vahendusel jpm. Parim näide kõrgkoolide ja ministeeriumi koostööst on Bologna õppekavade reform, mis Eestis tehti teoks suhteliselt lühikese ajaga. Selle tulemusel on meie õppekavad Euroopas arusaadavad ja meie üliõpilastele tagatud vaba liikumine ühest kõrgkoolist teise. Sama protsessi takerdumine lätlaste-leedulaste juures on nende riikide üliõpilased asetanud Euroopas palju kehvemasse olukorda.

Gümnaasiumide riigistamise idee pole ju uus, kuid on alati jäänud in­tellektuaalselt huvitavaks mõtteks. Ma ei keskenduks liialt selle idee positiivsele poolele (seda teevad poliitikud meie eest), vaid pigem kitsaskohtadele, mis tuleb hoolikalt läbi mõelda.
Olen selle idee poolt, kui gümnaasiumide riigistamine toob kaasa kvalitatiivse hüppe õpilaste arengule kaasaaitamisel. Kuid kahjuks tundub mulle, et küsimus pole mitte sisus, vaid vormis. Napib ju raha, et olemasolevatki riigikoolivõrku ülal pidada.
Peaksime sisuliselt arutama, mis on õpilastele tulevikus kõige vajali-kumad isikuomadused, oskused, teadmised ja vilumused. Kuidas koostada selline õppekava, mis parimal moel toetaks õpilase arengut, ning kuidas koolitada õpetajaid, kes sellele kõige paremini kaasa oskaksid aidata. Peab mõtlema, kuidas kodu ja ühiskond saaksid noorte arengut maksimaalselt toetada. Milliseid struktuure me selleks vajame jne. Ja kui lõpuks teame (uuringute, mitte arvamuste baasil), mida on olemasoleva olukorra parendamiseks vaja muuta... Siis – riigistame, sulgeme, kaotame. Kui keegi suudab argumenteeritult tõestada, et kõige tähtsam arengut pärssiv probleem Eesti hariduselus on munitsipaalomandis gümnaasium, tuleb nad muidugi riigistada.
Olgem siis ausad ja öelgem välja, et väidetavalt (arvatavalt) saab head haridust (kirjutaks suurte tähtedega) suurest paralleelklassidega gümnaasiumist. See on efektiivne (rahaliselt). Väikseimate kulutustega saavutame parimad riigieksami tulemused. Ja gümnaasiumi ülesanne on valmistada õpilasi ette konkurentsis püsimiseks, ülikooliks ja eluvõitluseks. Teadmised, mida mõõdetakse riigieksamitega, on ainujumal. Isikuomadused, isiksuse mitmekülgne areng ei ole kuigi tähtis...
Võiks ju korrakski hinge tõmmata ja mõtiskleda, milliseid inimesi me enda kõrvale elama tahame. Äkki on see müstiline hea haridus ka hingeharidus, haritus. Ja äkki on ka teisi võimalusi inimeseks kujuneda.
Oletame, et oleme suurte riigigümnaasiumide kõrvale juba ehitanud suured internaadid. Palganud suure hulga noorsootöötajaid, psühholooge, sotsiaalpedagooge, kes koolivälisel ajal meie riigi tulevase koorekihiga tegelevad. Oleme suunanud kõik vähem teadmisjanused õpilased (enamasti poisid, kes põhikoolis eriti ei pinguta või pole nii kiiresti arenenud) kutsekoolidesse. Oleme teinud kõik, et olla efektiivne. Tõesti, tekib küsimus, milleks pere, ja sealt edasi – milleks üldse lapsed?
Ametnikud ütlevad, et kiirete au­tode, koolibussidega jõuab ka maa­konna kõige kaugemast punktist linna 30–40 minutiga. Õige, kuid ükski koolibuss ei hakka sõitma otse linna – enne tuleb metsade, põldude äärest sealsed õpilased kokku korjata. Koolitee reaalseks pikkuseks kujuneb tund-poolteist, ja seda kaks korda päevas. Mida anname õpilastele vastu, kui võtame neilt nädalas ära 10–15 tundi kasulikku aega? Ja pealegi selgub, et nii väikese hulga õpilaste gümnaasiumidesse vedamine pole efektiivne.
Kas hea regionaalpoliitika on see, kui regioone enam pole? Algul raha keskustesse. Siis asutused, ametid, ettevõtted. Korraks imestame, miks inimesed kõik linnadesse kolivad, aga seejärel saame bussiliinid sulgeda ja koolid keskustesse kolida. Ja „rõõmuga” avastame, et polegi enam vaja regioonidesse raha „kulutada”.
Teeme ikka enne selgeks, mida on hariduselus vaja muuta. Milline on perekonna roll isikuomaduste kujunemisel, millist rolli täidavad praegused munitsipaalgümnaasiumid kohtadel. Võrdleme olukorda praegustes riigikoolides ja munitsipaalkoolides. Millises Eestis tahame kahekümne aasta pärast elada? Kas inimnäolises või võimalikult efektiivses?

Miks õpetaja ei saanud lasteaeda jääda?

