Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) tellis rahvusvaheliselt konsultatsiooni­firmalt McKinsey & Company õpilaste õpitulemuslikkuse võrdlusuuringu PISA-tulemuste paremaks hindamiseks. Uuringu aluseks on PISA 2003 tulemused.

Eesti võttis PISA-uuringust esmakordselt osa 2006. aastal, mistõttu Eestit suurepärastest tulemustest hoolimata uuringus mainitud pole.
McKinsey nimetab PISA-uuringus parimaid tulemusi saavutanud riikide haridussüsteeme tippsüsteemideks. Uuringus oli vaatluse all PISA esikümme: Alberta, Austraalia, Belgia, Soome, Hongkong, Jaapan, Holland, Uus-Meremaa, Ontario, Singapur, Lõu­na-Korea. 2006. aasta tulemuste põhjal oleksime olnud nimetatud riikide hulgas, teisisõnu Eesti haridussüsteem on vaieldamatult maailma parimate seas.
Uuring esitab selged seisukohad, millele tasub valitsustel oma riigi haridussüsteemi tulemuslikkuse tõstmisel tähelepanu pöörata ja millele mitte.

Raha pole tulemusi parandanud
Enamik OECD liikmesriike on suurendanud oluliselt hariduskulutusi, kuid tulemuslikkus pole märkimisväärselt tõusnud. Näiteks Inglismaa reformikava hõlmas koolide rahastamist ja juhtimist, õppekavastandardeid, hindamist ja testimist, kvaliteedi kontrollimist, kohaliku omavalitsuse ja riigi rolli muutmist, riigiasutuste hulka ja iseloomu, kooli suhteid kogukonnaga, koolidesse vastuvõtmist, kuid tulemused ei paranenud.
Klassi suuruse ja õpitulemuste vahelist mõju käsitlevast 112 uuringust näitas ainult üheksa positiivset seost. Klassi suuruse vähendamine 23 õpilaselt 15-le parandab keskmise õpilase õpitulemusi kõige rohkem kaheksa protsendipunkti.
Dallases korraldatud uuring näitas,
et õpitulemuste erinevus nende õpilaste, keda õpetasid üksteise järel kolm kõrge tulemuslikkusega õpetajat, ja seesuguste õpilaste vahel, keda õpetasid üksteise järel kolm madala tulemuslikkusega õpetajat, ulatus 49 protsendipunktini. Tipptasemel õpetaja õpilased arenevad kolm korda kii­remini kui ebaefektiivse õpetaja omad.
Häid tulemusi on võimalik saavutada sageli suisa vastandlike lähenemistega haridussüsteemides. Näiteks on Holland põhjendanud oma saavutusi ülimalt detsentraliseeritud otsustussüsteemiga, Singapur aga riigi tugeva kontrolliga.

Kolm olulist eesmärki
Esiteks õigete inimeste leidmine õpetajaametisse. Haridussüsteemi kvaliteet ei saa olla parem kui õpetajate oma. Teiseks tingimuste loomine heaks õpetajaks-juhendajaks kujunemiseks. Kolmandaks süsteemide ja eesmärgistatud tugiteenuste loomine, et haridussüsteem suudaks pakkuda parimat igale õpilasele.
McKinsey väidab, et nimetatud kolmele eesmärgile keskendumine on õpitulemuste tõstmise seisukohalt möödapääsmatu ja reformikatsed, mis neile kolmele printsiibile piisavalt tähelepanu ei pööra, ei suuda suure tõenäosusega tagada õpitulemuste paranemist.
Heaks õpetajaks saamine eeldab teatud iseloomuomadusi, mille olemasolu on võimalik kindlaks teha juba enne tööleasumist: hea kirja- ja arvutamisoskus, tõhus suhtlemisoskus, soov ise õppida ning teisi õpetada. Tippsüsteemides on mõistetud, et vale otsuse eest tuleb maksta 40 aastat kestva kehva õpetajatööga.
Sama oluline kui sobivate selektsioonimeetodite rakendamine on kind­lustada õigeaegne kutsevalik. Maa­ilma tippharidussüsteemid viivad selektsiooniprotsessi läbi juba enne õpetajakoolitusprogrammiga liitumist. Enamik maailma tippharidussüsteeme tunnistab, et ükski selektsiooniprotsess pole täiuslik, ja seetõttu rakendatakse abinõusid, mis lubaksid oma tööga halvasti toime tuleva pedagoogi probleemide ilmnemisel ametist kõrvaldada. Näiteks Inglismaal ja Uus-Meremaal saavad õpetajad pedagoogilitsentsi alles kas pärast üht või kaht aastat koolis töötamist ja koolijuhtidelt positiivse hinnangu saamist.

