Mare Riisberg on Harku valla Rannamõisa Lasteaia kõige väiksemate õpetaja.

Juhataja Margit Toomlaid ütleb tema kohta: „Müstiline inimene. Sõime­rühmas on ju uute laste kohanemine sügisel alati pisut probleemne ja valulik. Meil tänu temale sellist asja ei ole. Ma ei tea, kuidas ta seda saavutab, aga lapsed tulevad ja jäävad lasteaeda rõõmuga. Tal on alati erakordselt mõnusad rühmad.”
Mare Riisberg ise arvab, et hoopis Rannamõisa Lasteaias on erakordselt toredad lapsed. Võib-olla muudab ümb­ritsev loodus nad nii mõnusaks? Või see, et juhataja ei suru õpetajaid raamidesse, vaid jätab igaühele võimaluse laste elu omamoodi huvitavaks teha?

Elu nagu Bullerby lastel
Mare Riisberg tuli lasteaaeda tagasi pärast paarikümneaastast pausi sõbran­na soovitusel. Algul ei julgenud kohe jälle õpetajaks minnagi, vaid alustas õpetaja abina – aega ju siiski nii palju mööda läinud ja olud sootuks teised. Peagi tuli aga tagasi nii kindlus laste ja vanematega suhtlemisel kui ka veendumus, et see on just tema töö.
Mare ütleb, et tegi siiski Ranna­mõi­sas esmakordselt kahestega alustades paljusid asju valesti. „Näiteks lasin vanematel algul väga kaua lastega rühmas olla. Järgmisel aastal olin targem ja tegin juba kevadel vanematele koosoleku, kus rääkisin, mis võib lapsi ees oodata. Kohanemine oli märgatavalt lihtsam.”
Mare on kindel, et iga laps on isiksus ja omaette vahva. „Hommikul tööle tulles on mul alati hea meel, et saan nendega kohtuda. Olla lihtsalt neile hea – ma arvan, et see on minu võti. Pisikesed lapsed tahavad tihti lausa füüsilist kontakti: süllevõtmist, enne magamaminekut peasilitamist.
Kaks päeva tagasi ütles üks poiss mulle: „Sa oled päike.” Huvitav, kuidas laps niisuguse asja peale tuleb? Ju siis ikka midagi on. Mulle endale tundub, et olen nüüd, vanemana, lastega hoopis kannatlikum. Olen võtnud nendega suheldes justkui vanaema rolli.
Läksin omal ajal kasvatajatöölt ära sellepärast, et aastast aastasse tuli teha ikka sama plaani järgi ühte ja sama.Nüüd on lugu hoopis teine. Kodus vabal päevalgi mõtlen, mida jälle teha, et lastel oleks põnev. Et neil oleks lõbus elu nagu Bullerby lastel – kõik tuleks neile mängu kaudu ja lihtsalt.”
Rannamõisa Lasteaed on väga lastesõbraliku projekti järgi ehitatud ning asub looduslikult erakordselt soodsas kohas. Lisaks avarale õuealale on nii mets kui ka meri käe-jala juures.
„Mulle meeldib väga lastega looduses käia ja nendega seal rääkida. Eilegi jalutasime oma kolmeaastastega pika maa maha: esmalt Rannamõisa kirikuni ja siis metsa kaudu tagasi.
Kui käime igal nädalal mitu korda metsas, hakkab laps juba ise paljusid asju märkama ja õpetajale näitama. Esmapilgul lihtne tegevus võib teda tükiks ajaks köita. Näiteks korjasid lapsed männiokkaid ja kandsid neid kokku, et teada saada, kui palju peab sipelgas tööd tegema, et saada nii suurt hunnikut, nagu on sipelgapesa.”
Mare Riisberg käib kursustel, et hakata Murastes teistegi lasteaedade mudilastele loodusretki korraldama.

Töö, laul ja kallistus
Väikestele lastele meeldib kanges­ti päris töö – näiteks kokandus. „Vast­la­päeval tegime kamakäkke: võtsime kama ja hapupiima ning veeretasime pätsikesi. Minu arvates need just eriti maitsvad polnud, aga lapsed sõid hea meelega. Oleme hakkama saanud ka küpsistest kohupiimatordiga.
Üks tore asi, mis aitab lapsi rõõmsad olla, on laul. Kasutan palju rahva­laule. Olen Leigarites tantsinud ja minu rahvalaulu tagavara on päris suur. Lapsed laulavad tuttavaks saanud rahvalaule ka päris spontaanselt, kui läheme näiteks metsa või kiikuma.”
Mare Riisberg usub, et ka headust saab kasvatada. „Meie kaheaastased olid lasteaeda tulles vägagi agressiivsed. Olin lausa mures, mida küll ette võtta. Leppisime kokku, et kui keegi teeb teisele kogematagi haiget, palub ta vabandust ja kallistab. Paljud psühholoogid räägivad, et see ei toimi, aga mina võin kogemuste põhjal kinnitada, et toimib küll ja teeb lapsi nii palju paremaks, et seda on rõõm näha.”