„Siin on ainet uurivaks ajakirjanduseks, minu arusaamist mööda peaks asjaga tegelema professionaalne ajakirjanik. Paluksin ka Teid vastata, mida selles osas ette võtate,” seisis Tiiu Kuurme kaaskirjas noore lasteaiaõpetaja kirjeldusele sellest, miks ta oma esimesel töökohal vaid mõned kuud vastu pidas.

Uuriva ajakirjanduseni me oma napilt viie lehetoimetajaga ei küüni, aga teeme, mis suudame. Iseäranis olukor­ras, kus palve asja uurida on esitanud üks meie juhtivaid peda­googikateadlasi ning noore õpetaja kiri, mis meile edastatud, sisaldab nii ränki süüdistusi, et tekib mõte pöörduda õiguskaitseorganite poole.
Samal minutil, mil Tiiu Kuurme ahastava kirjutise toimetusse saa­tis, läkitas ta selle ka anonüümsena arutlemiseks haridusfoorumi listi.

Mustvalge otsus kohe tehtud
Osa listlasi võttis silmapilk selge hoiaku. Üks näide: „Ma ei kahtlegi, et see kiri on siiras ja mingit muud tõde ei ole. Parim kaitse on rünnak ja ringkaitse on sellistel puhkudel nii vägev, et petab kõrvalseisjad ära, eriti kui tuntakse hingesugulust ringkaitses olijatega. Miks ei tohi nime ja lasteaeda avalikustada? Just peab! Kui artiklit ajalehes ei avaldata, siis on ajaleht kaassüüdlane.”
Niisiis oli mõnel juba ette teada, et süüdistatav asub põhjendamatule (!)
(vastu)­rünnakule. Ajakirjanik teatavasti on kohusta­tud kahtlema. Listi­väitluses leidus ka selle seisu­koha mõistjaid. Audiatur et altera pars...
Hulk tööaastaid lehetegijana kasvatab üksjagu paksu nahka, teisalt jälle teeb mõnes olu­korras hellaks. Kõige halva kiiret üleskorjamist ja (üle)võimendamist näeb selles ametis kindlasti keskmisest rohkem. Ning tihtipeale on juhtunud, et faktidena väljapakutud „informatsioon” osutub kõvasti kallu­tatuks.
Teate peale, et Õpetajate Leht võtab ette asja­osalistega suhelda, tek­kis hariduslistis taas vastuseis: „Pa­lun ärge hakake tegelema üksikjuhtumiga! Taolisi asju juhtub haridussüsteemis palju, see on väga tüüpiline. Ma ei väida, et see on domineeriv, eriti ei saaks seda üldistada enamikule lasteaedadest. Ka ei saa väita, et antud lasteaias on enamik õpetajaid-kasvatajaid sellised, nagu noor inimene kirjutas. Tähtis on, et teda ei toetanud ega kaitsnud juhtkond. Palun, ärge hakake noort ini­mest piinama! Selle tulemuseks oleks vaid, et enam keegi taolistest asjadest ei räägiks ega kirjutaks.”

Mitte tegelda üksikjuhtumiga?
Eelarvamustest päris vaba pole keegi. Aja­kir­ja­nik läheb sünd­muspaika enamasti hoiakuga, et tegelikkus pole must­valge ning tõde jääb kuhugi kahe konfliktipoole väidete vahele. Aga eks alati peab valmis olema ka reeglit kinnitavaks erandiks.
Milles seisneb „noore inimese piinamine”, kui toimetus võtab juhtumi lähemalt uurida? On kirjutaja jutt enam-vähem tõsi, tuleb olukord la-hendada ja koos sellega ka algaja õpetaja õiglustunne taastada. Ja kui tema kirjutatu ei vasta tõele, tuleb võimalust mööda leevendada üle-kohut, mis ta kolleege laimates on teinud juba kas või listis alanud ül-distava kriitika vallandamisega: „Vää­rib tunnustust, et sellised juhtumid –
õuduslood, mida kuuleb suletud rin­gis noorte lasteaednike seltskonnas, jõuavad viimaks ometi avalikkuse ette. /- - -/ Sageli on lasteaias nõnda, et aastaid toiminud ja veidi vanades arusaamades kinni olev kollektiiv ning juhtkond ei funktsioneeri nii nagu organisatsiooni juhtimise loengutes ette kirjutatud ning noor inimene võibki üksi jääda oma mures...”
Näen haridusajakirjanikuna tihti­peale, kuidas sõna „sageli” kipub haridusolude kritiseerijate suhu just ennatlike üldistuste kaudu. Mõni (enda või oma laste kuna­gis­­test kooli­kompleksidest vae­vatu?) näib lau­sa püüdvat iga kinnitust, et meie haridusasutused on suures enamikus mõttetud ja lapsevaenulikud paigad. Paraku on nii, et mida rohkem me koolide-lasteaedade suunas lahmime, seda vähemaks seal häid õpetajaid jääb.