Maine on tähtsam kui palk
Vaadeldud kümnest tippharidussüs­teemist üheksa maksid algajale õpetajale OECD riikide keskmise õpetajapalgaga võrdset või sellest suuremat palka. Samas toodi välja, et enamiku õpetajakandidaatide elukutsevalik on seotud mitme põhjusega, kusjuures esikohal on soov aidata uuel põlvkonnal tänapäeva oskuste- ja teadmistepõhises maailmas toime tulla. Palka nimetatakse õpetajakutse omandamise peamise põhjusena suhteliselt harva isegi neis süsteemides, kus õpetajatööd kõrgelt tasustatakse. Keskmisest oluliselt kõrgema stardipalga maksmine ei muuda oluliselt kandidaatide hulka ega ka taset.
Algajate õpetajate kõrge palga tasakaalustamiseks kasutatakse mitut meetodit. Boston Public Schools maksab algajatele õpetajatele kõige kõrgemat palka Massachusettsi osariigis. Sellega kaasnevad suuremad väljaminekud: kulutused algharidusele ühe õpilase kohta aastas ulatuvad 26%-ni SKT-st inimese kohta. Soomes, Hollandis, Uus-Meremaal, Austraalias ja Inglismaal on algajate õpetajate palgad head, hilisem palgatõus aga on teiste OECD liikmesriikidega võrreldes suhteliselt väike. Lõuna-Korea ja Singapur kasutavad teistest vähem õpetajaid, mis tähendab, et nad võivad üldkulusid suurendamata maksta õpetajale rohkem kui teised riigid.
Kõigis vaatluse all olnud süsteemides avaldasid oma karjääri alguses seisvad õpetajad arvamust, et pedagoogiameti maine on nende elukutsevaliku olulisemaid põhjuseid. Õpetajaameti maine paranedes otsustab üha rohkem andekaid inimesi pedagoogiameti kasuks, kergitades elukutse mainet veelgi kõrgemale. Õpetajakutse maine on kõigis süsteemides tihedalt poliitikaga seotud ning poliitilised otsused võivad seda väga kiirelt muuta. Lisaks õpetajakutse välise külje muutmisele on enamik süsteeme leidnud, et õpetajakutsesse suhtumine on seotud ka sellega, missugusel tasemel haridust ja koolitust õpetajaks saamine eeldab. Oleme Eestiski ju seadnud õpetajaameti latiks magistrikraadi nõude.

Kvaliteedi tõusu tingimused
Esiteks, õpetaja peab tuvastama oma õpetamispraktika nõrgad kohad, muutma väljakujunenud suhtumist. Teiseks, õpetaja peab konkreetsete tulemuslike õpetamismeetoditega põhjalikult tuttav olema. Kolmandaks, õpetajal peab olema motivatsioon oma õpetamisoskusi parandada. Niisugused muutused leiavad aset siis, kui õpetajatel on kõrged ootused, ühine eesmärgitunnetus ja, mis kõige olulisem, kollektiivne usk oma suutlikkusse nende käe all õppivate laste haridustaset tõsta.
Maailma parimad koolisüsteemid kasutavad õpetajate kvalifikatsiooni tõstmiseks nelja peamist lähenemisviisi: praktiliste oskuste omandamine esmase koolituse raames; õpetajaid toetavate mentorite rakendamine koolides; tõhusate eestvedajate valimine ja ettevalmistamine; õpetajate kindlustamine võimalusega üksteisega kogemusi jagada.
Tõhusate eestvedajate kujundami-ne eeldab kolme tegevust. Esiteks, õigete õpetajate suunamine koolijuhtideks. Uuringud näitavad, et head juhti on võimalik välja selgitada paari-kolme isiksusomaduse abil. Teiseks, eestvedajaoskuste arendamine. Olu­line on koolijuhtide kindlustamine tõhusaks juhendamiseks vajalike os­kustega. Kolmandaks, koolijuhi aja pühendamine eestvedamisele. Kooli­juht saab olla suurepärane eestvedaja, juhul kui ta kulutab suurema osa ajast õpetajate juhendamisele.
Ainus võimalus süsteemi tulemuslikkuse maksimeerimiseks on kõigi õpilaste tulemuste parandamine. Parimad koolisüsteemid suudavad üldjuhul tagada iga õpilase kindlustamise õpetamismeetoditega, mis aitaksid kompenseerida kodus valitsevat ebasoodsat olukorda ja arvestaksid iga lapse individuaalsust.

Kõigepealt tuleb mõõta
Maailma parimad koolisüsteemid on jõudnud äratundmisele, et pole võimalik parandada seda, mida ei mõõdeta. Tippkoolisüsteemides kasutatakse kaht seiremehhanismi. Esiteks eksam. Tegemist on reaalsete tulemuste objektiivse ning üksikasjaliku mõõtmisega. See, mida eksameil küsitakse, mõjutab seda, mida õpetatakse, ja see, kuidas seda hinnatakse, määrab kindlaks selle, kuidas seda õpitakse.
Teine meede on koolide kontrolli­mine. Üks võimalus on koolisisene hindamine koos 3–4 aasta tagant aset leidva väliskontrolliga. Enamikus tippsüsteemides on põhirõhk asetatud väliskontrollide vahelisel ajal rakendatavale pidevale koolisisesele hindamisele. Teine võimalus on koolisisene hindamine koos aeg-ajalt rakendatava väliskontrolliga. Kõige radikaalsemad süsteemid on muutnud väliskontrolli praktiliselt olematuks. Eestigi kuulub nende riikide hulka, kes on läinud koolide usaldamise teed.
PISA- ja McKinsey uuringud, nagu ka 2003. a läbiviidud TIMSS-uuring, annavad meile arvestatavat teavet meie haridussüsteemi tulemuslikkusest. Ja mis kõige tähtsam – annavad kindlustunnet, et valitud hariduspoliitika ja tehtud otsused on olnud õiged ja mõistlikud ning meie lastel on võimalik omandada maailma mastaabis hea haridus. Et edasi minna, tuleb osata ka vahel loorberipärjast head meelt tunda.