„Eelmisel aastal tegime oma lasteaias Kurgi-Kusti eluraamatu. Kõik rühmad külvasid märtsis kurgiseemned ja kasvatasid taimi. Et lasteaias on suured aknad, soe ja valge, kasvasid kurgid võimsalt suureks, nii et rühmades käis varsti tõsine kurgisöömine.
Lapsed pidid koos õpetajatega kogu kasvuprotsessi n-ö salvestama ja koostama sellest raamatu. Näiteks kõige väiksemad mõõtsid kurgitaime kogupikkuse, mis oli ligi kolm meetrit, võtsid tapeedirulli, kandsid sellele taime originaalmõõdu ja trükkisid päris kurgi­lehtedega lehed külge. Kui noppisid söögiks kurgi, mõõtsid sellegi enne ära ja joonistasid hiljem tapeedirullile.
Raamatud läksid konkursile, kus vanemad neid hindasid. Võitnud rühm sai ekskursiooni Nõva looduskooli, hindajate vahel aga loositi välja kõige suurem, oma 450 grammi kaalunud kurk.
Arenguruumi on meil ehk selles, et õpetajad peaksid lapsi rohkem usaldama. Hea tulemuse nimel teevad nad mõnikord laste eest liiga palju ise ära. Samas kui laste käest küsida, mida miski nende raamatus tähendab, nad tõepoolest teavad seda. Lahe, kui nelja-aastane oskab rääkida, milline oli kurgi­seeme, kuidas idulehed mullast välja tulid, taim kasvas ja õitsema hakkas.
Selle aasta taimekasvatusprojekt on Tootsi peenar. Kes tahavad varakult saaki saada ja külvavad rediseid või salatit, kes tahavad sügisel lasteaeda tagasi tulles süüa porgandit ja kartulit. Mõni rühm on juba esimesest suhkruherneste külvist hommikul leiva peale ja lõunaks supile värskeid võrseid lõiganud.
Miks taimekasvatus lasteaias nii oluline on? Et lastel oleks tänapäeva rahutus maailmas üks hetk, kus nad jälgivad millegi kulgemist. Mitte nii, et teen ühe asja ära ja unustan, vaid jälgin midagi kuude kaupa ja teen sellest järeldusi.”