Kas entusiasmi ja mugandumise kokkupõrge?
Tasub lugeda Milvi Kitsingu vahendatud rahvusvahelise uuringu tule-mu­si meie tänasest lehest (vt lk 3): elu­kutsevalikul on kõige olulisem (ja palgast olulisem!) valdkonna maine.
Muidugi ei arva ka mina, et koolideslasteaedades töötavad inglid. Kül­lap võib ideaalidega ja entusiastlikuks tööks valmis noor argielu hal­luse vastu põrgates vahel šokigi saada. „Mind hakkas häirima rumalus, stagnatsioon, arenemisvõimetus, mugavus, hoolimatus ja kohvilõhn. /- - -/ Minus pol­nud enam killukestki usku, et selles lasteaias võiks midagi muutuda, sest need, kes oleksid pidanud muutusi tooma, ei tahtnud neid. Ma nägin vaid soovi vana rasva peal edasi liikuda, kuigi mulle tundus see, sellises asutuses nagu seda on lasteaed, lausa kuriteona,” kirjutab laste­aiaõpetaja kõ-ne all olevas kirjas.

Mis on tõsi ja mis mitte?
Laiskus, ka harimatus, rumalus, saamatus, oskamatus, küündimatus ja ebapädevus ning muudki inim­likud hädad pole mõistagi üksikjuhtumid ega ka mitte hari­dus­süsteemi spet­sii­filised probleemid. Ent Õpeta­ate Lehe aja­kirjanik ei tuvastanud kõne all olevas lasteaias siis­ki min­git kuri­tegelikku lohakust ega minna­laskmist. Kes halvimat uskuda tahab, see võib muidugi öel­da, et ajakir­janikule ei näidatud-räägitud kindlasti kõike. Võimalik. Aga jutuajamisi oli rohkesti ning üks­ki asjaosaline ega kõrvaltvaataja ei püüdnud kinnitada, et nende lasteaed on paradiisisaar. Räägiti oma kordamine­kutest, aga tunnistati ka raskusi, nõutust ja vigu­. Ning töölt lahkunud kolleegi probleemidest kõneldes öeldi tema kohta paljugi kiitvat.
Noor õpetaja seevastu ei leidnud kellegi kohta head sõna. Oma vanemat kolleegi süüdistas ta otsesõnu rassis­mis („minu paariline tulihingeliselt vihkas vene rahvusest inimesi ja hakkas seda rüh­mas laste peal välja elama”), kätega kallaletulemises („Mind kinni hoides tahtis ta mu juhataja juurde lohistada. /- - -/ Ma kartsin jubedalt, sest ma poleks
eluilmaski ette kujutanud, et ühe laste­aiaõpetaja silmades võiks põleda nii maru­tõbine pilk ja olla nii palju vahk­viha, vägivalda ja rumalust. Selle päeva kõige suurem viga oli minu poolt see, et ma ei läinud politseisse. /- - -/ Mul oleks käsivartel olnud küll, mida näidata”), selles, et paariline noore kolleegi kodus olles oma vahetuse ajal lapsed unarusse jättis, ja paljus muus. Kus­juures vägivald lasteaias olevat ta-valine: „...üks õpetaja abi olla last tooliga pähe löönud, kuid hiljem kenasti andeks palunud.”

Kuidas ja keda aidata?
Noore õpetaja kirjutis lõpeb nii: „Õpe­tajana tun­ne­tan endal kohustust olevat see olukord avalikuks tuua, sest on ju selge, et asjad ei hakka muutuma enne, kui probleeme tunnistatakse, märgatakse ja nende põhjusi mõistetakse – alles siis saab hakata lahendusi ja muutusi otsima ning leidma. Ja pealegi ei tohiks ükski (lasteaia)pedagoog taime istutades mõelda end leppivat kidura võsaga, kui võib luua koheva ja liigirikka metsa.”
Ent ajakirjanikuga kohtumisest noor õpetaja keeldus („Ei näe sellel mõtet”) ega tahtnud äkitselt enam min­gil juhul, et materjal lehes avaldataks. Tema olevat kirjutanud erakirja, mille ta kunagine õppejõud autori teadmata-tahtmata avalikuks oli teinud.
Ei sõnagi enam sellest, et n-ö erakiri sisal­das ühtlasi palvet: „Tahtsin loo avaldada ÕpL-is, aga ma ei tea... Tean seda, et mi­dagi peab muutuma, sest selliseid asju ei juhtu sugugi vähe, aga need jäävad peitu, kuigi see ei tee neid olematuks... Palun aidake mind oma mõtte, oma teadmiste ja kogemustega.”

Pole vihkamist ega vägivalda
Lõpetuseks mõni lõik minu kirjavahetusest noore lasteaiaõpetajaga pärast tema keeldumist vestelda meie aja­kir­janikuga.
Mina: „Teie süüdistused pole era­elu­line pihtimus, vaid puudutavad rängalt konkreetset lasteaeda ja isikuid. Ning Tiiu Kuurme on vald­konnaga tege­levaid juhtivaid õppe­jõude, kes täiesti aru­saa-
davalt ei oleks kuidagi saanud ig­noreerida Teie abipalvet. /- - -/ Kohapeal kuuldu-nähtu lükkab Teie kirjas toodu pal­juski ümber. Võib-olla oleks siiski arukam, et kasutate võimalust asja omalt poolt selgitada?”
Noor õpetaja: „Olen Teiega nõus – olukord on tõsine, täpselt nagu Te oma kirjas kirjutasite. Samas ei näe ma aga tõepoolest mõtet vestluseks konkreetse üksikjuhtumi teemal, sest tegu pole ainsa juhtumiga (just nagu ma oma tekstis Kuurmele ka mainisin) ja just seetõttu ei tohiks seda käsitleda kui üksikjuhtumit. Minu sõna vastandamisel minu endise tööandja sõnaga on selle probleemi la-hen­duste leidmisel minu meelest väga vähe kasu. Selle probleemi juured ei asu sugugi /- - -/ ega ka üheski teises Eestimaa paigas, kus taolisi sündmusi on juhtunud (kuid millest pole räägitud), vaid hoopis mujal – sarnaste juhtumite kujul on minu meelest tegemist hoopis viljadega. Selliste olukordade ja sündmuste toimumist soodustab praegune koolieelne õpe ja kasvatus, mille korraldusest õhkub for­­­maal­sust ja jahedust ning mis ei ole kooskõlas lapse ega pere vajaduste ja ootustega. Hoopis sealt tuleks minu meelest alustada probleemide otsimist ja leidmist...”
Mina: „Vabandust, aga nüüd räägi­me küll teineteisest väga möö­da. Minu sõnumi sisu oli, et valdavas osas ei leia Teie süüdistused kinnitust. Küsimus pole ühe inimese sõnas teise inimese sõna vastu. Meie ajakirjanik vestles inimestega nii laste­aiast kui ka vallast, vaatas ringi ruumides, millest Teie kirjas jutt, uuris töötingimusi jne ning pilt, mis talle avanes, erines suuresti Teie kirjeldatust.
Mina pakkusin Teile võimalust selgitada, millel ikkagi põhinevad Teie esitatud süüdistused. Ja selle peale saan nüüd vastuse, et Teie kirjeldatu pole üksikjuhtum
ning konkreetse süüdistuse arutamine ei aita probleemi lahendamisele kaasa! Milline üksikjuhtum? Teie kirjeldatu pole lihtsalt tõsi, selliseid sündmusi niisugusel kujul, nagu Te kirjeldate, ei ole /- - -/ juh-
tunud. Kus need siis juhtusid? Ja mis sünd­mused need on, mis muudkui juhtuvad, aga mille „juured ei asu sugugi /- - -/ ega üheski Eestimaa paigas”?”
Nagu igas ühiselu valdkonnas on ka koolieelse õppe ja kasvatuse sisus ning korralduses kahtlemata paljugi vajaka. On keerulisi sotsiaalseid probleeme ja lihtsat inimlikku saamatust, oluliste ressursside puudust ja üksikisikute taunimisväärt mugavust.
Aga noor õpetaja ei kirjutanud algselt ju sellest, et koolieelse kasvatuse korraldusest õhkub jahedust ja formaalsust, vaid jutustas, kui talumatuks tegid konkreetsed kolleegid tema töötamise lasteaias oma kuritegeliku laiskuse, vägivaldsuse ja rassismi­ga!

Mis on üksik, mis üldine?
Millel põhinevad süüdistused, nagu „süstematiseeritud õppetööd ei toimunud”, „kõik oli nii must ja segamini”, „kõik /- - -/ teesklesid pimedaid”, „lasteaias on ennegi olnud vägivallaga probleeme”, „rühma abiõpetaja /- - -/ tegi [töö ajal] omi asju” jm?
„Kas Teie keeldumist vestelda tuleb mõista nii, et Teil lihtsalt pole midagi öelda?” küsisin lõpuks. Vastust ei tulnudki.
Pole vigadeta inimesi ega ideaalseid töökohti ning vahel võib kollek­tiivis harjumuseks saanud ükskõiksus, tahte puudus ja formaalne suhtumine tappa ka kogenud tegija tööhimu, algaja omast rääkimata. Noore inime­se püüe täiuse poole on mõistetav ja vajalik – kes siis üldse ja millal veel peaks maailma parandama! Küsimus on selles, milliseid võtteid oma võitluses pidada lubatavaks ja milliseid mitte.
Elu on taas näidanud, et üksikjuhtum pole ka teravat kriitikat täis kiri, mille süüdistustest veerandit uskudes oled poolega petta saanud.

Käisin ühes lasteaias, mille nime jätan enda teada. Seekord ei olnud eesmärk kirjutada lugu tublist laste­aiaõpetajast või tähelepanu väärivast ettevõtmisest. Pidin välja uurima, kas ühes kirjas esitatud süüdistused vastavad tõele. Ülesanne oli seda keerulisem, et süüdistaja ei soostunud minuga kohtuma.

Pisut tagamaadest. Tiiu Kuurme poole pöördus nõu ja abi saamiseks tema endine üliõpilane, kes e-kirjale lisatud kirjutises kirjeldas mustades toonides üht alevikulasteaeda. Et süüdistused olid rängad, ei pidanud õppejõud õigeks asja ainult enda teada jätta ning saatis kirja edasi Õpetajatele Lehele ning anonüümsena ka haridusfoorumi listi.

Oma silmaga
Minu esimene mulje on – lasteaed nagu lasteaed ikka, ainult keskmisest avaram ja suurem. Metsaparki meenutava õueala piir aknast ei paistagi. Igal rühmal oma mängu- ja magamistuba. Selliseid lasteasutusi ehitasid kunagi jõukad sovhoosid. Praegu vajavad need pidevat kõpitsemist.
Juhataja hoolitseb selle eest, et mul midagi nägemata ei jääks. Käime koos läbi kõik rühmaruumid, heidame pilgu kööki, minu ees avanevad abiruumide ja panipaikade uksed. Juhataja kiidab valda, kes lasteaia arvelt ei koonerda. Ükski mänguasi ega õppevahend ei jäävat rahapuudusel ostmata. Igas rühmas on moodne arvuti, kahe rühma peale printer-koopiamasin.
Remonditud ruumides püüavad pilku kirkad värvid: ereroheline, erksinine, oranž. Siin-seal virna laotud pappkastid viitvad sellele, et kohe läheb ka ülejäänud ruumides remont lahti. Sel suvel loodetakse majale ring peale saada. Uus täispuidust mööbel on juba koridorides ootel.
Ent see kõik on väline külg. Töölt lahkumise ja teravate süüdistusteni viisid noore inimese sassis inimsuhted, sh konflikt paarilisega. Millest see alguse sai ja kui põhjendatud süüdistused on? Kas kolleeg rebis noort õpetajat tõesti kättpidi, nii et tema käevarrele sinised plekid jäid?

Kaklust ei olnud
Näen õpetaja näost, et küsimus puudutab teda valusalt. „Võin panna käe südamele – me ei läinud käsitsi kokku,” ütleb ta ning räägib juhtunu lahti. Ühel päeval hakanud lahkuv paariline teda ägedalt süüdistama, nagu oleks ta rühmas kõik ära lõhkunud ja segamini ajanud. „Segiajamine tähendas seda, et olin värvid ülemiselt riiulilt alumisele tõstnud. Nii oli praktilisem, rasket karpi on ebamugav üle pea tõsta. Oleks ma hingest teadnud, et see teda häirib, poleks ma seda teinud. Ära lõhkunud olevat ma aga ühe paberirulli. Kümme aastat ühest kapist teise rännanud rulli servad on tõesti kannatada saanud, mina polnud seda aga puutunudki.”
Õpetaja ütleb, et neil oli varemgi arusaamatusi olnud, aga seekord oli tema paariline väga endast väljas. „Kui ta tahtis ära minna, panin käe vastu uksepiita ja ütlesin, et kuhugi ta ei lähe – soovisin tüli kohe ära lahendada. See ilmselt häiris teda, ta tuli minu poole, küünarnukk õieli ees. Mul on noortega kogemusi, vahel lähevad nad väga keevaliseks. Mõistsin, et asi on kontrolli alt väljas, ja läksin juhatajat kutsuma. Mingit füüsilist kokkupuudet meil ei olnud, ma ainult takistasin uksel seistes teda lahkumast.”

Ei leidnud ühist keelt
Juhataja ütleb, et tema palve peale maha istuda ja arutada rahulikult, mis juhtus, karjunud noor õpetaja, et ei soovi seda teha, ning jooksnud uksest välja.
„Mina ei näinud muud lahendust, kui et osapooled räägivad asja silmast silma ära ja edaspidi enam selliseid arusaamatusi ei juhtu, aga noor õpetaja keeldus kategooriliselt – tema ei saavat selle inimesega kokku leppi-
da – ja esitas lahkumisavalduse. Tõsi, hiljem võttis ta selle tagasi, aga kolleegiga ühe laua taha siiski ei istunud.”
Õpetaja kinnitab, et pärast seda juhtumit noor kolleeg tema peale enam ei karjunud. Sellest saati suhtle­sid nad üldse väga vähe. „Kui mina tulin varem tööle, läks tema varem ära. Lõpuks hakkasin punktipealt töö­le tulema. Kõige olulisema info, näiteks, mis kell koosolek algab, ütlesime teineteisele edasi, aga et oleksime veerand tundi arutanud, mida lapsed tegid, seda ei olnud.”
Õpetaja ütleb, et on palju mõelnud sellele, mis ta valesti tegi. Kui noor inimene majja tuli, rääkis ta talle laste­aia töökorraldusest, õppekavadest ja kõigest muust, mida oluliseks pidas.
„Hästi raske on ju, kui sul pole tööst mingit aimu. Aga ma ei surunud talle midagi peale, et ta end ahistatuna ei tunneks. Võib-olla häiris teda see, et andsin talle liiga palju infot? Vahest oleks ta tahtnud ise lasteaiast ülevaadet saada? Aga need kõik on vaid oletused, sest ta ei avaldanud mulle kordagi oma mõtteid. Oli alati kõigega nõus, ükskõik mida ma ette panin.”
Paarilise arvates võis noor inimene ehk uskuda, et teda ei usaldata. Üks näiliselt kõrvaline seik kinnitab seda arvamust. Kui vanem õpetaja tuli oma vabal päeval appi üht üritust korraldama, korranud tema noor paariline mitu korda: „Ma oskan ka ise leiba lõigata, olen äsja koolist tulnud.”
„Pidasin seda naljaks, hiljem tuli välja, et tema nägi minu kohalolekus usaldamatuse märki. Võib-olla oleksin pidanud luba küsima, aga pidasin koostegemist iseenesestmõistetavaks. Ma tõesti ei tahtnud teda solvata, soovisin siiralt head, tahtsin, et tal hakkaks siin hästi minema. Tean seda tüdrukut sündimisest saati, ta on mu lapsega ühes klassis käinud. Seda kurvem on, et asjad niimoodi läksid.”
Lõpuks jahenesid noore õpetaja suhted ka kasvataja abiga ning noor inimene tõmbus teistest täiesti eemale, oli rusutud ja nukker.
„Olen jutukas inimene, aga ei teadnud, kas tohin sekkuda, kartsin teda häirida. Nägin, kui väga ta tahtis laste­ga koos olla. Lapsed armastasid teda ja vanematele oli ta ka sümpaatne,” ütleb kasvataja abi.

Liiga palju vene lapsi
Süüdistus pahatahtlikus suhtumises vene lastesse on õpetajale ootamatu. Probleem polnud lasteaia õpetajate kinnitusel rahvuses, vaid selles, et sügisel oli vene lapsi rühmas liiga palju – kahekümnest üheksa.
„Mul ei ole vene laste vastu midagi, seisin selle eest, et neid oleks rühmas vähem. Seda soovisid ka vene laste vanemad, kes olid pannud oma lapsed eesti rühma, et nad keelt õpiksid.” Üheksa last hakkavad rühmas omavahel omas keeles suhtlema. Praeguseks on probleem lahenenud ja kõik rahul.
Etteheitega, nagu käiksid kasvatajad õppetegevuste ajal kohvitoas lobisemas, ei nõustu lasteaias keegi. „Pole mingit päev läbi kohvijoomist. Meil ei ole sellist ruumigi,” ütleb juhataja, kes ei pea suureks patuks, kui vara tööle tulnud õpetaja endale kirjutuslaua nurgal tassi kohvi keedab.
„Tööl olles pole mul ühtki hetke, mil saaksin aja maha võtta. Ka kohvi juues on lastel kogu aeg silm peal. Kui laps tuleb midagi küsima, panen kohvitassi lauale ja tegelen temaga,” kinnitab õpetaja.
Samas kiidab ta oma noort paarilist, kes võis hoogu sattudes nädal otsa ööd ja päevad tööd teha. Tulla ka nädalavahetusel välja, et lasteaias midagi seintele riputada – pärast remonti olid need tema meelest liiga lagedad. „Küllap ootas, et talle appi lähen, aga et suhted olid kujunenud selliseks, nagu need olid, ei tulnud koostööst midagi välja. Ilusat ja head aega oli meil napilt kuu. Hiljem hoidsin kõrvale, et mitte asjatuid pingeid tekitada. Et noorele inimesele valiku­võimalusi anda, lasksin tal hästi palju endal otsustada ja teha. Esimene süüdistus oligi ju see, et mina teen kõik ise ära.”
Juhataja ütleb, et sai alles hiljem teada, et noor õpetaja peab end maailma­parandajaks. „Maailmaparandajatel on kindel siht silme ees. Ini­mestega, kes nende ideedega ei haaku, on neil raske ühist keelt leida.”
Juhataja pole nõus, et nende lasteaed on vanamoodne asutus, mõne uue asja juurutamine nõudvat lihtsalt aega. „Kui inimesed saavad aru, milleks miski hea on, pole kunagi vastuseisu olnud,” kinnitab ta. Noor õpetaja ei olevat aga teinud ühtki uuendamisettepanekut.
Psühholoogi sõnul ei soovi need, kes tahavad kirglikult uut ellu viia, võtta vanast üle mitte midagi. Just selle­pärast ongi neil nii keeruline kompromisse leida.
Nii püsiski noor õpetaja tööl ühtekokku vaid seitse kuud ning sellestki ajast suure osa oli kodus haiguslehel.

Pisivaledest suurte liialdusteni
Psühholoogi sõnul on noore õpetaja kirjutises väga palju liialdusi: „Ei oska öelda, kus lõpeb reaalsus ja algab fantaasia.”
Juhatajat hämmastab iseäranis väide, nagu oleks üks kasvataja abi lapsele tooliga pähe löönud. „Niisugust asja ei ole siin majas kunagi juhtunud. Kui oleks, teadnuks seda kogu alevik – meil tunnevad kõik kõiki. Ükski lapsevanem pole kaevanud. Ka sep-tembris majas ol-nud riiklik järelevalve jäi meie tööga rahule,” kaitseb juhataja lasteaia au.
Paarilisest õpetaja sõnul algas kõik lapsikutest pisivaledest, millele kolleegid vaatasid läbi sõrmede, sest need ei teinud kellelegi haiget. „Kiri on aga sulaselge laim. Ma ei tea, miks ta selle kirjutas. Meie pole talle kurja teinud,” võtab ta oma jutu kokku.
Valla haridusnõunikku hämmastavad kõige rohkem hariduslisti liikmete reageeringud anonüümsele kirjutisele. „Listis on ikka väga palju lahmimist, kuni oletuseni, et rühmaõpetaja sugulane võib istuda vallavalitsuses või volikogus. Soovitatakse pöörduda õiguskaitseorganite ja ministeeriumi järelevalveosakonna poole. Ei tahaks, et see asi jääks lahenduseta.”
Haridusnõuniku väitel pole keegi, sh noor õpetaja ise, valla poole pöördunud. Konfliktist lasteaias kuulis ta Ülo Vooglaiu käest.
Kuidas identifitseeris asjaosalised Ülo Vooglaid, seda toimetus ei tea – meie kaudu pole üksi nimi avalikkuse ette jõudnud.

Ükski diplom ega tunnistus ei tee kellestki õpetajat. Millegipärast võetakse noort õpetajat kui professionaali, kes oskab kõike võrdväärselt ja veel paremini kui pikki aastaid töötanu. Miks see nii on? Ilmselt loodetakse neist uute ja värskete tuulte toojat.

Pettutakse aga siis, kui noor õpetaja keeldub kõike kaasa tegemast, korraldamast ja palub jääda esialgu kõrvaltvaatajaks. Võib-olla hakkab talle vastu, kui teda pannakse enesestmõistetavalt kõigeoskaja rolli. Võib-olla ta oskab ja tahabki, aga sellega võetakse temalt valikuvabadus. See tekitab protesti.

Suur vaimne koormus
Kutseaastale enda ja teiste noorem­õpetajate pilguga tagasi vaadates näen pikka ja rasket teekonda. Peatus­punktideks ja jõu kogumiseks on paljudel olnud vaid koolituspäevad. Kellel vedanud, sellel ka mentor. Minu mentor oli minu jaoks alati olemas, kui teda vajasin. Sain temaga jagada nii rõõme kui ka muresid. Tänu tema positiivsele ellusuhtumisele ja soovitustele olen õnnelikult lõpusirgel.
Kutseaastal tuleb iga oma sammu analüüsida. Kogu aeg jälgivad sind ka võõrad silmad – mentor, juhtkond. Pinget on palju ja vaimne koormus suur. Tähtis on see, mida tunned kutseaasta lõpuks. Kas oled endaga rahul? Kas oled kuhugi jõudnud?

Vigadest õpib igaüks ise
Igaüks elab oma elu ise. Parimagi soovi korral ei saa kedagi päästa tema elu õppetundidest. Noor õpetaja kohtab oma esimesel tööaastal positiivse kõrval ka palju negatiivset. Millekski on see hea. Kas selleks, et halba edaspidi vältida, või selleks, et see endale heaks kogemuseks pöörata.
Eesmärkide teadvustamine aitab elus edasi jõuda. Vera Peiffer ütleb oma raamatus „Mõtle ikka positiivselt”: „Ärge laske enda lõppeesmärki silmist, ja te jõuate pärale, sõltumata sellest, kui paljudest tõketest tuleb teel üle ronida, kui paljudest ringiga mööduda või kui paljud kõrvale või ümber lükata.”
Kutseaasta on läbi. Ent õpetajal tuleb end edasi analüüsida. Arenedes ja edasi liikudes on ta oma jüngritele heaks eeskujuks. Aeg näitab, kas meie, noored õpetajad, oskame ükskord vanaks saades noori õpetajaid hoida ja neist lugu pidada. Kas oskame neile toeks olla ega korda meie peal tehtud vigu?

„Kas meil on maakonnas veel mõni töötu?” küsivad oma­valitsusjuhid, kui pika nimega projekti – „Läänemaa riskirühma töötute rehabiliteerimine ja tagasitoomine tööjõuturule” (Euroopa Sotsiaalfondi meede 1.3) – juht Peeter Alekand töötute nõustamis­probleemi uuesti üles võtab.

Projekt kestis üle aasta, on nüüd lõppenud ja üldsegi mitte halbade tulemustega, arvab Alekand. Läks isegi üle ootuste hästi. Kui üldiselt peetakse väga heaks tulemuseks 20% pikaajaliste töötute tööjõuturule tagasi toomist, siis Läänemaal oli see protsent 1. jaanuari seisuga 29,2 ja nüüd, kolm kuud pärast projekti lõppemist, isegi veel pisut kõrgem.

Töötute nõustajad
Projekti käigus koolitati koostöös tööturuametiga Läänemaa kümnesse valda igaühesse üks töötute nõustaja. Lootus oli, et kui nad teevad head tööd, leiavad omavalitsused võimaluse nad palgale võtta, kas või 0,25 kohaga. Paraku on omavalitsused seisus, kus peavad iga senti peos veeretama, enne kui selle välja käivad, ja tõepoolest – ega töötuidki nii väga ole. Vähemasti mitte selliseid, kes on ennast registreerinud ja keda veel aidata saaks. Ent Risti vallavanem Rein Kruusmaa ja töötute nõustaja Urmas Mägi nii optimistlikud ei ole.
Urmas Mägi, keskeriharidusega jurist, elas 2000. aastal üle ränga südameoperatsiooni ja pärast seda ei tule täiskohaga töö tema puhul enam kõne alla. Samas ei taha ta parimates aastates mehena elust ka täiesti kõrvale jääda. Nii koolitas ta ennast abipolitseinikuks ja võttis vastu valla pakkumise asuda töötuid nõustama.
„Vallavanemal oli õigus, kui ta ütles, et töötu nõustamine on mehe töö,” arvab Urmas Mägi. Peeter Alekand li­sab, et Läänemaal on siiski ka väga häid naisi-töötunõustajaid, näiteks Ilse-Viktoria Rannik Noarootsi vallas on loonud oma hoolealustega nii usalduslikud suhted, nagu neil ema või vanaemaga olla võiksid. „Pole tähtis, kas oled mees või naine, noor või vana, selles suhtlemises peab igaüks kasutama oma tugevaid külgi,” arvab Peeter Alekand. „Algul tõesti kartsime, et mehed ei võta naisterahvast tugiisikut tõsiselt, aga seda ei juhtunud.”

Abi vanadele ja päris noortele
Urmas Mägi peab tähtsaks, et töötunõustaja oleks abivajajale tuttav, mitte ei sõidaks kohale kusagilt kaugelt. Oluliseks peab ta ka töötunõustaja koolitust, kus õpetati psühholoogiat, suhtlemist, anti kiirülevaade seadustest ning tutvustati koostööpartnereid.
Pole mingi uudis, et kalk ja edule orienteeritud ühiskond jätab paljud rataste vahele. Urmas Mägil on eriti hea meel ühe teismelise poisi üle, kes pereprobleemide ja teiste halbade asjaolude kokkusattumisel järjest enam põhja käis. Jättis põhikooli pooleli, jõi, hakkas narkootikume tarvitama.
„Me saime kokku ja rääkisime ja rääkisime ning ma sain ta niikaugele, et ta läks pottsepakursustele,” ütleb Urmas Mägi. Mitte kõik alustanud ei lõpetanud. Oli neid, keda Alekand hommikuti kodus äratamas käis ja autoga kohale viis, ent isegi see ei aidanud. Aga Mägi hoolealune lõpetas kursuse edukalt, leidis endale paarilise ja ehitab nüüd üle Eesti ahjusid-kaminaid, nii et ei vaja reklaamigi.

Sinu valu minu kehas
Või teine juhus. Alkoholiprobleemidega mees, vahetustega töötav naine ja kümneaastane laps. Ametlikult tegeleb töötunõustaja ju ikka ainult töötuga, aga pereprobleemid tulevad paratamatult juurde. „See kümneaastane oli väga hooletusse jäetud ja ega teda millegi eest kiita olnudki. Ema oli igatepidi hädas. Aga saime poisi internaati, nüüd käib kodus ainult nädalavahetustel ja tundub, et uues koolis läheb tal päris hästi. Mehe saime ka tööle, kuigi tema juhtum on nii piiripealne, et veel ei tea, millega see lõpeb,” võtab Urmas Mägi juhtunu kokku. „Sa pead inimesele sisendama, et ta suudab ja on vajalik. Vahel võtab see päris palju aega. Aga olen ise olnud seisukorras, kus olin väga haige ja mulle tundus, et sellest ma enam välja ei tule; ma tean, mis tunne see on ning kuidas sellest üle saada. Usun, et see aitab mul teisi aidata,” räägib Urmas Mägi.
Projekti raames oli Urmas Mägil 11 hoolealust, neist kaks naist. Kümme kõigist käivad nüüd korralikult tööl. Töötunõustajal tuli ajada igasuguseid asju: aidata vahetada aegunud passi ja juhiluba, suhelda ametiasutustega, otsida sobivaid ümberõppevõimalusi ja töökohti, pidada sidet tööandjate ning valla sotsiaaltöötajaga.

Tume tulevik
Praegu on Risti vallas ainult üks registreeritud töötu, aga sellele vaatamata näeb Urmas Mägi probleeme: „On noori naisi, kes on sünnitanud enne koolihariduse saamist, olnud lastega kodus ega julge sealt enam ninagi välja pista. Tavaliselt ei vasta nad kahele tingimusele, mis kõigist töökuulutustest läbi jooksevad: ei oska inglise keelt ega arvutit.
Muret teevad ka noored, kes põhikoolist välja langevad või selle isegi lõpetavad, on mõnes ametikoolis kirjaski, aga nii palju kui mina näen, nad seal ei käi, vaid kakerdavad küla vahel. Kaua kool neid oma nimekirjas niimoodi hoiab? Keegi peaks probleemsete õpilaste kodudega tegelema, aga seda ei saa teha ainult ühiskondlikus korras.”
Vallavanem Rein Kruusmaa on kahe käega nõus, aga valla rahakotis sellise ametimehe jaoks palgaraha lihtsalt pole.
„Tööturuametil on igasuguseid huvitavaid projekte käsil – kuni alkoholiravini välja –, aga mitte töötunõustajate jaoks,” on ta pisut kibestunud.
Peeter Alekannul on käsil uue töötunõustamisprojekti koostamine. Millal ESF-i uus voor avaneb, seda veel ei teata, aga loodetavasti sügisel. Riik võiks töötunõustamisse senisest rohkem panustada, arvavad asjaosalised, eriti noortele mõeldes. Selles valdkonnas ei saa jääda lootma ainult headele projektikirjutajatele.